Lihavõttetoidu hala

Halaks annab põhjust see, et ma nähtavasti ei kannata enam pühadetoitu.

Tegin korraliku rammusa pasha (kuumutasin tasapisi 600 g 10% kohupiima, 300 g võid, 2 muna, 400 g vahukoort, lisaks suhkrut ja mandleid ja apelsinikoort, ja panin nõrguma) – rammusus tuli ilmselt nii juustu kanti – esimesel söömisel isegi maitses, aga õudne raske tunne tuli pärast.

Saia/kooki, mille ma nõrguvast vadakust tegin – muidu savarääni retseptiga, st üsna vedel pärmitainas, pigem pärmikeeks kui -sai – suutsin õnneks paremini süüa, aga see oli ka vähem rammus – ühe korraliku rõngasvormis tehtud keeksi kohta ei ole 3 muna ja pool pakki võid mingi imetegu.

Pühadeöösel tegin endale kiireks snäkiks sellise roa, et praadisin A. supiteost üle jäänud kananaha kõrnesteks, lisasin sibulat ja suvikõrvitsat, krõbeduse säilimise huvides kuivanud sepikut ja hapukuse huvides lõpuks meie türgi jõuluvana kingitud tomatihoidist. See sai väga maitsev, aga võib-olla oli rammus snäkk (kananahk ikkagi) koos pashaga minu jaoks liig.

Ja nii läks pühaderoogadega nii, et praktiliselt kogu pasha sõi ära A. ja mulle lõppes iga väikegi pashasöömine raske tunde ja iiveldusega. Mis on väga imelik, arvestades, et tavaliselt on A. see, kellel hakkab rohkem kui 1 muna söömisel maks valutama. Seekord sõi tema nagu miska ja mina näksisin kõrval salatit. Või äärmisel juhul kodujuustu.

Pühademunadest tehtud salatit sai õnneks süüa, sinna läks külmsuitsuskumbriat, natuke sibulat, mingi 6 redist ja 2 muna ja natuke õuest korjatud rohelist (võililli, naati ja küüslaugupealseid). Keedukartuli kõrvale selline soolane lisand, maitsev, aga ajas pärast janutama.

Aga pärast seda polnud ka pühademunade isu, ka need sõi A. kõik ära (munavõi kujul).

Oot-oot. Praegu tuli meelde, et õieti hakkas kõht minuga kurjustama siis, kui sõin A. grillitud kanatiibu punase kapsa (ja toorjuustu) salatiga JA sinna otsa pashat. Mis maitsesid mulle söömise ajal küll väga, aga kõht jäi seejärel peaaegu kohe haigeks. Võib-olla koormasin ennast sel päeval liiga üle: rammus toit ja juba olemuslikult raskesti seeditav kapsas sinna juurde.

Aga see ei seletaks, miks mul ka pool nädalat hiljem pasha pigem vastu hakkas.

Ja täna tegin üle tüki aja hommikukohvi kõrvale vahukoort, see maitses süües päris hästi, aga pärast oli suus vastik maitse ja kõhus raske tunne, mis ei läinud enne üle, kui olin mitu tundi linna peal jalutanud. Linna peal sõin ühe väikese pitsa (kus peal olid mh marineeritud pepperoni-piprad, mis mõjusid küll hästi) ja huvi pärast üle vegan-mustikakoogi (mõeldes, et äkki siis veganmaius on ohutum), need õnneks pigem parandasid enesetunnet.

Lihtsalt rasvasus pole igatahes probleem, sest ühel minu hommikul, kui A. oli endale juba lõunaks šnitslit praadinud, praadisin endale temast üle jäänud praadimisõlis (see lõhnas nii isuäratavalt) ciabatta-viile – need said toredasti krõbedad ja rasvased; panin neile peale mozzarella‘t ja tomatit, musta pipart ja kuivatatud basiilikut ka – ja kõht ainult rõõmustas ja kiitis, kui tore hommikusöök.

Täna tegin endale juba poolenisti kuivanud ciabatta‘st võileibu peaaegu samamoodi, ainult et ilma praadimata, niristasin viilu peale oliiviõli. Kui olin mozzarella ja tomati sinna peale laadinud, puistasin veel ohtralt õuest toodud rohelisega (seekord: võilill, naat, karulauk, küüslaugupealsed, natuke murulauku) üle ja jälle oli väga mõnus.

Organism tahab nähtavasti vähemalt rasvade koha pealt veganiks hakata.

Kliipäts

A.-l jäi kartulipudru tegemisest piima üle.

Ma panin kaussi: klaasitäie segu, mis koosnes põhiliselt kaerakliidest, natukesest kaerahelvestest, kamajahust ja kanepijahust; klaasitäie rosinaid; umbes kolmveerand klaasi kuivatatud aprikoositükke; veidi alla poole klaasi pruuni suhkrut. Ja valasin poolteist klaasi piima peale (täpselt see kogus, mis oli veel pakki jäänud pärast seda, kui A. oli endale koogi kõrvale joomiseks pool kruusitäit eraldanud).

Jätsin umbes pooleks tunniks paisuma, siis keerasin oma käreda ahjukese 180 pügala (C) peale ja segasin sisse: klaasitäie jahusegu, mis koosnes põhiliselt tavalisest (nr 550) jahust, aga kuna see oli otsakorral, siis läks ka sinna klaasitäiteks kamajahu juurde; pool klaasi täisterajahu (antud juhul speltajahu, sest see oli soodukaga müügis ja ma olen uudishimulik) ja sinna otsa isetehtud küpsetuspulbrit (veidi üle poole tl soodat, ligi 1 tl sidrunhapet) ja 1 tl piparkoogimaitseainet.

Segasin ära, minu arust oli veidi liiga tihke, niisiis sortsasin hästi natuke vett juurde, et segatavamaks muutus.

Käre ahjuke oli selle ajaga saanud nii kuumaks, et 160 näidu peal kustus tuli ära. Pistsin koogi ahju ja keerasingi termostaadi 160 peale: ametlik temperatuur võis ju 180 olla, aga minu ahjuga ei tohi kunagi päris nii kuuma panna.

Ametlikult pidi küpsetama 50 minutit. Pärast 20-min küpsetamist oli kook pruun, mis pruun, aga seest veel niiske, niisiis keerasin 120 peale ja läksin tegin veel tööd.

Ja siis umbes 50-minutise küpsemise järel võtsin välja. Jätsin vormi veidiks ajaks jahtuma, pärast läksin, mõtlesin, et võtan vormist välja krõbenema, aga A. oli ta juba ise vormist võtnud ja degusteerinud ka.

Välja tuli krõbe ja täitsa mõnus. Võiga hea süüa. Kusjuures ka juustuga sobis päris hästi, aga leidsin paari viilu järel, et pole põhjust juustu raisata, kui niisama võiga on piisavalt hea.

Seene-suvikõrvitsarisoto

Pole ammu blogima jõudnud, paar mustandit istub ja ootab vormistamist, aga blogin kiiruga vahepeal sellest, mis ma äsja tegin (enne oli nagunii pikem paus – olin välismaal, siis olin kodus sooda, siis valmistasin etendust ette – ja sel ajal me suurt muud ei söönudki kui kas mingit poolfabrikaati või purgisuppi või kartulit heeringa ja kodujuustuga või tatart kalakonserviga või praemuna ja vahel sõime üldse väljas, eriti esinemispäeval muidugi).

A. küpsetas eelmisel nädalal küpsetuskoti ja malmpotiga ahjus kana. Kuna selle luud jõudsid väga pehmeks minna, tuli sellest päris suur kausitäis kallerdist. Sisuliselt puljongikontsentraat.

Eile tegin siis nii: hakkisin ühe sibula, praadisin veidi poti põhjas; tükeldasin sinna kümmekond kuivetuvõitu šampinjoni, mis ma poest seenekasti põhjast veel saanud olin; tükeldasin suvikõrvitsa veerandviiludeks, samuti potti, segasin; puistasin kogu olemasoleva risotoriisi (silma järgi veidi vähem kui klaasitäie) sinna juurde; lärtsatasin kogu kallerdise otsa ja valasin peale sortsu keeva vett.

Kallerdis sulas seepeale hoobilt ära ja järsku nägi potis olev ollus välja nagu supp. Aga ma segasin teda, lasin madalal kuumusel keeda ja segasin iga natukese aja tagant veel ja tasapisi hakkas pudrusem paistma. Varsti pärast puljongi lisamist hakkisin sisse ka 2 kuivatatud tomatit, et oleks veidi krehvtisem.

Kui ollusest oli saanud vedelavõitu puder, lisasin nõmm-liivateed ja salveid. Ja siis segasin-keetsin, kuni oli vähem vedel puder, lisasin hästi natuke valget veini, keerasin kuumuse ära ja segasin-keetsin selle jääksoojusega.

Väga hea sai. Kõva juustu riivisime peale.