Pühade ajal

Vana-aasta õhtuks tegime:

hautatud vürtsist maksa (paar spl sojakastet, veidi rohkem kuiva heerest (otsustasin seekord niipidi), 1 kaneelikoore rull, 4-5 nelgitera, näputäis piprateri, ingveritükke, 1 hakitud sibul), pärast läks peterselli peale;

vürtsist kana (veidi alla kilo kanafileetükke marineeris riivitud ingveri, küüslaugu ja sidrunimahla segus, kui olime liha sellega kokku mäkerdanud, sortsasime veidi õli juurde, lõpuks praadisime ära, pannile hakkisin ka 1 tšilli, lõpuks lisasin soola, serveerisime murulauguga, sest rohelist sibulat ei olnud);

“puuvillasalatit” (riisikujulised nuudlid (pool poolekilost pakki), 1 väga ilus granaatõun, mille Kvartalis müüv itaallane mulle osavalt maha müüs, 1 apelsin, 1 väike purk ananassikonservi, 1 pikk värske kurk, pakk krabinuudleid, veidi hakitud küüslauku ja hakitud ingverit; hästi natuke rjaženkas leotatud safranit (et maitse ühtlasemalt laiali läheks) ja julgemalt majoneesi. Rjaženkat sai tglt natuke juurde pandud, et kuiv ei jääks, makaronid neelavad kastet nagu käsn);

pirni-juustusalatit, kuhu seekord läks tervelt kaht sorti juustu – kõva Dziugast ja Eesti juustu. Kastmeks majonees ja veidi rjaženkat, maitseks veidi küüslauku ja kardemoni;

hapukapsa-õunasalatit, kuhu läks peale hapukapsa ja õunte ainult veidi röstitud köömneid;

porgandisalatit (riivitud porgand, maitseks röstitud seesami-, koriandri- ja India köömneseemneid, kastmeks veidi sidrunimahla ja õli).

Külalised tõid lisaks lahtist kilupirukat (muretainapõhjal ja üht lehttainapõhjal pirukat, aga seda ma ei saanudki või olen ära unustanud. Ka puuvillasalat söödi nii kiiresti ära, et ma ei jõudnud maitstagi. Aga mul oli kõiki selle koostisosi veel, v.a kurki, nii et järgmisel päeval tegin lihtsalt uue laari, ainult ilma kurgita.

Ma olin päevakese varem miskipärast ühe veidi üle kilose praetüki koju toonud, uusaasta 1. päeval tegin sellise segu: 2 spl soola, apteegitilliseemneid, paar pisikest kuivatatud tšillit, rosmariini ja 1 pudendatud loorberileht, värskeid sidrunikooretükikesi (riivida ei andnud, sidrun oli veidi näts, aga noaga sai ribakesi lõigata). Uhmerdasin selle kõik segamini, pätsisin liha sellega kokku, toppisime küpsetuskotti, mina libistasin siis veel küüslaugutükikesi kõige peale ja pigistasin veidi sidrunimahla, A. pani koti kinni ja pistis malmpoti sees ahju, kui see küdenud oli, ja keeras ise magama. Kui ta üles ärkas, võttis välja. Tuli päris hea.

Hiljem: kõht nõudis suure lihasöömise otsa toorest hapukapsast, tegin hapukapsast ja majoneesist ja krabipulkadest salati, praadisin veidi musta leiba juurde. Sobis.

Täna tegin kiirsalati neljast õunast (mingi Veteran, mida poes müüakse, muidu on nagu igavavõitu, aga salatis kärab küll), natukesest leotatud rosinatest, juustust (Eesti juust), kreeka pähklitest, lehtsalatist ja majoneesist.

Kuskil kõige selle vahel tegin ühe primitiivse tarretise: apelsinitarretise pulbrist ja pakist vahukoorest (pulber kuuma veega segamini, ootab, kuni enam liiga kuum ei ole, siis koor natukese suhkruga vahtu ja tarretisevedelikuga segamini, jahedasse seisma) – see rahuldab mu magustoiduvajadusi õige kauaks. A. nagunii ei söö reeglina magustoitu, kui see just kook ei ole.

Advertisements

Uusaastaöö toitude kiirülevaade

Vana-aastaõhtu toidud olid traditsioonilised, tähendab, enamjaolt nagu eelmisel aastal: marinaadis hautatud seamaks, “puuvillasalat”, pirni-juustusalat, vürtsine kana ja peedisalat. Ja üks kerge porgandisalat.

Maksamarinaad erines õrnalt eelmise aasta omast: seekord oli pool kl sojakastet (vbla veidi lahjemat, vbla kangemat kui mullu, sest osa sellest poolklaasist oli pudelipõhja siirupiks kuivanud sojakaste lahtileotamise tulemus), pool klaasi kuiva heerest (Fino, lähedal poes müüdi seda vahepeal väga meeldivas odavuses), 1 hakitud sibul, posu hakitud peterselli, paras jupp hakitud ingverijuurt ja kõik piparkoogisiirupist läbi käinud suured vürtsid (kaneelikoort, nelki, vürtsi, kuivatatud ingverijuure tükke, tublisti kuivatatud ja siirupis läbi haudunud tsitrusekoori ja 1 tähtaniis), lisasin piprateri ja värskemat nelki. Marinaadi tegin valmis öösel enne pidu, maksa tõi sinna sisse marineerima A., kui tema üles ärkas, sest mina eelmisel päeval poest ei leidnud.

Hautasin seekord rahulikumal tulel ja tuli maitsvam kui mullu: korralikult läbi küpsenud küll, aga ikka pehme. Seda söödi ka hoogsamalt, hoolimata muust toiduküllusest (ja sellest, et inimesi oli vist ka vähem) söödi pool ära kohe peo ajal ja ülejäänud pool järgmise päeva järelsöömisega.

Kana oli enam-vähem nagu eelmisel aastal, ainult et seekord ei olnud mingit ingveripastat, vaid ausalt riivitud ingver. Riivisin marinaadiks ingverit ja küüslauku kumbagi enam-vähem spl jagu või natuke rohkem, valasin sortsu õli peale, tükeldasin sinna sisse 3 kanafileed (kokku umbes pool kilo), segasin ära ja jätsin üleöö marineerima. Õhtul, kui kõik olid juba kohal ja muud toidud valmis, panin pannile, pigistasin poole sidruni mahla peale, lõikasin kääridega ühe tšilli sinna juurde ja hakkisin igavese posu rohelist sibulat kõige otsa, maitsestasin vähekese soolaga. U. segas ja valvas. Nagu alati, söödi see peaaegu kohe ära, järgmiseks päevaks jäi ainult natuke maitsvat pannikaabet.

“Puuvillasalat” läks täpselt samade koostisosadega (riisikujulised nuudlid, konserveananass (nuudlid ja ananass tulid Taliesini poolt), krabinuudlid, värske kurk, granaatõunaseemned (mille tõi KL, kes oli selle ettenägelikult juba kodus ära puhastanud), apelsin; värske ingver ja värske küüslauk hakituna, safranit maitseks juurde, hapukoor ja majonees ning tilgake ananassikonservi vedelikku) nagu eelmisel aastal, ainult et safranit leotasin esialgu ananassikonservi vedelikus, mitte hapukoores. See oli samuti väga populaarne toit, aga kuna seda tuleb alati ka hästi suur kogus, siis sellele tehti lõpp peale alles järgmise päeva järelsöömisel. Minu arust oleks natuke soolasem võinud olla – ja eelmise aasta makra nimega “Pidulik” oli mulle rohkem meeldinud kui tänavused krabinuudlid, aga mis teha, toda “Pidulikku” ei olnud poes saada. Aga nagu öeldud, teistele maitses hästi.

Pirni-juustusalat oli kah lihtne, KL tõi pirnid ja juustu, mina panustasin ainult kreeka pähklite ja salatikastmeks mineva sidrunimahla ning majoneesiga. Veidi kardemoni panin ka. Ma ei tea täpselt, mis juust oli; salati komponentidel oli väike ajastumisprobleem, nimelt pirnid olid üliküpsed ja kippusid salati sees ära sulama, juust aga oleks tahtnud just kauem salatikastmes liguneda, kahjuks me seda ette ei teadnud, et olekski juustu kõigepealt majoneesi sisse pannud. Sest pirnide poolest oli see salat kõige parem kohe pärast tegemist, aga juust muutus teisel päeval palju maitsvamaks – mil salat nägi nende voolavate pirnide tõttu juba üsna kole välja. Aga maitse, mööngem, oli siis tegelikult ka pirnide poolest hea.

Peedisalat tuli peaaegu sama minimalistlik kui mullu, ainult et seekord ei läinud sinna sisse mitte hapukapsast, vaid hapukurki. Ja otsustasin teda keedumunadega natuke toekamaks teha, eriti kuna S. oli mulle vahepeal kingiks karbi maamune toonud. Niisiis: mitut eri värvi keedupeeti (salatisse läks vist mingi 5 tükki); 5 keedukartulit (mis oli väiksem kogus kui peedikogus, sest kartulid olid väiksemad); 2 keeduporgandit; 2 hapukurki; 5 keedumuna. Krehvtisust andsin sinepi ja eriti mädarõikaga, muidu panin kastmeks õli, ei tahtnud neid ilusaid eri värvi peete mingi koore ega majoneesiga mäkerdama hakata. Vürtsideks lisasin veel ainult röstitud ning uhmerdatud koriandriseemneid ja köömneid. See salat oli meelega vähem tugeva maitsega, sest mõtlesin, et kana või maksa juurde on hea võtta midagi, mis ise ei tüki esile. Ja nii toimis ta hästi. Seda jäi rohkem üle, sest kogus oli üüratu (tükeldasime komponente kõige suuremasse kaussi ja seal ei mahtunud peaaegu segamagi), esialgu sõin seda niisama mingite lihaülejääkide kõrvale, ülejärgmisel päeval lisasin soolaheeringat, 1 hakitud sibula, värsket hapukapsast, konservherneid ja majoneesi, et ta oleks nüüd juba iseseisev toit, mitte lisand, sest siis ta oligi meie lõunasöök.

Porgandisalatiks riivis KL kaks porgandit (oli vist kaks? või 1 hästi suur), mina röstisin seesami- ja sinepiseemneid, pudistasime need riivporgandi peale ja lisasime natuke sidrunimahla, natuke tavalist rapsiõli (hea tagasihoidlik, ei hakka domineerima), hästi ettevaatliku tilga seesamiõli ka. Ka see oli mõeldud eelkõige lisandiks. Kanaga sobis minu arust jube hästi. Järgmisel päeval tegin endale mõnusa hommikusöögi, lastes vürtsikanase panni pealt läbi sellesama porgandisalati viimase otsa koos üleeilse tatraga, millele olin juba enne natuke õunu sisse hakkinud, et salatiks teha, aga polnud aastavahetuse kokandamise kõrvalt viitsinud ära süüa. Nüüd tuli sellest kokku selline imehea soe salat, ühtaegu krõmpsuv, värske ja vürtsikas. Nii hea, et hakkasin lausa mõtlema, kas siis, kui ma ingveri ja küüslaugu sees hoopis porgandit marineeriks, tuleks sama hea.

Lisaks tõi U. ühe suitsuangerja ja HV ühe väikese karriga sissetehtud lambapraetüki, mis vajas küpsetamist. Ka nende juurde kulusid lisandsalatid marjaks ära. Ja TR tõi uskumatult hea sidruni-toorjuustutordi, tahaks väga teada, kuidas ta selle tegi. Põhi oli igatahes küpsisepurust.

Nädalaülevaade: mitu pannitoitu ja üks hapukapsasalat

Esmaspäev: tõin poest kampaaniahinnaga hakkliha. Tahtsin makaronikastet teha, niisiis praadisin (või õigemini hautasin) sibulat-küüslauku-hakkliha-porgandit, veidi hiljem panin tomatipastat ja vett peale. Maitseks: tšillit (kuivatatud kaunad, ise nühkisin uhmris peenemaks), kuivatatud basiilikut, nõmm-liivateed ja majoraani, no ja soola muidugi ka. Keetsin spiraalmakaronid valmis, segasin hulka, süües riputasin juustu peale (Grana Padano, valmisriivitud kujul, mis kahjuks ei ole nii hea nagu värske). A. sõi ka, ütles “okei”.

Teisipäev – tegin pmst sama toitu, aga seekord jätsin makaronid ära, selle asemel hakkisin paar kartulit kuubikuteks ja segasin varsti pärast sibula-küüslaugu-hakkliha-porgandite (mille oli hakkinud A., kes on alati valmis abitöid tegema, kui ta see-eest söögi peale mõtlema ei pea) haudumapanekut pannile. Seekord oli maitseainete hulgas ka tibake kaneeli. Minule maitses ülimalt hästi – paremini kui makaronivariant, A. ütles “käib kah.” Ma üritasin selle peale teada saada, mis sealt puudu või üle on, et päris hea ei ole, tema küsis: “Kallis, kas sa tõesti arvad, et kui mul oleks midagi öelda, mis aitab selle vestluse lõpetada, siis ma seda ei teeks?” Jäin uskuma.
Pean võimalikuks, et mulle maitses rohkem, sest ma panin sööma hakates veel oliiviõli ja juustu toidu peale, aga A. ei pannud.

Selle kõrvalt, kui juurviljad haudusid, tegin ka koogi – saiade-pirukate-kookide raamatu kohupiimakoogi retsepti järgi, ainult et pähkleid mul ei olnud, sukaadi asemel võtsin likööritegemisest pudelipõhja jäänud tsitrusekoori ja kahe kanamuna asemel läks üks kana- ja kolm vutimuna (sest mul on parasjagu vutimune rohkem, kanamuna rohkem ei olnudki kui see üks). Kogused olid mälu järgi sellised: kõigepealt 100 g võid+õli poole kl suhkruga (millest osa oli pruun suhkur) ühtlaseks; siis hakkisin paar näputäit likööri-tsitrusekoori sinna segu sisse; siis segasin sinna ükshaaval munad sisse; paki kohupiima; 1 klaasi puhast jahu ja umbes 2/3 klaasi sellist jahu, kuhu olin 1 või 2 tl küpsetuspulbrit ära seganud. Mulle tundub, et see Toidutare retsept on seesama, millest ma inspireerusin.

Kolmapäevaks oli seda kartuli-tomati toitu üle jäänud, ma tõin poest ühe allahinnatud lillkapsa (sealt aegunud köögiviljade kärust, siis on ka ökojumal rahuldatud, hoolimata sellest, et uih, kauge võõra sooja maa kaup ja veel hooajaväline pealegi – “parim enne möödas” kärust võtmine on pigem nagu säästev jäätmekäitlus, on ju?), hautasin kergelt vähese veega; samal ajal korjasin panni toiduülejäägist puhtaks ja praadisin seal musta leiba (kanepiseemnetega), india köömneid ja päevalilleseemneid ja natuke ka üht (järjekordselt tähtaja ületanud) head suitsust suitsupõske. Kui need asjad olid ilusti krõbedaks läinud, siis panin toiduülejäägi pannile tagasi ja segasin ka lillkapsa hulka (osa hautamisvett läks pannile, osa valasin ära).
Seekord maitses meile mõlemale tohutu hästi.

Neljapäeval tuli mul meelde, et hapukapsapurk on veel pooleli. Tõin koju paki krabinuudleid, et salatit teha (ükskord mulle juba maitses väga hästi hapukapsa-makrasalat). Kodus selgus, et A. soovitab mul “itaaliapärast lõhet” süüa, sest tema oli selle juba lahti teinud ja pooleli jätnud – tegelikult oli see pigem oakonserv, kus oli maitseks natuke lõhet sees. Ma võtsin selle ja segasin hoopis oma salati hulka. Kokku läks salatisse: 1 väike sibul; 2 õuna (Tellissaar); poolik oa-lõhe-tomatikastmekonserv; pakk krabinuudleid; umbes veerand liitrit toorest hapukapsast; ja kaks viilu krõbuskiteks praetud musta leiba, millega segamini ma praadisin ka natuke päevalilleseemneid ja köömneid (sedapuhku tavalisi). Segasin kõik peale praekrõbuskite kokku, salat oli juba üsna niiske; lisasin maitse mõttes tilgakese oliiviõli ja natuke majoneesi. Krõbuskivärki panime alles taldrikus otsa, et krõbedus läbi ei vettiks.
Ka see tuli tohutult hea. A.-le maitses nii väga, et kui me mõlemad olime pmst juba täitsa korraliku portsu võtnud ja mina olin enda oma ära söönud ja küsisin, kas ma võtan ülejäänu kõik ära, siis A. palus, et ma jätaks ikka natuke talle juurde võtta. Mis on väga hea näitaja, arvestades, et tal on söömisesse palju vähem kirglik suhtumine kui mul ja sageli kannustab teda sööma lihtsalt teadmine, et peab sööma, noh, et on selline komme, et regulaarselt süüakse.

Nüüd reedel avastasin, et meil on keldris veel A. ema konservtomateid (lihtsalt tomatid purki pandud, ilma maitseaineteta). Läksin poodi vaatama, mis gemüüset sinna juurde saab ja leidsin allahinnatud köögiviljade korvist jälle lillkapsast. Nii et panin jälle pannile sibulat-küüslauku-porgandit hauduma, tükeldasin suitsupõse viimase otsa ära ja viskasin samuti pannile; koorisin ühe kartuli, lõikasin kuubikuteks ja viskasin pannile muu hulka; panin lillkapsavee üles, soola sisse ja asusin lillkapsast lammutama; kui vesi keema läks, viskasin lillkapsajupikesed sisse; lisasin pannile maitseks hakitud küüslauku, tšillit, india köömneid ja natuke chorizo-ribasid (samuti tähtaja ületanud kaupade sektsioonist) ja 3 viilu kuubikuteks lõigatud musta leiba. Siis hakkas mul tunne, et järsku oleks hea ka rosinaid panna, A. muidugi pooldas seda mõtet; ma panin rosinad selleks ajaks, kui ma muude asjadega jändan, punase veiniga likku (mingi odav hispaania tempranillo, kokku täitsid rosinad ja vein pool klaasi ära). Siis tundus, et juurviljad hakkavad pehmeks saama ja ma panin 5 prisket spl purgitomatit juurde. Lisasin veel natuke salveid, rosmariini ja majoraani ja veinirosinad. Kontrollisin soola ja oligi paras aeg lillkapsas hulka segada.

Vahepeal tegin ka ühe tavalise hapupiimakoogi, sisse läks kaks õuna ja üks poolik pirn, mis ei olnud toorelt söömiseks enam isuäratav. Ja natuke rosinaid ka. Vürtsidest – lisaks tavalisele kaneeli-nelgi kombole panin natuke ka kardemoni ja ingverit, tundus, et pirni juurde nagu sobiks. Ja pirni läägusega arvestades panin seekord ka hästi natuke sidrunhapet (muidu loodan ma selle koogiga alati hapupiima enda happesusele).
Hapupiimast – see oli omaette vedamine. Ma olin koogiteo ajaks ära unustanud, et hapupiim sai mingi varasema koogiga otsa. Aga järgmiseks avastasin, et minu eksperiment pakipiimaga on korda läinud. Eksperiment seisnes nädalake-paar tagasi selles, et kui A. soetatud piim hakkas väheke imelikuks tõmbama – mitte veel päris müre, aga mitte enam hea ka – panin ma sinna sõrmeotsaga natuke hapupiima sisse ja jätsin niiviisi seisma (mõtlesin, et mida mul kaotada on, halvimal juhul läheb niiviisi vastikuks nagu tavaliselt). Nüüd hädaga külmkappi läbi otsides avastasin uuesti selle piimapaki, vaatasin sisse – ja sinna oli tekkinud korralik aus hapu hapupiim. Täpselt õiges koguses. Õnnestunud mikrobioloogiline menetlus, jee!

Pühadetoidud

Olen vahepeal väga laisk blogija olnud, aga nüüd tuleb küll pühade kokkuvõte ära teha, enne kui meelest läheb.

Vana-aastaõhtuks tegime oma traditsioonilisi asju: vürtsises sojamarinaadis seamaksa, ingveri-küüslaugu-kana, pirni-juustusalatit, “puuvillasalatit”. Nendega oli plaan selge, vajas ainult mõtlemist, mida lisaks. Ja kuna selgus, et meil on veel väga haput hapukapsast (sellist paar aastat laagerdunut), siis tuli loogiliselt hapukapsasalati plaan, mis teisenes selle peale, kui A. öösel vastu vana-aastaõhtut ahjus paar peeti ära küpsetas, peedi-hapukapsasalati plaaniks; ja teiseks nõudsin mina porgandisalatit, sest ma olin pähe võtnud, et see on kindlasti maksa kõrvale õudselt hea, aga miks mitte ka kana kõrvale.

Maksamarinaad oli seekord selline: pool klaasi sojakastet, sorts saket (A. viimatisest sushitegemisest jäänud lahtisest pudelist, muidu olen sama toidu sisse heerest või vahel isegi vermutit pannud), 1 hakitud sibul, hakitud ingverit, kaneelikoort, nelki (võtsin piparkoogitegemisest üle jäänud kaneeli-nelgi-ingveri ja panin natuke värsket juurde). Piprateri ka. Selle sisse panin maksa juba eelmisel õhtul seisma, las marineerib. Vana-aastaõhtul haudus ta muu toidutegemise kõrval rahulikult omaette, pärast lõikusin tükkideks, kõige lõpuks tõi H-V maitserohelist peale (tilli ja peterselli). Ma kardan, et vahepeal oli tuli natuke liiga äge, sest maks tuli veidi teraline (tavaliselt olen teinud puupliidi peal, aga tänavune aastavahetus oli ju nii soe, et ei tahtnud nii pikalt puupliiti kütta, ja elektripliit on selle töö jaoks harjumatult äkiline). Ep ja U. seevastu leidsid, et just nii ongi hea, et selline teraline neile just meeldibki, sest siis on hea kindel tunne, et on ikka korralikult läbi küpsenud. Tõsine bien cuit koolkond.

Ingverikana tähendas seda: keegi (ep? A.?) hakkis kanafilee tükkideks, selle panime ingveripasta pära ja natukese päris värske riivitud ingveri ja hakitud küüslauguga ning õliga segamini seisma, kuni me salateid hakkisime. Kui salatitega hakkas enam vähem ühele poole saama ja tundus, et “rahvas on juba kogunema hakanud”, läks kana pannile, pigistasin sinna poole sidruni mahla peale, hakkisin sinna otsa ühe värske ilusa tšilli ja posu rohelist sibulat. Ja siis tuli seda ilu panni peal natuke segada, lõpuks soolaga maitsestada. See kana tuleb kuidagi lollikindlalt maitsev ja süüakse tavaliselt hästi ruttu ära.

Peedi-hapukapsasalatisse läks ka kartuleid, sest ma olin ilma mingi kindla plaanita eelmisel õhtul ka nii seitse-kaheksa-kümme kartulit keetnud. Nii oligi: tükeldatud peet ja kartulid pluss hapukapsas. Maitseks panime vist köömneid, kastmeks veidi tavalist rapsiõli, veidi heledat seesamiõli (ettevaatlikult, et A. aru ei saaks). Ja natuke seda õli, mis ma olin hiljuti salati sisse läinud heeringa pealt purki valanud, sest see tundus liiga maitsev, et raisku lasta. Kas õunu ja/või sibulat läks ka, ei mäleta, vbla ep. mäletab. Võis olla ka selline minimalistlik salat, kus oligi ainult peet, kartul ja hapukapsas. Soola lisaks hapukapsa enda soolasusele ei pannud, sest arvestasime, et maks on oma sojakastmega nagunii suht soolane.

Puuvillasalat” on salat, mille me kunagi juhuslikult leiutasime ja millest on saanud meie aastavahetuse traditsioon. Sinna läheb riisikujulisi makarone (või muid tillukesi nuudleid, seekord olid igatahes riisitera kujulised), granaatõuna seemneid, värsket kurki, makrat (seekord oli krabiliha nimega “Pidulik”, see ongi salatisse panemiseks mumst kõige parem makratoode – lihakam ja vähem jahune kui krabinuudlid, sama hea nagu korralikud krabipulgad, aga ilma lahtiharutamise vaevata), apelsini, purgiananassi, peenestatud küüslauku, hakitud värsket ingverit (panime siia oma ingverist kõige õrnema ja vähem kiulise osa, veidi vanema osa olime riivinud kanamarinaadiks ja kõige vintskemad tükid läksid maksaga koos hauduma); kastmesse läks hapukoort ja majoneesi, täiendavaks maitseaineks veidi hapukoore sees leotatud safranit. Muidu on siia mu mäletamist mööda muudki läinud, nt ma olen enam-vähem kindel, et mõni aasta on ka herneid olnud. Aga granaatõuna seemned, värske kurk ja apelsin, enamasti ka ananass, ning makra on raudpolt.

Pirni-juustusalati tegemise hakul avastasime, et meil ei ole küllalt juustu, vähemalt mitte küllalt head (oli mingi suvaline plamassine hollandi leibjuust, seda ei jää ju pirni kõrval tundagi). Mul oli küll sinihallitusjuustu, aga sellest oli jälle hirm, et äkki on osa inimeste jaoks liiga vänge. Niisiis läks Ep juustu järele ja tuli tagasi kõvemat sorti juustu laastudega – oli ta nüüd Dziugas või Forte, igatahes oli neil just juustulaastukampaania ja ühe paki sai alla euro kätte. Otsustasime, et lajatame kaks pakki kausitäie pirnitükkidega segamini ja vaatame, kas jääb väheks – kui jääb, siis jõuab kelleltki veel juurde tellida. Aga see osutus täitsa piisavaks ja väga maitsvaks. Kastmeks oli majonees ja täienduseks läks sinna parasjagu kreeka pähkleid, sest jälle oli õnnestunud täitsa söödavaid kreeka pähkleid saada.

Porgandisalat tuli minimalistlik – õigust öelda tahtsin ma alguses peaaegu puhast porgandit, ainult natuke õli ja sidrunimahla maitseks juurde. Segasin sidrunimahlaga ka natuke mett ja see õli-mee-sidrunimahla kaste maitses nagu unelm. Ep arvas, et mingid seemned oleks kah head, et huvitavam oleks. Nii ma siis röstisin väikese panni peal sinepi- ja seesamiseemneid ja puistasin salatisse. Kui ma ära segasin ja maitsesin, tuli kohe üks seesamiseemnega suutäis ja see oli nii jumalikult hea, et ma röstsisin veel ühe pisikese pannitäie seesamiseemneid ja panin juurde. See oligi vist seekord minu lemmiksalat, sest ma sõin seda kõige muu vahele, kõrvale ja vahel täitsa niisama.

Meie must kass istus kogu selle söögitegemise aja äraootava moega köögis, sest ta oli vist kogemusest õppinud, et sedasorti tegevuse käigus midagi pudeneb. Kusjuures ta lontrus jättis toorest maksa järele, eriti kui me kanaga tegelema hakkasime, ja üritas hoopis kanatükke virutada. Mõne kelmelisema tüki panin talle maksa juurde kaussi ja nii sõi ta lõpuks ka maksa ära. On alles pursui, niisama maksa tal süüa ei kõlba.

Muidu oli veel Kanni tehtud rosinatega karaski moodi kooki, H-V toodud mozzarellat, mille peale mulle meenus, et ma vedasin ka ühe Saidafarmi valge juustu koju; H-V serveeris selle taldrikul, oliiviõlikausike keskel ja kõik peterselliga garneeritud, väga mõnus. Ja pompelmuus ja melon.

Kana sai tol õhtul peaaegu päris otsa, pirni-juustusalat samuti ja pompelmuus vist ka; muud jäi alles, aga eks me selle arvestusega tegimegi, et järgmisel päeval saaks edasi süüa. Ning jah, järgmisel päeval oligi söögiga hooletu ja sellest sai viis inimest süüa – meie A.-ga pluss veel kolm külalist.

Järgmistel päevadel sõime peamiselt samade toitude pikendusi: kui maksast olid järel vaid kribalad ja marinaad, tegin sellest ühe risoto (praadisin potipõhjas sibulat, lisasin riisi, siis lisasin maksamarinaadi, kust olin puisemad asjad, nt kaneelikoore välja õngitsenud, võimalik, et sinna läks ka rosinaid ja natuke kuiva heerest); ananassikonservist oli puuvillasalatisse läinud ainult pool, teisest poolest tegin koos meloniülejäägi, pisukese hapukapsa ja õuna-pirniga millegi juurde salati. Millalgi küpsetas A. ühe poest toodud õuntega täidetud pardi ahjus ära, võib-olla ma selle juurde tegingi salati. Või panin ma sinna salatisse kohe pardiliha sisse. Mul on meeles, et ühe pardilihasalati tegin raudselt viigimarjadega, ilmselt panin sinna ka apelsini ja muud puuvilja.

Kolmekuningapäeval tegime traditsioonilist oahautist – seekord leotasin sinna poolteist kruusitäit ube-läätsi-riisi (eelmisel õhtul panin likku), õhtul hakkisin paar porgandit, paar sibulat, paar küüslauguküünt, pooliku selleri ja pooliku kaalika, vähemalt ühe tšilli (võis olla ka rohkem) ja panin koos keema. Kannilt tellisin purgi tomateid, sest olin ise unustanud tuua. Lisaks läks toidu sisse pruuni suhkrut, kaneeli, nelki, tiba soola; ja erilise koostisosana purgitäis kõrvitsa-küüslaugupüreed. See ei kuulu originaalretsepti sisse (originaalretsept on Judy Schultzi raamatust nimega “From the Garden”, mis on muide üks paremaid kokaraamatuid, mis mulle elus ette on sattunud), aga mul tuli meelde, et mul on sellist head püreed (A. ema tehtud) ja sellise hautise sisse sobib see nagu valatud. Kuna ma tahtsin kindlasti purgiloputusvee toidu sisse ära panna, siis tuli ta tglt väikest viisi supp. Originaalretsepti sisse ei käi ka kaalikas ega seller, aga mis siis. Need olid mul poolikuna seisma jäänud ja tuli ära panna ja ma ei näinud põhjust, miks nad ei peaks sobima. Sobisidki, kõik olid rahul.

Lihasööjatele praadisin chorizo-vorsti viilusid juurde, sobisid samuti jube hästi.

Ilm oli nüüd külmaks läinud, nii et see toit valmis puupliidil. Mis oli ka ökonoomne, sest kolmekuningapäeval on ju vaja oapresidendi valimise kook küpsetada. Koogiks tegin tavalise hapukoorekoogi (sama retsept nagu selle postituse õunakoogil, ainult ilma õunteta, sest inimesi ei tohi oaleidmise protseduuri juurest eksitada). Oakuningakspresidendiks tuli T.

Vat selline seltskonnakroonika.