Praepanninädal ja Frenchi pissa uus versioon

Nädala algul tegi A. kotlette ja me sõime neid mitu päeva, nii et seekord ei ole ma vahepeal eriti palju süüa teinud.

Kui kotletid otsa said, avastasin, et poes on jälle odavaid õrnu Läti suvikõrvitsaid, tõin kaks tükki koju ja tegin tavalist kiirtoitu: praadisin 1 hakitud sibulat, 2-3 hakitud küüslauguküünt, 1 hakitud pastinaagijuurika, musta seemneleiva kuubikuid (vist 4 viilu jagu), uhmerdatud kuivi tšillikaunu+nõmm-liivateed ja küüslauguvorsti tükke, siis viskasin pannile lisaks kaks viiludeks lõigatud õrna väikest suvikõrvitsat ja lisasin soola. Kõige lõpuks panin ka pool purki (st umbes veerand liitrit) konservtomatit ja kuna mul oli veel 4 vutimuna, lõin need tomatiplaga sisse. Kui munavalge oli tahe, asusin sööma ja oli väga hea. A. kiitis ka. Ainult pastinaaki ei jäänud eraldi kuigi palju tunda, aga võimalik, et ta lisas leemele head maitset.

Järgmisel päeval hakkas nohu tulema, tõin karbi omas mahlas skumbriat ja tegin spagettide juurde tavalist kalakastet – seekord tuli jälle piirduda apteegitilli seemnetega, sest värsket ei olnud. Ja kuna A.-l oli hammas välja tõmmatud, käisin ka tšilliga väga ettevaatlikult ringi (kuigi A. väitis, et tema pärast ei pea, et ta sööb teise suupoolega). Igatahes oli jälle hea ja me mõlemad jälle rahul.

*

Vabariigi aastapäevaks tegin traditsiooniks kujunenud Frenchi pissat. Toonasest algversioonist erines paar asja: esiteks ei olnud mul kartulihelbeid, vaid ainult kartulipudrupulbrit, mis on veidi teistsugune; teiseks läks tavalise nisujahu asemel rukkikamajahu (ma ei saa aru, kui patriootlikuks annab üldse minna). Ja peale ei pannud ma juustu, täidiseks segasin seekord ühe (suure) hakitud sibula, ühe hakitud õuna, umbes kolmandiku 750 ml hapukapsapurgist (st umbes klaasitäie hapukapsast), umbes spl hapukoort ja teist sama palju majoneesi, natuke soola veel ka.

Tainas käis nii: umbes klaasitäis kartulipudrupulbrit; pool klaasi kamajahu; 1 tl küpsetuspulbrit ja tiba soola kõik omavahel segi; lisasin hästi natuke kreeka jogurtit ja peaaegu pool pakki võid ja näppisin kuivade asjadega segamini (üsna lohakalt, arvestasin, et vesi tuleb nagunii juurde ja siis on kergem veel rohkem segada); siis lisasin pool klaasi vett; avastasin, et kamajahu ei võta nii palju vett sisse kui nisujahu ja pidin seepärast lisama veel kartulipudrupulbrit, kuni asjast sai pigem mätsitav kui lusikaga segatav tainas. Kes on muretaina harjumustega kursis, siis nagu tavaline pehme muretainas.

Mätsisin selle taina pannile, tõmbasin õliga üle ja ajasin täidise seal peal laiali; küpsetasin algul nii kümmekond minutit kuskil 180 peal (st oma käreda ahju numeratsioonis 160 peal), seejärel keerasin vähemaks ja lasin veel nii 15 minutit olla.

Tulemus? mulle maitses hästi, eriti täidis; põhi oli harjumuspärasest sõredam ja vähem muretaina moodi, nii et suus meenutas asi pigem vormirooga kui pirukat, aga maitse mulle meeldis. Ep ja U., kes julgesid mu viirusest hoolimata külla tulla, kiitsid ka väga; A. ütles, et talle see põhi ei maitsenud (mis ei takistanud tal ometi kaht suurt tükki süüa); igatahes sai see pannitäis ruttu otsa. Ma arvan isegi, et täidis maitses mulle rohkem kui kunagi varem.

Suupisteid krõbistades avastasin pärast, et köömnetega soolapulgad (need konkreetsed olid Väikese Vääniku omad, päris head krõbedad) on porgandiga koos hiigla head.

Advertisements

Kiirkalasalat

Keetsin viis kartulit, millest neli läks salatisse ja üks jäi tagavaraks (et kui on vaja näiteks homme pikendada või midagi muud teha), hakkisin ühe väikese sibula ja kaks apelsini, segasin sardinellakonserviga (ja skumbriakonservi päraga) ära. Maitseks-kastmeks mädarõigast, salveid, hästi natuke piparmünti, majoneesi, tiba soola.

Minu hinnang? Maitse oli hea, konsistents vedelavõitu, st midagi oleks võinud veel olla, mis kastet enda sisse imeks, praegu meenutas natuke juba külmsuppi. Piparmünt maitses järjekordselt toredasti, A. käest pole jõudnud küsida, mis tema arvab, aga ta ei kurtnud.

Vedelusmure lahendamine on päris huvitav ülesanne, sest esimene, mis pähe tuleb, on “rohkem kartulit”, aga kuidas panna rohkem kartulit nii, et maitse ei lahjeneks? Tegelikult võin homme järele proovida, üks keedukartul jäi ju veel tagavaraks.

Võimalik, et see ülesanne kartulitega ei lahendugi ja sellist salatit tuleks pigem makaronidega teha (makaronidel on hämmastav imamisvõime). Või riisiga (aga kui nende vahel valida, maitseks mulle makaronidega paremini). Või lahendub küll kartulitega, aga kalakonservist tuleks kala nii hoolikalt salatisse õngitseda, et vedelikku sugugi kaasa ei tuleks. Aga eriti sellel sardinellakonservil oli leem kohutavalt maitsev, nii et kui peab valima kartulite ja leeme vahel, siis ma valin vist leeme ja kombineerin seda makaronidega.

Mul on ka tunne, et siia oleks täienduseks jube hästi värske apteegitill sobinud. Sest ta sobib kalaga nagunii ja apelsiniga ka. Noh, teinekord saab sedagi katsetada.

———————————————————————–

PS: A. ütles, et talle maitses. Võimalik, et liigne vedelus läks temast lihtsalt mööda, sest selleks ajaks, kui tema sõi, olid kartulid mahlakesed enda sisse imenud.

Ma tõin pärast ühe allah. kuumsuitsuskumbria ja pikendasin salati viimast otsa (mis tõepoolest oli juba parema konsistentsiga), nii maitses mulle rohkem (korraga kaks head asja: rohkem tahkust ja rohkem kala). Ahjaa, natuke hakitud õuna panin kah sisse, et tasakaalustada.

 

 

 

Jälle üks Mehhiko munaroa variatsioon

Ma ei ole veel sel nädalal söögitegemisega lõpetanud!

Kuna eile lahti tehtud tomatipurk oli veel pooleli ja mul oli ikka veel hulk vutimune, tõin poest purgi konservmaisi mehhiko munaroa vms tarbeks. Kodus praadisin kõigepealt sibulat (2 keskmist) ja küüslauku (3 prisket küünt) ja natuke chorizo vorsti; pudistasin hetke ajel pannile ka natuke riisi, sest leidsin, et las tuleb seekord tummisem toit (algses retseptis, millest ma enam ei mäleta, kust ma selle võtsin, sellist paksendust ei olnud), natuke ka kuivatatud tšillit, segasin ära ja panin kogu tomati (veidi üle poole pooleliitrise purgi) plöts pannile, purgi loputusvee lisaks ja jätsin hauduma. Pudistasin salveid ja basiilikut ka ja viimasel hetkel oli meeles A. kanaküpsetamisest üle jäänud kanakallerdis lisada, jess. Maitseks veel soola ja natuke pruuni suhkrut. Edasi ma ei mäletagi, millega ma aega sisustasin, võib-olla tegin boilerile tule alla, sest millalgi ma seda kindlasti tegin. Äkki pesin isegi nõusid. Kui riis oli peaaegu valmis, siis valasin maisipurgi samuti pannile tühjaks, kontrollisin maitset ja segasin (sest pärast munade lisamist enam ei saa hästi segada) ja lõin esimese muna igaks juhuks (nad on mul detsembri keskel ostetud, needsamad, millest ma osa lömmi lõin (nagu ma praegu linkides näen, tegin ka lömmis munadest enam-vähem sama toitu), ja praegu on ikkagi juba veebruari keskpaik) kaussi välja: korras, niisiis poetasin ta pannile tomatiplaga sisse. Niiviisi kausi vahendusel poetasin neid pannile seni, kuni enam ei viitsinud ja tundus, et ega väga palju vaba vedelikku enam ei ole ka; ma ei lugenud, aga arvatavasti läks neid sinna nii kümmekond.

Kõige lõpuks tükeldasin sinna peale ühe tüki lambajuustu, mille olin millalgi poest “parim enne möödas” riiulist haaranud. Selle toidu peale ma muidu ei riskiks otse panni peal juustu panna, kardaks, et vedela tomati peal tõmbab nahkjaks, aga seekord võis loota, et riis võtab piisaavalt palju niiskust sisse, et juust käitub pigem nagu kuuma võileiva peal – või risoto sees. Lootus õigustas ennast, juust sulas väga mõnusaks (ilmselt saaks veel pitsalikuma, tähendab, krõbeda tulemuse, kui sama toit lõppfaasis praeahju lükata, aga siis peaks teistsugune pann olema).

Kokkuvõttes tuli jälle väga hea, riisiga oli küll hoopis teistmoodi konsistents kui niisama, aga hetkel see sobiski – tahtsin, et miski tõmbaks happesust natuke tagasi.

Magustoiduks tegin endale vahukoort, alguses sõin lihtsalt moosiga, siis panin teda huvi pärast musta leiva viilu peale (Paadi pagari vormileib, ikka, ikka), sobis küll. Vehkisin oma vahukoorevõileivaga ja kiitlesin A.-le “vaata, vaata, milline vastlakukkel mul on!” A. ütles “mhmh.” Tema nagunii vahukoort ei tahtnud. Tomatitoit maitses talle aga küll.

Nädalaülevaade: mitu pannitoitu ja üks hapukapsasalat

Esmaspäev: tõin poest kampaaniahinnaga hakkliha. Tahtsin makaronikastet teha, niisiis praadisin (või õigemini hautasin) sibulat-küüslauku-hakkliha-porgandit, veidi hiljem panin tomatipastat ja vett peale. Maitseks: tšillit (kuivatatud kaunad, ise nühkisin uhmris peenemaks), kuivatatud basiilikut, nõmm-liivateed ja majoraani, no ja soola muidugi ka. Keetsin spiraalmakaronid valmis, segasin hulka, süües riputasin juustu peale (Grana Padano, valmisriivitud kujul, mis kahjuks ei ole nii hea nagu värske). A. sõi ka, ütles “okei”.

Teisipäev – tegin pmst sama toitu, aga seekord jätsin makaronid ära, selle asemel hakkisin paar kartulit kuubikuteks ja segasin varsti pärast sibula-küüslaugu-hakkliha-porgandite (mille oli hakkinud A., kes on alati valmis abitöid tegema, kui ta see-eest söögi peale mõtlema ei pea) haudumapanekut pannile. Seekord oli maitseainete hulgas ka tibake kaneeli. Minule maitses ülimalt hästi – paremini kui makaronivariant, A. ütles “käib kah.” Ma üritasin selle peale teada saada, mis sealt puudu või üle on, et päris hea ei ole, tema küsis: “Kallis, kas sa tõesti arvad, et kui mul oleks midagi öelda, mis aitab selle vestluse lõpetada, siis ma seda ei teeks?” Jäin uskuma.
Pean võimalikuks, et mulle maitses rohkem, sest ma panin sööma hakates veel oliiviõli ja juustu toidu peale, aga A. ei pannud.

Selle kõrvalt, kui juurviljad haudusid, tegin ka koogi – saiade-pirukate-kookide raamatu kohupiimakoogi retsepti järgi, ainult et pähkleid mul ei olnud, sukaadi asemel võtsin likööritegemisest pudelipõhja jäänud tsitrusekoori ja kahe kanamuna asemel läks üks kana- ja kolm vutimuna (sest mul on parasjagu vutimune rohkem, kanamuna rohkem ei olnudki kui see üks). Kogused olid mälu järgi sellised: kõigepealt 100 g võid+õli poole kl suhkruga (millest osa oli pruun suhkur) ühtlaseks; siis hakkisin paar näputäit likööri-tsitrusekoori sinna segu sisse; siis segasin sinna ükshaaval munad sisse; paki kohupiima; 1 klaasi puhast jahu ja umbes 2/3 klaasi sellist jahu, kuhu olin 1 või 2 tl küpsetuspulbrit ära seganud. Mulle tundub, et see Toidutare retsept on seesama, millest ma inspireerusin.

Kolmapäevaks oli seda kartuli-tomati toitu üle jäänud, ma tõin poest ühe allahinnatud lillkapsa (sealt aegunud köögiviljade kärust, siis on ka ökojumal rahuldatud, hoolimata sellest, et uih, kauge võõra sooja maa kaup ja veel hooajaväline pealegi – “parim enne möödas” kärust võtmine on pigem nagu säästev jäätmekäitlus, on ju?), hautasin kergelt vähese veega; samal ajal korjasin panni toiduülejäägist puhtaks ja praadisin seal musta leiba (kanepiseemnetega), india köömneid ja päevalilleseemneid ja natuke ka üht (järjekordselt tähtaja ületanud) head suitsust suitsupõske. Kui need asjad olid ilusti krõbedaks läinud, siis panin toiduülejäägi pannile tagasi ja segasin ka lillkapsa hulka (osa hautamisvett läks pannile, osa valasin ära).
Seekord maitses meile mõlemale tohutu hästi.

Neljapäeval tuli mul meelde, et hapukapsapurk on veel pooleli. Tõin koju paki krabinuudleid, et salatit teha (ükskord mulle juba maitses väga hästi hapukapsa-makrasalat). Kodus selgus, et A. soovitab mul “itaaliapärast lõhet” süüa, sest tema oli selle juba lahti teinud ja pooleli jätnud – tegelikult oli see pigem oakonserv, kus oli maitseks natuke lõhet sees. Ma võtsin selle ja segasin hoopis oma salati hulka. Kokku läks salatisse: 1 väike sibul; 2 õuna (Tellissaar); poolik oa-lõhe-tomatikastmekonserv; pakk krabinuudleid; umbes veerand liitrit toorest hapukapsast; ja kaks viilu krõbuskiteks praetud musta leiba, millega segamini ma praadisin ka natuke päevalilleseemneid ja köömneid (sedapuhku tavalisi). Segasin kõik peale praekrõbuskite kokku, salat oli juba üsna niiske; lisasin maitse mõttes tilgakese oliiviõli ja natuke majoneesi. Krõbuskivärki panime alles taldrikus otsa, et krõbedus läbi ei vettiks.
Ka see tuli tohutult hea. A.-le maitses nii väga, et kui me mõlemad olime pmst juba täitsa korraliku portsu võtnud ja mina olin enda oma ära söönud ja küsisin, kas ma võtan ülejäänu kõik ära, siis A. palus, et ma jätaks ikka natuke talle juurde võtta. Mis on väga hea näitaja, arvestades, et tal on söömisesse palju vähem kirglik suhtumine kui mul ja sageli kannustab teda sööma lihtsalt teadmine, et peab sööma, noh, et on selline komme, et regulaarselt süüakse.

Nüüd reedel avastasin, et meil on keldris veel A. ema konservtomateid (lihtsalt tomatid purki pandud, ilma maitseaineteta). Läksin poodi vaatama, mis gemüüset sinna juurde saab ja leidsin allahinnatud köögiviljade korvist jälle lillkapsast. Nii et panin jälle pannile sibulat-küüslauku-porgandit hauduma, tükeldasin suitsupõse viimase otsa ära ja viskasin samuti pannile; koorisin ühe kartuli, lõikasin kuubikuteks ja viskasin pannile muu hulka; panin lillkapsavee üles, soola sisse ja asusin lillkapsast lammutama; kui vesi keema läks, viskasin lillkapsajupikesed sisse; lisasin pannile maitseks hakitud küüslauku, tšillit, india köömneid ja natuke chorizo-ribasid (samuti tähtaja ületanud kaupade sektsioonist) ja 3 viilu kuubikuteks lõigatud musta leiba. Siis hakkas mul tunne, et järsku oleks hea ka rosinaid panna, A. muidugi pooldas seda mõtet; ma panin rosinad selleks ajaks, kui ma muude asjadega jändan, punase veiniga likku (mingi odav hispaania tempranillo, kokku täitsid rosinad ja vein pool klaasi ära). Siis tundus, et juurviljad hakkavad pehmeks saama ja ma panin 5 prisket spl purgitomatit juurde. Lisasin veel natuke salveid, rosmariini ja majoraani ja veinirosinad. Kontrollisin soola ja oligi paras aeg lillkapsas hulka segada.

Vahepeal tegin ka ühe tavalise hapupiimakoogi, sisse läks kaks õuna ja üks poolik pirn, mis ei olnud toorelt söömiseks enam isuäratav. Ja natuke rosinaid ka. Vürtsidest – lisaks tavalisele kaneeli-nelgi kombole panin natuke ka kardemoni ja ingverit, tundus, et pirni juurde nagu sobiks. Ja pirni läägusega arvestades panin seekord ka hästi natuke sidrunhapet (muidu loodan ma selle koogiga alati hapupiima enda happesusele).
Hapupiimast – see oli omaette vedamine. Ma olin koogiteo ajaks ära unustanud, et hapupiim sai mingi varasema koogiga otsa. Aga järgmiseks avastasin, et minu eksperiment pakipiimaga on korda läinud. Eksperiment seisnes nädalake-paar tagasi selles, et kui A. soetatud piim hakkas väheke imelikuks tõmbama – mitte veel päris müre, aga mitte enam hea ka – panin ma sinna sõrmeotsaga natuke hapupiima sisse ja jätsin niiviisi seisma (mõtlesin, et mida mul kaotada on, halvimal juhul läheb niiviisi vastikuks nagu tavaliselt). Nüüd hädaga külmkappi läbi otsides avastasin uuesti selle piimapaki, vaatasin sisse – ja sinna oli tekkinud korralik aus hapu hapupiim. Täpselt õiges koguses. Õnnestunud mikrobioloogiline menetlus, jee!

Jälle tatrapilaff

Olen sel nädalal väga vähe süüa teinud – nädala algul ja lõpus kodust ära ja kui ma vahepeal koju jõudsin, oli A. jälle kana küpsetanud, nii et esialgu sõime seda.

Viimaks oli kana nii vähe järel, et A. arust ei olnud enam üldse ja ta pakkus, et kui ma midagi süüa teen, pangu riismed sisse ära.

Ja selle peale ma tegin jälle tatrapilaffi. Praadisin hakatuseks pardirasva sees (viimane pardirasva tilk, ometi kord; kui mul poleks olnud vajadust seda ära lahendada, oleks õli võtnud) hakitud sibulat (1), küüslauku (1 küüs) ja porgandit (1 igavene jurakas), pudistasin sinna vahele rooma köömneid või mis iganes köömned need on, mis ei ole need kõige tavalisemad (aga ikka sarikalised), ja päevalilleseemneid ja marineeritud tšillit (sest mul on see marineeritud purk pooleli, muidu oleks lihtsalt tšillit pannud), lõikasin ütleme viis-kuus-seitse šampinjoni viiludeks ja lisasin pannile, siis viskasin tatart juurde, valasin sinna siis paar klaasi vett ja kühveldasin kanaküpsetamise käigus tekkinud kallerdist puljongi mõttes peale. Jätsin podisema ja ise hakkasin uurima, mis sealt kanakarkassi küljest tuleb. Tuli üllatavalt palju.

Maitsesin soola – vähe, nii et panin ka toda ausat supimaitseainet, mis koosneb soolast ja kuivatatud maitsejuurikatest – ongi hea, saab toidu sisse ka natuke sellerit. Maitseks panin veel nõmm-liivateed ja majoraani. Ja siis sai ka varsti valmis. Sõin riivjuustu ja pärast järelemõtlemist ka võiga. Mulle maitses õudselt hästi, kahtlustan, et see eriliselt hea maitse tuli majoraanist, aga see, kuidas tšilli vaevumärgatavalt suu õhkama võttis, oli samuti jube mõnus. A. väljendus vähem eksalteeritult ja ütles “Okei”, aga igatahes ei kurtnud. Ja oli _väga_ rahul vähemalt asjaoluga, et seda toitu tuli hästi palju, terve pann ääreni täis.

Mis tähendas, et isegi kui ma olen sel nädalal teisipäeva õhtust laupäeva hommikuni suurem osa ajast kodus olnud, siis pole ikka olnud vaja rohkem süüa teha kui see üks kord – alguses oli kanapraadi ja kui ma neljapäeva õhtuks selle pilafi tegin, siis jätkuski seda laupäeva poole päevani ja siis ma läksin juba jälle ära.

Vahelduva eduga köögiviljatoite ja üks toimiv lahendus ärajahtunud soojale salatile

Esiteks tegin läinud nädalal sellist eksootilist toitu nagu köögivilju kookosekastmes. Tükeldasin mitu porgandit, panin pannile rohelise karripasta pära ja kui see oli juba natuke praadima hakanud, purgitäie kookospiima, sinna sisse panin porgandid, siis hakkisin ühe suvikõrvitsa ja pool hiina kapsast ja viskasin need sinna sekka. Lasin siis natuke aega podiseda, kõige lõpuks viskasin natuke purgiherneid sisse. Maitsestasin laimimahla, natukese kalakastme ja soolaga. Ma ei mäleta enam päris täpselt, aga apteegitilli seemneid võis kah sinna sisse minna. Spagette tegime juurde.

A. oli väga rahul ja mainis veel järgmisel päeval, et see oli hea toit; mina olin natuke pettunud, sest ma olin küll tule ära keeranud, aga see pliidiplaat annab uskumatult kaua pärast väljalülitamist sooja ja nii olid köögiviljad pehmemaks läinud, kui ma tahtsin. Mh, suure tõenäosusega on see üks põhjus, miks A.-le nii väga meeldis.

Järgmisel päeval (õigemini öösel, päeval oli veel seda kookosekastmes toitu järel) tahtsin midagi enda maitse järgi teha; mõtlesin, et õunu on, pirne ka ja õige natuke maapähklivõid, teeks õige gado-gadot või midagi sarnast. Hakkasin maapähklivõist sousti tegema ja taipasin, et ma olin ju kookospiima eile ära pannud; leidsin, et miks ma ei võiks selle asemel kookosrasva panna, saabki rammusam. Ühesõnaga, kaste tuli paarist-kolmest spl maapähklivõist, umbes sama paljust kookosrasvast, sinna sisse pudistatud kuivadest tšillidest ja laimimahlast, mida ma kõiki koos soojendasin. Natuke hakkisin mandleid sisse – idee järgi oleks pidanud maapähkleid hakkima, et oleks üldiselt ühtlane maapähklikaste üksikute tükkidega, aga mul ei olnud maapähkleid.

Salatiks hakkisin paar õuna, paar pirni, eelmisest päevast üle jäänud hiina kapsa pooliku, ühe apelsini (need punased Itaalia apelsinid on praegu väga head) ja ühe keedumuna. Purgiherneid läks ka. Ühe sibula praadisin garneeringuks ära; ja ühel pakil kiirnuudlitel lasin tõmmata ja segasin hulka. Lõpuks segasin kõik kastmega ära. Sõin kõrvale võiga röstsaia ja minu arust oli krõmpsuv võine röstsai selle salati juurde vaimustav.

A. hakkas sama salatit jupp aega hiljem (vbla järgmisel päeval) sööma ja küsis kahtlustavalt, kas ma olen oma suitsuõli sisse pannud. Ma olin pannud tegelikult natuke äsja otsa saanud sprottide õli, aga ei hakanud teda liiga palju valgustama, ütlesin napisõnaliselt jah, las mõtleb, et seesamiõli, sest sprotiõli suhtes oleks ta nagunii veel umbusklikum. Tegelikult viriseski ta kõige rohkem kastme konsistentsi üle, et nagu mingi hangunud loomarasv oleks. Ma maitsesin ise uuesti ja tõsi: nüüd, kus salat oli täitsa külm (alguses, kui mina sõin, olid nuudlid ja sibulad ja kaste kõik soojad olnud), oli kookosrasv ära hangunud ega olnud enam kuigi hea. Hmm. Sellest järeldus: kookosrasva saab kasutada ainult kuumas kastmes (võimalik, et see kehtib ka kookospiima kohta). Proovisin salatit hästi ettevaatlikult soojendada, nii et puuviljad keema ei läheks; see parandas A. arust natuke asja, aga minu arust oli halvem kui enne soojendamist.

Lõpuks lahendasin sooja salati külma ülejäägi niiviisi ära: tõin järgmisel päeval tavalisi pisikesi niitnuudleid ja kõige odavamat sinihallitusjuustu, keetsin nuudlid ära ja segasin kohe kuumalt salatipäraga, sinihallitusjuustu samuti sisse, mandleid hakkisin vist juurdegi. Nuudlite kuumuses oli salatikaste uuesti piisavalt soe, et hea maitsta ja sinihallitusjuust sobis jälle puuviljadega maru hästi kokku.

Järgmisel päeval ei hakanud kulinaaritsema ja sõime lihtsalt heeringat, kartulit ja kodujuustu. Sibulaga. Siis sai kodujuust otsa, aga heeringat oli veel minu suupiste jagu olemas ja ma tegin ühest kartulist, toorest hapukapsast, sibulast ja heeringajäägist kiiresti väikese salati.

Ja nädalalõpuks tegi A. porgandist, sellerist ja paksendamise eesmärgil ka ühest kartulist toorjuustuga püreesuppi, Maire Suitsu kokaraamatu retsepti järgi. Minu panus piirdus ütlemisega, kus riiulis see kokaraamat täpselt on, retsepti väljaotsimisega (kui A. seda üles ei leidnud, sest ta ei uskunud, et porgandi-juustusupp tähendab toorjuustuga suppi) ja maitsestamisega. Olgu siis öeldud, et maitseks panin tibake muskaatpähklit ja näputäie salveid. Tuli päris hea, kuigi ma ei mõista päris hästi A. püreesupivaimustust. Mulle meeldib, kui midagi on närida ka. Eks ma tegin siis endale röstsepikut või kuumi juustuleibu kõrvale.