Pannijuurviljad apelsiniga

Alguses mõtlesin suppi teha ja tükeldasin 1 kaalika ja 4 või 5 porgandit kuubikuteks ja olin hakkamas ka pastinaake tükeldama, kui sain aru, et ma tahan paksemat toitu. Mis seal ikka. Tükeldasin ka 1 suure sibula ja 2 küüslauguküünt ning panin vokkpanni kuumenema – natukese kuivatatud tomatitest jäänud õliga, natukese mingist A. seapraest jäänud rasva ja natukese oliiviõliga (maitse pärast). Kui rasvollus kuum, panin sibula-küüslaugu hauduma; kui need olid klaasjad, lisasin kaalika ja porgandi. Siis puhastasin 2 pastinaaki ja lõikasin ka need kuubikuteks. Viskasin pannile veel natuke apteegitilli seemneid ja uhmerdasin sinna juurde paar kadakamarja (ma ei ole enda vaenlane, ma tean, et mul on kaalikat raske seedida, järelikult on maitseainetelt abi vaja).

Segasin; lisasin pastinaagi ja 1 tl mett, segasin uuesti ära.

Pesin 1 apelsini ja riivisin selle koore ühte taldrikusse. Umbes pooltest sektoritest pigistasin mahla pannile leemeks (ja järelejäänud maitsva pudi sõin kohe ära). Lisasin pannile veel 1 klaasi vett ja A. ammusest seapraest (sellestsamast, mille ülejäägirasva ma olin juba võtnud) jäänud leemekallerdist (see oli nüüdseks juba soolaseks kummikommiks muutumas, tõsine kontsentraat).

Tegin vahepeal tööd. Siis maitsesin; leidsin, et soolast ja haput oleks juurde vaja. Lisasin tilgakese sojakastet, tilgakese palsamiäädikat.

Läksin tõin õuest posu naati, pesin ja hakkisin ära.

Maitsesin veel; tuli veel natuke soola lisada. Juurviljad hakkasid igatahes ilusti pehmeks saama ja vedelik oli praktiliselt glasuuriks muutunud. Lisasin ka naadid; peale selle maitseks veel natuke itaalia ürdisegu ja natuke rosmariini panin veel ekstra juurde (st seda juba oli seal segus, aga ma tahtsin, et ta rohkem domineeriks) + leeskputke.

Segasin ära, keerasin tule ära; kõige lõpuks lisasin ühe toorjuustupära (see konkreetne oli sidruni-mädarõika, tundus, et võiks ülejäänuga sobida) ja riivitud apelsinikoore.

Tuli sellest vast aromaatne tükk!

Mõtlen ainult, et äkki saaks seda ahjus teha väiksema vaevaga. Aga eks oleneb ilmast ka, iga kord lihtsalt pole vaja ahju kütta.

Suvikõrvitsa-kartuli-ülejäägitoit ja kuivanud saiast kalapirukas

Kui ma juba saiavormist kirjutasin, siis avaldan ka ühe pühade-eelse mustandi ära – ajast, mil ma samuti ülejääke ära püüdsin lahendada.

Nr 1 – suvikõrvitsa abiga.

Pannile hakitud sibul, seejärel hakitud kartul, seejärel suvikõrvits ja natuke mingeid lihapoolfabrikaadi-jääke, 1 muna segasin soustiks sisse, maitseks soola, kaneeli, aed-liivateed, musta pipart, peterselli. Ühesõnaga, ühe Lähis-Ida või Põhja-Aafrika toidu ainetel, mida ma kunagi Vahemeremaade kokaraamatust tegin.

*

Nr 2 – saiavorm/pseudopitsa.

Ülejäägid olid seekord: palju kuivanud saia ja sprotikonservi põhi (1 sprott ja õli); kapis ootas ka allahindlusega ostetud mozzarellat, kuupäev lähenemas.

Tegin kuivanud saia tükkideks (tunde järgi nii palju, et see pudi pärast ahjuvormi põhja ära kataks – kogenematul soovitan teha pigem rohkem pudi, sest mul kippus pärast vormipõhja kattes auke sisse jääma); jätsin tükeldamisel tekkinud puru alles, et pärast vajadusel timmida, ja panin tükikesed natukese piimaga likku.

Kui need olid pehmemaks tõmmanud, valasin vormipõhja kuivatatud tomatitest üle jäänud õli, mätsisin selle ebaühtlase saiapudi sinna peale ja täitsin lünki ülejäänud saiapuruga. Piserdasin peale pisut oliiviõli, pisut sprottidest jäänud õli.

Oleksin hakanud tomatipastat määrima, aga tuli pähe, et kui ma tahan juba kala kasutada, et sprotiõliga sobiks, siis miks ei võiks kohe tomatiga kala võtta. Ja mul oli 1 peipsi tindi-tomatikonserv. Niisiis mätsisin põhjale hoopis selle konservi tomatikastet. Ja panin ahju küpsema (190 C).

Põhja küpsemise aegu puhastasin ja tükeldasin ülevalt-alla poolviiludeks 1 suure sibula. Kui põhi näitas servadest juba krõbedust, puistasin sinna peale need peipsi tindid ja sibula, piserdasin peale ülejäänud sprotiõli ja panin ahju tagasi.

Tõin õuest maitseaineid: mulluste surnud estragoni- ja iisopivarte küljest kuivanud lehti ja täitsa värsket aed-liivateed, kes elas tänavused pakased üle nagu miska. Tegin maitseainelehed pudiks, varred panin tee jaoks kõravle.

Tegin ka mozzarella tükkideks. Võtsin piruka ahjust, puistasin maitsetaimedega üle ja sättisin mozzarella-tükid peale. Küpsetasin – viimases otsas ainult pealtkuumusega, kuni mullitama hakkas. Jäin rahule, A. vist ka. Põhi oli üldiselt krõbe, ainult keskelt oli täidis natuke rohkem läbi leotanud, aga mitte niivõrd, et lödiks läheks.

*
Kolmandaks – kiirpeedisupp.

Võtsin A. ema boršihoidise (näo ja maitse järgi tundub, et seal on riivitud peet, hapukapsas, riivitud porgand, köögikombainiga inimene saaks ilmselt värskest peedist-porgandist-hapukapsast kiiresti sarnase supi).

Panin selle veega potti kuumenema, hakkisin jupi ingverit, uhmerdasin koriandrit, india köömneid ja veidi apteegitilli seemneid, lisasin. Samuti lisasin ühe kuivetunud sidruniotsa. Kui keema läks, koukisin sidruni välja. Praadisin lisandiks juurde seesamiseemneid, veidi suitsuvorsti tükikesi, musta leiva tükikesi. Hakkisin roheliseks peterselli peale. Jumala hea tuli.

Oasupp/-hautis

Mul istub õudne hulk märkmeid mustandites, kuidagi ei saa ära viimistletud. Võib-olla peaks pärast hoopis kuidagi märksõnade järgi süstematiseeritult avaldama, mitte kronoloogia järgi.

Aga vahepeal hooajapostitus.

Päev enne vastlapäeva panin kuivad põldoad-herned likku.

Vastlapäeval sirvisin kokaraamatuid ja inspireerusin jälle sellest kanadaukrainlase köögiviljaraamatust – kui mul tohiks ainult 10 kokaraamatut olla, oleks see üks neist – , täpsemalt pardilihaga tšillist, mis siis, et mul parti ei olnud. Maitseainekomplekt tundus kuidagi isuäratav.

Hautasin poti põhjas mitmesuguste suitsuliha- ja vorstikribalatega (ja ühest praest sulanud searasvaga ja ka natukese õliga) sibulat, küüslauku, porgandit ja sellerit, siis loputasin oad-herned ära ja panin koos veega sinna otsa.

Maitseks lisasin esialgu natuke tšillit, köömneid, koriandrit, piparkoogimaitseainet (mis sisaldas kaneeli, koriandrit, vürtsi ja nelki), kakaod ja paar kuivanud kõva iisopivart, et las keeb maitse neist leeme sisse. Ning fariinisuhkru purgist ühe kokkukämpunud tüki.

Kui porgandid olid pehmed, lisasin ühe punase veini pära, mis oli joomise jaoks liiga äädikaseks tõmmanud, kogemused näitavad, et pika hautamise peale ei jää see häirima. Kui oad-herned hakkasid pehmeks saama, lisasin soola, aed-liivateed, piparrohtu ja majoraani, segasin ära, maitsesin: hea maitse. Keerasin kuumuse ära ja jätsin maitsestuma.

Leem tuli hea ja maitseküllane, huvitaval kombel ei maitse ta kakaost hoolimata eriti šokolaadiselt, aga selline mõnus pruun kaste on. Meenutab mulle minu ettekujutust prantsuse talupojaköögist.

Oad-herned tahavad esialgu ikka veel närimist (kuigi seest on pehmed), arvatavasti soojendamise peale muutuvad pudrusemaks.

Midagi lihtsat ja süütut ehk mida ma rammusast toidust tulnud seedehäirete vastu sõin

Tundsin nimelt, et ma tahan peamiselt putru süüa. Tegin kohe hakatuseks hommikusöögiks kaerakliiputru, see oli maitsev, tegi kõhu õnnelikuks ja sellest sain kinnitust, et olen õigel teel.

Sama päeva lõunaks (juttu on pühapäevast) otsustasin teha sellist tatrapilaffi, millega sobiks küpsepeeti süüa (sest vahepeal olin ahjukütmise käigus kolm peeti küpsetanud, ühe olime juba lõhe kõrvale salatiks ära söönud).

Lugesin retsepte ja tegin lõpuks nii:
panin päikesekuivatatud tomatitest üle jäänud õliga pannile praadima hakitud küüslauku (2 küünt) ja riivitud porgandit (1 priske porgand), hetke ajel hakkisin sinna lisaks ka jupi värsket ingverit. Puistasin juurde koriandriseemneid ja india köömneid (mõlemad peaks kõhule head olema). Puistasin sinna juurde tatart ning lisasin vett (kummagi kogust ei oska öelda, niimoodi, et tatar oli üleni veega kaetud). Sinna otsa panin tubli tüki A. kanaküpsetamise leemest tekkinud ja alles jäänud kallerdist (tervest kanakallerdisest umbes pool), et see sinna vette puljongiks sulaks. Kaevasin õuest lume alt paar oksa aed-liivateed, kitkusin lehed lahti ja panin garneeringuks kõrvale, oksad pistsin kohe toidu sisse. Samuti 1 väikese loorberilehe. Puistasin ka veidi kuivatatud leeskputke.

Hautasin, kuni tatar oli pehme; selle ajaga olin ka 1 küpsepeedi ära koorinud ja ära tükeldanud, puistasin need tükid tatra peale ja lasin veel kaane all olla, et läbi kuumeneks, siis segasin ära.

Kõige lõpuks, kui enam ei kuumutanud, puistasin need aed-liivatee lehekesed peale.

Tuli hästi maitsev. Ma võtsin esimesel söömisel sinna juurde Läti kohupiima (see on teralisem ja nagu… juustulikum kui Eesti oma) ja teisel korral üht fetalaadset juustu. Ning krehvtiseks lisandiks mädarõigast.

A. tahtis rammusamat lisandit ja praadis poekotletti kõrvale.

***

Täna (teisipäeval) otsustasin ära teha lehtkapsa, mille KL oli kunagi andnud ja mis oli sügavkülmas ärategemist oodanud. Üks poolik, õigemini isegi veerandik või kolmandik pakki pikateralist riisi oli ka. Nii et läksin välja lehtkapsa-paella peale (lugesin jälle igasuguseid retsepte läbi ja lõpuks inspireerusin kõige enam ühest spinati-paella ja kapsa-tajine retseptist).

Alustasin peaaegu nagu eelmist toitu: panin pannile natukese kuivatatud tomatite õliga ja natukese oliiviõliga hakitud küüslauku ja 2 tükeldatud (poolviiludeks) porgandit hauduma. Puistasin juurde koriandriseemneid, india köömneid ja seesamiseemneid, 1 kääridega peenemaks lõigatud pisikese tšillikauna ja natuke paprikapulbrit; lisasin riisi (mida oli kokku mingi 2-3 peotäit, olenevalt peotäite suurusest) ja ajasin kõik segamini. Lisasin natuke vett.

Sellega paralleelselt olin tegelenud lehtkapsa sulatamisega, nimelt oli see üks suur klots. Panin selle klotsi ajutiselt eraldi kastrulisse ja valasin kuuma vett peale. Kui seda andis juba laiali lammutada, lisasin koos kõige selle veega pannile riisi juurde. Seejärel avastasin, et see kapsas polnud enne külmutamist nii peeneks hakitud, kui ma olin arvanud, ja sahmisin otse panni peal kääridega ringi – kahe käega, üks käär ühes, teine teises käes, otsad alla suunatud -, et liiga suuri tükke ei jääks (lugejad võivad arukamad olla, enne pannile panekut uurida ja kohe hakkida, arvatavasti on nii lihtsam).

Lisasin nüüd pannil oleva leeme sekka õige-tiba-natuke safranit ka. Ja ülejäänud kanakallerdise, et ei peaks sellega uude aastasse minema.

Jätsin kaane alla hauduma; tõin jälle lume alt aed-liivateed (ja tegin sellega nagu tatrapilafigi puhul – varred sisse, lehed ootele); riivisin pooliku sidruni värskema osa küljest natuke koort, lõikasin nätskema osa lihtsalt viiluna lahti, pigistasin mahla toidu sisse ja jätsin selle tühjakspigistatud kooretüki amuti toidu sisse maitset andma.

Kui riis hakkas pehmeks saama, lisasin leeskputke, natuke basiilikut, natuke oliivitükikesi, väikese peotäie rosinaid (mida olin leotanud, aga arvan nüüd, et asjata – nagunii oleks toidu sees mahlakesi sisse võtnud) ja segasin kõik läbi.

Enne toidu võtmist õngitsesin ka selle suure sidrunikoore välja ja viskasin ära, see-eest puistasin riivitud sidrunikoore sisse, jahvatasin musta pipart peale, lisasin veel õige natuke soola, segasin kõik ära ja kõige lõpuks puistasin aed-liivatee lehekesed peale. Ja veel viimasemal hetkel meenus, et pogácsate serveerimise kaussi on nende küljest seesami- ja linaseemneid pudenenud ning puistasin needki toidu peale, et raisku ei läheks.

Süües võtsin veel natuke oliiviõli ja seda fetalaadset juustu peale. Paari ampsu järel tundsin, et tahan ka pisut riivitud muskaatpähklit, igasugused kapsad sobivad muskaadiga kuidagi väga hästi. Väga maitses.

Pühade-eelsed kiired panniroad; seekordsed jõulutoidud

Pühade eel tegin selliseid kiireid toite nagu:

1) suvikõrvitsaomletti (ühe suvikõrvitsa veerandviilud pannile, sinna otsa, kui juba natuke aega praadinud, sinna otsa kaks natukese piimaga ja soolanäputäiega lahti klopitud muna), lisandiks kodujuustu, tomatit ja natuke soolaforelli, aed-liivatee lehekesi maitseks juurde;

2) hautasin panni peal köögivilju: porgandit, küüslauku, kartulit ja lillkapsast (lisasin need just selles järjekorras), maitseks tilliseemneid ja leeskputke, kõige lõpus lisasin kastmeks ühe toorjuustupära ja riivisin natuke kõva juustu peale ka;

3) kui A. oli ahjus kana küpsetanud ja me olime seda mitu päeva eri lisanditega (tatar, spagetid, lihtsalt hapukapsasalat, hapukapsa-õunasalat, apelsinitükid ja praetud saiatükikesed) söönud, siis tegin kanariismed lõpuks jälle küüslaugu, suvikõrvitsa ja natukese saiapuruga panni peal soojaks – ma olen hakanud lõikelauale kogunevat saia- ja leivapuru iga päev ühe väikese kausi sisse korjama, sest nii saan kerge vaevaga palju värskemat riivsaia kui see, mida paki sees müüakse, ilma vajaduseta ise riivida. Tõenäoliselt ka kvaliteetsemast saiast-leivast. Ja nt suvikõrvitsa vesisuse tasakaalustamiseks paras kogus tuleb väga ruttu kokku.

Jõululaupäevaks olin koju ühe Karilatsi forelli toonud, A. tükeldas seda nii, et ahjupannile ära mahuks, mina lõikusin sinna sibulaid kõrvale, puistasin veidi soola, võitükikesi ja riivitud sidrunikoort peale, pistsin umbes pooleks tunnikeseks praeahju. Kõrvale keetsin kartuleid, sest oli keedukartuli isu. Seda jagus meil jõululaupäevaks ja kolmeks päevaks takkajärgi (okei, viimasel päeval olid ainult riismed, mille A. ära lahendas). Niisiis näide toidu ettetegemisest, mida Murca mainis – küpsetatud toiduga, olgu siis tavalises kütmiseahjus või praeahjus, juhtub reeglina justkui iseenesest, et tuleb mitme päeva toit.

Küpsetasin ka tavalise hapupiimakoogi retsepti järgi koogi (150 g rasvollust – mul oli pehme või ja õli segamini -, pool klaasi või veidi rohkem suhkrut, piparkoogivürtse (eriti nelki), lisandeid – seekord õunatükke, rosinaid, musti ploome ja kreeka pähkleid – ning umbes 1 2/3 klaasi jahu, millesse on 1 tl soodat segatud), mille pidulikkus seisnes selles, et panin sinna rohkem head-paremat sisse kui tavaliselt ja küpsetasin rõngasvormis, mitte ahjupanni peal (selle peal oli mäletatavasti forell). Täitsa kenasti piparkoogine tuli, konsistents oli ka hea, oma üllatuseks mõtlesin, et magusam võiks olla (nojah, ahjupannil tehes siputan ma tavaliselt enne ahjupanekut ühest kohviku-suhkrutorukesest suhkrut peale).

Järgmisel päeval tegin veel pogácsaid ja kuna tööpind sai selle käigus nagunii jahuseks, siis ka poetainast piparkooke. Pogácsatainas oli seekord natukesest presspärmist (võtsin 50 g pakist ühe nurgakese), mille ajasin 1 tl suhkruga vedelaks, seejärel (lisamise järjekorras) 2 klaasist jahust, umbes 300 g kohupiimapastast (9%), poolest pakist (st ca 90 g) võist ja paarist supilusikatäiest õlist (plaan oli lisada õli nii palju, et kokku tuleks umbes 150 g, st jahu- ja kohupiimakogusest poole vähem), maitseks natuke soola ka. Kerkis väga hästi, aeg-ajalt sõtkusin alla ja voltisin. Rullisin jahuseks tehtud tööpinnale laiali, siputasin riivjuustu ja seesamiseemneid peale, lõikasin väikese likööriklaasiga kabenuppude moodi kettakesed, küpsetasin oma ahju näidu järgi 190 c kraadi juures (keskmisel siinil).

Tulid veidi lamedad, vbla oleks pidanud enne küpsetamist veel eraldi kergitama – ja vbla rullisin ka liiga õhukeseks, teooria järgi tuleks rullida 1 cm paksuseks – aga konsistents oli hea ikka.

(Panin selle postituse siltideks nii saiad kui ka küpsised, sest pogácsa on midagi nende kahe vahepealset.)

Ainult et mul on vist just sellest rammusast söömisest kõht haige ega taha enam rammusaid suupisteid, kõht nõuab nüüd lihtsat ja süütut toitu nagu näkileiba, toorest hapukapsast, hapukurki, õuna ja lahjasid hapupiimatooteid. Ostsin selle peale paki petti.

Viimase aja köögiviljatoidud

A. kaebas maksavalusid, mis tähendab tavaliselt, et liiga palju loomset rasva ei ole hea. Mina ei talu viimasel ajal kah eriti palju liha. Lugesin tarku raamatuid ja lõpuks tegin järjest gemüüsesid.

Nr 1: bataadisupp kookospiimaga.

Poes oli nimelt ilusaid võrdlemisi odavaid Egiptuse bataate, tõin kaks tükki koju ja koorisin ära.

Seejärel hakkasin supipõhja tegema: 1 hakitud sibul, 2 peeneks hakitud küüslauguküünt (1 väga suur, teine väiksem), 1 umbes 4 ruutsentimeetri suurune ingverijupp, samuti hakitud. Need panin poti põhja natukese õliga (kõige tavalisem praadimisõli, antud juhul oli mul rapsiõli) hauduma.

Vürtsid: 2 tl india köömneid ja 1 tl koriandrit (uhmerdasin peenemaks, mul valmisjahvatatult ei olnud), 1 tl kollajuurt ehk kurkumit, 1 pisike tšillikaun – need läksid supipõhjale enne vedeliku lisamist juurde ja said ka natuke praadida.

Seejärel lisasin 3 kruusitäit vett ja veel maitseaineid: 1 loorberilehe ja natuke musta pipart, ning lõikusin kääridega vette paar kuivatatud tomatit.

Selle praadimise-haudumise ajal olin bataadid kuubikuteks tükeldanud, viskasin needki vette. Pärast hetkelist järelemõtlemist ka peotäie läätsi, et oleks valgurikkam.

Ja tükeldasin 1 suvikõrvitsa samuti kuubikuteks. Selle lisamisega ootasin, kuni läätsed olid poolpehmed.

Kui juba kõik hakkas pehmeks saama, lisasin purgi kookospiima, maitsestasin veel soola, pipra, leeskputke ja sidrunimahlaga ning jätsin selle sidrunikoore tüki, mille seest ma olin mahla välja pigistanud, natukeseks leeme sisse tõmbama. Siis õngitsesin sidrunikoore välja (oleks ka loorberi õngitsenud, aga ei leidnud üles) ja tampisin kogu kupatuse sees paar matsu pudrunuiaga, et veidi tummisem konsistents tuleks.

Söömiseks hakkisin ka tilli peale ning võtsin veidi kreeka jogurtit juurde, et rammusam oleks.

Jube naljakas, et bataat on kõrvitsaga ühte värvi ja keetmise peale tuleb tal ka kõrvitsa moodi konsistents. Üks on mugul ja teine… botaaniliselt vist mari? aga potis nii sarnased.

***
Nr 2: apteegitilliga hautatud porgand, sest poes oli täitsa ilusat apteegitilli.

Kõigepealt puhastasin 4 jämedat ja 1 tavalise porgandi (ehk kõik porgandid, mis meil parajasti olemas olid). Ühel oli natuke ilusaid pealseid kasvanud, need panin garneeringuks kõrvale.

Lisandiks keetsin nisutangu (lasin poolteist tassi vett näputäie soolaga keema ja panin sinna klaasitäie tihedal sõelal loputatud tangu).

Sellega paralleelselt hautasin pannil 1 spl või sees kõigepealt 1 hakitud sibulat; tükeldasin või sulamise ja sibula haudumise ajal porgandid kangideks (tavaline porgand läks juppideks ja pikuti pooleks, suured porgandid kas veerandiks või jämedamad veel vähemaks) ja lisasin siis sibulale.

Võtsin panin apteegitilli õrnad rohelised lehekesed samuti garneeringuks kõrvale, hakkisin valge osa ära (umbes sama lohakasse hakkimisstaadiumi nagu enne sibula) ja lisasin samuti pannile; lisasin veidi vähem kui kruusitäie vett ja tibakese soola ning jätsin kaane alla umbes veerand tunniks hauduma, ise tegin tööd.

Tulin, vaatasin, segasin, leidisin, et natuke võiks veel saada, aga et tangudel võib kuumuse alt ära keerata, need on valmis. Mõni minut hiljem võtsin ka porganditel kaane pealt, et liiga vesine ei jääks ja keerasin kuumuse madalaks. Selles staadiumis oli see toit õudselt kole ja ebaisuäratav – porgandijupid ebamäärase kahvatu löga sees ulpimas. Alles nüüd tuli pähe ka üks loorberileht lisada, seda oleks võinud teha juba varem, koos veega. Aroom muutus sellega hoobilt paremaks.

Moorisin niiviisi ilma kaaneta, kuni vedelikku oli minimaalselt järel. Retseptis, millest ma inspireerusin, soovitati natuke pruuniks lasta, aga ma ei läbenud enam oodata ja kõht oli tühi, mõtlesin, et lisan karamelliaktsendi hoopis tilgakese sojakastme ja natukese musta leiva pudiga (tõesti natukese, isegi terve viilu sisu ei pannud ära). Nii tegingi. Keerasin kuumuse ära. Pudistasin veel tublisti leeskputke peale, jahvatasin musta pipart otsa, riivisin natuke kõva juustu peale ja lisasin veidi uljamalt juba valmisriivitud juustu (see Eesti cheddar). Kõige viimaks hakkisin need ennist kõrvalepandud porgandi- ja apteegitillilehed ära ja puistasin peale. Selle peale läks toit ootamatult ilusaks.

Serveerisin endale tangu, porgandihautist ja äkilise uitmõtte ajel siristasin veel oliiviõli peale. Niiviisi maitses see mulle täiesti sõltuvusttekitavalt. Olin väga rahul, et olin lehed eraldi hakkinud ja toorelt lisanud, need krõmpsusid nii toredasti ja andsid hoopis teistsugust tekstuuri juurde (tekstuurid olid tõsiselt vahvad – kergelt vetruv nisu, pehme porgand, krõmpsuvad lehekesed). A.-le maitses ka hästi. Kokkuvõttes oli selle toidu peamine viga see, et liiga vähe.

***
Nr 3: cappelletti lillkapsaga.

Cappelletti on viimasel ajal üks odavamaid täidisega makarone, mida saada on. Küll kallimad kui pelmeenid (sest suhteliselt värsked ja seepärast lühema säilivusajaga), aga ka tunduvalt maitsvamad, seepärast olen katsunud endal üht pakki kogu aeg külmkapis hoida, juhuks, kui tahan midagi head, aga midagi keerulist ega aeglast teha ei viitsi.

Mul on helged mälestused sellest, kui head olid ükskord tortelliinid spargelkapsaga. Spargelkapsas pole praegu poes suurem asi, aga ilusat lillkapsast vahel leidub, täna oli üks lausa alla hinnatud, sest paarist kohast pealt natuke tumedaks tõmmanud. Neid paari koledat kohta oli kerge ära lõigata.

See tuli selline ülikiire toit: vist umbes liiter vett väikeses kastrulis tibakese soola ja näputäie tilliseemnetega (A. ema kogus neid mulle kunagi ja ma kasutan neid sellistes toitudes, kuhu ka värske till ise sobiks) kuumenema. Ise lammutasin sel ajal pool mõõduka suurusega lillkapsast peenemaks.

Vesi läks keema, lillkapsas sisse.

Kiskusin oma cappelletti-paki lahti ja mudisin natuke selle sisu, et see kõik üks klots ei oleks. Kui vesi oli uuesti keema läinud, ootasin mingi minuti (ise vahetasin sel ajal poekäiguriidest koduriidesse) ja lisasin makaronid lillkapsakeedusele.

Kui uuesti keema tõusis, keerasin kuumuse ära. Lisasin keeduvette veidi leeskputke. Hakkisin garneeringuks tilli.

Kurnasin liigse keeduvee ära (seda polnud eriti palju järgi jäänud), piserdasin peale sortsu oliiviõli ja tilgakese valge veini äädikat, jahvatasin natuke mingit soome maitseainet peale, sest see sisaldas peamiselt kuivatatud seeni ja seened tundusid sinna sobivat (retsept, millest ma inspireerusin, sisaldas šampinjone, mida mul ei olnud); jahvatasin ka musta pipart; puistasin toidu otse kastrulis tilliga üle, riivisin kõva juustu ja lisasin ka seda poe-riivjuustu nagu eelmiselgi retseptil.

Taldrikus võtsin kirsstomateid juurde, kõrvale jõin odavat valget veini. Oli päris hea kombo, kuigi need tomatid olid sellise õrna maitsega toidu kohta isegi veidi liiga vänged.

Teoreetiliselt oleks seda saanud ka salatina süüa (ühtegi liiga hanguvat komponenti ei olnud), aga siis, kui A. sööma hakkas, ta ikkagi soojendas (ainult tomateid võttis värskelt juurde), sest ta tahtis, et makaronid pruunistuks. Nüüd lehkab kogu majapidamine praetud lillkapsa järele.

Kaks lihtsat aeglast ahjurooga

Mõlemad kombineerisin olukorras, kus A. oli tööle läinud ja palunud mul ahju kinni panna ja ma mõtlesin, et mis ma tast niisama panen, parem las läheb sinna midagi küpsema ka.

Üks: hapukapsa-kartuli.

Koorisin mingi neli-viis kartulit ja kolm sibulat.
Määrisin paksude seintega (malmist) ahjupoti võipaberiga üle, loopisin kartulid-sibulad sisse.
Hakkisin ühest singist üle jäänud kamara hästi peeneks. Potti.
Puistasin natuke soola peale.
Lisasin potti hapukapsast – vast poole kilo ringis.
Ruumi oli veel üle. Puhastasin ja hakkisin paar õuna ja lisasin.
Tõin õuest paar oksa aed-liivateed ja kitkusin selle lehed potti muu kraami juurde. Piserdasin natuke õli peale. Siis meenus, et külmkapis on üks poolik hapukoor, mille võiks ära teha, segasin ka selle muu kraami hulka.
Siis oligi aeg ahi kinni panna ja ma panin poti (kaanetatult) ahju.

Kui A. koju jõudis, lõhnas see juba väga hästi ja oli osalt valmis – tähendab, muist kartuleid olid juba pehmed. A. sõi natuke, seejärel pistsime poti ahju tagasi. Järgmine kord võtsin selle välja pärast magamist, kui ma ise süüa tahtsin. Nüüd oli see kergelt karamellistunud ja hirmus hea.

***

Teine: kanakoivad, porgand ja kartul.
A. oli kana poolkoibi ostnud (need on koiva alumised, lahjemad otsad, neid oli 5 või 6 tükki) ja oli aeg need ära teha. Leidsin ka, et porganditega on kiire hakanud (A.-l on kombeks osta porgandeid ja siis need unustada).
Niisiis koorisin 5 porgandit ja 5 kartulit, tükeldasin (mitte väga peenelt). Koorisin ka 1 sibula, lõikasin ülevalt alla sellisteks… sektorviiludeks. Tõin aed-liivateed ja katkusin sinna otsa .Panin potti ja segasin selle kõik ära. Poetasin sinna vahele kaks loorberilehte, 1 tera vürtsi ja 1 tera nelki. Avastasin külmkapist, et ühest pärlsibulate konservist (poe oma, äädikaga) on riismed veel järel ja poetasin ka need viimased pärlsibulad potti. Libistasin kuhugi sinna vahele veel paar ärakuivanud sellerivart – söömiseks vintsked, aga küllap maitset annavad ikka.

Enne, kui kanaga hakkasin tegelema, jahvatasin väikese kausi sisse musta piprat; siis lisasin sinna kaussi veel mingit vana viie pipra segu ja natuke soola.

Siis mäkerdasin need poolkoivad selle soola-pipraseguga kokku ja tõstsin gemüüse otsa.

Viimasel hetkel tuli meelde, et paneks küüslauku ka. Koorisin kiiresti ühe küüne, lõikasin suht väikesteks tükkideks ja poetasin muude asjade vahele.

Võtsin tüki võid ja jagasin selle nii hästi-halvasti, kui oskasin, kanatükkide peale. Lõpuks sortsasin kõige peale veidi punast veini, mis oli mul seistes liiga äädikaseks läinud, et süüa.

Kaas peale ja ahju.

Kui mõni tund hiljem välja võtsime, oli hästi aromaatseks küpsenud. Piprasust oli ka mõnusasti tunda.

PS: rangelt võttes on ehk ahjuroog ka see, kui A. pani ühe poemaitsestusega lihatüki küpsetuskotiga ühte malmpotti ja kooris 8 kartulit, misjärel mina panin need kartulid koos 2 tükeldatud sibulaga teise ahjupotti, piserdasin õli peale ja lisasin veidi punet ja soola? Igatahes läksid ka need potid ahju ja nüüd sööme seda juba kolmandat päeva. Need ahjukartulid said tänasega otsa, liha jätkub veel vähemalt homseks, kui mitte kauem, sest me ei ole kuigi suured lihasöödikud. Salatiks oleme võtnud peamiselt toorest hapukapsast eri lisanditega (minu variandid: pohlamoos; majonees. A.-l on lisandiks pigem suhkur).

Kalasupp, makaronid ubadega, pikkpoiss/hakklihavorm

Kalasupp: ostsin värsket apteegitilli ja porrulauku. Sibulat, porgandit, varssellerit ja kartulit meil oli, kalakonserve ka. Tuli pähe idee vaadata sügavkülma, leidsin sealt lõhepea ja -uimed, mistap otsustasin keeta päris puljongi. Kuna ma ei teadnud, kui vana kalapea see oli, lasin ta kõigepealt soojaks ja nuusutasin. Normaalselt lõhnas, seega keetsin seda kõigepealt eraldi, korjasin koledama vahu ära; siis lisasin mitu juppi varssellerit, pool sibulat (koos koorega), apteegitilli- ja tilliseemneid ja kõik puitunud maitseainevarred, mille ma olin kapi peale klaasi sisse kogunud (maitsetaimede pehmed osad olid võileiva peale või salatitesse läinud).

Tõin kalapea keetmise ajal õuest mitmesugust rohelist (sedapuhku sain saagiks nõgest, naati ja estragoni), kitkusin pehmemad lehed küljest kohe eraldi kaussi, varred ja koledamad lehed viskasin samuti puljongiks keema. Selle keetmise ajal tükeldasin 2 porgandit, ülejäänud poole sibulast, apteegitilli, porrulaugu ja 3 kartulit ning hakkisin naadi- ja nõgeselehed nii peeneks, kui viitsisin.

Kui puljong oli omajagu keetnud, kurnasin ta läbi sõela teise potti. Sodiks keedetud maitsetaimed viskasin komposti, kalapea jätsin esialgu alles ja nokkisin sealt kalaliha tükikesi lahti, kuni ma köögivilju potti ajasin ja keetsin (järjekord: porgand; kui see uuesti keema tõusis, kartul; väikese viivituse järel apteegitill ja porrulauk, seejärel nõges ja naat).

Vahepeal õngitsesin potist kartuli- ja porganditükke välja ja maitsesin, kas hammas hakkab juba peale.

Kui tundus, et täitsa hakkab juba, siis lisasin 1 karbi omas mahlas heeringat, kalapea küljest lahtinokitud kalaliha, natuke kuivatatud leeskputke, natuke Tai kalakastet (sest miks mitte sellega kalasupile soolasust lisada, kui mul juba on) ja natuke pigistasin laimimahla (umbes 1 laimiveerandikust). Keerasin kuumuse ära, jätsin tühjakspigistatud laimikoore sinna sisse jääksoojuses tõmbama ja ootasin natuke. Õngitsesin laimikoore välja, lisasin tükikese võid. Serveerisin endale ja hakkisin garneeringuks estragoni peale.

Jäin rahule. Kui A. sõi, siis tema jäi ka rahule, paremini kui eelmine kord, ta ise arvas, et tänu rohkematele köögiviljadele, aga võib-olla luges ka korralik puljong.

Ma oleks tahtnud ka keedumuna lisada, aga alguses meil ei olnud muna. Teisel päeval tõinn, keetsin ja lisasingi, siis oli veel parem.

***
Kui see supp ükskord otsa sai, märkasin, et üks väga rohke kamaraga suitsupõsetükk on külmkappi seisma jäänud (seal oli ka pool kõrva küljes). Peaaegu ainult kamar oligi järel.

Hakkisin selle hästi peenelt ära, samuti 1 sibula ja 1 jämeda küüslauguküüne. Kuumutasin vokkpanni põhjas veidi õli ja panin kamara-sibula-küüslaugu madalas kuumuses kaane all praadima või õigemini õlis hauduma. Kui leidsin, et sibul on juba ilusti klaasjas, lisasin purgitäie musti ube (ca 400 g, vees, täitsa maitsestamata) ja sellesama purgi täie vett (mis sisaldas mõistagi oaleeme jääke) pluss veel natuke vett, sest ma tahtsin, et makaronid ära mahuks. Niipea, kui keema läks, lisasin mitu peotäit makarone (penne). Tükeldasin 5 suhteliselt suurt ploomtomatit ja lisasin ka need. Tõin õuest rohelist – seekord 1 oksa iisopit ja mitu oksa aed-liivteed, pudistasin lehed toidu sisse ja varred panin mõne tulevase tee või supi tarvis kapi peale klaasi. Kui makaronid tundusid valmis olevat, maitsestasin soola, musta pipra ja natukese oliiviõliga. Jäin toiduga väga rahule ja ka A. ei nurisenud.

***
Järgmiseks juhtus nii, et ostsin allahindlusest mõjutatuna pool kilo lihaveisehakkliha ja see tuli muidugi kähku ära teha (sest “parim enne”). Mõtlesin, et kastet ei viitsi, kotletti ammugi mitte. Siis meenus, et A. oli tööle minnes palunud mul varsti ahi kinni panna. Ahaa, järelikult on mul varsti küpsetamiskõlbulikud söed.
Mõeldud-tehtud: võtsin tüki jupi seismajäänud ciabatta‘t (see ei olnud eriti hea ciabatta, sellepärast ta seisma jäi), pudistasin peenemaks, valasin sortsu hapupiima pehmendamiseks peale. Puhastasin-hakkisin 1 sibula ja 4 pisikest plekilist õuna sinna otsa, mudisin saiapudi kätega peenemaks. Äkitselt tuli idee lisada ka hapukapsast – võtsin peotäie ja lõikasin natuke peenemaks, segasin sisse. Tõin õuest aed-liivateed, lisasin pudile selle lehed ja natuke köömneid. Lõin sinna lahti 1 kanamuna ja segasin hoogsalt ära. Nüüd lisasin hakkliha ja mudisin kõik suhteliselt ühtlaseks. Maitsestasin soolaga ja jahvatasin hoogsalt musta pipart juurde.

Määrisin ahjupoti võipaberiga üle ja mätsisin saadud taina sinna põhja pätsiks. Ruumi jäi üle, puhastasin kähku 4 kartulit (isegi ei koorinud üleni, ainult koledatest kohtadest), lõikasin paksudeks viiludeks ja paigutasin sinna ümber ja riputasin ettevaatlikult ka neile soola. Ja panin kaane peale, lükkasin poti ahju süte juurde ja panin ahju kinni.

Nii poolteist või kaks tundi hiljem uurisin asja, kartul oli täitsa pehmeks haudunud ja liha tundus samuti valmis olevat.
Mina läksin magama, kuigi uudishimu, kuidas hapukapsapikkpoiss maitseb, peaaegu ei lasknud. A. sõi kohe ja kiitis. Ma soojendasin endale järgmisel päeval ja jäin samuti rahule. Kõrvale tegin küpsepeedist ja hapukapsast salati (A. võttis endale lihtsalt värsket hapukapsast juurde).

Mul hakkab tekkima sarnane tunne, nagu onu Rogeril naatriumglutamaadi kohta (put MSG in everything, you’ll turn it better. You get a baby,  put MSG on baby, he’ll be better baby, smarter!), ainult et hapukapsa peale. Iial varem pole mul nii hea maitsega pikkpoissi ega kotletti tulnud. Kartulid olid ka jube maitsvaks läinud. Umami, ma ütlen.

Teinekord järsku segangi kartulitükid hakklihapudi sisse ja küpsetan kõik ühe vormina. Vaatame.

*

Magustoitu pole eriti viitsinud teha, ükspäev ostsin rosinasaia, lõikasin viiludeks, määrisin võid peale, segasin kähku kohupiima natukese kreeka jogurti ja meega (me pole ikka veel märganud suhkrut osta), pätsisin saiade peale, lõikasin kõige otsa õunaviile, puistasin kaneeli ning kohvikust kaasa haaratud suhkrutorukesest suhkrut peale ja küpsetasin kuumadeks võileibadeks. Kahjuks oli ahi veidi liiga kuum ja alt läksid veidi kõrbema, aga pealne tuli küll jube hea.

Rahvusvaheline supp

Vahepeal tegin makaronidele ühe ratatouille-laadse kastme, aga olin liiga julge, lisasin sinna paprikat ja seejärel oli kõht mitu päeva imelik, võiksin juba ära õppida, et paprika ei ole minu söök – maitseainena on veel OK, aga köögiviljana selgelt liig mis liig.

Misjärel ma kudesin ja sõin ainult hapupiima, tatraputru ja äärmisel juhul aurutatud viinerit (aga mitte midagi praetut).

Nüüd tuli  üle tüki aja midagi isulaadset ning K andis hunniku sellerit, järelikult supp. Lugesin hunniku retsepte läbi, algul tahtsin teha mulligatawny‘t, seejärel harissat (sest selles ei praeta tavaliselt midagi isegi algusjärgus), lõpuks tekkis mingi ristsugutis.

Niisiis panin vee tulele (umbes 1,5 või 2 l, ei mõõtnud), valasin sinna sisse läätsi (pakuks, et mingi 150 grammi), hakkisin 2 sibulat, lõikasin 1 porgandi kuubikuteks, neli peenikest sellerivart peenikesteks viiludeks, hakkisin 5 küüslauguküünt. Ja viskasin läätsede juurde kuumenevasse vette. Puhastasin-tükeldasin 1 kartuli kuubikuteks, samuti potti. Puhastasin 2 õuna, lõikasin kuubikuteks, potti.

Selle aja peale oli vaikselt keema läinud. Uhmerdasin vast poolteist tl koriandriseemneid ja 1 tl india köömneid, lisasin potti. Peale selle umbes teelusikatäie kuivatatud ingverit, pool tl kollajuurt ehk kurkumit ja tibanatuke safranit.

Lasin keeda; kui läätsed olid pehmed, aga porgand veel mitte, tühejdnasin kastrulisse purgi (umbes 400 g) kikerherneid, tükeldasin supi sisse ühe lohakalt kooritud värske tomati ja hakkisin kääridega sisse 1 kuivatatud tomati. Varsti selle järel tomatipastat (kõige väiksemast pakikesest, mis mul osta õnnestus). Mõtlesin natuke ja peenestasin veidi kuivatatud sidrunikoort ja lisasin seda ka.

Kui juurikad olid samuti pehmed, siis tampisin poti sees natuke kulbiga ringi, et osa gemüüset pudrusemaks läheks (päris harissasse käib paksendamiseks jahu, aga ma olin algusest peale otsustanud, et kui ta millegagi pakseneb, siis kartuli varal), ja lisasin peotäie pisikesi niitnuudleid.

Keerasin kuumuse ära (supp muidugi podises veel tükk aega), tõin õuest peotäie naati, pesin-hakkisin, lisasin potti. Tõin siis veel ka natuke iisopit ja aed-liivateed, hakkisin hästi peeneks ja lisasin samuti.

Maitsestasin nüüd soola ja musta pipraga. Igavesti paks supp tuli. Päris peene maitsega, tundub, et kui selle juurde veini tahta juua, siis pigem valget kui punast, mis on suhteliselt vürtsise tomatisupi puhul üllatav.

Enne söömist lisasin veel kastrulisse natuke võid ja segasin ära. Ja oma kausis panin natuke hapupiima ja värsket piparmünti peale. Teisele kausitäiele panin hapupiima asemele tilga oliiviõli, see meeldis mulle rohkem – ka hapupiimaga variandil polnud viga, muidu ma poleks ju juurde tahtnud, aga vürtsid jäid niiviisi vähem tunda. Oliiviõli tõstis neid paremini esile.

Kolm putru

1. Tatrapuder seentega.

Kartuli-panniroast oli kolm šampinjoni alles jäänud, mul oli kodus üks suitsupeekoni tükike järele jäänud.

Praadisin kõigepealt (väheses õlis) hakitud sibulat ja peekonikuubikuid, lisasin viilutatud seened, 1 hakitud küüslauguküüne; lisasin veidi paprikapulbrit ja lõikasin kääridega sisse 1 väikese kuivatatud tšillikauna, puistasin pannile tatart, valasin vett peale, lõikusin sinna kääridega 3 kuivatatud tomatit. Jätsin hauduma, tõin õuest posu naati ja pesin ära. Kui toit tundus peaaegu valmis olevat, hakkisin ka naadi sinna sisse ja puistasin lisaks natuke kuivatatud leeskputke.

Süües lisasin veel natuke soola (sest need kuivatatud tomatid ei olnud nii palju soola välja andnud) ja panin võid silmaks. Imeline. A. pani vist ainult võid, tema soola ei lisanud.

2. Bulgur tomatipasta, sibula ja granaatõunaga.
Panin bulguri keema (teoreetiliselt tahtsin keevasse vähese soolaga vette panna, aga ei mallanud vee keemaminekuni oodata); ise tõin jälle naati, pesin ja hakkisin. Samuti hakkisin 1 küüslauguküüne. Kui bulgur oli pehme, segasin naadi ja küüslaugu sinna sisse ja lasin veidi jääksoojuses tõmmata; siis segasin sisse pool pisikest purki tomatipastat, 2 tl tšillihoidist, jahvatasin peale musta pipart, riivisin veidi sidrunikoort ja pigistasin 1 sidruniviilu mahla sinna sisse. Hakkisin 1 jämeda rohelise sibula, selle valge osa segasin kohe sisse, rohelise jätsin veel esialgu ootele. Puhastasin 1 granaatõunast seemneterakesed välja (selleks lõikasin granaatõuna veeranditeks, koukisin seemned peaaegu ühe plokina lusikaga välja ja katkusin valged membraanid vahelt ära), puistasin toidu sisse. Tõin õuest värsket münti. Nüüd hakkisin ka mündi ning puistasin selle koos sibula rohelise osaga peale ja segasin ära (nüüd ei olnud toit enam nii tuline, ei pidanud kartma, et ürdid n.ö läbi keevad). Sõime feta tüüpi lambajuustuga – külmkapis oli üks poolik pakk, vajas äralahendamist.

Natuke jäi järgmiseks päevaks üle, sellele hakkisin uut värsket münti peale (sõin külmalt, salatina).

3. Pannirisoto spargelkapsa varresisu, porgandi ja porrulauguga.

Spargelkapsa vars oli jäänud spargelkapsaga makaronide tegemisest külmkappi seisma. Koorisin talt kõvad kestad ümbert ära. Puhastasin 2 porgandit. Lõikasin need kõik viiludeks; puhastasin 1 küüslauguküüne, hakkisin ära. Panin panni kuuma ja tükikese võid sinna sulama, kui see oli sulanud, puistasin sinna tilliseemneid. Siis lisasin juurviljaviilud. Kuni need vaikselt praadisid, viilutasin ka porrulaugu (v.a vintskeks kasvanud leheotsad). Lisasin koos küüslauguga pannile. Segasin ja lisasin näputäie seesamiseemneid ja umbes 250 g ümarateralist riisi (st pakk oli 500 g ja ma panin umbes pool pakki). Segasin, et riis saaks või ja köögiviljaleemega kokku ja kergelt läbi praeks. Siis lisasin natuke eileõhtust taimeteed (tundusid kõik sellised kapsaga sobivad maitsed – piparmünt, apteegitill, rosmariin…) ja sortsu valget veini. Riivisin veidi sidrunikoort peale ja pigistasin 1 viilust ka mahla. Segasin. Lisasin veel vett, keerasin kuumuse väiksemaks ja jätsin natukeseks kaane alla hauduma (ise käisin tegin kähku 5 minutit tööd).

Tulin tagasi, vaatasin: riis natuke veel krõmpsus, aga vesi oli suht otsas. Lisasin veel vett ja natuke soola ning natuke kuivatatud leeskputke. Segasin ja jätsin hauduma, tegin veel paar minutit tööd.

Kui tagasi tulin, oli riis valmis saanud. Nüüd keerasin pliidil kuumuse ära, lisasin pannile tublisti riivjuustu ja segasin ära, jätsin veel seisma (ja tegin veel tööd).