Ploomikook

Poes oli vastupandamatuid ja nagu kodus selgus, väga magusaid Moldaavia ploome. Haarasin kaasa ka ühe allahinnatud (tänase kuupäevaga) Nopri kohupiimatotsiku (300 g), kodus ees ootas üks poolik veidi lahjema kohupiima pakk (algselt 200 g, järel umbes 100. Kokku seega ca 400 g kohupiima.

Tegin puru: umbes 1,5 klaasi jahu, 4 spl suhkrut, umbes 175 g võid (st 200-grammisest pakist oli osa juba ära söödud), natuke soola.

Puistasin suurema osa puru ahjupanni põhja, vajutasin põhjast natuke kinni, nii et äärtest tõusis kõrgemale. Jätsin jahedasse seisma nii selle panni kui ka ülejäänud puru.

Pesin ploomid ära.

Segasin kokku kohupiima, väikese törtsu paki põhja jäänud hapukoort, umbes 4 spl piima, 2 muna ja 5 spl moosisuhkrut (mulle meeldib seda küpsetistes kasutada seal, kus teised lisaks suhkrule tärklist – aitab taheneda, aga ei jää nii jahune), näputäie vanillisuhkrut ja näputäie kardemoni.

Panin ahju 170 C peale kuumenema.

Valasin kohupiima koogipõhja peale, tegin 8 ploomi pooleks, võtsin kivi välja ja vajutasin ploomipoolikud kohupiima peale/sisse (vajalike ploomide kogus oleneb muidugi panni suurusest).

Puistasin ülejäänud puru sinna peale ja panin koogi ahju. Lasin ca 30 minutit küpseda (25 minuti järel kontrollisin ja keerasin tagumise külje ette, et ühtlasemalt võtaks).

Tulemus: konsistents suurepärane, aga ploomid olid isegi natuke liiga magusad (ma pole iial näinud ploome, mis küpsedes nii vähe hapumaks läheks). Peaks mõne hapuma puuviljaga proovima.

Tegin ise poke-salatit

Hakkas selline tunne, et ma ei taha midagi rohkem kui poke-salatit ja seega lõin käega, ei hakanud tortelliine keetma, vaid panin hoopis riisivee üles, sest ma mäletasin, et kuskil peaks üks riisipakk olema, mis ma mingi allahindlusega ostnud olen. Olin poest kaasa haaranud ka ühe tänase kuupäevaga ja seepärast allahinnatud külmsuitsuforelli või -lõhe, igatahes punase kala.

Uurimisel selgus, et olemasolev riis on punane riis, aga seda parem, salatiks ongi see etem.

Sedaaegu, kui vesi keema läks ja seejärel riis seal sees kees, valmistasin muid maitsvaid vidinaid ette:

hakkisin ingverit kausikesse, pigistasin sinna otsa 1 paksu sidruniviilu mahla ja lisasin 2 tl mett, jätsin marineerima;

koorisin porgandi ära, seejärel kiskusin sellesama koorimisnoaga porgandilaastusid, kuni veel vähegi andis, ühe teise väikese kausi sisse. Maitsestamisega eksperimenteerisin – kõigepealt panin sortsu suitsumaitseainet, avastasin, et liiga kange sai ja loputasin ära. Lõpuks leidsin, et kõige parem saab siis, kui panen mingit külmkappi seisma jäänud barbecue-kastet (vt rubriik “ketšup 1956. aastast);

viilutasin natuke porrulauku;

pesin ühe avokaado;

otsisin külmkapist pooliku hernepurgi välja;

tõin õuest maitserohelist (mis oli sel hetkel küll kergelt külmavõetud, aga mis siis) – tilli ja natuke leeskputke.

Kui riis valmis, panin sama pliidiraua peale kähku väikese pannikesega seesamiseemneid ja keerasin kuumuse alt ära, las röstib jääkkuumuses.

Siis võtsin kaussi: riisi; natuke seda ingveripudi; natuke porgandilaastusid; natuke porrulauku; natuke punast kala; veerandi avokaado tükid (ühe veerandi jätsin veel endale tagavaraks, teise poole A.le); natuke purgiherneid; peale rohelist ja seesamiseemneid. Natuke majoneesi kõige otsa.

Ja tuligi väga mõnus! Kogustest oskan vähe öelda, sest käisin pidevalt midagi köögist juurde toomas, millest mulle tundus, et nüüd on just seda kausis liiga väheks jäänud. Niiviisi jõudsin kõiki komponente juurde võtta.

Mõnikord ei tea kohe, miks ma üldse mingit muud süüa teen kui salatit.