Kalasupp, makaronid ubadega, pikkpoiss/hakklihavorm

Kalasupp: ostsin värsket apteegitilli ja porrulauku. Sibulat, porgandit, varssellerit ja kartulit meil oli, kalakonserve ka. Tuli pähe idee vaadata sügavkülma, leidsin sealt lõhepea ja -uimed, mistap otsustasin keeta päris puljongi. Kuna ma ei teadnud, kui vana kalapea see oli, lasin ta kõigepealt soojaks ja nuusutasin. Normaalselt lõhnas, seega keetsin seda kõigepealt eraldi, korjasin koledama vahu ära; siis lisasin mitu juppi varssellerit, pool sibulat (koos koorega), apteegitilli- ja tilliseemneid ja kõik puitunud maitseainevarred, mille ma olin kapi peale klaasi sisse kogunud (maitsetaimede pehmed osad olid võileiva peale või salatitesse läinud).

Tõin kalapea keetmise ajal õuest mitmesugust rohelist (sedapuhku sain saagiks nõgest, naati ja estragoni), kitkusin pehmemad lehed küljest kohe eraldi kaussi, varred ja koledamad lehed viskasin samuti puljongiks keema. Selle keetmise ajal tükeldasin 2 porgandit, ülejäänud poole sibulast, apteegitilli, porrulaugu ja 3 kartulit ning hakkisin naadi- ja nõgeselehed nii peeneks, kui viitsisin.

Kui puljong oli omajagu keetnud, kurnasin ta läbi sõela teise potti. Sodiks keedetud maitsetaimed viskasin komposti, kalapea jätsin esialgu alles ja nokkisin sealt kalaliha tükikesi lahti, kuni ma köögivilju potti ajasin ja keetsin (järjekord: porgand; kui see uuesti keema tõusis, kartul; väikese viivituse järel apteegitill ja porrulauk, seejärel nõges ja naat).

Vahepeal õngitsesin potist kartuli- ja porganditükke välja ja maitsesin, kas hammas hakkab juba peale.

Kui tundus, et täitsa hakkab juba, siis lisasin 1 karbi omas mahlas heeringat, kalapea küljest lahtinokitud kalaliha, natuke kuivatatud leeskputke, natuke Tai kalakastet (sest miks mitte sellega kalasupile soolasust lisada, kui mul juba on) ja natuke pigistasin laimimahla (umbes 1 laimiveerandikust). Keerasin kuumuse ära, jätsin tühjakspigistatud laimikoore sinna sisse jääksoojuses tõmbama ja ootasin natuke. Õngitsesin laimikoore välja, lisasin tükikese võid. Serveerisin endale ja hakkisin garneeringuks estragoni peale.

Jäin rahule. Kui A. sõi, siis tema jäi ka rahule, paremini kui eelmine kord, ta ise arvas, et tänu rohkematele köögiviljadele, aga võib-olla luges ka korralik puljong.

Ma oleks tahtnud ka keedumuna lisada, aga alguses meil ei olnud muna. Teisel päeval tõinn, keetsin ja lisasingi, siis oli veel parem.

***
Kui see supp ükskord otsa sai, märkasin, et üks väga rohke kamaraga suitsupõsetükk on külmkappi seisma jäänud (seal oli ka pool kõrva küljes). Peaaegu ainult kamar oligi järel.

Hakkisin selle hästi peenelt ära, samuti 1 sibula ja 1 jämeda küüslauguküüne. Kuumutasin vokkpanni põhjas veidi õli ja panin kamara-sibula-küüslaugu madalas kuumuses kaane all praadima või õigemini õlis hauduma. Kui leidsin, et sibul on juba ilusti klaasjas, lisasin purgitäie musti ube (ca 400 g, vees, täitsa maitsestamata) ja sellesama purgi täie vett (mis sisaldas mõistagi oaleeme jääke) pluss veel natuke vett, sest ma tahtsin, et makaronid ära mahuks. Niipea, kui keema läks, lisasin mitu peotäit makarone (penne). Tükeldasin 5 suhteliselt suurt ploomtomatit ja lisasin ka need. Tõin õuest rohelist – seekord 1 oksa iisopit ja mitu oksa aed-liivteed, pudistasin lehed toidu sisse ja varred panin mõne tulevase tee või supi tarvis kapi peale klaasi. Kui makaronid tundusid valmis olevat, maitsestasin soola, musta pipra ja natukese oliiviõliga. Jäin toiduga väga rahule ja ka A. ei nurisenud.

***
Järgmiseks juhtus nii, et ostsin allahindlusest mõjutatuna pool kilo lihaveisehakkliha ja see tuli muidugi kähku ära teha (sest “parim enne”). Mõtlesin, et kastet ei viitsi, kotletti ammugi mitte. Siis meenus, et A. oli tööle minnes palunud mul varsti ahi kinni panna. Ahaa, järelikult on mul varsti küpsetamiskõlbulikud söed.
Mõeldud-tehtud: võtsin tüki jupi seismajäänud ciabatta‘t (see ei olnud eriti hea ciabatta, sellepärast ta seisma jäi), pudistasin peenemaks, valasin sortsu hapupiima pehmendamiseks peale. Puhastasin-hakkisin 1 sibula ja 4 pisikest plekilist õuna sinna otsa, mudisin saiapudi kätega peenemaks. Äkitselt tuli idee lisada ka hapukapsast – võtsin peotäie ja lõikasin natuke peenemaks, segasin sisse. Tõin õuest aed-liivateed, lisasin pudile selle lehed ja natuke köömneid. Lõin sinna lahti 1 kanamuna ja segasin hoogsalt ära. Nüüd lisasin hakkliha ja mudisin kõik suhteliselt ühtlaseks. Maitsestasin soolaga ja jahvatasin hoogsalt musta pipart juurde.

Määrisin ahjupoti võipaberiga üle ja mätsisin saadud taina sinna põhja pätsiks. Ruumi jäi üle, puhastasin kähku 4 kartulit (isegi ei koorinud üleni, ainult koledatest kohtadest), lõikasin paksudeks viiludeks ja paigutasin sinna ümber ja riputasin ettevaatlikult ka neile soola. Ja panin kaane peale, lükkasin poti ahju süte juurde ja panin ahju kinni.

Nii poolteist või kaks tundi hiljem uurisin asja, kartul oli täitsa pehmeks haudunud ja liha tundus samuti valmis olevat.
Mina läksin magama, kuigi uudishimu, kuidas hapukapsapikkpoiss maitseb, peaaegu ei lasknud. A. sõi kohe ja kiitis. Ma soojendasin endale järgmisel päeval ja jäin samuti rahule. Kõrvale tegin küpsepeedist ja hapukapsast salati (A. võttis endale lihtsalt värsket hapukapsast juurde).

Mul hakkab tekkima sarnane tunne, nagu onu Rogeril naatriumglutamaadi kohta (put MSG in everything, you’ll turn it better. You get a baby,  put MSG on baby, he’ll be better baby, smarter!), ainult et hapukapsa peale. Iial varem pole mul nii hea maitsega pikkpoissi ega kotletti tulnud. Kartulid olid ka jube maitsvaks läinud. Umami, ma ütlen.

Teinekord järsku segangi kartulitükid hakklihapudi sisse ja küpsetan kõik ühe vormina. Vaatame.

*

Magustoitu pole eriti viitsinud teha, ükspäev ostsin rosinasaia, lõikasin viiludeks, määrisin võid peale, segasin kähku kohupiima natukese kreeka jogurti ja meega (me pole ikka veel märganud suhkrut osta), pätsisin saiade peale, lõikasin kõige otsa õunaviile, puistasin kaneeli ning kohvikust kaasa haaratud suhkrutorukesest suhkrut peale ja küpsetasin kuumadeks võileibadeks. Kahjuks oli ahi veidi liiga kuum ja alt läksid veidi kõrbema, aga pealne tuli küll jube hea.

Rahvusvaheline supp

Vahepeal tegin makaronidele ühe ratatouille-laadse kastme, aga olin liiga julge, lisasin sinna paprikat ja seejärel oli kõht mitu päeva imelik, võiksin juba ära õppida, et paprika ei ole minu söök – maitseainena on veel OK, aga köögiviljana selgelt liig mis liig.

Misjärel ma kudesin ja sõin ainult hapupiima, tatraputru ja äärmisel juhul aurutatud viinerit (aga mitte midagi praetut).

Nüüd tuli  üle tüki aja midagi isulaadset ning K andis hunniku sellerit, järelikult supp. Lugesin hunniku retsepte läbi, algul tahtsin teha mulligatawny‘t, seejärel harissat (sest selles ei praeta tavaliselt midagi isegi algusjärgus), lõpuks tekkis mingi ristsugutis.

Niisiis panin vee tulele (umbes 1,5 või 2 l, ei mõõtnud), valasin sinna sisse läätsi (pakuks, et mingi 150 grammi), hakkisin 2 sibulat, lõikasin 1 porgandi kuubikuteks, neli peenikest sellerivart peenikesteks viiludeks, hakkisin 5 küüslauguküünt. Ja viskasin läätsede juurde kuumenevasse vette. Puhastasin-tükeldasin 1 kartuli kuubikuteks, samuti potti. Puhastasin 2 õuna, lõikasin kuubikuteks, potti.

Selle aja peale oli vaikselt keema läinud. Uhmerdasin vast poolteist tl koriandriseemneid ja 1 tl india köömneid, lisasin potti. Peale selle umbes teelusikatäie kuivatatud ingverit, pool tl kollajuurt ehk kurkumit ja tibanatuke safranit.

Lasin keeda; kui läätsed olid pehmed, aga porgand veel mitte, tühejdnasin kastrulisse purgi (umbes 400 g) kikerherneid, tükeldasin supi sisse ühe lohakalt kooritud värske tomati ja hakkisin kääridega sisse 1 kuivatatud tomati. Varsti selle järel tomatipastat (kõige väiksemast pakikesest, mis mul osta õnnestus). Mõtlesin natuke ja peenestasin veidi kuivatatud sidrunikoort ja lisasin seda ka.

Kui juurikad olid samuti pehmed, siis tampisin poti sees natuke kulbiga ringi, et osa gemüüset pudrusemaks läheks (päris harissasse käib paksendamiseks jahu, aga ma olin algusest peale otsustanud, et kui ta millegagi pakseneb, siis kartuli varal), ja lisasin peotäie pisikesi niitnuudleid.

Keerasin kuumuse ära (supp muidugi podises veel tükk aega), tõin õuest peotäie naati, pesin-hakkisin, lisasin potti. Tõin siis veel ka natuke iisopit ja aed-liivateed, hakkisin hästi peeneks ja lisasin samuti.

Maitsestasin nüüd soola ja musta pipraga. Igavesti paks supp tuli. Päris peene maitsega, tundub, et kui selle juurde veini tahta juua, siis pigem valget kui punast, mis on suhteliselt vürtsise tomatisupi puhul üllatav.

Enne söömist lisasin veel kastrulisse natuke võid ja segasin ära. Ja oma kausis panin natuke hapupiima ja värsket piparmünti peale. Teisele kausitäiele panin hapupiima asemele tilga oliiviõli, see meeldis mulle rohkem – ka hapupiimaga variandil polnud viga, muidu ma poleks ju juurde tahtnud, aga vürtsid jäid niiviisi vähem tunda. Oliiviõli tõstis neid paremini esile.

Kolm putru

1. Tatrapuder seentega.

Kartuli-panniroast oli kolm šampinjoni alles jäänud, mul oli kodus üks suitsupeekoni tükike järele jäänud.

Praadisin kõigepealt (väheses õlis) hakitud sibulat ja peekonikuubikuid, lisasin viilutatud seened, 1 hakitud küüslauguküüne; lisasin veidi paprikapulbrit ja lõikasin kääridega sisse 1 väikese kuivatatud tšillikauna, puistasin pannile tatart, valasin vett peale, lõikusin sinna kääridega 3 kuivatatud tomatit. Jätsin hauduma, tõin õuest posu naati ja pesin ära. Kui toit tundus peaaegu valmis olevat, hakkisin ka naadi sinna sisse ja puistasin lisaks natuke kuivatatud leeskputke.

Süües lisasin veel natuke soola (sest need kuivatatud tomatid ei olnud nii palju soola välja andnud) ja panin võid silmaks. Imeline. A. pani vist ainult võid, tema soola ei lisanud.

2. Bulgur tomatipasta, sibula ja granaatõunaga.
Panin bulguri keema (teoreetiliselt tahtsin keevasse vähese soolaga vette panna, aga ei mallanud vee keemaminekuni oodata); ise tõin jälle naati, pesin ja hakkisin. Samuti hakkisin 1 küüslauguküüne. Kui bulgur oli pehme, segasin naadi ja küüslaugu sinna sisse ja lasin veidi jääksoojuses tõmmata; siis segasin sisse pool pisikest purki tomatipastat, 2 tl tšillihoidist, jahvatasin peale musta pipart, riivisin veidi sidrunikoort ja pigistasin 1 sidruniviilu mahla sinna sisse. Hakkisin 1 jämeda rohelise sibula, selle valge osa segasin kohe sisse, rohelise jätsin veel esialgu ootele. Puhastasin 1 granaatõunast seemneterakesed välja (selleks lõikasin granaatõuna veeranditeks, koukisin seemned peaaegu ühe plokina lusikaga välja ja katkusin valged membraanid vahelt ära), puistasin toidu sisse. Tõin õuest värsket münti. Nüüd hakkisin ka mündi ning puistasin selle koos sibula rohelise osaga peale ja segasin ära (nüüd ei olnud toit enam nii tuline, ei pidanud kartma, et ürdid n.ö läbi keevad). Sõime feta tüüpi lambajuustuga – külmkapis oli üks poolik pakk, vajas äralahendamist.

Natuke jäi järgmiseks päevaks üle, sellele hakkisin uut värsket münti peale (sõin külmalt, salatina).

3. Pannirisoto spargelkapsa varresisu, porgandi ja porrulauguga.

Spargelkapsa vars oli jäänud spargelkapsaga makaronide tegemisest külmkappi seisma. Koorisin talt kõvad kestad ümbert ära. Puhastasin 2 porgandit. Lõikasin need kõik viiludeks; puhastasin 1 küüslauguküüne, hakkisin ära. Panin panni kuuma ja tükikese võid sinna sulama, kui see oli sulanud, puistasin sinna tilliseemneid. Siis lisasin juurviljaviilud. Kuni need vaikselt praadisid, viilutasin ka porrulaugu (v.a vintskeks kasvanud leheotsad). Lisasin koos küüslauguga pannile. Segasin ja lisasin näputäie seesamiseemneid ja umbes 250 g ümarateralist riisi (st pakk oli 500 g ja ma panin umbes pool pakki). Segasin, et riis saaks või ja köögiviljaleemega kokku ja kergelt läbi praeks. Siis lisasin natuke eileõhtust taimeteed (tundusid kõik sellised kapsaga sobivad maitsed – piparmünt, apteegitill, rosmariin…) ja sortsu valget veini. Riivisin veidi sidrunikoort peale ja pigistasin 1 viilust ka mahla. Segasin. Lisasin veel vett, keerasin kuumuse väiksemaks ja jätsin natukeseks kaane alla hauduma (ise käisin tegin kähku 5 minutit tööd).

Tulin tagasi, vaatasin: riis natuke veel krõmpsus, aga vesi oli suht otsas. Lisasin veel vett ja natuke soola ning natuke kuivatatud leeskputke. Segasin ja jätsin hauduma, tegin veel paar minutit tööd.

Kui tagasi tulin, oli riis valmis saanud. Nüüd keerasin pliidil kuumuse ära, lisasin pannile tublisti riivjuustu ja segasin ära, jätsin veel seisma (ja tegin veel tööd).

Kartul lihakastmega ja ülejäänud kartulitest üks pseudo-Nizza salat.

Hetke ajel ostsin rohumaaveise lihakuubikuid (allahindlus ja säilitame puisniite jne), otsustasin kastet teha (kaalumisel oli ka guljašš-supp, aga kastmeisu oli suurem).

Pannile läksid kõigepealt: natuke searasva (ühest kunagisest ahjupraest jäänud) ja natuke oliiviõli. Kui see oli kuum, siis lihakuubikuid. Kui need olid igast küljest halliks tõmmanud, siis hakitud sibul (2 väiksemapoolset sibulat). Seejärel tükeldasin 4 porgandit ja lisasin sibulale. Ühest seismajäänud konservipõhjast marineeritud pärlsibulad ka. Hakkisin 1 väga suure küüslauguküüne ja lisasin samuti; siis lisasin pannile paar tl jahu (ja 1 tl kanepijahu, mille ma kunagi uudishimust ostsin ja nüüd ei mõista eriti kasutada), praadisin segades, siis valasin tubli sortsu poolmagusat punast veini peale (see vein sigines kunagi suvel meile koju, kui see sai ühe sugulase juubeliks ostetud teadmisega, et talle maitsevad magusamad joogid, aga siis tuli välja, et tema tervise juures ei tohi praegu üldse alkot tarvitada) ja jätsin madalal kuumusel podisema.

Tõin õuest aed-liivateed, naati, leeskputkevarsi (lehed on praeguseks tigude saagiks läinud), harakputkevarsi, estragoni, st mida kätte sain, hakkisin liivatee, harakputke ja leeskputke pehmemad osad kääridega peeneks ja panin sousti sisse (jämedamad osad panin kuivama, teinekord hea puljongi keetmisel sisse panna), selle peale tuli hea mõte ja hakkisin ka kolm kuivatatud tomatit sousti sisse. Ja ühe pooliku värske tomati, mis vajas ärategemist

Nüüd, kus see podises, panin kartulivee üles ja puhastasin (st küürisin ja lõikasin koledad või rohelised kohad ära) need 5 viimast kartulit, mis meil olid, osa tuli pooleks lõigata. Ja seejärel läksid kartulid potti.

Kartulite keetmise ajal passisin aeg-ajalt kastet, paar korda tuli vett lisada.

Kui kartulid valmis, siis lisasin serveerides ka estragoni ja naati (neid polnud ma ennist kastmega koos keema pannud, sest nad on sellised õrnemad).

Tulemus: maitses päris hea, aga järjekordselt tuli tõdeda, et ega liha ikka päris minu toit ei ole, tükk aega oli raske tunne.

*

Paar kartulit jäi järgmiseks päevaks üle, tegin vaese mehe Nizza salatit. Sest originaalis peaks sinna tuunikala käima, aga ma ei taha hästi tuunikala osta, ohustatud liik ja nii, ostan parem skumbriat, mis mulle samuti väga maitseb. Omas mahlas, sest tavaliselt ei oska me selle konserviõliga midagi pihta hakata. Ja anšooviste asemel kohalikmat pisikest heeringalist, nimelt vürtsikilu.

Salatisse läks: 2 keedumuna; rooma salati järelejäänud osa (meie Caesari salati tegemise hoost, umbes kolmandik ühest suurest salatist), natuke õuest leitud rohelist, st võilillelehti, naati ja meelespealehti (sügisel on uuesti söögikõlbulikke võilillelehti hakanud olema, no ja meelespeal just nüüd ongi need õiged söömise lehed); 1 väike sibul (ülalt alla pooleks ja siis pikiliistakuteks, õigemini poolkaarteks, sest nii nad laiali kukuvad); peotäis oliive (st peotäis oli koos kividega, kui ma kivid välja puhastasin, jäi natuke vähem); 5-6 väikest tomatit; ja need 2 kartulit.

Kastmeks segasin kokku 2 dessertlusikatäit palsamiäädikat, 1 tl mett, 4+ dessertlusikatäit oliiviõli (alguses panin 3 ja veel natuke, aga siis hakkas tunduma, et äädikas domineerib liiga palju), natuke soola ja musta pipart.

Segatud salati peale laotasin 6 vürtsikilufileed.

Lisandiks 2 sepikuviilust koos hakitud küüslauguga pannilt läbi lastud krõbuskid, mida võtsime eraldi peale (st ei seganud kohe sisse, muidu oleks kohe läbi ligunenud). Samuti võtsin ma eraldi juurde seda skumbriat; kas A. skumbriat võttis, ma ei teagi.

Kui ma salatiasju tükeldasin, olin pool muna üle jätnud, et sinna anšooviste vahele ilusaid munaviile paigutada. Mitte, et sellest ilust pärast esimese taldrikutäie võtmist midagi järele oleks jäänud.

Üldiselt päris hea ja kõhule TUNDUVALT parem kui eelmise päeva lihakaste.

Kaks erinevat makaronitoitu (mõlemad suvikõrvitsaga)

Esimene, vürtsine: vokkpannile läks sortsuke õli, lusikatäis punast karripastat, seejärel purk (see veerandliitrine) kookospiima, sinna sisse tükeldatud baklažaani (1 väike), porgandit (2-3 suurt), suvikõrvitsat (1 piisavalt väike, et üleni süüa kõlbaks) ja rohelise sibula valgeid jupikesi. Kõik kangideks lõigatult, v.a sibul, mis läks lühemate juppidena. Seejärel samamoodi kangideks lõigatud tofut (võis olla mingi 200-250 grammi). Hakkisin sinna kääridega ka 1 tšillikauna, riivisin natuke laimikoort ja lisasin igaks juhuks natuke sidrunheinapulbrit, sest mul oli.

Kuni see podises, keetsin teise potiga munanuudleid (selliseid toekamaid ja lühikesi, mingid saksa omad olid).

Lõpuks maitsestasin kastet kalakastmega (2 spl pluss veel natuke, kui maitsest tundus, et vähe sai) ja natukese laimimahlaga, ja segasin nuudlitega kokku, hakkisin rohelise sibula rohelist osa peale ja natuke estragoni ka (see on see roheline, mida mul on palju).

Tofu ei olnud kahjuks nii hea nagu üks, mida ma hiljuti Tallinnas ühes söögikohas sain, oli nagu natuke… kopitanud maitsega, muidu oleks ilmselt parem tulnud (äkki oleks teda pidanud enne eraldi marineerima?). A. mainis samuti, et mingi konkreetne maitse talle ei meeldi, aga sõi sellegipoolest kohe tegemise õhtul suure portsu ja lahendas kõik ülejäänu järgmisel päeval ära.

*
(Seejärel sõime vahepeal paar päeva kõige lihtsakoelisemat Caesari salatit, ehk rooma salatist, pannil krõbedaks lastud saiast/sepikust ja poest ostetud kastmest (algul oli Gourmet, seejärel tuli Tarplani oma) ning kõvemat sorti juustust (Dziugas sedapuhku), vahel võtsime ka poe-kalakotletti juurde.)

*

Teine, päris minimalistlik: pannile õli, kui oli praadimiseks küllalt üles soojenenud, läks sinna 1 suur hakitud sibul ja 1 kuubikuteks lõigatud suvikõrvits. Kui särisema hakkas, siis hakkisin ka pool ühest väga suurest küüslauguküünest sinna juurde, panin natuke soola peale ja kaane alla hauduma. Samal ajal läks teises potis tasapisi makaronivesi keema ja ma panin sinna makaronid keema (penne). Tõin õuest natuke värsket aed-liivateed (komistades A. pooleliolevate aiakoristustööde otsa), hakkisin ja lisasin pannile. Makaronide keemise ajal jõudis pannil olev ilusti kergelt karamellistuda. Kurnasin makaronid (lohakalt), valasin koos pottijäänud keeduveetilgaga pannile, keerasin pannil kuumuse alt ära, segasin. Tõin värsket piparmünti, hakkisin ja segasin sisse, maitsestasin kõike veel värske musta pipraga.

Mõnusalt maitserikas tuli.

Porgandi-suvikõrvitsa panniroog

Praadisin kõigepealt tilgas õlis ja umbes spl võis hakitud sibulat (peaaegu terve keskmine sibul) ja apteegitilli- ja koriandriseemneid, siis lisasin 5 viilutatud väikest porgandit; nende hautamise ajal tükeldasin ühe suvikõrvitsa (kabatšoki, aga sellise, mida saab veel kõige täiega süüa). Tegin enne suvikõrvitsa lisamist pannile ruumi, st lükkasin porgandid ühte panniserva hunnikusse, ja röstisin vabanenud pinnal natuke seesamiseemneid, siis lisasin 1 hakitud küüslauguküüne ja segasin uuesti ära; siis tegin 2 musta leiva viilu tükikesteks ja röstisin neid samamoodi. Siis segasin kõik ära, siputasin õige natuke soola, lisasin suvikõrvitsa ja natuke rosinaid, jätsin kaane alla läbi tõmbama. Lõpuks hakkisin ühe laual oleva tomatipooliku sinna sisse ära ning maitsestasin veel natuke soolaga ja kaneeliga. Õuest tõin värskeks lisandiks tuusti estragoni ja paar aed-liivateelehekest. Võtsin taldrikule ja tükeldasin juustu peale (A. riivis, tema on korralikum inimene). Süües jõudsin järeldusele, et tomatipoolikust ei tulnud piisavalt happesust ja tilgutasin natuke palsamiäädikat ka.

Kuidagi väga kõhusõbralik toit tuli. A. sõi kah ega kaevanud, et liiga lögane.

Riisiroog ja selle kõrvalmõjuna õunakook

Üritasin teha midagi paella-laadset, aga mulle tundub, et ei kukkunud päris õigesti välja – pudrusem tuli, midagi paella ja risoto vahepealset. Vale riis ehk.

Aga hamba all maitseb päris kenasti siiski.

Kõigepealt tegin puljongi umbes poolest liitrist keemaaetud veest, kanapuljongikuubikust, õige natukesest safranist ja loorberilehest.

Edasi läksid asjad pannile selles järjekorras: sorts oliiviõli; 1 suur hakitud sibul; 1 tükeldatud väiksemapoolne baklažaan (miinus koledaks läinud kohad); 3 poolviiludeks ja viiludeks (olenevalt jämedusest) lõigatud porgandit ja 2 hakitud küüslauguküünt; 2 pool- ja veerandviiludeks lõigatud kabatšokki; ühe seismajäänud kana-sinkvorstijupi tükikesed; natuke chorizo-tükikesi; priske näputäis pitsamaitseainet (seda, kus on ainult maitsetaimed sees) ja pool tl paprikapulbrit (mitte seda vürtsist, vaid leebet); paar näputäit seesamiseemneid; kikerherned ühest tavalisest vist 400-grammisest konservipurgist; veidi alla kahe klaasitäie riisi (pikateralist). Iga uue lisanduse peale segasin.

Segasin need asjad panni peal ära ja lisasin puljongi (loorberilehe õngitsesin enne välja).

Ja siis hautasin kaane all, vahepeal segasin. Suhteliselt lõpu poole hakkisin sisse veel 2 päikesekuivatatud tomatit ja pool suurt värsket tomatit.

Mõtlesin korraks, et võib-olla see kaane all hautamine oli üks põhjus, miks pudruseks läks, lahtiselt keedes oleks ehk sõmeram jäänud. Aga pärast meenutasin, et kunagi varem tegin kah kaane all ja siis jäi parem. Võib-olla oleks veidi lühem keetmisaeg sõmeramaks jätnud; võib-olla oli asi vale sorti riisis, originaalis on need retseptid kujunenud ümarateralise riisi keetmisomaduste järgi (espetsiaalse paella-riisi lausa, aga tookord, kui ma varem tegin, toimis risotoriis ka), aga mul oli mingi suvaline pikateraline.

Mis mulle meeldib: esiteks on kikerherned seal sees toreda, veidi pähkelja tekstuuriga. Teiseks annavad päikesekuivatatud tomatitükid ja chorizo natuke teravamat vaheldust.

Süües võtsin estragoni peale.

*

Kook tekkis nii, et valasin kikerherneste pealt vedeliku klaasi ja otsustasin sellega jälle küpsetada. Seekord tegin tavalist hapupiimakooki, aga osa hapupiima asemel läks see kikerhernevedelik (kefiiri ei olekski muidu piisavalt olnud). Kuna tahtsin koogi sisse ka õunu panna, siis ma hernevedeliku vähese happesuse pärast ei muretsenud, küll aitavad ka õunad soodaga reageerida. Tainast maitstes leidsin siiski, et panen näputäie sidrunhapet ka. Küpsetasin alguses 190, seejärel 180, seejärel 170 kraadiga, kuni koogitorkimise tikk enam tainaseks ei jäänud.

Ained kaussimineku järjekorras: pool klaasi suhkrut, sinna otsa umbes pool pakki (ehk 100 grammi ringis) pehmet võid ja 2 spl õli (eesmärk oli see, et kokku oleks umbes 150 g rasvainet, aga mul pehmet võid rohkem ei olnud); need omavahel segamini. Siis puhastasin-hakkisin 5 mahakukkunud õuna sinna hulka (korralikku õunamaterjali sai vast 4 keskmise õuna jagu, tänavused õunad on väga koitanud), ajasin segamini. Lisasin natuke piparkoogimaitseainet. Nüüd panin ahju kuumenema. Lisasin kaussi kikerhernevee ja pool klaasi kefiiri. Mõõtsin kaussi kaks klaasi (mulle tundub, et see konkreetne klaas oli 200 ml) jahu, millest teise sisse olin 1 tl soodat seganud. Segasin ära, leidsin vedela olevat (see hapupiimatainas on mul käe sees), lisasin õunavedeliku sisseimamiseks peotäie rosinaid ja igaks juhuks saputasin ka jahu juurde, vahepeal segasin, kuni tundus õige paksusega olevat (ja maitsesin ja lisasin hästi natuke sidrunhapet). Määrisin ahjupanni võiga, puistasin kamaga üle, tainas pannile, siputasin kaneeli peale ja piserdasin üle suhkruga (ühest kohvikust äravinnatud suhkrutorukesest, neist torukestest on nii hea suhkrut siputada, täpselt paras koogipealne kogus), pann ahju.

Kook on tulnud tume (huvitav, kust see tume värv küll tuli, kas piparkoogimaitseainest?), aromaatne, mure.

*

Avastasin eelmise paella-tegemise märkmeid taga otsides, et mul on õudne hulk söögitegemist mustanditesse jäänud, nii et kui ma tahaks selle kõik ära avaldada, peaks ma paar nädalat söögitegemise vahele jätma või tegema ainult sellist süüa, mis trükimusta ei kannata.

Kiirkalasupp

On olnud pikk kirjutamispaus, sest mul oli vahepeal vist mingi kõhuviirus, mis avaldus peamiselt isupuuduses.

Ühel sellisel päeval lugesin Indigoaalase postitust, nägin pilti ja sain aru, et selline supp on üks väheseid asju maailmas, mis mul kurgust alla läheks.

Haarasin kastruli, lasin sinna umbes liitri vett, panin ta pliidile üles, ise koorisin 1 jämeda porgandi ja 2 suurt kartulit.

Tükeldasin porgandi ära ja viskasin vette, siis mõtlesin, et kui ma tahan supi sisse muna, siis kuidas oleks kõige ökonoomsem keeta. Lõpuks pesin 2 kanamuna ära ja viskasin sinna porgandite juurde niiviisi keema (selleks ajaks oli kõik ilusti keema läinud).

Tükeldasin ka kartulid ja viskasin sinna juurde, pudistasin natuke tilli- ja apteegitilliseemneid maitseks juurde ja lisasin ka tükikese loorberilehte ja näputäie valget pipart.

Ise läksin otsisin õuest söödavaid umbrohtusid, leidsin järgmist: nõgeseladvad (nõgeste alumine ots oli juba vintske näoga), naati, hapuoblikat (viimane oli küll rangelt võttes kultuuroblikas, aga ta kasvab meil sama häirimatult nagu umbrohi ja on vist ka peenrast jalutama läinud, sest viimasel ajal olen ma aias hapuoblikaid suvalistest kohtadest leidnud).

Noppisin natuke leeskputke ja estragoni ka juurde. Nende varred pistsin kohe keema, lehed hoidsin pärastseks. Oblikad viskasin samuti kohe keema, mõeldes, et kui ka on liiga palju oblikhapet, siis äkki munakoor seob vähemalt osa sellest ära.

Puhastasin-hakkisin ühe sibula ja viskasin samuti potti.

Umbes 10 min pärast keemaminekut õngitsesin munad välja, ehmatasin ära ja jätsin külma vette seisma. Kontrollisin ja kartul-porgand olid selle ajaga valmis keenud. Hakkisin ka naadi ja nõgeseladvad, viskasin potti; avasin heeringakonservi (omas mahlas) ja kummutasin samuti potti, keerasin kuumuse ära (nagunii jõuab jääksoojuses uuesti keema minna, hoolimata lisatud koostisosadest).

Lisasin maitseks kuhjaga teelusikatäie võid. Koorisin-hakkisin munad, hakkisin maitserohelise ja pudistasin selle kõik supi peale.

Kogu protsess võttis aega vist 20-25 minutit (kõigepealt vee keemamineku aeg, seejärel umbes 10 minutit keemiseks ja lõpuks paar minutit viimasteks hakkimisteks).

Jäin ise õudselt rahule, see oli täpselt see, mida mul vaja oli. A. oleks eelistanud, et juurikaid oleks olnud suhteliselt rohkem (kalaga võrreldes noh, ta on ilmselt veel suurem kvaasitaimetoitlane kui mina), aga eks sõi temagi.

Jälle vürtsine kapsa-porganditoit

Tegin jälle kapsa-pannirooga, nagu varemgi mitu korda.

Ajend oli see, et ühed porgandid andsid märku, et ei kannata enam kuigi kaua seista, osa oligi pahaks läinud. Mul õnnestus päästa 4 suuremat porgandijuppi, mis olid kokku vast 4 suuremapoolse porgandi mahus.

Ja teiseks olin ma vahepeal lillkapsaga söömiseks ostnud riivjuustu, aga seda oli veel kõvasti üle.

Nende porgandite ja juustu peale mõeldes tõin koju veerand kapsast.

A. riivis porgandid jämedalt ära ja lõikas kapsa paksudeks viiludeks, mille mina edasi peenemaks, enam-vähem ruudukesteks tükeldasin. Panin umbes pool veiniklaasitäit rosinaid likku (selle alkovaba valge veiniga, mis mulle eriti ei maitse, aga rosinaleotusvedelikuks käib küll), puhastasin väikese jupikese värsket ingverit ja 2 küüslauguküünt.

Pannile panin juustuga täidetud vürtspaprikate konservist järelejäänud õli; kui see oli kuumenenud, hakkisin sinna sisse ingveri, küüslaugu ning puistasin india köömneid ja koriandriseemneid ja natuke linaseemneid.

Kui lõhnad üles viskas, lisasin pannile kapsa, mida pidin väga ettevaatlikult segama, sest veerandist kapsast oli päris suur hunnik tükke tulnud. Kui kapsas kuumutamise tulemusel veidi mahtu kaotas ja pannile veidigi ruumi tekkis, lisasin ka riivporgandi. Segasin ka selle hoolega ja ettevaatlikult ära.

Siis praadisin ja segasin aeg-ajalt. Kui jälle veidi ruumi tekkis, tekitasin pannile ühe koha, kust põhi paistis, ja puistasin sinna päevalilleseemneid. Lasin neil natuke pruunistuda, siis segasin jälle kõik segamini. Pmst segasin nii palju, kui maha ajamata suutsin-viitsisin.

Kui tundus, et on juba peaaegu söömisvalmis (aga krõmpsus veel), siis lisasin need leotatud rosinad, väikese purgitäie konservmaisi, ühe seisma jäänud “liha üldmaitseaine” nimelise pakikese pära, sutsaka garam masalat ja natuke veel soola. Ja lisasin hunniku riivjuustu. Segasin jälle kõik ära, keerasin tule ära, tõin õuest ürtidest natuke aed-liivateed ja umbrohust metsharakputke, natuke naati ka. Hakkisin ära; seda rohelist kraami ma pannil oleva sisse ei seganud, selle võtsime alles taldrikus toidu peale.

Jälle tuli megahea toit (selle armastamise eeldus on küll see, et sööja arust on magusa tooniga “soolased toidud” okei, sest kapsas ja porgand on juba loomu poolest magusad, isegi kui rosinad lisamata jätta). Kapsas oli seekord ka kuidagi eriti õrn ja krõmpsuv, üldse mitte kiuline.

Seda tuli ka päris palju, jätkus meile mõlemale kaheks päevaks, kusjuures ilma, et mingit riisi vms täitematerjali oleks kõrvale söönud. Varieerimise mõttes võtsin teisel päeval maitseroheliseks veidi teise kombo: estragoni, metsharakputke, leeskputke ja naati.

Palju võililletoitu; ja mis kerged toidud nüüd päevakorras on

Sõin vahepeal iga päev võilillelehti, ei osanud ilma elada. Igasuguste toitude kõrvale salatiks ja vahel salati põhikomponendina, nt võilill, suitsukala, röstitud must leib ja majonees. Või kodujuust, muna, tomat, võilill.

Avastasin, et kui teha võilillelehti kreeka meetodil: praadida oliiviõlis (korra praadisin ka selles suvalises taimeõlis, mille sees olid juustuga täidetud tšillid olnud) küüslauguguga kergelt läbi ja panna sidrunimahla peale – siis meenutab maitse üpriski kreeka viinamarjaleherulle, nähtavasti sama maitsestuse pärast.

Kasutasin niiviisi menetletud võilille vahel näiteks makaronide peal (+ natuke kõva juustu peale. Või pehmemat, feta moodi lambajuustu peale pudistades. Või samasugust pehmet kitsejuustu.)

See praadimisenõks on väga hea selle poolest, et nii saab kasutada ka neid võililli, mis on toorelt söömiseks mõruvõitu (kuigi ka vanade lehtede mõrudust vähendab tublisti, kui soon keskelt ära visata ja süüa ainult seda õhukest lehte).

Vahel olen ka nooremaid naate sinna praadimisel hulka visanud.

Ükskord praadisin need libled niiviisi läbi, lisasin päevalilleseemneid (lasin ka neil natuke praadida), paralleelselt keetsin riisi, siis segasin kõik panni peal kokku, et riis ka natuke praadida saaks, pärast sõime kitsejuustuga. Ainus etteheide oleks olnud see, et riisi oli muuga võrreldes liiga palju.

Üks teine kord praadisin selle umbrohuseguga koos ka sibulat ja lisasin tomatit, tegin niiviisi makaronikastmeks (et rohkem umamit oleks, pudistasin ka 2 kilufileed sinna tükkideks). Rumalast peast lisasin ka marineeritud kappareid, see oli liialdus, sest sidrun ja tomat olid juba isegi küllalt happelised. Aga täitsa norm kaste tuli siiski, lihtsalt see suurem happesus tähendas, et oli vaja rohkem õli hulka niristada.

*
Keetsin kartuleid ja vutimune, hakkisin natuke võilille, natuke estragoni, natuke segaumbrohtu (peamiselt noored naadiõisikud ja vesihein), tomatit ja kurki (neile mõlemale siputasin soola peale), lisasin kodujuustu. Kui kartul ja muna olid valmis, lisasin salatitaldrikule 2 kartulit ja 3 vutimuna, oligi söömaaeg käes.

Teinekord võtsin keedukartuli kõrvale jälle värsket kurki, fetat ja münti, oliiviõli niristasin peale.

*
Nüüd hakkab hea võililleaeg tasapisi läbi saama ja mul tuleb süüa muud umbrohtu, õnneks hakkab nüüd juba tulema vesiheina ja mets-harakputke. Ja kui aeg-ajalt niita, siis tuleb kogu aeg uusi noori naate ka. Avastasin, et õitsemiseelne naadilatv on väga maitsev, see puhkemata õisik meenutab õige natuke tilli.

Vahepeal jäi mu kõht natuke haigeks, ajas ennast punni nagu õhupall ja söögiisu ei olnud. Märkasin ühel sellisel päeval, et mul on õudne sibulanälg ja nii ma tegin endale sellise toidu: keetsin tatart, sinna kõrvale tükeldasin suure tomati salatiks ja sibulat hakkisin peale. Veidi soola ja maitserohelist; salatikastmeks segamini kreeka jogurtit ja majoneesi. Kuna ma keetsin tatart kogemata liiga palju, sain seda toitu veel mitu päeva süüa, rohelist kraami varieerides – kord oli kõige tugevama maitsega hein aed-liivatee, kord iisop, kord leeskputk koos naadiga, kord münt, kord estragon – peab küll tunnistama, et estragon ei ole tegelikult väga tugeva maitsega, vähemalt see meie (arvatavasti vene) estragon mitte, nii et temaga koos ei tasu tugeva maitsega komponente panna. Vahel hakkisin ka natuke suitsuliha salati hulka, aga mitte alati. Selle dieedi peal sai mu kõht terveks.

Eile: keetsin makarone (penne lisce, need on sellised keskmiselt lühikesed tugevad torukesed), lisasin herne-porgandikonservist herned ja porganditükid, pudistasin veidi vanemat juustu (hetkel oli selleks üks Andre farmi juust) vahele, natuke vinnutatud vorsti leidsin kapist ka, panin ka seda ning pudistasin sinna vahele kuivatatud piparrohtu (värsket põle). Ja lisasin juba taldrikus värsket maitserohelist+umbrohtu (konkreetsel juhul oli vist metsharakputk, mõni noorem naadileht ja natuke seda rohelist münti, millest ma täpselt ei tea, mis münt ta on) ja natuke majoneesi. A.-le jätsin selle makaroni-herne-porgandisegu ootele, tema lisas veel vinnutatud vorstikribalaid ja majoneesi ei tahtnudki.

Täna oli nii palav, et ei tahtnud midagi keeta. Lõuna tuli niisiis selline: suur (ikka väga suur) tükeldatud tomat, pool hakitud sibulat, peotäis õuest toodud rohtusid (sedapuhku estragon ja mets-harakputk), viis-kuus väiksemat lehtsalatilehte, natuke oliive (selliseid, mis on paki sees õlised, mitte vees), natuke fetajuustu (kogus oli vast vahemikus 75-100 grammi). Maitseks veel natuke pipart ja soola (ei fetat ega oliive olnud nii palju, et oleks minu maitse jaoks piisavalt soolane olnud). Ja oliiviõli peale. Kõrvale võtsin tublisti ciabattat, õigemini pudistasin seda suurem osa ajast toidu sisse, mitte ei söönud viisakalt kõrvale. Külma valget veini ja vett jõin juurde.

Magustoiduks võtsin seda tihket läti kohupiima, mis on peaaegu nagu juust, lisasin maasikamoosi ja toorest rabarberit.