Biskviitkattega rabarberikook

Tegingi jälle kooki!

Kõigepealt tõin 1 suure ja 1 väiksema rabarberivarre, koorisin ja tükeldasin.

Põhja tegin seekord – kuna eelmine puru oli minu arust liiga kuiv – 1,5 klaasist jahust, 2 spl suhkrust, poolest pakist (st 100 grammist) võist, näppisin riputise moodi segi ja kui oli juba küllalt ühtlane puru, lörtsasin hapukoort juurde, et tainaks kokku hakkaks. Väga põhjalikult segi ei näppinud, jätsin ebaühtlaseks pudiks. Tõstsin selle pudija taina pannile, panin ahju huugama ja kui hakkas juba mingi arvestatav temperatuur olema (näidik oli vist 140), pistsin eelküpsema.

Ahju kuumenemist ja pärast taina eelküpsemist oodates lõikusin kõigepealt rabarberi peale ühe sügavkülma ununenud igivana jäätisepära ja lisasin veidi moosisuhkrut. Ja kaneeli.

Siis lahutasin 3 muna – valged mikserikannu, kollased esimesse ettejuhtuvasse kastrulisse, panin kollase peale kaks kõhnukest spl suhkrut ja valgele ehk ühe (suhkur hakkas otsa saama), mikserdasin valged kõvaks vahuks ja natuke kollasesegu ka.

Siis tõstsin kollasesegu peale 2 kõhna spl jahu ja 1 spl tärklist, ajasin segi.

Siis segasin selle kõik ettevaatlikult munavalgevahuga.

Nüüd leidsin, et põhi on eelküpsenud küllalt, võtsin välja, ajasin rabarberi-jäätisesegu põhja peal laiali, valasin-tõstsin biskviittaina sinna peale ja panin ahju (nüüd keerasin juba teadlikult 140 peale).

Selle ajaga, kui ma toiduained kappi ära panin ja nõud pesin, oli kook juba jumet võtnud, keerasin tal tagumise külje ette, käisin vetsus ja sõin ühe sünnipäevast jäänud koogitüki ära.

Uurisin uuesti, oli juba päris tõmmu, keerasin tule maha ja tulin tööd tegema.

Tulemus: minu arust oleks põhi võinud rohkem kuumust saada, võib-olla oleks pidanud madalama siini peal lõpuni küpsetama. A. seevastu leidis, et väga hea tuli.

Advertisements

Rabarberi-purukook

Vana postitus üles (Pineau de Charentes’i probleem lahenes vahepeal juba, tee või jälle kooki).

Kuigi mu esimese maailma probleem jätkub ja mul pole ikka veel Pineau de Charentes’i koogi kõrvale, tegin ikka uue rabarberikoogi. Lugesin koogiraamatuid ja lõpuks kombineerisin-improviseerisin.

Ühte kaussi puru: umbes 1 2/3 klaasi jahu, 2 spl suhkrut, pool pakki (st 100 grammi) külma võid. Lõikusin jahu sees võid, kuni enam ei viitsinud, siis näppisin sõrmedega peenemaks, kuni väga suuri võitükke enam ei olnud. Mõtteuiu ajel lisasin ka isetehtud küpsetuspulbrit (pool tl soodat, pool tl sidrunhapet), et vaataks, mis ta teeb (muidu ma muretaina ega purutaina puhul küpsetuspulbrit reeglina kuigi vajalikuks ei pea).

Ahi kuumenema.

Täidis: puhastasin igavesti suure rabarberivarre (pikem kui mu küünarvars ja peaaegu sama jäme kui mu ranne), hakkisin teise kaussi ja lisasin 3 spl moosisuhkrut. Pigistasin talle otsa ühe külmkappi seisma jäänud pooliku hapukoore, kloppisin ühes kruusis muna lahti ja lisasin sellele (ilmselt oleks saanud nõudepesuga kergemalt, kui ma oleks kohe taibanud sealsamas kausis muna hapukoorega lahti lüüa ja rabarberid sinna otsa tükeldanud). Mõtlesin natuke ja pudistasin ka sellesse kaussi veidi puru.

Panin suurema osa puru ümmarguse vormi põhja, nii et sai korralik paks kiht, sinna peale täidise, sinna peale siputasin supilusika abiga ülejäänud puru (supilusikas aitas ühtlasemalt doseerida). Ahju – alguses termostaat 180 peal; kui olin nõud ära pesnud, siis 160; kui hakkas juba helepruuni näitama, keerasin 140 peale ja lõpuks keerasin üldse kuumuse ära ja lasin jääksoojuses taheneda.

Üldiselt tuli hea, aga minu maitse jaoks oli põhi veidi liiga purune. Maitses natuke nagu klassikaline juubelitordi pulbrist kook. Järgmine kord lisan ehk purule ka 1 munakollase.

A. ei kurtnud millegi üle ja kook sai väga ruttu otsa.

Rabarberi-kohupiima-hapupiimakook

Tegin pmst selle mustsõstrakoogi retsepti järgi, aga ei viitsinud muna lahutada.

Kõigepealt ahi sooja (180 märgi peale).

Põhja: 1 muna; poolteist klaasi jahu (osa oli spelta-, osa tavaline valge nisujahu, 550), millesse segasin umbes veerand tl soodat; pool kl suhkrut; klaasitäis kefiiri-õli segu (täitsin veidi üle poole kl kefiiriga, edasi õliga, segama tglt ei hakanud).

Segasin ära, panin ahju, keerasin näidu 160 peale.

Kate: 1 suur jäme rabarberivars õhukesteks tükkideks (varre enda lõikasin pikuti lõhki, vist viieks); umbes pool kl moosisuhkrut ja umbes 2 tl tärklist; veidi kaneeli ja see kõik segamini. Seejärel kloppisin 2 muna lahti, valasin sinna otsa; lisasin pakikohupiima ja umbes pool klaasi kefiiri, segasin kõik ära. Viimasel hetkel lisasin veidi roosisiirupit ka (alla 1 tl).

Sellega oli veel see naljakas lugu, et üks pikutine rabarbeririba ununes alguses välja; hakkisin selle välgukiirusel tükkideks, võtsin koogi korraks ahjust välja, loopisin rabarberitükid kõige peale ja puistasin hästi natukese suhkruga üle. Ahju tagasi.

Nii põhja kui ka kattega koogi küpsetamise ajal pöörasin poole pealt koogi tagumise külje ettepoole, sest ahi võtab tagant kõvemini.

Tulemus: põhi sai veidi liiga tume, päris kõrbema ei läinud, aga oleks võinud õrnem olla. Tähendab, oleks pidanud pärast katte lisamist panema kõrgemale siinile, kuna põhi oli selleks ajaks ju küps.

Jahtunult oli minu arust parem kui soojalt. A. ei teinud vahet.

Selle koogiga juhtus mul veel selline esimese maailma probleem, et süües taipasin äkki, et kõrvale sobiks jube hästi see odav Pineau de Charentes, mida kõrvalpoes müüakse, aga pood oli juba kinni. Ja järgmisel päeval, kui ma poodi läksin, olid neil parajasti riiulite ringitõstmine pooleli ja see vein polnud veel riiulis, vaid kuskil tont teab kus!

Ongi hea, jääb ainult üle kodanlasest aadlimehe kombel head nägu teha, nii jääb mulle raha alles, ega mul teda praegu ülearu pole nagunii.

Kala-kartulisalat

A. tõi poest suitsutatud hõbeheigi, me sõime pool sellest võileiva peal ära, edasi tegime salatit:

poole suitsuheigi liha, 4 keedukartulit (kuubikuteks), 2 keedumuna (kahvliga peeneks), veerand sibulat (hästi peeneks hakituna), õuerohelist – võilille, naati, karulauku, veidi leeskputke (nii peeneks hakituna kui viitsisin). Kastmeks majoneesi, veidi mädarõigast ja veidi kreeka jogurtit.

Imehea.

Kaks peedisalatit, kuumi võileibu ja roheline supp

A. küpsetas jälle ahjupotis peete.

Peedisalat nr 1: peet, valge juust (“parim enne” möödas), veidi küüslauku, noori võilille- ja naadilehti, veidi palsamiäädikat, veidi oliiviõli. Juurde praadisin tükikesi kamararulaadist ja natuke mingi leivapoolise tükikesi. See kamararulaad mulle niisama eriti ei maitsenud (vastu ootusi – kamar mulle üldiselt meeldib) ja ma otsustasin asja praadimisega parandada; praadimine lammutas tema ilusa rulaadimustri ära ja tegi kõik pudiseks-plödiseks ja panni külge kippus ka kinni jääma, aga mulle maitses niiviisi rohkem. Praadimise lõpupoole piserdasin veidi sojakastet peale, et mõnusalt karamelliseks läheks.

Sellest plödisest praadimisest sain inspiratsiooni ja tegin järgmisel päeval selliseid kuumi võileibu: tatrasepiku viilu peale natuke õli, siis õhukesi sibula- ja õunaviile, sinna peale tükike suitsupõsepekki (see oli poes kõige odavam pekk), sinna peale viil kamararulaadi. Sinna peale tilgake sojakastet (maitseks ja karamellisuseks) ja tilgake õli (krõbeduseks). Leivad küpsesid mul veidi üle, aga sellegipoolest olid päris head.

Leibade kõrvale tegin seekord lahjema peedisalati (sest leivad olid juba ise rammusad): peet, hapukapsas, natuke sibulat ja tillukese purgi täis konservherneid (hernevedelikust osa kasutasin ka salati niisutamiseks ära). Maitseks kergelt piparrohtu (mis saab mul kohe otsa, oioi) ja kergelt salveid. Salatikastme vajadust nagu ei tundnud, oli mahlane küll.

Peedisalatit jäi natuke üle ja ma lahendasin selle eile ära, täiendades seda veidikese naadi, võilille ja karulauguga ning praadides kõrvale jälle pekki ja kamararulaadi ja natuke üht “parim enne möödas” taisemat suitsuliha sinna juurde.

*

Tulpide ümbert umbrohul päid maha katkudes (ma ei loodagi naatidega võitlemisel päris rohimise peale – nagunii jääb mingi jupp sisse ja ajab uued võrsed välja – , aga ei luba neil sellegipoolest tulpidel valgust päris ära võtta) panin nooremad ja õrnemad naadid ja võilillelehed kõrvale. Pärast toas avastasin, et veerandtunnise katkumise kõrvalt oli igavesti paks peotäis kogunenud. Sõin osa peedisalati täiendusena ära, nagu öeldud, aga suurem osa jäi järele.

Õhtul mõtlesin, et teeks neist õige rohelist suppi. Tõin õuest veel oblikaid juurde ja natuke leeskputke. Hakkisin ühe terve ja ühe seisma jäänud pooliku sibula, panin poti põhja võiga praadima; lisasin A. rammusast pirukast järelejäänud muretainapudi (see oli praktiliselt võine jahu); kui tundus, et hakkab liiga pruuniks kiskuma, lisasin 4 suurt kruusitäit vett. Pesin ühe kanamuna hästi puhtaks ja panin kõige koorega sinnasamasse supipotti vette (sellega oli mul tagamõte: oblikatel on oblikahape sees, aga munakoore kaltsium võiks idee järgi seda siduda, teisest küljest on keedumunapudi rohelise supi kõrvale hea, ühendaks siis õige kasuliku meeldivaga).

Kuni vesi kuumenes, puhastasin-tükeldasin 2 kartulit ja 1 porgandi, puistasin mõlemad potti juba enne, kui vesi keema jõudis minna. Siis hakkisin naadid ja oblikad ja huvi pärast paar jämedamat võilillelehte ka ja jätsin ootele.

Kui suppp oli umbes 5 minutit keenud, lisasin kaks väikest peotäit kaerahelbeid ja lõikusin kääridega 2 kuivatatud tomatit supi sisse.

Veel paar minutit ja ma panin sinna sisse ära ühest kunagisest veidi pikale läinud praeküpsetamisest jäänud isetekkelise puljongipulbri (ma olin tookord, kui A. prae ahjust välja võttis, sealt küpsetuskotist ülikontsentreerunud praeleemetilga kaussi valanud ja see kristalliseerus seal ära) ja natuke koriandriseemneid.

Siis panin hakitud naadid-oblikad-võilillelehed – ja natuke päevase salatisöömise kõrvalt üle jäänud musta leiba, mille ma pudiks tegin – potti ja keerasin kuumuse alt ära, et jääksoojuses natuke veel keeks. Maitsesin ja lisasin 2 tl adžikat.

Siis maitsesin leent, lisasin soola; otsisin muna supi seest üles, ehmatasin ta ära, koorisin, litsusin kahvliga peeneks ja panin selle pudi jälle supi sisse. Lisasin supile veel paar tl võid ja oligi valmis. Hakkisin paar leeskputkeoksakest värskemaks roheliseks peale.

Väga maitsev tuli. Ma sõin ühe taldrikutäie hapukoorega ja poole pealt võtsin juurde, aga hapukoort ei viitsinud juurde võtta. Mõlemat moodi oli hea.

Me küpsetame

Mul pole muud olnud vajadust teha, sest A. on väga kokanduslikuks muutunud ja viimased paar päeva oleme näiteks tema tehtud kartuliputru mitmesuguste lisanditega söönud.

Lisaks otsustas ta quiche’i teha, sest tal oli selle isu. Soetas selleks tarbeks veel kaks korda 200 ml vahukoort.

Mispeale mina nentisin, et siis ma teen pühadest üle jäänud vahukoorest ikkagi kooki, olin korraks mõelnud seda vanemat koort juba talle pirukatäidiseks pakkuda.

Ahi oli samuti vaba, sest A. küpsetamine venis kahe päeva peale (ühel päeval tegi muretaina ja pani külma, teisel päeval tegi täidise ja küpsetas, ta on selline planeeriv ja metoodiline).

Koogi tegin rabarberi-jogurtikoogi retsepti järgi, sest mu protsentarvutus ütles, et retseptis olnud jogurt ja sulavõi peaks kokku andma enam-vähem samasuguse piimarasva protsendi nagu vahukoorel.

Tükeldasin ümbes 1 ja ütleme veerand klaasi rabarberit, panin selle juurde kaussi poolteist klaasi jahu, mille sisse segasin 1 tl soodat ja pool tl sidrunhapet; ja umbes 3/4 klaasi suhkrut. Lisasin veidi vanillisuhkrut ja Bulgaariast kingiks saadud roosisiirupit (retsept ütles “roosivett”, mida mul ei olnud, eks ma selle siirupisuse võrra panin suhkrut vähem kui originaalis).

Panin ahju soojenema; kloppisin lahti 2 muna ja segasin kaussi juurde. Ja segasin hulka ka kogu selle vana vahukoore.

Seda tundus olevat natuke rohkem kui vedelikku minu protsentarvutuste järgi oleks pidanud olema, nii et kindluse mõttes lisasin natuke jahu veel.

Segasin ära, määrisin ahjupanni (originaali vormi asemel) võiseks ja valasin taina pannile. Ja ahju, mis ei olnud veel ettenähtud 180 pügalani jõudnud, aga ta ongi nagunii alati kuumem, kui näitab. Keerasingi kohe termostaadi 160 peale.

Kui kook oleks olnud vormis, oleks ametlik küpsetamisaeg olnud 1 tund. Arvestasin, et ahjupannil on see siis pool tundi (sest õhem), aga praktikas oli ta juba 10 minutiga väga pruuniks tõmmanud, aga seest vedelavõitu. Nii et keerasin termostaati veel maha, nüüd juba 140 peale.

Sellega oli ta 10 minutit veel ahjus, siis keerasin tule maha ja lasin jääkkuumuses küpseda.

Tuli kobe ja rahuloldava maitsega. Veidi kuiv ehk, rabarberit oleks vist võinud rohkemgi olla. Mine tea ka, kuidas oleks tulnud, kui ma ikkagi ei oleks seda lisajahu pannud.

Süües selgus ka, et ei olegi õudmagus, nagu ma olin kartnud, küllap rabarber tasakaalustas ära. Leidsin lausa, et tahan sinna peale seda vanillist tuhksuhkrut, mis oli türgi maiuse karpi seisma jäänud.

*

A. quiche (praesibula-suitsuliha-koore-muna-täidisega) tuli igavesti rammus, võib-olla rammusam, kui mõeldud, sest ta tegi juutuubi õpetuse järgi taina – köögikombainiga; hakkas siis kartma, et sai vähe võid, sest tainas ei näinud välja nagu videos (pudedam sai) ja lisas veel natuke, aga nii rammusa täidise puhul poleks võib-olla pidanud (täidise rammusus imbub ju ka põhja sisse). Igatahes sõin mina kindluse mõttes kõvasti võilille-naadi-karulaugu-kurgi salatit kõrvale (kefiiri + natukese õli ja palsamiäädikaga, soola ja pipart peale). Väga iiveldama pole tänase töö-öö jooksul ajanud, nii et ju sai salatiga kokku peaaegu paras.

Üks kiirtort, paar salatit, makaronitoit toorjuustu ja suitsukalaga; ja halva poeborši päästmine

Poebiskviidist tort: allah. šokolaadibiskviit, immutasin kihiti kõigepealt jahtunud kohviga, kui see otsa sai, siis jahtunud taimeteega, vahele läks kõigepealt kakaokohupiima, seejärel vaarikamoosi ja puhast kohupiimapastat, siis jälle kakaokohupiima, siis jälle moosi ja pastat, lõpuks peale kohupiimapastat, mille otsa pudistasin ülejäänud koogipuru ja kaapisin šokolaadilaastukesi. Välimus oli ikka kuidagi plönn. A. arust oli ilus ja ilmselt ka hea, sest ta sõi selle peaaegu kõik ise ära; minu jaoks oli liiga magus (hoolimata sellest, et osa kohupiima oli maitsestamata), sõin kolme päeva peale ainult 2 tükki.

*

Siis tegin kalasalatit: 2 väikest aurutatud peeti, 2 skumbriafileed (lätlased on nüüd sellist toodet hakanud pakkuma, jälle allahindlusletist leidsin, kusjuures “parim enne” polnud lähedalgi), hästi natuke hakitud sibulat, 2 väikest hakitud õuna ja natuke Ep. jäetud läätsespagette (enne keetmist katki murtud). Maitseks veidi kappareid. Kastmeks läks mädarõigast, veidi majoneesi, veidi kefiiri. Tuli päris maitsev, vbla liigagi, ma liialdasin ja sõin kõhu liiga punni.

*

Viimase skumbriafileega täiendasin makarone. Tähendab, keetsin mingeid lühikese toru kujulisi makarone (olid nad nüüd penne või hoopis maccheroni nimega, igatahes sellised umbes 3-4 cm pikkused, mitte kõige peenemad tugevad torud, mida on hea kastmega segada), samal ajal hautasin pannil natukese võiga (see oli kuivatatud tomatitega või!) porrulaugu- ja porgandiviilakaid (ühe porrulaugu hele osa, 2 väikest porgandit), lisasin hautisele veidi soola ja veidi sidrunimahla; kui makaronid valmis said, kurnasin nad ära, aga mitte liiga hoolikalt; valasin nad koos viimase potti jäänud keeduveesortsuga pannile gemüüse sekka ja siis lisasin paar-kolm supilusikatäit toorjuustu (st koguse, mis oli toorjuustupotsiku põhja peale jäänud) ja segasin ära, kuni see juust moodustas sousti. Maitseks kraapisin muskaatpähklit juurde. Taldriku peal lisasime skumbriat. Üldiselt oli väga mõnus toit, A. oli samuti rahul, aga ma ise leidsin, et sidrunimahla oleks võinud alles koos toorjuustuga lisada, siis oleks ühtlasemalt maitsestunud (praegu olid porgandid saanud tugevalt sidrunimaitseliseks, aga soust ise vähem).

*

Millalgi vahepeal oli üks päev, kus me mõtlesime, et teeks purgisuppi (borši), aga see ei maitsenud kuigi hästi, oli rasvane ja ajas iiveldama ja supipära jäi üle. Järgmisel päeval tegin seetõttu jälle hapukapsa-peedisalatit (2 aurutatud poepeeti, paar peotäit hapukapsast, poolteist väikest õuna, natuke makaronitoidu sisse panemata jäänud porrulauku, kastmeks veidi kefiiri, veidi majoneesi, maitseks veidi köömneid), mille kõrvale praadisin veidi peekonit ja sepikutükke.

See tegi olemise paremaks, nii et ma julgesin järgmisel päeval külmas seisnud boršipärale läheneda. Ega muud olnudki, kui et õngitsesin hangunud rasvatükke niipalju välja, kui sain (ja viskasin ära – see ei olnud üldse hea rasv, kippus suulakke kinni jääma), tühjendasin kastrulisse supile lisaks purgitäie konservtomateid; lisasin maitseks aed-liivateed ja basiilikut. Kuni see soojenes, avasin hoolikalt viimased vutimunad – novembris munetud, otse söögi sisse ei julgenud panna. Kompostinõu kohal tegin koore katki, piilusin ja vastavalt vaatepildile läks muna komposti või kaussi. Osa mune oli… mitte isegi mädad, vaid kõvaks kuivanud, need viskasin ära; aga viis munakest olid korras. Endale meelespidamiseks: tegelikult teeb headel ja halbadel vutimunadel ka näo järgi vahet – kõik head munad olid ilusad läikivad, ärakuivanud munad olid tuhmid. Ma arvan, et neil oli koor natuke kannatada saanud, seepärast nad ära kuivasidki.

No ja need väljavalitud munad valasin siis kausist ettevaatlikult supi sisse, kui see keema läks. Ja päris lõpus lisasin umbes 2 tlika tabascot ja jahvatasin musta pipart peale. Niiviisi pikendatud ja täiendatud kehvast poeboršist sai kokkkuvõttes igavesti maitsev supp (kuigi kahtlustan, et kui ma oleks lihtsalt tomatikastet maitsestanud ja sinna mune lisanud, oleks hea toit tulnud ka ilma boršikomponendita).