Veel 2 lihtsat suvetoitu (külmkapi tühjendamine ja aiaroheline)

1. Keetsin noori kartuleid, korjasin õuest mitmesugust rohelist (salatit, rukolat, harakputke, maltsa, estragoni, tilli, murulauku, leeskputke), keetsin kartulitest jäänud veel kuumas keeduvees ka kaks kanamuna, siis tühjendasin külmkappi: paki-külmsupi (peediga) pära, üks krabipulk, natuke pestot, veerand suurt tomatit, üks A. retseptidest jäänud majoneesitörts ja üks muidu jäänud majoneesitörts, natuke lestherneid ja lehtkapsast – selle otsustasin viimasel hetkel sinnasamma kartuli ja muna kuuma keeduvette kasta, et natuke õrnemaks läheks, ja lõikasin siis ribadeks. Segasin kõik peale kartulite omavahel kokku, taldriku peal kombineerisin kartulit ja salatit.

2. Paar kartulit jäi sellest üle. Ostsin poest ühe suvikõrvitsa, praadisin suvikõrvitsatükke (koos sinna vahele pudistatud kuivanud sepikuga, et vähem vesine oleks), seejärel lisasin 1 hakitud küüslauguküüne, natuke kanepiseemneid ja tükeldasin järelejäänud kartuli pannile ära + viimased lehtkapsaribad, mis külmkapis veel olid. Maitseks natuke soola, musta pipart, natuke Worcesteri kastet (sest mul oli kinnisidee, et tahan sinna natuke anšoovise maitset). Kui oli minu arust piisavalt valmis, puistasin jälle mingist A. retseptist üle jäänud parmesanipuru peale. Praadimise vahepealt tõin õuest veel rohelist ja hakkisin läbisegi ära, lisasin veel neid lestherneid, mis alles olid (osa tuli tavaliste hernestena kasutada, sest kaunad olid juba vintskeks küpsenud, aga tavalised herned on ka head). Taldrikus kombineerisin praetud kraami ja rohelist ning võtsin kastmeks paar lusikatäit üht head toorjuustu juurde (väidetavalt araabiapärane jogurtijuust, poolakad teevad, nimi on labneh).

Kaks pannirooga

Üks: tomatiga munaroog, sest paar väga kaua (mai lõpust saadik) seisnud vutimuna tahtis ärategemist ja kuna ma ei usaldanud neid ilma lahti tegemata süüa, siis tuli teha ilma kooreta.

Pannile: sibulat, küüslauku; kui need olid klaasjad, siis tšillit, kaks suvikõrvitsat; kui need olid kah juba pehmemaks läinud, siis mitu hakitud tomatit (kui tomatil koor vabatahtlikult ära tuli, kiskusin ära), väike purk maisi. Kui oli tekkinud paras plaga, lasin sinna need munad sisse (sai vist 4 tükki, ülejäänud paar tk olid koore sisse ära kuivanud – aga mitte mädaks läinud! vutimunad säilivad ses mõttes vist igavesti), lisaks ka kaks kanamuna; panin kaane peale, kuumuse maha ja lasin tõmmata.

Ma panin sinna midagi rohelist ka, aga ei mäleta, mida täpselt.

Teine: tegin oma vana apteegitilli+porgandi või selleri+porgandi retsepti järgi pastinaaki ja porgandit ning lisasin massi mõttes kartulit ka.

Pannile praadima selles järjekorras: hakitud sibul, hakitud küüslauk, tükeldatud pastinaagid ja porgandid (kumbagi 5, aga porgandid olid suuremad), jätsin kaane alla hauduma. Sel ajal koorisin-tükeldasin 5 kartulit. Lisasin pannile kruusitäie vett ja kartulitükid. Tõin õuest maitseks aed-liivateed ja leeskputke, tegin toidu haudumise ajal tööd. Kui pehme oli, keerasin kuumuse ära ja segasin maitserohelise sisse. Pärast praadisin natuke sinki ja musta leiba sinna juurde, taldrikus riivisin kõva juustu peale.

Paar sügisest kiirtoitu

Ep. tõi oma ülejäänud toiduasjad enne väljamaale minekut meile, kõige kiirem oli närbunud baklažaaniga.

Tegin sellest nuudlilisandi: lõikasin kangideks, praadisin küüslauguga koos, lõikasin sinna kääridega juurde väikese kuivatatud tšilli; lisasin hakitud tomateid (1 suure ja mitu pisikest, vastavalt sellele, mis kõige rutem ärategemist vajasid), paar kahvlitäit kappareid, natuke oliive (ise puhastasin kividest) ja basiilikut, maitsestasin soola ja pipraga. Nuudlid olid seekord vermišellid (oleks võtnud spagetid, aga need olid otsas). Taldrikus riivisin kõva lambajuustu peale, teisele taldrikutäiele pudistasin huvi pärast ka 1 vürtsikilu sisse, et kuidas on. Kahtlemata umamisem, eks ta maitse asi oli, kui palju umamit keegi tahab (mulle sel hetkel sobis).

Vahemärkus: ma olen viimastel päevadel sellist veidrat võileiba teinud, et panen leiva peale (või ka sepiku, aga seda on mõistlikum enne röstida, et jäigem oleks) või asemel tursamaksakonservi õli, lisan ka paar kilufileed, et oleks natuke ka päris kala, garneerin toore hapukapsa, sibula ja/või õuntega, vahel lisan ka maitserohelist, kui ma viitsin õue selle järele minna, kõige ühendamiseks natuke majoneesi. Tõenäoliselt paras vitamiinipomm, aga mulle ka maitseb.

Täna praadisin kõigepealt 1 hakitud sibula, lisasin kangidena 5 kartulit; kuni need kaane all haudusid, tükeldasin samuti kangideks 2 suvikõrvitsat ja hakkisin peeneks 1 suure küüslauguküüne ja lisasin needki pannile; samuti paar näputäit päevalilleseemneid; lõikasin kääridega rõngasteks 1 värske tšilli ja lisasin ka selle; tõin õuest rohelist (tilli, leeskputke, mets-harakputke, naati – ühesõnaga mitmesuguseid sarikalisi); selle ajaga oli kartul juba pehmeks haudunud, avasin väikese purgi musti ube (ilma soolata), loputasin nad sõelal üle, et vähem musta löga oleks, ja lisasin pannile. Keerasin kuumuse ära ja hakkisin maitsetaimed sisse. Maitsestasin 3 tl sojakastme, tilga seesamiõliga ja paari keeru musta pipraga; pärast süües selgus, et tahan soolasemat ja siis panin taldrikus ka soola juurde. Mulle meeldis väga, kuidas kartuli ja oa konsistents omavahel sobis, üldse oli see üks tore toit ja läheb tõenäoliselt kordamisele, hea lihtne ja kiire ka. Sobib taimetoidupäevadeks.

Aedoad küüslauguga

Panin vee veidikese soolaga keema, inspekteerisin aedube (kaunadega, tähendab), lõikasin sabad ära, kui neid oli; lõikasin oad pooleks ja kui vesi keema läks, panin potti. Keemise ajal hakkisin 1 jämeda küüslauguküüne ja tampisin ühe kuivanud valge leiva kannika puruks. Kui tundus, et oad valmis, kurnasin ära, panin pliidile panni, oliiviõli, sinna sisse küüslaugu; kui hakkas särisema ja lõhnama, lisasin saiapuru ja seejärel oad. Segasin ära, keerasin kuumuse maha. Tõin õuest maitsetaimi (aed-liivateed, peterselli, leeskputke), puistasin peale. Lisasin maitseks natuke võid. Taldrikus võtsin ka juustu peale ja salatiks natuke tomatit kõrvale. Imeline!

Kusjuures A., kes sõi natuke hiljem, ei tundnud isegi vajadust juustu peale panna, kiitis ikkagi.

Kaks toitu lillkapsast

Üle tüki aja jälle blogimas, kole palju tegemist on olnud, ja ka söögid on olnud selle kohased: peamiselt “keedan noori kartuleid ja söön kodujuustu ja/või heeringa/soolalõhe/vutimunade/tomati/kurgiga”. Või vahel üldse väljast mingi kiiramps.

Nüüd on aega maha istuda ja paar korda olen ka midagi korralikumat süüa teinud.

Esiteks: jäin haigeks, tahtsin suppi, mul oli lillkapsas, kartulit, sibulat, küüslauku ja kookospiima, leidsin retsepti, kus olid just need koostisosad.

Kuni õli (osalt rapsiõli, osalt kuivatatud tomatitest üle jäänud õli) potipõhjas soojenes, hakkisin 2 sibulat, 1 küüslauguküüne ja selle küünega umbes sama suure jupi ingverit, panin õli sisse hauduma. Kuni see seal haudus, pesin 5-6 noort kartulit, nühkisin lipendavama koore maha, võtsin pool lillkapsast ja hakkasin seda otsast lammutama.

Kui sibulad-värgid olid haudunud, uhmerdasin natuke india köömneid, tilliseemneid, koriandrit ja 2 väikest tšillikauna, lisasin potti ja saputasin kurkumit ka peale.

Segasin, lasin praadida, segasin veel natuke, lisasin umbes 4 klaasitäit vett.

Tükeldasin kartulid ära ja viskasin sinna peaaaegu keemaläinud vette. Lammutasin lillkapsapooliku lõpuni. Kui vesi keema läks, lisasin 2 poolikut puljongikuubikut (mõlemad olid mingist muust toidust seisma jäänud – 1 poolik kana-, 1 poolik köögiviljapuljongiklots) ja hakkisin kastrulisse 3 kuivatatud tomatit (ilma õlita). Tegin kookospiima purgi lahti, valasin sisu potti, loputasin purgi vähese veega üle ja valasin ka selle potti. Lisasin nüüd ka lillkapsatükid.

Siis lugesin uuesti retsepti ja avastasin, et seal on ka sidrunimahl sees, aga mul ei ole sidrunit. Tõin kähku õuest 5 pisikest mahakukkunud õuna, puhastasin-hakkisin ja viskasin ka need potti (pmst tegi see sellest supist algse retsepti ja mulligatawny ristsugutise).

***

Järgmisel päeval tegin lihtsa makaronitoidu: panin vee soolanäputäie ja natukese tilliseemnetega keema, lammutasin keemamineku ajal teise lillkapsapooliku tükkideks; kui vesi keema läks, valasin sinna umbes pool pakki makarone (teokarpe); kui uuesti keema läks, lisasin ka lillkapsatükid, jätsin podisema, kuni valmis (alla 10 min). Sedaaegu riivisin üht kõvemat juustu, tõin õuest aed-liivateed ja peterselli, hakkisin ära; tükeldasin ka 2 pehmeks minna ähvardavat tomatit. Need olid nii küpsed, et koor tuli peaaegu vabatahtlikult lahti ja neist vabatahtlikest kohtadest ma siis kiskusin ta maha ka.

Kui lillkapsas oli pehme, kurnasin ära, valasin peale pisut oliiviõli, jahvatasin musta pipart ja mingit soomlaste tehtud kuivatatud puravikega maitseainet peale, pigistasin natuke laimimahla, lisasin need tükeldatud tomatid. Selle kõigega oli toit natuke maha jahtunud ja ma sain lisada ka riivjuustu, ilma et see oleks kohe plögaks muutunud. Ja maitsetaimed. Niiviisi sõingi.

A. oli mõlema toiduga rahul, esimese puhul oli see ootuspärane (sest supp ja vürtsine), teise puhul üllatav, sest minu arust nägi see makaronitoit välja üsna kole ja A. on teinekord paras esteet.

Ma ise leidsin, et makaronitoit oleks olnud parem, kui ma oleks tomatid üleni ära koorinud. Võib-olla ei kehti see siis, kui tomat on vähem üliküps ja koore-sisu konsistentsierinevus on väiksem.

Aastavahetuse toidud ja selle järel

Vürtsine kana: riivisin jupi ingverit, pressisin 3 suurt küüslauguküünt, lisasin paar spl rapsiõli ja pool tl tšillihoidist (paar aastat tagasi mingilt jõulumüügilt ostetud), pigistasin väikesest sidrunitükist mahla juurde; tükeldasin umbes pool kilo kanafileed ja panin selle seguga üleöö marineerima.

Uusaastaõhtul praadisin selle vokkpannil läbi, lõikudes kohe praadimise alguses 1 värske tšillikauna sinna hulka; lisasin soola ja veel natuke sidrunimahla ning lõpuks, kui oli praetud, sai 3 rohelist sibulat juurde lõigutud.

Pirni-juustusalat: 3 pehmet pirni ja vist 250 g mingit emmentalilaadset eesti juustu (“vist”, sest sellega tegeles ep.), kastmeks natuke majoneesi ning maitseks veidi riivitud apelsinikoort. 1. jaanuaril sai seda samasse kaussi juurde tehtud, sedapuhku 2 pirnist ja tükist atleet-cheddarist.

“Puuvillasalat“: keetsin paar peotäit Panzani teokarpe (st makarone), siis läks neile juurde pool purki tükeldatud ananassi, 2 veriapelsini, 1 nabaapelsin, 1 pikk värske kurk, 2 väikest pakki lumekrabi. Ja kuna ep. leidis, et magusat on juurde vaja, siis pool pirni kah veel. Kastmeks majonees ja natuke sellesama ananassikonservi mahla, kus ma ajasin hästi natuke safranit laiali. Maitseks läks veel – kohe pärast makaronide keetmist, kui nad veel soojad olid – 1 hakitud küüslauguküüs ja umbes samas koguses hakitud värsket ingverit.

See kõik oli hästi maitsev.

Ahjaa, muu kõrvalt küpsetasin kiiresti ühe lihtsa kohupiimatainast koogi, et ülejäänud piparkoogivürtse kuhugi sisse panna. Õigemini peamiselt juhendasin U.-d, kellel on tugevamad käed ja seega lihtsam tainast segada. St pool klaasi suhkrut, 50 g võid ja 1 spl õli kõigepealt ühtlaseks, seejärel 1 muna sisse ja jälle ühtlaseks, seejärel piparkoogivürtsid sisse (hakkisin sisse ka värsket apelsinikoort, mis oli salatitegemisest üle jäänud), seejärel pakk (200 g) kohupiima, pool klaasi kaerakliisid ja klaas jahu, kuhu olin seganud 1 tl soodat ja 1 tl sidrunhapet. Vist lisasin siis, kui see kõik oli segamini, veel veidi jahu, kuni konsistents tundus kogemuse järgi paras. Siis läks tainas võiga määritud ja kaerakliidega üle puistatud pannile, puistasin veel piparkoogimaitseainet ja 1 kohviku-torukese jagu suhkrut peale, siis läks ta 190 kraadisesse ahju ja küpses mingi 10-15 minutiga koogiks valmis. U. rõõmustas, et nii ruttu ja nii kergesti saab kooki teha ja nii hea tuleb veel ka.

1. jaanuaril vaatasime palju multikaid ja kui me olime viimase puuvillasalati ja uue pirnisalati enam-vähem ära söönud, tegin lisaks kähku peedi-hapukapsa-hernesalati: 1 tükeldatud küpsepeet, silma järgi umbes samas koguses toorest hapukapsast, pool väikest purki (kõige väiksemast, mida müüakse) konservherneid, natuke toorest sibulat. Kastmeks natuke petti ja natuke majoneesi, maitseks kuivatatud piparrohtu ja köömneid. Mõnus värske. Koer oli sellest väga huvitatud, selgus, et ta tahab nii herneid kui ka hapukapsast, neid andsime talle eraldi (majonees ei ole talle hea, sinep on sees ja üldse).

2. jaanuaril: teokarbid (ikka makaronide mõttes) ülejäänud poole purgikese konservhernestega – keetsin makaronid ära, kurnasin ära; hautasin vokkpanni põhjas võiga 1 hakitud küüslauguküüne ja hästi natuke hakitud suitsuvorsti, lisasin makaronid ja herned koos kogu herneveega, las läheb kastmeks. Ja lisasin veidi hapukoort, segasin ära ja lasin tõmmata, kuni oli jälle tahenenud. Maitseks kuivatatud piprarrohtu otse toidu sisse, peale riivisin kõva juustu ja puistasin värsket aed-liivateed.

3. jaanuaril leidis kõht, kui olin mõne vorstiga võileiva söönud, et söögisedel on jälle liiga lihaseks kiskunud, niisiis tegin lõunaks lihtsalt hapukapsa-õunasalatit. Oligi hapukapsas ja õun, kastmeks natuke hapukoort, natuke petti, maitseks veidi köömneid ja kuivatatud leeskputke; ja pärast taldrikus puistasin veidi sepikukrõbuskeid peale (seekord oli sepik ise selliseks krõbedaks kuivanud, ei pidanud praadimagi) ning pigistasin törtsu majoneesi kõrvale. Sobis väga hästi ja maitses ka. Head musta leiba sõin kõrvale, et toitvam oleks.

(A. veel magas siis, arvasin, et tõenäoliselt sööb tema seda millegi rammusamaga, näiteks verivorstiga, aga nagu selgus, hoopis võileiva kõrvale.)

Pühade-eelsed kiired panniroad; seekordsed jõulutoidud

Pühade eel tegin selliseid kiireid toite nagu:

1) suvikõrvitsaomletti (ühe suvikõrvitsa veerandviilud pannile, sinna otsa, kui juba natuke aega praadinud, sinna otsa kaks natukese piimaga ja soolanäputäiega lahti klopitud muna), lisandiks kodujuustu, tomatit ja natuke soolaforelli, aed-liivatee lehekesi maitseks juurde;

2) hautasin panni peal köögivilju: porgandit, küüslauku, kartulit ja lillkapsast (lisasin need just selles järjekorras), maitseks tilliseemneid ja leeskputke, kõige lõpus lisasin kastmeks ühe toorjuustupära ja riivisin natuke kõva juustu peale ka;

3) kui A. oli ahjus kana küpsetanud ja me olime seda mitu päeva eri lisanditega (tatar, spagetid, lihtsalt hapukapsasalat, hapukapsa-õunasalat, apelsinitükid ja praetud saiatükikesed) söönud, siis tegin kanariismed lõpuks jälle küüslaugu, suvikõrvitsa ja natukese saiapuruga panni peal soojaks – ma olen hakanud lõikelauale kogunevat saia- ja leivapuru iga päev ühe väikese kausi sisse korjama, sest nii saan kerge vaevaga palju värskemat riivsaia kui see, mida paki sees müüakse, ilma vajaduseta ise riivida. Tõenäoliselt ka kvaliteetsemast saiast-leivast. Ja nt suvikõrvitsa vesisuse tasakaalustamiseks paras kogus tuleb väga ruttu kokku.

Jõululaupäevaks olin koju ühe Karilatsi forelli toonud, A. tükeldas seda nii, et ahjupannile ära mahuks, mina lõikusin sinna sibulaid kõrvale, puistasin veidi soola, võitükikesi ja riivitud sidrunikoort peale, pistsin umbes pooleks tunnikeseks praeahju. Kõrvale keetsin kartuleid, sest oli keedukartuli isu. Seda jagus meil jõululaupäevaks ja kolmeks päevaks takkajärgi (okei, viimasel päeval olid ainult riismed, mille A. ära lahendas). Niisiis näide toidu ettetegemisest, mida Murca mainis – küpsetatud toiduga, olgu siis tavalises kütmiseahjus või praeahjus, juhtub reeglina justkui iseenesest, et tuleb mitme päeva toit.

Küpsetasin ka tavalise hapupiimakoogi retsepti järgi koogi (150 g rasvollust – mul oli pehme või ja õli segamini -, pool klaasi või veidi rohkem suhkrut, piparkoogivürtse (eriti nelki), lisandeid – seekord õunatükke, rosinaid, musti ploome ja kreeka pähkleid – ning umbes 1 2/3 klaasi jahu, millesse on 1 tl soodat segatud), mille pidulikkus seisnes selles, et panin sinna rohkem head-paremat sisse kui tavaliselt ja küpsetasin rõngasvormis, mitte ahjupanni peal (selle peal oli mäletatavasti forell). Täitsa kenasti piparkoogine tuli, konsistents oli ka hea, oma üllatuseks mõtlesin, et magusam võiks olla (nojah, ahjupannil tehes siputan ma tavaliselt enne ahjupanekut ühest kohviku-suhkrutorukesest suhkrut peale).

Järgmisel päeval tegin veel pogácsaid ja kuna tööpind sai selle käigus nagunii jahuseks, siis ka poetainast piparkooke. Pogácsatainas oli seekord natukesest presspärmist (võtsin 50 g pakist ühe nurgakese), mille ajasin 1 tl suhkruga vedelaks, seejärel (lisamise järjekorras) 2 klaasist jahust, umbes 300 g kohupiimapastast (9%), poolest pakist (st ca 90 g) võist ja paarist supilusikatäiest õlist (plaan oli lisada õli nii palju, et kokku tuleks umbes 150 g, st jahu- ja kohupiimakogusest poole vähem), maitseks natuke soola ka. Kerkis väga hästi, aeg-ajalt sõtkusin alla ja voltisin. Rullisin jahuseks tehtud tööpinnale laiali, siputasin riivjuustu ja seesamiseemneid peale, lõikasin väikese likööriklaasiga kabenuppude moodi kettakesed, küpsetasin oma ahju näidu järgi 190 c kraadi juures (keskmisel siinil).

Tulid veidi lamedad, vbla oleks pidanud enne küpsetamist veel eraldi kergitama – ja vbla rullisin ka liiga õhukeseks, teooria järgi tuleks rullida 1 cm paksuseks – aga konsistents oli hea ikka.

(Panin selle postituse siltideks nii saiad kui ka küpsised, sest pogácsa on midagi nende kahe vahepealset.)

Ainult et mul on vist just sellest rammusast söömisest kõht haige ega taha enam rammusaid suupisteid, kõht nõuab nüüd lihtsat ja süütut toitu nagu näkileiba, toorest hapukapsast, hapukurki, õuna ja lahjasid hapupiimatooteid. Ostsin selle peale paki petti.

Viimase aja köögiviljatoidud

A. kaebas maksavalusid, mis tähendab tavaliselt, et liiga palju loomset rasva ei ole hea. Mina ei talu viimasel ajal kah eriti palju liha. Lugesin tarku raamatuid ja lõpuks tegin järjest gemüüsesid.

Nr 1: bataadisupp kookospiimaga.

Poes oli nimelt ilusaid võrdlemisi odavaid Egiptuse bataate, tõin kaks tükki koju ja koorisin ära.

Seejärel hakkasin supipõhja tegema: 1 hakitud sibul, 2 peeneks hakitud küüslauguküünt (1 väga suur, teine väiksem), 1 umbes 4 ruutsentimeetri suurune ingverijupp, samuti hakitud. Need panin poti põhja natukese õliga (kõige tavalisem praadimisõli, antud juhul oli mul rapsiõli) hauduma.

Vürtsid: 2 tl india köömneid ja 1 tl koriandrit (uhmerdasin peenemaks, mul valmisjahvatatult ei olnud), 1 tl kollajuurt ehk kurkumit, 1 pisike tšillikaun – need läksid supipõhjale enne vedeliku lisamist juurde ja said ka natuke praadida.

Seejärel lisasin 3 kruusitäit vett ja veel maitseaineid: 1 loorberilehe ja natuke musta pipart, ning lõikusin kääridega vette paar kuivatatud tomatit.

Selle praadimise-haudumise ajal olin bataadid kuubikuteks tükeldanud, viskasin needki vette. Pärast hetkelist järelemõtlemist ka peotäie läätsi, et oleks valgurikkam.

Ja tükeldasin 1 suvikõrvitsa samuti kuubikuteks. Selle lisamisega ootasin, kuni läätsed olid poolpehmed.

Kui juba kõik hakkas pehmeks saama, lisasin purgi kookospiima, maitsestasin veel soola, pipra, leeskputke ja sidrunimahlaga ning jätsin selle sidrunikoore tüki, mille seest ma olin mahla välja pigistanud, natukeseks leeme sisse tõmbama. Siis õngitsesin sidrunikoore välja (oleks ka loorberi õngitsenud, aga ei leidnud üles) ja tampisin kogu kupatuse sees paar matsu pudrunuiaga, et veidi tummisem konsistents tuleks.

Söömiseks hakkisin ka tilli peale ning võtsin veidi kreeka jogurtit juurde, et rammusam oleks.

Jube naljakas, et bataat on kõrvitsaga ühte värvi ja keetmise peale tuleb tal ka kõrvitsa moodi konsistents. Üks on mugul ja teine… botaaniliselt vist mari? aga potis nii sarnased.

***
Nr 2: apteegitilliga hautatud porgand, sest poes oli täitsa ilusat apteegitilli.

Kõigepealt puhastasin 4 jämedat ja 1 tavalise porgandi (ehk kõik porgandid, mis meil parajasti olemas olid). Ühel oli natuke ilusaid pealseid kasvanud, need panin garneeringuks kõrvale.

Lisandiks keetsin nisutangu (lasin poolteist tassi vett näputäie soolaga keema ja panin sinna klaasitäie tihedal sõelal loputatud tangu).

Sellega paralleelselt hautasin pannil 1 spl või sees kõigepealt 1 hakitud sibulat; tükeldasin või sulamise ja sibula haudumise ajal porgandid kangideks (tavaline porgand läks juppideks ja pikuti pooleks, suured porgandid kas veerandiks või jämedamad veel vähemaks) ja lisasin siis sibulale.

Võtsin panin apteegitilli õrnad rohelised lehekesed samuti garneeringuks kõrvale, hakkisin valge osa ära (umbes sama lohakasse hakkimisstaadiumi nagu enne sibula) ja lisasin samuti pannile; lisasin veidi vähem kui kruusitäie vett ja tibakese soola ning jätsin kaane alla umbes veerand tunniks hauduma, ise tegin tööd.

Tulin, vaatasin, segasin, leidisin, et natuke võiks veel saada, aga et tangudel võib kuumuse alt ära keerata, need on valmis. Mõni minut hiljem võtsin ka porganditel kaane pealt, et liiga vesine ei jääks ja keerasin kuumuse madalaks. Selles staadiumis oli see toit õudselt kole ja ebaisuäratav – porgandijupid ebamäärase kahvatu löga sees ulpimas. Alles nüüd tuli pähe ka üks loorberileht lisada, seda oleks võinud teha juba varem, koos veega. Aroom muutus sellega hoobilt paremaks.

Moorisin niiviisi ilma kaaneta, kuni vedelikku oli minimaalselt järel. Retseptis, millest ma inspireerusin, soovitati natuke pruuniks lasta, aga ma ei läbenud enam oodata ja kõht oli tühi, mõtlesin, et lisan karamelliaktsendi hoopis tilgakese sojakastme ja natukese musta leiva pudiga (tõesti natukese, isegi terve viilu sisu ei pannud ära). Nii tegingi. Keerasin kuumuse ära. Pudistasin veel tublisti leeskputke peale, jahvatasin musta pipart otsa, riivisin natuke kõva juustu peale ja lisasin veidi uljamalt juba valmisriivitud juustu (see Eesti cheddar). Kõige viimaks hakkisin need ennist kõrvalepandud porgandi- ja apteegitillilehed ära ja puistasin peale. Selle peale läks toit ootamatult ilusaks.

Serveerisin endale tangu, porgandihautist ja äkilise uitmõtte ajel siristasin veel oliiviõli peale. Niiviisi maitses see mulle täiesti sõltuvusttekitavalt. Olin väga rahul, et olin lehed eraldi hakkinud ja toorelt lisanud, need krõmpsusid nii toredasti ja andsid hoopis teistsugust tekstuuri juurde (tekstuurid olid tõsiselt vahvad – kergelt vetruv nisu, pehme porgand, krõmpsuvad lehekesed). A.-le maitses ka hästi. Kokkuvõttes oli selle toidu peamine viga see, et liiga vähe.

***
Nr 3: cappelletti lillkapsaga.

Cappelletti on viimasel ajal üks odavamaid täidisega makarone, mida saada on. Küll kallimad kui pelmeenid (sest suhteliselt värsked ja seepärast lühema säilivusajaga), aga ka tunduvalt maitsvamad, seepärast olen katsunud endal üht pakki kogu aeg külmkapis hoida, juhuks, kui tahan midagi head, aga midagi keerulist ega aeglast teha ei viitsi.

Mul on helged mälestused sellest, kui head olid ükskord tortelliinid spargelkapsaga. Spargelkapsas pole praegu poes suurem asi, aga ilusat lillkapsast vahel leidub, täna oli üks lausa alla hinnatud, sest paarist kohast pealt natuke tumedaks tõmmanud. Neid paari koledat kohta oli kerge ära lõigata.

See tuli selline ülikiire toit: vist umbes liiter vett väikeses kastrulis tibakese soola ja näputäie tilliseemnetega (A. ema kogus neid mulle kunagi ja ma kasutan neid sellistes toitudes, kuhu ka värske till ise sobiks) kuumenema. Ise lammutasin sel ajal pool mõõduka suurusega lillkapsast peenemaks.

Vesi läks keema, lillkapsas sisse.

Kiskusin oma cappelletti-paki lahti ja mudisin natuke selle sisu, et see kõik üks klots ei oleks. Kui vesi oli uuesti keema läinud, ootasin mingi minuti (ise vahetasin sel ajal poekäiguriidest koduriidesse) ja lisasin makaronid lillkapsakeedusele.

Kui uuesti keema tõusis, keerasin kuumuse ära. Lisasin keeduvette veidi leeskputke. Hakkisin garneeringuks tilli.

Kurnasin liigse keeduvee ära (seda polnud eriti palju järgi jäänud), piserdasin peale sortsu oliiviõli ja tilgakese valge veini äädikat, jahvatasin natuke mingit soome maitseainet peale, sest see sisaldas peamiselt kuivatatud seeni ja seened tundusid sinna sobivat (retsept, millest ma inspireerusin, sisaldas šampinjone, mida mul ei olnud); jahvatasin ka musta pipart; puistasin toidu otse kastrulis tilliga üle, riivisin kõva juustu ja lisasin ka seda poe-riivjuustu nagu eelmiselgi retseptil.

Taldrikus võtsin kirsstomateid juurde, kõrvale jõin odavat valget veini. Oli päris hea kombo, kuigi need tomatid olid sellise õrna maitsega toidu kohta isegi veidi liiga vänged.

Teoreetiliselt oleks seda saanud ka salatina süüa (ühtegi liiga hanguvat komponenti ei olnud), aga siis, kui A. sööma hakkas, ta ikkagi soojendas (ainult tomateid võttis värskelt juurde), sest ta tahtis, et makaronid pruunistuks. Nüüd lehkab kogu majapidamine praetud lillkapsa järele.

Kaks suht kiiret pannirooga: lillkapsa-kartuli ja suvikõrvitsa ja üks kiire salat samuti pannikomponendiga

A. tegi vahepeal kanasuppi (ma ei oska sellest blogida, sest minu panus piirdus sellega, et valisin talle ühe kausikese sisse puljongi tegemiseks maitseaineid välja: tilliseemneid, apteegitilliseemneid, paar kuivanud leeskputkevart, paar kuivanud sellerivart, musta pipra teri, pooliku punase sibula, mis oli servast juba kuivanud – ja koorisin paar nässakaks läinud porgandit ära, puljongile maitset ja jumet ikka annavad.

Igatahes pani ta sinna supi sisse lillkapsast, pool jäi üle.Teiseks oli üle jäänud lihaküpsetamise kallerdist. Mis tundub nagu risotomaterjal, aga ma ei tahtnud risotot.

Lõpuks tegin nii:

puhastasin ja hakkisin 4 küüslauguküünt ja panin panni soojenema, võitükikese sinna peale sulama. Kui või oli vedel, puistasin küüslaugu sinna sisse.

Sedamööda, kuidas see edasi kuumenes, lammutasin pooliku lillkapsa väiksemaks ja lisasin pannile; koorisin kähku 3 kartulit, lõikasin pooleks ja viiludeks (kõige suuremal kartulil lõikasin need viiludeks lõigatud poolikud veel korra risti pooleks) ja puistasin samuti pannile.

Lisasin näputäie tilliseemneid, lõikasin kääridega peeneks ühe punase tšilli ja lisasin pannile.

Puistasin veel näputäie magusa paprika pulbrit peale, segasin kõik ära, lisasin väikese sortsu vett ja kummutasin praeleemekallerdise sinna otsa. Panin kaane peale ja jätsin hauduma.

Otsisin pooliku tillikimbu, hakkisin kõigepealt varred peeneks ja lisasin pannile; lehed jätsin ootele.

Siis mõtlesin, et teen toidu lisandiks küüslauguga saiapuru. Mul oli pool kuivanud ciabatta‘t, kangutasin sealt paar viilu lahti, murdsin peenemaks ja panin uhmrisse, kus tampisin veel peenemaks. Ja puhastasin-hakkisin veel ühe suure küüslauguküüne.

Selle aja peale oli hautis juba peaaegu valmis saanud, aga see praeleemekallerdis oli talle pisut… liiga kondiliimise aroomi andnud. Parandasin asja natukese sidruniga – lõikasin sidrunil justkui “kaane” pealt ära ja pigistasin toidu sisse ning pärast väikest mõtlemist pistsin selle tühjakspigistatud koore keset panni, kus oli natuke leent, panin uuesti kaane peale ja lasin niiviisi tõmmata. Pärast võtsin sidrunikoore välja ja viskasin komposti. Mõjus aroomile ja maitsele hästi.

Nüüd lükkasin panni kuuma raua pealt kõrvale ja panin asemele väikese panni, kus praadisin saiapuru hakitud küüslauguga kuldpruuniks.

Kõige viimase asjana hakkisin tillilehed peeneks ja puistasin toidu peale. Taldrikus lisasin salatiks tomatit ja puistasin kõige peale seda küüslaugu-saiapuru. See tegi justkui terve toidu toredasti krõmpsuvaks.

***

Ükspäev jälle praadisin kiiresti suvikõrvitsatükke saiapuru ja küüslaugutükikestega läbisegi, lisasin peekoniribasid – A. oli vahepeal sellist verivorsti ostnud, kus pakis oli kõvasti peekonit kaasas ja see oli verivorstipraadimisest üle jäänud -, sõin tomati ja riivjuustuga, õuest tõin natuke liivateed ja iisopit peale (iisopilehed on miinuse-plussi vahel kõikuva ilma käes küll üsna ära närbunud, liivatee lokkab edasi).

***

Täna võtsin tükeldasin pool küpsepeeti taldrikule (teise poole jätsin A.-le selleks ajaks, kui tema süüa tahab) ja pudistasin feta tüüpi lambajuustu peale, pannil praadisin leivapudi, seesamiseemneid, koriandriseemneid ja ikka veel sellesama peekoni tükikesi ja puistasin selle sinna otsa, õuest tõin paar oksakest imekombel närbumata piparmünti ja hakkisin kõige otsa, piserdasin oliiviõli. Maitsesin ja leidsin, et ka paar tilka palsamiäädikat kulub ära. Nii oli hea.

Paar kiiret toitu

Need toidud, mida ma olen teinud suuremate vahel, pakuks, et viimase kuu aja jooksul.

Üks panni peal. Mul oli 2 suvikõrvitsat ja riismeid ühest suitsusingist, mida me olime enne võileiva peale söönud, aga mis nüüd ei tundunud kuumutamata peast enam isuäratav.

Nii et tükeldasin paar kartulit ja panin pannile praadima (õigemini hauduma, kaane alla), sel ajal tükeldasin ka singi, lisasin kartulile; tükeldasin suvikõrvitsa ja lisasin singile-kartulile. Lisasin pisut soola.

Tõin õuest aed-liivateed, kitkusin lehed toidu jaoks ja panin ootele; varred panin kõrvale, teinekord hea teed teha.

Nüüd hakkas pannil olev juba valmis saama. Lõin pannile kaks muna, segasin kartuli-suvikõrvitsaga ära. Keerasin pliidil kuumuse maha, jätsin jääksoojusse tahenema. Jahvatasin sinna peale musta pipart ja lisasin tibanatukene kaneeli; siis lisasin ka aed-liivatee lehed.

Hirmus hea!

***

Kaks: olin ostnud selliseid täidisega makarone (cappelletti), pmst pelmeeni sugulasi, mis on natuke nagu värsked, st tuleb külmkapis, mitte tavalises kapis hoida, ja tähtaeg oli kukkumas või juba kukkunud. Panin vee üles, vette veidi soola, ise käisin vee keemaminekut oodates õuest rohelist otsimas (valisin natuke aed-liivatee ja rohkem estragoni). Kui vesi kees, läksid need makaronid või pelmeenikesed keema; varsti olid valmis, kurnasin ära (ja kasutasin kuuma vee ära, et mõnelt rasvaselt nõult rasv lahti saada), puistasin maitserohelise lehed peale, lisasin veidi võid ja riivisin kõva juustu peale. Jeerum, kui hea. Sellised värskemad makaronid on muidugi kallimad kui kuivad, aga ikka nii head, et vahel tasub ära.

***

Hiljuti keetis A. lihtsalt kartuleid ja mina praadisin verivorsti sinna juurde, pärast sõime toore hapukapsa ja pohlamoosiga – mina segasin kaks viimast salatiks kokku, A. sõi neid eraldi, aga pani hapukapsale suhkrut peale.

Mainisin eelmises postituses liha küpsetamist. Sellised ahjuroad küpsevad teadupärast aeglaselt. A-l oli lihtne oodata, sest tema oli küpsemise ajal tööl. Mina läksin näljaseks ja keetsin pisikesi niitnuudleid, segasin sinna hulka oliive, feta tüüpi lambajuustu, värsket münti, natuke kappareid ja piserdasin oliiviõli, taldrikus panin ka tomatit juurde (alles taldrikus, sest seda tuli rohkem kui ühe korra söömiseks ja ma ei arvasin, et tomatiga ei säili nii hästi). Hea nagu ikka.