Oa-läätsesupp

Tahtsin kiiresti suppi saada, panin korraga väikesesse potti läätsed keema (kuivalt ehk 100 g?) ja seal kõrval praadisin-hautasin panni peal sibulat (1, hakitud), natuke vorstikribalaid (chorizo, tõesti hästi vähe, rohkem ei olnud), küüslauku (2 jämedat küünt, hakitud) ja silma järgi võetud 2 tl koriandriseemneid ja 3 tl köömneid (uhmerdatult, niipalju kui jaksasin – ja siis röstisin neid uhmerdatud seemneid sellel panniosal, mis ei olnud veel õliga kokku saanud, ja hoidsin sibulatükke panni õlisemal osal; kui juba tuli head lõhna, segasin kokku).

Siis hakkisin 1 suure ja 3 väiksemat tomatit ja lisasin pannile ja keerasin pannil kuumuse ära, hakkisin sinna veel kääridega 1 väikese tšillikauna ja puistasin natuke kaneeli.

Siis taipasin, et sinna väiksesse läätsekeedupotti ei mahu supp ära.

Keerasin suurele plaadile uuesti kuumuse alla, ajasin kähku veekeedukannuga veidi üle liitri vett kuumaks, valasin suuremasse potti ja tõstsin selle sinna juba kuumale pliidile. Lisasin sinna puljongipõhjaks ühe väikese kallerdise, mis oli tekkinud nädal tagasi, kui A. poešnitslite küpsetamise järel lihaleeme kaussi ära valas. Kantisin pannil oleva segu sinna ümber ja tühjendasin sinna ka 1 purgi õlleubade konservi (esialgu panin umbes 2/3, aga siis tundus vedel ja panin kõik ära, tilga veega loputasin purgi üle ja lisasin ka selle tilgakese).

Tõin õuest maitsestamiseks natuke iisopit, natuke aed-liivateed – mis läksid supi sisse – ja hiljem värskelt hakkimiseks estragoni. Äkitselt tuli ka õnnelik mõte panna supi sisse keema piparrohuvars (tervelt, pärast hea lihtne välja õngitseda) ja puistata natuke piparrohulehti ka.

Umami huvides hakkisin ka 1 kuivatatud tomati sisse.

Keerasin kuumuse jälle ära ja jätsin jääksoojuse peale podisema, käisin vaatasin jupikese “Shakespeare’i ja Hathaway” sarja.

Siis läksin ja vaatasin, tundus olevat läbi maitsestunud, võtsin endale suppi, panin hapukoort ja estragoni peale, kõrvale röstisin ciabatta-kukli poolikuid ja sõin seda edasi sarjavaatamise kõrvale.

Oli suht OK supp, eriti nii kiire tegemise kohta.

Ja siis! läksin kööki tagasi ja avastasin selle väikese läätsekastruli vaguralt kapi pealt ootamast. Ahaa, sellepärast oligi supp kuidagi üllatavalt vedel olnud. Tühjendasin ka läätsepoti supipotti ja hakkisin igaks juhuks 1 kuivatatud tomati veel sinna sisse, sest läätsed ise olid täiesti maitsestamata.

Homme saan siis teada, kuidas läätsedega on. A. jõudis jaole siis, kui läätsed olid juba sees, tema oli põhimõtteliselt rahul (ilmselt juba sellega, et üle tüki aja sai suppi).

Ühtlasi panin külma ilma puhul neli peeti malmpotis ahju küpsema, või kui nüüd täpne olla, siis külma ilma puhul A. küttis ja mina jälle küpsetasin kuuma ahju puhul peete. Eks siis hiljem saab paar päeva peeditoitu süüa.

PS: läätsedega on tõepoolest tummisem ja mulle tundub pealegi, et see on supp, mis läheb seistes aina paremaks.

Mulle meeldib, et köömne-koriandri maitset on mõnuga tunda.

Leiva-õuna-kohupiimavorm

Enam-vähem samasugune nagu ma kunagi juba tegin.

Ajend: ma olin vahepeal mascarpone‘ga maiustanud (määrisin näiteks küpsise peale või sepiku peale ja puistasin mustsõstraid otsa, et nagu kook või nii), aga oli juba näha, et ma ei jõua lihtsalt niisama tervet karpi enne tühjaks süüa, kui pahaks läheb. Pool karbitäit oli järel, st umbes 125 grammi. Kohupiima oli mul ka (üks Nopri talukohupiima potsik), millega pikendada.

Kõigepealt puhastasin umbes tosin pisikest õuna (igavene tegemine, tänavu on õuntel koid sees ja puhastada on jube keeruline).

Panin praeahju kuumenema (190 peale).

Pudistasin neli või viis musta rukkileiva viilu kaussi (peoga haarasin kotist, seepärast ei tea täpset arvu, pudistasin kaussi; segasin umbes 1 spl pehme või ja natukese õliga; jahvatasin hetke ajel näputäie koriandriseemneid ja lisasin pudile, samuti vast nii 2 tl suhkrut. Määrisin panni võipaberiga, puistasin leivapudi pannile ja üritasin sellest midagi koogipõhjalaadset moodustada. Pistsin ahju.

Järgmiseks segasin õunatükid samas kausis peotäie rosinate, umbes 1 tl ingveripulbri ja hästi natukese kaneeliga; lisasin paar tl suhkrut.

Tõmbasin panni ahjust välja ja ladusin õunad leivapudi peale. Ahju tagasi.

Segasin kausis tolle mascarpone-pära kohupiima ja sortsu rjaženkaga, et oleks küllalt vedel, et ilusti vormi peal laiali läheks; maitsestasin tasahaaval moosisuhkruga, kuni tundus parajalt magus, siis kloppisin väikeses kausis kiiresti ühe muna lahti ja segasin sinna hulka. Võtsin panni ahjust ja plötserdasin oma segu õunte otsa, mõeldes ise (järjekordselt), et seda kohupiimandust võiks ikka rohkem olla, oleks kergem ühtlaselt jaotada.

Ahju tagasi. Pesin mustaks saanud nõud ära ja seejärel keerasin kuumust vähemaks, 170 peale.

Siis tegelesin natuke aega ei tea millega, vahepeal piilusin, mis ahjus toimub. Kui tundus, et kogu kohupiim on peal tahe (võdisemine on OK, aga ma ei tahtnud, et kuskilt enam voolaks), siis lülitasin ahju välja, jätsin sinna jääksoojusse veel tõmbama.

Tulemus? päris hästi tasakaalus maitsed. Koriandrit oli õrnalt põhjas tunda ja õunakihis ingverit piisavalt, et võtaks suu kergelt õhetama. Kohupiimakate oli meeldivalt õrn. Ma oleks vist küll ainult krõbedamat põhja tahtnud. Selle jaoks oleks ehk pidanud alumisel siinil küpsetama (praegu tegin keskmisel). Aga kui ma ei teaks, et esialgne plaan oli krõbe põhi, siis ei oskaks midagi ette heita.

A. on samuti rahul, mis on eriti hästi näha sellest, et kook muudkui kahaneb ka neil kellaaegadel, mil mina sellega ei tegele. Erinevalt tagurpidikookidest.

Porgandi-suvikõrvitsa panniroog

Praadisin kõigepealt tilgas õlis ja umbes spl võis hakitud sibulat (peaaegu terve keskmine sibul) ja apteegitilli- ja koriandriseemneid, siis lisasin 5 viilutatud väikest porgandit; nende hautamise ajal tükeldasin ühe suvikõrvitsa (kabatšoki, aga sellise, mida saab veel kõige täiega süüa). Tegin enne suvikõrvitsa lisamist pannile ruumi, st lükkasin porgandid ühte panniserva hunnikusse, ja röstisin vabanenud pinnal natuke seesamiseemneid, siis lisasin 1 hakitud küüslauguküüne ja segasin uuesti ära; siis tegin 2 musta leiva viilu tükikesteks ja röstisin neid samamoodi. Siis segasin kõik ära, siputasin õige natuke soola, lisasin suvikõrvitsa ja natuke rosinaid, jätsin kaane alla läbi tõmbama. Lõpuks hakkisin ühe laual oleva tomatipooliku sinna sisse ära ning maitsestasin veel natuke soolaga ja kaneeliga. Õuest tõin värskeks lisandiks tuusti estragoni ja paar aed-liivateelehekest. Võtsin taldrikule ja tükeldasin juustu peale (A. riivis, tema on korralikum inimene). Süües jõudsin järeldusele, et tomatipoolikust ei tulnud piisavalt happesust ja tilgutasin natuke palsamiäädikat ka.

Kuidagi väga kõhusõbralik toit tuli. A. sõi kah ega kaevanud, et liiga lögane.

Tagurpidikook hapupiimatainaga

Seekord proovisin kõige tavalisema hapupiimakoogitainaga teha.

Ahjupanni määrisin võiga, riputasin paar tl suhkrut peale, hakkisin sinna niipalju õunu, kuni terve põhi oli kaetud (ja pann umbes poolest saaadik täis), siputasin veel paar tl suhkrut peale; lõikasin külmast võist laastukesi ja puistasin peale. Panin selle kõik ahju eelküpsema.

Tainasse läks: pool kl suhkrut ja umbes 150 g rasvainet (mul oli osa pehmet võid ja osa õli) segamini, siputasin piparkoogimaitseainet juurde; siis umbes 1 2/3 klaasi jahu, millest viimase 2/3 sisse segasin ka 1 tl soodat ja natuke sidrunhapet (sest hapupiimaline ei tundunud väga hapu), siis ligi 1 klaas rjaženkat. Segasin ära, tundus vedel, siputasin ettevaatlikult jahu juurde; siis tundus jälle kuidagi… liiga vähe siidine, sortsasin veidi õli juurde (sest ega ma teda ennist tainasse lisades just eriti korralikult mõõtnud ei olnud, äkki saigi liiga vähe), nüüd tundus korralik.

Võtsin õunapanni – õunad olid tasapisi pehmeks küpsenud – ahjust välja, mätsisin taina peale. Tainast oli napilt, paras tegemine oli, et kõik õunad kaetud saaks.

Küpsetasin paarkümmend minutit, viimase otsa alumisel siinil, et äkki tuleb siis alt karamellisem.

Pärast küpsemist lasin natuke jahtuda ja siis keerasin ümber. Võib-olla lasin oma kärsituses natuke liiga vähe oodata, sest osa õunu ei tahtnud kooggiga koos vaagnale tulla ja ma pidin neid noaga koukima ja seejärel koogi külge tagasi mätsima. Aga võib-olla oligi asi selles, et tainast oli vähe ja see ei suutnud kõike ühes tükis koos hoida. Teisest küljest – proportsiooni mõttes küll liiga vähe tainast ei olnud. Võib-olla peab teinekord panema rohkem NII õunu KUI KA tainast, siis on proportsioonid samad, aga tainakihti jagub korralikumalt ja õunte katmisel ei jää auke, mis pööramisel rebeneda võiks.

Maitse oli muidu parem kui eelmine kord ja tänu sellele, et küpsetamise viimane ots läks alumisel siinil, oli ka õunakiht seekord karamelliseks saanud.

Minu jaoks osutus ta lausa sõltuvusttekitavaks ja mul oli kõvasti tegemist, et mitte tervet kooki korraga ära süüa, aga A. leidis, et talle meeldib siis, kui õunad on koogi sees või peal, paremini (nagu ta ütles, moos tundub talle koogimaterjalina odavam kui õunad – ja tagurpidikoogil muutuvad nad tõesti omajagu moosjaks).

Eksperimenteerime edasi.

Suvikõrvitsa-baklažaanivormiroog ja muud suvikõrvitsaga pudi-padi

Nädalvahetusel oli energiat üle, viitsisin suurema jändamisega söögi teha.

Koostisesse läks: peaaegu terve suurepoolne sibul (hakituna); 3 väikest suvikõrvitsat (veerandviiludeks); 1 baklažaan (enam-vähem kuubikuteks), 1 väike pakk tomatipastat (see väike tetrapakend – 100 g? 200g? ei vaadanud), pool väga suurt värsket tomatit (laisalt niivõrd-kuivõrd kooritud ja viiludena); veidi vähem kui 1 väike pakk kohvikoort (ema oli külas olnud ja paar koorekohvi joonud, ülejäänud koor läks toidu sisse) ja 2 muna. Ja hästi väike törts ühte pasteeti, mis oli külmkappi seisma jäänud, aga pahaks polnud veel läinud (isegi kuupäev polnud veel käes). Paar musta leiva viilu, natuke kuivanud itaalia tüüpi nisuleiba (mingi ciabatta vist). Natuke pitsamaitseainet, majoraani, aed-liivateed ja musta pipart, soola ka. Natuke kõva juustu (kaks juustukontsu, mis külmkapis olid).

Etapid: pann kuumenema, ise sibulat hakkima. Sortsuke õli pannile, sibul praadima, varsti kuumus madalamaks ja lasin haududa. Samal ajal hakkisin baklažaani.

Kui baklažaan hakitud, läks samuti pannile. Vahetevahel segasin, samal ajal viilutasin suvikõrvitsaid. Poole praadimise pealt lisasin pitsamaitseiainet ja majoraani.

Kui suvikõrvits hakitud, segasin pannil oleva hulka tomatipasta ja selle väikese pasteeditörtsu, maitsestasin veel soola ja pipraga, keerasin tule ära, jätsin kaane alla järelsoojuses hauduma. Ja panin praeahju kuumenema (180 kraadi peale).

Määrisin ahjupanni võipaberiga; kuna paber ei olnud väga võine, lisasin veidi õli.

Äkitselt tuli mõte, et suvikõrvits läheb küpsedes tihti vesiseks, paksendaks õige natuke. Niisiis võtsin umbes pooled suvikõrvitsatükid kaussi ja pudistasin sinna paar rukkileivaviilu. Ladusin selle segu ahjupanni põhjale, maitsestasin kergelt soolaga. Sinna peale tõstsin praepannilt baklažaaniplaga. Purustasin natuke itaalia leiba (pmst “teeme ise riivsaia”), segasin kausis ülejäänud suvikõrvitsatükkidega ja laotasin selle segu baklažaaniplaga peale.

Kõige otsa ladusin natuke tomativiile (ma ei viitsinud tomatit korralikult koorida, aga kiskusin need kõige nahkjamad kooretükid, mis peaaaegu vabatahtlikult ära tulid, maha, et sellevõrra tuleb äkki ühtlasem konsistents).

Siputasin veel ettevaatlikult soola peale, piserdasin õrnalt oliiviõli ja lükkasin ahju.

Ise võtsin kaks muna, kloppisin kohvikoorega lahti, maitsestasin kergelt soolaga, pudistasin hästi natuke aed-liivateed sisse.

Võtsin ahjupanni välja ja valasin munasegu toidu peale, lükkasin ahju tagasi.

Ise otsisin külmkapist kaks kõva juustupära. Üks oli veidi pehmem, selle riivisin ise ära, teine oli kõvem, selle jaoks kutsusin A., sest oma kärsituses oleks ma selle kallal hullunud ja tõenäoliselt hoopis enda riivimisega lõpetanud.

Kui juust riivitud sai, tundus, et ahjus olev kraam on tahenenud küll. Puistasin juustu peale ja lükkasin uuesti ahju, küpsetasin, kuni juust oli sulanud ja hakkas mõnest kohast krõbenemise märke näitama.

See toit meeldis meile mõlemale suht okilt, jätkus kummalegi kaheks lõunasöögiks. Mina oleks küll veidi happesemat eelistanud (st kas rohkema tomati või vähema koorega), aga tõenäoliselt tegi just see vähene happesus ta A. jaoks söödavamaks.

*
Viimasel päeval, mil A. oli vormiroa ära lahendanud, kasutasin juhust, et ei pea tema maitsega arvestama, ja praadisin endale lihtsalt ühe suvikõrvitsa viilutatul chorizo-vorstikillukeste ja hakitud küüslauguga läbi ja sõin hulga tomati ja ciabatta‘ga. Mul jäi seda natuke üle ja minu üllatuseks sõi A. osa neid kribalaid hilisõhtuseks ampsuks ikkagi ära.

Täna tegin mõlemale sellist kiirtoitu, et praadisin kunagi ammu allahindlusega ostetud praadimisjuustu (mingi 200 g järsku?), seejärel sama panni peal 1 veerandviiludeks lõigatud suvikõrvitsat ja musta leiva tükikesi (2 viilu jagu) koos 1 hakitud küüslauguküünega, segasin praejuustu uuesti pannil oleva hulka, ja siis serveerisime endale. Taldriku peal võtsin endale tomatit ja rooma salatit juurde. A. tomatit ei võtnud ja sõi rooma salatit näpu vahelt kõrvale. See suvikõrvits tuli veidi pehmem kui minu isiklik ettekujutus täiuslikust suvikõrvitsast, aga ma arvestasin natuke sellega, et A. eelistab tavaliselt küpsemat gemüüset.

Riisiroog ja selle kõrvalmõjuna õunakook

Üritasin teha midagi paella-laadset, aga mulle tundub, et ei kukkunud päris õigesti välja – pudrusem tuli, midagi paella ja risoto vahepealset. Vale riis ehk.

Aga hamba all maitseb päris kenasti siiski.

Kõigepealt tegin puljongi umbes poolest liitrist keemaaetud veest, kanapuljongikuubikust, õige natukesest safranist ja loorberilehest.

Edasi läksid asjad pannile selles järjekorras: sorts oliiviõli; 1 suur hakitud sibul; 1 tükeldatud väiksemapoolne baklažaan (miinus koledaks läinud kohad); 3 poolviiludeks ja viiludeks (olenevalt jämedusest) lõigatud porgandit ja 2 hakitud küüslauguküünt; 2 pool- ja veerandviiludeks lõigatud kabatšokki; ühe seismajäänud kana-sinkvorstijupi tükikesed; natuke chorizo-tükikesi; priske näputäis pitsamaitseainet (seda, kus on ainult maitsetaimed sees) ja pool tl paprikapulbrit (mitte seda vürtsist, vaid leebet); paar näputäit seesamiseemneid; kikerherned ühest tavalisest vist 400-grammisest konservipurgist; veidi alla kahe klaasitäie riisi (pikateralist). Iga uue lisanduse peale segasin.

Segasin need asjad panni peal ära ja lisasin puljongi (loorberilehe õngitsesin enne välja).

Ja siis hautasin kaane all, vahepeal segasin. Suhteliselt lõpu poole hakkisin sisse veel 2 päikesekuivatatud tomatit ja pool suurt värsket tomatit.

Mõtlesin korraks, et võib-olla see kaane all hautamine oli üks põhjus, miks pudruseks läks, lahtiselt keedes oleks ehk sõmeram jäänud. Aga pärast meenutasin, et kunagi varem tegin kah kaane all ja siis jäi parem. Võib-olla oleks veidi lühem keetmisaeg sõmeramaks jätnud; võib-olla oli asi vale sorti riisis, originaalis on need retseptid kujunenud ümarateralise riisi keetmisomaduste järgi (espetsiaalse paella-riisi lausa, aga tookord, kui ma varem tegin, toimis risotoriis ka), aga mul oli mingi suvaline pikateraline.

Mis mulle meeldib: esiteks on kikerherned seal sees toreda, veidi pähkelja tekstuuriga. Teiseks annavad päikesekuivatatud tomatitükid ja chorizo natuke teravamat vaheldust.

Süües võtsin estragoni peale.

*

Kook tekkis nii, et valasin kikerherneste pealt vedeliku klaasi ja otsustasin sellega jälle küpsetada. Seekord tegin tavalist hapupiimakooki, aga osa hapupiima asemel läks see kikerhernevedelik (kefiiri ei olekski muidu piisavalt olnud). Kuna tahtsin koogi sisse ka õunu panna, siis ma hernevedeliku vähese happesuse pärast ei muretsenud, küll aitavad ka õunad soodaga reageerida. Tainast maitstes leidsin siiski, et panen näputäie sidrunhapet ka. Küpsetasin alguses 190, seejärel 180, seejärel 170 kraadiga, kuni koogitorkimise tikk enam tainaseks ei jäänud.

Ained kaussimineku järjekorras: pool klaasi suhkrut, sinna otsa umbes pool pakki (ehk 100 grammi ringis) pehmet võid ja 2 spl õli (eesmärk oli see, et kokku oleks umbes 150 g rasvainet, aga mul pehmet võid rohkem ei olnud); need omavahel segamini. Siis puhastasin-hakkisin 5 mahakukkunud õuna sinna hulka (korralikku õunamaterjali sai vast 4 keskmise õuna jagu, tänavused õunad on väga koitanud), ajasin segamini. Lisasin natuke piparkoogimaitseainet. Nüüd panin ahju kuumenema. Lisasin kaussi kikerhernevee ja pool klaasi kefiiri. Mõõtsin kaussi kaks klaasi (mulle tundub, et see konkreetne klaas oli 200 ml) jahu, millest teise sisse olin 1 tl soodat seganud. Segasin ära, leidsin vedela olevat (see hapupiimatainas on mul käe sees), lisasin õunavedeliku sisseimamiseks peotäie rosinaid ja igaks juhuks saputasin ka jahu juurde, vahepeal segasin, kuni tundus õige paksusega olevat (ja maitsesin ja lisasin hästi natuke sidrunhapet). Määrisin ahjupanni võiga, puistasin kamaga üle, tainas pannile, siputasin kaneeli peale ja piserdasin üle suhkruga (ühest kohvikust äravinnatud suhkrutorukesest, neist torukestest on nii hea suhkrut siputada, täpselt paras koogipealne kogus), pann ahju.

Kook on tulnud tume (huvitav, kust see tume värv küll tuli, kas piparkoogimaitseainest?), aromaatne, mure.

*

Avastasin eelmise paella-tegemise märkmeid taga otsides, et mul on õudne hulk söögitegemist mustanditesse jäänud, nii et kui ma tahaks selle kõik ära avaldada, peaks ma paar nädalat söögitegemise vahele jätma või tegema ainult sellist süüa, mis trükimusta ei kannata.

Mis sai purgist ubadest

Tuli ühtäkki helge mälestus Autovabaduse puiesteel söödud lavaširullist, kus olid oad fetaga sees.

Kiskusin purgi punaseid ube (vees, ilma soolata) lahti, kui mulle äkki meenus, et kaunviljakonservide vett pidi pmst saama kasutada munavalge rollis. Milleks siis head valku kraanikaussi valada!

Valasin selle oavedeliku hoopis kausikesse, jätsin salatitegemise katki ja läksin internetti retsepte lugema.

Leidsin mõndagi huvitavat (kuigi siin loetelus on palju korduvust, nt palju beseevariatsioone), kunagi peaks ära proovima selle šokolaadikreemi ja brownie, võib-olla ka skoonid. Aga niiviisi kiiresti tundus kõige lihtsam teha seda Iiri rosina-… eee… karaski põhimõttel asja. Retsept oli šokolaadipisaratega, aga ma tegin rosinatega (mul on raske välja mõelda konteksti, kus ma rosinaid šokolaaditükkidele ei eelistaks). Ja kuna ma ei ole vegan ja mul oli kefiiri kapis olemas, aga taimseid piimu mitte, siis kasutasin taimse piima ja sidrunimahla kombo asemel kefiiri.

Kogused olid peaaegu nagu selles ingliskeelses retseptis, aga mitte päris täpselt.

Niisiis järjekord: panin pool veiniklaasitäit rosinaid likku (ühe viletsa alkovaba valge veiniga, mida ma juua ei taha, aga kuivade puuviljade leotamiseks kõlbab küll), nii et tihkelt kokku litsutud rosinad olid napilt kaetud. Ehk siis nii vähe vedelikku, kui on hädapärast tarvis, et kõik rosinad sellega kokku saaks.

Mõõtsin kaussi 4 klaasitäit nisujahu, 1 tl soodat ja segasin uhmris soodast ja sidrunhappest kokku veel umbes 1 spl küpsetuspulbrit; selle lisasin kah kaussi. Ja 1 tl soola.

Lõikasin sinna otsa umbes pool kahesajagrammisest võipakist (st 100 g ringis).

Enne, kui ma seda sisse segama asusin, tuli meelde, et suhkrut pidi ka panema. 3 spl suhkrut niisiis (pigem kuhjaga).

Hakkisin või noaga seal väiksemaks ja veel natuke aega, siis pudistasin näppudega. Tundus veidi liiga kuiv, lisasin 1 spl taimeõli, siis tuli nagu niiskem puru, millega ma jäin rahule.

Keerasin praeahju soojenema (esialgu 190 C kraadi peale), tõmbasin ahjupanni võipaberiga üle ja puistasin kamaga üle (kama on praegu mul kodus kõige sõredam puistamisaine).

Kurnasin rosinad ära, segasin natukese jahuga, valasin kaussi tainapuru sekka, segasin.

Mõõtsin klaasi peaaegu kogu purgist nõrutatud oavedeliku, jättes ainult sortsukese oma karaski määrimiseks kausikesse järele – klaasi jõudis seda vedelikku ligi poole klaasi jagu. Valasin sinna klaasi edasi kefiiri, kuni klaas oli täis, kummutasin kogu vedeliku tainakaussi ja segasin kätega edasi. Kippus natuke kuivapoolne olema, lisasin kõrvale pandud oavedelikusortsust veel natuke ja kui ikka veel kuiv oli, siis ka veel sortsukese õli. Nüüd hakkas piisavalt kokku, et ei oleks enam lahtist puru. Selle kokkuhakkamisega ma piirdusingi, rohkem ei sõtkunud: tainas meenutas mulle vägagi skoonitainast ja skoonide tegemise õpetusest oli mul meeles, et ei tohi üle sõtkuda, muidu ei tule muredad.

Surusin taina käte vahel palliks, tõstsin ahjupannile, vajutasin lapikumaks (lõpuks täitis ta mul peaaegu kogu panni ära), lõikasin diagonaalis risti peale, tõmbasin järelejäetud oavedelikuga üle ja lükkasin ahju.

Hoidsin ahjunuppu algsel 190-kraadise näidu peal, kuni ma olin mustaks saanud nõud ära pesnud, siis keerasin 180 peale ja hakkasin salatit tegema.

Salatisse läks: pool suurt sibulat (hakituna); need punased oad sellest purgist; umbes 2/3 poolpikka kurki (jämedamalt hakituna); 150 g pakk lambajuustu (feta tüüpi); 1 küüslauguküüs (peeneks hakitult); natuke leeskputke, natuke piparmündilehti (peeneks hakitult), piparrohtu ja musta pipart; ühest pisikesest sidruniviilust pigistatud mahl; sorts oliiviõli; tublisti lehtsalatit (lihtsalt rebisin).

Ma panin alguses kurgi peale natuke soola, kartes, et muidu jääb metalli maitsega, aga selle juustuga ei oleks tegelikult pidanud: kui me sööma hakkasime, osutus pisut liiga soolaseks, nii et lõpuks võtsin süües veel kõvasti tomatit juurde.

Sõime salatit ciabatta‘ga, oli täitsa mõnus ja toitev.

Aga tagasi küpsetuse juurde: kui ahjupanekust oli umbes pool tundi möödas, olin ka ahjus olevat pätsi torkinud. Tikk tuli tainasena välja, keerasin kuumanupu kõigest 170 peale ja lasin veel olla.

Kui oli ligi 40 minutit olnud, tuli tikk puhtalt välja ja koor krobises. Piserdasin natuke vett peale, sulgesin veel korraks ahju ja keerasin kuumanupu nulli. Mõne minuti pärast võtsin välja ja katsin rätiga.

Sõime teda üsna värskelt, nii A. kui ka mina olime rahul. Mu aimdus, et tainas meenutab skoonitainast, oli õige: maitselt meenutas jälle Tallinna leivakest nagu eelmine kord skoone tehes! Aga võib-olla on see vältimatu, kui tainas sisaldab soodat rohkem kui hapet ja rosinad on sees.

Piparmünditeega sobis kenasti.

Arvan siiski, et kui seda järgmine kord teha, panen tainasse pisut vähem soola.

Tolle eelmise skooniretseptiga võrreldes on huvitav, et praeguses tainas oli jahukoguse kohta suhteliselt väiksem rasvainekogus, ometi tuli ikka täitsa mure ja mõnus. Süües määrisin vähemalt mina võid vahele mõlemal puhul, nii et asi pole ka selles.

Igatahes on mul päris hea meel niiviisi oavedelikku ära kasutada. A.-le tema kehvas munataluvuses sobib kindlasti samuti, et ma muna asemel seda kasutan.

Tõenäoliselt saaks niiviisi pruukida ka ubade keeduvett, kui ma ise otsustan ube keeta. Eks teinekord näis.

Nuudlid suveköögiviljadega

Esimene variant tekkis nii, et ma tahtsin teha järgmiseks päevaks pisto ette valmis. Pannile (oliiviõli sisse praadima-hauduma) läksid järjest, sedamööda, kuidas ma neid tükeldasin: kaks keskmist (või suuremapoolset) kuubikuteks lõigatud kartulit; 1 hakitud sibul; 1 kääridega poolratasteks lõigatud tšilli (kõigepealt sabast hoides pikkupidi lõhe sisse, seejärel ristipidi tükkideks) ja natuke mittevürtsise paprika pulbrit (päris pisto sisse peakski paprika kui köögivili käima, aga mu kõht ei kannata väga palju paprikat süüa, seepärast panen pigem tšillit, et saaks väikese kogusega suure efekti); 1 kuubikuteks lõigatud baklažaan; 1 samuti kuubikuteks lõigatud keskmine suvikõrvits (kabatšoki tüüpi – sellele olid kahjuks plekid tulnud, osa tuli ära visata). Segasin, hautasin kaane all ja tõin õuest natuke aed-liivateed ja iisopit ja hakkisin peeneks. Kui tundus, et suvikõrvitsa lisamisest on umbes 10 min möödas, segasin uuesti, tükeldasin ühe värske tomati ja panin pannile – pluss purgitäie kooritud tomatit (mida vajutasin pannilabidaga väiksemaks). Siis keerasin tule ära, puistasin maitserohelise peale, maitsestasin soola ja musta pipraga. Natuke mett panin ka, sest tomatid ei olnud kõige magusamad.

Natuke sõin samal õhtul niisama, veidi krõbedat valget leiba kõrvale süües, juustu sisse pudistades (tavalist kollast viilujuustu, oli vist Edam) ja punast veini kõrvale juues, olin rahul. Konsistents oli selline hautise ja paksu supi vahepealne.

Järgmisel päeval leidis A., et see on tema arust niisama liiga vedel ja sobiks pigem mingite makaronide kõrvale kastmeks. Ajasin selle ködi siis soojaks, keetsin kiiresti niitnuudleid (neid pisikesi lühikesi, mis keevad praktiliselt kohe valmis, kui keeva vette panna), kurnasin ära, valasin pannile ködile hulka, segasin ära ja tõstsin kogu kupatuse uuesti pliidi peale, et ühtlaselt läbi soojeneks. Söömise ajaks võtsime minu algatusel feta tüüpi lambajuustu peale. Aga A.-le maitses tegelikult ilma juustuta rohkem, tema väitel oli ka see juust liiga hapu (tal on hapuretseptorid kuidagi eriliselt välja arenenud).

*

Täna oli mul üks suvikõrvits veel üle ja natuke eilse kuupäevaga sinki. A. lahendas eilsete pistoga nuudlite ülejäägi ise ära, mina praadisin vabanenud pannil endale söögiks hakitud sibulapooliku, suvikõrvitsaviile ja need singiriismed, lisasin 1 hakitud küüslauguküüne ja natuke itaalia ürdisegu; siis panin kaane peale, tõstsin kõrvale (kusjuures see haudus reaalselt pannisoojuses mõnevõrra edasi) ja keetsin jälle neid nuudleid. Ja siis samamoodi – kurnasin ära, valasin nuudlid pannile, segasin kõik ära, tõstsin pliidikuumusesse tagasi, lasin uuesti särisema hakata, keerasin tule ära. Ja hakkisin pannile 1 suure värske tomati juurde ja segasin ära, põhjalikumat kuumutamist ei pidanud enam vajalikuks, las tuleb pigem soe salat kui tomatikastmega toit.

Valmistamiseks võis kuluda umbes veerand tundi.

Sõin selle feta tüüpi juustuga, mis eilsest üle oli jäänud, ning mõne soolase oliiviga; juurde võtsin sedapuhku valget veini, sest seekordne nuudlilisand tundus kuidagi vähem jõuline, nähtavasti tšilli puudumise pärast.

Üks kiirkook poebiskviidist ja üks suvaline tagurpidikook

Langesin poebiskviidi allahindluse ohvriks ja tõin ta koju. Teiseks oli mul kodus kohupiima, millega tuli midagi ette võtta (ma kipun aeg-ajalt kohupiima kokku ostma, kuidagi on kohe hea tunne, kui kodus on palju kohupiima).

Punkt 1: korjasin õuest marju (peamiselt mustsõstraid, natuke vaarikaid). Sellise suurema magustoidukausikese täie. Puhastasin ära.

Punkt 2: segasin kokku selle ärategemist vajava kohupiima (kokku poole kilo ringis) ja pool pakki (st umbes 125 g, sest pakk oli kahesajaviiekümnene) hapukoort ja maitse järgi suhkrut ja natuke üht seismajäänud Vana Tallinna koorelikööri (need paksud kooresed liköörid kipuvad meil seisma jääma). Segasin umbes pooled marjad selle segu sisse, las osa läheb katki.

Kuskil selles järgus panin ahju vist 180 kraadi peale soojenema.

Punkt 3: vooderdasin ahjupanni biskviidiga ja ajasin kohupiimasegu sinna peale laiali. Ülejäänud marjad loopisin otsa ja vajutasin õrnalt sisse.

Küpsetasin üle (ainult niipalju, et siit-sealt – eriti biskviidiservadest – oleks natuke värvi võtnud, seal sees ei olnud ju midagi sellist, mida oleks ilmtingimata küpsetama pidanud, lihtsalt kohupiim oli üsna viimase kuupäeva peal).

Ise jäin üldiselt rahule, näiteks sellega, et kohupiim ei olnud magusa biskviidi peal ise liiga magus. A. arvas selle kohta muidugi, et hapu, ma soovitasin, et pangu jäätist peale. Aga kui kook oli mõnda aega seisnud ja rohkem jahtuda jõudnud, siis A. enam happesuse üle ei kaevanud, nähtavasti tõmbas see jahtudes tagasi.

***

Tagurpidikoogi ajend: mahakukkunud õunad ja külmkappi seisma jäänud möödaläinud tähtajaga hapukoor.

Korjasin esimesi mahakukkunud õunu, puhastasin, tükeldasin (kogus oli selline, et salatitaldriku peale tekkis lõpuks kenake kuhi õunatükke).

Panin ahjupannile 3 prisket teelusikatäit võid, ahju huugama (180 C peale) ja või panni peal sinna soojeneva ahju sisse sulama.

Samal ajal kloppisin 3 muna umbes 3/4 klaasi suhkruga. Seejärel pigistasin sinna kaussi ka umbes poolteist pakki hapukoort (pakid olid 250 g, kokku seega 375, sinna-tänna).

Nüüd oli või ahjus ära sulanud, puistasin sinna peale paar teelusikatäit suhkrut, ajasin võinoaga laiali ja lükkasin ahju tagasi.

Kloppisin ka hapukoore muna-suhkruseguga segi ja segasin endale soodast ja sidrunhappest kuhjaga teelusikatäie küpsetuspulbrit.

Otsustasin, et tahan koogi sisse ingveripulbrit ja otsisin selle välja.

Võtsin ahjupanni uuesti välja, valasin õunatükid sinna peale, puistasin ingveripulbrit otsa ja ajasin õunad ja ingveri või-suhkruplagaga segamini (teoreetiliselt oleks võinud seda võid ja suhkrut kauem sussutada, et karamelliseks läheks, aga ei viitsinud).

Mõõtsin nüüd kõigepealt ühe klaasi jahu taina sisse ja seejärel teise klaasitäie, kuhu segasin ka selle isetehtud küpsetuspulbri ära, ja kummutasin alles siis taina sisse.

Segasin hoolega, kartsin, et muidu jäävad klimbid sisse.

Ootasin natuke, et õunade küpsemise häält kuulda oleks, siis võtsin panni ahjust, ajasin taina õunte peale laiali ja lükkasin ahju tagasi.

Seni, kuni nõusid pesin, lasin tal veel 180 kraadi peal olla, kui kausid-värgid pestud said, keerasin 170 peale.

Lasin umbes pool tundi küpseda, seejärel natuke jahtuvas ahjus seista ja pärast ahjupannil veel pool tunnikest või isegi rohkem puhata. Siis ajasin noaga servad lahti.

Küpsemise ajal oli kook kumeraks kerkinud, jahtudes vajus see kumerus ära (oletan, et õunte aur ajas taina keskelt punni).

Võtsin kandiku, katsin küpsetuspaberiga (mille ma olin mingi poebiskviidi pakendist kõrvale pannud); taipasin, et niiviisi ei saa ja alustasin otsast peale: panin küpsetuspaberi koogi peale, kandiku kummuli sinna otsa ja keerasin äkilise liigutusega ringi. Ja kopsisin natuke, et panni küljest lahti tuleks.

Kartsin, et see kopsimisvajadus tähendab, et osa jääb panni külge, aga ei, väga ilusti ühes tükis tuli. Lausa haruldaselt ilus nägi välja.

Mis maitsesse puutub, siis see hapukoorebiskviit oli ise minu jaoks natuke igav ja natuke liiga tihke, aga mahe munamaitse sobis hapuka õunakattega tegelikult hästi. Õunakattega jäin väga rahule: ma olen analoogilisi munatainast tehtud õigetpidi küpsetatud kooke söönud ja nendega võrreldes oli õunakate mõnusam – oli taina all hästi hea mahlane ja hapukas jäänud, mitte ära kuivanud (õigetpidi küpsetatud kookidele saab muidugi õunte kuivamise vastu täiendavaid katteid peale leiutada).

Ühesõnaga, tagurpidi küpsetamine õigustas ennast täiesti (ja ei olnud ka ülearu keeruline ja andis pealekauba tulemuseks nii ilusa välimusega koogi, nagu ma õigetpidi pole pea kunagi saanud, sest ma ei viitsi tavaliselt õunu ilusti mustris laduda ja ega neist mahakukkunud õuntest ilusaid mustritükke ei saakski); taina koha pealt peab veel mõtlema.

Üks võimalus oleks vähem jahu panna, et õrnem tainas tuleks – ainult et siis on äravajumise risk. Teine võimalus hoopis teises suunas – mitte püüelda õrnemat, vaid krõbedamat tainast, rohkem rasva ühesõnaga. Ma arvan, et vähemalt korra katsetan tavalise hapukoorekoogi tainaga (seda olen kirjeldanud näiteks siin, saiade-pirukate-kookide raamatus on originaalretsept). Mandli- või pähklijahu võiks ju krõbedust juurde anda.

Makaronid lillkapsaga ja kartul suvikõrvitsaga

Poes oli vana “parim enne” möödas seepiatindiga makaronilipsukesi, haarasin kaasa, sest odav pipstükk. Ja samamoodi allahinnatud väikese lillkapsa

Vesi soolanatukesega keema ja ise lillkapsast lammutama; kui keema läks, makaronid ja lillkapsatükid sinna sisse. Keesid mingi 6-7 minutit. Kurnasin ära, panin pannile natuke oliiviõli ja natuke võid, valasin poti sisu sinna otsa, hakkisin pool punast sibulat ja puistasin peale, tõin õuest veel estragoni, harakputke ja hästi natuke aed-liivateed, hakkisin ka selle sinna otsa. Süües võtsin natuke juustu peale.

Maitses hästi, aga kõht hakkas pärast pahandama, nähtavasti pole veel lillkapsa-suguse hardcore’i jaoks valmis. Iseenesest üllatav, et aedoad ennist kõhusõbralikumaks osutusid, võiks ju arvate, et kaunviljad on kah karm värk.

*

Täna lihtsalt praadisin kartulit, suvikõrvitsat, sibulat ja grillvorstitükke (kogus meile kahe peale: 3 suurt kartulit, 1 keskmine sibul, 2 väikest suvikõrvitsat ja 2 grillvorsti – kõik peale sibula läks poolviiludeks, st pikuti pooleks ja siis veel viiludeks, sibula lõikasin veerandviiludeks). Aed-liivateed puistasin peale, tomatit ja rohelist (vesiheina peamiselt) võtsime taldrikus juurde.