Pärast pühi salatid

Lihasöömisest sai küllalt, tegin ühel õhtul lihtsalt kiiret sooja nuudlisalatit – keetsin niitnuudlid, tükeldasin mõned kirsstomatid sinna vahele, piserdasin oliiviõli, rebisin basiilikut, riivisin kõva lambajuustu, jahvatasin musta pipart. Tavaliselt olen sama toitu fetaga teinud, mõtlesin, et proovin, kuidas kõva lambajuustuga on – täitsa teistmoodi, rohkem umami-maitset. Hea ikka.

Siis lahendasin viimase seapraelihatüki (oli jäänud selline paks tailihaviil) ära hapukapsasalati sees: peotäis hapukapsast, 1 hakitud õun, liha, majoneesi ja rjaženkat.

Täna tegin hooaja esimese umbrohusalati – lähedal trepi ääres vohavad lopsakad võililled, mis ei ole lopsakusest hoolimata veel eriti kibedaks läinud. Aga panin nad igaks juhuks ikka alguses soolaga vette likku. Keetsin kartuleid, nende keemise ajal koorisin-tükeldasin viimase lihavõttemuna, tükeldasin 5 suurt kirsstomatit, viimase pooliku hapukurgi ja ühe pooliku marineeritud kurgi ka, et rohkem oleks; natuke sibulalauku (akna peal kasvatan), jahvatasin musta pipart, tegin sellele kõigele majoneesist, rjaženkast, kreeka jogurtist ja kahvlitäiest mädarõikast kastme. Ja kõige lõpuks loputasin-kuivatasin võilillelehed ja hakkisin ära ja segasin salati hulka. Selle ajaga olid kartulid valmis saanud ja siis ma serveerisingi endale kartulit ja salatit. Enne söömist niristasin veel kuumadele kartulitele oliiviõli peale ja riputasin soola ka, sest sestsaadik, kui ma korra kartulit oliiviõliga maitsesin, ei suuda ma enam kiusatusele vastu panna. (Võiga on muidugi ka hea, aga seekord oli oliiviõli isu suurem.)

Ma ei oleks muidu rjaženkat ja kr. jogurtit mõlemat pannud – ma oleks piirdunud hapupiimalistest ainult rjaženkaga, aga mul oli teda vähevõitu ja ma tahtsin, et jääks ka niisama joomiseks või kui ma tahan seda rosinatega süüa. Seega tuli jogurt appi võtta. Ainult kreeka jogurtit ei saanud jälle seepärast panna, et kole paks kaste oleks tulnud. Nii paksu kastet teeks ma siis, kui ma söökski ainult salatit, ilma kartulita.

Maitses jumalikult, kõht sai ka täis.

PS: need olid kõik üheinimesetoidud, välja arvatud viimane, kus salatit jäi natuke üle ja kartulit olin nagunii varuga keetnud, nii et A. saab koju tulles ka. Eelmistel päevadel sõi A. ikka veel seda praadi, lihtsalt minul viskas nii lihasest menüüst kopa ette.

Sünnipäeva ja jalgpalli vahel – kanatoite (neist üks poleemikat põhjustav) ja paar salatit ja üks kook sinna vahele

Järgmiseks tahtis A. suppi saada ja tõi poest kana; ma olin leidnud Aasia köögi raamatust ühe huvitava nuudlisupikirjelduse ja otsustasime seda teha, ainult unustasime selle liiga õhtusse, nii et esialgu sai valmis ainult puljong: A. lõikas filee ja tiivad-koivad rümba küljest ära (tiivad-koivad pani sügavkülma), pani kanarümba keema ja korjas vahu; siis võtsin mina selle kanarümba, lõikasin nii palju liha küljest ära, kui sai ja panin kondid uuesti keema, sedapuhku koos veerandiks lõigatud sibula, 1 sõlmekeeratud rohelise sibula ja mitme ingveritükikesega.

Ja panin kuivatatud shiitake seened likku.

Lasime leemel oma kaks tundi keeda; millalgi selle vältel korjasin õuest mitmesuguseid rohelisi lehti. Retsept soovitas “hiina kapsast, lehtsalatit või spinatit”, ma tegin sellest järelduse, et mida iganes (salat, spinat ja hiina kapsas on ju nii erineva maitsega, nii et järelikult pole see eriline täppisteadus!) ja korjasin naadilehti, natuke võilille, nõgest, 2 oblikalehte, paar teelehte ja natuke küüslaugurohelist.

Lõpuks kurnasin leeme ära ja nokkisin kontide küljest veel natuke liha lahti- aga kuna retsept eeldas seda, et nuudlitele valatakse puljong peale ja ülejäänud komponendid (liha, seened, roh. sibul, õuest korjatud söögiumbrohud ribadeks lõigatud kujul, bambusevõrsed) praetakse läbi ja puistatakse kõige otsa, siis jätsime selle järgmise päeva peale. Pmst saime nagu supikonstruktori – komponendid kõik olemas, pane ainult õigesti kokku. Panin kõik komponendid külma ootele (rohelised libled mässisin sellesama niiske rätiku sisse, mille peale ma nad ennist tahenema olin pannud).

Aga kuna kõht oli tühjavõitu, siis tuli kohe midagi süüa. Meil oli veel arbuusi üle, nii et mina tegin arbuusisalatit; A., kes nii kaua seisnud arbuusi isegi minu degusteerimise peale ei usaldanud, tegi lihtsalt võileibu.

Arbuuusisalati tegin sellise: lõikasin ühe hästi paksu viilu arbuusi ja tükeldasin kaussi ära; tõin õuest münti ja võtsin paar sibulalauku ja hakkisin sinna otsa; hakkisin sinna ka ühe “parim enne möödas” mozzarella; lisasin veidi kuivatatud tomatite pealt üle jäänud õli, musta piprat, soola, sidrunimahla ja kreeka jogurtit. Ja napsasin supi jaoks korjatud rohelisest kraamist paar võilillelehte salati tarvis. Kokku tuli väga hea söömaaeg.

Järgmisel päeval asusin siis tolle nuudlisupi kallale: keetsin munanuudleid. Keetmisega paralleelselt ajasin teises kastrulis puljongi kuumaks ja valasin nuudlitele lõpuks peale (kui olin nad ära kurnanud); siis praadisin eelmisel päeval kanarümba küljest lõigatud liha, seeni, sibulat ja bambusevõrseid, kõige viimaks lisasin rohelise kraami. Ja siis valasin selle kõik nuudlite ja puljongi juurde ja ajasin veel korra kuumaks.

Nagu näha, oli selle supiga palju jändamist, aga tulemus oli selle kohta veidi igav. Uuesti ilmselt enam ei viitsi.

*

Õnneks oli sinna läinud ainult pool meie kaua ja armastusega keedetud puljongit ja ma tegin ülejäänud poolest ühe lahja mulligatawny (“lahja” tähendab siin “ilma kookospiimata”).

Sinna sisse läks lisaks 2 kanatiivale ja fileetükkidele kartulit, sellerit, porgandit; kurkumi, koriandrit, india köömneid, tšillit, värsket ingverit, 1 õun, natuke sidrunimahla; järjekord selline, et hakkisin sibula ja porgandi ja panin eraldi; praadisin supikastruli põhjas sibulat ja uhmerdasin india köömneid + koriandrit, siis hakkisin küüslauku ja ingverit ning lisasin köömned+koriandri+küüslaugu praesibulale, lõikusin sinnna otsa ka ühe tšilli ja pudistasin veidi kurkumit ja kaneeli; siis tegin poti põhja ruumi, tähendab kühveldasin sibulasegu ühte hunnikusse koomale ja panin vabale pinnale kanatiivad pruunistuma; kui olid mõlemalt poolt kuumust saanud, lisasin tükeldatud porgandid ja segasin; lõikasin paar sellerivart peenemaks ja lisasin ja segasin; valasin puljongi peale ja puhastasin-lõikusin kaks kartulit ja ühe õuna; lõikasin need enam-vähem kuubikuteks ja lisasin supile; ja siis lasin keeda, lõpuks pigistasin natuke sidrunimahla peale, maitsestasin soolaga ja jahvatasin musta pipart otsa. Pärast süües panime hakitud rohelist sibulat, piparmünti ja kreeka jogurtit peale. See tuli palju maitsvam, meie mõlema arust. Kindlasti teeme veel.

Selle supi pära sõi A. ära, aga jättis mulle 1 kanatiiva alles; mina olin toonud allah. praadimisjuustu (Dzintarsi oma) ja tegin endale kurgist, lehtsalatist, praejuustust ja sellestsamast praetud kanatiivast maitsva salati. Olgu õnnistatud see aastaaeg, mil ma saan kogu aeg nii palju lehtsalatit süüa, kui tahan, sest ta vohab nagu… salat!

*

Vahepeal tegin ka ühe rabarberikoogi – 1 klaasist jahust, veerand klaasist suhkrust ja umbes 75 g võist pluss ühest munakollasest puru, küpsetasin seda natuke ette, küpsetamise ajal puhastasin-tükeldasin ühe suure ja ühe väikese rabarerivarre, segasin suhkru ja kaneeliga ning panin puru peale ning ahju tagasi; lõpuks lahutasin veel 3 muna (lisaks sellele ühele munale, mille kollane oli koogipõhja sees juba ära kasutatud, aga valge veel üle), mikserdasin kõigepealt valged kõvaks vahuks, siis lisasin 3 munakollasele 3 spl suhkrut ja mikserdasin ka neid; siis lisasin 3 spl jahu ja segasin ära ja natuke hapukoort ka (mõeldes sellele, et rabarberid on vist juba oblikhappesemad, kui mulle rangelt võttes meeldiks); siis segasin selle munavalgetega. Ja jälle ahju ning kuumust maha.

Küpses ilus, aga süües tundsin, et mingit piimaollust oleks koogi sees võinud rohkem olla: hambad hakkasid rabarberispetsiifiliselt krudisema (võib-olla on aasta ka juba natuke liiga kaugel, rabarber liiga oblikhappeseks läinud ja tuleb tikrikookidele üle minna). Niisiis tõin poest vahukoort ja edasi sõin vahukoorega. A. huvitaval kombel sellest ei hoolinud, sõi kooki niisama.

*

Järgmisel päeval sõi A. siis, kui mina veel magasin, tatart ja praadis sinna peekonit (üks allah. suitsuribilihatükk) ja muna juurde; minul läksid neelud lõhnade peale käima ja tegin endale kah inglise hommikusöögi – peekonit, muna ja tomatist pluss rohelisest salati sinna juurde. Nende peal jaksasin kõik oma tantsimised ära tantsida.

Õhtul võtsin temast üle jäänud tatra pluss pool puhastatud hiigelporgandit, lasin panni pealt läbi peekoniülejäägi, natuke hakitud sibulat, natuke hakitud sellerit, riivisin selle hiigelporgandi pooliku kah sinna ära, lisasin tatra ja segasin ära. Taldriku peal segasin lehtsalatist ja väikesest kurgikesest sidrunimahla ja jogurtiga salati, pärast segasin sooja toiduga ära ja väga hea sai.

*

Järgmisel päeval sulatas A. kanakoivad ja kõrvale pandud kananahad üles. Ma tahtsin teha üht Põhja-Aafrika kanaretsepti: panin paksu poti põhja oliiviõliga 2 hakitud sibulat hauduma, lisasin veidi aja pärast 3 hakitud küüslauguküünt, pool tl jahv. ingverit ja pool tl safranit (ingverikogus tuli praktikas siiski veidi suurem, ma ei julgenud nii palju safranit panna); siis lisasin kanatükid (naha lõikasin kääridega ribadeks), soola, jahvatasin pipart peale ja lisasin umbes 1 1/3 kruusitäit vett. Jätsin madalal tulel podisema, palusin A.-l silma peal hoida ja tulin tööd tegema.

Mingi 40 minutit tööd tehtud, läksin vaatasin uuesti. Podises kangesti, võtsin kaane pealt ära (sestsaadik ta jäigi pealt ära) ja pigistasin kolmveerand väikest sidrunit sinna sisse tühjaks ja riivisin selle sidrunikoore ka. Võtsin sünnipäeva ajast jäänud rohelisi oliive (6) ja tükeldasin leeme sisse. Panin väikese potiga kuskussivee üles (umbes 250 ml, tilgakese õli ja tibakese soolaga). Lisasin hautisele kuivatatud koriandrit.

Kuskussivesi läks keema; keerasin tule ära, võtsin poti tulelt, valasin vette umbes 250 g kuskussi (pool pakki), A. segas lusikaga; siis võtsin selle tema käest üle, segasin põhjalikult ja jätsin kaane alla seisma (laua peale).

Hakkisin hautise sisse natuke külmkappi seisma jäänud petersellivarsi, tõin õues leeskputke ja natuke naati, hakkisin leeskputke jämeda varre kohe sisse, õrnemad lehed jätsin ootama.

Siis segasin kuskussi sisse veidi võid, panin jahtuvale, kuid mitte veel jahtunud pliidiplaadile seisma, ikka kaane all.

Segasin ka leeskputkelehed toidule sisse (see ei keenud enam).

Ja siis sõime.

Arvamused lahknesid: mulle maitses pööraselt (kaste oli – klassikuid tsiteerides – “lausa unelm”). A. virises, et see on ju keedetud kana. Et miks keegi peaks üldse tegema keedetud kana. Vaidlesime ja jõudsime mingi konsensuseni sel moel, et edaspidi, kui ma mingitest kanajuppidest uuesti sama toitu teen, siis 1) eksperimenteerin sellega, kas siis, kui hautatud kanajupid viimasel hetkel sousti seest välja võtta ja praeahjus üle lasta (nagu üks sama raamatu retsept – ja peaaegu sama maitsebuketiga – nõudis), on tema arust vähem keedetud kana – selle mõtte olin ma kohe alguses välja pakkunud, enne kui õieti raginaks läks, aga kuna tema ei uskunud, siis ma küsisin tõelise jõmmi kombel “tahad kakelda või? tahad kakelda, jah?” ja tal oli jultumust väita, et ei taha, no mis mõttes, mina küll tahtsin, kellega ma kaklen siis, iseendaga või? 2) või söön lihtsalt ise kõik ära, sest mulle maitseb. Vaidlus suubus vähem isiklikesse küsimustesse, nagu “kas toiduained võtavad keedes vett sisse või kaotavad seda”. Ma vist võitsin, meenutades, et kartul kaalub pärast keetmist vähem kui enne, ja apelleerides kodunduskäsiraamatutele, kus on toore ja keedetud toidu kaalu võrdlustabelid sees.

Pärast üritas A. selgitada tema ja minu söömise kontseptsiooni erinevust. “Vaata, mina ei söö nagu sina maitse pärast. Mina söön selleks, et kõht tühi ei oleks.” Millest järeldub kuidagi ka see, et konsistents huvitab teda rohkem kui maitse. Millest omakorda järeldub, et täiesti suvaline praeliha on etem kui ükskõik kui hea maitsega vedelikus valmistatud liha. Mis ometi ei seleta kuidagi seda, miks talle suppi meeldib süüa, sh lihaga suppi.

Enivei. Ma olin selle unelmate soustiga ka järgmisel päeval hirmus rahul, kui mul oli enne trenni kiire ja pärast trenni kõht jube tühi ja ma sain kiiresti kerge vaevaga süüa – ajasin kastet soojaks ja segasin kuskussiga. Pärast trenni ma ka natuke pikendasin seda kastet – lõikusin oliive sisse ja pigistasin sidrunit juurde. Kuna A. ei hoolinud, siis tema tegi meie tavalise kiirlahenduse – sõi tatart skumbriaga.

Kooreta keedetud muna tomatikonservis, plögane kartulisalat ja üks Caesari salati modifikatsioon

(Ikka veel minevikus, eelmise nädala märkmete järgi.)

Kiirtoit: külmkapis vajas poolik kirsstomatipurk (omas mahlas) äralahendamist. Tükeldasin pannile 1 sibula, 1 küüslauguküüne, kolm samuti lahendamistvajavat kotletti, viskasin sinna 2 samuti lahendamistvajavat chorizo-viilu, pudistasin punet ja majoraani, piserdasin tabascot, tühjendasin pooliku tomatipurgi ja lisasin lõpuks ka purgi maisi, sest selgus, et A. tahab ka süüa (haigusest ja hilisest kellaajast hoolimata) ja kogust oli vaja suurendada. Selle sisse lõin kummalegi ühe muna, teine teise panniserva, ja lasin sousti sees hüübida. Mulle väga maitses ja A. kah ei nurisenud.

*

Tulin koju, haigel A.-l pole söögiisu, nii et minul tuleb jälle välja mõelda, mida süüa.

Meil oli natuke odavat punast kala (lõhe “lõiked”, kõhuääred arvatavasti), leidsin, et tahan kartuliga.

Keetsin 5 kartulit, mis läksid veidi liiga pehmeks, keemise ajal hakkisin suure küüslauguküüne peeneks, 3 väikest värsket kurki veerandikviiludeks, 3 vart rohelist sibulat viiludeks või rõngasteks või mis nad on, natuke lillepotist piparmünti ka (mis ta laiutab ja ronib teiste taimede pottidesse); leidsin, et poolik oliivipurk pole sugugi uusi eluvorme kasvatama hakanud ja tükeldasin ka 5 head musta oliivi. Pigistasin poole sidruniviilu mahla peale.

Kui kartul oli pehme, kirusin ja vandusin, et ei leia üht pajalappi (ühes käes oli pajakinnas, aga potti oli vaja ka teise käega hoida), leidsin lõpuks ühe tuhase (A. liha- ja peediküpsetamiste tagajärg) pajalapi, kurnasin kartulid ära (teest parkunud tasside otsa: kartulikeeduvesi on tähelepanuväärselt hea puhastusvahend), koorisin nii kiiresti kui sain ja lõikusin (mis kukkus kohati pudistamise moodi välja) kaussi muu gemüüse juurde. Riputasin tibake soola juurde, valasin sortsu oliiviõli peale, lisasin paar-kolm spl türgi jogurtit ja segasin ära.

Tulemus oli nagu kurgi- jms rohelise lisandiga kartulipuder, aga maitses õudselt hea. Panin otse taldrikus lõhetükke peale; pärast võtsin juurde ja proovisin vürtsikiluga ka, aga lõhega oli parem.

Ja lehtsalatit, mida mul oli samuti plaan kasutada, unustasin üldse panna.

Järgmisel päeval enam nii hea ei olnud (värske kurgiga salatid vettivad ruttu läbi), aga siiski söödav (aga ikkagi soovitan seda salatit teha nii, et ühe päevaga söödud saaks – miks leppida söödavaga, kui võiks süüa jumalikku sööki). A. ei söönud nii või teisiti, sest tema arust oli keedukartuli ja toore kurgi kombo liiga imelik.

Õhtul tegin hoopis midagi Caesari salati ainetel, et see lehtsalat ometi ära lahendada: tegin äratahkunud ciabatta tükkideks ja sellest panni peal oliiviõliga krõbuskeid, krõbenemise ajal kuhjasin lehtsalatitükke vaagnale, segasin kausikese sees poole sidruniviilu mahla, sortsu Worcesteri kastet ja palju suurema sortsu oliiviõli natukese majoneesi, 1 hakitud küüslauguküüne ja 1 hakitud vürtsikilufileega, riivisin sinna sisse ärakuivanud Grana Padanot ja jahvatasin musta pipart; salatiliblede otsa tükeldasin 1 avokaado ja 7 kirsstomatit (õigemini datteltomatit, need pikergused on mumst paremad kui ümmargused) ning natuke lõhelõikeid; ja selle aja peale olidki krõbuskid valmis. Valasin kastme vaagnal oleva hunniku otsa, võtsime sealt kumbki salatit ja panni pealt krõbuskeid juurde. Kena õhtusöök, toitev ka (pealtnäha nagu polegi midagi, aga see kaste on väga toekas). Sellist salatit sööb A. õnneks ka (tema ettekujutus salatist on laias laastus, et seal kombineeritakse kas keedetud või tooreid toiduaineid, aga mitte keedetuid ja tooreid omavahel – on erandeid, aga mitte palju).