Kaks lihtsat, kuid mitte kõige kiiremat vormirooga

Õnneks ei olnud mul kõht väga tühi, sest selle küpsemine võttis aega.

Koostis: gemüüse poole pealt 3 suurt kartulit, 2 väikest suvikõrvitsat ja 2 keskmist või suuremapoolset sibulat.

Maitseks-kastmeks natuke kuivatatud tomatite pealt valatud õli (see kipuks muidu üle jääma), natuke puhast oliiviõli, mingit itaalia maitsetaimesegu (mis sisaldab tuntavalt aed-liivateed ja punet ja natuke piparrohtu, vbla basiilikut ka), natuke soola ja veidi vähem kui poole sidruni seest pigistatud mahl.

Lisandiks paar viilu toorsinki (“parim enne möödas” serrano).

Soustiks-krõbedaks katteks 1 kanamuna, lörts hapukoort sinna otsa (kindlasti vähem kui 100 g) ja 4 katkirebitud juustuviilu (antud juhul see Eestis tehtud cheddar).

Järjekord: pesin ja puhastasin kartulid, pesin suvikõrvitsad, koorisin sibulad. Panin praeahju kuumenema. Lõikasin kartulid ja suvikõrvitsad mitte kõige õhemateks poolviiludeks, sibula lõikasin piki… ribadeks või kaarteks või kuidas seda nimetadagi, ülevalt alla pooleks ja siis jälle ülevalt alla ribadeks noh.

Valasin pannile natuke seda kuivatatud tomatite õli, viskasin need viilud sinna, riputasin soola ja maitseaineid ja ajasin käega segamini. Valasin veel peale tsipa oliiviõli ja pigistasin sidrunimahla ning lisasin hästi natuke vett (et nad ei jõuaks enne kõrbema minna kui pehmeks).

Panin ahju ja hetke ajel panin ahjuplaadi sellele pannile tagurpidi katuseks peale (ikka samal eesmärgil, et enne saaks valmis, kui kõrbema läheb).

Siis lugesin natuke aega internetti läbi, vahepeal käisin torkimas, kas kartul hakkab juba pehmeks minema.

Kui natuke juba hakkas, tükeldasin paar singiviilu ribadeks (kääride abiga, toorsink on vintske kraam), kloppisin muna hapukoorega lahti, segasin singitükid gemüüse vahele ja valasin muna-hapukooreseguga üle ja segasin, et kõik tükid selle plögaga kokku saaks. Kõige peale laotasin katkirebitud juustuviilud (katki, sest siis sai ühtlasemalt jaotada). Ahju tagasi.

Kui juust oli kohati pruunistunud, keerasin ahjul kuumuse maha.

Tuli hirmus maitsev.

***
Teise tegin ühest kõrvitsast: lõikasin (õigemini raiusin) ta piisavalt väikesteks osadeks, et oleks võimalik koorida (ja švammist puhastada, aga see oli märksa kergem). Tükid, mis selle käigus tekkisid, olid nii väikesed, et rohkem polnud peenestada vaja.

Määrisin ahjupanni võipaberiga üle. Võtsin viimased serrano singi riismed, lõikasin rääsunud kohad maha, normaalsed kohad hakkisin peeneks, puistasin pannile laiali. Sinna otsa tõstsin kõrvitsatükid; puhastasin ja lõikasin pikiribadeks kaks sibulat ja lisasin kõrvitsa vahele; samamoodi puhastasin ja peenestasin sinna hulka ühe küüslauguküüne. Riputasin veidi soola, pipart ja mingit lihamaitseainet. Valasin juurde ühe seismajäänud kohvikoore (ema tarvis ostetud, kui ta külas käis, me ise ei joo koorega).

Siis pudistasin kõige peale musta leiba, riivisin veidi kõva juustu, tükeldasin kõige otsa 3 tomatit, lisasin veel veidi soola ja ahju ta läks: kõigepealt hoidsin tal seal ahjus teist ahjupanni kaaneks peal (see ei toetunud otse toidule, vaid kõrguselt järgmine siin oli just parajal kõrgusel, et panni toidu kohal hoida), kui juba pehme oli, võtsin ülemise panni ära ja toidu korraks välja, riivisin veel juustu peale ja lükkasin tagasi ahju, kuni juust oli kergelt krõbedaks läinud.

See maitses mulle vähem – ma oleks vist kõrvitsa kõrvale midagi magusamat kõrvale tahtnud kui tomat. No võib-olla oleks ka magusamad tomatid sobinud. Praegu tundus, et tomati happesus nagu varjutas kõrvitsa magusust, ma oleks tahtnud, et miski seda esile tõstaks. Aga kui ma taldrikus kihid rohkem segi ajasin, siis oli parem. A. arust polnud viga midagi.

Järg: pärast soojendamist oli samuti parem, ju maitsestus paremini läbi.

Kalasupp, makaronid ubadega, pikkpoiss/hakklihavorm

Kalasupp: ostsin värsket apteegitilli ja porrulauku. Sibulat, porgandit, varssellerit ja kartulit meil oli, kalakonserve ka. Tuli pähe idee vaadata sügavkülma, leidsin sealt lõhepea ja -uimed, mistap otsustasin keeta päris puljongi. Kuna ma ei teadnud, kui vana kalapea see oli, lasin ta kõigepealt soojaks ja nuusutasin. Normaalselt lõhnas, seega keetsin seda kõigepealt eraldi, korjasin koledama vahu ära; siis lisasin mitu juppi varssellerit, pool sibulat (koos koorega), apteegitilli- ja tilliseemneid ja kõik puitunud maitseainevarred, mille ma olin kapi peale klaasi sisse kogunud (maitsetaimede pehmed osad olid võileiva peale või salatitesse läinud).

Tõin kalapea keetmise ajal õuest mitmesugust rohelist (sedapuhku sain saagiks nõgest, naati ja estragoni), kitkusin pehmemad lehed küljest kohe eraldi kaussi, varred ja koledamad lehed viskasin samuti puljongiks keema. Selle keetmise ajal tükeldasin 2 porgandit, ülejäänud poole sibulast, apteegitilli, porrulaugu ja 3 kartulit ning hakkisin naadi- ja nõgeselehed nii peeneks, kui viitsisin.

Kui puljong oli omajagu keetnud, kurnasin ta läbi sõela teise potti. Sodiks keedetud maitsetaimed viskasin komposti, kalapea jätsin esialgu alles ja nokkisin sealt kalaliha tükikesi lahti, kuni ma köögivilju potti ajasin ja keetsin (järjekord: porgand; kui see uuesti keema tõusis, kartul; väikese viivituse järel apteegitill ja porrulauk, seejärel nõges ja naat).

Vahepeal õngitsesin potist kartuli- ja porganditükke välja ja maitsesin, kas hammas hakkab juba peale.

Kui tundus, et täitsa hakkab juba, siis lisasin 1 karbi omas mahlas heeringat, kalapea küljest lahtinokitud kalaliha, natuke kuivatatud leeskputke, natuke Tai kalakastet (sest miks mitte sellega kalasupile soolasust lisada, kui mul juba on) ja natuke pigistasin laimimahla (umbes 1 laimiveerandikust). Keerasin kuumuse ära, jätsin tühjakspigistatud laimikoore sinna sisse jääksoojuses tõmbama ja ootasin natuke. Õngitsesin laimikoore välja, lisasin tükikese võid. Serveerisin endale ja hakkisin garneeringuks estragoni peale.

Jäin rahule. Kui A. sõi, siis tema jäi ka rahule, paremini kui eelmine kord, ta ise arvas, et tänu rohkematele köögiviljadele, aga võib-olla luges ka korralik puljong.

Ma oleks tahtnud ka keedumuna lisada, aga alguses meil ei olnud muna. Teisel päeval tõinn, keetsin ja lisasingi, siis oli veel parem.

***
Kui see supp ükskord otsa sai, märkasin, et üks väga rohke kamaraga suitsupõsetükk on külmkappi seisma jäänud (seal oli ka pool kõrva küljes). Peaaegu ainult kamar oligi järel.

Hakkisin selle hästi peenelt ära, samuti 1 sibula ja 1 jämeda küüslauguküüne. Kuumutasin vokkpanni põhjas veidi õli ja panin kamara-sibula-küüslaugu madalas kuumuses kaane all praadima või õigemini õlis hauduma. Kui leidsin, et sibul on juba ilusti klaasjas, lisasin purgitäie musti ube (ca 400 g, vees, täitsa maitsestamata) ja sellesama purgi täie vett (mis sisaldas mõistagi oaleeme jääke) pluss veel natuke vett, sest ma tahtsin, et makaronid ära mahuks. Niipea, kui keema läks, lisasin mitu peotäit makarone (penne). Tükeldasin 5 suhteliselt suurt ploomtomatit ja lisasin ka need. Tõin õuest rohelist – seekord 1 oksa iisopit ja mitu oksa aed-liivteed, pudistasin lehed toidu sisse ja varred panin mõne tulevase tee või supi tarvis kapi peale klaasi. Kui makaronid tundusid valmis olevat, maitsestasin soola, musta pipra ja natukese oliiviõliga. Jäin toiduga väga rahule ja ka A. ei nurisenud.

***
Järgmiseks juhtus nii, et ostsin allahindlusest mõjutatuna pool kilo lihaveisehakkliha ja see tuli muidugi kähku ära teha (sest “parim enne”). Mõtlesin, et kastet ei viitsi, kotletti ammugi mitte. Siis meenus, et A. oli tööle minnes palunud mul varsti ahi kinni panna. Ahaa, järelikult on mul varsti küpsetamiskõlbulikud söed.
Mõeldud-tehtud: võtsin tüki jupi seismajäänud ciabatta‘t (see ei olnud eriti hea ciabatta, sellepärast ta seisma jäi), pudistasin peenemaks, valasin sortsu hapupiima pehmendamiseks peale. Puhastasin-hakkisin 1 sibula ja 4 pisikest plekilist õuna sinna otsa, mudisin saiapudi kätega peenemaks. Äkitselt tuli idee lisada ka hapukapsast – võtsin peotäie ja lõikasin natuke peenemaks, segasin sisse. Tõin õuest aed-liivateed, lisasin pudile selle lehed ja natuke köömneid. Lõin sinna lahti 1 kanamuna ja segasin hoogsalt ära. Nüüd lisasin hakkliha ja mudisin kõik suhteliselt ühtlaseks. Maitsestasin soolaga ja jahvatasin hoogsalt musta pipart juurde.

Määrisin ahjupoti võipaberiga üle ja mätsisin saadud taina sinna põhja pätsiks. Ruumi jäi üle, puhastasin kähku 4 kartulit (isegi ei koorinud üleni, ainult koledatest kohtadest), lõikasin paksudeks viiludeks ja paigutasin sinna ümber ja riputasin ettevaatlikult ka neile soola. Ja panin kaane peale, lükkasin poti ahju süte juurde ja panin ahju kinni.

Nii poolteist või kaks tundi hiljem uurisin asja, kartul oli täitsa pehmeks haudunud ja liha tundus samuti valmis olevat.
Mina läksin magama, kuigi uudishimu, kuidas hapukapsapikkpoiss maitseb, peaaegu ei lasknud. A. sõi kohe ja kiitis. Ma soojendasin endale järgmisel päeval ja jäin samuti rahule. Kõrvale tegin küpsepeedist ja hapukapsast salati (A. võttis endale lihtsalt värsket hapukapsast juurde).

Mul hakkab tekkima sarnane tunne, nagu onu Rogeril naatriumglutamaadi kohta (put MSG in everything, you’ll turn it better. You get a baby,  put MSG on baby, he’ll be better baby, smarter!), ainult et hapukapsa peale. Iial varem pole mul nii hea maitsega pikkpoissi ega kotletti tulnud. Kartulid olid ka jube maitsvaks läinud. Umami, ma ütlen.

Teinekord järsku segangi kartulitükid hakklihapudi sisse ja küpsetan kõik ühe vormina. Vaatame.

*

Magustoitu pole eriti viitsinud teha, ükspäev ostsin rosinasaia, lõikasin viiludeks, määrisin võid peale, segasin kähku kohupiima natukese kreeka jogurti ja meega (me pole ikka veel märganud suhkrut osta), pätsisin saiade peale, lõikasin kõige otsa õunaviile, puistasin kaneeli ning kohvikust kaasa haaratud suhkrutorukesest suhkrut peale ja küpsetasin kuumadeks võileibadeks. Kahjuks oli ahi veidi liiga kuum ja alt läksid veidi kõrbema, aga pealne tuli küll jube hea.

Suvikõrvitsa-baklažaanivormiroog ja muud suvikõrvitsaga pudi-padi

Nädalvahetusel oli energiat üle, viitsisin suurema jändamisega söögi teha.

Koostisesse läks: peaaegu terve suurepoolne sibul (hakituna); 3 väikest suvikõrvitsat (veerandviiludeks); 1 baklažaan (enam-vähem kuubikuteks), 1 väike pakk tomatipastat (see väike tetrapakend – 100 g? 200g? ei vaadanud), pool väga suurt värsket tomatit (laisalt niivõrd-kuivõrd kooritud ja viiludena); veidi vähem kui 1 väike pakk kohvikoort (ema oli külas olnud ja paar koorekohvi joonud, ülejäänud koor läks toidu sisse) ja 2 muna. Ja hästi väike törts ühte pasteeti, mis oli külmkappi seisma jäänud, aga pahaks polnud veel läinud (isegi kuupäev polnud veel käes). Paar musta leiva viilu, natuke kuivanud itaalia tüüpi nisuleiba (mingi ciabatta vist). Natuke pitsamaitseainet, majoraani, aed-liivateed ja musta pipart, soola ka. Natuke kõva juustu (kaks juustukontsu, mis külmkapis olid).

Etapid: pann kuumenema, ise sibulat hakkima. Sortsuke õli pannile, sibul praadima, varsti kuumus madalamaks ja lasin haududa. Samal ajal hakkisin baklažaani.

Kui baklažaan hakitud, läks samuti pannile. Vahetevahel segasin, samal ajal viilutasin suvikõrvitsaid. Poole praadimise pealt lisasin pitsamaitseiainet ja majoraani.

Kui suvikõrvits hakitud, segasin pannil oleva hulka tomatipasta ja selle väikese pasteeditörtsu, maitsestasin veel soola ja pipraga, keerasin tule ära, jätsin kaane alla järelsoojuses hauduma. Ja panin praeahju kuumenema (180 kraadi peale).

Määrisin ahjupanni võipaberiga; kuna paber ei olnud väga võine, lisasin veidi õli.

Äkitselt tuli mõte, et suvikõrvits läheb küpsedes tihti vesiseks, paksendaks õige natuke. Niisiis võtsin umbes pooled suvikõrvitsatükid kaussi ja pudistasin sinna paar rukkileivaviilu. Ladusin selle segu ahjupanni põhjale, maitsestasin kergelt soolaga. Sinna peale tõstsin praepannilt baklažaaniplaga. Purustasin natuke itaalia leiba (pmst “teeme ise riivsaia”), segasin kausis ülejäänud suvikõrvitsatükkidega ja laotasin selle segu baklažaaniplaga peale.

Kõige otsa ladusin natuke tomativiile (ma ei viitsinud tomatit korralikult koorida, aga kiskusin need kõige nahkjamad kooretükid, mis peaaaegu vabatahtlikult ära tulid, maha, et sellevõrra tuleb äkki ühtlasem konsistents).

Siputasin veel ettevaatlikult soola peale, piserdasin õrnalt oliiviõli ja lükkasin ahju.

Ise võtsin kaks muna, kloppisin kohvikoorega lahti, maitsestasin kergelt soolaga, pudistasin hästi natuke aed-liivateed sisse.

Võtsin ahjupanni välja ja valasin munasegu toidu peale, lükkasin ahju tagasi.

Ise otsisin külmkapist kaks kõva juustupära. Üks oli veidi pehmem, selle riivisin ise ära, teine oli kõvem, selle jaoks kutsusin A., sest oma kärsituses oleks ma selle kallal hullunud ja tõenäoliselt hoopis enda riivimisega lõpetanud.

Kui juust riivitud sai, tundus, et ahjus olev kraam on tahenenud küll. Puistasin juustu peale ja lükkasin uuesti ahju, küpsetasin, kuni juust oli sulanud ja hakkas mõnest kohast krõbenemise märke näitama.

See toit meeldis meile mõlemale suht okilt, jätkus kummalegi kaheks lõunasöögiks. Mina oleks küll veidi happesemat eelistanud (st kas rohkema tomati või vähema koorega), aga tõenäoliselt tegi just see vähene happesus ta A. jaoks söödavamaks.

*
Viimasel päeval, mil A. oli vormiroa ära lahendanud, kasutasin juhust, et ei pea tema maitsega arvestama, ja praadisin endale lihtsalt ühe suvikõrvitsa viilutatul chorizo-vorstikillukeste ja hakitud küüslauguga läbi ja sõin hulga tomati ja ciabatta‘ga. Mul jäi seda natuke üle ja minu üllatuseks sõi A. osa neid kribalaid hilisõhtuseks ampsuks ikkagi ära.

Täna tegin mõlemale sellist kiirtoitu, et praadisin kunagi ammu allahindlusega ostetud praadimisjuustu (mingi 200 g järsku?), seejärel sama panni peal 1 veerandviiludeks lõigatud suvikõrvitsat ja musta leiva tükikesi (2 viilu jagu) koos 1 hakitud küüslauguküünega, segasin praejuustu uuesti pannil oleva hulka, ja siis serveerisime endale. Taldriku peal võtsin endale tomatit ja rooma salatit juurde. A. tomatit ei võtnud ja sõi rooma salatit näpu vahelt kõrvale. See suvikõrvits tuli veidi pehmem kui minu isiklik ettekujutus täiuslikust suvikõrvitsast, aga ma arvestasin natuke sellega, et A. eelistab tavaliselt küpsemat gemüüset.

Vahepeal tehtud toidud: mitu porgandiga hautist ja üks lihatoit ka

Ammu pole bloginud, peab vahekokkuvõtte tegema. Kõigepealt A. küpsetas ahjus kana, nii et sellest pole mul midagi kirjutada (ainult seda, et poemarinaadiga küpsetuskotis ja see omakorda malmpotis ja malmpott omakorda tavalises toakütmise ahjus, kui ahjus olid juba ainult söed) ja me sõime tükk aega seda, ohtra õunasalatiga (kas lihtsalt õun majoneesiga või õun võilillelehtede ja majoneesiga, vahel luksuse mõttes päevalilleseemneid ka. Rohkelt õuna igatahes, nii et sisuliselt oli taldrikul õuna-kanasalat)

*

Kui kana otsa sai, tegin kõigepealt ühepajatoitu: hakkisin järjest sibula (väikesteks kuubikuteks), kolm porgandit (ratasteks), veerand kapsast (ribadeks), neli küüslauguküünt (nii peeneks, kui viitsisin), kolm vart sellerit (viiludeks), kolm-neli kartulit (kuubikuteks) – ja loopisin sedamööda, nagu hakitud said, potti õlitilga ja A. kanaprae juurest kogutud rasvaga hauduma. Enne kartuli lisamist panin näputäie köömneid, näputäie koriandrit ja seejärel kaks klaasitäit vett ja kanapraest jäänud leemekallerdist puljongiks ka. Kõige lõpuks lisasin veel provanssaali ürdisegu, tiba soola, supilusikaga võid ja fetapaki põhja jäänud pära. Kõrvale praadisin suitsupõseviile. Oli hea mõte just eraldi praadida – niimoodi tuli hea krõbe. A. kiitis. Mulle tundus provanssaali ürdisegu selles kombinatsioonis isegi veidi liiga vänge – pune, aed-liivatee ja basiilik oleks passinud küll, aga rosmariinimaitse oli veidi liiga kõvasti tunda. Teinekord segan maitseaineid ikka ükshaaval.

Aga muidu oli päris hea ja annaks muidugi teha ka ilma suitsupõseta, taimetoitlikus versioonis.

*

A.-l oli oidu suitsupõsest sulanud rasv kohe pannilt kaussi valada, ta ise kasutas seda mingite oma kiirtoitude praadimiseks ja mina olen juba mitu korda leivakatteks pruukida (hästi sobis musta leiva peal värske kurgiga, millele ma siputasin soola peale).

*

Teisel päeval lõpetas A. ühepajatoidu ülejäägid ära ja mina tegin endale kiirtoitu: 2 porgandit ja 1 sibul tükeldatult pannile võiga hauduma, siis kaks suvikõrvitsat viiludena juurde, pudistasin lisaks 1 kuivanud musta leiva viilu, apteegitilliseemneid ja natuke kaneeli. Süües panin juustu peale. Tundus, et päris palju tuli, aga sai seletamatult kohe esimese korraga ja ainult minu söömisega otsa, tähendab, liiga maitsev. Nostalgiatoit, sellist tegin ma magistriõppes tihti.

*

Siis tuli vahepeal üks toit, mis osutus meie jaoks liiga lihaseks, aga äkki lihafänne huvitab: suvikõrvitsa-hakklihavorm, pmst pikkpoiss, millel käib suvikõrvits ja mozzarella vahel ja peal. Tegin ühe itaalia toidublogi retseptist inspireeritult, ainult kogused olid veidi teised:

kõigepealt lõikasin 2 väikest suvikõrvitsat pikuti viiludeks, määrisin panni veidi oliiviõliga, panin suvikõrvitsaviilud sinna pannile, piserdasin veel õli peale ja panin grillirežiimil ahju. Grillimise ajal panin kaussi umbes 350 g loomahakkliha, 2 muna, 2 spl oliiviõli, hakkisin sinna otsa veidi leeskputke- ja sellerilehti (retsept nõudis peterselli, aga mul polnud), riivisin veidi kõige kõvemat juustu, mis mul kodus oli (mingi Leedu tšilli ja ürtidega juust), maitsestasin soola ja pipraga. Segasin sellest justkui kotleti- või pikkpoisitaina. Siis lõikasin 2 mozzarella-paki sisu eraldi väikese kausikese sisse viiludeks.

Nüüd õngitsesin suvikõrvitsad välja, puistasin panni põhja riivsaiaga üle (seda sai veidi palju, aga ma segasin lahtise riivsaia pikkpoisitaina sisse ära); mätsisin pool tainast pannile, laotasin pooled suvikõrvitsaviilud peale ja umbes pool mozzarella‘t ka; siis kordasin protseduuri ja riivisin kõige otsa veel natuke seda kõva juustu. Küpsetasin nüüd juba tavalisel küpsetusrežiimil, retsept nõudis 175 kraadi, ma panin oma käreda ahju 160 näidu peale.

Maitses OK, kuigi nii palju jändamise kohta veidi antiklimaatiline. Igatahes tundus toitev ja rammus, pärast tuli välja, et liigagi, sest me saime mõlemad kõhuvalu, kuigi sõime hoolega tomatisalatit kõrvale. Ei ole punane liha ikka minu toit, ei ole! A. kannatas vist pigem liigse rammususe all. Mõtlesin hiljem, et teinekord peaks tublisti rohkem köögivilja panema, näiteks tomatit ka, et oleks hapukam. Või siis kartulit vahele, mis neutraliseeriks samuti valgu- ja rasvakogust. Liha töötab paremini ikka maitseaine kui põhitoiduaine rollis.

*

Selle raske seedimise järel tahtsin eile lihtsalt kartulit mingi gemüüsega. Oleks võtnud aedube või lillkapsast, aga poes ei olnud sellist, millistega ma rahul oleks olnud, ja turule ei jõudnud. Hautasin siis lihtsalt panni peal porgandit koos selleriga võis (6 porgandit, 3 vart sellerit) ja kanapraekallerdise ülejäägist saadud puljongis (umbes pool klaasi), kuni pehme oli; ja keetsin noori kartuleid kõrvale, õuest tõin võilillelehti pluss murulauku salatiks kõrvale ja poest kõva juustu (vedas, Dziugase kõva juustu helbed olid alla hinnatud). Taldriku peal kombineerisin kartulid-porgandid juustu, hakitud võililllelehtede ja murulauguga; natuke kuivatatud tomatitega võid laastutasin peale, tiba soola ka.

Esimene kord elus, kui ma seda porgandisousti kartuliga söön (siiani enamasti hirsiga või riisiga, aga hirsiga on parem), aga võib korrata, sest ka kartuliga sobib – kuigi sellega võtab toit rohkem sooja salati ilme kui hirsi või riisi kõrvale süües. Aga soe salat ongi hea!

Selle postituse toitudest oligi see minu lemmik. A. oli kah täitsa rahul, kuigi temal oli ühepajatoit vist lemmikum. Nii või teisiti paistab, et me ei ole ikka lihatoitlased – sobivad kas üldse ilma lihata toidud või sellised, kus tema osakaal ei ole taldrikul liiga suur.

*

Porgandihautis saigi sama õhtuga otsa (Taliesin aitas), kartuleid jäi veidi üle; täna ei viitsinud mõelda ja tegin kartuliomleti – õlitilk pannile, kartulid (mingi 5 väikest kartulit) viiludena sinna särisema, pool vedelemajäänud sibulat hakkisin juurde; pudistasin ka ühe sepikuviilu kartuli vahele tükikestena praadima ja natuke päevalilleseemneid, et rohkem tuleks; siis kloppisin 3 muna törtsu hapukoorega lahti, maitsestasin tibakese soolaga ja valasin peale. Ja keerasin varsti tule ära, las küpseb jääksoojuses.

Mina tahtsin salatit ka ja segasin endale 1 tomatist, natukesest fetast ja mõnest võilillelehest, natuke oliiviõli peale, värsket musta pipart jahvatasin ka. Kokku sai üllatavalt korralik toit.

A. soojendas seda hiljem (mul polnud munaroa soojendamisse erilist usku, aga ta ise jäi igatahes rahule) ja sõi vist lihtsalt niisama.

Nädalaülevaade: hapukapsasalat ja munakollasekook; seenerisoto; soolane kiirkartulipudrukook; valegumbo

Kolmapäeval sõime veel oasuppi, neljapäeval vist ka.

Kas neljaba õhtul või reedel tegin hapukapsasalati: keetsin mitu kartulit ja ühe porgandi, mis hakkas käest ära minema. Kui need keesid, tükeldasin sibula ja kaks õuna, pudistasin nii veerand hapukapsapurki sinna otsa. Ja tükeldasin siis musta leiba ja A. ostetud vorstikesi. Kartul-porgand keedetud, jätsin nad jahtuma, ise praadisin sedaaegu leivakuubikuid ja vorstitükikesi. Kui olin tule ära keeranud, jätsin need veel pannile krõbenema ja tükeldasin 4 kartulit ja tolle porgandi salati sisse. Kastmeks läks peamiselt õli, aga pärast taldrikus panin majoneesi juurde. Leiva- ja vorstikrõbeduse lisasin samuti alles taldrikus (A., kes enam nii hilja süüa ei tahtnud, praadis järgmisel päeval sama salati juurde uued krõbuskid, sest salat seisab, aga krõbedus läheb seismisega ära).

*

Küpsetasin ka ühe koogi – A. tahtis munavalgetega ahju võõbata, kollaseid jäi üle ja ma tegin neist ja “väikese keeksi” retsepti järgi ühe veidi suurema plaadikoogi. Panin klaasi rosinaid Becherovkaga likku ja tükeldasin mitu isetehtud liköörist järele jäänud tsitrusekoort. Nühkisin segamini vist 150 g võid ja pool klaasi suhkrut (vähem kui retseptis, aga kartsin, et rosinad ja liköör on kokku nagunii liiga magusad), siis ükshaaval kõik 7 munakollast; veidi üle klaasi, vbla isegi poolteist klaasi jahu (vaatasin, et tuleks selline umbes hapukoorepaksune tainas). Ja rosinad ja tsitrused, natuke rosinaleotislikööri ka, kõike seda leotusalkoholi ei julgenud sisse ära panna.

Jäin kokaraamatut liiga uskuma, see nõudis üle 200-kraadist kuumust, nii et ma panin oma käreda ahju algul tõepoolest 180 kraadi peale (aga niipeal, kui kook ahju läks, keerasin 160 peale). Isegi see oli liiga kuum, nii et küpsemise jooksul jõudis ta pealt kohati liiga tumedaks minna ja neist kohtadest ka kerkis vähem.
Pärast küpsetamist tundus mulle, et ka magusat võiks ikkagi rohkem olla ja valasin rosinaleotamisest üle jäänud rosinase likööri koogi peale immutusvedelikuks. See tegi asja paremaks, aga ma ise olin veidi pettunud. A. oli päris rahul (“see ei ole igatahes üks neid kooke, mida me nädal aega sööme”) ja siis tuli ema külla ja märkis kohe, et väga hea kook on.

Järgmisel päeval oli ka mu enda arust maitsvam, nii et vbla tal oli vaja lihtsalt laagerduda. Üks tõenäoline seletus on veel: arvestades, et ahi oli liiga kuum, läks kook ilmselt liiga küpsiseks kätte ära, aga likööriga seismine pehmendas ta tagasi koogi konsistentsi (mulle meeldib kook pea alati rohkem kui küpsis).

*

Ema ööbis meil; kui ta magama läks, tegin endale õhtusöögiks ja teistele järgmise päeva lõunaks seenerisoto: praadisin oliiviõli ja või segus ühe tükeldatud sibula, ühe tükeldatud pastinaagi, paarsada grammi šampinjone, natuke tükeldatud küüslauku, lisasin veel rasvollust (sest seened olid kõik enda sisse imenud), viskasin siis pannile nii palju riisi, et seda oli sel hetkel umbes sama palju kui kõike muud kokku, segasin ja praadisin veel, lisasin kuivatatud sellerit ja valasin veidi valget veini peale. Edasi niisutasin vaheldumisi vee ja valge veiniga ja sügasin pannilabidaga, et tekiks see õige koorene konsistents; maitseks panin veel toda maitsejuurikatest ja soolast koosnevat maitseainet, mis mulle meeldib. Hästi natuke (1-2 kiudu) safranit ka. Vahetevahel läksin laisaks ega viitsinud segada, panin kohe ühe korraga rohkem vedelikku ja jätsin kaane alla hauduma. Ühel sellisel hetkel oleks äärepealt põhja hakanud, aga õnneks sain õigel ajal jaole ja jõudsin labidaga riisi lahti liigutada. Lisasin siis muidugi kohe veel vedelikku. Nii ta tasapisi valmis sai. Nägi hästi jõle välja, aga maitses hea, riivisin söömiseks juustu peale.

Järgmisel päeval olid ka ema ja A. rahul.

*

Esmaspäeval lahendasin Frenchi pissast üle jäänud kartulipudrupulbri ja oaleemest üle jäänud suitsupõsekribalad kartulikoogi sisse ära: kloppisin 4 muna lahti. Määrisin ahjupanni võipaberiga üle, pudistasin sinna pannipõhjale 2 viilust mustast leivast lõigatud kuubikud ja suitsupõsetükikesed. Kloppisin muna sisse veel natuke hapukoort, majoneesi, peaaegu 1 ümbriku kartulipudrupulbrit ja mõnevõrra kuiva heerest (kui täpne olla, see üliodav – tavalise odava veini hinnas – Manzanilla, mida ma enam pole kahjuks müügil näinud), et liiga tihedaks ei läheks. Natuke õli panin lõpuks ka. Natuke hakitud mandleid ja nõmm-liivateed. Ja valasin pannile leiva- ja lihakuubikute otsa. Kõige peale puistasin seesamiseemneid ja riivisin juustu. Läks päris kuuma ahju (meie ahju järgi 180, mille keerasin siis kohe 160 peale), küpses mingi 10 minutit ja pärast ahju väljalülitamist veel 5 minutit jääksoojuses. Sõime kurgisalatiga, mille ma seekord tegin meelega üpris soolase. Salatit oleks võinud rohkemgi olla.

*

Teisiba kahtlustas A., et ma tulen näljaselt koju, sest ma läksin välja, ainult üks majoneesivõileib hinge all. Selle kahtlustuse pealt oli ta juba valmis õhtusööki purgiseljankaga lahendama, aga mul oli koju jõudes tunne, et ega mingi gumbolaadse supi tegemine suurt tülikam ei ole. Küsisin A. käest, mis tema arvab, ja tema leidis, et kui ma viitsin ise suppi teha, siis ta on valmis koostisosi tükeldama, sest ega ta tegelikult mingi purgisupi fänn ei ole.

Ma olin juba poes otsustanud, et seekord ei tule klassikaline akaadia köögi kolmainsus (mis on sibul-seller-paprika) ja toonud selleri asemel koju järjekordse pastinaagi. Sest vähemalt silti uskudes on pastinaak poes Eesti oma, aga seller välismaa oma ja toidukilomeetrid noh. Lisaks tõin ühe läheneva tähtajaga suitsuvorsti ja mul oli meeles, et meil on ammust ajast üks allahindlusega ostetud rannakarbikonserv riiulis. Arvasin, et need molluskid on tomatikastmes, aga kodus avastasin, et marineeritud. Et ma olin endale juba tomatise supi isu peale ajanud, tuli mingi tomatikonserv lahti kiskuda – paksust tomatihoidisest oli seekord kahju (äkki on viimane ja ma tahan kunagi mingit hautist teha!), otsustasin panna supi sisse tomatimahla.

Niisiis. A. hakkis 2 sibulat, 1 turske pastinaagi, pärast järelemõtlemist puhastasin talle hakkimiseks ka ühe suure porgandi, sest mis toit ei läheks porgandist paremaks? Sedamööda, kuidas ta hakkis, viskasin tükeldatud asju potipõhja õli sisse (osalt kuivatatud tomatitest purgipõhja jäänud õli, osalt hea maitse pärast oliiviõli) praadima: kõigepealt sibula, siis pastinaagi, lõpuks porgandi.

Puistasin nõmm-liivateed peale, uhmerdasin juurde 3 väikest tšillit (mis pidi esindama akaadia köögi kolmainsusest paprikat), natuke ka panin supimaitseaine nime all müüdavat supijuurikatega-soola ja kuivatatud sellerilehti (nii et tegelikult tuli see triniteet ikka ära, olgugi et kahe kolmandiku ulatuses kuivatatud kujul), sonkisin veel korra segamini ja valasin kaks klaasitäit vett haudumiseks peale. Ja alles siis tuli meelde, et gumbo tegemiseks peaks ju maitsejuurikatega ka jahu kuumutama, nagu jahukastme jaoks (peened inimesed ütlevad selle kohta roux). A no tühja kah, nagunii on mul ka selleri asemel pastinaak.

A. tükeldas pool vorsti, tegi mulle kõrvitsapüree purgi lahti (seda küüslauguga kõrvitsat meil veel on ja see on suppide ja risotode sees jube hea, kui ma ainult teaks, millest ta täpselt koosneb) ja kui ta juba selle töö peal oli, tomatimahla purgi ka, ja tõmbas ise uudiseid vaatama. Ma ootasin, et juurikad natuke pehmemaks hauks, ja lisasin neile kõrvitsapurgi (250 ml) sisu pluss purgi loputusvee, sest kesse head kõrvitsat raisku laseb. Kui porgand oli juba selgelt pehme, valasin juurde ka pool liitrit paksu tomatimahla pluss sellegi purgi loputusvee. No ja siis tuli oodata, et keema läheks, vorstitükid sisse panna, vahetult enne uut mullitamahakkamist tuli ära keerata ja rannakarbikonserv kõige otsa tühjendada.

Kõige lõpuks pudistasin veel õige natuke kuivatatud piparmünti peale.

Mina jäin väga rahule, tuli kuum ja veidi õhetamavõttev supp, just nagu nohusele inimesele vaja on. Näis, mis A. homme ütleb (tal täna polnud enam isu, tema sõi lõunaks eilset kartulikooki), aga ma usun, et talle maitseb ka, sest 1) supp ja 2) vürtsine.

Pühadejärgsed toidud: makaronivorm, tomatirisoto, kartuliomlett, kaks hapukapsasalatit, kõrvitsasupp

Ma ei mäleta, mis järjekorras ma neid toite täpselt tegin, aga pärast kolme kuningat – ja teises linnas õpetamas käimist – neid igatahes tehtud sai.

Makaronivorm – kui õhtul tahtsin järsku midagi sooja süüa, aga leidlikkust oli vähe. Uurisin juustuga makaronide retsepte, sest meil oli pühadest väga mitut sorti juustu jääke, juustukastme tegemine tundus liiga keerukas ja otsustasin vormi kasuks. Tähendab, keetsin pool pakki sarvekesi, ise tükeldasin külaliste toodud ja kolmekuningapäevast järele jäänud sinihallitusjuustu, mingit viilutatud Hollandi juustu, natuke Forte juustu ja segasin selle küüslaugu-toorjuustu ja piimaga enam-vähem ühtlaseks plögaks. Kui makaronid olid enam-vähem valmis, kurnasin ära, määrisin ahjupanni võipaberiga üle, segasin makaronid otse potis selle juustuplögaga, valasin pannile ja küpsetasin üle, küpsetamise keskel segasin korra, et pealmised enne ära ei kuivaks, kui mulle tundub, et küps on. Täitsa nunnu toit ja igatahes toitev. Vbla natuke igav, aga nii vähese vaeva peale ei saa nuriseda.

Tomatirisoto tegin siis, kui mulle tuli meelde, et kas kolmekuningapäeval või isegi lausa vana-aastaõhtul olime purgi tomatimahla lahti teinud ja see osa, mis kannu ei mahtunud, on ikka veel purgi sees sahvris ja vajab tõenäoliselt äralahendamist. Ühtlasi tuli meelde, et A. pardiküpsetamise käigus tekkis kausitäis leemekallerdist ja pardirasva. Kaalusin suppi teha, aga ei osanud välja mõelda, mida head ma võiks veel supi sisse panna, et ei oleks paljas tomatimahlaga puljong. Niisiis tegin risoto, kuhu lisaks riisile ja leemele on vähem asju vaja. Praadisin poti põhjas sibulat-küüslauku, seejärel ka riisi; valasin tomatimahla sinna peale (pluss tilga vett, millega ma mahlapurki loputasin), võtsin paar lusikatäit kallerdist ja panin sinna samuti peale sulama. Aeg-ajalt segasin ja vaatasin, ega vedelikku juurde pole vaja. Hirmus hea tuli ja minimaalse vaevaga. Natuke pudistasin sinna vist ka kõva juustu peale.

Millalgi kas enne või pärast seda tegin lihtsat kartuliomletti – praadisin sellesama pardirasvaga nii palju kartuliviile, kui palju pannile kõrvuti mahtus (oli vist neli kartulit, ma lõikasin päris paksud viilud, nii saigi neli kartulit viiludena pannile mahutada), natuke sibulat ka, võimalik, et sinna läks ka natuke chorizo-viile; siis kloppisin kaks või kolm muna koos natukese pardikallerdisega lahti ja valasin sinna peale. Jälle täitsa hea, liigagi hea, sest ma pidin end ohjeldama, et ma kõike ise ära ei sööks.

Hapukapsasalatid: üleeile keetsin neli kartulit, võtsin veel hapukapsast, ühe õuna, umbes pool väikest pirnikujulist kõrvitsat, mis ma olin juhtumisi koju toonud, sest odav oli ja nägi hea välja, lähedal kasvatatud pealegi (lätlaste kasvatatud; interneti järgi otsustades on selle sordi nimi Butternut), fetajuustu, natuke mandleid ja natuke päevalilleseemneid ja segasin salatiks (inspireerudes sellest prantsuskeelsest retseptist). Kõrvits pidi idee järgi riivitud olema, aga mul on nürivõitu riiv, ma tüdinesin poole pealt ära ja lihtsalt hakkisin nii peenikeseks, kui viitsisin. Kartul ja õun olid kuubikuteks, mandlid hakkisin, feta pudistasin tükkidena sisse, seemned ja hapukapsas läksid nii, nagu nad olid. Kastmeks läks rapsi- ja oliiviõli ja hästi natuke õunamahla ja Cava-äädikat. Mulle tundus kogu aeg, et ikka õlisem võiks olla, ja panin iga maitsmise järel sortsu juurde; selle tulemusel leidis A., kes seda järgmisel päeval sõi, et natuke liiga õline sai. Jäta siis veel sellisele, ma oleks ka ise võinud kõik ära süüa. Vbla on asi selles, et mina võtsin ülemisest kihist ja talle jäi kausipõhi – loogiline, et vedelikud valguvad tahkete asjade vahelt põhja. Kui ta oleks uuesti ära seganud, poleks ta võib-olla liiga õliseks pidanud – kahtlustan, et tal tekkisid kõhklused puhtalt sellepärast, et ta nägi seismisega kausipõhja kogunenud õli ja järeldas sellest, et liiga palju.

Igastahes, kuna see salat sai, nagu öeldud, A. arust liiga õline, siis jättis ta eile oma jaost muist järele, nii et kui ma hakkasin ise süüa tahtma, pikendasin ma seda heeringa, ühe keedumuna, ühe väikese sibula ja kolme õunaga. Seekord panin ka majoneesi. Ma olin sellega ise väga rahul ja kuna A. sel päeval enam korraliku toidu peale ei pretendeerinud, sõin kõik ise ära. Musta leiva kuubikuid praadisin garneeringuks juurde.

Täna tuli õigel ajal meelde, et kõrvitsast jäi pool alles ja me tegime sellest suppi. Supi sisse läks pool seda väikest kõrvitsat (kuubikutena), kaks kartulit (samamoodi kuubikutena). Sedaaegu, kui A. neid kuubikuid tegi, hakkisin mina ühe väikese sibula, kolm küüslauguküünt ja praadisin neid pardirasvaga (sest seda oli; muidu oleks ehk võid pannud) veidi pannipõhjas, uhmerdasin veidi köömneid ja koriandriseemneid ja säristasin neid ka; siis oligi juba A.-l kõrvits tükeldatud, viskasin selle sinna juurde; kui kartul sai tükeldatud, läks see ka ja nii palju vett peale, et kaetud sai. Lõikusin sinna veel ühe tšillikauna, puistasin natuke kaneeli, kolm lusikatäit pardileemekallerdist; kui see oli keema läinud, maitsesin ja lõikusin sinna ka ühe kuivatatud tomati sisse. Ja jätsin vaiksele tulele keema, läksin ise tööd tegema ja jätsin A. supivalvesse. Kui A. tuli informeerima, et kõrvits ja kartul on jumala pehmed, siis läksin maitsesin, lisasin soola ja kaapisin veidi muskaatpähklit, maitsesin veel, leidsin, et kindlasti on midagi haput vaja ja pigistasin sinna pool laimi (A. ei uskunud, et nii kõvaks kuivanud koorega laimist üldse mingit mahla tuleb, aga seest nägi täiesti värske välja. See, lapsed, on näide, kuidas optimism ära tasub – A. ei oleks proovimagi hakanud ja ei oleks supi sisse laimimahla saanud.) ja lisasin teelusikatäie pruuni suhkrut.

Minu poolest oli nüüd hea küll ja asja kallale asus A., kes pooldas püreesuppi ja oli nõus selle nimel saumikseriga möllama (mina ei viitsi eriti köögimasinatega jantida). Mul oli sedaaegu igav ja mulle tuli meelde, et ma olin poest allahinnatud saiakukleid toonud (neid värske saia leti omi, mis õhtul alla hinnatakse). Panin praeahju kuumama, lõikasin kuklid pooleks, määrisin igale kuklile natuke võid ja panin natuke rokfoori peale ja lükkasin ahju. Ja selle ajaga, mis me supitaldrikud välja otsisime ja serveerisime ja mil mina mõtlesin, mida juua, leidsin, et kuiv Riesling võiks sobida küll (mis oli nagunii ainus vein, mida parajasti oli – kui see oleks täitsa mööda olnud, oleks hakanud mõtlema, kas võtta õuna- või tomatimahla, sest supp tundus oma vürtsisuses jooki kõrvale tahtvat), olid saiad juba krõbedaks läinud ja juust mullitama hakanud.

Jube peen toit tundus, nagu mingis restoranis. Seda see püreestamine teeb. Oma suureks üllatuseks pean märkima, et tšillit oleks võinud ehk vähem olla. Eks teda ole raske doseerida ka, iial ei tea, kui kange konkreetne kaun parajasti on.

Mulle tundub, et selle supi peal võiks röstitud päevalilleseemned väga mõnusad olla.

*

Suupisteks olen kõige selle vahele söönud mitmesuguseid juustuvõileibu (ma läksin pühade paiku eri sorti juustude ostmisega hoogu ja pealegi tõid külalised ka). Üks lemmikuid on kitsejuustu-röstsepik tollesama laimi-tšillimoosiga, mida ma enne pühi tegin. See hoidis kukkus nüüd küll õnnelikult välja, kahju, et kitsejuust otsa sai. Ja sellega konkureerivad kõva juustu (nt Fortega) sepik pirniga ja sinihallitusjuustusepik pirniga. Vahel panen majoneesi ka.

Kuigi täna käis hommikusöögi-isu hoopis heeringavõileiva järele. Mitmevilja-röstsaia viil (aga röstimata kujul), veidi võid peale, heeringatükid otsa, kõige peale sibulat ja õuna.

Armas aeg. Seda kõike kirjutades hakkab suu uuesti vett jooksma, peaks vist jälle minema ja midagi sööma.

Suvikõrvitsa-kalavorm

Kombineerisin Ep. soovitust ja seda itaalia kala-kartulivormi retsepti (itaalia keeles).

Mul oli kaks kalakonservipära (üks poolik skumbria õlis ja omas mahlas skumbriast üle jääänud leem, mis tundus liiga kalane, et lihtsalt ära visata), võtsin 4 kartulit, 1 sibula ja 2 väikest ilusat õrna suvikõrvitsat (neid müüdi Läti suvikõrvitsate nime all, aga mul on seda lätisust sellisel aastaajal natuke raske uskuda). Määrisin sügava ahjupanni võiga kokku, lõikusin kaks kartulit õhukesteks viiludeks sinna põhja ja riputasin natuke soola peale ja piserdasin oliiviõli. Toppisin peaaegu kogu kolmanda kartuli viiludena panni külgedele nagu Ep soovitas. Viilutasin sinna otsa kaks suvikõrvitsat – jälle natuke soola, lisaks aed-liivateed ja punet otsa, piserdasin natuke kuivatatud tomatite pealt üle jäänud õli. Lõikusin pool sibulat sinna peale ja laotasin kalanduse sibula peale, natuke kalaleent jäi üle. Pigistasin sinna otsa ühe paksu sidruniviilu tühjaks. Lõikusin sinna otsa ülejäänud kaks suvikõrvitsat, natuke soola vahele, lõikusin ülejäänud pool sibulat, piserdasin kalaleeme viimase otsa sibula peale ja laotasin ülejäänud kartuliviilud sinna peale. Mul oli umbes veerand pakki kuivatatud tomatitega võid üle, lõikusin selle kartuli otsa ja panin vormi esialgu suht madala kuumusega ahju.

Kui ma olin nõud ära pesnud ja lauda koristanud, oli umbes 20 minutit mööda saanud, läksin vaatasin, mis toit teeb. Oli pisut kahvatu, kartul oli toores ja maitstes tundus ka soola vähevõitu olevat. Niisiis panin ta ahju tagasi, panin kaussi törtsu majoneesi (umbes 1 spl), 1 spl kuivatatud tomatite pealt ülejäänud õli, väikese sortsu valget veini (odav Pinot Grigio, kui kedagi huvitab), natuke hapukoort (maksimaalselt 1 spl, vbla vähem), natuke (umbes tl?) kapparikonservi marinaadi ja siis olin sunnitud lisama ka natuke kappareid endid, sest muidu oleks nende ülemine kiht purki kuivale jäänud. Hästi natuke soola lisasin ka. Kloppisin selle segi, võtsin oma vormiroa, laotasin majoneesisegu lusikaga sinna võimalikult ühtlaselt peale ja panin uuesti ahju, seekord keerasin ka kuumust natuke juurde, nii et nüüd oli ahi sama kuum, nagu siis, kui ma kooki küpsetan (märkide järgi 160, aga ma arvan, et mu ahi annab tegelikult rohkem kuuma kui tema skaala näitab). Seal sai ta küpseda vist veel 20 minutit, st seni, kuni ma verandalt niiske pesu ära tõin ja tuppa restile kuivama laotasin.

Tulemus? Maitse mulle meeldib, tahaks ainult ehk, et ta oleks kuidagi rohkem ühte sulanud, vbla saavutaks selle efekti keedukartulitega. Õli oleks võinud vähem panna, nähtavasti mõjus see, et kalakonserv oli ise õline – st maitsest pole isegi tunda, et oleks rasvane, aga kuidagi kahtlaselt palju mahlakesi on kogunenud, osa sellest võib olla suvikõrvitsa enda niiskus, aga kindlasti mitte kõik. Vbla oleks konsistentsi ühtlustanud ka näiteks sepikupudi lisamine. Tasub veel proovimist.

Kapparid on toredad, neid oleks võinud rohkemgi panna.

Kabatšoki-kartuli vormiroog

Ma olin juba eile ühe jämeda kabatšoki – ja kolm veidi haleda välimusega tomatit, mul hakkas kahju vaadata, kui poes Intsu talu tühjaksostetud kastis oli viimasena vedelema jäänud koledaks läinud tomatite vahel veel paar veidi korralikumat, kartsin, et nad visatakse ära ja panin parem ostukorvi – koju toonud, aga kuna ühepajatoitu oli veel üle, siis ei viitsinud sellega kohe midagi ette võtta.

Täna otsustasin laias laastus korrata üht varasemat kabatšokivormi, aga mõtlesin, et jätaks suitsupekiviilud ära, sest ega nad viimati kuigi palju juurde ei andnud.

Hakkisin veidi üle poole sellest suurest jurakast kabatšokist – koorima juba pidi; seemned ei olnud veel päris kõvaks läinud, nii et hakkisin ka selle osa, aga peenemaks kui ülejäänu. Hakkisin ühe suure sibula ja selle sibulaveerandiku, mis A.-l võileivast üle oli jäänud. A. oli enne porgandisalatit teinud ja pool porgandit jäi üle, viilutasin ka selle hästi õhukeselt ära. Siis kaalusin, kas teha uuesti kuivanud sepikuga või panna tahendajaks seekord hoopis kartulit; A. arvas, et kui ma viitsin, pangu kartulit. Nii et lõikasin ka kolm kartulit kõigepealt pooleks, siis iga poole pikuti pooleks ja seejärel hästi õhukesteks viiludeks. Segasin selle kõik ära, siis meenusid need kolm veidi üleküpsenud tomatit. Tomatid olid ülipehmed, aga korraliku maitsega, lõikasin-plödistasin needki toidu sisse. Nüüd panin ahju kuumama (panin ta 140 celsiuse peale, mõnel vähem äkilisel ahjul võib vahest suuremate numbrite peale keerata). Sortsasin oma segusse juustutäidisega tšillidest järele jäänud õli, supilusikatäie majoneesi ja pudistasin pool pakki fetat. Segasin selle “salati” korralikult ära, maitsesin – muidu oli hea, aga feta ja majoneesi soolasusest siiski kogu selle hunniku peale ei jätkunud, nii et panin hästi natuke soola juurde. Pudistasin veel veidi tšillihelbeid ja natuke tilli (sest mul oli) ja natuke nõmmliivateed, jahvatasin musta pipart, segasin põhjalikult ära, määrisin ahjupanni võipaberiga kokku ja tõstsin segu ahjupannile. Ahju.

Koristasin laua ära, pesin nõud puhtaks ja läksin lätlase saadetud tõlkefaile eeltöötlema, et neid tõlkeabiprogrammi saaks sööta. Käisin vaatasin siis toitu – ei olnud veel ülearu küps, nii et tõlkisin esimese faili kohe ka ära. Läksin vaatasin toitu ja keerasin panni (et mõlemad servad saaks ahju tagumise serva kõvemat kuumust – ühtlaselt võtva ahjuga poleks seda liigutust vaja). Tõlkisin järgmise faili (nad olid sellised parajad kiirekad, paar lehekülge kumbki, aga suurem osa infot tuli juba tõlkemälust). Nüüd oli toit juba pruunimaks tõmmanud ja isegi kartul oli peaaegu pehme, nii et ma kloppisin kaks muna, lisasin ka sinna spl majoneesi, natuke oliiviõli ja aedliivateed. Segasin toidu pannil hoolega läbi, et allavalgunud soust ülemiste kihtideni jõuaks ja et ülemised köögiviljad liiga ära ei kuivaks ja valasin muna peale. Läksin tõlkisin kolmanda faili ära ja keerasin jälle pannil teise külje ettepoole ja pudistasin toidule riivjuustu peale. Läksin tõlkisin veel tõlkida jäänud üksikud exceli tabeli read; uurisin toitu, juust oli juba sulanud, keerasin tule ära ja lasksin natuke olla.

Ja siis sõin. Köögiviljad olid ilusti läbi küpsenud. Maitse oli hea, ainult et toit kippus taldrikul laiali pudisema: muna ei olnud päris alumiste kihtideni jõudnud, oleks pidanud kogu kupatuse ka pärast muna lisamist läbi segama, siis oleks ühtlasem saanud. Praegu oligi kõige suurem viga see, et osa muna oli jäänud toidu peale ja justkui omletikeseks küpsenud – halb see ei olnud, aga ma tahaks, et vormiroal oleks natuke koogilikum konsistents, mitte nii, et hautis all ja omlett peal. Ja sulanud juust oli natuke nahkjas, vbla samal segamatuspõhjusel – et all oli palju sidumata vedelikku, mis rõõmsalt auras, nii et juust ei saanud krõbedaks minna. Võib-olla oleks siis pealt ka krõbedam tulnud, kui ma oleks lihtsalt vähem juustu pannud. Või kui ma ikkagi oleks segule natuke kuivanud sepikut või saia lisanud, sest toores kartul on selle töö jaoks üksi veidi liiga mahlane. Või kasutanud keedukartulit, mitte toorest.

Saab näha, mismoodi ta homme pärast soojendamist käitub. Võib-olla läheb juust soojendades lõpuks ka krõbedaks. Ja võib-olla on toit mitme kuumutamise peale liigse niiskuse kaotanud ja muutub ühtlasemaks.

Aga pmst võib seda veel teha, sest nagu ma ütlesin, maitse oli hea. Väike tšilline-piprane nüanss oli igatahes täiesti kümnesse, täpselt paras, nagu eelminegi kord.

Suvikõrvitsavorm nr 2

Mul oli eelmisest suvikõrvitsatoidust kaks tükki veel üle (sellised väikesed); ja eile keetsin igaks juhuks rohkem kartuleid, ka neid oli neli tükki üle. See nägi välja nagu vormiroog. Määrisin ahjupanni võipaberiga üle, lõikusin kartulid põhja peale, hautasin tavalise panniga 2 väikest sibulat ja ühe küüslauguküüne; riputasin kartulile soola, panin sibula-küüslaugupudi otsa, lõikusin suvikõrvitsad peale, pudistasin aed-liivateed ja rosmariini ka; avastasin ühe poolkuivanud musta leiva viilu, millest A. oli toidu juurde ühe nurga ära näkitsenud ja mille ta siis oli ära unustanud, ja pudistasin selle sinna vahele; ja kõige peale kaapisin-lõikusin kuivatatud tomatitega võid. Kuna see on ise päris soolane, ei hakanud rohkem soola panema. Ahju. Natukese aja pärast kallasin peale natukese majoneesi ja sortsu õliga lahtiklopitud muna, tagasi ahju; ja veel natukese aja pärast mitmesuguseid juusturiismeid (A. oli hommikul endale võileiva peale juustu riivinud ja seda riivjuustu oli üle; ja ühest suuremast juustutükist oli väike konts järel).

Tulemus: mõnus konsistents, maitse samuti meeldib (aga mulle meeldibki suvikõrvits igast asendist).

Miinused: ma ütleks peaasjalikult, et toitu tuli vähevõitu: okei, mina sain kõhu täis ja pool pannitäit jäi A.le hommikuks (tema hinnangut ma veel ei tea, ta oli juba magama läinud, kui see valmis sai: meil on Koidu ja Hämariku suhterežiim), aga kui ma vormirooga teen, siis tahaks ju, et kaks inimest saaks ikka mitu korda süüa. Teinekord tuleb rohkem suvikõrvitsat panna – isegi kui kartuleid ei ole rohkem, saaks liigset niiskust ka kuivanud sepiku- või leivatükkidesse imeda – ja seda pealekallamiselöga, mis pärast koorikuks küpseb, võiks kah rohkem olla.

Kaalusin tegemise ajal, kas tomatit kah panna, aga ma arvan, et see, et ma ei pannud, oli õige otsus. Tomatiga oleks olnud vesisem ja hapum; siis oleks juba midagi muud sinna sisse vaja olnud, mis seda tasakaalustaks. Sõin tomatit hoopis värskeks salatiks kõrvale.

Aga vat kuivatatud tomat oleks võib-olla täitsa huvitav olnud, võib millalgi proovida, suvikõrvitsahooaeg ei ole veel läbi.

Kabatšokihautis, kabatšokivorm, paar lillkapsatoitu, paar kalasalatit

Üritan meenutada, mida viimase nädala-pooleteise jooksul tehtud sai.

Kabatšokihautis: võtsin retsepti “Vahemeremaade kokaraamatu” Lähis-Ida peatükist (lk 174), retsepti nimi oli “Praetud kartul ja suvikõrvits munaga”. Mul ei olnud veisehakkliha, A. oli toonud seguhakkliha, tegin sellega. Muud põhikomponendid (paar kena suvikõrvitsat, kartulid, sibul, küüslauk) oli olemas; maitseainetest oli petersell puudu, võtsin õuest leeskputke ja võimalik, et mul oli natuke tilli ka.

Ühesõnaga, hautasin sibula-küüslaugu klaasjaks; pruunistasin hakkliha, loopisin soola-pipart-kaneeli sinna juurde, sama panni peale kartulikuubikud (10 minutit), siis suvikõrvitsakuubikud (kah 10 minutit), siis munad sisse ja segasin, siis maitseroheline peale.

Tuli suht söödav, toitev toit, ainult hakkliha kippus kuivaks jääma.

 

Kabatšokivorm: suvikõrvitsaid jäi hautisest üle, sest ma olin neid ikka hulgem ostnud, nad olid nii ilusad ja väikesed ja ei maksnud peaaegu midagi. Ja pool väikest pakki fetat ootas samuti ärategemist. Kui ma A. käest küsisin, kas salatit või ahjuvormi, siis pooldas ta vormi – talle ei meeldi hästi see minu tüüpiline kiirtoit, kus ma lasen kabatšokitükid kergelt panni peal läbi ja teen rohelise kraami, tomatite, mingi valge juustu ja praetud leiva- või sepikukrõbuskitega salatiks – ta väidab, et tema jaoks tähendab salat, vähemalt selline, mida toiduks, mitte toidu kõrvale süüakse, seda, et keedetud juurvilju peab sees olema.
Täidetud kabatšokke ei pooldanud ta ka, kartis, et saab liiga vähe. Mis ei ole loogiline, sest ma panen ahjupannile nii või teisiti sama koguse kabatšokke, ükskõik, kas tükeldatult või poolitatult. See on mingi psühholoogia, arvan ma.

Nii. Inspireerusin sellest, kuidas ma viimati täidetud kabatšokki tegin, tähendab, segasin kabatšokikuubikud umbes samade asjadega, millest ma eelmine kord täidise tegin: ühe tükeldatud tomati, hakitud küüslauku, hakitud sibulat, pudistasin sisse kuivanud sepikutükke, et pärast liiga vesiseks ei läheks, mingeid maitseaineid (ei mäleta täpselt, aga ma arvan, et natuke rosmariini ja aed-liivateed, sest tundub nagu loogiline) ja selle pooliku feta. Maitsesin: maitses nagu päris hea salat. Tuleb kõrva taha panna, et kuivanud sepik võib salatis täitsa toimida. Ja täiesti toores kabatšokk samuti, teinekord ei lasegi pannilt läbi.

Ahjaa. Lisasin natuke tšillihelbeid ka.

Ladusin panni põhja mingisuguseid maasuitsukülje viilusid, silma järgi vaadates oleks võinud pekisemad olla, aga natuke pekki tundus olevat, nii et mis seal ikka. Tolle salati moodi segu panin sinna peale, piserdasin vist natuke oliiviõli kah peale, ahju. Ja läksin tegin natuke aega tööd.

Läksin vaatama, keerasin panni (sest meie ahi võtab tagant rohkem kui eest), lasin veel olla.

Kui tundus, et on peaaegu valmis – st nägi küpsenud toidu, mitte enam salati moodi välja – siis valasin sinna peale vähekese hapukoorega klopitud muna. Oli vist kaks muna. Ja ladusin õhukesed juustuviilud peale, mul oli parajasti viilutatud Atleetjuustu.

Tuli päris hea. A.-le meeldis vist väga, ta sööb pmst alati, mis ma teen, sest toit, aga seekord ta rõhutas, et seda toitu võiks teinekordki teha.

Märkused: need maasuitsukülje viilud olid kas liiga suitsused, liiga soolased või liiga õhukesed, jäid kuidagi kuivad seal all. Teinekord peab proovima kas suitsupõsega või üldse puhtalt õliga. Või võiga.

Kabatšokk hakkas sellises kontekstis huvitaval kombel natuke marineeritud kurgi moodi maitsema. Nagu hapu- või marineerkurk soojas toidus, seljankas näiteks.

Väga hea, et ma kuivanud sepikut panin, muidu olekski väga vesine tulnud. Teinekord võiks pmst ka kartuliga proovida (kuigi tundub, et kartul peaks enne keedetud olema, kui just mitte teha sellist kihilist vormi, et kartul all, vesisem kraam peal, siis saaks kartulikihi kõigepealt küpsema panna.

Tšillihelbed sobisid väga hästi, võttis just parasjagu suu õhkama – süües otseselt ei tundnudki, järelmaitses oli tulisust.

Lillkapsa-makaronitoit: ostsin ühe päris suure lillkapsa. Oli õudne tahtmine kooreses juustukastmes toidu järele, mõtlesin tükk aega ja guugeldasin, vaatasin, et väga sageli keedetaksegi lillkapsast samas vees. Tundus meeldiv, et ei pea palju nõusid määrima.

Nii et panin makaronivee keema, võtsin pool lillkapsast ja lammutasin osadeks. Viskasin makaronid (mul olid spiraalmakaronid, fusilli) vette ja hakkasin panni peal kastet tegema – et sulatasin võid, panin sinna sisse küüslauku madalal kuumusel hauduma, natuke ribastasin sinna sedasama suitsukülge, sest mul ei läinud kõik kabatšokivormi sisse ära, lisasin hästi natuke jahu ja hapukoort. Millalgi selles vahes viskasin ka lillkapsaõiekesed makaronide juurde. Tagantjäreletarkusega: oleks võinud kohe koos makakatega panna, sellises toidus sobib, kui lillkapsas on üsna pehme, mul läksid tema pehmenemist oodates makaronid liiga pehmeks.

Teiseks oleks kastet võinud hakata hiljem tegema, sest ma pidin selle katki jätma: tahtsin vedelikuks kasutada sedasama lillkapsa keeduvett, milleks lillkapsamolekule raisku lasta, tähendab, kastme alustamise ajal oleks pidanud keedetud asjad juba peaaegu valmis olema, umbes et panen küüslaugu võisse hauduma, paksendan natuke ja ongi juba aeg makaronid ja lillkapsas ära kurnata – vett ei olnud enam väga palju, oleks võinud kohe pannile kurnata.

Igatahes tegin selle kurnatud vedelikuga kastme ja kui olin ta ühtlaseks saanud, valasin makaronid ja lillkapsa pannile; kõige lõpuks panin üht üsna noort ja maheda maitsega kitsejuustu, mille kohta Juustukuningate müüja oli arvanud, et see võiks lillkapsaga sobida.

Märkused: nagu ma ütlesin, makaronid said liiga pehmed ja kõik oleks olnud ergonoomilisem või ökonoomilisem või mingi muu noomiline, kui ma oleks lillkapsa pannud potti koos makaronidega ja hakanud hoopis kastet hiljem tegema.

Aga kui välja arvata, et sai natuke liiga pudrune, maitses mulle jube hästi.

Pärast tuli mul isu veel päiksekuivatatud tomatitega võid sinna peale panna – sellel on viimasel ajal siin-seal kogu aeg kampaania, ma soetan endale varusid koju. See või on üks väga hea toidule lisamise või.

Jõin sinna juurde mingit valget veini, aga löö või maha, mul ei tule meelde, kas see oli allahindlusega ostetud Riesling või hoopis allahindlusega ostetud Cortese, sel hetkel olid mõlemad külmkapis olemas. Praegu tagantjärele pakuks, et Cortese vms õrn Itaalia vein võiks paremini sobida.

Tglt kui ma mõtlen, et kitsejuust, siis olen peaaegu kindel, et Cortese.

Lillkapsas suitsupeekoniga: mäletatavasti jäi pool lillkapsast üle. Mõtlesin alguses sellest salatit teha, tomatiga jne, aga kuna A. ei tahtnud sel päeval enam nii korralikult süüa, siis kartsin, et salat vettib seistes ära ja mõtlesin poole pealt ümber. “Poole pealt” tähendab, et olin jälle lillkapsa jupikesteks jaganud ja kergelt ära keetnud – seekord tunduvalt vähem kui makaronitoidu jaoks, salatis tahaks nagu, et hamba all oleks midagi tunda.

Nii et ma hoopis praadisin natuke suitsukülge ja sepikukuubikuid, puistasin ikka veel sooja lillkapsa koos selle garneeringuga taldrikule ja lõikusin tomatit värskuse mõttes kõrvale.

Maitses jälle väga hästi ja siia juurde jõin ma kindlasti Corteset. Mul on selgelt meeles, et just lillkapsa õrna maitsega sobis pööraselt hästi, aga suitsupekk käis veini maitsest üle. Selles mõttes raiskamine. Teinekord peaks nii õrna veini juurde puhtama maitsega lillkapsatoidu tegema. Nt lihtsalt hautatud lillkapsas ja küüslauguvõi sinna juurde. Või sellise talupoeglikuma toidu juurde midagi muud jooma – õunamahla või õlut.

Kalasalat nr 1: tulin tunaeile (see on ju tunaeile, eks, kui täna on kolmapäev ja siis oli pühapäev?) poest rooma salatiga koju, kusjuures ei teagi, miks ma just seda ostsin. Tegelikult oli mul hoopis Nizza salati moodi toidu isu, eestipärases versioonis – et kala ja tomatit ja sibulat, aga keedetud kartuliga, sest kartulid on praegu päris head. Üks ajend oli kindlasti see, et ma olin siis, kui ma lillkapsast veel salatit mõtlesin teha, viimased vutimunad ära keetnud (mingi 20 tükki – mul on oma vutimunadiiler, nii et tavaliselt ma ostan 50 tükki korraga), sooja lillkapsatoidu juurde ei tahtnud neid nagu panna, järelikult tuli nüüd teha sellist toitu, kuhu neid vutimune saaks panna.

Lisaks salatile haarasin kaasa sinepikastmes heeringat (seda, mis on suht väiksemas pakis kui heeringas tavaliselt, kassi pildiga) ja ühe sardiinikonservi (helesinise ümbrispaberiga või selle ribaga noh, mis karbi ümber käib), sest kalaga salati mõte oli mu peast hulluks ajanud ja ma tahtsin enam-vähem kõiki kalu, mida poes oli.

Kodus panin kartulid keema ja mõtlesin, kumba kala ma nüüd salatisse panen. Lõpuks panin heeringa koos kõige sinepikastmega. See kassipildiga heeringas on kõige parem sinepiheeringas, mida ma saanud olen – nood purgi omad on sellega võrreldes jube äädikased.

Kokku läks salatisse niisiis rooma salatit, sibulat, sinepiheeringat, 3 kartulit, vutimune, tilli (sest mul oli veel ja sellise põhjamaise toiduga ju sobib). Kas ma panin tomatit ka? Päris kindlalt ei mäleta. Vist ei pannud. Mingit salatikastet ei olnud sinna juurde üldse vaja, sinepiplagast piisas täiesti.

Salat tuli üle mõistuse hea: esiteks rooma salat krõmpsus mõnusasti hamba all ja oli mahlane. Selline tunne, nagu ma oleks kogu elu heeringasalatites sellise krõmpsumise järele puudust tundnud, ise teadmata, milline lünk minu elus on. Aga ma arvan, et olulisem on see, et kartulid olid väga maitsvad, siidised, sulasid suus. Üks äge asi oligi see tekstuuride erinevus: siidised kartulid, krõmpsuv salat, pehme ja veidi nätske heeringas, pehme ja veidi vetruv muna. Aeg-ajalt veel mõni krõpsuv sinepiseeme hamba all.

Juurde jõime alkovaba õlut, sobis päris hästi. Oli vist Clausthaler.

Ääremärkus maitsekombinatsioonist, mis päris eraldi toidu mõõtu välja ei andnud – millalgi selle või järgmise salati tegemise ajal pistsin hajameelselt suhu ühe salatiriba, mis oli lõikelaua peale vedelema jäänud ja võinuga oli ta seal võiga kokku määrinud. Salat võiga: väga, väga hea. Peab mõtlema, kus seda rakendada annab: mõlemal on maitse, mis jääb vängemate komponentide lisandudes liiga taustale, nii et tuleks lisada millelegi, mis ülearu palju ise esile ei tüki.

Kalasalat nr 2: Rooma salatit oli ikka üle, vutimune kah natuke, kartuleid olin kohe alguses selle arvestusega keetnud, et järgmisel päeval saaks veel salatit teha. Kapis olid ammuilma ühed mustad oliivid ja pool purki kappareid. No ja ma olin ju need sardiinid toonud.

Seekord lähenes retsept Nizza salatile natuke rohkem: salatisse läks lisaks kartulile ja rooma salatile, sibulale ja kalale ka tomatit ja mustade oliivide tükikesi. Ja pudistasin paar vürtsikilufileed ka. Maitsesin seda kõike ja lisasin majoneesi. Maitsesin veel – millestki hapust jäi puudu, viimast tomatit ei tahtnud ära panna (ihne inimene, tahtsin, et hommikuks jääks võileiva peale tomatit), pealegi tundus, et see ei päästaks, pigem oleks mingit tsitrust tahtnud, aga ei olnud. Lõpuks panin kappareid (need olid äädikakapparid) ja see töötas päris hästi.

Taliesin oli külas, talle maitses: nagu ta ütles, huvitav on see, et ma olen nii palju vastikuid asju kokku pannud või noh, mitte otseselt vastikuid, aga – “acquired taste,” pakkusin mina – ja kokku maitseb hästi!
Minu üllatuseks maitses päris hästi ka A.-le, ta tavaliselt kalakonserviga salateid väga ei armasta. Aga seekord jah meeldis, vbla tänu sellele, et seal oli nii mitu muud tugeva maitsega komponenti.

Ma ise pettusin ehk kõige rohkem, peamiselt sellepärast, et see konkreetne sardiinikonserv ei maitsenud mulle kõige paremini (muidu ei ole mul kalakonservi kui niisuguse suhtes eelarvamust, mõni sardiin maitseb täiesti jumalikult). Mul ei jää iial meelde, millise konservifirma sardiinid ja skumbriad mulle kõige rohkem maitsevad, pealegi on mul kuri kahtlus, et see kõigub ka ühe firma piires, olenevalt partiist.

Seda peaks millalgi greipfruudiga tegema, siis, kui hooaeg on.

Kalasalat nr 3: siis, kui ma eelmise salati jaoks kilusid ostsin, ei suutnud ma vastu panna kuumsuitsuskumbriarullidele. Sest mulle maitseb kuumsuitsuskumbria alati ja need olid seekord uskumatult odavad. Mingi kalakampaania. Tol päeval oli mul ostukorvis kilu, suitsuskumbriat ja võileivapekki, ma veel ise vaatasin ja naersin, et ostukorv näeb välja selle järele, et ma tahan soola süüa.

Enivei. Täna otsustasin, et tuleb ka sellest skumbriast midagi teha, teisest küljest olin ammu Caesari salatit tahtnud. Kokkuvõttes tuli midagi, mis oli almost, but not entirely, unlike Caesari salat, kui just mitte iga Worcesteri kastme ja saiakuubikutega rooma salatit Caesari salatiks lugeda.

Koostises oli siis: ühe lahtiharutatud kuumsuitsuskumbriarulli materjal (ega see rull suurt millestki muust ei koosnenudki kui kalast ja küüslaugust), mis läks lahtiharutamise käigus enam-vähem pasteediks kätte ära; viimane kolmandik rooma salatist (see oli üks jurakas salat); pool väikest sibulat; kaks tomatit; tilli; Dziugase juustu küljest lõigatud laastusid (sest ma ei viitsi riivida, riivi peaks pärast ju pesema ja see on tüütu, ennem juba kaabin noaga laastusid); Worcesteri kastet; natuke majoneesi; praetud sepikukuubikuid (sortsu rapsiõli, sortsu oliiviõliga). Ja kogemata natuke liiga palju palsamiäädikat, sest mul läks meelest ära, et sellel pudelil ei ole tilgutamiskork.

Aga kuna kala oli väga-väga rasvane (VÄGA rasvane), siis kulus happelisem salatikaste tglt väga hästi ära. Üldse ei tundunud liiga hapu – kui üldse midagi, siis liiga soolane, mingit vähem vänget täitematerjali oleks võinud rohkem olla. Näiteks sedasama rooma salatit rohkem (aga mul ei olnud) või mõni keedukartul või midagi.

See oli kummaliselt sõltuvusttekitav, oma väikestest defektidest hoolimata. Välimus – üsna jõle, eriti konsistentsi poolest (justkui pasteet, kuhu on salatiribasid ja saiakuubikuid sisse loobitud), värvilt ka (kui palsamiäädikas sisse segada, siis tuleb enamasti jõleda väimusega tulemus, ta on ainult pealepiserdatult ilus. Kui just peedisalat ei ole.).