Olen siin üht koroonaringi lõpetamas. Veetsin päevi magades, huvitaval kombel söögiisu päris ära ei kadunud, ainult korraga mahtus väga vähe sisse. See oli hea, sest A. on samuti haigeks jäämas, aga meil pole niiviisi vaja olnud poest tellima hakata.
Enne mu haigeksjäämist olid meil olnud veel suured plaanid, kuidas küpsetame ahjus peeti ja siis sööme heeringa ja kodujuustuga. A. küpsetaski peedid ära, mina keetsin potitäie kartulit. Ja siis samal õhtul jäin haigeks ja küll oli siis hea, et neil täiesti ennustamatutel hetkedel, mil ma vahepeal ärkasin ja kõht tühjaks osutus, sain kohe peeti ja/või kartulit võtta. Samamoodi oli kasu heade kiirnuudlite tagavarast, mida ma rikastasin kausis hiina kapsa ja ingveri ja küüslauguga, peterselli veel peale. Kuigi kuna palju sisse ei mahtunud, jaotasin need portsud mitmeks söögikorraks (peenem moodus selle ütlemiseks, et “pool kaussi jäi järele ja ajasin selle pärast uuesti soojaks”).
Aga nüüd on palavik vist lõpuks üle jäänud ja kohe on mul rohkem energiat ja suuremad ambitsioonid ja ma olin kiirnuudlite kohta juba mitu korda mõelnud, et puljong on hea, aga nii palju nuudleid ei jaksa hästi. Vaatasin kodus olevaid purgisuppe, mis ei äratanud isu, ja leidsin lõpuks, et ma tahan tomatimahlast suppi teha. Meil oli ka hulgem kaunviljakonserve, mida mul on aeg-ajalt kombeks koju vedada, poolik hiina kapsas, peedi-kartuliplaanist alles jäänud viimane üksik keedukartul; valisin veel supi jaoks purgi maisi ja maitseviljadeks ingverit, kollajuurt ja küüslauku.
St potti läks natuke üle liitri tomatimahla (õigemini selle seerumit, sest mul ei õnnestunud juba avatud purgis nii hästi segi loksutada, paksem tomat jäi joogiks või mingiks tulevaseks kastmeks), seni, kuni see keemaminekuga tegeles, hakkisin ingveri, kollajuure ja küüslaugu ära ja viskasin kohe sisse ka, järgmiseks läks tükeldatud hiina kapsas, siis konservmais (koos kogu oma vedelikuga), siis nõrutatud mustad oad ja tükeldatud keedukartul ja hakitud petersellivarsi (lehed jätsin pärast pealepuistamiseks). Asja käigus timmisin maitset kättejuhtuvate asjadega (natuke realiseerimiskeskusest ostetud soolast ja just suppidele-soustidele mõeldud vürtsipastat, natuke köögiviljapuljongi pulbrit, natuke mingit puravikkudega maitsesoola, tavalist soola, musta pipart ja pruuni suhkrut ja itaalia maitsetaimesegu ja paar tilka tabascot, sest nii tundus vähem riskantne kui päris tšillikaunaga, mis paistavad supi sees alati kangema toimega kui nt mingi praetoidu sees).
Kartuli sissepanemise ajaks kees ta juba korralikult ja siis võtsin kohe tulelt ära ka; lasin tal natuke oodata ja sedaaegu praadisin pannil natuke hakitud veisesinki (sest see oli see vorsti rubriigist toode, mida parajasti oli) ja musta leiba, et kah supile peale panna (olin kindel, et niiviisi on maitsvam kui keemise ajal sisse pannes).
Suppi ennast oli ilma nende krõbuskiteta tulnud 2 liitrit (see pott on kaheliitrine ja ta oli triiki, kaant ei saanud enam hästi peale panna, enne kui osa oli söödud).
Ja kui see tehtud, sain lõppsupi oma kaussi valmis komplekteerida – tubli kogus suppi, natuke praetud liha- ja leivakrõbuskeid peale, hakitud peterselli ka, hapukoort ka (parim enne oli haiguse ajal mööda läinud, aga õnneks korras, kuigi lahtine hapukoor).
Ja sellest sai täpselt selline toit, mis ma tahtsin! Ma sõin seda kohe kaks kausitäit, siis magasin, siis sõin veel ühe kausitäie. Kui A. ruttu üles ei ärka, siis tekib risk, et ta ei saagi.
Ma olen mh väga rahul sellega, kuidas mustad oad seal sees jäid – neil on muidu komme supp inetuks värvida, aga tomatimahla punakal taustal tuli just kena sügav ruuge toon. Ja kui muidu meeldivad mulle samast konservisarjast punased oad maitse poolest rohkem, siis siin maitses kõik nii täiuslikult, et võib-olla mustad oad ongi lihtsalt head supioad (ja punased oad head salatioad).
See supp oli ka täpselt parasjagu vänge, et hapukoor tasakaalustaks ilusti ära.
Läbikäigu köök 