Soe aedoa-kartuli-umbrohusalat

Algas kõik sellest, et A. ostis mõni päev tagasi ühe suitsukoodi, et selle küljest võileiva peale liha nokkida. Nüüd hakkab nokitav liha vaikselt otsa saama, aga koodi endaga võiks ju midagi teha. Niisiis läksin talupoodi luurele, ega veel värskeid põldube ei ole.

Neil oli hoopis värskeid aedube ja kartulid olid palju parema väljanägemisega kui suures poes, nii et tulin koju hoopis nendega. Ja hakkasin guugeldama. Jõudsin läbi lugeda selle küüslauguga sooja salati ja selle mündiga salati retsepti, segasin need oma peas kokku, sest küüslauku meil veel on ja münti on lausa terve võsa. Kuskilt jäi veel silma “oad parmesaniga”, mis tundus eraldi tegemiseks liiga vähetoitev.

See söök tuli minu kohta ebatüüpiline, sest ma kasutasin mitut keedunõud ja pärast koguni riivisin, aga kuna ma sellest hullemat pshühhotraumat* ei saanud, võib teinekordki teha.

Igatahes, olles välja mõelnud, et tahan teha oa-kartuli-piparmündi salatit, läksin miskipärast hoopis õue uurima, mis umbrohtusid veel kasvab. Et kas saaks näiteks naati. Naadid olid suured ja koledad või väikesed ja vintsked, aga avastasin, et võililled on pärast viimast niitmist pisikesed ilusad lehed kasvatanud. Siis meenus, et kevadel sain kõige ilusamaid ja õrnemaid võilillelehti tsillapuhmast, kus nad eriti päikest ei saanud, ja läksin selle peale sinna tuhnima, kus majaremont ei ole lasknud A.-l muru niita ja mühab naat. Õige: naadi varjus olid imeilusad haprad õrnad võilillelehed. Sain terve suure posu ja panin need kerge soolveega likku (on mingi jutt, et siis on nad kergemad seedida). Lisaks sain meelespealehti (need on praegu päris suured ja pehmed) ja murulauku. Ja ühe lehekese leeskputke võtsin ka. Mõtlesin, et ega vist piparmünti ei pea üldse panema, niigi on huvitav.

Kartulid koorisin lohakalt (st käisin traatnuustikuga üle ja noaga läksin ainult plekkidele või rohelistele kohtadele kallale) ja panin suurema potiga keema (kuuma vette), mingi 9-10 keskmist kartulit; siis panin oakeeduvee (soolaga) tulele ja puhastasin neid aedube. Neid tuli niipalju, et väikesest potist umbes pool oli täis (väike pott on 2 l). Kui oad puhtad (pruuniks tõmbunud otsad ja varrejupid maha lõigatud), oli ka vesi keema läinud, viskasin potti. Käisin lugesin veel retsepte ja oma kirju ja pesin paar nõud ära ja hakkisin kaks küüslauguküünt.

Katsusin kartulit – pehmed, kurnasin kartulid ja oad ära ja mõtlesin korraks, äkki sulataks võid sealsamas oakastrulis. Aga panni peal tundus lihtsam manööverdada, nii et panin sinnasamma pliidirauale, mis oli parasjagu õrnalt kuum (ma olin enne juba kartuli alt tule väiksemaks keeranud), panni ning pannile kuivatatud tomatitega võid sulama, umbes veerand pakki, vbla läks rohkem. Kui või ära sulas, panin sinna mõneks minutiks hakitud küüslaugu tõmbama. Siis õngitsesin poti seest kartuleid – vist neli või viis, viskasin tervelt pannile, sest nad olid liiga tulised, et korralikult hakkida, ja lõikusin nad alles seal panni peal puust võinoaga tükkideks. Siis viskasin oad otsa ja sonkisin ja keerutasin neid seal sees igapidi ja keerasin tule üldse ära.

Siis pigistasin natuke vähem kui pool sidrunit sinna otsa; ja hakkisin kogu selle heina, mis ma olin korjanud, sinna otsa. Segasin, maitsesin – oli tasakaalust väljas, haput palju, soola vähe: kartuli jaoks jäi sellest soolast, mis tomativõist tuli, väheks. Panin natuke soola juurde, nüüd oli parem, aga sidrunimaitse ajas äkiste just piparmündineelud käima. Et mis mojito see muidu on (jajah, ma tean, päris mojito käib laimiga). Nii et lõpuks tõin ikka õuest kaks mündiladvukest ka.

Siis võtsin külmkapist kõva juustu kontsu (on vist Dziugas) ja riivisin seda niikaua, kui viitsisin. Arvatavasti on nii, et mida rohkem juustu, seda maitsvam tuleb (ja võiga sama lugu). Mul läks vist umbes viiendik seda tavalist sektorit, mida nad paki sees müüvad.

No ja siis mäkerdasin seda veel natuke, et ära seguneks ja sõin. Väga hea tuli. Ma ei tundnud mingit kiusatust söögi kõrvale midagi lugeda või telekast vaadata, sest söök oli ise piisavalt elamusi pakkuv.

Välja nägi nii tervislik nagu Arni kõige hirmsamas õudusunenäos, aga tema lohutuseks võin öelda, et seal oli kõvasti juustu ja võid sees. Ühtlasi tervitan sellega Ritsikut, kes tundis huvi ilma lihata toiduretseptide vastu.

Nagu suvi. Nüüd tuli meelde. See toit maitses nagu suvi, sest seal oli palju rohelist ja haljast ja kõik oli õrn ja helge. Ma olin vahepeal juba masenduses, et suvi saab enne otsa, kui mina õieti jõudsin suvitama hakata. Aga kuni aias on veel värsket umbrohtu, on suvi veel siin. Vähemalt taldrikus.

——————————————————————————————————————————————-
* Väikese füüsilise trauma küll sain – rohtusid hakkides oskasin endale läbi küüne sõrme lõigata. Pidi alles terav nuga olema. Söögitegemine on badass värk!

Advertisements

Vürtsine kiirsupp; õunakook

Oleme endiselt haiged, tegin sel puhul tõelist kiirtoitu. Ka ökosüdametunnistuse poolest piinlik, seal on mitu eksootilist komponenti. Teisest küljest vingerdab ehk Marco Polo põhimõttel läbi: need on kõik kas kuivatatud (seened) või sellised, mida kulub korraga hirmus vähe ja mis säilivad enam-vähem lõpmatuseni (kalakaste – vist oma viis aastat juba külmkapis – ja roheline karripasta – parim enne oli 2015, tähendab, kindlasti ostsin ma ta veel tükk aega varem, kusjuures ma olen temast päris palju toitusid teinud).

Ühesõnaga: fulgaarne “vaese mehe” vürtsisupp, kus ma asendasin päris palju asju mingi analoogiga.

Kõigepealt panin seitse kuivatatud shiitake seent likku. Retseptis olid tupplehikud, mida mul ei olnud. Ma olen analoogilisi suppe kohanud ka šampinjonidega, aga ma kunagi meeltesegaduses ostsin neid kuivatatud hiina seeni ja need kuskil ära kasutada on lõppeks ausam kui minna ekstra poodi kohalikku seent otsima.

Panin kõigepealt paar kuivatatud sidrunikoort liitri veega pliidile kuumenema, järele mõeldes viskasin paar värskelt kooritud koort juurde (sest sidrunheina ei olnud).

Kui keema läks, lasin veel paar minutit keeda.

Kogu selle aja sees hakkisin poolteist suurt sibulat, ühe tšilli ja tegin ka seened tükkideks.

Õngitsesin sidrunikoored välja (väikese sõelaga tundus kõige lihtsam) ja viskasin potti ühe sültja kanapuljongi (see sültjas tundub mulle kuidagi peenem kui kuubik, vbla platseeboefekt) ja poolteist tl rohelist karripastat (see pidi nüüd esindama sidrunheina, kahvrilaimipuu lehti ja koriandrilehti, need olid kirjade järele tema koostises olemas).

Niipea, kui need üles sulasid, viskasin seenetükid koos leotusveega takkajärgi. Panin 3 spl kalakastet ka, vaatasin, et A. ei näeks ja lisasin ka natuke konservskumbria (omas mahlas) leent, mis konservikarbi põhja alles oli jäänud. Sest ma olen sarnast suppi vahel ka kalakonserviga teinud ja vahel niisama valge kalaga.

Lasin natuke keeda, siis viskasin sibula, tšilli ja natuke tšillihelbeid sisse (helbeid sellepärast, et ma olin sellest värskest tšillist juba aru saanud, et ta maitseb peaaegu nagu magus paprika, vürtsikuse mõttes tühi koht).

Pigistasin ühe sidruni mahla juurde.

Lõikusin posu krabipulki juppideks. NB! Oma “vaese mehe krabitoite” tehes olen tähele pannud, et kui ma makrasalatit tehes otsin kõige suurema surimisisaldusega, tähendab, kõige kallimaid ja kvaliteetsemaid krabipulki, siis sooja toidu sees on odav makra parem kui kallis: suure kalalihasisaldusega makra kaotab kuumutades oma maitsest rohkem, aga odavatel pulkadel mõjub keetmine tärklisele kuidagi hästi. Pmst on siis supi sees nagu mõnusa krabimaitsega klimbid või laiad lintnuutlid (kui makra ennast keemise ajal lahti kerib).

Surkisin supi sees seeni ja sibulaid, otsustasin, et on vist pehmed küllalt ja maitsesin. Leidsin, et ähvardab liiga soolane tulla, kuna makra on ise juba maitsestatud. Mõtlesin, millega seda taandada, panin natuke vett, aga palju ei tahtnud panna, et äkki tuleb vesine – surasin munanuudleid sisse (kiirnuudlipakist, sest need on kõige odavamad munanuudlid ja olid kodus olemas, puljongiümbrikukese panin mustadeks päevadeks kõrvale) ja keerasin tule ära (mul on selline pika vinnaga pliit, mis kuumutab veel tükk aega).

Kui lisatud vesi ja munanuudlid olid keema tõusnud, panin ka makrajupid sisse.

Kõik tuli üllatavalt hea, arvestades, et pooled komponendid olid millegagi asendatud (laim sidruniga) või konservist (sidrunhein, kahvrilaimi lehed, koriander) või võltsitud (krabi) ja nuudleid originaalretseptis üldse ei käinud. Isegi A., kes on konservimaitse vastu väga tundlik, ei kaevanud.

Ainult et nuudleid tundus esialgu liiga palju ja mõtlesin, et poolest kiirnuudlipakist oleks vast piisanud.
Samas järgmisel päeval soojendades tundus jälle täitsa paras. Äkki ma siis esimesel päeval võtsin lohakalt ja sain nuudlid puha oma taldrikusse.

*

Öösel tuli koogitegemise tung ja tegin seda hapukoorepõhjaga õunakooki – tainas 100 g võid, pool klaasi suhkrut, 60 g hapukoort, klaas jahu, tl küpsetuspulbrit; peale peaks idee järgi minema 6 suurt õuna (kaneeli ja suhkruga segamini), aga tundub, et minu õunad on suuremad või plaat väiksem või mõlemat, sest mul oli juba viie õuna tükkidest suur paks kiht, rohkem ei oleks kuidagi mahtunud, oleks üle plaadiserva ajanud (ja kuigi mu ahjupann on ehk väiksem kui tavaline plaat, siis see-eest on ta kõrgema servaga, nii et maht on vbla isegi sama). Võimalik, et isegi viiest õunast tuli paksem kiht kui originaali 6-7 õunaga ette nähtud, a polnud hullu.

Haruldasel kombel kiitis A. selle sama heaks kui hapupiimakoogi (vt siit, kõige viimane) ja kuna ka lihtsus on sellega võrdväärne, võtan ilmselt põhimenüüsse.

Võimalikud seletused: a) lihtsad koogid ongi maitsvamad kui keerulised; b) A.-le maitsevad kõige rohkem need koogid, kus ei ole muna sees.

Ääremärkus: originaalretsepti all arutasid inimesed, kas või peab olema vedelaks sulatatud või toasoe. Mul oli külmkapikülm ja ikka segunes – see hapukoor aitas kuidagi seguneda -, nii et pole põhjust hakata või soojenemise järel ootama.

Baklažaani-tomatisupp

Tegin selle supi valmis, millest ma eelmise postituse all kõnelesin. Aluseks võtsin selle prantsuskeelse retsepti, aga tegin enda elu natuke lihtsamaks (näiteks ei viitsinud midagi püreerida, pealegi mulle meeldib tükkidega supp rohkem).

Niisiis. Lõikusin viimase baklažaani (selle, mida ma eile ratatouille‘ sisse ei pannud) kuubikuteks ja panin soolaga sõela peale seisma, nagu retseptis kästud. Hakkisin ühe väikese, ühe suure ja siis veel ühe väikese pooliku sibula, sest viimasel hetkel märkasin seda laua peal vedelemas; ja kaks küüslauguküünt; praadisin poti põhjas enam-vähem klaasjaks (tavalise rapsiõli sekka, mida ma kõige rohkem kasutan, sortsasin natuke õli, mis oli jäänud juustuga täidetud tšillide purgipõhja järele, ja natuke oliiviõli; lootsin ka peaaegu tühjast kuivatatud tomatite purgist õli saada, aga seal oli veel liiga mitu tomatit sees, võtsin sealt tugevama maitse huvides hoopis ühe kuivatatud tomati); pudistasin sinna ka tšillihelbeid ja punet.

Siis hakkisin lisaks ära ühe väikese tšillikauna nende hulgast, mille üle ma eile virisesin, et toit tuli vähevürtsine – maitsesin seekord värsket kauna – tõepoolest, viljaliha oli praktiliselt magus paprika, ainult hästi tilluke, ainult seemnetel oli natuke vürtsikust. Mis seal ikka, pruugime siis viljaliha lihtsalt paprikana. Selle hakkimise järel oli sibul juba enam-vähem valmis, pudistasin neile mingit Maximast ostetud supimaitseainet peale (täiesti aus kraam: kuivatatud maitseviljad, nt seller ja pastinaak, pluss sool), uurisin, mis vahepeal baklažaanidega on toimunud – vett nad selle ajaga eriti välja polnud jõudnud ajada, lõin käega, loputasin-tahendasin nad nii ära, nagu nad olid, ja viskasin koos värske tšilli tükkidega potti. Tolle kuivatatud tomatite purgist õngitsetud tomati lõikusin samuti juurde.

Sonkisin natuke, lasin praadida, siis tuli mul hea mõte tavalise vee asemel lisada nii-öelda maitsevett: A. oli eilse ratatouille‘ pära just ära söönud, aga panni küljes oli veel omajagu sousti, nii et panin panni likku ja sortsasin hoopis selle vee juurde: saab veidi rohkem baklažaanimaitset, see eilne toit oli ju peaaegu sama koostisega.

Lasin veel natuke praadida, siis kiskusin ühe väikese kooritud tomatite purgi lahti, valasin selle potti tühjaks ja loputasin viimased tomatikastmeriismed veega samuti potti. Kõigi nende loputamistega oligi enam-vähem parasjagu vett saanud. Kui keema läks, panin juurde pool puljongikuubikut, mis A.-l oma kosutusjoogist järele oli jäänud (tema on kah haige). Hakkisin viimased tillivarred ära, mis olid heeringasalatist järele jäänud ja puistasin need sinnasamma potti. No ja siis lihtsalt lasin veel natuke aega podiseda, ise üritasin mingit tüütut lepingut tõlkida.

Supp tuli täitsa rahuloldav, veidi vähevõitu, aga mis teha, ei olnud oidu rohkem kooritud tomatit osta ja ega mul ka üle ühe baklažaani ei olnud. Täpselt see toit, mida nohustel inimestel on vaja süüa: soe, vürtsine, hapukas.

Märkasin alles praegu, et kui see puljongikuubik ei oleks olnud ribipuljong, vaid hoopis seene või köögivilja oma, siis oleks tulnud täisvegetaarne toit.

Üks juhusalat; ja midagi ratatouille‘-laadset

Eile ma eriti süüa ei teinud, hommikupoole oli esinemine, õhtul läksin kirjandusmälukale ja sõin sealsamas. Aga veel õhtumal, et mitte öelda öösel läks uuesti kõht tühjaks ja ma keerasin kiiresti ühe üheinimesesalati kokku, sest A. oli juba magama läinud. Esinemise ja kirjandusmäluka vahel olin kodus paar marineeritud heeringaga võileiba söönud, pärast sõi A. sedasama heeringat, nüüd ööseks oli ainult pisike jupp heeringat ja marinaad järel. Hakkisin kausi sisse umbes poolteist õuna (neist plekilistest õuntest ei saa iial õieti aru, kui palju lõpuks kaussi jõuab), pool pikka kurki, pool väikest sibulat (mis oli A. heeringasöömisest üle jäänud), rebisin viimase heeringatüki sinna sisse katki, valasin heeringamarinaadi otsa. Maitsesin, leidsin, et natuke liiga vänge ja natuke liiga vähe toitev. Lisasin ühe kahvlitäie majoneesi ja tükeldasin juustu sisse. Nüüd oli toitvam, aga endiselt väga tugeva maitsega, hakkisin lahjendamiseks veel kurki sisse ja sortsasin oliiviõli, sest tuli selline tuju (sageli mulle istub oliiviõli mingis muidu väga eestipärases kombinatsioonis, näiteks hapukapsasalatis), aga ka nende lisandustega oli selge, et kõige parem on seda süüa leivakattena. Ja nii ma sõin isuga salativõileibu, paras lödistamine oli, aga maitses hästi, suurepärane kiirtoit.

Selline sodi võiks kuskil burrito sees vms moel hea olla, ma pean silmas seda, et leib moodustaks justkui tuutu või topsi, kust salat nii kergesti laiali ei jookse.

Täna keerasin õhtul ühe ratatouille‘-tüüpi toidu kokku, sest millalgi üleeile ei suutnud ma poes väikestele nunnudele Poola baklažaanidele vastu panna – see oli sel õhtul, mil ma kartuli-kabatšokivormi tegin, hakkasin poes muretsema, et kabatšokki on vähevõitu ja ostsin igaks juhuks ühe juurde, aga nende kõrval jäid baklažaanid silma. Te ei kujuta ette, kui ilusad nad olid. Ja neile mõeldes soetasin eile ka väikese nutsaku loomahakkliha.

Tähendab, hakkisin kaks väikest sibulat ja ühe küüslauguküüne, panin praadima; natukese aja pärast hakkliha juurde (võis mingi kakssada grammi olla, sest ma ostsin umbes 250 ja osa panin kassi jaoks kõrvale), ühe tšillikauna; hakkisin hakkliha praadimise ajal 2 väikest baklažaani kuubikuteks ja panin pannile; ühes nendega natuke ärakuivanud musta leiba (õigemini – üks tükk oli musta rukkileiva konts, üks tükk oli puuviljaleiva konts), riputasin kohe baklažaanile soola peale, et ta vett välja ajaks ja leivatükid ilusti pehmeks leotaks. Kuni see haudus, hakkisin kabatšoki või noh, tänapäeval öeldakse vist suvikõrvitsa samasugustesks kuubikuteks. Segasin baklažaani, tundus, et võiks rohkem haududa, muretsesin, et leib ei lähe piisavalt pehmeks ja sortsasin pannile natuke punast veini (üks lahtine Nero d’Avola), käisin internetti lugemas ja siis leidsin, et nüüd võiks suvikõrvits kah minna. Läks pannile. Tükeldasin ühe (värske hea) tomati, segasin toitu, mõtlesin, et oi, siia sobiks ka päikesekuivatatud tomat ja lõikusin ühe kuivatatud tomati sinna pisikesteks-pisikesteks ribadeks (õnneks ei olnud ma enne liiga palju soola pannud – kuivatatud tomat annab päris palju soolasust juurde), pudistasin natuke rosmariini ja natuke aedliivateed. Segasin ja keerasin tule alt ära ja läksin uuesti internetti lugema.

No ja siis ühel hetkel otsustasime, et nüüd on valmis.

Kommentaarid: A. ütles, et näeb ka hea välja, ainult et kabatšokitükid paistavad toored olevat. See tähendas, et kabatšokitükke oli toidu sees näha, A. on kindlalt pudruks keedetud köögiviljade usku. Aga praktikas selgus, et tükid on hamba all siiski küllalt pehmed.

Mõni leivatükk oli veidi liiga suur jäänud, st leiba oli kohati hamba all tunda – mind ei sega, aga inimest, kes ei ole harjunud toidu sisse leiba panema, võib häirida – väiksemad tükid muutuks lihtsalt kastmepaksenduseks, mitte ei oleks ise eraldi tajutavad. Puuviljaleib oli hea lisandus: mulle tuli üks rosin hamba alla ja istus liha ja baklažaani kõrvale väga hästi, vbla peaks teinekord lausa kohe rosinaid sisse panema. See sobib neile, kellele meeldib soolases toidus magusaid maitseid kohata. Ma olen lapsest peale harjunud, et nt pilaff käib rosinate ja aprikoosidega, nii et mulle pole seda vaja ekstra õpetada.

Liha oli ehk liigagi lihane, ma pean veel mõtlema, kas asendada loomaliha sealihaga või jätta lihaollus üldse ära. Kui ma varem midagi sarnast olen teinud, siis on chorizo vorst väga hästi toiminud, põhimõttel “liha on maitseaine”: chorizo on just nii tugeva maitsega, et paned pisikese jupi vorsti toidu sisse ja kohe on tunda.

Tšillit ei olnud ÜLDSE tunda, ma ei tea, mis imelik tšilli see selline oli. Hakkimise ajal kahjuks ei maitsnud, et kas tal üldse mingit vürtsisust oli. Oleks ikka tšillihelbeid pidanud panema, neist ma vähemalt tean, mismoodi nad käituvad.

Juurde jõin taimeteed, mis siis, et veinisisaldusega toidu kõrvale soovitatakse tavaliselt sedasama veini juua. Aga ei olnud veini-isu ja taimetee oli õnneks juba valmis ja päris sobiva maitsega (mis mul seal oli… piparmünti, rosmariini ja majoraani, rosmariin oli siis toiduga ühendav element).

Suvikõrvitsavorm nr 2

Mul oli eelmisest suvikõrvitsatoidust kaks tükki veel üle (sellised väikesed); ja eile keetsin igaks juhuks rohkem kartuleid, ka neid oli neli tükki üle. See nägi välja nagu vormiroog. Määrisin ahjupanni võipaberiga üle, lõikusin kartulid põhja peale, hautasin tavalise panniga 2 väikest sibulat ja ühe küüslauguküüne; riputasin kartulile soola, panin sibula-küüslaugupudi otsa, lõikusin suvikõrvitsad peale, pudistasin aed-liivateed ja rosmariini ka; avastasin ühe poolkuivanud musta leiva viilu, millest A. oli toidu juurde ühe nurga ära näkitsenud ja mille ta siis oli ära unustanud, ja pudistasin selle sinna vahele; ja kõige peale kaapisin-lõikusin kuivatatud tomatitega võid. Kuna see on ise päris soolane, ei hakanud rohkem soola panema. Ahju. Natukese aja pärast kallasin peale natukese majoneesi ja sortsu õliga lahtiklopitud muna, tagasi ahju; ja veel natukese aja pärast mitmesuguseid juusturiismeid (A. oli hommikul endale võileiva peale juustu riivinud ja seda riivjuustu oli üle; ja ühest suuremast juustutükist oli väike konts järel).

Tulemus: mõnus konsistents, maitse samuti meeldib (aga mulle meeldibki suvikõrvits igast asendist).

Miinused: ma ütleks peaasjalikult, et toitu tuli vähevõitu: okei, mina sain kõhu täis ja pool pannitäit jäi A.le hommikuks (tema hinnangut ma veel ei tea, ta oli juba magama läinud, kui see valmis sai: meil on Koidu ja Hämariku suhterežiim), aga kui ma vormirooga teen, siis tahaks ju, et kaks inimest saaks ikka mitu korda süüa. Teinekord tuleb rohkem suvikõrvitsat panna – isegi kui kartuleid ei ole rohkem, saaks liigset niiskust ka kuivanud sepiku- või leivatükkidesse imeda – ja seda pealekallamiselöga, mis pärast koorikuks küpseb, võiks kah rohkem olla.

Kaalusin tegemise ajal, kas tomatit kah panna, aga ma arvan, et see, et ma ei pannud, oli õige otsus. Tomatiga oleks olnud vesisem ja hapum; siis oleks juba midagi muud sinna sisse vaja olnud, mis seda tasakaalustaks. Sõin tomatit hoopis värskeks salatiks kõrvale.

Aga vat kuivatatud tomat oleks võib-olla täitsa huvitav olnud, võib millalgi proovida, suvikõrvitsahooaeg ei ole veel läbi.

Veel üks kalasalat (kuumsuitsuskumbriaga)

Täna tuli teine kuumsuitsuskumbriarull ära lahendada. Keetsin kartuleid. Salatisse läks 3 kartulit, sellest rullist saadud kalaliha (rull oligi pmst terve skumbria, selgroog välja võetud, küüslauk vahele pandud ja rulli keeratud), 1 väike sibul, 1 lehtsalat, mille ma allahinnatud köögiviljade korvist leidsin (50% alla hinnatud ja ainult üks leht oli kole), tilli, pool suurt õuna ja majoneesi. Siis ma maitsesin, mõtlesin ja panin ühe väikese õuna veel, sest minu arust oli kuiv, samal põhjusel lisasin õli. Läks paremaks küll. Pasteedise konsistentsiga nagu eelminegi skumbriasalat, ainult salat, sibul ja õun avaldasid teatavat vastupanu. Rooma salatiga oleks arvatavasti parem olnud, tavaline lehtsalat (Grüne Fee) jäi selle pasteedi vahel natuke liruks (ja mitte sellepärast, et allahinnatud, vaid tavaline lehtsalat ongi vedelam). Must leib (oli mingi uut sorti kanepiseemnetega leib) sobis kõrvale väga hästi, pmst oleks kogu salatit võinud samahästi leivakattena süüa.

Selle portsu sõime kahekesi tervenisti ära. A.-le maitses hästi, kommenteeris, et see on hea kala, ilmselt ei ole tal konsistentsile nii suuri nõudmisi kui mul, peaasi, et maitse oleks hea. Vbla oleks ma ise konsistentsiga rohkem rahule jäänud, kui oleks algusest peale otsustanudki, et see on pasteet vms leivakate.

Selles, mida sinna kõrvale kõige parem juua oleks, ei jõudnudki ma selgusele. Proovisin natukese Cortesega, seejärel natukese lahja õllega, kõlbas mõlemaga, aga kõrvad vaimustusest pealaele kokku ei läinud. Tagantjärele tundub, et see eileöösine jahtunud taimetee, mida ma pärast sööki jõin, oleks võib-olla ka toidu kõrvale kõige paremini sobinud. Tee koostis: värske meliss, värske münt (mina ei tea, mis münt, Kanni väidab, et mul kasvab läbisegi mitut eri münti), veidi nõmm-liivateed, näputäis rosmariini ja natuke apteegitilli seemneid, selline kõhurohi ühesõnaga, aga maitsev ka. Selline pehme maitse, kus taimede aroomi on tunda, aga seal ei ole midagi sellist (või igatahes mitte nii suures koguses), mis liiga parkaineseks teeks.

Mulle tundub, et just meliss on see komponent, mis võiks kalaga hästi sobida. Ja apteegitillivarjund ka. Nii et teised taimed olid vbla juba liiast, aga ega nad ei seganud ka.

Paar õunakooki

Praegu tuleb palju õunakooki teha, sest õuntega uputab. Lisaks on mul kuidagi palju võipabereid kuhjunud ja nendega võiks ju panni määrida. Kuidas ma viskan täiesti võise paberi ära.

Viimase kahe nädalaga olen niisiis teinud viis õunakooki. Ma oleks nad esitanud kronoloogilises järjekorras, aga kõige populaarsemat kooki jõudsin ma selles vahes kaks korda teha, nii et ma ei teaks, mitmendaks teda lugeda, ja kompositsioon ninck intriig nõuavad, et ma kuulutaks võitja viimasena välja.

Esiteks purukook, mis kukkus välja pigem magustoit, aga oli väga hea. Pmst ma tahtsingi õunu võiga, aga üritasin seda teistele miskipärast reklaamida kui lihtsat tagurpidikooki. Nii et määrisin panni võiga, loopisin õunaviilud natukese suhkruga pannile, tegin sinna jahust-suhkrust-võist hunniku riputist peale ja lükkasin ahju.

Ei tulnud eriti koogi moodi (nt oli seda üsna võimatu tükikaupa panni pealt kätte saada, pudises laiali, tuli lusikaga kühveldada), aga maitses enam-vähem nagu see, mis ma tahtsin: õunad võiga. Veel parem: õunad võiga, aga mitte üleni pehme plöga kujul, vaid krõbedalt. Jäin rahule.

Kook number kolm oli kohupiimatainaga tagurpidikook. See retsept tundus kõige põnevam. Päriselt tuli kook küll toitev ja söödav, aga suurem osa headust läks arvatavasti minu lolluse nahka.

Võtsin nimelt selle prantsuse retsepti, sest see tundus nii ahvatlev: tagurpidikook, mis on iseenesest äge, aga ühtlasi veel laisa inimese kook, ei mingit tainarullimist ega muud tüütust, eelkõige köögikoristamist. Rullimiseks peaks ju piisavalt palju vaba horisontaalpinda tekitama, kesse viitsib.

Igatahes lugesin ma retsepti esimese hooga natuke liiga diagonaalis. Kes oskab prantsuse keelt lugeda, näeb, et seal on suurem osa koostisosi antud ühikuga nimega “barquette”, mis tähendab paadikest või korvikest (seda söödavat korvikest, kuhu nt salatit sisse pannakse) või topsi. Ja mina, kes ma lugesin diagonaalis, imestasin, mis pagana jahu- ja suhkrutopsid neil küll on. Seal oli küll näha, et võtke üks 200-grammine barquette kohupiima, aga kuna järgmised kogused olid ” 2 barquette’i suhkrut ja 3 barquette’i jahu”, siis sain ma aru, et seda 200 grammi küll niiviisi mitmekordistada ei anna, nii tuleks ainult mingi pudi, sest selle tasakaalustamiseks oli ainult 1 barquette õli ja kolm muna.

Ma ei tea, mis kehaosaga ma mõtlesin ja järeldasin, et äkki tuleb jahu ja suhkrut ja õli mõõta supilusikaga. Sest nii tundusid need pmst usutavad kohupiimavormikogused. Et pakk kohupiima ja natuke muid aineid ka.

No ja siis ma tükeldasingi vormi põhja (kuhu tuli pudistada suhkrut) õunu – ametlikult 5 suurt õuna, aga ma täpselt ei teagi, palju mul neid oli, sest osa oli plekkidega. Ma arvestasin nii, et suure plekiga õun oleks nagu pool õuna ja väikse plekiga õun nagu kaks kolmandikku õuna, aga kuskil maal ei viitsinud ma enam neid murdõunu lugeda ja vaatasin lihtsalt, et vormi jääks ka taina jaoks natuke ruumi.

Segasin paki kohupiima (suurema, kui retseptis, sest ma mõtlesin, et mida rohkem kohupiima, seda parem), 3 muna, 3 spl jahu, 2 spl suhkrut ja 1 spl õli ära, näpuotsaga soola ka. Ahjaa, küpsetuspulbrit ka. Panin külma ahju, nagu kästud, keerasin termostaadi selle peale, mis minu ahju arust on 160 (mis võrdub tavalise ahju “mõõduka kuumusega”) ja küpsetasin ära.

Tulemus ei meenutanud mitte niivõrd tagurpidikooki, kui ee, õunamoosi, mille otsas on kohupiimavorm. Ära me ta muidugi sõime, aga tundus nagu palju jändamist nii triviaalse tulemuse jaoks. Pealegi kui tavaline hapupiimakook on parem. Ja ausalt öeldes oleks ka õuntega kohupiimavorm vähema jahuga või üldse ilma jahuta parem.

Ja siis, ja siis hakkas mind vaevama, miks mu kook ei näinud ikka üldse välja nagu retsepti juures pildil. Lugesin seekord korralikult läbi. Ja raalisin siis ometi kord välja, et kui seal kästakse pärast kohupiima kaussipanekut tops puhtaks pesta ja kuivatada, siis see ei ole ilmaasjata. Tops läheb mõõteriistana uuesti kasutusse! Nii et “tops jahu” tähendab täpselt sedasama kohupiimatopsitäit jahu!

Ja topsi kui mahuühikuga korrutamine annab tunduvalt usutavama tulemuse kui 200 grammi korrutamine (sest tops jahu ei kaalu kaugeltki nii palju kui tops kohupiima)! Ma oleks pidanud võtma topsi kohupiima, kolm muna, kaks topsi suhkrut (kuigi see tundub paljuvõitu, ma panen tavaliselt suhkrut koogi sisse poole vähem kui jahu, aga eks saab katsetada, no ja äkki see õunahunnik neelab kah natuke suhkrut), kolm topsi jahu ja topsi õli! Mis minu hinnangul annab enam-vähem kohupiimamuretaina konsistentsi ja tagurpidikoogi jaoks on muretainas täitsa loogiline tainas. Ainus erinevus muretainast on õli ja nähtavasti see õli teebki ta piisavalt pehmeks, et saab lihtsalt õuntele peale valada.

Ma oleks kohe tahtnud uuesti ja õigete kogustega katsetada, aga A. mõjutas mind tagasihoidlikult, et äkki ma vahepeal teeks mingit muud kooki, näiteks oma tavalist hapupiimakooki, mida ma tema poolest võiks alati teha.

Kui ma olin selle hapupiimakoogi teinud ja me olime ta ära söönud, tahtsin ma midagi uut katsetada ja hapupiim oli otsas. Ja kuna ma olin just guugeldanud, mis õunakooke veel õliga saab teha (sest mul oli ikka vaja võipabereid ära kasutada, ilma et kohe uus tühi võipaber sigineks!), siis proovisin ma viimaks seda õli-muna-õunakooki.

Tavaliselt ma teen uusi retsepte esimest korda näpuga järge ajades; seekord tundus suhkrukogus mulle ulmeliselt suur – jahuga üks ühele? nagu öeldud, panen ma tavaliselt jahust poole vähem suhkrut ja ei ole kunagi liiga vähemagus kook tulnud. Õunad on ise ju ka natuke magusad.

Nii et paningi kohe ülbelt 12 spl jahu kohta ainult 6 spl suhkrut ja muidu nagu retseptis – 4 muna, 2 tl küpsetuspulbrit, 12 spl õli ja nii palju õunu, kui ma viitsisin hakkida (see oli sama päev, mil ma tegin sardiinikonserviga salatit, A. tuli kööki, vaatas lauale ja küsis üllatunult, kas ma teen tervelt kaht salatit korraga, sest tainas nägi välja nagu õunasalat). Ametlik järjekord: munad ja õli; jahu, küpsetuspulber ja suhkur; õunad. Mina tegin vales järjekorras, sest ma ei tahtnud õunte tükeldamiseks eraldi kaussi võtta ja kartsin, et kui ma olen juba jahu ja küpsetuspulbri vedelate asjadega ära seganud, siis ei kannata tainas enam kogu selle õunahunniku tükeldamist oodata, vaid peaks rutem ahju saama. Niisiis panin muna ja õli järel suhkru ja siis kohe õunad, ja jahu koos küpsetuspulbriga kõige viimaseks. Toimis küll.

Mina olen tulemusega rahul – õunamaitse on mõnusasti tunda. Ja isegi A., kes haput üldse ei salli, ei ole kaevanud, et hapu. Isegi kui naaatukene siiski on hapu. Aga selles ei ole süüdi õunad, vaid see, et ma hakkasin viimasel hetkel küpsetuspulbri koostist lugema, muutusin murelikuks, kas seal hapet ei olegi sees ja lisasin igaks juhuks pool teelusikatäit sidrunhapet. Tglt andis see meeldiva maitsenüansi, aga oleks ehk pidanud natuke vähem lisama, nii näpuotsaga ainult. Aga noh, kui isegi A. ei kaeba, siis ta ilmselt väga hapu ikkagi ei ole.

A. kaebas hoopis selle üle, et muna maitsega, aga tal on munaga samamoodi mingi eriteema nagu hapu maitsegagi. Tema pooldab jätkuvalt seda, et ma teeks pigem hapupiimakooki.

Ja nüüd trummipõrin, fanfaarid ja võitja: tavaline hapupiimakook, viiest koogist esimene ja neljas.

“Tavaline hapupiimakook” tähendab minu puhul “Saiade, pirukate, kookide” raamatu “vürtsitatud hapupiimakooki”. See on vist maailma kõige odavam koogiretsept (tänapäeval. Keskajal oleks puhtalt vürtside pärast igavesti kallis kook), sinna ei lähe ühtegi muna ja rasvolluseks võib pmst kasutada õli, kui võid ei ole. Tähendab, see ongi mu põhimodifikatsioon, et ma ei pane mitte margariini, vaid mingis iks vahekorras võid ja õli. Iks vahekord oleneb sellest, kui palju mul võid on või kui palju ma raatsin seda ära kasutada. Kuna mul oli juba võipabereid kuhjunud, vaatasin hoolega, et koogitegu ei põhjustaks uut tühja võipaberit ja panin võid ainult natuke maitseks. Ja ma ei viitsi seda võid ilmaski sulatada, sulatamisnõu läheks ju mustaks ja kellel seda vaja. Köögis seisnud või on piisavalt pehme, et teda suhkruga ühtlaseks nühkida.

Teine põhimodifikatsioon on see, et ma loobin sinna olenevalt aastaajast sisse igasuguseid lisandeid. Rabarberiajal rabarberit, õunaajal õuna ja vahepeal oli üks lühike aeg, mil ma puistasin tikreid peale. Mõnikord puistan seesamiseemnetega üle, kui mul on. Mõnikord panen õuntega läbisegi rosinaid. Töötab igas variandis.

Käib nii, et ma võtan 150 g rasvollust, nühin koos poole kuni kolmveerandi klaasi (olenevalt sellest, kui palju ja mida ma sinna taina sisse juurde panen) suhkruga ühtlaseks või vahtu või no nühin igatahes; kui mul on rabarberit või õunu, siis need lähevad nüüd sisse, et nad jõuaks oma vedeliku välja ajada ja ma saaks veel enne küpsetamist aru, kas on vaja rohkem jahu panna; jahvatatud nelki ja kaneeli (ametlikud kogused on pool tl nelki ja üks tl kaneeli, aga ma panen umbes); siis panen praeahju huugama. Tainasse lisan klaasitäie mingit hapupiima (mul oli rjaženka) ja natuke alla kahe klaasi jahu. Tähendab, üks täis klaas ja üks mitte päris täis klaas jahu, selle osalise klaasi sisse segan ühe tl soodat ka. Või siis ajan sooda kausi keskele tekkinud jahuhunnikus laiali. Segan ära, määrin panni, valan pannile (mul on selline väike kandiline pann, ümmargusest vormist ainult natuke suurem, vahel teengi ümmarguse vormiga, siis tuleb veidi paksem kook) ja kui ajastamine õnnestus hästi, on ahi just parasjagu kuumaks läinud (ametliku info järgi “mõõdukas kuumuses”, mis on 180-220 celsiust; ma kasutan mingit grillahju, mis 180 peal ähvardab juba ära kõrvetada, nii et selle peal panen ma mingi väiksema numbri.)

Ja siis küpsetan nii veerand tundi või 20 minutit, vbla katsun tikuga järele, ega enam tainane ei ole.

Kõige oma odavusega on see kook meil kodus vist kõige populaarsem, nii et igasuguste muude katsetuste järel murran ikka pead, miks ma üldse mingeid kallimaid kooke üritan teha, kui see odav kook tuleb ikka kõige paremini välja. Või miks need kallid koogid üldse leiutatud on, kui odav kook on parem. Teisalt mõtlesin välja tarkuse, et kui ma paneks tainasse uraani ja kulda, siis hind tõuseks hüppeliselt, aga maitseomadused ilmselt ei paraneks, nii et ei ole need asjad nii üks-ühele midagi.

Selle koogi tüüphäda on see, et kui ma ta õhtul-öösel valmis teen, natuke servast söön ja magama keeran ja järgmisel päeval uuesti üles tõusen, siis selleks ajaks on A. (kes tõuseb varem) jõudnud peaaegu kogu koogi ära süüa ja ma pean kiiresti tegema, kui tahan ka teisel päeval kooki saada.