Kaks peedisalatit, kuumi võileibu ja roheline supp

A. küpsetas jälle ahjupotis peete.

Peedisalat nr 1: peet, valge juust (“parim enne” möödas), veidi küüslauku, noori võilille- ja naadilehti, veidi palsamiäädikat, veidi oliiviõli. Juurde praadisin tükikesi kamararulaadist ja natuke mingi leivapoolise tükikesi. See kamararulaad mulle niisama eriti ei maitsenud (vastu ootusi – kamar mulle üldiselt meeldib) ja ma otsustasin asja praadimisega parandada; praadimine lammutas tema ilusa rulaadimustri ära ja tegi kõik pudiseks-plödiseks ja panni külge kippus ka kinni jääma, aga mulle maitses niiviisi rohkem. Praadimise lõpupoole piserdasin veidi sojakastet peale, et mõnusalt karamelliseks läheks.

Sellest plödisest praadimisest sain inspiratsiooni ja tegin järgmisel päeval selliseid kuumi võileibu: tatrasepiku viilu peale natuke õli, siis õhukesi sibula- ja õunaviile, sinna peale tükike suitsupõsepekki (see oli poes kõige odavam pekk), sinna peale viil kamararulaadi. Sinna peale tilgake sojakastet (maitseks ja karamellisuseks) ja tilgake õli (krõbeduseks). Leivad küpsesid mul veidi üle, aga sellegipoolest olid päris head.

Leibade kõrvale tegin seekord lahjema peedisalati (sest leivad olid juba ise rammusad): peet, hapukapsas, natuke sibulat ja tillukese purgi täis konservherneid (hernevedelikust osa kasutasin ka salati niisutamiseks ära). Maitseks kergelt piparrohtu (mis saab mul kohe otsa, oioi) ja kergelt salveid. Salatikastme vajadust nagu ei tundnud, oli mahlane küll.

Peedisalatit jäi natuke üle ja ma lahendasin selle eile ära, täiendades seda veidikese naadi, võilille ja karulauguga ning praadides kõrvale jälle pekki ja kamararulaadi ja natuke üht “parim enne möödas” taisemat suitsuliha sinna juurde.

*

Tulpide ümbert umbrohul päid maha katkudes (ma ei loodagi naatidega võitlemisel päris rohimise peale – nagunii jääb mingi jupp sisse ja ajab uued võrsed välja – , aga ei luba neil sellegipoolest tulpidel valgust päris ära võtta) panin nooremad ja õrnemad naadid ja võilillelehed kõrvale. Pärast toas avastasin, et veerandtunnise katkumise kõrvalt oli igavesti paks peotäis kogunenud. Sõin osa peedisalati täiendusena ära, nagu öeldud, aga suurem osa jäi järele.

Õhtul mõtlesin, et teeks neist õige rohelist suppi. Tõin õuest veel oblikaid juurde ja natuke leeskputke. Hakkisin ühe terve ja ühe seisma jäänud pooliku sibula, panin poti põhja võiga praadima; lisasin A. rammusast pirukast järelejäänud muretainapudi (see oli praktiliselt võine jahu); kui tundus, et hakkab liiga pruuniks kiskuma, lisasin 4 suurt kruusitäit vett. Pesin ühe kanamuna hästi puhtaks ja panin kõige koorega sinnasamasse supipotti vette (sellega oli mul tagamõte: oblikatel on oblikahape sees, aga munakoore kaltsium võiks idee järgi seda siduda, teisest küljest on keedumunapudi rohelise supi kõrvale hea, ühendaks siis õige kasuliku meeldivaga).

Kuni vesi kuumenes, puhastasin-tükeldasin 2 kartulit ja 1 porgandi, puistasin mõlemad potti juba enne, kui vesi keema jõudis minna. Siis hakkisin naadid ja oblikad ja huvi pärast paar jämedamat võilillelehte ka ja jätsin ootele.

Kui suppp oli umbes 5 minutit keenud, lisasin kaks väikest peotäit kaerahelbeid ja lõikusin kääridega 2 kuivatatud tomatit supi sisse.

Veel paar minutit ja ma panin sinna sisse ära ühest kunagisest veidi pikale läinud praeküpsetamisest jäänud isetekkelise puljongipulbri (ma olin tookord, kui A. prae ahjust välja võttis, sealt küpsetuskotist ülikontsentreerunud praeleemetilga kaussi valanud ja see kristalliseerus seal ära) ja natuke koriandriseemneid.

Siis panin hakitud naadid-oblikad-võilillelehed – ja natuke päevase salatisöömise kõrvalt üle jäänud musta leiba, mille ma pudiks tegin – potti ja keerasin kuumuse alt ära, et jääksoojuses natuke veel keeks. Maitsesin ja lisasin 2 tl adžikat.

Siis maitsesin leent, lisasin soola; otsisin muna supi seest üles, ehmatasin ta ära, koorisin, litsusin kahvliga peeneks ja panin selle pudi jälle supi sisse. Lisasin supile veel paar tl võid ja oligi valmis. Hakkisin paar leeskputkeoksakest värskemaks roheliseks peale.

Väga maitsev tuli. Ma sõin ühe taldrikutäie hapukoorega ja poole pealt võtsin juurde, aga hapukoort ei viitsinud juurde võtta. Mõlemat moodi oli hea.

Advertisements

Kõrvitsarisotoks arenenud muidurisoto, vana kooli makaronisalat

Enne pühadeks Tallinna minekut tegin kerget süüa. Plaan oli lahendada ära poolik seller ja küüslauguga kõrvitsapüree; asusin risotot tegema, noh, et hautasin sibulat ja sellerit poti põhjas, lisasin riisi, lisasin vett ja valget veini. Ja sõime juustuga. Ja alles pärast söömist tuli meelde, et ma pidin sinna ka kõrvitsapüreed panema (sest purk on pooleli). See sai lisatud järgmisel päeval soojendades. Nii saime kahel eri päeval kaht erinevat risotot.

Nüüd tegin sellist lihtsat toitu, et keetsin väikesi sarvekesi, vahepeal hakkisin marineeritud kurki, natuke värsket kurki, (põdralihast) suitsuvorsti, kühveldasin purgiherneid juurde; segasin kõik ära, maitsestasin provansaali ürdiseguga, lisasin majoneesi ja leidsin, et sinna sobiks ka juustu. Hakkisin natuke atleeti.

(Kui ma Tallinnast koju jõudes samuti midagi hamba alla tahtsin ja A. oli magama läinud, tegin endale lihtsalt ühest pirnist ja natukesest juustust salatit. Kuna pirnid on praegu odavad ja võrdlemisi head, siis moodustavad nad mu toidusedelist vist ligi poole.)

Porgandi-kartulihautis sinihallitusjuustuga (ja selle pikendamine hernestega) ja eelmise päeva lihtne magustoit

Ehk jälle Taani panniroa ainetel – enam-vähem samamoodi nagu eelmine kord, aga teistmoodi maitsestatud ja porgandi-kartulikoguseid ei tea öelda, sest A. küsis kõigepealt, mis ma süüa kavatsen teha, ja kui ma asjaga tegelema mõtlesin hakata, oli ta juba hunniku porgandeid ja kartuleid ära tükeldanud (porgandid viiludeks, kartulid kuubikuteks) – aga tundub, et mõlemat läks seekord umbes ühepalju, ja tükeldatud peast oli porgandikogus selline, et pool kaheliitrist potti oli täis.

Maitsestamise erinevus seisnes peamiselt selles, et otsustasin koos porganditega pannile rasva sisse hauduma panna ka pool sibulat (hakitud kujul); muud maitseained jätsin ära. Ja puljong oli seekord A. mitme nädala tagusest kanapraeküpsetamist jäänud leemekallerdis. Rasv oli samuti selle kana oma.

Nii et: hautasin pannil kanarasvas porgandiviile ja hakitud sibulat (selle aja jooksul tükeldasin ühe kartuli juurde, sest mulle tundus, et vähe sai); siis valasin 1 kruusitäie vett peale ning lisasin paar supilusikatäit kanaleemekallerdist; kui keema läks, panin ka kartulikuubikud sisse; siis lasin kaane all madalal tulel haududa ja vaatasin järelvaatamisest natuke iluuisutamist; siis veensin kassi enda pealt ära minema, uurisin pannil toimuvat ja leidsin, et on pehme küll; lisasin suure törtsu hapukoort, paar lusikatäit kreeka jogurtit ja pudistasin vast 100 g üht “parim enne” letist ostetud sinihallitusjuustu peale. Segasin ära; kui keema läks, keerasin tule üldse maha. Maitsesin enne söömist ja lisasin natuke soola, sest meie kodune kanaleem ei olnud nii soolane nagu poepuljong oleks olnud.

Süües sulas suus; juurde jõime alkovaba õlut, mis sobis kah hästi. A. arvas, et värske krõbeda leivaga oleks olnud hea taldrikupõhjast sousti kaapida, ega ma vastu ei vaidle.

Ja et nüüd võimalikult lähiminevikku jõuda: panin kohe porganditoidu söömise õhtul umbes kruusitäie herneid likku; täna loputasin neid enne trenniminekut (mis aitas ka hulga lahtiligunenud hernekesti eemaldada, need olid nimelt koorimata herned, sama sorti, mida viimati sai kolmekuninga oatoidu sisse pandud) ja panin keema; vahetult enne kodunt väljaminekut keerasin tule ära.

Kui koju tulin, uurisin keedutulemust ja avastasin, et kesti on veelgi rohkem lahti tulnud, nii et loputasin veel ja valasin neid kesti ära. Siis ajasin herned seekord vähema veega uuesti kuumaks ja maitsestasin soolaga. Kõigist veepinnal ulpivatest kestadest lahti ei saanudki, see olgu õpetuseks: neid kestaga herneid on parem kasutada mingis puderjas toidus (nagu kolmekuningapäeval), siis ei jää kestad häirima.

Kaapisin panni pealt porgandi-kartulitoidu kokku ja segasin herneste hulka, mis mõjus toidu väljanägemisele ses mõttes hästi, et nüüd ei olnud nagunii mingit selget leemekest.

Maitseks panin tibakese piparrohtu (appi, appi, mul saab puhas piparrohi kohe varsti otsa, siis on ainult segu sees, kust ma uue piparrohu saan? seda ei müüda ju kuskil) ja provanssaali ürdisegu (sest ka seal on piparrohtu ja ülejäänud komponendid võiks pmst kah kaunviljadega sobida).

Ja siis pesin sama panni puhtaks ja praadisin seal peal koduteel kaasa haaratud suitsuliha, natuke küüslauku ja rukkileivatükke, et pärast oleks hea supi/hautise peale panna.

Kokkuvõttes oli seegi toit maitsev ja hernekestad süües tegelikult ei häirinud. Homseks jäi ka, mis on hea. Algul jäi panni peale üle ka krõbuskeid, aga need tegin ma öösel majoneesi, paari sõiratüki ja kurgiga salatiks, kui kõht töötegemise vahele tühjaks läks.

*

Lihtne magustoit oli tingitud sellest, et vabariigi aastapäeva puhul oli meie majapidamisse palju rukkileiba siginenud.

Tõin selle puhul poest väikese paki (200 ml) vahukoort ja ajasin pool pakitäit 1 tl suhkruga vahtu. Röstisin rukkileivaviilusid. Panin röstleiva peale vahukoort, pihlakamoosi ja veel vahukoort. Imeline! Pihlakamoos tegi oma mõrkjusega leiva justkui veel röstitumaks (mis on hea).

*

Ja veel lihtsam järelroog – ma olin täna hernetoidu kõrvale ühe ciabatta toonud, aga kuna mul oli nagunii leivakrõbuskeid toidu juurde, jäi see peaaegu kõik alles. Kui mulle öösel krõbuskisalatist väheks jäi, murdsin paar tükki lahti, tilgutasin oliiviõli peale ja sõin. Vett jõin kõrvale. Nämm.

Toekad makaronid ja toekas kartuliroog

Esmaspäevast saadik olime oasuppi söönud, neljapäeval sai see viimaks otsa. Ma tulin trennist ja tahtsin midagi toekat ja kiiret; kapis oli suitsupõse jääke, vast mingi 100 g või 150 (oli vahepeal millalgi pekivõileibade isu olnud), A. oli millalgi sibulat toonud, muna oli ka.

Nii et panin ühe pliidiraua peale makaronivee (tibakese soolaga) üles, teisele pliidirauale panni (mis oli eelmisest suitsupõse-praadimisest juba rasvaga koos ja see rasv tundus hea maitsvat, nii et jätsin ta sinna praerasvaks), hakkisin 1 suure sibula, keerasin pannile ka tule alla ja viskasin sibulad pannile, isegi ootamata, et too kuumaks läheks (ma olen mitu korda niiviisi teinud, sibulate ega panniga pole sellest midagi halba sündinud); tükeldasin suitsupõse nii peeneks, kui viitsisin, viskasin samuti pannile. Varsti hakkas särisema, keerasin kuumuse üsna madalaks, panin kaane peale ja lasin haududa.

Kui makaronivesi keema läks, viskasin spiraalikujulised makaronid keema (mingi 2/3 poolekilosest pakist); vahepeal segasin pannil sibulasegu. Ootamise ajal tükeldasin natuke vanaksläinud (“parim enne” möödas) brõnsat – umbes 2 jämeda sõrme jämedust pulka, jällegi nii peeneks, kui viitsisin (riivida ei viitsinud). Kui makaronide ettenähtud keemisaeg hakkas lõpule lähenema, kloppisin kausis 2 muna pisikese purgitäie konservherneste (koos vedelikuga) ja brõnsaga lahti, osa herneid litsusin kahvliga katki.

Kurnasin makaronid ära, valasin pannile sibula-suitsupõse hulka, segasin ära ja keerasin tule täitsa maha.

Kloppisin munasegu veel korra läbi, valasin makaronidele peale ja segasin hoolega, et ta moodustaks pigem kastme kui omleti. Maitsestasin musta pipra, natukese piparrohu ja natukese aed-liivateega. Soola polnud enam vaja lisada, sest kuigi makaronid olin teinud pigem magedad, oli brõnsa päris soolane ja ka hernestes ja suitsupõses oli veidi soola.

*

Täna sain uue pangakaardi kätte (vahepeal unustasin masinasse), tähendab, mu käsutuses oli üle tüki aja veidi rohkem raha, läksin kohe linna peale laiama ja leidsin ökopoest täitsa mõistliku hinnaga ilusad apteegitillid. Kaks tükki tõin koju.

Kodus sirvisin itaalia retsepte, lõpuks tegin üht justkui sooja salatit.

Koorisin 4 kartulit ja lõikasin friikartuli moodi pulkadeks; A. tükeldas paar viilu (maitsestamata) peekonit samasugusteks ribadeks; panime liha pannile, lasime natuke praadida, siis lisasime kartulid.

Mina hõiskasin, et praekartulid pekiga – head lapsepõlvemälestused. A. krooksatas ja väitis, et “mul läks selle peale praegu kohe süda pahaks”.

Siis tükeldasin apteegitilli ribadeks ja panin kartulitele juurde praadima

A. riivis 3 porgandit ära.

Edasi kartul ja apteegitill muudkui praadisid ja mina segasin väikese kausi sees kastme.

Kastmesse läks 4 tl palsamiäädikat, 2 spl mett, 4 (õieti natuke vähem: ma vähendasin pekist väljasulanud rasva arvestades retseptis ette nähtud õlikogust) spl oliiviõli, 1 tl sinepit ja 1 tükeldatud küüslauguküüs. Ja soola ja pipart.

Kastmeteo vahepeal pöörasin pannil olevat mitu korda ümber ja kui hakkas valmis toidu nägu olema, keerasin tule alt ära (see pliit hoiab veel kaua rauda kuumana).

Viilutasin õhukeselt veel ühe suure sibulapooliku; siis lisasin riivporgandi ja sibula pannil olevale, segasin põgusalt läbi ja valasin kastme otsa. Nüüd oli pliit just parasjagu ära jahtunud, et see enam ei praeks.

Lasin natuke maitsel settida ja siis sõin. Soola tuli veidi veel lisada, sest kastmesse segatu osutus liiga väheseks. Õllega sobis toit hästi.

Märkused: originaalretsept nägi praetud kartuli ja apteegitilli juurde tglt ette kuumutamata porgandit-sibulat – ma lasin nad pannilt läbi ainult sellepärast, et oli selge, et A. hakkab seda toitu nagunii homme soojendama. Aga süües olid porgand ja sibul ikka mõnusalt ja parasjagu krõmpsuvad. Ma ise oleks tahtnud hoopis vähem läbiküpsenud apteegitilli. Seda toitu võib veel teha, aga siis lisan apteegitilli tunduvalt hiljem.

Ja teiseks panen ma teinekord vähem mett. Praegu sai minu maitse jaoks liiga magus, kuigi mu köögiviljakogused olid originaalretseptist palju suuremad ja kastmekogus sama.

(Jätan endale siia meelespeaks selle ung. k pogácsa-retsepti, äkki teen kunagi.)

Kolmekuningapäeva oapada ja oapresidendi valimise kook; ja üks juhuslik kõrvitsapirukas.

Noh, kui ma niiviisi jätkan, siis jõuan millalgi lausa olevikku välja.

*
Ka see on mõnes mõttes korduspostitus, sest oapada ja oakuningakooki teen ma igal aastal (vt pühadetoitude postituse allotsast), aga väikeste variatsioonidega olenevalt sellest, mis toiduaineid ja tuju mul on.

Seekord jaoks panin oapaja jaoks eelmisel õhtul likku suure kohvikruusitäie kuivatatud põldube ja herneid. Herned olid rohelised, tähendab, kestaga. Lisaks peotäie riisi (sushiriis, sest seda mul parajasti oli).

Järgmisel päeval loputasin seda segu natuke sõela peal, toimetasin kastrulisse, valasin ligi liitri külma vett peale ja keerasin tule alla.

Ise puhastasin 1 suure sibula ja 2 porgandit, sibula hakkisin, porgandi lõikasin viiludeks ja viskasin potti muu kraami hulka.

Kui korralikult kees, lisasin umbes peotäie tatart.

Tükeldasin sinna sisse kääridega 1 tšillikauna ja hakkisin (sedapuhku noaga) 2 jämedat küüslauguküünt. Nii peeneks kui viitsisin, aga võis arvestada, et nagunii keeb küüslauk seal sees laiali.

Lisasin ühe ketšupipära (koos ketšupipudeli loputusveega) ja sortsu pruuni siirupit; uhmerdasin 5 vürtsitera, 5 või 6 nelgitera ja lisasin samuti potti. Jahvatasin musta pipart ka ja lisasin juba valmisjahvatatud ingverit.

Aeg-ajalt segasin ja kontrollisin, ega põhja ei hakka (see toit kahjuks alati natuke hakkab – ei kõrbe, aga põhjast ei tule kõik lihtsalt lahti).

Kui hakkas pehmeks saama, kaapisin sinna noaga natuke muskaatpähkli küljest; lisasin tublisti kaneeli, natuke aed-liivateed, maitse järgi soola ja natuke provanssaali ürdisegu ka, sest seal oli piparrohtu, mida mul puhtal kujul praegu ei ole, aga ma tahan ubadele piparrohtu.

Kõik sõid ja kiitsid. Perekond R. oli toonud mitut eri sorti värsket krõbedat nisuleiba, mis kulus siia toidu juurde väga ära. Joodi üllatavalt vähe punast veini (meid oli 7 täiskasvanut ja pudel jäi pooleli), aga päris palju tomatimahla (erinevalt tavalisest joodi tomatimahla kann tühjaks ja õunamahla kann ainult poole peale). Aga noh, tomat sobibki ubadega hästi.

Muide, need rohelist värvi kuivatatud herned olid hea valik (poes olin mõelnud lihtsalt, et kui on valida Leedu ja Eesti herneste vahel, võtan kohalikuma) – nad läksid keedes nii heaks ja ilusaks! nagu värsked herned!

*

Oakuninga koogiks tegin peaaegu tavalist hapupiimakooki: vahustasin umbes 100 g pehmet võid poole klaasi suhkruga, lisasin veel umbes 50 g õli ja ajasin ka selle sinna segamini; siis uhmerdasin veidi nelki ja kuivatatud apelsinikoori, siis palusin KL-l jätkata, kes uhmerdas selle nii peeneks puruks, nagu mina ei oleks iial viitsinud. (Uhmerdamiseks tuli meil veel see hea idee, et lisasime poole pealt 1 tl soodat, mis on nagunii igaks petteks hea läbi nühkida – ma usun, et sooda aitas maitseaineid peenemaks saada.)

Panin ahju huugama (esialgu 180 C näidu peale).

Segasin tainasse 1 kl jahu ja 1 kl hapupiima (osalt kreeka jogurti pära, osalt rjaženka); kui see oli segamini, siis veel umbes 2/3 klaasi jahu, millele segasime otse klaasis vürtsi-soodasegu sisse. Ja kaneeli!

Määrisin rõngasvormi võipaberiga üle, pudistasin põhja natuke kaerakliisid (riivsaia ega mannat ei olnud), siis teisaldasime taina vormi, pistsime kuivatatud oa sügavale sisse ja panime küpsema; kui kuumenemist näitav tuli oli ära kustunud, keerasin heaga temperatuurinupu 160 peale.

Mingi 10 minuti pärast pöörasin kooki ahjus ja panin temperatuurinupu 140 peale.

Kokku küpses vist mingi pool tunnikest, vahepeal käisin piilumas (ja grilltikuga sorkimas, et kas on juba küps) ja lõpuks läks ikkagi pealt natuke tumedaks. Aga maitset see ei rikkunud, ilmselt kerge kõrbemine sobib selliste piparkoogimaitsetega.

Oakuningakspresidendiks osutus valituks Viplala. Kui president ei peaks oma valitsusaja vältel täisikka jõudma (mis on ebatõenäoline), siis täidavad tema administratiivseid kohustusi regendid.

*

Juhtumisi tegin justkui selle peo jaoks eelmisel õhtul ka ühe kõrvitsapiruka, sest mul oli vaja kaks seismajäänud toorjuustu ära lahendada.

Kõigepealt tegin lihtsa kaerahelbemuretaina (siis ei olnud mul ikka veel jahu) 100 grammist külmast võist, 3 klaasist kaerahelvestest, hästi natukesest soolast ja umbes spl veest. Nii: hakkisin või kaussi kaerahelveste otsa, hakkisin veel hullunult kausis noaga ringi, lõpuks lisasin soola ja vee ning mätsisin veel näppudega, kuni ühte tükki jäi. Siis mätsisin selle ahjupanni põhjale + natuke külgedele ning jätsin külma sahvrisse seisma ja läksin tööd tegema. Kaussi ära ei pesnud

Pärast panin praeahju 180 C pügala peale kuumenema, ise tegin täidise: kloppisin selles kaerahelbeses kausis 3 muna kahvliga lahti, lisasin kokku umbes 400 g maitsestamata toorjuustu (2 poolikust pakist, mis ähvardasid käest ära minna, ei tea, kuidas meil niiviisi juhtus) ja nühkisin puuspaatliga hoolega segamini, siis lisasin 1 umbes 250 ml purgitäie küüslauguga kõrvitsapüreed (kus on veel midagi hapukat ja võib-olla ka veidi tšillit, igatahes on see üsna tugeva maitsega, aga täpselt ma ei tea – vbla mõni neist retseptidest, kõik küüslaugu ja vürtsidega variandid tundusid päris usutavad, kunagi, kui A. ema hoidised otsa saavad, proovin need järele). Niipea, kui ahi oli kuum, pistsin panni koos pirukapõhjaga ahju, lasin mingi 8-10 minutit olla; siis võtsin välja, valasin täidise peale, keerasin kuumuse 160 peale ja pistsin uuesti ahju. Vahepeal käisin piilumas, kas ikka taheneb ilusti. Kui ainult keskel oli veel niiske laik, keerasin kuumuse 140 peale ja kõige lõpuks, kui enam niiskeid laike polnud, aga kindluse mõttes tahtsin tahendada, keerasin kuumuse ära ja lasin jääksoojuses tiksuda.

Ma ise jäin täidisega rahule ja põhjaga mitte nii väga – kaerahelbed olid servade pealt kuidagi puised, mõtlesin, kas oleks saanud parem, kui oleks enne läbi praadinud – või eelküpsetamise pikema teinud, nii et ikka pruuniks, mitte lihtsalt tahedaks – aga külalised kiitsid ja nähtavasti mitte puhtast viisakusest, sest sellest pirukast jäi ainult 2 väikest tükki järele (kuigi isegi enne oapaja lauale toomist oli päris palju suupisteid, nt KL ja T. olid toonud mitut sorti juustu ja perekond R. tõi ka) ja needki tükid hävitas A. järgmisel päeval enne minu ärkamist.

Uusaastaöö toitude kiirülevaade

Vana-aastaõhtu toidud olid traditsioonilised, tähendab, enamjaolt nagu eelmisel aastal: marinaadis hautatud seamaks, “puuvillasalat”, pirni-juustusalat, vürtsine kana ja peedisalat. Ja üks kerge porgandisalat.

Maksamarinaad erines õrnalt eelmise aasta omast: seekord oli pool kl sojakastet (vbla veidi lahjemat, vbla kangemat kui mullu, sest osa sellest poolklaasist oli pudelipõhja siirupiks kuivanud sojakaste lahtileotamise tulemus), pool klaasi kuiva heerest (Fino, lähedal poes müüdi seda vahepeal väga meeldivas odavuses), 1 hakitud sibul, posu hakitud peterselli, paras jupp hakitud ingverijuurt ja kõik piparkoogisiirupist läbi käinud suured vürtsid (kaneelikoort, nelki, vürtsi, kuivatatud ingverijuure tükke, tublisti kuivatatud ja siirupis läbi haudunud tsitrusekoori ja 1 tähtaniis), lisasin piprateri ja värskemat nelki. Marinaadi tegin valmis öösel enne pidu, maksa tõi sinna sisse marineerima A., kui tema üles ärkas, sest mina eelmisel päeval poest ei leidnud.

Hautasin seekord rahulikumal tulel ja tuli maitsvam kui mullu: korralikult läbi küpsenud küll, aga ikka pehme. Seda söödi ka hoogsamalt, hoolimata muust toiduküllusest (ja sellest, et inimesi oli vist ka vähem) söödi pool ära kohe peo ajal ja ülejäänud pool järgmise päeva järelsöömisega.

Kana oli enam-vähem nagu eelmisel aastal, ainult et seekord ei olnud mingit ingveripastat, vaid ausalt riivitud ingver. Riivisin marinaadiks ingverit ja küüslauku kumbagi enam-vähem spl jagu või natuke rohkem, valasin sortsu õli peale, tükeldasin sinna sisse 3 kanafileed (kokku umbes pool kilo), segasin ära ja jätsin üleöö marineerima. Õhtul, kui kõik olid juba kohal ja muud toidud valmis, panin pannile, pigistasin poole sidruni mahla peale, lõikasin kääridega ühe tšilli sinna juurde ja hakkisin igavese posu rohelist sibulat kõige otsa, maitsestasin vähekese soolaga. U. segas ja valvas. Nagu alati, söödi see peaaegu kohe ära, järgmiseks päevaks jäi ainult natuke maitsvat pannikaabet.

“Puuvillasalat” läks täpselt samade koostisosadega (riisikujulised nuudlid, konserveananass (nuudlid ja ananass tulid Taliesini poolt), krabinuudlid, värske kurk, granaatõunaseemned (mille tõi KL, kes oli selle ettenägelikult juba kodus ära puhastanud), apelsin; värske ingver ja värske küüslauk hakituna, safranit maitseks juurde, hapukoor ja majonees ning tilgake ananassikonservi vedelikku) nagu eelmisel aastal, ainult et safranit leotasin esialgu ananassikonservi vedelikus, mitte hapukoores. See oli samuti väga populaarne toit, aga kuna seda tuleb alati ka hästi suur kogus, siis sellele tehti lõpp peale alles järgmise päeva järelsöömisel. Minu arust oleks natuke soolasem võinud olla – ja eelmise aasta makra nimega “Pidulik” oli mulle rohkem meeldinud kui tänavused krabinuudlid, aga mis teha, toda “Pidulikku” ei olnud poes saada. Aga nagu öeldud, teistele maitses hästi.

Pirni-juustusalat oli kah lihtne, KL tõi pirnid ja juustu, mina panustasin ainult kreeka pähklite ja salatikastmeks mineva sidrunimahla ning majoneesiga. Veidi kardemoni panin ka. Ma ei tea täpselt, mis juust oli; salati komponentidel oli väike ajastumisprobleem, nimelt pirnid olid üliküpsed ja kippusid salati sees ära sulama, juust aga oleks tahtnud just kauem salatikastmes liguneda, kahjuks me seda ette ei teadnud, et olekski juustu kõigepealt majoneesi sisse pannud. Sest pirnide poolest oli see salat kõige parem kohe pärast tegemist, aga juust muutus teisel päeval palju maitsvamaks – mil salat nägi nende voolavate pirnide tõttu juba üsna kole välja. Aga maitse, mööngem, oli siis tegelikult ka pirnide poolest hea.

Peedisalat tuli peaaegu sama minimalistlik kui mullu, ainult et seekord ei läinud sinna sisse mitte hapukapsast, vaid hapukurki. Ja otsustasin teda keedumunadega natuke toekamaks teha, eriti kuna S. oli mulle vahepeal kingiks karbi maamune toonud. Niisiis: mitut eri värvi keedupeeti (salatisse läks vist mingi 5 tükki); 5 keedukartulit (mis oli väiksem kogus kui peedikogus, sest kartulid olid väiksemad); 2 keeduporgandit; 2 hapukurki; 5 keedumuna. Krehvtisust andsin sinepi ja eriti mädarõikaga, muidu panin kastmeks õli, ei tahtnud neid ilusaid eri värvi peete mingi koore ega majoneesiga mäkerdama hakata. Vürtsideks lisasin veel ainult röstitud ning uhmerdatud koriandriseemneid ja köömneid. See salat oli meelega vähem tugeva maitsega, sest mõtlesin, et kana või maksa juurde on hea võtta midagi, mis ise ei tüki esile. Ja nii toimis ta hästi. Seda jäi rohkem üle, sest kogus oli üüratu (tükeldasime komponente kõige suuremasse kaussi ja seal ei mahtunud peaaegu segamagi), esialgu sõin seda niisama mingite lihaülejääkide kõrvale, ülejärgmisel päeval lisasin soolaheeringat, 1 hakitud sibula, värsket hapukapsast, konservherneid ja majoneesi, et ta oleks nüüd juba iseseisev toit, mitte lisand, sest siis ta oligi meie lõunasöök.

Porgandisalatiks riivis KL kaks porgandit (oli vist kaks? või 1 hästi suur), mina röstisin seesami- ja sinepiseemneid, pudistasime need riivporgandi peale ja lisasime natuke sidrunimahla, natuke tavalist rapsiõli (hea tagasihoidlik, ei hakka domineerima), hästi ettevaatliku tilga seesamiõli ka. Ka see oli mõeldud eelkõige lisandiks. Kanaga sobis minu arust jube hästi. Järgmisel päeval tegin endale mõnusa hommikusöögi, lastes vürtsikanase panni pealt läbi sellesama porgandisalati viimase otsa koos üleeilse tatraga, millele olin juba enne natuke õunu sisse hakkinud, et salatiks teha, aga polnud aastavahetuse kokandamise kõrvalt viitsinud ära süüa. Nüüd tuli sellest kokku selline imehea soe salat, ühtaegu krõmpsuv, värske ja vürtsikas. Nii hea, et hakkasin lausa mõtlema, kas siis, kui ma ingveri ja küüslaugu sees hoopis porgandit marineeriks, tuleks sama hea.

Lisaks tõi U. ühe suitsuangerja ja HV ühe väikese karriga sissetehtud lambapraetüki, mis vajas küpsetamist. Ka nende juurde kulusid lisandsalatid marjaks ära. Ja TR tõi uskumatult hea sidruni-toorjuustutordi, tahaks väga teada, kuidas ta selle tegi. Põhi oli igatahes küpsisepurust.

Õuna-krabipulgasalat ja “vaese mehe gumbo”

Ostsin kõige suurema paki krabipulki, mida ma näinud olen – terve kilo, poole pikemad pulgad kui tavaliselt. Sest odav oli ja küll me nad ära sööme.

Esimesel õhtul tegin sellise salati: puhastasin-lõikusin oma tundmatut sorti pisikesi magushapusid õunu niipalju, kui viitsisin. Mis tegi umbes pool salatikausitäit või natuke vähem. Hakkisin sinna otsa 1 küüslauguküüne; kühveldasin umbes pool purki konservherneid; lõikusin vist viis pikka krabipulka (st sama kogus, mis 10 tavalist) sinna otsa juppideks; pudistasin otsa veidi piparrohtu, kastmeks majoneesi, paar spl just tühjakssöödud heeringapakki järelejäänud õli ja natuke mädarõigast (ja kodujuustupaki põhja jäänud viimase supilusikatäie).

Tuli päris maitsev, aga täiuse jaoks tahaks ma sinna veel mingit komponenti, mis ei annaks magusust juurde. Praegu olid kõik asjad seal natuke magusad – õunad, herned, krabipulgad. Võib-olla kurk teeks selle töö ära. Või näiteks hapukapsas. Või mingit salatit või võilillelehti (pime oli juba, ei leidnud võilillelehti õuest üles). Väärib mõtlemist, sest üldiselt oli ikkagi maitsev. A. kommentaar oli, et maitseb parem, kui välimuse järgi arvaks.

Eile tegi A. praemaksa, kartuliputru ja porgandisalatit, nii et siis sõime seda, mina söögitegemises mingit rolli ei mänginud.

Täna tuli mul tuju suppi teha – hakkisin 2 poolikut (mina ka ei tea, kuidas meil 2 poolikut sibulat tekkis) ja 1 terve sibula, 4 sellerivart (lehed panin esialgu kõrvale) ja panin poti põhja õliga hauduma. Tükeldasin kaks kuivanud sepikuviilu nii peeneks, kui viitsisin; viskasin potti juurde veidi tšillipuru ja kõik need sepikutükid. Ja lasin natuke haududa. Kui enam ei viitsinud, valasin nii palju vett peale, et kõik oli kaetud – võis olla mingi liiter. Kui see keema läks, panin poolteist puljongikuubikut sisse. Kui seegi keema läks, valasin umbes liitri tomatimahla lisaks. Ja maitsestasin natukese puhta aed-liivatee ja natukese provanssaali ürdiseguga.

Kui see kõik suure podinaga keema läks, keerasin kuumuse ära (mu pliidil on pikad juhtmed, nii et selliseid asju tuleb aegsasti teha) ja maitsesin – oli kuidagi lame ja veidi liiga hoidisene, niisiis sortsasin sinna natuke seda halba punast veini, mis on imelikul kombel juba mitu lamedavõitu toitu paremaks suutnud teha, ja hakkisin supi sisse ühe värske tomati. See võttis podisemise nõrgemaks, nii et ma julgesin ka 5 pikka krabipulka sinna sisse jupitada. Ja viimaks hakkisin ka ühe küüslauguküüne ja need kõrvalepandud sellerilehed supi sisse.

Eks ta selline väheke kiirtoit oli, aga selle kohta päris okei. Taliesin oli esimene degustaator, tema kiitis, kuidas seller sinna sobib.

————————————————————————————————————————————–
PS: salatisse oli heeringast üle jäänud õli panna tänu sellele, et eelmisel päeval olime söönud heeringat, kodujuustu, õunasalatit (tähendab, hakitud õunu), natuke sibulat ja pannil praetud rukkileivakrõbuskeid. See ei kvalifitseeru vist päris söögitegemiseks – lihtsalt praadisin leivatükke ja hakkisin õunu-sibulat ja siis panime heeringa, õunatükid, sibula, kodujuustu ja leivakrõbuskid taldrikule kõrvuti. Aga päris korralik toit tuli sellegipoolest.

Ma olen viimasel ajal jätnud mitmest toidust, kus tavaliselt käib kartul, kartuli välja, sest õunad on ka ise mõnevõrra tärklisesed, õunu on palju ja neid oleks mõistlik süüa ja siis tuleb juba mõte, et kas on vaja kaht nii sarnast asja kõrvuti taldrikule panna. Võib-olla mängib rolli ka see, et natuke varem tuli mul kartulist küllastus kätte.