Üks kiirtort, paar salatit, makaronitoit toorjuustu ja suitsukalaga; ja halva poeborši päästmine

Poebiskviidist tort: allah. šokolaadibiskviit, immutasin kihiti kõigepealt jahtunud kohviga, kui see otsa sai, siis jahtunud taimeteega, vahele läks kõigepealt kakaokohupiima, seejärel vaarikamoosi ja puhast kohupiimapastat, siis jälle kakaokohupiima, siis jälle moosi ja pastat, lõpuks peale kohupiimapastat, mille otsa pudistasin ülejäänud koogipuru ja kaapisin šokolaadilaastukesi. Välimus oli ikka kuidagi plönn. A. arust oli ilus ja ilmselt ka hea, sest ta sõi selle peaaegu kõik ise ära; minu jaoks oli liiga magus (hoolimata sellest, et osa kohupiima oli maitsestamata), sõin kolme päeva peale ainult 2 tükki.

*

Siis tegin kalasalatit: 2 väikest aurutatud peeti, 2 skumbriafileed (lätlased on nüüd sellist toodet hakanud pakkuma, jälle allahindlusletist leidsin, kusjuures “parim enne” polnud lähedalgi), hästi natuke hakitud sibulat, 2 väikest hakitud õuna ja natuke Ep. jäetud läätsespagette (enne keetmist katki murtud). Maitseks veidi kappareid. Kastmeks läks mädarõigast, veidi majoneesi, veidi kefiiri. Tuli päris maitsev, vbla liigagi, ma liialdasin ja sõin kõhu liiga punni.

*

Viimase skumbriafileega täiendasin makarone. Tähendab, keetsin mingeid lühikese toru kujulisi makarone (olid nad nüüd penne või hoopis maccheroni nimega, igatahes sellised umbes 3-4 cm pikkused, mitte kõige peenemad tugevad torud, mida on hea kastmega segada), samal ajal hautasin pannil natukese võiga (see oli kuivatatud tomatitega või!) porrulaugu- ja porgandiviilakaid (ühe porrulaugu hele osa, 2 väikest porgandit), lisasin hautisele veidi soola ja veidi sidrunimahla; kui makaronid valmis said, kurnasin nad ära, aga mitte liiga hoolikalt; valasin nad koos viimase potti jäänud keeduveesortsuga pannile gemüüse sekka ja siis lisasin paar-kolm supilusikatäit toorjuustu (st koguse, mis oli toorjuustupotsiku põhja peale jäänud) ja segasin ära, kuni see juust moodustas sousti. Maitseks kraapisin muskaatpähklit juurde. Taldriku peal lisasime skumbriat. Üldiselt oli väga mõnus toit, A. oli samuti rahul, aga ma ise leidsin, et sidrunimahla oleks võinud alles koos toorjuustuga lisada, siis oleks ühtlasemalt maitsestunud (praegu olid porgandid saanud tugevalt sidrunimaitseliseks, aga soust ise vähem).

*

Millalgi vahepeal oli üks päev, kus me mõtlesime, et teeks purgisuppi (borši), aga see ei maitsenud kuigi hästi, oli rasvane ja ajas iiveldama ja supipära jäi üle. Järgmisel päeval tegin seetõttu jälle hapukapsa-peedisalatit (2 aurutatud poepeeti, paar peotäit hapukapsast, poolteist väikest õuna, natuke makaronitoidu sisse panemata jäänud porrulauku, kastmeks veidi kefiiri, veidi majoneesi, maitseks veidi köömneid), mille kõrvale praadisin veidi peekonit ja sepikutükke.

See tegi olemise paremaks, nii et ma julgesin järgmisel päeval külmas seisnud boršipärale läheneda. Ega muud olnudki, kui et õngitsesin hangunud rasvatükke niipalju välja, kui sain (ja viskasin ära – see ei olnud üldse hea rasv, kippus suulakke kinni jääma), tühjendasin kastrulisse supile lisaks purgitäie konservtomateid; lisasin maitseks aed-liivateed ja basiilikut. Kuni see soojenes, avasin hoolikalt viimased vutimunad – novembris munetud, otse söögi sisse ei julgenud panna. Kompostinõu kohal tegin koore katki, piilusin ja vastavalt vaatepildile läks muna komposti või kaussi. Osa mune oli… mitte isegi mädad, vaid kõvaks kuivanud, need viskasin ära; aga viis munakest olid korras. Endale meelespidamiseks: tegelikult teeb headel ja halbadel vutimunadel ka näo järgi vahet – kõik head munad olid ilusad läikivad, ärakuivanud munad olid tuhmid. Ma arvan, et neil oli koor natuke kannatada saanud, seepärast nad ära kuivasidki.

No ja need väljavalitud munad valasin siis kausist ettevaatlikult supi sisse, kui see keema läks. Ja päris lõpus lisasin umbes 2 tlika tabascot ja jahvatasin musta pipart peale. Niiviisi pikendatud ja täiendatud kehvast poeboršist sai kokkkuvõttes igavesti maitsev supp (kuigi kahtlustan, et kui ma oleks lihtsalt tomatikastet maitsestanud ja sinna mune lisanud, oleks hea toit tulnud ka ilma boršikomponendita).

Advertisements

Pärast haigust kosumiseks tehtud: kalakastmega spagetid ja kanasupp

Vahepeal olin pikalt haige; kui hakkasin terveks saama ja tahtsin juba midagi muud kui tarretist vms želatiinitoitu või kiirnuudleid, tegin esimese hooga skumbriakonservist spagettide kõrvale tavalist kalakastet (panin pool veiniklaasitäit rosinaid valge veiniga likku, hautasin pannil hakitud sibulat hästi natukese õliga, lisasin apteegitilliseemneid ja päevalilleseemneid, hakkisin kääridega pool tšillikauna juurde; siis lisasin umbes pool kala ja veiniga leotatud rosinad; lõpuks, kui spagetid selle kõrvalt valmis hakkasid saama, viimased kalatükid).

Siis läks tervis jälle halvemaks, mina ei tahtnud üldse süüa. Ja kui hakkas paremaks minema, selgus, et A. on ühe kana toonud. Ühed külalised olid veel enne haigust ananassi külakostiks toonud ja A.-l oli plaan teha kana ananassiga (rinnafileest); aga enne seda küpsetas ta kanakintsud ahjus ära ja tegi riisi juurde. Seda keeduriisi jäi meil pärast söömist üle.

Järgmisel päeval tõin poest porrulaugu. Kodus võtsin kanakarkassil tiivad küljest (pärast hea suupisteks praadida), lõikasin skeleti küljest nii palju värsket liha küljest ära, kui veel kätte sain, ja panin külmkappi ootele, panin karkassi külma veega keema; korjasin vahu; õngitsesin kana taldriku peale ja kurnasin vedeliku kahe poti vahel ära; lödistasin selle käigus kõvasti puljongit laua peale ja küsisin A.-lt, kas selline kobakäpp väärib surma. A. arvas, et ei vääri. See küsimus lahendatud, puhastasin luude küljest nii palju seda veidikeenud liha ära, nagu kätte sain, panin samuti külma; ja panin luukere uuesti puljongiga keema (madala kuumusega), seekord lisasin ka pool sibulat, piprateri ja natuke loorberit.

Ise läksin teise tuppa tööd tegema ja ütlesin A.-le, et ta silma peal hoiaks, kui ma ajataju kaotan.

Mingi tunni-pooleteise pärast tulin vaatama, A. oli hakanud supihakatust just pliidilt ära võtma. Kurnasin selle uuesti ära.

Nüüd mõtlesin veidi, kas ma tahan süüa pigem praetud kanatiibu (sel juhul oleksin pannud puljongi järgmiseks päevaks kõrvale ja supi alles siis valmis teinud) või suppi. Supp võitis.

Niisiis puhastasin paar porgandit, hakkisin teise poole sibulat (pool oli mäletatavasti puljongisse läinud ja peaaegu lahustunud). Lõikasin porgandi viiludeks ja hautasin hakatuseks sibulat ja porgandit potipõhjas natukese õliga. Haudumise aegu puhastasin-viilutasin porrulaugu ära ja viskasin sibula ja porgandi seltsi. Siis valasin puljongi peale. Sel ajal, kui see kees, puhastasin 1 kartuli ja lõikasin kuubikuteks, siis läks ka see sisse. Nüüd puhastasin kontide küljest viimased lihakribalad ära.

Poole pealt tuli idee panna maitseks sisse natuke koriandri- ja apteegitilliseemneid.

Kui porgandid ja kartulid olid enam-vähem valmis, maitsestasin soolaga, panin enne äralõigatud toored lihatükid leeme sisse keema; kui need olid valgeks tõmmanud, ka keenud lihatükid ja eilse keeduriisi. Maitseks lisasin veel natuke kuivatatud sellerit ja tükikese võid.

No ja siis oligi valmis. Oli täitsa mõnus. Ainuke asi, et võib-olla oleks pidanud porrulaugu siiski hiljem panema, oleks jäänud tuntavam.

Järgmisel päeval tegi A. oma ananassikana valmis, nii et siis oli meil teoreetiline võimalus süüa kahekäigulist lõunat. Aga praktikas jagasime need toidud mitme eri söögikorra peale ära.

Mis ma tegin lillkapsast ja julkmakaronidest: palju ugly food’i.

Kõigepealt tegin õigust öelda lihtsalt lillkapsast risoto: jagasin pool suurt lillkapsast pisemaks, panin poti põhja õli ja natuke võid; hautasin seal sees hakitud sibulat, seejärel lisasin veidi alla poole paki ümarateralist riisi (mida ma igaks juhuks enne pesin, sest ma ei olnud päris kindel, ega mõni koi pole sinna pesa teinud); sibulahautamise ajal olin teinud kannuga kuuma vett ja sellega tegin A. praeküpsetamisest tekkinud kallerdisest puljongi. Hakkasin riisi odava valge veini (Itaalia pakikas – pinot bianco ja chardonnay segu) ja puljongiga tasapisi niisutama, vahepeal segasin; õnneks tuli enne riisi pehmekshautamist meelde, et ma pidin ka lillkapsa sisse panema. No ja siis ta haudus, kuni tundus, et on pehme. Enne päris pehmeks haudumist pudistasin natuke kuivatatud sellerit ja tibake nõmmliivateed sisse; ja enne serveerimist kõvasti riivjuustu (allahindlusega saadud Forte, pmst tahtsin ma kõva juustu osta ja see oli kõige odavam).

Seda tuli kuidagi hirmus palju, sest vahepeal tundus mulle, et puljongit on riisi jaoks liiga palju, ja lisasin riisi; ja siis selgus jälle, et ei-ei, vedelikku tuleb muudkui juurde uhada, muidu jääb kuivale. Nii et sõime seda õige mitu-mitu päeva.

Välja nägi muidugi kole – valge ebaühtlane plöga, aga maitse oli hea – ainult et lõpuks hakkas ära tüütama.

*

Teine lillkapsapool oli selle aja peale kohati koledaks läinud, nii et puhastamise käigus tuli suur osa kompostile loovutada. Sellest (korralikust osast, mitte kompostile loovutatust) otsustasin teha makaronisalati, sest ma tahtsin proovida, kuidas ühed “parim enne” möödas seepiatindiga makaronid on. Sellised mustad julgad, põnev. Aluseks võtsin pmst selle spargelkapsasalati retsepti.

Nii et ühes potis keetsin neid makarone, teises hästi vähese veega lillkapsast, mõlemas vees oli natuke soola, lillkapsa hulka segasin pärast kurnamist ka natuke kuivatatud sellerit; siis segasin kokku, piserdasin õli peale ja tilgakese palsamiäädikat – ja pudistasin peale kõvasti riivjuustu (ikka allahindlusega saadud Forte). Kõrvale sõin tomatit. Maitse järgi oleks tahtnud võid peale panna, aga ma ei leidnud seda üles (pärast tuli välja, et A. oli selle sahvrisse toasooja eest ära pannud), eks ma panin siis veel oliiviõli.

Seejärel tuli A. ja kommenteeris: “Lillkapsas näeb välja nagu lima ja makaronid näevad välja nagu nälkjad”. Jah, näe, olen hällõuviinitoidu teinud kogemata, asja eest, teist taga. A. suhtus sellesse toitu nagu sooja toitu, mitte salatisse ja tegi endale panni peal soojaks.

See oli päris hea (ja võiga oleks kindlasti veel parem olnud), aga järgmisel päeval tuli veel kohe eriti hea julkmakaronitoit: ma avastasin sahvrist ühe A. ostetud ja unustatud porrulaugu, tõin poest natuke šampinjone, päästsin porrulaugust, mis päästa andis; hautasin pannil porrulaugu– ja seeneviile võiga, ise keetsin samal ajal neid nälkja moodi makarone; kui makaronid valmis said, kurnasin ära ja segasin pannil muude asjadega kokku. Ja sõime jälle riivjuustuga.

Täna pikendasin seda endale natukese suitsupõsega.

Kiire porganditoit

Mul oli: kõht tühi. Ja A. oli lillkapsatoidul päkad silma ajanud.

Mul oli: porgandit, sellerit ja poolik porrulauk.

Niisiis puhastasin 3 porgandit, panin panni õlitilgaga tulele, viilutasin need porgandid; ja jupitasin 2 sellerivart; ja viilutasin selle porrulaugujupi. Apteegitilliseemneid puistasin juurde. Ja panin nad kõik pannile kaane alla madala kuumusega hauduma, ise läksin internetti jaurama.

Üks 10 minuti pärast pudistasin sinna ühe musta leiva viilaka tükkideks ja poetasin tükikese võid juurde.

Kui gemüüse hakkas peaaegu pehmeks saama, pudendasin sinna otsa kolmandiku kanapuljongikuubikut.

Kõige lõpuks lisasin hästi väikese sortsu vett ja pigistasin ühe sidruniviilu mahla sinna peale.

Sõin juustuga, oli väga hea. Natuke tomatit hakkisin salatiks kõrvale, sest mis see poolik tomat seal närtsib laua peal. Juurde jõin alkovaba õlut, see sobis (üldse õlu ja porgand sobivad minu arust).

Sügisene köögiviljasupp

Supitegemise üks ajend oli see, et A. viimatisest kanaküpsetamisest oli ikka veel pool leemekallerdist järel. Teine ajend muidugi see, et suppi on alati hea süüa.

Alguses plaanisin supi sisse panna suvikõrvitsat ja lillkapsast, aga suvikõrvitsa hind oli üleöö viiekordistunud. No ei. Ostsin päris kõrvitsa, pealt rohelise, seest kollase ja salapäraselt raske; ma polnud poes süvenenud, kui raske täpselt, aga käega katsudes tundus, et kilo. A. ei suutnud uskuda, et nii väike vili võib nii palju kaaluda. Vedasime kihla, tema pakkus pool kilo, mina kilo, kes lähemale paneb, see võidab. Kõrvits kaalus 1002 grammi! Kui ma täna A.-lt küsisin, mis ta arvab, kas üks Talvenauding on sada grammi, ütles ta, et pärast seda kõrvitsat ei julge ta millegi kaalu kohta enam midagi arvata.

Aga supitegu käis nii: kõigepealt panin poti õlitilgaga tulele ja hakkisin 1 sibula ja 2 küüslauguküünt peeneks, 1 sellerivarre viilukesteks ja 1 suure jämeda porgandi veerandviiludeks. Sedamööda, kuidas hakitud said, loopisin neid potti. Kui särisema hakkas, keerasin kuumust vähemaks ja lasin haududa. Hakkisin sinna n.ö maitseaineks ka natuke chorizo-vorsti.

Ise puhastasin pisut alla poole sellest raskest kõrvitsast – kuna raske, siis oli tal õnneks švammi vähe ja ka koor oli veel õhuke – ja lõikasin tükkideks, pmst oli siht võetud kuubikute peale, aga kuna kõrvits ei ole kandiline, tuli mitmekesisemaid hulktahukaid. Loopisin ka kõrvitsatükid potti hauduma: siis viilutasin veel ühe saleda porrulaugu heledama osa. Potti hauduma. Pudistasin sinna vürtsikuse mõttes natuke tandoori masalat – seal on sellised soojad maitsed, mis võiks sobida nii kõrvitsa, porgandi kui ka lillkapsaga – koriander, kaneel, kollajuur ja veel pudi-padi.

Panin umbes liitri vett veekeedukannuga keema (kannuga selleks, et rutem läheks), kui keema läks, valasin vee köögiviljadele peale ja leemekallerdise sinna sisse sulama. Ja panin ühe jämeda leeskputkevarre sinna sisse maitset andma.

Seni, kuni see uuesti keema läks, murdsin ühe suure lillkapsa küljest kolm õisikuga vart lahti (no sellised selgemini eristuvad mügarikud lillkapsa küljes – kuna ma tervet lillkapsast ära panna ei tahtnud, siis üritasin niimoodi lammutada, et allesjääval kapsal oleks võimalikult vähe lõikepindu, seega püüdsin õisikuvarsi läbi lõigata ja õisikud lahti murda, mitte lihtsalt nuga sisse lüüa) ja lammutasin väiksemateks osadeks. Neid sai nii palju, et suure praetaldriku peale tekkis selline lapikuvõitu hunnik – terve taldrik oli täis, aga mitte väga kõrge kuhjaga.

Viskasin need keema, tükeldasin ühe suure kartuli kuubikuteks ja viskasin ka need potti.

Siis läksin ja tegin mingi 20-25 minutit tööd; kui tulin tagasi, oli supp pmst valmis. Timmisin soolasust, puistasin veidi tilliseemneid sisse, hästi natuke aed-liivateed ja majoraani ka (mul on viimasel ajal majoraanisõltuvus). Keerasin tule ära, tükeldasin poolteist suurt tomatit (poolteist, sest üks poolik tomat tahtis ärategemist) ja panin ka need supi sisse. Jahvatasin veidi musta pipart peale.

Ja siis oligi valmis.

Üle mõistuse hea, nii minu kui ka A. arust. Ei teagi täpselt, mis seal nii eriliselt hea oli. Üks võimalus, et isetehtud (kuigi õigust öelda pigem isetekkeline) lihaleem. Teiseks tundub mulle, et päris kõrvits on supi – aga võib-olla ka hautiste – sees parem kui suvikõrvits, mis kipub kergesti lödiks minema. Ma näen ette, et selle kõrvitsaga teeme veel suuri tegusid.

Suppi jätkus nii, et mina sõin kohe samal öösel, kui ma ta tegin, kaks kausitäit; järgmisel päeval sõime mõlemad; ja ülejärgmisel päeval sai A. sellest oma lõuna ja natuke jäi minu jaoks üle. See viimane tilk oli üsna vedel, ma pikendasin-paksendasin seda pärast trenni ühe tomati ja natukese lillkapsaga ning kui lillkapsas oli peaaegu valmis (kõigest selle ajaga, kui ma trenniriidest koduriidesse vahetasin), lõin sinna kaks muna sisse. Ka selline munaroog oli maru hea.

Värske kartul ja kapsas ja lillkapsas ka; ja õnnelik magusa suupiste idee

Söögitegemise ja kirjutamisega on nirusti olnud – olen oma aktsioonide vahele sisse ajanud tatart ja kalakonservi, tatart ja tomatisalatit, põldube tomatiga (ikka neist õlleubadest) ja tomatisalatit nendesamade õlleubadega, vahel mõni kiire omlett naadiga või ilma naadita, juustuga või ilma juustuta – mis on kõik päris maitsev, aga ega seal kirjeldada suurt midagi polegi.

Viimane korralikum toit, mis ma tegin, oli värskest kartulist ja lillkapsast ködi. Natuke vett potipõhja keema, soola sisse, värske kartuli ja lillkapsatükid vette keema, leeskputkevartega, pärast värsket tilli peale. Asjast kujunes peaaegu püreesupp, sest kartul otsustas pudruneda. Mis tähendab, et A. arust oli väga hea toit, mina oleks midagi selgepiirilisemat tahtnud.

Järgmisel päeval oli see tahkunud kartulipudruks lillkapsaga; praadisin pannil suitsupõsekribalaid ja panin selle pudru sinna otsa, mis oli ilmselt õige soojendamismõte: otse potis soendades oleks selline puder tõenäoliselt põhja hakanud.

Siis hakkas juba kontsert peale tulema ja et me tahtsime publikule (ja endale) ka kehalist värskendust ja kosutust pakkuda, tuli selle peale mõelda. Mul oli idee, et panna aprikoosipooliku sisse mett ja maitsestamata kohupiima. Kodus katsetamise käigus selgus, et on liigagi hea ja aprikoosid hakkasid hirmuäratav kiirusega vähenema.

Õnneks sain kodu lähedalt uued ilusad aprikoosid (üle 2 kilo) ja vedasin need kaasa. Mõtlesin, et suure rahvahulgaga läheks ilgeks lödistamiseks, kui kõik hakkavad eraldi mett ja kohupiima tõstma, ja segasin ise mee lohakalt kohupiima sisse – meelega lohakalt, et jääks siiruviiruline ja vahepeal oleks keele peal tunda puhast mee-/kohupiimamaitset.

Nähtavasti tuli populaarne amps, sest aprikoosid said enne otsa kui maasikad. Mitmele inimesele olevat tulnud üllatusena, et niiviisi saab teha.

Teine idee oli jagada üks noor värske kapsas piisavalt suurteks lehetükkideks, et neid saaks kasutada taldrikuna, mille saab pärast ära süüa. Et vähem sodi ja arhailisem ja ökom. Aga kuna meil polnud mahti oma ümberriietumise kõrvalt inimesi valgustada, võtsid nad ikka enamjaolt papptaldrikud. Tõsi, kapsast näksiti niisama ka. Aga ikkagi jäi teda parasjagu üle ja mulle laekus pärast üritust koju “supikomplekt”, nagu S. seda nimetas – suur kotitäis rohelist, suuremalt jaolt kapsas, natuke lillkapsast ja rukolat vahel.

Täna sirvisin retsepte, mõtlesin ja lõpuks tegin midagi oma lapsepõlve “tibukastme” taolist (“tibukastmeks” nimetatakse mu emapoolses suguvõsas mingil seletamatul põhjusel kapsast hakklihaga). Ainult et hakkimata lihaga.

Niisiis: panin poti põhja sortsu õli ja tükikese võid soojenema, ise hakkisin ühe viilu seakaelakarbonaadi ja jupikese suitsupõske kuubikuteks. Viskasin need potipõhja särisema, keerasin nüüd kuumust vähemaks ja hakkisin ühe porrulaugu valge (ja helerohelise) osa, ühe küüslauguküüne ja rohelise sibula valge osa (selle osa, mis on päris sibul, noh), segasin liha ja viskasin sibulad-laugud sinna juurde hauduma. Tükeldasin hulga kapsast ruudukesteks või ristkülikuteks – kokku sai seda nii palju, et kui ma kapsa laukude ja liha juurde potti kallasin, oli viieliitrine pott üle poole täis. Segasin kogu poti sisu hoolega segamini, lisasin tsipa aed-liivateed ja majoraani, ja jätsin kaane alla hauduma, ise panin kartulivee üles ja tegin lillkapsatükid veidi peenemaks ja hakkisin tilli. Lisasin kapsale teelusikatäie jahu, segasin ära ja lasin veel veidi kuumeneda; seejärel lisasin kaks klaasi vett ja ka lillkapsas läks koos tilli jämedamate-vintskemate osadega potti, segasin jälle kõik ära. No ja siis polnudki muud, kui aeg-ajalt vaadata, kas on juba hamba all paras. Kui oli poolparas, maitsestasin soola, naaatukese muskaatpähkli ja pipraga ja keerasin tule ära, las haudub jääksoojuses. Ja nii ta siis haudus, kuni kartul valmis sai.

Ilu ja maitse pärast hakkisin peale rohelist sibulat, tilli õrnemaid osi ja sealtsamast “supikomplektist” tulnud rukolalehti.

Toit tuli tore, kodune, hea; minu suureks heameeleks ei pannud kapsas mul kõhtu valutamagi, ei teagi, kas tänu kapsa noorusele või maitsetaimedele.

Mulle meeldis nii, et kartul oli eraldi (nii et ma sain ISE oma taldrikus valitud kohtades kartulit kahvliga puruks litsuda), märksa rohkem kui see vabatahtlik püreesupikandidaat. Aga ka A. oli täitsa rahul. Tema sõi hapukoorega, mina niisama.

Õhtul tegin veel sedasama lihtsat tikrikooki, mis eelmine kord (tglt üle-eelmine, sest vahepeal tegin sama kooki veel), ainult et esiteks lisasin ma seekord pool pakki kohupiima, mis vajas äralahendamist, ja teiseks ajasin vahepeal kogused sassi, nii et poole tegemise pealt tuli teisi koguseid kohendama hakata ja kõige selle tulemusel tuli mõnevõrra vähem magus kook kui muidu (sest suhkrukogust ma ei kohendanud). Aga igatahes tuli kook, mitte puder või tont teab mis, nii et nagu näha, kannatab see retsept õnneks jahmerdamist.

PS: ma ei saa tänase kapsatoidu headusest kuidagi üle. Kogu aeg kisub kastruli juurde külma kapsahautist sööma.