Jälle kalakastmega nuudlid; ja läätsesupp.

Kuna ma tahtsin ühe pooliku kalakonservi (skumbria õlis) ära teha, siis tegin jälle neid kalaga nuudleid, ainult seekord olid pikad peenikesed munanuudlid, mitte spagetid. Teine erinevus oli see, et mul ei olnud värsket apteegitilli, vaid ainult seemned. Kolmas erinevus oli see, et lisaks poolikule õliga skumbriale läks pannile ka üks omas mahlas skumbria ja see oli õige otsus: taandas õliga konservipooliku rasvasuse kenasti ära.

Muidu jälle sama menetlus – pool veiniklaasi rosinaid täis ja valge vein peale; praadisin sibulat (seekord poolteist, et apteegitilli vähesust kompenseerida), apteegitilliseemneid ja päevalilleseemneid, hakkisin lisaks pannile pool värsket tšillikauna (sest mul oli meelest ära läinud, et ma hiljuti ostsin kuivatatuid, muidu poleks poest seda värsket kauna toonud). Panin nuudlivee üles, tsipa soola sisse. Siis tühjendasin pooliku konservi pannile, lükkasin kalatükid pannilabidaga väiksemaks, lisasin rosinad ja veini klaasi seest ja segasin. Kallasin tilga veini tühjaks saanud konservikarpi ja see loputis läks kah pannile. Tegin teise konservi lahti, algul panin pool sellest pannile, siis hakkasin mõtlema, et kui juba, siis juba, ja panin kõik ja loputasin ka seda karpi veiniga ja lasin kõike haududa. Soola vist ei olnudki vaja lisada, konservist tuli piisavalt. Kui nuudlid olid valmis, segasin sousti sisse.

Järgmisel päeval sõime lihtsalt ja vagalt hakklihakastmega tatart, mille valmistas hoopis A. Sibula-jahu-hapukoore-hakklihakaste, riivitud porgand salatiks kõrval. Maitses täitsa hea.

Eile hakkas mind vaevama, et poolik tšilli vedeleb ikka veel kapi peal ja tegin läätsesupi: panin potipõhja suitsupõsekribalatega kaks hakitud sibulat, neli hakitud küüslauguküünt, kolm viilutatud porgandit ja hakitud pooliku tšilli praadima, koos koriandri ja india köömnetega; hakkisin ühe suure kartuli kuubikuteks; lisasin potis olevale kõigepealt punet, siis umbes liitri vett, kartulikuubikud ja umbes kolmandiku või neljandiku läätsepakist (terve pakk oli poolekilone) ja panin ka ühe loorberilehe. Ajasin keema, keerasin tule väikeseks ja lasin veel jupp aega keeda, kuni kartul oli pehme ja läätsed enam-vähem ka. Siis lõikusin sinna viis soolast kuivatatud tomatit ribadeks (kääridega), pudistasin natuke piparrohtu ja lasin madalal kuumusel (nii et peaaegu ei keenud) maitsestuda; proovisin, leidsin, et soolased tomatid ei ole veel piisavalt soola andnud ja lisasin soola; siis tundus, et ka haput maitset on ikka puudu ja lisasin ühe seismajäänud poolmagusa gruusia veini põhja – see oli sellises olekus vein, et joomiseks oli juba liiga äädikane; üks retsept, millest ma inspireerusin (ei leia enam üles, lugesin veebist igasuguseid “carrot potato lentil soup”-otsinguga üles tulevaid retsepte), ütles, et “lisage punaveiniäädikat või punaveini”, nii et igal juhul oli adekvaatne. Ja vein mõjuski hästi, kaks kärbest ühe hoobiga – supp maitsvam ja ühest peaaegu tühjast pudelist lahti. Keerasin tule täitsa ära ja lasin natuke veel tõmmata. Pärast sõin hapukoorega ja oli päris hea, ainult kõhutuult tuli pärast palju. A. oli vist veel rohkem rahul – ta on ALATI rahul, kui suppi saab – ja pidas vajalikuks ära märkida, et “läätsed olid toredad”.

Advertisements

Segatainapõhjal õunakook

Tegin vahepeal jälle selle hapukooretainast põhjal õunakoogi retsepti järgi kooki, aga asendasin osa hapukoort kohupiimaga, sest üks kohupiimaots tahtis käest ära minna. Üritasin saada taina konsistentsi selliseks, nagu ma mäletasin teda hapukoorega olevat, aga küpsenud peast oli siiski mõnevõrra teistsugune – pigem keeksi kui muretaina konsistentsiga. Aga päris maitsev siiski, eriti A. oli rahul ja hävitas suurema osa kooki; mul tuli mingil hetkel magusaküllastus ja ma mõtlesin, kas oleks pidanud vähem suhkrut panema (panin taina sisse pool klaasi ja pärast õunte vahele samuti natuke – võib-olla nii magusatele õuntele poleks üldse pidanud panema).

Kogused olid: veidi vähem kui 100 g võid pluss natuke õli, et või vähesust kompenseerida, kokku umbes kolm spl kohupiima ja hapukoort (st nii palju kohupiima, kui mul oli, ja edasi hapukoort); pool klaasi suhkrut, klaas jahu, 1 tl küpsetuspulbrit. Siis tundus kuivaks jäävat, kuivemaks kui eelmine kord, ja ma lisasin veel natuke hapukoort, et tuttav konsistents tuleks – võib-olla siit see keeksisus tuligi. Ja katteks 5-6 õuna (oli vist kuus, aga muist oli suurte plekkidega, nii et päris palju õunandust lõpetas hoopis kompostinõus, mitte koogi peal) natukese suhkru ja kaneeliga. Kui ma eelmine kord tegin, olid õunad vist antoonovkad, nüüd olid sügisjoonikud, oleks isegi pidanud aru saama, et magusamad õunad ei taha nii palju suhkrut.

Paar vahepealset hapukapsaga salatit ja üks ilma hapukapsata tatrasalat

Rosoljega ei saanud suur praetükk veel otsa ja ma tegin selle lihaga hapukapsasalatit: hakkisin paar keedukartulit, paar õuna, pool sibulat, tüki praeliha. Kastmeks läks õli ja majoneesi segu. A. leidis, et liha on liiga vähe ja hapukapsast liiga palju (aga igatahes ta sõi), mulle muidu meeldis, aga hambad võttis hellaks.

Siis oli vahepeal kiiremat aega, kui sõime tatart kalakonserviga või tatart kanakotletiga ja pelmeeni ja siis oli vahepeal üldse üks pidu, kus ma sõin küla peal (ja tõin A.le taskus üht-teist koju kaasa) ja kolmandaks olin ma vahepeal teises linnas.

Kui tagasi tulin, olin paras zombi; A. söötis mul enne tantsutundi kõhu tatraputru ja mingit kanakotletti täis, aga tatart jäi üle. Järgmisel päeval läks kuidagi ootamatult enne mälumängu kõht tühjaks ja ma meisterdasin sellest ülejäänud tatrast kähku tatrasalati: tatrale hakkisin juurde kaks õuna, ühe hapukurgi, jupi suitsuvorsti, veerandi suurt sibulat, miskipärast lisasin ka fetajuustu (pmst maitseaineks, mul oli fetat pool väikest pakki ja sellestki ei pannud ma kõike ära) ja lõpuks majoneesi. Seda tuli üllatavalt palju, jätkus meile mõlemale (mida tillukese tatrajäägi põhjal ei oleks arvanudki), ma sõin sinna juurde köömnetega näkileiba ja rõõmustasin. A. sõi sinna kõrvale jälle viimase kanakotleti ära.

Järgmiseks tuli jälle hapukapsasalati plaan – õnneks tuli mul kodus ootav hapukapsas meelde, kui ma poes mõtlesin, mida süüa tuua. Ja teiseks õnneks olin sel hetkel poes, kus oli rupskeid, nii et ma sain 99 sendiga pool kilo kanamaksa. Praadisin kanamaksa läbi, tilgutasin natuke sojakastet peale, pudistasin aed-liivateed, punet ja majoraani juurde, valasin hautamiseks natuke tumedat õlut ja jätsin pannile redutseeruma, kuni ma õunu jms hakkisin. Tähendab, hakkisin jälle kaks õuna ja ühe hapukurgi; A. oli juba enne kaks kartulit ära tükeldanud. Maks jõudis selleks ajaks üsna kuivale jääda. Kallasin maksa kõigi hakitud asjade otsa ja tegin ta natuke peenemaks; kaapisin panni pehme musta leivaga puhtaks, valasin sinna uuesti natuke õli ja praadisin pool viiludeks lõigatud sibulat, sellesama pannikaapimise leivaviilu tükid ja veel ühest leivaviilust rebitud tükid krõbedaks. Panin näpuga hapukapsast tükeldatud asjadele otsa, seekord ettevaatlikumas koguses, et pärast jälle hapu ei oleks, lisasin natuke õli, natuke majoneesi, segasin läbi ja kõige lõpuks lisasin praesibula-praeleiva ja segasin uuesti läbi. A. oli rahul; mina leidsin, et võiks mahlasem olla ja panin enda taldrikusse õli ja majoneesi juurde, siis leidsin, et hapukapsast võiks rohkem tunda olla, ja panin ka seda juurde ja vat siis oli hea.

See kanamaks oli nii hea ja odav, et sellega võiks veel midagi teha. Tollest kogusest sai ka kassile mitu korda süüa anda – kõigepealt enne, kui ma üldse salatit tegema hakkasin, ja pärast limpsisid kassid maksakarbi suure hoolega puhtaks.

Peedi-fetasalat ja peaaegu rosolje

Teisest peedist tegin lihtsat fetasalatit – tükeldasin peedi ära, panin hästi natuke hakitud sibulat, peterselli, oliiviõli, veiniäädikat, fetajuustu (umbes kaks kolmandikku väikesest pakist), ühe väikese õuna. Ja tükeldasin kaks viilu musta leiba ja praadisin pannil läbi, seltsiks india köömned, koriandriseemned ja päevalilleseemned. Seda krõbedust oli hea salatile juurde panna. Ma hoidsin seda krõbendust veel kangelaslikult A.-le, et siis, kui tema salatit sööb, oleks tal ka, aga ta unustas need ära ja sõi salatit niisama. Nüüd on selline õllekõrvane.

Aga läinud öösel pani A. ahjukütmise kõrval ühe suure praekäntsaka küpsetuskoti sees ahjupotti ja jättis ööseks ahju hauduma. Üldiselt tuli hea, kuigi pealt natuke kuiv, igatahes on meil nüüd palju praeliha ja ma sõin hommikuks mitu lihaleiba. Ja kuna ma olin peedi kõrvale igaks juhuks heeringat ostnud ja A. kartuliküpsetamisaktsioonist oli kaks kartulit veel järel, siis mõtlesin, et mul on peaaegu rosoljematerjal olemas.

Nii et panin kaks muna keema, samal ajal hakkisin kaks suurt koorega küpsetatud kartulit (aga keedukartul sobiks samuti), ühe küpsepeedi (keedupeet sobiks samuti, kuigi küpsepeet on tummisema maitsega), kaks paksu seapraeviilu, ühe väikese õuna, kaks hapukurki, ühe rammusa heeringafilee (jälle selle firma oma, millel on kassi pilt paki peal), kolmandiku sibulat (hästi peeneks), natuke peterselli; selle ajaga said munad valmis ja hakkisin need ka. Salatikastme moodustasin otse salati otsa hapukoorest, majoneesist, natukesest kurgisoolveest (ja natukesest kurgimarinaadist, mis eelmisest kurgipurgist järele oli jäänud ja mida ma veel ära polnud visanud, kuigi kurgid olid sealt purgist otsas) ja ühest lusikasabatäiest mädarõikast; natuke soola tuli juurde panna (sest ei heeringas ega hapukurgid ei olnud kuigi soolased; tähendab, enne soola lisamist tasub ikka kõigepealt maitsta, äkki on mõne teise heeringa ja teise kurgiga kohe paras).

Ma pole ammu päris rosoljet saanud, aga minu arust maitses täitsa nagu päris, kuigi õiges retseptis käib vist keedetud porgand ka ja majoneesi ei tohiks hapukoorele lisada. A mis siis. Eriti hea, et tänu A. ahjutoiduaktsioonidele oli nii palju koostisosi juba valmis, et kogu salati tegemine võttis mingi veerand tundi või äärmisel juhul 20 minutit.

Peedi-riisisalat

Vahepeal oli periood, kus kas A. tegi midagi – karripastaga grillitud kanakoibi või verivorsti – või see, kellel kõht tühi, tegi kähku pelmeene või midagi.

Aga tänaseks oli A. ahjukütmise kõrvalt ahjus kolm peeti küpsetanud (paar kartulit ka, aga neist sai osa verivorsti kõrvale otsa ja ülejäänud võivad vähemalt homseni ooodata) ja ma mõtlesin peedisalati peale. Täna just üks väike honorar laekus, ostsin tähistamise korras mune ja punast veini ja peterselli, olin juba valmis mõelnud, kuidas ma kombineerin peeti, veinis kooreta keedetud mune, maitserohelist ja praetud musta leiba ja kanepiseemneid – aga siis unustasin kõigepealt musta leiba osta ja seejärel avastasin, et viimasest kanagrillimisest oli veel keedetud riisi järele jäänud. Ja siis guugeldasin välja riisi-peedisalati retsepti, kuhu käis küll muna, aga hoopis omleti kujul ja omlett tundus enivei lihtsam kui kooreta keetmine.

Kurki mul ei olnud, kressi kah mitte, nii et originaalretseptist jäi kokkuvõttes alles ainult idee, et panna kokku peet, riis ja omlett.

Salatisse läks: üks suur küpsepeet; veidi alla klaasitäie keedetud riisi; ühe suure sibula veerandik (hakitult); neljast munast ja petersellist (ja mingist supimaitseainest, mis koosneb soolast ja maitseviljadest-taimedest) tehtud omlett, ruudukesteks tükeldatuna; üks väike õun (väikesteks kuubikuteks, umbes sama peeneks nagu sibul); kanepiseemneid; sinepiseemneid; värsket peterselli; õli ja cava-äädikat (sest see oli ainus peenemat sorti äädikas, mida mul parajasti oli); natuke soola maitseks juurde ja hästi natuke mädarõigast; ja siis veel üks tilk seesamiõli, sest kogu see toit hakkas Aasia köögi poole kiskuma.

Kokku? Taliesin kiitis, A. ütles, et okei; minu arust oli riis natuke kõva, liiga al dente, aga maitse oli päris hea. Omlett sobis väga hästi; seesamiõlitilk istus sinna samuti. Järgmine kord võib proovida, mismoodi on kurgiga ja ilma õunata.

Läätse-riisihautis

Algas asi sellest, et A. oli koju toonud kaks kanakoiba, mille ta kavatseb ahjus karripastaga kokkumäkerdatult ära küpsetada, aga alles homme. Nii et ühest küljest tuli täna midagi süüa teha, aga teisest küljest kas sellist, mis otsa saab, või midagi sellist, mis sobiks homme kanaga.

Hakkisin pool suuuuurt sibulat, panin pannile praadima, sedaaegu tükeldasin kaks porgandit; samuti pannile. Hakkisin ühe küüslauguküüne ja samuti pannile. Siis läks sinna veel paar peotäit musti läätsi (mitte mingi kindla retsepti pärast, vaid neid mul lihtsalt oli, Taliesin kinkis millalgi) ja pool suure kruusi täit riisi, segasin need õliga läbi ja panin poolteist sellesama kruusi täit vett juurde. Mõtlesin järele, arutasin A.-ga ja panin ka veerand pakki rosinaid sisse, mis mul veel järel olid. Kaks vart leeskputke ka. Siis jätsin madalal kuumusel hauduma, läksin tööd tegema ja palusin A.-l silma peal hoida. Kui ma jälle vaatama tulin, oli A. jõudnud vett juurde panna, muidu oleks vahepeal kuivale jäänud, aga temagi lisatu oli otsa saanud. Panin natuke veel vett ja puistasin sinna sisse kolm kuivatatud tomatit, mille ma olin peeneks hakkinud, ja läksin jälle tööd tegema. Kui tagasi tulin, oli pmst valmis, ainult maitsestamist tahtis – kuivatatud tomatid ei olnud toitu küllalt soolaseks teinud, nii et lisasin ka soola; piparrohtu; ja kui siis ikka mage oli, natuke mingit karriga broilerimaitseainet, sest see pidi lubatavasti ka soola sisaldama. Ja ühe värske tomati hakkisin sinna sisse ka ära – las kuumeneb põgusalt riisi sees läbi. Ja siis oligi valmis.

Mulle tundus süües, et midagi oli nagu puudu, ja jälle oli see puuduolev asi hapukapsas, aga nagu ma seenepirukapostituses ütlesin, vbla on mul praegu mingi hapukapsahaigus peal. Vaatame, mis A. ütleb. Igatahes võiks see karrikanaga sobida küll.

Seenepirukas

Poes oli allahinnatud šampinjone ja neil ei paistnud midagi muud viga olevat kui et natuke kuivanud. Kodus tuli meelde, et mul on kaks keedukartulit ja mõtlesin muretainas osa jahu kartuliga asendada. Tegin taina umbes 100 grammist või natuke rohkemast võist, kahest kartulist, 3 spl hapukoorest ja 1 kl jahust. Osa võid oli kuivatatud tomatitega või, nii et soola ei hakanud ma lisama, pealegi oli mul plaan sinna peale natuke soolapekki panna, sest kartsin, et seenesegu leotab muidu taina liiga läbi. Määrisingi tainast selle võileivapekiga, mis on pmst hakkmasinast küüslauguga läbi lastud suitsupekk. Panin ahju kuumama.

Täidiseks praadisin pool sibulat, need seened, leidsin külmkapist veel törtsu allesjäänud lihakonservi ja killu chorizo vorsti. Kõik need läksid pannile segamini, maitseks aedliivateed ja punet; siis võtsin panni pliidilt, kloppisin ühe muna natukese majoneesi ja sortsu šerriga lahti, panin täidise tainale ja valasin munasegu otsa. Hiljem riivisin pisut juustu peale.

Tulemus? tuli välja, et kuskil oli rasva liiga palju. Vbla sellepärast, et läbipraetud seened on siiski samuti pigem õlised kui vesised ja seepärast oli muretaina pekiseguga ületõmbamine liiast. Või tuli sellest lihakonservist nii palju rasva. Või oli asi selles, et kartul ei võta niiviisi rasva sisse nagu jahu ja kartulimuretainal oleks pidanud lihtsalt vähem rasvollust olema. Ühesõnaga võib seda teinekordki teha, aga mingis kihis tuleb rasva vähemaks jätta.

Maitses teisalt täitsa hästi. A. sõi seda päris heameelega niisamagi; mina avastasin hiljem õhtul, et kui tükk seda rammusat pirukat, mis tänu kartulile ei tundunud ka üldse tainane, röstsepiku viilu peale panna, siis on just paras võileib. Ma panin veel (toorest) hapukapsast röstsepiku ja seenepiruka vahele värskenduseks ja siis meeldis kohe eriti, aga vbla on mul praegu midagi viga, tahaks justkui iga toidu juurde hapukapsast. Teisest küljest, miks siis hapukapsas kartulitainaga sobima ei peaks, võta või Frenchi pissa.