Kala-makaronisalat

Mul oli lõhekonservi pära ja tursamaksakonservist üle jäänud tilgake õli, eeldatavasti puha üliväärtuslik tursamaksaõli. Tõin kohe uue lõhekonservi ka, et natuke kalasem salat tuleks.

Panin lipsukesed (farfalle noh) keema, samal ajal korjasin õuest käsikaudu rohelist (tilli, natuke leeskputke, murulauku, natuke mets-harakputke – oleks ka peterselli ja/või naati tahtnud, aga pimedas ei leidnud üles). Rebisin lehtsalati viimased lehed katki. Panin kaussi rohelisi konserveherneid (7 kahvlitäit), paar kahvlitäit kappareid, natuke kuivatatud piparrohtu, jahvatasin paar keerdu musta pipart ka.

Kui makaronid olid valmis, kurnasin ära, valasin kaussi herneste-kapparite otsa ja sinna otsa omakorda need konservipärad + umbes pool uut lõhekonservi. Segasin ära; lisasin veel natuke mädarõigast, hakkisin oma maitserohelise ära ja segasin ka selle kõik sisse.

Taldrikus võtsin ka majoneesi ja natuke tomatit juurde. Mingil imelikul põhjusel tahtsin salati kõrvale ka musta leiba süüa, kuigi võiks arvata, et makaronides on jahu niigi. Õunamahla jõin kõrvale, sobis.

No ja nüüd on mul jälle poolik lõhekonserv ja kui ma selle lahendamiseks midagi teen, siis on raudselt jälle vaja midagi muud lahti teha. Lõppu ei paista!

Kaks pannirooga

Üks: tomatiga munaroog, sest paar väga kaua (mai lõpust saadik) seisnud vutimuna tahtis ärategemist ja kuna ma ei usaldanud neid ilma lahti tegemata süüa, siis tuli teha ilma kooreta.

Pannile: sibulat, küüslauku; kui need olid klaasjad, siis tšillit, kaks suvikõrvitsat; kui need olid kah juba pehmemaks läinud, siis mitu hakitud tomatit (kui tomatil koor vabatahtlikult ära tuli, kiskusin ära), väike purk maisi. Kui oli tekkinud paras plaga, lasin sinna need munad sisse (sai vist 4 tükki, ülejäänud paar tk olid koore sisse ära kuivanud – aga mitte mädaks läinud! vutimunad säilivad ses mõttes vist igavesti), lisaks ka kaks kanamuna; panin kaane peale, kuumuse maha ja lasin tõmmata.

Ma panin sinna midagi rohelist ka, aga ei mäleta, mida täpselt.

Teine: tegin oma vana apteegitilli+porgandi või selleri+porgandi retsepti järgi pastinaaki ja porgandit ning lisasin massi mõttes kartulit ka.

Pannile praadima selles järjekorras: hakitud sibul, hakitud küüslauk, tükeldatud pastinaagid ja porgandid (kumbagi 5, aga porgandid olid suuremad), jätsin kaane alla hauduma. Sel ajal koorisin-tükeldasin 5 kartulit. Lisasin pannile kruusitäie vett ja kartulitükid. Tõin õuest maitseks aed-liivateed ja leeskputke, tegin toidu haudumise ajal tööd. Kui pehme oli, keerasin kuumuse ära ja segasin maitserohelise sisse. Pärast praadisin natuke sinki ja musta leiba sinna juurde, taldrikus riivisin kõva juustu peale.

Paar sügisest kiirtoitu

Ep. tõi oma ülejäänud toiduasjad enne väljamaale minekut meile, kõige kiirem oli närbunud baklažaaniga.

Tegin sellest nuudlilisandi: lõikasin kangideks, praadisin küüslauguga koos, lõikasin sinna kääridega juurde väikese kuivatatud tšilli; lisasin hakitud tomateid (1 suure ja mitu pisikest, vastavalt sellele, mis kõige rutem ärategemist vajasid), paar kahvlitäit kappareid, natuke oliive (ise puhastasin kividest) ja basiilikut, maitsestasin soola ja pipraga. Nuudlid olid seekord vermišellid (oleks võtnud spagetid, aga need olid otsas). Taldrikus riivisin kõva lambajuustu peale, teisele taldrikutäiele pudistasin huvi pärast ka 1 vürtsikilu sisse, et kuidas on. Kahtlemata umamisem, eks ta maitse asi oli, kui palju umamit keegi tahab (mulle sel hetkel sobis).

Vahemärkus: ma olen viimastel päevadel sellist veidrat võileiba teinud, et panen leiva peale (või ka sepiku, aga seda on mõistlikum enne röstida, et jäigem oleks) või asemel tursamaksakonservi õli, lisan ka paar kilufileed, et oleks natuke ka päris kala, garneerin toore hapukapsa, sibula ja/või õuntega, vahel lisan ka maitserohelist, kui ma viitsin õue selle järele minna, kõige ühendamiseks natuke majoneesi. Tõenäoliselt paras vitamiinipomm, aga mulle ka maitseb.

Täna praadisin kõigepealt 1 hakitud sibula, lisasin kangidena 5 kartulit; kuni need kaane all haudusid, tükeldasin samuti kangideks 2 suvikõrvitsat ja hakkisin peeneks 1 suure küüslauguküüne ja lisasin needki pannile; samuti paar näputäit päevalilleseemneid; lõikasin kääridega rõngasteks 1 värske tšilli ja lisasin ka selle; tõin õuest rohelist (tilli, leeskputke, mets-harakputke, naati – ühesõnaga mitmesuguseid sarikalisi); selle ajaga oli kartul juba pehmeks haudunud, avasin väikese purgi musti ube (ilma soolata), loputasin nad sõelal üle, et vähem musta löga oleks, ja lisasin pannile. Keerasin kuumuse ära ja hakkisin maitsetaimed sisse. Maitsestasin 3 tl sojakastme, tilga seesamiõliga ja paari keeru musta pipraga; pärast süües selgus, et tahan soolasemat ja siis panin taldrikus ka soola juurde. Mulle meeldis väga, kuidas kartuli ja oa konsistents omavahel sobis, üldse oli see üks tore toit ja läheb tõenäoliselt kordamisele, hea lihtne ja kiire ka. Sobib taimetoidupäevadeks.

Heeringasalat

Tegin jälle oma muna-piima-lihavaba päeva, mõtlesin, mida õhtusöögiks (ja A. hommikusöögiks) teha. Mul oli veel neli keedukartulit järel.

Tükeldasin need kartulid ja 3 õuna, tükeldasin peaaegu terve paki ilma õlita heeringat, hakkisin umbes pool sibulat, lisasin sellele kõigele väikese purgitäie konservherneid, tükeldasin veel 1 suure lehe rooma salatit, maitsestasin estragoni ja piparrohuga. Kastmeks lisasin igasuguseid pärasid: natuke mädarõigast, natuke veganmajoneesi, natuke üht vana sinepikastet ja natuke üht teist vana sinepikastet. No ja heeringapaki löga läks kah natuke sisse. Segasin ära.

Mõnus värske maitsega.

Toekad mitmepäeva toidud jaheda ilmaga

Mul vedeleb mustandites natuke märkmeid palava ilma toitudest, aga seda oleks praegu nagu taktitu postitada, kui õues on alla 12 kraadi ja sajab.

Esimene: köögivilja-panniroog hakklihaga.

Sest ökö-lihaveise hakkliha oli soodukaga saada ja seda müüakse poolekiloses pakis; “parim enne” hakkas kätte jõudma. Teiseks olin paar päeva varem keetnud söögiks lihtsalt niisama kartulit ja aedube (kauntega), osa oli üle jäänud.

Asjad läksid pannile tavalise toiduõliga praadima/hauduma sellises järjekorras: hakitud sibul; peenemalt hakitud suur küüslauguküüs; natuke tšillit; hakkliha; natuke garam masalat; porgandiviilud või -poolviilud, olenevalt porgandi jämedusest (porgandeid oli mingi paar-kolm); samasugused pastinaagiviilud (1 pastinaak); baklažaanikuubikud (1 baklažaan) kõige otsa, kaas peale ja hauduma, senikaua hakkisin 2 suvikõrvitsat samamoodi kuubikuteks. Segasin pannil oleva ära ja lisasin ka suvikõrvitsatükid, kaas uuesti peale.

Korjasin õuest umbrohtu (väiksemaid naate ja õrnemaid võilillelehti), paar vart aed-liivateed ja rääbakamad leeskputkevarred, mõlematel kitkusin lehed küljest toidu tarvis ja panin varred edaspidiseks kõrvale. Need lehed hakkisin koos naatide ja võililledega ära. Tükeldasin keedukartulid ja –aedoad, ühe suure värske tomati, segasin pannil oleva kraami ära ja panin viimaks kartulid-aedoad-tomati-rohelise kraami pannile. Seda lasin haududa ainult niikaua, kuni oli läbi soojenenud. Lõpuks viimistlesin soolaga ja oliiviõliga.

Tuli üpris maitsev, aga minu kõhu jaoks oli sellises kontsentratsioonis liha veidi liig, jõin pärast tublisti veini ja sõin õunu, et seedimine toibuks.

Teisel päeval pikendasin veel ühe tomatiga ja keetsin juurde neid aedube, mis olid viimati keetmata jäänud (paar peotäit). Minu jaoks muutus toit seepeale palju seeditavamaks, aga A. väitis, et eelmine päev oli parem. Sest tema jaoks tegi tomat vesiseks, tema poolest oleks võinud pigem kartuliga pikendada.

Teine: oahautis või paks supp.

Panin hakklihatoidu söömise viimase päeva õhtul põldoad likku, täpset kogust ei tea, kuivast peast oli alla poole kaheliitrise poti, leotatud peast tublisti üle poole.

Järgmisel päeval loputasin üle ja panin suurema kastruli sisse külma veega keema (vett oli silmaga vaadates ubade peal umbes sama paks kiht kui ube endid).

Kui oli mingi tunnike keenud ja hammas hakkas juba peale, aga keskelt oli veel veidi krõmpsum, võtsin kastruli ajutiselt kõrvale ja praadisin-hautasin pannil selliseid asju: 1 hakitud sibul, 1 hakitud küüslauguküüs, 2 viilutatud porgandit, 1 viilutatud pastinaak. 1 tl tšillihoidist (nagu mingi marinaadiga tehtud); natuke kollajuurt; näpuga tilli-, apteegitilli– ja koriandriseemneid ning köömneid juurde. Siis puhastasin ja tükeldasin veel 2 antoonovkat sinna pannile, segasin kõik ära ja lasin natuke tõmmata.

Võtsin nüüd panni tulelt, panin oakastruli tagasi kuumenema ja valasin kõik pannil oleva sinna sisse. Seepeale jäi toit justkui kuivale. Loputasin pannilt vähese veega ka leeme potti; võtsin ühe hea tšilliketšupi pära, mida muidu pudelist kätte ei saanud ja loputasin ka selle ubade juurde potti. Nüüd oli leeme kogus parajam.

Puhtalt maitse pärast lisasin tubli sortsu mingit barbecue-kastet, see oli tegelikult olnud mu algne idee: prooviks, kuidas selle suitsune maitse ubadega istub, eeldus oli, et hästi, sest suitsuribi ju sobib.

Keetsin, kuni ka juurikad päris pehmed olid, oad muidugi ka.

Tavalise soola asemel lisasin lõpuks Svani soola, mille sõbrad kunagi Gruusiast kaasa tõid, sest selle maitse tundus samuti sobivat; hakkisin pärast kuumuse mahakeeramist ka natuke naati-võilille, et oleks nagu värskemat kraami ka sees, ja seedimise hüvanguks veel näputäie piparrohtu ja teise näputäie itaalia ürdisegu.

Kokkuvõttes tuli väga hea, selline pruuni rikkaliku leemega. Ma võtsin kausis oliiviõli natuke juurde, A. vist ei võtnud sedagi. Mõlemad jäime rahule.

Aedoad küüslauguga

Panin vee veidikese soolaga keema, inspekteerisin aedube (kaunadega, tähendab), lõikasin sabad ära, kui neid oli; lõikasin oad pooleks ja kui vesi keema läks, panin potti. Keemise ajal hakkisin 1 jämeda küüslauguküüne ja tampisin ühe kuivanud valge leiva kannika puruks. Kui tundus, et oad valmis, kurnasin ära, panin pliidile panni, oliiviõli, sinna sisse küüslaugu; kui hakkas särisema ja lõhnama, lisasin saiapuru ja seejärel oad. Segasin ära, keerasin kuumuse maha. Tõin õuest maitsetaimi (aed-liivateed, peterselli, leeskputke), puistasin peale. Lisasin maitseks natuke võid. Taldrikus võtsin ka juustu peale ja salatiks natuke tomatit kõrvale. Imeline!

Kusjuures A., kes sõi natuke hiljem, ei tundnud isegi vajadust juustu peale panna, kiitis ikkagi.

Kaks toitu lillkapsast

Üle tüki aja jälle blogimas, kole palju tegemist on olnud, ja ka söögid on olnud selle kohased: peamiselt “keedan noori kartuleid ja söön kodujuustu ja/või heeringa/soolalõhe/vutimunade/tomati/kurgiga”. Või vahel üldse väljast mingi kiiramps.

Nüüd on aega maha istuda ja paar korda olen ka midagi korralikumat süüa teinud.

Esiteks: jäin haigeks, tahtsin suppi, mul oli lillkapsas, kartulit, sibulat, küüslauku ja kookospiima, leidsin retsepti, kus olid just need koostisosad.

Kuni õli (osalt rapsiõli, osalt kuivatatud tomatitest üle jäänud õli) potipõhjas soojenes, hakkisin 2 sibulat, 1 küüslauguküüne ja selle küünega umbes sama suure jupi ingverit, panin õli sisse hauduma. Kuni see seal haudus, pesin 5-6 noort kartulit, nühkisin lipendavama koore maha, võtsin pool lillkapsast ja hakkasin seda otsast lammutama.

Kui sibulad-värgid olid haudunud, uhmerdasin natuke india köömneid, tilliseemneid, koriandrit ja 2 väikest tšillikauna, lisasin potti ja saputasin kurkumit ka peale.

Segasin, lasin praadida, segasin veel natuke, lisasin umbes 4 klaasitäit vett.

Tükeldasin kartulid ära ja viskasin sinna peaaaegu keemaläinud vette. Lammutasin lillkapsapooliku lõpuni. Kui vesi keema läks, lisasin 2 poolikut puljongikuubikut (mõlemad olid mingist muust toidust seisma jäänud – 1 poolik kana-, 1 poolik köögiviljapuljongiklots) ja hakkisin kastrulisse 3 kuivatatud tomatit (ilma õlita). Tegin kookospiima purgi lahti, valasin sisu potti, loputasin purgi vähese veega üle ja valasin ka selle potti. Lisasin nüüd ka lillkapsatükid.

Siis lugesin uuesti retsepti ja avastasin, et seal on ka sidrunimahl sees, aga mul ei ole sidrunit. Tõin kähku õuest 5 pisikest mahakukkunud õuna, puhastasin-hakkisin ja viskasin ka need potti (pmst tegi see sellest supist algse retsepti ja mulligatawny ristsugutise).

***

Järgmisel päeval tegin lihtsa makaronitoidu: panin vee soolanäputäie ja natukese tilliseemnetega keema, lammutasin keemamineku ajal teise lillkapsapooliku tükkideks; kui vesi keema läks, valasin sinna umbes pool pakki makarone (teokarpe); kui uuesti keema läks, lisasin ka lillkapsatükid, jätsin podisema, kuni valmis (alla 10 min). Sedaaegu riivisin üht kõvemat juustu, tõin õuest aed-liivateed ja peterselli, hakkisin ära; tükeldasin ka 2 pehmeks minna ähvardavat tomatit. Need olid nii küpsed, et koor tuli peaaegu vabatahtlikult lahti ja neist vabatahtlikest kohtadest ma siis kiskusin ta maha ka.

Kui lillkapsas oli pehme, kurnasin ära, valasin peale pisut oliiviõli, jahvatasin musta pipart ja mingit soomlaste tehtud kuivatatud puravikega maitseainet peale, pigistasin natuke laimimahla, lisasin need tükeldatud tomatid. Selle kõigega oli toit natuke maha jahtunud ja ma sain lisada ka riivjuustu, ilma et see oleks kohe plögaks muutunud. Ja maitsetaimed. Niiviisi sõingi.

A. oli mõlema toiduga rahul, esimese puhul oli see ootuspärane (sest supp ja vürtsine), teise puhul üllatav, sest minu arust nägi see makaronitoit välja üsna kole ja A. on teinekord paras esteet.

Ma ise leidsin, et makaronitoit oleks olnud parem, kui ma oleks tomatid üleni ära koorinud. Võib-olla ei kehti see siis, kui tomat on vähem üliküps ja koore-sisu konsistentsierinevus on väiksem.

Pannijuurviljad apelsiniga

Alguses mõtlesin suppi teha ja tükeldasin 1 kaalika ja 4 või 5 porgandit kuubikuteks ja olin hakkamas ka pastinaake tükeldama, kui sain aru, et ma tahan paksemat toitu. Mis seal ikka. Tükeldasin ka 1 suure sibula ja 2 küüslauguküünt ning panin vokkpanni kuumenema – natukese kuivatatud tomatitest jäänud õliga, natukese mingist A. seapraest jäänud rasva ja natukese oliiviõliga (maitse pärast). Kui rasvollus kuum, panin sibula-küüslaugu hauduma; kui need olid klaasjad, lisasin kaalika ja porgandi. Siis puhastasin 2 pastinaaki ja lõikasin ka need kuubikuteks. Viskasin pannile veel natuke apteegitilli seemneid ja uhmerdasin sinna juurde paar kadakamarja (ma ei ole enda vaenlane, ma tean, et mul on kaalikat raske seedida, järelikult on maitseainetelt abi vaja).

Segasin; lisasin pastinaagi ja 1 tl mett, segasin uuesti ära.

Pesin 1 apelsini ja riivisin selle koore ühte taldrikusse. Umbes pooltest sektoritest pigistasin mahla pannile leemeks (ja järelejäänud maitsva pudi sõin kohe ära). Lisasin pannile veel 1 klaasi vett ja A. ammusest seapraest (sellestsamast, mille ülejäägirasva ma olin juba võtnud) jäänud leemekallerdist (see oli nüüdseks juba soolaseks kummikommiks muutumas, tõsine kontsentraat).

Tegin vahepeal tööd. Siis maitsesin; leidsin, et soolast ja haput oleks juurde vaja. Lisasin tilgakese sojakastet, tilgakese palsamiäädikat.

Läksin tõin õuest posu naati, pesin ja hakkisin ära.

Maitsesin veel; tuli veel natuke soola lisada. Juurviljad hakkasid igatahes ilusti pehmeks saama ja vedelik oli praktiliselt glasuuriks muutunud. Lisasin ka naadid; peale selle maitseks veel natuke itaalia ürdisegu ja natuke rosmariini panin veel ekstra juurde (st seda juba oli seal segus, aga ma tahtsin, et ta rohkem domineeriks) + leeskputke.

Segasin ära, keerasin tule ära; kõige lõpuks lisasin ühe toorjuustupära (see konkreetne oli sidruni-mädarõika, tundus, et võiks ülejäänuga sobida) ja riivitud apelsinikoore.

Tuli sellest vast aromaatne tükk!

Mõtlen ainult, et äkki saaks seda ahjus teha väiksema vaevaga. Aga eks oleneb ilmast ka, iga kord lihtsalt pole vaja ahju kütta.

Kevadised salatid

Tegin millaski ühe kalasalati, kuhu läks 1 suitsuheigi liha, pool pakki mitmesuguseid salatiliblesid, tomatit, sibulat, sidrunimahla, natuke õliga konserveeritud artišokke ja natuke sedasama õli. Tuli väga maitsev.

Siis tegin salati kurgist, värskest karulaugust, võilillelehtedest ja kõige õrnematest naadikestest + veidi vähem õrnadest naadikestest, mille valasin sõelal kuuma veega üle, et oleks pehmem, ning tomatist. Vürtsikuseks panin pipart ja worcesteri kastet, valguks natuke tihket Läti kohupiima (mida ma kasutan viimasel ajal kogu aeg nagu juustu – olgu võileiva peale või salati sisse), rammuks tilgakese oliiviõli ja siis leidsin ikkagi, et midagi on veel vaja ja lasin lörtsu majoneesi ka. Sõin seda A. tehtud kotleti kõrvale (hakklihast, riivporgandist, sibulast ja sepikust tehtud) ja võtsin musta leiba kõrvale. Pudistasin hajameelselt leivasisu salati hulka ja avastasin, et nii on palju parem salat. See andis talle umami-nüansi, mis tegi kotleti sinna kõrvale peaaegu et ülearuseks. A. oli sel päeval juba kotletti söönud (tatraga); alguses mõtlesin küll, et jätan talle sellest hoolimata kergeks eineks natuke salatit, aga leivaga läks see nii heaks, et no lihtsalt ei jäänud midagi alles.

Hiljuti tegin jälle salati põhimõttel “nädala ringvaade”: ülejäänud tatrast, poolikust kuumsuitsuskumbriast, küüslauguga läbi praetud võililledest-naatidest, tomatist, redistest, kapparitest, natukesest airaanist, natukesest majoneesist ja värskest rohelisest: karulaugust, estragonist ja õrnematest võililledest, mida ma polnud raatsinud praadida.

Suvikõrvitsa-kartuli-ülejäägitoit ja kuivanud saiast kalapirukas

Kui ma juba saiavormist kirjutasin, siis avaldan ka ühe pühade-eelse mustandi ära – ajast, mil ma samuti ülejääke ära püüdsin lahendada.

Nr 1 – suvikõrvitsa abiga.

Pannile hakitud sibul, seejärel hakitud kartul, seejärel suvikõrvits ja natuke mingeid lihapoolfabrikaadi-jääke, 1 muna segasin soustiks sisse, maitseks soola, kaneeli, aed-liivateed, musta pipart, peterselli. Ühesõnaga, ühe Lähis-Ida või Põhja-Aafrika toidu ainetel, mida ma kunagi Vahemeremaade kokaraamatust tegin.

*

Nr 2 – saiavorm/pseudopitsa.

Ülejäägid olid seekord: palju kuivanud saia ja sprotikonservi põhi (1 sprott ja õli); kapis ootas ka allahindlusega ostetud mozzarellat, kuupäev lähenemas.

Tegin kuivanud saia tükkideks (tunde järgi nii palju, et see pudi pärast ahjuvormi põhja ära kataks – kogenematul soovitan teha pigem rohkem pudi, sest mul kippus pärast vormipõhja kattes auke sisse jääma); jätsin tükeldamisel tekkinud puru alles, et pärast vajadusel timmida, ja panin tükikesed natukese piimaga likku.

Kui need olid pehmemaks tõmmanud, valasin vormipõhja kuivatatud tomatitest üle jäänud õli, mätsisin selle ebaühtlase saiapudi sinna peale ja täitsin lünki ülejäänud saiapuruga. Piserdasin peale pisut oliiviõli, pisut sprottidest jäänud õli.

Oleksin hakanud tomatipastat määrima, aga tuli pähe, et kui ma tahan juba kala kasutada, et sprotiõliga sobiks, siis miks ei võiks kohe tomatiga kala võtta. Ja mul oli 1 peipsi tindi-tomatikonserv. Niisiis mätsisin põhjale hoopis selle konservi tomatikastet. Ja panin ahju küpsema (190 C).

Põhja küpsemise aegu puhastasin ja tükeldasin ülevalt-alla poolviiludeks 1 suure sibula. Kui põhi näitas servadest juba krõbedust, puistasin sinna peale need peipsi tindid ja sibula, piserdasin peale ülejäänud sprotiõli ja panin ahju tagasi.

Tõin õuest maitseaineid: mulluste surnud estragoni- ja iisopivarte küljest kuivanud lehti ja täitsa värsket aed-liivateed, kes elas tänavused pakased üle nagu miska. Tegin maitseainelehed pudiks, varred panin tee jaoks kõravle.

Tegin ka mozzarella tükkideks. Võtsin piruka ahjust, puistasin maitsetaimedega üle ja sättisin mozzarella-tükid peale. Küpsetasin – viimases otsas ainult pealtkuumusega, kuni mullitama hakkas. Jäin rahule, A. vist ka. Põhi oli üldiselt krõbe, ainult keskelt oli täidis natuke rohkem läbi leotanud, aga mitte niivõrd, et lödiks läheks.

*
Kolmandaks – kiirpeedisupp.

Võtsin A. ema boršihoidise (näo ja maitse järgi tundub, et seal on riivitud peet, hapukapsas, riivitud porgand, köögikombainiga inimene saaks ilmselt värskest peedist-porgandist-hapukapsast kiiresti sarnase supi).

Panin selle veega potti kuumenema, hakkisin jupi ingverit, uhmerdasin koriandrit, india köömneid ja veidi apteegitilli seemneid, lisasin. Samuti lisasin ühe kuivetunud sidruniotsa. Kui keema läks, koukisin sidruni välja. Praadisin lisandiks juurde seesamiseemneid, veidi suitsuvorsti tükikesi, musta leiva tükikesi. Hakkisin roheliseks peterselli peale. Jumala hea tuli.