Kabatšokikiirtoit

Täna tegin jälle kiirtoitu: natuke suitsupõseviilukesi pannile, üks hakitud sibul ka, kaks suvikõrvitsat kuubikutena juurde, pudistasin kaks kuivanud sepikuviilu samuti sinna sekka, provanssaali maitseainet ja üks hakitud küüslauguküüs juurde ja hauduma. Lõpuks, kui olin kuumuse maha keeranud, hakkisin ka ühe tomati juurde, maitsestasin tibakese soolaga ja hakkisin kappi seisma jäänud sõiratükikese kah sisse.

Natuke kaua sai ehk kuumust – minu maitse jaoks oli suvikõrvits veidi liiga pehmeks läinud. A. oli sellega muidugi rahul. Ma oleks tahtnud, et suvikõrvits veel natuke krõmpsuks; ja et tomat oleks praktiliselt tooreks jäänud, ainult veidi läbi soojenenud. Aga oma viga, kes käsib vahepeal muude asjadega tegeleda.

Midagi ratatouille’-laadset ja jälle peedisalat.

Allahinnatud köögivilja korvid on viimasel ajal tõeline aardelaegas, nüüd sain sealt poolmuidu baklažaani, millel polnud midagi viga peale selle, et natuke hakkas närbuma – aga mitte ühtegi päris koledat kohta! täie hinnaga letis oli täpselt samasuguseid. Nutsaku hakkliha tõin ka – umbes 200 grammi, millest osa läks kassile, sest ta küsis nii ilusasti.

Niisiis. Panin panni veidikese (kuivatatud tomatite purgist pärit) õliga tulele, hakkisin 1 sibula; kui õli kuum, panin hakkliha praadima; paari minuti pärast pöörasin ringi, lisasin sibula ja keerasin kuumust maha. Ise asusin baklažaani tükeldama. Segasin liha; baklažaanitükid sinna otsa (veel ei seganud, mõtlesin, et las haudub muu kraami otsas), kaas peale. Tükeldasin ühe turu pealt toodud huvitava välimusega tšillipipra ja ühe küüslauguküüne; need kah pannile. Ise suvikõrvitsaid (jah, neid eelmise korra allahindluskorvist saaduid) tükeldama. Kui tükeldatud, segasin pannil oleva olluse läbi ja viskasin suvikõrvitsa kõige otsa, kaas peale tagasi. Kuna ma tahtsin, et ei tuleks liiga vedel, lammutasin kolm-neli kuivanud sepikuviilu ja muud saiatükki pisemaks; segasin toidu jälle läbi ja puistasin sepiku sinna sisse. Tükeldasin ühe priske tomati, lisasin toidule ja kuna tundus, et sepik neelab rohkem mahlu, kui seal võtta on, sortsasin ka punast veini. Pudistasin veel provanssaali ürdisegu otsa ja hautasin senikaua, kuni sepikutükid olid pehmeks saanud, lõpuks panin ettevaatlikult soola ka.

Alles söömise ajal tuli meelde, et meil on värsket ciabatta’t, mille sisse oleks just hea olnud leent koguda. Aga noh, eks seda sööme siis millegi muuga. Ja toit oli sellise tummisena päris hea.

*

Täna lahendasin viimased kolm A. küpsetatud peeti ära (väikesed peedid olid), peaaegu samasuguse salatiga nagu eelmine kord. Kõigepealt panin panni tulele, saagisin suitsulihatüki (sea seljatükk, jälle allahindluse korras ostetud) küljest viis-kuus võimalikult õhukest viilu; kui õli kuum, panin liha praadima (ja keerasin kohe tuld maha), siis võtsin sellesama eilse ciabatta–saia ja tegin sellest nii umbes kolmandiku enam-vähem kuubikuteks vms tükkideks. Puistasin päevalille- ja kanepiseemneid kah hulka. Ise läksin õuest heina otsima. A. oli eile muru niitnud, nii et võilillesaak seekord nii hea ei olnud, tuleb veel paar päeva oodata, aga mingi väikese tuusti ikka lõpuks sain (meelespealehti väheke sekka), natuke lehtsalatit ka, natuke murulauku ja kõige lõpuks võtsin natuke piparmünti.

Toas segasin pannil oleva läbi, keerasin tule päris ära ja hakkisin sinna ühe küüslauguküüne maitseks juurde; puhastasin-tükeldasin peedid salatikaussi, hakkisin murulaugu, piparmündi ja võilillelehed hästi peeneks, salati rebisin niisama tükkideks, sinnasamma kaussi; lõikusin sinna õhukesteks viiludeks 1 valge klaari, 1 teadmata sordist heleda suveõuna (mis on tugevama ja huvitavama maitsega kui klaar, hele karge lihaga õun) ja veerand punast sibulat; segasin kausis kokku tiba mett, paar tilka palsamiäädikat, sortsu magusapoolset sinepit ja sortsu õli, valasin kausis oleva otsa; ja alles siis tuli meelde, et ma tahtsin ka juustu panna. Juustuks läks see Leedu feta-analoog, mida ma kunagi allahindluse ajal tagavaraks ostsin – see meeldib mulle oma kergelt kirbe maitsega kuidagi eriliselt; kahesajagrammisest pakist läks vast 2/3.

No ja siis oligi valmis, pannil olevaid krõbuskeid panime otse taldrikusse juurde.

Muidu oli hirmus tore, ainult et seemned oleksin võinud eraldi röstida, ilma õlita – nad tulid õliga maitsvad küll, aga niiviisi on neid panni pealt palju raskem kätte saada.

Nädala ringvaade suvikõrvitsaga ja kiirsalat küpsepeediga

Nüüd on aeg, mil saab odavalt head värsket noort suvikõrvitsat – ma ostsin vähem kui 50 sendi eest sellise hunniku, et.

Teadsin, et kodus on ootamas eilset riisi tomatikastmes – sellessamas tomatikastmes, mis alguses kana ümber oli ja mida me seejärel nuudlite kõrvale pikendasime – järgmiseks jõudis A. paar kanakintsu karripastaga ahjus ära küpsetada, keetis riisi juurde ja tomatikastet sõime selle kõige juurde kastmeks; ning selle tulemusel oli veel järgmisel päeval üle tomatikastmega segatud riisi, sest kui ma taipasin, et ma ei jaksa kogu riisi ära süüa, tundus mõistlikum see viimase kastmejupiga ära segada, ei kuiva vähemalt ära.

Sibulat ja muna pidi kah kodus olema; ja teisest poest sain boonuspunktide eest allahinnatud chorizo-viile. Nii et läksin panniroa peale välja.

Niisiis: võtsin juba lahtitehtud sibula (umbes 2/3), hakkisin ära, panin pannile praadima; tükeldasin umbes kaks suvikõrvitsat (“umbes”, sest tegelikult oli 4 suvikõrvitsajuppi – ma võtsin allahindluskorvist, nähtavasti oli muist koledaks läinud, poodnikud olid koledad kohad ära lõiganud ja järelejäänud jupid poole hinnaga müüki pannud, kusjuures jupid ise olid väga ilusad!), puistasin ka need tükid pannile; pudistasin veidi provansaaali ürdisegu peale ja siis meenus, et kapis on närbumas pool punti tilli. Noh, fusioon, siis fusioon. Hakkisin ka selle tilli muu kraami juurde. Katkusin kolm-neli chorizo-viilu ribadeks, lisasin pannile; siis ka riisi ja tomatiplaga; lõpuks hakkisin ühe närbuma kippuva tomati mahlasuse huvides juurde ja pool tl marineeritud tšillit; veel lõpumaks lõpuks segasin ühe muna sinna sisse, et toitvam oleks (tahtsin algul kaks muna panna, aga kass noris ühe endale); ja kõige lõpuks, kui tuli oli juba alt ära keeratud, riivisin ühe vana hea laagerdunud juustu kontsu riisisegu peale.

Väga tore toit, ainult veidi soolane: ma siputasin enne muna lisamist soola, aga unustasin arvestada, et vorst on ju ise soolane. Teisalt – maitse asi vist ka, A. ei saanud millestki aru.

Maitse meenutas mulle millegi poolest seljankat, aga eks seljanka ongi samasugune nädala ringvaate tõugu toit.

Täna sõi A. oma lõunaks selle riisiroa ülejäägi ära, aga mina tegin endale tõelist kiirtoitu. A. oli üleeile ahju küttes (august või asi) peedid malmpotiga ahju küpsema pannud, ta tegi neist tookord oma kanaprae juurde salati, aga neid oli veel mitu tükki järel; võtsin ühe väikese peedi, puhastasin ja tükeldasin taldrikule ära; panin pannile tule alla, rebisin kaks chorizo-viilu ribadeks ja katkusin kaks sepikuviilu tükkideks, panin praadima, tule keerasin kohe madalamaks, kui kõvasti särisema hakkas; siis puistasin veel päevalilleseemneid pannile lisaks.

Keerasin nüüd tule ära ja läksin korjasin õuest tuusti rohelist – noori võilillelehti, pisikesi naate (muruniitmine omandab täiesti uue väärtuse, kui see varustab mind pidevalt umbrohu maitsva noore järelkasvuga), murulauku ja lehtsalatit; hakkisin ära, puistasin peedi otsa (hämmastavalt suur hunnik sai, arvestades, kui vähe aega ma korjasin); tükeldasin sinna veerandi Lätist toodud sõira ja (hästi õhukesteks väikesteks liistakateks) ka ühe pooliku valge klaari, mis A. oli oma võileivateost järele jätnud; piserdasin peale veidi palsamiäädikat, veidi oliiviõli, veidi üht magusat sinepit, mis oli tänu vahepealsele öömajalisele meie külmkappi siginenud; 1 tilga seesamiõli ka, aga seda ei jäänud tegelikult tunda, nii et sama hästi oleks võinud panemata jätta.

Segasin ära, puistasin panni pealt krõbinad otsa, võtsin odavat valget veini ja läksin nautisin veranda peal elu. Isegi kui tervis liiga kahtlane, et sel nädalavahetusel blogikokkutulekule sõita, siis vähemalt õhuvanne saab ikka võtta!

Täitsa lõpp, kui hästi see maitses. Selline osalt keedetud/küpsetatud köögiviljast (ja/või kartulist), osalt värskest heinast, osalt panni peal tehtud krõbuskitest salat on mul üks lemmiktoit (eriti kui juustu on sisse panna), kusjuures ma oletan, et paljude teiste arust poleks see üldse mingi toit. Aga ikkagi nii hea! ja nii lihtne teha!

Aed, kus on priipärast söödavat umbrohtu, on selle jaoks muidugi üks vajalik luksus.

Ma olin enne kartnud, et äkki õun jääb liiga hapu – nad on tänavu sellised parajad vissid – aga nii natuke, nagu seda seal oli, mõjus küll ainult hästi.

Kana tomatis; ja sama tomatikastme pikendamine nuudlite kõrvale

Kui vahepeal sai väga mitu korda väljas söödud – või söödud A. tehtud kalapulki – siis eile võtsin täitsa vaba päeva, seega oli aega toidu kallal kauem jännata.

Lähteandmed: A. oli vahepeal koju vedanud 3 kanakintsu ja mina olin koju vedanud väikese plekiga tomateid ja rohelisi aedube. Kaks poolikut punast veini oli ka.

Jändamine algas sellega, et panin kanatükid kaussi, puistasin soola-pipart peale, valasin kõige otsa umbes 1 dl punast veini (Bardolino), pressisin ühe küüslauguküüne sinna sisse puruks, poetasin sinna juurde 2 loorberilehte ja näputäie rosmariini – ja jätsin külmkappi seisma. Ise läksin linna peale ja viisin raamatud Lutsu ära.

Kui tagasi tulin, puistasin ühe taldriku peale jahu ja natuke mingit itaalia salatimaitseainet (sisaldas sibulat, küüslauku, miskipärast kollajuurt ja veel mõnda ürti). Panin ahjupoti pliidi peale natukese õliga kuumenema; õngitsesin kanatükid marinaadist välja, mäkerdasin taldriku peal nende kuivade purudega kokku; ja kui tundus, et õli on juba küllalt kuum, panin poti põhja praadima. Ise hakkisin praadimise ajal veel 2 küüslauguküünt.

Kui olin igalt poolt, kust sai, kergelt kuldseks praadinud, õngitsesin kanatükid väikese taldriku peale, keerasin praeahju suht madala kuumuse peale kuumenema (minu ahju näit oli 120, päriselt arvatavasti veidi rohkem) ja panin küüslaugu poti põhja praadima. Hakkisin jahuse-maitseainese taldriku peal veel 1 õlis hoitud kuivatatud tomati, 3-4 vürtsikilu, 1 päris kuivalt hoitud kuivatatud tomati ja valasin selle kõik koos jahujääkidega küüslaugu juurde. Kohe seejärel hakkisin ka kaks ja pool tomatit otse sinna potti; segasin ära; siis panin kanatükid selle segu sisse ja valasin marinaadi kõige otsa. Tundus, et jääb natuke kuivale, niisiis valasin veel veidi veini juurde ja keerasin pliidiplaadil tule maha.

Kuni praeahi tuure üles võttis, lasin sellel kõigel veel pliidi peal podiseda; kui juba tundus, et ahi on soojem kui pliit, panin kaane peale ja poti ahju.

Ja siis ta seal podises. Kui oli pool tundi podisenud, asusin külmkapis seisnud aedube inspekteerima. Osa oli koledaks läinud, tuli ära visata; osa oli osaliselt koledad, neil lõikasin koleda osa ära. Siis loputasin üle ja panin kastruli põhja veidi oakeeduvett (natikese soolaga) üles. Kui keema läks, viskasin oad sisse, lasin paar minutit keeda ja keerasin siis jälle tule maha, et las keevad jääksoojuses.

Oakeetmise ja -kurnamise ja nõudepesu ajal sai kana märkamatult veel tunnikese podiseda; kõige lõpuks võtsin kaane pealt ja valasin kana ülemise osa kastmega üle, et las pruunistub kah. Ja keerasin varsti tule ära.

Liha tuli suussulav, kukkus ise kontide küljest lahti. Kass Ruudi oli kõigist ülejäävatest paladest (krõmpsluud jne) hirmus huvitatud, tema enda konserv ei pälvinud pooltki seda tähelepanu.

Ja mulle meeldis väga, kuidas kana ja aedubade tekstuur suus kokku kõlas.

Värske krõbe nisuleib, mis A. oli toonud, oli samuti väga hea.

(Pärast tegin veel sedasama tikrikooki, mis varemgi, ainult et seekord rjaženkaga, mitte hapukoore ja kreeka jogurtiga.)

*

Tänaseks jäi tomatikastet üle, vaatasin, et selline ilus rammus (kanapuljongist küllastunud, eks ole) ja maitserikas, pikendaks ta õige makaronikastmeks.

Nii et A. pani nuudlid (linguine) keema ja tegeles selle poolega; mina panin kastmepoti tulele ja tükeldasin sinna sisse veel kolm tomatit, hästi peenelt ühe vürtsikilu (sest ma olin eilses kastmes väga rahul, kuidas ühest küljest andis kilu kõvasti umamit, aga teisest küljest ei olnud tervikmaitse üldse kalane) ning puistasin basiilikut ja õige natuke tšillit juurde. Pärast maitsestasin veel natukese soola ja 1,5 tl pruuni suhkruga.

Kuna mul on nohu tulnud, olin väga rahul, et suurepärane nohuvastane toit: enne söömist oli kogu aeg tilk nina otsas, aga söömise käigus kuivas see allikas õnneks ära. A. oli lihtsalt rahul, et soe ja vürtsine. Üht hansalaadalt ostetud vanemat juustu riivisime peale.

Seda kastet jäi nüüd jälle üle, nii et peab mõtlema, mis toiduks ta siis homme pikendada.

Kiirete toitude aega jätku

Eile tegime kursuse vahele – kodus jõudis olla tunnikese – kiire nuudlisalati: nuudlivesi tulele, ise duši alla; tagasi tulles vesi kees, järelikult nuudlid sisse; nuudlite keemise ajal tükeldasin 2 tomatit, koukisin väikesest fetapakist järelejäänud kolmandiku kaussi tomati juurde ja lõpuks tükeldasin ka brõnsatüki viimase kolmandiku või veerandiku ära. Kurnasin nuudlid, lasin kergelt külma veega üle, panin kaussi tomati juurde, segasin ära, oliiviõli juurde; tõin õuest natuke piparmündilehti, mudisin peos ja hakkisin peeneks, poetasin salati juurde. Jahvatasin musta pipart, segasime, sõime.

Õhtul olin pärast teist kursusesatsi väsinud ja hädine ja tahtsin midagi sooja. A. oli õnneks sibulat toonud.

Hakkisin sibula ja natuke suitsupõske, panin malmpoti põhja õliga praadima; hakkisin kaks suvikõrvitsat veerandikviiludeks ja viskasin sinna hulka, lasin veidi praadida ja segasin paar korda; pudistasin ühe musta leiva viiludeks, tükeldasin ühe kuivatatud tšillikauna ja panin sinna sekka; tühjendasin purgitäie õlleoakonservi kastrulisse ja loputasin vähese veega purki, valasin loputusvee potti n.ö puljongiks; siis lasin podiseda, kuni tundus, et varsti on valmis, ja tükeldasin sinna kaks tomatit sisse. Juurde puistasin veidi aed-liivateed ja piparrohtu. Päris lõpus maitsesin ja otsustasin, et tahan sinna sisse ka teelusikatäie pruuni suhkrut, mõeldud-tehtud.

Lohutustoit missugune.

Mõlemad on tegemise mõttes totaalsed kiirtoidud, aga maitsesid nagu täitsa päris.

Üks lihtne hautis, improviseeritud tatrasalat ja brokoli-makaronisalat

Kole palju on tegemist olnud ja ma vist enam ei mäletagi, mis ma õieti teinud olen, paar asja on meeles.

Välismaa külaline ööbib siin, vahel teeme koos süüa.

Kõigepealt lahendasin kahtlaseks kippuvad porgandid-kartulid ära: poti põhja 1 hakitud sibul suitsupõsetükkidega koos praadima, natuke köömneid sekka; siis viiludeks (suht paksult) lõigatud porgandid juurde ja asusime kartuleid kuubikuteks lõikuma; siis kartul sekka ja paar klaasi vett peale ja hauduma. Soola ka. Natukene leeskputke, kuivatatud sellerit ja piparrohtu läks ka. Kartul läks suht pudruks, aga oli täitsa tore.

Kui järgmisel päeval kodus käisin, sõin varasemast üle jäänud tatra salatina ära: lõikusin sibulat ja tomatit tatra otsa , pudistasin fetat juurde, oliiviõli peale, musta pipart ja läks. Hea trennivahesöök, ei tee uimaseks, aga annab jõudu.

Eile keetsime paki (juustutäidisega) tortelliine ära, siis eraldi potis vähese veega ja mitte liiga kõvaks ka ühe õisikuteks lammutatud brokoli; segasime kokku ja pudistasime sinna otsa peaaegu terve pakitäie Forte juustulaastusid (tegime natuke peenemaks kui originaalis); katkusime juurde oma pool karbitäit rukolat ja ma tõin õuest natuke leeskputke ka, mille ma sinna sekka hakkisin. Musta pipart, oliiviõli ja õige natuke Worcesteri kastet.

Selgus, et rukola ja brokoli sobivad üle mõistuse hästi kokku. Ja juust ka – kõigil on kergelt pähkline maitse. Vbla mu lemmikkombo, mis sealt esile tõusis, oli rukola ja kõva juust. Külaline pakkus, et küllap sinna sobiks mingid pähklid ka – usutav.

Lihtsad suvetoidud

Kõigepealt jäi mul üks suvikõrvits pisto tegemisest üle ja natuke kartuleid oli veel ka.

Lõikasin sibula peeneks, panin praadima, sel ajal tükeldasin kartuli enam-vähem kuubikuteks, siis ka see pannile; kartuli praadimise ajal tükeldasin suvikõrvitsa samamoodi kuubikuteks. Viskasin sekka ka veidi suitsupõse-, veidi chorizo-kuubikuid. Ühe küüslauguküüne peenestasin samuti hulka.

Kui oli enam-vähem valmis, lõin 2 muna sisse ja segasin segamini.

Maitsestasin leeskputke ja kaneeliga.

Mulle meeldis vägagi, A. kaebas, et igav.

*

Siis tõin turu pealt põldube ja tomatit (plekiga tomateid on päris normaalse hinnaga saada) ja tegin kastet-suppi-hautist.

Niimoodi: puhastasin oad; praadisin potipõhjas sibulat, küüslauku ja suitsupõske ja veidi tšillipuru selle õliga, mis oli kuivatatud tomatitest purgipõhja üle jäänud; viskasin oad sekka; tükeldasin 5 tomatit sinna otsa. Ja jätsin hauduma, nii 15 minutiks. Siis maitsestasin soola, pipra, 2 tl pruuni suhkru, kuivatatud selleri (värsket põlnd), värske leeskputke ja kuivatatud piparrohuga.

Esialgu sõime seda supina (mina panin veel taldrikus oliiviõli juurde, A. mitte). Oli hea, ainult et mõni uba oleks teistest rohkem keetmist tahtnud (krõmpsus hamba all, samal ajal kui teised oad olid juba täitsa jahuseks läinud). Vbla peaks teinekord enne tomati lisamist natuke veega hautama.

Värsket krõbedat leiba kulus selle juurde nagu… nagu leiba.

Kolmandaks päevaks oli toitu suht vähe järgi jäänud; A. keetis makarone (penne) ja me kasutasime seda plaga kastmena. Õigemini segasime makaronid tomatiplaga hulka.

Ja sellisel moel sõime ka riivjuustuga (mis ei takistanud mul ikka ka taldrikus oliiviõli lisada).

Tegin marjakooki ja praekartulit ja pistot

Tahtsin juba tükk aega marjakooki (“100 koogi” raamatust) teha ja ükskord jõudsin ka selleni, et taipasin marjad enne korjata, kui pimedaks läks. Mis tähendas ülehelikiirusel noppimist süvenevas hämaruses.

Korjasin vaarikaid-sõstraid (nii musti kui ka punaseid) veidi vähem kui pool kaheliitrise kastruli täit. Puhastades jäi neid veel vähemaks, nii et kokkuvõttes võiski tulla see 6 dl, mida retsept nõudis.

Panin kaussi pool klaasi jahu ja 4 spl suhkrut, hakkasin külma võid sinna otsa mõõtma, kui A. hakkas nõudma, et ma võtaks pehmet võid, sest see ähvardab muidu vanaks jääda.

Soostusin, kuigi kõhklustega: pehmest võist tuleb pehme muretainas, aga pehmet muretainast hakkaks ma hoopis teisest otsast tegema, segaks kõigepealt suhkru ja munaga ära, nagu hakkaks keeksi tegema, ja alles siis lisaks jahu.

No igatahes panin selle või (umbes 100 g) jahule otsa, ühe munakollase ka, tiba soola ja segasin ära. Mätsisin määritud koogivormi põhja külge, mis oli sellise pehme tainaga väga raske: sõrm läks sellest kogu aeg läbi, märja käega kuidagi hädaga sai. Sinna juurde rääkisin dramaatilist juttu stiilis “kas viskan minema ja teen uue taina?”. Dramaatilise jutu ajamine ei ole retseptis kohustuslik, see oli rohkem selleks, et oleks intriig, paatos ja metafüüsiline vihje.

Pistsin tainaga vooderdatud koogivormi vähemalt nüüd külmkappi, et see tainas ahjus kohe esimese asjana üles ei sulaks. Ahju panin huugama (180 näidu peale, mis peaks olema vähemalt normaalse ahju 200 kraadi).

Kloppisin munakollasest üle jäänud munavalge ja veel ühe muna umbes 200 g hapukoore ja poole klaasi suhkruga segi; alles siis avastasin, et suhkru oleks retsepti järgi pidanud hoopis marjadega segama ja hapukoorele ainult 1 spl pruuni suhkrut panema. No mis seal ikka. Lisasin selle 1 tl pruuni suhkrut ja segasin marjad lihtsalt 4 dessertlusika tärklisega, mille tulemusel marjadest sai mingi ködi.

Pätsisin marjaködi võimalikult ühtlaselt taina peale, valasin hapukooreseguga üle ja pistsin ahju. Esialgu alumisele siinile, et las tainas saab rohkem kuumust kui kate; nii kümne minuti pärast tõstsin keskmisele.

Ja vat seekord ei tundnudki vajadust enne päris viimast küpsemisjärku kuumust maha keerata. Alles pärast 20 minutit küpsemist keerasin kõigepealt 140 peale ja siis viie minuti pärast täitsa maha.

Kook tuli väga hea maitsega, aga ma ei tea, kas muretaina valest järjekorrast või ikkagi sellest, et muretainapõhi oleks mõttekam enne eraldi läbi küpsetada, jäi ta esialgu õige pudingjas. Kui ta just ei peagi selline olema. Pärast jahtunud peast oli teda juba võimalik vormist tükkidena kätte saada (mitte ainult supilusikaga kühveldada) ja meenutas juba kooki.

On ka variant, et see kook ongi selliseks pehmeks mõeldud, sest nagu öeldud, maitse oli hea ja jahtunult ta ka käitus koogina, mind ajas lihtsalt segadusse see, et põhja koostis oli muretainas mis muretainas (teisalt – raamat soovitas serveerida soojalt ja koos jäätisega ja minu kooki küll soojalt poleks saanud koogina serveerida). Ma arvan, et peaks proovima eelküpsetatud põhjaga ja võrdlema, kumb paremini maitseb.

*

Salatiteost jäi kartuleid üle – 4 poolikut kartulit. Vaatasin, mida meil on: oli 1 sibul, A. toodud nn Požarski kotlette (tglt mingi tüüpiline poolfabrikaat, mitte päris Požarski), 1 muna oli ka veel. Ajasin lihtsalt läbi: panin kartulid praadima; korjasin õuest õrnemaid võilille- ja naadilehti ja natuke lehtsalatit, pesin ära, panin nõrguma; hakkisin kartulitele selle ühe sibula juurde; tükeldasin kaks kotletti ja viskasin samuti pannile; kuivatasin oma liblesid ja hakkisin ära, samuti paar turult toodud rohelist sibulat, valasin neile peale natuke oliiviõli, natuke türgi jogurtit; kõige lõpuks kloppisin muna koos vanemate külaskäigust üle jäänud vahukoorepäraga ära, valasin kartulid sellega üle ja segasin, et see moodustaks pigem sousti kui omleti; keerasin tule ära, riivisin kõva juustu peale ja segasin veel paar korda.

Ja kõik!

Siis tõstsin taldrikule kartulitoitu ja oma libledest tehtud salatit, valasin veel oliiviõli peale ja siputasin natuke soola otsa, sõin ja olin õnnelik.

Kartul umbrohuga on ikka igas variandis jube maitsev.

*

Täna avastasin, et Rimis müüakse juba Poola baklažaane ja suvikõrvitsaid; tavaliselt ootan suvikõrvitsatega, kuni nad on vähemalt Läti omad, aga kuna ma baklažaane lähemalt ei loodagi saada kui Poolast või Ukrainast, siis murdusin ja tõin mõlemat koju. Ja maitseaineks ühe chorizo vorsti ka (tüüpiline minu toit: liha on maitseaine rollis).

Kodus kaevasin ka ühe ise kasvama läinud küüslaugu üles.

Tükeldasin kaks päris suurt toorest noort kartulit ja panin praadima (kuivatatud tomati õlijäägi ja natukese oliiviõliga); kuni need praadisid, lõikasin baklažaani kuubikuteks. Baklažaan kah pannile, kartuliga segamini. Nüüd tükeldasin ühe suvikõrvitsa. Pannile. Segasin. Tükeldasin jupi vorsti ja paar kuivatatud tšillikauna; pannile, segamini. Hakkisin ühe küüslauguküüne imepeenikeseks ja puistasin pannile, aga ei seganud. Hakkisin ühe tomati; segasin pannil olevaid asju. Hakkisin ka teise tomati. Segasin uuesti; panin tomatitükid pannil oleva peale, et alumised asjad saaks veel natuke praadida, enne kui hauduma hakkavad. Tükeldasin veel ühe hästi suure tomati ja panin kah peale; lisasin soola, pipart ja mingit provansaali maitseainet (rosmariin, piparrohi, aed-liivatee, basiilik, majoraan, vbla midagi veel) ja vat nüüd segasin läbi.

Ja siis lasin haududa, nii 10-15 minutit, kuni ma ise netis hängisin.

Tuli väga maitsev, aga kus ta siis maitsev ei tule, kui kõik head asjad sees. Valasin taldrikus veel veidi oliiviõli peale; sõin krõbeda koorukesega värsket nisuleiba juurde ja jõin suvalist punast veini, mis viimasest aftekast koju seisma oli jäänud (muide, see vein oli enne natuke liiga tummine; nüüd seistes oli kuidagi paremaks läinud). Kõik sobis.

Ainult pärast oli kõht kuidagi punnis. Ma üritan aru saada, kas asi on selles, et ka baklažaan ei ole eriti minu toit (paprikaga on see kindel) – aga ta maitseb mulle nii väga, et ma olen valmis taotise punnkõhuga leppima – või ongi asi selles, et ta maitseb mulle nii väga, et ma söön siis liiga palju.

Lihtne kartuli-tomatisalat

Valge Leedu juust oli juba liiga kaua lahtiselt seisnud ja mul oli kartulit-tomatit ka ning üks keedumuna. Niisiis tegin salatit.

Panin keeduvee üles; kui keema läks, panin 5 noort kartulit sinna sisse (suuremad lõikasin pooleks) ja 1 muna ka.

Ise läksin korjasin õuest õrnemaid naadi- ja võilillelehti; paar piimanõgese latva võtsin ka. Etteruttavalt: piimanõgeste võtmine oli eksitus. Nad ei ole nii hilisel suvel enam head. Lausa huvitav, miks naadid ja võililled suvi otsa süüa kõlbavad, kui nad mahaniidetult uued võrsed kasvatavad, aga piimanõgeste uued võrsed enam nii head ei ole kui kevade poole.

Tükeldasin 2 suurt ja 2 väiksemat tomatit, leedukate valge juustu; hakkisin õuest korjatud haljasmassi ära.

Kurnasin kartulid, ehmatasin muna külma veega; siis tegin veidi aega parajaks, et kartulid natuke jahtuks (panin masinatäie pesu kuivama).

Siis hakkisin 4 rohelist sibulat, tilli, 5 või 6 poolikut kartulit, 2 keedumuna; jahvatasin musta pipart peale, lisasin oliiviõli, veidi soola ja kapparipurgi põhjast viimased kapparid pluss natuke kapparimarinaadi; segasin, maitsesin ja lisasin imepisikese tilga seesamiõli. Segasin, maitsesin ja hakkisin veel ühe tomati (mis nõudis omakorda veel veidi soola ja veel veidi oliiviõli).

Ja sõin. Muidu oli hea, aga nagu öeldud, piimanõgese ladvad oleks võinud panemata jätta.

A. ei leidnud mingit viga, teda ilmselt ei häirinud ka need piimanõgesed.

Mul oli natuke üleeilset ciabattat, röstisin selle viilusid kõrvale ja piserdasin söömise ajaks oliiviõli peale. See oli üks hea salatikõrvane.

Inglise teeküpsised ehk rock cakes

Mu köögikalendri augustikuisel pildil olid need küpsised ja ma tahtsin kohe järele teha; retsepti võtsin enamjaolt vikipeediast.

Nii et segasin 1 klaasi jahu, umbes 2/3 klaasi kaerakliisid, 4 spl suhkrut, näputäie soola, veidi muskaatpähkli küljest kaabitud puru, kaneelipaki põhja ja 1 tl isesegatud küpsetuspulbrit (uhmerdasin võrdses koguses soodat ja sidrunhapet, sest pärast paari halba kogemust ei jäta ma enam kunagi soodat enne tainasse panekut uhmerdamata); hakkisin-näppisin selle 100 g võiga riputise moodi puruks; panin ahju huugama; panin klaasi rosinaid, suhkrustatud ingveritükke ja isetehtud liköörist pudelipõhja jäänud tsitrusekoori täis; kloppisin tassi sees 1 toore kanamuna koos 2 spl vahustamata vahukoorega lahti (mul piima ei olnud) ja segasin kuivatatud puuviljad ja selle munavedeliku puruga ära.
Määrisin oma ahjupanni võipaberiga üle ja poetasin taina lusikaga 12 plönniks.

Retsept ütles, et 200 Celsiuse kraadi juures 20 minutit; ma olin oma käreda ahju 180 peale pannud, aga ikkagi jõudsid ülemised rosinad juba 10 minuti pärast veidi kõrbema minna. Mispeale ma keerasin üldse tule maha ja lasin neil jahtuvas ahjus taheneda. Aga tooreks nad niiviisi ei jäänud.

A. oli täitsa rahul; kuigi järgmisel päeval möönis, et värskelt olid paremad. Aga nii nende inglise teeküpsetistega olema kipubki: kõige paremad on otse ahjust.

Mulle meeldisid kah täitsa hästi, kuigi skoonid maitsesid rohkem. Peaks proovima jahedama ahjuga, vast ilma kõrbenud rosinateta on ikka etem.