Jälle vürtsine kapsa-porganditoit

Tegin jälle kapsa-pannirooga, nagu varemgi mitu korda.

Ajend oli see, et ühed porgandid andsid märku, et ei kannata enam kuigi kaua seista, osa oligi pahaks läinud. Mul õnnestus päästa 4 suuremat porgandijuppi, mis olid kokku vast 4 suuremapoolse porgandi mahus.

Ja teiseks olin ma vahepeal lillkapsaga söömiseks ostnud riivjuustu, aga seda oli veel kõvasti üle.

Nende porgandite ja juustu peale mõeldes tõin koju veerand kapsast.

A. riivis porgandid jämedalt ära ja lõikas kapsa paksudeks viiludeks, mille mina edasi peenemaks, enam-vähem ruudukesteks tükeldasin. Panin umbes pool veiniklaasitäit rosinaid likku (selle alkovaba valge veiniga, mis mulle eriti ei maitse, aga rosinaleotusvedelikuks käib küll), puhastasin väikese jupikese värsket ingverit ja 2 küüslauguküünt.

Pannile panin juustuga täidetud vürtspaprikate konservist järelejäänud õli; kui see oli kuumenenud, hakkisin sinna sisse ingveri, küüslaugu ning puistasin india köömneid ja koriandriseemneid ja natuke linaseemneid.

Kui lõhnad üles viskas, lisasin pannile kapsa, mida pidin väga ettevaatlikult segama, sest veerandist kapsast oli päris suur hunnik tükke tulnud. Kui kapsas kuumutamise tulemusel veidi mahtu kaotas ja pannile veidigi ruumi tekkis, lisasin ka riivporgandi. Segasin ka selle hoolega ja ettevaatlikult ära.

Siis praadisin ja segasin aeg-ajalt. Kui jälle veidi ruumi tekkis, tekitasin pannile ühe koha, kust põhi paistis, ja puistasin sinna päevalilleseemneid. Lasin neil natuke pruunistuda, siis segasin jälle kõik segamini. Pmst segasin nii palju, kui maha ajamata suutsin-viitsisin.

Kui tundus, et on juba peaaegu söömisvalmis (aga krõmpsus veel), siis lisasin need leotatud rosinad, väikese purgitäie konservmaisi, ühe seisma jäänud “liha üldmaitseaine” nimelise pakikese pära, sutsaka garam masalat ja natuke veel soola. Ja lisasin hunniku riivjuustu. Segasin jälle kõik ära, keerasin tule ära, tõin õuest ürtidest natuke aed-liivateed ja umbrohust metsharakputke, natuke naati ka. Hakkisin ära; seda rohelist kraami ma pannil oleva sisse ei seganud, selle võtsime alles taldrikus toidu peale.

Jälle tuli megahea toit (selle armastamise eeldus on küll see, et sööja arust on magusa tooniga “soolased toidud” okei, sest kapsas ja porgand on juba loomu poolest magusad, isegi kui rosinad lisamata jätta). Kapsas oli seekord ka kuidagi eriti õrn ja krõmpsuv, üldse mitte kiuline.

Seda tuli ka päris palju, jätkus meile mõlemale kaheks päevaks, kusjuures ilma, et mingit riisi vms täitematerjali oleks kõrvale söönud. Varieerimise mõttes võtsin teisel päeval maitseroheliseks veidi teise kombo: estragoni, metsharakputke, leeskputke ja naati.

Pärast pühi salatid

Lihasöömisest sai küllalt, tegin ühel õhtul lihtsalt kiiret sooja nuudlisalatit – keetsin niitnuudlid, tükeldasin mõned kirsstomatid sinna vahele, piserdasin oliiviõli, rebisin basiilikut, riivisin kõva lambajuustu, jahvatasin musta pipart. Tavaliselt olen sama toitu fetaga teinud, mõtlesin, et proovin, kuidas kõva lambajuustuga on – täitsa teistmoodi, rohkem umami-maitset. Hea ikka.

Siis lahendasin viimase seapraelihatüki (oli jäänud selline paks tailihaviil) ära hapukapsasalati sees: peotäis hapukapsast, 1 hakitud õun, liha, majoneesi ja rjaženkat.

Täna tegin hooaja esimese umbrohusalati – lähedal trepi ääres vohavad lopsakad võililled, mis ei ole lopsakusest hoolimata veel eriti kibedaks läinud. Aga panin nad igaks juhuks ikka alguses soolaga vette likku. Keetsin kartuleid, nende keemise ajal koorisin-tükeldasin viimase lihavõttemuna, tükeldasin 5 suurt kirsstomatit, viimase pooliku hapukurgi ja ühe pooliku marineeritud kurgi ka, et rohkem oleks; natuke sibulalauku (akna peal kasvatan), jahvatasin musta pipart, tegin sellele kõigele majoneesist, rjaženkast, kreeka jogurtist ja kahvlitäiest mädarõikast kastme. Ja kõige lõpuks loputasin-kuivatasin võilillelehed ja hakkisin ära ja segasin salati hulka. Selle ajaga olid kartulid valmis saanud ja siis ma serveerisingi endale kartulit ja salatit. Enne söömist niristasin veel kuumadele kartulitele oliiviõli peale ja riputasin soola ka, sest sestsaadik, kui ma korra kartulit oliiviõliga maitsesin, ei suuda ma enam kiusatusele vastu panna. (Võiga on muidugi ka hea, aga seekord oli oliiviõli isu suurem.)

Ma ei oleks muidu rjaženkat ja kr. jogurtit mõlemat pannud – ma oleks piirdunud hapupiimalistest ainult rjaženkaga, aga mul oli teda vähevõitu ja ma tahtsin, et jääks ka niisama joomiseks või kui ma tahan seda rosinatega süüa. Seega tuli jogurt appi võtta. Ainult kreeka jogurtit ei saanud jälle seepärast panna, et kole paks kaste oleks tulnud. Nii paksu kastet teeks ma siis, kui ma söökski ainult salatit, ilma kartulita.

Maitses jumalikult, kõht sai ka täis.

PS: need olid kõik üheinimesetoidud, välja arvatud viimane, kus salatit jäi natuke üle ja kartulit olin nagunii varuga keetnud, nii et A. saab koju tulles ka. Eelmistel päevadel sõi A. ikka veel seda praadi, lihtsalt minul viskas nii lihasest menüüst kopa ette.

Seisma jäänud külma kanapraeliha rakendusi ja üks tarretis

Nüüd olime seda kana juba ei tea mitu päeva eri lisanditega (kord tatraga, kord makaronidega, kord lihtsalt õunasalati vormis – kana, õun, praetud sepikutükid, majonees) söönud. A. enam ei tahtnud, sõi parem pelmeene.

Mina leiutasin siis mitu kanasisaldusega toitu.

Seene-kana-makaronitoit: üks meie trupi tantsija oli enne sotsiaalset distantseerumist mulle soolaseeni toonud (riisikad, vist männi-). Ma panin paar seent koos makaronidega keema (makaronid olid kas mingid torukesed või sarvekesed; soola ma keeduvette ei pannud, selle arvestusega, et seened on isegi soolased) ja ka kurnasin koos, jätsin korraks ootele; samale pliidirauale tõstsin panni, praadisin sibulat (1 hakitud sibul) ja veidi külma kana, siis riivisin 1 porgandi ja lisasin pannile, kühveldasin sinna ka makaronid ja seened ning segasin ära. Taldrikus riivisin juustu peale. Kuna maitstes tundus, et midagi hapukat kuluks ära, lisasin hääästi ettevaatlikult sortsu ketšupit. Kõlab nagu pühaduseteotus, aga minu arust toimis.

Kuna üks rukkileib ähvardas käest ära minna, tegin endale hõrgu sooja salati: pudistasin selle rukkileiva tükkideks, praadisin oliiviõliga, siis lisasin kanatükke, et need natuke soojeneks, ja hakkisin panni peale ühe küüslaugu. Värsketeks komponentideks sai väike nutsak hapukapsast ja 1 hakitud õun; kastmeks majoneesi ja sorts rjaženkat, maitseks uhmerdasin veidi kardemoni peale. Imeline!

Järgmiseks tegin kanajäägist, selle küpsetamisel tekkinud, kõrvale pandud ja tarretunud leemest, seentest, mis ähvardasid pahaks minna ja naadist risoto: kõigepealt korjasin paar peotäit naati, pesin ära, jätsin sõelale nõrguma. Panin või ja oliiviõlitilga sisse praadima hakitud sibulat ja küüslauku, hakitud soolariisikad, mingi paar-kolmsada grammi arborio riisi, segasin; lisasin tasahaaval selliseid vedelikke nagu natuke kuiva heerest (mingi odav Fino), natuke kuiva valget veini, kanaküpsetamisel tekkinud leemest tehtud puljongi, iga natukese aja tagant segasin (selles risoto erimenetlus seisnebki: vedelikku lisada sortsuhaaval ja palju segada, et tärklis riisi seest välja tuleks ja justkui koorekastme moodustaks, ilma et päris koort peaks panema). Kui riis oli peaaegu pehme, hakkisin need varem korjatud naadipeotäied ja segasin sinna sisse. Maitsestasin soola, muskaatpähkli, musta pipra, aed- ja nõmmliivatee, salvei, majoraani ja leeskputkega, kõige lõpus natuke puju ka (see kasvab õues umbrohuna ja oli talvel varte külge ära kuivanud). Riivisin sinna otsa veidi sidrunikoort ja pigistasin sidrunimahla, riivisin parajasti olemas olevat kõva juustu peale (see juhtus olema pecorino romano), võtsin pliidilt ja jätsin natukeseks seisma. Ning värsket sidrunpuju (see imetaim elas õues ületalve ja tal on ikka haljaid oksi) hakkisin oma taldrikus kõige peale, sest tundus, et võiks sobida.

Tegin ühe vea: kanatarrendi pealt oleks enne puljongi tegemist pidanud rasva eemaldama, see rikkus natuke üldpilti. Lootsin, et järgmisel päeval soojendades enam ei häiri. Jep, pärast soojendamist maitseski palju paremini ja kolmandal päeval VEEL paremini. Hea toit järelikult, mida pikaks ajaks ette teha.

Millalgi samal perioodil tegin tarretist (1 pakk sidrunitarretisepulbrit suure, ligi pooleliitrise kruusi põhja ja kuum vesi peale, nii, et umbes 2/3 kruusi sai täis; segasin hoolega, uhmerdasin veidi kuivatatud sidrunikoort juurde; siis valasin sinna kruusi niipalju, kui mahtus, rjaženkat, et vedelik rutem jahtuks; siis vahustasin paki (200 ml) koort 1 tl moosisuhkruga; segasin ka sinna rjaženkat sisse, valasin selle segu sisse tarretisevedeliku, segasin kõik ära ja panin külma.

Kohe mitu päeva oli head tarretist süüa.

Kuidas ma pärast nädalapikkust juurviljasöömist oma kõhtu lepitasin

A. tõi poest jälle ühe kana, küpsetuskotis ja natuke maitsestatud. Aga mina olin pärast kõiki neid juurikatoitusid (vedelamad ja paksemad peeditoidud) hakanud tundma, et oleks vaja midagi kergestiseeditavat. Ja tegin lihtsalt makarone juustuga. Kõigi juustudega, mida mul parajasti leidus ja mõne asjaga, mis on ainult suurte mööndustega juust.

Niisiis: keetsin sarvekesi, peale panin kuivatatud tomatitega võid (seda, mida Saaremaa kombinaat teeb), rebisin viiluatleeti, riivisin külmkapis seisvat kõva juustu (mis juhtus olema Pecorino Romano) ja lõpuks lisasin huvi pärast ka kodujuustu, mõeldes, et kui ricotta on makaronide peal hea, siis äkki on kodujuust ka. Kahjuks see kohe nii hea ei olnud, mõtlesin, mida teha, ja lõpuks hakkisin oma makaronide peale hinnalisi kirsstomateid (nüüd, kus me üritame vähem poes käia, on selline värske asi ju kuldaväärt ja ma mõtlen iga kord, kas ikka raatsin; iseasi, et ega nad lõpmatuseni nagunii ei seisa). Tomatid lõid maitsed tasakaalu ja nüüd oli hea toit.

Kõht jäi päris rahule.

A. küpsetas seejärel oma kana ikka ära, kohe sellise plaaniga, et las jahtub ära, siis sööme külma või soendatud kanaliha.

Järgmisel päeval sõin hommikul või sel kellaajal, mida ma valelikult hommikuks nimetan, kaerakliiputru (vesi potis keema, natuke soola sisse, kaerakliid sisse, segada, ja ega siis enam eriti keeta vaja polegi, vahel lasen natuke niisama kaane all seista, hästi maitsev puder tuleb), lõunaks A. tehtud tatart ja küpsekana (riivitud porgand oli salatiks); aga see oli mu kõhule vist raske toit, sest õhtul oli ikka paha olla. Puukisin end erinevaid kuivi näkileibu ja küpsiseid täis, järgmisel päeval ärkasin kohe tervemana.

Kaerakliiputru oli eelmisest päevast üle jäänud ja enam-vähem koogiks tardunud; järgmisel päeval praadisin selle tükke pannil koos kanapraetükikestega, juustu riivisin veel peale, salatiks riivisin porgandit ja võtsin toorest hapukapsast ka.

Ja nii saigi kõht terveks!

Ma saan aru, et see läheb nagu vastuollu selle jutuga, et kõht oli juurviljadest väsinud, aga porgand ja keetmata hapukapsas käivad mul kuidagi teise kategooriasse. Porgand on üleüldse kõhusõbraliku toidu kuulsuses; hapukapsa eelis värske kapsa ees on ehk see, et väikesed tublid piimhappebakterid on seda minu eest juba natuke seedinud ja kui ma kutsun sisse nad suu hammasväravast, siis ei pahanda, vaid kolivad sisse ja elavad sõbralikult edasi.

Üks punane bulguripuder ja eri lisanditega küpsepeet

Nii. Nüüd on lõpuks ka minuni jõudnud see, et on kuidagi rohkem aega – siiamaani ei saanud arugi, sest tõlked tahtsid tegemist, aga nüüd hakkab tunda andma, et trenne ei ole ja tööst jääb rohkem aega üle. Jõuab lausa vanu kiiruga tehtud mustandeid üle käia ja üles lasta!

Niisiis, toidud, mis said vist juba veebruaris tehtud.

Tegin siin vahepeal veel ühe bulguripilafi – praadisin sibulat ja küüslauku, siis lisasin pooleliitrise purgitäie tomatiga aedube ja paar spl adžikat, siis bulguri ja vett, natuke kuivatatud tomateid hakkisin ka hulka. Lõpuks läks maitseks juurde ka piparrohtu ja kogu itaalia ürdisegu pära, mis paki põhja oli jäänud.

Kuna bulgur on mulle veel võõras mateeria, siis tegin retsepti järgi (lihatoitliku retsepti järgi, aga liha asemel panin ube), aga unustasin retseptist sööjate arvu vaadata ja tegin kogemata kuue inimese jagu. Seda sõimegi siis kolm ja pool päeva (muidu oleks rutem saanud, aga A. tüdines lõpuks ära), kombineerides eri lisanditega, mida juhtus olema.

Põhilisand, mida ma juurde võtsin, oli (soolane) jogurti- ja/või rjaženkakaste küüslaugu ja peterselliga – seda tegin sinna juurde alati ja väga hästi sobis -, aga vahel oli ka A. mõne poolfabrikaadi toonud.

Hinnang? adžikat vms vürtsist oleks võinud rohkem panna, eelmine punane bulguripuder oli maitserikkam.

Oad põhimõtteliselt sobivad sellisesse toitu, aga teinekord peaks võtma omaenda leotatud oad ja tõenäoliselt on põldoad paremad kui aedoad, sest ma tundsin praegu tekstuurist puudust. Kikerherned on kõvemad, võib-olla sobiks need isegi otse purgist. Viimasel päeval röstisin päevalilleseemneid koriandriseemnete ja india köömnetega sinna lisandiks kõrvale, see krõmpsumine mõjus kohe väga hästi.

Kuivatatud tomatite sisselõikumine oli hea mõte, sest mulle meeldib, kui maitse ei ole toidu sees ühtlane, vaid kirju, ja kuivatatud tomatid ei kiirusta maitse toidu peale laialilaotamisega ülearu.

Selle järel tuli paar päeva, kus A. tegi lihtsalt tatart ja mingit poolfabrikaati juurde.

Ja siis küpsetas ta ahjus mitu peeti. Esimesel päeval tõin poest mingeid Poola valgehallitusjuustušnitsleid (paneeringu sees ümmargune valgehallitusjuust, ise kodus praed üle). Praadisime neid ja head olid, ainult et rohkem ma ei osta, sest nad olid minu arust ülepakendatud – karbi sees kummalgi juustul omaette plastümbris. Teinekord paneerin ise, siis saan lihtsamalt pakendatud juustu osta.

Peedi jaoks tegin ploomipüreest kastme, mida sai liiga palju, sest ma hakkasin seda kadakasiirupiga magustama, siirup tegi purtsti ja siis pidin ma seda siirupipurtsatust lahjendama hakkama. Muidu panin sinna veel natuke õli ja natuke kaneeli ja natuke heereseäädikat.

Kõik sobis päris hästi, A. kiitis ka.

Järgmisel päeval leidsin poest kohe kukkuva säilivustähtajaga praekala, seetõttu ka odav, tõin seda ja selle juurde sobis samuti peet sama kastmega, mis sai niiviisi ära lahendatud.

Lihtsad toidud vahepeal

Oleme siin söönud selliseid kiiresti või lihtsalt tehtavaid asju nagu purgisupp, pelmeenid, tatar kalakonserviga (skumbria), makaronid sprottidega (veidi ketšupit kõrvale), lihtsalt tatrapuder võiga, krabipulgad kodujuustuga jms.

Ükspäev tegin endale kiirsöögiks spagette ülejääkidega: sedamoodi, et juba keeduvette lõikusin spagettide kõrvale kuivatatud tomateid (neid päris kuivi, ilma õlita), piserdasin selle kõik pärast keetmist taldrikus selle vürtsika õliga üle, mis oli juustutäidisega tšillide purki üle jäänud, pudistasin ühe soolase valge juustu pära ja kuivanud basiilikut (paari taime küljest, mis vahepealses igaveses novembris aknalaual pimedussurma surid) peale, hakkisin mingi pooliku seismajäänud värske tomati ka sinna hulka (neid tomateid ei tasu tegelikult praegu osta, loll olin) ja kokkuvõttes tuli päris korralik toit.

Eile panime malmpotti juurikaid: 1 tükeldatud kaalika, mingi 5 kartulit ja vist 3 porgandit + poolteist sibulat, natuke soola, natuke provanssaali ürdisegu, sorts seda tšillipurgist tulnud õli ja sorts oliiviõli. Ahju. Söed olid veidi kuumad, nii et mõni tükk tõmbas ühest küljest õige tumedaks, aga maitset ei rikkunud.

Kui söömiseks läks, lisasin sinna potti paar praemaksa tükki, mis A. oli meie kiirsöögiperioodil poest toonud ja mis olid seisma jäänud; sõin siis koos maksaga ja veidi majoneesi võtsin kõrvale. Sellise toidu kõrvale sobib õlu väga hästi (alkovaba sedapuhku, nagu meil viimasel ajal kipub olema, sestsaadik, kui normaalse maitsega alkovabasid õlusid müüma hakati).

Tegin seismajäänud hapukoorest saiade-pirukate-kookide retsepti järgi hapukoorekooki (retsepti järgi on 1 muna, 50 g rasvollust, 100 g ehk umbes pool klaasi suhkrut, 2 spl hakitud pähkleid, klaas hapukoort, poolteist klaasi 2 tl küpsetuspulbriga segatud jahu, natuke kardemoni), ainult et hapukoort oli mõnevõrra rohkem; pähklite asemel oli mandlijahu; nisujahu asemel speltajahu; peale selle puhastasin ja tükeldasin mingi neli plekilist õuna sinna taina sisse ära ja õunte mahlasuse tasakaalustamiseks panin peotäie rosinaid; ja kuna ma esialgu kartsin, et järsku on tunda, et hapukoor on veidi seisnud, siis lisasin igaks juhuks ka natuke piparkoogimaitseainet. Kokkuvõttes sai tainas jube maitsev, juba toorest peast oli hea. Kuna hapukoort oli rohkem ja tainas sai vedelavõitu, lisasin tasapisi jahu, kuni tundus, et on adekvaatses paksuses tainas, kühveldasin rõngasvormi ja õnnistasin uue praeahju sisse.

Uus praeahi küpsetas ilusasti ja kook tuli hea; speltajahu töötab sellises vormikoogis hästi just nagu ka täisterajahud: need teevad koogi kobedamaks, vbla sellepärast, et jämedam jahu võtab koogi sisse rohkem õhku kaasa, aga vbla sellepärast, et sõredam jahu ei saagi lihtsalt nii kokku vajuda nagu püül.

Ahjupeet pošeeritud vutimunadega, üks peenike peedisalat ja üks tavalisem peedisalat

Ükspäev küpsetas A. ahjus 2 suurt peeti; kui ma koju jõudsin, olid nad veel kuumad. Võtsin ühe punase veini pära, panin kastrulisse kuumenema, lisasin soola, leeskputke, 1 tera nelki ja veidi porrulauguviile; kui keema läks, lasin sinna ükshaaval 12 vutimuna ja lasin valmida, samal ajal hakkisin 1 suure peedi kahte taldrikusse. Siis jagasin munad samuti taldrikutesse peeditükkidele, peale panin võid ja soola, veidi nõristasin ka munakeeduvedelikku sinna kastmeks peale, kõige otsa tõstsime mingist salatisegust igasuguseid liblesid. Selline veerand tunni gurmee (eeldusel, et kodus on keegi, kes peedi ette valmis küpsetab, et siis mina saaks atleedi ilmel selle toiduks vormistada).

Juurde jõin tantsija-E. tehtud viinamarjamahla, mis trupi jõulupeost üle jäi ja minu juurde sattus, sest ühest küljest oli see peedindus nagu toit, mille juurde sobiks punane vein, aga teisest küljest ei olnud üldse veiniisu. Aga see kodutehtud viinamarjamahl (kohalikest viinamarjadest) on samuti selline veidi parkainene ja hapu jook. Sobis päris hästi.

*

Teine peet jäi üle, sellest tegin esteetilise ja maitsva salati. Niiviisi: panin salati ehitamise ajaks päevalilleseemned (ja natuke ühtede poepiparkookide pealt pudisenud seesamiseemneid ja paar koriandriseemet) väikese panni peale röstima; laotasin taldrikule mitmesuguseid salatiliblesid; sinna peale küpsepeeditükid; sinna peale pudistasin granaatõunaseemneid ja valget soolast juustu (Lätist toodud brõnsa) ja veel natuke granaatõunaseemneid; segasin 1 tl meest, tilgast trühvlitega palsamiäädikasiirupist (parim enne möödas), 1 pressitud küüslauguküünest, sortsukesest lihtsalt palsamiäädikast, granaatõuna lammutamise käigus seemneterakeste külje alla tekkinud mahlast ja julgemast sortsust oliiviõlist kastme; võtsin seemned panni pealt ära ja lasin seal natuke musta leiva pudil praadida (ja keerasin tule alt ära, las krõbeneb jääksoojuses). Niristasin kastet peale ja pudistasin seemneid jms pudi kõige otsa. Õudselt hea tuli.

Juurde jõin jälle viinamarjamahla.

A.-le ehitasin veidi enne tema ärkamist teise samasuguse, aga paremini, sest ma taipasin ise süües, et peet on põhiline, mis kastet vajab, ja hakkasin seda niristama juba kohe, kui peet oli paika pandud.

*

Teisest peedist jäi omakorda osa üle; keetsin kartuleid, tõin poest heeringat (Vicil on mingi uut sorti heeringas, ilma õlita, mulle õudselt maitseb ja ei ole seda lödistamist, mis õliheeringaga) ja tegin kartulikõrvaseks sellest peedijäägist, hapukapsast, sibulast, õunast ja heeringast salati. Pealepuistamise lisandiks röstisin veel natuke musta leiva pudi, india köömneid ja koriandriseemneid. Taldriku peal kombineerisin siis kartuli, salati (koos puistega) ja natuke kodujuustu. A. sõi pärast ilma kodujuustuta.

Kartuleid jäi järgmiseks päevaks natuke üle ja ma praadisin need endale trennijärgseks eineks, sõin jälle koos heeringa ja kodujuustuga, hapukapsast võtsin kah paar näputäit sinna kõrvale.

Väga pikaks ajaks ootele jäänud aastavahetuse toidupostitus ja kuidas me ülejääke lahendasime

Soojad toidud:
ahjuköögiviljad malmpotis, st päris ahjus, millega me tuba kütame (kartul – tsipa provanssaali maitseainesegu, sibulate, soola ja oliiviõliga; kaalikas – lihtsalt soola ja oliiviõliga, sest seda pidi ka koerale andma ja koerad ei tohi sibulat süüa), kartul oli esimene asi, mis üldse ära söödi, sest see oli nii hea. Mõlemad potid mahtusid samasse ahju korraga ära, kartul läks sütele ligemale, kaalikas ukse poole;

maks heerese ja sojakastme marinaadis sibula, nelgi ja kaneelikoorega, pärast hautamist peterselli peale; seekord panin marinaadi ka poolmagusat heerest ja sai parem kui mullu. St kõigepealt marinaadi sisse ja siis sellega tükkis ahju (sinnasamasse, kust kartul ja kaalikas oli juba välja võetud ja mis polnud enam nii tuline);

vürtsikana (ingveri, küüslaugu, õli ja sidrunimahlaga seisma; pärast panni peal praadida ja segada, lisada tšillit, rohelist sibulat ja soola).

Külmad toidud:

pirni-juustusalat – ebaõnnestus, sest pirnid olid kõvad. Kahju, sest juust (Synnove) ja kreeka pähklid olid mõlemad väga head. Teinekord kõvadest pirnidest ei tee, neid on niisama parem süüa;

“puuvillasalat” – riisikujulised makaronid (rohkem kui pool poolekilosest pakist), 1 suur granaatõun, 1 suur apelsin, väike ananassikonserv, 1 pikk värske kurk, krabinuudleid, küüslauku ja ingverit; kastmeks leotasin safranit hapukoores ja ananassivedelikus, lisaks veidi majoneesi. See tuli jälle erakordselt maitsev, küllap sellepärast, et granaatõun ja apelsin olid väga head. Tooraine loeb, tooraine!

Külalised tõid veel mitut sorti juustu, soolasiiga, natuke karrikana, natuke ahjuliha (sea), suitsuangerjat (milleni me jõudsime alles järgmisel päeval), vürtsikooki, piparkooke, näkileiba, leiba, õunu, kohvi, trühvlimajoneesi.

See trühvlimajonees sobis küpsekaalikaga jumalikult hästi, ma oleks selle kombo peale jäänudki, kui muid asju uudishimust maitsta poleks tahtnud.

Kuna toitu oli nii palju, jäi maksa paariks järgmiseks päevaks üle, kuigi ta tuli väga maitsev. Kaalikat jäi ka üle, sest seda oli jälle nii palju. Järgmistel päevadel sõin näiteks kaalikat köömnejuustuga ja kaalikat maksaga, võimalik, et ka mõlemaga korraga, täpselt ei mäleta enam.

Mõni päev hiljem tegime maksahautamise/-marineerimise vedelikuga (mis sisaldas ikka veel ka veidi maksa), kust ma olin suuremad vürtsid välja visanud, uue laari ahjuköögivilju – porgandit, kartulit ja sibulat peost jäänud viimaste lihajääkidega. Tuli hoopis teistsugune, aga ikka hea ahjutoit. Sõime jälle köömnejuustuga ja valge juustuga.

Pirni-juustusalati ülejäägist üritasin koos juustujääkidega kuumi võileibu teha. Küpsetamine mõjus neile liiga kõvadele pirnidele hästi, kuigi nad olid ikka nii kõvad, et ma oleks võinud nad võileiva peale peenemaks lõigata. Kreeka pähkel oli ka kuuma võileiva jaoks hea komponent. Rukkitaskust tehtud kuum pirni-juustu-pähklivõileib tuli maitsvam kui sepikust.

Paar porgandiga toitu ja üks peediga lihasalat

Ühel päeval ei jõudnud ma poodi, tahtsin õhtul midagi süüa teha, mitte poolfabrikaati, leidsin, et mul on praktiliselt kõike köögiviljaraguu jaoks. Makaronide kõrvale. Puhastasin hulga porgandeid (kõik need, mis ähvardasid käest ära minna, aga mida sai veel päästa), ühe sibula, natuke küüslauku; panin peotäie rosinaid alkovaba valge veini sisse likku (see ei ole eriti hea maitsega vein, edaspidi ostan alkovabaks analoogiks pigem mingit tsitrusemahla või joon lihtsalt sidrunivett, aga selliseks leotusvedelikuks käras küll); tükeldasin varsselleririismeid (selleri süda ja paar vart ka). Kõige selle puhastamise viimases etapis panin panni tulele.

Siis veidi kuivanud tomatite õli pannile ja sibula-porgandi selleri sinna madala kuumusega hauduma, ise tegin muid asju. Ja makaronivesi üles ja kui keema läks, makaronid sisse (ei mäleta, mis sorti, igatahes midagi lühemat ja jämedamat – mingid torud, sarvekesed või teokarbid, vbla olidki teokarbid). Gemüüse hakkas pehmenema, lisasin peotäie päevalilleseemneid, lasin veidi pruunistuda, seejärel veinised rosinad (vedelik kuluski ära, muidu oleks kuivale jäänud).

Lõpuks kurnasin makaronid lohakalt ära ja lisasin koos keeduvee jäägiga pannile (nii just selleks, et kokku liiga kuiv ei tuleks). Ja tühjendasin kõige otsa pooliku riivjuustu (Dziugas vist) paki ja segasin ära.

Sai hea ja toitev toit. Peale lõikusin värsket basiilikut ja münti.

*

Varsti pärast seda küpsetas A. jälle pärast ahjukütmist süte juures ühe lihatüki. Me ei ole kuigi kiired lihasööjad ega suuda ka süüa toitu, kus kõige rohkem on liha, nii tegin ühe Tai salati ainetel Tai-Eesti fusioonsalati. Originaalis käis salatisse lisaks lihale porgandit, maapähkleid, münti, laimi, tšillit ja kalakastet; mul ei olnud laimi ega maapähkleid (ja ega ma maapähkleid hästi ei seedi ka); tšillit oli ainult kuivatatud kujul. Ja kalakastme asemel tuli mulle pähe, et lihaküpsetamisest jäänud kallerdisega saaks sama edukalt umami-maitset anda.

Niisiis: riivisin 2 jämedat porgandit; tükeldasin 2 paksu lihaviilu. Leidsin, et haput maitset sobib selliste koostisosade juurde väga hästi lisada ka hapukapsaga ja võtsingi mitu prisket näputäit hapukapsast, lõikusin kääridega veel veidi peenemaks, panin väikesesse kaussi ja segasin ära 1 kuivatatud tšilli tükkidega (et vürtsine maitse kapsamahla sisse laiali läheks, enne kui ma ta salati sisse segan) ja 1 tl fariinisuhkruga. Praadisin 1 sibula viilud ja 1 küüslauguküüne tükid; röstisin peotäie päevalilleseemneid.

Segasin suures kausis liha, riivporgandi ja hapukapsa ning paar teelusikatäit lihakallerdist ära; puistasin praesibula-küüslaugu ja päevalilleseemned sinna peale, tõin õuest münti ja võtsin aknalaualt basiilikut, hakkisin ära ja puistasin peale. Lisaks hakkisin ja puistasin peale kõik veel värsked osad seisma jäänud porrulaugujupist.

Tuli äärmiselt maitsev.

*
Teise lihasalati tegin peediga. Sinna läks 3 väikest keedupeeti, 3 keedukartulit, paar viilu sellest praest, paar prisket näputäit hapukapsast, 1 väike purk konservherneid, veidi hakitud sibulat (pool väikest sibulat) ja kaks hakitud õuna. Hapukoort ja majoneesi, tugevama lihamaitse jaoks ka veidi lihakallerdist. Maitseks veidi piparrohtu.

Ka see tuli väga maitsev ja jagus kaheks päevaks, aga ajas kangesti peeretama, hoolimata piparrohust. Kui meil just kuskilt mujalt mingit lüheldast peeruhaigust ei olnud tulnud, sest kui ma nüüd meenutan, siis teisel salatisöömise päeval käituski seedimine juba paremini.

*

Nüüd tegi A. suure potitäie kanasuppi, mille protsessi ma ei oska kirjeldada, sest minu panus piisas sellega, et soovitasin tal puljongi keetmise ajal seekord apteegitilli ja koriandriseemneid sisse panna ja näitasin enne barokitundi lippamist kätte, kus need asuvad. Juurikatest läksid tal supi sisse seller, porgand ja kartul, sibul muidugi ka. Maitsev on ja sobib hästi Lätist toodud tumeda raske tihke rukkileivaga.

Kaks kiirtoitu veel

A. ostis vahepeal viimase kuupäeva tõttu allahinnatud kana, pani pärast ahju kütmist malmpotis süte kõrvale küpsema. Sõime seda eri moel, mina esialgu peamiselt võileiva peal

Aga ühel õhtul tulin koju ja tahtsin midagi sooja. A. oli eelmisel päeval kana tatraga söönud, ka mulle jätnud, aga mul pole siis tatraisu olnud, nii et ta sõi lõpuks kõik tatra ise ära. Nüüd oli mul 1) vaba väike kastrul ja 2) teadmine, et ei pea A. maitsega arvestama, sest tema juba sõi tatrast kõhu täis. Tegin niisiis bulgurit (võtsin pool tassitäit, pesin sealsamas tassis, panin kastrulisse, lisasin terve tassitäie vett, tiba soola, lasin keema, seejärel nõrgal kuumusel haududa, kuni vesi oli tangudesse sisse imbunud). Bulgur on minu ekvivalent kanasöömisele ja televiisorivaatamisele.

Bulguri haudumise ajal panin pannile tilga oliiviõli ja praadisin sibulat ja küüslauku; tükeldasin sinna kaks antoonovkat; lisasin kanakribalaid ja rohelisi oliive, maitsestasin hästi natukese safrani, veidi rohkema kollajuure ning sidrunikoore ja veel julgemalt ingveriga. Et mahlasem saaks, lisasin sellesama kana küpsetamisel tekkinud kallerdist puljongiks.

Soola polnud vaja lisadagi, oliivid ja kallerdis andsid seda ise.

Tuli imehea. Tähelepanelik lugeja sai juba aru, et see oli väga laisk variatsioon araabia moodi kanahautisest. Näiteks ei olnud mul sidrunit ja haput tuli anda antoonovkatega, rääkimata sellest, et kana oli ise juba enne valmis küpsetatud. Aga maitse sai ikka väga hea. Süües tundsin ainult, et tahaks midagi värsket ja niisket juurde, võtsin toorest hapukapsast ja ka see töötas hästi.

Meelde jätta: sidruni puudumisel võib julgelt antoonovkat kasutada, eriti kui kuivatatud sidrunikoort maitseaineks pruukida

*

Eile oli A. ühe loomalihakonservi lahti teinud. Need ei ole väga head konservid, sees on suured rasvakänkrad, aga ma avastasin juba kunagi varem, et kehva maitsega lihakonservist ja kehvast punasest veinist saab kokku täiesti korraliku kastme teha.

Niisiis keetsin spiraalikujulisi makarone; samal ajal praadisin pannil kõigepealt küüslauku, siis lisasin seda lihakonservi; lasin rasval ilusti ära sulada, siis lisasin pool klaasi suhtkoht peedikat punast veini; lõikasin sinna ühe väikese tšillikauna; lisasin 400 g purgi kooritud tomateid ja sonkisin segi; siis tõin õuest natuke sellerit, natuke iisopit, natuke aed-liivateed ja paraja peotäie münti. Mündil eraldasin varred tee jaoks, siis hakkisin mündilehed muu rohelisega koos ära. Lisasin soustile kõigepealt veidi kuivatatud sellerit, keerasin tule ära, maitsestasin soolaga; kurnasin makaronid, segasin kastmesse; riivisin taldrikule hunniku kõva juustu; kui pannil olev enam liiga palju ei podisenud, lisasin hakitud värske maitserohelise.

Ja tuli väga hea toit!

Kordasin seda paar päeva hiljem.

(Pärast seda tegi A. üleni oma käe peal kanasupi – puljongi keetis kanakerest, porgandist, sibulast ja spargelkapsavartest, gemüüseks pani sisse porgandit, spargelkapsast, porrulauku; maitsestas vist köögiviljapuljongi kuubikuga ja pani sinna ka kanaküpsetamisest jäänud puljongikallerdise sisse. Minu panus piirdus sellega, et tõin õuest supi peale natuke värsket estragoni.)