Kaks toitu lillkapsast

Üle tüki aja jälle blogimas, kole palju tegemist on olnud, ja ka söögid on olnud selle kohased: peamiselt “keedan noori kartuleid ja söön kodujuustu ja/või heeringa/soolalõhe/vutimunade/tomati/kurgiga”. Või vahel üldse väljast mingi kiiramps.

Nüüd on aega maha istuda ja paar korda olen ka midagi korralikumat süüa teinud.

Esiteks: jäin haigeks, tahtsin suppi, mul oli lillkapsas, kartulit, sibulat, küüslauku ja kookospiima, leidsin retsepti, kus olid just need koostisosad.

Kuni õli (osalt rapsiõli, osalt kuivatatud tomatitest üle jäänud õli) potipõhjas soojenes, hakkisin 2 sibulat, 1 küüslauguküüne ja selle küünega umbes sama suure jupi ingverit, panin õli sisse hauduma. Kuni see seal haudus, pesin 5-6 noort kartulit, nühkisin lipendavama koore maha, võtsin pool lillkapsast ja hakkasin seda otsast lammutama.

Kui sibulad-värgid olid haudunud, uhmerdasin natuke india köömneid, tilliseemneid, koriandrit ja 2 väikest tšillikauna, lisasin potti ja saputasin kurkumit ka peale.

Segasin, lasin praadida, segasin veel natuke, lisasin umbes 4 klaasitäit vett.

Tükeldasin kartulid ära ja viskasin sinna peaaaegu keemaläinud vette. Lammutasin lillkapsapooliku lõpuni. Kui vesi keema läks, lisasin 2 poolikut puljongikuubikut (mõlemad olid mingist muust toidust seisma jäänud – 1 poolik kana-, 1 poolik köögiviljapuljongiklots) ja hakkisin kastrulisse 3 kuivatatud tomatit (ilma õlita). Tegin kookospiima purgi lahti, valasin sisu potti, loputasin purgi vähese veega üle ja valasin ka selle potti. Lisasin nüüd ka lillkapsatükid.

Siis lugesin uuesti retsepti ja avastasin, et seal on ka sidrunimahl sees, aga mul ei ole sidrunit. Tõin kähku õuest 5 pisikest mahakukkunud õuna, puhastasin-hakkisin ja viskasin ka need potti (pmst tegi see sellest supist algse retsepti ja mulligatawny ristsugutise).

***

Järgmisel päeval tegin lihtsa makaronitoidu: panin vee soolanäputäie ja natukese tilliseemnetega keema, lammutasin keemamineku ajal teise lillkapsapooliku tükkideks; kui vesi keema läks, valasin sinna umbes pool pakki makarone (teokarpe); kui uuesti keema läks, lisasin ka lillkapsatükid, jätsin podisema, kuni valmis (alla 10 min). Sedaaegu riivisin üht kõvemat juustu, tõin õuest aed-liivateed ja peterselli, hakkisin ära; tükeldasin ka 2 pehmeks minna ähvardavat tomatit. Need olid nii küpsed, et koor tuli peaaegu vabatahtlikult lahti ja neist vabatahtlikest kohtadest ma siis kiskusin ta maha ka.

Kui lillkapsas oli pehme, kurnasin ära, valasin peale pisut oliiviõli, jahvatasin musta pipart ja mingit soomlaste tehtud kuivatatud puravikega maitseainet peale, pigistasin natuke laimimahla, lisasin need tükeldatud tomatid. Selle kõigega oli toit natuke maha jahtunud ja ma sain lisada ka riivjuustu, ilma et see oleks kohe plögaks muutunud. Ja maitsetaimed. Niiviisi sõingi.

A. oli mõlema toiduga rahul, esimese puhul oli see ootuspärane (sest supp ja vürtsine), teise puhul üllatav, sest minu arust nägi see makaronitoit välja üsna kole ja A. on teinekord paras esteet.

Ma ise leidsin, et makaronitoit oleks olnud parem, kui ma oleks tomatid üleni ära koorinud. Võib-olla ei kehti see siis, kui tomat on vähem üliküps ja koore-sisu konsistentsierinevus on väiksem.