Kalasupp, makaronid ubadega, pikkpoiss/hakklihavorm

Kalasupp: ostsin värsket apteegitilli ja porrulauku. Sibulat, porgandit, varssellerit ja kartulit meil oli, kalakonserve ka. Tuli pähe idee vaadata sügavkülma, leidsin sealt lõhepea ja -uimed, mistap otsustasin keeta päris puljongi. Kuna ma ei teadnud, kui vana kalapea see oli, lasin ta kõigepealt soojaks ja nuusutasin. Normaalselt lõhnas, seega keetsin seda kõigepealt eraldi, korjasin koledama vahu ära; siis lisasin mitu juppi varssellerit, pool sibulat (koos koorega), apteegitilli- ja tilliseemneid ja kõik puitunud maitseainevarred, mille ma olin kapi peale klaasi sisse kogunud (maitsetaimede pehmed osad olid võileiva peale või salatitesse läinud).

Tõin kalapea keetmise ajal õuest mitmesugust rohelist (sedapuhku sain saagiks nõgest, naati ja estragoni), kitkusin pehmemad lehed küljest kohe eraldi kaussi, varred ja koledamad lehed viskasin samuti puljongiks keema. Selle keetmise ajal tükeldasin 2 porgandit, ülejäänud poole sibulast, apteegitilli, porrulaugu ja 3 kartulit ning hakkisin naadi- ja nõgeselehed nii peeneks, kui viitsisin.

Kui puljong oli omajagu keetnud, kurnasin ta läbi sõela teise potti. Sodiks keedetud maitsetaimed viskasin komposti, kalapea jätsin esialgu alles ja nokkisin sealt kalaliha tükikesi lahti, kuni ma köögivilju potti ajasin ja keetsin (järjekord: porgand; kui see uuesti keema tõusis, kartul; väikese viivituse järel apteegitill ja porrulauk, seejärel nõges ja naat).

Vahepeal õngitsesin potist kartuli- ja porganditükke välja ja maitsesin, kas hammas hakkab juba peale.

Kui tundus, et täitsa hakkab juba, siis lisasin 1 karbi omas mahlas heeringat, kalapea küljest lahtinokitud kalaliha, natuke kuivatatud leeskputke, natuke Tai kalakastet (sest miks mitte sellega kalasupile soolasust lisada, kui mul juba on) ja natuke pigistasin laimimahla (umbes 1 laimiveerandikust). Keerasin kuumuse ära, jätsin tühjakspigistatud laimikoore sinna sisse jääksoojuses tõmbama ja ootasin natuke. Õngitsesin laimikoore välja, lisasin tükikese võid. Serveerisin endale ja hakkisin garneeringuks estragoni peale.

Jäin rahule. Kui A. sõi, siis tema jäi ka rahule, paremini kui eelmine kord, ta ise arvas, et tänu rohkematele köögiviljadele, aga võib-olla luges ka korralik puljong.

Ma oleks tahtnud ka keedumuna lisada, aga alguses meil ei olnud muna. Teisel päeval tõinn, keetsin ja lisasingi, siis oli veel parem.

***
Kui see supp ükskord otsa sai, märkasin, et üks väga rohke kamaraga suitsupõsetükk on külmkappi seisma jäänud (seal oli ka pool kõrva küljes). Peaaegu ainult kamar oligi järel.

Hakkisin selle hästi peenelt ära, samuti 1 sibula ja 1 jämeda küüslauguküüne. Kuumutasin vokkpanni põhjas veidi õli ja panin kamara-sibula-küüslaugu madalas kuumuses kaane all praadima või õigemini õlis hauduma. Kui leidsin, et sibul on juba ilusti klaasjas, lisasin purgitäie musti ube (ca 400 g, vees, täitsa maitsestamata) ja sellesama purgi täie vett (mis sisaldas mõistagi oaleeme jääke) pluss veel natuke vett, sest ma tahtsin, et makaronid ära mahuks. Niipea, kui keema läks, lisasin mitu peotäit makarone (penne). Tükeldasin 5 suhteliselt suurt ploomtomatit ja lisasin ka need. Tõin õuest rohelist – seekord 1 oksa iisopit ja mitu oksa aed-liivteed, pudistasin lehed toidu sisse ja varred panin mõne tulevase tee või supi tarvis kapi peale klaasi. Kui makaronid tundusid valmis olevat, maitsestasin soola, musta pipra ja natukese oliiviõliga. Jäin toiduga väga rahule ja ka A. ei nurisenud.

***
Järgmiseks juhtus nii, et ostsin allahindlusest mõjutatuna pool kilo lihaveisehakkliha ja see tuli muidugi kähku ära teha (sest “parim enne”). Mõtlesin, et kastet ei viitsi, kotletti ammugi mitte. Siis meenus, et A. oli tööle minnes palunud mul varsti ahi kinni panna. Ahaa, järelikult on mul varsti küpsetamiskõlbulikud söed.
Mõeldud-tehtud: võtsin tüki jupi seismajäänud ciabatta‘t (see ei olnud eriti hea ciabatta, sellepärast ta seisma jäi), pudistasin peenemaks, valasin sortsu hapupiima pehmendamiseks peale. Puhastasin-hakkisin 1 sibula ja 4 pisikest plekilist õuna sinna otsa, mudisin saiapudi kätega peenemaks. Äkitselt tuli idee lisada ka hapukapsast – võtsin peotäie ja lõikasin natuke peenemaks, segasin sisse. Tõin õuest aed-liivateed, lisasin pudile selle lehed ja natuke köömneid. Lõin sinna lahti 1 kanamuna ja segasin hoogsalt ära. Nüüd lisasin hakkliha ja mudisin kõik suhteliselt ühtlaseks. Maitsestasin soolaga ja jahvatasin hoogsalt musta pipart juurde.

Määrisin ahjupoti võipaberiga üle ja mätsisin saadud taina sinna põhja pätsiks. Ruumi jäi üle, puhastasin kähku 4 kartulit (isegi ei koorinud üleni, ainult koledatest kohtadest), lõikasin paksudeks viiludeks ja paigutasin sinna ümber ja riputasin ettevaatlikult ka neile soola. Ja panin kaane peale, lükkasin poti ahju süte juurde ja panin ahju kinni.

Nii poolteist või kaks tundi hiljem uurisin asja, kartul oli täitsa pehmeks haudunud ja liha tundus samuti valmis olevat.
Mina läksin magama, kuigi uudishimu, kuidas hapukapsapikkpoiss maitseb, peaaegu ei lasknud. A. sõi kohe ja kiitis. Ma soojendasin endale järgmisel päeval ja jäin samuti rahule. Kõrvale tegin küpsepeedist ja hapukapsast salati (A. võttis endale lihtsalt värsket hapukapsast juurde).

Mul hakkab tekkima sarnane tunne, nagu onu Rogeril naatriumglutamaadi kohta (put MSG in everything, you’ll turn it better. You get a baby,  put MSG on baby, he’ll be better baby, smarter!), ainult et hapukapsa peale. Iial varem pole mul nii hea maitsega pikkpoissi ega kotletti tulnud. Kartulid olid ka jube maitsvaks läinud. Umami, ma ütlen.

Teinekord järsku segangi kartulitükid hakklihapudi sisse ja küpsetan kõik ühe vormina. Vaatame.

*

Magustoitu pole eriti viitsinud teha, ükspäev ostsin rosinasaia, lõikasin viiludeks, määrisin võid peale, segasin kähku kohupiima natukese kreeka jogurti ja meega (me pole ikka veel märganud suhkrut osta), pätsisin saiade peale, lõikasin kõige otsa õunaviile, puistasin kaneeli ning kohvikust kaasa haaratud suhkrutorukesest suhkrut peale ja küpsetasin kuumadeks võileibadeks. Kahjuks oli ahi veidi liiga kuum ja alt läksid veidi kõrbema, aga pealne tuli küll jube hea.

Rahvusvaheline supp

Vahepeal tegin makaronidele ühe ratatouille-laadse kastme, aga olin liiga julge, lisasin sinna paprikat ja seejärel oli kõht mitu päeva imelik, võiksin juba ära õppida, et paprika ei ole minu söök – maitseainena on veel OK, aga köögiviljana selgelt liig mis liig.

Misjärel ma kudesin ja sõin ainult hapupiima, tatraputru ja äärmisel juhul aurutatud viinerit (aga mitte midagi praetut).

Nüüd tuli  üle tüki aja midagi isulaadset ning K andis hunniku sellerit, järelikult supp. Lugesin hunniku retsepte läbi, algul tahtsin teha mulligatawny‘t, seejärel harissat (sest selles ei praeta tavaliselt midagi isegi algusjärgus), lõpuks tekkis mingi ristsugutis.

Niisiis panin vee tulele (umbes 1,5 või 2 l, ei mõõtnud), valasin sinna sisse läätsi (pakuks, et mingi 150 grammi), hakkisin 2 sibulat, lõikasin 1 porgandi kuubikuteks, neli peenikest sellerivart peenikesteks viiludeks, hakkisin 5 küüslauguküünt. Ja viskasin läätsede juurde kuumenevasse vette. Puhastasin-tükeldasin 1 kartuli kuubikuteks, samuti potti. Puhastasin 2 õuna, lõikasin kuubikuteks, potti.

Selle aja peale oli vaikselt keema läinud. Uhmerdasin vast poolteist tl koriandriseemneid ja 1 tl india köömneid, lisasin potti. Peale selle umbes teelusikatäie kuivatatud ingverit, pool tl kollajuurt ehk kurkumit ja tibanatuke safranit.

Lasin keeda; kui läätsed olid pehmed, aga porgand veel mitte, tühejdnasin kastrulisse purgi (umbes 400 g) kikerherneid, tükeldasin supi sisse ühe lohakalt kooritud värske tomati ja hakkisin kääridega sisse 1 kuivatatud tomati. Varsti selle järel tomatipastat (kõige väiksemast pakikesest, mis mul osta õnnestus). Mõtlesin natuke ja peenestasin veidi kuivatatud sidrunikoort ja lisasin seda ka.

Kui juurikad olid samuti pehmed, siis tampisin poti sees natuke kulbiga ringi, et osa gemüüset pudrusemaks läheks (päris harissasse käib paksendamiseks jahu, aga ma olin algusest peale otsustanud, et kui ta millegagi pakseneb, siis kartuli varal), ja lisasin peotäie pisikesi niitnuudleid.

Keerasin kuumuse ära (supp muidugi podises veel tükk aega), tõin õuest peotäie naati, pesin-hakkisin, lisasin potti. Tõin siis veel ka natuke iisopit ja aed-liivateed, hakkisin hästi peeneks ja lisasin samuti.

Maitsestasin nüüd soola ja musta pipraga. Igavesti paks supp tuli. Päris peene maitsega, tundub, et kui selle juurde veini tahta juua, siis pigem valget kui punast, mis on suhteliselt vürtsise tomatisupi puhul üllatav.

Enne söömist lisasin veel kastrulisse natuke võid ja segasin ära. Ja oma kausis panin natuke hapupiima ja värsket piparmünti peale. Teisele kausitäiele panin hapupiima asemele tilga oliiviõli, see meeldis mulle rohkem – ka hapupiimaga variandil polnud viga, muidu ma poleks ju juurde tahtnud, aga vürtsid jäid niiviisi vähem tunda. Oliiviõli tõstis neid paremini esile.

Oa-läätsesupp

Tahtsin kiiresti suppi saada, panin korraga väikesesse potti läätsed keema (kuivalt ehk 100 g?) ja seal kõrval praadisin-hautasin panni peal sibulat (1, hakitud), natuke vorstikribalaid (chorizo, tõesti hästi vähe, rohkem ei olnud), küüslauku (2 jämedat küünt, hakitud) ja silma järgi võetud 2 tl koriandriseemneid ja 3 tl köömneid (uhmerdatult, niipalju kui jaksasin – ja siis röstisin neid uhmerdatud seemneid sellel panniosal, mis ei olnud veel õliga kokku saanud, ja hoidsin sibulatükke panni õlisemal osal; kui juba tuli head lõhna, segasin kokku).

Siis hakkisin 1 suure ja 3 väiksemat tomatit ja lisasin pannile ja keerasin pannil kuumuse ära, hakkisin sinna veel kääridega 1 väikese tšillikauna ja puistasin natuke kaneeli.

Siis taipasin, et sinna väiksesse läätsekeedupotti ei mahu supp ära.

Keerasin suurele plaadile uuesti kuumuse alla, ajasin kähku veekeedukannuga veidi üle liitri vett kuumaks, valasin suuremasse potti ja tõstsin selle sinna juba kuumale pliidile. Lisasin sinna puljongipõhjaks ühe väikese kallerdise, mis oli tekkinud nädal tagasi, kui A. poešnitslite küpsetamise järel lihaleeme kaussi ära valas. Kantisin pannil oleva segu sinna ümber ja tühjendasin sinna ka 1 purgi õlleubade konservi (esialgu panin umbes 2/3, aga siis tundus vedel ja panin kõik ära, tilga veega loputasin purgi üle ja lisasin ka selle tilgakese).

Tõin õuest maitsestamiseks natuke iisopit, natuke aed-liivateed – mis läksid supi sisse – ja hiljem värskelt hakkimiseks estragoni. Äkitselt tuli ka õnnelik mõte panna supi sisse keema piparrohuvars (tervelt, pärast hea lihtne välja õngitseda) ja puistata natuke piparrohulehti ka.

Umami huvides hakkisin ka 1 kuivatatud tomati sisse.

Keerasin kuumuse jälle ära ja jätsin jääksoojuse peale podisema, käisin vaatasin jupikese “Shakespeare’i ja Hathaway” sarja.

Siis läksin ja vaatasin, tundus olevat läbi maitsestunud, võtsin endale suppi, panin hapukoort ja estragoni peale, kõrvale röstisin ciabatta-kukli poolikuid ja sõin seda edasi sarjavaatamise kõrvale.

Oli suht OK supp, eriti nii kiire tegemise kohta.

Ja siis! läksin kööki tagasi ja avastasin selle väikese läätsekastruli vaguralt kapi pealt ootamast. Ahaa, sellepärast oligi supp kuidagi üllatavalt vedel olnud. Tühjendasin ka läätsepoti supipotti ja hakkisin igaks juhuks 1 kuivatatud tomati veel sinna sisse, sest läätsed ise olid täiesti maitsestamata.

Homme saan siis teada, kuidas läätsedega on. A. jõudis jaole siis, kui läätsed olid juba sees, tema oli põhimõtteliselt rahul (ilmselt juba sellega, et üle tüki aja sai suppi).

Ühtlasi panin külma ilma puhul neli peeti malmpotis ahju küpsema, või kui nüüd täpne olla, siis külma ilma puhul A. küttis ja mina jälle küpsetasin kuuma ahju puhul peete. Eks siis hiljem saab paar päeva peeditoitu süüa.

PS: läätsedega on tõepoolest tummisem ja mulle tundub pealegi, et see on supp, mis läheb seistes aina paremaks.

Mulle meeldib, et köömne-koriandri maitset on mõnuga tunda.

Kiirkalasupp

On olnud pikk kirjutamispaus, sest mul oli vahepeal vist mingi kõhuviirus, mis avaldus peamiselt isupuuduses.

Ühel sellisel päeval lugesin Indigoaalase postitust, nägin pilti ja sain aru, et selline supp on üks väheseid asju maailmas, mis mul kurgust alla läheks.

Haarasin kastruli, lasin sinna umbes liitri vett, panin ta pliidile üles, ise koorisin 1 jämeda porgandi ja 2 suurt kartulit.

Tükeldasin porgandi ära ja viskasin vette, siis mõtlesin, et kui ma tahan supi sisse muna, siis kuidas oleks kõige ökonoomsem keeta. Lõpuks pesin 2 kanamuna ära ja viskasin sinna porgandite juurde niiviisi keema (selleks ajaks oli kõik ilusti keema läinud).

Tükeldasin ka kartulid ja viskasin sinna juurde, pudistasin natuke tilli- ja apteegitilliseemneid maitseks juurde ja lisasin ka tükikese loorberilehte ja näputäie valget pipart.

Ise läksin otsisin õuest söödavaid umbrohtusid, leidsin järgmist: nõgeseladvad (nõgeste alumine ots oli juba vintske näoga), naati, hapuoblikat (viimane oli küll rangelt võttes kultuuroblikas, aga ta kasvab meil sama häirimatult nagu umbrohi ja on vist ka peenrast jalutama läinud, sest viimasel ajal olen ma aias hapuoblikaid suvalistest kohtadest leidnud).

Noppisin natuke leeskputke ja estragoni ka juurde. Nende varred pistsin kohe keema, lehed hoidsin pärastseks. Oblikad viskasin samuti kohe keema, mõeldes, et kui ka on liiga palju oblikhapet, siis äkki munakoor seob vähemalt osa sellest ära.

Puhastasin-hakkisin ühe sibula ja viskasin samuti potti.

Umbes 10 min pärast keemaminekut õngitsesin munad välja, ehmatasin ära ja jätsin külma vette seisma. Kontrollisin ja kartul-porgand olid selle ajaga valmis keenud. Hakkisin ka naadi ja nõgeseladvad, viskasin potti; avasin heeringakonservi (omas mahlas) ja kummutasin samuti potti, keerasin kuumuse ära (nagunii jõuab jääksoojuses uuesti keema minna, hoolimata lisatud koostisosadest).

Lisasin maitseks kuhjaga teelusikatäie võid. Koorisin-hakkisin munad, hakkisin maitserohelise ja pudistasin selle kõik supi peale.

Kogu protsess võttis aega vist 20-25 minutit (kõigepealt vee keemamineku aeg, seejärel umbes 10 minutit keemiseks ja lõpuks paar minutit viimasteks hakkimisteks).

Jäin ise õudselt rahule, see oli täpselt see, mida mul vaja oli. A. oleks eelistanud, et juurikaid oleks olnud suhteliselt rohkem (kalaga võrreldes noh, ta on ilmselt veel suurem kvaasitaimetoitlane kui mina), aga eks sõi temagi.

Mis ma tegin kõvadest tomatitest ja väga ammusest boršipõhjahoidisest

Ostsin kogemata kõvu vintskeid tomateid (varem oli sama sort päris söödav olnud). Kiireks õhtu-/lõunasöögiks praadisin pannil 1 hakitud sibula klaasjaks, tükeldasin sinna otsa 3 seda vintsket tomatit ja 5 kuivatatut tomatit, jätsin kaane alla hauduma; kuna kippus kuivaks jääma, lisasin pärast veidi vett, siis soola, pipart ja basiilikut. Kui uuesti podisema läks, poetasin sinna 5 vutimuna, mille olin juba enne koore seest kaussi löönud.

Pärast kühveldasin selle supitaldrikusse, pühkisin panni leivaviiluga üle ja jätsin selle viilu + veel 1 viilu sinnasamma pannile jääksoojusesse krõbenema. Poole söömise pealt võtsin need krõbedaks läinud leivatükid ligi; söömise ajal tundus hea mõte leiba tomatiplaga sisse poetada.

Väga hea söök tuli, mis on imepärane, arvestades, kui halvad tomatid need olid.

*

Hea söök ilmselt aegunud hoidisest: nüüd, kus ma tunnen end suurema ohu allikana, ei taha ma nii tihti poes käia. Võtsin käsile ühe vana boršipõhjahoidise, mille jaoks olin ammu hoogu võtnud – et uurin, kas ta on üldse veel korras ja otsustan, kas visata ära või saab temast veel asja. Ämma tehtud, tundub, et sisaldab riivitud peeti, porgandit ja hapukapsast, kõik veidi hautatud.

Võtsin lahti, otsest riknemist ei täheldanud, aga kaas oli rooste läinud ja hoidis oli seetõttu veidi metalli maitsega. Otsustasin, et võtan selle riski, et teen temast siiski supi, panen tublisti vürtse, siis jääb metallimaitse nende taha. Võimalik, et kuumutades läheb ka ära. Kõige ülemise (ja roostesema) kihi viskasin komposti.

Hakatuseks praadisin poti põhjas punast sibulat, osalt tavalise rapsiõliga, osalt juustutäidisega tšillidest jäänud õliga, et saaks vürtsisem. Viskasin sinna juurde näputäie india köömneid ja veidi garam masalat. Sibula hautamise ajal hakkisin jupikese värsket ingverit peeneks (üks päris kauaseisnud ingver, mis oli üllatavalt värske moega – see võis meil sahvris jõuludest saadik seisnud olla); lisasin potti ka ingveri, seejärel suure kruusitäie vett ja peedi-porgandi-kapsahoidise. Kuna seda hoidist oli üle poole liitri, panin ühe suure kruusitäie vett veel ja jäin ootama, et ta keema läheks. Ühe loorberilehe pistsin kah sinna sisse.

Vahepeal tükeldasin natuke chorizot (põhimõttel, et “liha on maitseaine”), marineeritud kapsast, mille ma olin ükspäev kogemata hapukapsa asemel ostnud, ühe neist pooltoorestest tomatitest ja ühe pisikese kuivatatud tšillikauna. Maitsesin potis olevat ja leidsin, et see vajab midagi tomatipastalaadset ja vist ka rohkem vürtse; niisiis panin natuke adžikat ja natuke ketšupit.

Kui keema hakkas minema, lisasin väikeste pausidega kõigepealt tükeldatud tomati, seejärel chorizo, seejärel marineeritud kapsa ja natuke kuivatatud rosmariini. Kui oli näha, et läheb kohe uuesti keema, keerasin pliidil kuumuse ära ja lisasin kõige viimaks A. tehtud ahjupeetidest ahjupoti põhja valgunud peedimahlatilga, et ilusam saaks (näe, kui hea, et me seda potti liiga ruttu ära ei pesnud).

Olin tulemuse suhtes enne söömist skeptiline, aga supp oli vähemalt hakanud juba päris ilus välja nägema. Võtsin endale kaussi. Hapukoort oli vähe, mõtlesin, et A. hindab seda rohkem kui mina ja niristasin supi peale hoopis skyri (mulle on varem mõne supi peal maitsestamata jogurt meeldinud ja skyr on natuke nagu samast ooperist) ja hakkisin peterselli.

Ja teate, jumala heaks supiks osutus. Ma ei tea, kas ämma tehtud supipõhi oli poekonservidest isegi pärast pikka-pikka seismist ja kerge roostelisandiga nii palju parem või oli abi mu tuunimisest või oli asi mõlemas, aga see oli minu arust palju parem kui purgiseljanka, mida A. oli päev varem teinud. Ingver oli väga mõnusalt tunda. Võib-olla tänu värskele ingverile, tomatile ja suht värskele marineeritud kapsale jättiski supp mulje, nagu oleks ta üleüldse palju värskematest asjadest tehtud.

Skyr sobis ka.

Ja A. kiitis ka.

Kvaasigumbo, peedi-oasalat jms peedilahendusi

Ikka avaldan veel sotsiaalse distantseerumise eelseid mustandeid! Aga kuna mul on kalduvus ülejääkide lahendumisele keskenduda, siis pmst tehtavad ka praegusel ajal, kui juhtub selliseid ülejääke olema.

Gumbolaadne supp: praadisin poti põhjas sibulat, siis ka porgandit, siis ka sellerit, natuke kuiva tšillit; lisasin seismajäänud singikuubikud (seljanka moodi supist jäänud) ja peeneks tambitud valge leiva kontsu (sisuliselt tegin uhmriga riivsaia, minu arust kergem kui riivida), segasin läbi, lisasin umbes liitri vett; lasin natuke keeda; kui porgand hakkas pehmeks tõmbama, siis lisasin ka purgi tomatit ja selle loputusvee; lõpuks lisasin pool purki rannakarpe. Nagu selgus, olid need väga äädikased ja mul oli hea meel, et ma hooga tervet purki ei lajatanud. Ise tajusin terves supis pärast äädikast maitset, A. arust oli kõik väga hästi. Järgmisel päeval soojendades häiris ka mind vähem, nii et vbla ma tundsin seda äädikamaitset esimesel päeval lihtsalt sellepärast, et ma teadsin, kui äädikane konserv see oli.

Maitsestasin natukese basiilikuga.

Siis olin vahepeal ostnud mingeid hernevalgu baasil taimetoitlikke pallikesi, veidi suuremaid kui frikadellid (poolfabrikaat, korra juba praetud, vajas vaid ülessoojendamist) ja tahtsin neid süüa; mõtlesin välja, et tahan seda teha tomatikastmega, mille jaoks praadisin sibulat ja küüslauku, siis lisasin purgi tomatit ja natuke selle purgi loputusvett ja natuke tšillit ja basiilikut; samal ajal keetsin kõrval spagette. Serveerimisel võtsin rukolat juurde. Kokku tuli päris hea, aga ma tegin selle vea, et tegin süüa kahe inimese jagu ja A.-l ei olnud parajasti sooja söögi söömise aeg, nii jäi see üle. Pärast soojendasin, aga soojendades oli kehvem.

Superhea peedi-oasalat: A. küpsetas peete. Ma koorisin-tükeldasin ühe ära ja hakkisin juurde 1 väikese punase apelsini. Samal ajal praadisin oliiviõliga musta leiva pudi. Kui see oli juba krõbe, lisasin pannile 1 hakitud küüslauguküüne, peotäie päevalilleseemneid ja näputäie koriandriseemneid.
Maitsestasin peedi-apelsinisegu ühe väikese törtsu palsamikreemiga (trühvliga maitsestatud). Sai kuidagi hapu, mõtlesin, mida sinna lisada. Ma olin ennist juba otsustanud, et salatisse läheb mädarõika-sidruni toorjuustu (mul oli kodus parajasti mitut eri toorjuustu, degusteerisin koos peediga ja valisin, mis sobib kõige paremini), aga nüüd tundus, et oleks vaja veel midagi jahust – oleks kartulit keetnud, oleks seda pannud.

Tuli mõte, et lisaks õige purgiube, võtsin lahti punaste ubade purgi (lihtsalt vees, ilma soolata; maitsestasin need kõigepealt eraldi soola ja piparrohuga läbi, siis lisasin peedile.

Tundus sobivat, aga nüüd leidsin jälle, et midagi värsket võiks veel olla, nii et lisasin veel poolteist apelsini (poolteist, mitte kaks, sest üks oli poolenisti juba pahaks läinud).

Hakkisin juurde närbuda ähvardava rukolajäägi ja natuke peterselli, pudistasin toorjuustu hajali salati peale, lisasin oliiviõli, segasin kõike natuke (aga mitte nii kõvasti, et juust täitsa ühtlaseks läheks), lõpuks valasin panni pealt krõbeda pudi kõige otsa.

Sai kuidagi sõltuvusttekitav, nägin kõvasti vaeva, et mitte tervet kausitäit üksi ära süüa.

Ühel teisel õhtul (normaalsete inimeste hommikul) tegin endale poolest küpsepeedist ja 5 vutimunast jälle sellise kiirgurmee, et panin sortsu halba punast veini kastrulisse keema, puistasin sinna leeskputke ja 1 hakitud sibula ning 1 vürtsitera ja 1 nelgitera. Kuni see leem keemaminekuga tegeles, puhastasin-tükeldasin selle peedipooliku otse taldrikusse ja praadisin sellega paralleelselt musta leiva puru; kui see oli juba krõbe, lasin sama panni pealt ka päevalille- ja koriandriseemneid läbi. Kui leem keema läks, lisasin veerand puljongikuubikut (taimset sedapuhku) ja lasin 5 kooreta vutimuna sinna sisse.

Peedi peale tõstsin munakesed ja nõristasin keeduleent, muna peale panin veidi võid. Ja siis puistasin praetud krõbuskid sinna otsa ja hakkisin peterselli peale.

Kui A. töölt tuli, tegin talle ka. Tema sinna võid ei tahtnud, leidis, et rammus niigi.

Järgmine peedisalat: praadisin natuke suitsuribi ja jälle veidi musta leiba, päevalille- ja koriandriseemneid (nähtavasti on see kombo mul põhiline salatikomponent, aga mis ma teha saan, nii hea on); tükeldasin taldrikusse sedapuhku veidi vähem kui pool peeti ja puistasin hapukapsast peale (sest mul on mingi kõhuviirus vist ja tundub, et miski muu ei aita kui hapukapsas). Kui krõbuskid olid peale puistatud, hakkisin jälle kõige otsa peterselli.

Miks nii tihti peterselli: petersellil on hea komme värskena päris hästi säilida. Mõtlen just seda ilma lillepotita peterselli, mille saab lihtsalt veeklaasi torgata nagu lillekimbu.

Poe-kalakotlettide kõrvale peedi-hapukapsasalat (oligi puhtalt nendest komponentidest).

Tundub, et talviti olengi ma põhiliselt peedi-hapukapsatoitlane, kui me just ahjus kartulit, porgandit ja/või kaalikat või mingit suppi ei tee.

Kaks suppi ja muud lihtsat

Jätkan märtsi alguse mustandi avaldamisega.

Seljanka moodi supp: võtsin poest mingit pitsakatte nimelist asja (keedusingikuubikud). Praadisin poti põhjas sibulat, küüslauku ja neidsamu singikuubikuid, samal ajal tükeldasin paar porgandit; lisasin need porganditükid; siis vett; tükeldasin kartulit, lisasin need kartulikuubikud, tomatikonservi, tükeldatud hapukurki ja hapukapsast (hapukurk, hapukapsas ja porgandid olid kõik sellised asjad, mis ähvardasid muidu pahaks minna). Lisasin veel paar oliivikribalat (mille ma samuti päästsin rikki minemast), natuke tšillit, natuke kuivatatud tomateid. Keetsin, kuni porgand-kartul valmis olid. Sai päris OK; A. oli samuti rahul.

Siis: paar päeva makarone ricotta ja kõrvitsapüreega (üks mu lemmikkiirtoit; kõrvitsapüree on küüslauguga ja tilgakese millegi hapuga, vist äädikaga tehtud). Tuvastasin, et siledad torukesed on sellise kastmega paremad kui soonilised torukesed.

Siis tegin seda tomati-munarooga, et praadisin sibulat-küüslauku, lisasin purgi tomatihoidist, väikese purgi maisi, natuke tšillit, saadud plaga sisse lõin 7 vutimuna (peaks mainima, et need säilivad fenomenaalselt hästi – detsembri lõpus munetud munad on märtsi alguses veel täitsa korras; löön nad küll igaks juhuks kõigepealt kaussi lahti.) Seitse munakest oli mulle isegi paljuvõitu, pärast seda olin tükk aega muna nägu.

Siis avastasin, et mul on enam-vähem kõiki mullagatawny komponente. Praadisin poti põhjas sibulat-küüslauku; lisasin 1 tl kurkumit, pool tl kaneeli, uhmerdasin sellele lisaks 1 tl india köömneid ja 1 tl koriandriseemneid; tükeldasin sinna juurde 2 porgandit; lisasin liitrijagu vett, tükeldasin sinna sisse 2 sellerivart ja puistasin peotäie läätsi; kui keema läks, viilutasin sinna ka pool porrulauguvart ja kaks õuna (õigemini, kõik kõlbulikud kohad, mis neil õuntel veel olid, pmst õunapäästmisaktsioon); pooliku tomati ja pärast järelemõtlemist (taipasin, et peaks ka sidrunimahla lisama, aga sidrunit pole) veel 1 tomati, ega need väga head tomatid ei olnudki, nii et oligi parem supi sisse panna. Lisasin paki kreemjat kookospiima (kunagi ammu sai ostetud, sest odav, sest parim enne möödas, aga sellest ammusest parimennest hoolimata oli täiesti hea kookospiim), loputasin pakki vähese veega ja lisasin ka selle vee, et head kraami kaotsi ei läheks.

Keetsin, kuni kartul-porgand-läätsed kõik pehmed olid, maitsestasin soolaga, lisasin söömise ajal taldrikusse sellerilehti, mille olin selleks enne kõrvale pannud, ja veidi piparmünti (otse õuest).

Sai hea, A. kiitis ka. Alles tagantjärele taipasin, et olen täitsa puhta vegantoidu teinud.

A. põhjustatud liha- ja kalatoidud jaanuaris

Ahjutoitude lainel jätku: A avastas. sügavkülmast ühed kanakoivad ja me panime ka need kartuli, kaalika ja sibulaga ahju, provansi maisteainesegu puistasime peale (seal oli estragoni ja rosmariini ja tüümiani, minu arust kõik kaalikaga hästi sobivad maitseained). Oliiviõli ja soola ka. Järjekordne jumalik toit. Hoopis kaalika nimi peaks theobroma olema, ütlen ma teile.

Paar päeva hiljem võttis A. sügavkülma pandud külmsuitsuforelli välja, aga selgus, et sügavkülm oli selle tekstuuri pudiseks teinud ja enam ei olnud nii maitsev. Ma sõin seda siis muude asjadega. Korra proovisin makaronidega süüa nii, et lasin kala makaronide keemise lõpus sealsamas kastrulis kuumaks, aga nii ei jäänud talle peaaegu üldse mingit maitset. Kui ma aga panin teda sibula-kartuliomleti sisse (sibulate ja kartulite peale, enne munasegu pealevalamist), siis tuli päris hea.

Siis tegi A. ahjus ühe ammu sügavkülmas seisnud sealiha ära. Ta arvas, et see on maitsestatud, tegelikult ei olnud. Sellisest au naturel küpsetatud sealihast sai väga hästi Tai köögi ainetel salatit teha (paar viilu praeliha tükkideks, 1 hästi suur porgand ära riivida; pannil praadida sibulat ja küüslauku, ma praadisin sealsamas ka päevalilleseemneid ja koriandriseemneid, need kõik lähevad pärast salatisse; kastmeks leotasin poolt tükeldatud tšillikauna 1 laimi mahlas ja Tai kalakastmes, lisasin natuke pruuni suhkrut ja natuke hapukapsast, sest viimati osutus hapukapsas sinna nii heaks lisandiks). Värskest kraamist veel veidi porrulauku, natuke basiilikut, natuke münti (seda saab ikka veel õuest). Mul on see salat alati kippunud liiga soolane tulema, sest kalakastmega on väga kerge liialdada; seekord, kus liha ise oli mage, tuli täpselt paras.

Siis oli A. supi jaoks jälle ühe kana ostnud, me panime ka selle koivad ja tiivad ja kere küljest lõigatud kanapekki kartulite, sibulate, porgandite, natukese küüslauguga ja provansipärase maitseainega ahju. Jälle hea, kuigi kaalikaga oleks vist veel etem olnud, küpsekaalikas on kuidagi nii hõrk. Suppi ennast tegi A. sel päeval esialgu ainult niipalju, et keetis kanarümba sinnamaani ära, et vahu saaks ära võtta, ja nokkida rümba küljest liha lahti.

Järgmisel päeval jõudsime puljongi keetmiseni (kanakondid, sibul, natuke vürtsi, musta pipart, apteegitilli seemneid, tavalise tilli seemneid, seismajäänud ja nässiks kuivanud ingverijuurika tükid).

Ülejärgmisel päeval tegi A. supi valmis, sinna läks lisaks kanalihale endale veel nuikapsast, porgandit, sibulat ja kartulit.

Üks kiirtort, paar salatit, makaronitoit toorjuustu ja suitsukalaga; ja halva poeborši päästmine

Poebiskviidist tort: allah. šokolaadibiskviit, immutasin kihiti kõigepealt jahtunud kohviga, kui see otsa sai, siis jahtunud taimeteega, vahele läks kõigepealt kakaokohupiima, seejärel vaarikamoosi ja puhast kohupiimapastat, siis jälle kakaokohupiima, siis jälle moosi ja pastat, lõpuks peale kohupiimapastat, mille otsa pudistasin ülejäänud koogipuru ja kaapisin šokolaadilaastukesi. Välimus oli ikka kuidagi plönn. A. arust oli ilus ja ilmselt ka hea, sest ta sõi selle peaaegu kõik ise ära; minu jaoks oli liiga magus (hoolimata sellest, et osa kohupiima oli maitsestamata), sõin kolme päeva peale ainult 2 tükki.

*

Siis tegin kalasalatit: 2 väikest aurutatud peeti, 2 skumbriafileed (lätlased on nüüd sellist toodet hakanud pakkuma, jälle allahindlusletist leidsin, kusjuures “parim enne” polnud lähedalgi), hästi natuke hakitud sibulat, 2 väikest hakitud õuna ja natuke Ep. jäetud läätsespagette (enne keetmist katki murtud). Maitseks veidi kappareid. Kastmeks läks mädarõigast, veidi majoneesi, veidi kefiiri. Tuli päris maitsev, vbla liigagi, ma liialdasin ja sõin kõhu liiga punni.

*

Viimase skumbriafileega täiendasin makarone. Tähendab, keetsin mingeid lühikese toru kujulisi makarone (olid nad nüüd penne või hoopis maccheroni nimega, igatahes sellised umbes 3-4 cm pikkused, mitte kõige peenemad tugevad torud, mida on hea kastmega segada), samal ajal hautasin pannil natukese võiga (see oli kuivatatud tomatitega või!) porrulaugu- ja porgandiviilakaid (ühe porrulaugu hele osa, 2 väikest porgandit), lisasin hautisele veidi soola ja veidi sidrunimahla; kui makaronid valmis said, kurnasin nad ära, aga mitte liiga hoolikalt; valasin nad koos viimase potti jäänud keeduveesortsuga pannile gemüüse sekka ja siis lisasin paar-kolm supilusikatäit toorjuustu (st koguse, mis oli toorjuustupotsiku põhja peale jäänud) ja segasin ära, kuni see juust moodustas sousti. Maitseks kraapisin muskaatpähklit juurde. Taldriku peal lisasime skumbriat. Üldiselt oli väga mõnus toit, A. oli samuti rahul, aga ma ise leidsin, et sidrunimahla oleks võinud alles koos toorjuustuga lisada, siis oleks ühtlasemalt maitsestunud (praegu olid porgandid saanud tugevalt sidrunimaitseliseks, aga soust ise vähem).

*

Millalgi vahepeal oli üks päev, kus me mõtlesime, et teeks purgisuppi (borši), aga see ei maitsenud kuigi hästi, oli rasvane ja ajas iiveldama ja supipära jäi üle. Järgmisel päeval tegin seetõttu jälle hapukapsa-peedisalatit (2 aurutatud poepeeti, paar peotäit hapukapsast, poolteist väikest õuna, natuke makaronitoidu sisse panemata jäänud porrulauku, kastmeks veidi kefiiri, veidi majoneesi, maitseks veidi köömneid), mille kõrvale praadisin veidi peekonit ja sepikutükke.

See tegi olemise paremaks, nii et ma julgesin järgmisel päeval külmas seisnud boršipärale läheneda. Ega muud olnudki, kui et õngitsesin hangunud rasvatükke niipalju välja, kui sain (ja viskasin ära – see ei olnud üldse hea rasv, kippus suulakke kinni jääma), tühjendasin kastrulisse supile lisaks purgitäie konservtomateid; lisasin maitseks aed-liivateed ja basiilikut. Kuni see soojenes, avasin hoolikalt viimased vutimunad – novembris munetud, otse söögi sisse ei julgenud panna. Kompostinõu kohal tegin koore katki, piilusin ja vastavalt vaatepildile läks muna komposti või kaussi. Osa mune oli… mitte isegi mädad, vaid kõvaks kuivanud, need viskasin ära; aga viis munakest olid korras. Endale meelespidamiseks: tegelikult teeb headel ja halbadel vutimunadel ka näo järgi vahet – kõik head munad olid ilusad läikivad, ärakuivanud munad olid tuhmid. Ma arvan, et neil oli koor natuke kannatada saanud, seepärast nad ära kuivasidki.

No ja need väljavalitud munad valasin siis kausist ettevaatlikult supi sisse, kui see keema läks. Ja päris lõpus lisasin umbes 2 tlika tabascot ja jahvatasin musta pipart peale. Niiviisi pikendatud ja täiendatud kehvast poeboršist sai kokkkuvõttes igavesti maitsev supp (kuigi kahtlustan, et kui ma oleks lihtsalt tomatikastet maitsestanud ja sinna mune lisanud, oleks hea toit tulnud ka ilma boršikomponendita).

Vahepeal tehtud panniroad-supid-salatid

Kapsa-porgandi panniroog – pmst sama, mis see, aga veidi teise koostisega. Niisiis: riis keema (uusaastapeost üle jäänud punane riis); porgand-kapsas peenikeseks, seekord oli mul ka värsket küüslauku ja ingverit, need hakkisin peenelt ära; sibula kah; peotäis rosinaid likku; siis läks pannile sibul-küüslauk-ingver, päevalilleseemned ja tibake mandleid, natuke tšillit ja tandoori masalat; seejärel kapsas-porgand. Ei praadinud kaua, et krõmpsuv jääks. Lõpuks rosinad ja ühe kuivamakippuva hollandi leibjuustu pära, nämm-nämm. Praktikas leidis ka kinnitamist, et see toit kannatab soojendamist. Ning uuesti see, et sellisel kujul saan ma kapsast tüsistusteta süüa.

Kui see otsa sai, siis keerasin ükspäev hapukapsa-heeringa-peedi-õunasalati kiiresti kokku, kastmeks natuke majoneesi, sorts rjaženkat, veidi mädarõigast (tuli väga hea värske maitsega)-

Siis oli paar poolfabrikaadipäeva ja seejärel tegin vaese mehe gumbot: alguses hautasin poti põhjas sibulat, selleritükikesi, lisasin tšillit ja pudistasin ühe kuivanud sepikuviilu, siis lükkasin selle kõik põhjast hoolega lahti ja valasin liitri kuuma vett peale pluss veerandliitrise purgi tomatikonservi ja natuke selle loputusvett; kui keema läks, lõikusin paar kuivatatud tomatit umami mõttes sisse, lõpuks ei pidanud vastu ja lisasin ka 2 tl köögiviljapuljongi pulbrit. Ja kui tundus, et valmis juba küll, lisasin selliseid kuubikuteks lõigatud valgulisi asju: tofut, mingit “perenaise singi lõigete” nimelist odavtoodet ja krabipulki – neid kõige odavamaid, mis niisama süüa ei ole head, aga supi sees on just etemad – tärklis paisub keedes, pmst nagu krabiklimbid. Ja vürtsisest kapsaroast üle jäänud punase riisi (need koorimata riisiterad seisavad paremini üksteisest eraldi kui kooritud, tähendab, kannatavad soojendamist paremini, ka supi sees lähevad vähem lödiks ja annavad rohkem maitset).

Lõpuks lisasin ka provanssaali maitseainet ja majoraani. Tuli täitsa hea ja läks soojendades veel paremaks, välja arvatud see “perenaise sink” – see kaotas soojendamisel maitse (seevastu tofu, millel endal ei ole erilist maitset, võttis leeme maitse iga korraga üha paremini omaks). Teinekord seda singilaadset toodet ei pane või siis panen alles viimasel hetkel enne tulelt võtmist – või lausa taldrikusse.

Järgmiseks sõime eraldi, A. tegi siis, kui tal kõht tühi oli, pelmeene ja mina tegin primitiivset pannirooga: pannile läks veidi “parim enne möödas” suitsupõske; kui see oli mõnda aega praadinud, siis tomatikonservi; väike maisikonserv; lõpuks lõin sinna plaga sisse vutimune.

Siis olin Rakveres ja sõin lõunat seal (ma PEAN välja selgitama, mida nad sinna hea salati sisse panevad – porgand on silmaga vaadates aru saada, maitsest kahtlustan ka kapsast, aga kastme koostises pole ma sugugi kindel); õhtuks võtsin kodujuustu, heeringat ja õuna.

Ja viimati tegin punase kapsa salatit feta ja kreeka pähklitega – täpselt nii lihtne ongi, kastmeks veidi õli peale. Punase kapsa maitse muutub selles kombos mõnusalt pähkeljaks. Et oleks rammusam, praadisin sedasama suitsupõske ja sepikut kõrvale, suitsupõse praadimise mott oli ka see, et tal oli “parim enne” nüüd juba veel rohkem möödas. Jälle igavesti toitev toit.

Meelde jätta: neist Eesti õuntest, mida tavalistes ketipoodides praegu talvel müüakse, on see kollane “Sinap” või “Sinep” või mis ta ongi, kõige maitsvam.

———————————————————————————–
PS: päris-päris viimati keetsime tegelikult lihtsalt tatart ja sõime kalakonservi, natukese majoneesi ja salatiga. A. porgandi-, mina õuna- ja rohelise sibula salatiga (sest mina sõin hiljem ja ei viitsinud porgandit riivida).