Palju võililletoitu; ja mis kerged toidud nüüd päevakorras on

Sõin vahepeal iga päev võilillelehti, ei osanud ilma elada. Igasuguste toitude kõrvale salatiks ja vahel salati põhikomponendina, nt võilill, suitsukala, röstitud must leib ja majonees. Või kodujuust, muna, tomat, võilill.

Avastasin, et kui teha võilillelehti kreeka meetodil: praadida oliiviõlis (korra praadisin ka selles suvalises taimeõlis, mille sees olid juustuga täidetud tšillid olnud) küüslauguguga kergelt läbi ja panna sidrunimahla peale – siis meenutab maitse üpriski kreeka viinamarjaleherulle, nähtavasti sama maitsestuse pärast.

Kasutasin niiviisi menetletud võilille vahel näiteks makaronide peal (+ natuke kõva juustu peale. Või pehmemat, feta moodi lambajuustu peale pudistades. Või samasugust pehmet kitsejuustu.)

See praadimisenõks on väga hea selle poolest, et nii saab kasutada ka neid võililli, mis on toorelt söömiseks mõruvõitu (kuigi ka vanade lehtede mõrudust vähendab tublisti, kui soon keskelt ära visata ja süüa ainult seda õhukest lehte).

Vahel olen ka nooremaid naate sinna praadimisel hulka visanud.

Ükskord praadisin need libled niiviisi läbi, lisasin päevalilleseemneid (lasin ka neil natuke praadida), paralleelselt keetsin riisi, siis segasin kõik panni peal kokku, et riis ka natuke praadida saaks, pärast sõime kitsejuustuga. Ainus etteheide oleks olnud see, et riisi oli muuga võrreldes liiga palju.

Üks teine kord praadisin selle umbrohuseguga koos ka sibulat ja lisasin tomatit, tegin niiviisi makaronikastmeks (et rohkem umamit oleks, pudistasin ka 2 kilufileed sinna tükkideks). Rumalast peast lisasin ka marineeritud kappareid, see oli liialdus, sest sidrun ja tomat olid juba isegi küllalt happelised. Aga täitsa norm kaste tuli siiski, lihtsalt see suurem happesus tähendas, et oli vaja rohkem õli hulka niristada.

*
Keetsin kartuleid ja vutimune, hakkisin natuke võilille, natuke estragoni, natuke segaumbrohtu (peamiselt noored naadiõisikud ja vesihein), tomatit ja kurki (neile mõlemale siputasin soola peale), lisasin kodujuustu. Kui kartul ja muna olid valmis, lisasin salatitaldrikule 2 kartulit ja 3 vutimuna, oligi söömaaeg käes.

Teinekord võtsin keedukartuli kõrvale jälle värsket kurki, fetat ja münti, oliiviõli niristasin peale.

*
Nüüd hakkab hea võililleaeg tasapisi läbi saama ja mul tuleb süüa muud umbrohtu, õnneks hakkab nüüd juba tulema vesiheina ja mets-harakputke. Ja kui aeg-ajalt niita, siis tuleb kogu aeg uusi noori naate ka. Avastasin, et õitsemiseelne naadilatv on väga maitsev, see puhkemata õisik meenutab õige natuke tilli.

Vahepeal jäi mu kõht natuke haigeks, ajas ennast punni nagu õhupall ja söögiisu ei olnud. Märkasin ühel sellisel päeval, et mul on õudne sibulanälg ja nii ma tegin endale sellise toidu: keetsin tatart, sinna kõrvale tükeldasin suure tomati salatiks ja sibulat hakkisin peale. Veidi soola ja maitserohelist; salatikastmeks segamini kreeka jogurtit ja majoneesi. Kuna ma keetsin tatart kogemata liiga palju, sain seda toitu veel mitu päeva süüa, rohelist kraami varieerides – kord oli kõige tugevama maitsega hein aed-liivatee, kord iisop, kord leeskputk koos naadiga, kord münt, kord estragon – peab küll tunnistama, et estragon ei ole tegelikult väga tugeva maitsega, vähemalt see meie (arvatavasti vene) estragon mitte, nii et temaga koos ei tasu tugeva maitsega komponente panna. Vahel hakkisin ka natuke suitsuliha salati hulka, aga mitte alati. Selle dieedi peal sai mu kõht terveks.

Eile: keetsin makarone (penne lisce, need on sellised keskmiselt lühikesed tugevad torukesed), lisasin herne-porgandikonservist herned ja porganditükid, pudistasin veidi vanemat juustu (hetkel oli selleks üks Andre farmi juust) vahele, natuke vinnutatud vorsti leidsin kapist ka, panin ka seda ning pudistasin sinna vahele kuivatatud piparrohtu (värsket põle). Ja lisasin juba taldrikus värsket maitserohelist+umbrohtu (konkreetsel juhul oli vist metsharakputk, mõni noorem naadileht ja natuke seda rohelist münti, millest ma täpselt ei tea, mis münt ta on) ja natuke majoneesi. A.-le jätsin selle makaroni-herne-porgandisegu ootele, tema lisas veel vinnutatud vorstikribalaid ja majoneesi ei tahtnudki.

Täna oli nii palav, et ei tahtnud midagi keeta. Lõuna tuli niisiis selline: suur (ikka väga suur) tükeldatud tomat, pool hakitud sibulat, peotäis õuest toodud rohtusid (sedapuhku estragon ja mets-harakputk), viis-kuus väiksemat lehtsalatilehte, natuke oliive (selliseid, mis on paki sees õlised, mitte vees), natuke fetajuustu (kogus oli vast vahemikus 75-100 grammi). Maitseks veel natuke pipart ja soola (ei fetat ega oliive olnud nii palju, et oleks minu maitse jaoks piisavalt soolane olnud). Ja oliiviõli peale. Kõrvale võtsin tublisti ciabattat, õigemini pudistasin seda suurem osa ajast toidu sisse, mitte ei söönud viisakalt kõrvale. Külma valget veini ja vett jõin juurde.

Magustoiduks võtsin seda tihket läti kohupiima, mis on peaaegu nagu juust, lisasin maasikamoosi ja toorest rabarberit.

Lihavõttetoidud 2020 ja mis edasi

Munade värvimist pole vast mõtet pikemalt kirjeldada, igaüks värvib, nagu tahab.

Pasha tegin umbes poolest pakist pehmest võist, klaasist suhkrust, 1 munast, umbes poolest kilost 5% ja 300 grammist 10% kohupiimast ning 200 g 35% koorest. Või suhkruga vahtu, siis ka muna nendega koos vahtu, siis koor ja kohupiim juurde ja nõrga kuumuse peale kuumenema. Mul on nüüd uus moodne pliit, kus saab üsna täpselt kuumust reguleerida, keerasin pliidi algul 150 kraadi peale, et vungi sisse võtaks, seejärel lasin segul 50 või 100 kraadi juures tiksuda (st kui tundus, et liiga ära hakkab jahtuma, keerasin 50 pealt 100 peale. Kui oli vedel ja auras, siis keerasin kuumuse ära ja jätsin jahtuma; kui oli juba toasoe, valasin marliga kaetud sõeladele ja jätsin kummagi sõela kausi kohale nõrguma. Sellest kogusest tuli kaks päris suurt sõelatäit.

(Etteruttavalt – pasha tuli minu arust seekord natuke kuiv, peaks ikka rohkem võid panema… ja sel juhul ka A.-le meenutama, mis juhtus, kui ta ülirammusat pashat liiga hoogsalt sõi. Praegu sõi ta seda kuivematki hea hooga, esimene sõelatäis sai otsa nii, et mina jõudsin vist ainult ühe veerandiku süüa.)

Neist nõrgus veidi üle klaasi magusat vadakut, sellest tegin kohupiima-pärmikeeksi: nühkisin pärmi (umbes pool 25 g pakist) vadaku ja veel natukese suhkruga vedelaks, segasin sisse klaasitäie jahu ja jätsin natukeseks ajaks arenema (selles staadiumis ei pea väga muretsema, kas jahu on ühtlaselt segaamini). Kui see kogus oli umbes kahekordseks kasvanud, segasin juurde veel 2 kl jahu, pool pakki (st ~100 g) pehmet võid, 1 muna, paki kohupiima, paar peotäit rosinaid ja natuke kardemoni. Tegin eksperimendi korras ka sellist segu, et hakkisin umbes veerand sidrunit (nii koore kui ka sisu, kõige vintskemad kestad viskasin minema ja kui oli kuskil väga paks tükk koorealust švammi, siis selle ka), segasin umbes 50 g võiga, poole väikese paki mandlijahuga (selle pakk oli ammust ajast lahti tehtud, vajas äralahendamist) ja lisasin tasahaaval suhkrut, kuni maitse tundus meeldiv. Selle möga segasin siis hästi lohakalt tainasse, mõeldes, et ongi lahe, kui koogi sisse jäävad sellised magushapukad jutid. Tõstsin taina rõngasvormi ja jätsin veel mõneks ajaks kerkima. Umbes 20 minuti pärast panin praeahju sooja (200 celsiuse peale) ja kui see oli soojaks saanud, tõstsin koogi ahju.

Alustasin küpsetamist pöördõhuga, mõeldes, et siis võtab koorukese paremini peale, aga pingutasin sellega vist üle, pealt tõmbas veidi liiga tumedaks ja kohati kõrbes ära. Seepeale keerasin keerleva õhu maha, kuumuse 170 peale ja jätsin tavalise ülalt+alt kuumuse, koogi tõstsin alumisele siinile. Ja küpsetasin, kuni grilltikk sissetorkamisel enam tainaseks ei jäänud.

Aga jahtumise käigus vajus ta sellegipoolest ära ja pärast vormist välja võttes lausa lössi. Justkui oleks alguses koorukese alla suure mulli tekitanud ja see pärast tühjaks vajunud.

Teisalt ei olnud ta kuskilt tooreks jäänud ja ainult ühest kohast oli natuke tihke, kusjuures maitse oli ka sealt hea. Selline niiske vetruv keeks.

Magusam oleks ehk võinud olla. Ma unustan kogu aeg ära, et pärmikeeksi tehes tuleb samale kogusele rohkem suhkrut panna kui suvalisele muule keeksitainale, sest pärm sööb osa suhkrut ise ära.

Sidrunijutte ei olnud kuskil tajuda, aga muidu aimdus sidrunimaitset küll, nähtavasti läksid need jutid vedelas tainas ikkagi laiali.

Päev hiljem hakkasin mõtlema, et see kook on savarääni laadi kook ja savarääni süüakse vahukoorega. Mõeldud-tehtud. Ja teate, vahukoorega sobis see lausa imetabaselt hästi (just see kerge sidrunisus ja hapukus), ma muutusin lausa pahuraks, kui A. viimase tüki ise ära sõi.

*

Nende rammusate magustoitude söömise järel tahtsin ma õhtuks midagi lahjemat, keetsin makarone (teokarpe), panin peale killukese kuivatatud tomatitega võid (mida Saaremaa kombinaat teeb), pudistasin natuke suvalist juustu (Atleet vist) ja riivisin kõva juustu ka ning pudistasin natuke konservherneid peale, sest lahe on, kui herned teokarbi sisse poevad. Peale puistasin maitseks veidi piparrohtu (ma mõistan, et te olete nüüd kõik kadedusest rohelised, sest mul on piparrohtu – aga kui te tahate kah kaunviljadele piparrohtu panna, siis mõni pitsa- või pastamaitseaine või itaalia või provanssaali maitseaine sisaldab seda ka, tuleb ainult paki pealt koostist lugeda, Kotányi itaalia ja provanssaali omades on kindlasti, aga mõne muu firma omades võib ka olla). Väga maitsev toit tuli.

Järgmisel päeval tegin munadest salatit: A. tõi ühe suitsuheigi, mul oli tema sünnipäevast veel rediseid üle. Täiteaineks keetsin makarone (sarvekesi). Sellised koostisosad olidki: makaronid (umbes kolmandik või neljandik poolekilosest pakist), kaks keedumuna, veerandviiludeks lõigatud rediseid (mingi viis-kuus suurt redist), veidi üle poole heigi liha; kastmeks majoneesi ja rjaženkat. Imehea.

***

Pärast tõi A. ühe sealihakäntsaka, ma tegin maitseainesegu – uhmerdasin apteegitilli seemneid, sidrunikoort, rosmariini ja 1 kuivatatud pisikese tšillikauna, ning hakkisin 4 küüslauguküünt; segasin selle kausikeses kokku, pigistasin ka 1/4 sidruni mahla ja lisasin 1 tl mett. Tema määris liha soola ja selle maitseaineseguga kokku, pani küpsetuskotti ja seejärel malmpotiga ahju.
Väga hea tuli, aga põhjus võis olla peamiselt selles, et hea pekine tükk oli ja mina armastan pekki. Kass hullub selle prae peale ja keeldub oma toitu söömast, kuni see praad majas on.

Olen seda söönud õuna-hapukapsasalati ja musta leivaga. A. on söönud tatraga ja võtnud samuti natuke hapukapsast salatiks juurde.

*

Nüüd tegin lahtist pirukat. Mul oli poolteist karpi “parim enne möödas” Saare karulaugu-toorjuustu, õues naati, külmkapis seesama lahtitehtud hernepurk (millest osa herneid läks ennist makaronide juurde) ja 4 samuti “parim enne möödas” kanamuna.

Kõigepealt korjasin posu pisikesi naate ja pesin nad ära. Paar tublit peotäit.

Tegin hapukooremuretaina 2 klaasist jahust, umbes 150 g külmast võist, umbes poolest klaasist hapukoorest pluss näputäiest soolast. St jahu kaussi, või sinna otsa, hakkisin võid seal jahu otsas noaga mõnda aega, siis lärtsasin hapukoore juurde ja hakkisin veel, lõpuks mätsisin natuke sõrmedega ka, et ühtlasem saaks ja maitsestasin soolaga.

Mätsisin selle pirukapõhjataina ahjupannile ja panin külma.

Panin praeahju 200 C kraadi peale soojenema.

Kui soojaks sai, panin pirukapõhja eelküpsema; samasse kaussi panin toorjuustu, lõin koore seest 4 muna ja segasin-kloppisin kahvliga. Kui juba enam-vähem segi oli, lisasin herned (koos vedelikuga) ja kloppisin veel. Maitsestasin seda segu muskaatpähkli, musta pipra ja piparrohuga.

Tegin kannuga natuke tulist vett ja valasin ikka veel pesemisest sõela peal olevad naadid sellega üle. Selle tulemusel läksid naadid pehmeks ja kui ma nad korra külma veega üle lasin ja vee välja pigistasin, ka kämbuks. Minu arust tulevad nad nii õrnemad. Päris imetillukeste naatidega ei peaks ma seda vajalikuks, aga mul olid nad juba suuremad ja mitte nii õrnad. Hakkisin lõikelaua peal risti-rästi peenemaks.

Võtsin pirukapõhjaga panni ahjust uuesti välja, pudistasin sellele naadipudi võimalikult ühtlaselt, siis valasin juustu-muna-hernesegu peale ja panin ahju tagasi. Temperatuuri keerasin vähemaks, algul 180 ning varsti lausa 170 peale. Aeg-ajalt piilusin, kas hakkab juba tahenema. Umbes 20 minuti pärast oli tahe ja ma keerasin kuumuse ära.

Paar porgandiga toitu ja üks peediga lihasalat

Ühel päeval ei jõudnud ma poodi, tahtsin õhtul midagi süüa teha, mitte poolfabrikaati, leidsin, et mul on praktiliselt kõike köögiviljaraguu jaoks. Makaronide kõrvale. Puhastasin hulga porgandeid (kõik need, mis ähvardasid käest ära minna, aga mida sai veel päästa), ühe sibula, natuke küüslauku; panin peotäie rosinaid alkovaba valge veini sisse likku (see ei ole eriti hea maitsega vein, edaspidi ostan alkovabaks analoogiks pigem mingit tsitrusemahla või joon lihtsalt sidrunivett, aga selliseks leotusvedelikuks käras küll); tükeldasin varsselleririismeid (selleri süda ja paar vart ka). Kõige selle puhastamise viimases etapis panin panni tulele.

Siis veidi kuivanud tomatite õli pannile ja sibula-porgandi selleri sinna madala kuumusega hauduma, ise tegin muid asju. Ja makaronivesi üles ja kui keema läks, makaronid sisse (ei mäleta, mis sorti, igatahes midagi lühemat ja jämedamat – mingid torud, sarvekesed või teokarbid, vbla olidki teokarbid). Gemüüse hakkas pehmenema, lisasin peotäie päevalilleseemneid, lasin veidi pruunistuda, seejärel veinised rosinad (vedelik kuluski ära, muidu oleks kuivale jäänud).

Lõpuks kurnasin makaronid lohakalt ära ja lisasin koos keeduvee jäägiga pannile (nii just selleks, et kokku liiga kuiv ei tuleks). Ja tühjendasin kõige otsa pooliku riivjuustu (Dziugas vist) paki ja segasin ära.

Sai hea ja toitev toit. Peale lõikusin värsket basiilikut ja münti.

*

Varsti pärast seda küpsetas A. jälle pärast ahjukütmist süte juures ühe lihatüki. Me ei ole kuigi kiired lihasööjad ega suuda ka süüa toitu, kus kõige rohkem on liha, nii tegin ühe Tai salati ainetel Tai-Eesti fusioonsalati. Originaalis käis salatisse lisaks lihale porgandit, maapähkleid, münti, laimi, tšillit ja kalakastet; mul ei olnud laimi ega maapähkleid (ja ega ma maapähkleid hästi ei seedi ka); tšillit oli ainult kuivatatud kujul. Ja kalakastme asemel tuli mulle pähe, et lihaküpsetamisest jäänud kallerdisega saaks sama edukalt umami-maitset anda.

Niisiis: riivisin 2 jämedat porgandit; tükeldasin 2 paksu lihaviilu. Leidsin, et haput maitset sobib selliste koostisosade juurde väga hästi lisada ka hapukapsaga ja võtsingi mitu prisket näputäit hapukapsast, lõikusin kääridega veel veidi peenemaks, panin väikesesse kaussi ja segasin ära 1 kuivatatud tšilli tükkidega (et vürtsine maitse kapsamahla sisse laiali läheks, enne kui ma ta salati sisse segan) ja 1 tl fariinisuhkruga. Praadisin 1 sibula viilud ja 1 küüslauguküüne tükid; röstisin peotäie päevalilleseemneid.

Segasin suures kausis liha, riivporgandi ja hapukapsa ning paar teelusikatäit lihakallerdist ära; puistasin praesibula-küüslaugu ja päevalilleseemned sinna peale, tõin õuest münti ja võtsin aknalaualt basiilikut, hakkisin ära ja puistasin peale. Lisaks hakkisin ja puistasin peale kõik veel värsked osad seisma jäänud porrulaugujupist.

Tuli äärmiselt maitsev.

*
Teise lihasalati tegin peediga. Sinna läks 3 väikest keedupeeti, 3 keedukartulit, paar viilu sellest praest, paar prisket näputäit hapukapsast, 1 väike purk konservherneid, veidi hakitud sibulat (pool väikest sibulat) ja kaks hakitud õuna. Hapukoort ja majoneesi, tugevama lihamaitse jaoks ka veidi lihakallerdist. Maitseks veidi piparrohtu.

Ka see tuli väga maitsev ja jagus kaheks päevaks, aga ajas kangesti peeretama, hoolimata piparrohust. Kui meil just kuskilt mujalt mingit lüheldast peeruhaigust ei olnud tulnud, sest kui ma nüüd meenutan, siis teisel salatisöömise päeval käituski seedimine juba paremini.

*

Nüüd tegi A. suure potitäie kanasuppi, mille protsessi ma ei oska kirjeldada, sest minu panus piisas sellega, et soovitasin tal puljongi keetmise ajal seekord apteegitilli ja koriandriseemneid sisse panna ja näitasin enne barokitundi lippamist kätte, kus need asuvad. Juurikatest läksid tal supi sisse seller, porgand ja kartul, sibul muidugi ka. Maitsev on ja sobib hästi Lätist toodud tumeda raske tihke rukkileivaga.

Õunavorm ja paar peedisalatit

Kui ma just väljas pole söönud või mingit A. organiseeritud poolfabrikaati v purgisuppi, olen peamiselt söönud peedisalateid, sest A. küpsetas ahjus 3 peeti.

Esimesest tegin sellise salati, et maitsestasin peeti garam masala ja tilgakese palsamiäädikaga, praadisin kergelt ühe suvikõrvitsa tükke ja lisasin kaussi, lisasin ka 1 mozzarella tükid; praadisin ka musta leiva pudi, koriandriseemneid, köömneid, päevalilleseemneid ja küüslauku ja hästi natuke suitsuvorsti (üks kappi jäänud viimane jupike) – seda krõbuskindust võtsime eraldi juurde. Oliiviõli veel kastmeks juurde. Üldiselt hea; mozzarella oleks võinud ehk eraldi juurde võtta, mitte sisse segada.

Järgmise tegin õuna, hapukapsa ja roheliste hernestega, samuti praetud krõbuskitega. Hapukoore, veidikese hapupiima ja majoneesiga. See osutus vähem heaks – kas hapukapsas oli kuidagi liiga hapu või on mul praegu väiksem hapusoolikas, aga ära me ta sõime.

Kolmanda tegin jälle õuna ja roheliste hernestega, riivitud kõva juustu ning samuti leiva- jne-krõbuskitega (v.a vorst); pool mozzarella‘t lõikusin taldrikus juurde (olles eelmisest mozzarella-variandist õppust võtnud). See tuli vist kõige parem. Maitseks jälle garam masalat ja mingisugust vahemerelist ürdisegu (seal oli kindlasti piparrohtu, tüümianit ja vbla salveid ka).

Mozzarella‘t oli küll vähevõitu, ta sai poole söömise peal otsa, edasi võtsin juurde heeringat.

*

Õunavorm: miksisin mitut eri “Õunaraamatu” retsepti.

Mul oli 50% allahindlusega (sest “parim enne” möödas) musta seemneleiba, mitu pakki samal põhjusel allahinnatud magusat kohupiima, ühed samal põhjusel alla hinnatud kuivatatud aprikoosid, üks poolik “parim enne” möödas koorejogurt leiva ja kaneeliga ja üks poolik maitsestamata kohupiima pakk, millest arvasin, et võiks ära teha. Õunu on nagunii navaalom

Vooderdasin ahjupanni leivatükikestega (osa viitsisin võiga kokku määrida, lõpuks lõin käega ja piserdasin veidi õli neile peale); siis tükeldasin 4 antoonovkat (terve salatikausitäis sai) ja nende vahele peotäie kuivatatud aprikoose, kallasin leiva otsa, ajasin ühtlaseks ja vajutasin peale, et sinna vormi üldse veel midagi mahuks; puistasin veidi pruuni suhkrut ja kaneeli peale.

Panin praeahju kuumenema.

Kausis segasin 1 paki vanillikohupiima, 1 paki rosinakohupiima, pool pakki maitsestamata kohupiima, pool pooleliitrise purgi täit leivajogurtit ja kaks muna. Natuke rosinaid kallasin juurde ja lisasin veel paar tl speltajahu ja paar tl moosisuhkrut. Ajasin segi, valasin õunte peale, ajasin laiali; minu suureks üllatuseks ei hakanud kuskilt üle äärte valguma. Puistasin päevalilleseemneid peale.

Küpsetasin suhteliselt madalal kuumusel, alguses enam-vähem ahju keskel; üks 25-30 minuti pärast tõstsin veidi kõrgemale siinile, et päevalilleseemned pruunimaks läheksid.

Üldiselt tuli hea; soojalt oli hea hapukoore ja meega, külmalt polnud hapukoort vaja. Kuigi vormi tuli mahult palju, paistab ta ahjupannist üllatava kiirusega kaduvat.

Ainult et jahu oleks võinud ehk üldse panemata jätta, kui mul nagunii leib koostises oli. Oleks järsku mahlasem tulnud ja kihid omavahel rohkem ära sidunud.

Kaks peedisalatit, kuumi võileibu ja roheline supp

A. küpsetas jälle ahjupotis peete.

Peedisalat nr 1: peet, valge juust (“parim enne” möödas), veidi küüslauku, noori võilille- ja naadilehti, veidi palsamiäädikat, veidi oliiviõli. Juurde praadisin tükikesi kamararulaadist ja natuke mingi leivapoolise tükikesi. See kamararulaad mulle niisama eriti ei maitsenud (vastu ootusi – kamar mulle üldiselt meeldib) ja ma otsustasin asja praadimisega parandada; praadimine lammutas tema ilusa rulaadimustri ära ja tegi kõik pudiseks-plödiseks ja panni külge kippus ka kinni jääma, aga mulle maitses niiviisi rohkem. Praadimise lõpupoole piserdasin veidi sojakastet peale, et mõnusalt karamelliseks läheks.

Sellest plödisest praadimisest sain inspiratsiooni ja tegin järgmisel päeval selliseid kuumi võileibu: tatrasepiku viilu peale natuke õli, siis õhukesi sibula- ja õunaviile, sinna peale tükike suitsupõsepekki (see oli poes kõige odavam pekk), sinna peale viil kamararulaadi. Sinna peale tilgake sojakastet (maitseks ja karamellisuseks) ja tilgake õli (krõbeduseks). Leivad küpsesid mul veidi üle, aga sellegipoolest olid päris head.

Leibade kõrvale tegin seekord lahjema peedisalati (sest leivad olid juba ise rammusad): peet, hapukapsas, natuke sibulat ja tillukese purgi täis konservherneid (hernevedelikust osa kasutasin ka salati niisutamiseks ära). Maitseks kergelt piparrohtu (mis saab mul kohe otsa, oioi) ja kergelt salveid. Salatikastme vajadust nagu ei tundnud, oli mahlane küll.

Peedisalatit jäi natuke üle ja ma lahendasin selle eile ära, täiendades seda veidikese naadi, võilille ja karulauguga ning praadides kõrvale jälle pekki ja kamararulaadi ja natuke üht “parim enne möödas” taisemat suitsuliha sinna juurde.

*

Tulpide ümbert umbrohul päid maha katkudes (ma ei loodagi naatidega võitlemisel päris rohimise peale – nagunii jääb mingi jupp sisse ja ajab uued võrsed välja – , aga ei luba neil sellegipoolest tulpidel valgust päris ära võtta) panin nooremad ja õrnemad naadid ja võilillelehed kõrvale. Pärast toas avastasin, et veerandtunnise katkumise kõrvalt oli igavesti paks peotäis kogunenud. Sõin osa peedisalati täiendusena ära, nagu öeldud, aga suurem osa jäi järele.

Õhtul mõtlesin, et teeks neist õige rohelist suppi. Tõin õuest veel oblikaid juurde ja natuke leeskputke. Hakkisin ühe terve ja ühe seisma jäänud pooliku sibula, panin poti põhja võiga praadima; lisasin A. rammusast pirukast järelejäänud muretainapudi (see oli praktiliselt võine jahu); kui tundus, et hakkab liiga pruuniks kiskuma, lisasin 4 suurt kruusitäit vett. Pesin ühe kanamuna hästi puhtaks ja panin kõige koorega sinnasamasse supipotti vette (sellega oli mul tagamõte: oblikatel on oblikahape sees, aga munakoore kaltsium võiks idee järgi seda siduda, teisest küljest on keedumunapudi rohelise supi kõrvale hea, ühendaks siis õige kasuliku meeldivaga).

Kuni vesi kuumenes, puhastasin-tükeldasin 2 kartulit ja 1 porgandi, puistasin mõlemad potti juba enne, kui vesi keema jõudis minna. Siis hakkisin naadid ja oblikad ja huvi pärast paar jämedamat võilillelehte ka ja jätsin ootele.

Kui suppp oli umbes 5 minutit keenud, lisasin kaks väikest peotäit kaerahelbeid ja lõikusin kääridega 2 kuivatatud tomatit supi sisse.

Veel paar minutit ja ma panin sinna sisse ära ühest kunagisest veidi pikale läinud praeküpsetamisest jäänud isetekkelise puljongipulbri (ma olin tookord, kui A. prae ahjust välja võttis, sealt küpsetuskotist ülikontsentreerunud praeleemetilga kaussi valanud ja see kristalliseerus seal ära) ja natuke koriandriseemneid.

Siis panin hakitud naadid-oblikad-võilillelehed – ja natuke päevase salatisöömise kõrvalt üle jäänud musta leiba, mille ma pudiks tegin – potti ja keerasin kuumuse alt ära, et jääksoojuses natuke veel keeks. Maitsesin ja lisasin 2 tl adžikat.

Siis maitsesin leent, lisasin soola; otsisin muna supi seest üles, ehmatasin ta ära, koorisin, litsusin kahvliga peeneks ja panin selle pudi jälle supi sisse. Lisasin supile veel paar tl võid ja oligi valmis. Hakkisin paar leeskputkeoksakest värskemaks roheliseks peale.

Väga maitsev tuli. Ma sõin ühe taldrikutäie hapukoorega ja poole pealt võtsin juurde, aga hapukoort ei viitsinud juurde võtta. Mõlemat moodi oli hea.

Kõrvitsarisotoks arenenud muidurisoto, vana kooli makaronisalat

Enne pühadeks Tallinna minekut tegin kerget süüa. Plaan oli lahendada ära poolik seller ja küüslauguga kõrvitsapüree; asusin risotot tegema, noh, et hautasin sibulat ja sellerit poti põhjas, lisasin riisi, lisasin vett ja valget veini. Ja sõime juustuga. Ja alles pärast söömist tuli meelde, et ma pidin sinna ka kõrvitsapüreed panema (sest purk on pooleli). See sai lisatud järgmisel päeval soojendades. Nii saime kahel eri päeval kaht erinevat risotot.

Nüüd tegin sellist lihtsat toitu, et keetsin väikesi sarvekesi, vahepeal hakkisin marineeritud kurki, natuke värsket kurki, (põdralihast) suitsuvorsti, kühveldasin purgiherneid juurde; segasin kõik ära, maitsestasin provansaali ürdiseguga, lisasin majoneesi ja leidsin, et sinna sobiks ka juustu. Hakkisin natuke atleeti.

(Kui ma Tallinnast koju jõudes samuti midagi hamba alla tahtsin ja A. oli magama läinud, tegin endale lihtsalt ühest pirnist ja natukesest juustust salatit. Kuna pirnid on praegu odavad ja võrdlemisi head, siis moodustavad nad mu toidusedelist vist ligi poole.)

Porgandi-kartulihautis sinihallitusjuustuga (ja selle pikendamine hernestega) ja eelmise päeva lihtne magustoit

Ehk jälle Taani panniroa ainetel – enam-vähem samamoodi nagu eelmine kord, aga teistmoodi maitsestatud ja porgandi-kartulikoguseid ei tea öelda, sest A. küsis kõigepealt, mis ma süüa kavatsen teha, ja kui ma asjaga tegelema mõtlesin hakata, oli ta juba hunniku porgandeid ja kartuleid ära tükeldanud (porgandid viiludeks, kartulid kuubikuteks) – aga tundub, et mõlemat läks seekord umbes ühepalju, ja tükeldatud peast oli porgandikogus selline, et pool kaheliitrist potti oli täis.

Maitsestamise erinevus seisnes peamiselt selles, et otsustasin koos porganditega pannile rasva sisse hauduma panna ka pool sibulat (hakitud kujul); muud maitseained jätsin ära. Ja puljong oli seekord A. mitme nädala tagusest kanapraeküpsetamist jäänud leemekallerdis. Rasv oli samuti selle kana oma.

Nii et: hautasin pannil kanarasvas porgandiviile ja hakitud sibulat (selle aja jooksul tükeldasin ühe kartuli juurde, sest mulle tundus, et vähe sai); siis valasin 1 kruusitäie vett peale ning lisasin paar supilusikatäit kanaleemekallerdist; kui keema läks, panin ka kartulikuubikud sisse; siis lasin kaane all madalal tulel haududa ja vaatasin järelvaatamisest natuke iluuisutamist; siis veensin kassi enda pealt ära minema, uurisin pannil toimuvat ja leidsin, et on pehme küll; lisasin suure törtsu hapukoort, paar lusikatäit kreeka jogurtit ja pudistasin vast 100 g üht “parim enne” letist ostetud sinihallitusjuustu peale. Segasin ära; kui keema läks, keerasin tule üldse maha. Maitsesin enne söömist ja lisasin natuke soola, sest meie kodune kanaleem ei olnud nii soolane nagu poepuljong oleks olnud.

Süües sulas suus; juurde jõime alkovaba õlut, mis sobis kah hästi. A. arvas, et värske krõbeda leivaga oleks olnud hea taldrikupõhjast sousti kaapida, ega ma vastu ei vaidle.

Ja et nüüd võimalikult lähiminevikku jõuda: panin kohe porganditoidu söömise õhtul umbes kruusitäie herneid likku; täna loputasin neid enne trenniminekut (mis aitas ka hulga lahtiligunenud hernekesti eemaldada, need olid nimelt koorimata herned, sama sorti, mida viimati sai kolmekuninga oatoidu sisse pandud) ja panin keema; vahetult enne kodunt väljaminekut keerasin tule ära.

Kui koju tulin, uurisin keedutulemust ja avastasin, et kesti on veelgi rohkem lahti tulnud, nii et loputasin veel ja valasin neid kesti ära. Siis ajasin herned seekord vähema veega uuesti kuumaks ja maitsestasin soolaga. Kõigist veepinnal ulpivatest kestadest lahti ei saanudki, see olgu õpetuseks: neid kestaga herneid on parem kasutada mingis puderjas toidus (nagu kolmekuningapäeval), siis ei jää kestad häirima.

Kaapisin panni pealt porgandi-kartulitoidu kokku ja segasin herneste hulka, mis mõjus toidu väljanägemisele ses mõttes hästi, et nüüd ei olnud nagunii mingit selget leemekest.

Maitseks panin tibakese piparrohtu (appi, appi, mul saab puhas piparrohi kohe varsti otsa, siis on ainult segu sees, kust ma uue piparrohu saan? seda ei müüda ju kuskil) ja provanssaali ürdisegu (sest ka seal on piparrohtu ja ülejäänud komponendid võiks pmst kah kaunviljadega sobida).

Ja siis pesin sama panni puhtaks ja praadisin seal peal koduteel kaasa haaratud suitsuliha, natuke küüslauku ja rukkileivatükke, et pärast oleks hea supi/hautise peale panna.

Kokkuvõttes oli seegi toit maitsev ja hernekestad süües tegelikult ei häirinud. Homseks jäi ka, mis on hea. Algul jäi panni peale üle ka krõbuskeid, aga need tegin ma öösel majoneesi, paari sõiratüki ja kurgiga salatiks, kui kõht töötegemise vahele tühjaks läks.

*

Lihtne magustoit oli tingitud sellest, et vabariigi aastapäeva puhul oli meie majapidamisse palju rukkileiba siginenud.

Tõin selle puhul poest väikese paki (200 ml) vahukoort ja ajasin pool pakitäit 1 tl suhkruga vahtu. Röstisin rukkileivaviilusid. Panin röstleiva peale vahukoort, pihlakamoosi ja veel vahukoort. Imeline! Pihlakamoos tegi oma mõrkjusega leiva justkui veel röstitumaks (mis on hea).

*

Ja veel lihtsam järelroog – ma olin täna hernetoidu kõrvale ühe ciabatta toonud, aga kuna mul oli nagunii leivakrõbuskeid toidu juurde, jäi see peaaegu kõik alles. Kui mulle öösel krõbuskisalatist väheks jäi, murdsin paar tükki lahti, tilgutasin oliiviõli peale ja sõin. Vett jõin kõrvale. Nämm.

Toekad makaronid ja toekas kartuliroog

Esmaspäevast saadik olime oasuppi söönud, neljapäeval sai see viimaks otsa. Ma tulin trennist ja tahtsin midagi toekat ja kiiret; kapis oli suitsupõse jääke, vast mingi 100 g või 150 (oli vahepeal millalgi pekivõileibade isu olnud), A. oli millalgi sibulat toonud, muna oli ka.

Nii et panin ühe pliidiraua peale makaronivee (tibakese soolaga) üles, teisele pliidirauale panni (mis oli eelmisest suitsupõse-praadimisest juba rasvaga koos ja see rasv tundus hea maitsvat, nii et jätsin ta sinna praerasvaks), hakkisin 1 suure sibula, keerasin pannile ka tule alla ja viskasin sibulad pannile, isegi ootamata, et too kuumaks läheks (ma olen mitu korda niiviisi teinud, sibulate ega panniga pole sellest midagi halba sündinud); tükeldasin suitsupõse nii peeneks, kui viitsisin, viskasin samuti pannile. Varsti hakkas särisema, keerasin kuumuse üsna madalaks, panin kaane peale ja lasin haududa.

Kui makaronivesi keema läks, viskasin spiraalikujulised makaronid keema (mingi 2/3 poolekilosest pakist); vahepeal segasin pannil sibulasegu. Ootamise ajal tükeldasin natuke vanaksläinud (“parim enne” möödas) brõnsat – umbes 2 jämeda sõrme jämedust pulka, jällegi nii peeneks, kui viitsisin (riivida ei viitsinud). Kui makaronide ettenähtud keemisaeg hakkas lõpule lähenema, kloppisin kausis 2 muna pisikese purgitäie konservherneste (koos vedelikuga) ja brõnsaga lahti, osa herneid litsusin kahvliga katki.

Kurnasin makaronid ära, valasin pannile sibula-suitsupõse hulka, segasin ära ja keerasin tule täitsa maha.

Kloppisin munasegu veel korra läbi, valasin makaronidele peale ja segasin hoolega, et ta moodustaks pigem kastme kui omleti. Maitsestasin musta pipra, natukese piparrohu ja natukese aed-liivateega. Soola polnud enam vaja lisada, sest kuigi makaronid olin teinud pigem magedad, oli brõnsa päris soolane ja ka hernestes ja suitsupõses oli veidi soola.

*

Täna sain uue pangakaardi kätte (vahepeal unustasin masinasse), tähendab, mu käsutuses oli üle tüki aja veidi rohkem raha, läksin kohe linna peale laiama ja leidsin ökopoest täitsa mõistliku hinnaga ilusad apteegitillid. Kaks tükki tõin koju.

Kodus sirvisin itaalia retsepte, lõpuks tegin üht justkui sooja salatit.

Koorisin 4 kartulit ja lõikasin friikartuli moodi pulkadeks; A. tükeldas paar viilu (maitsestamata) peekonit samasugusteks ribadeks; panime liha pannile, lasime natuke praadida, siis lisasime kartulid.

Mina hõiskasin, et praekartulid pekiga – head lapsepõlvemälestused. A. krooksatas ja väitis, et “mul läks selle peale praegu kohe süda pahaks”.

Siis tükeldasin apteegitilli ribadeks ja panin kartulitele juurde praadima

A. riivis 3 porgandit ära.

Edasi kartul ja apteegitill muudkui praadisid ja mina segasin väikese kausi sees kastme.

Kastmesse läks 4 tl palsamiäädikat, 2 spl mett, 4 (õieti natuke vähem: ma vähendasin pekist väljasulanud rasva arvestades retseptis ette nähtud õlikogust) spl oliiviõli, 1 tl sinepit ja 1 tükeldatud küüslauguküüs. Ja soola ja pipart.

Kastmeteo vahepeal pöörasin pannil olevat mitu korda ümber ja kui hakkas valmis toidu nägu olema, keerasin tule alt ära (see pliit hoiab veel kaua rauda kuumana).

Viilutasin õhukeselt veel ühe suure sibulapooliku; siis lisasin riivporgandi ja sibula pannil olevale, segasin põgusalt läbi ja valasin kastme otsa. Nüüd oli pliit just parasjagu ära jahtunud, et see enam ei praeks.

Lasin natuke maitsel settida ja siis sõin. Soola tuli veidi veel lisada, sest kastmesse segatu osutus liiga väheseks. Õllega sobis toit hästi.

Märkused: originaalretsept nägi praetud kartuli ja apteegitilli juurde tglt ette kuumutamata porgandit-sibulat – ma lasin nad pannilt läbi ainult sellepärast, et oli selge, et A. hakkab seda toitu nagunii homme soojendama. Aga süües olid porgand ja sibul ikka mõnusalt ja parasjagu krõmpsuvad. Ma ise oleks tahtnud hoopis vähem läbiküpsenud apteegitilli. Seda toitu võib veel teha, aga siis lisan apteegitilli tunduvalt hiljem.

Ja teiseks panen ma teinekord vähem mett. Praegu sai minu maitse jaoks liiga magus, kuigi mu köögiviljakogused olid originaalretseptist palju suuremad ja kastmekogus sama.

(Jätan endale siia meelespeaks selle ung. k pogácsa-retsepti, äkki teen kunagi.)

Kolmekuningapäeva oapada ja oapresidendi valimise kook; ja üks juhuslik kõrvitsapirukas.

Noh, kui ma niiviisi jätkan, siis jõuan millalgi lausa olevikku välja.

*
Ka see on mõnes mõttes korduspostitus, sest oapada ja oakuningakooki teen ma igal aastal (vt pühadetoitude postituse allotsast), aga väikeste variatsioonidega olenevalt sellest, mis toiduaineid ja tuju mul on.

Seekord jaoks panin oapaja jaoks eelmisel õhtul likku suure kohvikruusitäie kuivatatud põldube ja herneid. Herned olid rohelised, tähendab, kestaga. Lisaks peotäie riisi (sushiriis, sest seda mul parajasti oli).

Järgmisel päeval loputasin seda segu natuke sõela peal, toimetasin kastrulisse, valasin ligi liitri külma vett peale ja keerasin tule alla.

Ise puhastasin 1 suure sibula ja 2 porgandit, sibula hakkisin, porgandi lõikasin viiludeks ja viskasin potti muu kraami hulka.

Kui korralikult kees, lisasin umbes peotäie tatart.

Tükeldasin sinna sisse kääridega 1 tšillikauna ja hakkisin (sedapuhku noaga) 2 jämedat küüslauguküünt. Nii peeneks kui viitsisin, aga võis arvestada, et nagunii keeb küüslauk seal sees laiali.

Lisasin ühe ketšupipära (koos ketšupipudeli loputusveega) ja sortsu pruuni siirupit; uhmerdasin 5 vürtsitera, 5 või 6 nelgitera ja lisasin samuti potti. Jahvatasin musta pipart ka ja lisasin juba valmisjahvatatud ingverit.

Aeg-ajalt segasin ja kontrollisin, ega põhja ei hakka (see toit kahjuks alati natuke hakkab – ei kõrbe, aga põhjast ei tule kõik lihtsalt lahti).

Kui hakkas pehmeks saama, kaapisin sinna noaga natuke muskaatpähkli küljest; lisasin tublisti kaneeli, natuke aed-liivateed, maitse järgi soola ja natuke provanssaali ürdisegu ka, sest seal oli piparrohtu, mida mul puhtal kujul praegu ei ole, aga ma tahan ubadele piparrohtu.

Kõik sõid ja kiitsid. Perekond R. oli toonud mitut eri sorti värsket krõbedat nisuleiba, mis kulus siia toidu juurde väga ära. Joodi üllatavalt vähe punast veini (meid oli 7 täiskasvanut ja pudel jäi pooleli), aga päris palju tomatimahla (erinevalt tavalisest joodi tomatimahla kann tühjaks ja õunamahla kann ainult poole peale). Aga noh, tomat sobibki ubadega hästi.

Muide, need rohelist värvi kuivatatud herned olid hea valik (poes olin mõelnud lihtsalt, et kui on valida Leedu ja Eesti herneste vahel, võtan kohalikuma) – nad läksid keedes nii heaks ja ilusaks! nagu värsked herned!

*

Oakuninga koogiks tegin peaaegu tavalist hapupiimakooki: vahustasin umbes 100 g pehmet võid poole klaasi suhkruga, lisasin veel umbes 50 g õli ja ajasin ka selle sinna segamini; siis uhmerdasin veidi nelki ja kuivatatud apelsinikoori, siis palusin KL-l jätkata, kes uhmerdas selle nii peeneks puruks, nagu mina ei oleks iial viitsinud. (Uhmerdamiseks tuli meil veel see hea idee, et lisasime poole pealt 1 tl soodat, mis on nagunii igaks petteks hea läbi nühkida – ma usun, et sooda aitas maitseaineid peenemaks saada.)

Panin ahju huugama (esialgu 180 C näidu peale).

Segasin tainasse 1 kl jahu ja 1 kl hapupiima (osalt kreeka jogurti pära, osalt rjaženka); kui see oli segamini, siis veel umbes 2/3 klaasi jahu, millele segasime otse klaasis vürtsi-soodasegu sisse. Ja kaneeli!

Määrisin rõngasvormi võipaberiga üle, pudistasin põhja natuke kaerakliisid (riivsaia ega mannat ei olnud), siis teisaldasime taina vormi, pistsime kuivatatud oa sügavale sisse ja panime küpsema; kui kuumenemist näitav tuli oli ära kustunud, keerasin heaga temperatuurinupu 160 peale.

Mingi 10 minuti pärast pöörasin kooki ahjus ja panin temperatuurinupu 140 peale.

Kokku küpses vist mingi pool tunnikest, vahepeal käisin piilumas (ja grilltikuga sorkimas, et kas on juba küps) ja lõpuks läks ikkagi pealt natuke tumedaks. Aga maitset see ei rikkunud, ilmselt kerge kõrbemine sobib selliste piparkoogimaitsetega.

Oakuningakspresidendiks osutus valituks Viplala. Kui president ei peaks oma valitsusaja vältel täisikka jõudma (mis on ebatõenäoline), siis täidavad tema administratiivseid kohustusi regendid.

*

Juhtumisi tegin justkui selle peo jaoks eelmisel õhtul ka ühe kõrvitsapiruka, sest mul oli vaja kaks seismajäänud toorjuustu ära lahendada.

Kõigepealt tegin lihtsa kaerahelbemuretaina (siis ei olnud mul ikka veel jahu) 100 grammist külmast võist, 3 klaasist kaerahelvestest, hästi natukesest soolast ja umbes spl veest. Nii: hakkisin või kaussi kaerahelveste otsa, hakkisin veel hullunult kausis noaga ringi, lõpuks lisasin soola ja vee ning mätsisin veel näppudega, kuni ühte tükki jäi. Siis mätsisin selle ahjupanni põhjale + natuke külgedele ning jätsin külma sahvrisse seisma ja läksin tööd tegema. Kaussi ära ei pesnud

Pärast panin praeahju 180 C pügala peale kuumenema, ise tegin täidise: kloppisin selles kaerahelbeses kausis 3 muna kahvliga lahti, lisasin kokku umbes 400 g maitsestamata toorjuustu (2 poolikust pakist, mis ähvardasid käest ära minna, ei tea, kuidas meil niiviisi juhtus) ja nühkisin puuspaatliga hoolega segamini, siis lisasin 1 umbes 250 ml purgitäie küüslauguga kõrvitsapüreed (kus on veel midagi hapukat ja võib-olla ka veidi tšillit, igatahes on see üsna tugeva maitsega, aga täpselt ma ei tea – vbla mõni neist retseptidest, kõik küüslaugu ja vürtsidega variandid tundusid päris usutavad, kunagi, kui A. ema hoidised otsa saavad, proovin need järele). Niipea, kui ahi oli kuum, pistsin panni koos pirukapõhjaga ahju, lasin mingi 8-10 minutit olla; siis võtsin välja, valasin täidise peale, keerasin kuumuse 160 peale ja pistsin uuesti ahju. Vahepeal käisin piilumas, kas ikka taheneb ilusti. Kui ainult keskel oli veel niiske laik, keerasin kuumuse 140 peale ja kõige lõpuks, kui enam niiskeid laike polnud, aga kindluse mõttes tahtsin tahendada, keerasin kuumuse ära ja lasin jääksoojuses tiksuda.

Ma ise jäin täidisega rahule ja põhjaga mitte nii väga – kaerahelbed olid servade pealt kuidagi puised, mõtlesin, kas oleks saanud parem, kui oleks enne läbi praadinud – või eelküpsetamise pikema teinud, nii et ikka pruuniks, mitte lihtsalt tahedaks – aga külalised kiitsid ja nähtavasti mitte puhtast viisakusest, sest sellest pirukast jäi ainult 2 väikest tükki järele (kuigi isegi enne oapaja lauale toomist oli päris palju suupisteid, nt KL ja T. olid toonud mitut sorti juustu ja perekond R. tõi ka) ja needki tükid hävitas A. järgmisel päeval enne minu ärkamist.

Uusaastaöö toitude kiirülevaade

Vana-aastaõhtu toidud olid traditsioonilised, tähendab, enamjaolt nagu eelmisel aastal: marinaadis hautatud seamaks, “puuvillasalat”, pirni-juustusalat, vürtsine kana ja peedisalat. Ja üks kerge porgandisalat.

Maksamarinaad erines õrnalt eelmise aasta omast: seekord oli pool kl sojakastet (vbla veidi lahjemat, vbla kangemat kui mullu, sest osa sellest poolklaasist oli pudelipõhja siirupiks kuivanud sojakaste lahtileotamise tulemus), pool klaasi kuiva heerest (Fino, lähedal poes müüdi seda vahepeal väga meeldivas odavuses), 1 hakitud sibul, posu hakitud peterselli, paras jupp hakitud ingverijuurt ja kõik piparkoogisiirupist läbi käinud suured vürtsid (kaneelikoort, nelki, vürtsi, kuivatatud ingverijuure tükke, tublisti kuivatatud ja siirupis läbi haudunud tsitrusekoori ja 1 tähtaniis), lisasin piprateri ja värskemat nelki. Marinaadi tegin valmis öösel enne pidu, maksa tõi sinna sisse marineerima A., kui tema üles ärkas, sest mina eelmisel päeval poest ei leidnud.

Hautasin seekord rahulikumal tulel ja tuli maitsvam kui mullu: korralikult läbi küpsenud küll, aga ikka pehme. Seda söödi ka hoogsamalt, hoolimata muust toiduküllusest (ja sellest, et inimesi oli vist ka vähem) söödi pool ära kohe peo ajal ja ülejäänud pool järgmise päeva järelsöömisega.

Kana oli enam-vähem nagu eelmisel aastal, ainult et seekord ei olnud mingit ingveripastat, vaid ausalt riivitud ingver. Riivisin marinaadiks ingverit ja küüslauku kumbagi enam-vähem spl jagu või natuke rohkem, valasin sortsu õli peale, tükeldasin sinna sisse 3 kanafileed (kokku umbes pool kilo), segasin ära ja jätsin üleöö marineerima. Õhtul, kui kõik olid juba kohal ja muud toidud valmis, panin pannile, pigistasin poole sidruni mahla peale, lõikasin kääridega ühe tšilli sinna juurde ja hakkisin igavese posu rohelist sibulat kõige otsa, maitsestasin vähekese soolaga. U. segas ja valvas. Nagu alati, söödi see peaaegu kohe ära, järgmiseks päevaks jäi ainult natuke maitsvat pannikaabet.

“Puuvillasalat” läks täpselt samade koostisosadega (riisikujulised nuudlid, konserveananass (nuudlid ja ananass tulid Taliesini poolt), krabinuudlid, värske kurk, granaatõunaseemned (mille tõi KL, kes oli selle ettenägelikult juba kodus ära puhastanud), apelsin; värske ingver ja värske küüslauk hakituna, safranit maitseks juurde, hapukoor ja majonees ning tilgake ananassikonservi vedelikku) nagu eelmisel aastal, ainult et safranit leotasin esialgu ananassikonservi vedelikus, mitte hapukoores. See oli samuti väga populaarne toit, aga kuna seda tuleb alati ka hästi suur kogus, siis sellele tehti lõpp peale alles järgmise päeva järelsöömisel. Minu arust oleks natuke soolasem võinud olla – ja eelmise aasta makra nimega “Pidulik” oli mulle rohkem meeldinud kui tänavused krabinuudlid, aga mis teha, toda “Pidulikku” ei olnud poes saada. Aga nagu öeldud, teistele maitses hästi.

Pirni-juustusalat oli kah lihtne, KL tõi pirnid ja juustu, mina panustasin ainult kreeka pähklite ja salatikastmeks mineva sidrunimahla ning majoneesiga. Veidi kardemoni panin ka. Ma ei tea täpselt, mis juust oli; salati komponentidel oli väike ajastumisprobleem, nimelt pirnid olid üliküpsed ja kippusid salati sees ära sulama, juust aga oleks tahtnud just kauem salatikastmes liguneda, kahjuks me seda ette ei teadnud, et olekski juustu kõigepealt majoneesi sisse pannud. Sest pirnide poolest oli see salat kõige parem kohe pärast tegemist, aga juust muutus teisel päeval palju maitsvamaks – mil salat nägi nende voolavate pirnide tõttu juba üsna kole välja. Aga maitse, mööngem, oli siis tegelikult ka pirnide poolest hea.

Peedisalat tuli peaaegu sama minimalistlik kui mullu, ainult et seekord ei läinud sinna sisse mitte hapukapsast, vaid hapukurki. Ja otsustasin teda keedumunadega natuke toekamaks teha, eriti kuna S. oli mulle vahepeal kingiks karbi maamune toonud. Niisiis: mitut eri värvi keedupeeti (salatisse läks vist mingi 5 tükki); 5 keedukartulit (mis oli väiksem kogus kui peedikogus, sest kartulid olid väiksemad); 2 keeduporgandit; 2 hapukurki; 5 keedumuna. Krehvtisust andsin sinepi ja eriti mädarõikaga, muidu panin kastmeks õli, ei tahtnud neid ilusaid eri värvi peete mingi koore ega majoneesiga mäkerdama hakata. Vürtsideks lisasin veel ainult röstitud ning uhmerdatud koriandriseemneid ja köömneid. See salat oli meelega vähem tugeva maitsega, sest mõtlesin, et kana või maksa juurde on hea võtta midagi, mis ise ei tüki esile. Ja nii toimis ta hästi. Seda jäi rohkem üle, sest kogus oli üüratu (tükeldasime komponente kõige suuremasse kaussi ja seal ei mahtunud peaaegu segamagi), esialgu sõin seda niisama mingite lihaülejääkide kõrvale, ülejärgmisel päeval lisasin soolaheeringat, 1 hakitud sibula, värsket hapukapsast, konservherneid ja majoneesi, et ta oleks nüüd juba iseseisev toit, mitte lisand, sest siis ta oligi meie lõunasöök.

Porgandisalatiks riivis KL kaks porgandit (oli vist kaks? või 1 hästi suur), mina röstisin seesami- ja sinepiseemneid, pudistasime need riivporgandi peale ja lisasime natuke sidrunimahla, natuke tavalist rapsiõli (hea tagasihoidlik, ei hakka domineerima), hästi ettevaatliku tilga seesamiõli ka. Ka see oli mõeldud eelkõige lisandiks. Kanaga sobis minu arust jube hästi. Järgmisel päeval tegin endale mõnusa hommikusöögi, lastes vürtsikanase panni pealt läbi sellesama porgandisalati viimase otsa koos üleeilse tatraga, millele olin juba enne natuke õunu sisse hakkinud, et salatiks teha, aga polnud aastavahetuse kokandamise kõrvalt viitsinud ära süüa. Nüüd tuli sellest kokku selline imehea soe salat, ühtaegu krõmpsuv, värske ja vürtsikas. Nii hea, et hakkasin lausa mõtlema, kas siis, kui ma ingveri ja küüslaugu sees hoopis porgandit marineeriks, tuleks sama hea.

Lisaks tõi U. ühe suitsuangerja ja HV ühe väikese karriga sissetehtud lambapraetüki, mis vajas küpsetamist. Ka nende juurde kulusid lisandsalatid marjaks ära. Ja TR tõi uskumatult hea sidruni-toorjuustutordi, tahaks väga teada, kuidas ta selle tegi. Põhi oli igatahes küpsisepurust.