Tegin ise poke-salatit

Hakkas selline tunne, et ma ei taha midagi rohkem kui poke-salatit ja seega lõin käega, ei hakanud tortelliine keetma, vaid panin hoopis riisivee üles, sest ma mäletasin, et kuskil peaks üks riisipakk olema, mis ma mingi allahindlusega ostnud olen. Olin poest kaasa haaranud ka ühe tänase kuupäevaga ja seepärast allahinnatud külmsuitsuforelli või -lõhe, igatahes punase kala.

Uurimisel selgus, et olemasolev riis on punane riis, aga seda parem, salatiks ongi see etem.

Sedaaegu, kui vesi keema läks ja seejärel riis seal sees kees, valmistasin muid maitsvaid vidinaid ette:

hakkisin ingverit kausikesse, pigistasin sinna otsa 1 paksu sidruniviilu mahla ja lisasin 2 tl mett, jätsin marineerima;

koorisin porgandi ära, seejärel kiskusin sellesama koorimisnoaga porgandilaastusid, kuni veel vähegi andis, ühe teise väikese kausi sisse. Maitsestamisega eksperimenteerisin – kõigepealt panin sortsu suitsumaitseainet, avastasin, et liiga kange sai ja loputasin ära. Lõpuks leidsin, et kõige parem saab siis, kui panen mingit külmkappi seisma jäänud barbecue-kastet (vt rubriik “ketšup 1956. aastast);

viilutasin natuke porrulauku;

pesin ühe avokaado;

otsisin külmkapist pooliku hernepurgi välja;

tõin õuest maitserohelist (mis oli sel hetkel küll kergelt külmavõetud, aga mis siis) – tilli ja natuke leeskputke.

Kui riis valmis, panin sama pliidiraua peale kähku väikese pannikesega seesamiseemneid ja keerasin kuumuse alt ära, las röstib jääkkuumuses.

Siis võtsin kaussi: riisi; natuke seda ingveripudi; natuke porgandilaastusid; natuke porrulauku; natuke punast kala; veerandi avokaado tükid (ühe veerandi jätsin veel endale tagavaraks, teise poole A.le); natuke purgiherneid; peale rohelist ja seesamiseemneid. Natuke majoneesi kõige otsa.

Ja tuligi väga mõnus! Kogustest oskan vähe öelda, sest käisin pidevalt midagi köögist juurde toomas, millest mulle tundus, et nüüd on just seda kausis liiga väheks jäänud. Niiviisi jõudsin kõiki komponente juurde võtta.

Mõnikord ei tea kohe, miks ma üldse mingit muud süüa teen kui salatit.

Baklažaanid ja riis

Kõigepealt üks varem avaldamata jäänud toit (ei mäletagi õieti millal).

Ostsin jälle allah. baklažaane ja seejärel avastasin, et meil on küüslauk ikka veel otsas.

Otsisin ilma küüslauguta baklažaaniretsepte ja modifitseerisin lõpuks üht karrit.

Kõigepealt panin riisi keema, selle kõrvalt tegin muud.

1. Panin panni õlitilgakesega soojenema, soojenemise ajal tükeldasin 2 baklažaani (pikkupidi kaheksaks ja need pulgad viiludeks). Panin praadima (kaane alla, niiviisi on kindlam, et küpsevad läbi ilma kuivale jäämata).

2. Uhmerdasin poolteist tl india köömneid ja poolteist tl koriandriseemneid. Segasin baklažaane ja lisasin need uhmerdatud maitseained, siputasin ka natuke kuivatatud kollajuurepulbrit (kurkumit) peale ja tükeldasin kääridega ühe kuivatatud tšilli. Panin kaane peale tagasi.

3. Hakkisin jupi ingverit (koorisin ainult koledatest kohtadest, mind ingverikoor muidu ei sega) ja tükikese värsket kollajuurt, sest mulle meenus, et ma olin seda jõulu ajal soetanud, õnneks seisab hästi. Lisasin pannile. Samuti lisasin sinna teelusikatäie tšillihoidist.

4. Lisasin ka purgi (400 g) tükeldatud konservtomateid ja 2 tl suhkrut. Segasin ära, panin kaane peale tagasi ja lasin haududa.

Riis sai vahepeal valmis.

5. Keerasin pannil juba kuumuse alt ära (nii pliit kui pann on natuke pikkade juhtmetega). Hakkisin natuke peterselli ja rohelist sibulat. Sibula valgemad jupid ja petersellivarre segasin kohe toidu sisse, petersellilehed ja päriselt rohelised sibulatükid jätsin ootele, et taldrikus lisada.

6. Viimistlesin kastme maitset soolaga.

Kokkuvõttes tuli väga hea ja isegi A.-le meeldis, kuigi ta tavaliselt ei ole konservtomatiga toitudest ülearu vaimustuses. Ju siis vürtsid aitasid.

***

Nüüd oli samuti kaks veidi närbunud baklažaani, lasin end inspireerida ühest Türgi retseptist.

Panin klaasitäie riisi keema (külma veega, nii et riisi peal oli ühe sõrmelüli paksune veekiht.

Selle keemise ajal tükeldasin ühe hiigelsibula ja 2 baklažaani, hakkisin paar näputäit sarapuupähkleid.

Panin pannile natuke oliiviõli, natuke mitmesugustest õliga suupistetest (artišokkidest, kuivatatud tomatitest) järele jäänud õli, ajasin kuumaks, jätsin baklažaanikuubikud madalal kuumusel kaane alla hauduma.

Kui need olid juba väikesmaks ja pehmemaks tõmmanud, lisasin hakitud pähklid. Tükeldasin sinna juurde 1 väikese tšillikauna, panin natuke magusa paprika pulbrit ja itaalia ürdisegu (seal on punet, majoraani, piparrohtu, aed-liivateed, salveid… vbla ka rosmariini, praegu täpselt ei mäleta).

Segasin, lisasin hakitud sibula, panin kaane peale tagasi. Tulin kirjutasin siiamaani üles.

Läksin segasin jälle. Hakkisin paar-kolm petersellivart, lisasin pannile. Lisasin 400 g purgi tomateid omas mahlas, vajutasin pannilabidaga natuke väiksemaks, loputasin ka tomatimahla purgi seintelt pannile. Lisasin ühest varasemast praest jäänud lihaleemekallerdise. Ja paar spl pisikesi kõvaks tõmmanud rosinaid (nii kõvad, et süüa juba raske, lootsin, et leeme sees pehmenevad).

Jätsin jälle kaane alla hauduma.

Siis segasin riisi hulka, maitsestasin soola ja musta pipraga.

Kõige lõpuks hakkisin petersellilehti ilu pärast juurde.

Purgitomati tõttu sai pisut pudrusem, kui ma ootasin, mõtlesin, et huvitav, kas riisi kohe alguses toorelt toidu sisse pannes oleks tahedam tulnud. Aga maitse oli OK, A. ei kurtnud ka konsistentsi üle.

Kanaülejääkidest riisiroog ja tatraroog

A. oli vahepeal ahjus kana küpsetanud (ja selle küpsetamisel tekkiva leeme kõrvale pannud ja see kallerdas ära), ühel hetkel sai kana + tatra või kana + nuudlite kombinatsioonist villand ja tegin midagi paella-laadset, mis kujunes totaalseks fusioon-köögiks. Panin viimase kuiva heerese tilgaga mingi 5 kuivatatud tomatit likku ja umbes sama palju hiina shiitake seeni ka. Kuni need ligunesid, ajasin panni soojaks, hakkisin sibulat-küüslauku-sellerit ja siis hautasin neid seal pannil kanakallerdise pealt kooritud kanarasvaga. Lisasin tilgakese leotus-heerest. Pudistasin juba pehmeks ligunenud seened pannile ja natuke kanapraeliha. Lisasin riisi (pikateralist, silma järgi umbes kolmandiku kilosest pakist) ja ajasin segi. Tükeldasin ka kuivatatud tomatid sinna, lisasin paar klaasitäit vett ja kanakallerdise. Kui see oli laiali sulanud, puistasin sinna sisse veidi safranit. Ja kuivatatud basiilikut. Jätsin kaane alla hauduma, kuni oli valmis. Pärast sõin värske peterselliga. Tuli päris hea, ainult veidi soolane, seega järgmistel päevadel segasin värskete kirsstomatitega (ja peterselliga).

Järgmiseks tatraroog: praadisin-hautasin kuivatatud tomatite õlis hakitud sibulat (1), küüslauku (1 küüs), suvikõrvitsat (1), sellerit (1 vars); lisasin kanapraeliha; natuke kuivatatud tšillit ja magusat paprikat; lisasin tatart; lisasin vett ja lõikasin sinna paar kuivatatud tomatit; pistsin leeme sisse loorberilehe ja jätsin kaane alla hauduma. Pärast maitsestasin itaalia maitseaineseguga (piparrohtu, salveid ja hästi natuke majoraani pani veel ekstra juurde). Kõige lõpuks lisasin pooliku purgi konservherneid (salatist jäänud), kõige vedelikuga. Väga maitsev tuli minu arust – ühel päeval sõin võiga, teisel niisama, mõlematpidi oli hea. A.-le meeldis ka.

Midagi lihtsat ja süütut ehk mida ma rammusast toidust tulnud seedehäirete vastu sõin

Tundsin nimelt, et ma tahan peamiselt putru süüa. Tegin kohe hakatuseks hommikusöögiks kaerakliiputru, see oli maitsev, tegi kõhu õnnelikuks ja sellest sain kinnitust, et olen õigel teel.

Sama päeva lõunaks (juttu on pühapäevast) otsustasin teha sellist tatrapilaffi, millega sobiks küpsepeeti süüa (sest vahepeal olin ahjukütmise käigus kolm peeti küpsetanud, ühe olime juba lõhe kõrvale salatiks ära söönud).

Lugesin retsepte ja tegin lõpuks nii:
panin päikesekuivatatud tomatitest üle jäänud õliga pannile praadima hakitud küüslauku (2 küünt) ja riivitud porgandit (1 priske porgand), hetke ajel hakkisin sinna lisaks ka jupi värsket ingverit. Puistasin juurde koriandriseemneid ja india köömneid (mõlemad peaks kõhule head olema). Puistasin sinna juurde tatart ning lisasin vett (kummagi kogust ei oska öelda, niimoodi, et tatar oli üleni veega kaetud). Sinna otsa panin tubli tüki A. kanaküpsetamise leemest tekkinud ja alles jäänud kallerdist (tervest kanakallerdisest umbes pool), et see sinna vette puljongiks sulaks. Kaevasin õuest lume alt paar oksa aed-liivateed, kitkusin lehed lahti ja panin garneeringuks kõrvale, oksad pistsin kohe toidu sisse. Samuti 1 väikese loorberilehe. Puistasin ka veidi kuivatatud leeskputke.

Hautasin, kuni tatar oli pehme; selle ajaga olin ka 1 küpsepeedi ära koorinud ja ära tükeldanud, puistasin need tükid tatra peale ja lasin veel kaane all olla, et läbi kuumeneks, siis segasin ära.

Kõige lõpuks, kui enam ei kuumutanud, puistasin need aed-liivatee lehekesed peale.

Tuli hästi maitsev. Ma võtsin esimesel söömisel sinna juurde Läti kohupiima (see on teralisem ja nagu… juustulikum kui Eesti oma) ja teisel korral üht fetalaadset juustu. Ning krehvtiseks lisandiks mädarõigast.

A. tahtis rammusamat lisandit ja praadis poekotletti kõrvale.

***

Täna (teisipäeval) otsustasin ära teha lehtkapsa, mille KL oli kunagi andnud ja mis oli sügavkülmas ärategemist oodanud. Üks poolik, õigemini isegi veerandik või kolmandik pakki pikateralist riisi oli ka. Nii et läksin välja lehtkapsa-paella peale (lugesin jälle igasuguseid retsepte läbi ja lõpuks inspireerusin kõige enam ühest spinati-paella ja kapsa-tajine retseptist).

Alustasin peaaegu nagu eelmist toitu: panin pannile natukese kuivatatud tomatite õliga ja natukese oliiviõliga hakitud küüslauku ja 2 tükeldatud (poolviiludeks) porgandit hauduma. Puistasin juurde koriandriseemneid, india köömneid ja seesamiseemneid, 1 kääridega peenemaks lõigatud pisikese tšillikauna ja natuke paprikapulbrit; lisasin riisi (mida oli kokku mingi 2-3 peotäit, olenevalt peotäite suurusest) ja ajasin kõik segamini. Lisasin natuke vett.

Sellega paralleelselt olin tegelenud lehtkapsa sulatamisega, nimelt oli see üks suur klots. Panin selle klotsi ajutiselt eraldi kastrulisse ja valasin kuuma vett peale. Kui seda andis juba laiali lammutada, lisasin koos kõige selle veega pannile riisi juurde. Seejärel avastasin, et see kapsas polnud enne külmutamist nii peeneks hakitud, kui ma olin arvanud, ja sahmisin otse panni peal kääridega ringi – kahe käega, üks käär ühes, teine teises käes, otsad alla suunatud -, et liiga suuri tükke ei jääks (lugejad võivad arukamad olla, enne pannile panekut uurida ja kohe hakkida, arvatavasti on nii lihtsam).

Lisasin nüüd pannil oleva leeme sekka õige-tiba-natuke safranit ka. Ja ülejäänud kanakallerdise, et ei peaks sellega uude aastasse minema.

Jätsin kaane alla hauduma; tõin jälle lume alt aed-liivateed (ja tegin sellega nagu tatrapilafigi puhul – varred sisse, lehed ootele); riivisin pooliku sidruni värskema osa küljest natuke koort, lõikasin nätskema osa lihtsalt viiluna lahti, pigistasin mahla toidu sisse ja jätsin selle tühjakspigistatud kooretüki amuti toidu sisse maitset andma.

Kui riis hakkas pehmeks saama, lisasin leeskputke, natuke basiilikut, natuke oliivitükikesi, väikese peotäie rosinaid (mida olin leotanud, aga arvan nüüd, et asjata – nagunii oleks toidu sees mahlakesi sisse võtnud) ja segasin kõik läbi.

Enne toidu võtmist õngitsesin ka selle suure sidrunikoore välja ja viskasin ära, see-eest puistasin riivitud sidrunikoore sisse, jahvatasin musta pipart peale, lisasin veel õige natuke soola, segasin kõik ära ja kõige lõpuks puistasin aed-liivatee lehekesed peale. Ja veel viimasemal hetkel meenus, et pogácsate serveerimise kaussi on nende küljest seesami- ja linaseemneid pudenenud ning puistasin needki toidu peale, et raisku ei läheks.

Süües võtsin veel natuke oliiviõli ja seda fetalaadset juustu peale. Paari ampsu järel tundsin, et tahan ka pisut riivitud muskaatpähklit, igasugused kapsad sobivad muskaadiga kuidagi väga hästi. Väga maitses.

Kalakonservi lahendamine makaronidega, nisupuder Türgi ainetel ja midagi paella-laadset

Kalakonserviga (skumbria omas mahlas) oli nii, et olime üle poole ära söönud, kalavõileibadest veidi tüdinud ja ülejäänud poolega tuli midagi ette võtta. Sama lugu oli ühe tillikimbuga, osa olime võileibadega ära söönud, aga viimane ots kippus närbuma.

Niisiis panin peotäie rosinaid likku, hautasin pannil õlis hakitud sibulat ja küüslauku, praadisin seal vahel veidi seesamiseemneid ja apteegitilliseemneid, pudistasin hetke ajel ka veidi musta leiba ja praadisin veel; siis kummutasin sinna selle kalakonservi ning loputasin selle küljest veega ka viimased riismed pannile (nagunii oleks pidanud vett lisama). Millalgi selles etapis panin ka makaronivee keema.

Pannile lisasin aga rosinad koos leotusveega, hakkisin närbunud tilli peeneks ja lisasin samuti, kõige otsa pigistasin veerandi sidruni mahla ja katkusin noaga selle koore küljest helbeid; lõpuks otsustasin, et panen ka tühjakspigistatud koore pannile keema.

Pärast urgitsesin selle välja, küllap maitset ikka andis.

Selle kõrval oli makaronivesi keema läinud, ma olin makaronid sinna sisse pannud ja nad olid valmis saanud. Kurnasin ära ja segasin pannile muu ködi hulka.

Tulemus: üldiselt hea. Must leib andis head maitset, kahjuks tegi kastme veidi liiga paksuks (võib-olla oleks rohkema veega pidanud tegema).

Järelmõju oli see, et ma olin küll poest saiakesi toonud, aga pärast seda sööki üldse ei tahtnud enam. Niigi jahu juba söödud täna, ütles organism.

***

Vürtsine nisupuder: olin ostnud odavat nisutangu, mõtlesin, et äkki teeks samamoodi, nagu ma bulguriga olen teinud. Üks granaatõun oli kah kodus jupp aega ärategemist oodanud.

Niisiis pesin kõigepealt nisutangu (tang potti, vesi peale, solberdan sees, valan ettevaatlikult vee pealt ära; kordan paar korda) ja panin ta siis keema (külma vähese soolaga veega, ei hakanud ootama, et vesi enne keema läheks).

Ise tõin õuest posu naati, pesin põhjalikult ära ja hakkisin (paar võilillelehte sattus ka sekka, mis siis). Puhastasin 1 väikese punase sibula ja 2 küüslauguküünt, hakkisin mõlemad ära. Tegin granaatõuna katki, muist kohti olid koledaks läinud, sorteerisin ilusad ja koledad osad eraldi.

Selle aja peale oli tang potis keema läinud ja juba mõnda aega podisenudki. Lisasin sinna potti hakitud naadilehed ja varsti ka küüslaugu, las tõmbab. Ja pigistasin sinna ka 1 väikese paki tomatipastat.

Veidi enne keemise lõppu, kui ma juba kuumuse maha keerasin, lisasin ka 2 tl tšillihoidist (mingilt jõulumüügilt ostsin paar aastat tagasi ja see lööb muidugi kaua ette) ja natuke sumahhi. Esimest korda, kui mul päris sumahhi oli (lõunakas on üks türgi lett, sealt sain)! muidu olin sellele toidule happesust sidrunimahlaga lisanud. Sidruni küljest kaapisin koort ikka maitseks juurde. Natuke ka koriandripulbrit ja mingit rohekat gruusia maitseainet, mille nime ma enam ei tea, aga mille mõrkjus tundus sobivat.

Kui vesi oli ilusti tangude sisse tõmmanud ja enam ei keenud ka, lisasin hakitud punase sibula ja granaatõunaseemned. Nüüd hakkisin ka 3 rohelise sibula valged osad ja segasin hulka. Rohelise hakkisin ka, aga jätsin garneeringuks. Tõin õuest värsket münti, hakkisin samuti garneeringuks ära.

Jahvatasin selle pudru hulka veel musta pipart ja nüüd oli valmis serveerimiseks.

Serveerisin taldrikusse punase pudru peale kitsejuustu (ikka seda odavat fetalaadset), oliiviõli ja värsket rohelist sibulat ning münti. Mm, maitsev.

A. oli pärast ka täitsa rahul.

Ainult selle poolest oleks võinud vähem tšillihoidist lisada, et kõht pahurdas pärast. Tšilli on minu jaoks ilmselt liiga paprika.

 

***

A. küpsetas eelmisel nädalal kana, mida me mitu päeva sõime. Kana küpsetamise käigus tekkis hulk päris maitsvat leent, millest pärast sai kallerdis. Sisuliselt puljongikontsentraat. Leidsin, et tahan selle kuhugi riisitoidu sisse panna, enne kui halvaks läheb.

Lugesin retsepte ja inspireerusin ühest kuivatatud tomatitega paella‘st. Lõikusin kääridega kausikese sisse 9 kuivatatud tomatit väiksemateks tükkideks ja valasin odavat kuiva heerest leotamiseks peale (selline asi tasub täitsa koju hankida, heerese hea külg on see, et ta ei karda nii palju hapnikku nagu tavalised veinid, ei lähe äädikaks, ja suppidele-kastmetele-riisiroogadele annab ta vahel täitsa head maitset; see konkreetne pudel on mul vist juba aasta ette löönud, kui mitte rohkem).

Siis panin pannile õliga hauduma 2 hakitud küüslauguküünt ja 1 viilutatud porrulaugu (see oli üks päris priske porrulauk); seejärel tükeldasin (veerandviiludeks) ja lisasin 1 suvikõrvitsa; segasin ja lisasin umbes veerand kilo või veidi rohkem risotoriisi. Segasin veel, et riis õliga kokku saaks. Ajasin kähku keedukannuga poole liitri ringis vett kuumaks ja valasin suurema osa sellest pannile juurde ning kummutasin sinna otsa kanakallerdise sulama. Valasin sinna otsa ka tomatileotise. Nüüd oli pannil päris palju vedelikku. Enne, kui see kõik riisi sisse jõudis tõmbuda, puistasin kähku natuke safranit, et see jõuaks vedelikus laiali minna.

Ise läksin tõin jälle natuke naati, pesin, hakkisin ja lisasin toidule. Paar oksa aed-liivateed tõin ka.

Siis lugesin internetti läbi ja munesin üldse niisama. Läksin uurisin, riis oli juba peaaegu pehme ja vesi peaaegu sisse imbunud. Lisasin näputäie basiilikut ja keerasin kuumuse maha.

Leidsin, et toit tahab veel veidi värvi ning tükeldasin sinna sisse pool suurt punast tomatit ja ühe hommikusöögist üle jäänud kollase tomati veerandiku. Nii sai ilusam ja ilmselt ka mahlasem.

Sõin alguses koos juustuga, pärast ilma. Maitse oli hea; riis ehk plaanitust pudrusem, ju ma segasin uusi komponente lisades liiga palju. Nii et välja kukkus pigem risoto kui paella.

Või oligi asi selles, et risotoriis ja see tekitabki paratamatult sellise kreemja kastme. Aga noh, maitse on hea.

Kolm putru

1. Tatrapuder seentega.

Kartuli-panniroast oli kolm šampinjoni alles jäänud, mul oli kodus üks suitsupeekoni tükike järele jäänud.

Praadisin kõigepealt (väheses õlis) hakitud sibulat ja peekonikuubikuid, lisasin viilutatud seened, 1 hakitud küüslauguküüne; lisasin veidi paprikapulbrit ja lõikasin kääridega sisse 1 väikese kuivatatud tšillikauna, puistasin pannile tatart, valasin vett peale, lõikusin sinna kääridega 3 kuivatatud tomatit. Jätsin hauduma, tõin õuest posu naati ja pesin ära. Kui toit tundus peaaegu valmis olevat, hakkisin ka naadi sinna sisse ja puistasin lisaks natuke kuivatatud leeskputke.

Süües lisasin veel natuke soola (sest need kuivatatud tomatid ei olnud nii palju soola välja andnud) ja panin võid silmaks. Imeline. A. pani vist ainult võid, tema soola ei lisanud.

2. Bulgur tomatipasta, sibula ja granaatõunaga.
Panin bulguri keema (teoreetiliselt tahtsin keevasse vähese soolaga vette panna, aga ei mallanud vee keemaminekuni oodata); ise tõin jälle naati, pesin ja hakkisin. Samuti hakkisin 1 küüslauguküüne. Kui bulgur oli pehme, segasin naadi ja küüslaugu sinna sisse ja lasin veidi jääksoojuses tõmmata; siis segasin sisse pool pisikest purki tomatipastat, 2 tl tšillihoidist, jahvatasin peale musta pipart, riivisin veidi sidrunikoort ja pigistasin 1 sidruniviilu mahla sinna sisse. Hakkisin 1 jämeda rohelise sibula, selle valge osa segasin kohe sisse, rohelise jätsin veel esialgu ootele. Puhastasin 1 granaatõunast seemneterakesed välja (selleks lõikasin granaatõuna veeranditeks, koukisin seemned peaaegu ühe plokina lusikaga välja ja katkusin valged membraanid vahelt ära), puistasin toidu sisse. Tõin õuest värsket münti. Nüüd hakkisin ka mündi ning puistasin selle koos sibula rohelise osaga peale ja segasin ära (nüüd ei olnud toit enam nii tuline, ei pidanud kartma, et ürdid n.ö läbi keevad). Sõime feta tüüpi lambajuustuga – külmkapis oli üks poolik pakk, vajas äralahendamist.

Natuke jäi järgmiseks päevaks üle, sellele hakkisin uut värsket münti peale (sõin külmalt, salatina).

3. Pannirisoto spargelkapsa varresisu, porgandi ja porrulauguga.

Spargelkapsa vars oli jäänud spargelkapsaga makaronide tegemisest külmkappi seisma. Koorisin talt kõvad kestad ümbert ära. Puhastasin 2 porgandit. Lõikasin need kõik viiludeks; puhastasin 1 küüslauguküüne, hakkisin ära. Panin panni kuuma ja tükikese võid sinna sulama, kui see oli sulanud, puistasin sinna tilliseemneid. Siis lisasin juurviljaviilud. Kuni need vaikselt praadisid, viilutasin ka porrulaugu (v.a vintskeks kasvanud leheotsad). Lisasin koos küüslauguga pannile. Segasin ja lisasin näputäie seesamiseemneid ja umbes 250 g ümarateralist riisi (st pakk oli 500 g ja ma panin umbes pool pakki). Segasin, et riis saaks või ja köögiviljaleemega kokku ja kergelt läbi praeks. Siis lisasin natuke eileõhtust taimeteed (tundusid kõik sellised kapsaga sobivad maitsed – piparmünt, apteegitill, rosmariin…) ja sortsu valget veini. Riivisin veidi sidrunikoort peale ja pigistasin 1 viilust ka mahla. Segasin. Lisasin veel vett, keerasin kuumuse väiksemaks ja jätsin natukeseks kaane alla hauduma (ise käisin tegin kähku 5 minutit tööd).

Tulin tagasi, vaatasin: riis natuke veel krõmpsus, aga vesi oli suht otsas. Lisasin veel vett ja natuke soola ning natuke kuivatatud leeskputke. Segasin ja jätsin hauduma, tegin veel paar minutit tööd.

Kui tagasi tulin, oli riis valmis saanud. Nüüd keerasin pliidil kuumuse ära, lisasin pannile tublisti riivjuustu ja segasin ära, jätsin veel seisma (ja tegin veel tööd).

Riisiroog ja selle kõrvalmõjuna õunakook

Üritasin teha midagi paella-laadset, aga mulle tundub, et ei kukkunud päris õigesti välja – pudrusem tuli, midagi paella ja risoto vahepealset. Vale riis ehk.

Aga hamba all maitseb päris kenasti siiski.

Kõigepealt tegin puljongi umbes poolest liitrist keemaaetud veest, kanapuljongikuubikust, õige natukesest safranist ja loorberilehest.

Edasi läksid asjad pannile selles järjekorras: sorts oliiviõli; 1 suur hakitud sibul; 1 tükeldatud väiksemapoolne baklažaan (miinus koledaks läinud kohad); 3 poolviiludeks ja viiludeks (olenevalt jämedusest) lõigatud porgandit ja 2 hakitud küüslauguküünt; 2 pool- ja veerandviiludeks lõigatud kabatšokki; ühe seismajäänud kana-sinkvorstijupi tükikesed; natuke chorizo-tükikesi; priske näputäis pitsamaitseainet (seda, kus on ainult maitsetaimed sees) ja pool tl paprikapulbrit (mitte seda vürtsist, vaid leebet); paar näputäit seesamiseemneid; kikerherned ühest tavalisest vist 400-grammisest konservipurgist; veidi alla kahe klaasitäie riisi (pikateralist). Iga uue lisanduse peale segasin.

Segasin need asjad panni peal ära ja lisasin puljongi (loorberilehe õngitsesin enne välja).

Ja siis hautasin kaane all, vahepeal segasin. Suhteliselt lõpu poole hakkisin sisse veel 2 päikesekuivatatud tomatit ja pool suurt värsket tomatit.

Mõtlesin korraks, et võib-olla see kaane all hautamine oli üks põhjus, miks pudruseks läks, lahtiselt keedes oleks ehk sõmeram jäänud. Aga pärast meenutasin, et kunagi varem tegin kah kaane all ja siis jäi parem. Võib-olla oleks veidi lühem keetmisaeg sõmeramaks jätnud; võib-olla oli asi vale sorti riisis, originaalis on need retseptid kujunenud ümarateralise riisi keetmisomaduste järgi (espetsiaalse paella-riisi lausa, aga tookord, kui ma varem tegin, toimis risotoriis ka), aga mul oli mingi suvaline pikateraline.

Mis mulle meeldib: esiteks on kikerherned seal sees toreda, veidi pähkelja tekstuuriga. Teiseks annavad päikesekuivatatud tomatitükid ja chorizo natuke teravamat vaheldust.

Süües võtsin estragoni peale.

*

Kook tekkis nii, et valasin kikerherneste pealt vedeliku klaasi ja otsustasin sellega jälle küpsetada. Seekord tegin tavalist hapupiimakooki, aga osa hapupiima asemel läks see kikerhernevedelik (kefiiri ei olekski muidu piisavalt olnud). Kuna tahtsin koogi sisse ka õunu panna, siis ma hernevedeliku vähese happesuse pärast ei muretsenud, küll aitavad ka õunad soodaga reageerida. Tainast maitstes leidsin siiski, et panen näputäie sidrunhapet ka. Küpsetasin alguses 190, seejärel 180, seejärel 170 kraadiga, kuni koogitorkimise tikk enam tainaseks ei jäänud.

Ained kaussimineku järjekorras: pool klaasi suhkrut, sinna otsa umbes pool pakki (ehk 100 grammi ringis) pehmet võid ja 2 spl õli (eesmärk oli see, et kokku oleks umbes 150 g rasvainet, aga mul pehmet võid rohkem ei olnud); need omavahel segamini. Siis puhastasin-hakkisin 5 mahakukkunud õuna sinna hulka (korralikku õunamaterjali sai vast 4 keskmise õuna jagu, tänavused õunad on väga koitanud), ajasin segamini. Lisasin natuke piparkoogimaitseainet. Nüüd panin ahju kuumenema. Lisasin kaussi kikerhernevee ja pool klaasi kefiiri. Mõõtsin kaussi kaks klaasi (mulle tundub, et see konkreetne klaas oli 200 ml) jahu, millest teise sisse olin 1 tl soodat seganud. Segasin ära, leidsin vedela olevat (see hapupiimatainas on mul käe sees), lisasin õunavedeliku sisseimamiseks peotäie rosinaid ja igaks juhuks saputasin ka jahu juurde, vahepeal segasin, kuni tundus õige paksusega olevat (ja maitsesin ja lisasin hästi natuke sidrunhapet). Määrisin ahjupanni võiga, puistasin kamaga üle, tainas pannile, siputasin kaneeli peale ja piserdasin üle suhkruga (ühest kohvikust äravinnatud suhkrutorukesest, neist torukestest on nii hea suhkrut siputada, täpselt paras koogipealne kogus), pann ahju.

Kook on tulnud tume (huvitav, kust see tume värv küll tuli, kas piparkoogimaitseainest?), aromaatne, mure.

*

Avastasin eelmise paella-tegemise märkmeid taga otsides, et mul on õudne hulk söögitegemist mustanditesse jäänud, nii et kui ma tahaks selle kõik ära avaldada, peaks ma paar nädalat söögitegemise vahele jätma või tegema ainult sellist süüa, mis trükimusta ei kannata.

Palju võililletoitu; ja mis kerged toidud nüüd päevakorras on

Sõin vahepeal iga päev võilillelehti, ei osanud ilma elada. Igasuguste toitude kõrvale salatiks ja vahel salati põhikomponendina, nt võilill, suitsukala, röstitud must leib ja majonees. Või kodujuust, muna, tomat, võilill.

Avastasin, et kui teha võilillelehti kreeka meetodil: praadida oliiviõlis (korra praadisin ka selles suvalises taimeõlis, mille sees olid juustuga täidetud tšillid olnud) küüslauguguga kergelt läbi ja panna sidrunimahla peale – siis meenutab maitse üpriski kreeka viinamarjaleherulle, nähtavasti sama maitsestuse pärast.

Kasutasin niiviisi menetletud võilille vahel näiteks makaronide peal (+ natuke kõva juustu peale. Või pehmemat, feta moodi lambajuustu peale pudistades. Või samasugust pehmet kitsejuustu.)

See praadimisenõks on väga hea selle poolest, et nii saab kasutada ka neid võililli, mis on toorelt söömiseks mõruvõitu (kuigi ka vanade lehtede mõrudust vähendab tublisti, kui soon keskelt ära visata ja süüa ainult seda õhukest lehte).

Vahel olen ka nooremaid naate sinna praadimisel hulka visanud.

Ükskord praadisin need libled niiviisi läbi, lisasin päevalilleseemneid (lasin ka neil natuke praadida), paralleelselt keetsin riisi, siis segasin kõik panni peal kokku, et riis ka natuke praadida saaks, pärast sõime kitsejuustuga. Ainus etteheide oleks olnud see, et riisi oli muuga võrreldes liiga palju.

Üks teine kord praadisin selle umbrohuseguga koos ka sibulat ja lisasin tomatit, tegin niiviisi makaronikastmeks (et rohkem umamit oleks, pudistasin ka 2 kilufileed sinna tükkideks). Rumalast peast lisasin ka marineeritud kappareid, see oli liialdus, sest sidrun ja tomat olid juba isegi küllalt happelised. Aga täitsa norm kaste tuli siiski, lihtsalt see suurem happesus tähendas, et oli vaja rohkem õli hulka niristada.

*
Keetsin kartuleid ja vutimune, hakkisin natuke võilille, natuke estragoni, natuke segaumbrohtu (peamiselt noored naadiõisikud ja vesihein), tomatit ja kurki (neile mõlemale siputasin soola peale), lisasin kodujuustu. Kui kartul ja muna olid valmis, lisasin salatitaldrikule 2 kartulit ja 3 vutimuna, oligi söömaaeg käes.

Teinekord võtsin keedukartuli kõrvale jälle värsket kurki, fetat ja münti, oliiviõli niristasin peale.

*
Nüüd hakkab hea võililleaeg tasapisi läbi saama ja mul tuleb süüa muud umbrohtu, õnneks hakkab nüüd juba tulema vesiheina ja mets-harakputke. Ja kui aeg-ajalt niita, siis tuleb kogu aeg uusi noori naate ka. Avastasin, et õitsemiseelne naadilatv on väga maitsev, see puhkemata õisik meenutab õige natuke tilli.

Vahepeal jäi mu kõht natuke haigeks, ajas ennast punni nagu õhupall ja söögiisu ei olnud. Märkasin ühel sellisel päeval, et mul on õudne sibulanälg ja nii ma tegin endale sellise toidu: keetsin tatart, sinna kõrvale tükeldasin suure tomati salatiks ja sibulat hakkisin peale. Veidi soola ja maitserohelist; salatikastmeks segamini kreeka jogurtit ja majoneesi. Kuna ma keetsin tatart kogemata liiga palju, sain seda toitu veel mitu päeva süüa, rohelist kraami varieerides – kord oli kõige tugevama maitsega hein aed-liivatee, kord iisop, kord leeskputk koos naadiga, kord münt, kord estragon – peab küll tunnistama, et estragon ei ole tegelikult väga tugeva maitsega, vähemalt see meie (arvatavasti vene) estragon mitte, nii et temaga koos ei tasu tugeva maitsega komponente panna. Vahel hakkisin ka natuke suitsuliha salati hulka, aga mitte alati. Selle dieedi peal sai mu kõht terveks.

Eile: keetsin makarone (penne lisce, need on sellised keskmiselt lühikesed tugevad torukesed), lisasin herne-porgandikonservist herned ja porganditükid, pudistasin veidi vanemat juustu (hetkel oli selleks üks Andre farmi juust) vahele, natuke vinnutatud vorsti leidsin kapist ka, panin ka seda ning pudistasin sinna vahele kuivatatud piparrohtu (värsket põle). Ja lisasin juba taldrikus värsket maitserohelist+umbrohtu (konkreetsel juhul oli vist metsharakputk, mõni noorem naadileht ja natuke seda rohelist münti, millest ma täpselt ei tea, mis münt ta on) ja natuke majoneesi. A.-le jätsin selle makaroni-herne-porgandisegu ootele, tema lisas veel vinnutatud vorstikribalaid ja majoneesi ei tahtnudki.

Täna oli nii palav, et ei tahtnud midagi keeta. Lõuna tuli niisiis selline: suur (ikka väga suur) tükeldatud tomat, pool hakitud sibulat, peotäis õuest toodud rohtusid (sedapuhku estragon ja mets-harakputk), viis-kuus väiksemat lehtsalatilehte, natuke oliive (selliseid, mis on paki sees õlised, mitte vees), natuke fetajuustu (kogus oli vast vahemikus 75-100 grammi). Maitseks veel natuke pipart ja soola (ei fetat ega oliive olnud nii palju, et oleks minu maitse jaoks piisavalt soolane olnud). Ja oliiviõli peale. Kõrvale võtsin tublisti ciabattat, õigemini pudistasin seda suurem osa ajast toidu sisse, mitte ei söönud viisakalt kõrvale. Külma valget veini ja vett jõin juurde.

Magustoiduks võtsin seda tihket läti kohupiima, mis on peaaegu nagu juust, lisasin maasikamoosi ja toorest rabarberit.

Seisma jäänud külma kanapraeliha rakendusi ja üks tarretis

Nüüd olime seda kana juba ei tea mitu päeva eri lisanditega (kord tatraga, kord makaronidega, kord lihtsalt õunasalati vormis – kana, õun, praetud sepikutükid, majonees) söönud. A. enam ei tahtnud, sõi parem pelmeene.

Mina leiutasin siis mitu kanasisaldusega toitu.

Seene-kana-makaronitoit: üks meie trupi tantsija oli enne sotsiaalset distantseerumist mulle soolaseeni toonud (riisikad, vist männi-). Ma panin paar seent koos makaronidega keema (makaronid olid kas mingid torukesed või sarvekesed; soola ma keeduvette ei pannud, selle arvestusega, et seened on isegi soolased) ja ka kurnasin koos, jätsin korraks ootele; samale pliidirauale tõstsin panni, praadisin sibulat (1 hakitud sibul) ja veidi külma kana, siis riivisin 1 porgandi ja lisasin pannile, kühveldasin sinna ka makaronid ja seened ning segasin ära. Taldrikus riivisin juustu peale. Kuna maitstes tundus, et midagi hapukat kuluks ära, lisasin hääästi ettevaatlikult sortsu ketšupit. Kõlab nagu pühaduseteotus, aga minu arust toimis.

Kuna üks rukkileib ähvardas käest ära minna, tegin endale hõrgu sooja salati: pudistasin selle rukkileiva tükkideks, praadisin oliiviõliga, siis lisasin kanatükke, et need natuke soojeneks, ja hakkisin panni peale ühe küüslaugu. Värsketeks komponentideks sai väike nutsak hapukapsast ja 1 hakitud õun; kastmeks majoneesi ja sorts rjaženkat, maitseks uhmerdasin veidi kardemoni peale. Imeline!

Järgmiseks tegin kanajäägist, selle küpsetamisel tekkinud, kõrvale pandud ja tarretunud leemest, seentest, mis ähvardasid pahaks minna ja naadist risoto: kõigepealt korjasin paar peotäit naati, pesin ära, jätsin sõelale nõrguma. Panin või ja oliiviõlitilga sisse praadima hakitud sibulat ja küüslauku, hakitud soolariisikad, mingi paar-kolmsada grammi arborio riisi, segasin; lisasin tasahaaval selliseid vedelikke nagu natuke kuiva heerest (mingi odav Fino), natuke kuiva valget veini, kanaküpsetamisel tekkinud leemest tehtud puljongi, iga natukese aja tagant segasin (selles risoto erimenetlus seisnebki: vedelikku lisada sortsuhaaval ja palju segada, et tärklis riisi seest välja tuleks ja justkui koorekastme moodustaks, ilma et päris koort peaks panema). Kui riis oli peaaegu pehme, hakkisin need varem korjatud naadipeotäied ja segasin sinna sisse. Maitsestasin soola, muskaatpähkli, musta pipra, aed- ja nõmmliivatee, salvei, majoraani ja leeskputkega, kõige lõpus natuke puju ka (see kasvab õues umbrohuna ja oli talvel varte külge ära kuivanud). Riivisin sinna otsa veidi sidrunikoort ja pigistasin sidrunimahla, riivisin parajasti olemas olevat kõva juustu peale (see juhtus olema pecorino romano), võtsin pliidilt ja jätsin natukeseks seisma. Ning värsket sidrunpuju (see imetaim elas õues ületalve ja tal on ikka haljaid oksi) hakkisin oma taldrikus kõige peale, sest tundus, et võiks sobida.

Tegin ühe vea: kanatarrendi pealt oleks enne puljongi tegemist pidanud rasva eemaldama, see rikkus natuke üldpilti. Lootsin, et järgmisel päeval soojendades enam ei häiri. Jep, pärast soojendamist maitseski palju paremini ja kolmandal päeval VEEL paremini. Hea toit järelikult, mida pikaks ajaks ette teha.

Millalgi samal perioodil tegin tarretist (1 pakk sidrunitarretisepulbrit suure, ligi pooleliitrise kruusi põhja ja kuum vesi peale, nii, et umbes 2/3 kruusi sai täis; segasin hoolega, uhmerdasin veidi kuivatatud sidrunikoort juurde; siis valasin sinna kruusi niipalju, kui mahtus, rjaženkat, et vedelik rutem jahtuks; siis vahustasin paki (200 ml) koort 1 tl moosisuhkruga; segasin ka sinna rjaženkat sisse, valasin selle segu sisse tarretisevedeliku, segasin kõik ära ja panin külma.

Kohe mitu päeva oli head tarretist süüa.

Lihtne risoto ja keerulisem supp

A. küpsetas siin vahepeal sealiha, mida me pärast mitmel moel tükk aega sõime. Sellest jäi üle kausike kallerdist.

Niisiis tegin ühel päeval risoto – panin sibulat ja veidi sellerit poti põhja praadima, lasin klaasjaks; seejärel tükeldasin kaks suvikõrvitsat (ja erandkorras ühe kartuli – viimati, kui ma praekartulit tegin, unustasin ühe kooritud kartuli lõpuks tükeldada ja pannile panna, nüüd tuli ta kuhugi integreerida, no saab siis veidike nagu Itaalia moodi mulgi putru) sinnasamasse ja lisasin paar peotäit risotoriisi; siis segasin ja lasin veidi praadida; siis lisasin umbes kruusitäie kannuga kuumaks aetud vett ja tühjendasin kallerdisekausi sinna otsa. Edasi nagu risotoga ikka – peab tihti segama, et põhja kinni ei hakkaks. Kui kuivale kippus jääma, lisasin valget veini (ja segasin, segasin, segasin).

Seda sõime mingi kolm päeva. Riivjuustuga.

Täna pani A. supi hakkama, tähendab, lõikas kanafilee kana küljest ära, pani ülejäänu keema; kui oli natuke keenud ja vaht riibutud, lõikas ta veel omajagu liha luudelt lahti ja pani kõrvale; siis läksid kondid tagasi keema. Selleks ajaks jõudsin mina koju ja lisasin puljongikeedusele 1 loorberilehe, paar pipratera, paar kuivetanud ingverijuppi, 1 poolekslõigatud sibula, 1 nässakavõitu porgandi ja 1 küüslauguküüne. Sellel lasime tükk aega madalal tulel podiseda, A. läks selleks ajaks korraks magama ja mina tööd tegema. A. jõudis enne seda veel kolm porgandit tükeldada ja mina kolm kartulit pluss kaks sibulat koorida.

Kui mul töö tegemine üle viskas ja tuli “peseks-või-sokke” sündroom, tulin tagasi kööki; ka A. oli hiljaaegu üles ärganud, puljongi ära kurnanud, porgandi keema pannud, ka kartuli-sibula ära hakkinud ja supile lisanud. Tõin sahvrist veel ühe spargelkapsa ja porrulaugu (ma ise ei oleks ehk nii grandioosselt teinudki, A. valik), tükeldasime ka need ära; tükeldamise järjekorras läksid potti.

Kui uuesti keema tõusis, lisasime liha ja mina lisasin veel lonksukese kuiva heerest (Fino).

Ja kui see kõik uuesti keema tõusis, lisasin ometi kord soola.

Jätsime tõmbama ja panime jahedasse, sest ega meil tegelikult kohe ei olnud vaja suppi süüa (täna läks mul risoto viimane ots ja A. lahendas makaronidega jälle mingid ähvardava tähtajaga poolfabrikaadid ära), nüüd on lihtsalt jälle paariks päevaks toit valmis.