Vahepeal tehtud panniroad-supid-salatid

Kapsa-porgandi panniroog – pmst sama, mis see, aga veidi teise koostisega. Niisiis: riis keema (uusaastapeost üle jäänud punane riis); porgand-kapsas peenikeseks, seekord oli mul ka värsket küüslauku ja ingverit, need hakkisin peenelt ära; sibula kah; peotäis rosinaid likku; siis läks pannile sibul-küüslauk-ingver, päevalilleseemned ja tibake mandleid, natuke tšillit ja tandoori masalat; seejärel kapsas-porgand. Ei praadinud kaua, et krõmpsuv jääks. Lõpuks rosinad ja ühe kuivamakippuva hollandi leibjuustu pära, nämm-nämm. Praktikas leidis ka kinnitamist, et see toit kannatab soojendamist. Ning uuesti see, et sellisel kujul saan ma kapsast tüsistusteta süüa.

Kui see otsa sai, siis keerasin ükspäev hapukapsa-heeringa-peedi-õunasalati kiiresti kokku, kastmeks natuke majoneesi, sorts rjaženkat, veidi mädarõigast (tuli väga hea värske maitsega)-

Siis oli paar poolfabrikaadipäeva ja seejärel tegin vaese mehe gumbot: alguses hautasin poti põhjas sibulat, selleritükikesi, lisasin tšillit ja pudistasin ühe kuivanud sepikuviilu, siis lükkasin selle kõik põhjast hoolega lahti ja valasin liitri kuuma vett peale pluss veerandliitrise purgi tomatikonservi ja natuke selle loputusvett; kui keema läks, lõikusin paar kuivatatud tomatit umami mõttes sisse, lõpuks ei pidanud vastu ja lisasin ka 2 tl köögiviljapuljongi pulbrit. Ja kui tundus, et valmis juba küll, lisasin selliseid kuubikuteks lõigatud valgulisi asju: tofut, mingit “perenaise singi lõigete” nimelist odavtoodet ja krabipulki – neid kõige odavamaid, mis niisama süüa ei ole head, aga supi sees on just etemad – tärklis paisub keedes, pmst nagu krabiklimbid. Ja vürtsisest kapsaroast üle jäänud punase riisi (need koorimata riisiterad seisavad paremini üksteisest eraldi kui kooritud, tähendab, kannatavad soojendamist paremini, ka supi sees lähevad vähem lödiks ja annavad rohkem maitset).

Lõpuks lisasin ka provanssaali maitseainet ja majoraani. Tuli täitsa hea ja läks soojendades veel paremaks, välja arvatud see “perenaise sink” – see kaotas soojendamisel maitse (seevastu tofu, millel endal ei ole erilist maitset, võttis leeme maitse iga korraga üha paremini omaks). Teinekord seda singilaadset toodet ei pane või siis panen alles viimasel hetkel enne tulelt võtmist – või lausa taldrikusse.

Järgmiseks sõime eraldi, A. tegi siis, kui tal kõht tühi oli, pelmeene ja mina tegin primitiivset pannirooga: pannile läks veidi “parim enne möödas” suitsupõske; kui see oli mõnda aega praadinud, siis tomatikonservi; väike maisikonserv; lõpuks lõin sinna plaga sisse vutimune.

Siis olin Rakveres ja sõin lõunat seal (ma PEAN välja selgitama, mida nad sinna hea salati sisse panevad – porgand on silmaga vaadates aru saada, maitsest kahtlustan ka kapsast, aga kastme koostises pole ma sugugi kindel); õhtuks võtsin kodujuustu, heeringat ja õuna.

Ja viimati tegin punase kapsa salatit feta ja kreeka pähklitega – täpselt nii lihtne ongi, kastmeks veidi õli peale. Punase kapsa maitse muutub selles kombos mõnusalt pähkeljaks. Et oleks rammusam, praadisin sedasama suitsupõske ja sepikut kõrvale, suitsupõse praadimise mott oli ka see, et tal oli “parim enne” nüüd juba veel rohkem möödas. Jälle igavesti toitev toit.

Meelde jätta: neist Eesti õuntest, mida tavalistes ketipoodides praegu talvel müüakse, on see kollane “Sinap” või “Sinep” või mis ta ongi, kõige maitsvam.

———————————————————————————–
PS: päris-päris viimati keetsime tegelikult lihtsalt tatart ja sõime kalakonservi, natukese majoneesi ja salatiga. A. porgandi-, mina õuna- ja rohelise sibula salatiga (sest mina sõin hiljem ja ei viitsinud porgandit riivida).

Advertisements

Jalgpallikõrvane 3

Nagu öeldud, sõime paar päeva suppi; ja ka tatra-riivporgandi toitu jäi üle. Kui supp otsa sai, pikendasin tatrarooga selle kanalihaga, mis supi sisse panemata ununes, ja sellest sai täitsa tore panniroog.

Laupä oli jaanilaupäev ja sel puhul tõi Ep. meile grillvorste, U. tõi arbuusi ja mina tõin õuest lehtsalatit. Sõime neid siis vaheldumisi jalgpalli kõrvale. Lehtsalat sai kõige rutem otsa.

Aga kanaliha oli ikka veel üle, nii et ma tegin pühapäeval jälle põhja-aafrika maitsebuketiga kanakastet – praadisin oliiviõliga sibulat (1 suur ja 1 väike, hakitud), kui oli klaasjas, lisasin ingverit ja safranit ja peeneks hakitud küüslauku; siis lisasin kanaliha ja jahvatasin pipart otsa ja segasin; lisasin sünnipäevast üle jäänud oliive ja natuke ka teisi oliive, mida U. oli toonud, riivisin sidrunikoort otsa; lisasin natuke vett ja hautasin.

Teises potis ajasin vee kuumaks (umbes veerand liitrit), lisasin tiba soola ja sortsukese õli; seniks, kuni kuumenes, käisin tõin õuest sousti tarbeks õrnemaid naate ja natuke leeskputke; kui vesi keema läks, keerasin kuumuse ära, võtsin poti tulelt ja segasin sisse pool pakki (tähendab, 250 g) kuskussi; jätsin kaane alla paisuma.

Pannil keerasin kah kuumuse alt ära ja võtsin kaane pealt, et pakseneks. Kuna mulle tundus, et oliivid polnud soustile küllalt soolasust andnud, lisasin hästi natuke soola (see osutus hiljem väikeseks veaks). Ja hakkisin soustile ka naadi ja leeskputke sisse ning pigistasin poole sidruni mahla.

Paari minuti pärast segasin kuskussile natuke võid sisse, kaas uuesti peale ja veel korra jahtuvale, kuid ikka veel kuumale pliidiplaadile.

Ja siis sõime seda sousti kuskussiga. Kokkuvõttes oli õige pisut soolane, muidu väga hea. A. oli umbusklik ja ei söönud (aga ta oli sel päeval juba tatart millegagi söönud, kui mina magasin).

Esmaspäeval käisin tantsu õpetamas, toitusin päev otsa peamiselt magustoidust (enne äraminekut 1 juustuvõileib hommikusöögiks; kohale jõudes turgutuseks või hommikusöögi jätkuks kohvi, mahla ja üks tordilõik; enne tagasisõitu haarasin ühe jäätise rongi peale kaasa), koju jõudes keerasin ülejäänud kuskussist hakitud värske kurgi ja piparmündiga salati kokku ning praadisin 1 1/4 grillvorsti viiludena juurde. Ketšupit panin ka.

Teisipäevaks oli A. poest mingeid kotletiasjandusi toonud, praadis neid ja tegi tatart; tema tegi enda tatraportsu juurde porgandisalatit (st riivis porgandit), mina kurgisalatit (st tükeldasin kurki ja valasin veidi rjaženkat peale). Ep sõi üldse hoopis võileiba.

Kogu selle aja oleme peaaegu iga päev kõvasti mureleid näost sisse ajanud ja alkovaba õlut joonud. Kui Saku peaks otsustama, et tema roheline alkovaba ei müü, siis meie küll selles süüdi ei ole.

Jalgpallikõrvane

Ep kolis jalgpalli ajaks poole kohaga meile, nii et nüüd on vahepeal olnud kolme inimese toidud ja vahel natuke teise käekirjaga ka.

Jalgpalli kõrvale söömise toidud on sellised kiired, mida jõuab kahe mängu vahel valmis teha või vahel lausa kahe poolaja vahel.

Reedel: Ep tõi meile kurki, tomatit, mureleid, krabipulki ja rukkitaskuid (õlut ja krõpsu ka, aga seda ei pea valmistama)

Keetsin pool pakki spiraalikujulisi makarone, tõin õuest lehtsalatit ja võilillelehti ja tükeldasin ühe Saida farmi valge juustu ära; võtsime kõik makarone, hakkisime sinna kurki-tomatit juurde ja rebisime rohelisi lehti ka, lõikusime veel suitsuliha lõikamisjääke (väga head odavad lõikamisjäägid, otsatükid) juurde ja võtsime juustu ja majoneesi otsa. Juust ja liha oleks muidu soolased olnud, aga kuna makaronid olid magedavõitu ja värske gemüüse päris mage, siis kokku oli paras.

Laupäeval oli kõigepealt oode: rukkitasku peale majoneesi, sinna peale kaks kurgikangi (rukkitasku pikkusest kurgijupist pikkupidi lõigatud veerandikku), nende vahele krabipulk. Mina panin veel eilsest üle jäänud rohelisi liblesid otsa.

Lõunaks tõi ep kodust ka värskeid kartuleid, keetsime need ära, siis hakkisin-praadisin veel ühe tüki seda odavat suitsuliha ja Dzintarsi praejuustu (“parim enne” möödas) kõrvale, kühveldasime seda kartulite otsa ja ladusime jälle kurki, tomatit, rohelisi lehti peale ja lörtsasime majoneesi juurde.

Magustoiduks sõime mõlemal päeval mureleid.

Pühapäeval käisin mina vahepeal trennis ja magasin kõige parema mängu (Saksa-Mehhiko) maha, ka söögimajanduseks ei jäänud eriti aega. Meenus, et külmas on veel arbuusi viimane otsa ja laupäeval olin ostnud väikese tüki valget kitsejuustu (sellist pudedat ja soolakat nagu feta). Haarasin tee pealt poest rohelist sibulat kaasa (3 sibulat, millel oli ka sibulaosa päris ümarik – ja suured laugud küljes). Lõikasin arbuusil närbunumad kohad maha, hakkisin korraliku osa ära, lisasin kitsejuustu, tõin õuest tuusti värsket münti, hakkisin münti ja seda noort sibulat, pigistasin paarist sidruniviilust mahla peale ja piserdasin oliiviõli juurde. Pipart jahvatasin ka. Kõrvale võtmiseks tõin veel lehtsalati lehti ja lõikasin ühe tahedaks tõmmanud ciabatta viiludeks. See oli üllatavalt täitev söök.

Sõime veel mureleid, aga tglt on mul nüüd ka veel üht magustoitu: olin laupäeval avastanud, et pühapäevase kuupäevaga vahukoor on külmkapis pooleli. Tegin keedukannuga kuuma vett, võtsin seda kaks tassitäit (ca pool liitrit), panin kaussi, valasin paki sidrunitarretise pulbrit (paki suurust ei mäleta, aga igatahes oli ettenähtud veekogus pool liitrit) otsa ja segasin. Mikserdasin koore koos veidikese suhkruga vahtu. Pigistasin tulevase tarretise sisse ka paar sidruniviilu ja riivisin natuke sidrunikoort otsa, et oleks ikka päris sidrunit ka. Ja kui tundus, et enam ei ole tuline, segasin vahukoore tarretisevedeliku hulka; kui oli päris maha jahtunud, segasin uuesti (vahukoor oli muidu kõik peale kogunenud) ja viisin külmkappi.

Pärast tardumist selgus, et ta oli ikkagi fraktsioonideks jagunenud – koorevaht peal, sidrunitarretis all – aga sidrunitarretis oli siiski veidi koore mahedust ja koor tardainet saanud. Nii või teisiti maitses ülihea ja tegemise vaev oli mikroskoopiline: vahustamine võttis koos mikseri kokkupanekuga vast kaks minutit, tarretisepulbri lahustamine koos veekeetmisega umbes samapalju, pärast pidi ainult ootama ja esiotsa ka aeg-ajalt läbi segama.

Ma olen seda tarretist juba kaks päeva järjest hommikuks söönud – hea söök neile, kellel hommikul tahke toit hästi kurgust alla ei taha minna.

Esmaspäeval tegi A. oma lõunaks (mille ajal mina veel magasin) praekana (koibi ja tiibu) ja tatart. Mõlemat jäi üle. Kui kahe mängu vahel oli paus, läks Ep poodi magusa järele (ta ei kannata hästi tatart, kui midagi magusat lisaks ei saa); mina hakkisin 1 sibula, riivisin 1 juraka porgandi, lõikasin 1 sellerivarre väikesteks juppideks, hakkisin 1 väikese küüslauguküüne; siis praadisin kõigepealt sibulat, siis lisasin selleri-küüslaugu; siis A. kanapraadimisest kõrvale pandud nahakribalad ja üritasin need enam-vähem kõrnesteks praadida; lisasin koriandriseemneid, kollajuurt e. kurkumi, jahv. ingverit, mingit Meira broilerimaitseainet (tahtsin paprikapulbrit lisada ja see oli ainus maitseaine, mis seda sisaldas, ja ka muud koostisosad tundusid head), lisasin riivporgandi, segasin, ja natuke hiljem ka tatra. Segasin segamini; kui Ep tagasi tuli ja hakkas tavaari külmkappi laduma, ilmus selle käigus välja marineeritud tšilli purk ja ma lisasin natuke seda ka ja pigistasin veidi sidrunimahla peale. Kõige lõpuks tegin kanatükkidele panni peal ruumi ja jätsin soenema (ise asutasin natukeseks ajaks veel tööle); enne teise tuppa tööleminekut keerasin kanatükkidel külge ja tule maha.

Ja tuli täitsa hea. Magustoiduks tõi Ep sedapuhku viinamarju, sest poes olid murelid otsas. Ja kummikomme ja šokolaadiga riisivahvlit.

Sünnipäeva ja jalgpalli vahel – kanatoite (neist üks poleemikat põhjustav) ja paar salatit ja üks kook sinna vahele

Järgmiseks tahtis A. suppi saada ja tõi poest kana; ma olin leidnud Aasia köögi raamatust ühe huvitava nuudlisupikirjelduse ja otsustasime seda teha, ainult unustasime selle liiga õhtusse, nii et esialgu sai valmis ainult puljong: A. lõikas filee ja tiivad-koivad rümba küljest ära (tiivad-koivad pani sügavkülma), pani kanarümba keema ja korjas vahu; siis võtsin mina selle kanarümba, lõikasin nii palju liha küljest ära, kui sai ja panin kondid uuesti keema, sedapuhku koos veerandiks lõigatud sibula, 1 sõlmekeeratud rohelise sibula ja mitme ingveritükikesega.

Ja panin kuivatatud shiitake seened likku.

Lasime leemel oma kaks tundi keeda; millalgi selle vältel korjasin õuest mitmesuguseid rohelisi lehti. Retsept soovitas “hiina kapsast, lehtsalatit või spinatit”, ma tegin sellest järelduse, et mida iganes (salat, spinat ja hiina kapsas on ju nii erineva maitsega, nii et järelikult pole see eriline täppisteadus!) ja korjasin naadilehti, natuke võilille, nõgest, 2 oblikalehte, paar teelehte ja natuke küüslaugurohelist.

Lõpuks kurnasin leeme ära ja nokkisin kontide küljest veel natuke liha lahti- aga kuna retsept eeldas seda, et nuudlitele valatakse puljong peale ja ülejäänud komponendid (liha, seened, roh. sibul, õuest korjatud söögiumbrohud ribadeks lõigatud kujul, bambusevõrsed) praetakse läbi ja puistatakse kõige otsa, siis jätsime selle järgmise päeva peale. Pmst saime nagu supikonstruktori – komponendid kõik olemas, pane ainult õigesti kokku. Panin kõik komponendid külma ootele (rohelised libled mässisin sellesama niiske rätiku sisse, mille peale ma nad ennist tahenema olin pannud).

Aga kuna kõht oli tühjavõitu, siis tuli kohe midagi süüa. Meil oli veel arbuusi üle, nii et mina tegin arbuusisalatit; A., kes nii kaua seisnud arbuusi isegi minu degusteerimise peale ei usaldanud, tegi lihtsalt võileibu.

Arbuuusisalati tegin sellise: lõikasin ühe hästi paksu viilu arbuusi ja tükeldasin kaussi ära; tõin õuest münti ja võtsin paar sibulalauku ja hakkisin sinna otsa; hakkisin sinna ka ühe “parim enne möödas” mozzarella; lisasin veidi kuivatatud tomatite pealt üle jäänud õli, musta piprat, soola, sidrunimahla ja kreeka jogurtit. Ja napsasin supi jaoks korjatud rohelisest kraamist paar võilillelehte salati tarvis. Kokku tuli väga hea söömaaeg.

Järgmisel päeval asusin siis tolle nuudlisupi kallale: keetsin munanuudleid. Keetmisega paralleelselt ajasin teises kastrulis puljongi kuumaks ja valasin nuudlitele lõpuks peale (kui olin nad ära kurnanud); siis praadisin eelmisel päeval kanarümba küljest lõigatud liha, seeni, sibulat ja bambusevõrseid, kõige viimaks lisasin rohelise kraami. Ja siis valasin selle kõik nuudlite ja puljongi juurde ja ajasin veel korra kuumaks.

Nagu näha, oli selle supiga palju jändamist, aga tulemus oli selle kohta veidi igav. Uuesti ilmselt enam ei viitsi.

*

Õnneks oli sinna läinud ainult pool meie kaua ja armastusega keedetud puljongit ja ma tegin ülejäänud poolest ühe lahja mulligatawny (“lahja” tähendab siin “ilma kookospiimata”).

Sinna sisse läks lisaks 2 kanatiivale ja fileetükkidele kartulit, sellerit, porgandit; kurkumi, koriandrit, india köömneid, tšillit, värsket ingverit, 1 õun, natuke sidrunimahla; järjekord selline, et hakkisin sibula ja porgandi ja panin eraldi; praadisin supikastruli põhjas sibulat ja uhmerdasin india köömneid + koriandrit, siis hakkisin küüslauku ja ingverit ning lisasin köömned+koriandri+küüslaugu praesibulale, lõikusin sinnna otsa ka ühe tšilli ja pudistasin veidi kurkumit ja kaneeli; siis tegin poti põhja ruumi, tähendab kühveldasin sibulasegu ühte hunnikusse koomale ja panin vabale pinnale kanatiivad pruunistuma; kui olid mõlemalt poolt kuumust saanud, lisasin tükeldatud porgandid ja segasin; lõikasin paar sellerivart peenemaks ja lisasin ja segasin; valasin puljongi peale ja puhastasin-lõikusin kaks kartulit ja ühe õuna; lõikasin need enam-vähem kuubikuteks ja lisasin supile; ja siis lasin keeda, lõpuks pigistasin natuke sidrunimahla peale, maitsestasin soolaga ja jahvatasin musta pipart otsa. Pärast süües panime hakitud rohelist sibulat, piparmünti ja kreeka jogurtit peale. See tuli palju maitsvam, meie mõlema arust. Kindlasti teeme veel.

Selle supi pära sõi A. ära, aga jättis mulle 1 kanatiiva alles; mina olin toonud allah. praadimisjuustu (Dzintarsi oma) ja tegin endale kurgist, lehtsalatist, praejuustust ja sellestsamast praetud kanatiivast maitsva salati. Olgu õnnistatud see aastaaeg, mil ma saan kogu aeg nii palju lehtsalatit süüa, kui tahan, sest ta vohab nagu… salat!

*

Vahepeal tegin ka ühe rabarberikoogi – 1 klaasist jahust, veerand klaasist suhkrust ja umbes 75 g võist pluss ühest munakollasest puru, küpsetasin seda natuke ette, küpsetamise ajal puhastasin-tükeldasin ühe suure ja ühe väikese rabarerivarre, segasin suhkru ja kaneeliga ning panin puru peale ning ahju tagasi; lõpuks lahutasin veel 3 muna (lisaks sellele ühele munale, mille kollane oli koogipõhja sees juba ära kasutatud, aga valge veel üle), mikserdasin kõigepealt valged kõvaks vahuks, siis lisasin 3 munakollasele 3 spl suhkrut ja mikserdasin ka neid; siis lisasin 3 spl jahu ja segasin ära ja natuke hapukoort ka (mõeldes sellele, et rabarberid on vist juba oblikhappesemad, kui mulle rangelt võttes meeldiks); siis segasin selle munavalgetega. Ja jälle ahju ning kuumust maha.

Küpses ilus, aga süües tundsin, et mingit piimaollust oleks koogi sees võinud rohkem olla: hambad hakkasid rabarberispetsiifiliselt krudisema (võib-olla on aasta ka juba natuke liiga kaugel, rabarber liiga oblikhappeseks läinud ja tuleb tikrikookidele üle minna). Niisiis tõin poest vahukoort ja edasi sõin vahukoorega. A. huvitaval kombel sellest ei hoolinud, sõi kooki niisama.

*

Järgmisel päeval sõi A. siis, kui mina veel magasin, tatart ja praadis sinna peekonit (üks allah. suitsuribilihatükk) ja muna juurde; minul läksid neelud lõhnade peale käima ja tegin endale kah inglise hommikusöögi – peekonit, muna ja tomatist pluss rohelisest salati sinna juurde. Nende peal jaksasin kõik oma tantsimised ära tantsida.

Õhtul võtsin temast üle jäänud tatra pluss pool puhastatud hiigelporgandit, lasin panni pealt läbi peekoniülejäägi, natuke hakitud sibulat, natuke hakitud sellerit, riivisin selle hiigelporgandi pooliku kah sinna ära, lisasin tatra ja segasin ära. Taldriku peal segasin lehtsalatist ja väikesest kurgikesest sidrunimahla ja jogurtiga salati, pärast segasin sooja toiduga ära ja väga hea sai.

*

Järgmisel päeval sulatas A. kanakoivad ja kõrvale pandud kananahad üles. Ma tahtsin teha üht Põhja-Aafrika kanaretsepti: panin paksu poti põhja oliiviõliga 2 hakitud sibulat hauduma, lisasin veidi aja pärast 3 hakitud küüslauguküünt, pool tl jahv. ingverit ja pool tl safranit (ingverikogus tuli praktikas siiski veidi suurem, ma ei julgenud nii palju safranit panna); siis lisasin kanatükid (naha lõikasin kääridega ribadeks), soola, jahvatasin pipart peale ja lisasin umbes 1 1/3 kruusitäit vett. Jätsin madalal tulel podisema, palusin A.-l silma peal hoida ja tulin tööd tegema.

Mingi 40 minutit tööd tehtud, läksin vaatasin uuesti. Podises kangesti, võtsin kaane pealt ära (sestsaadik ta jäigi pealt ära) ja pigistasin kolmveerand väikest sidrunit sinna sisse tühjaks ja riivisin selle sidrunikoore ka. Võtsin sünnipäeva ajast jäänud rohelisi oliive (6) ja tükeldasin leeme sisse. Panin väikese potiga kuskussivee üles (umbes 250 ml, tilgakese õli ja tibakese soolaga). Lisasin hautisele kuivatatud koriandrit.

Kuskussivesi läks keema; keerasin tule ära, võtsin poti tulelt, valasin vette umbes 250 g kuskussi (pool pakki), A. segas lusikaga; siis võtsin selle tema käest üle, segasin põhjalikult ja jätsin kaane alla seisma (laua peale).

Hakkisin hautise sisse natuke külmkappi seisma jäänud petersellivarsi, tõin õues leeskputke ja natuke naati, hakkisin leeskputke jämeda varre kohe sisse, õrnemad lehed jätsin ootama.

Siis segasin kuskussi sisse veidi võid, panin jahtuvale, kuid mitte veel jahtunud pliidiplaadile seisma, ikka kaane all.

Segasin ka leeskputkelehed toidule sisse (see ei keenud enam).

Ja siis sõime.

Arvamused lahknesid: mulle maitses pööraselt (kaste oli – klassikuid tsiteerides – “lausa unelm”). A. virises, et see on ju keedetud kana. Et miks keegi peaks üldse tegema keedetud kana. Vaidlesime ja jõudsime mingi konsensuseni sel moel, et edaspidi, kui ma mingitest kanajuppidest uuesti sama toitu teen, siis 1) eksperimenteerin sellega, kas siis, kui hautatud kanajupid viimasel hetkel sousti seest välja võtta ja praeahjus üle lasta (nagu üks sama raamatu retsept – ja peaaegu sama maitsebuketiga – nõudis), on tema arust vähem keedetud kana – selle mõtte olin ma kohe alguses välja pakkunud, enne kui õieti raginaks läks, aga kuna tema ei uskunud, siis ma küsisin tõelise jõmmi kombel “tahad kakelda või? tahad kakelda, jah?” ja tal oli jultumust väita, et ei taha, no mis mõttes, mina küll tahtsin, kellega ma kaklen siis, iseendaga või? 2) või söön lihtsalt ise kõik ära, sest mulle maitseb. Vaidlus suubus vähem isiklikesse küsimustesse, nagu “kas toiduained võtavad keedes vett sisse või kaotavad seda”. Ma vist võitsin, meenutades, et kartul kaalub pärast keetmist vähem kui enne, ja apelleerides kodunduskäsiraamatutele, kus on toore ja keedetud toidu kaalu võrdlustabelid sees.

Pärast üritas A. selgitada tema ja minu söömise kontseptsiooni erinevust. “Vaata, mina ei söö nagu sina maitse pärast. Mina söön selleks, et kõht tühi ei oleks.” Millest järeldub kuidagi ka see, et konsistents huvitab teda rohkem kui maitse. Millest omakorda järeldub, et täiesti suvaline praeliha on etem kui ükskõik kui hea maitsega vedelikus valmistatud liha. Mis ometi ei seleta kuidagi seda, miks talle suppi meeldib süüa, sh lihaga suppi.

Enivei. Ma olin selle unelmate soustiga ka järgmisel päeval hirmus rahul, kui mul oli enne trenni kiire ja pärast trenni kõht jube tühi ja ma sain kiiresti kerge vaevaga süüa – ajasin kastet soojaks ja segasin kuskussiga. Pärast trenni ma ka natuke pikendasin seda kastet – lõikusin oliive sisse ja pigistasin sidrunit juurde. Kuna A. ei hoolinud, siis tema tegi meie tavalise kiirlahenduse – sõi tatart skumbriaga.

Sünnipäeva ja järelnähtude ajal

Nii-nii, speak, memory!

Kõigepealt tegin enne pidu niisama enda meeleheaks suvalise väikese koogi: umbes 75 g võist, umbes kolmveerandist klaasist jahust ja paarist spl suhkrust puru, ahjupannile ja küpsema; 1 jämeda rabarberivarre tükid, mille segasin (samas kausis, kus enne olin puru teinud) natukese suhkru, 1 tl jahu ja kohupiimapäraga – poolküpsenud puru otsa (ja jälle ahju, kuumust nüüd juba natuke maha); kõige ülemiseks kihiks kloppisin lahti 3 muna ja hapukoorepära (pluss 3 dessertlusikatäit suhkrut ja teist sama palju jahu) ning valasin selle löga poolküpsenud rabarberi otsa. No ja ahju, kuni pealt pruunikaks tõmbus. A. imestas, et ei olegi liiga hapu, kuigi rabarberiga.

*

Peo jaoks – nuudli-feta-tomati-oliivisalat kapparite, küüslaugu ja basiilikupudiga (neist pisikestest niitnuudlitest, mis hästi ruttu keevad); redise-suitsukala-munasalat rohelise sibulaga. Kala oli seekord heik, väga lihtne puhastada; kogused: 2 kala, 5 muna (või oli 6?), 2 punti rediseid, paar vart rohelist sibulat;

näksimiseks lihtsalt juustu ja oliive (kaubamajas olid sama kuupäevaga oliivid 90 % alla hinnatud, kujuta pilti) ja värsket ciabatta‘t;

magustoiduks tegin sellist kreemi, et keetsin midagi rabarberimoosi taolist ja segasin sellega paki agar-agarit (avastasin viimasel hetkel, et želatiini ei ole, aga agarit on); ajasin veidi alla poole liitri vahukoort paari spl moosisuhkruga vahtu (alla poole liitri, sest osa panin koorekohvi joojate tarvis kõrvale), segasin kahe potsiku Nopri kohupiimaga, rabarberimoosiga ja roosisiirupiga, mis mulle kunagi Rumeeniast või kuskilt toodi. Ja viisin tahenema. Tulemus oligi pigem kreem kui tarretis. Suur kausitäis söödi enam-vähem lagedaks.

Järgmisel päeval käis veel natuke külalisi, kalasalati tegin nagu ennegi, eelroaks serveerisin arbuusi ja Saida valget juustu, magusaks tõi ema vormisaia.

*

Ja siis tuli vahepeal mingi külmetushaigus, nii et ma ei tahtnud üldse midagi süüa; esimene asi, mis ma üle tüki aja tegin: keetsin kartulit, korjasin võilillelehti ja tegin võililledest (natuke aega kergelt soolases vees leotatud kujul), naadist, muru- ja karulaugust, kurgist, poolikust sibulast, ühest keedumunast ja viimasest heeringatükist salati – sellesama heeringa õliga, hapukoore ja tilga rjaženkaga. See oli üks väheseid asju, mis mul kuidagigi isutas.

Samuti tegin jääkide ärakasutamiseks rabarberikoogi, sest mul oli üks vahukoorepotsik (350 ml) hapukooreks läinud pluss üks vanavõitu kefiiripära: tükeldasin 1 suure ja 1 väiksema varre rabarberit, valasin kaussi sinna otsa veidi üle klaasi suhkrut ja 1,5 klaasi jahu; siis tuli meelde soodat panna, läks 1,5 tl; siis panin ahju tööle; lajatasin tainakaussi kuivade asjade otsa potsiku seda isetekkelist hapukoort ja hapupiimapära ja kuna tundus vedel, siis natuke kaerakliisid ja maitseaineks purustasin veidi kuivatatud kibuvitsaõisi; ja kuna tundus veidi liiga soodane, siis ka tibake sidrunhapet; siis tuli ette ka muna lisada, kloppisin 2 tükki lahti ja lisasin ja segasin; ja siis oligi ahi valmis, tõmbasin ahjupanni kähku võipaberiga üle, tainas pannile ja kogu kupatus ahju; kohe alguses keerasin kuumust vähemaks ja edasi filmi vaadates käisin iga natukese aja tagant vaatamas ja keerasin kuumust veel vähemaks, kuni kook lõi selgelt seinte küljest lahti.

Mulle maitses eelmine kook rohkem (sest oli hapukam), A.-le täpselt samal põhjusel nüüdne kook.

*
Vahepeal käisin Rakveres, pärast tegime jälle kartulite kõrvale heeringasalatit – muna, heeringas, sibul, palju õuest toodud rohelisi liblesid, lisaks kurki ja tomatit.

Järgmisel päeval oli A. selleks ajaks, kui ma üles tõusin, endale tatraputru teinud ja osa tatart mulle üle jätnud. Sellest tegin õhtul uuesti heeringasalatit – nagu eelmise, ainult et kartuli asemel oli tatar. Ja natuke lisasin ka marineeritud kurki, sest see tundus sobivat. Aga hästi natuke, sest marinaad oli päris kõva äädikaga.

*

Siis lahendasime ära mulle kingiks toodud ananassi: tõin poest natuke sealihaguljašši (240 g ringis) – sealiha? guljašš? o tempora!, tükeldasin kaks sibulat, hakkisin 4 küüslauguküünt ja jupikese ingverit. Selle peale ilmus A., kes küsis, mida on veel hakkida – mispeale ma andsin talle tükeldada ananassi (see oli väga hea mahlane ananass ja ma oleks teda rohkemgi niisama söönud, aga ma juba tean, et kui ma liialdan, hakkab ananass hoopis mind sööma) ja ise võtsin 2 väikesel kurgil seemned välja ja tükeldasin ära; ning lõikusin 2 kahvatu välimusega (ja seetõttu odavat) tomatit tükkideks.

Kuskil selles tükeldamisfaasis panime ka riisi keema, väga primitiivselt, lihtsalt külma veega. Edasise ananassiroa praadimise kõrvalt kontrollisime seda aeg-ajalt, kuni ta oli valmis.

Praadimine käis nii: panin pannile juustuga tšillide pealt üle jäänud õli, hautasin seal sees veidi aega küüslauku, siis lisasin liha, kui see oli igast küljest kahvatu, ka sibula; praadisin neid natuke aega, siis lisasin paar spl Tai kalakastet, ananassi, kurgi ja tomati ja segasin ja jahvatasin musta pipart peale; retsept nägi ette ka suhkrut ja vajadusel natuke vett, aga mul oli üks mangokonserv lahti ja ma võtsin suhkru ja vee asemel hoopis selle siirupit; siis tuli meelde lõikuda sinna ka 1 väike tšilli. Lõpuks tõin õuest leeskputke, hakkisin ära ja lisasin toidule.

Tuli üks toredasti vürtsine toit; kalakastmest oli minu arust soolasuse jaoks vähe ja ma lisasin süües soola. Liha oleks võinud õrnem olla, vbla oli liiga taine, aga võib-olla olin ma selle praadimisel liiga kärsitu ja sonkisin liiga palju, nii et lihatükid ei saanud korralikku koorikut peale võtta ja mahlad läksid välja. A. ei pidanud seda eriliseks probleemiks.

Seda toitu jagus kaheks päevaks.

Eelmine nädal: riisist panniroog; seeneraguu; kartulid umbrohuga; umbrohuomlett; umbrohuampsud; ja üks rabarberikook.

Tegin kana kõrvalt üle jäänud riisist ühe hiina retsepti järgi pannitoitu. Söödav, aga mitte hiilgav. Praadisin õhukese munaroa 3 munast ja vürtsidest (pipar, aniis, nelk, sool), võtsin pannilt, lõikasin ribadeks; praadisin samal pannil sibulat, riisi, paprikat ja lutserniidusid, panin siis munaribad uuesti pannile tagasi ja maitsestasin sojakastmega. Põhiviga oli see, et lutserniidud lähevad kas pusasse või klimpi. Oaidudega töötaks tõenäoliselt paremini. Ja konkreetselt minu jaoks oli viga ka selles, et üks terve paprika üheainsa panniroa peale on mulle ilmselgelt liiga palju, kõht oli veel terve järgmise päeva korrast ära (olin nähtavasti paprikaga liiga uljaks läinud, sest supi sees olin teda ilusti välja kannatanud, aga üks paprika supi peale ongi suhteliselt vähem, sest suppi ennast on rohkem). Aga igatahes sai seismajäänud riis ära lahendatud.

Siis (neljapäeval) tegin seeneraguud (porgand, sibul, seened, mõnevõrra naati, natuke jahu, hapukoort, heerest, Worcesteri kastet). Keetsin kõrvale selle käputäie tatart, mis meil oli (vähevõitu, nii et kui ma tatra seeneraguu sisse segasin, meenutas see paksu suppi). Esialgu tundus, et Worcesteri kastet sai palju, hapukuse pärast (mitte vürtsisuse). Aga järgmiseks päevaks oli päris tasakaalu tõmbunud ja paksemaks ka, enam ei meenutanud suppi. Reedeks jagus seda ka.

Siis (laupäeval) keetsin lihtsalt kartuleid ja muna (4 suuremapoolset kartulit, 2 väikest muna), tõin õuest palju võilille- ja veidi vähem naadilehti pluss natuke karu- ja murulauku, A. hakkis lehed ja munad peeneks, segasime jogurti ja natukese soolaga ära. Taldrikus panime kartulile võid peale ja seda salatit juurde. Superhea oli.

Kartulite pehmekskeemist oodates läksin kärsituks ja tegin igavusest kooki: mingi 5 rabarberivart hakkisin ära, hakkasin tegema hapupiima ja munaga tainast ja avastasin alles pärast rabarberi hakkimist, et jahu on väga vähe. Pool klaasi vajaliku 1,5 asemel. Võtsin puuduva jahu asemele osalt kaerakliisid, osalt tärklist. Lisaks läks koogi sisse veidi alla klaasi suhkrut, 150 g sulavõid, 2 muna (lahti klopitud) ja pool klaasi hapupiima (mul oli parajasti skyr vaja ära lahendada). Pudistasin maitseaineks peenuse mõttes roosiõielehti pulbriks ja lisasin ka õige natuke soola. Kergituseks poolteist tl soodat ja natuke sidrunhapet ka.

Kook tuli selliste kahtlaste kuivainete peale üllatavalt hea, eriti kui oli natuke seisnud. Kaerakliid andsid mõnusat kobedust (see ei olnud sugugi kindla peale minek – kunagi jäi mingi teine kook kaerakliide lisamisest hoopis liiga kõva).

Pühapäeval tegin enne trenni 3 munast naadiomletti. Hakatuseks korjasin õudse posu nooremat naati ja pesin ära; siis hakkisin sibula ja hautasin õliga, siis hakkisin suurema peotäie naati peeneks, kloppisin 3 muna lahti, lisasin veidi soola, segasin naadi muna hulka ja valasin pannile; ja siis lasin madalal kuumusel taheneda, lõpuks hakkisin ühe juustukontsu sinna otsa. Päris hea trennieelne amps. Aga naati olin selle jaoks liiga palju korjanud. Ülejäänust tegin õhtul neid plönne, ainult et õunaäädika asemel oli mul ainult palsamiäädikat ja pähklite asemel päevalilleseemned; ja kui ma kartsin, et sellest seemnekogusest, mis ma uhmerdada jaksasin, jääb väheks, lisasin veidi kanepiseemnejahu; ja kui segu ei tahtnud hästi koos seista, lisasin õige pisut õli (osalt seesami-, osalt tavalist rapsiõli). Hmeli suneli oli mul tõenäoliselt olemas – “tõenäoliselt”, sest oletan, et see rohekas pulber, mis mulle Gruusiast toodi, oli see (see oli sealt toodutest ainus maitseaine, millel silti enam küljes ei olnud). Tulid päris head vürtsikad ampsud, aga veidi vintsked: naati oleks pidanud veidi kauem kuumutama. Hästi toitvad igatahes.

Ja siis tuli uus kanatoidunädal, sest A. tõi jälle kana, esmaspäeval sõime tema tehtud praekanakoibi ja -tiibu. Riisiga; tema sõi porgandisalatiga, mina võilillesalatiga.

Variatsioone peedile

Piinlik tunnistadagi, aga vahepeal käis elu jälle A. küpsetatud prae peal, mida me sõime eri lisanditega – tema tatraga, mina õunasalatiga. Seekord oli tükk vähemalt väiksem, nii et paari päevaga hakkas juba otsakorrale jõudma.

Peete küpsetas ta ka.

Teise päeva õhtul käis Taliesin külas, A. oli juba tatraga liha söönud ja mina tegin kiirsalati: tükeldasin natuke liha, mitu õuna (antoonovkat), võtsin posu hapukapsast, lõikasin natuke peenemaks, ühe küpsepeedi tükkideks, ja segasin kõik sealsamas suure taldriku peal natukese majoneesiga ära, osa tõstsin Taliesinile.

Tema oli üllatunud, et nii hästi maitseb.

*

Täna mõtlesin algul peedirisotot teha, aga mul ei olnud ühtki päris hästi sobivat riisi – üks oli sushiriis, millest kahtlustasin, et see kleebib pigem kokku, kui moodustab ilusa kreemja pudru, ja teine oli riso originario, mille kohta selgus pärast pakendi – ja interneti – lugemist sama lugu – et võtab palju vedelikku sisse, kleebib hästi kokku ja kõrbeb eriti hästi põhja, mistõttu seda on mõistlik kasutada pigem supi sees – või siis, kui tahetaksegi, et hästi kleebiks, nt riisikooki või -kroketeid tehes. Põhjakõrbevat risotot ei tahtnud ma teha ja otsustasin, et võtan parem tatra, see sobib peediga nagunii hästi. Mis see siis nüüd tulebki, sarrasinotto?

A. viimasest kanaküpsetamisest oli veel ka puljongikallerdist üle; ja kui mul vahepeal korraks natuke raha oli, olin suures joovastuses kassi poe allahindlusletist natuke pehmet kitsejuustu ostnud.

Pärast trenni jaksasin mina esialgu ainult lamada; A. puhastas ja hakkis paar-kolm sibulat (kui ma soostusin talle defineerima, mida ma mõtlen “hakitud sibula” all) ja riivis ühe küpsepeedi ära.

Mina ajasin siis ennast üles, panin kastruli sooja, poti põhja tilga õli, natuke kanaküpsetamisest jäänud rasva, natuke ühest A. seapraest tekkinud rasva ja natuke võid ka – ja panin sibula praadima. Tule keerasin siis väiksemaks.

Ja panin veekeedukannuga natuke vett keeta, et kanakallerdisest puljongit sulatada.

Kui sibul oli juba klaasjas, panin ka tatart sinna juurde praadima – võis olla mingi veerand kilo või kolmandik.

Vesi läks keema, valasin vee kallerdisele otsa (vbla pool liitrit).

Puhastasin kiiresti veel kaks küüslauguküünt ja hakkisin sibula-tatra otsa, segasin veel natuke ja valasin peale ühe vana-aastaõhtust seisma jäänud šampusepõhja.

Segasin ja lasin keeda; kui enam väga ei ujunud, panin paar kulbitäit puljongit ja segasin veel.

Kui jälle enam väga ei ujunud, panin kõik puljongi ära, lisasin soola (see puljong ei olnud eriti soolane), segasin ja lasin ilma kaaneta keeda.

Kui hakkas tahenema, maitsesin: veidi kõva oli, niisiis sortsasin veel õige natuke kuuma vett juurde ja panin kaane peale, las haudub.

Kui leidsin, et pehme küll, keerasin kuumuse ära, jätsin jääksoojusega hauduma ja segasin riivpeedi juurde. Maitseks panin natuke provanssaali ürdisegu, siis leidsin, et mingit sooja maitset on ikka ka vaja – ja natuke soola veel, sest kui enne oli paras olnud, siis nüüd lõi peet jälle magusama poole kaldu – mõtlesin, et kui fusion, siis fusion ja raputasin natuke tandoori masalat ka. Ja paar tilka palsamiäädikat.

Nüüd läks päris heaks; segasin umbes 50 g kitsejuustu veel hulka ja siis oligi valmis.

Vahetult enne söömist nühkisin natuke kuivatatud mündilehti puruks ja puistasin sisse.

Kokkuvõttes oli igati rahuloldav puder. Trennist tulles oli kõht midagi jauranud, aga selle toidu peale jättis jauramise järele.