Halaks annab põhjust see, et ma nähtavasti ei kannata enam pühadetoitu.
Tegin korraliku rammusa pasha (kuumutasin tasapisi 600 g 10% kohupiima, 300 g võid, 2 muna, 400 g vahukoort, lisaks suhkrut ja mandleid ja apelsinikoort, ja panin nõrguma) – rammusus tuli ilmselt nii juustu kanti – esimesel söömisel isegi maitses, aga õudne raske tunne tuli pärast.
Saia/kooki, mille ma nõrguvast vadakust tegin – muidu savarääni retseptiga, st üsna vedel pärmitainas, pigem pärmikeeks kui -sai – suutsin õnneks paremini süüa, aga see oli ka vähem rammus – ühe korraliku rõngasvormis tehtud keeksi kohta ei ole 3 muna ja pool pakki võid mingi imetegu.
Pühadeöösel tegin endale kiireks snäkiks sellise roa, et praadisin A. supiteost üle jäänud kananaha kõrnesteks, lisasin sibulat ja suvikõrvitsat, krõbeduse säilimise huvides kuivanud sepikut ja hapukuse huvides lõpuks meie türgi jõuluvana kingitud tomatihoidist. See sai väga maitsev, aga võib-olla oli rammus snäkk (kananahk ikkagi) koos pashaga minu jaoks liig.
Ja nii läks pühaderoogadega nii, et praktiliselt kogu pasha sõi ära A. ja mulle lõppes iga väikegi pashasöömine raske tunde ja iiveldusega. Mis on väga imelik, arvestades, et tavaliselt on A. see, kellel hakkab rohkem kui 1 muna söömisel maks valutama. Seekord sõi tema nagu miska ja mina näksisin kõrval salatit. Või äärmisel juhul kodujuustu.
Pühademunadest tehtud salatit sai õnneks süüa, sinna läks külmsuitsuskumbriat, natuke sibulat, mingi 6 redist ja 2 muna ja natuke õuest korjatud rohelist (võililli, naati ja küüslaugupealseid). Keedukartuli kõrvale selline soolane lisand, maitsev, aga ajas pärast janutama.
Aga pärast seda polnud ka pühademunade isu, ka need sõi A. kõik ära (munavõi kujul).
Oot-oot. Praegu tuli meelde, et õieti hakkas kõht minuga kurjustama siis, kui sõin A. grillitud kanatiibu punase kapsa (ja toorjuustu) salatiga JA sinna otsa pashat. Mis maitsesid mulle söömise ajal küll väga, aga kõht jäi seejärel peaaegu kohe haigeks. Võib-olla koormasin ennast sel päeval liiga üle: rammus toit ja juba olemuslikult raskesti seeditav kapsas sinna juurde.
Aga see ei seletaks, miks mul ka pool nädalat hiljem pasha pigem vastu hakkas.
Ja täna tegin üle tüki aja hommikukohvi kõrvale vahukoort, see maitses süües päris hästi, aga pärast oli suus vastik maitse ja kõhus raske tunne, mis ei läinud enne üle, kui olin mitu tundi linna peal jalutanud. Linna peal sõin ühe väikese pitsa (kus peal olid mh marineeritud pepperoni-piprad, mis mõjusid küll hästi) ja huvi pärast üle vegan-mustikakoogi (mõeldes, et äkki siis veganmaius on ohutum), need õnneks pigem parandasid enesetunnet.
Lihtsalt rasvasus pole igatahes probleem, sest ühel minu hommikul, kui A. oli endale juba lõunaks šnitslit praadinud, praadisin endale temast üle jäänud praadimisõlis (see lõhnas nii isuäratavalt) ciabatta-viile – need said toredasti krõbedad ja rasvased; panin neile peale mozzarella‘t ja tomatit, musta pipart ja kuivatatud basiilikut ka – ja kõht ainult rõõmustas ja kiitis, kui tore hommikusöök.
Täna tegin endale juba poolenisti kuivanud ciabatta‘st võileibu peaaegu samamoodi, ainult et ilma praadimata, niristasin viilu peale oliiviõli. Kui olin mozzarella ja tomati sinna peale laadinud, puistasin veel ohtralt õuest toodud rohelisega (seekord: võilill, naat, karulauk, küüslaugupealsed, natuke murulauku) üle ja jälle oli väga mõnus.
Organism tahab nähtavasti vähemalt rasvade koha pealt veganiks hakata.