Kaerahelbepõhjaga kodu- ja toorjuustukook

Kodujuustukook juhtus niiviisi: kui mina olin haige ega tundnud söögi vastu mingit huvi, tegi A. otsast ühe kodujuustu lahti ja edasi jäi see seisma. Kui toit minus juba väikest huvi hakkas äratama, hakkasin asja uurima ja kodujuust oli endale juba väikese kirme peale kasvatanud. Viskasin kirme ja kirmesed juustuterakesed komposti, aga ülejäänu tundus siiski veel üsna korras olevat. Leidsin, et koogiks teha on kõige ohutum, ikkagi läbi küpsetatud, ja sukeldusin retseptidesse.

Kõige inspireerivamad olid lõpuks saiade-pirukate-kookide raamatu kaerahelbe-muretainakoogi ja “100 koogi” teise osa kohupiima-apelsinikoogi retseptid.

Sünteesisin neist ja oma koostisosadest sellise: põhjaks võtsin 2 klaasi kaerahelbeid, 100 g võid (mille tükeldasin suvaliselt kaerahelveste otsa), pool klaasi suhkrut, 1 spl (või veidi rohkem) vett ja hästi natuke soola. Hakkisin noaga kausis ringi nagu sõge, seejärel näppisin jupp aega, kuni pudi oli juba ühtlasem. Tõstsin selle pudi ahjupanni põhja, ajasin laiali, litsusin millekski koogipõhjalaadseks ja panin selle kupatuse sahvrisse jahedasse.

Täidiseks panin kodujuustu kaussi, riivisin ühe veriapelsini koort peale ja pigistasin selle apelsini mahla sinna juurde. Siis võtsin viigimarju, mis ma viimati olin ostnud ja mis ei olnud niisama süüa suuremad asjad – jube kuivad ja vintsked, peaaegu et hammas ei hakanud peale. Lõikasin need tükkideks (kolmeks või neljaks) ja viskasin kausipõhja vedeliku sisse likku. Tugevama maitse huvides võtsin ka natuke varem kogutud kuivatatud apelsinikoori, uhmerdasin ära ja lisasin kodujuustusegule. Ja sortsasin üht vana lahtitehtult (tähendab, ikka korgiga, aga korra oli avatud olnud noh) seismajäänud ja säilivustähtaja ammu ületanud koorelikööri natuke juurde.

Siis panin ahju sooja ja tegin natuke aega ei tea mida, vbla lämisesin netis.

Kui ahi oli kuum (minu ahju 180 kraadi, mis võib-olla tähendab päriselt 200), panin koogipõhja küpsema. Olin valvas, lasin tal mingi 10 minutit küpseda, vahepeal keerasin teise külje ette (ahi on ebaühtlane), kui hakkas juba mingit jumet võtma, võtsin välja. Küpsemise ajal lisasin kodujuustusegule natuke tavalist ja natuke moosisuhkrut (maitse järgi – st saputasin veidi suhkrut, segasin ära, siis maitsesin jne -, igatahes tundub, et kokku alla poole klaasi), kloppisin sinna ükshaaval kaks muna sisse, pigistasin ühe pooliku seismajäänud hapukoorepaki sinna tühjaks, saputasin hästi vähe tärklist (väga-väga vähe, kuskil 1 tl suurusjärgus, sest lootsin moosisuhkru tahendavale jõule) ja segasin veel kord kõik ära.

Valasin segu eelküpsetatud põhja peale ja lükkasin uuesti ahju. Niipea, kui soojenemise märgutuli ära kustus, keerasingi kuumust vähemaks, 160 peale; lasin nii 10 minutit või natuke vähem rahulikult olla; edasi piilusin aeg ajalt ja pöörasin teist külge ette, kui hakkas servast tahenema, keerasin lausa 140 peale ja kui oli juba üleni tahe, aga oleks võinud veel natuke pruunimaks minna, keerasin täitsa maha.

Ja see kõik tuli üllatavalt hea. Kui ma alguses hästi natuke maitsesin, jäi mulje, et läila, selline noh, nagu A.-le meeldib (ta ostab poest magusaid jogurteid, saate aru! ja magusat kohupiimakreemi!). Aga kui ma terve tüki ette võtsin ja korralikult hambad sisse lõin, siis oli tglt täitsa hästi tasakaalus ja väga hea. Kergelt karamelline ja viigimarjaseemned krõpsusid toredasti hamba all.

Seistes läks põhi muide järjest krõbedamaks.

Sellest inspiratsiooni saanuna tegin järgmisel õhtul külla kaasa samasugust kooki, ainult seekord toorjuustust, mis oli täiesti korralik (A. oli mingi kampaaniaga ostnud). Viigimarjad panin sedapuhku juba enne taina tegemist apelsinimahlaga likku ja lisasin sedapuhku veidi grappat (ei tahtnud sellise kahtlase koorelikööriga kooki külla hakata viima). Kuna juustu oli seekord rohkem, siis tuli ka natuke rohkem suhkrut panna. Tuli sama hea, ainult et paksema täidisekihiga, tähendab, nägi presentaablim välja.

Advertisements

Loomalihakonservist tomatikaste spagettide juurde; seenerisoto ja selle pikendamine

Spagetikaste: praadisin sibulat-küüslauku, kui need olid ära haudunud, lisasin tšillit, loomalihakonservi ja purgitäie (tavalise (400-grammise?)) tomatit pluss sortsu seda joodamatult halba punast veini, millega mul on juba õige mitu problemaatiliste koostisosadega toitu heaks õnnestunud teha (praegu oli lahendamist vajav probleem see, et konserv oli üsna rasvane); hautasin-hautasin-hautasin (kuni makaronid – spiraalikujulised ehk fusilli – keesid); maitseks panin igavesti mitut kuivatatud ürti: natuke salveid, natuke aed-liivateed, natuke majoraani, natuke sellerit, natuke basiilikut. Lõpuks viimistlesin soola ja natukese pruuni suhkruga ja süües maitses nagu täitsa korralik toit, mitte konservikas.

*

Seenerisoto juhtus nii, et ma tõin poest “parim enne möödas” poole hinnaga šampinjone, aga tol päeval olime enne juba otsustanud, et sööme tatart ja kalakonservi; kui ma koju jõudsin, oli A. juba tatra valmis keetnud ja ei pooldanud ideed, et teha sinna kõrvale hoopis seenekaste. Nii jäid seened järgmiseks päevaks.

Järgmisel päeval olin nad juba ära unustanud ja mõtlesin, et teen midagi mehhiko munaroa taolist, aga õnneks jäid seened õigel hetkel silma – tähendab, kui ma olin munaroa tegemisega alles sealmaal, et olin sibula ära hakkinud. Ja siis oli üksnes loogiline suunata hakitud sibul risotosse.

Nii et panin poti põhja veidi õli ja veidi võid, sibula ja pool viimast küüslauguküünt (tervet enam polnud, sellest küünest oli pool pahaks läinud) sinna sisse hauduma, ise tükeldasin hoolega seeni. Kui leidsin, et sibul on juba klaasjas, lisasin riisi (Arborio), segasin hoolega, et riisiterad rasvaga kokku saaks, lisasin seened, segasin veel ja lisasin sortsu valget veini (odav ungarlane). Kõige selle segamise vahepeal panin keedukannuga veidi vett keema ja tegin sellega pulbrist kruusitäie puljongit. Ja edasi sortsutasin riisisegule vaheldumisi puljongit ja veini juurde ja segasin iga kord ära ja natuke vahepeal ka. Kuskil poole segamise peal tuli idee lisada näputäis kuivatatud tomateid (päris kuivi, mitte õliga), lõikusin neid mingi 3-5 tükki kääridega toidu sisse, ja segasin-segasin-segasin.

Puder sai üllatavalt kiiresti valmis. Lisasin veel noaga natuke võid, riivisin üht kivikõvaks kuivanud juustu (mingilt ammuselt allahindluselt ostetud ja ära kuivanud Grana Padano tükike) peale ja lasin hea maitsta. Oli hea puder küll.

Seda jätkus meile mõlemale järgmisekski päevaks; ülejärgmiseks ka, aga siis oleks juba olnud ainult ühele. Mul oli ikka veel mehhiko munaroa plaan meeles ja alguses mõtlesin, et teengi seda, ainult et maisi asemel panen selle risotopära ära. Aga siis hakkasin Aasia kokaraamatut sirvima ja ette jäi hoopis toredaid praetud riisi retsepte.

Nii et lõpuks tegin nii: praadisin-hautasin panni peal ühe hakitud sibula klaasjaks; lõikusin kääridega ühe kuivanud tšillikauna juurde; tükeldasin sinna järgmiseks peotäie lödimaid kirsstomateid (olin teinud sellise ekstravagantse kulutuse), mis enam niisama süüa head ei tundunud; kloppisin kaks muna lahti, valasin pannile, lasin nii pool minutit olla, ise kangutasin sedaaegu risotopära kastruli põhjast lahti (risoto on suur kleepija); siis sonkisin muna-tomati-sibula segi ja lisasin risoto ja sonkisin veel rohkem segi, nii et kõik nägi väga kole välja. Ja sonkisin veel natuke ja veel natuke, keerasin tule ära ja sonkisin veel natuke.

Lõpuks viimistlesin natukese soola ja värskelt jahvatatud musta pipraga. Ja ka sellest tuli täitsa hea puder, aga täiesti teistsugune.

Pärast haigust kosumiseks tehtud: kalakastmega spagetid ja kanasupp

Vahepeal olin pikalt haige; kui hakkasin terveks saama ja tahtsin juba midagi muud kui tarretist vms želatiinitoitu või kiirnuudleid, tegin esimese hooga skumbriakonservist spagettide kõrvale tavalist kalakastet (panin pool veiniklaasitäit rosinaid valge veiniga likku, hautasin pannil hakitud sibulat hästi natukese õliga, lisasin apteegitilliseemneid ja päevalilleseemneid, hakkisin kääridega pool tšillikauna juurde; siis lisasin umbes pool kala ja veiniga leotatud rosinad; lõpuks, kui spagetid selle kõrvalt valmis hakkasid saama, viimased kalatükid).

Siis läks tervis jälle halvemaks, mina ei tahtnud üldse süüa. Ja kui hakkas paremaks minema, selgus, et A. on ühe kana toonud. Ühed külalised olid veel enne haigust ananassi külakostiks toonud ja A.-l oli plaan teha kana ananassiga (rinnafileest); aga enne seda küpsetas ta kanakintsud ahjus ära ja tegi riisi juurde. Seda keeduriisi jäi meil pärast söömist üle.

Järgmisel päeval tõin poest porrulaugu. Kodus võtsin kanakarkassil tiivad küljest (pärast hea suupisteks praadida), lõikasin skeleti küljest nii palju värsket liha küljest ära, kui veel kätte sain, ja panin külmkappi ootele, panin karkassi külma veega keema; korjasin vahu; õngitsesin kana taldriku peale ja kurnasin vedeliku kahe poti vahel ära; lödistasin selle käigus kõvasti puljongit laua peale ja küsisin A.-lt, kas selline kobakäpp väärib surma. A. arvas, et ei vääri. See küsimus lahendatud, puhastasin luude küljest nii palju seda veidikeenud liha ära, nagu kätte sain, panin samuti külma; ja panin luukere uuesti puljongiga keema (madala kuumusega), seekord lisasin ka pool sibulat, piprateri ja natuke loorberit.

Ise läksin teise tuppa tööd tegema ja ütlesin A.-le, et ta silma peal hoiaks, kui ma ajataju kaotan.

Mingi tunni-pooleteise pärast tulin vaatama, A. oli hakanud supihakatust just pliidilt ära võtma. Kurnasin selle uuesti ära.

Nüüd mõtlesin veidi, kas ma tahan süüa pigem praetud kanatiibu (sel juhul oleksin pannud puljongi järgmiseks päevaks kõrvale ja supi alles siis valmis teinud) või suppi. Supp võitis.

Niisiis puhastasin paar porgandit, hakkisin teise poole sibulat (pool oli mäletatavasti puljongisse läinud ja peaaegu lahustunud). Lõikasin porgandi viiludeks ja hautasin hakatuseks sibulat ja porgandit potipõhjas natukese õliga. Haudumise aegu puhastasin-viilutasin porrulaugu ära ja viskasin sibula ja porgandi seltsi. Siis valasin puljongi peale. Sel ajal, kui see kees, puhastasin 1 kartuli ja lõikasin kuubikuteks, siis läks ka see sisse. Nüüd puhastasin kontide küljest viimased lihakribalad ära.

Poole pealt tuli idee panna maitseks sisse natuke koriandri- ja apteegitilliseemneid.

Kui porgandid ja kartulid olid enam-vähem valmis, maitsestasin soolaga, panin enne äralõigatud toored lihatükid leeme sisse keema; kui need olid valgeks tõmmanud, ka keenud lihatükid ja eilse keeduriisi. Maitseks lisasin veel natuke kuivatatud sellerit ja tükikese võid.

No ja siis oligi valmis. Oli täitsa mõnus. Ainuke asi, et võib-olla oleks pidanud porrulaugu siiski hiljem panema, oleks jäänud tuntavam.

Järgmisel päeval tegi A. oma ananassikana valmis, nii et siis oli meil teoreetiline võimalus süüa kahekäigulist lõunat. Aga praktikas jagasime need toidud mitme eri söögikorra peale ära.