Kala-kartulisalat

Salatit ajendas mind tegema see, et A. oli tursamaksa ostnud, me olime selle peaaegu ära söönud ja selle konservi õli oli väga maitsev nagu tursamaksal ikka. Niisiis tahtsin kuskil rakendada ja ostsin lahjat suitsukala (heiki) – lahjast kalast salatile sobib selline rammus kastmematerjal paremini.

Keetsin kartuleid (millest salatisse läks 3) ja 2 muna; paar minutit enne keetmise lõppu viskasin potti ka ühe sellerivarre, et ta jääks krõmpsuv, aga õrnem kui päris toores. Samal ajal puhastasin kala, hakkisin veidi sibulat ja porrulauku ja puhastasin-tükeldasin kolm antoonovkat (plekilist, nii et puhast õuna tuli vast kahe antoonovka jagu).

Niisiis, salatisse tükeldasin: 3 keedukartulit, see kergelt keedetud sellerivars, 2 keedumuna, 1 hõbeheik, 3 plekilist haput õuna, natuke sibulat, natuke porrulauku; lisaks läks salatisse umbes peotäis toorest hapukapsast. Kastmeks: tursamaksakonservi õli, 3 spl kreeka jogurtit, natuke mädarõigast ja kuna mul oli mädarõigast vähem, kui ma oleks tahtnud, natuke ka sinepit ja natuke majoneesi.

Segamise käigus läks õudselt plödiks (kartulid olid parajad pudrukartulid), aga maitse tuli hea.

Lihtne risoto ja keerulisem supp

A. küpsetas siin vahepeal sealiha, mida me pärast mitmel moel tükk aega sõime. Sellest jäi üle kausike kallerdist.

Niisiis tegin ühel päeval risoto – panin sibulat ja veidi sellerit poti põhja praadima, lasin klaasjaks; seejärel tükeldasin kaks suvikõrvitsat (ja erandkorras ühe kartuli – viimati, kui ma praekartulit tegin, unustasin ühe kooritud kartuli lõpuks tükeldada ja pannile panna, nüüd tuli ta kuhugi integreerida, no saab siis veidike nagu Itaalia moodi mulgi putru) sinnasamasse ja lisasin paar peotäit risotoriisi; siis segasin ja lasin veidi praadida; siis lisasin umbes kruusitäie kannuga kuumaks aetud vett ja tühjendasin kallerdisekausi sinna otsa. Edasi nagu risotoga ikka – peab tihti segama, et põhja kinni ei hakkaks. Kui kuivale kippus jääma, lisasin valget veini (ja segasin, segasin, segasin).

Seda sõime mingi kolm päeva. Riivjuustuga.

Täna pani A. supi hakkama, tähendab, lõikas kanafilee kana küljest ära, pani ülejäänu keema; kui oli natuke keenud ja vaht riibutud, lõikas ta veel omajagu liha luudelt lahti ja pani kõrvale; siis läksid kondid tagasi keema. Selleks ajaks jõudsin mina koju ja lisasin puljongikeedusele 1 loorberilehe, paar pipratera, paar kuivetanud ingverijuppi, 1 poolekslõigatud sibula, 1 nässakavõitu porgandi ja 1 küüslauguküüne. Sellel lasime tükk aega madalal tulel podiseda, A. läks selleks ajaks korraks magama ja mina tööd tegema. A. jõudis enne seda veel kolm porgandit tükeldada ja mina kolm kartulit pluss kaks sibulat koorida.

Kui mul töö tegemine üle viskas ja tuli “peseks-või-sokke” sündroom, tulin tagasi kööki; ka A. oli hiljaaegu üles ärganud, puljongi ära kurnanud, porgandi keema pannud, ka kartuli-sibula ära hakkinud ja supile lisanud. Tõin sahvrist veel ühe spargelkapsa ja porrulaugu (ma ise ei oleks ehk nii grandioosselt teinudki, A. valik), tükeldasime ka need ära; tükeldamise järjekorras läksid potti.

Kui uuesti keema tõusis, lisasime liha ja mina lisasin veel lonksukese kuiva heerest (Fino).

Ja kui see kõik uuesti keema tõusis, lisasin ometi kord soola.

Jätsime tõmbama ja panime jahedasse, sest ega meil tegelikult kohe ei olnud vaja suppi süüa (täna läks mul risoto viimane ots ja A. lahendas makaronidega jälle mingid ähvardava tähtajaga poolfabrikaadid ära), nüüd on lihtsalt jälle paariks päevaks toit valmis.

Üks kiirtort, paar salatit, makaronitoit toorjuustu ja suitsukalaga; ja halva poeborši päästmine

Poebiskviidist tort: allah. šokolaadibiskviit, immutasin kihiti kõigepealt jahtunud kohviga, kui see otsa sai, siis jahtunud taimeteega, vahele läks kõigepealt kakaokohupiima, seejärel vaarikamoosi ja puhast kohupiimapastat, siis jälle kakaokohupiima, siis jälle moosi ja pastat, lõpuks peale kohupiimapastat, mille otsa pudistasin ülejäänud koogipuru ja kaapisin šokolaadilaastukesi. Välimus oli ikka kuidagi plönn. A. arust oli ilus ja ilmselt ka hea, sest ta sõi selle peaaegu kõik ise ära; minu jaoks oli liiga magus (hoolimata sellest, et osa kohupiima oli maitsestamata), sõin kolme päeva peale ainult 2 tükki.

*

Siis tegin kalasalatit: 2 väikest aurutatud peeti, 2 skumbriafileed (lätlased on nüüd sellist toodet hakanud pakkuma, jälle allahindlusletist leidsin, kusjuures “parim enne” polnud lähedalgi), hästi natuke hakitud sibulat, 2 väikest hakitud õuna ja natuke Ep. jäetud läätsespagette (enne keetmist katki murtud). Maitseks veidi kappareid. Kastmeks läks mädarõigast, veidi majoneesi, veidi kefiiri. Tuli päris maitsev, vbla liigagi, ma liialdasin ja sõin kõhu liiga punni.

*

Viimase skumbriafileega täiendasin makarone. Tähendab, keetsin mingeid lühikese toru kujulisi makarone (olid nad nüüd penne või hoopis maccheroni nimega, igatahes sellised umbes 3-4 cm pikkused, mitte kõige peenemad tugevad torud, mida on hea kastmega segada), samal ajal hautasin pannil natukese võiga (see oli kuivatatud tomatitega või!) porrulaugu- ja porgandiviilakaid (ühe porrulaugu hele osa, 2 väikest porgandit), lisasin hautisele veidi soola ja veidi sidrunimahla; kui makaronid valmis said, kurnasin nad ära, aga mitte liiga hoolikalt; valasin nad koos viimase potti jäänud keeduveesortsuga pannile gemüüse sekka ja siis lisasin paar-kolm supilusikatäit toorjuustu (st koguse, mis oli toorjuustupotsiku põhja peale jäänud) ja segasin ära, kuni see juust moodustas sousti. Maitseks kraapisin muskaatpähklit juurde. Taldriku peal lisasime skumbriat. Üldiselt oli väga mõnus toit, A. oli samuti rahul, aga ma ise leidsin, et sidrunimahla oleks võinud alles koos toorjuustuga lisada, siis oleks ühtlasemalt maitsestunud (praegu olid porgandid saanud tugevalt sidrunimaitseliseks, aga soust ise vähem).

*

Millalgi vahepeal oli üks päev, kus me mõtlesime, et teeks purgisuppi (borši), aga see ei maitsenud kuigi hästi, oli rasvane ja ajas iiveldama ja supipära jäi üle. Järgmisel päeval tegin seetõttu jälle hapukapsa-peedisalatit (2 aurutatud poepeeti, paar peotäit hapukapsast, poolteist väikest õuna, natuke makaronitoidu sisse panemata jäänud porrulauku, kastmeks veidi kefiiri, veidi majoneesi, maitseks veidi köömneid), mille kõrvale praadisin veidi peekonit ja sepikutükke.

See tegi olemise paremaks, nii et ma julgesin järgmisel päeval külmas seisnud boršipärale läheneda. Ega muud olnudki, kui et õngitsesin hangunud rasvatükke niipalju välja, kui sain (ja viskasin ära – see ei olnud üldse hea rasv, kippus suulakke kinni jääma), tühjendasin kastrulisse supile lisaks purgitäie konservtomateid; lisasin maitseks aed-liivateed ja basiilikut. Kuni see soojenes, avasin hoolikalt viimased vutimunad – novembris munetud, otse söögi sisse ei julgenud panna. Kompostinõu kohal tegin koore katki, piilusin ja vastavalt vaatepildile läks muna komposti või kaussi. Osa mune oli… mitte isegi mädad, vaid kõvaks kuivanud, need viskasin ära; aga viis munakest olid korras. Endale meelespidamiseks: tegelikult teeb headel ja halbadel vutimunadel ka näo järgi vahet – kõik head munad olid ilusad läikivad, ärakuivanud munad olid tuhmid. Ma arvan, et neil oli koor natuke kannatada saanud, seepärast nad ära kuivasidki.

No ja need väljavalitud munad valasin siis kausist ettevaatlikult supi sisse, kui see keema läks. Ja päris lõpus lisasin umbes 2 tlika tabascot ja jahvatasin musta pipart peale. Niiviisi pikendatud ja täiendatud kehvast poeboršist sai kokkkuvõttes igavesti maitsev supp (kuigi kahtlustan, et kui ma oleks lihtsalt tomatikastet maitsestanud ja sinna mune lisanud, oleks hea toit tulnud ka ilma boršikomponendita).

Pärast haigust kosumiseks tehtud: kalakastmega spagetid ja kanasupp

Vahepeal olin pikalt haige; kui hakkasin terveks saama ja tahtsin juba midagi muud kui tarretist vms želatiinitoitu või kiirnuudleid, tegin esimese hooga skumbriakonservist spagettide kõrvale tavalist kalakastet (panin pool veiniklaasitäit rosinaid valge veiniga likku, hautasin pannil hakitud sibulat hästi natukese õliga, lisasin apteegitilliseemneid ja päevalilleseemneid, hakkisin kääridega pool tšillikauna juurde; siis lisasin umbes pool kala ja veiniga leotatud rosinad; lõpuks, kui spagetid selle kõrvalt valmis hakkasid saama, viimased kalatükid).

Siis läks tervis jälle halvemaks, mina ei tahtnud üldse süüa. Ja kui hakkas paremaks minema, selgus, et A. on ühe kana toonud. Ühed külalised olid veel enne haigust ananassi külakostiks toonud ja A.-l oli plaan teha kana ananassiga (rinnafileest); aga enne seda küpsetas ta kanakintsud ahjus ära ja tegi riisi juurde. Seda keeduriisi jäi meil pärast söömist üle.

Järgmisel päeval tõin poest porrulaugu. Kodus võtsin kanakarkassil tiivad küljest (pärast hea suupisteks praadida), lõikasin skeleti küljest nii palju värsket liha küljest ära, kui veel kätte sain, ja panin külmkappi ootele, panin karkassi külma veega keema; korjasin vahu; õngitsesin kana taldriku peale ja kurnasin vedeliku kahe poti vahel ära; lödistasin selle käigus kõvasti puljongit laua peale ja küsisin A.-lt, kas selline kobakäpp väärib surma. A. arvas, et ei vääri. See küsimus lahendatud, puhastasin luude küljest nii palju seda veidikeenud liha ära, nagu kätte sain, panin samuti külma; ja panin luukere uuesti puljongiga keema (madala kuumusega), seekord lisasin ka pool sibulat, piprateri ja natuke loorberit.

Ise läksin teise tuppa tööd tegema ja ütlesin A.-le, et ta silma peal hoiaks, kui ma ajataju kaotan.

Mingi tunni-pooleteise pärast tulin vaatama, A. oli hakanud supihakatust just pliidilt ära võtma. Kurnasin selle uuesti ära.

Nüüd mõtlesin veidi, kas ma tahan süüa pigem praetud kanatiibu (sel juhul oleksin pannud puljongi järgmiseks päevaks kõrvale ja supi alles siis valmis teinud) või suppi. Supp võitis.

Niisiis puhastasin paar porgandit, hakkisin teise poole sibulat (pool oli mäletatavasti puljongisse läinud ja peaaegu lahustunud). Lõikasin porgandi viiludeks ja hautasin hakatuseks sibulat ja porgandit potipõhjas natukese õliga. Haudumise aegu puhastasin-viilutasin porrulaugu ära ja viskasin sibula ja porgandi seltsi. Siis valasin puljongi peale. Sel ajal, kui see kees, puhastasin 1 kartuli ja lõikasin kuubikuteks, siis läks ka see sisse. Nüüd puhastasin kontide küljest viimased lihakribalad ära.

Poole pealt tuli idee panna maitseks sisse natuke koriandri- ja apteegitilliseemneid.

Kui porgandid ja kartulid olid enam-vähem valmis, maitsestasin soolaga, panin enne äralõigatud toored lihatükid leeme sisse keema; kui need olid valgeks tõmmanud, ka keenud lihatükid ja eilse keeduriisi. Maitseks lisasin veel natuke kuivatatud sellerit ja tükikese võid.

No ja siis oligi valmis. Oli täitsa mõnus. Ainuke asi, et võib-olla oleks pidanud porrulaugu siiski hiljem panema, oleks jäänud tuntavam.

Järgmisel päeval tegi A. oma ananassikana valmis, nii et siis oli meil teoreetiline võimalus süüa kahekäigulist lõunat. Aga praktikas jagasime need toidud mitme eri söögikorra peale ära.

Mis ma tegin lillkapsast ja julkmakaronidest: palju ugly food’i.

Kõigepealt tegin õigust öelda lihtsalt lillkapsast risoto: jagasin pool suurt lillkapsast pisemaks, panin poti põhja õli ja natuke võid; hautasin seal sees hakitud sibulat, seejärel lisasin veidi alla poole paki ümarateralist riisi (mida ma igaks juhuks enne pesin, sest ma ei olnud päris kindel, ega mõni koi pole sinna pesa teinud); sibulahautamise ajal olin teinud kannuga kuuma vett ja sellega tegin A. praeküpsetamisest tekkinud kallerdisest puljongi. Hakkasin riisi odava valge veini (Itaalia pakikas – pinot bianco ja chardonnay segu) ja puljongiga tasapisi niisutama, vahepeal segasin; õnneks tuli enne riisi pehmekshautamist meelde, et ma pidin ka lillkapsa sisse panema. No ja siis ta haudus, kuni tundus, et on pehme. Enne päris pehmeks haudumist pudistasin natuke kuivatatud sellerit ja tibake nõmmliivateed sisse; ja enne serveerimist kõvasti riivjuustu (allahindlusega saadud Forte, pmst tahtsin ma kõva juustu osta ja see oli kõige odavam).

Seda tuli kuidagi hirmus palju, sest vahepeal tundus mulle, et puljongit on riisi jaoks liiga palju, ja lisasin riisi; ja siis selgus jälle, et ei-ei, vedelikku tuleb muudkui juurde uhada, muidu jääb kuivale. Nii et sõime seda õige mitu-mitu päeva.

Välja nägi muidugi kole – valge ebaühtlane plöga, aga maitse oli hea – ainult et lõpuks hakkas ära tüütama.

*

Teine lillkapsapool oli selle aja peale kohati koledaks läinud, nii et puhastamise käigus tuli suur osa kompostile loovutada. Sellest (korralikust osast, mitte kompostile loovutatust) otsustasin teha makaronisalati, sest ma tahtsin proovida, kuidas ühed “parim enne” möödas seepiatindiga makaronid on. Sellised mustad julgad, põnev. Aluseks võtsin pmst selle spargelkapsasalati retsepti.

Nii et ühes potis keetsin neid makarone, teises hästi vähese veega lillkapsast, mõlemas vees oli natuke soola, lillkapsa hulka segasin pärast kurnamist ka natuke kuivatatud sellerit; siis segasin kokku, piserdasin õli peale ja tilgakese palsamiäädikat – ja pudistasin peale kõvasti riivjuustu (ikka allahindlusega saadud Forte). Kõrvale sõin tomatit. Maitse järgi oleks tahtnud võid peale panna, aga ma ei leidnud seda üles (pärast tuli välja, et A. oli selle sahvrisse toasooja eest ära pannud), eks ma panin siis veel oliiviõli.

Seejärel tuli A. ja kommenteeris: “Lillkapsas näeb välja nagu lima ja makaronid näevad välja nagu nälkjad”. Jah, näe, olen hällõuviinitoidu teinud kogemata, asja eest, teist taga. A. suhtus sellesse toitu nagu sooja toitu, mitte salatisse ja tegi endale panni peal soojaks.

See oli päris hea (ja võiga oleks kindlasti veel parem olnud), aga järgmisel päeval tuli veel kohe eriti hea julkmakaronitoit: ma avastasin sahvrist ühe A. ostetud ja unustatud porrulaugu, tõin poest natuke šampinjone, päästsin porrulaugust, mis päästa andis; hautasin pannil porrulaugu– ja seeneviile võiga, ise keetsin samal ajal neid nälkja moodi makarone; kui makaronid valmis said, kurnasin ära ja segasin pannil muude asjadega kokku. Ja sõime jälle riivjuustuga.

Täna pikendasin seda endale natukese suitsupõsega.

Kiire porganditoit

Mul oli: kõht tühi. Ja A. oli lillkapsatoidul päkad silma ajanud.

Mul oli: porgandit, sellerit ja poolik porrulauk.

Niisiis puhastasin 3 porgandit, panin panni õlitilgaga tulele, viilutasin need porgandid; ja jupitasin 2 sellerivart; ja viilutasin selle porrulaugujupi. Apteegitilliseemneid puistasin juurde. Ja panin nad kõik pannile kaane alla madala kuumusega hauduma, ise läksin internetti jaurama.

Üks 10 minuti pärast pudistasin sinna ühe musta leiva viilaka tükkideks ja poetasin tükikese võid juurde.

Kui gemüüse hakkas peaaegu pehmeks saama, pudendasin sinna otsa kolmandiku kanapuljongikuubikut.

Kõige lõpuks lisasin hästi väikese sortsu vett ja pigistasin ühe sidruniviilu mahla sinna peale.

Sõin juustuga, oli väga hea. Natuke tomatit hakkisin salatiks kõrvale, sest mis see poolik tomat seal närtsib laua peal. Juurde jõin alkovaba õlut, see sobis (üldse õlu ja porgand sobivad minu arust).

Sügisene köögiviljasupp

Supitegemise üks ajend oli see, et A. viimatisest kanaküpsetamisest oli ikka veel pool leemekallerdist järel. Teine ajend muidugi see, et suppi on alati hea süüa.

Alguses plaanisin supi sisse panna suvikõrvitsat ja lillkapsast, aga suvikõrvitsa hind oli üleöö viiekordistunud. No ei. Ostsin päris kõrvitsa, pealt rohelise, seest kollase ja salapäraselt raske; ma polnud poes süvenenud, kui raske täpselt, aga käega katsudes tundus, et kilo. A. ei suutnud uskuda, et nii väike vili võib nii palju kaaluda. Vedasime kihla, tema pakkus pool kilo, mina kilo, kes lähemale paneb, see võidab. Kõrvits kaalus 1002 grammi! Kui ma täna A.-lt küsisin, mis ta arvab, kas üks Talvenauding on sada grammi, ütles ta, et pärast seda kõrvitsat ei julge ta millegi kaalu kohta enam midagi arvata.

Aga supitegu käis nii: kõigepealt panin poti õlitilgaga tulele ja hakkisin 1 sibula ja 2 küüslauguküünt peeneks, 1 sellerivarre viilukesteks ja 1 suure jämeda porgandi veerandviiludeks. Sedamööda, kuidas hakitud said, loopisin neid potti. Kui särisema hakkas, keerasin kuumust vähemaks ja lasin haududa. Hakkisin sinna n.ö maitseaineks ka natuke chorizo-vorsti.

Ise puhastasin pisut alla poole sellest raskest kõrvitsast – kuna raske, siis oli tal õnneks švammi vähe ja ka koor oli veel õhuke – ja lõikasin tükkideks, pmst oli siht võetud kuubikute peale, aga kuna kõrvits ei ole kandiline, tuli mitmekesisemaid hulktahukaid. Loopisin ka kõrvitsatükid potti hauduma: siis viilutasin veel ühe saleda porrulaugu heledama osa. Potti hauduma. Pudistasin sinna vürtsikuse mõttes natuke tandoori masalat – seal on sellised soojad maitsed, mis võiks sobida nii kõrvitsa, porgandi kui ka lillkapsaga – koriander, kaneel, kollajuur ja veel pudi-padi.

Panin umbes liitri vett veekeedukannuga keema (kannuga selleks, et rutem läheks), kui keema läks, valasin vee köögiviljadele peale ja leemekallerdise sinna sisse sulama. Ja panin ühe jämeda leeskputkevarre sinna sisse maitset andma.

Seni, kuni see uuesti keema läks, murdsin ühe suure lillkapsa küljest kolm õisikuga vart lahti (no sellised selgemini eristuvad mügarikud lillkapsa küljes – kuna ma tervet lillkapsast ära panna ei tahtnud, siis üritasin niimoodi lammutada, et allesjääval kapsal oleks võimalikult vähe lõikepindu, seega püüdsin õisikuvarsi läbi lõigata ja õisikud lahti murda, mitte lihtsalt nuga sisse lüüa) ja lammutasin väiksemateks osadeks. Neid sai nii palju, et suure praetaldriku peale tekkis selline lapikuvõitu hunnik – terve taldrik oli täis, aga mitte väga kõrge kuhjaga.

Viskasin need keema, tükeldasin ühe suure kartuli kuubikuteks ja viskasin ka need potti.

Siis läksin ja tegin mingi 20-25 minutit tööd; kui tulin tagasi, oli supp pmst valmis. Timmisin soolasust, puistasin veidi tilliseemneid sisse, hästi natuke aed-liivateed ja majoraani ka (mul on viimasel ajal majoraanisõltuvus). Keerasin tule ära, tükeldasin poolteist suurt tomatit (poolteist, sest üks poolik tomat tahtis ärategemist) ja panin ka need supi sisse. Jahvatasin veidi musta pipart peale.

Ja siis oligi valmis.

Üle mõistuse hea, nii minu kui ka A. arust. Ei teagi täpselt, mis seal nii eriliselt hea oli. Üks võimalus, et isetehtud (kuigi õigust öelda pigem isetekkeline) lihaleem. Teiseks tundub mulle, et päris kõrvits on supi – aga võib-olla ka hautiste – sees parem kui suvikõrvits, mis kipub kergesti lödiks minema. Ma näen ette, et selle kõrvitsaga teeme veel suuri tegusid.

Suppi jätkus nii, et mina sõin kohe samal öösel, kui ma ta tegin, kaks kausitäit; järgmisel päeval sõime mõlemad; ja ülejärgmisel päeval sai A. sellest oma lõuna ja natuke jäi minu jaoks üle. See viimane tilk oli üsna vedel, ma pikendasin-paksendasin seda pärast trenni ühe tomati ja natukese lillkapsaga ning kui lillkapsas oli peaaegu valmis (kõigest selle ajaga, kui ma trenniriidest koduriidesse vahetasin), lõin sinna kaks muna sisse. Ka selline munaroog oli maru hea.