Nuudlid suveköögiviljadega

Esimene variant tekkis nii, et ma tahtsin teha järgmiseks päevaks pisto ette valmis. Pannile (oliiviõli sisse praadima-hauduma) läksid järjest, sedamööda, kuidas ma neid tükeldasin: kaks keskmist (või suuremapoolset) kuubikuteks lõigatud kartulit; 1 hakitud sibul; 1 kääridega poolratasteks lõigatud tšilli (kõigepealt sabast hoides pikkupidi lõhe sisse, seejärel ristipidi tükkideks) ja natuke mittevürtsise paprika pulbrit (päris pisto sisse peakski paprika kui köögivili käima, aga mu kõht ei kannata väga palju paprikat süüa, seepärast panen pigem tšillit, et saaks väikese kogusega suure efekti); 1 kuubikuteks lõigatud baklažaan; 1 samuti kuubikuteks lõigatud keskmine suvikõrvits (kabatšoki tüüpi – sellele olid kahjuks plekid tulnud, osa tuli ära visata). Segasin, hautasin kaane all ja tõin õuest natuke aed-liivateed ja iisopit ja hakkisin peeneks. Kui tundus, et suvikõrvitsa lisamisest on umbes 10 min möödas, segasin uuesti, tükeldasin ühe värske tomati ja panin pannile – pluss purgitäie kooritud tomatit (mida vajutasin pannilabidaga väiksemaks). Siis keerasin tule ära, puistasin maitserohelise peale, maitsestasin soola ja musta pipraga. Natuke mett panin ka, sest tomatid ei olnud kõige magusamad.

Natuke sõin samal õhtul niisama, veidi krõbedat valget leiba kõrvale süües, juustu sisse pudistades (tavalist kollast viilujuustu, oli vist Edam) ja punast veini kõrvale juues, olin rahul. Konsistents oli selline hautise ja paksu supi vahepealne.

Järgmisel päeval leidis A., et see on tema arust niisama liiga vedel ja sobiks pigem mingite makaronide kõrvale kastmeks. Ajasin selle ködi siis soojaks, keetsin kiiresti niitnuudleid (neid pisikesi lühikesi, mis keevad praktiliselt kohe valmis, kui keeva vette panna), kurnasin ära, valasin pannile ködile hulka, segasin ära ja tõstsin kogu kupatuse uuesti pliidi peale, et ühtlaselt läbi soojeneks. Söömise ajaks võtsime minu algatusel feta tüüpi lambajuustu peale. Aga A.-le maitses tegelikult ilma juustuta rohkem, tema väitel oli ka see juust liiga hapu (tal on hapuretseptorid kuidagi eriliselt välja arenenud).

*

Täna oli mul üks suvikõrvits veel üle ja natuke eilse kuupäevaga sinki. A. lahendas eilsete pistoga nuudlite ülejäägi ise ära, mina praadisin vabanenud pannil endale söögiks hakitud sibulapooliku, suvikõrvitsaviile ja need singiriismed, lisasin 1 hakitud küüslauguküüne ja natuke itaalia ürdisegu; siis panin kaane peale, tõstsin kõrvale (kusjuures see haudus reaalselt pannisoojuses mõnevõrra edasi) ja keetsin jälle neid nuudleid. Ja siis samamoodi – kurnasin ära, valasin nuudlid pannile, segasin kõik ära, tõstsin pliidikuumusesse tagasi, lasin uuesti särisema hakata, keerasin tule ära. Ja hakkisin pannile 1 suure värske tomati juurde ja segasin ära, põhjalikumat kuumutamist ei pidanud enam vajalikuks, las tuleb pigem soe salat kui tomatikastmega toit.

Valmistamiseks võis kuluda umbes veerand tundi.

Sõin selle feta tüüpi juustuga, mis eilsest üle oli jäänud, ning mõne soolase oliiviga; juurde võtsin sedapuhku valget veini, sest seekordne nuudlilisand tundus kuidagi vähem jõuline, nähtavasti tšilli puudumise pärast.

Üks kiirkook poebiskviidist ja üks suvaline tagurpidikook

Langesin poebiskviidi allahindluse ohvriks ja tõin ta koju. Teiseks oli mul kodus kohupiima, millega tuli midagi ette võtta (ma kipun aeg-ajalt kohupiima kokku ostma, kuidagi on kohe hea tunne, kui kodus on palju kohupiima).

Punkt 1: korjasin õuest marju (peamiselt mustsõstraid, natuke vaarikaid). Sellise suurema magustoidukausikese täie. Puhastasin ära.

Punkt 2: segasin kokku selle ärategemist vajava kohupiima (kokku poole kilo ringis) ja pool pakki (st umbes 125 g, sest pakk oli kahesajaviiekümnene) hapukoort ja maitse järgi suhkrut ja natuke üht seismajäänud Vana Tallinna koorelikööri (need paksud kooresed liköörid kipuvad meil seisma jääma). Segasin umbes pooled marjad selle segu sisse, las osa läheb katki.

Kuskil selles järgus panin ahju vist 180 kraadi peale soojenema.

Punkt 3: vooderdasin ahjupanni biskviidiga ja ajasin kohupiimasegu sinna peale laiali. Ülejäänud marjad loopisin otsa ja vajutasin õrnalt sisse.

Küpsetasin üle (ainult niipalju, et siit-sealt – eriti biskviidiservadest – oleks natuke värvi võtnud, seal sees ei olnud ju midagi sellist, mida oleks ilmtingimata küpsetama pidanud, lihtsalt kohupiim oli üsna viimase kuupäeva peal).

Ise jäin üldiselt rahule, näiteks sellega, et kohupiim ei olnud magusa biskviidi peal ise liiga magus. A. arvas selle kohta muidugi, et hapu, ma soovitasin, et pangu jäätist peale. Aga kui kook oli mõnda aega seisnud ja rohkem jahtuda jõudnud, siis A. enam happesuse üle ei kaevanud, nähtavasti tõmbas see jahtudes tagasi.

***

Tagurpidikoogi ajend: mahakukkunud õunad ja külmkappi seisma jäänud möödaläinud tähtajaga hapukoor.

Korjasin esimesi mahakukkunud õunu, puhastasin, tükeldasin (kogus oli selline, et salatitaldriku peale tekkis lõpuks kenake kuhi õunatükke).

Panin ahjupannile 3 prisket teelusikatäit võid, ahju huugama (180 C peale) ja või panni peal sinna soojeneva ahju sisse sulama.

Samal ajal kloppisin 3 muna umbes 3/4 klaasi suhkruga. Seejärel pigistasin sinna kaussi ka umbes poolteist pakki hapukoort (pakid olid 250 g, kokku seega 375, sinna-tänna).

Nüüd oli või ahjus ära sulanud, puistasin sinna peale paar teelusikatäit suhkrut, ajasin võinoaga laiali ja lükkasin ahju tagasi.

Kloppisin ka hapukoore muna-suhkruseguga segi ja segasin endale soodast ja sidrunhappest kuhjaga teelusikatäie küpsetuspulbrit.

Otsustasin, et tahan koogi sisse ingveripulbrit ja otsisin selle välja.

Võtsin ahjupanni uuesti välja, valasin õunatükid sinna peale, puistasin ingveripulbrit otsa ja ajasin õunad ja ingveri või-suhkruplagaga segamini (teoreetiliselt oleks võinud seda võid ja suhkrut kauem sussutada, et karamelliseks läheks, aga ei viitsinud).

Mõõtsin nüüd kõigepealt ühe klaasi jahu taina sisse ja seejärel teise klaasitäie, kuhu segasin ka selle isetehtud küpsetuspulbri ära, ja kummutasin alles siis taina sisse.

Segasin hoolega, kartsin, et muidu jäävad klimbid sisse.

Ootasin natuke, et õunade küpsemise häält kuulda oleks, siis võtsin panni ahjust, ajasin taina õunte peale laiali ja lükkasin ahju tagasi.

Seni, kuni nõusid pesin, lasin tal veel 180 kraadi peal olla, kui kausid-värgid pestud said, keerasin 170 peale.

Lasin umbes pool tundi küpseda, seejärel natuke jahtuvas ahjus seista ja pärast ahjupannil veel pool tunnikest või isegi rohkem puhata. Siis ajasin noaga servad lahti.

Küpsemise ajal oli kook kumeraks kerkinud, jahtudes vajus see kumerus ära (oletan, et õunte aur ajas taina keskelt punni).

Võtsin kandiku, katsin küpsetuspaberiga (mille ma olin mingi poebiskviidi pakendist kõrvale pannud); taipasin, et niiviisi ei saa ja alustasin otsast peale: panin küpsetuspaberi koogi peale, kandiku kummuli sinna otsa ja keerasin äkilise liigutusega ringi. Ja kopsisin natuke, et panni küljest lahti tuleks.

Kartsin, et see kopsimisvajadus tähendab, et osa jääb panni külge, aga ei, väga ilusti ühes tükis tuli. Lausa haruldaselt ilus nägi välja.

Mis maitsesse puutub, siis see hapukoorebiskviit oli ise minu jaoks natuke igav ja natuke liiga tihke, aga mahe munamaitse sobis hapuka õunakattega tegelikult hästi. Õunakattega jäin väga rahule: ma olen analoogilisi munatainast tehtud õigetpidi küpsetatud kooke söönud ja nendega võrreldes oli õunakate mõnusam – oli taina all hästi hea mahlane ja hapukas jäänud, mitte ära kuivanud (õigetpidi küpsetatud kookidele saab muidugi õunte kuivamise vastu täiendavaid katteid peale leiutada).

Ühesõnaga, tagurpidi küpsetamine õigustas ennast täiesti (ja ei olnud ka ülearu keeruline ja andis pealekauba tulemuseks nii ilusa välimusega koogi, nagu ma õigetpidi pole pea kunagi saanud, sest ma ei viitsi tavaliselt õunu ilusti mustris laduda ja ega neist mahakukkunud õuntest ilusaid mustritükke ei saakski); taina koha pealt peab veel mõtlema.

Üks võimalus oleks vähem jahu panna, et õrnem tainas tuleks – ainult et siis on äravajumise risk. Teine võimalus hoopis teises suunas – mitte püüelda õrnemat, vaid krõbedamat tainast, rohkem rasva ühesõnaga. Ma arvan, et vähemalt korra katsetan tavalise hapukoorekoogi tainaga (seda olen kirjeldanud näiteks siin, saiade-pirukate-kookide raamatus on originaalretsept). Mandli- või pähklijahu võiks ju krõbedust juurde anda.

Makaronid lillkapsaga ja kartul suvikõrvitsaga

Poes oli vana “parim enne” möödas seepiatindiga makaronilipsukesi, haarasin kaasa, sest odav pipstükk. Ja samamoodi allahinnatud väikese lillkapsa

Vesi soolanatukesega keema ja ise lillkapsast lammutama; kui keema läks, makaronid ja lillkapsatükid sinna sisse. Keesid mingi 6-7 minutit. Kurnasin ära, panin pannile natuke oliiviõli ja natuke võid, valasin poti sisu sinna otsa, hakkisin pool punast sibulat ja puistasin peale, tõin õuest veel estragoni, harakputke ja hästi natuke aed-liivateed, hakkisin ka selle sinna otsa. Süües võtsin natuke juustu peale.

Maitses hästi, aga kõht hakkas pärast pahandama, nähtavasti pole veel lillkapsa-suguse hardcore’i jaoks valmis. Iseenesest üllatav, et aedoad ennist kõhusõbralikumaks osutusid, võiks ju arvate, et kaunviljad on kah karm värk.

*

Täna lihtsalt praadisin kartulit, suvikõrvitsat, sibulat ja grillvorstitükke (kogus meile kahe peale: 3 suurt kartulit, 1 keskmine sibul, 2 väikest suvikõrvitsat ja 2 grillvorsti – kõik peale sibula läks poolviiludeks, st pikuti pooleks ja siis veel viiludeks, sibula lõikasin veerandviiludeks). Aed-liivateed puistasin peale, tomatit ja rohelist (vesiheina peamiselt) võtsime taldrikus juurde.

Aedoad kartuliga (midagi sooja salati laadset)

Tõin taluturult umbes pool kilo rohelisi aedube ja tüki taist sinki (eilse “parim enne” kuupäevaga).

Mediteerisin mõnda aega, mida nendega pihta hakata, õnneks tuli õigel ajal meelde, et mul on kaks suurt keedukartulit üle (vanemad käisid külas, siis olin selle auks ühe forelli sibulaga ahju küpsema pistnud ja kartulit kõrvale keetnud).

Ajasin natuke aega neti pealt ideid taga, lõpuks tegin nii.

Panin umbes liitri vett tulele, hästi natuke soola sinna sisse. Sedaaaegu, kui see keemaminekuga tegeles, loputasin aedube ja lõikasin neil sabad ära; siis oligi vesi peaaegu keema läinud ja ma viskasin oad potti (sinna juurde poetasin seismajäänud maitsetaimevarred – kui ma toidu peale värsket rohelist võtan, panen vintsked puitunud varred tavaliselt ühe pokaali sisse ja nad kuivavad seal ära. Iga kord, kui on vaja mingit suppi või puljongit teha, tühjendan selle pokaali kastrulisse. Ma arvan, et mul oli seal aed-liivatee-, iisopi- ja mündivarsi, aga ega ma täpselt ei mäleta. Igatahes kõik selline kraam, mis sobib ubadega küll).

Tükeldasin natuke seda taist sinki; ja killukese suitsupekki, mis oli külmkappi seisma jäänud; ja ühe õhukese viilukese trühvlivorsti (samuti seisma jäänud, sest trühvlimaitse osutus minu jaoks niisama söömiseks liiga vängeks). Puhastasin ühe küüslauguküüne.

Kuna ma väga ei kiirustanud, siis jõudsid oad selle ajaga söödavaks keeda (proovisin vahepeal hambaga, kuidas on). Kurnasin nad ära ja panin sama pliidiplaadi peale vokkpanni; sinna supilusikatäie võid ja sinna sisse hakkisin selle küüslauguküüne.

Niipea, kui küüslauk pannil lõhnama hakkas, puistasin kogu tükeldatud lihakraami sinna otsa ja läksin õue maitsetaimi otsima. Otsustasin sedapuhku natukese aed-liivatee, natukese iisopi ja natukese leeskputke kasuks (iisopist pisike ladvake, liivateest üks oksake, leeskputkest samuti üks väike oksake), noorema välimusega naadilehti korjasin ka (neid julgemalt, sest nad ei ole nii vänged).

Kui tagasi tulin, oli liha piisavalt läbi praadinud. Tükeldasin kaks keedukartulit sinna hulka. Nokkisin iisopil ja liivateel lehed varre küljest ära (varred närisin seekord hajameelselt ise ära), hakkisin koos naadi ja leeskputkega ära ja jätsin ootama. Kummutasin keedetud oad pannile muu toidu sekka, segasin ja lükkasin oakaunu pannilabidaga lühemateks juppideks. Keerasin tule ära, segasin veel, puistasin maitsetaimed peale, riivisin kõva juustu peale; lõikasin pool sidruniviilu ja pigistasin mahla toidu peale. Timmisin maitset veel soolaga ja jahvatasin hästi natuke musta pipart peale.

Ja tuli väga hea! Esiteks sobis see imenatukene sidrunimahla väga hästi (ei olnud nii palju, et kõike hapuks teha, aga aroom oli tunda, vbla teinekord võiks ka sidrunikoort riivida) ja teiseks avastasin, et niiviisi maitseainena on trühvliga toiduained täiesti omal kohal.

Kiirkalasupp

On olnud pikk kirjutamispaus, sest mul oli vahepeal vist mingi kõhuviirus, mis avaldus peamiselt isupuuduses.

Ühel sellisel päeval lugesin Indigoaalase postitust, nägin pilti ja sain aru, et selline supp on üks väheseid asju maailmas, mis mul kurgust alla läheks.

Haarasin kastruli, lasin sinna umbes liitri vett, panin ta pliidile üles, ise koorisin 1 jämeda porgandi ja 2 suurt kartulit.

Tükeldasin porgandi ära ja viskasin vette, siis mõtlesin, et kui ma tahan supi sisse muna, siis kuidas oleks kõige ökonoomsem keeta. Lõpuks pesin 2 kanamuna ära ja viskasin sinna porgandite juurde niiviisi keema (selleks ajaks oli kõik ilusti keema läinud).

Tükeldasin ka kartulid ja viskasin sinna juurde, pudistasin natuke tilli- ja apteegitilliseemneid maitseks juurde ja lisasin ka tükikese loorberilehte ja näputäie valget pipart.

Ise läksin otsisin õuest söödavaid umbrohtusid, leidsin järgmist: nõgeseladvad (nõgeste alumine ots oli juba vintske näoga), naati, hapuoblikat (viimane oli küll rangelt võttes kultuuroblikas, aga ta kasvab meil sama häirimatult nagu umbrohi ja on vist ka peenrast jalutama läinud, sest viimasel ajal olen ma aias hapuoblikaid suvalistest kohtadest leidnud).

Noppisin natuke leeskputke ja estragoni ka juurde. Nende varred pistsin kohe keema, lehed hoidsin pärastseks. Oblikad viskasin samuti kohe keema, mõeldes, et kui ka on liiga palju oblikhapet, siis äkki munakoor seob vähemalt osa sellest ära.

Puhastasin-hakkisin ühe sibula ja viskasin samuti potti.

Umbes 10 min pärast keemaminekut õngitsesin munad välja, ehmatasin ära ja jätsin külma vette seisma. Kontrollisin ja kartul-porgand olid selle ajaga valmis keenud. Hakkisin ka naadi ja nõgeseladvad, viskasin potti; avasin heeringakonservi (omas mahlas) ja kummutasin samuti potti, keerasin kuumuse ära (nagunii jõuab jääksoojuses uuesti keema minna, hoolimata lisatud koostisosadest).

Lisasin maitseks kuhjaga teelusikatäie võid. Koorisin-hakkisin munad, hakkisin maitserohelise ja pudistasin selle kõik supi peale.

Kogu protsess võttis aega vist 20-25 minutit (kõigepealt vee keemamineku aeg, seejärel umbes 10 minutit keemiseks ja lõpuks paar minutit viimasteks hakkimisteks).

Jäin ise õudselt rahule, see oli täpselt see, mida mul vaja oli. A. oleks eelistanud, et juurikaid oleks olnud suhteliselt rohkem (kalaga võrreldes noh, ta on ilmselt veel suurem kvaasitaimetoitlane kui mina), aga eks sõi temagi.

Kartuli-kabatšoki-panniroog

Tegin enam-vähem sama toitu, mis vahel varemgi, ainult et seekord kukkus välja taimetoitlik (ovo-lakto-vegetaarne), sest ma olin unustanud, et sinna originaalis üldse liha käib.

Seekord siis nii: tükeldasin 1 suure sibula ja ühe vedelema jäänud sibulaveerandiku pealekauba.

Panin pannile sortsu toorjuustuga täidetud vürtspaprikate konservist üle jäänud õli ja panni sooja. Kui tundus, et piisavalt kuum, panin hakitud sibula sinna peale. Hakkisin kohe sinna otsa ka 2 küüslauguküünt, segasin ja lasin natuke praadida.

Sibulapraadimise kõrvalt tükeldasin 4 toorest (sedapuhku kooritud, sest koor oli kole) kartulit millekski kuubikute ja kangide vahepealseks (kartul pikuti pooleks, pooled kõhuli lõikelauale ja “ruuduliselt”).

Lugesin retsepti, avastasin, et sinna käib originaalis liha, otsustasin, et panen selle asemel soolaseid põldube (mul oli kapinurgas üks Salvesti õlleubade konserv, see on mu lemmikoakonserv, ei ole tüüpilist konservimaitset). Panin umbes kolmandiku purki pannile, pudistasin veidi kaneeli peale, jahvatasin ka musta pipart, segasin ära ja lisasin kartulitükid.

Tükeldasin 4 väikest õrna suvikõrvitsat umbes samal põhimõttel nagu kartulid (pikuti pooleks, kõhuli lõikelauale ja ruuduliselt). Lisasin need pannile, segasin uuesti. Läksin õuest rohelist otsima. Originaalis oli petersell, mida mul ei kasva, nii et võtsin roheliseks natuke naati ja natuke leeskputke, nende maitsed on minu arust peterselliga nagu suguluses (ja mitte sellepärast, et kah sarikad, sest nt metsharakputk maitseb hoopis teistmoodi, seda kasutan ma pigem nagu koriandrilehti (kinzat) algajatele) ja natuke iisopit tuli ka kaasa. Pesin need lehed ära, jätsin sõelale kuivama, lugesin aja parajaks tegemiseks kriminulli, vahepeal segasin pannil olevat ja kontrollisin, kas kartul hakkab juba pehmeks minema.

Kui kartul oli juba söödava moega, lisasin maitseks veidi värsket oliiviõli ja piparrohtu (mul on kinnisidee, et ubadega peab piparrohtu sööma, sest see pidi aitama neid seedida, närvilise kõhuga inimene haarab igast kõrrest, nt piparrohu omast) ja lõin sinna sekka 3 kanamuna ja ajasin segi (need munad peaks pmst nagu soustiks muutuma, kokkuvõttes tuleb üsna plögane toit).

Keerasin tule ära, jätsin tahenema, hakkisin rohelise kraami, puistasin pannile kõige otsa.

Taldrikus riivisin veel kõva juustu ka peale. Imeliselt hea tuli. Klassikaline ugly foodi koolkonna toit. Ma arvan, et lisaks kartuli-suvikõrvitsa loomupäraselt mõnusale kooslusele mõjus hästi ka kaneeli-küüslaugu kombo – vahepeal maitstes lõi see niiviisi eredalt esile.

Soola polnud vaja lisada, soolaubadest tuli seda niigi.

Jälle vürtsine kapsa-porganditoit

Tegin jälle kapsa-pannirooga, nagu varemgi mitu korda.

Ajend oli see, et ühed porgandid andsid märku, et ei kannata enam kuigi kaua seista, osa oligi pahaks läinud. Mul õnnestus päästa 4 suuremat porgandijuppi, mis olid kokku vast 4 suuremapoolse porgandi mahus.

Ja teiseks olin ma vahepeal lillkapsaga söömiseks ostnud riivjuustu, aga seda oli veel kõvasti üle.

Nende porgandite ja juustu peale mõeldes tõin koju veerand kapsast.

A. riivis porgandid jämedalt ära ja lõikas kapsa paksudeks viiludeks, mille mina edasi peenemaks, enam-vähem ruudukesteks tükeldasin. Panin umbes pool veiniklaasitäit rosinaid likku (selle alkovaba valge veiniga, mis mulle eriti ei maitse, aga rosinaleotusvedelikuks käib küll), puhastasin väikese jupikese värsket ingverit ja 2 küüslauguküünt.

Pannile panin juustuga täidetud vürtspaprikate konservist järelejäänud õli; kui see oli kuumenenud, hakkisin sinna sisse ingveri, küüslaugu ning puistasin india köömneid ja koriandriseemneid ja natuke linaseemneid.

Kui lõhnad üles viskas, lisasin pannile kapsa, mida pidin väga ettevaatlikult segama, sest veerandist kapsast oli päris suur hunnik tükke tulnud. Kui kapsas kuumutamise tulemusel veidi mahtu kaotas ja pannile veidigi ruumi tekkis, lisasin ka riivporgandi. Segasin ka selle hoolega ja ettevaatlikult ära.

Siis praadisin ja segasin aeg-ajalt. Kui jälle veidi ruumi tekkis, tekitasin pannile ühe koha, kust põhi paistis, ja puistasin sinna päevalilleseemneid. Lasin neil natuke pruunistuda, siis segasin jälle kõik segamini. Pmst segasin nii palju, kui maha ajamata suutsin-viitsisin.

Kui tundus, et on juba peaaegu söömisvalmis (aga krõmpsus veel), siis lisasin need leotatud rosinad, väikese purgitäie konservmaisi, ühe seisma jäänud “liha üldmaitseaine” nimelise pakikese pära, sutsaka garam masalat ja natuke veel soola. Ja lisasin hunniku riivjuustu. Segasin jälle kõik ära, keerasin tule ära, tõin õuest ürtidest natuke aed-liivateed ja umbrohust metsharakputke, natuke naati ka. Hakkisin ära; seda rohelist kraami ma pannil oleva sisse ei seganud, selle võtsime alles taldrikus toidu peale.

Jälle tuli megahea toit (selle armastamise eeldus on küll see, et sööja arust on magusa tooniga “soolased toidud” okei, sest kapsas ja porgand on juba loomu poolest magusad, isegi kui rosinad lisamata jätta). Kapsas oli seekord ka kuidagi eriti õrn ja krõmpsuv, üldse mitte kiuline.

Seda tuli ka päris palju, jätkus meile mõlemale kaheks päevaks, kusjuures ilma, et mingit riisi vms täitematerjali oleks kõrvale söönud. Varieerimise mõttes võtsin teisel päeval maitseroheliseks veidi teise kombo: estragoni, metsharakputke, leeskputke ja naati.

Kui on küllalt jahe, et midagi keeta

Nagu öeldud, elasime ma palaval ajal peamiselt salatist-muidurohelisest-tomatist-kurgist, millele lisasin vahel kodujuustu, vahel näiteks marineeritud räime (poe omad, mingid räimerullid). A. võttis veel ühel päeval julguse kokku ja keetis kuumustpõlgavalt paar muna, millega saime oma salateid täiendada. Kui tundus, et muidu jääb vesiseks, pudistasin lihtsalt mingit leiba salatile vahele, ei viitsinud seda isegi praadida (olen avastanud, et mulle meeldib toidu sees leib ka niisama).

Nüüd on jahe, nüüd saab juba rohkem keeta.

Ühel varasemal jahedamal päeval tegin sellist suht kiirtoitu nagu makaronid lillkapsaga: keetsin spiraalmakarone (fusilli), samal ajal harutasin pool lillkapsast väiksemateks tükkideks; kui makaronid olid poolel maal (väga al dente), pudistasin lillkapsatükid samuti potti, keetsin koos lõpuni. Peale selle lisasin sinna maitseks natuke tilliseemneid (sest värsket tilli mul aias ei kasva, muidu paneks seda). Kui oli valmis ja ma olin vedeliku ära valanud, siis lisasin veel maitserohelist (konkreetsel juhul: natuke aed-liivateed, rohkem estragoni, oksakese leeskputke; umbrohust natuke metsharakputke ja naati) ja hakitud küüslauku. Taldrikus pudistasin riivjuustu peale.

A. tahtis hiljem süüa, õnneks kannatas seda toitu suht hästi panni peal soojendada.

*

Eile keetsin üle tüki aja kartulit, sõime seda kodujuustu, sinepiräimede, keedumuna ja värskete köögiviljadega – mina võtsin tomatit ja kilekotikurki ja sibulat, A. võttis minuteada tomatit ja värsket kurki (ja tema, kes sõi seda toitu jälle hiljem, praadis jahtunud kartulid üle). Mitmesugust heina tõin õuest ka (seda, mis pimedas kätte sattus – toas selgus, et natuke estragoni, natuke iisopit, natuke murulauku; kõrrelised viskasin välja).

Kilekotikurki olin pool nädalat varem teinud pmst selle retsepti järgi, ainult et kuna mul tilli ikkagi ei kasva, panin sinna kotti sellise maitsetaimekombo: mustsõstralehti, üks vaarikaleht, estragonivarred (lehed sõin mingi salati peal ära), tilliseemneid, sinepiseemneid ja küüslauku. Need kurgid on võrdlemisi maitsvad tulnud, sellised karged, aga ei meenuta mul eriti hapukurki, võib-olla sellepärast, et see külmkapp, kus ma neid hoian, on VÄGA külm, napilt üle nulli (ja külmust ei saa maha keerata, sest siis läheb sügavkülm liiga soojaks). Kuna ma hoidsin neid seal kilekotis selle aeglase hapnemise tõttu ilmselt kauem, kui algses retseptis mõeldud, tuli mõni alumine kurk ka väga soolane. Neid sõin ma võileiva peal tomatiga kombineeritult – muidu tahan ma tomati peale soola, aga sellise kurgiga polnud vaja.

*

Täna lammutasin ma lillkapsa teise poole tükkideks, keetsin neid vähese (soolaga maitsetatud) veega -aga mitte liiga pehmeks, st olin keetmise juures valvas. Kui ma keeduvett ära hakkasin valama, tundus see äraviskamiseks liiga isuäratav, ilus korralik lillkapsapuljong, nii et valasin ta igaks juhuks kruusi (seda oli vast mingi 120-150 ml).

Seejärel praadisin eilseid kartuleid ja lisasin paar kanalihatükki (A. oli palavuse ajal poest toonud sellist poolfabrikaati nagu röstitud kanafilee viilud, et salati juurde võtta, ilma et peaks ise kuumutama, aga neid oli üle jäänud).

Ja selle aja peale olin otsustanud, et teen lillkapsaleemest kastme; kuni kartul praadis, otsisin külmkapist sinna seisma jäänud kuivatatud tomatitega või nurgakese (pakuks, et umbes 1 spl) ja ühe Nopri võileivamäärde, mis ähvardas muidu varsti pahaks minna; tõin õuest jälle samu rohtusid, mida eelmise lillkapsatoidu jaoks (st estragoni, liivateed, metsharakputke, naati ja leeskputke pluss natuke murulauku), hakkisin ära ja ja puhastasin-hakkisin ka ühe küüslauguküüne.

Panin siis väikese kastruliga selle tomativõikillu kuumenema. Kui see oli kastruli põhjas laiali läinud, lisasin hakitud küüslaugu ja peaaegu kohe 2 kuhjaga tl jahu; nühkisin jahu võiga segamini, lasin natuke pruunistuda ja valasin siis lillkapsaleeme peale. Segasin, kuni oli ühtlane, siis lisasin võileivamäärde, segasin uuesti ühtlaseks ja lisasin natuke seda maitserohelist, mis ma õuest toonud olin ja ära hakkinud. Siis keerasin ka tule ära ja lasin jääksoojuse peal rahulikult pakseneda.

No ja edasi lihtsalt võtsin kartulit, kanatükke, lillkapsast ja sousti. Päris lahe oli üle tüki aja jahukastet süüa. Kõrvale hakkisin veel tomatit ja peale pudistasin natuke riivjuustu. Ja kui tundus, et sousti on nii palju, et kartuliga ei korja kokku, pudistasin leiba (sedapuhku oli üks ciabatta) juurde.

Palju võililletoitu; ja mis kerged toidud nüüd päevakorras on

Sõin vahepeal iga päev võilillelehti, ei osanud ilma elada. Igasuguste toitude kõrvale salatiks ja vahel salati põhikomponendina, nt võilill, suitsukala, röstitud must leib ja majonees. Või kodujuust, muna, tomat, võilill.

Avastasin, et kui teha võilillelehti kreeka meetodil: praadida oliiviõlis (korra praadisin ka selles suvalises taimeõlis, mille sees olid juustuga täidetud tšillid olnud) küüslauguguga kergelt läbi ja panna sidrunimahla peale – siis meenutab maitse üpriski kreeka viinamarjaleherulle, nähtavasti sama maitsestuse pärast.

Kasutasin niiviisi menetletud võilille vahel näiteks makaronide peal (+ natuke kõva juustu peale. Või pehmemat, feta moodi lambajuustu peale pudistades. Või samasugust pehmet kitsejuustu.)

See praadimisenõks on väga hea selle poolest, et nii saab kasutada ka neid võililli, mis on toorelt söömiseks mõruvõitu (kuigi ka vanade lehtede mõrudust vähendab tublisti, kui soon keskelt ära visata ja süüa ainult seda õhukest lehte).

Vahel olen ka nooremaid naate sinna praadimisel hulka visanud.

Ükskord praadisin need libled niiviisi läbi, lisasin päevalilleseemneid (lasin ka neil natuke praadida), paralleelselt keetsin riisi, siis segasin kõik panni peal kokku, et riis ka natuke praadida saaks, pärast sõime kitsejuustuga. Ainus etteheide oleks olnud see, et riisi oli muuga võrreldes liiga palju.

Üks teine kord praadisin selle umbrohuseguga koos ka sibulat ja lisasin tomatit, tegin niiviisi makaronikastmeks (et rohkem umamit oleks, pudistasin ka 2 kilufileed sinna tükkideks). Rumalast peast lisasin ka marineeritud kappareid, see oli liialdus, sest sidrun ja tomat olid juba isegi küllalt happelised. Aga täitsa norm kaste tuli siiski, lihtsalt see suurem happesus tähendas, et oli vaja rohkem õli hulka niristada.

*
Keetsin kartuleid ja vutimune, hakkisin natuke võilille, natuke estragoni, natuke segaumbrohtu (peamiselt noored naadiõisikud ja vesihein), tomatit ja kurki (neile mõlemale siputasin soola peale), lisasin kodujuustu. Kui kartul ja muna olid valmis, lisasin salatitaldrikule 2 kartulit ja 3 vutimuna, oligi söömaaeg käes.

Teinekord võtsin keedukartuli kõrvale jälle värsket kurki, fetat ja münti, oliiviõli niristasin peale.

*
Nüüd hakkab hea võililleaeg tasapisi läbi saama ja mul tuleb süüa muud umbrohtu, õnneks hakkab nüüd juba tulema vesiheina ja mets-harakputke. Ja kui aeg-ajalt niita, siis tuleb kogu aeg uusi noori naate ka. Avastasin, et õitsemiseelne naadilatv on väga maitsev, see puhkemata õisik meenutab õige natuke tilli.

Vahepeal jäi mu kõht natuke haigeks, ajas ennast punni nagu õhupall ja söögiisu ei olnud. Märkasin ühel sellisel päeval, et mul on õudne sibulanälg ja nii ma tegin endale sellise toidu: keetsin tatart, sinna kõrvale tükeldasin suure tomati salatiks ja sibulat hakkisin peale. Veidi soola ja maitserohelist; salatikastmeks segamini kreeka jogurtit ja majoneesi. Kuna ma keetsin tatart kogemata liiga palju, sain seda toitu veel mitu päeva süüa, rohelist kraami varieerides – kord oli kõige tugevama maitsega hein aed-liivatee, kord iisop, kord leeskputk koos naadiga, kord münt, kord estragon – peab küll tunnistama, et estragon ei ole tegelikult väga tugeva maitsega, vähemalt see meie (arvatavasti vene) estragon mitte, nii et temaga koos ei tasu tugeva maitsega komponente panna. Vahel hakkisin ka natuke suitsuliha salati hulka, aga mitte alati. Selle dieedi peal sai mu kõht terveks.

Eile: keetsin makarone (penne lisce, need on sellised keskmiselt lühikesed tugevad torukesed), lisasin herne-porgandikonservist herned ja porganditükid, pudistasin veidi vanemat juustu (hetkel oli selleks üks Andre farmi juust) vahele, natuke vinnutatud vorsti leidsin kapist ka, panin ka seda ning pudistasin sinna vahele kuivatatud piparrohtu (värsket põle). Ja lisasin juba taldrikus värsket maitserohelist+umbrohtu (konkreetsel juhul oli vist metsharakputk, mõni noorem naadileht ja natuke seda rohelist münti, millest ma täpselt ei tea, mis münt ta on) ja natuke majoneesi. A.-le jätsin selle makaroni-herne-porgandisegu ootele, tema lisas veel vinnutatud vorstikribalaid ja majoneesi ei tahtnudki.

Täna oli nii palav, et ei tahtnud midagi keeta. Lõuna tuli niisiis selline: suur (ikka väga suur) tükeldatud tomat, pool hakitud sibulat, peotäis õuest toodud rohtusid (sedapuhku estragon ja mets-harakputk), viis-kuus väiksemat lehtsalatilehte, natuke oliive (selliseid, mis on paki sees õlised, mitte vees), natuke fetajuustu (kogus oli vast vahemikus 75-100 grammi). Maitseks veel natuke pipart ja soola (ei fetat ega oliive olnud nii palju, et oleks minu maitse jaoks piisavalt soolane olnud). Ja oliiviõli peale. Kõrvale võtsin tublisti ciabattat, õigemini pudistasin seda suurem osa ajast toidu sisse, mitte ei söönud viisakalt kõrvale. Külma valget veini ja vett jõin juurde.

Magustoiduks võtsin seda tihket läti kohupiima, mis on peaaegu nagu juust, lisasin maasikamoosi ja toorest rabarberit.

Pärast pühi salatid

Lihasöömisest sai küllalt, tegin ühel õhtul lihtsalt kiiret sooja nuudlisalatit – keetsin niitnuudlid, tükeldasin mõned kirsstomatid sinna vahele, piserdasin oliiviõli, rebisin basiilikut, riivisin kõva lambajuustu, jahvatasin musta pipart. Tavaliselt olen sama toitu fetaga teinud, mõtlesin, et proovin, kuidas kõva lambajuustuga on – täitsa teistmoodi, rohkem umami-maitset. Hea ikka.

Siis lahendasin viimase seapraelihatüki (oli jäänud selline paks tailihaviil) ära hapukapsasalati sees: peotäis hapukapsast, 1 hakitud õun, liha, majoneesi ja rjaženkat.

Täna tegin hooaja esimese umbrohusalati – lähedal trepi ääres vohavad lopsakad võililled, mis ei ole lopsakusest hoolimata veel eriti kibedaks läinud. Aga panin nad igaks juhuks ikka alguses soolaga vette likku. Keetsin kartuleid, nende keemise ajal koorisin-tükeldasin viimase lihavõttemuna, tükeldasin 5 suurt kirsstomatit, viimase pooliku hapukurgi ja ühe pooliku marineeritud kurgi ka, et rohkem oleks; natuke sibulalauku (akna peal kasvatan), jahvatasin musta pipart, tegin sellele kõigele majoneesist, rjaženkast, kreeka jogurtist ja kahvlitäiest mädarõikast kastme. Ja kõige lõpuks loputasin-kuivatasin võilillelehed ja hakkisin ära ja segasin salati hulka. Selle ajaga olid kartulid valmis saanud ja siis ma serveerisingi endale kartulit ja salatit. Enne söömist niristasin veel kuumadele kartulitele oliiviõli peale ja riputasin soola ka, sest sestsaadik, kui ma korra kartulit oliiviõliga maitsesin, ei suuda ma enam kiusatusele vastu panna. (Võiga on muidugi ka hea, aga seekord oli oliiviõli isu suurem.)

Ma ei oleks muidu rjaženkat ja kr. jogurtit mõlemat pannud – ma oleks piirdunud hapupiimalistest ainult rjaženkaga, aga mul oli teda vähevõitu ja ma tahtsin, et jääks ka niisama joomiseks või kui ma tahan seda rosinatega süüa. Seega tuli jogurt appi võtta. Ainult kreeka jogurtit ei saanud jälle seepärast panna, et kole paks kaste oleks tulnud. Nii paksu kastet teeks ma siis, kui ma söökski ainult salatit, ilma kartulita.

Maitses jumalikult, kõht sai ka täis.

PS: need olid kõik üheinimesetoidud, välja arvatud viimane, kus salatit jäi natuke üle ja kartulit olin nagunii varuga keetnud, nii et A. saab koju tulles ka. Eelmistel päevadel sõi A. ikka veel seda praadi, lihtsalt minul viskas nii lihasest menüüst kopa ette.