Aastavahetuse toidud ja selle järel

Vürtsine kana: riivisin jupi ingverit, pressisin 3 suurt küüslauguküünt, lisasin paar spl rapsiõli ja pool tl tšillihoidist (paar aastat tagasi mingilt jõulumüügilt ostetud), pigistasin väikesest sidrunitükist mahla juurde; tükeldasin umbes pool kilo kanafileed ja panin selle seguga üleöö marineerima.

Uusaastaõhtul praadisin selle vokkpannil läbi, lõikudes kohe praadimise alguses 1 värske tšillikauna sinna hulka; lisasin soola ja veel natuke sidrunimahla ning lõpuks, kui oli praetud, sai 3 rohelist sibulat juurde lõigutud.

Pirni-juustusalat: 3 pehmet pirni ja vist 250 g mingit emmentalilaadset eesti juustu (“vist”, sest sellega tegeles ep.), kastmeks natuke majoneesi ning maitseks veidi riivitud apelsinikoort. 1. jaanuaril sai seda samasse kaussi juurde tehtud, sedapuhku 2 pirnist ja tükist atleet-cheddarist.

Puuvillasalat“: keetsin paar peotäit Panzani teokarpe (st makarone), siis läks neile juurde pool purki tükeldatud ananassi, 2 veriapelsini, 1 nabaapelsin, 1 pikk värske kurk, 2 väikest pakki lumekrabi. Ja kuna ep. leidis, et magusat on juurde vaja, siis pool pirni kah veel. Kastmeks majonees ja natuke sellesama ananassikonservi mahla, kus ma ajasin hästi natuke safranit laiali. Maitseks läks veel – kohe pärast makaronide keetmist, kui nad veel soojad olid – 1 hakitud küüslauguküüs ja umbes samas koguses hakitud värsket ingverit.

See kõik oli hästi maitsev.

Ahjaa, muu kõrvalt küpsetasin kiiresti ühe lihtsa kohupiimatainast koogi, et ülejäänud piparkoogivürtse kuhugi sisse panna. Õigemini peamiselt juhendasin U.-d, kellel on tugevamad käed ja seega lihtsam tainast segada. St pool klaasi suhkrut, 50 g võid ja 1 spl õli kõigepealt ühtlaseks, seejärel 1 muna sisse ja jälle ühtlaseks, seejärel piparkoogivürtsid sisse (hakkisin sisse ka värsket apelsinikoort, mis oli salatitegemisest üle jäänud), seejärel pakk (200 g) kohupiima, pool klaasi kaerakliisid ja klaas jahu, kuhu olin seganud 1 tl soodat ja 1 tl sidrunhapet. Vist lisasin siis, kui see kõik oli segamini, veel veidi jahu, kuni konsistents tundus kogemuse järgi paras. Siis läks tainas võiga määritud ja kaerakliidega üle puistatud pannile, puistasin veel piparkoogimaitseainet ja 1 kohviku-torukese jagu suhkrut peale, siis läks ta 190 kraadisesse ahju ja küpses mingi 10-15 minutiga koogiks valmis. U. rõõmustas, et nii ruttu ja nii kergesti saab kooki teha ja nii hea tuleb veel ka.

1. jaanuaril vaatasime palju multikaid ja kui me olime viimase puuvillasalati ja uue pirnisalati enam-vähem ära söönud, tegin lisaks kähku peedi-hapukapsa-hernesalati: 1 tükeldatud küpsepeet, silma järgi umbes samas koguses toorest hapukapsast, pool väikest purki (kõige väiksemast, mida müüakse) konservherneid, natuke toorest sibulat. Kastmeks natuke petti ja natuke majoneesi, maitseks kuivatatud piparrohtu ja köömneid. Mõnus värske. Koer oli sellest väga huvitatud, selgus, et ta tahab nii herneid kui ka hapukapsast, neid andsime talle eraldi (majonees ei ole talle hea, sinep on sees ja üldse).

2. jaanuaril: teokarbid (ikka makaronide mõttes) ülejäänud poole purgikese konservhernestega – keetsin makaronid ära, kurnasin ära; hautasin vokkpanni põhjas võiga 1 hakitud küüslauguküüne ja hästi natuke hakitud suitsuvorsti, lisasin makaronid ja herned koos kogu herneveega, las läheb kastmeks. Ja lisasin veidi hapukoort, segasin ära ja lasin tõmmata, kuni oli jälle tahenenud. Maitseks kuivatatud piprarrohtu otse toidu sisse, peale riivisin kõva juustu ja puistasin värsket aed-liivateed.

3. jaanuaril leidis kõht, kui olin mõne vorstiga võileiva söönud, et söögisedel on jälle liiga lihaseks kiskunud, niisiis tegin lõunaks lihtsalt hapukapsa-õunasalatit. Oligi hapukapsas ja õun, kastmeks natuke hapukoort, natuke petti, maitseks veidi köömneid ja kuivatatud leeskputke; ja pärast taldrikus puistasin veidi sepikukrõbuskeid peale (seekord oli sepik ise selliseks krõbedaks kuivanud, ei pidanud praadimagi) ning pigistasin törtsu majoneesi kõrvale. Sobis väga hästi ja maitses ka. Head musta leiba sõin kõrvale, et toitvam oleks.

(A. veel magas siis, arvasin, et tõenäoliselt sööb tema seda millegi rammusamaga, näiteks verivorstiga, aga nagu selgus, hoopis võileiva kõrvale.)

Väga pikaks ajaks ootele jäänud aastavahetuse toidupostitus ja kuidas me ülejääke lahendasime

Soojad toidud:
ahjuköögiviljad malmpotis, st päris ahjus, millega me tuba kütame (kartul – tsipa provanssaali maitseainesegu, sibulate, soola ja oliiviõliga; kaalikas – lihtsalt soola ja oliiviõliga, sest seda pidi ka koerale andma ja koerad ei tohi sibulat süüa), kartul oli esimene asi, mis üldse ära söödi, sest see oli nii hea. Mõlemad potid mahtusid samasse ahju korraga ära, kartul läks sütele ligemale, kaalikas ukse poole;

maks heerese ja sojakastme marinaadis sibula, nelgi ja kaneelikoorega, pärast hautamist peterselli peale; seekord panin marinaadi ka poolmagusat heerest ja sai parem kui mullu. St kõigepealt marinaadi sisse ja siis sellega tükkis ahju (sinnasamasse, kust kartul ja kaalikas oli juba välja võetud ja mis polnud enam nii tuline);

vürtsikana (ingveri, küüslaugu, õli ja sidrunimahlaga seisma; pärast panni peal praadida ja segada, lisada tšillit, rohelist sibulat ja soola).

Külmad toidud:

pirni-juustusalat – ebaõnnestus, sest pirnid olid kõvad. Kahju, sest juust (Synnove) ja kreeka pähklid olid mõlemad väga head. Teinekord kõvadest pirnidest ei tee, neid on niisama parem süüa;

“puuvillasalat” – riisikujulised makaronid (rohkem kui pool poolekilosest pakist), 1 suur granaatõun, 1 suur apelsin, väike ananassikonserv, 1 pikk värske kurk, krabinuudleid, küüslauku ja ingverit; kastmeks leotasin safranit hapukoores ja ananassivedelikus, lisaks veidi majoneesi. See tuli jälle erakordselt maitsev, küllap sellepärast, et granaatõun ja apelsin olid väga head. Tooraine loeb, tooraine!

Külalised tõid veel mitut sorti juustu, soolasiiga, natuke karrikana, natuke ahjuliha (sea), suitsuangerjat (milleni me jõudsime alles järgmisel päeval), vürtsikooki, piparkooke, näkileiba, leiba, õunu, kohvi, trühvlimajoneesi.

See trühvlimajonees sobis küpsekaalikaga jumalikult hästi, ma oleks selle kombo peale jäänudki, kui muid asju uudishimust maitsta poleks tahtnud.

Kuna toitu oli nii palju, jäi maksa paariks järgmiseks päevaks üle, kuigi ta tuli väga maitsev. Kaalikat jäi ka üle, sest seda oli jälle nii palju. Järgmistel päevadel sõin näiteks kaalikat köömnejuustuga ja kaalikat maksaga, võimalik, et ka mõlemaga korraga, täpselt ei mäleta enam.

Mõni päev hiljem tegime maksahautamise/-marineerimise vedelikuga (mis sisaldas ikka veel ka veidi maksa), kust ma olin suuremad vürtsid välja visanud, uue laari ahjuköögivilju – porgandit, kartulit ja sibulat peost jäänud viimaste lihajääkidega. Tuli hoopis teistsugune, aga ikka hea ahjutoit. Sõime jälle köömnejuustuga ja valge juustuga.

Pirni-juustusalati ülejäägist üritasin koos juustujääkidega kuumi võileibu teha. Küpsetamine mõjus neile liiga kõvadele pirnidele hästi, kuigi nad olid ikka nii kõvad, et ma oleks võinud nad võileiva peale peenemaks lõigata. Kreeka pähkel oli ka kuuma võileiva jaoks hea komponent. Rukkitaskust tehtud kuum pirni-juustu-pähklivõileib tuli maitsvam kui sepikust.

Vahepeal tehtud panniroad-supid-salatid

Kapsa-porgandi panniroog – pmst sama, mis see, aga veidi teise koostisega. Niisiis: riis keema (uusaastapeost üle jäänud punane riis); porgand-kapsas peenikeseks, seekord oli mul ka värsket küüslauku ja ingverit, need hakkisin peenelt ära; sibula kah; peotäis rosinaid likku; siis läks pannile sibul-küüslauk-ingver, päevalilleseemned ja tibake mandleid, natuke tšillit ja tandoori masalat; seejärel kapsas-porgand. Ei praadinud kaua, et krõmpsuv jääks. Lõpuks rosinad ja ühe kuivamakippuva hollandi leibjuustu pära, nämm-nämm. Praktikas leidis ka kinnitamist, et see toit kannatab soojendamist. Ning uuesti see, et sellisel kujul saan ma kapsast tüsistusteta süüa.

Kui see otsa sai, siis keerasin ükspäev hapukapsa-heeringa-peedi-õunasalati kiiresti kokku, kastmeks natuke majoneesi, sorts rjaženkat, veidi mädarõigast (tuli väga hea värske maitsega)-

Siis oli paar poolfabrikaadipäeva ja seejärel tegin vaese mehe gumbot: alguses hautasin poti põhjas sibulat, selleritükikesi, lisasin tšillit ja pudistasin ühe kuivanud sepikuviilu, siis lükkasin selle kõik põhjast hoolega lahti ja valasin liitri kuuma vett peale pluss veerandliitrise purgi tomatikonservi ja natuke selle loputusvett; kui keema läks, lõikusin paar kuivatatud tomatit umami mõttes sisse, lõpuks ei pidanud vastu ja lisasin ka 2 tl köögiviljapuljongi pulbrit. Ja kui tundus, et valmis juba küll, lisasin selliseid kuubikuteks lõigatud valgulisi asju: tofut, mingit “perenaise singi lõigete” nimelist odavtoodet ja krabipulki – neid kõige odavamaid, mis niisama süüa ei ole head, aga supi sees on just etemad – tärklis paisub keedes, pmst nagu krabiklimbid. Ja vürtsisest kapsaroast üle jäänud punase riisi (need koorimata riisiterad seisavad paremini üksteisest eraldi kui kooritud, tähendab, kannatavad soojendamist paremini, ka supi sees lähevad vähem lödiks ja annavad rohkem maitset).

Lõpuks lisasin ka provanssaali maitseainet ja majoraani. Tuli täitsa hea ja läks soojendades veel paremaks, välja arvatud see “perenaise sink” – see kaotas soojendamisel maitse (seevastu tofu, millel endal ei ole erilist maitset, võttis leeme maitse iga korraga üha paremini omaks). Teinekord seda singilaadset toodet ei pane või siis panen alles viimasel hetkel enne tulelt võtmist – või lausa taldrikusse.

Järgmiseks sõime eraldi, A. tegi siis, kui tal kõht tühi oli, pelmeene ja mina tegin primitiivset pannirooga: pannile läks veidi “parim enne möödas” suitsupõske; kui see oli mõnda aega praadinud, siis tomatikonservi; väike maisikonserv; lõpuks lõin sinna plaga sisse vutimune.

Siis olin Rakveres ja sõin lõunat seal (ma PEAN välja selgitama, mida nad sinna hea salati sisse panevad – porgand on silmaga vaadates aru saada, maitsest kahtlustan ka kapsast, aga kastme koostises pole ma sugugi kindel); õhtuks võtsin kodujuustu, heeringat ja õuna.

Ja viimati tegin punase kapsa salatit feta ja kreeka pähklitega – täpselt nii lihtne ongi, kastmeks veidi õli peale. Punase kapsa maitse muutub selles kombos mõnusalt pähkeljaks. Et oleks rammusam, praadisin sedasama suitsupõske ja sepikut kõrvale, suitsupõse praadimise mott oli ka see, et tal oli “parim enne” nüüd juba veel rohkem möödas. Jälle igavesti toitev toit.

Meelde jätta: neist Eesti õuntest, mida tavalistes ketipoodides praegu talvel müüakse, on see kollane “Sinap” või “Sinep” või mis ta ongi, kõige maitsvam.

———————————————————————————–
PS: päris-päris viimati keetsime tegelikult lihtsalt tatart ja sõime kalakonservi, natukese majoneesi ja salatiga. A. porgandi-, mina õuna- ja rohelise sibula salatiga (sest mina sõin hiljem ja ei viitsinud porgandit riivida).

Pühade ajal

Vana-aasta õhtuks tegime:

hautatud vürtsist maksa (paar spl sojakastet, veidi rohkem kuiva heerest (otsustasin seekord niipidi), 1 kaneelikoore rull, 4-5 nelgitera, näputäis piprateri, ingveritükke, 1 hakitud sibul), pärast läks peterselli peale;

vürtsist kana (veidi alla kilo kanafileetükke marineeris riivitud ingveri, küüslaugu ja sidrunimahla segus, kui olime liha sellega kokku mäkerdanud, sortsasime veidi õli juurde, lõpuks praadisime ära, pannile hakkisin ka 1 tšilli, lõpuks lisasin soola, serveerisime murulauguga, sest rohelist sibulat ei olnud);

“puuvillasalatit” (riisikujulised nuudlid (pool poolekilost pakki), 1 väga ilus granaatõun, mille Kvartalis müüv itaallane mulle osavalt maha müüs, 1 apelsin, 1 väike purk ananassikonservi, 1 pikk värske kurk, pakk krabinuudleid, veidi hakitud küüslauku ja hakitud ingverit; hästi natuke rjaženkas leotatud safranit (et maitse ühtlasemalt laiali läheks) ja julgemalt majoneesi. Rjaženkat sai tglt natuke juurde pandud, et kuiv ei jääks, makaronid neelavad kastet nagu käsn);

pirni-juustusalatit, kuhu seekord läks tervelt kaht sorti juustu – kõva Dziugast ja Eesti juustu. Kastmeks majonees ja veidi rjaženkat, maitseks veidi küüslauku ja kardemoni;

hapukapsa-õunasalatit, kuhu läks peale hapukapsa ja õunte ainult veidi röstitud köömneid;

porgandisalatit (riivitud porgand, maitseks röstitud seesami-, koriandri- ja India köömneseemneid, kastmeks veidi sidrunimahla ja õli).

Külalised tõid lisaks lahtist kilupirukat (muretainapõhjal ja üht lehttainapõhjal pirukat, aga seda ma ei saanudki või olen ära unustanud. Ka puuvillasalat söödi nii kiiresti ära, et ma ei jõudnud maitstagi. Aga mul oli kõiki selle koostisosi veel, v.a kurki, nii et järgmisel päeval tegin lihtsalt uue laari, ainult ilma kurgita.

Ma olin päevakese varem miskipärast ühe veidi üle kilose praetüki koju toonud, uusaasta 1. päeval tegin sellise segu: 2 spl soola, apteegitilliseemneid, paar pisikest kuivatatud tšillit, rosmariini ja 1 pudendatud loorberileht, värskeid sidrunikooretükikesi (riivida ei andnud, sidrun oli veidi näts, aga noaga sai ribakesi lõigata). Uhmerdasin selle kõik segamini, pätsisin liha sellega kokku, toppisime küpsetuskotti, mina libistasin siis veel küüslaugutükikesi kõige peale ja pigistasin veidi sidrunimahla, A. pani koti kinni ja pistis malmpoti sees ahju, kui see küdenud oli, ja keeras ise magama. Kui ta üles ärkas, võttis välja. Tuli päris hea.

Hiljem: kõht nõudis suure lihasöömise otsa toorest hapukapsast, tegin hapukapsast ja majoneesist ja krabipulkadest salati, praadisin veidi musta leiba juurde. Sobis.

Täna tegin kiirsalati neljast õunast (mingi Veteran, mida poes müüakse, muidu on nagu igavavõitu, aga salatis kärab küll), natukesest leotatud rosinatest, juustust (Eesti juust), kreeka pähklitest, lehtsalatist ja majoneesist.

Kuskil kõige selle vahel tegin ühe primitiivse tarretise: apelsinitarretise pulbrist ja pakist vahukoorest (pulber kuuma veega segamini, ootab, kuni enam liiga kuum ei ole, siis koor natukese suhkruga vahtu ja tarretisevedelikuga segamini, jahedasse seisma) – see rahuldab mu magustoiduvajadusi õige kauaks. A. nagunii ei söö reeglina magustoitu, kui see just kook ei ole.

Selleriga salatid ja kohupiimakook

Tõin selleri esialgu plaaniga teha midagi gumbolaadset, aga tegime hoopis tavalist kanasuppi; ja osa sellerit jäi üle.

Üritasin teha Waldorfi salatit – seller, õun ja majonees, maitseks natuke küüslauku ka – ja mõtlesin seda esialgu modifitseerida lihtsalt apelsinimahlas leotatud rosinatega. Aga kui ma olin selle kokku seganud, tundus, et juust sobiks ka hästi. Õun, seller, küüslauk, rosinad, majonees – no mitte ühtegi komponenti, mis juustuga ei sobiks. Nii et tükeldasin üht üsna tavalist pehme maitsega Edamit tublisti hulka, lõpuks täiendasin kastet ka natukese meega – sestsaadik, kui ma lapsena “Olümpiamängude” raamatust lugesin, et Linose lemmiksalat on juust, mesi ja küüslauk, on mul olnud tunne, et see on üks peen kombinatsioon, kuigi läks tükk aega, enne kui ma seda maitsta sain (mu ema ei talu eriti küüslauku).

Söömise ajaks rebisin taldrikule lehtsalatit, tõstsin kausist salatit otsa ja kõige otsa pudistasin veidi kreeka pähkleid.

Salat oli üldiselt päris hea ja toitev, aga seller oli veidi liiga plink, tahtis liiga palju närimist ja maitset oli selle kohta nagu vähe.

*

Järgmisel päeval otsustasin teha krabipulga-makaronisalatit puuviljade ja selleriga.

Makaronivee keemamineku ja keemise ajal tükeldasin 1 apelsini kaussi ära. Ja hakkisin paar sellerivart (aga ei pannud kaussi, jätsin ootama, sest mul oli üks idee).

Siis leidsin, et ma võiks samal ajal ka pühadest üle jäänud viimasest kohupiimast kooki teha, ja segasingi pool pakki pehmet võid poole klaasi suhkruga kreemjaks; siis märkasin, et salatikaussi tükeldatud apelsin on palju mahla välja ajanud, toppisin veiniklaasi paar näputäit rosinaid ja valasin salatikausist apelsinitükkide pealt liigse mahla rosinate peale. Võtsin veel ühe apelsini, riivisin selle koore või-suhkrusegu otsa, apelsini enda jätsin salati täiendamiseks. Lõin võisegu otsa ühe muna katki, segasin hoolega ära; tühjendasin 300 g kohupiimapaki (hea rasvane kohupiim, 15%) tainakaussi, segasin ära. Nüüd panin praeahju soojenema (minu ahju 160 peale, vbla mõnel teisel ahjul vastab see 180le). Mõõtsin kaussi 1 2/3 klaasi jahu, millest viimase 2/3 sisse segasin 2 tl küpsetuspulbrit (mille uhmerdasin ise 1 tl soodast ja 1 tl sidrunhappest). Segasin ära. Mõtlesin hetke, kas panna tainas rõngasvormi või ahjupannile, vaatasin kella ja sain aru, et kui tahan enne trenniminekut koogi valmis teha, ei ole valikut: ahjupannile, õhem kook küpseb rutem. Määrisin võist üle jäänud paberiga ahjupanni võiga kokku, tõstsin taina pannile, ajasin enam-vähem ühtlaseks ja torkasin panni praeahju, õieti vaatamatagi, kui kuumaks see juba läinud oli.

Pesin rohkem jalgujäävad koogitegemisega mustaks saanud nõud eest ära ja tegin salatit edasi.

Millalgi tainasegamise vahel olid makaronid valmis saanud ja ma olin nende abiga selleri ära blanšeerinud: kui makaronid olid minu arust salativalmis, valasin vahetult enne kurnamist ka selleritükid makaronipotti ja kurnasin siis koos makaronidega ära. Valasin nad kohe sõelalt salatikaussi apelsinitükkide otsa, las seisavad koos, kuni ma koogiga tegelen.

Kui kook oli ahjus, tükeldasin selle apelsini ära, mille koor oli koogi sisse läinud; siis tükeldasin salatikaussi A. kananassi-tegemisest üle jäänud ananassirõngad, 1 paki lumekrabipulki, hakkisin peenelt paar sentimeetrit ingverijuurikat (nooremast õrnemast otsast) ja 1 küüslauguküüne ja panin majoneesi peale. Kõige lõpuks hakkisin veidi rohelist sibulat otsa.

Salatitegemise vahel hakkas kook natuke lõhnama, ma piilusin, kas on juba ilusti tahke, ja keerasin ta tagumise külje ettepoole, et ühtlasemalt pruunistuks. Kui kuumenemise tuli ära kustus, keerasin termostaadi 140 peale, et poleks kõrbemist karta. Ja sõin salatit. Seekord jäin selleri konsistentsiga palju rohkem rahule: kerge kuumutamine oli ta õrnemaks teinud, aga mõnus krõmpsumine oli ilusti alles jäänud. Võit!

Pöörasin kooki niiviisi veel paar korda; kui servast hakkas juba lahti lööma, katsusin tikuga ja kuna see eriti mustaks enam ei saanud, keerasin tule maha ja lasin koogil jahtuvas ahjus taheneda.

Jõudsin kooki enne trennigi süüa ja ta oli väga hea. Hästi mõnusa konsistentsiga (nagu kohupiimatainaga koogid sageli). Isegi A. kiitis, kuigi ta kaebab, et ei tunne praegu ühtegi maitset. Konsistentsi tunneb aga temagi.

Kah niivõrd-kuivõrd ülejäägitoit: kanapraejäägitoidud. Ja makrasalat.

A. majandas vahepeal kanapraega edasi, kui me olime seda juba paar päeva söönud: tal on nüüd mood võetud kanaprae jääkidest suppi teha. Hakkis sibula või paar, viilutas porgandi või paar, praadis-hautas neid natuke aega kastruli põhjas, siis lisas vett. Kui keema läks, pani sinna kuubikuteks lõigutud kartulit ja kanaprae küpsetamise järel kõrvale pandud praeleeme, mis oli parajaks puljongisüldiks tardunud; kui köögiviljad olid pehmed, lisas tükeldatud kanaliha. Päris hea oli.

Kõige viimased lihakribalad, mille ta oli supi sisse panemata jätnud, sõin lõpuks mina ära – lasin panni pealt koos paari sepikutükiga läbi, tükeldasin mitu õuna, segasin õunad liha ja praesepikuga ära, lörtsasin veidi majoneesi peale, nimetasin selle salatiks ja sõin ära. Pehmemad kondid, krõmpsluud jne läksid kassile.

*

Kohe pärast pühi olin allahindlusega lumekrabipulki ostnud ja pühadest oli veel riisikujulisi makarone ja 1 pikk kurk järel. Nii et kui üle tüki aja tekkis söögitegemise vajadus, siis tegin sellise salati:

keetsin need makaronid ära (neid oli vast kolmandik või veerand poolekilosest pakist järel); koorisin-tükeldasin kaks apelsini; tükeldasin pool pikka kurki; hakkisin väikese jupikese ingverit peeneks; segasin selle kõik makaronidega ja tükeldasin 2 väikest pakki lumekrabipulki otsa. Kastmeks läks majonees ja näputäis provanssaali ürdisegu.

Uusaastaöö toitude kiirülevaade

Vana-aastaõhtu toidud olid traditsioonilised, tähendab, enamjaolt nagu eelmisel aastal: marinaadis hautatud seamaks, “puuvillasalat”, pirni-juustusalat, vürtsine kana ja peedisalat. Ja üks kerge porgandisalat.

Maksamarinaad erines õrnalt eelmise aasta omast: seekord oli pool kl sojakastet (vbla veidi lahjemat, vbla kangemat kui mullu, sest osa sellest poolklaasist oli pudelipõhja siirupiks kuivanud sojakaste lahtileotamise tulemus), pool klaasi kuiva heerest (Fino, lähedal poes müüdi seda vahepeal väga meeldivas odavuses), 1 hakitud sibul, posu hakitud peterselli, paras jupp hakitud ingverijuurt ja kõik piparkoogisiirupist läbi käinud suured vürtsid (kaneelikoort, nelki, vürtsi, kuivatatud ingverijuure tükke, tublisti kuivatatud ja siirupis läbi haudunud tsitrusekoori ja 1 tähtaniis), lisasin piprateri ja värskemat nelki. Marinaadi tegin valmis öösel enne pidu, maksa tõi sinna sisse marineerima A., kui tema üles ärkas, sest mina eelmisel päeval poest ei leidnud.

Hautasin seekord rahulikumal tulel ja tuli maitsvam kui mullu: korralikult läbi küpsenud küll, aga ikka pehme. Seda söödi ka hoogsamalt, hoolimata muust toiduküllusest (ja sellest, et inimesi oli vist ka vähem) söödi pool ära kohe peo ajal ja ülejäänud pool järgmise päeva järelsöömisega.

Kana oli enam-vähem nagu eelmisel aastal, ainult et seekord ei olnud mingit ingveripastat, vaid ausalt riivitud ingver. Riivisin marinaadiks ingverit ja küüslauku kumbagi enam-vähem spl jagu või natuke rohkem, valasin sortsu õli peale, tükeldasin sinna sisse 3 kanafileed (kokku umbes pool kilo), segasin ära ja jätsin üleöö marineerima. Õhtul, kui kõik olid juba kohal ja muud toidud valmis, panin pannile, pigistasin poole sidruni mahla peale, lõikasin kääridega ühe tšilli sinna juurde ja hakkisin igavese posu rohelist sibulat kõige otsa, maitsestasin vähekese soolaga. U. segas ja valvas. Nagu alati, söödi see peaaegu kohe ära, järgmiseks päevaks jäi ainult natuke maitsvat pannikaabet.

“Puuvillasalat” läks täpselt samade koostisosadega (riisikujulised nuudlid, konserveananass (nuudlid ja ananass tulid Taliesini poolt), krabinuudlid, värske kurk, granaatõunaseemned (mille tõi KL, kes oli selle ettenägelikult juba kodus ära puhastanud), apelsin; värske ingver ja värske küüslauk hakituna, safranit maitseks juurde, hapukoor ja majonees ning tilgake ananassikonservi vedelikku) nagu eelmisel aastal, ainult et safranit leotasin esialgu ananassikonservi vedelikus, mitte hapukoores. See oli samuti väga populaarne toit, aga kuna seda tuleb alati ka hästi suur kogus, siis sellele tehti lõpp peale alles järgmise päeva järelsöömisel. Minu arust oleks natuke soolasem võinud olla – ja eelmise aasta makra nimega “Pidulik” oli mulle rohkem meeldinud kui tänavused krabinuudlid, aga mis teha, toda “Pidulikku” ei olnud poes saada. Aga nagu öeldud, teistele maitses hästi.

Pirni-juustusalat oli kah lihtne, KL tõi pirnid ja juustu, mina panustasin ainult kreeka pähklite ja salatikastmeks mineva sidrunimahla ning majoneesiga. Veidi kardemoni panin ka. Ma ei tea täpselt, mis juust oli; salati komponentidel oli väike ajastumisprobleem, nimelt pirnid olid üliküpsed ja kippusid salati sees ära sulama, juust aga oleks tahtnud just kauem salatikastmes liguneda, kahjuks me seda ette ei teadnud, et olekski juustu kõigepealt majoneesi sisse pannud. Sest pirnide poolest oli see salat kõige parem kohe pärast tegemist, aga juust muutus teisel päeval palju maitsvamaks – mil salat nägi nende voolavate pirnide tõttu juba üsna kole välja. Aga maitse, mööngem, oli siis tegelikult ka pirnide poolest hea.

Peedisalat tuli peaaegu sama minimalistlik kui mullu, ainult et seekord ei läinud sinna sisse mitte hapukapsast, vaid hapukurki. Ja otsustasin teda keedumunadega natuke toekamaks teha, eriti kuna S. oli mulle vahepeal kingiks karbi maamune toonud. Niisiis: mitut eri värvi keedupeeti (salatisse läks vist mingi 5 tükki); 5 keedukartulit (mis oli väiksem kogus kui peedikogus, sest kartulid olid väiksemad); 2 keeduporgandit; 2 hapukurki; 5 keedumuna. Krehvtisust andsin sinepi ja eriti mädarõikaga, muidu panin kastmeks õli, ei tahtnud neid ilusaid eri värvi peete mingi koore ega majoneesiga mäkerdama hakata. Vürtsideks lisasin veel ainult röstitud ning uhmerdatud koriandriseemneid ja köömneid. See salat oli meelega vähem tugeva maitsega, sest mõtlesin, et kana või maksa juurde on hea võtta midagi, mis ise ei tüki esile. Ja nii toimis ta hästi. Seda jäi rohkem üle, sest kogus oli üüratu (tükeldasime komponente kõige suuremasse kaussi ja seal ei mahtunud peaaegu segamagi), esialgu sõin seda niisama mingite lihaülejääkide kõrvale, ülejärgmisel päeval lisasin soolaheeringat, 1 hakitud sibula, värsket hapukapsast, konservherneid ja majoneesi, et ta oleks nüüd juba iseseisev toit, mitte lisand, sest siis ta oligi meie lõunasöök.

Porgandisalatiks riivis KL kaks porgandit (oli vist kaks? või 1 hästi suur), mina röstisin seesami- ja sinepiseemneid, pudistasime need riivporgandi peale ja lisasime natuke sidrunimahla, natuke tavalist rapsiõli (hea tagasihoidlik, ei hakka domineerima), hästi ettevaatliku tilga seesamiõli ka. Ka see oli mõeldud eelkõige lisandiks. Kanaga sobis minu arust jube hästi. Järgmisel päeval tegin endale mõnusa hommikusöögi, lastes vürtsikanase panni pealt läbi sellesama porgandisalati viimase otsa koos üleeilse tatraga, millele olin juba enne natuke õunu sisse hakkinud, et salatiks teha, aga polnud aastavahetuse kokandamise kõrvalt viitsinud ära süüa. Nüüd tuli sellest kokku selline imehea soe salat, ühtaegu krõmpsuv, värske ja vürtsikas. Nii hea, et hakkasin lausa mõtlema, kas siis, kui ma ingveri ja küüslaugu sees hoopis porgandit marineeriks, tuleks sama hea.

Lisaks tõi U. ühe suitsuangerja ja HV ühe väikese karriga sissetehtud lambapraetüki, mis vajas küpsetamist. Ka nende juurde kulusid lisandsalatid marjaks ära. Ja TR tõi uskumatult hea sidruni-toorjuustutordi, tahaks väga teada, kuidas ta selle tegi. Põhi oli igatahes küpsisepurust.

Õuna-krabipulgasalat ja “vaese mehe gumbo”

Ostsin kõige suurema paki krabipulki, mida ma näinud olen – terve kilo, poole pikemad pulgad kui tavaliselt. Sest odav oli ja küll me nad ära sööme.

Esimesel õhtul tegin sellise salati: puhastasin-lõikusin oma tundmatut sorti pisikesi magushapusid õunu niipalju, kui viitsisin. Mis tegi umbes pool salatikausitäit või natuke vähem. Hakkisin sinna otsa 1 küüslauguküüne; kühveldasin umbes pool purki konservherneid; lõikusin vist viis pikka krabipulka (st sama kogus, mis 10 tavalist) sinna otsa juppideks; pudistasin otsa veidi piparrohtu, kastmeks majoneesi, paar spl just tühjakssöödud heeringapakki järelejäänud õli ja natuke mädarõigast (ja kodujuustupaki põhja jäänud viimase supilusikatäie).

Tuli päris maitsev, aga täiuse jaoks tahaks ma sinna veel mingit komponenti, mis ei annaks magusust juurde. Praegu olid kõik asjad seal natuke magusad – õunad, herned, krabipulgad. Võib-olla kurk teeks selle töö ära. Või näiteks hapukapsas. Või mingit salatit või võilillelehti (pime oli juba, ei leidnud võilillelehti õuest üles). Väärib mõtlemist, sest üldiselt oli ikkagi maitsev. A. kommentaar oli, et maitseb parem, kui välimuse järgi arvaks.

Eile tegi A. praemaksa, kartuliputru ja porgandisalatit, nii et siis sõime seda, mina söögitegemises mingit rolli ei mänginud.

Täna tuli mul tuju suppi teha – hakkisin 2 poolikut (mina ka ei tea, kuidas meil 2 poolikut sibulat tekkis) ja 1 terve sibula, 4 sellerivart (lehed panin esialgu kõrvale) ja panin poti põhja õliga hauduma. Tükeldasin kaks kuivanud sepikuviilu nii peeneks, kui viitsisin; viskasin potti juurde veidi tšillipuru ja kõik need sepikutükid. Ja lasin natuke haududa. Kui enam ei viitsinud, valasin nii palju vett peale, et kõik oli kaetud – võis olla mingi liiter. Kui see keema läks, panin poolteist puljongikuubikut sisse. Kui seegi keema läks, valasin umbes liitri tomatimahla lisaks. Ja maitsestasin natukese puhta aed-liivatee ja natukese provanssaali ürdiseguga.

Kui see kõik suure podinaga keema läks, keerasin kuumuse ära (mu pliidil on pikad juhtmed, nii et selliseid asju tuleb aegsasti teha) ja maitsesin – oli kuidagi lame ja veidi liiga hoidisene, niisiis sortsasin sinna natuke seda halba punast veini, mis on imelikul kombel juba mitu lamedavõitu toitu paremaks suutnud teha, ja hakkisin supi sisse ühe värske tomati. See võttis podisemise nõrgemaks, nii et ma julgesin ka 5 pikka krabipulka sinna sisse jupitada. Ja viimaks hakkisin ka ühe küüslauguküüne ja need kõrvalepandud sellerilehed supi sisse.

Eks ta selline väheke kiirtoit oli, aga selle kohta päris okei. Taliesin oli esimene degustaator, tema kiitis, kuidas seller sinna sobib.

————————————————————————————————————————————–
PS: salatisse oli heeringast üle jäänud õli panna tänu sellele, et eelmisel päeval olime söönud heeringat, kodujuustu, õunasalatit (tähendab, hakitud õunu), natuke sibulat ja pannil praetud rukkileivakrõbuskeid. See ei kvalifitseeru vist päris söögitegemiseks – lihtsalt praadisin leivatükke ja hakkisin õunu-sibulat ja siis panime heeringa, õunatükid, sibula, kodujuustu ja leivakrõbuskid taldrikule kõrvuti. Aga päris korralik toit tuli sellegipoolest.

Ma olen viimasel ajal jätnud mitmest toidust, kus tavaliselt käib kartul, kartuli välja, sest õunad on ka ise mõnevõrra tärklisesed, õunu on palju ja neid oleks mõistlik süüa ja siis tuleb juba mõte, et kas on vaja kaht nii sarnast asja kõrvuti taldrikule panna. Võib-olla mängib rolli ka see, et natuke varem tuli mul kartulist küllastus kätte.

Kiire salati- ja muiduampsuraport

Vahepeal oli mitu päeva, mil ma turneetasin ja sõin peamiselt väljas (ühes restoranis sõin tähelepanuväärselt head magustoitu, millest ma ei saa aru, kuidas see oli tehtud. Nimi oli “arooniahüüve”). Või oma toas viksilt leiba-juustu-puuvilja-veini (õhtul) või Greekamaa jogurtit rosinatega (hommikul). Või ema sünnipäeval praadi ja kooki, mis olid tema tehtud.

Enne ja pärast seda jõudis paar väga kiiret salatit või salatiga täiendatud võileivalaadset olla.

Esiteks – helistasin ükspäev enne kojujõudmist A.-le, et pangu kartulid keema. Jõudsin koju ja segasin kokku kurki, tomatit, sibulat, kodujuustu, majoneesi, krabipulki ja õue-umbrohtusid (naati, võilille ja piimanõgese latvu). Sõime kartuliga, nämm-nämm. Natuke värsket piparmünti läks maitseks juurde, sest see kasvab samuti peagu nagu umbrohi, mitte midagi temaga selleks tegema ei pea, ainult vahel töökusehoos rohin lemm-maltsu välja (ja söön piparmündi ümbert-vahelt piimanõgeseid ära).

Üks teine päev ostsin poest ahvatleva väljanägemisega lavašši ja tegin sellest kolm erinevat rulli. Pmst kõik selle loogikaga, et lavašš mingi määrdega kokku, lehtsalatit peale ja siis veel midagi täidiseks, seejärel lõikasin juppideks. Määrdeks läks esimesele majonees, teisele karulauguga toorjuust, kolmandale oliiviõli. Täidisesse läks majoneesiga rullile keedumuna, kurki ja tomatit pluss kappareid, toorjuustuga rullile kodujuustu-kurki-tomatit, õliga rullile natuke allahinnatud kitsejuustu (tahket, mitte seda valgehallitusega) ja tomatit pluss musta pipart, vbla läks sinna viimasesse sibulat ka.

Toorjuustu-kodujuustu oma seisis kõige paremini koos, isegi pärast lõikamist (teised kippusid ära lagunema), aga maitselt ei oska öeldagi, mis kõige parem oli. Hämmastavalt toitvad tulid, viimased jupid sõin pigem ahnusest ja aplusest kui kõhutühjast.

* (Tärn, mis märgib reisil oldud aega.)

Kui koju jõudsin, tegi A. lõunauinakut. Mina olin näljane, õnneks oli ta tatart varuga keetnud. Tegin sellest toitu põhimõttel “segan kõik kokku, mis kätte satub, ja nimetan selle salatiks”. Salatisse läks: tatart, viimane jupike kurki, pool tomatit, pool sibulat, natuke umbrohtu (enne ärasõitu tehtud salati tarvis olin oma heinu liiga palju korjanud-pesnud, pistsin ülejäägi enne lahkumist külmkappi ja tagasijõudmise ajaks olid ainult kõige peal olnud piimanõgesed ära närtsinud), viis-kuus väikest lumekrabipulka. Ja majoneesi. Olin väga rahul.

Eile juhtus selline arusaamatus, et me ostsime mõlemad sepikut (arusaamatuse mehhanism: A. helistab mulle linna “Too siis sepikut,” mina vastu: “ma jõuan alles natuke enne kümmet,” A. teeb järelduse, et ma ei too sepikut, kuigi mina tahtsin lihtsalt öelda, et ärgu seda liiga vara oodaku), ja seega tegin ma kuumi võileibu. Kuuma võileiva sisse on parim värske asi minu arust õun, aga õunaga on praegusel aastaajal kehvasti. Ja tomat käitub seal enamasti liiga ohtlikult ja kõrvetab keele ära ja üldse on ta värskelt maitsvam, milleks siis raisata.

Niisiis tõin õuest hoopis veel heinu (naat-võilill-leeskputk), hakkisin ära, määrisin kaks sepikuviilu majoneesiga, kaks ketšupiga, pudistasin mõlema peale heldelt rohupudi ja hakkisin veidi sibulat, katsin juustuga kinni (see juust ähvardas juba hallitama minna või õigust öelda oligi läinud, aga kuna mulle tundus lõhna järgi, et ta on kuskilt ausa juustuhallituse külge saanud, ei lasknud ma end sellest eriti segada). Otsus? hea õllekõrvane tuli, kuigi veidi soolane (ketšupi/majoneesi ja juustu vahele oleks ikka rohkem mingit värsket ilma soolata massi vaja).

Täna otsustasin samal sepikulisel põhjusel teha mingi Caesari salati travestia (Taliesin ähvardas, et kirjutab FB-sse, kuidas “Notsu pilastab Caesari salatit) ja tõin koju lehtsalati ja Worcesteri kastme. Panin seda kastet õliga vahekorras 1:3 kaussi (st üks osa Worcesteri, kolm osa õli), hakkisin küüslaugupealseid sisse, riivisin natuke Forte juustu juurde ja tükeldasin sinna ka ühe vürtsikilu, lõpuks lisasin majoneesi. Tõin õuest piimanõgese latvu ja raputasin sealt hulk aega sipelgaid välja (vbla asjata, putuktoitlus olevat meie tulevik), pesin-hakkisin deformikeeritud ladvad ära ja segasin kastme sisse. Kastet tundus vähe olevat, niisiis lisasin õli ja Worcesteri kastet ja majoneesi. Lõikusin 6 sepikuviilu kuubikuteks ja praadisin panni peal õliga krõbedaks. Katkusin lehtsalati ribadeks ja segasin ülejäänud ködiga ära ja viimaks otsustasin konsistentsi huvides ka kurki lisada – segades läks muidu parajaks saviks. Sõime kolmekesi, igaüks võttis kausist ködi, pani sepikukuubikuid otsa ja kõik olid mumst rahul.

Kuna maitse oli hea, aga konsistents mulle siiski väga ei meeldinud, siis teinekord võib komponendid samaks jätta, aga muidu teen parem klassikaliselt: salatilehed suure taldriku peale ja tsentrisse lörtsatan kastme, nii et saaks salatilehti näpuga võtta ja kõik ei läheks nii ühtlaseks ködiks.

Eelmine Worcesteri kaste oli tavaline Heinzi oma, seekord tõin Lea & ja Perrinsi ja minu arust on see viimane variant maitsvam.

Kerged taastumistoidud laisale inimesele: kiirsupp ja kolm kiiret suvikõrvitsatoitu

Kui ma pärast haigust juba midagi muud kui sülti, tarretist ja meremarja tahtma hakkasin, tuli meelde, et olin kunagi impulssostuna paki tofut soetanud. Lisaks oli mul külmkappi pool pakki krabipulki seisma jäänud, sest olin haigena avastanud, et nad on minu peene maitse jaoks liiga jahused. Sellised keskmises odavuses krabipulgad, noh – tuleb välja, et haigena oleks ma tahtnud kõige kalasemaid. Jahused krabipulgad on teadagi keedetult paremad kui toorelt, nii et päris loogiline oli teha kiirsuppi “500 supi” magushapu krabisupi ainetel.

No tõsine kiirsupp, mitte mingi korralik toit, aga ajas asja ära ja maitses tegelikult hästi.

Ühesõnaga. Hakkisin ühe suure sibula, ingverijuurika värskemad otsad, 2 küüslauguküünt, uhmerdasin ühe tillukese kuivanud tšillikauna ja viskasin kõik selle kastrulisse külma vette, millele olin just tule alla keeranud; koukisin ühe nässaka pooliku sidruni seest sisu alustassile ja panin ka sidrunikoore sinna vette ulpima (lootuses, et see korvab kuidagi kahvrilaimilehtede puudumist). Ja loputasin ühe vana tšillikastme (vt “ketšup 1956. aastast”) viimase tilga samuti sinna potti ära.

Lasin selle keema ja puistasin potti kaks ainsat puljongipulbrit-kuubikut, mis mul oli (üks kiirnuudlitest üle jäänud kanapuljongipulber ja üks kuubik loomalihapuljongit). Paar koriandritera lisasin ka.

Lasin keeda (millalgi poole pealt koukisin sidrunikoore välja) ja hakkisin selle keetmise ajal tofu ja krabipulgad kuubikuteks resp. juppideks. Keerasin tule ära, lödistasin tolle nässaka sidruni sisu leeme sisse, maitsestasin veel ettevaatlikult kalakastmega ja panin tofukuubikud potti; veidi hiljem ka krabipulgajupid. Jätsin tõmbama ja hakkisin paar rohelist sibulat.

No ja siis sõime. Esialgu oli leem väga vürtsine ja tofu veel suht mittemidagiütlev. Aga ma olin nagunii hambaarstilt tulnud, tuimestusest poolsegane, hammas tuikas ja ma otsustasin, et ei söögi, vaid lähen veel paariks tunniks magama. Pärast magamist sõin kohe esimese asjana seda suppi, mis oli nüüd paremini läbi maitsestunud ja kannatas muide ka külmalt täitsa kenasti süüa.

*

Ülejärgmisel päeval avastasin, et poodi on jälle neid õrnu Läti suvikõrvitsaid toodud, mille koor saab kergesti kannatada ja mis seetõttu ka üsna odavalt maha püütakse müüa. Tõin kohe mitu tükki koju pluss purgi aedube tomatikastmes ja tüki suitsuribi. Mõtlesingi neist koos ühe kiirtšilli teha; A. hakkis 1 sibula (kuubikuteks) ja 2 suvikõrvitsat (veerandviiludeks), mina hakkisin 1 suure küüne küüslauku (peenikeseks) ja kaks viilu musta leiba (kanepiseemnetega) ja suitsuribi (mõlemad kuubikuteks). Ja loopisin sibulaid ja suvikõrvitsat sedamööda pannile, nagu nad hakitud said, pärast küüslaugu, peki ja leiva takkajärgi. Ja lõikusin sinna kääridega ühe kuivatatud tšilli otsa ja puistasin veidi nõmm-liivateed. Aga kui see kõik seal läbisegi praadis, tundus see nii ilus ja lõhnas nii hästi, et ei tahtnudki sinna enam mingit oaplöga otsa; tundus ka piisavas koguses olevat, nii et sõimegi niisama ja väga hea oli. Ma tegin lugejate soovil isegi pilti, kunagi laen ehk isegi üles ja siis ei taha keegi enam kunagi mingit pilti.

*

Järgmisel päeval – päev enne “Amori ja Marsi” kontserti – tahtsin ikkagi ubadega teha ja tegingi pmst sama toitu ja lisasin kangekaelselt lõpuks ka pool purki tomatiube (ja natuke vett, sest see Salvesti oakonserv on üsna tihke ja lihtsalt niisama minu arust ka liiga soolane; purk on pooleliitrine, kui kedagi huvitab). Ubade auks lisasin ka veidi piparrohtu. Kartsin, et ubade konservimaitse jääb liiga tunda ja lisasin seepärast lõpuks soustile sortsu toda halba punast veini, mis ma kunagi ammu ostsin ja mis juua ei kannata, aga muudab liiga konservimaitselised konservid või liiga kopitanud vürtsid maagiliselt paremaks. Töötas ka seekord. Tänu ubadele tuli nii palju rohkem, et midagi jäi ka järgmiseks päevaks üle.

Vahepeal olin suvikõrvitsaid poest veel juurde toonud – selle vaimustusega, et kuna nende õrn koor oligi kannatada saanud, siis olid nad imeodavaks alla hinnatud, kuigi nad olid veel täitsa värsked.

Kontserdipäeva õhtul A. enam ei tahtnud süüa, oli pidusöögil kõhu täis saanud, aga mina tahtsin, niisiis pikendasin oatoitu veel ühe väikese suvikõrvitsaga.

*

Täna ei viitsinud samuti midagi väga erinevat välja mõelda ja pool purki ube oli nagunii veel üle. Vahelduse huvides otsustasin sinna sisse ära panna ka viimase porgandi ja paar nädalat tagasi poolikuna seisma jäänud selleri. Inspekteerimisel selgus, et porgandi ots oli kole ja seller oli peaaegu üleni koledaks läinud – seep see on, kui poole selleri pealt haigeks jääda ja söök huvi ei paku – , nii et praktikas läks toidu sisse kõigest kaks kolmandikku porgandit (vähemalt oli see suur porgand) ja umbes sama suur jupp sellerit, mis oli kõik, mis mul temast päästa õnnestus.

Hakkisin need õnnetud juurikajupid ära, ühe sibula ja ühe küüslauguküüne ka, ning panin pannile õliga hauduma. Varsti ka suitsulihakuubikud sinna juurde. Lugesin kokaraamatuid ja miskipärast tuli isu Araabia köögist inspireeruda, kuigi searibi ei tohiks sinna juurde käia – poole pealt leiutasin vabanduse, et mul on keskaja maitse järgi toit, noh, et ühest küljest suitsusealiha, teisest küljest idamaised vürtsid ja kolmandast küljest leib toidu sees. Kuigi sellega ei annaks jälle tomatit välja vabandada. Tühja temaga. Ütleme siis, et varauusaeg.

Kokaraamatu lugemise tulemusel pudistasin pannile hauduvate juurikate juurde ka paar tera koriandrit, natuke kardemoni ja natuke jahvatatud ingverit. Ja panin paar safranikiudu tilgakese veega klaasipõhja ligunema.

Hautasin edasi, ise tükeldasin ühe järjekordse suvikõrvitsa veerandikviiludeks ja kolm viilu musta leiba kuubikuteks. Siis tuli veel hea mõte, läksin uurisin kuivatatud puuviljade karpi ja leidsin sealt kaks peaaegu kivikõvaks kuivanud aprikoosi. Hakkisin need nii peeneks, nagu viitsisin.

Järgmiseks loopisin suvikõrvitsa pannile, ajasin segi ja ootasin, et jälle särisema hakkaks; siis puistasin leivakuubikud sinna juurde ja segasin jälle; kui jälle särisema hakkas, panin aprikoositükid ja oad pannile, loputasin oapurgi küljest veega tomatikastet lahti ja valasin ka selle sinna juurde; ja segasin. Lõpuks valasin ka safranileotise juurde (ja segasin). Siis oli ka pmst valmis, keerasin tule ära (tglt oleks võinud palju varem keerata, sest see pliit püsib tglt veel kaua soe) ja lisasin maitseks kuivatatud lehtsellerit, näputäie piparrohtu, näputäie basiilikut ja näputäie piparmünti (kah kõik kuivatatud). Segasin ära ja sõime. Oli mahedam ja nüansirikkam toit kui eelmiste päevade tšilli. Ootasin põnevusega, mis A. ütleb, sest tal on aprikooside suhtes eelarvamus, et need on lääged; tema ütles, et hea on. Aprikoose ei pannud ta vist tähelegi.

Juurde ja järele jõin Lähis-Ida joont hoida püüdes (ja keskaja loogikast irdudes – keskaja Euroopas oleks õlut või veini joodud, arvan ma) piparmünditeed, kuhu olin pannud lisaks piparmündile paar näputäit hommikutee nimelist segu (seal on lisaks piparmündile veel kibuvitsamarju, ingverit ja midagi veel, arooniat ehk).

Märkused: must leib jäi ilma ubadeta toidus sellisteks kuubikuteks, millena ma ta sinna panin, kõigi teiste kuubikute vahel; see toit oli pmst soe salat. Oatoidus muutus leib osaks soustist. Kes tahab vähem tummist sousti, peaks vähem leiba panema (või üldse mitte). Mulle must leib soustina meeldib – palju rikkalikuma maitsega kui tavaline jahukaste.

Ja kõiki neid suvikõrvitsatoite saaks pmst teha ka ilma lihata – suitsuliha ei läinud sinna teab mis palju, pigem maitseaineks. Ilma lihata lisaks ma ehk muna. Sooja salati moodi toidule ehk ka juustu, olgu muna asemel või kõrval, kui juba priiskamiseks läheb.