Moosi-kohupiimakook

Leiutasin ühe koogi, sest olin moosipurgi lahti teinud, aga kartsin, et ei jõua nii suurt purki enne tühjaks süüa, kui hallitama läheb. Moos oli vaarika-punasõstra. Teiseks oli kapis üks “parim enne möödas” hapukoor ja kolmandaks üks “parim enne möödas” vanillikohupiim.

Retsepti miksisin mitmest kokku – üks oli vist pisikese “Kookide” raamatu biskviitkattega mustikakoogi retsept, teine võis olla Maire Suitsu retseptiraamatust kohupiimakattega marjapirukas.

Niisiis: võtsin 100 g pehmet võid ja hõõrusin 4 spl suhkruga segi; äkitselt tuli idee ja lisasin sinna paar-kolm tl tumeda šokolaadiga pähklikreemi, mille purk meil jube aeglaselt tühjeneb (A. jaoks liiga vänge ja mina lihtsalt enamasti ei hooli šokolaadist, v.a vahel harva, kui isu tuleb ja ma terve tahvli reast ära söön). Siis läks sinna veel 1 muna, 3-4 spl hapukoort (hapukoore supilusikasse ajamine ei ole nimelt täppisteadus, ta ei ole päris vedel vedelik) ja veidi alla kahe klaasi isekerkivat jahu (samuti mingil põhjusel alla hinnatud, vbla oli pakk kortsus) ja hästi natuke soola. Tuli ilus šokolaadine mätsitav tainas.

Määrisin ahjupanni võipaberiga üle, mätsisin taina pannile (tekitades ka väikese serva), panin ahju kuumenema. Siis tühjendasin moosipurgi tainale, moosi võis olla umbes pool liitrit, kattis põhja ilusti ära.

Kloppisin tainasegamiskausis lahti 1 muna, segasin sinna juurde 1 paki (200 g) vanillikohupiima ja kogu ülejäänud hapukoore (arvatavasti umbes 100 g või veidi rohkem, sest terve pakk oli 200 g ja tainasse oli umbes pool võiveidi vähem ära läinud), lõpuks lisasin paar tl moosisuhkrut. Ajasin moosi peale laiali.

Küpsetasin algul nn keskmise kuumusega ahjus (oma ahju 180 pügalaga, mis päriselt on vist 200), varsti keerasin vähemaks; kui kõvasti lõhnama hakkas ja tainas paistis juba varsti küps olevat, aga täidis veel vedel, keerasin tagumise külje ette ja keerasin veel vähemaks, et ei kõrvetaks, aga täidis saaks taheneda. Ja lasin taheneda, päris viimases otsas keerasin kuumuse maha ja jätsin jahtuvasse ahju. Küpsetamisaeg võis olla poole tunni ringis.

Minu arust tuli väga hea kook, šokolaad ja vaarikad sobisid hästi, kohupiimasegu oli peal õrnaks tardunud ja tasakaalustas vängemaid maitseid. A. oli vähem rahul, talle ei meeldi hapud moosid ja seega oleks moos tema arust võinud seal olemata olla.

Miski koogi maitses ütles mulle, et põhi oleks veel maitsvam tulnud, kui ma oleks sinna pähkleid seganud, teinekord võib katsetada. Vbla jätan A. heameeleks lausa moosi panemata või kasutan mõnd mahedama maitsega moosi.

Lihtne risoto ja keerulisem supp

A. küpsetas siin vahepeal sealiha, mida me pärast mitmel moel tükk aega sõime. Sellest jäi üle kausike kallerdist.

Niisiis tegin ühel päeval risoto – panin sibulat ja veidi sellerit poti põhja praadima, lasin klaasjaks; seejärel tükeldasin kaks suvikõrvitsat (ja erandkorras ühe kartuli – viimati, kui ma praekartulit tegin, unustasin ühe kooritud kartuli lõpuks tükeldada ja pannile panna, nüüd tuli ta kuhugi integreerida, no saab siis veidike nagu Itaalia moodi mulgi putru) sinnasamasse ja lisasin paar peotäit risotoriisi; siis segasin ja lasin veidi praadida; siis lisasin umbes kruusitäie kannuga kuumaks aetud vett ja tühjendasin kallerdisekausi sinna otsa. Edasi nagu risotoga ikka – peab tihti segama, et põhja kinni ei hakkaks. Kui kuivale kippus jääma, lisasin valget veini (ja segasin, segasin, segasin).

Seda sõime mingi kolm päeva. Riivjuustuga.

Täna pani A. supi hakkama, tähendab, lõikas kanafilee kana küljest ära, pani ülejäänu keema; kui oli natuke keenud ja vaht riibutud, lõikas ta veel omajagu liha luudelt lahti ja pani kõrvale; siis läksid kondid tagasi keema. Selleks ajaks jõudsin mina koju ja lisasin puljongikeedusele 1 loorberilehe, paar pipratera, paar kuivetanud ingverijuppi, 1 poolekslõigatud sibula, 1 nässakavõitu porgandi ja 1 küüslauguküüne. Sellel lasime tükk aega madalal tulel podiseda, A. läks selleks ajaks korraks magama ja mina tööd tegema. A. jõudis enne seda veel kolm porgandit tükeldada ja mina kolm kartulit pluss kaks sibulat koorida.

Kui mul töö tegemine üle viskas ja tuli “peseks-või-sokke” sündroom, tulin tagasi kööki; ka A. oli hiljaaegu üles ärganud, puljongi ära kurnanud, porgandi keema pannud, ka kartuli-sibula ära hakkinud ja supile lisanud. Tõin sahvrist veel ühe spargelkapsa ja porrulaugu (ma ise ei oleks ehk nii grandioosselt teinudki, A. valik), tükeldasime ka need ära; tükeldamise järjekorras läksid potti.

Kui uuesti keema tõusis, lisasime liha ja mina lisasin veel lonksukese kuiva heerest (Fino).

Ja kui see kõik uuesti keema tõusis, lisasin ometi kord soola.

Jätsime tõmbama ja panime jahedasse, sest ega meil tegelikult kohe ei olnud vaja suppi süüa (täna läks mul risoto viimane ots ja A. lahendas makaronidega jälle mingid ähvardava tähtajaga poolfabrikaadid ära), nüüd on lihtsalt jälle paariks päevaks toit valmis.

Vahepeal tehtud: hapukapsa…vokki?, saiavormi, praekartulit ja omletti

Hapukapsatoit inspireerus taas kord Baieri hapukapsasalatist (mis on üks soe salat), ainult et seekord ei hakanud ma midagi eraldi praadima, tegin kõike ühes vokkpannis – algul läks pannile viilutatud sibul läbisegi singikuubikutega, seejärel natuke küüslauku ja hapukapsas, hapukapsa hulka 1 tükeldatud antoonovka ja natuke aed-liivatee oksi. Lisasin veidi eilset taimeteed (peamiselt piparmünt, natuke majoraani hulgas) ja nurgakese köögiviljapuljongikuubikut. Kui tunnistasin valmiks, lisasin ka pruuni suhkrut (kohvikust kõrvale pandud torukesest). Maitses hea, aga tuleb tunnistada, et kuumutatud hapukapsas ajab mul kõhu punni.

Saiavorm sai tehtud üldiselt samal põhimõttel nagu eelmine, ainult kohupiima oli suhteliselt rohkem ja saia suhteliselt vähem. Kahjuks tähendas see, et vajus pärast küpsemist lapikumaks.

Olin ka vist liiga vähe suhkrut lisanud, esimene elamus oli pettumus. Aga siis taipasin moosi peale panna ja kohe muutus suvaline plönn heaks koogiks.
A. arust oli maitses midagi liiga vänget, vbla tundis ta piparkoogimaitseainet nii tugevasti, aga asi võib olla ikkagi väheses suhkrus ja selles, et tema ei pannud moosi peale (moosi alt oleks ka piparkoogimaitseainet vähem tunda olnud).

Praekartul oli kõige lihtsam söök, tegin peamiselt sellepärast, et A. oli verivorsti toonud – viilutasin-praadisin endale 1 sibula, 3 kartulit ja kui need olid peaaegu valmis, lisasin pannile 2 verivorsti. Jäin üldiselt rahule.

Täna meenus, et olin leivapealseks mitu-mitu päeva tagasi ühe poeseenesalati toonud, kartsin, et viimane ots läheb pahaks; nii et kloppisin 2 muna lahti, lisasin umbes 1 spl kreeka jogurtit ja kogu seenesalatijäägi (soolaseened, hapukoor, sibul), samal ajal pann kuumenes; ja siis valasin segu pannile ja praadisin madalal kuumusel omletiks. Sõin koos tükeldatud tomatiga, väga maitsev tuli.

Kaks kiirtoitu veel

A. ostis vahepeal viimase kuupäeva tõttu allahinnatud kana, pani pärast ahju kütmist malmpotis süte kõrvale küpsema. Sõime seda eri moel, mina esialgu peamiselt võileiva peal

Aga ühel õhtul tulin koju ja tahtsin midagi sooja. A. oli eelmisel päeval kana tatraga söönud, ka mulle jätnud, aga mul pole siis tatraisu olnud, nii et ta sõi lõpuks kõik tatra ise ära. Nüüd oli mul 1) vaba väike kastrul ja 2) teadmine, et ei pea A. maitsega arvestama, sest tema juba sõi tatrast kõhu täis. Tegin niisiis bulgurit (võtsin pool tassitäit, pesin sealsamas tassis, panin kastrulisse, lisasin terve tassitäie vett, tiba soola, lasin keema, seejärel nõrgal kuumusel haududa, kuni vesi oli tangudesse sisse imbunud). Bulgur on minu ekvivalent kanasöömisele ja televiisorivaatamisele.

Bulguri haudumise ajal panin pannile tilga oliiviõli ja praadisin sibulat ja küüslauku; tükeldasin sinna kaks antoonovkat; lisasin kanakribalaid ja rohelisi oliive, maitsestasin hästi natukese safrani, veidi rohkema kollajuure ning sidrunikoore ja veel julgemalt ingveriga. Et mahlasem saaks, lisasin sellesama kana küpsetamisel tekkinud kallerdist puljongiks.

Soola polnud vaja lisadagi, oliivid ja kallerdis andsid seda ise.

Tuli imehea. Tähelepanelik lugeja sai juba aru, et see oli väga laisk variatsioon araabia moodi kanahautisest. Näiteks ei olnud mul sidrunit ja haput tuli anda antoonovkatega, rääkimata sellest, et kana oli ise juba enne valmis küpsetatud. Aga maitse sai ikka väga hea. Süües tundsin ainult, et tahaks midagi värsket ja niisket juurde, võtsin toorest hapukapsast ja ka see töötas hästi.

Meelde jätta: sidruni puudumisel võib julgelt antoonovkat kasutada, eriti kui kuivatatud sidrunikoort maitseaineks pruukida

*

Eile oli A. ühe loomalihakonservi lahti teinud. Need ei ole väga head konservid, sees on suured rasvakänkrad, aga ma avastasin juba kunagi varem, et kehva maitsega lihakonservist ja kehvast punasest veinist saab kokku täiesti korraliku kastme teha.

Niisiis keetsin spiraalikujulisi makarone; samal ajal praadisin pannil kõigepealt küüslauku, siis lisasin seda lihakonservi; lasin rasval ilusti ära sulada, siis lisasin pool klaasi suhtkoht peedikat punast veini; lõikasin sinna ühe väikese tšillikauna; lisasin 400 g purgi kooritud tomateid ja sonkisin segi; siis tõin õuest natuke sellerit, natuke iisopit, natuke aed-liivateed ja paraja peotäie münti. Mündil eraldasin varred tee jaoks, siis hakkisin mündilehed muu rohelisega koos ära. Lisasin soustile kõigepealt veidi kuivatatud sellerit, keerasin tule ära, maitsestasin soolaga; kurnasin makaronid, segasin kastmesse; riivisin taldrikule hunniku kõva juustu; kui pannil olev enam liiga palju ei podisenud, lisasin hakitud värske maitserohelise.

Ja tuli väga hea toit!

Kordasin seda paar päeva hiljem.

(Pärast seda tegi A. üleni oma käe peal kanasupi – puljongi keetis kanakerest, porgandist, sibulast ja spargelkapsavartest, gemüüseks pani sisse porgandit, spargelkapsast, porrulauku; maitsestas vist köögiviljapuljongi kuubikuga ja pani sinna ka kanaküpsetamisest jäänud puljongikallerdise sisse. Minu panus piirdus sellega, et tõin õuest supi peale natuke värsket estragoni.)

Veel üks leiva-kohupiima-õunavorm

Võtsin eelmisest vormist õppust.
Kõigepealt määrisin ahjupanni võipaberiga üle ja pudistasin sinna mitu viilu üleläinud tähtajaga musta leiba. Siis tuli hea mõte, puistasin kogu selle pudi kaussi, viskasin juurde 1 kuhjaga spl võid ja ajasin segamini (noa ja kätega). Selle pudi panin ahjupanni tagasi, piserdasin ka tiba õli peale. Ahi kuumenema.

Tükeldasin samasse kaussi mingi kolm antoonovkat, sellest sai suur hunnik.

Poole õunatükeldamise peal panin leivapudiga panni juba ahju, et põhi krõbedam saaks.

Õunad tükeldatud, võtsin panni välja, et kõrbema ei läheks.

Segasin õunte hulka veidi rosinaid, kaneeli, ingverit ja natuke suhkrut (palju pole vaja, isegi antoonovkad on tänavu magusad). Ja pannile leiva otsa.

Siis segasin samas kausis kolmveerand pakki (200 g pakist) ricotta‘t, paki jällegi säilivustähtaja ületanud vanillikohupiima ja 1 muna, lisasin 1 tl moosisuhkrut ja ajasin selle segu õunte peale laiali. Vähevõitu sai, oleks võinud rohkemgi kohupiima panna.

Igatahes panin selle nüüd ahju ja keerasin kuumust vähemaks, lasin küpseda.

Sai parem kui eelmine: kohupiim oli õrnem, põhi krõbedam. Ainult et jah, kohupiima oleks võinud rohkem olla.

Võimalik ka, et samamoodi saaks teha ilma kohupiimata vormi ja siis pärast süües vahukoort peale panna.