Kiire soe peedisalat ja sama kiire värske salat keedumunaga

A. oli poolfabrikaat-kotlette toonud, aga need ei ajanud mulle üksi isu peale. See-eest oli meil veel pool küpsepeeti.

Kõigepealt otsustasin, et tahan pigem sooja kui külma peeti, siis mõtlesin, et kui ma juba panni soojaks olen ajanud, küpsetaks seal midagi krõbedaks ka, niisiisi puistasin sinna seesamiseemneid, rukkileivapudi ja viilutasin põikipidi (st kitsasteks viiludeks) paar sedasinast poolfabrikaat-kotletti. Kui see kõik oli juba ühelt poolt krõbe, segasin ja lisasin hakitud küüslauku.

Samal ajal tükeldasin selle pooliku peedi ära.

Siis tõstsin praetud asjad vahepeal pannilt ära ja lasin peeditükid soojaks ning puistasin neile veidi piparkoogimaitseainet ja palsamiäädikat.

Siis lükkasin peeditükid panni ühte serva, panin krõbuskid teise serva, et nad uuesti soojaks läheks. Keerasin kuumuse ära ja jätsin selle pannile tõmbama, ise tõin värsket piparmünti ja hakkisin mõne lehe ära.

Rebisin taldrikusse natuke lehtsalatit (rooma salatit, kui täpne olla), panin peeti ja oma praetud krõbuskeid sinna peale, murendasin veidi kitsejuustu (sellist pehmet fetalaadset) sinna otsa, puistasin piparmünti peale ja piserdasin veel veidi oliiviõli ja palsamiäädikat. Musta pipart jahvatasin ka.

Tuli hirmus maitsev.

***

Teisel päeval ei tahtnud ma jätkuvalt A. poolfabrikaat-kotlette süüa, aga avastasin, et kalasupi tegemise ajast on külmkapis üks keedumuna. Panin natuke valge leiva tükikesi oliiviõliga praadima (veidi hakitud küüslauku ka), samal ajal tükeldasin taldrikusse lehtsalatit ja pool väga suurest tomatist, puhastasin 7-8 oliivi kividest, tükeldasin oma keedumuna selle kõige otsa, tõin õuest värsket münti ja hakkisin sinna peale. Lörtsatasin natuke Caesari kastet peale (poe oma), segasin pealiskaudselt ja puistasin oma praetud krõbuskitega üle. Jälle imehea.

Tasapisi hakkab hurmaahooaeg tulema, nii et desserdiks oli Brie juust hurmaaga (sestsaadik, kui ma avastasin, kui hea on hurmaa valgehallitusjuustuga, on mul selline probleem, et ilma hurmaata ei oskagi nagu enam seda juustu süüa, mis tähendab, et ka valgehallitusjuust on mul hooajaliseks toiduks muutunud).

Protokollimise korras – viimasel ajal on mul kujunemas harjumus süüa pärast ärkamist esimese asjana natuke toorest hapukapsast, see tõstab kuidagi isu. Ja päris tihti on lemmiksnäkk (kui on tunne, et peaks midagi sööma, aga ei tea, mida) kas lihtsalt hapupiim; kui tahan magusat, siis hapupiim rosinatega; või kui tahan soolasemat, siis söön näkileiba kõrvale. (Finn Crispi Originali – ma sööks muidugi nende köömnetega näkileiba, aga seda ei müüda enam, nuuks. Oleks nüüd, et Finn Crisp või mõni nende tuline konkurent peaks mind influentseriks ja annaks mulle kastitäie köömnetega näkileiba, et ma sellest kirjutaks, aga looda sa.)

Kartul+salat; ülejäänud kartulid panniroa täienduseks

Keetsin hulga kartulit (vbla 9 tükki) ja 2 kanamuna, tegin poolest tomatist (see oli üks suur tomat), värskest kurgist, marineeritud piprakurgist ja lehtsalatist salati; taldrikul kombineerisin sooja kartuli, salati ja kodujuustu, lisades lörtsu majoneesi ja mõne vürstikilu.

A. ei tahtnud kohe süüa, nii et kui ma ise olin ära söönud, tükeldasin paar kartulit salati sisse, et seismisega vähem vettiks.

*

Paar kartulit jäi üle (isegi kui A. oli vahepeal neid endale kotletiga koos praadinud). Panin pannile natuke suitsupeekonit (kuubikutena), hakitud sibulat (1 sibul), kuubikuteks lõigatud suvikõrvitsa ja 5 viiludeks lõigatud suurt šampinjoni praadima. Algul ilma kaaneta, siis madalama kuumusega ja kaane all. Tõin õuest aed-liivateed, et pärast peale hakkida, aga lisasin pannile juba haudumise ajal ka kuivatatud nõmm-liivateed. Kui tundus, et on paras, lisasin kuubikutena 2 viimast keedukartulit; ja kui need olid kah läbi soojenenud, tegin pannil oleva kraami vahele 2 pesa ja lõin kumbagi ühe muna.

See toit täitis väga hästi ühe bordoo veiniga klapitamise eesmärki – see vein oli mulle mai lõpus toodud, aga me olime väikesed joodikud ja nii oli ta siis kapis vaikselt seisnud. Eelmisel õhtul olin suupistete kõrvale lahti teinud, aga nende kõrvale ei sobinud, tundus kuidagi kare ja tuim. Lugesin tarku raamatuid ja sain teada, et bordood võivad üllatavalt hästi sobida peekoni ja munaga, aga sellised keskmise täidlusega punaveinid võivad sobida ka seentega. No ja akuraatselt sobis.

Toidu haudumise ajal segasin tavalise hapupiimakoogi kokku – pool pakki pehmet võid (algretsept ütleb, et sulavõid, aga viitsin ma jee sulatada), umbes 3 spl õli, pool klaasi suhkrut segamini; siis puhastasin ja tükeldasin sinna sisse 4 eri suuruses antoonovkat, millest osa läks koide pärast raisku; siis lisasin peotäie rosinaid ja ajasin segi; siis piparkoogimaitseainet; umbes poolteist klaasi jahu, mille sisse segasin 1 tl soodat; natuke kaerakliisid, sest meenus, et seda tüüpi koogid tulevad koredama jahuga enamasti kohevamad. Ja siis ühe hapukoorepõhja ja veidi alla 1 klaasi rjaženkat ja natuke soola. Segasin ja timmisin veel natuke rjaženka ja kaerakliide ja õliga, kuni tundus paras, siis kühveldasin ahjupannile, puistasin kaneeli ja natukese suhkruga üle ja lükkasin ahju (190 C). Küpses umbes nii kaua, nagu me oma pannirooga sõime.

Kartul lihakastmega ja ülejäänud kartulitest üks pseudo-Nizza salat.

Hetke ajel ostsin rohumaaveise lihakuubikuid (allahindlus ja säilitame puisniite jne), otsustasin kastet teha (kaalumisel oli ka guljašš-supp, aga kastmeisu oli suurem).

Pannile läksid kõigepealt: natuke searasva (ühest kunagisest ahjupraest jäänud) ja natuke oliiviõli. Kui see oli kuum, siis lihakuubikuid. Kui need olid igast küljest halliks tõmmanud, siis hakitud sibul (2 väiksemapoolset sibulat). Seejärel tükeldasin 4 porgandit ja lisasin sibulale. Ühest seismajäänud konservipõhjast marineeritud pärlsibulad ka. Hakkisin 1 väga suure küüslauguküüne ja lisasin samuti; siis lisasin pannile paar tl jahu (ja 1 tl kanepijahu, mille ma kunagi uudishimust ostsin ja nüüd ei mõista eriti kasutada), praadisin segades, siis valasin tubli sortsu poolmagusat punast veini peale (see vein sigines kunagi suvel meile koju, kui see sai ühe sugulase juubeliks ostetud teadmisega, et talle maitsevad magusamad joogid, aga siis tuli välja, et tema tervise juures ei tohi praegu üldse alkot tarvitada) ja jätsin madalal kuumusel podisema.

Tõin õuest aed-liivateed, naati, leeskputkevarsi (lehed on praeguseks tigude saagiks läinud), harakputkevarsi, estragoni, st mida kätte sain, hakkisin liivatee, harakputke ja leeskputke pehmemad osad kääridega peeneks ja panin sousti sisse (jämedamad osad panin kuivama, teinekord hea puljongi keetmisel sisse panna), selle peale tuli hea mõte ja hakkisin ka kolm kuivatatud tomatit sousti sisse. Ja ühe pooliku värske tomati, mis vajas ärategemist

Nüüd, kus see podises, panin kartulivee üles ja puhastasin (st küürisin ja lõikasin koledad või rohelised kohad ära) need 5 viimast kartulit, mis meil olid, osa tuli pooleks lõigata. Ja seejärel läksid kartulid potti.

Kartulite keetmise ajal passisin aeg-ajalt kastet, paar korda tuli vett lisada.

Kui kartulid valmis, siis lisasin serveerides ka estragoni ja naati (neid polnud ma ennist kastmega koos keema pannud, sest nad on sellised õrnemad).

Tulemus: maitses päris hea, aga järjekordselt tuli tõdeda, et ega liha ikka päris minu toit ei ole, tükk aega oli raske tunne.

*

Paar kartulit jäi järgmiseks päevaks üle, tegin vaese mehe Nizza salatit. Sest originaalis peaks sinna tuunikala käima, aga ma ei taha hästi tuunikala osta, ohustatud liik ja nii, ostan parem skumbriat, mis mulle samuti väga maitseb. Omas mahlas, sest tavaliselt ei oska me selle konserviõliga midagi pihta hakata. Ja anšooviste asemel kohalikmat pisikest heeringalist, nimelt vürtsikilu.

Salatisse läks: 2 keedumuna; rooma salati järelejäänud osa (meie Caesari salati tegemise hoost, umbes kolmandik ühest suurest salatist), natuke õuest leitud rohelist, st võilillelehti, naati ja meelespealehti (sügisel on uuesti söögikõlbulikke võilillelehti hakanud olema, no ja meelespeal just nüüd ongi need õiged söömise lehed); 1 väike sibul (ülalt alla pooleks ja siis pikiliistakuteks, õigemini poolkaarteks, sest nii nad laiali kukuvad); peotäis oliive (st peotäis oli koos kividega, kui ma kivid välja puhastasin, jäi natuke vähem); 5-6 väikest tomatit; ja need 2 kartulit.

Kastmeks segasin kokku 2 dessertlusikatäit palsamiäädikat, 1 tl mett, 4+ dessertlusikatäit oliiviõli (alguses panin 3 ja veel natuke, aga siis hakkas tunduma, et äädikas domineerib liiga palju), natuke soola ja musta pipart.

Segatud salati peale laotasin 6 vürtsikilufileed.

Lisandiks 2 sepikuviilust koos hakitud küüslauguga pannilt läbi lastud krõbuskid, mida võtsime eraldi peale (st ei seganud kohe sisse, muidu oleks kohe läbi ligunenud). Samuti võtsin ma eraldi juurde seda skumbriat; kas A. skumbriat võttis, ma ei teagi.

Kui ma salatiasju tükeldasin, olin pool muna üle jätnud, et sinna anšooviste vahele ilusaid munaviile paigutada. Mitte, et sellest ilust pärast esimese taldrikutäie võtmist midagi järele oleks jäänud.

Üldiselt päris hea ja kõhule TUNDUVALT parem kui eelmise päeva lihakaste.

Suvikõrvitsa-baklažaanivormiroog ja muud suvikõrvitsaga pudi-padi

Nädalvahetusel oli energiat üle, viitsisin suurema jändamisega söögi teha.

Koostisesse läks: peaaegu terve suurepoolne sibul (hakituna); 3 väikest suvikõrvitsat (veerandviiludeks); 1 baklažaan (enam-vähem kuubikuteks), 1 väike pakk tomatipastat (see väike tetrapakend – 100 g? 200g? ei vaadanud), pool väga suurt värsket tomatit (laisalt niivõrd-kuivõrd kooritud ja viiludena); veidi vähem kui 1 väike pakk kohvikoort (ema oli külas olnud ja paar koorekohvi joonud, ülejäänud koor läks toidu sisse) ja 2 muna. Ja hästi väike törts ühte pasteeti, mis oli külmkappi seisma jäänud, aga pahaks polnud veel läinud (isegi kuupäev polnud veel käes). Paar musta leiva viilu, natuke kuivanud itaalia tüüpi nisuleiba (mingi ciabatta vist). Natuke pitsamaitseainet, majoraani, aed-liivateed ja musta pipart, soola ka. Natuke kõva juustu (kaks juustukontsu, mis külmkapis olid).

Etapid: pann kuumenema, ise sibulat hakkima. Sortsuke õli pannile, sibul praadima, varsti kuumus madalamaks ja lasin haududa. Samal ajal hakkisin baklažaani.

Kui baklažaan hakitud, läks samuti pannile. Vahetevahel segasin, samal ajal viilutasin suvikõrvitsaid. Poole praadimise pealt lisasin pitsamaitseiainet ja majoraani.

Kui suvikõrvits hakitud, segasin pannil oleva hulka tomatipasta ja selle väikese pasteeditörtsu, maitsestasin veel soola ja pipraga, keerasin tule ära, jätsin kaane alla järelsoojuses hauduma. Ja panin praeahju kuumenema (180 kraadi peale).

Määrisin ahjupanni võipaberiga; kuna paber ei olnud väga võine, lisasin veidi õli.

Äkitselt tuli mõte, et suvikõrvits läheb küpsedes tihti vesiseks, paksendaks õige natuke. Niisiis võtsin umbes pooled suvikõrvitsatükid kaussi ja pudistasin sinna paar rukkileivaviilu. Ladusin selle segu ahjupanni põhjale, maitsestasin kergelt soolaga. Sinna peale tõstsin praepannilt baklažaaniplaga. Purustasin natuke itaalia leiba (pmst “teeme ise riivsaia”), segasin kausis ülejäänud suvikõrvitsatükkidega ja laotasin selle segu baklažaaniplaga peale.

Kõige otsa ladusin natuke tomativiile (ma ei viitsinud tomatit korralikult koorida, aga kiskusin need kõige nahkjamad kooretükid, mis peaaaegu vabatahtlikult ära tulid, maha, et sellevõrra tuleb äkki ühtlasem konsistents).

Siputasin veel ettevaatlikult soola peale, piserdasin õrnalt oliiviõli ja lükkasin ahju.

Ise võtsin kaks muna, kloppisin kohvikoorega lahti, maitsestasin kergelt soolaga, pudistasin hästi natuke aed-liivateed sisse.

Võtsin ahjupanni välja ja valasin munasegu toidu peale, lükkasin ahju tagasi.

Ise otsisin külmkapist kaks kõva juustupära. Üks oli veidi pehmem, selle riivisin ise ära, teine oli kõvem, selle jaoks kutsusin A., sest oma kärsituses oleks ma selle kallal hullunud ja tõenäoliselt hoopis enda riivimisega lõpetanud.

Kui juust riivitud sai, tundus, et ahjus olev kraam on tahenenud küll. Puistasin juustu peale ja lükkasin uuesti ahju, küpsetasin, kuni juust oli sulanud ja hakkas mõnest kohast krõbenemise märke näitama.

See toit meeldis meile mõlemale suht okilt, jätkus kummalegi kaheks lõunasöögiks. Mina oleks küll veidi happesemat eelistanud (st kas rohkema tomati või vähema koorega), aga tõenäoliselt tegi just see vähene happesus ta A. jaoks söödavamaks.

*
Viimasel päeval, mil A. oli vormiroa ära lahendanud, kasutasin juhust, et ei pea tema maitsega arvestama, ja praadisin endale lihtsalt ühe suvikõrvitsa viilutatul chorizo-vorstikillukeste ja hakitud küüslauguga läbi ja sõin hulga tomati ja ciabatta‘ga. Mul jäi seda natuke üle ja minu üllatuseks sõi A. osa neid kribalaid hilisõhtuseks ampsuks ikkagi ära.

Täna tegin mõlemale sellist kiirtoitu, et praadisin kunagi ammu allahindlusega ostetud praadimisjuustu (mingi 200 g järsku?), seejärel sama panni peal 1 veerandviiludeks lõigatud suvikõrvitsat ja musta leiva tükikesi (2 viilu jagu) koos 1 hakitud küüslauguküünega, segasin praejuustu uuesti pannil oleva hulka, ja siis serveerisime endale. Taldriku peal võtsin endale tomatit ja rooma salatit juurde. A. tomatit ei võtnud ja sõi rooma salatit näpu vahelt kõrvale. See suvikõrvits tuli veidi pehmem kui minu isiklik ettekujutus täiuslikust suvikõrvitsast, aga ma arvestasin natuke sellega, et A. eelistab tavaliselt küpsemat gemüüset.

Mis sai purgist ubadest

Tuli ühtäkki helge mälestus Autovabaduse puiesteel söödud lavaširullist, kus olid oad fetaga sees.

Kiskusin purgi punaseid ube (vees, ilma soolata) lahti, kui mulle äkki meenus, et kaunviljakonservide vett pidi pmst saama kasutada munavalge rollis. Milleks siis head valku kraanikaussi valada!

Valasin selle oavedeliku hoopis kausikesse, jätsin salatitegemise katki ja läksin internetti retsepte lugema.

Leidsin mõndagi huvitavat (kuigi siin loetelus on palju korduvust, nt palju beseevariatsioone), kunagi peaks ära proovima selle šokolaadikreemi ja brownie, võib-olla ka skoonid. Aga niiviisi kiiresti tundus kõige lihtsam teha seda Iiri rosina-… eee… karaski põhimõttel asja. Retsept oli šokolaadipisaratega, aga ma tegin rosinatega (mul on raske välja mõelda konteksti, kus ma rosinaid šokolaaditükkidele ei eelistaks). Ja kuna ma ei ole vegan ja mul oli kefiiri kapis olemas, aga taimseid piimu mitte, siis kasutasin taimse piima ja sidrunimahla kombo asemel kefiiri.

Kogused olid peaaegu nagu selles ingliskeelses retseptis, aga mitte päris täpselt.

Niisiis järjekord: panin pool veiniklaasitäit rosinaid likku (ühe viletsa alkovaba valge veiniga, mida ma juua ei taha, aga kuivade puuviljade leotamiseks kõlbab küll), nii et tihkelt kokku litsutud rosinad olid napilt kaetud. Ehk siis nii vähe vedelikku, kui on hädapärast tarvis, et kõik rosinad sellega kokku saaks.

Mõõtsin kaussi 4 klaasitäit nisujahu, 1 tl soodat ja segasin uhmris soodast ja sidrunhappest kokku veel umbes 1 spl küpsetuspulbrit; selle lisasin kah kaussi. Ja 1 tl soola.

Lõikasin sinna otsa umbes pool kahesajagrammisest võipakist (st 100 g ringis).

Enne, kui ma seda sisse segama asusin, tuli meelde, et suhkrut pidi ka panema. 3 spl suhkrut niisiis (pigem kuhjaga).

Hakkisin või noaga seal väiksemaks ja veel natuke aega, siis pudistasin näppudega. Tundus veidi liiga kuiv, lisasin 1 spl taimeõli, siis tuli nagu niiskem puru, millega ma jäin rahule.

Keerasin praeahju soojenema (esialgu 190 C kraadi peale), tõmbasin ahjupanni võipaberiga üle ja puistasin kamaga üle (kama on praegu mul kodus kõige sõredam puistamisaine).

Kurnasin rosinad ära, segasin natukese jahuga, valasin kaussi tainapuru sekka, segasin.

Mõõtsin klaasi peaaegu kogu purgist nõrutatud oavedeliku, jättes ainult sortsukese oma karaski määrimiseks kausikesse järele – klaasi jõudis seda vedelikku ligi poole klaasi jagu. Valasin sinna klaasi edasi kefiiri, kuni klaas oli täis, kummutasin kogu vedeliku tainakaussi ja segasin kätega edasi. Kippus natuke kuivapoolne olema, lisasin kõrvale pandud oavedelikusortsust veel natuke ja kui ikka veel kuiv oli, siis ka veel sortsukese õli. Nüüd hakkas piisavalt kokku, et ei oleks enam lahtist puru. Selle kokkuhakkamisega ma piirdusingi, rohkem ei sõtkunud: tainas meenutas mulle vägagi skoonitainast ja skoonide tegemise õpetusest oli mul meeles, et ei tohi üle sõtkuda, muidu ei tule muredad.

Surusin taina käte vahel palliks, tõstsin ahjupannile, vajutasin lapikumaks (lõpuks täitis ta mul peaaegu kogu panni ära), lõikasin diagonaalis risti peale, tõmbasin järelejäetud oavedelikuga üle ja lükkasin ahju.

Hoidsin ahjunuppu algsel 190-kraadise näidu peal, kuni ma olin mustaks saanud nõud ära pesnud, siis keerasin 180 peale ja hakkasin salatit tegema.

Salatisse läks: pool suurt sibulat (hakituna); need punased oad sellest purgist; umbes 2/3 poolpikka kurki (jämedamalt hakituna); 150 g pakk lambajuustu (feta tüüpi); 1 küüslauguküüs (peeneks hakitult); natuke leeskputke, natuke piparmündilehti (peeneks hakitult), piparrohtu ja musta pipart; ühest pisikesest sidruniviilust pigistatud mahl; sorts oliiviõli; tublisti lehtsalatit (lihtsalt rebisin).

Ma panin alguses kurgi peale natuke soola, kartes, et muidu jääb metalli maitsega, aga selle juustuga ei oleks tegelikult pidanud: kui me sööma hakkasime, osutus pisut liiga soolaseks, nii et lõpuks võtsin süües veel kõvasti tomatit juurde.

Sõime salatit ciabatta‘ga, oli täitsa mõnus ja toitev.

Aga tagasi küpsetuse juurde: kui ahjupanekust oli umbes pool tundi möödas, olin ka ahjus olevat pätsi torkinud. Tikk tuli tainasena välja, keerasin kuumanupu kõigest 170 peale ja lasin veel olla.

Kui oli ligi 40 minutit olnud, tuli tikk puhtalt välja ja koor krobises. Piserdasin natuke vett peale, sulgesin veel korraks ahju ja keerasin kuumanupu nulli. Mõne minuti pärast võtsin välja ja katsin rätiga.

Sõime teda üsna värskelt, nii A. kui ka mina olime rahul. Mu aimdus, et tainas meenutab skoonitainast, oli õige: maitselt meenutas jälle Tallinna leivakest nagu eelmine kord skoone tehes! Aga võib-olla on see vältimatu, kui tainas sisaldab soodat rohkem kui hapet ja rosinad on sees.

Piparmünditeega sobis kenasti.

Arvan siiski, et kui seda järgmine kord teha, panen tainasse pisut vähem soola.

Tolle eelmise skooniretseptiga võrreldes on huvitav, et praeguses tainas oli jahukoguse kohta suhteliselt väiksem rasvainekogus, ometi tuli ikka täitsa mure ja mõnus. Süües määrisin vähemalt mina võid vahele mõlemal puhul, nii et asi pole ka selles.

Igatahes on mul päris hea meel niiviisi oavedelikku ära kasutada. A.-le tema kehvas munataluvuses sobib kindlasti samuti, et ma muna asemel seda kasutan.

Tõenäoliselt saaks niiviisi pruukida ka ubade keeduvett, kui ma ise otsustan ube keeta. Eks teinekord näis.

Ahjupeet pošeeritud vutimunadega, üks peenike peedisalat ja üks tavalisem peedisalat

Ükspäev küpsetas A. ahjus 2 suurt peeti; kui ma koju jõudsin, olid nad veel kuumad. Võtsin ühe punase veini pära, panin kastrulisse kuumenema, lisasin soola, leeskputke, 1 tera nelki ja veidi porrulauguviile; kui keema läks, lasin sinna ükshaaval 12 vutimuna ja lasin valmida, samal ajal hakkisin 1 suure peedi kahte taldrikusse. Siis jagasin munad samuti taldrikutesse peeditükkidele, peale panin võid ja soola, veidi nõristasin ka munakeeduvedelikku sinna kastmeks peale, kõige otsa tõstsime mingist salatisegust igasuguseid liblesid. Selline veerand tunni gurmee (eeldusel, et kodus on keegi, kes peedi ette valmis küpsetab, et siis mina saaks atleedi ilmel selle toiduks vormistada).

Juurde jõin tantsija-E. tehtud viinamarjamahla, mis trupi jõulupeost üle jäi ja minu juurde sattus, sest ühest küljest oli see peedindus nagu toit, mille juurde sobiks punane vein, aga teisest küljest ei olnud üldse veiniisu. Aga see kodutehtud viinamarjamahl (kohalikest viinamarjadest) on samuti selline veidi parkainene ja hapu jook. Sobis päris hästi.

*

Teine peet jäi üle, sellest tegin esteetilise ja maitsva salati. Niiviisi: panin salati ehitamise ajaks päevalilleseemned (ja natuke ühtede poepiparkookide pealt pudisenud seesamiseemneid ja paar koriandriseemet) väikese panni peale röstima; laotasin taldrikule mitmesuguseid salatiliblesid; sinna peale küpsepeeditükid; sinna peale pudistasin granaatõunaseemneid ja valget soolast juustu (Lätist toodud brõnsa) ja veel natuke granaatõunaseemneid; segasin 1 tl meest, tilgast trühvlitega palsamiäädikasiirupist (parim enne möödas), 1 pressitud küüslauguküünest, sortsukesest lihtsalt palsamiäädikast, granaatõuna lammutamise käigus seemneterakeste külje alla tekkinud mahlast ja julgemast sortsust oliiviõlist kastme; võtsin seemned panni pealt ära ja lasin seal natuke musta leiva pudil praadida (ja keerasin tule alt ära, las krõbeneb jääksoojuses). Niristasin kastet peale ja pudistasin seemneid jms pudi kõige otsa. Õudselt hea tuli.

Juurde jõin jälle viinamarjamahla.

A.-le ehitasin veidi enne tema ärkamist teise samasuguse, aga paremini, sest ma taipasin ise süües, et peet on põhiline, mis kastet vajab, ja hakkasin seda niristama juba kohe, kui peet oli paika pandud.

*

Teisest peedist jäi omakorda osa üle; keetsin kartuleid, tõin poest heeringat (Vicil on mingi uut sorti heeringas, ilma õlita, mulle õudselt maitseb ja ei ole seda lödistamist, mis õliheeringaga) ja tegin kartulikõrvaseks sellest peedijäägist, hapukapsast, sibulast, õunast ja heeringast salati. Pealepuistamise lisandiks röstisin veel natuke musta leiva pudi, india köömneid ja koriandriseemneid. Taldriku peal kombineerisin siis kartuli, salati (koos puistega) ja natuke kodujuustu. A. sõi pärast ilma kodujuustuta.

Kartuleid jäi järgmiseks päevaks natuke üle ja ma praadisin need endale trennijärgseks eineks, sõin jälle koos heeringa ja kodujuustuga, hapukapsast võtsin kah paar näputäit sinna kõrvale.

Paar kiiret ampsu, mis ma sõin

Tegelikult ma ikkagi tegin ka neil päevadel, mil ma väljas kiirtoitusid näksisin, natuke midagi kiiret ka ise.

Kodukohvikute päevalt saadud kõhuvalu leevendas õhtul lõpuks kõige lihtsam tomatisalat (tomat, sool, pipar, oliiviõli, mingi vahemereline ürdisegu) ja alkovaba õlu.

Siis, kui ma pitsat sõin, tahtsin ikkagi ka õhtul midagi vähem kuiva, ja tegin jälle salati: lehtsalatist, tomatist, A. küpsetatud searibist (koolamarinaadis), näputäiest päevalilleseemnetest ja majoneesist, mille kõrvale võtsin paar viilu krõbedat sepikut. Searibi oli tglt minu arust natuke liiga magus, mis tähendab, et see pidi ikka tõesti õige magus olema – tavaliselt mulle meeldib lihamarinaadis magus komponent. Aga A. ise oli rahul.

Eile tegin enne trenni sellise jõuampsu, et praadisin 2 viilu suitsupõske, ühe muna ja pudistasin sinna pannile veel kahe viilu jagu sepikutükke, tükeldasin lisaks taldrikule ühe tomat, tõin õuest hunniku umbrohurohelist (võilille ja vesiheina peamiselt) juurde ja võtsin paar lehtsalatilehte ka – ja jälle törtsu majoneesi. See oli just piisavalt toitev, aga mitte liiga mahukas amps, mille varal üle 2 tunni erinevaid trenne vastu pidada (võimlemine ja mustlastants, pärast käisin veel suplemas ka, sest tahtmine oli ja ilus soe õhtu).

Trennis õnnestus seljakotitäis õunu pirnideks, kurkideks ja suvikõrvitsaks konverteerida, nii et tegin kodus veel une-eelseks ampsuks pirnisalatit – lisaks 2 pirnile läks sinna natuke kõva juustu, majoneesi, tibake kreeka pähkleid ja pärast järelemõtlemist ka natuke suitsupõske, sest ma ei viitsinud kõva juustu küljest nii palju lahti kangutada, kui palju mul valgulise-rasvase kraami isu oli.

Täna oli jälle selline päev, kus kõigepealt tõi Ep. mulle töö kõrvale saiakesi ja A. tegi purgisuppi, nii et mul pole olnud vaja eriti toidu peale mõelda (ainult puuvilju sõin omal algatusel), aga näis, vbla öösel söön veel midagi. Aa, õigus, supi järel sõin magustoiduks maitsestamata kohupiimakreemi, kuhu panin natuke mustsõstraid ja mett peale.

Veel lihtsaid toite

Vana reisieelne postitus, läks enne meelest üles lasta.

Tegin ükspäev sellist köögiviljatoitu, mis on hautise ja supi vahepeale.

Potti läks kõigepealt tilk õli ja hästi vähe suitsupõske, sinna otsa suitsuraguu konditükid, sinna otsa hakitud sibul ja küüslauk, sinna otsa tükeldatud porgandid (kokku vist mingi 250 ml porganditükke); siis lisasin umbes liitri jagu vett, tükeldasin sinna sisse mingi tosina väikest värsket kartulit (ei koorinud) ja koukisin pool kilo põldube kauntest välja ja lisasin sinna otsa. Jätsin madalale kuumusele podisema, ise läksin tegin tööd, kui tagasi olin, oli toit pmst valmis, ainult natuke soola oli vaja lisada. Ja maitserohelist: käisin tõin õuest metsharakputke lehti, peterselli ja iisopit. Süües otsustasin, et tahan sinna sisse ka midagi haput ja hakkisin kohe sinnasamasse kaussi tomatit. A. sõi ilma tomatita, oli samuti rahul.

Siis tõin poest kukkuva kuupäevaga praemaksa, A. soojendas seda endale tatraga ja tegi porgandisalatit juurde; kui mul isu peale tuli, tükeldasin viis väikest noort kartulit ja praadisin kõigepealt jupp aega; siis lükkasin kartulid koomale ja panin samale pannile hakitud sibulat ja õuna (pool väikest sibulat, üks suur antoonovka) ja lasin neil kastmeks minna, veidike BBQ kastet tilgutasin peale. Ja lõpuks tekitasin samale pannile veel veidi ruumi ja lasin ka kaks maksatükki soojaks. Kõige lõpuks lisasin nii kartulile kui ka õunakastmele soola, kastmele ka natuke soja, sest BBQ kaste ei olnud andnud päris seda, mida ma tahtsin. Tõin õuest mitmesugust salatirohelist (lehtsalatit, metsharakputke, vesiheina ja peterselli), hakkisin peeneks, tegin sellest taldriku peal natukese skyri ja natukese majoneesiga salati, kühveldasin muu kraami sinna kõrvale ja sõin, kõrvale sobis hästi õlu (mulle on hakanud meeldima Saku oranž alkovaba).

Muidu jahvatan puuvilju süüa. Õunu ja ploome, mustsõstraid sinna vahele.

Kartul kodujuustusalatiga

Keetsin ära viimased noored kartulid, mis küĺmkapis olid – kolm suuremat ja umbes sama kogus pisikestest kartulitest sinna juurde;
ühtlasi keetsin ka kaks muna.

Keemise ajal tõin õuest lehtsalatit, murulauku, natuke iisopit, natuke leeskputke, vesiheina, mets-harakputke ja nooremaid-õrnemaid naadilehti ja isegi paar õrnemat võilillelehte. Pesin, soputasin räti sees kuivemaks, hakkisin ja panin kaussi.
Tükeldasin sinna ka pooliku suure tomati ja tühjendasin 200 g kodujuustupotsiku.
Koukisin kahvliga purgist veidi kappareid maitseks juurde.
Kastmeks panin väikese sortsu skyri ja suurema sortsu majoneesi.

Selle ajaga olid munad oma aja ära keenud, ehmatasin ära, hakkisin salati hulka. Ja selle ajaga olid ka kartulid pehmeks saanud, kurnasin ära. A. võttis suured kartulid, mina väikesed, sest mina ei pea selliste kartulite koorimist vajalikuks, aga A. koorib.

Maitses väga hea.

Kartulid kurgi, umbrohu, salati ja tomatiga

Täpselt nii oligi: keetsin noori kartuleid, võtsin taldrikusse 4-5 kartulit, mitu eri sorti salatilehte, peotäie segaumbrohtu (peamiselt vesihein ja mets-harakputk), hakkisin kurki ja tomatit, võtsin lisaks fetat ja paar musta oliivi, piserdasin oliiviõliga (julgelt) ja valge palsamiäädikaga (ettevaatlikult), jahvatasin musta pipart peale, hakkisin maitseks veel värsket münti ja ühe küüslauguküüne, segasin natuke kahvliga enne söömist.