Pannijuurviljad apelsiniga

Alguses mõtlesin suppi teha ja tükeldasin 1 kaalika ja 4 või 5 porgandit kuubikuteks ja olin hakkamas ka pastinaake tükeldama, kui sain aru, et ma tahan paksemat toitu. Mis seal ikka. Tükeldasin ka 1 suure sibula ja 2 küüslauguküünt ning panin vokkpanni kuumenema – natukese kuivatatud tomatitest jäänud õliga, natukese mingist A. seapraest jäänud rasva ja natukese oliiviõliga (maitse pärast). Kui rasvollus kuum, panin sibula-küüslaugu hauduma; kui need olid klaasjad, lisasin kaalika ja porgandi. Siis puhastasin 2 pastinaaki ja lõikasin ka need kuubikuteks. Viskasin pannile veel natuke apteegitilli seemneid ja uhmerdasin sinna juurde paar kadakamarja (ma ei ole enda vaenlane, ma tean, et mul on kaalikat raske seedida, järelikult on maitseainetelt abi vaja).

Segasin; lisasin pastinaagi ja 1 tl mett, segasin uuesti ära.

Pesin 1 apelsini ja riivisin selle koore ühte taldrikusse. Umbes pooltest sektoritest pigistasin mahla pannile leemeks (ja järelejäänud maitsva pudi sõin kohe ära). Lisasin pannile veel 1 klaasi vett ja A. ammusest seapraest (sellestsamast, mille ülejäägirasva ma olin juba võtnud) jäänud leemekallerdist (see oli nüüdseks juba soolaseks kummikommiks muutumas, tõsine kontsentraat).

Tegin vahepeal tööd. Siis maitsesin; leidsin, et soolast ja haput oleks juurde vaja. Lisasin tilgakese sojakastet, tilgakese palsamiäädikat.

Läksin tõin õuest posu naati, pesin ja hakkisin ära.

Maitsesin veel; tuli veel natuke soola lisada. Juurviljad hakkasid igatahes ilusti pehmeks saama ja vedelik oli praktiliselt glasuuriks muutunud. Lisasin ka naadid; peale selle maitseks veel natuke itaalia ürdisegu ja natuke rosmariini panin veel ekstra juurde (st seda juba oli seal segus, aga ma tahtsin, et ta rohkem domineeriks) + leeskputke.

Segasin ära, keerasin tule ära; kõige lõpuks lisasin ühe toorjuustupära (see konkreetne oli sidruni-mädarõika, tundus, et võiks ülejäänuga sobida) ja riivitud apelsinikoore.

Tuli sellest vast aromaatne tükk!

Mõtlen ainult, et äkki saaks seda ahjus teha väiksema vaevaga. Aga eks oleneb ilmast ka, iga kord lihtsalt pole vaja ahju kütta.

Vürtsikas saiavorm

Ma olin ostnud üle tüki aja valget saia, pagariärist, mõeldes, et äkki selline maitseb mulle rohkem kui tavalise poe oma. Selgus, et ei, valge sai tundub sepikute ja muu täisterakraami kõrval ikka igav süüa, temast oli ligi pool pätsi alles ja see hakkas kõvaks minema.
Võtsin lisaks umbes teist sama palju kuivanud ciabatta-otsi juurde, tegin selle kõik tükkideks.

Lisaks oli mul kapis üks seismajäänud vahukoor (pool 400-grammisest pakist või veidi üle poole), mis veel ei olnud pahaks läinud, aga kartsin, et kohe läheb. Rasv oli pinnale kuhjunud ja pakun, et umbes kohvikoore kanguses vedelik all.

Kolmandaks ähvardas ühe apelsinimoosi viimane ots hallitama minna.

Panin saiatükid koorega likku, ainult väikese sortsu koort jätsin alles, et pärast vormipanekut peale valada.

Otsisin samuti ärategemist vajavaid puuvilju: 1 pirni, mis oli seest pruuniks läinud, aga välimisest kihist sai veel ilusaid tükke; 1 õuna, millega oli sama juhtunud; lisaks võtsin 1 täiesti korraliku õuna. Mulle hakkas tunduma, et kui ma selle apelsinimoosi kah täidisesse panen, siis võiks ka päris värsket apelsini olla, niisiis otsisin sahvrist veel 1 apelsini. Riivisin selle koore ligunevate saiatükkide otsa, pigistasin umbes pooltest sektoritest sinna ka mahla; teised sektorid tükeldasin õunade-pirnide juurde. Sama tegin 1 igiammusest ajast seisnud suure mandariiniga, mis oli ostmise ajal olnud kole hapu ja kinnise koorega. Nüüd pärast paarikuist seismist oli ta vähem hapu, aga ma arvan, et ikkagi tegin õigesti, et ta pigem saiavormi täidisesse arvasin.

Lisasin puuviljakaussi veel paar peotäit rosinaid ja kuna mul hakkas selle peale ingveriisu (pealegi kartsin, et järsku need vanad ciabatta-kontsud on natuke kopitanud maitsega ja vajavad suitsukatet), hakkisin viimase värske ingveri jupikese, mis mul oli. Ja 1 värske kollajuure jupikese ka, sest ma tahtsin rohkem värskeid vürtsiseid maitseid. Ja selle apelsinimoosi pära, mis ärakasutamist vajas. Pmst valmistasin kuhjaga supitaldrikutäie väga maitsvat puuviljasalatit.

Saiapudi sisse puistasin lisaks veel ingveripulbrit ja segasin ära.

Määrisin ahjupanni võipaberiga üle, pätsisin suurema osa saiapudi selle põhja peale ja panin suht madalal kuumusel (160-170 C) eelküpsema.

Sel ajal lisasin puuviljatäidisele paar tl suhkrut ja kaussi jäänud saiapudile samuti paar tl suhkrut ja pärast maitsmist veel 1 tl mett (ma olin suhkru juba ära pannud, aga mesi oli käepärast). Ning ülejäänud koore. Otsustasin, et kui ma tahan sellest midagi pirukalaadset teha, siis tuleb katet nii õhulisemaks kui ka tugevamaks muuta, niisiis kloppisin ühe muna lahti ning lisasin saiapudile + väikese sortsu viskit (et see funkaks küpsedes kergitusainena).

Põhi oli vahepeal piisavalt tahedaks küpsenud, piserdasin sellele natuke õli, et täidis liiga läbi ei leotaks, pätsisin sinna peale, valasin suhkru, muna ja viskiga täiendatud saiapudi kõige peale ja ajasin laiali (päris nii vedel ta ei olnud, et ise oleks läinud).

Ja ahju tagasi.

Küpsetasin ikka sellel suht madalal kuumusel, kuni enam ka keskelt vedel ei olnud, kui näpuga katsuda.

Mul ei ole vist eluski nii head saiavormi tulnud, seda tuleb kindlasti mingil moel korrata. Põhiline viga, et kole ruttu saab otsa.

Kiirtoidud: oapanniroog, peedisalat, makaroni-makrasalat

Panniroog: praadisin veidi küüslauku, rohelise sibula valget osa, hakitud petersellivarsi ja lisasin kuivatatud tšillit ja koriandriseemneid; kummutasin sinna otsa purgitäie aedube tomatikastmes (ja selle purgi loputusvee, et sousti raisku ei läheks); lisasin itaalia ürdisegu (sest seal oli nii piparrohtu, salveid kui ka aed-liivateed, kõik võiks nagu sobida). Kõrvale keetsin kaerakliiputru, sest mulle tundus, et oakaste võiks polentaga sobida, aga kaerakliid maitsevad mulle maisimannast iga kell rohkem. Rohelise sibula rohelise osa hakkisin peale. Minu arust oli kokku väga mõnus.

Peedisalat – olin 2 suurt peeti küpsetanud. Koorisin ühe ära, praadisin kõigepealt natuke koriandriseemneid, india köömneid ja seesamiseemneid, siis lisasin peeditükid, natuke palsamiäädikat, natuke piparkoogimaitseainet, kuivanud valge leiva tükikesi. Samal ajal hakkisin lehtsalatit ja peterselli ning lisasin valget juustu (ja ühe läti kohupiima pära). Segasin maitsestunud peedi-saiaseguga ära. Natuke kuiv jäi, lisasin veel õli ja worcesteri kastet. A. oli sellega isegi rohkem rahul kui mina.

Makaroni-makra-puuviljasalat: keetsin teokarbikujulisi makarone, samal ajal tükeldasin kaks apelsini (mõlemal oli plekk, selle võrra siis vähem kui 2), 1 õuna, natuke peterselli, lammutasin 1 väikese paki lumekrabipulgad peenemaks. Hakkisin 1 küüslauguküüne ja 1 jupikese värsket kollajuurt (muidu oleks ingverit pannud, aga see oli otsas ja kollajuurt oli ja mõtlesin, et okei, tuleb täna siis teistsuguse maitsega). Kurnasin makaronid ja segasin küüslaugu-kollajuure sinna kohe sisse. Siis kummutasin selle segu kaussi puuviljade ja makra juurde, lisasin väikese purgi konservherneid (koos vedelikuga); nüüd polnud salatikastet enam peaaegu vajagi, lisasin lihtsalt maitse pärast natuke majoneesi. Ja piparrohtu ja estragoni.

Peedi-oa-hapukapsasalat: 1 küpsepeet, kaks näputäit hapukapsast, 1 õun, kolmandik suurt sibulat, purk musti ube (lihtsalt vees, ilma soolata – mulle tundub, et sellistel on vähem plekimaitset kui soolaga) – oavedeliku jätsin purki küpsetamise tarbeks alles, nii hästi kui mul ube ja vedelikku lahutada õnnestus; pluss viimane ots ühest riivporgandisalatist, mille A. oli vahepeal poekotleti kõrvale teinud. Segasin salatit, maitsesin, tundus, et haput on juurde vaja, tükeldasin ka 1 punase apelsini, sellega läks paremaks. Maitseks panin sisse veel piparrohtu, leeskputke ja värsket peterselli. Kastmeks: natuke hapupiima, natuke majoneesi, hästi natuke kuivatatud tomatite pealt õli. Lisandiks praadisin juurde musta leiva pudi koriandriseemnete, köömnete ja hakitud küüslauguga. Salat nägi hästi jõle välja (peet ja mustad oad!), aga maitses täitsa hea. Ainult et riivporgandisalati ülejäägile leian teine kord teise rakenduse (nt mingis tatra- või muus pilafis), sest porgandi maitse on liiga õrn, teda ei jää niiviisi peedi ja hapukapsa vahel üldse tunda ja siis on ju raiskamine.

Aastavahetuse toidud ja selle järel

Vürtsine kana: riivisin jupi ingverit, pressisin 3 suurt küüslauguküünt, lisasin paar spl rapsiõli ja pool tl tšillihoidist (paar aastat tagasi mingilt jõulumüügilt ostetud), pigistasin väikesest sidrunitükist mahla juurde; tükeldasin umbes pool kilo kanafileed ja panin selle seguga üleöö marineerima.

Uusaastaõhtul praadisin selle vokkpannil läbi, lõikudes kohe praadimise alguses 1 värske tšillikauna sinna hulka; lisasin soola ja veel natuke sidrunimahla ning lõpuks, kui oli praetud, sai 3 rohelist sibulat juurde lõigutud.

Pirni-juustusalat: 3 pehmet pirni ja vist 250 g mingit emmentalilaadset eesti juustu (“vist”, sest sellega tegeles ep.), kastmeks natuke majoneesi ning maitseks veidi riivitud apelsinikoort. 1. jaanuaril sai seda samasse kaussi juurde tehtud, sedapuhku 2 pirnist ja tükist atleet-cheddarist.

Puuvillasalat“: keetsin paar peotäit Panzani teokarpe (st makarone), siis läks neile juurde pool purki tükeldatud ananassi, 2 veriapelsini, 1 nabaapelsin, 1 pikk värske kurk, 2 väikest pakki lumekrabi. Ja kuna ep. leidis, et magusat on juurde vaja, siis pool pirni kah veel. Kastmeks majonees ja natuke sellesama ananassikonservi mahla, kus ma ajasin hästi natuke safranit laiali. Maitseks läks veel – kohe pärast makaronide keetmist, kui nad veel soojad olid – 1 hakitud küüslauguküüs ja umbes samas koguses hakitud värsket ingverit.

See kõik oli hästi maitsev.

Ahjaa, muu kõrvalt küpsetasin kiiresti ühe lihtsa kohupiimatainast koogi, et ülejäänud piparkoogivürtse kuhugi sisse panna. Õigemini peamiselt juhendasin U.-d, kellel on tugevamad käed ja seega lihtsam tainast segada. St pool klaasi suhkrut, 50 g võid ja 1 spl õli kõigepealt ühtlaseks, seejärel 1 muna sisse ja jälle ühtlaseks, seejärel piparkoogivürtsid sisse (hakkisin sisse ka värsket apelsinikoort, mis oli salatitegemisest üle jäänud), seejärel pakk (200 g) kohupiima, pool klaasi kaerakliisid ja klaas jahu, kuhu olin seganud 1 tl soodat ja 1 tl sidrunhapet. Vist lisasin siis, kui see kõik oli segamini, veel veidi jahu, kuni konsistents tundus kogemuse järgi paras. Siis läks tainas võiga määritud ja kaerakliidega üle puistatud pannile, puistasin veel piparkoogimaitseainet ja 1 kohviku-torukese jagu suhkrut peale, siis läks ta 190 kraadisesse ahju ja küpses mingi 10-15 minutiga koogiks valmis. U. rõõmustas, et nii ruttu ja nii kergesti saab kooki teha ja nii hea tuleb veel ka.

1. jaanuaril vaatasime palju multikaid ja kui me olime viimase puuvillasalati ja uue pirnisalati enam-vähem ära söönud, tegin lisaks kähku peedi-hapukapsa-hernesalati: 1 tükeldatud küpsepeet, silma järgi umbes samas koguses toorest hapukapsast, pool väikest purki (kõige väiksemast, mida müüakse) konservherneid, natuke toorest sibulat. Kastmeks natuke petti ja natuke majoneesi, maitseks kuivatatud piparrohtu ja köömneid. Mõnus värske. Koer oli sellest väga huvitatud, selgus, et ta tahab nii herneid kui ka hapukapsast, neid andsime talle eraldi (majonees ei ole talle hea, sinep on sees ja üldse).

2. jaanuaril: teokarbid (ikka makaronide mõttes) ülejäänud poole purgikese konservhernestega – keetsin makaronid ära, kurnasin ära; hautasin vokkpanni põhjas võiga 1 hakitud küüslauguküüne ja hästi natuke hakitud suitsuvorsti, lisasin makaronid ja herned koos kogu herneveega, las läheb kastmeks. Ja lisasin veidi hapukoort, segasin ära ja lasin tõmmata, kuni oli jälle tahenenud. Maitseks kuivatatud piprarrohtu otse toidu sisse, peale riivisin kõva juustu ja puistasin värsket aed-liivateed.

3. jaanuaril leidis kõht, kui olin mõne vorstiga võileiva söönud, et söögisedel on jälle liiga lihaseks kiskunud, niisiis tegin lõunaks lihtsalt hapukapsa-õunasalatit. Oligi hapukapsas ja õun, kastmeks natuke hapukoort, natuke petti, maitseks veidi köömneid ja kuivatatud leeskputke; ja pärast taldrikus puistasin veidi sepikukrõbuskeid peale (seekord oli sepik ise selliseks krõbedaks kuivanud, ei pidanud praadimagi) ning pigistasin törtsu majoneesi kõrvale. Sobis väga hästi ja maitses ka. Head musta leiba sõin kõrvale, et toitvam oleks.

(A. veel magas siis, arvasin, et tõenäoliselt sööb tema seda millegi rammusamaga, näiteks verivorstiga, aga nagu selgus, hoopis võileiva kõrvale.)

Kvaasigumbo, peedi-oasalat jms peedilahendusi

Ikka avaldan veel sotsiaalse distantseerumise eelseid mustandeid! Aga kuna mul on kalduvus ülejääkide lahendumisele keskenduda, siis pmst tehtavad ka praegusel ajal, kui juhtub selliseid ülejääke olema.

Gumbolaadne supp: praadisin poti põhjas sibulat, siis ka porgandit, siis ka sellerit, natuke kuiva tšillit; lisasin seismajäänud singikuubikud (seljanka moodi supist jäänud) ja peeneks tambitud valge leiva kontsu (sisuliselt tegin uhmriga riivsaia, minu arust kergem kui riivida), segasin läbi, lisasin umbes liitri vett; lasin natuke keeda; kui porgand hakkas pehmeks tõmbama, siis lisasin ka purgi tomatit ja selle loputusvee; lõpuks lisasin pool purki rannakarpe. Nagu selgus, olid need väga äädikased ja mul oli hea meel, et ma hooga tervet purki ei lajatanud. Ise tajusin terves supis pärast äädikast maitset, A. arust oli kõik väga hästi. Järgmisel päeval soojendades häiris ka mind vähem, nii et vbla ma tundsin seda äädikamaitset esimesel päeval lihtsalt sellepärast, et ma teadsin, kui äädikane konserv see oli.

Maitsestasin natukese basiilikuga.

Siis olin vahepeal ostnud mingeid hernevalgu baasil taimetoitlikke pallikesi, veidi suuremaid kui frikadellid (poolfabrikaat, korra juba praetud, vajas vaid ülessoojendamist) ja tahtsin neid süüa; mõtlesin välja, et tahan seda teha tomatikastmega, mille jaoks praadisin sibulat ja küüslauku, siis lisasin purgi tomatit ja natuke selle purgi loputusvett ja natuke tšillit ja basiilikut; samal ajal keetsin kõrval spagette. Serveerimisel võtsin rukolat juurde. Kokku tuli päris hea, aga ma tegin selle vea, et tegin süüa kahe inimese jagu ja A.-l ei olnud parajasti sooja söögi söömise aeg, nii jäi see üle. Pärast soojendasin, aga soojendades oli kehvem.

Superhea peedi-oasalat: A. küpsetas peete. Ma koorisin-tükeldasin ühe ära ja hakkisin juurde 1 väikese punase apelsini. Samal ajal praadisin oliiviõliga musta leiva pudi. Kui see oli juba krõbe, lisasin pannile 1 hakitud küüslauguküüne, peotäie päevalilleseemneid ja näputäie koriandriseemneid.
Maitsestasin peedi-apelsinisegu ühe väikese törtsu palsamikreemiga (trühvliga maitsestatud). Sai kuidagi hapu, mõtlesin, mida sinna lisada. Ma olin ennist juba otsustanud, et salatisse läheb mädarõika-sidruni toorjuustu (mul oli kodus parajasti mitut eri toorjuustu, degusteerisin koos peediga ja valisin, mis sobib kõige paremini), aga nüüd tundus, et oleks vaja veel midagi jahust – oleks kartulit keetnud, oleks seda pannud.

Tuli mõte, et lisaks õige purgiube, võtsin lahti punaste ubade purgi (lihtsalt vees, ilma soolata; maitsestasin need kõigepealt eraldi soola ja piparrohuga läbi, siis lisasin peedile.

Tundus sobivat, aga nüüd leidsin jälle, et midagi värsket võiks veel olla, nii et lisasin veel poolteist apelsini (poolteist, mitte kaks, sest üks oli poolenisti juba pahaks läinud).

Hakkisin juurde närbuda ähvardava rukolajäägi ja natuke peterselli, pudistasin toorjuustu hajali salati peale, lisasin oliiviõli, segasin kõike natuke (aga mitte nii kõvasti, et juust täitsa ühtlaseks läheks), lõpuks valasin panni pealt krõbeda pudi kõige otsa.

Sai kuidagi sõltuvusttekitav, nägin kõvasti vaeva, et mitte tervet kausitäit üksi ära süüa.

Ühel teisel õhtul (normaalsete inimeste hommikul) tegin endale poolest küpsepeedist ja 5 vutimunast jälle sellise kiirgurmee, et panin sortsu halba punast veini kastrulisse keema, puistasin sinna leeskputke ja 1 hakitud sibula ning 1 vürtsitera ja 1 nelgitera. Kuni see leem keemaminekuga tegeles, puhastasin-tükeldasin selle peedipooliku otse taldrikusse ja praadisin sellega paralleelselt musta leiva puru; kui see oli juba krõbe, lasin sama panni pealt ka päevalille- ja koriandriseemneid läbi. Kui leem keema läks, lisasin veerand puljongikuubikut (taimset sedapuhku) ja lasin 5 kooreta vutimuna sinna sisse.

Peedi peale tõstsin munakesed ja nõristasin keeduleent, muna peale panin veidi võid. Ja siis puistasin praetud krõbuskid sinna otsa ja hakkisin peterselli peale.

Kui A. töölt tuli, tegin talle ka. Tema sinna võid ei tahtnud, leidis, et rammus niigi.

Järgmine peedisalat: praadisin natuke suitsuribi ja jälle veidi musta leiba, päevalille- ja koriandriseemneid (nähtavasti on see kombo mul põhiline salatikomponent, aga mis ma teha saan, nii hea on); tükeldasin taldrikusse sedapuhku veidi vähem kui pool peeti ja puistasin hapukapsast peale (sest mul on mingi kõhuviirus vist ja tundub, et miski muu ei aita kui hapukapsas). Kui krõbuskid olid peale puistatud, hakkisin jälle kõige otsa peterselli.

Miks nii tihti peterselli: petersellil on hea komme värskena päris hästi säilida. Mõtlen just seda ilma lillepotita peterselli, mille saab lihtsalt veeklaasi torgata nagu lillekimbu.

Poe-kalakotlettide kõrvale peedi-hapukapsasalat (oligi puhtalt nendest komponentidest).

Tundub, et talviti olengi ma põhiliselt peedi-hapukapsatoitlane, kui me just ahjus kartulit, porgandit ja/või kaalikat või mingit suppi ei tee.

Väga pikaks ajaks ootele jäänud aastavahetuse toidupostitus ja kuidas me ülejääke lahendasime

Soojad toidud:
ahjuköögiviljad malmpotis, st päris ahjus, millega me tuba kütame (kartul – tsipa provanssaali maitseainesegu, sibulate, soola ja oliiviõliga; kaalikas – lihtsalt soola ja oliiviõliga, sest seda pidi ka koerale andma ja koerad ei tohi sibulat süüa), kartul oli esimene asi, mis üldse ära söödi, sest see oli nii hea. Mõlemad potid mahtusid samasse ahju korraga ära, kartul läks sütele ligemale, kaalikas ukse poole;

maks heerese ja sojakastme marinaadis sibula, nelgi ja kaneelikoorega, pärast hautamist peterselli peale; seekord panin marinaadi ka poolmagusat heerest ja sai parem kui mullu. St kõigepealt marinaadi sisse ja siis sellega tükkis ahju (sinnasamasse, kust kartul ja kaalikas oli juba välja võetud ja mis polnud enam nii tuline);

vürtsikana (ingveri, küüslaugu, õli ja sidrunimahlaga seisma; pärast panni peal praadida ja segada, lisada tšillit, rohelist sibulat ja soola).

Külmad toidud:

pirni-juustusalat – ebaõnnestus, sest pirnid olid kõvad. Kahju, sest juust (Synnove) ja kreeka pähklid olid mõlemad väga head. Teinekord kõvadest pirnidest ei tee, neid on niisama parem süüa;

“puuvillasalat” – riisikujulised makaronid (rohkem kui pool poolekilosest pakist), 1 suur granaatõun, 1 suur apelsin, väike ananassikonserv, 1 pikk värske kurk, krabinuudleid, küüslauku ja ingverit; kastmeks leotasin safranit hapukoores ja ananassivedelikus, lisaks veidi majoneesi. See tuli jälle erakordselt maitsev, küllap sellepärast, et granaatõun ja apelsin olid väga head. Tooraine loeb, tooraine!

Külalised tõid veel mitut sorti juustu, soolasiiga, natuke karrikana, natuke ahjuliha (sea), suitsuangerjat (milleni me jõudsime alles järgmisel päeval), vürtsikooki, piparkooke, näkileiba, leiba, õunu, kohvi, trühvlimajoneesi.

See trühvlimajonees sobis küpsekaalikaga jumalikult hästi, ma oleks selle kombo peale jäänudki, kui muid asju uudishimust maitsta poleks tahtnud.

Kuna toitu oli nii palju, jäi maksa paariks järgmiseks päevaks üle, kuigi ta tuli väga maitsev. Kaalikat jäi ka üle, sest seda oli jälle nii palju. Järgmistel päevadel sõin näiteks kaalikat köömnejuustuga ja kaalikat maksaga, võimalik, et ka mõlemaga korraga, täpselt ei mäleta enam.

Mõni päev hiljem tegime maksahautamise/-marineerimise vedelikuga (mis sisaldas ikka veel ka veidi maksa), kust ma olin suuremad vürtsid välja visanud, uue laari ahjuköögivilju – porgandit, kartulit ja sibulat peost jäänud viimaste lihajääkidega. Tuli hoopis teistsugune, aga ikka hea ahjutoit. Sõime jälle köömnejuustuga ja valge juustuga.

Pirni-juustusalati ülejäägist üritasin koos juustujääkidega kuumi võileibu teha. Küpsetamine mõjus neile liiga kõvadele pirnidele hästi, kuigi nad olid ikka nii kõvad, et ma oleks võinud nad võileiva peale peenemaks lõigata. Kreeka pähkel oli ka kuuma võileiva jaoks hea komponent. Rukkitaskust tehtud kuum pirni-juustu-pähklivõileib tuli maitsvam kui sepikust.

Üritan aasta lõpus ülejääke ära süüa

Kõigepealt tegin ükspäev kananaharaguu, sest A. kanasupiteost oli nahk üle jäänud. See oli väga rammus nahk, ma uhasin raguu sisse kaks sibulat, kolm porgandit ja mõnevõrra küüslauku ja ikka oli väga rammus. Mu algne plaan oli olnud seda selle toreda seemneleivaga süüa, mida Fazer on hiljuti tegema hakanud, aga see leib on ka ise rammus, nii et muutsin plaani ära. Lisasin söömiseks hoopis tublisti (värsket) tomatit, et lahjem saaks, natuke maitsestamata jogurtit kastmeks ka, niimoodi sai paras.

*

Siis avastasin, et mul on külmkapis kolm aurutatud peeti, mis ähvardavad käest ära minna. Koorisin nad ära, loputasin üle, tahtsin kindluse mõttes läbi kuumutada – ajasin pannil oliiviõli kuumaks, peedid tükeldasin sinna sisse, natuke piparkoogivürtse peale; siis lisasin kastmeks ühte halba veini, mis on miskipärast minu juurde seisma jäänud (pärast üht pidu, mis ei olnud üldse minu juures, nii et natuke ebaõiglane, aga noh, vähemalt ma leian talle rakendust). Kui see kõik podisema läks, jõudsin selgusele, et tahan selles veinikastmes kooreta mune keeta. Mispeale hakkas ka A. teatavat huvi ilmutama, kuigi tema ei olnud näljane, seega võtsin 3 muna. Enne munade sisselöömist lisasin veel pool seapraest ülejäänud kallerdisest, et oleks puljongisem. Soola polnud siis enam vaja panna, kallerdis oli soolane küll.

Sõime nagu paksemat suppi – peedid ja leem all, muna peal, mina võtsin veel aknalaualt basiilikut kõige otsa.

Sellest tuli üks udupeen gurmeetoit, välja nägi küll pigem nagu liiklusõnnetus. Mul kripeldab küll, et ma pole õppinud kooreta mune niiviisi keetma, et kollane jääks veel vedelaks, kui valge valmis saab, aga sellise supilaadse toidu puhul oli tahke kollane isegi etem.

*

Lisaks oli mul külmkapis üks poolik kohupiimakreem, mis ähvardas samuti pahaks minna; üks “parim enne möödas” kinnine kohupiim (200 g) ja poolik (õigemini veerandine) hapukoor, mis vähemalt A. arust oli liiga vana, et seda veel kuumutamata peast süüa. Ja natuke pruuni siirupit mingist vanast ajast.

Neist tegin pehmet piparkooki (saiade-pirukate-kookide raamatu ainetel): võtsin pruuni siirupit niipalju kui oli, st natuke üle poole klaasi, täitsin ülejäänud mõõduklaasi heleda agaavisiirupiga (sest seda mul veel oli), panin kastrulisse soojenema; kui oli soojaks läinud, lisasin sinna niipalju võid, kui mul oli (mingi 50-60 grammi), natuke õli ka (sest retsept tahtis 75 g margariini, mille ma oleks kõik võiga asendanud, kui oleks olnud) ja apelsinikoore tükikesi. Jätsin jahtuma, samal ajal nühkisin 100 g suhkrut 1 munaga segamini ja lisasin sinna kõik need tarvitamist vajavad hapukoored-kohupiimad ja otsisin isekerkiva jahu (kah üks paras pära) välja. Kui siirup oli küllalt leige, et ma ei kartnud enam muna tükkiminekut, panin praeahju huugama ja segasin ka siirupi kaussi pluss umbes 300 g jahu; tainas tundus liiga kleepuv ja vedelavõitu, lisasin vähehaaval jahu ja muudkui segasin sellegi sisse, kuni tundus paras (et pehme küll, aga mitte enam nii kleepuv ja vedel, et lausa kallaks). Määrisin ahjupanni võipaberiga kokku ja puistasin kamaga üle, kühveldasin taina sinna peale ja lükkasin ahju. Küpsetasin mingi 20 minutit või natuke peale, viimases otsas keerasin kuumuse maha.

Tulemus: konsistents tuli väga meeldiv, maitse üldiselt ka, ainult jube magus. Mis on veider, sest ma panin siirupit ja suhkrut retsepti järgi ja muid asju tuli ikka rohkem kui retseptis (v.a muna – kahe asemel üks, aga hapukoort oli õige kogus ja kohupiimad juba täiesti üleplaanilised). Ilmselt on mu isiklik magusasoolikas tunduvalt väiksem. Teinekord tean, panen suhkrut ainult sümboolselt, niipalju, et oleks hea sellega muna segada.

*
Eile (esimesel jõulupühal) tuli meelde, et A. ei olnud kõike kana supi sisse pannud, vaid osa kergelt keenud kanaliha sügavkülma pannud ja enne jõululaupäeva lahti sulatanud. Me olime seda lihtsalt külmas hoidnud, õnneks polnud sellega veel midagi halba juhtunud.

Panin kogu bulguri keema (jälle üks pära). Hakkisin-praadisin 2 sibulat, lisasin kanatükid, 2 küüslauguküünt (kah hakituna), natuke marineeritud pärlsibulaid (lõikasin need pooleks või umbes nii), natuke rohelisi oliive (kah umbes pooleks); lisasin veidi ingveripulbrit, veidi kollajuurt; pigistasin sinna umbes 1 väikese apelsini tühjaks, lisasin veel veidi safranit ja siis ka natuke vett, et kastme moodi tuleks. Viimaks panin sinna ka kogu viimase seapraekallerdise, oli ka viimane aeg juba.

Selle ajaga oli bulgur valmis saanud. Seda tuli õudselt palju. Kergelt oli ta juba kopitanud, nii et esiteks hea, et ära sai tehtud, teiseks hea, et kaste oli vürtsine, see maskeeris ära. Peale puistasin hakitud piparmünti ja natuke piimanõgest, mis õuest kogemata piparmündiga kaasa tuli (väike vitamiin ikka, mis siis, et tal eriti mingit maitset ei ole).

Tänaseks (teiseks jõulupühaks) jäi tublisti bulgurit üle ja tilk seda sousti ka. Otsustasin, et teen sooja salatit, Antiookia Ismaili suvise külma salati ainetel (pooli koostisosi muidugi ei olnud, nt Ismaili ema tehtud värsketest piprateradest pastat, nii et talle ma vist pakkuda ei julgeks).

Tõin poest pisikese (kõige väiksema) purgi tomatipastat, purgi kirsstomateid omas mahlas ja ühe üllatavalt ilusa granaatõuna (ja sibulaid juurde).

Kõigepealt panin kanasousti jäägi vokkpannile soojenema ja bulguri selle sousti sisse; samal ajal hakkisin 1 väikese sibula.

Pannil olev podises, lisasin sellele tomatipasta ja kirsstomatikonservi. Lisaks 1 tl A. ema tehtud marineeritud tšillipastat ja natuke ühht vana viie pipra segu. Ajasin hoolega segamini, sai mõnusasti vürtsine, selline, mis suu õhetama võtab. Tasakaalu mõttes lisasin soola ja kui pärast segamist selgus, et vähe sai, ka natuke üht gruusia soolaga maitseainesegu (ei tea, mis seal täpsemalt sees on, sõbrad Gruusiast tõid sellise tähistamata paki, on sellised natuke mõrkjad ürdised maitsed, nagu neil seal on) ja natuke koriandripulbrit.

Keerasin tule täitsa ära ja hakkisin 1 küüslauguküüne pannile juurde, lisaks puistasin veel kuivatatud sellerit ja leeskputke.

Ajasin veel segi ja lisasin hakitud sibula. Nüüd oli toit soe, aga ei keenud sugugi. Edasi puhastasin umbes pool (suurt) granaatõuna ja
segasin ka need terakesed sinna hulka.

Sai palju punast putru.

Lõpuks tõin jälle õuest piparmünti ja hakkisin garneeringuks. Toidu kõrvale võtsin natuke kodujuustu, esiteks mahendamiseks ja teiseks sellepärast, et ka see on üks pära, mis tuleb ära süüa. Igatahes oli väga hea (ja bulguri kopitamust ei olnud nüüd enam kohe üldse tunda).

Pühade ajal

Vana-aasta õhtuks tegime:

hautatud vürtsist maksa (paar spl sojakastet, veidi rohkem kuiva heerest (otsustasin seekord niipidi), 1 kaneelikoore rull, 4-5 nelgitera, näputäis piprateri, ingveritükke, 1 hakitud sibul), pärast läks peterselli peale;

vürtsist kana (veidi alla kilo kanafileetükke marineeris riivitud ingveri, küüslaugu ja sidrunimahla segus, kui olime liha sellega kokku mäkerdanud, sortsasime veidi õli juurde, lõpuks praadisime ära, pannile hakkisin ka 1 tšilli, lõpuks lisasin soola, serveerisime murulauguga, sest rohelist sibulat ei olnud);

“puuvillasalatit” (riisikujulised nuudlid (pool poolekilost pakki), 1 väga ilus granaatõun, mille Kvartalis müüv itaallane mulle osavalt maha müüs, 1 apelsin, 1 väike purk ananassikonservi, 1 pikk värske kurk, pakk krabinuudleid, veidi hakitud küüslauku ja hakitud ingverit; hästi natuke rjaženkas leotatud safranit (et maitse ühtlasemalt laiali läheks) ja julgemalt majoneesi. Rjaženkat sai tglt natuke juurde pandud, et kuiv ei jääks, makaronid neelavad kastet nagu käsn);

pirni-juustusalatit, kuhu seekord läks tervelt kaht sorti juustu – kõva Dziugast ja Eesti juustu. Kastmeks majonees ja veidi rjaženkat, maitseks veidi küüslauku ja kardemoni;

hapukapsa-õunasalatit, kuhu läks peale hapukapsa ja õunte ainult veidi röstitud köömneid;

porgandisalatit (riivitud porgand, maitseks röstitud seesami-, koriandri- ja India köömneseemneid, kastmeks veidi sidrunimahla ja õli).

Külalised tõid lisaks lahtist kilupirukat (muretainapõhjal ja üht lehttainapõhjal pirukat, aga seda ma ei saanudki või olen ära unustanud. Ka puuvillasalat söödi nii kiiresti ära, et ma ei jõudnud maitstagi. Aga mul oli kõiki selle koostisosi veel, v.a kurki, nii et järgmisel päeval tegin lihtsalt uue laari, ainult ilma kurgita.

Ma olin päevakese varem miskipärast ühe veidi üle kilose praetüki koju toonud, uusaasta 1. päeval tegin sellise segu: 2 spl soola, apteegitilliseemneid, paar pisikest kuivatatud tšillit, rosmariini ja 1 pudendatud loorberileht, värskeid sidrunikooretükikesi (riivida ei andnud, sidrun oli veidi näts, aga noaga sai ribakesi lõigata). Uhmerdasin selle kõik segamini, pätsisin liha sellega kokku, toppisime küpsetuskotti, mina libistasin siis veel küüslaugutükikesi kõige peale ja pigistasin veidi sidrunimahla, A. pani koti kinni ja pistis malmpoti sees ahju, kui see küdenud oli, ja keeras ise magama. Kui ta üles ärkas, võttis välja. Tuli päris hea.

Hiljem: kõht nõudis suure lihasöömise otsa toorest hapukapsast, tegin hapukapsast ja majoneesist ja krabipulkadest salati, praadisin veidi musta leiba juurde. Sobis.

Täna tegin kiirsalati neljast õunast (mingi Veteran, mida poes müüakse, muidu on nagu igavavõitu, aga salatis kärab küll), natukesest leotatud rosinatest, juustust (Eesti juust), kreeka pähklitest, lehtsalatist ja majoneesist.

Kuskil kõige selle vahel tegin ühe primitiivse tarretise: apelsinitarretise pulbrist ja pakist vahukoorest (pulber kuuma veega segamini, ootab, kuni enam liiga kuum ei ole, siis koor natukese suhkruga vahtu ja tarretisevedelikuga segamini, jahedasse seisma) – see rahuldab mu magustoiduvajadusi õige kauaks. A. nagunii ei söö reeglina magustoitu, kui see just kook ei ole.

Selleriga salatid ja kohupiimakook

Tõin selleri esialgu plaaniga teha midagi gumbolaadset, aga tegime hoopis tavalist kanasuppi; ja osa sellerit jäi üle.

Üritasin teha Waldorfi salatit – seller, õun ja majonees, maitseks natuke küüslauku ka – ja mõtlesin seda esialgu modifitseerida lihtsalt apelsinimahlas leotatud rosinatega. Aga kui ma olin selle kokku seganud, tundus, et juust sobiks ka hästi. Õun, seller, küüslauk, rosinad, majonees – no mitte ühtegi komponenti, mis juustuga ei sobiks. Nii et tükeldasin üht üsna tavalist pehme maitsega Edamit tublisti hulka, lõpuks täiendasin kastet ka natukese meega – sestsaadik, kui ma lapsena “Olümpiamängude” raamatust lugesin, et Linose lemmiksalat on juust, mesi ja küüslauk, on mul olnud tunne, et see on üks peen kombinatsioon, kuigi läks tükk aega, enne kui ma seda maitsta sain (mu ema ei talu eriti küüslauku).

Söömise ajaks rebisin taldrikule lehtsalatit, tõstsin kausist salatit otsa ja kõige otsa pudistasin veidi kreeka pähkleid.

Salat oli üldiselt päris hea ja toitev, aga seller oli veidi liiga plink, tahtis liiga palju närimist ja maitset oli selle kohta nagu vähe.

*

Järgmisel päeval otsustasin teha krabipulga-makaronisalatit puuviljade ja selleriga.

Makaronivee keemamineku ja keemise ajal tükeldasin 1 apelsini kaussi ära. Ja hakkisin paar sellerivart (aga ei pannud kaussi, jätsin ootama, sest mul oli üks idee).

Siis leidsin, et ma võiks samal ajal ka pühadest üle jäänud viimasest kohupiimast kooki teha, ja segasingi pool pakki pehmet võid poole klaasi suhkruga kreemjaks; siis märkasin, et salatikaussi tükeldatud apelsin on palju mahla välja ajanud, toppisin veiniklaasi paar näputäit rosinaid ja valasin salatikausist apelsinitükkide pealt liigse mahla rosinate peale. Võtsin veel ühe apelsini, riivisin selle koore või-suhkrusegu otsa, apelsini enda jätsin salati täiendamiseks. Lõin võisegu otsa ühe muna katki, segasin hoolega ära; tühjendasin 300 g kohupiimapaki (hea rasvane kohupiim, 15%) tainakaussi, segasin ära. Nüüd panin praeahju soojenema (minu ahju 160 peale, vbla mõnel teisel ahjul vastab see 180le). Mõõtsin kaussi 1 2/3 klaasi jahu, millest viimase 2/3 sisse segasin 2 tl küpsetuspulbrit (mille uhmerdasin ise 1 tl soodast ja 1 tl sidrunhappest). Segasin ära. Mõtlesin hetke, kas panna tainas rõngasvormi või ahjupannile, vaatasin kella ja sain aru, et kui tahan enne trenniminekut koogi valmis teha, ei ole valikut: ahjupannile, õhem kook küpseb rutem. Määrisin võist üle jäänud paberiga ahjupanni võiga kokku, tõstsin taina pannile, ajasin enam-vähem ühtlaseks ja torkasin panni praeahju, õieti vaatamatagi, kui kuumaks see juba läinud oli.

Pesin rohkem jalgujäävad koogitegemisega mustaks saanud nõud eest ära ja tegin salatit edasi.

Millalgi tainasegamise vahel olid makaronid valmis saanud ja ma olin nende abiga selleri ära blanšeerinud: kui makaronid olid minu arust salativalmis, valasin vahetult enne kurnamist ka selleritükid makaronipotti ja kurnasin siis koos makaronidega ära. Valasin nad kohe sõelalt salatikaussi apelsinitükkide otsa, las seisavad koos, kuni ma koogiga tegelen.

Kui kook oli ahjus, tükeldasin selle apelsini ära, mille koor oli koogi sisse läinud; siis tükeldasin salatikaussi A. kananassi-tegemisest üle jäänud ananassirõngad, 1 paki lumekrabipulki, hakkisin peenelt paar sentimeetrit ingverijuurikat (nooremast õrnemast otsast) ja 1 küüslauguküüne ja panin majoneesi peale. Kõige lõpuks hakkisin veidi rohelist sibulat otsa.

Salatitegemise vahel hakkas kook natuke lõhnama, ma piilusin, kas on juba ilusti tahke, ja keerasin ta tagumise külje ettepoole, et ühtlasemalt pruunistuks. Kui kuumenemise tuli ära kustus, keerasin termostaadi 140 peale, et poleks kõrbemist karta. Ja sõin salatit. Seekord jäin selleri konsistentsiga palju rohkem rahule: kerge kuumutamine oli ta õrnemaks teinud, aga mõnus krõmpsumine oli ilusti alles jäänud. Võit!

Pöörasin kooki niiviisi veel paar korda; kui servast hakkas juba lahti lööma, katsusin tikuga ja kuna see eriti mustaks enam ei saanud, keerasin tule maha ja lasin koogil jahtuvas ahjus taheneda.

Jõudsin kooki enne trennigi süüa ja ta oli väga hea. Hästi mõnusa konsistentsiga (nagu kohupiimatainaga koogid sageli). Isegi A. kiitis, kuigi ta kaebab, et ei tunne praegu ühtegi maitset. Konsistentsi tunneb aga temagi.

Retrospektiiv: pühadetoidud ja munaga salatid pärast pühi

Ma olen nii palju haige olnud ja pärast haigust on jälle muud tegemist olnud, et alles nüüd jõuan oma vahepealsetest kahesõnalistest märkmetest midagi põhjalikumat kirja panna.

Pühade ajal: tegin pashat nagu mullugi, aga panin pashasse kilo vähemrasvase + 300 g rammusama kohupiima peale ainult 1 paki võid ja 1 paki vahukoort – sest eelmisel aastal sõi A. mäletatavasti rammusamast versioonist kõhu haigeks. Esialgu tundus, et kuivavõitu tuli, kuigi konsistents oli jälle käes hoidmise mõttes jube hea. Konsistents läks mida edasi, seda paremaks – ilusti sõiralik! -, ja säilivus oli samuti jube hea (kuigi võib-olla ka seekord tänu moosisuhkrule, mis aitab tarretuda). Ja mõnes mõttes meenutas see lapsepõlve-pashat rohkem kui mullune rammus.

Pärmikeeks tuli kahjuks samuti kuivavõitu, eelmisel aastal oli parem: mullu oli savarääniretsept, tänavu proovisin vormisaia omaga, tähendab, jahu läks sama vedelikukoguse kohta rohkem sisse. Süüdi võis olla ka see, et ma ise üritasin küpsetamise kõrvalt tööd teha, A. valvas ühe silmaga, aga võimalik, et koogid said ikkagi veidi liiga hilja ahjust välja. Nakitsesime neid järgmistel päevadel tasapisi süüa, võid peale määrides.

Soolast toitu unustasin teha nagu mullugi; kirikust koju tulles tegin lihtviisiliselt makarone (A. oli enne juba maksakotlette söönud, tema kõht oli täis), panin juustu peale ja lisasin kirsstomateid omas mahlas (on üks selline odav ja hea konserv) ja olin õudselt rahul.

Järgmisel päeval tegin midagi eriti suvalist: praadisin mingi koguse sepikutükke krõbedaks, tükeldasin taldrikule lihavõttemuna, lisasin seda tomatikonservi ja ladusin sepikutükid otsa. Ilu pärast aknalaualt värsket basiilikut ka. A. ei peaks sellist asja vist üldse toiduks.

Järgmisel päeval tõin poest lehtsalatit, et munaga kombineerida, ja üht päris odavat lõhet – olid mingid lõikamisjäägid, aga üldse mitte vintsked.

Esimene kombo: lehtsalat, muna, kirsstomatid (sest kas meil on pühad või ei ole?), sepikukrõbuskeid, lõhet, sibulat, natuke kurki. tibake õli ja musta pipart peale, nämm.

Järgmisel päeval: tomati asemel apelsin ja kurki mõnevõrra rohkem; ja krõbuskite küpsetamise asemel keetsin seekord hoopis makarone (fusilli) ja tegin värskete asjade, muna ja lõhega makaronisalatit. A. ütles, et “hea”.

Kui pärmikeeksid otsa said, tegin kahtlastest päradest (poolik ricotta-pasta, poolik ahjuõunajogurt) hapupiimakoogi retsepti järgi jäägikooki, natuke panin puhast rjaženkat ka. Koostis: umbes 150 g võid ja õli, pool klaasi suhkrut, natuke kaneeli ja nelki, piimatoodete jäägid ja 1 2/3 klaasi jahu, mille sisse segasin 1 tl soodast ja 1 tl sidrunhappest küpsetuspulbrit. Tuli nätskevõitu (sest eks neid piimatooteid oli kokku rohkem kui tavalises retseptis hapupiima), aga hea maitsega, A. ei näinud sel koogil lausa üldse ühtki puudust (nagu ma Rentsi pool lobisesin), mis siis, et nätske.