Kalasupp, makaronid ubadega, pikkpoiss/hakklihavorm

Kalasupp: ostsin värsket apteegitilli ja porrulauku. Sibulat, porgandit, varssellerit ja kartulit meil oli, kalakonserve ka. Tuli pähe idee vaadata sügavkülma, leidsin sealt lõhepea ja -uimed, mistap otsustasin keeta päris puljongi. Kuna ma ei teadnud, kui vana kalapea see oli, lasin ta kõigepealt soojaks ja nuusutasin. Normaalselt lõhnas, seega keetsin seda kõigepealt eraldi, korjasin koledama vahu ära; siis lisasin mitu juppi varssellerit, pool sibulat (koos koorega), apteegitilli- ja tilliseemneid ja kõik puitunud maitseainevarred, mille ma olin kapi peale klaasi sisse kogunud (maitsetaimede pehmed osad olid võileiva peale või salatitesse läinud).

Tõin kalapea keetmise ajal õuest mitmesugust rohelist (sedapuhku sain saagiks nõgest, naati ja estragoni), kitkusin pehmemad lehed küljest kohe eraldi kaussi, varred ja koledamad lehed viskasin samuti puljongiks keema. Selle keetmise ajal tükeldasin 2 porgandit, ülejäänud poole sibulast, apteegitilli, porrulaugu ja 3 kartulit ning hakkisin naadi- ja nõgeselehed nii peeneks, kui viitsisin.

Kui puljong oli omajagu keetnud, kurnasin ta läbi sõela teise potti. Sodiks keedetud maitsetaimed viskasin komposti, kalapea jätsin esialgu alles ja nokkisin sealt kalaliha tükikesi lahti, kuni ma köögivilju potti ajasin ja keetsin (järjekord: porgand; kui see uuesti keema tõusis, kartul; väikese viivituse järel apteegitill ja porrulauk, seejärel nõges ja naat).

Vahepeal õngitsesin potist kartuli- ja porganditükke välja ja maitsesin, kas hammas hakkab juba peale.

Kui tundus, et täitsa hakkab juba, siis lisasin 1 karbi omas mahlas heeringat, kalapea küljest lahtinokitud kalaliha, natuke kuivatatud leeskputke, natuke Tai kalakastet (sest miks mitte sellega kalasupile soolasust lisada, kui mul juba on) ja natuke pigistasin laimimahla (umbes 1 laimiveerandikust). Keerasin kuumuse ära, jätsin tühjakspigistatud laimikoore sinna sisse jääksoojuses tõmbama ja ootasin natuke. Õngitsesin laimikoore välja, lisasin tükikese võid. Serveerisin endale ja hakkisin garneeringuks estragoni peale.

Jäin rahule. Kui A. sõi, siis tema jäi ka rahule, paremini kui eelmine kord, ta ise arvas, et tänu rohkematele köögiviljadele, aga võib-olla luges ka korralik puljong.

Ma oleks tahtnud ka keedumuna lisada, aga alguses meil ei olnud muna. Teisel päeval tõinn, keetsin ja lisasingi, siis oli veel parem.

***
Kui see supp ükskord otsa sai, märkasin, et üks väga rohke kamaraga suitsupõsetükk on külmkappi seisma jäänud (seal oli ka pool kõrva küljes). Peaaegu ainult kamar oligi järel.

Hakkisin selle hästi peenelt ära, samuti 1 sibula ja 1 jämeda küüslauguküüne. Kuumutasin vokkpanni põhjas veidi õli ja panin kamara-sibula-küüslaugu madalas kuumuses kaane all praadima või õigemini õlis hauduma. Kui leidsin, et sibul on juba ilusti klaasjas, lisasin purgitäie musti ube (ca 400 g, vees, täitsa maitsestamata) ja sellesama purgi täie vett (mis sisaldas mõistagi oaleeme jääke) pluss veel natuke vett, sest ma tahtsin, et makaronid ära mahuks. Niipea, kui keema läks, lisasin mitu peotäit makarone (penne). Tükeldasin 5 suhteliselt suurt ploomtomatit ja lisasin ka need. Tõin õuest rohelist – seekord 1 oksa iisopit ja mitu oksa aed-liivteed, pudistasin lehed toidu sisse ja varred panin mõne tulevase tee või supi tarvis kapi peale klaasi. Kui makaronid tundusid valmis olevat, maitsestasin soola, musta pipra ja natukese oliiviõliga. Jäin toiduga väga rahule ja ka A. ei nurisenud.

***
Järgmiseks juhtus nii, et ostsin allahindlusest mõjutatuna pool kilo lihaveisehakkliha ja see tuli muidugi kähku ära teha (sest “parim enne”). Mõtlesin, et kastet ei viitsi, kotletti ammugi mitte. Siis meenus, et A. oli tööle minnes palunud mul varsti ahi kinni panna. Ahaa, järelikult on mul varsti küpsetamiskõlbulikud söed.
Mõeldud-tehtud: võtsin tüki jupi seismajäänud ciabatta‘t (see ei olnud eriti hea ciabatta, sellepärast ta seisma jäi), pudistasin peenemaks, valasin sortsu hapupiima pehmendamiseks peale. Puhastasin-hakkisin 1 sibula ja 4 pisikest plekilist õuna sinna otsa, mudisin saiapudi kätega peenemaks. Äkitselt tuli idee lisada ka hapukapsast – võtsin peotäie ja lõikasin natuke peenemaks, segasin sisse. Tõin õuest aed-liivateed, lisasin pudile selle lehed ja natuke köömneid. Lõin sinna lahti 1 kanamuna ja segasin hoogsalt ära. Nüüd lisasin hakkliha ja mudisin kõik suhteliselt ühtlaseks. Maitsestasin soolaga ja jahvatasin hoogsalt musta pipart juurde.

Määrisin ahjupoti võipaberiga üle ja mätsisin saadud taina sinna põhja pätsiks. Ruumi jäi üle, puhastasin kähku 4 kartulit (isegi ei koorinud üleni, ainult koledatest kohtadest), lõikasin paksudeks viiludeks ja paigutasin sinna ümber ja riputasin ettevaatlikult ka neile soola. Ja panin kaane peale, lükkasin poti ahju süte juurde ja panin ahju kinni.

Nii poolteist või kaks tundi hiljem uurisin asja, kartul oli täitsa pehmeks haudunud ja liha tundus samuti valmis olevat.
Mina läksin magama, kuigi uudishimu, kuidas hapukapsapikkpoiss maitseb, peaaegu ei lasknud. A. sõi kohe ja kiitis. Ma soojendasin endale järgmisel päeval ja jäin samuti rahule. Kõrvale tegin küpsepeedist ja hapukapsast salati (A. võttis endale lihtsalt värsket hapukapsast juurde).

Mul hakkab tekkima sarnane tunne, nagu onu Rogeril naatriumglutamaadi kohta (put MSG in everything, you’ll turn it better. You get a baby,  put MSG on baby, he’ll be better baby, smarter!), ainult et hapukapsa peale. Iial varem pole mul nii hea maitsega pikkpoissi ega kotletti tulnud. Kartulid olid ka jube maitsvaks läinud. Umami, ma ütlen.

Teinekord järsku segangi kartulitükid hakklihapudi sisse ja küpsetan kõik ühe vormina. Vaatame.

*

Magustoitu pole eriti viitsinud teha, ükspäev ostsin rosinasaia, lõikasin viiludeks, määrisin võid peale, segasin kähku kohupiima natukese kreeka jogurti ja meega (me pole ikka veel märganud suhkrut osta), pätsisin saiade peale, lõikasin kõige otsa õunaviile, puistasin kaneeli ning kohvikust kaasa haaratud suhkrutorukesest suhkrut peale ja küpsetasin kuumadeks võileibadeks. Kahjuks oli ahi veidi liiga kuum ja alt läksid veidi kõrbema, aga pealne tuli küll jube hea.

Rahvusvaheline supp

Vahepeal tegin makaronidele ühe ratatouille-laadse kastme, aga olin liiga julge, lisasin sinna paprikat ja seejärel oli kõht mitu päeva imelik, võiksin juba ära õppida, et paprika ei ole minu söök – maitseainena on veel OK, aga köögiviljana selgelt liig mis liig.

Misjärel ma kudesin ja sõin ainult hapupiima, tatraputru ja äärmisel juhul aurutatud viinerit (aga mitte midagi praetut).

Nüüd tuli  üle tüki aja midagi isulaadset ning K andis hunniku sellerit, järelikult supp. Lugesin hunniku retsepte läbi, algul tahtsin teha mulligatawny‘t, seejärel harissat (sest selles ei praeta tavaliselt midagi isegi algusjärgus), lõpuks tekkis mingi ristsugutis.

Niisiis panin vee tulele (umbes 1,5 või 2 l, ei mõõtnud), valasin sinna sisse läätsi (pakuks, et mingi 150 grammi), hakkisin 2 sibulat, lõikasin 1 porgandi kuubikuteks, neli peenikest sellerivart peenikesteks viiludeks, hakkisin 5 küüslauguküünt. Ja viskasin läätsede juurde kuumenevasse vette. Puhastasin-tükeldasin 1 kartuli kuubikuteks, samuti potti. Puhastasin 2 õuna, lõikasin kuubikuteks, potti.

Selle aja peale oli vaikselt keema läinud. Uhmerdasin vast poolteist tl koriandriseemneid ja 1 tl india köömneid, lisasin potti. Peale selle umbes teelusikatäie kuivatatud ingverit, pool tl kollajuurt ehk kurkumit ja tibanatuke safranit.

Lasin keeda; kui läätsed olid pehmed, aga porgand veel mitte, tühejdnasin kastrulisse purgi (umbes 400 g) kikerherneid, tükeldasin supi sisse ühe lohakalt kooritud värske tomati ja hakkisin kääridega sisse 1 kuivatatud tomati. Varsti selle järel tomatipastat (kõige väiksemast pakikesest, mis mul osta õnnestus). Mõtlesin natuke ja peenestasin veidi kuivatatud sidrunikoort ja lisasin seda ka.

Kui juurikad olid samuti pehmed, siis tampisin poti sees natuke kulbiga ringi, et osa gemüüset pudrusemaks läheks (päris harissasse käib paksendamiseks jahu, aga ma olin algusest peale otsustanud, et kui ta millegagi pakseneb, siis kartuli varal), ja lisasin peotäie pisikesi niitnuudleid.

Keerasin kuumuse ära (supp muidugi podises veel tükk aega), tõin õuest peotäie naati, pesin-hakkisin, lisasin potti. Tõin siis veel ka natuke iisopit ja aed-liivateed, hakkisin hästi peeneks ja lisasin samuti.

Maitsestasin nüüd soola ja musta pipraga. Igavesti paks supp tuli. Päris peene maitsega, tundub, et kui selle juurde veini tahta juua, siis pigem valget kui punast, mis on suhteliselt vürtsise tomatisupi puhul üllatav.

Enne söömist lisasin veel kastrulisse natuke võid ja segasin ära. Ja oma kausis panin natuke hapupiima ja värsket piparmünti peale. Teisele kausitäiele panin hapupiima asemele tilga oliiviõli, see meeldis mulle rohkem – ka hapupiimaga variandil polnud viga, muidu ma poleks ju juurde tahtnud, aga vürtsid jäid niiviisi vähem tunda. Oliiviõli tõstis neid paremini esile.

Makaronid kikerhernemäärdega

Ostsin leiva peal söömiseks kukkuva kuupäevaga kikerhernemääret (see sisaldas peale kikerherne veel küüslauku, porgandit ja vist ka sidrunimahla) ja ei jõudnud seda kõike kohe ära süüa, hakkasin muretsema, et läheb pahaks. Teiseks oli mul varasematest toitudest pool pakki riivjuustu järel, sellega on kah alati see häda, et ei saa kauaks seisma jätta.

Niisiis leidsin, et söön makaronidega ära. Keetsin spiraalmakarone, keetmise ajal tõin õuest rohelist: naati, estragoni ja iisopit, pesin ja hakkisin (naadi maitsetaimedest eraldi). Kui makaronid valmis, kurnasin meelega lohakalt (st tilk keeduvett jäi sisse), segasin sisse naadi, et see läheks kuumade makaronide vahel veidi pehmemaks, seejärel kikerhernemäärde; siis segasin sinna veel pool pakki ricotta‘t ja puistasin peale riivjuustu. Kõige lõpuks segasin sisse hakitud maitsetaimed (kõigi eelmiste segamiste käigus oli toit juba vähem tuliseks läinud, ei pidanud enam kartma, et kuumus ürtide maitse ära nüristab). Taldriku peal lisasin ka värsket tomatit. Tuli täitsa hea ja nägi ka kena välja (tõtt-öelda nägi toit selle kollase kikerhernepastaga välja nagu munapuder).

Järgmisel päeval soojendades oli veel see tore asi, et sissesegatud juust muutus kohati mõnusaks praejuustuks.

Kolm putru

1. Tatrapuder seentega.

Kartuli-panniroast oli kolm šampinjoni alles jäänud, mul oli kodus üks suitsupeekoni tükike järele jäänud.

Praadisin kõigepealt (väheses õlis) hakitud sibulat ja peekonikuubikuid, lisasin viilutatud seened, 1 hakitud küüslauguküüne; lisasin veidi paprikapulbrit ja lõikasin kääridega sisse 1 väikese kuivatatud tšillikauna, puistasin pannile tatart, valasin vett peale, lõikusin sinna kääridega 3 kuivatatud tomatit. Jätsin hauduma, tõin õuest posu naati ja pesin ära. Kui toit tundus peaaegu valmis olevat, hakkisin ka naadi sinna sisse ja puistasin lisaks natuke kuivatatud leeskputke.

Süües lisasin veel natuke soola (sest need kuivatatud tomatid ei olnud nii palju soola välja andnud) ja panin võid silmaks. Imeline. A. pani vist ainult võid, tema soola ei lisanud.

2. Bulgur tomatipasta, sibula ja granaatõunaga.
Panin bulguri keema (teoreetiliselt tahtsin keevasse vähese soolaga vette panna, aga ei mallanud vee keemaminekuni oodata); ise tõin jälle naati, pesin ja hakkisin. Samuti hakkisin 1 küüslauguküüne. Kui bulgur oli pehme, segasin naadi ja küüslaugu sinna sisse ja lasin veidi jääksoojuses tõmmata; siis segasin sisse pool pisikest purki tomatipastat, 2 tl tšillihoidist, jahvatasin peale musta pipart, riivisin veidi sidrunikoort ja pigistasin 1 sidruniviilu mahla sinna sisse. Hakkisin 1 jämeda rohelise sibula, selle valge osa segasin kohe sisse, rohelise jätsin veel esialgu ootele. Puhastasin 1 granaatõunast seemneterakesed välja (selleks lõikasin granaatõuna veeranditeks, koukisin seemned peaaegu ühe plokina lusikaga välja ja katkusin valged membraanid vahelt ära), puistasin toidu sisse. Tõin õuest värsket münti. Nüüd hakkisin ka mündi ning puistasin selle koos sibula rohelise osaga peale ja segasin ära (nüüd ei olnud toit enam nii tuline, ei pidanud kartma, et ürdid n.ö läbi keevad). Sõime feta tüüpi lambajuustuga – külmkapis oli üks poolik pakk, vajas äralahendamist.

Natuke jäi järgmiseks päevaks üle, sellele hakkisin uut värsket münti peale (sõin külmalt, salatina).

3. Pannirisoto spargelkapsa varresisu, porgandi ja porrulauguga.

Spargelkapsa vars oli jäänud spargelkapsaga makaronide tegemisest külmkappi seisma. Koorisin talt kõvad kestad ümbert ära. Puhastasin 2 porgandit. Lõikasin need kõik viiludeks; puhastasin 1 küüslauguküüne, hakkisin ära. Panin panni kuuma ja tükikese võid sinna sulama, kui see oli sulanud, puistasin sinna tilliseemneid. Siis lisasin juurviljaviilud. Kuni need vaikselt praadisid, viilutasin ka porrulaugu (v.a vintskeks kasvanud leheotsad). Lisasin koos küüslauguga pannile. Segasin ja lisasin näputäie seesamiseemneid ja umbes 250 g ümarateralist riisi (st pakk oli 500 g ja ma panin umbes pool pakki). Segasin, et riis saaks või ja köögiviljaleemega kokku ja kergelt läbi praeks. Siis lisasin natuke eileõhtust taimeteed (tundusid kõik sellised kapsaga sobivad maitsed – piparmünt, apteegitill, rosmariin…) ja sortsu valget veini. Riivisin veidi sidrunikoort peale ja pigistasin 1 viilust ka mahla. Segasin. Lisasin veel vett, keerasin kuumuse väiksemaks ja jätsin natukeseks kaane alla hauduma (ise käisin tegin kähku 5 minutit tööd).

Tulin tagasi, vaatasin: riis natuke veel krõmpsus, aga vesi oli suht otsas. Lisasin veel vett ja natuke soola ning natuke kuivatatud leeskputke. Segasin ja jätsin hauduma, tegin veel paar minutit tööd.

Kui tagasi tulin, oli riis valmis saanud. Nüüd keerasin pliidil kuumuse ära, lisasin pannile tublisti riivjuustu ja segasin ära, jätsin veel seisma (ja tegin veel tööd).

Tortelliinid spargelkapsaga

Väga lihtne: panin vee (natukese soolaga, näputäie tilliseemnete ja paari apteegitilliseemnega maitsetatult) keema; sedaaegu, kui vesi kuumenes, lammutasin spargelkapsa küljest õisikuid suupärasesse suurusesse, panin need keeva vette; kui uuesti keema tõusis, lisasin tortelliinid.

Käisin tõin kähku aiast aed-liivateed, sest tundus nagu sobivat ja segasin väikese sortsu palsamiäädikat suurema sortsu oliiviõli, hästi natukese soola ja hästi natukese meega.

Kurnasin ära (pärast paariminutist keemist), puistasin liivateelehed peale ja valasin kastme peale, segasin ära, võtsin taldrikusse, kus lisasin veel tükeldatud tomatit ja tublisti riivjuustu (sellist kõvemat ja rohkem laagerdunud juustu).

Mulle maitses täiesti pööraselt ja ma pidin pingutama, et A.-le ka üle jääks ja et ma ennast ise jämedaks ei sööks nagu tünnikest. A.-d jättis külmaks (kuigi ta sõi muidugi ja möönis selle head külge, et ikkagi ei ole lihtsalt võileivasöömine, ja ühtlasi möönis, et tal ei olegi peaaegu kunagi millegi isu, erinevalt minust, kellel mul käivad alatasa mõrvarlikud isud ühe või teise toidu järele, õnneks kvalifitseeruvad need söögiasjad enamasti tervislikuks).

Tihti seda nii või teisiti teha ei saa, sest tortelliine on viimasel ajal jube raske leida, hakka või ise tegema. Kuivatatult ei ole üldse saada, niivõrd-kuivõrd värskelt leidsin esiagu ainult Kaubamajast (Rimis oleks mingeid muid täidisega makarone) ja niiviisi värskelt on nad muidugi palju kallimad.

Värske salat kartuliga ja kartuli-suvikõrvitsa pannitoit.

Keetsin kartuleid, sõin salatiga, mille segasin natukesest feta tüüpi lambajuustust, värskest kurgist, värskest mündist, hakitud küüslaugust. Kartulile siputasin ka natuke soola peale (see feta ei ole nii soolane nagu mõni), piserdasin kõigele oliiviõli. Nämm.

Ülejäänud kartulid lisasime järgmisel päeval praesibulale-suvikõrvitsale (sibul jämedalt hakitud, suvikõrvits lühikesteks pulkadeks, st pikuti pooleks ja siis n.ö ruuduliselt hakitud), maitseks aed-liivateed, natuke iisopit ja natuke kaneeli, soola muidugi ka. A. soojendas sinna juurde poekotletti, minu arust ei andnud see suurt midagi juurde, sest see gemüüse oli ise nii hea. Ka kõht ütles pärast, et kotleti oleks võinud söömata jätta.

Kaks erinevat makaronitoitu (mõlemad suvikõrvitsaga)

Esimene, vürtsine: vokkpannile läks sortsuke õli, lusikatäis punast karripastat, seejärel purk (see veerandliitrine) kookospiima, sinna sisse tükeldatud baklažaani (1 väike), porgandit (2-3 suurt), suvikõrvitsat (1 piisavalt väike, et üleni süüa kõlbaks) ja rohelise sibula valgeid jupikesi. Kõik kangideks lõigatult, v.a sibul, mis läks lühemate juppidena. Seejärel samamoodi kangideks lõigatud tofut (võis olla mingi 200-250 grammi). Hakkisin sinna kääridega ka 1 tšillikauna, riivisin natuke laimikoort ja lisasin igaks juhuks natuke sidrunheinapulbrit, sest mul oli.

Kuni see podises, keetsin teise potiga munanuudleid (selliseid toekamaid ja lühikesi, mingid saksa omad olid).

Lõpuks maitsestasin kastet kalakastmega (2 spl pluss veel natuke, kui maitsest tundus, et vähe sai) ja natukese laimimahlaga, ja segasin nuudlitega kokku, hakkisin rohelise sibula rohelist osa peale ja natuke estragoni ka (see on see roheline, mida mul on palju).

Tofu ei olnud kahjuks nii hea nagu üks, mida ma hiljuti Tallinnas ühes söögikohas sain, oli nagu natuke… kopitanud maitsega, muidu oleks ilmselt parem tulnud (äkki oleks teda pidanud enne eraldi marineerima?). A. mainis samuti, et mingi konkreetne maitse talle ei meeldi, aga sõi sellegipoolest kohe tegemise õhtul suure portsu ja lahendas kõik ülejäänu järgmisel päeval ära.

*
(Seejärel sõime vahepeal paar päeva kõige lihtsakoelisemat Caesari salatit, ehk rooma salatist, pannil krõbedaks lastud saiast/sepikust ja poest ostetud kastmest (algul oli Gourmet, seejärel tuli Tarplani oma) ning kõvemat sorti juustust (Dziugas sedapuhku), vahel võtsime ka poe-kalakotletti juurde.)

*

Teine, päris minimalistlik: pannile õli, kui oli praadimiseks küllalt üles soojenenud, läks sinna 1 suur hakitud sibul ja 1 kuubikuteks lõigatud suvikõrvits. Kui särisema hakkas, siis hakkisin ka pool ühest väga suurest küüslauguküünest sinna juurde, panin natuke soola peale ja kaane alla hauduma. Samal ajal läks teises potis tasapisi makaronivesi keema ja ma panin sinna makaronid keema (penne). Tõin õuest natuke värsket aed-liivateed (komistades A. pooleliolevate aiakoristustööde otsa), hakkisin ja lisasin pannile. Makaronide keemise ajal jõudis pannil olev ilusti kergelt karamellistuda. Kurnasin makaronid (lohakalt), valasin koos pottijäänud keeduveetilgaga pannile, keerasin pannil kuumuse alt ära, segasin. Tõin värsket piparmünti, hakkisin ja segasin sisse, maitsestasin kõike veel värske musta pipraga.

Mõnusalt maitserikas tuli.

Oa-läätsesupp

Tahtsin kiiresti suppi saada, panin korraga väikesesse potti läätsed keema (kuivalt ehk 100 g?) ja seal kõrval praadisin-hautasin panni peal sibulat (1, hakitud), natuke vorstikribalaid (chorizo, tõesti hästi vähe, rohkem ei olnud), küüslauku (2 jämedat küünt, hakitud) ja silma järgi võetud 2 tl koriandriseemneid ja 3 tl köömneid (uhmerdatult, niipalju kui jaksasin – ja siis röstisin neid uhmerdatud seemneid sellel panniosal, mis ei olnud veel õliga kokku saanud, ja hoidsin sibulatükke panni õlisemal osal; kui juba tuli head lõhna, segasin kokku).

Siis hakkisin 1 suure ja 3 väiksemat tomatit ja lisasin pannile ja keerasin pannil kuumuse ära, hakkisin sinna veel kääridega 1 väikese tšillikauna ja puistasin natuke kaneeli.

Siis taipasin, et sinna väiksesse läätsekeedupotti ei mahu supp ära.

Keerasin suurele plaadile uuesti kuumuse alla, ajasin kähku veekeedukannuga veidi üle liitri vett kuumaks, valasin suuremasse potti ja tõstsin selle sinna juba kuumale pliidile. Lisasin sinna puljongipõhjaks ühe väikese kallerdise, mis oli tekkinud nädal tagasi, kui A. poešnitslite küpsetamise järel lihaleeme kaussi ära valas. Kantisin pannil oleva segu sinna ümber ja tühjendasin sinna ka 1 purgi õlleubade konservi (esialgu panin umbes 2/3, aga siis tundus vedel ja panin kõik ära, tilga veega loputasin purgi üle ja lisasin ka selle tilgakese).

Tõin õuest maitsestamiseks natuke iisopit, natuke aed-liivateed – mis läksid supi sisse – ja hiljem värskelt hakkimiseks estragoni. Äkitselt tuli ka õnnelik mõte panna supi sisse keema piparrohuvars (tervelt, pärast hea lihtne välja õngitseda) ja puistata natuke piparrohulehti ka.

Umami huvides hakkisin ka 1 kuivatatud tomati sisse.

Keerasin kuumuse jälle ära ja jätsin jääksoojuse peale podisema, käisin vaatasin jupikese “Shakespeare’i ja Hathaway” sarja.

Siis läksin ja vaatasin, tundus olevat läbi maitsestunud, võtsin endale suppi, panin hapukoort ja estragoni peale, kõrvale röstisin ciabatta-kukli poolikuid ja sõin seda edasi sarjavaatamise kõrvale.

Oli suht OK supp, eriti nii kiire tegemise kohta.

Ja siis! läksin kööki tagasi ja avastasin selle väikese läätsekastruli vaguralt kapi pealt ootamast. Ahaa, sellepärast oligi supp kuidagi üllatavalt vedel olnud. Tühjendasin ka läätsepoti supipotti ja hakkisin igaks juhuks 1 kuivatatud tomati veel sinna sisse, sest läätsed ise olid täiesti maitsestamata.

Homme saan siis teada, kuidas läätsedega on. A. jõudis jaole siis, kui läätsed olid juba sees, tema oli põhimõtteliselt rahul (ilmselt juba sellega, et üle tüki aja sai suppi).

Ühtlasi panin külma ilma puhul neli peeti malmpotis ahju küpsema, või kui nüüd täpne olla, siis külma ilma puhul A. küttis ja mina jälle küpsetasin kuuma ahju puhul peete. Eks siis hiljem saab paar päeva peeditoitu süüa.

PS: läätsedega on tõepoolest tummisem ja mulle tundub pealegi, et see on supp, mis läheb seistes aina paremaks.

Mulle meeldib, et köömne-koriandri maitset on mõnuga tunda.

Porgandi-suvikõrvitsa panniroog

Praadisin kõigepealt tilgas õlis ja umbes spl võis hakitud sibulat (peaaegu terve keskmine sibul) ja apteegitilli- ja koriandriseemneid, siis lisasin 5 viilutatud väikest porgandit; nende hautamise ajal tükeldasin ühe suvikõrvitsa (kabatšoki, aga sellise, mida saab veel kõige täiega süüa). Tegin enne suvikõrvitsa lisamist pannile ruumi, st lükkasin porgandid ühte panniserva hunnikusse, ja röstisin vabanenud pinnal natuke seesamiseemneid, siis lisasin 1 hakitud küüslauguküüne ja segasin uuesti ära; siis tegin 2 musta leiva viilu tükikesteks ja röstisin neid samamoodi. Siis segasin kõik ära, siputasin õige natuke soola, lisasin suvikõrvitsa ja natuke rosinaid, jätsin kaane alla läbi tõmbama. Lõpuks hakkisin ühe laual oleva tomatipooliku sinna sisse ära ning maitsestasin veel natuke soolaga ja kaneeliga. Õuest tõin värskeks lisandiks tuusti estragoni ja paar aed-liivateelehekest. Võtsin taldrikule ja tükeldasin juustu peale (A. riivis, tema on korralikum inimene). Süües jõudsin järeldusele, et tomatipoolikust ei tulnud piisavalt happesust ja tilgutasin natuke palsamiäädikat ka.

Kuidagi väga kõhusõbralik toit tuli. A. sõi kah ega kaevanud, et liiga lögane.

Riisiroog ja selle kõrvalmõjuna õunakook

Üritasin teha midagi paella-laadset, aga mulle tundub, et ei kukkunud päris õigesti välja – pudrusem tuli, midagi paella ja risoto vahepealset. Vale riis ehk.

Aga hamba all maitseb päris kenasti siiski.

Kõigepealt tegin puljongi umbes poolest liitrist keemaaetud veest, kanapuljongikuubikust, õige natukesest safranist ja loorberilehest.

Edasi läksid asjad pannile selles järjekorras: sorts oliiviõli; 1 suur hakitud sibul; 1 tükeldatud väiksemapoolne baklažaan (miinus koledaks läinud kohad); 3 poolviiludeks ja viiludeks (olenevalt jämedusest) lõigatud porgandit ja 2 hakitud küüslauguküünt; 2 pool- ja veerandviiludeks lõigatud kabatšokki; ühe seismajäänud kana-sinkvorstijupi tükikesed; natuke chorizo-tükikesi; priske näputäis pitsamaitseainet (seda, kus on ainult maitsetaimed sees) ja pool tl paprikapulbrit (mitte seda vürtsist, vaid leebet); paar näputäit seesamiseemneid; kikerherned ühest tavalisest vist 400-grammisest konservipurgist; veidi alla kahe klaasitäie riisi (pikateralist). Iga uue lisanduse peale segasin.

Segasin need asjad panni peal ära ja lisasin puljongi (loorberilehe õngitsesin enne välja).

Ja siis hautasin kaane all, vahepeal segasin. Suhteliselt lõpu poole hakkisin sisse veel 2 päikesekuivatatud tomatit ja pool suurt värsket tomatit.

Mõtlesin korraks, et võib-olla see kaane all hautamine oli üks põhjus, miks pudruseks läks, lahtiselt keedes oleks ehk sõmeram jäänud. Aga pärast meenutasin, et kunagi varem tegin kah kaane all ja siis jäi parem. Võib-olla oleks veidi lühem keetmisaeg sõmeramaks jätnud; võib-olla oli asi vale sorti riisis, originaalis on need retseptid kujunenud ümarateralise riisi keetmisomaduste järgi (espetsiaalse paella-riisi lausa, aga tookord, kui ma varem tegin, toimis risotoriis ka), aga mul oli mingi suvaline pikateraline.

Mis mulle meeldib: esiteks on kikerherned seal sees toreda, veidi pähkelja tekstuuriga. Teiseks annavad päikesekuivatatud tomatitükid ja chorizo natuke teravamat vaheldust.

Süües võtsin estragoni peale.

*

Kook tekkis nii, et valasin kikerherneste pealt vedeliku klaasi ja otsustasin sellega jälle küpsetada. Seekord tegin tavalist hapupiimakooki, aga osa hapupiima asemel läks see kikerhernevedelik (kefiiri ei olekski muidu piisavalt olnud). Kuna tahtsin koogi sisse ka õunu panna, siis ma hernevedeliku vähese happesuse pärast ei muretsenud, küll aitavad ka õunad soodaga reageerida. Tainast maitstes leidsin siiski, et panen näputäie sidrunhapet ka. Küpsetasin alguses 190, seejärel 180, seejärel 170 kraadiga, kuni koogitorkimise tikk enam tainaseks ei jäänud.

Ained kaussimineku järjekorras: pool klaasi suhkrut, sinna otsa umbes pool pakki (ehk 100 grammi ringis) pehmet võid ja 2 spl õli (eesmärk oli see, et kokku oleks umbes 150 g rasvainet, aga mul pehmet võid rohkem ei olnud); need omavahel segamini. Siis puhastasin-hakkisin 5 mahakukkunud õuna sinna hulka (korralikku õunamaterjali sai vast 4 keskmise õuna jagu, tänavused õunad on väga koitanud), ajasin segamini. Lisasin natuke piparkoogimaitseainet. Nüüd panin ahju kuumenema. Lisasin kaussi kikerhernevee ja pool klaasi kefiiri. Mõõtsin kaussi kaks klaasi (mulle tundub, et see konkreetne klaas oli 200 ml) jahu, millest teise sisse olin 1 tl soodat seganud. Segasin ära, leidsin vedela olevat (see hapupiimatainas on mul käe sees), lisasin õunavedeliku sisseimamiseks peotäie rosinaid ja igaks juhuks saputasin ka jahu juurde, vahepeal segasin, kuni tundus õige paksusega olevat (ja maitsesin ja lisasin hästi natuke sidrunhapet). Määrisin ahjupanni võiga, puistasin kamaga üle, tainas pannile, siputasin kaneeli peale ja piserdasin üle suhkruga (ühest kohvikust äravinnatud suhkrutorukesest, neist torukestest on nii hea suhkrut siputada, täpselt paras koogipealne kogus), pann ahju.

Kook on tulnud tume (huvitav, kust see tume värv küll tuli, kas piparkoogimaitseainest?), aromaatne, mure.

*

Avastasin eelmise paella-tegemise märkmeid taga otsides, et mul on õudne hulk söögitegemist mustanditesse jäänud, nii et kui ma tahaks selle kõik ära avaldada, peaks ma paar nädalat söögitegemise vahele jätma või tegema ainult sellist süüa, mis trükimusta ei kannata.