Rabarberi-kohupiima-hapupiimakook

Tegin pmst selle mustsõstrakoogi retsepti järgi, aga ei viitsinud muna lahutada.

Kõigepealt ahi sooja (180 märgi peale).

Põhja: 1 muna; poolteist klaasi jahu (osa oli spelta-, osa tavaline valge nisujahu, 550), millesse segasin umbes veerand tl soodat; pool kl suhkrut; klaasitäis kefiiri-õli segu (täitsin veidi üle poole kl kefiiriga, edasi õliga, segama tglt ei hakanud).

Segasin ära, panin ahju, keerasin näidu 160 peale.

Kate: 1 suur jäme rabarberivars õhukesteks tükkideks (varre enda lõikasin pikuti lõhki, vist viieks); umbes pool kl moosisuhkrut ja umbes 2 tl tärklist; veidi kaneeli ja see kõik segamini. Seejärel kloppisin 2 muna lahti, valasin sinna otsa; lisasin pakikohupiima ja umbes pool klaasi kefiiri, segasin kõik ära. Viimasel hetkel lisasin veidi roosisiirupit ka (alla 1 tl).

Sellega oli veel see naljakas lugu, et üks pikutine rabarbeririba ununes alguses välja; hakkisin selle välgukiirusel tükkideks, võtsin koogi korraks ahjust välja, loopisin rabarberitükid kõige peale ja puistasin hästi natukese suhkruga üle. Ahju tagasi.

Nii põhja kui ka kattega koogi küpsetamise ajal pöörasin poole pealt koogi tagumise külje ettepoole, sest ahi võtab tagant kõvemini.

Tulemus: põhi sai veidi liiga tume, päris kõrbema ei läinud, aga oleks võinud õrnem olla. Tähendab, oleks pidanud pärast katte lisamist panema kõrgemale siinile, kuna põhi oli selleks ajaks ju küps.

Jahtunult oli minu arust parem kui soojalt. A. ei teinud vahet.

Selle koogiga juhtus mul veel selline esimese maailma probleem, et süües taipasin äkki, et kõrvale sobiks jube hästi see odav Pineau de Charentes, mida kõrvalpoes müüakse, aga pood oli juba kinni. Ja järgmisel päeval, kui ma poodi läksin, olid neil parajasti riiulite ringitõstmine pooleli ja see vein polnud veel riiulis, vaid kuskil tont teab kus!

Ongi hea, jääb ainult üle kodanlasest aadlimehe kombel head nägu teha, nii jääb mulle raha alles, ega mul teda praegu ülearu pole nagunii.

Advertisements

Üks kiirtort, paar salatit, makaronitoit toorjuustu ja suitsukalaga; ja halva poeborši päästmine

Poebiskviidist tort: allah. šokolaadibiskviit, immutasin kihiti kõigepealt jahtunud kohviga, kui see otsa sai, siis jahtunud taimeteega, vahele läks kõigepealt kakaokohupiima, seejärel vaarikamoosi ja puhast kohupiimapastat, siis jälle kakaokohupiima, siis jälle moosi ja pastat, lõpuks peale kohupiimapastat, mille otsa pudistasin ülejäänud koogipuru ja kaapisin šokolaadilaastukesi. Välimus oli ikka kuidagi plönn. A. arust oli ilus ja ilmselt ka hea, sest ta sõi selle peaaegu kõik ise ära; minu jaoks oli liiga magus (hoolimata sellest, et osa kohupiima oli maitsestamata), sõin kolme päeva peale ainult 2 tükki.

*

Siis tegin kalasalatit: 2 väikest aurutatud peeti, 2 skumbriafileed (lätlased on nüüd sellist toodet hakanud pakkuma, jälle allahindlusletist leidsin, kusjuures “parim enne” polnud lähedalgi), hästi natuke hakitud sibulat, 2 väikest hakitud õuna ja natuke Ep. jäetud läätsespagette (enne keetmist katki murtud). Maitseks veidi kappareid. Kastmeks läks mädarõigast, veidi majoneesi, veidi kefiiri. Tuli päris maitsev, vbla liigagi, ma liialdasin ja sõin kõhu liiga punni.

*

Viimase skumbriafileega täiendasin makarone. Tähendab, keetsin mingeid lühikese toru kujulisi makarone (olid nad nüüd penne või hoopis maccheroni nimega, igatahes sellised umbes 3-4 cm pikkused, mitte kõige peenemad tugevad torud, mida on hea kastmega segada), samal ajal hautasin pannil natukese võiga (see oli kuivatatud tomatitega või!) porrulaugu- ja porgandiviilakaid (ühe porrulaugu hele osa, 2 väikest porgandit), lisasin hautisele veidi soola ja veidi sidrunimahla; kui makaronid valmis said, kurnasin nad ära, aga mitte liiga hoolikalt; valasin nad koos viimase potti jäänud keeduveesortsuga pannile gemüüse sekka ja siis lisasin paar-kolm supilusikatäit toorjuustu (st koguse, mis oli toorjuustupotsiku põhja peale jäänud) ja segasin ära, kuni see juust moodustas sousti. Maitseks kraapisin muskaatpähklit juurde. Taldriku peal lisasime skumbriat. Üldiselt oli väga mõnus toit, A. oli samuti rahul, aga ma ise leidsin, et sidrunimahla oleks võinud alles koos toorjuustuga lisada, siis oleks ühtlasemalt maitsestunud (praegu olid porgandid saanud tugevalt sidrunimaitseliseks, aga soust ise vähem).

*

Millalgi vahepeal oli üks päev, kus me mõtlesime, et teeks purgisuppi (borši), aga see ei maitsenud kuigi hästi, oli rasvane ja ajas iiveldama ja supipära jäi üle. Järgmisel päeval tegin seetõttu jälle hapukapsa-peedisalatit (2 aurutatud poepeeti, paar peotäit hapukapsast, poolteist väikest õuna, natuke makaronitoidu sisse panemata jäänud porrulauku, kastmeks veidi kefiiri, veidi majoneesi, maitseks veidi köömneid), mille kõrvale praadisin veidi peekonit ja sepikutükke.

See tegi olemise paremaks, nii et ma julgesin järgmisel päeval külmas seisnud boršipärale läheneda. Ega muud olnudki, kui et õngitsesin hangunud rasvatükke niipalju välja, kui sain (ja viskasin ära – see ei olnud üldse hea rasv, kippus suulakke kinni jääma), tühjendasin kastrulisse supile lisaks purgitäie konservtomateid; lisasin maitseks aed-liivateed ja basiilikut. Kuni see soojenes, avasin hoolikalt viimased vutimunad – novembris munetud, otse söögi sisse ei julgenud panna. Kompostinõu kohal tegin koore katki, piilusin ja vastavalt vaatepildile läks muna komposti või kaussi. Osa mune oli… mitte isegi mädad, vaid kõvaks kuivanud, need viskasin ära; aga viis munakest olid korras. Endale meelespidamiseks: tegelikult teeb headel ja halbadel vutimunadel ka näo järgi vahet – kõik head munad olid ilusad läikivad, ärakuivanud munad olid tuhmid. Ma arvan, et neil oli koor natuke kannatada saanud, seepärast nad ära kuivasidki.

No ja need väljavalitud munad valasin siis kausist ettevaatlikult supi sisse, kui see keema läks. Ja päris lõpus lisasin umbes 2 tlika tabascot ja jahvatasin musta pipart peale. Niiviisi pikendatud ja täiendatud kehvast poeboršist sai kokkkuvõttes igavesti maitsev supp (kuigi kahtlustan, et kui ma oleks lihtsalt tomatikastet maitsestanud ja sinna mune lisanud, oleks hea toit tulnud ka ilma boršikomponendita).

Pärast pühi

Kähku, enne kui ära ununeb.

Ühel päeval, mil A. lõpetas mingeid ärasöömist vajavaid poolfabrikaate, tegin mina endale kiirsöögiks salatit sellest, mida oli: küpsepeet, pool avokaadot, toores hapukapsas ja natuke sprotte. Natuke mädarõigast ka. Mitte midagi erilist, aga ajas asja ära. (Toores hapukapsas millegi muuga paistab olevat talvel põhiasi, mida ma söön, kui mõelda ei viitsi. Just nagu suvel suvikõrvits ja tomatid.)

Siis otsustas A., et tahab kapsast hakklihaga ja tegi selle praktiliselt ise valmis (ma oletan, et ta hautas hakkliha, sibulat ja riivporgandit poti põhjas, siis lisas hakitud kapsa ja natuke vett, aga ise ma protsessi ei näinud). Minu osaks jäi koju jõudes maitsestamine ja kartulikeetmine. Maitseks panin köömneid ja koriandrit, provanssaali ürdisegu ja igaks juhuks natuke basiilikut ja punet juurde, juhuks kui nende kontsentratsioon seal segus on liiga väike. Pärast tundus, et midagi on veel puudu; pärast majoraani lisamist läks paika.

Ühel päeval olin mina jälle näljane ja tahtsin midagi kiiret; A. küpsepeete oli alles, ma tükeldasin ühe peedi, lisasin sinna aastavahetuse murulaugupotist viimase murulaugu, veidi pohlamoosi ja fetat; segamise ajaks panin praadima poest toodud allah. suitsuliha (nimi oli abasink), musta leiva tükikesi ja päevalilleseemneid, pärast keerasin need taldrikus ülejäänud salati otsa. Imeline.

Eile olin ise päev otsa ära, A. küpsetas ammuilma sügavkülmas olnud kanakoivad-tiivad ära, maitsestades neid tandoori masalaga. Mina sel päeval enam sooja süüa ei tahtnud, tiivad jäid tänaseks üle, sõin nad hapukapsa-õunasalatiga ära. Salati peale panin natuke majoneesi ja siputasin sedasama tandoori masalat. Sobis hästi kokku.

Muidu olen söönud hulgem mädarõika-krabipulga- ja mädarõika-sprotivõileibu (röstsepiku peal, kui täpne olla, mu eriline uus lemmik on mingi tatrajahust ja kanepiseemnetega tasku v pehmik vms – see ei ole vist röstimiseks mõeldud, aga just röstitult on väga hea) ja vahepeal magustoiduks seesama röstsepik maitsestamata kohupiima ja moosiga. Maitsestamata kohupiim moosi või rosinatega on nii hea, et ma peaaaegu ei mõista, miks keegi üldse mingeid valmismaitsestatud kohupiimu ostab. V.a kakao oma. Sellel on teatav mõte olemas.

Siirupit ja sürriSalatit ja torti

Ühel päeval olid kohalikud spargelkapsad müügile ilmunud, ostsin ühe koju, olgugi hirmus jämeda varrega. Õigesti tegin, jäme vars andis pärast koorimist väga maitsvaid palu.

Panin ühe potiga vee natukese soolaga tulele, kui keema läks, brokolitükid sisse, umbes kohe keerasin tule ära ja jätsin jääksoojusega pehmenema. Panin teise potiga makaronivee keema (penne), kui keema läks, makakad sisse; keemise ajal kurnasin brokoli ära ja panin salatikaussi. Tõin õuest leeskputke ja tilli, hakkisin peeneks, valasin brokoli otsa. Segasin pisikeses kausis kokku 3 spl õli, 1 spl heledat veiniäädikat ja natuke soola ja pipart, valasin salatikaussi, et las gemüüse maitsestub. Siis said ka makaronid valmis, kurnasin ära, valasin ülejäänule otsa ja tühjendasin sinna paki Saaremaa kõva juustu laastusid.

Sõin tomatiga, mida ma salatikaussi ei seganud, vaid lisasin alles taldrikule, et salat paremini seisaks. A. sõi järgmisel päeval samamoodi ja oli rahul – tõtt-öelda minu üllatuseks, sest ma olin arvanud, et ta on pettunud, et salatis on nii vähe komponente, aga lihtsalt juurdepanemise pärast ei tahtnud ka midagi juurde panna.

Vahepeal olin poest toonud ühe valmisbiskviidi, “parim enne” möödas. Ja tõin õuest marju (vaarikaid, musti ja punaseid sõstraid) ja pesin ära. Biskviidiga hakkas kiire, ta ähvardas hallitama minna, õieti juba alumisele küljele olid pisikesed täpid tekkinud. Lõikasin mingi sentimeetri maha ja nuusutasin – ülejäänud osa tundus puhas olevat. Nüüd lõikasin ülejäänu lapiti pooleks (st kaheks kettaks), niisutasin alumist poolt apelsinimahlaga; segasin kausis paki kohupiima natukese suhkru ja natukese vahustamata vahukoorega ja mätsisin oma koogikihi peale; otsa pudistasin lödimad marjad. Teine biskviidikiht peale; selle niisutamisvedeliku saamiseks loputasin kohupiimakaussi apelsinimahlaga, et hea kraam raisku ei läheks, väga maitsev vedelik tuli. Ülejäänud vahukoore (st selle osa 200 ml pakist, mis ei olnud kohupiima sisse läinud) vahustasin 4 tl suhkruga ära – see on magusam kui mul tavaliselt, aga ma arvestasin sellega, et sõstrad on hapud. No ja siis mätsisin koore koogi peale laiali ning pudistasin enne väljaselekteeritud ilusamad marjad peale.

Lasin natuke seista, sest kohe ei olnud isu, pärast sõin, väga hea tuli. A. kiitis ka.

Tänaseks keetis A. kartuleid ja oli heeringat toonud, nii et sedapuhku sõime seda – A. sõi heeringat-kartulit hapukoore ja sibulaga; mina lehtsalati ja skyriga (hapukoor tundub praeguse kuumusega liiga tummine). Ja torti oli veel ka järel.

Jooginipp: trennist tulles meenutasin üht head jooki, mida ma kunagi Ungaris ühes Türgi söögikohas olin saanud ja tegin ise midagi sarnast: lahustasin natukeses vees veidi soola (selle parajaks tempimisega läks natuke aega, ikka maitse järgi), kokku sai seda umbes pool klaasi; valasin sinna otsa teise poole klaasitäit skyri ja segasin. Imeline. Kuuma ilmaga parim. Imelik, et ma vahepeal selle ära olin unustanud – kunagi tegin sellest veel oma edasiarenduse, nimelt ei pannud lihtsalt soolvett, vaid head hapukurgivedelikku.

————————————————————————
PS: A: tegi oma varaseks lõunaks makarone ja sõi mingite poekotlettidega, makarone jättis mulle üle. Päeval mina ei tahtnud, aga õhtul haarasin poest veel ühe spargelkapsa kaasa, tükeldasin ja keetsin samamoodi nagu eelmise, keetmise ajal riivisin üht külmkapis leidunud juustukontsu, mis lasi end äärmiselt viisakalt riivida, kuigi oli juba mitu kuud vana. Kui kapsatükid olid enam-vähem valmis (ja ma olin juba paar minutit varem kuumuse ära keeranud), valasin samasse keeduvette külmad makaronid, et nad üksteise küljest lahti tuleks. Ja siis kurnasin koos ära, valasin peale viimased tilgad oliiviõli, pikendasin kuivatatud tomatite pealt ülejäänud õliga, sortsasin heledat veiniäädikat; hakkisin tilli ja leeskputke ning segasin ära. Seda tuli päris palju, A.-l ärkas uuesti isu ja ta võttis endale seda segu ning pudistas juustu peale – nagu näha, võttis tema seda lihtsalt sooja makaronitoiduna. Ma läksin siis sama rada ja tõtt-öelda maitses niiviisi soojalt veel pareminigi.

Sünnipäeva ja järelnähtude ajal

Nii-nii, speak, memory!

Kõigepealt tegin enne pidu niisama enda meeleheaks suvalise väikese koogi: umbes 75 g võist, umbes kolmveerandist klaasist jahust ja paarist spl suhkrust puru, ahjupannile ja küpsema; 1 jämeda rabarberivarre tükid, mille segasin (samas kausis, kus enne olin puru teinud) natukese suhkru, 1 tl jahu ja kohupiimapäraga – poolküpsenud puru otsa (ja jälle ahju, kuumust nüüd juba natuke maha); kõige ülemiseks kihiks kloppisin lahti 3 muna ja hapukoorepära (pluss 3 dessertlusikatäit suhkrut ja teist sama palju jahu) ning valasin selle löga poolküpsenud rabarberi otsa. No ja ahju, kuni pealt pruunikaks tõmbus. A. imestas, et ei olegi liiga hapu, kuigi rabarberiga.

*

Peo jaoks – nuudli-feta-tomati-oliivisalat kapparite, küüslaugu ja basiilikupudiga (neist pisikestest niitnuudlitest, mis hästi ruttu keevad); redise-suitsukala-munasalat rohelise sibulaga. Kala oli seekord heik, väga lihtne puhastada; kogused: 2 kala, 5 muna (või oli 6?), 2 punti rediseid, paar vart rohelist sibulat;

näksimiseks lihtsalt juustu ja oliive (kaubamajas olid sama kuupäevaga oliivid 90 % alla hinnatud, kujuta pilti) ja värsket ciabatta‘t;

magustoiduks tegin sellist kreemi, et keetsin midagi rabarberimoosi taolist ja segasin sellega paki agar-agarit (avastasin viimasel hetkel, et želatiini ei ole, aga agarit on); ajasin veidi alla poole liitri vahukoort paari spl moosisuhkruga vahtu (alla poole liitri, sest osa panin koorekohvi joojate tarvis kõrvale), segasin kahe potsiku Nopri kohupiimaga, rabarberimoosiga ja roosisiirupiga, mis mulle kunagi Rumeeniast või kuskilt toodi. Ja viisin tahenema. Tulemus oligi pigem kreem kui tarretis. Suur kausitäis söödi enam-vähem lagedaks.

Järgmisel päeval käis veel natuke külalisi, kalasalati tegin nagu ennegi, eelroaks serveerisin arbuusi ja Saida valget juustu, magusaks tõi ema vormisaia.

*

Ja siis tuli vahepeal mingi külmetushaigus, nii et ma ei tahtnud üldse midagi süüa; esimene asi, mis ma üle tüki aja tegin: keetsin kartulit, korjasin võilillelehti ja tegin võililledest (natuke aega kergelt soolases vees leotatud kujul), naadist, muru- ja karulaugust, kurgist, poolikust sibulast, ühest keedumunast ja viimasest heeringatükist salati – sellesama heeringa õliga, hapukoore ja tilga rjaženkaga. See oli üks väheseid asju, mis mul kuidagigi isutas.

Samuti tegin jääkide ärakasutamiseks rabarberikoogi, sest mul oli üks vahukoorepotsik (350 ml) hapukooreks läinud pluss üks vanavõitu kefiiripära: tükeldasin 1 suure ja 1 väiksema varre rabarberit, valasin kaussi sinna otsa veidi üle klaasi suhkrut ja 1,5 klaasi jahu; siis tuli meelde soodat panna, läks 1,5 tl; siis panin ahju tööle; lajatasin tainakaussi kuivade asjade otsa potsiku seda isetekkelist hapukoort ja hapupiimapära ja kuna tundus vedel, siis natuke kaerakliisid ja maitseaineks purustasin veidi kuivatatud kibuvitsaõisi; ja kuna tundus veidi liiga soodane, siis ka tibake sidrunhapet; siis tuli ette ka muna lisada, kloppisin 2 tükki lahti ja lisasin ja segasin; ja siis oligi ahi valmis, tõmbasin ahjupanni kähku võipaberiga üle, tainas pannile ja kogu kupatus ahju; kohe alguses keerasin kuumust vähemaks ja edasi filmi vaadates käisin iga natukese aja tagant vaatamas ja keerasin kuumust veel vähemaks, kuni kook lõi selgelt seinte küljest lahti.

Mulle maitses eelmine kook rohkem (sest oli hapukam), A.-le täpselt samal põhjusel nüüdne kook.

*
Vahepeal käisin Rakveres, pärast tegime jälle kartulite kõrvale heeringasalatit – muna, heeringas, sibul, palju õuest toodud rohelisi liblesid, lisaks kurki ja tomatit.

Järgmisel päeval oli A. selleks ajaks, kui ma üles tõusin, endale tatraputru teinud ja osa tatart mulle üle jätnud. Sellest tegin õhtul uuesti heeringasalatit – nagu eelmise, ainult et kartuli asemel oli tatar. Ja natuke lisasin ka marineeritud kurki, sest see tundus sobivat. Aga hästi natuke, sest marinaad oli päris kõva äädikaga.

*

Siis lahendasime ära mulle kingiks toodud ananassi: tõin poest natuke sealihaguljašši (240 g ringis) – sealiha? guljašš? o tempora!, tükeldasin kaks sibulat, hakkisin 4 küüslauguküünt ja jupikese ingverit. Selle peale ilmus A., kes küsis, mida on veel hakkida – mispeale ma andsin talle tükeldada ananassi (see oli väga hea mahlane ananass ja ma oleks teda rohkemgi niisama söönud, aga ma juba tean, et kui ma liialdan, hakkab ananass hoopis mind sööma) ja ise võtsin 2 väikesel kurgil seemned välja ja tükeldasin ära; ning lõikusin 2 kahvatu välimusega (ja seetõttu odavat) tomatit tükkideks.

Kuskil selles tükeldamisfaasis panime ka riisi keema, väga primitiivselt, lihtsalt külma veega. Edasise ananassiroa praadimise kõrvalt kontrollisime seda aeg-ajalt, kuni ta oli valmis.

Praadimine käis nii: panin pannile juustuga tšillide pealt üle jäänud õli, hautasin seal sees veidi aega küüslauku, siis lisasin liha, kui see oli igast küljest kahvatu, ka sibula; praadisin neid natuke aega, siis lisasin paar spl Tai kalakastet, ananassi, kurgi ja tomati ja segasin ja jahvatasin musta pipart peale; retsept nägi ette ka suhkrut ja vajadusel natuke vett, aga mul oli üks mangokonserv lahti ja ma võtsin suhkru ja vee asemel hoopis selle siirupit; siis tuli meelde lõikuda sinna ka 1 väike tšilli. Lõpuks tõin õuest leeskputke, hakkisin ära ja lisasin toidule.

Tuli üks toredasti vürtsine toit; kalakastmest oli minu arust soolasuse jaoks vähe ja ma lisasin süües soola. Liha oleks võinud õrnem olla, vbla oli liiga taine, aga võib-olla olin ma selle praadimisel liiga kärsitu ja sonkisin liiga palju, nii et lihatükid ei saanud korralikku koorikut peale võtta ja mahlad läksid välja. A. ei pidanud seda eriliseks probleemiks.

Seda toitu jagus kaheks päevaks.

Vahepeal oli jälle kanatoitude nädal

… sest A. tõi jälle terve kana. Kõigepealt mäkerdas ta koivad-tiivad millegagi kokku ja praadis; filee lõikas küljest ära ja pani sügavkülma, karkassi koos külgejäänud lihaga lihtsalt külma.

Järgmiseks tegime suppi peaaegu sama menetlusega nagu eelmine kord: tähendab, A. tegeles vahu korjamise ja esialgse kurnamisega (mulle meeldib väga selline menetlus, kus mina seda tegema ei pea) ning tükeldas juurvilju.

Mina tegin ülejäänu – nokkisin kergelt keenud karkassi küljest liha ja panin tallele, panin kondid uuesti koos maitseainetega – jälle loorber, pipar, vürts, ingver, apteegitill, koriander – ja ühe nässakaks läinud porgandi ja pooliku sibulaga keema. Keetsime jube kaua, vaatasime vähemalt ühe “Doktor Who” selle ajaga ära. Siis kurnasin uuesti, viskasin kõik tahked asjad peale kana komposti, ja tükeldatud juurikad läksid riburada leeme sisse keema. A. oli hakkinud paar sibulat, 3 porgandit ja puhastanud 3 kartulit. Porgand-sibul läksid supi sisse esimesena, siis tükeldasin ka kartuli ja viskasin keema; siis lõikasin ka 3 sellerivart viiludeks ja viskasin supi sisse. Kõige lõpuks läks supi sisse karkassi küljest lahtinokitud liha, 1 tükeldatud paprika ja posu õuest toodud naati (paar oblikat kah hulgas). Väga ilus tuli.

Jälle jube hea, sõime 2 ja pool päeva.

Viimaks tegime fileest “kurja kana” – mina riivisin jupi ingverit ja 3 küüslauguküünt, A. tükeldas fileed, panime kanatükid ingveri-küüslaugu-õliga marineerima. Pärast panin potiga riisi keema (lihtsalt külma natukese soolaga maitsestatud vette, niipea kui keema hakkas minema, keerasin kuumuse madalaks), ajasin panni kuumaks ja kana pannile; tükeldasin sinna veel 2 väikesepoolset sibulat ja 1 tšillikauna.

Lõpuks maitsestasin soolaga ja pigistasin ühest peaaegu kuivanud sidruniveerandikust mahla peale. Ja söömise ajaks pudistasin igasugust rohelist peale, mida meil oli: sibulalauku, võililli ja naati.

*

Magustoitudest hakkas mulle väga meeldima kohupiim rosinatega: segan kohupiima natukese hapukoore või maitsestamata jogurtiga ära, rosinad sisse. Valmis. Suhkrut ei pane! Ma olen aru saanud, et mulle meeldib kangesti see kontrast, kuidas mittemagusa pehme kreemja massi sees on magusad rosinad. Samuti meeldib mulle süüa kreeka või türgi jogurtit rosinatega; või isegi vedelamat jogurtit või kefiiri rosinatega.

Toimib ka variant, kus ma panen kohupiima või paksu jogurti peale mett või moosi, aga ei sega kas üldse või segan hästi vähe, jälle samal põhjusel: et ma tunneks suus mõlemat maitset eraldi. Et maitse oleks kirju, mitte ühtlane laam.

Kiire kohupiimakook

Kuna mul oli esiteks üks “parim enne möödas” kohupiim kapis; ja teiseks olin kaks sügavkülmas seisnud peaaegu tühja jäätisepakki oma koljut jahutades pehmeks sulatanud ja nende jäätistega tuli midagi pihta hakata.

Tegin enam-vähem samamoodi nagu ükskord varem viigimarjakooki: keerasin praeahjule tule alla. Panin koogipõhja tegemiseks kaussi 2 kl kaerahelbeid, 100 g võid, veerand kl suhkrut ja 1 spl vett ning natuke soola; noaga nii segi, nagu annab, siis veel näppudega, kuni on suht ühtlane pudi. Määrisin ahjupanni võipaberiga üle, kühveldasin pudi pannile, ajasin laiali, mätsisin koogipõhjakujuliselt natuke kinni ja panin külmkappi.

Samasse kaussi panin jäätisepärad, kummutasin (250 g) kohupiimapaki, ajasin nii segi, nagu läks; lisasin veidi rosinaid ja 1 tl moosisuhkrut, isegi mitte niivõrd magusa pärast, kui et paremini tarduks.

Millalgi selle segamise ajal sai praeahi valmis (180 celsiuse kraadi peal) ja ma võtsin koogipõhja külmkapist välja, pistsin ahju ja segasin täidist edasi.

Siis sai täidis valmis, mina ootasin, et põhi natuke värvi võtaks, ja blogisin selle piilumise vahelt, kuidas ma vastu posti jooksin.

Siis leidsin, et põhi on valmis küll, kloppisin täidise sisse ka 1 muna ja valasin täidise põhja peale. Pistsin ahju ja keerasin kuumust maha, 140 peale; mingi 5-10 minuti pärast keerasin koogil tagumise külje ette ja keerasin kuumuse lausa 120 peale.

Tulemus: täidise konsistents oli väga hea (moosisuhkur on paksendajana kuidagi mõnusam kui tärklis). Põhjast oleks esialgu tahtnud, et ta oleks krõbedam; ja kook tervikuna oli veidi liiga magus (kuigi lisaks jäätisele läks üsna vähe suhkrut). Aga mõni tund veel hiljem oli järsku väga hea. Võib-olla on see selline kook, mis tahab laagerduda. Kui ma nüüd vana viigimarjakoogi kirjelduse üle vaatasin, avastasingi, et ka see põhi läks seistes krõbedamaks.