Olen vahepeal väga laisk blogija olnud, aga nüüd tuleb küll pühade kokkuvõte ära teha, enne kui meelest läheb.
Vana-aastaõhtuks tegime oma traditsioonilisi asju: vürtsises sojamarinaadis seamaksa, ingveri-küüslaugu-kana, pirni-juustusalatit, “puuvillasalatit”. Nendega oli plaan selge, vajas ainult mõtlemist, mida lisaks. Ja kuna selgus, et meil on veel väga haput hapukapsast (sellist paar aastat laagerdunut), siis tuli loogiliselt hapukapsasalati plaan, mis teisenes selle peale, kui A. öösel vastu vana-aastaõhtut ahjus paar peeti ära küpsetas, peedi-hapukapsasalati plaaniks; ja teiseks nõudsin mina porgandisalatit, sest ma olin pähe võtnud, et see on kindlasti maksa kõrvale õudselt hea, aga miks mitte ka kana kõrvale.
Maksamarinaad oli seekord selline: pool klaasi sojakastet, sorts saket (A. viimatisest sushitegemisest jäänud lahtisest pudelist, muidu olen sama toidu sisse heerest või vahel isegi vermutit pannud), 1 hakitud sibul, hakitud ingverit, kaneelikoort, nelki (võtsin piparkoogitegemisest üle jäänud kaneeli-nelgi-ingveri ja panin natuke värsket juurde). Piprateri ka. Selle sisse panin maksa juba eelmisel õhtul seisma, las marineerib. Vana-aastaõhtul haudus ta muu toidutegemise kõrval rahulikult omaette, pärast lõikusin tükkideks, kõige lõpuks tõi H-V maitserohelist peale (tilli ja peterselli). Ma kardan, et vahepeal oli tuli natuke liiga äge, sest maks tuli veidi teraline (tavaliselt olen teinud puupliidi peal, aga tänavune aastavahetus oli ju nii soe, et ei tahtnud nii pikalt puupliiti kütta, ja elektripliit on selle töö jaoks harjumatult äkiline). Ep ja U. seevastu leidsid, et just nii ongi hea, et selline teraline neile just meeldibki, sest siis on hea kindel tunne, et on ikka korralikult läbi küpsenud. Tõsine bien cuit koolkond.
Ingverikana tähendas seda: keegi (ep? A.?) hakkis kanafilee tükkideks, selle panime ingveripasta pära ja natukese päris värske riivitud ingveri ja hakitud küüslauguga ning õliga segamini seisma, kuni me salateid hakkisime. Kui salatitega hakkas enam vähem ühele poole saama ja tundus, et “rahvas on juba kogunema hakanud”, läks kana pannile, pigistasin sinna poole sidruni mahla peale, hakkisin sinna otsa ühe värske ilusa tšilli ja posu rohelist sibulat. Ja siis tuli seda ilu panni peal natuke segada, lõpuks soolaga maitsestada. See kana tuleb kuidagi lollikindlalt maitsev ja süüakse tavaliselt hästi ruttu ära.
Peedi-hapukapsasalatisse läks ka kartuleid, sest ma olin ilma mingi kindla plaanita eelmisel õhtul ka nii seitse-kaheksa-kümme kartulit keetnud. Nii oligi: tükeldatud peet ja kartulid pluss hapukapsas. Maitseks panime vist köömneid, kastmeks veidi tavalist rapsiõli, veidi heledat seesamiõli (ettevaatlikult, et A. aru ei saaks). Ja natuke seda õli, mis ma olin hiljuti salati sisse läinud heeringa pealt purki valanud, sest see tundus liiga maitsev, et raisku lasta. Kas õunu ja/või sibulat läks ka, ei mäleta, vbla ep. mäletab. Võis olla ka selline minimalistlik salat, kus oligi ainult peet, kartul ja hapukapsas. Soola lisaks hapukapsa enda soolasusele ei pannud, sest arvestasime, et maks on oma sojakastmega nagunii suht soolane.
“Puuvillasalat” on salat, mille me kunagi juhuslikult leiutasime ja millest on saanud meie aastavahetuse traditsioon. Sinna läheb riisikujulisi makarone (või muid tillukesi nuudleid, seekord olid igatahes riisitera kujulised), granaatõuna seemneid, värsket kurki, makrat (seekord oli krabiliha nimega “Pidulik”, see ongi salatisse panemiseks mumst kõige parem makratoode – lihakam ja vähem jahune kui krabinuudlid, sama hea nagu korralikud krabipulgad, aga ilma lahtiharutamise vaevata), apelsini, purgiananassi, peenestatud küüslauku, hakitud värsket ingverit (panime siia oma ingverist kõige õrnema ja vähem kiulise osa, veidi vanema osa olime riivinud kanamarinaadiks ja kõige vintskemad tükid läksid maksaga koos hauduma); kastmesse läks hapukoort ja majoneesi, täiendavaks maitseaineks veidi hapukoore sees leotatud safranit. Muidu on siia mu mäletamist mööda muudki läinud, nt ma olen enam-vähem kindel, et mõni aasta on ka herneid olnud. Aga granaatõuna seemned, värske kurk ja apelsin, enamasti ka ananass, ning makra on raudpolt.
Pirni-juustusalati tegemise hakul avastasime, et meil ei ole küllalt juustu, vähemalt mitte küllalt head (oli mingi suvaline plamassine hollandi leibjuust, seda ei jää ju pirni kõrval tundagi). Mul oli küll sinihallitusjuustu, aga sellest oli jälle hirm, et äkki on osa inimeste jaoks liiga vänge. Niisiis läks Ep juustu järele ja tuli tagasi kõvemat sorti juustu laastudega – oli ta nüüd Dziugas või Forte, igatahes oli neil just juustulaastukampaania ja ühe paki sai alla euro kätte. Otsustasime, et lajatame kaks pakki kausitäie pirnitükkidega segamini ja vaatame, kas jääb väheks – kui jääb, siis jõuab kelleltki veel juurde tellida. Aga see osutus täitsa piisavaks ja väga maitsvaks. Kastmeks oli majonees ja täienduseks läks sinna parasjagu kreeka pähkleid, sest jälle oli õnnestunud täitsa söödavaid kreeka pähkleid saada.
Porgandisalat tuli minimalistlik – õigust öelda tahtsin ma alguses peaaegu puhast porgandit, ainult natuke õli ja sidrunimahla maitseks juurde. Segasin sidrunimahlaga ka natuke mett ja see õli-mee-sidrunimahla kaste maitses nagu unelm. Ep arvas, et mingid seemned oleks kah head, et huvitavam oleks. Nii ma siis röstisin väikese panni peal sinepi- ja seesamiseemneid ja puistasin salatisse. Kui ma ära segasin ja maitsesin, tuli kohe üks seesamiseemnega suutäis ja see oli nii jumalikult hea, et ma röstsisin veel ühe pisikese pannitäie seesamiseemneid ja panin juurde. See oligi vist seekord minu lemmiksalat, sest ma sõin seda kõige muu vahele, kõrvale ja vahel täitsa niisama.
Meie must kass istus kogu selle söögitegemise aja äraootava moega köögis, sest ta oli vist kogemusest õppinud, et sedasorti tegevuse käigus midagi pudeneb. Kusjuures ta lontrus jättis toorest maksa järele, eriti kui me kanaga tegelema hakkasime, ja üritas hoopis kanatükke virutada. Mõne kelmelisema tüki panin talle maksa juurde kaussi ja nii sõi ta lõpuks ka maksa ära. On alles pursui, niisama maksa tal süüa ei kõlba.
Muidu oli veel Kanni tehtud rosinatega karaski moodi kooki, H-V toodud mozzarellat, mille peale mulle meenus, et ma vedasin ka ühe Saidafarmi valge juustu koju; H-V serveeris selle taldrikul, oliiviõlikausike keskel ja kõik peterselliga garneeritud, väga mõnus. Ja pompelmuus ja melon.
Kana sai tol õhtul peaaegu päris otsa, pirni-juustusalat samuti ja pompelmuus vist ka; muud jäi alles, aga eks me selle arvestusega tegimegi, et järgmisel päeval saaks edasi süüa. Ning jah, järgmisel päeval oligi söögiga hooletu ja sellest sai viis inimest süüa – meie A.-ga pluss veel kolm külalist.
Järgmistel päevadel sõime peamiselt samade toitude pikendusi: kui maksast olid järel vaid kribalad ja marinaad, tegin sellest ühe risoto (praadisin potipõhjas sibulat, lisasin riisi, siis lisasin maksamarinaadi, kust olin puisemad asjad, nt kaneelikoore välja õngitsenud, võimalik, et sinna läks ka rosinaid ja natuke kuiva heerest); ananassikonservist oli puuvillasalatisse läinud ainult pool, teisest poolest tegin koos meloniülejäägi, pisukese hapukapsa ja õuna-pirniga millegi juurde salati. Millalgi küpsetas A. ühe poest toodud õuntega täidetud pardi ahjus ära, võib-olla ma selle juurde tegingi salati. Või panin ma sinna salatisse kohe pardiliha sisse. Mul on meeles, et ühe pardilihasalati tegin raudselt viigimarjadega, ilmselt panin sinna ka apelsini ja muud puuvilja.
Kolmekuningapäeval tegime traditsioonilist oahautist – seekord leotasin sinna poolteist kruusitäit ube-läätsi-riisi (eelmisel õhtul panin likku), õhtul hakkisin paar porgandit, paar sibulat, paar küüslauguküünt, pooliku selleri ja pooliku kaalika, vähemalt ühe tšilli (võis olla ka rohkem) ja panin koos keema. Kannilt tellisin purgi tomateid, sest olin ise unustanud tuua. Lisaks läks toidu sisse pruuni suhkrut, kaneeli, nelki, tiba soola; ja erilise koostisosana purgitäis kõrvitsa-küüslaugupüreed. See ei kuulu originaalretsepti sisse (originaalretsept on Judy Schultzi raamatust nimega “From the Garden”, mis on muide üks paremaid kokaraamatuid, mis mulle elus ette on sattunud), aga mul tuli meelde, et mul on sellist head püreed (A. ema tehtud) ja sellise hautise sisse sobib see nagu valatud. Kuna ma tahtsin kindlasti purgiloputusvee toidu sisse ära panna, siis tuli ta tglt väikest viisi supp. Originaalretsepti sisse ei käi ka kaalikas ega seller, aga mis siis. Need olid mul poolikuna seisma jäänud ja tuli ära panna ja ma ei näinud põhjust, miks nad ei peaks sobima. Sobisidki, kõik olid rahul.
Lihasööjatele praadisin chorizo-vorsti viilusid juurde, sobisid samuti jube hästi.
Ilm oli nüüd külmaks läinud, nii et see toit valmis puupliidil. Mis oli ka ökonoomne, sest kolmekuningapäeval on ju vaja oapresidendi valimise kook küpsetada. Koogiks tegin tavalise hapukoorekoogi (sama retsept nagu selle postituse õunakoogil, ainult ilma õunteta, sest inimesi ei tohi oaleidmise protseduuri juurest eksitada). Oakuningakspresidendiks tuli T.
Vat selline seltskonnakroonika.