Üritan aasta lõpus ülejääke ära süüa

Kõigepealt tegin ükspäev kananaharaguu, sest A. kanasupiteost oli nahk üle jäänud. See oli väga rammus nahk, ma uhasin raguu sisse kaks sibulat, kolm porgandit ja mõnevõrra küüslauku ja ikka oli väga rammus. Mu algne plaan oli olnud seda selle toreda seemneleivaga süüa, mida Fazer on hiljuti tegema hakanud, aga see leib on ka ise rammus, nii et muutsin plaani ära. Lisasin söömiseks hoopis tublisti (värsket) tomatit, et lahjem saaks, natuke maitsestamata jogurtit kastmeks ka, niimoodi sai paras.

*

Siis avastasin, et mul on külmkapis kolm aurutatud peeti, mis ähvardavad käest ära minna. Koorisin nad ära, loputasin üle, tahtsin kindluse mõttes läbi kuumutada – ajasin pannil oliiviõli kuumaks, peedid tükeldasin sinna sisse, natuke piparkoogivürtse peale; siis lisasin kastmeks ühte halba veini, mis on miskipärast minu juurde seisma jäänud (pärast üht pidu, mis ei olnud üldse minu juures, nii et natuke ebaõiglane, aga noh, vähemalt ma leian talle rakendust). Kui see kõik podisema läks, jõudsin selgusele, et tahan selles veinikastmes kooreta mune keeta. Mispeale hakkas ka A. teatavat huvi ilmutama, kuigi tema ei olnud näljane, seega võtsin 3 muna. Enne munade sisselöömist lisasin veel pool seapraest ülejäänud kallerdisest, et oleks puljongisem. Soola polnud siis enam vaja panna, kallerdis oli soolane küll.

Sõime nagu paksemat suppi – peedid ja leem all, muna peal, mina võtsin veel aknalaualt basiilikut kõige otsa.

Sellest tuli üks udupeen gurmeetoit, välja nägi küll pigem nagu liiklusõnnetus. Mul kripeldab küll, et ma pole õppinud kooreta mune niiviisi keetma, et kollane jääks veel vedelaks, kui valge valmis saab, aga sellise supilaadse toidu puhul oli tahke kollane isegi etem.

*

Lisaks oli mul külmkapis üks poolik kohupiimakreem, mis ähvardas samuti pahaks minna; üks “parim enne möödas” kinnine kohupiim (200 g) ja poolik (õigemini veerandine) hapukoor, mis vähemalt A. arust oli liiga vana, et seda veel kuumutamata peast süüa. Ja natuke pruuni siirupit mingist vanast ajast.

Neist tegin pehmet piparkooki (saiade-pirukate-kookide raamatu ainetel): võtsin pruuni siirupit niipalju kui oli, st natuke üle poole klaasi, täitsin ülejäänud mõõduklaasi heleda agaavisiirupiga (sest seda mul veel oli), panin kastrulisse soojenema; kui oli soojaks läinud, lisasin sinna niipalju võid, kui mul oli (mingi 50-60 grammi), natuke õli ka (sest retsept tahtis 75 g margariini, mille ma oleks kõik võiga asendanud, kui oleks olnud) ja apelsinikoore tükikesi. Jätsin jahtuma, samal ajal nühkisin 100 g suhkrut 1 munaga segamini ja lisasin sinna kõik need tarvitamist vajavad hapukoored-kohupiimad ja otsisin isekerkiva jahu (kah üks paras pära) välja. Kui siirup oli küllalt leige, et ma ei kartnud enam muna tükkiminekut, panin praeahju huugama ja segasin ka siirupi kaussi pluss umbes 300 g jahu; tainas tundus liiga kleepuv ja vedelavõitu, lisasin vähehaaval jahu ja muudkui segasin sellegi sisse, kuni tundus paras (et pehme küll, aga mitte enam nii kleepuv ja vedel, et lausa kallaks). Määrisin ahjupanni võipaberiga kokku ja puistasin kamaga üle, kühveldasin taina sinna peale ja lükkasin ahju. Küpsetasin mingi 20 minutit või natuke peale, viimases otsas keerasin kuumuse maha.

Tulemus: konsistents tuli väga meeldiv, maitse üldiselt ka, ainult jube magus. Mis on veider, sest ma panin siirupit ja suhkrut retsepti järgi ja muid asju tuli ikka rohkem kui retseptis (v.a muna – kahe asemel üks, aga hapukoort oli õige kogus ja kohupiimad juba täiesti üleplaanilised). Ilmselt on mu isiklik magusasoolikas tunduvalt väiksem. Teinekord tean, panen suhkrut ainult sümboolselt, niipalju, et oleks hea sellega muna segada.

*
Eile (esimesel jõulupühal) tuli meelde, et A. ei olnud kõike kana supi sisse pannud, vaid osa kergelt keenud kanaliha sügavkülma pannud ja enne jõululaupäeva lahti sulatanud. Me olime seda lihtsalt külmas hoidnud, õnneks polnud sellega veel midagi halba juhtunud.

Panin kogu bulguri keema (jälle üks pära). Hakkisin-praadisin 2 sibulat, lisasin kanatükid, 2 küüslauguküünt (kah hakituna), natuke marineeritud pärlsibulaid (lõikasin need pooleks või umbes nii), natuke rohelisi oliive (kah umbes pooleks); lisasin veidi ingveripulbrit, veidi kollajuurt; pigistasin sinna umbes 1 väikese apelsini tühjaks, lisasin veel veidi safranit ja siis ka natuke vett, et kastme moodi tuleks. Viimaks panin sinna ka kogu viimase seapraekallerdise, oli ka viimane aeg juba.

Selle ajaga oli bulgur valmis saanud. Seda tuli õudselt palju. Kergelt oli ta juba kopitanud, nii et esiteks hea, et ära sai tehtud, teiseks hea, et kaste oli vürtsine, see maskeeris ära. Peale puistasin hakitud piparmünti ja natuke piimanõgest, mis õuest kogemata piparmündiga kaasa tuli (väike vitamiin ikka, mis siis, et tal eriti mingit maitset ei ole).

Tänaseks (teiseks jõulupühaks) jäi tublisti bulgurit üle ja tilk seda sousti ka. Otsustasin, et teen sooja salatit, Antiookia Ismaili suvise külma salati ainetel (pooli koostisosi muidugi ei olnud, nt Ismaili ema tehtud värsketest piprateradest pastat, nii et talle ma vist pakkuda ei julgeks).

Tõin poest pisikese (kõige väiksema) purgi tomatipastat, purgi kirsstomateid omas mahlas ja ühe üllatavalt ilusa granaatõuna (ja sibulaid juurde).

Kõigepealt panin kanasousti jäägi vokkpannile soojenema ja bulguri selle sousti sisse; samal ajal hakkisin 1 väikese sibula.

Pannil olev podises, lisasin sellele tomatipasta ja kirsstomatikonservi. Lisaks 1 tl A. ema tehtud marineeritud tšillipastat ja natuke ühht vana viie pipra segu. Ajasin hoolega segamini, sai mõnusasti vürtsine, selline, mis suu õhetama võtab. Tasakaalu mõttes lisasin soola ja kui pärast segamist selgus, et vähe sai, ka natuke üht gruusia soolaga maitseainesegu (ei tea, mis seal täpsemalt sees on, sõbrad Gruusiast tõid sellise tähistamata paki, on sellised natuke mõrkjad ürdised maitsed, nagu neil seal on) ja natuke koriandripulbrit.

Keerasin tule täitsa ära ja hakkisin 1 küüslauguküüne pannile juurde, lisaks puistasin veel kuivatatud sellerit ja leeskputke.

Ajasin veel segi ja lisasin hakitud sibula. Nüüd oli toit soe, aga ei keenud sugugi. Edasi puhastasin umbes pool (suurt) granaatõuna ja
segasin ka need terakesed sinna hulka.

Sai palju punast putru.

Lõpuks tõin jälle õuest piparmünti ja hakkisin garneeringuks. Toidu kõrvale võtsin natuke kodujuustu, esiteks mahendamiseks ja teiseks sellepärast, et ka see on üks pära, mis tuleb ära süüa. Igatahes oli väga hea (ja bulguri kopitamust ei olnud nüüd enam kohe üldse tunda).

Moosi-kohupiimakook

Leiutasin ühe koogi, sest olin moosipurgi lahti teinud, aga kartsin, et ei jõua nii suurt purki enne tühjaks süüa, kui hallitama läheb. Moos oli vaarika-punasõstra. Teiseks oli kapis üks “parim enne möödas” hapukoor ja kolmandaks üks “parim enne möödas” vanillikohupiim.

Retsepti miksisin mitmest kokku – üks oli vist pisikese “Kookide” raamatu biskviitkattega mustikakoogi retsept, teine võis olla Maire Suitsu retseptiraamatust kohupiimakattega marjapirukas.

Niisiis: võtsin 100 g pehmet võid ja hõõrusin 4 spl suhkruga segi; äkitselt tuli idee ja lisasin sinna paar-kolm tl tumeda šokolaadiga pähklikreemi, mille purk meil jube aeglaselt tühjeneb (A. jaoks liiga vänge ja mina lihtsalt enamasti ei hooli šokolaadist, v.a vahel harva, kui isu tuleb ja ma terve tahvli reast ära söön). Siis läks sinna veel 1 muna, 3-4 spl hapukoort (hapukoore supilusikasse ajamine ei ole nimelt täppisteadus, ta ei ole päris vedel vedelik) ja veidi alla kahe klaasi isekerkivat jahu (samuti mingil põhjusel alla hinnatud, vbla oli pakk kortsus) ja hästi natuke soola. Tuli ilus šokolaadine mätsitav tainas.

Määrisin ahjupanni võipaberiga üle, mätsisin taina pannile (tekitades ka väikese serva), panin ahju kuumenema. Siis tühjendasin moosipurgi tainale, moosi võis olla umbes pool liitrit, kattis põhja ilusti ära.

Kloppisin tainasegamiskausis lahti 1 muna, segasin sinna juurde 1 paki (200 g) vanillikohupiima ja kogu ülejäänud hapukoore (arvatavasti umbes 100 g või veidi rohkem, sest terve pakk oli 200 g ja tainasse oli umbes pool võiveidi vähem ära läinud), lõpuks lisasin paar tl moosisuhkrut. Ajasin moosi peale laiali.

Küpsetasin algul nn keskmise kuumusega ahjus (oma ahju 180 pügalaga, mis päriselt on vist 200), varsti keerasin vähemaks; kui kõvasti lõhnama hakkas ja tainas paistis juba varsti küps olevat, aga täidis veel vedel, keerasin tagumise külje ette ja keerasin veel vähemaks, et ei kõrvetaks, aga täidis saaks taheneda. Ja lasin taheneda, päris viimases otsas keerasin kuumuse maha ja jätsin jahtuvasse ahju. Küpsetamisaeg võis olla poole tunni ringis.

Minu arust tuli väga hea kook, šokolaad ja vaarikad sobisid hästi, kohupiimasegu oli peal õrnaks tardunud ja tasakaalustas vängemaid maitseid. A. oli vähem rahul, talle ei meeldi hapud moosid ja seega oleks moos tema arust võinud seal olemata olla.

Miski koogi maitses ütles mulle, et põhi oleks veel maitsvam tulnud, kui ma oleks sinna pähkleid seganud, teinekord võib katsetada. Vbla jätan A. heameeleks lausa moosi panemata või kasutan mõnd mahedama maitsega moosi.

Vahepeal tehtud: hapukapsa…vokki?, saiavormi, praekartulit ja omletti

Hapukapsatoit inspireerus taas kord Baieri hapukapsasalatist (mis on üks soe salat), ainult et seekord ei hakanud ma midagi eraldi praadima, tegin kõike ühes vokkpannis – algul läks pannile viilutatud sibul läbisegi singikuubikutega, seejärel natuke küüslauku ja hapukapsas, hapukapsa hulka 1 tükeldatud antoonovka ja natuke aed-liivatee oksi. Lisasin veidi eilset taimeteed (peamiselt piparmünt, natuke majoraani hulgas) ja nurgakese köögiviljapuljongikuubikut. Kui tunnistasin valmiks, lisasin ka pruuni suhkrut (kohvikust kõrvale pandud torukesest). Maitses hea, aga tuleb tunnistada, et kuumutatud hapukapsas ajab mul kõhu punni.

Saiavorm sai tehtud üldiselt samal põhimõttel nagu eelmine, ainult kohupiima oli suhteliselt rohkem ja saia suhteliselt vähem. Kahjuks tähendas see, et vajus pärast küpsemist lapikumaks.

Olin ka vist liiga vähe suhkrut lisanud, esimene elamus oli pettumus. Aga siis taipasin moosi peale panna ja kohe muutus suvaline plönn heaks koogiks.
A. arust oli maitses midagi liiga vänget, vbla tundis ta piparkoogimaitseainet nii tugevasti, aga asi võib olla ikkagi väheses suhkrus ja selles, et tema ei pannud moosi peale (moosi alt oleks ka piparkoogimaitseainet vähem tunda olnud).

Praekartul oli kõige lihtsam söök, tegin peamiselt sellepärast, et A. oli verivorsti toonud – viilutasin-praadisin endale 1 sibula, 3 kartulit ja kui need olid peaaegu valmis, lisasin pannile 2 verivorsti. Jäin üldiselt rahule.

Täna meenus, et olin leivapealseks mitu-mitu päeva tagasi ühe poeseenesalati toonud, kartsin, et viimane ots läheb pahaks; nii et kloppisin 2 muna lahti, lisasin umbes 1 spl kreeka jogurtit ja kogu seenesalatijäägi (soolaseened, hapukoor, sibul), samal ajal pann kuumenes; ja siis valasin segu pannile ja praadisin madalal kuumusel omletiks. Sõin koos tükeldatud tomatiga, väga maitsev tuli.

Veel üks leiva-kohupiima-õunavorm

Võtsin eelmisest vormist õppust.
Kõigepealt määrisin ahjupanni võipaberiga üle ja pudistasin sinna mitu viilu üleläinud tähtajaga musta leiba. Siis tuli hea mõte, puistasin kogu selle pudi kaussi, viskasin juurde 1 kuhjaga spl võid ja ajasin segamini (noa ja kätega). Selle pudi panin ahjupanni tagasi, piserdasin ka tiba õli peale. Ahi kuumenema.

Tükeldasin samasse kaussi mingi kolm antoonovkat, sellest sai suur hunnik.

Poole õunatükeldamise peal panin leivapudiga panni juba ahju, et põhi krõbedam saaks.

Õunad tükeldatud, võtsin panni välja, et kõrbema ei läheks.

Segasin õunte hulka veidi rosinaid, kaneeli, ingverit ja natuke suhkrut (palju pole vaja, isegi antoonovkad on tänavu magusad). Ja pannile leiva otsa.

Siis segasin samas kausis kolmveerand pakki (200 g pakist) ricotta‘t, paki jällegi säilivustähtaja ületanud vanillikohupiima ja 1 muna, lisasin 1 tl moosisuhkrut ja ajasin selle segu õunte peale laiali. Vähevõitu sai, oleks võinud rohkemgi kohupiima panna.

Igatahes panin selle nüüd ahju ja keerasin kuumust vähemaks, lasin küpseda.

Sai parem kui eelmine: kohupiim oli õrnem, põhi krõbedam. Ainult et jah, kohupiima oleks võinud rohkem olla.

Võimalik ka, et samamoodi saaks teha ilma kohupiimata vormi ja siis pärast süües vahukoort peale panna.

Õunavorm ja paar peedisalatit

Kui ma just väljas pole söönud või mingit A. organiseeritud poolfabrikaati v purgisuppi, olen peamiselt söönud peedisalateid, sest A. küpsetas ahjus 3 peeti.

Esimesest tegin sellise salati, et maitsestasin peeti garam masala ja tilgakese palsamiäädikaga, praadisin kergelt ühe suvikõrvitsa tükke ja lisasin kaussi, lisasin ka 1 mozzarella tükid; praadisin ka musta leiva pudi, koriandriseemneid, köömneid, päevalilleseemneid ja küüslauku ja hästi natuke suitsuvorsti (üks kappi jäänud viimane jupike) – seda krõbuskindust võtsime eraldi juurde. Oliiviõli veel kastmeks juurde. Üldiselt hea; mozzarella oleks võinud ehk eraldi juurde võtta, mitte sisse segada.

Järgmise tegin õuna, hapukapsa ja roheliste hernestega, samuti praetud krõbuskitega. Hapukoore, veidikese hapupiima ja majoneesiga. See osutus vähem heaks – kas hapukapsas oli kuidagi liiga hapu või on mul praegu väiksem hapusoolikas, aga ära me ta sõime.

Kolmanda tegin jälle õuna ja roheliste hernestega, riivitud kõva juustu ning samuti leiva- jne-krõbuskitega (v.a vorst); pool mozzarella‘t lõikusin taldrikus juurde (olles eelmisest mozzarella-variandist õppust võtnud). See tuli vist kõige parem. Maitseks jälle garam masalat ja mingisugust vahemerelist ürdisegu (seal oli kindlasti piparrohtu, tüümianit ja vbla salveid ka).

Mozzarella‘t oli küll vähevõitu, ta sai poole söömise peal otsa, edasi võtsin juurde heeringat.

*

Õunavorm: miksisin mitut eri “Õunaraamatu” retsepti.

Mul oli 50% allahindlusega (sest “parim enne” möödas) musta seemneleiba, mitu pakki samal põhjusel allahinnatud magusat kohupiima, ühed samal põhjusel alla hinnatud kuivatatud aprikoosid, üks poolik “parim enne” möödas koorejogurt leiva ja kaneeliga ja üks poolik maitsestamata kohupiima pakk, millest arvasin, et võiks ära teha. Õunu on nagunii navaalom

Vooderdasin ahjupanni leivatükikestega (osa viitsisin võiga kokku määrida, lõpuks lõin käega ja piserdasin veidi õli neile peale); siis tükeldasin 4 antoonovkat (terve salatikausitäis sai) ja nende vahele peotäie kuivatatud aprikoose, kallasin leiva otsa, ajasin ühtlaseks ja vajutasin peale, et sinna vormi üldse veel midagi mahuks; puistasin veidi pruuni suhkrut ja kaneeli peale.

Panin praeahju kuumenema.

Kausis segasin 1 paki vanillikohupiima, 1 paki rosinakohupiima, pool pakki maitsestamata kohupiima, pool pooleliitrise purgi täit leivajogurtit ja kaks muna. Natuke rosinaid kallasin juurde ja lisasin veel paar tl speltajahu ja paar tl moosisuhkrut. Ajasin segi, valasin õunte peale, ajasin laiali; minu suureks üllatuseks ei hakanud kuskilt üle äärte valguma. Puistasin päevalilleseemneid peale.

Küpsetasin suhteliselt madalal kuumusel, alguses enam-vähem ahju keskel; üks 25-30 minuti pärast tõstsin veidi kõrgemale siinile, et päevalilleseemned pruunimaks läheksid.

Üldiselt tuli hea; soojalt oli hea hapukoore ja meega, külmalt polnud hapukoort vaja. Kuigi vormi tuli mahult palju, paistab ta ahjupannist üllatava kiirusega kaduvat.

Ainult et jahu oleks võinud ehk üldse panemata jätta, kui mul nagunii leib koostises oli. Oleks järsku mahlasem tulnud ja kihid omavahel rohkem ära sidunud.

Paar õunakooki

Esiteks tahtsin ükspäev jälle õunaskoone teha, aga panin kogemata liiga palju vedelikku (hapukoort ei olnud, asendasin osa koorejogurtiga, nähtavasti oli see ikkagi vedelam või panin kogemata liiga palju), välja kukkus kook, aga osutus menukaks.

2 kl (isekerkivat) jahu ja natuke piparkoogimaitseainet pluss veel lisaannus muskaatpähklit, umbes 1 kl hapukoore-koorejogurti segu, 1 suur antoonovka (pisikesteks viilukesteks lõigatuna), umbes pool kl suhkrut, 1 muna.

Teine kook – inspireerusin baieri õunakoogi retseptist (leedukate Kööginurga ajakirjast), kus muretainapõhjale käis kirsimoos, sinna peale toorjuustu-munasegu ja sinna otsa õunaviilud, kõige otsa mandlilaastud. Mul oli vaarikamoosi pära. Tegin muretaina (1 2/3 kl (isekerkivat) jahu, 4 spl suhkrut, 125 g võid, natuke soola) oma tavalisel laisal purukoogi moel (ehk ei hakka tainast palliks sõtkuma, vaid hakin, seejärel näpin segamini ja puistan veel puru-olekus pannile ja litsun siis vastu panni), see oli ses mõttes halb mõte, et moos ei tahtnud sellise puruse põhja peal üldse laiali minna ja läks hoopis koos puruga klimpi. Mäkerdasin nii ühtlaselt kui õnnestus ja panin koos panniga külmkappi.

Tõin õuest 5 antoonovkat (retsept ütles, et 5 õuna) ja puhastasin ära.

Seejärel samas kausis täidis – täidiseks läks 1 poolik pakk maitsestamata kohupiima, 1 poolik pakk vanilliga kohupiima (A. oli ostnud ja pooleli jätnud), 2 tervet pakki Otto ricottat ja üks 200g pakk “parim enne möödas” vahukoort, mille kõik ma ajasin umbes poole klaasi suhkruga segamini, seejärel kloppisin ükshaaval sisse kaks muna. Lõpuks tuli pähe veel natuke moosisuhkrut lisada, et see aitaks kalgenduda.

Panin praeahju soojenema.

Valasin selle muretaina otsa ja tükeldasin seejärel õunu. Kuskil neljanda õuna poole peal oli selge, et neid tükke on nii palju, et vaevu mahuvad ära, nii et ma enam ei tükeldanud, segasin olemasolevad tükid paari spl pruuni suhkruga ja sortsu piparkoogimaitseainega, sest kaneel oli otsas. Ja mandlilaaste polnud mul nagunii, mõtlesin vahepeal, kas panna mandlijahu, aga lõin lõpuks käega, läks niisama ahju.

Retsept nõudis 180 Celsiuse kraadi juures küpsetamist tund aega; ma lasin ainult alguses nii 10-15 minutit oma ahju 180 pügala juures olla, siis keerasin kuumust vähemaks, aga ikkagi küpses ta esiteks juba üsna viimase piiri peal pruuniks ammu enne tundi ja teiseks oli ta selle ajaga põhjast natuke liiga tumedaks läinud.

Mida meelde jätta?
1. See Eesti pehme lahja ricotta töötab toorjuustuga retseptis väga hästi – täidis oli õrn ja mahlane.
2. Kui tahan põhja peale moosi määrida, tuleb korralik ühes tükis põhi teha, mitte puru. Või panna märksa rohkem moosi, nii et teda ei peaks määrima, vaid voolaks puhtalt oma rohkusest ise laiali. Praegu ei saanud ma küll aru, et moos üldse mingi erilise efekti annaks, nii et minu poolest võiks ka ilma moosita teha. Vbla kirsimoos annaks rohkem kui vaarikamoos, aga kahtlen.
3. Küpsetama pean selle ahjuga oma tavalise loogika järgi: kui retsept ütleb 180, siis hakatuseks 160 ja pärast keerata maha.
4. Piparkoogimaitseainet peab ettevaatlikumalt panema kui kaneeli, pisut vänge sai.

Kabatšoki-kartuli-panniroog ja kuumad kohupiimasaiad

Poes jäi ette lihaveisehakkliha allahindlus, haarasin poolekilose paki kaasa. See andis kohe idee, mis toitu teha ülejäänud kabatšokipoolikust. Tegin jälle sealt Vahemeremaade kokaraamatust, kus on üldse palju häid retsepte, üks paremaid kokaraamatuoste omal ajal.

Selle retsepti hea omadus on see, et kui üks komponent praeb, siis saab teist hakkida, rütm klapib täpselt.

Nii et: hakkisin sibulat (oleks pidanud olema terve sibul, mul oli poolik) ja 2 jämedat küünt küüslauku, kuni pann soojenes. Panin sibula-küüslaugu oliiviõliga praadima, ise pesin kaks kartulit ära ja hakkasin otsast koorima.

Kui esimene kartul oli kooritud, oli sibul-küüslauk juba üsna värvi võtnud, pudistasin pannile umbes pool pakki (250 g) hakkliha ja segasin natuke, et liha jääks rohkem vastu panni kui sibul-küüslauk. Koorisin edasi ja tükeldasin kartuli ära.

Keerasin lihakämbud panni peal ringi, tõin pooliku suvikõrvitsa ja lõikasin paksudeks viiludeks.

Selle aja peale oli liha kahvatumaks tõmmanud, aga mitte veel pruunistunud. Lükkasin kartulitükid lihale otsa, aga ei seganud.

Hakkasin otsast kabatšokiviile kuubikuteks lõikama – õigemini, algul pulkadeks, siis võtsin selle seesmise švammi ära ja siis oligi muist tükke juba kuubikud, ainult servmised pulgad pidi veel peenemaks lõikama.

Kuskil teise viilu tükeldamise peal segasin kartulid lihaga ära, lisasin panniolevale kaneeli, musta pipart ja soola.

Kui kabatšokk oli kuubikuteks, viskasin need pannile. Tõin õuest väikese peotäie seda taime, millest ma arvan, et ta on lehtseller (retsept tahtis peterselli, aga seda mul pole, kui see õues kasvav taim just selleri nägu ja tegu petersell ei ole), ja hakkisin ära.

Nüüd tuli meelde lisada pannile ka see riivitud porgand, mille A. mulle eile jättis ja mida ma olin niisama näpu vahelt snäkiks söönud, aga osa oli ikka veel järel. Segasin kõike seda, mis pannil oli.

Jätsin kaane alla hauduma. Ma olin poest kaasa haaranud ühe eilse, seega allahinnatud rosinasaia (45 senti päts), et mingeid kuumi magusaid saiu teha. Et aega parajaks teha, lõikasin sellest niipalju viile, kuipalju ahjupanni põhja mahtus, määrisin need võiga; panin praeahju sooja; segasin pool pakki kohupiima paari lörtsu hapukoorega, lisasin 3 tl suhkrut, segasin, mökerdasin saiade peale; kohupiima peale lõikusin pirni- ja õunaviile (osa saiu ainult õuntega, osa pirnidega, osa mõlemaga, et pärast võrrelda, kuidas kõige parem on). Puistasin ühest kohvikus taskupistetud suhkrutorust suhkrut otse õunte-pirnide peale suhkrut ja lükkasin ahju.

Selleks ajaks oli pannitoit põhimõtteliselt valmis haudunud, jäi üle ainult munad peale lüüa: kolm muna (retsept nõudis nelja, aga ma mõtlesin, et kui ka A. tahab seda süüa, siis ma parem munadega üle ei pinguta), segasin koos munadega ka selleri kõvemad osad (varrejupid) sisse, keerasin pannil kuumuse alt ära ja lasin munal jääksoojuses hüübida, ikka vahetevahel segades.

Lõpuks puistasin ka ülejäänud selleri peale ja võtsin süüa. Saiadel keerasin kuumuse ära ja jätsin ahju sooja.

See toit oli toitev, nagu ta alati on; kõrvale jõin odavat valget itaalia pakiveini, sest nii rammusa toidu juurde tundus sellist haput jooki vaja minevat; kahjuks oli ta natuke liiga ühemõtteliselt happeline, mingi riesling vms keskeurooplane oleks arvatavasti paremini sobinud. Aga noh, ega viga ka ei olnud.

Kohupiimasaiad tulid üldiselt head, alt ja külgedelt krõbedad, seest pehmed. Õuntega olid minu arust paremad kui pirnidega, vaatame, mis A. ütleb. Mulle tundub nüüd, et kui pirniga kuuma võileiba teha, siis pigem mingi soolase juustuga: magusa saia peal jääb pirn juba liiga läägeks.