Kõrvitsarisotoks arenenud muidurisoto, vana kooli makaronisalat

Enne pühadeks Tallinna minekut tegin kerget süüa. Plaan oli lahendada ära poolik seller ja küüslauguga kõrvitsapüree; asusin risotot tegema, noh, et hautasin sibulat ja sellerit poti põhjas, lisasin riisi, lisasin vett ja valget veini. Ja sõime juustuga. Ja alles pärast söömist tuli meelde, et ma pidin sinna ka kõrvitsapüreed panema (sest purk on pooleli). See sai lisatud järgmisel päeval soojendades. Nii saime kahel eri päeval kaht erinevat risotot.

Nüüd tegin sellist lihtsat toitu, et keetsin väikesi sarvekesi, vahepeal hakkisin marineeritud kurki, natuke värsket kurki, (põdralihast) suitsuvorsti, kühveldasin purgiherneid juurde; segasin kõik ära, maitsestasin provansaali ürdiseguga, lisasin majoneesi ja leidsin, et sinna sobiks ka juustu. Hakkisin natuke atleeti.

(Kui ma Tallinnast koju jõudes samuti midagi hamba alla tahtsin ja A. oli magama läinud, tegin endale lihtsalt ühest pirnist ja natukesest juustust salatit. Kuna pirnid on praegu odavad ja võrdlemisi head, siis moodustavad nad mu toidusedelist vist ligi poole.)

Advertisements

Sünnipäeva ja järelnähtude ajal

Nii-nii, speak, memory!

Kõigepealt tegin enne pidu niisama enda meeleheaks suvalise väikese koogi: umbes 75 g võist, umbes kolmveerandist klaasist jahust ja paarist spl suhkrust puru, ahjupannile ja küpsema; 1 jämeda rabarberivarre tükid, mille segasin (samas kausis, kus enne olin puru teinud) natukese suhkru, 1 tl jahu ja kohupiimapäraga – poolküpsenud puru otsa (ja jälle ahju, kuumust nüüd juba natuke maha); kõige ülemiseks kihiks kloppisin lahti 3 muna ja hapukoorepära (pluss 3 dessertlusikatäit suhkrut ja teist sama palju jahu) ning valasin selle löga poolküpsenud rabarberi otsa. No ja ahju, kuni pealt pruunikaks tõmbus. A. imestas, et ei olegi liiga hapu, kuigi rabarberiga.

*

Peo jaoks – nuudli-feta-tomati-oliivisalat kapparite, küüslaugu ja basiilikupudiga (neist pisikestest niitnuudlitest, mis hästi ruttu keevad); redise-suitsukala-munasalat rohelise sibulaga. Kala oli seekord heik, väga lihtne puhastada; kogused: 2 kala, 5 muna (või oli 6?), 2 punti rediseid, paar vart rohelist sibulat;

näksimiseks lihtsalt juustu ja oliive (kaubamajas olid sama kuupäevaga oliivid 90 % alla hinnatud, kujuta pilti) ja värsket ciabatta‘t;

magustoiduks tegin sellist kreemi, et keetsin midagi rabarberimoosi taolist ja segasin sellega paki agar-agarit (avastasin viimasel hetkel, et želatiini ei ole, aga agarit on); ajasin veidi alla poole liitri vahukoort paari spl moosisuhkruga vahtu (alla poole liitri, sest osa panin koorekohvi joojate tarvis kõrvale), segasin kahe potsiku Nopri kohupiimaga, rabarberimoosiga ja roosisiirupiga, mis mulle kunagi Rumeeniast või kuskilt toodi. Ja viisin tahenema. Tulemus oligi pigem kreem kui tarretis. Suur kausitäis söödi enam-vähem lagedaks.

Järgmisel päeval käis veel natuke külalisi, kalasalati tegin nagu ennegi, eelroaks serveerisin arbuusi ja Saida valget juustu, magusaks tõi ema vormisaia.

*

Ja siis tuli vahepeal mingi külmetushaigus, nii et ma ei tahtnud üldse midagi süüa; esimene asi, mis ma üle tüki aja tegin: keetsin kartulit, korjasin võilillelehti ja tegin võililledest (natuke aega kergelt soolases vees leotatud kujul), naadist, muru- ja karulaugust, kurgist, poolikust sibulast, ühest keedumunast ja viimasest heeringatükist salati – sellesama heeringa õliga, hapukoore ja tilga rjaženkaga. See oli üks väheseid asju, mis mul kuidagigi isutas.

Samuti tegin jääkide ärakasutamiseks rabarberikoogi, sest mul oli üks vahukoorepotsik (350 ml) hapukooreks läinud pluss üks vanavõitu kefiiripära: tükeldasin 1 suure ja 1 väiksema varre rabarberit, valasin kaussi sinna otsa veidi üle klaasi suhkrut ja 1,5 klaasi jahu; siis tuli meelde soodat panna, läks 1,5 tl; siis panin ahju tööle; lajatasin tainakaussi kuivade asjade otsa potsiku seda isetekkelist hapukoort ja hapupiimapära ja kuna tundus vedel, siis natuke kaerakliisid ja maitseaineks purustasin veidi kuivatatud kibuvitsaõisi; ja kuna tundus veidi liiga soodane, siis ka tibake sidrunhapet; siis tuli ette ka muna lisada, kloppisin 2 tükki lahti ja lisasin ja segasin; ja siis oligi ahi valmis, tõmbasin ahjupanni kähku võipaberiga üle, tainas pannile ja kogu kupatus ahju; kohe alguses keerasin kuumust vähemaks ja edasi filmi vaadates käisin iga natukese aja tagant vaatamas ja keerasin kuumust veel vähemaks, kuni kook lõi selgelt seinte küljest lahti.

Mulle maitses eelmine kook rohkem (sest oli hapukam), A.-le täpselt samal põhjusel nüüdne kook.

*
Vahepeal käisin Rakveres, pärast tegime jälle kartulite kõrvale heeringasalatit – muna, heeringas, sibul, palju õuest toodud rohelisi liblesid, lisaks kurki ja tomatit.

Järgmisel päeval oli A. selleks ajaks, kui ma üles tõusin, endale tatraputru teinud ja osa tatart mulle üle jätnud. Sellest tegin õhtul uuesti heeringasalatit – nagu eelmise, ainult et kartuli asemel oli tatar. Ja natuke lisasin ka marineeritud kurki, sest see tundus sobivat. Aga hästi natuke, sest marinaad oli päris kõva äädikaga.

*

Siis lahendasime ära mulle kingiks toodud ananassi: tõin poest natuke sealihaguljašši (240 g ringis) – sealiha? guljašš? o tempora!, tükeldasin kaks sibulat, hakkisin 4 küüslauguküünt ja jupikese ingverit. Selle peale ilmus A., kes küsis, mida on veel hakkida – mispeale ma andsin talle tükeldada ananassi (see oli väga hea mahlane ananass ja ma oleks teda rohkemgi niisama söönud, aga ma juba tean, et kui ma liialdan, hakkab ananass hoopis mind sööma) ja ise võtsin 2 väikesel kurgil seemned välja ja tükeldasin ära; ning lõikusin 2 kahvatu välimusega (ja seetõttu odavat) tomatit tükkideks.

Kuskil selles tükeldamisfaasis panime ka riisi keema, väga primitiivselt, lihtsalt külma veega. Edasise ananassiroa praadimise kõrvalt kontrollisime seda aeg-ajalt, kuni ta oli valmis.

Praadimine käis nii: panin pannile juustuga tšillide pealt üle jäänud õli, hautasin seal sees veidi aega küüslauku, siis lisasin liha, kui see oli igast küljest kahvatu, ka sibula; praadisin neid natuke aega, siis lisasin paar spl Tai kalakastet, ananassi, kurgi ja tomati ja segasin ja jahvatasin musta pipart peale; retsept nägi ette ka suhkrut ja vajadusel natuke vett, aga mul oli üks mangokonserv lahti ja ma võtsin suhkru ja vee asemel hoopis selle siirupit; siis tuli meelde lõikuda sinna ka 1 väike tšilli. Lõpuks tõin õuest leeskputke, hakkisin ära ja lisasin toidule.

Tuli üks toredasti vürtsine toit; kalakastmest oli minu arust soolasuse jaoks vähe ja ma lisasin süües soola. Liha oleks võinud õrnem olla, vbla oli liiga taine, aga võib-olla olin ma selle praadimisel liiga kärsitu ja sonkisin liiga palju, nii et lihatükid ei saanud korralikku koorikut peale võtta ja mahlad läksid välja. A. ei pidanud seda eriliseks probleemiks.

Seda toitu jagus kaheks päevaks.

Üks peaaegu kedgeree

Kurjast kanast jäi riisi üle.

Leidsin, et kui suitsukala sobib riisi ja india vürtsidega pannile panna, siis sobib kalakonserv ka.

Keetsin kaks muna (panin külma vette, keemaminekust läks midagi 5 ja 10 minuti vahel, kuni ära ehmatasin); leotasin keeduriisi natukese kuuma veega, et ta kämbust uuesti lahti pudiseks.

Panin pool veiniklaasitäit rosinaid valge veiniga likku.

Hakkisin kaks sibulat, panin pannile hauduma (sellesama kalakonservi õliga – sel konservil on juhtumisi väga hea maitsega õli); pudistasin juurde lahtiligunenud riisi, puistasin tandoori masalat ja natuke puhast kollajuurt juurde, kalatükke ka, jätsin kaane alla korraks hauduma, ise tõin õuest leeskputke. Hakkisin leeskputke varred ja viskasin koos veinirosinatega pannile; siis hakkisin ka muna, leeskputkelehed ja ühe kappi seisma jäänud tillikimbupooliku. Tule keerasin ära ja ootasin, et enam ei podiseks; viimasel hetkel meenus, et kappi on jäänud ka natuke nässakakstõmbunud rediseid ja hakkisin need süüdimatult toidu juurde. Kõige lõpuks lisasin muna ja maitserohelise.

Seda toitu tuli üllatavalt palju (keeduriisi oli alguses olnud ainult peotäis) ja üllatavalt korraliku toidu moodi oli see ka.

Eelmine nädal: riisist panniroog; seeneraguu; kartulid umbrohuga; umbrohuomlett; umbrohuampsud; ja üks rabarberikook.

Tegin kana kõrvalt üle jäänud riisist ühe hiina retsepti järgi pannitoitu. Söödav, aga mitte hiilgav. Praadisin õhukese munaroa 3 munast ja vürtsidest (pipar, aniis, nelk, sool), võtsin pannilt, lõikasin ribadeks; praadisin samal pannil sibulat, riisi, paprikat ja lutserniidusid, panin siis munaribad uuesti pannile tagasi ja maitsestasin sojakastmega. Põhiviga oli see, et lutserniidud lähevad kas pusasse või klimpi. Oaidudega töötaks tõenäoliselt paremini. Ja konkreetselt minu jaoks oli viga ka selles, et üks terve paprika üheainsa panniroa peale on mulle ilmselgelt liiga palju, kõht oli veel terve järgmise päeva korrast ära (olin nähtavasti paprikaga liiga uljaks läinud, sest supi sees olin teda ilusti välja kannatanud, aga üks paprika supi peale ongi suhteliselt vähem, sest suppi ennast on rohkem). Aga igatahes sai seismajäänud riis ära lahendatud.

Siis (neljapäeval) tegin seeneraguud (porgand, sibul, seened, mõnevõrra naati, natuke jahu, hapukoort, heerest, Worcesteri kastet). Keetsin kõrvale selle käputäie tatart, mis meil oli (vähevõitu, nii et kui ma tatra seeneraguu sisse segasin, meenutas see paksu suppi). Esialgu tundus, et Worcesteri kastet sai palju, hapukuse pärast (mitte vürtsisuse). Aga järgmiseks päevaks oli päris tasakaalu tõmbunud ja paksemaks ka, enam ei meenutanud suppi. Reedeks jagus seda ka.

Siis (laupäeval) keetsin lihtsalt kartuleid ja muna (4 suuremapoolset kartulit, 2 väikest muna), tõin õuest palju võilille- ja veidi vähem naadilehti pluss natuke karu- ja murulauku, A. hakkis lehed ja munad peeneks, segasime jogurti ja natukese soolaga ära. Taldrikus panime kartulile võid peale ja seda salatit juurde. Superhea oli.

Kartulite pehmekskeemist oodates läksin kärsituks ja tegin igavusest kooki: mingi 5 rabarberivart hakkisin ära, hakkasin tegema hapupiima ja munaga tainast ja avastasin alles pärast rabarberi hakkimist, et jahu on väga vähe. Pool klaasi vajaliku 1,5 asemel. Võtsin puuduva jahu asemele osalt kaerakliisid, osalt tärklist. Lisaks läks koogi sisse veidi alla klaasi suhkrut, 150 g sulavõid, 2 muna (lahti klopitud) ja pool klaasi hapupiima (mul oli parajasti skyr vaja ära lahendada). Pudistasin maitseaineks peenuse mõttes roosiõielehti pulbriks ja lisasin ka õige natuke soola. Kergituseks poolteist tl soodat ja natuke sidrunhapet ka.

Kook tuli selliste kahtlaste kuivainete peale üllatavalt hea, eriti kui oli natuke seisnud. Kaerakliid andsid mõnusat kobedust (see ei olnud sugugi kindla peale minek – kunagi jäi mingi teine kook kaerakliide lisamisest hoopis liiga kõva).

Pühapäeval tegin enne trenni 3 munast naadiomletti. Hakatuseks korjasin õudse posu nooremat naati ja pesin ära; siis hakkisin sibula ja hautasin õliga, siis hakkisin suurema peotäie naati peeneks, kloppisin 3 muna lahti, lisasin veidi soola, segasin naadi muna hulka ja valasin pannile; ja siis lasin madalal kuumusel taheneda, lõpuks hakkisin ühe juustukontsu sinna otsa. Päris hea trennieelne amps. Aga naati olin selle jaoks liiga palju korjanud. Ülejäänust tegin õhtul neid plönne, ainult et õunaäädika asemel oli mul ainult palsamiäädikat ja pähklite asemel päevalilleseemned; ja kui ma kartsin, et sellest seemnekogusest, mis ma uhmerdada jaksasin, jääb väheks, lisasin veidi kanepiseemnejahu; ja kui segu ei tahtnud hästi koos seista, lisasin õige pisut õli (osalt seesami-, osalt tavalist rapsiõli). Hmeli suneli oli mul tõenäoliselt olemas – “tõenäoliselt”, sest oletan, et see rohekas pulber, mis mulle Gruusiast toodi, oli see (see oli sealt toodutest ainus maitseaine, millel silti enam küljes ei olnud). Tulid päris head vürtsikad ampsud, aga veidi vintsked: naati oleks pidanud veidi kauem kuumutama. Hästi toitvad igatahes.

Ja siis tuli uus kanatoidunädal, sest A. tõi jälle kana, esmaspäeval sõime tema tehtud praekanakoibi ja -tiibu. Riisiga; tema sõi porgandisalatiga, mina võilillesalatiga.

Kiire suvaliselt tehtud kalasupp

Arutasime, mida me süüa saaks, kui kõhule nagu ei sobi suurt miski. A. arvas, et kanasupp, aga selle tegemiseks ei ole jaksu.

Mina mõtlesin, et nüüd on juba naati ja pakkusin välja köögiviljasupi, A. oli nõus; siis tuli meelde, et ta oli kunagi ostnud külmutatud kalarümpasid, vist heigi omi; otsisime välja ja kuna A. väitis, et neil polevat eriti luid, siis ei hakanud rookimiseks ekstra sulatama.

Tõin õuest kopsikutäie naati – selleks kulus vist viis minutit. Paar oblikat ja võililllelehte sattusid kah sisse. Panin mingi poolteist liitrit vett tulele, puhastasin 2 porgandit ja lõikasin viiludeks, siis oligi vesi kuumaks läinud ja ma viskasi porganditükid keema, natuke apteegitilliseemneid pudistasin juurde. Tükeldasin ka 1 sibula ja 2 sellerivart; uurisin, mis A. arvab, kas panna riisi või kartulit, tema pooldas riisi, nii et viskasin mingi peotäie riisi kah supi sisse ning kui jälle keema läks, siis sibula-selleri takkajärgi. Lõikasin 5 kuivatatud tomatit (ilma õlita, päris kuivad) supi sisse, et puljong oleks tugevama maitsega. Edasi hakkisin naati; selle ajaga sai porgand peaaegu pehmeks ja ma panin 2 kalarümpa potti. Natukese aja pärast uurisin ja avastasin, et nende selgroo saab juba päris hästi kätte. Ühel võtsin selle nii ära, et ei pidanud kala supist väljagi võtma: võtsin roo otsast kinni ja lükkasin kala kahvliga sellest eemale; teine tükk oli suurem, selle tõstsin taldrikule ja harutasin seal. Ja panin siis kala supi sisse tagasi ja sorkisin natuke, et väiksemateks tükkideks läheks. Nii lihtne oligi.

Ja siis panin naadi juurde; nüüd oli saanud nii paks supp, et mulle tundus, et ma ei saagi seal muna lahti kloppida, nagu alguses plaanis oli. Keetsin veekannuga natuke vett juurde (nii pool liitrit vast), valasin sekka; nüüd oli ruumi, lõin sinna 1 kanamuna sisse ja kloppisin või segasin hoolega kahvliga, et muna laiali läheks.

Lõpuks maitsestasin soolaga ja panin 1-2 spl võid hulka. Ja pigistasin poole sidruniviilu mahla ka.

Uskumatult hea tuli nii suvaliselt tehtud supi kohta. Kuna me tegemise ajal vahtu ei võtnud, kippus ta järgmised kaks päeva soojendamise ajal vahutama (supi sees olev muna võis muidugi samuti oma panuse anda), aga pahaks ta sellepärast veel ei läinud – ja kahe järgmise päevaga sai ta meil otsa ka, nii et edasi ei olnud säilivus enam mureks. Ja soojendatud suppi sõime värske sibulalaugu ja naadiga.

Loomalihakonservist tomatikaste spagettide juurde; seenerisoto ja selle pikendamine

Spagetikaste: praadisin sibulat-küüslauku, kui need olid ära haudunud, lisasin tšillit, loomalihakonservi ja purgitäie (tavalise (400-grammise?)) tomatit pluss sortsu seda joodamatult halba punast veini, millega mul on juba õige mitu problemaatiliste koostisosadega toitu heaks õnnestunud teha (praegu oli lahendamist vajav probleem see, et konserv oli üsna rasvane); hautasin-hautasin-hautasin (kuni makaronid – spiraalikujulised ehk fusilli – keesid); maitseks panin igavesti mitut kuivatatud ürti: natuke salveid, natuke aed-liivateed, natuke majoraani, natuke sellerit, natuke basiilikut. Lõpuks viimistlesin soola ja natukese pruuni suhkruga ja süües maitses nagu täitsa korralik toit, mitte konservikas.

*

Seenerisoto juhtus nii, et ma tõin poest “parim enne möödas” poole hinnaga šampinjone, aga tol päeval olime enne juba otsustanud, et sööme tatart ja kalakonservi; kui ma koju jõudsin, oli A. juba tatra valmis keetnud ja ei pooldanud ideed, et teha sinna kõrvale hoopis seenekaste. Nii jäid seened järgmiseks päevaks.

Järgmisel päeval olin nad juba ära unustanud ja mõtlesin, et teen midagi mehhiko munaroa taolist, aga õnneks jäid seened õigel hetkel silma – tähendab, kui ma olin munaroa tegemisega alles sealmaal, et olin sibula ära hakkinud. Ja siis oli üksnes loogiline suunata hakitud sibul risotosse.

Nii et panin poti põhja veidi õli ja veidi võid, sibula ja pool viimast küüslauguküünt (tervet enam polnud, sellest küünest oli pool pahaks läinud) sinna sisse hauduma, ise tükeldasin hoolega seeni. Kui leidsin, et sibul on juba klaasjas, lisasin riisi (Arborio), segasin hoolega, et riisiterad rasvaga kokku saaks, lisasin seened, segasin veel ja lisasin sortsu valget veini (odav ungarlane). Kõige selle segamise vahepeal panin keedukannuga veidi vett keema ja tegin sellega pulbrist kruusitäie puljongit. Ja edasi sortsutasin riisisegule vaheldumisi puljongit ja veini juurde ja segasin iga kord ära ja natuke vahepeal ka. Kuskil poole segamise peal tuli idee lisada näputäis kuivatatud tomateid (päris kuivi, mitte õliga), lõikusin neid mingi 3-5 tükki kääridega toidu sisse, ja segasin-segasin-segasin.

Puder sai üllatavalt kiiresti valmis. Lisasin veel noaga natuke võid, riivisin üht kivikõvaks kuivanud juustu (mingilt ammuselt allahindluselt ostetud ja ära kuivanud Grana Padano tükike) peale ja lasin hea maitsta. Oli hea puder küll.

Seda jätkus meile mõlemale järgmisekski päevaks; ülejärgmiseks ka, aga siis oleks juba olnud ainult ühele. Mul oli ikka veel mehhiko munaroa plaan meeles ja alguses mõtlesin, et teengi seda, ainult et maisi asemel panen selle risotopära ära. Aga siis hakkasin Aasia kokaraamatut sirvima ja ette jäi hoopis toredaid praetud riisi retsepte.

Nii et lõpuks tegin nii: praadisin-hautasin panni peal ühe hakitud sibula klaasjaks; lõikusin kääridega ühe kuivanud tšillikauna juurde; tükeldasin sinna järgmiseks peotäie lödimaid kirsstomateid (olin teinud sellise ekstravagantse kulutuse), mis enam niisama süüa head ei tundunud; kloppisin kaks muna lahti, valasin pannile, lasin nii pool minutit olla, ise kangutasin sedaaegu risotopära kastruli põhjast lahti (risoto on suur kleepija); siis sonkisin muna-tomati-sibula segi ja lisasin risoto ja sonkisin veel rohkem segi, nii et kõik nägi väga kole välja. Ja sonkisin veel natuke ja veel natuke, keerasin tule ära ja sonkisin veel natuke.

Lõpuks viimistlesin natukese soola ja värskelt jahvatatud musta pipraga. Ja ka sellest tuli täitsa hea puder, aga täiesti teistsugune.

Mis ma tegin lillkapsast ja julkmakaronidest: palju ugly food’i.

Kõigepealt tegin õigust öelda lihtsalt lillkapsast risoto: jagasin pool suurt lillkapsast pisemaks, panin poti põhja õli ja natuke võid; hautasin seal sees hakitud sibulat, seejärel lisasin veidi alla poole paki ümarateralist riisi (mida ma igaks juhuks enne pesin, sest ma ei olnud päris kindel, ega mõni koi pole sinna pesa teinud); sibulahautamise ajal olin teinud kannuga kuuma vett ja sellega tegin A. praeküpsetamisest tekkinud kallerdisest puljongi. Hakkasin riisi odava valge veini (Itaalia pakikas – pinot bianco ja chardonnay segu) ja puljongiga tasapisi niisutama, vahepeal segasin; õnneks tuli enne riisi pehmekshautamist meelde, et ma pidin ka lillkapsa sisse panema. No ja siis ta haudus, kuni tundus, et on pehme. Enne päris pehmeks haudumist pudistasin natuke kuivatatud sellerit ja tibake nõmmliivateed sisse; ja enne serveerimist kõvasti riivjuustu (allahindlusega saadud Forte, pmst tahtsin ma kõva juustu osta ja see oli kõige odavam).

Seda tuli kuidagi hirmus palju, sest vahepeal tundus mulle, et puljongit on riisi jaoks liiga palju, ja lisasin riisi; ja siis selgus jälle, et ei-ei, vedelikku tuleb muudkui juurde uhada, muidu jääb kuivale. Nii et sõime seda õige mitu-mitu päeva.

Välja nägi muidugi kole – valge ebaühtlane plöga, aga maitse oli hea – ainult et lõpuks hakkas ära tüütama.

*

Teine lillkapsapool oli selle aja peale kohati koledaks läinud, nii et puhastamise käigus tuli suur osa kompostile loovutada. Sellest (korralikust osast, mitte kompostile loovutatust) otsustasin teha makaronisalati, sest ma tahtsin proovida, kuidas ühed “parim enne” möödas seepiatindiga makaronid on. Sellised mustad julgad, põnev. Aluseks võtsin pmst selle spargelkapsasalati retsepti.

Nii et ühes potis keetsin neid makarone, teises hästi vähese veega lillkapsast, mõlemas vees oli natuke soola, lillkapsa hulka segasin pärast kurnamist ka natuke kuivatatud sellerit; siis segasin kokku, piserdasin õli peale ja tilgakese palsamiäädikat – ja pudistasin peale kõvasti riivjuustu (ikka allahindlusega saadud Forte). Kõrvale sõin tomatit. Maitse järgi oleks tahtnud võid peale panna, aga ma ei leidnud seda üles (pärast tuli välja, et A. oli selle sahvrisse toasooja eest ära pannud), eks ma panin siis veel oliiviõli.

Seejärel tuli A. ja kommenteeris: “Lillkapsas näeb välja nagu lima ja makaronid näevad välja nagu nälkjad”. Jah, näe, olen hällõuviinitoidu teinud kogemata, asja eest, teist taga. A. suhtus sellesse toitu nagu sooja toitu, mitte salatisse ja tegi endale panni peal soojaks.

See oli päris hea (ja võiga oleks kindlasti veel parem olnud), aga järgmisel päeval tuli veel kohe eriti hea julkmakaronitoit: ma avastasin sahvrist ühe A. ostetud ja unustatud porrulaugu, tõin poest natuke šampinjone, päästsin porrulaugust, mis päästa andis; hautasin pannil porrulaugu– ja seeneviile võiga, ise keetsin samal ajal neid nälkja moodi makarone; kui makaronid valmis said, kurnasin ära ja segasin pannil muude asjadega kokku. Ja sõime jälle riivjuustuga.

Täna pikendasin seda endale natukese suitsupõsega.