Pühade ajal

Vana-aasta õhtuks tegime:

hautatud vürtsist maksa (paar spl sojakastet, veidi rohkem kuiva heerest (otsustasin seekord niipidi), 1 kaneelikoore rull, 4-5 nelgitera, näputäis piprateri, ingveritükke, 1 hakitud sibul), pärast läks peterselli peale;

vürtsist kana (veidi alla kilo kanafileetükke marineeris riivitud ingveri, küüslaugu ja sidrunimahla segus, kui olime liha sellega kokku mäkerdanud, sortsasime veidi õli juurde, lõpuks praadisime ära, pannile hakkisin ka 1 tšilli, lõpuks lisasin soola, serveerisime murulauguga, sest rohelist sibulat ei olnud);

“puuvillasalatit” (riisikujulised nuudlid (pool poolekilost pakki), 1 väga ilus granaatõun, mille Kvartalis müüv itaallane mulle osavalt maha müüs, 1 apelsin, 1 väike purk ananassikonservi, 1 pikk värske kurk, pakk krabinuudleid, veidi hakitud küüslauku ja hakitud ingverit; hästi natuke rjaženkas leotatud safranit (et maitse ühtlasemalt laiali läheks) ja julgemalt majoneesi. Rjaženkat sai tglt natuke juurde pandud, et kuiv ei jääks, makaronid neelavad kastet nagu käsn);

pirni-juustusalatit, kuhu seekord läks tervelt kaht sorti juustu – kõva Dziugast ja Eesti juustu. Kastmeks majonees ja veidi rjaženkat, maitseks veidi küüslauku ja kardemoni;

hapukapsa-õunasalatit, kuhu läks peale hapukapsa ja õunte ainult veidi röstitud köömneid;

porgandisalatit (riivitud porgand, maitseks röstitud seesami-, koriandri- ja India köömneseemneid, kastmeks veidi sidrunimahla ja õli).

Külalised tõid lisaks lahtist kilupirukat (muretainapõhjal ja üht lehttainapõhjal pirukat, aga seda ma ei saanudki või olen ära unustanud. Ka puuvillasalat söödi nii kiiresti ära, et ma ei jõudnud maitstagi. Aga mul oli kõiki selle koostisosi veel, v.a kurki, nii et järgmisel päeval tegin lihtsalt uue laari, ainult ilma kurgita.

Ma olin päevakese varem miskipärast ühe veidi üle kilose praetüki koju toonud, uusaasta 1. päeval tegin sellise segu: 2 spl soola, apteegitilliseemneid, paar pisikest kuivatatud tšillit, rosmariini ja 1 pudendatud loorberileht, värskeid sidrunikooretükikesi (riivida ei andnud, sidrun oli veidi näts, aga noaga sai ribakesi lõigata). Uhmerdasin selle kõik segamini, pätsisin liha sellega kokku, toppisime küpsetuskotti, mina libistasin siis veel küüslaugutükikesi kõige peale ja pigistasin veidi sidrunimahla, A. pani koti kinni ja pistis malmpoti sees ahju, kui see küdenud oli, ja keeras ise magama. Kui ta üles ärkas, võttis välja. Tuli päris hea.

Hiljem: kõht nõudis suure lihasöömise otsa toorest hapukapsast, tegin hapukapsast ja majoneesist ja krabipulkadest salati, praadisin veidi musta leiba juurde. Sobis.

Täna tegin kiirsalati neljast õunast (mingi Veteran, mida poes müüakse, muidu on nagu igavavõitu, aga salatis kärab küll), natukesest leotatud rosinatest, juustust (Eesti juust), kreeka pähklitest, lehtsalatist ja majoneesist.

Kuskil kõige selle vahel tegin ühe primitiivse tarretise: apelsinitarretise pulbrist ja pakist vahukoorest (pulber kuuma veega segamini, ootab, kuni enam liiga kuum ei ole, siis koor natukese suhkruga vahtu ja tarretisevedelikuga segamini, jahedasse seisma) – see rahuldab mu magustoiduvajadusi õige kauaks. A. nagunii ei söö reeglina magustoitu, kui see just kook ei ole.

Advertisements

Selleriga salatid ja kohupiimakook

Tõin selleri esialgu plaaniga teha midagi gumbolaadset, aga tegime hoopis tavalist kanasuppi; ja osa sellerit jäi üle.

Üritasin teha Waldorfi salatit – seller, õun ja majonees, maitseks natuke küüslauku ka – ja mõtlesin seda esialgu modifitseerida lihtsalt apelsinimahlas leotatud rosinatega. Aga kui ma olin selle kokku seganud, tundus, et juust sobiks ka hästi. Õun, seller, küüslauk, rosinad, majonees – no mitte ühtegi komponenti, mis juustuga ei sobiks. Nii et tükeldasin üht üsna tavalist pehme maitsega Edamit tublisti hulka, lõpuks täiendasin kastet ka natukese meega – sestsaadik, kui ma lapsena “Olümpiamängude” raamatust lugesin, et Linose lemmiksalat on juust, mesi ja küüslauk, on mul olnud tunne, et see on üks peen kombinatsioon, kuigi läks tükk aega, enne kui ma seda maitsta sain (mu ema ei talu eriti küüslauku).

Söömise ajaks rebisin taldrikule lehtsalatit, tõstsin kausist salatit otsa ja kõige otsa pudistasin veidi kreeka pähkleid.

Salat oli üldiselt päris hea ja toitev, aga seller oli veidi liiga plink, tahtis liiga palju närimist ja maitset oli selle kohta nagu vähe.

*

Järgmisel päeval otsustasin teha krabipulga-makaronisalatit puuviljade ja selleriga.

Makaronivee keemamineku ja keemise ajal tükeldasin 1 apelsini kaussi ära. Ja hakkisin paar sellerivart (aga ei pannud kaussi, jätsin ootama, sest mul oli üks idee).

Siis leidsin, et ma võiks samal ajal ka pühadest üle jäänud viimasest kohupiimast kooki teha, ja segasingi pool pakki pehmet võid poole klaasi suhkruga kreemjaks; siis märkasin, et salatikaussi tükeldatud apelsin on palju mahla välja ajanud, toppisin veiniklaasi paar näputäit rosinaid ja valasin salatikausist apelsinitükkide pealt liigse mahla rosinate peale. Võtsin veel ühe apelsini, riivisin selle koore või-suhkrusegu otsa, apelsini enda jätsin salati täiendamiseks. Lõin võisegu otsa ühe muna katki, segasin hoolega ära; tühjendasin 300 g kohupiimapaki (hea rasvane kohupiim, 15%) tainakaussi, segasin ära. Nüüd panin praeahju soojenema (minu ahju 160 peale, vbla mõnel teisel ahjul vastab see 180le). Mõõtsin kaussi 1 2/3 klaasi jahu, millest viimase 2/3 sisse segasin 2 tl küpsetuspulbrit (mille uhmerdasin ise 1 tl soodast ja 1 tl sidrunhappest). Segasin ära. Mõtlesin hetke, kas panna tainas rõngasvormi või ahjupannile, vaatasin kella ja sain aru, et kui tahan enne trenniminekut koogi valmis teha, ei ole valikut: ahjupannile, õhem kook küpseb rutem. Määrisin võist üle jäänud paberiga ahjupanni võiga kokku, tõstsin taina pannile, ajasin enam-vähem ühtlaseks ja torkasin panni praeahju, õieti vaatamatagi, kui kuumaks see juba läinud oli.

Pesin rohkem jalgujäävad koogitegemisega mustaks saanud nõud eest ära ja tegin salatit edasi.

Millalgi tainasegamise vahel olid makaronid valmis saanud ja ma olin nende abiga selleri ära blanšeerinud: kui makaronid olid minu arust salativalmis, valasin vahetult enne kurnamist ka selleritükid makaronipotti ja kurnasin siis koos makaronidega ära. Valasin nad kohe sõelalt salatikaussi apelsinitükkide otsa, las seisavad koos, kuni ma koogiga tegelen.

Kui kook oli ahjus, tükeldasin selle apelsini ära, mille koor oli koogi sisse läinud; siis tükeldasin salatikaussi A. kananassi-tegemisest üle jäänud ananassirõngad, 1 paki lumekrabipulki, hakkisin peenelt paar sentimeetrit ingverijuurikat (nooremast õrnemast otsast) ja 1 küüslauguküüne ja panin majoneesi peale. Kõige lõpuks hakkisin veidi rohelist sibulat otsa.

Salatitegemise vahel hakkas kook natuke lõhnama, ma piilusin, kas on juba ilusti tahke, ja keerasin ta tagumise külje ettepoole, et ühtlasemalt pruunistuks. Kui kuumenemise tuli ära kustus, keerasin termostaadi 140 peale, et poleks kõrbemist karta. Ja sõin salatit. Seekord jäin selleri konsistentsiga palju rohkem rahule: kerge kuumutamine oli ta õrnemaks teinud, aga mõnus krõmpsumine oli ilusti alles jäänud. Võit!

Pöörasin kooki niiviisi veel paar korda; kui servast hakkas juba lahti lööma, katsusin tikuga ja kuna see eriti mustaks enam ei saanud, keerasin tule maha ja lasin koogil jahtuvas ahjus taheneda.

Jõudsin kooki enne trennigi süüa ja ta oli väga hea. Hästi mõnusa konsistentsiga (nagu kohupiimatainaga koogid sageli). Isegi A. kiitis, kuigi ta kaebab, et ei tunne praegu ühtegi maitset. Konsistentsi tunneb aga temagi.

Retrospektiiv: pühadetoidud ja munaga salatid pärast pühi

Ma olen nii palju haige olnud ja pärast haigust on jälle muud tegemist olnud, et alles nüüd jõuan oma vahepealsetest kahesõnalistest märkmetest midagi põhjalikumat kirja panna.

Pühade ajal: tegin pashat nagu mullugi, aga panin pashasse kilo vähemrasvase + 300 g rammusama kohupiima peale ainult 1 paki võid ja 1 paki vahukoort – sest eelmisel aastal sõi A. mäletatavasti rammusamast versioonist kõhu haigeks. Esialgu tundus, et kuivavõitu tuli, kuigi konsistents oli jälle käes hoidmise mõttes jube hea. Konsistents läks mida edasi, seda paremaks – ilusti sõiralik! -, ja säilivus oli samuti jube hea (kuigi võib-olla ka seekord tänu moosisuhkrule, mis aitab tarretuda). Ja mõnes mõttes meenutas see lapsepõlve-pashat rohkem kui mullune rammus.

Pärmikeeks tuli kahjuks samuti kuivavõitu, eelmisel aastal oli parem: mullu oli savarääniretsept, tänavu proovisin vormisaia omaga, tähendab, jahu läks sama vedelikukoguse kohta rohkem sisse. Süüdi võis olla ka see, et ma ise üritasin küpsetamise kõrvalt tööd teha, A. valvas ühe silmaga, aga võimalik, et koogid said ikkagi veidi liiga hilja ahjust välja. Nakitsesime neid järgmistel päevadel tasapisi süüa, võid peale määrides.

Soolast toitu unustasin teha nagu mullugi; kirikust koju tulles tegin lihtviisiliselt makarone (A. oli enne juba maksakotlette söönud, tema kõht oli täis), panin juustu peale ja lisasin kirsstomateid omas mahlas (on üks selline odav ja hea konserv) ja olin õudselt rahul.

Järgmisel päeval tegin midagi eriti suvalist: praadisin mingi koguse sepikutükke krõbedaks, tükeldasin taldrikule lihavõttemuna, lisasin seda tomatikonservi ja ladusin sepikutükid otsa. Ilu pärast aknalaualt värsket basiilikut ka. A. ei peaks sellist asja vist üldse toiduks.

Järgmisel päeval tõin poest lehtsalatit, et munaga kombineerida, ja üht päris odavat lõhet – olid mingid lõikamisjäägid, aga üldse mitte vintsked.

Esimene kombo: lehtsalat, muna, kirsstomatid (sest kas meil on pühad või ei ole?), sepikukrõbuskeid, lõhet, sibulat, natuke kurki. tibake õli ja musta pipart peale, nämm.

Järgmisel päeval: tomati asemel apelsin ja kurki mõnevõrra rohkem; ja krõbuskite küpsetamise asemel keetsin seekord hoopis makarone (fusilli) ja tegin värskete asjade, muna ja lõhega makaronisalatit. A. ütles, et “hea”.

Kui pärmikeeksid otsa said, tegin kahtlastest päradest (poolik ricotta-pasta, poolik ahjuõunajogurt) hapupiimakoogi retsepti järgi jäägikooki, natuke panin puhast rjaženkat ka. Koostis: umbes 150 g võid ja õli, pool klaasi suhkrut, natuke kaneeli ja nelki, piimatoodete jäägid ja 1 2/3 klaasi jahu, mille sisse segasin 1 tl soodast ja 1 tl sidrunhappest küpsetuspulbrit. Tuli nätskevõitu (sest eks neid piimatooteid oli kokku rohkem kui tavalises retseptis hapupiima), aga hea maitsega, A. ei näinud sel koogil lausa üldse ühtki puudust (nagu ma Rentsi pool lobisesin), mis siis, et nätske.

Kaerahelbepõhjaga kodu- ja toorjuustukook

Kodujuustukook juhtus niiviisi: kui mina olin haige ega tundnud söögi vastu mingit huvi, tegi A. otsast ühe kodujuustu lahti ja edasi jäi see seisma. Kui toit minus juba väikest huvi hakkas äratama, hakkasin asja uurima ja kodujuust oli endale juba väikese kirme peale kasvatanud. Viskasin kirme ja kirmesed juustuterakesed komposti, aga ülejäänu tundus siiski veel üsna korras olevat. Leidsin, et koogiks teha on kõige ohutum, ikkagi läbi küpsetatud, ja sukeldusin retseptidesse.

Kõige inspireerivamad olid lõpuks saiade-pirukate-kookide raamatu kaerahelbe-muretainakoogi ja “100 koogi” teise osa kohupiima-apelsinikoogi retseptid.

Sünteesisin neist ja oma koostisosadest sellise: põhjaks võtsin 2 klaasi kaerahelbeid, 100 g võid (mille tükeldasin suvaliselt kaerahelveste otsa), pool klaasi suhkrut, 1 spl (või veidi rohkem) vett ja hästi natuke soola. Hakkisin noaga kausis ringi nagu sõge, seejärel näppisin jupp aega, kuni pudi oli juba ühtlasem. Tõstsin selle pudi ahjupanni põhja, ajasin laiali, litsusin millekski koogipõhjalaadseks ja panin selle kupatuse sahvrisse jahedasse.

Täidiseks panin kodujuustu kaussi, riivisin ühe veriapelsini koort peale ja pigistasin selle apelsini mahla sinna juurde. Siis võtsin viigimarju, mis ma viimati olin ostnud ja mis ei olnud niisama süüa suuremad asjad – jube kuivad ja vintsked, peaaegu et hammas ei hakanud peale. Lõikasin need tükkideks (kolmeks või neljaks) ja viskasin kausipõhja vedeliku sisse likku. Tugevama maitse huvides võtsin ka natuke varem kogutud kuivatatud apelsinikoori, uhmerdasin ära ja lisasin kodujuustusegule. Ja sortsasin üht vana lahtitehtult (tähendab, ikka korgiga, aga korra oli avatud olnud noh) seismajäänud ja säilivustähtaja ammu ületanud koorelikööri natuke juurde.

Siis panin ahju sooja ja tegin natuke aega ei tea mida, vbla lämisesin netis.

Kui ahi oli kuum (minu ahju 180 kraadi, mis võib-olla tähendab päriselt 200), panin koogipõhja küpsema. Olin valvas, lasin tal mingi 10 minutit küpseda, vahepeal keerasin teise külje ette (ahi on ebaühtlane), kui hakkas juba mingit jumet võtma, võtsin välja. Küpsemise ajal lisasin kodujuustusegule natuke tavalist ja natuke moosisuhkrut (maitse järgi – st saputasin veidi suhkrut, segasin ära, siis maitsesin jne -, igatahes tundub, et kokku alla poole klaasi), kloppisin sinna ükshaaval kaks muna sisse, pigistasin ühe pooliku seismajäänud hapukoorepaki sinna tühjaks, saputasin hästi vähe tärklist (väga-väga vähe, kuskil 1 tl suurusjärgus, sest lootsin moosisuhkru tahendavale jõule) ja segasin veel kord kõik ära.

Valasin segu eelküpsetatud põhja peale ja lükkasin uuesti ahju. Niipea, kui soojenemise märgutuli ära kustus, keerasingi kuumust vähemaks, 160 peale; lasin nii 10 minutit või natuke vähem rahulikult olla; edasi piilusin aeg ajalt ja pöörasin teist külge ette, kui hakkas servast tahenema, keerasin lausa 140 peale ja kui oli juba üleni tahe, aga oleks võinud veel natuke pruunimaks minna, keerasin täitsa maha.

Ja see kõik tuli üllatavalt hea. Kui ma alguses hästi natuke maitsesin, jäi mulje, et läila, selline noh, nagu A.-le meeldib (ta ostab poest magusaid jogurteid, saate aru! ja magusat kohupiimakreemi!). Aga kui ma terve tüki ette võtsin ja korralikult hambad sisse lõin, siis oli tglt täitsa hästi tasakaalus ja väga hea. Kergelt karamelline ja viigimarjaseemned krõpsusid toredasti hamba all.

Seistes läks põhi muide järjest krõbedamaks.

Sellest inspiratsiooni saanuna tegin järgmisel õhtul külla kaasa samasugust kooki, ainult seekord toorjuustust, mis oli täiesti korralik (A. oli mingi kampaaniaga ostnud). Viigimarjad panin sedapuhku juba enne taina tegemist apelsinimahlaga likku ja lisasin sedapuhku veidi grappat (ei tahtnud sellise kahtlase koorelikööriga kooki külla hakata viima). Kuna juustu oli seekord rohkem, siis tuli ka natuke rohkem suhkrut panna. Tuli sama hea, ainult et paksema täidisekihiga, tähendab, nägi presentaablim välja.

Kah niivõrd-kuivõrd ülejäägitoit: kanapraejäägitoidud. Ja makrasalat.

A. majandas vahepeal kanapraega edasi, kui me olime seda juba paar päeva söönud: tal on nüüd mood võetud kanaprae jääkidest suppi teha. Hakkis sibula või paar, viilutas porgandi või paar, praadis-hautas neid natuke aega kastruli põhjas, siis lisas vett. Kui keema läks, pani sinna kuubikuteks lõigutud kartulit ja kanaprae küpsetamise järel kõrvale pandud praeleeme, mis oli parajaks puljongisüldiks tardunud; kui köögiviljad olid pehmed, lisas tükeldatud kanaliha. Päris hea oli.

Kõige viimased lihakribalad, mille ta oli supi sisse panemata jätnud, sõin lõpuks mina ära – lasin panni pealt koos paari sepikutükiga läbi, tükeldasin mitu õuna, segasin õunad liha ja praesepikuga ära, lörtsasin veidi majoneesi peale, nimetasin selle salatiks ja sõin ära. Pehmemad kondid, krõmpsluud jne läksid kassile.

*

Kohe pärast pühi olin allahindlusega lumekrabipulki ostnud ja pühadest oli veel riisikujulisi makarone ja 1 pikk kurk järel. Nii et kui üle tüki aja tekkis söögitegemise vajadus, siis tegin sellise salati:

keetsin need makaronid ära (neid oli vast kolmandik või veerand poolekilosest pakist järel); koorisin-tükeldasin kaks apelsini; tükeldasin pool pikka kurki; hakkisin väikese jupikese ingverit peeneks; segasin selle kõik makaronidega ja tükeldasin 2 väikest pakki lumekrabipulki otsa. Kastmeks läks majonees ja näputäis provanssaali ürdisegu.

Uusaastaöö toitude kiirülevaade

Vana-aastaõhtu toidud olid traditsioonilised, tähendab, enamjaolt nagu eelmisel aastal: marinaadis hautatud seamaks, “puuvillasalat”, pirni-juustusalat, vürtsine kana ja peedisalat. Ja üks kerge porgandisalat.

Maksamarinaad erines õrnalt eelmise aasta omast: seekord oli pool kl sojakastet (vbla veidi lahjemat, vbla kangemat kui mullu, sest osa sellest poolklaasist oli pudelipõhja siirupiks kuivanud sojakaste lahtileotamise tulemus), pool klaasi kuiva heerest (Fino, lähedal poes müüdi seda vahepeal väga meeldivas odavuses), 1 hakitud sibul, posu hakitud peterselli, paras jupp hakitud ingverijuurt ja kõik piparkoogisiirupist läbi käinud suured vürtsid (kaneelikoort, nelki, vürtsi, kuivatatud ingverijuure tükke, tublisti kuivatatud ja siirupis läbi haudunud tsitrusekoori ja 1 tähtaniis), lisasin piprateri ja värskemat nelki. Marinaadi tegin valmis öösel enne pidu, maksa tõi sinna sisse marineerima A., kui tema üles ärkas, sest mina eelmisel päeval poest ei leidnud.

Hautasin seekord rahulikumal tulel ja tuli maitsvam kui mullu: korralikult läbi küpsenud küll, aga ikka pehme. Seda söödi ka hoogsamalt, hoolimata muust toiduküllusest (ja sellest, et inimesi oli vist ka vähem) söödi pool ära kohe peo ajal ja ülejäänud pool järgmise päeva järelsöömisega.

Kana oli enam-vähem nagu eelmisel aastal, ainult et seekord ei olnud mingit ingveripastat, vaid ausalt riivitud ingver. Riivisin marinaadiks ingverit ja küüslauku kumbagi enam-vähem spl jagu või natuke rohkem, valasin sortsu õli peale, tükeldasin sinna sisse 3 kanafileed (kokku umbes pool kilo), segasin ära ja jätsin üleöö marineerima. Õhtul, kui kõik olid juba kohal ja muud toidud valmis, panin pannile, pigistasin poole sidruni mahla peale, lõikasin kääridega ühe tšilli sinna juurde ja hakkisin igavese posu rohelist sibulat kõige otsa, maitsestasin vähekese soolaga. U. segas ja valvas. Nagu alati, söödi see peaaegu kohe ära, järgmiseks päevaks jäi ainult natuke maitsvat pannikaabet.

“Puuvillasalat” läks täpselt samade koostisosadega (riisikujulised nuudlid, konserveananass (nuudlid ja ananass tulid Taliesini poolt), krabinuudlid, värske kurk, granaatõunaseemned (mille tõi KL, kes oli selle ettenägelikult juba kodus ära puhastanud), apelsin; värske ingver ja värske küüslauk hakituna, safranit maitseks juurde, hapukoor ja majonees ning tilgake ananassikonservi vedelikku) nagu eelmisel aastal, ainult et safranit leotasin esialgu ananassikonservi vedelikus, mitte hapukoores. See oli samuti väga populaarne toit, aga kuna seda tuleb alati ka hästi suur kogus, siis sellele tehti lõpp peale alles järgmise päeva järelsöömisel. Minu arust oleks natuke soolasem võinud olla – ja eelmise aasta makra nimega “Pidulik” oli mulle rohkem meeldinud kui tänavused krabinuudlid, aga mis teha, toda “Pidulikku” ei olnud poes saada. Aga nagu öeldud, teistele maitses hästi.

Pirni-juustusalat oli kah lihtne, KL tõi pirnid ja juustu, mina panustasin ainult kreeka pähklite ja salatikastmeks mineva sidrunimahla ning majoneesiga. Veidi kardemoni panin ka. Ma ei tea täpselt, mis juust oli; salati komponentidel oli väike ajastumisprobleem, nimelt pirnid olid üliküpsed ja kippusid salati sees ära sulama, juust aga oleks tahtnud just kauem salatikastmes liguneda, kahjuks me seda ette ei teadnud, et olekski juustu kõigepealt majoneesi sisse pannud. Sest pirnide poolest oli see salat kõige parem kohe pärast tegemist, aga juust muutus teisel päeval palju maitsvamaks – mil salat nägi nende voolavate pirnide tõttu juba üsna kole välja. Aga maitse, mööngem, oli siis tegelikult ka pirnide poolest hea.

Peedisalat tuli peaaegu sama minimalistlik kui mullu, ainult et seekord ei läinud sinna sisse mitte hapukapsast, vaid hapukurki. Ja otsustasin teda keedumunadega natuke toekamaks teha, eriti kuna S. oli mulle vahepeal kingiks karbi maamune toonud. Niisiis: mitut eri värvi keedupeeti (salatisse läks vist mingi 5 tükki); 5 keedukartulit (mis oli väiksem kogus kui peedikogus, sest kartulid olid väiksemad); 2 keeduporgandit; 2 hapukurki; 5 keedumuna. Krehvtisust andsin sinepi ja eriti mädarõikaga, muidu panin kastmeks õli, ei tahtnud neid ilusaid eri värvi peete mingi koore ega majoneesiga mäkerdama hakata. Vürtsideks lisasin veel ainult röstitud ning uhmerdatud koriandriseemneid ja köömneid. See salat oli meelega vähem tugeva maitsega, sest mõtlesin, et kana või maksa juurde on hea võtta midagi, mis ise ei tüki esile. Ja nii toimis ta hästi. Seda jäi rohkem üle, sest kogus oli üüratu (tükeldasime komponente kõige suuremasse kaussi ja seal ei mahtunud peaaegu segamagi), esialgu sõin seda niisama mingite lihaülejääkide kõrvale, ülejärgmisel päeval lisasin soolaheeringat, 1 hakitud sibula, värsket hapukapsast, konservherneid ja majoneesi, et ta oleks nüüd juba iseseisev toit, mitte lisand, sest siis ta oligi meie lõunasöök.

Porgandisalatiks riivis KL kaks porgandit (oli vist kaks? või 1 hästi suur), mina röstisin seesami- ja sinepiseemneid, pudistasime need riivporgandi peale ja lisasime natuke sidrunimahla, natuke tavalist rapsiõli (hea tagasihoidlik, ei hakka domineerima), hästi ettevaatliku tilga seesamiõli ka. Ka see oli mõeldud eelkõige lisandiks. Kanaga sobis minu arust jube hästi. Järgmisel päeval tegin endale mõnusa hommikusöögi, lastes vürtsikanase panni pealt läbi sellesama porgandisalati viimase otsa koos üleeilse tatraga, millele olin juba enne natuke õunu sisse hakkinud, et salatiks teha, aga polnud aastavahetuse kokandamise kõrvalt viitsinud ära süüa. Nüüd tuli sellest kokku selline imehea soe salat, ühtaegu krõmpsuv, värske ja vürtsikas. Nii hea, et hakkasin lausa mõtlema, kas siis, kui ma ingveri ja küüslaugu sees hoopis porgandit marineeriks, tuleks sama hea.

Lisaks tõi U. ühe suitsuangerja ja HV ühe väikese karriga sissetehtud lambapraetüki, mis vajas küpsetamist. Ka nende juurde kulusid lisandsalatid marjaks ära. Ja TR tõi uskumatult hea sidruni-toorjuustutordi, tahaks väga teada, kuidas ta selle tegi. Põhi oli igatahes küpsisepurust.

Üks kevadine kalasalat

Üle tüki aja oli põhjust süüa teha (eile veel ei olnud, siis tegi A. kartuliputru). Eile olin leidnud “pehkinud puuviljade korvist”, nagu ep. seda kutsub, ühe suhteliselt viisaka apteegitilli ja mõtlesin sellega mingit kalatoitu teha. Mõtlesin, et suppi või kastet, aga täna leidsin sama sorti kastist suure hunniku veidi närbunud lehtedega, aga muidu ilusaid rediseid, 18 senti punt. Järelikult salat.

Keetsime kartuleid ja kui ma ei eksi, siis läks salatisse 2 keedukartulit (A. hakkis ja ma ei süvenenud, palju ta ära tükeldas ja palju homseks jättis); pool veel korra pooleks lõigatud ja siis õhukeselt viilutatud sibulat; üks punt rediseid (ja need lehed, mis olid ilusamad ja krõmpsud, läksid samuti sisse); pool väikest apteegitilli; karp konservskumbriat (seekord õlis, kõige õliga tükkis); maitsesin ja tahtsin krehvtisust juurde, niisiis otsisin külmkapist pooliku kapparipurgi ja õngitsesin sealt paar kahvlitäit salatisse; maitsesin ja tahtsin toitvust juurde ja lisasin paar spl majoneesi ja hästi natuke soola ka; maitsesin ja leidsin, et see salat tahab siiski ka midagi haput, ja nii läks sinna lõpuks ka üks väike veriapelsin (lõikusin sektorid peos väiksemateks juppideks).

Täitsa kena toit. Tuli küll veidi liiga palju, plaan oli teha nii, et üle ei jää, sest selline värskete asjadega salat ei seisa ju, aga nii umbes pool portsu jäi ikkagi üle.

Mulle meeldis sinna juurde süüa õhukesi näkileibu, A. eelistas tavalist rukkileiba.

(Magustoiduks ja vahepaladeks pistan muudkui moosi ja kreeka jogurtiga vahvleid, ma olen endale nähtavasti lemmikkoogi leiutanud, aga varsti peaks ise midagi küpsetama, A. teeb ka juba vihjeid.)

PS: täna tegin enam-vähem samasuguse salati, v.a paar muudatust: seekord oli kolm kartulit (eile ainult kaks); skumbria oli omas mahlas ja ma ei pannud seda mahla salatisse, sest see ei olnud sama maitsev kui eilse skumbria õli; apteegitilli, sibula ja apelsini jätsin ära, see-eest panin salatisse kaks muna; kastmesse läks majonees nagu eilegi, aga lisaks natuke valge veini äädikat (et ka seekord natuke happelisust oleks), tavalist rapsiõli ja sinepit. Ühesõnaga, põhikoostis: kolm kartulit, kaks muna, pool karpi skumbriat omas mahlas, punt rediseid; maitseained ja kaste: paar kahvlitäit kappareid, natuke soola, natuke sinepit, paar-kolm lusikatäit majoneesi, natuke valge veini äädikat ja sorts õli. Mulle maitses rohkem kui eilne. A. arust olid mõlemad head.

Magustoiduks tegin tavalist hapupiimakooki (vt siit postitusest viimast kooki), seekord läks sisse õunu (3 õuna), aga mitte rosinaid, peale läks natuke suhkrut, kaneeli ja seesamiseemneid.