Peedi-avokaado-kalasalat

Lihtsalt äramärkimise korras: eile tegi A. verivorsti, aga kuna mina tundsin, et see on mu kõhule liiga vänge, ütlesin sellest ära, keetsin lihtsalt makarone ja sõin juustuga, natuke panin kõrvitsa-küüslaugupüreed peale.

Täna tuli meelde, et kapis on veel aurutatud peete (3 väikest). Keetsin 7 vutimuna, tükeldasin peedid, 1 samuti väikese avokaado, puhastasin pool suitsukoha; kui vutimunad olid peaaegu keemast lakanud (ma olin neil kohe tule alt ära keeranud, kui keeduvesi veidigi häälitsema hakkas), viskasin samasse keeduvette paar sellerivarrejuppi, sest ma olen kindlalt veendunud, et seller on salatis kergelt kuumutatuna parem kui päris toorelt. Tõesti väga kergelt, korraks keevast veest läbi, olenevalt vintskusest ka natuke seal edasi hoida, aga keetma ei pea.

No ja siis tükeldasin ka need sellerijupid ja munad viiludeks, lisasin veidi mädarõigast, hästi natuke hästi peeneks hakitud sibulat (2 viilu), pigistasin veidi sidrunimahla ja törtsu majoneesi. Õudselt hea tuli.

Advertisements

Paar lihtsat kartulisalatit, panniroog pealekauba

Kartul on minu sõber – mul on närviline kõht, aga kartuli peale ta reeglina ei vihasta, eriti keedetud kartuli, selline hea turvaline toit niisiis.

Vahepeal tegin riburada selliseid lihtsaid salateid:

1) 3 keskmist või suuremat keedukartulit, kaks keedumuna, kaks heeringafileed tükkideks; 1 väike sibul peeneks hakkida; 4-5 õuna puhastada ja tükkideks; õuest võilillelehti ja murulauku peale. Kastmeks rjaženka ja natuke sinepikastet (õigupoolest tahtsin sinepikastme riismeid pudelist kätte saada ja loputasin seda rjaženkaga).

2) sama, aga heeringa asemel üks suitsutatud hõbeheik ja kuna sinepikaste oli otsas, siis selle asemel natuke majoneesi.

Sellise toidu peal võiks ma suurem osa ajast eladagi.

Siis tõin poest ühe lillkapsa ja tegin vahelduse mõttes sellist toitu, et keetsin ühes potis kartuleid, teises ampsusuuruseid lillkapsaõisikuid (mõlemaid natukese soolaga); taldriku peal tõstsin kokku ja panin kuivatatud tomatitega võid peale, värsket tomatit ja võilillelehti hakkisin juurde; maitse järgi natuke soola ja värskelt jahvatatud pipart juurde. A. oli toonud mingit poolfabrikaat-šnitslit, kuna seda oli, praadisin ka seda kõrvale, aga pmst oleks võinud ka niisama süüa – siis oleks ehk ka juustu peale riputanud.

A. soojendas endale seda gemüüset pärast koos šnitsliga panni peal.

Kuna ma olin päris hea koguse keetnud, siis viimase otsa soojendasin endale panni peal üles nagu panniroa – ainult et ma tahtsin lillkapsa kõrbemist vältida ja seega panin gemüüse pannile hoopis tilgakese vee, mitte õliga. Ja alles siis, kui see häält tegema hakkas, lisasin umbes supilusikatäie tomatitega võid. Ja hakkisin küüslauku sinna juurde, siputasin veidi aed-liivateed, veidi majoraani peale ja lasin kaane all läbi maitsestuda. Sõin jälle värskete tomatitega.

Ja millalgi oli veel üks selline salat, et mul oli kiiresti midagi süüa vaja ja meil oli keedukartuleid. Nii et tükeldasin endale kaks kartulit taldrikule, lõikusin 2 väikest kurki sinna juurde, pudistasin natuke fetat otsa, tõin õuest paar piparmündilehte ja hakkisin peale, jahvatasin musta pipart ka, pudistasin hästi natuke soola ka – ja valasin oliiviõli kõige otsa. See mõjus jube hästi – täitis kõhu, andis jõudu, aga uimaseks ei teinud.