Saiavorm õunte, tikrite ja kohupiimaga

Tegin selle eelmise saiavormi eeskujul – kuivanud sai natukese lambajogurtiga pehmenema, seejärel maitsestasin pisut suhkruga; täidiseks ühe ärakuivanud koorega apelsini sisu (tundus maitsev), tikreid ja õuna, kokku kuhjaga supikausitäis. Maitsestasin seda suhkru, ingveri, kaneeli ja kardemoniga. Katteks pool potsikut Nopri kohupiima veel natukese lambajogurtiga, 1 muna ning tilgakese jogurti- ja kohupiimatotsiku loputamise veega, et kõik kraam kätte saada. Segasin sisse veel paar tl tärklist ja maitsestasin suhkruga, kuni paras tundus (osa oli vanillisuhkrut).

Ahju läksid nii, et saiapudi kõigepealt eelküpsema (sedaaegu tükeldasin õunu ja maitsestasin täidist); tõmbasin ta seejärel kergelt õliga üle ja lükkasin täidisega koos uuesti ahju, selle küpsemise ajal segasin katet; siis valasin selle kõige otsa ja ootasin, kuni tahedaks küpseb.

Tulemus oli päris OK, ainult et apelsin oli muu taustal pisut vänge, õunad ja tikrid omavahel oleks paremini mõjule pääsenud. A. arust polnud aga häda midagi.

Ploomikook

Poes oli vastupandamatuid ja nagu kodus selgus, väga magusaid Moldaavia ploome. Haarasin kaasa ka ühe allahinnatud (tänase kuupäevaga) Nopri kohupiimatotsiku (300 g), kodus ees ootas üks poolik veidi lahjema kohupiima pakk (algselt 200 g, järel umbes 100. Kokku seega ca 400 g kohupiima.

Tegin puru: umbes 1,5 klaasi jahu, 4 spl suhkrut, umbes 175 g võid (st 200-grammisest pakist oli osa juba ära söödud), natuke soola.

Puistasin suurema osa puru ahjupanni põhja, vajutasin põhjast natuke kinni, nii et äärtest tõusis kõrgemale. Jätsin jahedasse seisma nii selle panni kui ka ülejäänud puru.

Pesin ploomid ära.

Segasin kokku kohupiima, väikese törtsu paki põhja jäänud hapukoort, umbes 4 spl piima, 2 muna ja 5 spl moosisuhkrut (mulle meeldib seda küpsetistes kasutada seal, kus teised lisaks suhkrule tärklist – aitab taheneda, aga ei jää nii jahune), näputäie vanillisuhkrut ja näputäie kardemoni.

Panin ahju 170 C peale kuumenema.

Valasin kohupiima koogipõhja peale, tegin 8 ploomi pooleks, võtsin kivi välja ja vajutasin ploomipoolikud kohupiima peale/sisse (vajalike ploomide kogus oleneb muidugi panni suurusest).

Puistasin ülejäänud puru sinna peale ja panin koogi ahju. Lasin ca 30 minutit küpseda (25 minuti järel kontrollisin ja keerasin tagumise külje ette, et ühtlasemalt võtaks).

Tulemus: konsistents suurepärane, aga ploomid olid isegi natuke liiga magusad (ma pole iial näinud ploome, mis küpsedes nii vähe hapumaks läheks). Peaks mõne hapuma puuviljaga proovima.

Tikrikoogid

Esimese tegin selle vana Maire Suitsu retsepti ainetel, ainult et asendasin hapupiima kohupiimaga, sest mul oli tekkinud kohupiimapärasid.

Et siis korjasin supipurgitäie tikreid ja puhastasin ära; segasin pool klaasi suhkrut, klaasi jahu, pool tl soodat ja pool tl sidrunhapet (originaalis seda ei olnud, aga eeldasin, et kohupiim on hapupiimast vähem happeline), lisasin pool klaasi õli ja kokku umbes 4 spl kohupiima. Segasin ära ja mätsisin ahjupanni, puistasin veidi kardemoni, panin tikrid peale. Tainakausis segasin ca pool kl suhkrut, 4 spl võid (mis ei olnud sulavõi, sest ma ei viitsinud) ja pool kl kaerakliisid, näppisin segi, nagu teeksin riputist, ja ajasin koogi peale laiali. Küpsetasin 180 C juures, kuni oli pruun ja servad hakkasid lahti lööma (arvatavasti alla 30 minuti, mul küpsevad alati rutem ära kui retseptides).

Kõik kiitsid.

Umbes nädal aega hiljem avastasin, et mul on üks ürgvana kefiir, umbes pool pakki. Arvasin, et ta on pahaks läinud ja hakkasin teda komposterisse valama, aga selle käigus märkasin, et välja näeb ilus. Maitsesin ja tal polnud midagi viga peale selle, et ülihapu. Ühesõnaga hea koogimaterjal.

Otsisin retsepte, lõpuks võtsin selle punasõstra-mannakoogi retsepti, sest see tundus olevat hea hapupiimamahutavusega. Mul polnud küll mannat, aga mõtlesin, et kaerakliid ajavad sama asja ära. Sama lugu hapukoore vs. hapupiimaga.

Kuna ma tahtsin teha ahjupannil, mitte koogivormis, võtsin veidi suuremad kogused: kloppisin 4 muna suhkru jms magusate asjadega lahti (mul ei olnud 400 ml suhkrut, niisiis panin selle 1 klaasi, mis mul veel oli pluss natuke roosisiirupit ja natuke mett); lisasin 400 ml kaerakliisid ja oma hapupiima (mida oligi umbes täpselt 400 ml). Kuna hapupiim on vedelam ja käitub teisiti, otsustasin lisada ka soodat, segasin selle 6-7 tl nisujahuga ära ja segasin tainasse, lõpuks puistasin ka paar peotäit rosinaid tikrite happesuse tasakaalustamiseks. Määrisin ahjupanni, kummutasin taina sinna sisse, puistasin kardemoni peale, loopisin tikrid peale, puistasin selle kõik kohviku-suhkrutorukesest üle ja panin 180 C ahju, mille keerasin varsti 170 peale. Enne retseptis ette nähtud 40 min küpsemisaja lõppu keerasin kuumuse hoopis maha ja jätsin niisama tiksuma.

Tuli igavesti palju kooki, U. ja A. olid ikka rahul, minu arust oli eelmine kook parem.

Kevadised salatid

Tegin millaski ühe kalasalati, kuhu läks 1 suitsuheigi liha, pool pakki mitmesuguseid salatiliblesid, tomatit, sibulat, sidrunimahla, natuke õliga konserveeritud artišokke ja natuke sedasama õli. Tuli väga maitsev.

Siis tegin salati kurgist, värskest karulaugust, võilillelehtedest ja kõige õrnematest naadikestest + veidi vähem õrnadest naadikestest, mille valasin sõelal kuuma veega üle, et oleks pehmem, ning tomatist. Vürtsikuseks panin pipart ja worcesteri kastet, valguks natuke tihket Läti kohupiima (mida ma kasutan viimasel ajal kogu aeg nagu juustu – olgu võileiva peale või salati sisse), rammuks tilgakese oliiviõli ja siis leidsin ikkagi, et midagi on veel vaja ja lasin lörtsu majoneesi ka. Sõin seda A. tehtud kotleti kõrvale (hakklihast, riivporgandist, sibulast ja sepikust tehtud) ja võtsin musta leiba kõrvale. Pudistasin hajameelselt leivasisu salati hulka ja avastasin, et nii on palju parem salat. See andis talle umami-nüansi, mis tegi kotleti sinna kõrvale peaaegu et ülearuseks. A. oli sel päeval juba kotletti söönud (tatraga); alguses mõtlesin küll, et jätan talle sellest hoolimata kergeks eineks natuke salatit, aga leivaga läks see nii heaks, et no lihtsalt ei jäänud midagi alles.

Hiljuti tegin jälle salati põhimõttel “nädala ringvaade”: ülejäänud tatrast, poolikust kuumsuitsuskumbriast, küüslauguga läbi praetud võililledest-naatidest, tomatist, redistest, kapparitest, natukesest airaanist, natukesest majoneesist ja värskest rohelisest: karulaugust, estragonist ja õrnematest võililledest, mida ma polnud raatsinud praadida.

Aastavahetuse toidud ja selle järel

Vürtsine kana: riivisin jupi ingverit, pressisin 3 suurt küüslauguküünt, lisasin paar spl rapsiõli ja pool tl tšillihoidist (paar aastat tagasi mingilt jõulumüügilt ostetud), pigistasin väikesest sidrunitükist mahla juurde; tükeldasin umbes pool kilo kanafileed ja panin selle seguga üleöö marineerima.

Uusaastaõhtul praadisin selle vokkpannil läbi, lõikudes kohe praadimise alguses 1 värske tšillikauna sinna hulka; lisasin soola ja veel natuke sidrunimahla ning lõpuks, kui oli praetud, sai 3 rohelist sibulat juurde lõigutud.

Pirni-juustusalat: 3 pehmet pirni ja vist 250 g mingit emmentalilaadset eesti juustu (“vist”, sest sellega tegeles ep.), kastmeks natuke majoneesi ning maitseks veidi riivitud apelsinikoort. 1. jaanuaril sai seda samasse kaussi juurde tehtud, sedapuhku 2 pirnist ja tükist atleet-cheddarist.

“Puuvillasalat“: keetsin paar peotäit Panzani teokarpe (st makarone), siis läks neile juurde pool purki tükeldatud ananassi, 2 veriapelsini, 1 nabaapelsin, 1 pikk värske kurk, 2 väikest pakki lumekrabi. Ja kuna ep. leidis, et magusat on juurde vaja, siis pool pirni kah veel. Kastmeks majonees ja natuke sellesama ananassikonservi mahla, kus ma ajasin hästi natuke safranit laiali. Maitseks läks veel – kohe pärast makaronide keetmist, kui nad veel soojad olid – 1 hakitud küüslauguküüs ja umbes samas koguses hakitud värsket ingverit.

See kõik oli hästi maitsev.

Ahjaa, muu kõrvalt küpsetasin kiiresti ühe lihtsa kohupiimatainast koogi, et ülejäänud piparkoogivürtse kuhugi sisse panna. Õigemini peamiselt juhendasin U.-d, kellel on tugevamad käed ja seega lihtsam tainast segada. St pool klaasi suhkrut, 50 g võid ja 1 spl õli kõigepealt ühtlaseks, seejärel 1 muna sisse ja jälle ühtlaseks, seejärel piparkoogivürtsid sisse (hakkisin sisse ka värsket apelsinikoort, mis oli salatitegemisest üle jäänud), seejärel pakk (200 g) kohupiima, pool klaasi kaerakliisid ja klaas jahu, kuhu olin seganud 1 tl soodat ja 1 tl sidrunhapet. Vist lisasin siis, kui see kõik oli segamini, veel veidi jahu, kuni konsistents tundus kogemuse järgi paras. Siis läks tainas võiga määritud ja kaerakliidega üle puistatud pannile, puistasin veel piparkoogimaitseainet ja 1 kohviku-torukese jagu suhkrut peale, siis läks ta 190 kraadisesse ahju ja küpses mingi 10-15 minutiga koogiks valmis. U. rõõmustas, et nii ruttu ja nii kergesti saab kooki teha ja nii hea tuleb veel ka.

1. jaanuaril vaatasime palju multikaid ja kui me olime viimase puuvillasalati ja uue pirnisalati enam-vähem ära söönud, tegin lisaks kähku peedi-hapukapsa-hernesalati: 1 tükeldatud küpsepeet, silma järgi umbes samas koguses toorest hapukapsast, pool väikest purki (kõige väiksemast, mida müüakse) konservherneid, natuke toorest sibulat. Kastmeks natuke petti ja natuke majoneesi, maitseks kuivatatud piparrohtu ja köömneid. Mõnus värske. Koer oli sellest väga huvitatud, selgus, et ta tahab nii herneid kui ka hapukapsast, neid andsime talle eraldi (majonees ei ole talle hea, sinep on sees ja üldse).

2. jaanuaril: teokarbid (ikka makaronide mõttes) ülejäänud poole purgikese konservhernestega – keetsin makaronid ära, kurnasin ära; hautasin vokkpanni põhjas võiga 1 hakitud küüslauguküüne ja hästi natuke hakitud suitsuvorsti, lisasin makaronid ja herned koos kogu herneveega, las läheb kastmeks. Ja lisasin veidi hapukoort, segasin ära ja lasin tõmmata, kuni oli jälle tahenenud. Maitseks kuivatatud piprarrohtu otse toidu sisse, peale riivisin kõva juustu ja puistasin värsket aed-liivateed.

3. jaanuaril leidis kõht, kui olin mõne vorstiga võileiva söönud, et söögisedel on jälle liiga lihaseks kiskunud, niisiis tegin lõunaks lihtsalt hapukapsa-õunasalatit. Oligi hapukapsas ja õun, kastmeks natuke hapukoort, natuke petti, maitseks veidi köömneid ja kuivatatud leeskputke; ja pärast taldrikus puistasin veidi sepikukrõbuskeid peale (seekord oli sepik ise selliseks krõbedaks kuivanud, ei pidanud praadimagi) ning pigistasin törtsu majoneesi kõrvale. Sobis väga hästi ja maitses ka. Head musta leiba sõin kõrvale, et toitvam oleks.

(A. veel magas siis, arvasin, et tõenäoliselt sööb tema seda millegi rammusamaga, näiteks verivorstiga, aga nagu selgus, hoopis võileiva kõrvale.)

Midagi lihtsat ja süütut ehk mida ma rammusast toidust tulnud seedehäirete vastu sõin

Tundsin nimelt, et ma tahan peamiselt putru süüa. Tegin kohe hakatuseks hommikusöögiks kaerakliiputru, see oli maitsev, tegi kõhu õnnelikuks ja sellest sain kinnitust, et olen õigel teel.

Sama päeva lõunaks (juttu on pühapäevast) otsustasin teha sellist tatrapilaffi, millega sobiks küpsepeeti süüa (sest vahepeal olin ahjukütmise käigus kolm peeti küpsetanud, ühe olime juba lõhe kõrvale salatiks ära söönud).

Lugesin retsepte ja tegin lõpuks nii:
panin päikesekuivatatud tomatitest üle jäänud õliga pannile praadima hakitud küüslauku (2 küünt) ja riivitud porgandit (1 priske porgand), hetke ajel hakkisin sinna lisaks ka jupi värsket ingverit. Puistasin juurde koriandriseemneid ja india köömneid (mõlemad peaks kõhule head olema). Puistasin sinna juurde tatart ning lisasin vett (kummagi kogust ei oska öelda, niimoodi, et tatar oli üleni veega kaetud). Sinna otsa panin tubli tüki A. kanaküpsetamise leemest tekkinud ja alles jäänud kallerdist (tervest kanakallerdisest umbes pool), et see sinna vette puljongiks sulaks. Kaevasin õuest lume alt paar oksa aed-liivateed, kitkusin lehed lahti ja panin garneeringuks kõrvale, oksad pistsin kohe toidu sisse. Samuti 1 väikese loorberilehe. Puistasin ka veidi kuivatatud leeskputke.

Hautasin, kuni tatar oli pehme; selle ajaga olin ka 1 küpsepeedi ära koorinud ja ära tükeldanud, puistasin need tükid tatra peale ja lasin veel kaane all olla, et läbi kuumeneks, siis segasin ära.

Kõige lõpuks, kui enam ei kuumutanud, puistasin need aed-liivatee lehekesed peale.

Tuli hästi maitsev. Ma võtsin esimesel söömisel sinna juurde Läti kohupiima (see on teralisem ja nagu… juustulikum kui Eesti oma) ja teisel korral üht fetalaadset juustu. Ning krehvtiseks lisandiks mädarõigast.

A. tahtis rammusamat lisandit ja praadis poekotletti kõrvale.

***

Täna (teisipäeval) otsustasin ära teha lehtkapsa, mille KL oli kunagi andnud ja mis oli sügavkülmas ärategemist oodanud. Üks poolik, õigemini isegi veerandik või kolmandik pakki pikateralist riisi oli ka. Nii et läksin välja lehtkapsa-paella peale (lugesin jälle igasuguseid retsepte läbi ja lõpuks inspireerusin kõige enam ühest spinati-paella ja kapsa-tajine retseptist).

Alustasin peaaegu nagu eelmist toitu: panin pannile natukese kuivatatud tomatite õliga ja natukese oliiviõliga hakitud küüslauku ja 2 tükeldatud (poolviiludeks) porgandit hauduma. Puistasin juurde koriandriseemneid, india köömneid ja seesamiseemneid, 1 kääridega peenemaks lõigatud pisikese tšillikauna ja natuke paprikapulbrit; lisasin riisi (mida oli kokku mingi 2-3 peotäit, olenevalt peotäite suurusest) ja ajasin kõik segamini. Lisasin natuke vett.

Sellega paralleelselt olin tegelenud lehtkapsa sulatamisega, nimelt oli see üks suur klots. Panin selle klotsi ajutiselt eraldi kastrulisse ja valasin kuuma vett peale. Kui seda andis juba laiali lammutada, lisasin koos kõige selle veega pannile riisi juurde. Seejärel avastasin, et see kapsas polnud enne külmutamist nii peeneks hakitud, kui ma olin arvanud, ja sahmisin otse panni peal kääridega ringi – kahe käega, üks käär ühes, teine teises käes, otsad alla suunatud -, et liiga suuri tükke ei jääks (lugejad võivad arukamad olla, enne pannile panekut uurida ja kohe hakkida, arvatavasti on nii lihtsam).

Lisasin nüüd pannil oleva leeme sekka õige-tiba-natuke safranit ka. Ja ülejäänud kanakallerdise, et ei peaks sellega uude aastasse minema.

Jätsin kaane alla hauduma; tõin jälle lume alt aed-liivateed (ja tegin sellega nagu tatrapilafigi puhul – varred sisse, lehed ootele); riivisin pooliku sidruni värskema osa küljest natuke koort, lõikasin nätskema osa lihtsalt viiluna lahti, pigistasin mahla toidu sisse ja jätsin selle tühjakspigistatud kooretüki amuti toidu sisse maitset andma.

Kui riis hakkas pehmeks saama, lisasin leeskputke, natuke basiilikut, natuke oliivitükikesi, väikese peotäie rosinaid (mida olin leotanud, aga arvan nüüd, et asjata – nagunii oleks toidu sees mahlakesi sisse võtnud) ja segasin kõik läbi.

Enne toidu võtmist õngitsesin ka selle suure sidrunikoore välja ja viskasin ära, see-eest puistasin riivitud sidrunikoore sisse, jahvatasin musta pipart peale, lisasin veel õige natuke soola, segasin kõik ära ja kõige lõpuks puistasin aed-liivatee lehekesed peale. Ja veel viimasemal hetkel meenus, et pogácsate serveerimise kaussi on nende küljest seesami- ja linaseemneid pudenenud ning puistasin needki toidu peale, et raisku ei läheks.

Süües võtsin veel natuke oliiviõli ja seda fetalaadset juustu peale. Paari ampsu järel tundsin, et tahan ka pisut riivitud muskaatpähklit, igasugused kapsad sobivad muskaadiga kuidagi väga hästi. Väga maitses.

Pühade-eelsed kiired panniroad; seekordsed jõulutoidud

Pühade eel tegin selliseid kiireid toite nagu:

1) suvikõrvitsaomletti (ühe suvikõrvitsa veerandviilud pannile, sinna otsa, kui juba natuke aega praadinud, sinna otsa kaks natukese piimaga ja soolanäputäiega lahti klopitud muna), lisandiks kodujuustu, tomatit ja natuke soolaforelli, aed-liivatee lehekesi maitseks juurde;

2) hautasin panni peal köögivilju: porgandit, küüslauku, kartulit ja lillkapsast (lisasin need just selles järjekorras), maitseks tilliseemneid ja leeskputke, kõige lõpus lisasin kastmeks ühe toorjuustupära ja riivisin natuke kõva juustu peale ka;

3) kui A. oli ahjus kana küpsetanud ja me olime seda mitu päeva eri lisanditega (tatar, spagetid, lihtsalt hapukapsasalat, hapukapsa-õunasalat, apelsinitükid ja praetud saiatükikesed) söönud, siis tegin kanariismed lõpuks jälle küüslaugu, suvikõrvitsa ja natukese saiapuruga panni peal soojaks – ma olen hakanud lõikelauale kogunevat saia- ja leivapuru iga päev ühe väikese kausi sisse korjama, sest nii saan kerge vaevaga palju värskemat riivsaia kui see, mida paki sees müüakse, ilma vajaduseta ise riivida. Tõenäoliselt ka kvaliteetsemast saiast-leivast. Ja nt suvikõrvitsa vesisuse tasakaalustamiseks paras kogus tuleb väga ruttu kokku.

Jõululaupäevaks olin koju ühe Karilatsi forelli toonud, A. tükeldas seda nii, et ahjupannile ära mahuks, mina lõikusin sinna sibulaid kõrvale, puistasin veidi soola, võitükikesi ja riivitud sidrunikoort peale, pistsin umbes pooleks tunnikeseks praeahju. Kõrvale keetsin kartuleid, sest oli keedukartuli isu. Seda jagus meil jõululaupäevaks ja kolmeks päevaks takkajärgi (okei, viimasel päeval olid ainult riismed, mille A. ära lahendas). Niisiis näide toidu ettetegemisest, mida Murca mainis – küpsetatud toiduga, olgu siis tavalises kütmiseahjus või praeahjus, juhtub reeglina justkui iseenesest, et tuleb mitme päeva toit.

Küpsetasin ka tavalise hapupiimakoogi retsepti järgi koogi (150 g rasvollust – mul oli pehme või ja õli segamini -, pool klaasi või veidi rohkem suhkrut, piparkoogivürtse (eriti nelki), lisandeid – seekord õunatükke, rosinaid, musti ploome ja kreeka pähkleid – ning umbes 1 2/3 klaasi jahu, millesse on 1 tl soodat segatud), mille pidulikkus seisnes selles, et panin sinna rohkem head-paremat sisse kui tavaliselt ja küpsetasin rõngasvormis, mitte ahjupanni peal (selle peal oli mäletatavasti forell). Täitsa kenasti piparkoogine tuli, konsistents oli ka hea, oma üllatuseks mõtlesin, et magusam võiks olla (nojah, ahjupannil tehes siputan ma tavaliselt enne ahjupanekut ühest kohviku-suhkrutorukesest suhkrut peale).

Järgmisel päeval tegin veel pogácsaid ja kuna tööpind sai selle käigus nagunii jahuseks, siis ka poetainast piparkooke. Pogácsatainas oli seekord natukesest presspärmist (võtsin 50 g pakist ühe nurgakese), mille ajasin 1 tl suhkruga vedelaks, seejärel (lisamise järjekorras) 2 klaasist jahust, umbes 300 g kohupiimapastast (9%), poolest pakist (st ca 90 g) võist ja paarist supilusikatäiest õlist (plaan oli lisada õli nii palju, et kokku tuleks umbes 150 g, st jahu- ja kohupiimakogusest poole vähem), maitseks natuke soola ka. Kerkis väga hästi, aeg-ajalt sõtkusin alla ja voltisin. Rullisin jahuseks tehtud tööpinnale laiali, siputasin riivjuustu ja seesamiseemneid peale, lõikasin väikese likööriklaasiga kabenuppude moodi kettakesed, küpsetasin oma ahju näidu järgi 190 c kraadi juures (keskmisel siinil).

Tulid veidi lamedad, vbla oleks pidanud enne küpsetamist veel eraldi kergitama – ja vbla rullisin ka liiga õhukeseks, teooria järgi tuleks rullida 1 cm paksuseks – aga konsistents oli hea ikka.

(Panin selle postituse siltideks nii saiad kui ka küpsised, sest pogácsa on midagi nende kahe vahepealset.)

Ainult et mul on vist just sellest rammusast söömisest kõht haige ega taha enam rammusaid suupisteid, kõht nõuab nüüd lihtsat ja süütut toitu nagu näkileiba, toorest hapukapsast, hapukurki, õuna ja lahjasid hapupiimatooteid. Ostsin selle peale paki petti.

Jube lihtne magustoit

Avastasin poest sellise nähtuse nagu mangopüree, neid on isegi mitut marki. Ma valisin Salvesti oma, mis ongi puhtalt mangost, ilma suhkruta. Kodus leidsin, et see on niiviisi täiesti piisavalt magus (nojah, mango ongi magus vili).

Magustoit käib nii: võtan kaussi natuke maitsestamata kohupiima. Lörtsatan mangopüreed peale. Segan lohakalt, niiviisi tekib omamoodi “lumepallisupp”, st kohupiimapallikesed mangoplaga sees. Jube hea. Kuidagi hästi peene magustoidu moodi tundub, sest maitsed on nii puhtad.

See mangopüree on küll üsna kallis, aga ma vaatan, et ma olen sellega juba rohkem kui ühe 200-grammise paki kohupiima ära söönud (see teeb neli või viis portsu, ma pole täpselt lugenud) ja pole veel poole purgi pealegi jõudnud. Võrreldes poe-mangomagustoitudega tuleb kokkuvõttes ikka odavam. Ja need udupeened maitsed ikka, jeerum küll.

PS: täna proovisin kreeka jogurtiga ka. See tundus praegu veel parem – selline siidine. Aga võib-olla hakkan millalgi jälle kohupiima suuremat karedust igatsema. Hea on see igal juhul.

Tõin igaks juhuks tagavara-püreepurgi poest juba koju, paistab, et sellest on mu põhitoiduaine saanud, varsti jõuab vaata et näkileibade, tomati ja majoneesiga ühele pulgale.

Kalasupp, makaronid ubadega, pikkpoiss/hakklihavorm

Kalasupp: ostsin värsket apteegitilli ja porrulauku. Sibulat, porgandit, varssellerit ja kartulit meil oli, kalakonserve ka. Tuli pähe idee vaadata sügavkülma, leidsin sealt lõhepea ja -uimed, mistap otsustasin keeta päris puljongi. Kuna ma ei teadnud, kui vana kalapea see oli, lasin ta kõigepealt soojaks ja nuusutasin. Normaalselt lõhnas, seega keetsin seda kõigepealt eraldi, korjasin koledama vahu ära; siis lisasin mitu juppi varssellerit, pool sibulat (koos koorega), apteegitilli- ja tilliseemneid ja kõik puitunud maitseainevarred, mille ma olin kapi peale klaasi sisse kogunud (maitsetaimede pehmed osad olid võileiva peale või salatitesse läinud).

Tõin kalapea keetmise ajal õuest mitmesugust rohelist (sedapuhku sain saagiks nõgest, naati ja estragoni), kitkusin pehmemad lehed küljest kohe eraldi kaussi, varred ja koledamad lehed viskasin samuti puljongiks keema. Selle keetmise ajal tükeldasin 2 porgandit, ülejäänud poole sibulast, apteegitilli, porrulaugu ja 3 kartulit ning hakkisin naadi- ja nõgeselehed nii peeneks, kui viitsisin.

Kui puljong oli omajagu keetnud, kurnasin ta läbi sõela teise potti. Sodiks keedetud maitsetaimed viskasin komposti, kalapea jätsin esialgu alles ja nokkisin sealt kalaliha tükikesi lahti, kuni ma köögivilju potti ajasin ja keetsin (järjekord: porgand; kui see uuesti keema tõusis, kartul; väikese viivituse järel apteegitill ja porrulauk, seejärel nõges ja naat).

Vahepeal õngitsesin potist kartuli- ja porganditükke välja ja maitsesin, kas hammas hakkab juba peale.

Kui tundus, et täitsa hakkab juba, siis lisasin 1 karbi omas mahlas heeringat, kalapea küljest lahtinokitud kalaliha, natuke kuivatatud leeskputke, natuke Tai kalakastet (sest miks mitte sellega kalasupile soolasust lisada, kui mul juba on) ja natuke pigistasin laimimahla (umbes 1 laimiveerandikust). Keerasin kuumuse ära, jätsin tühjakspigistatud laimikoore sinna sisse jääksoojuses tõmbama ja ootasin natuke. Õngitsesin laimikoore välja, lisasin tükikese võid. Serveerisin endale ja hakkisin garneeringuks estragoni peale.

Jäin rahule. Kui A. sõi, siis tema jäi ka rahule, paremini kui eelmine kord, ta ise arvas, et tänu rohkematele köögiviljadele, aga võib-olla luges ka korralik puljong.

Ma oleks tahtnud ka keedumuna lisada, aga alguses meil ei olnud muna. Teisel päeval tõinn, keetsin ja lisasingi, siis oli veel parem.

***
Kui see supp ükskord otsa sai, märkasin, et üks väga rohke kamaraga suitsupõsetükk on külmkappi seisma jäänud (seal oli ka pool kõrva küljes). Peaaegu ainult kamar oligi järel.

Hakkisin selle hästi peenelt ära, samuti 1 sibula ja 1 jämeda küüslauguküüne. Kuumutasin vokkpanni põhjas veidi õli ja panin kamara-sibula-küüslaugu madalas kuumuses kaane all praadima või õigemini õlis hauduma. Kui leidsin, et sibul on juba ilusti klaasjas, lisasin purgitäie musti ube (ca 400 g, vees, täitsa maitsestamata) ja sellesama purgi täie vett (mis sisaldas mõistagi oaleeme jääke) pluss veel natuke vett, sest ma tahtsin, et makaronid ära mahuks. Niipea, kui keema läks, lisasin mitu peotäit makarone (penne). Tükeldasin 5 suhteliselt suurt ploomtomatit ja lisasin ka need. Tõin õuest rohelist – seekord 1 oksa iisopit ja mitu oksa aed-liivteed, pudistasin lehed toidu sisse ja varred panin mõne tulevase tee või supi tarvis kapi peale klaasi. Kui makaronid tundusid valmis olevat, maitsestasin soola, musta pipra ja natukese oliiviõliga. Jäin toiduga väga rahule ja ka A. ei nurisenud.

***
Järgmiseks juhtus nii, et ostsin allahindlusest mõjutatuna pool kilo lihaveisehakkliha ja see tuli muidugi kähku ära teha (sest “parim enne”). Mõtlesin, et kastet ei viitsi, kotletti ammugi mitte. Siis meenus, et A. oli tööle minnes palunud mul varsti ahi kinni panna. Ahaa, järelikult on mul varsti küpsetamiskõlbulikud söed.
Mõeldud-tehtud: võtsin tüki jupi seismajäänud ciabatta‘t (see ei olnud eriti hea ciabatta, sellepärast ta seisma jäi), pudistasin peenemaks, valasin sortsu hapupiima pehmendamiseks peale. Puhastasin-hakkisin 1 sibula ja 4 pisikest plekilist õuna sinna otsa, mudisin saiapudi kätega peenemaks. Äkitselt tuli idee lisada ka hapukapsast – võtsin peotäie ja lõikasin natuke peenemaks, segasin sisse. Tõin õuest aed-liivateed, lisasin pudile selle lehed ja natuke köömneid. Lõin sinna lahti 1 kanamuna ja segasin hoogsalt ära. Nüüd lisasin hakkliha ja mudisin kõik suhteliselt ühtlaseks. Maitsestasin soolaga ja jahvatasin hoogsalt musta pipart juurde.

Määrisin ahjupoti võipaberiga üle ja mätsisin saadud taina sinna põhja pätsiks. Ruumi jäi üle, puhastasin kähku 4 kartulit (isegi ei koorinud üleni, ainult koledatest kohtadest), lõikasin paksudeks viiludeks ja paigutasin sinna ümber ja riputasin ettevaatlikult ka neile soola. Ja panin kaane peale, lükkasin poti ahju süte juurde ja panin ahju kinni.

Nii poolteist või kaks tundi hiljem uurisin asja, kartul oli täitsa pehmeks haudunud ja liha tundus samuti valmis olevat.
Mina läksin magama, kuigi uudishimu, kuidas hapukapsapikkpoiss maitseb, peaaegu ei lasknud. A. sõi kohe ja kiitis. Ma soojendasin endale järgmisel päeval ja jäin samuti rahule. Kõrvale tegin küpsepeedist ja hapukapsast salati (A. võttis endale lihtsalt värsket hapukapsast juurde).

Mul hakkab tekkima sarnane tunne, nagu onu Rogeril naatriumglutamaadi kohta (put MSG in everything, you’ll turn it better. You get a baby,  put MSG on baby, he’ll be better baby, smarter!), ainult et hapukapsa peale. Iial varem pole mul nii hea maitsega pikkpoissi ega kotletti tulnud. Kartulid olid ka jube maitsvaks läinud. Umami, ma ütlen.

Teinekord järsku segangi kartulitükid hakklihapudi sisse ja küpsetan kõik ühe vormina. Vaatame.

*

Magustoitu pole eriti viitsinud teha, ükspäev ostsin rosinasaia, lõikasin viiludeks, määrisin võid peale, segasin kähku kohupiima natukese kreeka jogurti ja meega (me pole ikka veel märganud suhkrut osta), pätsisin saiade peale, lõikasin kõige otsa õunaviile, puistasin kaneeli ning kohvikust kaasa haaratud suhkrutorukesest suhkrut peale ja küpsetasin kuumadeks võileibadeks. Kahjuks oli ahi veidi liiga kuum ja alt läksid veidi kõrbema, aga pealne tuli küll jube hea.

Õuna-kohupiimakook mandli-meekattega

Otsisin retsepte, leedukate Kööginurga nimelises ajakirjas jäi ette üks kookoskaramelliga kook, mille koostisosad olid mul üldiselt olemas, välja arvatud kookoshelbed. See-eest oli mandlijahu, kunagi ammu allahindluselt ostetud igavesti suur pakk.

Niisiis. Korjasin-puhastasin 2 plekilist antoonovkat ja 3-4 plekilist talvenaudingut, lõikasin viiludeks (ametlik kogus oli kokku 4 õuna, aga need minu omad olid tõesti üsna plekilised, omajagu läks raisku).

Võtsin kaussi umbes 50 grammi suhkrut ja umbes 50 g toasooja võid, segasin ära. Segasin sinna ükshaaval juurde 2 kanamuna (st ühe segasin põhjalikult võiplagasse sisse, enne kui teise lisasin). Täitsin joogiklaasi (see kõige tavalisem stakan, ma ei oska öelda, kas 200 või 250 ml) umbes 2/3 ulatuses nisujahuga ja edasi lisasin klaasi tärklist, kuni oli peaaegu täis (retsept nõudis 100 g jahu ja 50 g tärklist). Sõelusin selle või-munaplaga otsa, seejärel segasin poolest tl soodast ja poolest tl sidrunhappest küpsetuspulbri ja lisasin selle sinna otsa.

Nüüd panin ahju soojenema (180 C peale).

Pigistasin ühest kohupiimapasta torust tunde järgi umbes 150 g kohupiima ja saputasin hästi natuke soola peale. Segasin nüüd kõik ära (mitte liiga energiliselt: ei tahtnud, et sõelumisega jahu vahele läinud õhk välja läheks).

Määrisin võipaberiga koogivormi üle, puistasin natuke kama peale, plötserdasin taina vormi ja õunad enam-vähem ühtlaselt sinna otsa.

Kuna ma ei viitsinud karamelli teha ja tavaline suhkur oli enivei otsa saanud, aga mett oli, siis tegin sellise segu: valasin sinnasamma tainasesse kaussi silma järgi 100 g mandlijahu. Lõikusin noaga umbes 100 g võid juurde (seekord külma võid, jõukalt elame, meil on viimasel ajal kogu aeg üks tagavaravõi külmkapis) ja lisasin 5 kuhjaga tl mett.

Segasin selle näppudega kokku (peaaegu peaks siin ütlema, et lapsed, ärge kodus järele tehke, sest kole kleepuv segu tuli) ja plötserdasin nii hästi-halvasti, kui sain, õunte otsa. Limpsisin käed puhtaks, pesin nad üle, pistsin koogi ahju.

Retsepti järgi oleks pidanud küpsetama 45-60 minutit, mis annab juba isegi suure lõtku, aga mul oli ta juba poole tunniga pealt üsna pruuniks tõmmanud. Keerasin kuumust veidi vähemaks, 165 kraadi peale ja lasin veel veidi olla. Pärast umbes 5 min blogimist tundus, et kook on pealt ikka õige pruun, aga kahtlaselt vetruv, nii et liigutasin ta keskmiselt alumisele siinile. Veel paar minutit ja ma keerasin kuumuse üldse maha, jätsin jahtuvasse ahju tahenema.

Ma ei läbenud oodata, kuni päris ära jahtub, sõin soojalt – taldrikule tõstes vaatasin ehmatusega, et tooreks jäänud, tegelikult olid kuumaks moosiks küpsenud õunad lihtsalt veel voolavad. Pärast jahtudes tahenes ära. Maitse oli täitsa hea, võib korrata, eriti veel arvestades, et ka teha oli suht lihtne. Kuigi iga kord ei pea muidugi mett võtma, suhkruga tuleks sarnane kate ilmselt riputise konsistentsis ja jääks ehk tükilisem (ei oska öelda, oleks see hea või halb või neutraalselt teistmoodi).

Minu suureks üllatuseks maitses ka A.-le, kes tavaliselt eelistab krõbedaid kooke pehmetele. Kiitis just karamellistunud katet koogi peal.