Jälle hapukapsasalatid ja üks kiirsupp

Meil on veel A. ema tehtud hapukapsast, igavesti hapu juba, aga ikka hea. Keetsin 5 kartulit; esimesel päeval tegin salati kolmest kartulist, paarist-kolmest rohelisest sibulast, hapukapsast ja koos köömnetega praetud peekonitükkidest; kastmeks hapukoor ja majonees. Teisel päeval oli õunu ka, aga rohelist sibulat oli vähe alles, panin lisaks sellele veel pool sibulat. Õuntega oli parem. Kuna õunad olid niigi mahlased ja kartuleid oli seekord vähem, läks salatile kastet vähem vaja, hapukoort ei pannud, ainult majoneesi.

Hapukapsasalati isu tuli sellepärast, et mul hakkab vist mingi kõhuviirus tunda andma – pole õieti hullu midagi, aga iiveldab aeg-ajalt. Täna tegin täpselt samal põhjusel kerget ja lihtsat kalakonservisuppi – panin vee keema (umbes liitri); kui oli kuum, üks viiludeks lõigatud porgand sisse; natuke apteegitilliseemneid, tilliseemneid ja tibake aniisi; seejärel kaks suurt kartulit kuubikuteks ja potti; üks sibul peeneks ja potti. Ma tahtsin ka koriandrit panna, aga avastasin, et poltergeist on meie koriandripurgi kuhugi ära peitnud. Sellise tõbisena on mul raske asju prioriteetsuse järjekorda seada, nii et mul jooksis koriandri või õigemini selle puudumise peale juhe kokku ja ma ei saanud enam midagi tehtud; A. hakkis pool hiina kapsast ja pani potti teiste asjade juurde. Ma sain sellest julgust ja pigistasin poole laimi mahla potti juurde. Lasin keeda, kuni kartul oli pehme, siis panin omas mahlas skumbria sinna otsa, loputasin vähese vee (ja laimikoorega) karbi üle ja valasin ka selle tilgakese potti, maitsesin, kuidas soolasusega on, panin natuke soola ja tiba kalakastet juurde ja siis lihtsalt ootasin, et korraks uuesti keema tõuseks. Kõige lõpuks lisasin ka lusikatäie võid.

Tuli päris hea toit, pärast söömist olin märksa leebem ja rahulikum. Õigust öelda läksin juba paari esimese suutäiega leebemaks ja rahulikumaks, nii et suutsin söögilauas juba poltergeisti harjumuste üle arutada (mõtlesime, et kui talle meeldib asju ära viia, siis kas teda prügiveo peale ei saa panna, viiks näiteks ehitusprahi kuhugi teise dimensiooni. Narniasse?). Ahjaa, kõrvale sõime head musta leiba võiga. Paadi Pagari vormileib, kui keegi veel ei tea, mis on üks hea leib.

Suppi tuli (kahe peale) piisavalt, et jäi homseks ka, mis on samuti hea.

Advertisements

Köögivilja-püreesupp

A. tahtis allesjäänud porganditest püreesuppi teha, aga ei teadnud, mida sinna lisaks kartulile juurde panna, ma soovitasin tema ema tehtud kõrvitsa-küüslaugupüreed, mida meil ikka veel natuke on. Poes tundus mulle esialgu, et ma tahaks sinna sisse kookospiima, patustasin toidukilomeetrite lugemise vastu ja tulingi ühe purgiga koju, aga kodus avastasin, et meil on ju väike lahtine fetapakk, hakkab juba kuivama ja tuleks ära panna. Eks kookospiim läheb siis kunagi kuhugi mujale. Sibulat tõin ka, seda läks kohe vaja.

A. oli minu kojujõudmise ajaks juba porgandid-kartulid ära hakkinud, nii et ma ei teagi nüüd täpselt koguseid – kartuleid oli kaks, aga porgandikogus oli “kõik järelejäänud porgandid”, silmaga vaadates tundus, et porgandit-kartulit on ühepalju. Üks terve suur sibul läks samuti, õigemini esimesena – õli ja pardirasvaga potti hauduma, kui see oli klaasjas, siis porgand takkajärele, natukese aja pärast hakkisin otse potti ühe küüne küüslauku, kaapisin muskaatpähklit, poetasin paar apteegitilli seemet ja valasin pool liitrit vett peale. Sinna sisse panin ka natuke soola (ettevaatlikult, arvestades, et feta on ise soolane) ja seda ausat supimaitseainet, mis koosneb osalt soolast, osalt igasugustest kuivatatud maitsejuurikatest (samuti ettevaatlikult, sest sool). Ja otsisin nõmm-liivatee pakist vähem puised osad välja ja natuke rosmariini panin ka.

Siis viskasingi kartuli samuti potti ja ise tšillisin netis. Kui tundus, et kartul on pehme, valasin kõrvitsapüree juurde (seda oli umbes 250 ml, selline väike moosipurk); segasin, maitsesin, pigistasin laimikaheksandiku mahla sinna sisse; ootasin, et uuesti mullitama hakkaks, keerasin tule ära, segasin fetariismed hoolega sisse ja hõikasin A.-le, et ta võib nüüd püreerida, kui tahab. Ise panin päevalille- ja seesamiseemneid panni peale röstima ja hakkisin ühe varre rohelist sibulat, neid puistasime söömiseks supi peale.

Tuli täitsa ilus ja täitsa peen. Röstisime sepikut kõrvale, määrisime võid peale ja hõrk. Ilmselt saaks sarnase supi värskest kõrvitsast, kui see ära tükeldada ja koos porgandiga või natuke pärast porgandit potti visata, ainult siis tuleks küüslauku rohkem panna ja soolaga ei oleks vaja nii ettevaatlik olla.

Lihtne kiire makra-makaronisalat

Kombineerisin sellise kiire salati: umbes pool pakki spiraalmakarone, üks pakk lumekrabipulki, umbes pool apelsini (oleks võinud rohkem panna, aga see apelsin oli nii hea, et ma tahtsin osa niisama ära süüa), 1-2 õuna (Tellissaar), vist 2 vart rohelist sibulat, poole laimi mahl, neist A. toodud imesprottidest jäänud õli ja natuke karbiheeringast jäänud õli. Lõpuks tuli ka tiba soola juurde panna lisaks sellele, mis oli õlide ja makaronikeeduvee sees nagunii.

Oli täitsa hea, aga nagu ma ütlesin, apelsini oleks võinud rohkemgi panna. Ilmselt ei teeks paha ka rohkem krabipulki.

Kõrvale jõin apelsinimahla, A. sõi hiljem ja jõi juurde vist teed.

Täna võtsin A.-st eeskuju ja sõin lihtsalt pelmeene. Tema sõi hapukoorega, mina sõin rohelise sibula, juustulaastude ja võiga. Mu söömises hakkab hapukoor üha enam soojade toitude komponendiks taanduma, noh, selleks, millest tehakse koogitainast, mitte näiteks koogikreemi, või sooja kastet, mitte külma lisandit.

Porgandid-kartulid sinihallitusjuustuga (ja möödaminnes paar võileiba)

Eile polnud vajadust eriti süüa teha – A. tegi supile otsa peale ja mina tegin (ikka veel pühadeajast üle jäänud) sinihallitusjuustu ja pirniga kuumi võileibu. Täna sõin kõigepealt sprotivõileibu, see väärib äramärkimist, sest A. oli ühed ebatavaliselt head sprotid koju toonud, mingi Kaija vms nimega sinises karbis. Mulle tavaliselt sprotid ei maitse ja ma olen kahtlustanud, et suitsutamisega üritatakse kalade endi paha maitset maskeerida – või on õli halb olnud, aga need sinise karbi omad olid lausa sõltuvusttekitavad. Võileib käis nii, et mädarõigas alla, kala peale ja majonees kõige otsa. Või mädarõigas, majonees, kala, mis maitses sama hästi, aga ei tahtnud eriti koos püsida, kalad kippusid minema uisutama.

Täna tulin odavate porganditega koju. Leedu omad, väga maitsvad. Kartuleid oli juba enne, nii et läkski loosi porgandi-kartuli panniroog, “Parimate panniroogade” raamatu andmetel Taani toit. Modifitseerisin – selle asemel, et kohe kõike veega hautada, nagu retsept ütleb, hautasin porgandeid kõigepealt õlis (ja pardirasvas, samuti pühadeaja ülejääk). Et rohkem maitset ja vitamiini jne.

Toidu sisse läks viis suurt porgandit, mille prepareerimine läks üle ootuste lihtsalt, sest A. ei tahtnud küll osaleda toidu väljamõtlemises (“pelmeene,” oli tema pakkumine, kui ma küsisin, mis me täna süüa võiks), aga tükeldama tuli ta praktiliselt oma algatusel, kui ma olin juba otsast kaks porgandit ära koorinud. Kui porgandid olid juba rasvollusega pannil haudumas, koorisin ma kartulid (6 tk, sellised keskmised) ja A. tükeldas ja siis oligi paras aeg klaasitäis vett juurde valada – enne pudistasin veel veidi nõmm-liivateed ja paar apteegitilli seemet pannile. Järgmiseks läks kõige otsa 2-3 spl pardiprae kallerdist, miska võis selle pardi peaaegu ärasööduks lugeda (ainult pardirasva on veel paar lusikatäit järel), pärast lisasin natuke soola, sest see kallerdis ei olnud ikkagi nii soolane, nagu oleks olnud puljongikuubik.

Veerand tundi podises omaette madalal tulel, siis segasin hulka törtsu hapukoort (tundub, et kolmandiku poolekilosest pakist), kõik eri sorti sinihallitusjuustude kribalad, mis mul oli (kokku võis 100 grammi olla või 150), ootasin, et uuesti podisema hakkaks ja keerasin tuld veel rohkem maha. Varsti segasin, sain aru, et kartul on pehme mis pehme, keerasin tule täitsa maha ja jätsin jääksoojusse, et kaste veel pakseneks.

Õunamahl sobis juurde.

Tuli päris maitsev ja nähtavasti paras jõusööt, sest kõigest poole supitaldrikutäie peale panin ma pesu pesema, vahetasin voodipesu ära, koristasin magamistoa põranda ära, pesin pead (mis on minu puhul paras operatsioon) ja lõpuks koristasin ka köögipõranda ära. Homseks jäi üle ka (toitu, mitte põrandapesu).

Pühadejärgsed toidud: makaronivorm, tomatirisoto, kartuliomlett, kaks hapukapsasalatit, kõrvitsasupp

Ma ei mäleta, mis järjekorras ma neid toite täpselt tegin, aga pärast kolme kuningat – ja teises linnas õpetamas käimist – neid igatahes tehtud sai.

Makaronivorm – kui õhtul tahtsin järsku midagi sooja süüa, aga leidlikkust oli vähe. Uurisin juustuga makaronide retsepte, sest meil oli pühadest väga mitut sorti juustu jääke, juustukastme tegemine tundus liiga keerukas ja otsustasin vormi kasuks. Tähendab, keetsin pool pakki sarvekesi, ise tükeldasin külaliste toodud ja kolmekuningapäevast järele jäänud sinihallitusjuustu, mingit viilutatud Hollandi juustu, natuke Forte juustu ja segasin selle küüslaugu-toorjuustu ja piimaga enam-vähem ühtlaseks plögaks. Kui makaronid olid enam-vähem valmis, kurnasin ära, määrisin ahjupanni võipaberiga üle, segasin makaronid otse potis selle juustuplögaga, valasin pannile ja küpsetasin üle, küpsetamise keskel segasin korra, et pealmised enne ära ei kuivaks, kui mulle tundub, et küps on. Täitsa nunnu toit ja igatahes toitev. Vbla natuke igav, aga nii vähese vaeva peale ei saa nuriseda.

Tomatirisoto tegin siis, kui mulle tuli meelde, et kas kolmekuningapäeval või isegi lausa vana-aastaõhtul olime purgi tomatimahla lahti teinud ja see osa, mis kannu ei mahtunud, on ikka veel purgi sees sahvris ja vajab tõenäoliselt äralahendamist. Ühtlasi tuli meelde, et A. pardiküpsetamise käigus tekkis kausitäis leemekallerdist ja pardirasva. Kaalusin suppi teha, aga ei osanud välja mõelda, mida head ma võiks veel supi sisse panna, et ei oleks paljas tomatimahlaga puljong. Niisiis tegin risoto, kuhu lisaks riisile ja leemele on vähem asju vaja. Praadisin poti põhjas sibulat-küüslauku, seejärel ka riisi; valasin tomatimahla sinna peale (pluss tilga vett, millega ma mahlapurki loputasin), võtsin paar lusikatäit kallerdist ja panin sinna samuti peale sulama. Aeg-ajalt segasin ja vaatasin, ega vedelikku juurde pole vaja. Hirmus hea tuli ja minimaalse vaevaga. Natuke pudistasin sinna vist ka kõva juustu peale.

Millalgi kas enne või pärast seda tegin lihtsat kartuliomletti – praadisin sellesama pardirasvaga nii palju kartuliviile, kui palju pannile kõrvuti mahtus (oli vist neli kartulit, ma lõikasin päris paksud viilud, nii saigi neli kartulit viiludena pannile mahutada), natuke sibulat ka, võimalik, et sinna läks ka natuke chorizo-viile; siis kloppisin kaks või kolm muna koos natukese pardikallerdisega lahti ja valasin sinna peale. Jälle täitsa hea, liigagi hea, sest ma pidin end ohjeldama, et ma kõike ise ära ei sööks.

Hapukapsasalatid: üleeile keetsin neli kartulit, võtsin veel hapukapsast, ühe õuna, umbes pool väikest pirnikujulist kõrvitsat, mis ma olin juhtumisi koju toonud, sest odav oli ja nägi hea välja, lähedal kasvatatud pealegi (lätlaste kasvatatud; interneti järgi otsustades on selle sordi nimi Butternut), fetajuustu, natuke mandleid ja natuke päevalilleseemneid ja segasin salatiks (inspireerudes sellest prantsuskeelsest retseptist). Kõrvits pidi idee järgi riivitud olema, aga mul on nürivõitu riiv, ma tüdinesin poole pealt ära ja lihtsalt hakkisin nii peenikeseks, kui viitsisin. Kartul ja õun olid kuubikuteks, mandlid hakkisin, feta pudistasin tükkidena sisse, seemned ja hapukapsas läksid nii, nagu nad olid. Kastmeks läks rapsi- ja oliiviõli ja hästi natuke õunamahla ja Cava-äädikat. Mulle tundus kogu aeg, et ikka õlisem võiks olla, ja panin iga maitsmise järel sortsu juurde; selle tulemusel leidis A., kes seda järgmisel päeval sõi, et natuke liiga õline sai. Jäta siis veel sellisele, ma oleks ka ise võinud kõik ära süüa. Vbla on asi selles, et mina võtsin ülemisest kihist ja talle jäi kausipõhi – loogiline, et vedelikud valguvad tahkete asjade vahelt põhja. Kui ta oleks uuesti ära seganud, poleks ta võib-olla liiga õliseks pidanud – kahtlustan, et tal tekkisid kõhklused puhtalt sellepärast, et ta nägi seismisega kausipõhja kogunenud õli ja järeldas sellest, et liiga palju.

Igastahes, kuna see salat sai, nagu öeldud, A. arust liiga õline, siis jättis ta eile oma jaost muist järele, nii et kui ma hakkasin ise süüa tahtma, pikendasin ma seda heeringa, ühe keedumuna, ühe väikese sibula ja kolme õunaga. Seekord panin ka majoneesi. Ma olin sellega ise väga rahul ja kuna A. sel päeval enam korraliku toidu peale ei pretendeerinud, sõin kõik ise ära. Musta leiva kuubikuid praadisin garneeringuks juurde.

Täna tuli õigel ajal meelde, et kõrvitsast jäi pool alles ja me tegime sellest suppi. Supi sisse läks pool seda väikest kõrvitsat (kuubikutena), kaks kartulit (samamoodi kuubikutena). Sedaaegu, kui A. neid kuubikuid tegi, hakkisin mina ühe väikese sibula, kolm küüslauguküünt ja praadisin neid pardirasvaga (sest seda oli; muidu oleks ehk võid pannud) veidi pannipõhjas, uhmerdasin veidi köömneid ja koriandriseemneid ja säristasin neid ka; siis oligi juba A.-l kõrvits tükeldatud, viskasin selle sinna juurde; kui kartul sai tükeldatud, läks see ka ja nii palju vett peale, et kaetud sai. Lõikusin sinna veel ühe tšillikauna, puistasin natuke kaneeli, kolm lusikatäit pardileemekallerdist; kui see oli keema läinud, maitsesin ja lõikusin sinna ka ühe kuivatatud tomati sisse. Ja jätsin vaiksele tulele keema, läksin ise tööd tegema ja jätsin A. supivalvesse. Kui A. tuli informeerima, et kõrvits ja kartul on jumala pehmed, siis läksin maitsesin, lisasin soola ja kaapisin veidi muskaatpähklit, maitsesin veel, leidsin, et kindlasti on midagi haput vaja ja pigistasin sinna pool laimi (A. ei uskunud, et nii kõvaks kuivanud koorega laimist üldse mingit mahla tuleb, aga seest nägi täiesti värske välja. See, lapsed, on näide, kuidas optimism ära tasub – A. ei oleks proovimagi hakanud ja ei oleks supi sisse laimimahla saanud.) ja lisasin teelusikatäie pruuni suhkrut.

Minu poolest oli nüüd hea küll ja asja kallale asus A., kes pooldas püreesuppi ja oli nõus selle nimel saumikseriga möllama (mina ei viitsi eriti köögimasinatega jantida). Mul oli sedaaegu igav ja mulle tuli meelde, et ma olin poest allahinnatud saiakukleid toonud (neid värske saia leti omi, mis õhtul alla hinnatakse). Panin praeahju kuumama, lõikasin kuklid pooleks, määrisin igale kuklile natuke võid ja panin natuke rokfoori peale ja lükkasin ahju. Ja selle ajaga, mis me supitaldrikud välja otsisime ja serveerisime ja mil mina mõtlesin, mida juua, leidsin, et kuiv Riesling võiks sobida küll (mis oli nagunii ainus vein, mida parajasti oli – kui see oleks täitsa mööda olnud, oleks hakanud mõtlema, kas võtta õuna- või tomatimahla, sest supp tundus oma vürtsisuses jooki kõrvale tahtvat), olid saiad juba krõbedaks läinud ja juust mullitama hakanud.

Jube peen toit tundus, nagu mingis restoranis. Seda see püreestamine teeb. Oma suureks üllatuseks pean märkima, et tšillit oleks võinud ehk vähem olla. Eks teda ole raske doseerida ka, iial ei tea, kui kange konkreetne kaun parajasti on.

Mulle tundub, et selle supi peal võiks röstitud päevalilleseemned väga mõnusad olla.

*

Suupisteks olen kõige selle vahele söönud mitmesuguseid juustuvõileibu (ma läksin pühade paiku eri sorti juustude ostmisega hoogu ja pealegi tõid külalised ka). Üks lemmikuid on kitsejuustu-röstsepik tollesama laimi-tšillimoosiga, mida ma enne pühi tegin. See hoidis kukkus nüüd küll õnnelikult välja, kahju, et kitsejuust otsa sai. Ja sellega konkureerivad kõva juustu (nt Fortega) sepik pirniga ja sinihallitusjuustusepik pirniga. Vahel panen majoneesi ka.

Kuigi täna käis hommikusöögi-isu hoopis heeringavõileiva järele. Mitmevilja-röstsaia viil (aga röstimata kujul), veidi võid peale, heeringatükid otsa, kõige peale sibulat ja õuna.

Armas aeg. Seda kõike kirjutades hakkab suu uuesti vett jooksma, peaks vist jälle minema ja midagi sööma.

Pühadetoidud

Olen vahepeal väga laisk blogija olnud, aga nüüd tuleb küll pühade kokkuvõte ära teha, enne kui meelest läheb.

Vana-aastaõhtuks tegime oma traditsioonilisi asju: vürtsises sojamarinaadis seamaksa, ingveri-küüslaugu-kana, pirni-juustusalatit, “puuvillasalatit”. Nendega oli plaan selge, vajas ainult mõtlemist, mida lisaks. Ja kuna selgus, et meil on veel väga haput hapukapsast (sellist paar aastat laagerdunut), siis tuli loogiliselt hapukapsasalati plaan, mis teisenes selle peale, kui A. öösel vastu vana-aastaõhtut ahjus paar peeti ära küpsetas, peedi-hapukapsasalati plaaniks; ja teiseks nõudsin mina porgandisalatit, sest ma olin pähe võtnud, et see on kindlasti maksa kõrvale õudselt hea, aga miks mitte ka kana kõrvale.

Maksamarinaad oli seekord selline: pool klaasi sojakastet, sorts saket (A. viimatisest sushitegemisest jäänud lahtisest pudelist, muidu olen sama toidu sisse heerest või vahel isegi vermutit pannud), 1 hakitud sibul, hakitud ingverit, kaneelikoort, nelki (võtsin piparkoogitegemisest üle jäänud kaneeli-nelgi-ingveri ja panin natuke värsket juurde). Piprateri ka. Selle sisse panin maksa juba eelmisel õhtul seisma, las marineerib. Vana-aastaõhtul haudus ta muu toidutegemise kõrval rahulikult omaette, pärast lõikusin tükkideks, kõige lõpuks tõi H-V maitserohelist peale (tilli ja peterselli). Ma kardan, et vahepeal oli tuli natuke liiga äge, sest maks tuli veidi teraline (tavaliselt olen teinud puupliidi peal, aga tänavune aastavahetus oli ju nii soe, et ei tahtnud nii pikalt puupliiti kütta, ja elektripliit on selle töö jaoks harjumatult äkiline). Ep ja U. seevastu leidsid, et just nii ongi hea, et selline teraline neile just meeldibki, sest siis on hea kindel tunne, et on ikka korralikult läbi küpsenud. Tõsine bien cuit koolkond.

Ingverikana tähendas seda: keegi (ep? A.?) hakkis kanafilee tükkideks, selle panime ingveripasta pära ja natukese päris värske riivitud ingveri ja hakitud küüslauguga ning õliga segamini seisma, kuni me salateid hakkisime. Kui salatitega hakkas enam vähem ühele poole saama ja tundus, et “rahvas on juba kogunema hakanud”, läks kana pannile, pigistasin sinna poole sidruni mahla peale, hakkisin sinna otsa ühe värske ilusa tšilli ja posu rohelist sibulat. Ja siis tuli seda ilu panni peal natuke segada, lõpuks soolaga maitsestada. See kana tuleb kuidagi lollikindlalt maitsev ja süüakse tavaliselt hästi ruttu ära.

Peedi-hapukapsasalatisse läks ka kartuleid, sest ma olin ilma mingi kindla plaanita eelmisel õhtul ka nii seitse-kaheksa-kümme kartulit keetnud. Nii oligi: tükeldatud peet ja kartulid pluss hapukapsas. Maitseks panime vist köömneid, kastmeks veidi tavalist rapsiõli, veidi heledat seesamiõli (ettevaatlikult, et A. aru ei saaks). Ja natuke seda õli, mis ma olin hiljuti salati sisse läinud heeringa pealt purki valanud, sest see tundus liiga maitsev, et raisku lasta. Kas õunu ja/või sibulat läks ka, ei mäleta, vbla ep. mäletab. Võis olla ka selline minimalistlik salat, kus oligi ainult peet, kartul ja hapukapsas. Soola lisaks hapukapsa enda soolasusele ei pannud, sest arvestasime, et maks on oma sojakastmega nagunii suht soolane.

Puuvillasalat” on salat, mille me kunagi juhuslikult leiutasime ja millest on saanud meie aastavahetuse traditsioon. Sinna läheb riisikujulisi makarone (või muid tillukesi nuudleid, seekord olid igatahes riisitera kujulised), granaatõuna seemneid, värsket kurki, makrat (seekord oli krabiliha nimega “Pidulik”, see ongi salatisse panemiseks mumst kõige parem makratoode – lihakam ja vähem jahune kui krabinuudlid, sama hea nagu korralikud krabipulgad, aga ilma lahtiharutamise vaevata), apelsini, purgiananassi, peenestatud küüslauku, hakitud värsket ingverit (panime siia oma ingverist kõige õrnema ja vähem kiulise osa, veidi vanema osa olime riivinud kanamarinaadiks ja kõige vintskemad tükid läksid maksaga koos hauduma); kastmesse läks hapukoort ja majoneesi, täiendavaks maitseaineks veidi hapukoore sees leotatud safranit. Muidu on siia mu mäletamist mööda muudki läinud, nt ma olen enam-vähem kindel, et mõni aasta on ka herneid olnud. Aga granaatõuna seemned, värske kurk ja apelsin, enamasti ka ananass, ning makra on raudpolt.

Pirni-juustusalati tegemise hakul avastasime, et meil ei ole küllalt juustu, vähemalt mitte küllalt head (oli mingi suvaline plamassine hollandi leibjuust, seda ei jää ju pirni kõrval tundagi). Mul oli küll sinihallitusjuustu, aga sellest oli jälle hirm, et äkki on osa inimeste jaoks liiga vänge. Niisiis läks Ep juustu järele ja tuli tagasi kõvemat sorti juustu laastudega – oli ta nüüd Dziugas või Forte, igatahes oli neil just juustulaastukampaania ja ühe paki sai alla euro kätte. Otsustasime, et lajatame kaks pakki kausitäie pirnitükkidega segamini ja vaatame, kas jääb väheks – kui jääb, siis jõuab kelleltki veel juurde tellida. Aga see osutus täitsa piisavaks ja väga maitsvaks. Kastmeks oli majonees ja täienduseks läks sinna parasjagu kreeka pähkleid, sest jälle oli õnnestunud täitsa söödavaid kreeka pähkleid saada.

Porgandisalat tuli minimalistlik – õigust öelda tahtsin ma alguses peaaegu puhast porgandit, ainult natuke õli ja sidrunimahla maitseks juurde. Segasin sidrunimahlaga ka natuke mett ja see õli-mee-sidrunimahla kaste maitses nagu unelm. Ep arvas, et mingid seemned oleks kah head, et huvitavam oleks. Nii ma siis röstisin väikese panni peal sinepi- ja seesamiseemneid ja puistasin salatisse. Kui ma ära segasin ja maitsesin, tuli kohe üks seesamiseemnega suutäis ja see oli nii jumalikult hea, et ma röstsisin veel ühe pisikese pannitäie seesamiseemneid ja panin juurde. See oligi vist seekord minu lemmiksalat, sest ma sõin seda kõige muu vahele, kõrvale ja vahel täitsa niisama.

Meie must kass istus kogu selle söögitegemise aja äraootava moega köögis, sest ta oli vist kogemusest õppinud, et sedasorti tegevuse käigus midagi pudeneb. Kusjuures ta lontrus jättis toorest maksa järele, eriti kui me kanaga tegelema hakkasime, ja üritas hoopis kanatükke virutada. Mõne kelmelisema tüki panin talle maksa juurde kaussi ja nii sõi ta lõpuks ka maksa ära. On alles pursui, niisama maksa tal süüa ei kõlba.

Muidu oli veel Kanni tehtud rosinatega karaski moodi kooki, H-V toodud mozzarellat, mille peale mulle meenus, et ma vedasin ka ühe Saidafarmi valge juustu koju; H-V serveeris selle taldrikul, oliiviõlikausike keskel ja kõik peterselliga garneeritud, väga mõnus. Ja pompelmuus ja melon.

Kana sai tol õhtul peaaegu päris otsa, pirni-juustusalat samuti ja pompelmuus vist ka; muud jäi alles, aga eks me selle arvestusega tegimegi, et järgmisel päeval saaks edasi süüa. Ning jah, järgmisel päeval oligi söögiga hooletu ja sellest sai viis inimest süüa – meie A.-ga pluss veel kolm külalist.

Järgmistel päevadel sõime peamiselt samade toitude pikendusi: kui maksast olid järel vaid kribalad ja marinaad, tegin sellest ühe risoto (praadisin potipõhjas sibulat, lisasin riisi, siis lisasin maksamarinaadi, kust olin puisemad asjad, nt kaneelikoore välja õngitsenud, võimalik, et sinna läks ka rosinaid ja natuke kuiva heerest); ananassikonservist oli puuvillasalatisse läinud ainult pool, teisest poolest tegin koos meloniülejäägi, pisukese hapukapsa ja õuna-pirniga millegi juurde salati. Millalgi küpsetas A. ühe poest toodud õuntega täidetud pardi ahjus ära, võib-olla ma selle juurde tegingi salati. Või panin ma sinna salatisse kohe pardiliha sisse. Mul on meeles, et ühe pardilihasalati tegin raudselt viigimarjadega, ilmselt panin sinna ka apelsini ja muud puuvilja.

Kolmekuningapäeval tegime traditsioonilist oahautist – seekord leotasin sinna poolteist kruusitäit ube-läätsi-riisi (eelmisel õhtul panin likku), õhtul hakkisin paar porgandit, paar sibulat, paar küüslauguküünt, pooliku selleri ja pooliku kaalika, vähemalt ühe tšilli (võis olla ka rohkem) ja panin koos keema. Kannilt tellisin purgi tomateid, sest olin ise unustanud tuua. Lisaks läks toidu sisse pruuni suhkrut, kaneeli, nelki, tiba soola; ja erilise koostisosana purgitäis kõrvitsa-küüslaugupüreed. See ei kuulu originaalretsepti sisse (originaalretsept on Judy Schultzi raamatust nimega “From the Garden”, mis on muide üks paremaid kokaraamatuid, mis mulle elus ette on sattunud), aga mul tuli meelde, et mul on sellist head püreed (A. ema tehtud) ja sellise hautise sisse sobib see nagu valatud. Kuna ma tahtsin kindlasti purgiloputusvee toidu sisse ära panna, siis tuli ta tglt väikest viisi supp. Originaalretsepti sisse ei käi ka kaalikas ega seller, aga mis siis. Need olid mul poolikuna seisma jäänud ja tuli ära panna ja ma ei näinud põhjust, miks nad ei peaks sobima. Sobisidki, kõik olid rahul.

Lihasööjatele praadisin chorizo-vorsti viilusid juurde, sobisid samuti jube hästi.

Ilm oli nüüd külmaks läinud, nii et see toit valmis puupliidil. Mis oli ka ökonoomne, sest kolmekuningapäeval on ju vaja oapresidendi valimise kook küpsetada. Koogiks tegin tavalise hapukoorekoogi (sama retsept nagu selle postituse õunakoogil, ainult ilma õunteta, sest inimesi ei tohi oaleidmise protseduuri juurest eksitada). Oakuningakspresidendiks tuli T.

Vat selline seltskonnakroonika.