Kabatšoki-kartuli-panniroog ja kuumad kohupiimasaiad

Poes jäi ette lihaveisehakkliha allahindlus, haarasin poolekilose paki kaasa. See andis kohe idee, mis toitu teha ülejäänud kabatšokipoolikust. Tegin jälle sealt Vahemeremaade kokaraamatust, kus on üldse palju häid retsepte, üks paremaid kokaraamatuoste omal ajal.

Selle retsepti hea omadus on see, et kui üks komponent praeb, siis saab teist hakkida, rütm klapib täpselt.

Nii et: hakkisin sibulat (oleks pidanud olema terve sibul, mul oli poolik) ja 2 jämedat küünt küüslauku, kuni pann soojenes. Panin sibula-küüslaugu oliiviõliga praadima, ise pesin kaks kartulit ära ja hakkasin otsast koorima.

Kui esimene kartul oli kooritud, oli sibul-küüslauk juba üsna värvi võtnud, pudistasin pannile umbes pool pakki (250 g) hakkliha ja segasin natuke, et liha jääks rohkem vastu panni kui sibul-küüslauk. Koorisin edasi ja tükeldasin kartuli ära.

Keerasin lihakämbud panni peal ringi, tõin pooliku suvikõrvitsa ja lõikasin paksudeks viiludeks.

Selle aja peale oli liha kahvatumaks tõmmanud, aga mitte veel pruunistunud. Lükkasin kartulitükid lihale otsa, aga ei seganud.

Hakkasin otsast kabatšokiviile kuubikuteks lõikama – õigemini, algul pulkadeks, siis võtsin selle seesmise švammi ära ja siis oligi muist tükke juba kuubikud, ainult servmised pulgad pidi veel peenemaks lõikama.

Kuskil teise viilu tükeldamise peal segasin kartulid lihaga ära, lisasin panniolevale kaneeli, musta pipart ja soola.

Kui kabatšokk oli kuubikuteks, viskasin need pannile. Tõin õuest väikese peotäie seda taime, millest ma arvan, et ta on lehtseller (retsept tahtis peterselli, aga seda mul pole, kui see õues kasvav taim just selleri nägu ja tegu petersell ei ole), ja hakkisin ära.

Nüüd tuli meelde lisada pannile ka see riivitud porgand, mille A. mulle eile jättis ja mida ma olin niisama näpu vahelt snäkiks söönud, aga osa oli ikka veel järel. Segasin kõike seda, mis pannil oli.

Jätsin kaane alla hauduma. Ma olin poest kaasa haaranud ühe eilse, seega allahinnatud rosinasaia (45 senti päts), et mingeid kuumi magusaid saiu teha. Et aega parajaks teha, lõikasin sellest niipalju viile, kuipalju ahjupanni põhja mahtus, määrisin need võiga; panin praeahju sooja; segasin pool pakki kohupiima paari lörtsu hapukoorega, lisasin 3 tl suhkrut, segasin, mökerdasin saiade peale; kohupiima peale lõikusin pirni- ja õunaviile (osa saiu ainult õuntega, osa pirnidega, osa mõlemaga, et pärast võrrelda, kuidas kõige parem on). Puistasin ühest kohvikus taskupistetud suhkrutorust suhkrut otse õunte-pirnide peale suhkrut ja lükkasin ahju.

Selleks ajaks oli pannitoit põhimõtteliselt valmis haudunud, jäi üle ainult munad peale lüüa: kolm muna (retsept nõudis nelja, aga ma mõtlesin, et kui ka A. tahab seda süüa, siis ma parem munadega üle ei pinguta), segasin koos munadega ka selleri kõvemad osad (varrejupid) sisse, keerasin pannil kuumuse alt ära ja lasin munal jääksoojuses hüübida, ikka vahetevahel segades.

Lõpuks puistasin ka ülejäänud selleri peale ja võtsin süüa. Saiadel keerasin kuumuse ära ja jätsin ahju sooja.

See toit oli toitev, nagu ta alati on; kõrvale jõin odavat valget itaalia pakiveini, sest nii rammusa toidu juurde tundus sellist haput jooki vaja minevat; kahjuks oli ta natuke liiga ühemõtteliselt happeline, mingi riesling vms keskeurooplane oleks arvatavasti paremini sobinud. Aga noh, ega viga ka ei olnud.

Kohupiimasaiad tulid üldiselt head, alt ja külgedelt krõbedad, seest pehmed. Õuntega olid minu arust paremad kui pirnidega, vaatame, mis A. ütleb. Mulle tundub nüüd, et kui pirniga kuuma võileiba teha, siis pigem mingi soolase juustuga: magusa saia peal jääb pirn juba liiga läägeks.

Advertisements

Paar kiiret ampsu, mis ma sõin

Tegelikult ma ikkagi tegin ka neil päevadel, mil ma väljas kiirtoitusid näksisin, natuke midagi kiiret ka ise.

Kodukohvikute päevalt saadud kõhuvalu leevendas õhtul lõpuks kõige lihtsam tomatisalat (tomat, sool, pipar, oliiviõli, mingi vahemereline ürdisegu) ja alkovaba õlu.

Siis, kui ma pitsat sõin, tahtsin ikkagi ka õhtul midagi vähem kuiva, ja tegin jälle salati: lehtsalatist, tomatist, A. küpsetatud searibist (koolamarinaadis), näputäiest päevalilleseemnetest ja majoneesist, mille kõrvale võtsin paar viilu krõbedat sepikut. Searibi oli tglt minu arust natuke liiga magus, mis tähendab, et see pidi ikka tõesti õige magus olema – tavaliselt mulle meeldib lihamarinaadis magus komponent. Aga A. ise oli rahul.

Eile tegin enne trenni sellise jõuampsu, et praadisin 2 viilu suitsupõske, ühe muna ja pudistasin sinna pannile veel kahe viilu jagu sepikutükke, tükeldasin lisaks taldrikule ühe tomat, tõin õuest hunniku umbrohurohelist (võilille ja vesiheina peamiselt) juurde ja võtsin paar lehtsalatilehte ka – ja jälle törtsu majoneesi. See oli just piisavalt toitev, aga mitte liiga mahukas amps, mille varal üle 2 tunni erinevaid trenne vastu pidada (võimlemine ja mustlastants, pärast käisin veel suplemas ka, sest tahtmine oli ja ilus soe õhtu).

Trennis õnnestus seljakotitäis õunu pirnideks, kurkideks ja suvikõrvitsaks konverteerida, nii et tegin kodus veel une-eelseks ampsuks pirnisalatit – lisaks 2 pirnile läks sinna natuke kõva juustu, majoneesi, tibake kreeka pähkleid ja pärast järelemõtlemist ka natuke suitsupõske, sest ma ei viitsinud kõva juustu küljest nii palju lahti kangutada, kui palju mul valgulise-rasvase kraami isu oli.

Täna oli jälle selline päev, kus kõigepealt tõi Ep. mulle töö kõrvale saiakesi ja A. tegi purgisuppi, nii et mul pole olnud vaja eriti toidu peale mõelda (ainult puuvilju sõin omal algatusel), aga näis, vbla öösel söön veel midagi. Aa, õigus, supi järel sõin magustoiduks maitsestamata kohupiimakreemi, kuhu panin natuke mustsõstraid ja mett peale.

Kiired kartulitoidud

Eile tuli mul pärast pannkoogisöömist veel õhtul suurema toidu isu peale. Keetsin ära kõik külmkapis olnud noored kartulid, keetmise ajal tõin õuest noori võilillelehti (mille panin natukeseks soolase veega likku), noori naadilehti ja meelespealehti ja pärast veel paraja posu piparmündilehti. Hakkisin taldrikule ühe väikese kurgi, riputasin soola peale, hakkisin oma rohelise kraami ära ja kühveldasin samuti taldrikule, valasin kastmeks veidi kefiiri peale. Selle ajaga oli ka kartul valmis saanud, kurnasin ära, võtsin taldrikule mingi 5-6 väikest kartulit, tegin kahvliga pooleks või umbes nii ja panin kuivatatud tomatitega võid kartulite peale. Siis otsisin veel külmkapist köömnetega juustu (“parim enne” möödas) ja pudistasin seda ka. Lõpuks võtsin juurde igaks juhuks ka rohelisi küüslauguga sissetehtud oliive. Ja siis sõin. Söömise käigus selgus, et natuke soola kuluks veel juurde, võtsin.

Üldiselt oli hea, aga oliivid olid selle poolest mõttetud, et ega nad eriti midagi juurde ei andnud, mõnes muus kontekstis oleks nad asendamatumad, järelikult oli see väikest viisi raiskamine.

Pooled kartulid jäid üle, need praadisin täna ära, kui olid ühelt poolt krõbedad, segasin ära, lükkasin ühte panniserva ja praadisin ülejäänud pannipinnal kaks muna (härjasilma stiilis, tahtsin, et munakollane voolaks pärast laiali nagu salatikaste selle sooja salati juurde), lõpuks tuli meelde ka küüslauku praadida. Kõrvale tõin jälle umbrohtu, sedapuhku võilillelehti ja vesiheina, mida ma oma suureks rõõmuks veel veidi leidsin (vesiheina aeg paistab läbi saavat), umbrohu kõrvale hakkisin samale taldrikule salatiks 1 kollase tomati. Salati peale piserdasin seekord oliiviõli. Kõrvale võtsin ka veidi majoneesi, selle sisse on mõnus kartulit kasta. Äärepealt oleks musta pipart peale jahvatanud, aga mõtlesin poole keeru pealt ümber: vesihein annab niigi vürtsist maitset.

Sõin seda juba mitu tundi tagasi, aga ikka on kõht täis.

Tegin paar lihtsat kooki

Üks oli pmst seesama mustsõstrakook, millest ma juba olen kirjutanud (ühe munaga vormikoogitainas – 1 muna, veidi alla poole kl suhkrut, poolteist kl jahu, millesse segatud 1 tl soodat ja veidi sidrunhapet, klaas, mis on poolenisti täidetud mingi hapupiimalisega – oli üks vana kefiir – ja poolenisti õliga – alumises kihis, põhi tuleb enne peaaegu valmis küpsetada ja siis kohupiima-mustsõstrasegu peale panna, viimase sees on ka kaks muna, millest valge on vahtu aetud).

Katsetasin, kuidas oleks, kui ma panen osa nisujahu asemel speltajahu, aga ei olnud väga hea mõte. Sellise õrna kattega koogi jaoks tuli veidi liiga kare põhi, kuigi süüa ta muidugi sündis ja suvalisest poekoogist oli ikka parem (kate oli väga hea ja ega põhi ka just halb ei olnud, lihtsalt ei olnud kattega täiuslikus tekstuuriharmoonias). Tuleb meelde jätta, et sellel koogil on vaja peenest jahust põhja.

*
Teiseks tegin eile oma tavalist hapupiimakooki – kuhu käib 150 g mingit rasvollust (seekord suuremalt jaolt õli), umbes pool kl suhkrut (panin veidi vähem), 1 kl hapupiimalist (seekord skyr), ja veidi rohkem kui pooleteist kl jahu (seekord lähenes tublisti 2 klaasile, sest ma panin ka palju õunu ja need teevad vedelamaks), millesse tuleb segada 1 l soodat (ja kui hapupiimaline ei tundu piisavalt hapu, siis ka veidi sidrunhapet) ja kas piparkoogivürtse või lihtsalt kaneeli ja nelki.

Lisan sinna erinevaid asju, mida mul juhtub olema, seekord läks sinna kõvasti õunu (üle kümne väikese v keskmise õuna, tähendab, see, mis järele jäi, kui ma plekid jms välja lõikasin), rosinad (millesse ma suhtusin kahtlustavalt, sest olin koiliblikaid näinud, üritan nüüd oma kuivained ruttu ära lahendada) ja peotäis kreeka pähkleid (odavad Poola pähklid).

Peale siputasin kaneeli ja ühe kohvikusuhkrutoru seest suhkrut ja kõige peale kaapisin veidi võilaastukesi.

Tuli hirmus hea ja teenis eri inimeste käest komplimente.

Ma ei väsi kordamast, et koogi peale siputatud teelusikatäis suhkrut annab mitu korda rohkem maitset kui sama kogus taina sees. Kui ma kunagi leiutan koogi, millel ongi ainult pealmine kooruke, siis hakkab mul küpsetamise peale eriti vähe aineid kuluma. Tähendab, ma tean, et küpsised on juba leiutatud, aga kui ma ikka tõsist koorukest tahan, siis sama õhukest nagu värskel leival. Need rukkilaastud, mida üks firma kartulikrõpsu ekvivalendiks teeb, on midagi sinnapoole, mis ma mõtlen (just laastud, nende rukkikrõpsud on juba paksemad).

Biskviitkattega rabarberikook

Tegingi jälle kooki!

Kõigepealt tõin 1 suure ja 1 väiksema rabarberivarre, koorisin ja tükeldasin.

Põhja tegin seekord – kuna eelmine puru oli minu arust liiga kuiv – 1,5 klaasist jahust, 2 spl suhkrust, poolest pakist (st 100 grammist) võist, näppisin riputise moodi segi ja kui oli juba küllalt ühtlane puru, lörtsasin hapukoort juurde, et tainaks kokku hakkaks. Väga põhjalikult segi ei näppinud, jätsin ebaühtlaseks pudiks. Tõstsin selle pudija taina pannile, panin ahju huugama ja kui hakkas juba mingi arvestatav temperatuur olema (näidik oli vist 140), pistsin eelküpsema.

Ahju kuumenemist ja pärast taina eelküpsemist oodates lõikusin kõigepealt rabarberi peale ühe sügavkülma ununenud igivana jäätisepära ja lisasin veidi moosisuhkrut. Ja kaneeli.

Siis lahutasin 3 muna – valged mikserikannu, kollased esimesse ettejuhtuvasse kastrulisse, panin kollase peale kaks kõhnukest spl suhkrut ja valgele ehk ühe (suhkur hakkas otsa saama), mikserdasin valged kõvaks vahuks ja natuke kollasesegu ka.

Siis tõstsin kollasesegu peale 2 kõhna spl jahu ja 1 spl tärklist, ajasin segi.

Siis segasin selle kõik ettevaatlikult munavalgevahuga.

Nüüd leidsin, et põhi on eelküpsenud küllalt, võtsin välja, ajasin rabarberi-jäätisesegu põhja peal laiali, valasin-tõstsin biskviittaina sinna peale ja panin ahju (nüüd keerasin juba teadlikult 140 peale).

Selle ajaga, kui ma toiduained kappi ära panin ja nõud pesin, oli kook juba jumet võtnud, keerasin tal tagumise külje ette, käisin vetsus ja sõin ühe sünnipäevast jäänud koogitüki ära.

Uurisin uuesti, oli juba päris tõmmu, keerasin tule maha ja tulin tööd tegema.

Tulemus: minu arust oleks põhi võinud rohkem kuumust saada, võib-olla oleks pidanud madalama siini peal lõpuni küpsetama. A. seevastu leidis, et väga hea tuli.

Rabarberi-purukook

Vana postitus üles (Pineau de Charentes’i probleem lahenes vahepeal juba, tee või jälle kooki).

Kuigi mu esimese maailma probleem jätkub ja mul pole ikka veel Pineau de Charentes’i koogi kõrvale, tegin ikka uue rabarberikoogi. Lugesin koogiraamatuid ja lõpuks kombineerisin-improviseerisin.

Ühte kaussi puru: umbes 1 2/3 klaasi jahu, 2 spl suhkrut, pool pakki (st 100 grammi) külma võid. Lõikusin jahu sees võid, kuni enam ei viitsinud, siis näppisin sõrmedega peenemaks, kuni väga suuri võitükke enam ei olnud. Mõtteuiu ajel lisasin ka isetehtud küpsetuspulbrit (pool tl soodat, pool tl sidrunhapet), et vaataks, mis ta teeb (muidu ma muretaina ega purutaina puhul küpsetuspulbrit reeglina kuigi vajalikuks ei pea).

Ahi kuumenema.

Täidis: puhastasin igavesti suure rabarberivarre (pikem kui mu küünarvars ja peaaegu sama jäme kui mu ranne), hakkisin teise kaussi ja lisasin 3 spl moosisuhkrut. Pigistasin talle otsa ühe külmkappi seisma jäänud pooliku hapukoore, kloppisin ühes kruusis muna lahti ja lisasin sellele (ilmselt oleks saanud nõudepesuga kergemalt, kui ma oleks kohe taibanud sealsamas kausis muna hapukoorega lahti lüüa ja rabarberid sinna otsa tükeldanud). Mõtlesin natuke ja pudistasin ka sellesse kaussi veidi puru.

Panin suurema osa puru ümmarguse vormi põhja, nii et sai korralik paks kiht, sinna peale täidise, sinna peale siputasin supilusika abiga ülejäänud puru (supilusikas aitas ühtlasemalt doseerida). Ahju – alguses termostaat 180 peal; kui olin nõud ära pesnud, siis 160; kui hakkas juba helepruuni näitama, keerasin 140 peale ja lõpuks keerasin üldse kuumuse ära ja lasin jääksoojuses taheneda.

Üldiselt tuli hea, aga minu maitse jaoks oli põhi veidi liiga purune. Maitses natuke nagu klassikaline juubelitordi pulbrist kook. Järgmine kord lisan ehk purule ka 1 munakollase.

A. ei kurtnud millegi üle ja kook sai väga ruttu otsa.

Rabarberi-kohupiima-hapupiimakook

Tegin pmst selle mustsõstrakoogi retsepti järgi, aga ei viitsinud muna lahutada.

Kõigepealt ahi sooja (180 märgi peale).

Põhja: 1 muna; poolteist klaasi jahu (osa oli spelta-, osa tavaline valge nisujahu, 550), millesse segasin umbes veerand tl soodat; pool kl suhkrut; klaasitäis kefiiri-õli segu (täitsin veidi üle poole kl kefiiriga, edasi õliga, segama tglt ei hakanud).

Segasin ära, panin ahju, keerasin näidu 160 peale.

Kate: 1 suur jäme rabarberivars õhukesteks tükkideks (varre enda lõikasin pikuti lõhki, vist viieks); umbes pool kl moosisuhkrut ja umbes 2 tl tärklist; veidi kaneeli ja see kõik segamini. Seejärel kloppisin 2 muna lahti, valasin sinna otsa; lisasin pakikohupiima ja umbes pool klaasi kefiiri, segasin kõik ära. Viimasel hetkel lisasin veidi roosisiirupit ka (alla 1 tl).

Sellega oli veel see naljakas lugu, et üks pikutine rabarbeririba ununes alguses välja; hakkisin selle välgukiirusel tükkideks, võtsin koogi korraks ahjust välja, loopisin rabarberitükid kõige peale ja puistasin hästi natukese suhkruga üle. Ahju tagasi.

Nii põhja kui ka kattega koogi küpsetamise ajal pöörasin poole pealt koogi tagumise külje ettepoole, sest ahi võtab tagant kõvemini.

Tulemus: põhi sai veidi liiga tume, päris kõrbema ei läinud, aga oleks võinud õrnem olla. Tähendab, oleks pidanud pärast katte lisamist panema kõrgemale siinile, kuna põhi oli selleks ajaks ju küps.

Jahtunult oli minu arust parem kui soojalt. A. ei teinud vahet.

Selle koogiga juhtus mul veel selline esimese maailma probleem, et süües taipasin äkki, et kõrvale sobiks jube hästi see odav Pineau de Charentes, mida kõrvalpoes müüakse, aga pood oli juba kinni. Ja järgmisel päeval, kui ma poodi läksin, olid neil parajasti riiulite ringitõstmine pooleli ja see vein polnud veel riiulis, vaid kuskil tont teab kus!

Ongi hea, jääb ainult üle kodanlasest aadlimehe kombel head nägu teha, nii jääb mulle raha alles, ega mul teda praegu ülearu pole nagunii.