Üks kiirtort, paar salatit, makaronitoit toorjuustu ja suitsukalaga; ja halva poeborši päästmine

Poebiskviidist tort: allah. šokolaadibiskviit, immutasin kihiti kõigepealt jahtunud kohviga, kui see otsa sai, siis jahtunud taimeteega, vahele läks kõigepealt kakaokohupiima, seejärel vaarikamoosi ja puhast kohupiimapastat, siis jälle kakaokohupiima, siis jälle moosi ja pastat, lõpuks peale kohupiimapastat, mille otsa pudistasin ülejäänud koogipuru ja kaapisin šokolaadilaastukesi. Välimus oli ikka kuidagi plönn. A. arust oli ilus ja ilmselt ka hea, sest ta sõi selle peaaegu kõik ise ära; minu jaoks oli liiga magus (hoolimata sellest, et osa kohupiima oli maitsestamata), sõin kolme päeva peale ainult 2 tükki.

*

Siis tegin kalasalatit: 2 väikest aurutatud peeti, 2 skumbriafileed (lätlased on nüüd sellist toodet hakanud pakkuma, jälle allahindlusletist leidsin, kusjuures “parim enne” polnud lähedalgi), hästi natuke hakitud sibulat, 2 väikest hakitud õuna ja natuke Ep. jäetud läätsespagette (enne keetmist katki murtud). Maitseks veidi kappareid. Kastmeks läks mädarõigast, veidi majoneesi, veidi kefiiri. Tuli päris maitsev, vbla liigagi, ma liialdasin ja sõin kõhu liiga punni.

*

Viimase skumbriafileega täiendasin makarone. Tähendab, keetsin mingeid lühikese toru kujulisi makarone (olid nad nüüd penne või hoopis maccheroni nimega, igatahes sellised umbes 3-4 cm pikkused, mitte kõige peenemad tugevad torud, mida on hea kastmega segada), samal ajal hautasin pannil natukese võiga (see oli kuivatatud tomatitega või!) porrulaugu- ja porgandiviilakaid (ühe porrulaugu hele osa, 2 väikest porgandit), lisasin hautisele veidi soola ja veidi sidrunimahla; kui makaronid valmis said, kurnasin nad ära, aga mitte liiga hoolikalt; valasin nad koos viimase potti jäänud keeduveesortsuga pannile gemüüse sekka ja siis lisasin paar-kolm supilusikatäit toorjuustu (st koguse, mis oli toorjuustupotsiku põhja peale jäänud) ja segasin ära, kuni see juust moodustas sousti. Maitseks kraapisin muskaatpähklit juurde. Taldriku peal lisasime skumbriat. Üldiselt oli väga mõnus toit, A. oli samuti rahul, aga ma ise leidsin, et sidrunimahla oleks võinud alles koos toorjuustuga lisada, siis oleks ühtlasemalt maitsestunud (praegu olid porgandid saanud tugevalt sidrunimaitseliseks, aga soust ise vähem).

*

Millalgi vahepeal oli üks päev, kus me mõtlesime, et teeks purgisuppi (borši), aga see ei maitsenud kuigi hästi, oli rasvane ja ajas iiveldama ja supipära jäi üle. Järgmisel päeval tegin seetõttu jälle hapukapsa-peedisalatit (2 aurutatud poepeeti, paar peotäit hapukapsast, poolteist väikest õuna, natuke makaronitoidu sisse panemata jäänud porrulauku, kastmeks veidi kefiiri, veidi majoneesi, maitseks veidi köömneid), mille kõrvale praadisin veidi peekonit ja sepikutükke.

See tegi olemise paremaks, nii et ma julgesin järgmisel päeval külmas seisnud boršipärale läheneda. Ega muud olnudki, kui et õngitsesin hangunud rasvatükke niipalju välja, kui sain (ja viskasin ära – see ei olnud üldse hea rasv, kippus suulakke kinni jääma), tühjendasin kastrulisse supile lisaks purgitäie konservtomateid; lisasin maitseks aed-liivateed ja basiilikut. Kuni see soojenes, avasin hoolikalt viimased vutimunad – novembris munetud, otse söögi sisse ei julgenud panna. Kompostinõu kohal tegin koore katki, piilusin ja vastavalt vaatepildile läks muna komposti või kaussi. Osa mune oli… mitte isegi mädad, vaid kõvaks kuivanud, need viskasin ära; aga viis munakest olid korras. Endale meelespidamiseks: tegelikult teeb headel ja halbadel vutimunadel ka näo järgi vahet – kõik head munad olid ilusad läikivad, ärakuivanud munad olid tuhmid. Ma arvan, et neil oli koor natuke kannatada saanud, seepärast nad ära kuivasidki.

No ja need väljavalitud munad valasin siis kausist ettevaatlikult supi sisse, kui see keema läks. Ja päris lõpus lisasin umbes 2 tlika tabascot ja jahvatasin musta pipart peale. Niiviisi pikendatud ja täiendatud kehvast poeboršist sai kokkkuvõttes igavesti maitsev supp (kuigi kahtlustan, et kui ma oleks lihtsalt tomatikastet maitsestanud ja sinna mune lisanud, oleks hea toit tulnud ka ilma boršikomponendita).

Advertisements

Peedi-avokaado-kalasalat

Lihtsalt äramärkimise korras: eile tegi A. verivorsti, aga kuna mina tundsin, et see on mu kõhule liiga vänge, ütlesin sellest ära, keetsin lihtsalt makarone ja sõin juustuga, natuke panin kõrvitsa-küüslaugupüreed peale.

Täna tuli meelde, et kapis on veel aurutatud peete (3 väikest). Keetsin 7 vutimuna, tükeldasin peedid, 1 samuti väikese avokaado, puhastasin pool suitsukoha; kui vutimunad olid peaaegu keemast lakanud (ma olin neil kohe tule alt ära keeranud, kui keeduvesi veidigi häälitsema hakkas), viskasin samasse keeduvette paar sellerivarrejuppi, sest ma olen kindlalt veendunud, et seller on salatis kergelt kuumutatuna parem kui päris toorelt. Tõesti väga kergelt, korraks keevast veest läbi, olenevalt vintskusest ka natuke seal edasi hoida, aga keetma ei pea.

No ja siis tükeldasin ka need sellerijupid ja munad viiludeks, lisasin veidi mädarõigast, hästi natuke hästi peeneks hakitud sibulat (2 viilu), pigistasin veidi sidrunimahla ja törtsu majoneesi. Õudselt hea tuli.

Paar lihtsat kartulisalatit, panniroog pealekauba

Kartul on minu sõber – mul on närviline kõht, aga kartuli peale ta reeglina ei vihasta, eriti keedetud kartuli, selline hea turvaline toit niisiis.

Vahepeal tegin riburada selliseid lihtsaid salateid:

1) 3 keskmist või suuremat keedukartulit, kaks keedumuna, kaks heeringafileed tükkideks; 1 väike sibul peeneks hakkida; 4-5 õuna puhastada ja tükkideks; õuest võilillelehti ja murulauku peale. Kastmeks rjaženka ja natuke sinepikastet (õigupoolest tahtsin sinepikastme riismeid pudelist kätte saada ja loputasin seda rjaženkaga).

2) sama, aga heeringa asemel üks suitsutatud hõbeheik ja kuna sinepikaste oli otsas, siis selle asemel natuke majoneesi.

Sellise toidu peal võiks ma suurem osa ajast eladagi.

Siis tõin poest ühe lillkapsa ja tegin vahelduse mõttes sellist toitu, et keetsin ühes potis kartuleid, teises ampsusuuruseid lillkapsaõisikuid (mõlemaid natukese soolaga); taldriku peal tõstsin kokku ja panin kuivatatud tomatitega võid peale, värsket tomatit ja võilillelehti hakkisin juurde; maitse järgi natuke soola ja värskelt jahvatatud pipart juurde. A. oli toonud mingit poolfabrikaat-šnitslit, kuna seda oli, praadisin ka seda kõrvale, aga pmst oleks võinud ka niisama süüa – siis oleks ehk ka juustu peale riputanud.

A. soojendas endale seda gemüüset pärast koos šnitsliga panni peal.

Kuna ma olin päris hea koguse keetnud, siis viimase otsa soojendasin endale panni peal üles nagu panniroa – ainult et ma tahtsin lillkapsa kõrbemist vältida ja seega panin gemüüse pannile hoopis tilgakese vee, mitte õliga. Ja alles siis, kui see häält tegema hakkas, lisasin umbes supilusikatäie tomatitega võid. Ja hakkisin küüslauku sinna juurde, siputasin veidi aed-liivateed, veidi majoraani peale ja lasin kaane all läbi maitsestuda. Sõin jälle värskete tomatitega.

Ja millalgi oli veel üks selline salat, et mul oli kiiresti midagi süüa vaja ja meil oli keedukartuleid. Nii et tükeldasin endale kaks kartulit taldrikule, lõikusin 2 väikest kurki sinna juurde, pudistasin natuke fetat otsa, tõin õuest paar piparmündilehte ja hakkisin peale, jahvatasin musta pipart ka, pudistasin hästi natuke soola ka – ja valasin oliiviõli kõige otsa. See mõjus jube hästi – täitis kõhu, andis jõudu, aga uimaseks ei teinud.