Kaks peedisalatit

Kopeerin jälle Ritsiku kommentaariumist, kui ma seal juba kägublogisin.

“Meie tänane õhtusöögisalat: 1 keskmine peet (meil oli ahjus koorega küpsetatud, võib ka keedu-), 1 suur keedukartul; peaaegu terve väikese fetapaki (vist 250 grammi) täis fetat, aga mitte siiski kogu pakk; natuke kappareid; ühe lehtsalati viimane ots, mis ähvardas muidu ära närtsida; oliiviõli (sortsasin, segasin, maitsesin, sortsasin, segasin, maitsesin jne) ja tilk palsamiäädikat. Natuke panin mahlasuse huvides ka õunatükikesi, aga kui õun tundub soolases toidus liiga vale asi, siis võib sellisesse salatisse mahlasuse jaoks näiteks hoopis värsket kurki panna. Maitseaineteks natuke salveid ja natuke piparmünti pluss värskelt jahvatatud musta pipart.

Oluline oli ka lisand: lõikasin 3 hea rukkileiva viilu, koorukese jätsin endale maiustamiseks, sisu panin pannile praadima (praadis rahulikult omaette sel ajal, kui ma sealsamas kõrval peeti ja kartulit koorisin-tükeldasin, aeg-ajalt segasin natuke salatitegemise vahele). Kui oli peaaegu nii krõbe, nagu ma tahtsin, keerasin kuumuse alt ära (kui on kiiresti reageeriv pliit, siis nii vara ei pea) ja viskasin pannile, mis oli tänu leivale kenasti kuivaks saanud (mitte enam õline), umbes peotäie päevalilleseemneid. Ja kui oli viimase särisemise peal, et kõrbemist polnud üldse karta, hakkisin sinna 1 küüslauluküüne. Selle krõbeduse puistasin juba taldrikusse tõstetud salatiportsu otsa. Seemned ja pähklid sobivad minu arust juustuga peedisalatite juurde hirmus hästi ja praeleib sobib minu arust üldse peaaegu igale poole. Iga kord, kui koos salatiga krõbe päevalilleseeme hamba all prõksatas, tundus, et mu elukvaliteet on jälle pügala võrra tõusnud.

Üleeile tegin salati jälle 1 sellisest peedist, 2 keedukartulist (keskmisest), paarist peotäiest värskest hapukapsast, 1 õunast (kui õuna ei taha, võib selle võrra rohkem hapukapsast panna) ja 3 heeringafileest. Kastmeks natuke majoneesi, natuke rjaženkat, natuke sellesama heeringa karbist õlimarinaadi. Maitseaineteks veidi estragoni, veidi basiilikut (mõlemad kuivatatud); salatit tuli päris palju, järgmiseks päevaks jäi üle, aga oli öö jooksul veidi liiga kuivaks tõmmanud, lisasin sestap veel hapukapsast ja seekord ka köömneid.

Praeleiba juurde ei teinud, sest A. oli toonud väga hea värske krõbeda rukkileiva ja ma tahtsin seda hoopis salati kõrvale süüa, siis ei hakanud dubleerima.”

Selle kommentaari jätsin eile. Lisan, et tänaseks olime peedisalatitest tüdinud ja sõime lihtsalt heeringat kodujuustuga ja leiba kõrvale. Mina hakkisin ka kõvasti värsket kurki sinna juurde.

Advertisements

Vahepeal tehtud panniroad-supid-salatid

Kapsa-porgandi panniroog – pmst sama, mis see, aga veidi teise koostisega. Niisiis: riis keema (uusaastapeost üle jäänud punane riis); porgand-kapsas peenikeseks, seekord oli mul ka värsket küüslauku ja ingverit, need hakkisin peenelt ära; sibula kah; peotäis rosinaid likku; siis läks pannile sibul-küüslauk-ingver, päevalilleseemned ja tibake mandleid, natuke tšillit ja tandoori masalat; seejärel kapsas-porgand. Ei praadinud kaua, et krõmpsuv jääks. Lõpuks rosinad ja ühe kuivamakippuva hollandi leibjuustu pära, nämm-nämm. Praktikas leidis ka kinnitamist, et see toit kannatab soojendamist. Ning uuesti see, et sellisel kujul saan ma kapsast tüsistusteta süüa.

Kui see otsa sai, siis keerasin ükspäev hapukapsa-heeringa-peedi-õunasalati kiiresti kokku, kastmeks natuke majoneesi, sorts rjaženkat, veidi mädarõigast (tuli väga hea värske maitsega)-

Siis oli paar poolfabrikaadipäeva ja seejärel tegin vaese mehe gumbot: alguses hautasin poti põhjas sibulat, selleritükikesi, lisasin tšillit ja pudistasin ühe kuivanud sepikuviilu, siis lükkasin selle kõik põhjast hoolega lahti ja valasin liitri kuuma vett peale pluss veerandliitrise purgi tomatikonservi ja natuke selle loputusvett; kui keema läks, lõikusin paar kuivatatud tomatit umami mõttes sisse, lõpuks ei pidanud vastu ja lisasin ka 2 tl köögiviljapuljongi pulbrit. Ja kui tundus, et valmis juba küll, lisasin selliseid kuubikuteks lõigatud valgulisi asju: tofut, mingit “perenaise singi lõigete” nimelist odavtoodet ja krabipulki – neid kõige odavamaid, mis niisama süüa ei ole head, aga supi sees on just etemad – tärklis paisub keedes, pmst nagu krabiklimbid. Ja vürtsisest kapsaroast üle jäänud punase riisi (need koorimata riisiterad seisavad paremini üksteisest eraldi kui kooritud, tähendab, kannatavad soojendamist paremini, ka supi sees lähevad vähem lödiks ja annavad rohkem maitset).

Lõpuks lisasin ka provanssaali maitseainet ja majoraani. Tuli täitsa hea ja läks soojendades veel paremaks, välja arvatud see “perenaise sink” – see kaotas soojendamisel maitse (seevastu tofu, millel endal ei ole erilist maitset, võttis leeme maitse iga korraga üha paremini omaks). Teinekord seda singilaadset toodet ei pane või siis panen alles viimasel hetkel enne tulelt võtmist – või lausa taldrikusse.

Järgmiseks sõime eraldi, A. tegi siis, kui tal kõht tühi oli, pelmeene ja mina tegin primitiivset pannirooga: pannile läks veidi “parim enne möödas” suitsupõske; kui see oli mõnda aega praadinud, siis tomatikonservi; väike maisikonserv; lõpuks lõin sinna plaga sisse vutimune.

Siis olin Rakveres ja sõin lõunat seal (ma PEAN välja selgitama, mida nad sinna hea salati sisse panevad – porgand on silmaga vaadates aru saada, maitsest kahtlustan ka kapsast, aga kastme koostises pole ma sugugi kindel); õhtuks võtsin kodujuustu, heeringat ja õuna.

Ja viimati tegin punase kapsa salatit feta ja kreeka pähklitega – täpselt nii lihtne ongi, kastmeks veidi õli peale. Punase kapsa maitse muutub selles kombos mõnusalt pähkeljaks. Et oleks rammusam, praadisin sedasama suitsupõske ja sepikut kõrvale, suitsupõse praadimise mott oli ka see, et tal oli “parim enne” nüüd juba veel rohkem möödas. Jälle igavesti toitev toit.

Meelde jätta: neist Eesti õuntest, mida tavalistes ketipoodides praegu talvel müüakse, on see kollane “Sinap” või “Sinep” või mis ta ongi, kõige maitsvam.

———————————————————————————–
PS: päris-päris viimati keetsime tegelikult lihtsalt tatart ja sõime kalakonservi, natukese majoneesi ja salatiga. A. porgandi-, mina õuna- ja rohelise sibula salatiga (sest mina sõin hiljem ja ei viitsinud porgandit riivida).

Palava ilma toidud

Ma mõtlesin kõigepealt kodujuustusalatit teha, aga olin liiga näljane, et kodujuustu järele minna. Pakkusin A.-le välja, et teen arbuusisalatit (meile oli arbuusi siginenud) ja sööme seda maksakotlettide kõrvale. A. nõustus. Lõpuks kujunes nii, et ma tükeldasin kaussi tomatit, lehtsalatit, sibulat, piparmünti, oliive – ja selle aja peale leidis A., et ärme panegi arbuusi, sööme arbuusi niisama. Seepeale riivisin ma salatile veel juustu peale, siputasin natuke soola ja piserdasin oliiviõli. Ja sõimegi seda maksakotlettidega.

Niiviisi jaksasin enne poe kinnipanekut sealt kodujuustu, majoneesi ja heeringat tuua.

Järgmisel päeval keetsin suht varakult viimased kartulid ja 2 muna ära, seejärel sõime kumbki omasoodu – A. võttis kartuli ja muna juurde lihtsalt kodujuustu ja heeringat rohelise sibulaga. Minul ei olnud tükk aega erilist isu – enne ujumaminekut mõtlesin küll, et kõht tühjavõitu, aga enne ujumist ju ei olevat hea mõte süüa, vähemalt mitte midagi väga toekat. Läksin põõsa juurde ja sõin vaarikaid, kuni enam ei tahtnud, ja käisin ujumas ära. Aga neist vaarikatest, tuli välja, sai kõht nii täis, et ma tegin veel tükk aega tööd ja alles siis hakkas toidu vastu mingi huvi tekkima. Oli juba südaöö ja möödaski.

Ja siis võtsin keedukartuli ja muna juurde kodujuustu, heeringat, tomatit, hapukurki, rohelist sibulat, lehtsalatit ja majoneesi.

Kartuleid jäi veel üle, need sõin järgmisel päeval kodujuustu, heeringa, tomati, hapukurgi ja tilliga ära.

Pärast seda olen mitu päeva söönud tomatisalatit Saida valge juustuga, mõnikord ka koos oliividega, mõnikord lehtsalatiga, mõnikord piparmündiga (mis kasvab nagu umbrohi, nii et kohati läheb salatisse sõna otseses mõttes väljarohitud münt – lehed hakin salatisse, varred jätan tee tarvis kuivama) ja mõnikord kõige kolmega; ja vahel, kui on suurem kalorivajadus, küüslaugupekiga leiba kõrvale.

Eile oli erakordselt kurnav päev – olin heal juhul kolm tundi maganud, siis oli esinemasõit, proov, esinemine ja kojusõit ja kuna koduteel tuli vastu A., kes tahtis ujuma minna, käisin veel ujumas ka ära; seejärel kukkusin elutoa põrandale ära ja pärast pooletunnist uinakut tahtsin tugevat toitu. Nii et praadisin suitsupõske, muna, natuke kuivama läinud ciabatta tükke ja sõin kõvasti tomatit ja lehtsalatit kõrvale.

Hommikusöögiks sõin täna: müslit skyri ja marjadega; siis läksid hambad hellaks ja sõin lihtsalt marju, millele kallasin vahustamata vahukoort peale (vahukoor justkui kaitseb hambaid). Seda vahustamata koore ja marjade kombot proovisin juba paar päeva tagasi ja meeldis (eile proovisin poest ostetud pehmete aprikoosidega ka, aga ei olnud nii hea, aprikoosid on liiga läilad).

Kaerahelbepõhjaga kodu- ja toorjuustukook

Kodujuustukook juhtus niiviisi: kui mina olin haige ega tundnud söögi vastu mingit huvi, tegi A. otsast ühe kodujuustu lahti ja edasi jäi see seisma. Kui toit minus juba väikest huvi hakkas äratama, hakkasin asja uurima ja kodujuust oli endale juba väikese kirme peale kasvatanud. Viskasin kirme ja kirmesed juustuterakesed komposti, aga ülejäänu tundus siiski veel üsna korras olevat. Leidsin, et koogiks teha on kõige ohutum, ikkagi läbi küpsetatud, ja sukeldusin retseptidesse.

Kõige inspireerivamad olid lõpuks saiade-pirukate-kookide raamatu kaerahelbe-muretainakoogi ja “100 koogi” teise osa kohupiima-apelsinikoogi retseptid.

Sünteesisin neist ja oma koostisosadest sellise: põhjaks võtsin 2 klaasi kaerahelbeid, 100 g võid (mille tükeldasin suvaliselt kaerahelveste otsa), pool klaasi suhkrut, 1 spl (või veidi rohkem) vett ja hästi natuke soola. Hakkisin noaga kausis ringi nagu sõge, seejärel näppisin jupp aega, kuni pudi oli juba ühtlasem. Tõstsin selle pudi ahjupanni põhja, ajasin laiali, litsusin millekski koogipõhjalaadseks ja panin selle kupatuse sahvrisse jahedasse.

Täidiseks panin kodujuustu kaussi, riivisin ühe veriapelsini koort peale ja pigistasin selle apelsini mahla sinna juurde. Siis võtsin viigimarju, mis ma viimati olin ostnud ja mis ei olnud niisama süüa suuremad asjad – jube kuivad ja vintsked, peaaegu et hammas ei hakanud peale. Lõikasin need tükkideks (kolmeks või neljaks) ja viskasin kausipõhja vedeliku sisse likku. Tugevama maitse huvides võtsin ka natuke varem kogutud kuivatatud apelsinikoori, uhmerdasin ära ja lisasin kodujuustusegule. Ja sortsasin üht vana lahtitehtult (tähendab, ikka korgiga, aga korra oli avatud olnud noh) seismajäänud ja säilivustähtaja ammu ületanud koorelikööri natuke juurde.

Siis panin ahju sooja ja tegin natuke aega ei tea mida, vbla lämisesin netis.

Kui ahi oli kuum (minu ahju 180 kraadi, mis võib-olla tähendab päriselt 200), panin koogipõhja küpsema. Olin valvas, lasin tal mingi 10 minutit küpseda, vahepeal keerasin teise külje ette (ahi on ebaühtlane), kui hakkas juba mingit jumet võtma, võtsin välja. Küpsemise ajal lisasin kodujuustusegule natuke tavalist ja natuke moosisuhkrut (maitse järgi – st saputasin veidi suhkrut, segasin ära, siis maitsesin jne -, igatahes tundub, et kokku alla poole klaasi), kloppisin sinna ükshaaval kaks muna sisse, pigistasin ühe pooliku seismajäänud hapukoorepaki sinna tühjaks, saputasin hästi vähe tärklist (väga-väga vähe, kuskil 1 tl suurusjärgus, sest lootsin moosisuhkru tahendavale jõule) ja segasin veel kord kõik ära.

Valasin segu eelküpsetatud põhja peale ja lükkasin uuesti ahju. Niipea, kui soojenemise märgutuli ära kustus, keerasingi kuumust vähemaks, 160 peale; lasin nii 10 minutit või natuke vähem rahulikult olla; edasi piilusin aeg ajalt ja pöörasin teist külge ette, kui hakkas servast tahenema, keerasin lausa 140 peale ja kui oli juba üleni tahe, aga oleks võinud veel natuke pruunimaks minna, keerasin täitsa maha.

Ja see kõik tuli üllatavalt hea. Kui ma alguses hästi natuke maitsesin, jäi mulje, et läila, selline noh, nagu A.-le meeldib (ta ostab poest magusaid jogurteid, saate aru! ja magusat kohupiimakreemi!). Aga kui ma terve tüki ette võtsin ja korralikult hambad sisse lõin, siis oli tglt täitsa hästi tasakaalus ja väga hea. Kergelt karamelline ja viigimarjaseemned krõpsusid toredasti hamba all.

Seistes läks põhi muide järjest krõbedamaks.

Sellest inspiratsiooni saanuna tegin järgmisel õhtul külla kaasa samasugust kooki, ainult seekord toorjuustust, mis oli täiesti korralik (A. oli mingi kampaaniaga ostnud). Viigimarjad panin sedapuhku juba enne taina tegemist apelsinimahlaga likku ja lisasin sedapuhku veidi grappat (ei tahtnud sellise kahtlase koorelikööriga kooki külla hakata viima). Kuna juustu oli seekord rohkem, siis tuli ka natuke rohkem suhkrut panna. Tuli sama hea, ainult et paksema täidisekihiga, tähendab, nägi presentaablim välja.

Vahepealsed lihtsad toidud ja untsuläinud koogist magustoidu tegemine

Pikk paus oli siin sellepärast, et vahepeal tegi A. tükk aega süüa – kõigepealt küpsetas ahjus kana, esimesel päeval sõime kana tatraga (ja õunasalatiga), teisel päeval kana praekartuliga (ja ikka õunasalatiga), kolmandal päeval otsustas A., et teeb kanaküpsetuse kallerdisest suppi ja pani kanaülejäägid lõpuks sinna sisse. Supi jaoks küsis poolmagavalt minult juhiseid, ma siis juhendasin, et hautagu kõigepealt poti põhjas õliga sibulat-küüslauku-porgandit, siis pangu vesi peale ja kui see keema läheb, kallerdis sisse ja hakitud lehtkapsalehti ja kartulit ka. Ja et kanaprae jäägid pangu viimasena. A. tegi nii ja tuli hea supp; seda sõime siis jälle kaks päeva.

Siis tegime ses mõttes ühiselt süüa, et A. küpsetas ahjus peete; mina tõin heeringat, keetsin muna ja hakkisin kaks pikergust küpsepeeti, kaks muna, paar õuna ja ühe sibula koos kolme-nelja soolaheeringafileega salatiks. Maitseainetest: röstisin väikese panni peal köömneid, koriandriseemneid, sinepiseemneid ja seesamiseemneid, siis uhmerdasin peeneks ja kallasin salati otsa. Majoneesi panin ka pluss natuke sinepit. Oli OK, A. oli väga rahul, minu arust oli natuke igav, aga ega otseselt viga midagi polnud, lihtsalt vahel on tulnud ülihea.

Järgmisel päeval tegin õuna-heeringa-kodujuustusalatit, natukese sibulaga ja ühe munaga. Samuti majoneesi ja sinepiga, lusikaotsaga mett panin ka.

Ülejärgmisel päeval oli poolfabrikaadipäev, sest A. tõi poest maksakotlette ja tegi spagette sinna juurde. Ja porgandisalatit.

Porgandisalatiga läks ta mõnevõrra hoogu ja riivis porgandit kaugelt rohkem, kui vaja. Ma üritasin teha sellest sama kooki, mis kunagi varem, kui porgandisalatit üle jäi, aga ilmselt oli mul porgandit jahukoguse jaoks liiga palju või jahu selle porgandikoguse jaoks liiga vähe: tähendab, kerkis küll väga hästi, aga siis vajus ära ega tahtnud keskelt läbi küpseda, tuli nätske ja läägevõitu. A.-d väga ei häirinud, aga mind küll.

Nuputasin, mida selle nätske koogiga teha, lõpuks leidsin, et ega ta konsistentsilt hangunud pudrust väga ei erine, hangunud puder on tükkidena praetult väga maitsev, äkki on see ka. No ja saigi sellest porgandi-kohupiima-jahu-… eee… -tarrendist päris kena magustoidu, natuke meenutas sõrnikuid – ma lõikasin nii, et oleks palju lõikepindu – esimesel katsel lapiti viiludeks, teisel katsel pulgakesteks – ja kõik lõikepinnad lasin panni peal krõbedaks. Veidi enne praadimise lõppu viilutasin pannile ka Talvenaudingu õuna (lääguse vastu). Ja siis sõin hapukoorega. Hea toitev oli ka, kahe praetud koogitüki peal mängisin õhtul terve pika mälumängu ära ja tšillisin tükk aega pärast seda edasi, isegi koju jõudes ei olnud veel väga näljane.

Kaalun ka riivjuustuga proovimist, sest praetud puder sobib küll riivjuustuga.

No ja selle koogijõuga tegin pärast kojujõudmist veel ühe lihtsa toidu: keetsin kartuleid ja tegin sinna kõrvale salati või külma kastme poolest väga suurest tomatist, paarist kahvlitäiest kapparitest, peotäiest värsketest piparmündilehtedest, poolest sibulast ja poolest potsikust kodujuustust. Soola ja pipart natuke ka.

Kiire salati- ja muiduampsuraport

Vahepeal oli mitu päeva, mil ma turneetasin ja sõin peamiselt väljas (ühes restoranis sõin tähelepanuväärselt head magustoitu, millest ma ei saa aru, kuidas see oli tehtud. Nimi oli “arooniahüüve”). Või oma toas viksilt leiba-juustu-puuvilja-veini (õhtul) või Greekamaa jogurtit rosinatega (hommikul). Või ema sünnipäeval praadi ja kooki, mis olid tema tehtud.

Enne ja pärast seda jõudis paar väga kiiret salatit või salatiga täiendatud võileivalaadset olla.

Esiteks – helistasin ükspäev enne kojujõudmist A.-le, et pangu kartulid keema. Jõudsin koju ja segasin kokku kurki, tomatit, sibulat, kodujuustu, majoneesi, krabipulki ja õue-umbrohtusid (naati, võilille ja piimanõgese latvu). Sõime kartuliga, nämm-nämm. Natuke värsket piparmünti läks maitseks juurde, sest see kasvab samuti peagu nagu umbrohi, mitte midagi temaga selleks tegema ei pea, ainult vahel töökusehoos rohin lemm-maltsu välja (ja söön piparmündi ümbert-vahelt piimanõgeseid ära).

Üks teine päev ostsin poest ahvatleva väljanägemisega lavašši ja tegin sellest kolm erinevat rulli. Pmst kõik selle loogikaga, et lavašš mingi määrdega kokku, lehtsalatit peale ja siis veel midagi täidiseks, seejärel lõikasin juppideks. Määrdeks läks esimesele majonees, teisele karulauguga toorjuust, kolmandale oliiviõli. Täidisesse läks majoneesiga rullile keedumuna, kurki ja tomatit pluss kappareid, toorjuustuga rullile kodujuustu-kurki-tomatit, õliga rullile natuke allahinnatud kitsejuustu (tahket, mitte seda valgehallitusega) ja tomatit pluss musta pipart, vbla läks sinna viimasesse sibulat ka.

Toorjuustu-kodujuustu oma seisis kõige paremini koos, isegi pärast lõikamist (teised kippusid ära lagunema), aga maitselt ei oska öeldagi, mis kõige parem oli. Hämmastavalt toitvad tulid, viimased jupid sõin pigem ahnusest ja aplusest kui kõhutühjast.

* (Tärn, mis märgib reisil oldud aega.)

Kui koju jõudsin, tegi A. lõunauinakut. Mina olin näljane, õnneks oli ta tatart varuga keetnud. Tegin sellest toitu põhimõttel “segan kõik kokku, mis kätte satub, ja nimetan selle salatiks”. Salatisse läks: tatart, viimane jupike kurki, pool tomatit, pool sibulat, natuke umbrohtu (enne ärasõitu tehtud salati tarvis olin oma heinu liiga palju korjanud-pesnud, pistsin ülejäägi enne lahkumist külmkappi ja tagasijõudmise ajaks olid ainult kõige peal olnud piimanõgesed ära närtsinud), viis-kuus väikest lumekrabipulka. Ja majoneesi. Olin väga rahul.

Eile juhtus selline arusaamatus, et me ostsime mõlemad sepikut (arusaamatuse mehhanism: A. helistab mulle linna “Too siis sepikut,” mina vastu: “ma jõuan alles natuke enne kümmet,” A. teeb järelduse, et ma ei too sepikut, kuigi mina tahtsin lihtsalt öelda, et ärgu seda liiga vara oodaku), ja seega tegin ma kuumi võileibu. Kuuma võileiva sisse on parim värske asi minu arust õun, aga õunaga on praegusel aastaajal kehvasti. Ja tomat käitub seal enamasti liiga ohtlikult ja kõrvetab keele ära ja üldse on ta värskelt maitsvam, milleks siis raisata.

Niisiis tõin õuest hoopis veel heinu (naat-võilill-leeskputk), hakkisin ära, määrisin kaks sepikuviilu majoneesiga, kaks ketšupiga, pudistasin mõlema peale heldelt rohupudi ja hakkisin veidi sibulat, katsin juustuga kinni (see juust ähvardas juba hallitama minna või õigust öelda oligi läinud, aga kuna mulle tundus lõhna järgi, et ta on kuskilt ausa juustuhallituse külge saanud, ei lasknud ma end sellest eriti segada). Otsus? hea õllekõrvane tuli, kuigi veidi soolane (ketšupi/majoneesi ja juustu vahele oleks ikka rohkem mingit värsket ilma soolata massi vaja).

Täna otsustasin samal sepikulisel põhjusel teha mingi Caesari salati travestia (Taliesin ähvardas, et kirjutab FB-sse, kuidas “Notsu pilastab Caesari salatit) ja tõin koju lehtsalati ja Worcesteri kastme. Panin seda kastet õliga vahekorras 1:3 kaussi (st üks osa Worcesteri, kolm osa õli), hakkisin küüslaugupealseid sisse, riivisin natuke Forte juustu juurde ja tükeldasin sinna ka ühe vürtsikilu, lõpuks lisasin majoneesi. Tõin õuest piimanõgese latvu ja raputasin sealt hulk aega sipelgaid välja (vbla asjata, putuktoitlus olevat meie tulevik), pesin-hakkisin deformikeeritud ladvad ära ja segasin kastme sisse. Kastet tundus vähe olevat, niisiis lisasin õli ja Worcesteri kastet ja majoneesi. Lõikusin 6 sepikuviilu kuubikuteks ja praadisin panni peal õliga krõbedaks. Katkusin lehtsalati ribadeks ja segasin ülejäänud ködiga ära ja viimaks otsustasin konsistentsi huvides ka kurki lisada – segades läks muidu parajaks saviks. Sõime kolmekesi, igaüks võttis kausist ködi, pani sepikukuubikuid otsa ja kõik olid mumst rahul.

Kuna maitse oli hea, aga konsistents mulle siiski väga ei meeldinud, siis teinekord võib komponendid samaks jätta, aga muidu teen parem klassikaliselt: salatilehed suure taldriku peale ja tsentrisse lörtsatan kastme, nii et saaks salatilehti näpuga võtta ja kõik ei läheks nii ühtlaseks ködiks.

Eelmine Worcesteri kaste oli tavaline Heinzi oma, seekord tõin Lea & ja Perrinsi ja minu arust on see viimane variant maitsvam.