Õuna-kohupiima-purukook mitmesuguste seemnetega

Retsepti aluseks võtsin jälle ühe leedukate Kööginurga retsepti, aga muutsin seda paaris kohas vastavalt sellele, mis aineid mul päriselt olemas oli (mitte päris sellel tasemel, et “kips on valge, järelikult saab sellega jahu asendada”, aga noh).

Üks muudatus oli see, et mul oli tavalise või asemel soolane – ostuäpardus. Võiga on poes, nagu on, olemasolevast valikust üritasin võtta kõige lähemal toodetu ja kõige odavama, mis langesid õnnelikul kombel kokku. Ja alles kodus avastasin, et olen ostnud soolaga või. Mis tähendas, et võileiva peale eriti panna ei taha – soolane hakkab – , järelikult tuli küpsetamiseks reserveerida, sest koogitainasse paneks nagunii vahel natuke soola.

Minu jaoks on see haruldaselt nõusidmääriv retsept – puru, kohupiim ja õunad läksid igaüks ise kaussi, kuigi õunakausi oleks tglt saanud kokku hoida, kui oleksin õunad otse koogile hakkinud. Enivei, võib-olla illustreerib see Pirgiti tõdemust, et kui seal ajakirjas on kirjutatud “imelihtne”, siis ühe tubli lietuvaite ettekujutus lihtsast toidust on midagi muud kui meil. Aga noh, ega siin midagi kontimurdvat ka ei olnud.

Kõigepealt tegin puru: võtsin 100 grammi võid, umbes klaasi (st vbla läks saputamisega veidi rohkem) jahu; umbes pool klaasi suhkrut; paar supilusikatäit mooniseemneid ja teist sama palju seesamiseemneid, ühesõnaga, nii palju, kui raatsisin – retsept oleks siinkohal ette näinud 100 g hakitud sarapuupähkleid. Hakkisin kõik segamini ja siis mudisin, kuni tainaterad väiksemaks jäid.

Teises kausis segasin umbes 300 g rammusat kohupiima 4 spl hapukoore (retsept oleks tahtnud toorjuustu), 2 muna ja 1/4 klaasi suhkruga.

Puhastasin-viilutasin 4 prisket antoonovkat – esialgu otse kohupiimasegu sisse, poole pealt avastasin, et retsept käsib need alles koogi “ehitamisel” kohupiima peale laduda, ja korjasin viilud eraldi kaussi. Osa oli küll natuke kohupiimaseks saanud, aga mitte kuigi sügavale sisse vajunud. No ja mis sest kohupiimaseks saamisest on, nagunii saavad sellega kokku. Poole õunapuhastamise pealt panin ka praeahju sooja, retsept tahtis 180 peale.

Siis asusin ehitama: panin võipaberiga üle tõmmatud koogivormi umbes pool puru; selle otsa kohupiima (mida oli üllatavalt vähe, aga vbla oli muist õunte külge kinni jäänud); sinna otsa õunad, mida oli jälle üllatavalt palju; õunte peale puistasin 1 tl kaneeli ja 1 tl pruuni suhkrut. Ja siis pudistasin ülejäänud puru kõige otsa. Panin koogi praeahju keskele küpsema; oma käredat ahju tundes keerasin kuumuse niipea, kui kook ahju läks, 160 peale. Aga paistab, et see ei ole väga kõrbeja kook: mul on ka 160 peal asjad kõrbema tahtnud minnna, kui üle 20 või isegi üle 15 minuti küpseb; see küpses pool tundi ja läks lihtsalt kenasti helepruuniks.

Tuli täitsa OK kook, kohupiimast-õuntest mahlane, purust krõbe. A. ütles oma tavalise “OK” asemel lausa “hea” ja on sujuvalt jõudnud praeguseks suurema osa kooki ära süüa. Minu jaoks sai natuke liiga magus; seda kooki võib uuesti teha küll, aga siis panen vähem suhkrut.

A. mainis ka ära, et tavaliselt läheb tal purukookidest süda pahaks, aga sellest pole veel läinud. Võib-olla tänu sellele, et terve koogi peale läks ainult 100 g võid, tüüpilised retseptid küsivad ikka 200 või vähemalt 150.

Advertisements

Jälle suvikõrvitsa-kiirtoidud

Vahepeal oli nii, et A. küpsetas ahjus kana; minu panus polnud märkimisväärne, ma segasin ainult kanale maitseaineid – hakkisin kaks küüslauguküünt, segasin natukese salvei, veidi rohkema aed-liivateega, tõin õuest natuke puju ja natuke raudrohulehti ja hakkisin ära – ja segasin seda kõike tibakese soola, tibakese sidrunhappe, tibakese suhkru, oliiviõli ja sortsu veega. Sest ma kartsin veel, et äkki on mul histamiinitalumatus ja ei julgenud pruukida igasuguseid tomati ja tšilliga variante.

Järgmised paar päeva sõime seda tatra ja õuna- või kurgisalatiga, sest ma vältisin endiselt tomateid. Õuna- või kurgisalat tähendas pmst lihtsalt hakitud õuna või kurki koos võilillelehtedega. Lihagi julgesin ainult õige napilt tatrale lisada, sest äkki ei mõju hästi.

Siis sain teada, et ei ole histamiinitalumatus ja tegin endale lihtsa panniroa. K. oli toonud priske kabatšoki, mis ei olnud priskusest hoolimata puitunud. Võtsin sellest umbes kolmandiku, hakkisin pannile, pool sibulat ka, pudistasin musta leiba juurde – ja hakkisin siis sinna sekka natuke kana ning lisasin lusikaga prae kõrvalproduktina tekkinud kanakallerdist. Maitseks ikka aed-liivatee.

Järgmisel päeval tegin peaaegu sama, aga rohkem, sest A. tahtis ka just samal ajal süüa. Hakkisin jällegi pool sibulat, kaks vart sellerit ja kaks küüslauguküünt ning panin õliga pannile hauduma, pisut tšillihelbeid nendega koos. Haudumise aegu tükeldasin nüüd oma pool suvikõrvitsat ära; lisasin selle pannile, siis lõikasin mingi viis-kuus rukkileivaviilu kuubikuteks ja lisasin ka; ja siis praadisin, kuni tundus, et suvikõrvits on peaaegu valmis ja lisasin kanatükikesi. Ja natuke kanakallerdist ja natuke sojakastet. Lõpuks viimistlesin maitset aed-liivatee, majoraani ja soolaga.

Tuli väga maitsev, majoraan oli väga mõnusalt tunda.

Täna tõin kartulit; hakkisin ühe sibula peeneks ja panin pannile klaasjaks hauduma; siis lõikasin kolm suurt kartulit sellisteks pulkadeks, nagu tahaks friikartuleid teha (enne seda ei koorinud, sest ikka veel suht noored kartulid) ja lisasin sibulale; siis lõikasin kogu järelejäänud suvikõrvitsa samasugusteks pulkadeks ja lisasin sellegi pannile, segasin ära, panin kaane peale ja jätsin madalal kuumusel hauduma. Natukese aja pärast tuli meelde ka kanakallerdist leemeks lisada.

Peaaegu kõige lõpuks lisasin viimased järelejäänud kanalihatükid; külmkappi seisma jäänud fetapära; ja siis, kui tuli juba ära keeratud, lisasin veel aed-liivateed, punet ja majoraani ja lõikusin ühe seismajäänud juustupära pisikesteks tükkideks sinna otsa.

Salatiks/garneeringuks tõin juurde võilillelehti, hakkisin need koos natukese murulaugu ja värske piparmündiga ära. Toit nägi muidu hirmus jõle välja, aga rohelise kraamiga hakkas ootamatult hea välja nägema. Maitses mõnusasti. Gemüüse oli minu maitse jaoks ehk liiga pehmeks haudunud (sest ma unustasin end omaenda blogis kommentaaridele vastama), mis tähendab, et A.-le konsistents väga meeldis.

Lehtkapsast: makaronitoit ja suur supp

Mulle toodi korvitäis lehtkapsast, nii et nüüd on toidud selle tähe all.

Makaronitoit käis nii: mingi 5 lehtkapsalehte ilma rootsu alumise otsata ja tükeldatult soolaga maitsestatud vette keema. 10 minuti pärast veidi üle poole paki makarone (minul penne, originaalretsept soovitas spiraalmakarone või teokarpe, sest kapsas jääb sinna vahele mõnusamini kinni) sinna juurde, keetsin, kuni makakad olid valmis. Keetmise viimases otsas panin juba panni tulele, oliiviõli pannile, viilutasin sinna sisse kaks küüslauguküünt ja pudistasin veidi kuivatatud tšillikaunatükke. Enne, kui see kõik liiga ägedalt praadima läks, valasin kapsa-makaronikeeduselt liigse vee kraanikaussi ära ja keeduse enda pannile ning puistasin hetke ajel natuke kanamaitseainet, kuna see oli kõige tšillipulbrisem maitseaine, mida mul parajasti võtta oli, ja kõik teised komponendid tundusid kah kapsaga sobivat (koriander näiteks). Segasin kõik segamini. Pudistasin kõva juustu helbeid otsa ja siis tuli õnnelik mõte ka röstitud päevalilleseemneid lisada. Hea mõte!

Üldiselt oli maitse väga hea. Miinused, mis ei ole retsepti kui niisuguse, vaid minu süü: ma ei taibanud neid kapsalehti pesta (noh, et sõbranna aiast ja omakasvatatud jne) ja seetõttu oli hamba all natuke liivane. Teiseks, retsept (itaalia oma, itaalia keeles) ütles küll, et eemaldada tuleb kapsalehe varre alumine ots ja mina eemaldasin rohkemgi, aga oleks pidanud eemaldama VEEL rohkem, sest nähtavasti tegi tolle itaalia retsepti autor süüa noorematest lehtedest. Või on siis asi selles, et itaallased ootavad lehtkapsa söömisega tavaliselt öökülmadeni – võib-olla teeb külm lehed õrnemaks.

Seda retsepti võib igatahes veel teha, kui rootsudega ettevaatlikum olla ja liiv maha pesta. Kaalun endamisi, kuidas maitseks, kui sinna ka rosinaid lisada. (A. kindlasti pooldaks.) Huvitav oleks ka ise kontrollida, kas külma saanud kapsalehed on õrnemad

*

Supitegu, mis oli mingi hübriid minestronedest ja ribollitadest, mille ma eri kokaraamatute pealt kokku lugesin: kõigepealt 5-6 lehtkapsalehte rootsudest puhtaks ja tükkideks; siis 1 rohelise sibula valge osa (viiludena), 2 küüslauguküünt (hakitult), 1 kuivanud tšillikaun (purustatult) potipõhja oliiviõli sisse kergelt praadima; seejärel kohe varsti lehtkapsatükid sinna otsa, segada ja nii palju vett peale, et ära kataks, natuke soola sinna sisse; seni, kuni vesi keema läks, puhastasin pool suurt lillkapsast puhtaks ja jagasin ampsusuurusteks õisikuteks; siis läks sisse kõik, mis 3 väikesest riknema kippuvast “parim enne möödas” suvikõrvitsast päästa andis (ikka üle poole, veerandikviiludena) ja umbes kolmandik ärakuivanud ciabatta‘t (tükkidena). Ja veel vett juurde, et see kõik ikka natuke suppi meenutaks; kui jälle keema läks, siis 1 kanapuljongikuubik ja lõpuks natuke provanssaali ürdisegu. Siiamaani olin kõhelnud, kas lisada ka mingil kujul tomatit, sest makaronitoit oli ilma tomatita nii hea; aga pärast leeme maitsmist otsustasin, et ikka jah, ja potti läks ka pooleliitrine purk tomatimahla. Kõige lõpus ka natuke kuivatatud tomatitega võid ja veel oliiviõli; pärast taldrikus juustuhelbeid peale.

Tahtsin lisada musti läätsi, mille panin eraldi keema, aga läksin ettevaatamatult keetmise ajaks tööd tegema. Tulemus: palju kirbet suitsu ja natuke söeläätsi. Pott on tubli, pärast traatharjaga nühkimist oli jälle töökorras.

Järgmisel päeval tõin lihtsalt poest purgi “Õlleubade” nimelist konservi – ühed kõige odavamad purgioad, mis saada on, ja sealjuures ei ole neil spetsiifilist konservimaitset – ja lajatasin selle supipotti. Nagunii oli supis vedelikku väheks jäänud, nii et vett oli ka muidu vaja, mitte ainult ubade tasakaalustamiseks.

Aga tegelikult maitses see supp päris hästi juba enne ubade lisamist.

Lehtkapsas annab üldse palju head maitset. Oleksin võinud küll peenemaks hakkida, sest mõni kapsatükk oli ikka vintskevõitu. Aga maitse oli jube hea.

Suppi tuli hiigla palju, oleme seda mõlemad kaks päeva söönud ja ikka veel on homseks ka. Õnneks on see selline toit, mis läheb soojendamisel pigem paremaks.

Paar lihtsat kartulisalatit, panniroog pealekauba

Kartul on minu sõber – mul on närviline kõht, aga kartuli peale ta reeglina ei vihasta, eriti keedetud kartuli, selline hea turvaline toit niisiis.

Vahepeal tegin riburada selliseid lihtsaid salateid:

1) 3 keskmist või suuremat keedukartulit, kaks keedumuna, kaks heeringafileed tükkideks; 1 väike sibul peeneks hakkida; 4-5 õuna puhastada ja tükkideks; õuest võilillelehti ja murulauku peale. Kastmeks rjaženka ja natuke sinepikastet (õigupoolest tahtsin sinepikastme riismeid pudelist kätte saada ja loputasin seda rjaženkaga).

2) sama, aga heeringa asemel üks suitsutatud hõbeheik ja kuna sinepikaste oli otsas, siis selle asemel natuke majoneesi.

Sellise toidu peal võiks ma suurem osa ajast eladagi.

Siis tõin poest ühe lillkapsa ja tegin vahelduse mõttes sellist toitu, et keetsin ühes potis kartuleid, teises ampsusuuruseid lillkapsaõisikuid (mõlemaid natukese soolaga); taldriku peal tõstsin kokku ja panin kuivatatud tomatitega võid peale, värsket tomatit ja võilillelehti hakkisin juurde; maitse järgi natuke soola ja värskelt jahvatatud pipart juurde. A. oli toonud mingit poolfabrikaat-šnitslit, kuna seda oli, praadisin ka seda kõrvale, aga pmst oleks võinud ka niisama süüa – siis oleks ehk ka juustu peale riputanud.

A. soojendas endale seda gemüüset pärast koos šnitsliga panni peal.

Kuna ma olin päris hea koguse keetnud, siis viimase otsa soojendasin endale panni peal üles nagu panniroa – ainult et ma tahtsin lillkapsa kõrbemist vältida ja seega panin gemüüse pannile hoopis tilgakese vee, mitte õliga. Ja alles siis, kui see häält tegema hakkas, lisasin umbes supilusikatäie tomatitega võid. Ja hakkisin küüslauku sinna juurde, siputasin veidi aed-liivateed, veidi majoraani peale ja lasin kaane all läbi maitsestuda. Sõin jälle värskete tomatitega.

Ja millalgi oli veel üks selline salat, et mul oli kiiresti midagi süüa vaja ja meil oli keedukartuleid. Nii et tükeldasin endale kaks kartulit taldrikule, lõikusin 2 väikest kurki sinna juurde, pudistasin natuke fetat otsa, tõin õuest paar piparmündilehte ja hakkisin peale, jahvatasin musta pipart ka, pudistasin hästi natuke soola ka – ja valasin oliiviõli kõige otsa. See mõjus jube hästi – täitis kõhu, andis jõudu, aga uimaseks ei teinud.

Vahepealsed koogid

Teine vahekokkuvõte – kõik koogid, mis ma vahepeal olen teinud, peab kähku ära kirjutama, enne kui ma veel mõne jõuan teha.

Alustuseks tahtsin teha punasõstra-muhavalgekooki, tegingi – ja esimest korda elus tuli sinna peale päriselt besee, mitte see pisaratega vaht, mis tavaliselt.

Tegin pehmevõitu muretaina 1 2/3 klaasist jahust, 3 munakollasest, 125 g võist, poolest klaasist suhkrust ja tibakesest soolast (tee või tina, enam ei mäleta, kas või oli soe või külm – tähendab, kas ma alustasin või ja suhkru vahustamisest ja lisasin siis tasapisi muud ained – või hakkisin hoopis kõik asjad niuh-näuh segi ja mätsisin lihtsalt kokku); mätsisin selle ümmarguse koogivormi põhja ja avastasin, et tainast on minu arust liiga palju. Panin umbes kolmandiku järgmiseks päevaks kõrvale; koogivormi pistsin koos tainaga külmkappi, praeahju panin sooja ja läksin sõstraid korjama.

Korjasin õuest punaseid sõstraid, kuni ma arvasin, et on umbes pool kilo. Tulin tagasi, ahi oli kuum, pistsin vormi ahju, ise hakkasin sõstraid puhastama.

Võtsin siis koogipõhja ahjust välja ja keerasin ahjul kuumust vähemaks, vahustasin 3 munavalget, mis ennist tainateost üle olid jäänud, poole vahustamise pealt lisasin umbes kolmveerand klaasi suhkrut, vahustamise järel segasin sinna hulka 1 spl tärklist ja sõstrad. Panin põhja peale ja küpsetasin tükk aega hästi madalas kuumuses (õige natuke üle 100 kraadi), kuni helepruuniks läks

Ja tuligi peale besee! See meeldis mulle väga; natuke vähem meeldis see, et sõstrad olid kuidagi üleküpsenud, seemned liiga kõvasti tunda. Leiaks ometi hea lahenduse, kus sõstrad ei küpseks liiga läbi, aga munavaht läheks krõbedaks.

*

Ülejäänud muretainast tegin jälle marja-hapukoorekooki. Tainast oli natuke vähe, puistasin suht suvaliselt jahu, suhkrut ja võitükke juurde, nagu hakkaks riputist tegema, ajasin segi ja lootsin parimat. Mätsisin vormi põhja ja küpsetasin seekord ette ära. Marjadeks panin seekord ainult musti sõstraid. Täidisesse läks 2 muna, 200 g hapukoort ja 1 spl pruuni suhkrut, nagu kord ette näeb; marjadega segasin pool klaasi suhkrut ja 4 spl tärklist, panin need eelküpsetatud põhjale ja valasin täidiseplaga otsa.

Seekord küpses ilusti, jäi koogi konsistents; paljalt söömiseks vänge (eriti A. arust), jäätisega aga just paras. Aga Taliesinile maitses niisama, kiitis just, et hea tugev maitse.

*

Siis tahtsin teha isa sünnipäevaks šokolaadikooki ja kuna juba on see aeg, siis just nimelt õuna-šokolaadikooki. Leidsin sellise prantsusekanada retsepti ja mõtlesin, et prooviks.

Niisiis: ajasin umbes 200 g pehmet võid ja paar spl päevalilleõli (mul ei olnud rohkem võid, noh) 2 klaasi suhkruga puunoaga (mis mul puulusika aset täidab) vahtu – sellest suhkrust osa oli kusjuures pruun suhkur ja osa moosisuhkur, sest mul sai tavaline poole pealt otsa. Kui oli küllalt kreemjas, lisasin ükshaaval 3 muna, ajades iga muna järel uuesti võimalikult ühtlaseks.

Puhastasin-tükeldasin õunu, kuni sain 2 klaasitäit õunatükke ja tükeldasin ühe 100-grammise 70% Bitteri šokolaadi nii väikesteks tükkideks, kui viitsisin. Ja panin ahju huugama.

Siis mõõtsin kaussi või-suhkru-munasegu otsa (sest eraldi kaussi ma selle jaoks võtta ei viitsinud) 2 1/2 klaasi jahu, 2 spl kakaod, 1 tl soodat, 1 tl kaneeli ja kaapisin tublisti muskaatpähklit (retsept nõudis ka seda 1 tl); ajasin kuivained seal peal kõigepealt õrnalt omavahel segi, ja siis segasin põhjalikult. Lisasin õuna- ja šokolaaditükid ja segasin need kah sisse.

Määrisin rõngasvormi võipaberiga üle ja kühveldasin taina sinna sisse (see on NII tülikas, aga see-eest küpseb rõngasvormis väga hästi).

Ja küpsetasin – algul oma ahju 160 näidu peal, hiljem 140, lõpuks 120 peal, kokku mingi tunnikese, lõpuks lasin üldse jahtuvas ahjus seista.

Alles küpsetamise ajal tuli meelde, et retsept nõudis ka poolt klaasi vett (mis oleks tulnud lisada samas etapis kui munad), aga lootsin parimat.

Tuli väga hea ja maitserikas, aga nii tummine, et üle ühe tüki korraga ei jaksanud. Ei tundunud küll, et liiga kuiv oleks olnud.

Niisiis läks see retsept kasutusse ja ma tegingi sama kooki isa sünnipäevale ka (seekord isegi lisasin tainale natukene vett, tulemuses erilist vahet ei märganud – no võib-olla oli ilma veeta variant veidi krõbedam ja veega variant pehmem). Tundub, et läks ka seal peale.

*
Järgmiseks tuli üks ahjupannkook. Meie tänaval poetas üks pealtnäha peremeheta alõtšapuu oma vilju maha. Mul oli kahju vaadata, kuidas kollased mammud muudkui autorataste alla jäävad ja ma korjasin neid mitu päeva, iga päev väikese kausikese, kuni viimaks tüdisin niisama söömisest ja proovisin nendega ahjupannkooki teha (clafoutis). Ma ei mäleta enam täpseid koguseid, aga igatahes kloppisin 3 muna hapukoore ja paari spl jahu, paari spl suhkruga segi, nii et sai veel valatav tainas. Alõtšad lõikasin pooleks ja puhastasin kividest, ladusin võitatud koogivormi põhja peale ritta ja taina valasin otsa. Tuli selline soe toitev toit, veidi nätske, pigem magustoit kui päris kook, kangesti munane muidugi; A. arust mõttetu (“sa oled alõtšadega omletti teinud”), aga talle ei meeldigi muna maitse – kui ma pärast küsisin, kas biskviidi kujul oleks etem olnud, ütles, et ei. Möönan siiski ise, et küpsetamata peast on alõtšad maitsvamad.

*

Järgmiseks tegin viimaks tavalist hapupiima-õunakooki, sedapuhku ümmarguses vormis, seetõttu küpsetasin kauem kui plaadiga. Vbla tuli seetõttu ka veidi kuivem. Retsepti vt selle postituse lõpust – selle hea külg on praeguses võidefitsiidis see, et selle võib puhtalt õliga teha, kui võid ei ole. Nagu arvata, läks see A.-le paremini peale kui munane ahjupannkook.

*

Edasi tahtsin ühel päeval marja- või puuviljakooki teha, aga jäin leedukate retseptiajakirja (Kööginurka) lugema, leidsin sealt ühe hästi imeliku teekoogi-nimelise retsepti ja tahtsin kohe järgi proovida – kõiki koostisosi oli olemas ka. Vaja läks kanget teed, suhkrut, õli, soodat, moosi, jahu – ja ainult vormi määrimise jagu võid, st võipaki paberist piisas. Arvatavasti kannataks seda ka õliga asendada A. oli oma teejoomisest just vajaliku klaasitäie järele jätnud ja moosi on meil lademes; pealegi tundus praegusel ajal üks võivaba retsept väga praktiline.

Retsept käis nii, et 4 spl moosi tuleb segada 1tl soodaga ja lasta 5 minutit kihiseda, siis lisada klaasitäis teed, 2 spl õli, 1 kl suhkrut, näputäis soola ja 1 1/2 klaasi jahu ja segada segamini, siis küpsetada 200 Celsiuse juures kuldpruuniks.

Mul oli poolik purk mingit hoidist, mis oli hästi vähemagus ja veidi mõrkjas, tundus olevat mingi mahlapressimise jääk, aga vbla ma mäletan valesti – igatahes olime seda kasutanud nagu pohlamoosi verivorsti juurde ja pool oli üle jäänud. Seda oli ehk üle 4 spl, aga mitte oluliselt, nii et panin kõik kihisema. Kihisemise ajal panin praeahju tööle (kogemuste põhjal kõigest 180 peale), otsisin vormi, määrisin võiga kokku, uhmerdasin sooda ära ja mõõtsin, kas teed on ikka õige kogus. Siis leidsin, et on kihisenud küll ja segasin kõik ained ära, valasin vormi, pistsin ahju; niipea, kui kuumenemistuluke oli ära kustunud, keerasin kuumust veel vähemaks. Ja siis küpsetasin, kuni tundus, et kook hakkab vormi küljest lahti lööma – kuldpruunsuse kohta oli raske midagi öelda, sest moos tegi taina algusest peale pruuniks.

Lasin jahtuda ja sõin. Maru veider oli, aga mulle meeldis – välja nägi nagu kook, aga konsistents meenutas mingit muud maiust, sefiiri või pastilaad või linnupiimakommi – ja maitses hapuka aktsendiga karamelliselt ja kleepus pealt kergelt siirupiselt, meenutades veidi mesikooki (seda piparkoogitainast tehtud kooki, mitte toda tänapäeva oma). Kuna sisse polnud võid üldse kulunud, priiskasin ja määrisin süües koogi vahele.

A.-le ei meeldinud, aga mitte sufleeliku konsistentsi, vaid vänge maitse pärast.

Minu jaoks muutus ta teisel-kolmandal päeval sõltuvusttekitavaks – tähendab, kui ühe tüki võtsin, tuli õudne tung võtta ka teine ja kolmas. Mis on minu kohta ebatavaline.

Ma arvan, et teen seda kooki veel ja katsetan eri moosidega. Äkki mõnega maitseb ka A.-le ja kui ka ei maitse, mis seal ikka. Ma olen teinud ka kooke, mille tema on pea üksi ära söönud, sest mul pole huvi olnud.

*

Ja võivabade kookide lainel jätkates proovisin Evelini retseptide mustasõstra-kohupiimakooki, ainult et veidi rammusama kohupiimaga, kuskilt tahan ma oma piimarasva maitse ju kätte saada.

Ainult et ma olin hajameelne, lugesin tainast tehes “dl” asemel “kl” ja niiviisi tuli mul poole rohkem tainast. Tähendab, tuli teha plaadikook. Õnneks oli mul ka rohkem kohupiima, nii et katet jagus terve koogi peale, ja mustsõstraid on õues ju nii palju, kui korjata viitsib.

Kuna ka selline versioon tuli täitsa ok, siis konspekteerin lühidalt protseduuri: plaadikoogi tarvis korjasin kõigepealt musti sõstraid, siis panin oma käreda loomuga ahju 180 kraadi peale soojenema; siis läks mul tainasse 1 muna, 0,5 kl suhkrut – kausi sees puulusikaga vahtu; siis sinna juurde kõigepealt 1 kl jahu (sest jahu on vähese vedelikuga lihtsam niimoodi ära segada, et klimpi ei jää) pluss veel 1/2 kl jahu, mille sisse ma olin ära seganud veidi alla 1 tl sooda ja umbes veerand tl sidrunhapet (segi uhmerdatult) – ja siis valasin veidi üle poole klaasi rjaženkat täis ning täitsin ülejäänud klaasi õliga, lootes selle peale, et niiviisi ei jää klaas liiga õliseks ja pärast on lihtsam pesta (toimis!) – ning segasin ka selle taina hulka. Ahjupann võipaberiga üle ja tainas peale. Avastasin, et ahi pole veel piisavalt kuum ning ootamise ajal puhastasin sõstrad ära. Ja siis läks koogipõhi ahju.

Selle küpsemise ajal lahutasin 2 muna (valged mikserdamisnõusse, kollased samasse kaussi, mis oli veel koogipõhja tegemisest tainaga koos), ajasin munakollased umbes poole klaasi suhkruga vahtu, tühjendasin sinna otsa Nopri rammusa kohupiima topsiku, lisasin pool klaasi rjaženkat ja 1,5 spl tärklist, nühkisin selle kõik koos lödimate mustsõstardega niivõrd-kuivõrd ühtlaseks; siis võtsin koogipõhja ahjust välja ja keerasin kuumust vähemaks (160 näidu peale), mikserdasin munavalged tiba soolaga vahtu, segasin õrnalt kohupiima sisse ja lõpuks ilusamad mustsõstrad ka, ettevaatlikult, et katki ei läheks. Ja ahju. Küpsetasin maksimaalselt 20 minutit, sest muidu oleks liiga tumedaks tõmmanud.

Üldiselt tuli väga hea – selline pehme, õrn ja mahlane nagu tort; ainult et järgmine kord panen pärast kohupiima pealepanekut kas veel madalama kuumuse või koogi enda madalamale siinile või mõlemat, sest pealt tõmbas kohevamatest kohtadest natuke mustaks (jahtunult lõikasin kõige mustemad kohad ära, ülejäänud tumedad kohad maitset ei rikkunud). Ja nende sõstardega, mis mul on, peab ilmselt vähem suhkrut panema – söömise ajal ei saanud arugi, et jube magus, aga pärast söömist oli tükk aega magus maitse suus ja suhkrulaksu tunne.

Tähelepanuväärne oli, et koogipõhi maitses üpriski nagu biskviit, kuigi seal oli ainult üks muna. Sellise vaese mehe biskviidiga peaks veel eksperimenteerima: kuidas ta näiteks koogi kattena toimiks?

A. hinnang oli rõõmsa häälega “täitsa okei”, mis tähendas vbla enamat kui täitsa okeid, sest esimesel päeval tegi ta sellega endale liiga ja sõi endale kõhuvalu. Teisel päeval oli ettevaatlik, sõi tükikese lõunaks ja tükikese õhtuks, siis kõhuvalu ei tulnud.

PS: kaalun veel proovida seda mustsõstrakoogi retsepti, sest ka siia läheb ainult 60 g võid. Kui tehtud, siis teen aruande ka.

Vahepeal tehtud toidud: mitu porgandiga hautist ja üks lihatoit ka

Ammu pole bloginud, peab vahekokkuvõtte tegema. Kõigepealt A. küpsetas ahjus kana, nii et sellest pole mul midagi kirjutada (ainult seda, et poemarinaadiga küpsetuskotis ja see omakorda malmpotis ja malmpott omakorda tavalises toakütmise ahjus, kui ahjus olid juba ainult söed) ja me sõime tükk aega seda, ohtra õunasalatiga (kas lihtsalt õun majoneesiga või õun võilillelehtede ja majoneesiga, vahel luksuse mõttes päevalilleseemneid ka. Rohkelt õuna igatahes, nii et sisuliselt oli taldrikul õuna-kanasalat)

*

Kui kana otsa sai, tegin kõigepealt ühepajatoitu: hakkisin järjest sibula (väikesteks kuubikuteks), kolm porgandit (ratasteks), veerand kapsast (ribadeks), neli küüslauguküünt (nii peeneks, kui viitsisin), kolm vart sellerit (viiludeks), kolm-neli kartulit (kuubikuteks) – ja loopisin sedamööda, nagu hakitud said, potti õlitilga ja A. kanaprae juurest kogutud rasvaga hauduma. Enne kartuli lisamist panin näputäie köömneid, näputäie koriandrit ja seejärel kaks klaasitäit vett ja kanapraest jäänud leemekallerdist puljongiks ka. Kõige lõpuks lisasin veel provanssaali ürdisegu, tiba soola, supilusikaga võid ja fetapaki põhja jäänud pära. Kõrvale praadisin suitsupõseviile. Oli hea mõte just eraldi praadida – niimoodi tuli hea krõbe. A. kiitis. Mulle tundus provanssaali ürdisegu selles kombinatsioonis isegi veidi liiga vänge – pune, aed-liivatee ja basiilik oleks passinud küll, aga rosmariinimaitse oli veidi liiga kõvasti tunda. Teinekord segan maitseaineid ikka ükshaaval.

Aga muidu oli päris hea ja annaks muidugi teha ka ilma suitsupõseta, taimetoitlikus versioonis.

*

A.-l oli oidu suitsupõsest sulanud rasv kohe pannilt kaussi valada, ta ise kasutas seda mingite oma kiirtoitude praadimiseks ja mina olen juba mitu korda leivakatteks pruukida (hästi sobis musta leiva peal värske kurgiga, millele ma siputasin soola peale).

*

Teisel päeval lõpetas A. ühepajatoidu ülejäägid ära ja mina tegin endale kiirtoitu: 2 porgandit ja 1 sibul tükeldatult pannile võiga hauduma, siis kaks suvikõrvitsat viiludena juurde, pudistasin lisaks 1 kuivanud musta leiva viilu, apteegitilliseemneid ja natuke kaneeli. Süües panin juustu peale. Tundus, et päris palju tuli, aga sai seletamatult kohe esimese korraga ja ainult minu söömisega otsa, tähendab, liiga maitsev. Nostalgiatoit, sellist tegin ma magistriõppes tihti.

*

Siis tuli vahepeal üks toit, mis osutus meie jaoks liiga lihaseks, aga äkki lihafänne huvitab: suvikõrvitsa-hakklihavorm, pmst pikkpoiss, millel käib suvikõrvits ja mozzarella vahel ja peal. Tegin ühe itaalia toidublogi retseptist inspireeritult, ainult kogused olid veidi teised:

kõigepealt lõikasin 2 väikest suvikõrvitsat pikuti viiludeks, määrisin panni veidi oliiviõliga, panin suvikõrvitsaviilud sinna pannile, piserdasin veel õli peale ja panin grillirežiimil ahju. Grillimise ajal panin kaussi umbes 350 g loomahakkliha, 2 muna, 2 spl oliiviõli, hakkisin sinna otsa veidi leeskputke- ja sellerilehti (retsept nõudis peterselli, aga mul polnud), riivisin veidi kõige kõvemat juustu, mis mul kodus oli (mingi Leedu tšilli ja ürtidega juust), maitsestasin soola ja pipraga. Segasin sellest justkui kotleti- või pikkpoisitaina. Siis lõikasin 2 mozzarella-paki sisu eraldi väikese kausikese sisse viiludeks.

Nüüd õngitsesin suvikõrvitsad välja, puistasin panni põhja riivsaiaga üle (seda sai veidi palju, aga ma segasin lahtise riivsaia pikkpoisitaina sisse ära); mätsisin pool tainast pannile, laotasin pooled suvikõrvitsaviilud peale ja umbes pool mozzarella‘t ka; siis kordasin protseduuri ja riivisin kõige otsa veel natuke seda kõva juustu. Küpsetasin nüüd juba tavalisel küpsetusrežiimil, retsept nõudis 175 kraadi, ma panin oma käreda ahju 160 näidu peale.

Maitses OK, kuigi nii palju jändamise kohta veidi antiklimaatiline. Igatahes tundus toitev ja rammus, pärast tuli välja, et liigagi, sest me saime mõlemad kõhuvalu, kuigi sõime hoolega tomatisalatit kõrvale. Ei ole punane liha ikka minu toit, ei ole! A. kannatas vist pigem liigse rammususe all. Mõtlesin hiljem, et teinekord peaks tublisti rohkem köögivilja panema, näiteks tomatit ka, et oleks hapukam. Või siis kartulit vahele, mis neutraliseeriks samuti valgu- ja rasvakogust. Liha töötab paremini ikka maitseaine kui põhitoiduaine rollis.

*

Selle raske seedimise järel tahtsin eile lihtsalt kartulit mingi gemüüsega. Oleks võtnud aedube või lillkapsast, aga poes ei olnud sellist, millistega ma rahul oleks olnud, ja turule ei jõudnud. Hautasin siis lihtsalt panni peal porgandit koos selleriga võis (6 porgandit, 3 vart sellerit) ja kanapraekallerdise ülejäägist saadud puljongis (umbes pool klaasi), kuni pehme oli; ja keetsin noori kartuleid kõrvale, õuest tõin võilillelehti pluss murulauku salatiks kõrvale ja poest kõva juustu (vedas, Dziugase kõva juustu helbed olid alla hinnatud). Taldriku peal kombineerisin kartulid-porgandid juustu, hakitud võililllelehtede ja murulauguga; natuke kuivatatud tomatitega võid laastutasin peale, tiba soola ka.

Esimene kord elus, kui ma seda porgandisousti kartuliga söön (siiani enamasti hirsiga või riisiga, aga hirsiga on parem), aga võib korrata, sest ka kartuliga sobib – kuigi sellega võtab toit rohkem sooja salati ilme kui hirsi või riisi kõrvale süües. Aga soe salat ongi hea!

Selle postituse toitudest oligi see minu lemmik. A. oli kah täitsa rahul, kuigi temal oli ühepajatoit vist lemmikum. Nii või teisiti paistab, et me ei ole ikka lihatoitlased – sobivad kas üldse ilma lihata toidud või sellised, kus tema osakaal ei ole taldrikul liiga suur.

*

Porgandihautis saigi sama õhtuga otsa (Taliesin aitas), kartuleid jäi veidi üle; täna ei viitsinud mõelda ja tegin kartuliomleti – õlitilk pannile, kartulid (mingi 5 väikest kartulit) viiludena sinna särisema, pool vedelemajäänud sibulat hakkisin juurde; pudistasin ka ühe sepikuviilu kartuli vahele tükikestena praadima ja natuke päevalilleseemneid, et rohkem tuleks; siis kloppisin 3 muna törtsu hapukoorega lahti, maitsestasin tibakese soolaga ja valasin peale. Ja keerasin varsti tule ära, las küpseb jääksoojuses.

Mina tahtsin salatit ka ja segasin endale 1 tomatist, natukesest fetast ja mõnest võilillelehest, natuke oliiviõli peale, värsket musta pipart jahvatasin ka. Kokku sai üllatavalt korralik toit.

A. soojendas seda hiljem (mul polnud munaroa soojendamisse erilist usku, aga ta ise jäi igatahes rahule) ja sõi vist lihtsalt niisama.