Üritan meenutada, mida viimase nädala-pooleteise jooksul tehtud sai.
Kabatšokihautis: võtsin retsepti “Vahemeremaade kokaraamatu” Lähis-Ida peatükist (lk 174), retsepti nimi oli “Praetud kartul ja suvikõrvits munaga”. Mul ei olnud veisehakkliha, A. oli toonud seguhakkliha, tegin sellega. Muud põhikomponendid (paar kena suvikõrvitsat, kartulid, sibul, küüslauk) oli olemas; maitseainetest oli petersell puudu, võtsin õuest leeskputke ja võimalik, et mul oli natuke tilli ka.
Ühesõnaga, hautasin sibula-küüslaugu klaasjaks; pruunistasin hakkliha, loopisin soola-pipart-kaneeli sinna juurde, sama panni peale kartulikuubikud (10 minutit), siis suvikõrvitsakuubikud (kah 10 minutit), siis munad sisse ja segasin, siis maitseroheline peale.
Tuli suht söödav, toitev toit, ainult hakkliha kippus kuivaks jääma.
Kabatšokivorm: suvikõrvitsaid jäi hautisest üle, sest ma olin neid ikka hulgem ostnud, nad olid nii ilusad ja väikesed ja ei maksnud peaaegu midagi. Ja pool väikest pakki fetat ootas samuti ärategemist. Kui ma A. käest küsisin, kas salatit või ahjuvormi, siis pooldas ta vormi – talle ei meeldi hästi see minu tüüpiline kiirtoit, kus ma lasen kabatšokitükid kergelt panni peal läbi ja teen rohelise kraami, tomatite, mingi valge juustu ja praetud leiva- või sepikukrõbuskitega salatiks – ta väidab, et tema jaoks tähendab salat, vähemalt selline, mida toiduks, mitte toidu kõrvale süüakse, seda, et keedetud juurvilju peab sees olema.
Täidetud kabatšokke ei pooldanud ta ka, kartis, et saab liiga vähe. Mis ei ole loogiline, sest ma panen ahjupannile nii või teisiti sama koguse kabatšokke, ükskõik, kas tükeldatult või poolitatult. See on mingi psühholoogia, arvan ma.
Nii. Inspireerusin sellest, kuidas ma viimati täidetud kabatšokki tegin, tähendab, segasin kabatšokikuubikud umbes samade asjadega, millest ma eelmine kord täidise tegin: ühe tükeldatud tomati, hakitud küüslauku, hakitud sibulat, pudistasin sisse kuivanud sepikutükke, et pärast liiga vesiseks ei läheks, mingeid maitseaineid (ei mäleta täpselt, aga ma arvan, et natuke rosmariini ja aed-liivateed, sest tundub nagu loogiline) ja selle pooliku feta. Maitsesin: maitses nagu päris hea salat. Tuleb kõrva taha panna, et kuivanud sepik võib salatis täitsa toimida. Ja täiesti toores kabatšokk samuti, teinekord ei lasegi pannilt läbi.
Ahjaa. Lisasin natuke tšillihelbeid ka.
Ladusin panni põhja mingisuguseid maasuitsukülje viilusid, silma järgi vaadates oleks võinud pekisemad olla, aga natuke pekki tundus olevat, nii et mis seal ikka. Tolle salati moodi segu panin sinna peale, piserdasin vist natuke oliiviõli kah peale, ahju. Ja läksin tegin natuke aega tööd.
Läksin vaatama, keerasin panni (sest meie ahi võtab tagant rohkem kui eest), lasin veel olla.
Kui tundus, et on peaaegu valmis – st nägi küpsenud toidu, mitte enam salati moodi välja – siis valasin sinna peale vähekese hapukoorega klopitud muna. Oli vist kaks muna. Ja ladusin õhukesed juustuviilud peale, mul oli parajasti viilutatud Atleetjuustu.
Tuli päris hea. A.-le meeldis vist väga, ta sööb pmst alati, mis ma teen, sest toit, aga seekord ta rõhutas, et seda toitu võiks teinekordki teha.
Märkused: need maasuitsukülje viilud olid kas liiga suitsused, liiga soolased või liiga õhukesed, jäid kuidagi kuivad seal all. Teinekord peab proovima kas suitsupõsega või üldse puhtalt õliga. Või võiga.
Kabatšokk hakkas sellises kontekstis huvitaval kombel natuke marineeritud kurgi moodi maitsema. Nagu hapu- või marineerkurk soojas toidus, seljankas näiteks.
Väga hea, et ma kuivanud sepikut panin, muidu olekski väga vesine tulnud. Teinekord võiks pmst ka kartuliga proovida (kuigi tundub, et kartul peaks enne keedetud olema, kui just mitte teha sellist kihilist vormi, et kartul all, vesisem kraam peal, siis saaks kartulikihi kõigepealt küpsema panna.
Tšillihelbed sobisid väga hästi, võttis just parasjagu suu õhkama – süües otseselt ei tundnudki, järelmaitses oli tulisust.
Lillkapsa-makaronitoit: ostsin ühe päris suure lillkapsa. Oli õudne tahtmine kooreses juustukastmes toidu järele, mõtlesin tükk aega ja guugeldasin, vaatasin, et väga sageli keedetaksegi lillkapsast samas vees. Tundus meeldiv, et ei pea palju nõusid määrima.
Nii et panin makaronivee keema, võtsin pool lillkapsast ja lammutasin osadeks. Viskasin makaronid (mul olid spiraalmakaronid, fusilli) vette ja hakkasin panni peal kastet tegema – et sulatasin võid, panin sinna sisse küüslauku madalal kuumusel hauduma, natuke ribastasin sinna sedasama suitsukülge, sest mul ei läinud kõik kabatšokivormi sisse ära, lisasin hästi natuke jahu ja hapukoort. Millalgi selles vahes viskasin ka lillkapsaõiekesed makaronide juurde. Tagantjäreletarkusega: oleks võinud kohe koos makakatega panna, sellises toidus sobib, kui lillkapsas on üsna pehme, mul läksid tema pehmenemist oodates makaronid liiga pehmeks.
Teiseks oleks kastet võinud hakata hiljem tegema, sest ma pidin selle katki jätma: tahtsin vedelikuks kasutada sedasama lillkapsa keeduvett, milleks lillkapsamolekule raisku lasta, tähendab, kastme alustamise ajal oleks pidanud keedetud asjad juba peaaegu valmis olema, umbes et panen küüslaugu võisse hauduma, paksendan natuke ja ongi juba aeg makaronid ja lillkapsas ära kurnata – vett ei olnud enam väga palju, oleks võinud kohe pannile kurnata.
Igatahes tegin selle kurnatud vedelikuga kastme ja kui olin ta ühtlaseks saanud, valasin makaronid ja lillkapsa pannile; kõige lõpuks panin üht üsna noort ja maheda maitsega kitsejuustu, mille kohta Juustukuningate müüja oli arvanud, et see võiks lillkapsaga sobida.
Märkused: nagu ma ütlesin, makaronid said liiga pehmed ja kõik oleks olnud ergonoomilisem või ökonoomilisem või mingi muu noomiline, kui ma oleks lillkapsa pannud potti koos makaronidega ja hakanud hoopis kastet hiljem tegema.
Aga kui välja arvata, et sai natuke liiga pudrune, maitses mulle jube hästi.
Pärast tuli mul isu veel päiksekuivatatud tomatitega võid sinna peale panna – sellel on viimasel ajal siin-seal kogu aeg kampaania, ma soetan endale varusid koju. See või on üks väga hea toidule lisamise või.
Jõin sinna juurde mingit valget veini, aga löö või maha, mul ei tule meelde, kas see oli allahindlusega ostetud Riesling või hoopis allahindlusega ostetud Cortese, sel hetkel olid mõlemad külmkapis olemas. Praegu tagantjärele pakuks, et Cortese vms õrn Itaalia vein võiks paremini sobida.
Tglt kui ma mõtlen, et kitsejuust, siis olen peaaegu kindel, et Cortese.
Lillkapsas suitsupeekoniga: mäletatavasti jäi pool lillkapsast üle. Mõtlesin alguses sellest salatit teha, tomatiga jne, aga kuna A. ei tahtnud sel päeval enam nii korralikult süüa, siis kartsin, et salat vettib seistes ära ja mõtlesin poole pealt ümber. “Poole pealt” tähendab, et olin jälle lillkapsa jupikesteks jaganud ja kergelt ära keetnud – seekord tunduvalt vähem kui makaronitoidu jaoks, salatis tahaks nagu, et hamba all oleks midagi tunda.
Nii et ma hoopis praadisin natuke suitsukülge ja sepikukuubikuid, puistasin ikka veel sooja lillkapsa koos selle garneeringuga taldrikule ja lõikusin tomatit värskuse mõttes kõrvale.
Maitses jälle väga hästi ja siia juurde jõin ma kindlasti Corteset. Mul on selgelt meeles, et just lillkapsa õrna maitsega sobis pööraselt hästi, aga suitsupekk käis veini maitsest üle. Selles mõttes raiskamine. Teinekord peaks nii õrna veini juurde puhtama maitsega lillkapsatoidu tegema. Nt lihtsalt hautatud lillkapsas ja küüslauguvõi sinna juurde. Või sellise talupoeglikuma toidu juurde midagi muud jooma – õunamahla või õlut.
Kalasalat nr 1: tulin tunaeile (see on ju tunaeile, eks, kui täna on kolmapäev ja siis oli pühapäev?) poest rooma salatiga koju, kusjuures ei teagi, miks ma just seda ostsin. Tegelikult oli mul hoopis Nizza salati moodi toidu isu, eestipärases versioonis – et kala ja tomatit ja sibulat, aga keedetud kartuliga, sest kartulid on praegu päris head. Üks ajend oli kindlasti see, et ma olin siis, kui ma lillkapsast veel salatit mõtlesin teha, viimased vutimunad ära keetnud (mingi 20 tükki – mul on oma vutimunadiiler, nii et tavaliselt ma ostan 50 tükki korraga), sooja lillkapsatoidu juurde ei tahtnud neid nagu panna, järelikult tuli nüüd teha sellist toitu, kuhu neid vutimune saaks panna.
Lisaks salatile haarasin kaasa sinepikastmes heeringat (seda, mis on suht väiksemas pakis kui heeringas tavaliselt, kassi pildiga) ja ühe sardiinikonservi (helesinise ümbrispaberiga või selle ribaga noh, mis karbi ümber käib), sest kalaga salati mõte oli mu peast hulluks ajanud ja ma tahtsin enam-vähem kõiki kalu, mida poes oli.
Kodus panin kartulid keema ja mõtlesin, kumba kala ma nüüd salatisse panen. Lõpuks panin heeringa koos kõige sinepikastmega. See kassipildiga heeringas on kõige parem sinepiheeringas, mida ma saanud olen – nood purgi omad on sellega võrreldes jube äädikased.
Kokku läks salatisse niisiis rooma salatit, sibulat, sinepiheeringat, 3 kartulit, vutimune, tilli (sest mul oli veel ja sellise põhjamaise toiduga ju sobib). Kas ma panin tomatit ka? Päris kindlalt ei mäleta. Vist ei pannud. Mingit salatikastet ei olnud sinna juurde üldse vaja, sinepiplagast piisas täiesti.
Salat tuli üle mõistuse hea: esiteks rooma salat krõmpsus mõnusasti hamba all ja oli mahlane. Selline tunne, nagu ma oleks kogu elu heeringasalatites sellise krõmpsumise järele puudust tundnud, ise teadmata, milline lünk minu elus on. Aga ma arvan, et olulisem on see, et kartulid olid väga maitsvad, siidised, sulasid suus. Üks äge asi oligi see tekstuuride erinevus: siidised kartulid, krõmpsuv salat, pehme ja veidi nätske heeringas, pehme ja veidi vetruv muna. Aeg-ajalt veel mõni krõpsuv sinepiseeme hamba all.
Juurde jõime alkovaba õlut, sobis päris hästi. Oli vist Clausthaler.
Ääremärkus maitsekombinatsioonist, mis päris eraldi toidu mõõtu välja ei andnud – millalgi selle või järgmise salati tegemise ajal pistsin hajameelselt suhu ühe salatiriba, mis oli lõikelaua peale vedelema jäänud ja võinuga oli ta seal võiga kokku määrinud. Salat võiga: väga, väga hea. Peab mõtlema, kus seda rakendada annab: mõlemal on maitse, mis jääb vängemate komponentide lisandudes liiga taustale, nii et tuleks lisada millelegi, mis ülearu palju ise esile ei tüki.
Kalasalat nr 2: Rooma salatit oli ikka üle, vutimune kah natuke, kartuleid olin kohe alguses selle arvestusega keetnud, et järgmisel päeval saaks veel salatit teha. Kapis olid ammuilma ühed mustad oliivid ja pool purki kappareid. No ja ma olin ju need sardiinid toonud.
Seekord lähenes retsept Nizza salatile natuke rohkem: salatisse läks lisaks kartulile ja rooma salatile, sibulale ja kalale ka tomatit ja mustade oliivide tükikesi. Ja pudistasin paar vürtsikilufileed ka. Maitsesin seda kõike ja lisasin majoneesi. Maitsesin veel – millestki hapust jäi puudu, viimast tomatit ei tahtnud ära panna (ihne inimene, tahtsin, et hommikuks jääks võileiva peale tomatit), pealegi tundus, et see ei päästaks, pigem oleks mingit tsitrust tahtnud, aga ei olnud. Lõpuks panin kappareid (need olid äädikakapparid) ja see töötas päris hästi.
Taliesin oli külas, talle maitses: nagu ta ütles, huvitav on see, et ma olen nii palju vastikuid asju kokku pannud või noh, mitte otseselt vastikuid, aga – “acquired taste,” pakkusin mina – ja kokku maitseb hästi!
Minu üllatuseks maitses päris hästi ka A.-le, ta tavaliselt kalakonserviga salateid väga ei armasta. Aga seekord jah meeldis, vbla tänu sellele, et seal oli nii mitu muud tugeva maitsega komponenti.
Ma ise pettusin ehk kõige rohkem, peamiselt sellepärast, et see konkreetne sardiinikonserv ei maitsenud mulle kõige paremini (muidu ei ole mul kalakonservi kui niisuguse suhtes eelarvamust, mõni sardiin maitseb täiesti jumalikult). Mul ei jää iial meelde, millise konservifirma sardiinid ja skumbriad mulle kõige rohkem maitsevad, pealegi on mul kuri kahtlus, et see kõigub ka ühe firma piires, olenevalt partiist.
Seda peaks millalgi greipfruudiga tegema, siis, kui hooaeg on.
Kalasalat nr 3: siis, kui ma eelmise salati jaoks kilusid ostsin, ei suutnud ma vastu panna kuumsuitsuskumbriarullidele. Sest mulle maitseb kuumsuitsuskumbria alati ja need olid seekord uskumatult odavad. Mingi kalakampaania. Tol päeval oli mul ostukorvis kilu, suitsuskumbriat ja võileivapekki, ma veel ise vaatasin ja naersin, et ostukorv näeb välja selle järele, et ma tahan soola süüa.
Enivei. Täna otsustasin, et tuleb ka sellest skumbriast midagi teha, teisest küljest olin ammu Caesari salatit tahtnud. Kokkuvõttes tuli midagi, mis oli almost, but not entirely, unlike Caesari salat, kui just mitte iga Worcesteri kastme ja saiakuubikutega rooma salatit Caesari salatiks lugeda.
Koostises oli siis: ühe lahtiharutatud kuumsuitsuskumbriarulli materjal (ega see rull suurt millestki muust ei koosnenudki kui kalast ja küüslaugust), mis läks lahtiharutamise käigus enam-vähem pasteediks kätte ära; viimane kolmandik rooma salatist (see oli üks jurakas salat); pool väikest sibulat; kaks tomatit; tilli; Dziugase juustu küljest lõigatud laastusid (sest ma ei viitsi riivida, riivi peaks pärast ju pesema ja see on tüütu, ennem juba kaabin noaga laastusid); Worcesteri kastet; natuke majoneesi; praetud sepikukuubikuid (sortsu rapsiõli, sortsu oliiviõliga). Ja kogemata natuke liiga palju palsamiäädikat, sest mul läks meelest ära, et sellel pudelil ei ole tilgutamiskork.
Aga kuna kala oli väga-väga rasvane (VÄGA rasvane), siis kulus happelisem salatikaste tglt väga hästi ära. Üldse ei tundunud liiga hapu – kui üldse midagi, siis liiga soolane, mingit vähem vänget täitematerjali oleks võinud rohkem olla. Näiteks sedasama rooma salatit rohkem (aga mul ei olnud) või mõni keedukartul või midagi.
See oli kummaliselt sõltuvusttekitav, oma väikestest defektidest hoolimata. Välimus – üsna jõle, eriti konsistentsi poolest (justkui pasteet, kuhu on salatiribasid ja saiakuubikuid sisse loobitud), värvilt ka (kui palsamiäädikas sisse segada, siis tuleb enamasti jõleda väimusega tulemus, ta on ainult pealepiserdatult ilus. Kui just peedisalat ei ole.).