Nuudlid suveköögiviljadega

Esimene variant tekkis nii, et ma tahtsin teha järgmiseks päevaks pisto ette valmis. Pannile (oliiviõli sisse praadima-hauduma) läksid järjest, sedamööda, kuidas ma neid tükeldasin: kaks keskmist (või suuremapoolset) kuubikuteks lõigatud kartulit; 1 hakitud sibul; 1 kääridega poolratasteks lõigatud tšilli (kõigepealt sabast hoides pikkupidi lõhe sisse, seejärel ristipidi tükkideks) ja natuke mittevürtsise paprika pulbrit (päris pisto sisse peakski paprika kui köögivili käima, aga mu kõht ei kannata väga palju paprikat süüa, seepärast panen pigem tšillit, et saaks väikese kogusega suure efekti); 1 kuubikuteks lõigatud baklažaan; 1 samuti kuubikuteks lõigatud keskmine suvikõrvits (kabatšoki tüüpi – sellele olid kahjuks plekid tulnud, osa tuli ära visata). Segasin, hautasin kaane all ja tõin õuest natuke aed-liivateed ja iisopit ja hakkisin peeneks. Kui tundus, et suvikõrvitsa lisamisest on umbes 10 min möödas, segasin uuesti, tükeldasin ühe värske tomati ja panin pannile – pluss purgitäie kooritud tomatit (mida vajutasin pannilabidaga väiksemaks). Siis keerasin tule ära, puistasin maitserohelise peale, maitsestasin soola ja musta pipraga. Natuke mett panin ka, sest tomatid ei olnud kõige magusamad.

Natuke sõin samal õhtul niisama, veidi krõbedat valget leiba kõrvale süües, juustu sisse pudistades (tavalist kollast viilujuustu, oli vist Edam) ja punast veini kõrvale juues, olin rahul. Konsistents oli selline hautise ja paksu supi vahepealne.

Järgmisel päeval leidis A., et see on tema arust niisama liiga vedel ja sobiks pigem mingite makaronide kõrvale kastmeks. Ajasin selle ködi siis soojaks, keetsin kiiresti niitnuudleid (neid pisikesi lühikesi, mis keevad praktiliselt kohe valmis, kui keeva vette panna), kurnasin ära, valasin pannile ködile hulka, segasin ära ja tõstsin kogu kupatuse uuesti pliidi peale, et ühtlaselt läbi soojeneks. Söömise ajaks võtsime minu algatusel feta tüüpi lambajuustu peale. Aga A.-le maitses tegelikult ilma juustuta rohkem, tema väitel oli ka see juust liiga hapu (tal on hapuretseptorid kuidagi eriliselt välja arenenud).

*

Täna oli mul üks suvikõrvits veel üle ja natuke eilse kuupäevaga sinki. A. lahendas eilsete pistoga nuudlite ülejäägi ise ära, mina praadisin vabanenud pannil endale söögiks hakitud sibulapooliku, suvikõrvitsaviile ja need singiriismed, lisasin 1 hakitud küüslauguküüne ja natuke itaalia ürdisegu; siis panin kaane peale, tõstsin kõrvale (kusjuures see haudus reaalselt pannisoojuses mõnevõrra edasi) ja keetsin jälle neid nuudleid. Ja siis samamoodi – kurnasin ära, valasin nuudlid pannile, segasin kõik ära, tõstsin pliidikuumusesse tagasi, lasin uuesti särisema hakata, keerasin tule ära. Ja hakkisin pannile 1 suure värske tomati juurde ja segasin ära, põhjalikumat kuumutamist ei pidanud enam vajalikuks, las tuleb pigem soe salat kui tomatikastmega toit.

Valmistamiseks võis kuluda umbes veerand tundi.

Sõin selle feta tüüpi juustuga, mis eilsest üle oli jäänud, ning mõne soolase oliiviga; juurde võtsin sedapuhku valget veini, sest seekordne nuudlilisand tundus kuidagi vähem jõuline, nähtavasti tšilli puudumise pärast.

Üks kiirkook poebiskviidist ja üks suvaline tagurpidikook

Langesin poebiskviidi allahindluse ohvriks ja tõin ta koju. Teiseks oli mul kodus kohupiima, millega tuli midagi ette võtta (ma kipun aeg-ajalt kohupiima kokku ostma, kuidagi on kohe hea tunne, kui kodus on palju kohupiima).

Punkt 1: korjasin õuest marju (peamiselt mustsõstraid, natuke vaarikaid). Sellise suurema magustoidukausikese täie. Puhastasin ära.

Punkt 2: segasin kokku selle ärategemist vajava kohupiima (kokku poole kilo ringis) ja pool pakki (st umbes 125 g, sest pakk oli kahesajaviiekümnene) hapukoort ja maitse järgi suhkrut ja natuke üht seismajäänud Vana Tallinna koorelikööri (need paksud kooresed liköörid kipuvad meil seisma jääma). Segasin umbes pooled marjad selle segu sisse, las osa läheb katki.

Kuskil selles järgus panin ahju vist 180 kraadi peale soojenema.

Punkt 3: vooderdasin ahjupanni biskviidiga ja ajasin kohupiimasegu sinna peale laiali. Ülejäänud marjad loopisin otsa ja vajutasin õrnalt sisse.

Küpsetasin üle (ainult niipalju, et siit-sealt – eriti biskviidiservadest – oleks natuke värvi võtnud, seal sees ei olnud ju midagi sellist, mida oleks ilmtingimata küpsetama pidanud, lihtsalt kohupiim oli üsna viimase kuupäeva peal).

Ise jäin üldiselt rahule, näiteks sellega, et kohupiim ei olnud magusa biskviidi peal ise liiga magus. A. arvas selle kohta muidugi, et hapu, ma soovitasin, et pangu jäätist peale. Aga kui kook oli mõnda aega seisnud ja rohkem jahtuda jõudnud, siis A. enam happesuse üle ei kaevanud, nähtavasti tõmbas see jahtudes tagasi.

***

Tagurpidikoogi ajend: mahakukkunud õunad ja külmkappi seisma jäänud möödaläinud tähtajaga hapukoor.

Korjasin esimesi mahakukkunud õunu, puhastasin, tükeldasin (kogus oli selline, et salatitaldriku peale tekkis lõpuks kenake kuhi õunatükke).

Panin ahjupannile 3 prisket teelusikatäit võid, ahju huugama (180 C peale) ja või panni peal sinna soojeneva ahju sisse sulama.

Samal ajal kloppisin 3 muna umbes 3/4 klaasi suhkruga. Seejärel pigistasin sinna kaussi ka umbes poolteist pakki hapukoort (pakid olid 250 g, kokku seega 375, sinna-tänna).

Nüüd oli või ahjus ära sulanud, puistasin sinna peale paar teelusikatäit suhkrut, ajasin võinoaga laiali ja lükkasin ahju tagasi.

Kloppisin ka hapukoore muna-suhkruseguga segi ja segasin endale soodast ja sidrunhappest kuhjaga teelusikatäie küpsetuspulbrit.

Otsustasin, et tahan koogi sisse ingveripulbrit ja otsisin selle välja.

Võtsin ahjupanni uuesti välja, valasin õunatükid sinna peale, puistasin ingveripulbrit otsa ja ajasin õunad ja ingveri või-suhkruplagaga segamini (teoreetiliselt oleks võinud seda võid ja suhkrut kauem sussutada, et karamelliseks läheks, aga ei viitsinud).

Mõõtsin nüüd kõigepealt ühe klaasi jahu taina sisse ja seejärel teise klaasitäie, kuhu segasin ka selle isetehtud küpsetuspulbri ära, ja kummutasin alles siis taina sisse.

Segasin hoolega, kartsin, et muidu jäävad klimbid sisse.

Ootasin natuke, et õunade küpsemise häält kuulda oleks, siis võtsin panni ahjust, ajasin taina õunte peale laiali ja lükkasin ahju tagasi.

Seni, kuni nõusid pesin, lasin tal veel 180 kraadi peal olla, kui kausid-värgid pestud said, keerasin 170 peale.

Lasin umbes pool tundi küpseda, seejärel natuke jahtuvas ahjus seista ja pärast ahjupannil veel pool tunnikest või isegi rohkem puhata. Siis ajasin noaga servad lahti.

Küpsemise ajal oli kook kumeraks kerkinud, jahtudes vajus see kumerus ära (oletan, et õunte aur ajas taina keskelt punni).

Võtsin kandiku, katsin küpsetuspaberiga (mille ma olin mingi poebiskviidi pakendist kõrvale pannud); taipasin, et niiviisi ei saa ja alustasin otsast peale: panin küpsetuspaberi koogi peale, kandiku kummuli sinna otsa ja keerasin äkilise liigutusega ringi. Ja kopsisin natuke, et panni küljest lahti tuleks.

Kartsin, et see kopsimisvajadus tähendab, et osa jääb panni külge, aga ei, väga ilusti ühes tükis tuli. Lausa haruldaselt ilus nägi välja.

Mis maitsesse puutub, siis see hapukoorebiskviit oli ise minu jaoks natuke igav ja natuke liiga tihke, aga mahe munamaitse sobis hapuka õunakattega tegelikult hästi. Õunakattega jäin väga rahule: ma olen analoogilisi munatainast tehtud õigetpidi küpsetatud kooke söönud ja nendega võrreldes oli õunakate mõnusam – oli taina all hästi hea mahlane ja hapukas jäänud, mitte ära kuivanud (õigetpidi küpsetatud kookidele saab muidugi õunte kuivamise vastu täiendavaid katteid peale leiutada).

Ühesõnaga, tagurpidi küpsetamine õigustas ennast täiesti (ja ei olnud ka ülearu keeruline ja andis pealekauba tulemuseks nii ilusa välimusega koogi, nagu ma õigetpidi pole pea kunagi saanud, sest ma ei viitsi tavaliselt õunu ilusti mustris laduda ja ega neist mahakukkunud õuntest ilusaid mustritükke ei saakski); taina koha pealt peab veel mõtlema.

Üks võimalus oleks vähem jahu panna, et õrnem tainas tuleks – ainult et siis on äravajumise risk. Teine võimalus hoopis teises suunas – mitte püüelda õrnemat, vaid krõbedamat tainast, rohkem rasva ühesõnaga. Ma arvan, et vähemalt korra katsetan tavalise hapukoorekoogi tainaga (seda olen kirjeldanud näiteks siin, saiade-pirukate-kookide raamatus on originaalretsept). Mandli- või pähklijahu võiks ju krõbedust juurde anda.

Makaronid lillkapsaga ja kartul suvikõrvitsaga

Poes oli vana “parim enne” möödas seepiatindiga makaronilipsukesi, haarasin kaasa, sest odav pipstükk. Ja samamoodi allahinnatud väikese lillkapsa

Vesi soolanatukesega keema ja ise lillkapsast lammutama; kui keema läks, makaronid ja lillkapsatükid sinna sisse. Keesid mingi 6-7 minutit. Kurnasin ära, panin pannile natuke oliiviõli ja natuke võid, valasin poti sisu sinna otsa, hakkisin pool punast sibulat ja puistasin peale, tõin õuest veel estragoni, harakputke ja hästi natuke aed-liivateed, hakkisin ka selle sinna otsa. Süües võtsin natuke juustu peale.

Maitses hästi, aga kõht hakkas pärast pahandama, nähtavasti pole veel lillkapsa-suguse hardcore’i jaoks valmis. Iseenesest üllatav, et aedoad ennist kõhusõbralikumaks osutusid, võiks ju arvate, et kaunviljad on kah karm värk.

*

Täna lihtsalt praadisin kartulit, suvikõrvitsat, sibulat ja grillvorstitükke (kogus meile kahe peale: 3 suurt kartulit, 1 keskmine sibul, 2 väikest suvikõrvitsat ja 2 grillvorsti – kõik peale sibula läks poolviiludeks, st pikuti pooleks ja siis veel viiludeks, sibula lõikasin veerandviiludeks). Aed-liivateed puistasin peale, tomatit ja rohelist (vesiheina peamiselt) võtsime taldrikus juurde.

Aedoad kartuliga (midagi sooja salati laadset)

Tõin taluturult umbes pool kilo rohelisi aedube ja tüki taist sinki (eilse “parim enne” kuupäevaga).

Mediteerisin mõnda aega, mida nendega pihta hakata, õnneks tuli õigel ajal meelde, et mul on kaks suurt keedukartulit üle (vanemad käisid külas, siis olin selle auks ühe forelli sibulaga ahju küpsema pistnud ja kartulit kõrvale keetnud).

Ajasin natuke aega neti pealt ideid taga, lõpuks tegin nii.

Panin umbes liitri vett tulele, hästi natuke soola sinna sisse. Sedaaaegu, kui see keemaminekuga tegeles, loputasin aedube ja lõikasin neil sabad ära; siis oligi vesi peaaegu keema läinud ja ma viskasin oad potti (sinna juurde poetasin seismajäänud maitsetaimevarred – kui ma toidu peale värsket rohelist võtan, panen vintsked puitunud varred tavaliselt ühe pokaali sisse ja nad kuivavad seal ära. Iga kord, kui on vaja mingit suppi või puljongit teha, tühjendan selle pokaali kastrulisse. Ma arvan, et mul oli seal aed-liivatee-, iisopi- ja mündivarsi, aga ega ma täpselt ei mäleta. Igatahes kõik selline kraam, mis sobib ubadega küll).

Tükeldasin natuke seda taist sinki; ja killukese suitsupekki, mis oli külmkappi seisma jäänud; ja ühe õhukese viilukese trühvlivorsti (samuti seisma jäänud, sest trühvlimaitse osutus minu jaoks niisama söömiseks liiga vängeks). Puhastasin ühe küüslauguküüne.

Kuna ma väga ei kiirustanud, siis jõudsid oad selle ajaga söödavaks keeda (proovisin vahepeal hambaga, kuidas on). Kurnasin nad ära ja panin sama pliidiplaadi peale vokkpanni; sinna supilusikatäie võid ja sinna sisse hakkisin selle küüslauguküüne.

Niipea, kui küüslauk pannil lõhnama hakkas, puistasin kogu tükeldatud lihakraami sinna otsa ja läksin õue maitsetaimi otsima. Otsustasin sedapuhku natukese aed-liivatee, natukese iisopi ja natukese leeskputke kasuks (iisopist pisike ladvake, liivateest üks oksake, leeskputkest samuti üks väike oksake), noorema välimusega naadilehti korjasin ka (neid julgemalt, sest nad ei ole nii vänged).

Kui tagasi tulin, oli liha piisavalt läbi praadinud. Tükeldasin kaks keedukartulit sinna hulka. Nokkisin iisopil ja liivateel lehed varre küljest ära (varred närisin seekord hajameelselt ise ära), hakkisin koos naadi ja leeskputkega ära ja jätsin ootama. Kummutasin keedetud oad pannile muu toidu sekka, segasin ja lükkasin oakaunu pannilabidaga lühemateks juppideks. Keerasin tule ära, segasin veel, puistasin maitsetaimed peale, riivisin kõva juustu peale; lõikasin pool sidruniviilu ja pigistasin mahla toidu peale. Timmisin maitset veel soolaga ja jahvatasin hästi natuke musta pipart peale.

Ja tuli väga hea! Esiteks sobis see imenatukene sidrunimahla väga hästi (ei olnud nii palju, et kõike hapuks teha, aga aroom oli tunda, vbla teinekord võiks ka sidrunikoort riivida) ja teiseks avastasin, et niiviisi maitseainena on trühvliga toiduained täiesti omal kohal.