Kalasupp, makaronid ubadega, pikkpoiss/hakklihavorm

Kalasupp: ostsin värsket apteegitilli ja porrulauku. Sibulat, porgandit, varssellerit ja kartulit meil oli, kalakonserve ka. Tuli pähe idee vaadata sügavkülma, leidsin sealt lõhepea ja -uimed, mistap otsustasin keeta päris puljongi. Kuna ma ei teadnud, kui vana kalapea see oli, lasin ta kõigepealt soojaks ja nuusutasin. Normaalselt lõhnas, seega keetsin seda kõigepealt eraldi, korjasin koledama vahu ära; siis lisasin mitu juppi varssellerit, pool sibulat (koos koorega), apteegitilli- ja tilliseemneid ja kõik puitunud maitseainevarred, mille ma olin kapi peale klaasi sisse kogunud (maitsetaimede pehmed osad olid võileiva peale või salatitesse läinud).

Tõin kalapea keetmise ajal õuest mitmesugust rohelist (sedapuhku sain saagiks nõgest, naati ja estragoni), kitkusin pehmemad lehed küljest kohe eraldi kaussi, varred ja koledamad lehed viskasin samuti puljongiks keema. Selle keetmise ajal tükeldasin 2 porgandit, ülejäänud poole sibulast, apteegitilli, porrulaugu ja 3 kartulit ning hakkisin naadi- ja nõgeselehed nii peeneks, kui viitsisin.

Kui puljong oli omajagu keetnud, kurnasin ta läbi sõela teise potti. Sodiks keedetud maitsetaimed viskasin komposti, kalapea jätsin esialgu alles ja nokkisin sealt kalaliha tükikesi lahti, kuni ma köögivilju potti ajasin ja keetsin (järjekord: porgand; kui see uuesti keema tõusis, kartul; väikese viivituse järel apteegitill ja porrulauk, seejärel nõges ja naat).

Vahepeal õngitsesin potist kartuli- ja porganditükke välja ja maitsesin, kas hammas hakkab juba peale.

Kui tundus, et täitsa hakkab juba, siis lisasin 1 karbi omas mahlas heeringat, kalapea küljest lahtinokitud kalaliha, natuke kuivatatud leeskputke, natuke Tai kalakastet (sest miks mitte sellega kalasupile soolasust lisada, kui mul juba on) ja natuke pigistasin laimimahla (umbes 1 laimiveerandikust). Keerasin kuumuse ära, jätsin tühjakspigistatud laimikoore sinna sisse jääksoojuses tõmbama ja ootasin natuke. Õngitsesin laimikoore välja, lisasin tükikese võid. Serveerisin endale ja hakkisin garneeringuks estragoni peale.

Jäin rahule. Kui A. sõi, siis tema jäi ka rahule, paremini kui eelmine kord, ta ise arvas, et tänu rohkematele köögiviljadele, aga võib-olla luges ka korralik puljong.

Ma oleks tahtnud ka keedumuna lisada, aga alguses meil ei olnud muna. Teisel päeval tõinn, keetsin ja lisasingi, siis oli veel parem.

***
Kui see supp ükskord otsa sai, märkasin, et üks väga rohke kamaraga suitsupõsetükk on külmkappi seisma jäänud (seal oli ka pool kõrva küljes). Peaaegu ainult kamar oligi järel.

Hakkisin selle hästi peenelt ära, samuti 1 sibula ja 1 jämeda küüslauguküüne. Kuumutasin vokkpanni põhjas veidi õli ja panin kamara-sibula-küüslaugu madalas kuumuses kaane all praadima või õigemini õlis hauduma. Kui leidsin, et sibul on juba ilusti klaasjas, lisasin purgitäie musti ube (ca 400 g, vees, täitsa maitsestamata) ja sellesama purgi täie vett (mis sisaldas mõistagi oaleeme jääke) pluss veel natuke vett, sest ma tahtsin, et makaronid ära mahuks. Niipea, kui keema läks, lisasin mitu peotäit makarone (penne). Tükeldasin 5 suhteliselt suurt ploomtomatit ja lisasin ka need. Tõin õuest rohelist – seekord 1 oksa iisopit ja mitu oksa aed-liivteed, pudistasin lehed toidu sisse ja varred panin mõne tulevase tee või supi tarvis kapi peale klaasi. Kui makaronid tundusid valmis olevat, maitsestasin soola, musta pipra ja natukese oliiviõliga. Jäin toiduga väga rahule ja ka A. ei nurisenud.

***
Järgmiseks juhtus nii, et ostsin allahindlusest mõjutatuna pool kilo lihaveisehakkliha ja see tuli muidugi kähku ära teha (sest “parim enne”). Mõtlesin, et kastet ei viitsi, kotletti ammugi mitte. Siis meenus, et A. oli tööle minnes palunud mul varsti ahi kinni panna. Ahaa, järelikult on mul varsti küpsetamiskõlbulikud söed.
Mõeldud-tehtud: võtsin tüki jupi seismajäänud ciabatta‘t (see ei olnud eriti hea ciabatta, sellepärast ta seisma jäi), pudistasin peenemaks, valasin sortsu hapupiima pehmendamiseks peale. Puhastasin-hakkisin 1 sibula ja 4 pisikest plekilist õuna sinna otsa, mudisin saiapudi kätega peenemaks. Äkitselt tuli idee lisada ka hapukapsast – võtsin peotäie ja lõikasin natuke peenemaks, segasin sisse. Tõin õuest aed-liivateed, lisasin pudile selle lehed ja natuke köömneid. Lõin sinna lahti 1 kanamuna ja segasin hoogsalt ära. Nüüd lisasin hakkliha ja mudisin kõik suhteliselt ühtlaseks. Maitsestasin soolaga ja jahvatasin hoogsalt musta pipart juurde.

Määrisin ahjupoti võipaberiga üle ja mätsisin saadud taina sinna põhja pätsiks. Ruumi jäi üle, puhastasin kähku 4 kartulit (isegi ei koorinud üleni, ainult koledatest kohtadest), lõikasin paksudeks viiludeks ja paigutasin sinna ümber ja riputasin ettevaatlikult ka neile soola. Ja panin kaane peale, lükkasin poti ahju süte juurde ja panin ahju kinni.

Nii poolteist või kaks tundi hiljem uurisin asja, kartul oli täitsa pehmeks haudunud ja liha tundus samuti valmis olevat.
Mina läksin magama, kuigi uudishimu, kuidas hapukapsapikkpoiss maitseb, peaaegu ei lasknud. A. sõi kohe ja kiitis. Ma soojendasin endale järgmisel päeval ja jäin samuti rahule. Kõrvale tegin küpsepeedist ja hapukapsast salati (A. võttis endale lihtsalt värsket hapukapsast juurde).

Mul hakkab tekkima sarnane tunne, nagu onu Rogeril naatriumglutamaadi kohta (put MSG in everything, you’ll turn it better. You get a baby,  put MSG on baby, he’ll be better baby, smarter!), ainult et hapukapsa peale. Iial varem pole mul nii hea maitsega pikkpoissi ega kotletti tulnud. Kartulid olid ka jube maitsvaks läinud. Umami, ma ütlen.

Teinekord järsku segangi kartulitükid hakklihapudi sisse ja küpsetan kõik ühe vormina. Vaatame.

*

Magustoitu pole eriti viitsinud teha, ükspäev ostsin rosinasaia, lõikasin viiludeks, määrisin võid peale, segasin kähku kohupiima natukese kreeka jogurti ja meega (me pole ikka veel märganud suhkrut osta), pätsisin saiade peale, lõikasin kõige otsa õunaviile, puistasin kaneeli ning kohvikust kaasa haaratud suhkrutorukesest suhkrut peale ja küpsetasin kuumadeks võileibadeks. Kahjuks oli ahi veidi liiga kuum ja alt läksid veidi kõrbema, aga pealne tuli küll jube hea.

Õuna-kohupiimakook mandli-meekattega

Otsisin retsepte, leedukate Kööginurga nimelises ajakirjas jäi ette üks kookoskaramelliga kook, mille koostisosad olid mul üldiselt olemas, välja arvatud kookoshelbed. See-eest oli mandlijahu, kunagi ammu allahindluselt ostetud igavesti suur pakk.

Niisiis. Korjasin-puhastasin 2 plekilist antoonovkat ja 3-4 plekilist talvenaudingut, lõikasin viiludeks (ametlik kogus oli kokku 4 õuna, aga need minu omad olid tõesti üsna plekilised, omajagu läks raisku).

Võtsin kaussi umbes 50 grammi suhkrut ja umbes 50 g toasooja võid, segasin ära. Segasin sinna ükshaaval juurde 2 kanamuna (st ühe segasin põhjalikult võiplagasse sisse, enne kui teise lisasin). Täitsin joogiklaasi (see kõige tavalisem stakan, ma ei oska öelda, kas 200 või 250 ml) umbes 2/3 ulatuses nisujahuga ja edasi lisasin klaasi tärklist, kuni oli peaaegu täis (retsept nõudis 100 g jahu ja 50 g tärklist). Sõelusin selle või-munaplaga otsa, seejärel segasin poolest tl soodast ja poolest tl sidrunhappest küpsetuspulbri ja lisasin selle sinna otsa.

Nüüd panin ahju soojenema (180 C peale).

Pigistasin ühest kohupiimapasta torust tunde järgi umbes 150 g kohupiima ja saputasin hästi natuke soola peale. Segasin nüüd kõik ära (mitte liiga energiliselt: ei tahtnud, et sõelumisega jahu vahele läinud õhk välja läheks).

Määrisin võipaberiga koogivormi üle, puistasin natuke kama peale, plötserdasin taina vormi ja õunad enam-vähem ühtlaselt sinna otsa.

Kuna ma ei viitsinud karamelli teha ja tavaline suhkur oli enivei otsa saanud, aga mett oli, siis tegin sellise segu: valasin sinnasamma tainasesse kaussi silma järgi 100 g mandlijahu. Lõikusin noaga umbes 100 g võid juurde (seekord külma võid, jõukalt elame, meil on viimasel ajal kogu aeg üks tagavaravõi külmkapis) ja lisasin 5 kuhjaga tl mett.

Segasin selle näppudega kokku (peaaegu peaks siin ütlema, et lapsed, ärge kodus järele tehke, sest kole kleepuv segu tuli) ja plötserdasin nii hästi-halvasti, kui sain, õunte otsa. Limpsisin käed puhtaks, pesin nad üle, pistsin koogi ahju.

Retsepti järgi oleks pidanud küpsetama 45-60 minutit, mis annab juba isegi suure lõtku, aga mul oli ta juba poole tunniga pealt üsna pruuniks tõmmanud. Keerasin kuumust veidi vähemaks, 165 kraadi peale ja lasin veel veidi olla. Pärast umbes 5 min blogimist tundus, et kook on pealt ikka õige pruun, aga kahtlaselt vetruv, nii et liigutasin ta keskmiselt alumisele siinile. Veel paar minutit ja ma keerasin kuumuse üldse maha, jätsin jahtuvasse ahju tahenema.

Ma ei läbenud oodata, kuni päris ära jahtub, sõin soojalt – taldrikule tõstes vaatasin ehmatusega, et tooreks jäänud, tegelikult olid kuumaks moosiks küpsenud õunad lihtsalt veel voolavad. Pärast jahtudes tahenes ära. Maitse oli täitsa hea, võib korrata, eriti veel arvestades, et ka teha oli suht lihtne. Kuigi iga kord ei pea muidugi mett võtma, suhkruga tuleks sarnane kate ilmselt riputise konsistentsis ja jääks ehk tükilisem (ei oska öelda, oleks see hea või halb või neutraalselt teistmoodi).

Minu suureks üllatuseks maitses ka A.-le, kes tavaliselt eelistab krõbedaid kooke pehmetele. Kiitis just karamellistunud katet koogi peal.

Õunakook, kus ma ülejääke ära kasutasin

Mul oli külmkappi seisma jäänud pool või vähem kohupiimapasta-toru (seega mingi 100-150 grammi), pool järelejäänud mango-kohupiimakreemi, mis hakkas väikest viisi käärima, ja üks mustade ploomide ja leivaga jogurtipära.

Puhastasin-tükeldasin 4-5 õuna (mõni koosnes enamjaolt ussiaukudest, muidu oleks 5).

Segasin pool klaasi suhkrut tükikese pehme või ning 4 spl õliga; lõin sinna sisse järjest 2 muna (kummagi sisselöömise järel segasin kõik jälle ühtlaseks); lisasin need piimatooted; riivisin sinna sidrunikoort otsa; mõõtsin sinna sisse kõigepealt 1 klaasi jahu, seejärel teise klaasi sisse pool jahu, 1 tl soodat, 1 tl sidrunhapet ja täitsin ülejäänud klaasi kaerakliidega. Segasin klaasi sees niivõrd-kuivõrd ära ja kallasin kaussi. Ajasin segamini. Tundus veidi vale konsistentsiga, lisasin veel kaerakliisid ja veel sortsukese õli.

Panin praeahju tööle. Määrisin ahjupanni võiga, puistasin ühe vana kamapuruga üle. Ajasin taina panni peale laiali, ladusin õunad otsa, puistasin ingveriga üle, seejärel suhkruga, seejärel kaapisin sinna võilaastukesi otsa.

Panin küpsema (190 C), lasin tal vast 25 minutit olla (näo järgi vaatasin).

Esimesel õhtul tundus natuke kuiv, mõtlesin, et ikka rohkem kohupiimalisi oleks vaja olnud – või et küllap ma hindasin taina konsistentsi valesti, sest olen harjunud tegema tainaid, kus õunad on juba sees ja eks sellised seesolevad õunad niisutavad rohkem kui pealolevad. Teisel päeval huvitaval kombel enam mitte. Võib-olla hakkas pealolev õunakiht tasapisi ka oma niiskust koogile jagama.

Saiavorm õuntega

Tegin kuivanud saiadest-sepikutest muude tegemiste kõrvalt vormi. Kõigepealt sortisin viisakad saiatükid välja (noh, et mingid koid poleks sisse läinud), raiusin noaga väiksemateks tükkideks, valasin rjaženkaga üle. Lasin mingi tunnikese seista, siis mudisin väiksemaks. Tõin õuest 5 õuna (mahakukkunud Talvenaudingud), puhastasin, tükeldasin saiapudi otsa. Panin natuke suhkrut peale ja lasin veel seista. Siis näppisin viimased suureks jäänud saiatükid samuti väiksemaks, lisasin natuke hapukoort, natuke kohupiimapastat, peotäie rosinaid, sortsu Vana Tallinna koorelikööri (sest mida temaga muud ikka teha) ja sortsu viskit. Maitsesin, leidsin liiga vähe magusa olevat ja panin natuke suhkrut juurde.

Nüüd panin ahju huugama.

Kloppisin veel 1 muna, segasin taigna sisse; puistasin sinna natuke jahvatatud ingverit ja kaneeli. Määrisin ahjupanni võipaberiga üle, plötserdasin taigna pannile, puistasin veel kaneeli peale ja 2 tl suhkrut ka (sest nagu kogemus näitab, annab suhkur koogi peal palju parema efekti kui koogi sees, selle võrra võib sisse julgelt vähem panna).

Ja siis küpsetasin, aeg-ajalt piiludes, kuni tundus, et on ilus küll.

Esimesel õhtul tundus ikkagi veidi vähemagus. Aga järgmisel päeval oli kõik väga hea, laagerdumine oli hästi mõjunud.

Leiva-õuna-kohupiimavorm

Enam-vähem samasugune nagu ma kunagi juba tegin.

Ajend: ma olin vahepeal mascarpone‘ga maiustanud (määrisin näiteks küpsise peale või sepiku peale ja puistasin mustsõstraid otsa, et nagu kook või nii), aga oli juba näha, et ma ei jõua lihtsalt niisama tervet karpi enne tühjaks süüa, kui pahaks läheb. Pool karbitäit oli järel, st umbes 125 grammi. Kohupiima oli mul ka (üks Nopri talukohupiima potsik), millega pikendada.

Kõigepealt puhastasin umbes tosin pisikest õuna (igavene tegemine, tänavu on õuntel koid sees ja puhastada on jube keeruline).

Panin praeahju kuumenema (190 peale).

Pudistasin neli või viis musta rukkileiva viilu kaussi (peoga haarasin kotist, seepärast ei tea täpset arvu, pudistasin kaussi; segasin umbes 1 spl pehme või ja natukese õliga; jahvatasin hetke ajel näputäie koriandriseemneid ja lisasin pudile, samuti vast nii 2 tl suhkrut. Määrisin panni võipaberiga, puistasin leivapudi pannile ja üritasin sellest midagi koogipõhjalaadset moodustada. Pistsin ahju.

Järgmiseks segasin õunatükid samas kausis peotäie rosinate, umbes 1 tl ingveripulbri ja hästi natukese kaneeliga; lisasin paar tl suhkrut.

Tõmbasin panni ahjust välja ja ladusin õunad leivapudi peale. Ahju tagasi.

Segasin kausis tolle mascarpone-pära kohupiima ja sortsu rjaženkaga, et oleks küllalt vedel, et ilusti vormi peal laiali läheks; maitsestasin tasahaaval moosisuhkruga, kuni tundus parajalt magus, siis kloppisin väikeses kausis kiiresti ühe muna lahti ja segasin sinna hulka. Võtsin panni ahjust ja plötserdasin oma segu õunte otsa, mõeldes ise (järjekordselt), et seda kohupiimandust võiks ikka rohkem olla, oleks kergem ühtlaselt jaotada.

Ahju tagasi. Pesin mustaks saanud nõud ära ja seejärel keerasin kuumust vähemaks, 170 peale.

Siis tegelesin natuke aega ei tea millega, vahepeal piilusin, mis ahjus toimub. Kui tundus, et kogu kohupiim on peal tahe (võdisemine on OK, aga ma ei tahtnud, et kuskilt enam voolaks), siis lülitasin ahju välja, jätsin sinna jääksoojusse veel tõmbama.

Tulemus? päris hästi tasakaalus maitsed. Koriandrit oli õrnalt põhjas tunda ja õunakihis ingverit piisavalt, et võtaks suu kergelt õhetama. Kohupiimakate oli meeldivalt õrn. Ma oleks vist küll ainult krõbedamat põhja tahtnud. Selle jaoks oleks ehk pidanud alumisel siinil küpsetama (praegu tegin keskmisel). Aga kui ma ei teaks, et esialgne plaan oli krõbe põhi, siis ei oskaks midagi ette heita.

A. on samuti rahul, mis on eriti hästi näha sellest, et kook muudkui kahaneb ka neil kellaaegadel, mil mina sellega ei tegele. Erinevalt tagurpidikookidest.

Üks kiirkook poebiskviidist ja üks suvaline tagurpidikook

Langesin poebiskviidi allahindluse ohvriks ja tõin ta koju. Teiseks oli mul kodus kohupiima, millega tuli midagi ette võtta (ma kipun aeg-ajalt kohupiima kokku ostma, kuidagi on kohe hea tunne, kui kodus on palju kohupiima).

Punkt 1: korjasin õuest marju (peamiselt mustsõstraid, natuke vaarikaid). Sellise suurema magustoidukausikese täie. Puhastasin ära.

Punkt 2: segasin kokku selle ärategemist vajava kohupiima (kokku poole kilo ringis) ja pool pakki (st umbes 125 g, sest pakk oli kahesajaviiekümnene) hapukoort ja maitse järgi suhkrut ja natuke üht seismajäänud Vana Tallinna koorelikööri (need paksud kooresed liköörid kipuvad meil seisma jääma). Segasin umbes pooled marjad selle segu sisse, las osa läheb katki.

Kuskil selles järgus panin ahju vist 180 kraadi peale soojenema.

Punkt 3: vooderdasin ahjupanni biskviidiga ja ajasin kohupiimasegu sinna peale laiali. Ülejäänud marjad loopisin otsa ja vajutasin õrnalt sisse.

Küpsetasin üle (ainult niipalju, et siit-sealt – eriti biskviidiservadest – oleks natuke värvi võtnud, seal sees ei olnud ju midagi sellist, mida oleks ilmtingimata küpsetama pidanud, lihtsalt kohupiim oli üsna viimase kuupäeva peal).

Ise jäin üldiselt rahule, näiteks sellega, et kohupiim ei olnud magusa biskviidi peal ise liiga magus. A. arvas selle kohta muidugi, et hapu, ma soovitasin, et pangu jäätist peale. Aga kui kook oli mõnda aega seisnud ja rohkem jahtuda jõudnud, siis A. enam happesuse üle ei kaevanud, nähtavasti tõmbas see jahtudes tagasi.

***

Tagurpidikoogi ajend: mahakukkunud õunad ja külmkappi seisma jäänud möödaläinud tähtajaga hapukoor.

Korjasin esimesi mahakukkunud õunu, puhastasin, tükeldasin (kogus oli selline, et salatitaldriku peale tekkis lõpuks kenake kuhi õunatükke).

Panin ahjupannile 3 prisket teelusikatäit võid, ahju huugama (180 C peale) ja või panni peal sinna soojeneva ahju sisse sulama.

Samal ajal kloppisin 3 muna umbes 3/4 klaasi suhkruga. Seejärel pigistasin sinna kaussi ka umbes poolteist pakki hapukoort (pakid olid 250 g, kokku seega 375, sinna-tänna).

Nüüd oli või ahjus ära sulanud, puistasin sinna peale paar teelusikatäit suhkrut, ajasin võinoaga laiali ja lükkasin ahju tagasi.

Kloppisin ka hapukoore muna-suhkruseguga segi ja segasin endale soodast ja sidrunhappest kuhjaga teelusikatäie küpsetuspulbrit.

Otsustasin, et tahan koogi sisse ingveripulbrit ja otsisin selle välja.

Võtsin ahjupanni uuesti välja, valasin õunatükid sinna peale, puistasin ingveripulbrit otsa ja ajasin õunad ja ingveri või-suhkruplagaga segamini (teoreetiliselt oleks võinud seda võid ja suhkrut kauem sussutada, et karamelliseks läheks, aga ei viitsinud).

Mõõtsin nüüd kõigepealt ühe klaasi jahu taina sisse ja seejärel teise klaasitäie, kuhu segasin ka selle isetehtud küpsetuspulbri ära, ja kummutasin alles siis taina sisse.

Segasin hoolega, kartsin, et muidu jäävad klimbid sisse.

Ootasin natuke, et õunade küpsemise häält kuulda oleks, siis võtsin panni ahjust, ajasin taina õunte peale laiali ja lükkasin ahju tagasi.

Seni, kuni nõusid pesin, lasin tal veel 180 kraadi peal olla, kui kausid-värgid pestud said, keerasin 170 peale.

Lasin umbes pool tundi küpseda, seejärel natuke jahtuvas ahjus seista ja pärast ahjupannil veel pool tunnikest või isegi rohkem puhata. Siis ajasin noaga servad lahti.

Küpsemise ajal oli kook kumeraks kerkinud, jahtudes vajus see kumerus ära (oletan, et õunte aur ajas taina keskelt punni).

Võtsin kandiku, katsin küpsetuspaberiga (mille ma olin mingi poebiskviidi pakendist kõrvale pannud); taipasin, et niiviisi ei saa ja alustasin otsast peale: panin küpsetuspaberi koogi peale, kandiku kummuli sinna otsa ja keerasin äkilise liigutusega ringi. Ja kopsisin natuke, et panni küljest lahti tuleks.

Kartsin, et see kopsimisvajadus tähendab, et osa jääb panni külge, aga ei, väga ilusti ühes tükis tuli. Lausa haruldaselt ilus nägi välja.

Mis maitsesse puutub, siis see hapukoorebiskviit oli ise minu jaoks natuke igav ja natuke liiga tihke, aga mahe munamaitse sobis hapuka õunakattega tegelikult hästi. Õunakattega jäin väga rahule: ma olen analoogilisi munatainast tehtud õigetpidi küpsetatud kooke söönud ja nendega võrreldes oli õunakate mõnusam – oli taina all hästi hea mahlane ja hapukas jäänud, mitte ära kuivanud (õigetpidi küpsetatud kookidele saab muidugi õunte kuivamise vastu täiendavaid katteid peale leiutada).

Ühesõnaga, tagurpidi küpsetamine õigustas ennast täiesti (ja ei olnud ka ülearu keeruline ja andis pealekauba tulemuseks nii ilusa välimusega koogi, nagu ma õigetpidi pole pea kunagi saanud, sest ma ei viitsi tavaliselt õunu ilusti mustris laduda ja ega neist mahakukkunud õuntest ilusaid mustritükke ei saakski); taina koha pealt peab veel mõtlema.

Üks võimalus oleks vähem jahu panna, et õrnem tainas tuleks – ainult et siis on äravajumise risk. Teine võimalus hoopis teises suunas – mitte püüelda õrnemat, vaid krõbedamat tainast, rohkem rasva ühesõnaga. Ma arvan, et vähemalt korra katsetan tavalise hapukoorekoogi tainaga (seda olen kirjeldanud näiteks siin, saiade-pirukate-kookide raamatus on originaalretsept). Mandli- või pähklijahu võiks ju krõbedust juurde anda.

Palju võililletoitu; ja mis kerged toidud nüüd päevakorras on

Sõin vahepeal iga päev võilillelehti, ei osanud ilma elada. Igasuguste toitude kõrvale salatiks ja vahel salati põhikomponendina, nt võilill, suitsukala, röstitud must leib ja majonees. Või kodujuust, muna, tomat, võilill.

Avastasin, et kui teha võilillelehti kreeka meetodil: praadida oliiviõlis (korra praadisin ka selles suvalises taimeõlis, mille sees olid juustuga täidetud tšillid olnud) küüslauguguga kergelt läbi ja panna sidrunimahla peale – siis meenutab maitse üpriski kreeka viinamarjaleherulle, nähtavasti sama maitsestuse pärast.

Kasutasin niiviisi menetletud võilille vahel näiteks makaronide peal (+ natuke kõva juustu peale. Või pehmemat, feta moodi lambajuustu peale pudistades. Või samasugust pehmet kitsejuustu.)

See praadimisenõks on väga hea selle poolest, et nii saab kasutada ka neid võililli, mis on toorelt söömiseks mõruvõitu (kuigi ka vanade lehtede mõrudust vähendab tublisti, kui soon keskelt ära visata ja süüa ainult seda õhukest lehte).

Vahel olen ka nooremaid naate sinna praadimisel hulka visanud.

Ükskord praadisin need libled niiviisi läbi, lisasin päevalilleseemneid (lasin ka neil natuke praadida), paralleelselt keetsin riisi, siis segasin kõik panni peal kokku, et riis ka natuke praadida saaks, pärast sõime kitsejuustuga. Ainus etteheide oleks olnud see, et riisi oli muuga võrreldes liiga palju.

Üks teine kord praadisin selle umbrohuseguga koos ka sibulat ja lisasin tomatit, tegin niiviisi makaronikastmeks (et rohkem umamit oleks, pudistasin ka 2 kilufileed sinna tükkideks). Rumalast peast lisasin ka marineeritud kappareid, see oli liialdus, sest sidrun ja tomat olid juba isegi küllalt happelised. Aga täitsa norm kaste tuli siiski, lihtsalt see suurem happesus tähendas, et oli vaja rohkem õli hulka niristada.

*
Keetsin kartuleid ja vutimune, hakkisin natuke võilille, natuke estragoni, natuke segaumbrohtu (peamiselt noored naadiõisikud ja vesihein), tomatit ja kurki (neile mõlemale siputasin soola peale), lisasin kodujuustu. Kui kartul ja muna olid valmis, lisasin salatitaldrikule 2 kartulit ja 3 vutimuna, oligi söömaaeg käes.

Teinekord võtsin keedukartuli kõrvale jälle värsket kurki, fetat ja münti, oliiviõli niristasin peale.

*
Nüüd hakkab hea võililleaeg tasapisi läbi saama ja mul tuleb süüa muud umbrohtu, õnneks hakkab nüüd juba tulema vesiheina ja mets-harakputke. Ja kui aeg-ajalt niita, siis tuleb kogu aeg uusi noori naate ka. Avastasin, et õitsemiseelne naadilatv on väga maitsev, see puhkemata õisik meenutab õige natuke tilli.

Vahepeal jäi mu kõht natuke haigeks, ajas ennast punni nagu õhupall ja söögiisu ei olnud. Märkasin ühel sellisel päeval, et mul on õudne sibulanälg ja nii ma tegin endale sellise toidu: keetsin tatart, sinna kõrvale tükeldasin suure tomati salatiks ja sibulat hakkisin peale. Veidi soola ja maitserohelist; salatikastmeks segamini kreeka jogurtit ja majoneesi. Kuna ma keetsin tatart kogemata liiga palju, sain seda toitu veel mitu päeva süüa, rohelist kraami varieerides – kord oli kõige tugevama maitsega hein aed-liivatee, kord iisop, kord leeskputk koos naadiga, kord münt, kord estragon – peab küll tunnistama, et estragon ei ole tegelikult väga tugeva maitsega, vähemalt see meie (arvatavasti vene) estragon mitte, nii et temaga koos ei tasu tugeva maitsega komponente panna. Vahel hakkisin ka natuke suitsuliha salati hulka, aga mitte alati. Selle dieedi peal sai mu kõht terveks.

Eile: keetsin makarone (penne lisce, need on sellised keskmiselt lühikesed tugevad torukesed), lisasin herne-porgandikonservist herned ja porganditükid, pudistasin veidi vanemat juustu (hetkel oli selleks üks Andre farmi juust) vahele, natuke vinnutatud vorsti leidsin kapist ka, panin ka seda ning pudistasin sinna vahele kuivatatud piparrohtu (värsket põle). Ja lisasin juba taldrikus värsket maitserohelist+umbrohtu (konkreetsel juhul oli vist metsharakputk, mõni noorem naadileht ja natuke seda rohelist münti, millest ma täpselt ei tea, mis münt ta on) ja natuke majoneesi. A.-le jätsin selle makaroni-herne-porgandisegu ootele, tema lisas veel vinnutatud vorstikribalaid ja majoneesi ei tahtnudki.

Täna oli nii palav, et ei tahtnud midagi keeta. Lõuna tuli niisiis selline: suur (ikka väga suur) tükeldatud tomat, pool hakitud sibulat, peotäis õuest toodud rohtusid (sedapuhku estragon ja mets-harakputk), viis-kuus väiksemat lehtsalatilehte, natuke oliive (selliseid, mis on paki sees õlised, mitte vees), natuke fetajuustu (kogus oli vast vahemikus 75-100 grammi). Maitseks veel natuke pipart ja soola (ei fetat ega oliive olnud nii palju, et oleks minu maitse jaoks piisavalt soolane olnud). Ja oliiviõli peale. Kõrvale võtsin tublisti ciabattat, õigemini pudistasin seda suurem osa ajast toidu sisse, mitte ei söönud viisakalt kõrvale. Külma valget veini ja vett jõin juurde.

Magustoiduks võtsin seda tihket läti kohupiima, mis on peaaegu nagu juust, lisasin maasikamoosi ja toorest rabarberit.

Lihavõttetoidud 2020 ja mis edasi

Munade värvimist pole vast mõtet pikemalt kirjeldada, igaüks värvib, nagu tahab.

Pasha tegin umbes poolest pakist pehmest võist, klaasist suhkrust, 1 munast, umbes poolest kilost 5% ja 300 grammist 10% kohupiimast ning 200 g 35% koorest. Või suhkruga vahtu, siis ka muna nendega koos vahtu, siis koor ja kohupiim juurde ja nõrga kuumuse peale kuumenema. Mul on nüüd uus moodne pliit, kus saab üsna täpselt kuumust reguleerida, keerasin pliidi algul 150 kraadi peale, et vungi sisse võtaks, seejärel lasin segul 50 või 100 kraadi juures tiksuda (st kui tundus, et liiga ära hakkab jahtuma, keerasin 50 pealt 100 peale. Kui oli vedel ja auras, siis keerasin kuumuse ära ja jätsin jahtuma; kui oli juba toasoe, valasin marliga kaetud sõeladele ja jätsin kummagi sõela kausi kohale nõrguma. Sellest kogusest tuli kaks päris suurt sõelatäit.

(Etteruttavalt – pasha tuli minu arust seekord natuke kuiv, peaks ikka rohkem võid panema… ja sel juhul ka A.-le meenutama, mis juhtus, kui ta ülirammusat pashat liiga hoogsalt sõi. Praegu sõi ta seda kuivematki hea hooga, esimene sõelatäis sai otsa nii, et mina jõudsin vist ainult ühe veerandiku süüa.)

Neist nõrgus veidi üle klaasi magusat vadakut, sellest tegin kohupiima-pärmikeeksi: nühkisin pärmi (umbes pool 25 g pakist) vadaku ja veel natukese suhkruga vedelaks, segasin sisse klaasitäie jahu ja jätsin natukeseks ajaks arenema (selles staadiumis ei pea väga muretsema, kas jahu on ühtlaselt segaamini). Kui see kogus oli umbes kahekordseks kasvanud, segasin juurde veel 2 kl jahu, pool pakki (st ~100 g) pehmet võid, 1 muna, paki kohupiima, paar peotäit rosinaid ja natuke kardemoni. Tegin eksperimendi korras ka sellist segu, et hakkisin umbes veerand sidrunit (nii koore kui ka sisu, kõige vintskemad kestad viskasin minema ja kui oli kuskil väga paks tükk koorealust švammi, siis selle ka), segasin umbes 50 g võiga, poole väikese paki mandlijahuga (selle pakk oli ammust ajast lahti tehtud, vajas äralahendamist) ja lisasin tasahaaval suhkrut, kuni maitse tundus meeldiv. Selle möga segasin siis hästi lohakalt tainasse, mõeldes, et ongi lahe, kui koogi sisse jäävad sellised magushapukad jutid. Tõstsin taina rõngasvormi ja jätsin veel mõneks ajaks kerkima. Umbes 20 minuti pärast panin praeahju sooja (200 celsiuse peale) ja kui see oli soojaks saanud, tõstsin koogi ahju.

Alustasin küpsetamist pöördõhuga, mõeldes, et siis võtab koorukese paremini peale, aga pingutasin sellega vist üle, pealt tõmbas veidi liiga tumedaks ja kohati kõrbes ära. Seepeale keerasin keerleva õhu maha, kuumuse 170 peale ja jätsin tavalise ülalt+alt kuumuse, koogi tõstsin alumisele siinile. Ja küpsetasin, kuni grilltikk sissetorkamisel enam tainaseks ei jäänud.

Aga jahtumise käigus vajus ta sellegipoolest ära ja pärast vormist välja võttes lausa lössi. Justkui oleks alguses koorukese alla suure mulli tekitanud ja see pärast tühjaks vajunud.

Teisalt ei olnud ta kuskilt tooreks jäänud ja ainult ühest kohast oli natuke tihke, kusjuures maitse oli ka sealt hea. Selline niiske vetruv keeks.

Magusam oleks ehk võinud olla. Ma unustan kogu aeg ära, et pärmikeeksi tehes tuleb samale kogusele rohkem suhkrut panna kui suvalisele muule keeksitainale, sest pärm sööb osa suhkrut ise ära.

Sidrunijutte ei olnud kuskil tajuda, aga muidu aimdus sidrunimaitset küll, nähtavasti läksid need jutid vedelas tainas ikkagi laiali.

Päev hiljem hakkasin mõtlema, et see kook on savarääni laadi kook ja savarääni süüakse vahukoorega. Mõeldud-tehtud. Ja teate, vahukoorega sobis see lausa imetabaselt hästi (just see kerge sidrunisus ja hapukus), ma muutusin lausa pahuraks, kui A. viimase tüki ise ära sõi.

*

Nende rammusate magustoitude söömise järel tahtsin ma õhtuks midagi lahjemat, keetsin makarone (teokarpe), panin peale killukese kuivatatud tomatitega võid (mida Saaremaa kombinaat teeb), pudistasin natuke suvalist juustu (Atleet vist) ja riivisin kõva juustu ka ning pudistasin natuke konservherneid peale, sest lahe on, kui herned teokarbi sisse poevad. Peale puistasin maitseks veidi piparrohtu (ma mõistan, et te olete nüüd kõik kadedusest rohelised, sest mul on piparrohtu – aga kui te tahate kah kaunviljadele piparrohtu panna, siis mõni pitsa- või pastamaitseaine või itaalia või provanssaali maitseaine sisaldab seda ka, tuleb ainult paki pealt koostist lugeda, Kotányi itaalia ja provanssaali omades on kindlasti, aga mõne muu firma omades võib ka olla). Väga maitsev toit tuli.

Järgmisel päeval tegin munadest salatit: A. tõi ühe suitsuheigi, mul oli tema sünnipäevast veel rediseid üle. Täiteaineks keetsin makarone (sarvekesi). Sellised koostisosad olidki: makaronid (umbes kolmandik või neljandik poolekilosest pakist), kaks keedumuna, veerandviiludeks lõigatud rediseid (mingi viis-kuus suurt redist), veidi üle poole heigi liha; kastmeks majoneesi ja rjaženkat. Imehea.

***

Pärast tõi A. ühe sealihakäntsaka, ma tegin maitseainesegu – uhmerdasin apteegitilli seemneid, sidrunikoort, rosmariini ja 1 kuivatatud pisikese tšillikauna, ning hakkisin 4 küüslauguküünt; segasin selle kausikeses kokku, pigistasin ka 1/4 sidruni mahla ja lisasin 1 tl mett. Tema määris liha soola ja selle maitseaineseguga kokku, pani küpsetuskotti ja seejärel malmpotiga ahju.
Väga hea tuli, aga põhjus võis olla peamiselt selles, et hea pekine tükk oli ja mina armastan pekki. Kass hullub selle prae peale ja keeldub oma toitu söömast, kuni see praad majas on.

Olen seda söönud õuna-hapukapsasalati ja musta leivaga. A. on söönud tatraga ja võtnud samuti natuke hapukapsast salatiks juurde.

*

Nüüd tegin lahtist pirukat. Mul oli poolteist karpi “parim enne möödas” Saare karulaugu-toorjuustu, õues naati, külmkapis seesama lahtitehtud hernepurk (millest osa herneid läks ennist makaronide juurde) ja 4 samuti “parim enne möödas” kanamuna.

Kõigepealt korjasin posu pisikesi naate ja pesin nad ära. Paar tublit peotäit.

Tegin hapukooremuretaina 2 klaasist jahust, umbes 150 g külmast võist, umbes poolest klaasist hapukoorest pluss näputäiest soolast. St jahu kaussi, või sinna otsa, hakkisin võid seal jahu otsas noaga mõnda aega, siis lärtsasin hapukoore juurde ja hakkisin veel, lõpuks mätsisin natuke sõrmedega ka, et ühtlasem saaks ja maitsestasin soolaga.

Mätsisin selle pirukapõhjataina ahjupannile ja panin külma.

Panin praeahju 200 C kraadi peale soojenema.

Kui soojaks sai, panin pirukapõhja eelküpsema; samasse kaussi panin toorjuustu, lõin koore seest 4 muna ja segasin-kloppisin kahvliga. Kui juba enam-vähem segi oli, lisasin herned (koos vedelikuga) ja kloppisin veel. Maitsestasin seda segu muskaatpähkli, musta pipra ja piparrohuga.

Tegin kannuga natuke tulist vett ja valasin ikka veel pesemisest sõela peal olevad naadid sellega üle. Selle tulemusel läksid naadid pehmeks ja kui ma nad korra külma veega üle lasin ja vee välja pigistasin, ka kämbuks. Minu arust tulevad nad nii õrnemad. Päris imetillukeste naatidega ei peaks ma seda vajalikuks, aga mul olid nad juba suuremad ja mitte nii õrnad. Hakkisin lõikelaua peal risti-rästi peenemaks.

Võtsin pirukapõhjaga panni ahjust uuesti välja, pudistasin sellele naadipudi võimalikult ühtlaselt, siis valasin juustu-muna-hernesegu peale ja panin ahju tagasi. Temperatuuri keerasin vähemaks, algul 180 ning varsti lausa 170 peale. Aeg-ajalt piilusin, kas hakkab juba tahenema. Umbes 20 minuti pärast oli tahe ja ma keerasin kuumuse ära.

Üks kohupiimakook (ülejääkide lahendamine)

Kook: tegin puru veidi rohkem kui 1 klaasist jahust, umbes 75 g võist, paarist tl suhkrust; pigistasin sinna veidi vähem kui poole sidruni mahla, sest see sidrun hakkas käest minema, aga koogitaina sees on sidrun mumst hea.

Panin ahju soojenema, valasin-mätsisin puru ahjupannile ja panin jahedasse, ise tegin kattesegu 2 tükeldatud kivikõvast Poola õunast, pooleteisest pakist kohupiimast (õigemini 1 pakk kohupiima, pool pakki seismajäänud ricotta‘t, mida ma enam süüa ei tahtnud), poolest purgist sügavkülma seisma jäänud ja külmkapi maitsega läinud vanillijäätisest, peotäiest rosinatest ja natukesest moosisuhkrust (maitse järgi). Poole segamise ja õunatükeldamise pealt sai ahi soojaks ja ma pistsin purupõhja juba eelküpsema. Siis sai segu valmis, põhi oli helepruuniks tõmmanud ja ma kühveldasin katte sinna peale ja küpsetasin tükk aega mitte eriti kõrgel kuumusel, et need igavesti kõvad õunad pehmeks jõuaks minna.

Jäin suht rahule, eriti kattega – ainult rohkem oleks võinud olla -, põhi tundus veidi jahune, aga vähemalt krõbe. A. kiitis jälle põhja ja väitis, et kate olevat hapu. Hah. Kui ta teaks, et panin sidrunit hoopis tema kiidetud põhja.

Üritan aasta lõpus ülejääke ära süüa

Kõigepealt tegin ükspäev kananaharaguu, sest A. kanasupiteost oli nahk üle jäänud. See oli väga rammus nahk, ma uhasin raguu sisse kaks sibulat, kolm porgandit ja mõnevõrra küüslauku ja ikka oli väga rammus. Mu algne plaan oli olnud seda selle toreda seemneleivaga süüa, mida Fazer on hiljuti tegema hakanud, aga see leib on ka ise rammus, nii et muutsin plaani ära. Lisasin söömiseks hoopis tublisti (värsket) tomatit, et lahjem saaks, natuke maitsestamata jogurtit kastmeks ka, niimoodi sai paras.

*

Siis avastasin, et mul on külmkapis kolm aurutatud peeti, mis ähvardavad käest ära minna. Koorisin nad ära, loputasin üle, tahtsin kindluse mõttes läbi kuumutada – ajasin pannil oliiviõli kuumaks, peedid tükeldasin sinna sisse, natuke piparkoogivürtse peale; siis lisasin kastmeks ühte halba veini, mis on miskipärast minu juurde seisma jäänud (pärast üht pidu, mis ei olnud üldse minu juures, nii et natuke ebaõiglane, aga noh, vähemalt ma leian talle rakendust). Kui see kõik podisema läks, jõudsin selgusele, et tahan selles veinikastmes kooreta mune keeta. Mispeale hakkas ka A. teatavat huvi ilmutama, kuigi tema ei olnud näljane, seega võtsin 3 muna. Enne munade sisselöömist lisasin veel pool seapraest ülejäänud kallerdisest, et oleks puljongisem. Soola polnud siis enam vaja panna, kallerdis oli soolane küll.

Sõime nagu paksemat suppi – peedid ja leem all, muna peal, mina võtsin veel aknalaualt basiilikut kõige otsa.

Sellest tuli üks udupeen gurmeetoit, välja nägi küll pigem nagu liiklusõnnetus. Mul kripeldab küll, et ma pole õppinud kooreta mune niiviisi keetma, et kollane jääks veel vedelaks, kui valge valmis saab, aga sellise supilaadse toidu puhul oli tahke kollane isegi etem.

*

Lisaks oli mul külmkapis üks poolik kohupiimakreem, mis ähvardas samuti pahaks minna; üks “parim enne möödas” kinnine kohupiim (200 g) ja poolik (õigemini veerandine) hapukoor, mis vähemalt A. arust oli liiga vana, et seda veel kuumutamata peast süüa. Ja natuke pruuni siirupit mingist vanast ajast.

Neist tegin pehmet piparkooki (saiade-pirukate-kookide raamatu ainetel): võtsin pruuni siirupit niipalju kui oli, st natuke üle poole klaasi, täitsin ülejäänud mõõduklaasi heleda agaavisiirupiga (sest seda mul veel oli), panin kastrulisse soojenema; kui oli soojaks läinud, lisasin sinna niipalju võid, kui mul oli (mingi 50-60 grammi), natuke õli ka (sest retsept tahtis 75 g margariini, mille ma oleks kõik võiga asendanud, kui oleks olnud) ja apelsinikoore tükikesi. Jätsin jahtuma, samal ajal nühkisin 100 g suhkrut 1 munaga segamini ja lisasin sinna kõik need tarvitamist vajavad hapukoored-kohupiimad ja otsisin isekerkiva jahu (kah üks paras pära) välja. Kui siirup oli küllalt leige, et ma ei kartnud enam muna tükkiminekut, panin praeahju huugama ja segasin ka siirupi kaussi pluss umbes 300 g jahu; tainas tundus liiga kleepuv ja vedelavõitu, lisasin vähehaaval jahu ja muudkui segasin sellegi sisse, kuni tundus paras (et pehme küll, aga mitte enam nii kleepuv ja vedel, et lausa kallaks). Määrisin ahjupanni võipaberiga kokku ja puistasin kamaga üle, kühveldasin taina sinna peale ja lükkasin ahju. Küpsetasin mingi 20 minutit või natuke peale, viimases otsas keerasin kuumuse maha.

Tulemus: konsistents tuli väga meeldiv, maitse üldiselt ka, ainult jube magus. Mis on veider, sest ma panin siirupit ja suhkrut retsepti järgi ja muid asju tuli ikka rohkem kui retseptis (v.a muna – kahe asemel üks, aga hapukoort oli õige kogus ja kohupiimad juba täiesti üleplaanilised). Ilmselt on mu isiklik magusasoolikas tunduvalt väiksem. Teinekord tean, panen suhkrut ainult sümboolselt, niipalju, et oleks hea sellega muna segada.

*
Eile (esimesel jõulupühal) tuli meelde, et A. ei olnud kõike kana supi sisse pannud, vaid osa kergelt keenud kanaliha sügavkülma pannud ja enne jõululaupäeva lahti sulatanud. Me olime seda lihtsalt külmas hoidnud, õnneks polnud sellega veel midagi halba juhtunud.

Panin kogu bulguri keema (jälle üks pära). Hakkisin-praadisin 2 sibulat, lisasin kanatükid, 2 küüslauguküünt (kah hakituna), natuke marineeritud pärlsibulaid (lõikasin need pooleks või umbes nii), natuke rohelisi oliive (kah umbes pooleks); lisasin veidi ingveripulbrit, veidi kollajuurt; pigistasin sinna umbes 1 väikese apelsini tühjaks, lisasin veel veidi safranit ja siis ka natuke vett, et kastme moodi tuleks. Viimaks panin sinna ka kogu viimase seapraekallerdise, oli ka viimane aeg juba.

Selle ajaga oli bulgur valmis saanud. Seda tuli õudselt palju. Kergelt oli ta juba kopitanud, nii et esiteks hea, et ära sai tehtud, teiseks hea, et kaste oli vürtsine, see maskeeris ära. Peale puistasin hakitud piparmünti ja natuke piimanõgest, mis õuest kogemata piparmündiga kaasa tuli (väike vitamiin ikka, mis siis, et tal eriti mingit maitset ei ole).

Tänaseks (teiseks jõulupühaks) jäi tublisti bulgurit üle ja tilk seda sousti ka. Otsustasin, et teen sooja salatit, Antiookia Ismaili suvise külma salati ainetel (pooli koostisosi muidugi ei olnud, nt Ismaili ema tehtud värsketest piprateradest pastat, nii et talle ma vist pakkuda ei julgeks).

Tõin poest pisikese (kõige väiksema) purgi tomatipastat, purgi kirsstomateid omas mahlas ja ühe üllatavalt ilusa granaatõuna (ja sibulaid juurde).

Kõigepealt panin kanasousti jäägi vokkpannile soojenema ja bulguri selle sousti sisse; samal ajal hakkisin 1 väikese sibula.

Pannil olev podises, lisasin sellele tomatipasta ja kirsstomatikonservi. Lisaks 1 tl A. ema tehtud marineeritud tšillipastat ja natuke ühht vana viie pipra segu. Ajasin hoolega segamini, sai mõnusasti vürtsine, selline, mis suu õhetama võtab. Tasakaalu mõttes lisasin soola ja kui pärast segamist selgus, et vähe sai, ka natuke üht gruusia soolaga maitseainesegu (ei tea, mis seal täpsemalt sees on, sõbrad Gruusiast tõid sellise tähistamata paki, on sellised natuke mõrkjad ürdised maitsed, nagu neil seal on) ja natuke koriandripulbrit.

Keerasin tule täitsa ära ja hakkisin 1 küüslauguküüne pannile juurde, lisaks puistasin veel kuivatatud sellerit ja leeskputke.

Ajasin veel segi ja lisasin hakitud sibula. Nüüd oli toit soe, aga ei keenud sugugi. Edasi puhastasin umbes pool (suurt) granaatõuna ja
segasin ka need terakesed sinna hulka.

Sai palju punast putru.

Lõpuks tõin jälle õuest piparmünti ja hakkisin garneeringuks. Toidu kõrvale võtsin natuke kodujuustu, esiteks mahendamiseks ja teiseks sellepärast, et ka see on üks pära, mis tuleb ära süüa. Igatahes oli väga hea (ja bulguri kopitamust ei olnud nüüd enam kohe üldse tunda).