Üks kiirtort, paar salatit, makaronitoit toorjuustu ja suitsukalaga; ja halva poeborši päästmine

Poebiskviidist tort: allah. šokolaadibiskviit, immutasin kihiti kõigepealt jahtunud kohviga, kui see otsa sai, siis jahtunud taimeteega, vahele läks kõigepealt kakaokohupiima, seejärel vaarikamoosi ja puhast kohupiimapastat, siis jälle kakaokohupiima, siis jälle moosi ja pastat, lõpuks peale kohupiimapastat, mille otsa pudistasin ülejäänud koogipuru ja kaapisin šokolaadilaastukesi. Välimus oli ikka kuidagi plönn. A. arust oli ilus ja ilmselt ka hea, sest ta sõi selle peaaegu kõik ise ära; minu jaoks oli liiga magus (hoolimata sellest, et osa kohupiima oli maitsestamata), sõin kolme päeva peale ainult 2 tükki.

*

Siis tegin kalasalatit: 2 väikest aurutatud peeti, 2 skumbriafileed (lätlased on nüüd sellist toodet hakanud pakkuma, jälle allahindlusletist leidsin, kusjuures “parim enne” polnud lähedalgi), hästi natuke hakitud sibulat, 2 väikest hakitud õuna ja natuke Ep. jäetud läätsespagette (enne keetmist katki murtud). Maitseks veidi kappareid. Kastmeks läks mädarõigast, veidi majoneesi, veidi kefiiri. Tuli päris maitsev, vbla liigagi, ma liialdasin ja sõin kõhu liiga punni.

*

Viimase skumbriafileega täiendasin makarone. Tähendab, keetsin mingeid lühikese toru kujulisi makarone (olid nad nüüd penne või hoopis maccheroni nimega, igatahes sellised umbes 3-4 cm pikkused, mitte kõige peenemad tugevad torud, mida on hea kastmega segada), samal ajal hautasin pannil natukese võiga (see oli kuivatatud tomatitega või!) porrulaugu- ja porgandiviilakaid (ühe porrulaugu hele osa, 2 väikest porgandit), lisasin hautisele veidi soola ja veidi sidrunimahla; kui makaronid valmis said, kurnasin nad ära, aga mitte liiga hoolikalt; valasin nad koos viimase potti jäänud keeduveesortsuga pannile gemüüse sekka ja siis lisasin paar-kolm supilusikatäit toorjuustu (st koguse, mis oli toorjuustupotsiku põhja peale jäänud) ja segasin ära, kuni see juust moodustas sousti. Maitseks kraapisin muskaatpähklit juurde. Taldriku peal lisasime skumbriat. Üldiselt oli väga mõnus toit, A. oli samuti rahul, aga ma ise leidsin, et sidrunimahla oleks võinud alles koos toorjuustuga lisada, siis oleks ühtlasemalt maitsestunud (praegu olid porgandid saanud tugevalt sidrunimaitseliseks, aga soust ise vähem).

*

Millalgi vahepeal oli üks päev, kus me mõtlesime, et teeks purgisuppi (borši), aga see ei maitsenud kuigi hästi, oli rasvane ja ajas iiveldama ja supipära jäi üle. Järgmisel päeval tegin seetõttu jälle hapukapsa-peedisalatit (2 aurutatud poepeeti, paar peotäit hapukapsast, poolteist väikest õuna, natuke makaronitoidu sisse panemata jäänud porrulauku, kastmeks veidi kefiiri, veidi majoneesi, maitseks veidi köömneid), mille kõrvale praadisin veidi peekonit ja sepikutükke.

See tegi olemise paremaks, nii et ma julgesin järgmisel päeval külmas seisnud boršipärale läheneda. Ega muud olnudki, kui et õngitsesin hangunud rasvatükke niipalju välja, kui sain (ja viskasin ära – see ei olnud üldse hea rasv, kippus suulakke kinni jääma), tühjendasin kastrulisse supile lisaks purgitäie konservtomateid; lisasin maitseks aed-liivateed ja basiilikut. Kuni see soojenes, avasin hoolikalt viimased vutimunad – novembris munetud, otse söögi sisse ei julgenud panna. Kompostinõu kohal tegin koore katki, piilusin ja vastavalt vaatepildile läks muna komposti või kaussi. Osa mune oli… mitte isegi mädad, vaid kõvaks kuivanud, need viskasin ära; aga viis munakest olid korras. Endale meelespidamiseks: tegelikult teeb headel ja halbadel vutimunadel ka näo järgi vahet – kõik head munad olid ilusad läikivad, ärakuivanud munad olid tuhmid. Ma arvan, et neil oli koor natuke kannatada saanud, seepärast nad ära kuivasidki.

No ja need väljavalitud munad valasin siis kausist ettevaatlikult supi sisse, kui see keema läks. Ja päris lõpus lisasin umbes 2 tlika tabascot ja jahvatasin musta pipart peale. Niiviisi pikendatud ja täiendatud kehvast poeboršist sai kokkkuvõttes igavesti maitsev supp (kuigi kahtlustan, et kui ma oleks lihtsalt tomatikastet maitsestanud ja sinna mune lisanud, oleks hea toit tulnud ka ilma boršikomponendita).

Advertisements

Kaks peedisalatit

Kopeerin jälle Ritsiku kommentaariumist, kui ma seal juba kägublogisin.

“Meie tänane õhtusöögisalat: 1 keskmine peet (meil oli ahjus koorega küpsetatud, võib ka keedu-), 1 suur keedukartul; peaaegu terve väikese fetapaki (vist 250 grammi) täis fetat, aga mitte siiski kogu pakk; natuke kappareid; ühe lehtsalati viimane ots, mis ähvardas muidu ära närtsida; oliiviõli (sortsasin, segasin, maitsesin, sortsasin, segasin, maitsesin jne) ja tilk palsamiäädikat. Natuke panin mahlasuse huvides ka õunatükikesi, aga kui õun tundub soolases toidus liiga vale asi, siis võib sellisesse salatisse mahlasuse jaoks näiteks hoopis värsket kurki panna. Maitseaineteks natuke salveid ja natuke piparmünti pluss värskelt jahvatatud musta pipart.

Oluline oli ka lisand: lõikasin 3 hea rukkileiva viilu, koorukese jätsin endale maiustamiseks, sisu panin pannile praadima (praadis rahulikult omaette sel ajal, kui ma sealsamas kõrval peeti ja kartulit koorisin-tükeldasin, aeg-ajalt segasin natuke salatitegemise vahele). Kui oli peaaegu nii krõbe, nagu ma tahtsin, keerasin kuumuse alt ära (kui on kiiresti reageeriv pliit, siis nii vara ei pea) ja viskasin pannile, mis oli tänu leivale kenasti kuivaks saanud (mitte enam õline), umbes peotäie päevalilleseemneid. Ja kui oli viimase särisemise peal, et kõrbemist polnud üldse karta, hakkisin sinna 1 küüslauluküüne. Selle krõbeduse puistasin juba taldrikusse tõstetud salatiportsu otsa. Seemned ja pähklid sobivad minu arust juustuga peedisalatite juurde hirmus hästi ja praeleib sobib minu arust üldse peaaegu igale poole. Iga kord, kui koos salatiga krõbe päevalilleseeme hamba all prõksatas, tundus, et mu elukvaliteet on jälle pügala võrra tõusnud.

Üleeile tegin salati jälle 1 sellisest peedist, 2 keedukartulist (keskmisest), paarist peotäiest värskest hapukapsast, 1 õunast (kui õuna ei taha, võib selle võrra rohkem hapukapsast panna) ja 3 heeringafileest. Kastmeks natuke majoneesi, natuke rjaženkat, natuke sellesama heeringa karbist õlimarinaadi. Maitseaineteks veidi estragoni, veidi basiilikut (mõlemad kuivatatud); salatit tuli päris palju, järgmiseks päevaks jäi üle, aga oli öö jooksul veidi liiga kuivaks tõmmanud, lisasin sestap veel hapukapsast ja seekord ka köömneid.

Praeleiba juurde ei teinud, sest A. oli toonud väga hea värske krõbeda rukkileiva ja ma tahtsin seda hoopis salati kõrvale süüa, siis ei hakanud dubleerima.”

Selle kommentaari jätsin eile. Lisan, et tänaseks olime peedisalatitest tüdinud ja sõime lihtsalt heeringat kodujuustuga ja leiba kõrvale. Mina hakkisin ka kõvasti värsket kurki sinna juurde.

Vahepeal tehtud panniroad-supid-salatid

Kapsa-porgandi panniroog – pmst sama, mis see, aga veidi teise koostisega. Niisiis: riis keema (uusaastapeost üle jäänud punane riis); porgand-kapsas peenikeseks, seekord oli mul ka värsket küüslauku ja ingverit, need hakkisin peenelt ära; sibula kah; peotäis rosinaid likku; siis läks pannile sibul-küüslauk-ingver, päevalilleseemned ja tibake mandleid, natuke tšillit ja tandoori masalat; seejärel kapsas-porgand. Ei praadinud kaua, et krõmpsuv jääks. Lõpuks rosinad ja ühe kuivamakippuva hollandi leibjuustu pära, nämm-nämm. Praktikas leidis ka kinnitamist, et see toit kannatab soojendamist. Ning uuesti see, et sellisel kujul saan ma kapsast tüsistusteta süüa.

Kui see otsa sai, siis keerasin ükspäev hapukapsa-heeringa-peedi-õunasalati kiiresti kokku, kastmeks natuke majoneesi, sorts rjaženkat, veidi mädarõigast (tuli väga hea värske maitsega)-

Siis oli paar poolfabrikaadipäeva ja seejärel tegin vaese mehe gumbot: alguses hautasin poti põhjas sibulat, selleritükikesi, lisasin tšillit ja pudistasin ühe kuivanud sepikuviilu, siis lükkasin selle kõik põhjast hoolega lahti ja valasin liitri kuuma vett peale pluss veerandliitrise purgi tomatikonservi ja natuke selle loputusvett; kui keema läks, lõikusin paar kuivatatud tomatit umami mõttes sisse, lõpuks ei pidanud vastu ja lisasin ka 2 tl köögiviljapuljongi pulbrit. Ja kui tundus, et valmis juba küll, lisasin selliseid kuubikuteks lõigatud valgulisi asju: tofut, mingit “perenaise singi lõigete” nimelist odavtoodet ja krabipulki – neid kõige odavamaid, mis niisama süüa ei ole head, aga supi sees on just etemad – tärklis paisub keedes, pmst nagu krabiklimbid. Ja vürtsisest kapsaroast üle jäänud punase riisi (need koorimata riisiterad seisavad paremini üksteisest eraldi kui kooritud, tähendab, kannatavad soojendamist paremini, ka supi sees lähevad vähem lödiks ja annavad rohkem maitset).

Lõpuks lisasin ka provanssaali maitseainet ja majoraani. Tuli täitsa hea ja läks soojendades veel paremaks, välja arvatud see “perenaise sink” – see kaotas soojendamisel maitse (seevastu tofu, millel endal ei ole erilist maitset, võttis leeme maitse iga korraga üha paremini omaks). Teinekord seda singilaadset toodet ei pane või siis panen alles viimasel hetkel enne tulelt võtmist – või lausa taldrikusse.

Järgmiseks sõime eraldi, A. tegi siis, kui tal kõht tühi oli, pelmeene ja mina tegin primitiivset pannirooga: pannile läks veidi “parim enne möödas” suitsupõske; kui see oli mõnda aega praadinud, siis tomatikonservi; väike maisikonserv; lõpuks lõin sinna plaga sisse vutimune.

Siis olin Rakveres ja sõin lõunat seal (ma PEAN välja selgitama, mida nad sinna hea salati sisse panevad – porgand on silmaga vaadates aru saada, maitsest kahtlustan ka kapsast, aga kastme koostises pole ma sugugi kindel); õhtuks võtsin kodujuustu, heeringat ja õuna.

Ja viimati tegin punase kapsa salatit feta ja kreeka pähklitega – täpselt nii lihtne ongi, kastmeks veidi õli peale. Punase kapsa maitse muutub selles kombos mõnusalt pähkeljaks. Et oleks rammusam, praadisin sedasama suitsupõske ja sepikut kõrvale, suitsupõse praadimise mott oli ka see, et tal oli “parim enne” nüüd juba veel rohkem möödas. Jälle igavesti toitev toit.

Meelde jätta: neist Eesti õuntest, mida tavalistes ketipoodides praegu talvel müüakse, on see kollane “Sinap” või “Sinep” või mis ta ongi, kõige maitsvam.

———————————————————————————–
PS: päris-päris viimati keetsime tegelikult lihtsalt tatart ja sõime kalakonservi, natukese majoneesi ja salatiga. A. porgandi-, mina õuna- ja rohelise sibula salatiga (sest mina sõin hiljem ja ei viitsinud porgandit riivida).

Pärast pühi

Kähku, enne kui ära ununeb.

Ühel päeval, mil A. lõpetas mingeid ärasöömist vajavaid poolfabrikaate, tegin mina endale kiirsöögiks salatit sellest, mida oli: küpsepeet, pool avokaadot, toores hapukapsas ja natuke sprotte. Natuke mädarõigast ka. Mitte midagi erilist, aga ajas asja ära. (Toores hapukapsas millegi muuga paistab olevat talvel põhiasi, mida ma söön, kui mõelda ei viitsi. Just nagu suvel suvikõrvits ja tomatid.)

Siis otsustas A., et tahab kapsast hakklihaga ja tegi selle praktiliselt ise valmis (ma oletan, et ta hautas hakkliha, sibulat ja riivporgandit poti põhjas, siis lisas hakitud kapsa ja natuke vett, aga ise ma protsessi ei näinud). Minu osaks jäi koju jõudes maitsestamine ja kartulikeetmine. Maitseks panin köömneid ja koriandrit, provanssaali ürdisegu ja igaks juhuks natuke basiilikut ja punet juurde, juhuks kui nende kontsentratsioon seal segus on liiga väike. Pärast tundus, et midagi on veel puudu; pärast majoraani lisamist läks paika.

Ühel päeval olin mina jälle näljane ja tahtsin midagi kiiret; A. küpsepeete oli alles, ma tükeldasin ühe peedi, lisasin sinna aastavahetuse murulaugupotist viimase murulaugu, veidi pohlamoosi ja fetat; segamise ajaks panin praadima poest toodud allah. suitsuliha (nimi oli abasink), musta leiva tükikesi ja päevalilleseemneid, pärast keerasin need taldrikus ülejäänud salati otsa. Imeline.

Eile olin ise päev otsa ära, A. küpsetas ammuilma sügavkülmas olnud kanakoivad-tiivad ära, maitsestades neid tandoori masalaga. Mina sel päeval enam sooja süüa ei tahtnud, tiivad jäid tänaseks üle, sõin nad hapukapsa-õunasalatiga ära. Salati peale panin natuke majoneesi ja siputasin sedasama tandoori masalat. Sobis hästi kokku.

Muidu olen söönud hulgem mädarõika-krabipulga- ja mädarõika-sprotivõileibu (röstsepiku peal, kui täpne olla, mu eriline uus lemmik on mingi tatrajahust ja kanepiseemnetega tasku v pehmik vms – see ei ole vist röstimiseks mõeldud, aga just röstitult on väga hea) ja vahepeal magustoiduks seesama röstsepik maitsestamata kohupiima ja moosiga. Maitsestamata kohupiim moosi või rosinatega on nii hea, et ma peaaaegu ei mõista, miks keegi üldse mingeid valmismaitsestatud kohupiimu ostab. V.a kakao oma. Sellel on teatav mõte olemas.

Peedi-avokaado-kalasalat

Lihtsalt äramärkimise korras: eile tegi A. verivorsti, aga kuna mina tundsin, et see on mu kõhule liiga vänge, ütlesin sellest ära, keetsin lihtsalt makarone ja sõin juustuga, natuke panin kõrvitsa-küüslaugupüreed peale.

Täna tuli meelde, et kapis on veel aurutatud peete (3 väikest). Keetsin 7 vutimuna, tükeldasin peedid, 1 samuti väikese avokaado, puhastasin pool suitsukoha; kui vutimunad olid peaaegu keemast lakanud (ma olin neil kohe tule alt ära keeranud, kui keeduvesi veidigi häälitsema hakkas), viskasin samasse keeduvette paar sellerivarrejuppi, sest ma olen kindlalt veendunud, et seller on salatis kergelt kuumutatuna parem kui päris toorelt. Tõesti väga kergelt, korraks keevast veest läbi, olenevalt vintskusest ka natuke seal edasi hoida, aga keetma ei pea.

No ja siis tükeldasin ka need sellerijupid ja munad viiludeks, lisasin veidi mädarõigast, hästi natuke hästi peeneks hakitud sibulat (2 viilu), pigistasin veidi sidrunimahla ja törtsu majoneesi. Õudselt hea tuli.

Jälle tomatis räimega salat; jälle rosolje

On pikk paus olnud, sest elu on tihe; tähendan pühade-eelsed toidud tagantjärgi üles, enne kui meelest lähevad.

Üks: ostsin jälle suurema karbiga praeräime tomatis, hakkisin lisaks sibulat, keetsin muna ja tegin makaronidega salatiks. Selline eriliselt lakooniline salat seekord. Ja lakoonilisuse tõttu vajas ta seekord põhjalikumalt kastet: majonees ja mädarõigas.

Kaks: A. küpsetas ahjus sealiha ja peete ning kui lihast oli pool järel, tegin rosolje: A. keetis kartulit-porgandit (kumbagi oli vist kolm), mina hakkisin nad ära pluss poolteist suurt peeti, lisaks keedumuna, heeringat, sedasama praeliha, sibulat, hapukurki. Hapukoort ja sinepit; ja kuna mulle tundus, et hapukust oleks juurde vaja (õunad on meil nüüd otsas), piserdasin natuke palsamiäädikat ka. Ja lõpuks ei suutnud vastu panna ja lisasin ikkagi veel majoneesi ka.

Peedi-heeringasalat ja natuke kalastest võileibadest

Rosoljest jääb praelihakomponent puudu, eks ole, muidu on vanakooli värk.

Alguse sai asi sellest, et A. küpsetatud peetidest oli üks igavesti suur eksemplar järel ja allahindlusega ostetud heeringat oli ka – suitsumaitsega soolaheeringas.

Keetsin veel 3 porgandit, 5 kartulit ja 2 muna ja jätsin külma seisma, sest sel päeval oli veel peedi-tatratoitu järel. Järgmisel päeval koorisin-kuubistasin kartulid, porgandid, peedid, hakkisin munad, hakkisin 1 sibula, tükeldasin suht suvaliselt 1 suure hapukurgi ja paar õuna ning 2 heeringafileed; lisasin selle heeringa enda õli, veidi sinepit, mädarõikapurgi põhjast viimased riismed, natuke majoneesi, veidi rohkem hapukoort; lõpuks leidsin, et tahan rohkem haput maitset ja panin paar tilka palsamiäädikat ka (see on ainus äädikas, mida mul praegu on).

Jumala hea tuli. Jätkus pooleteiseks päevaks elik kaks inimest said kaks korda süüa.

*

A. soetas millalgi karbi vürtsikilusid, keetis vahetevahel muna ja sõi peaaegu kõik kilud kilu-munavõileiva kujul ära – mul siis väga suurt kiluisu polnud, korra lisasin paar tükki kodujuustu-õunasalatile.

Aga kui kilud olid peaaegu otsas, tuli mul isu proovida, kuidas oleks segada võid kilusoolveega. Ei segunenud eriti hästi, aga ka see halvastisegunenud ja koleda välimusega asjandus maitses röstsepiku peal imeliselt (sobis väga hästi peedi-tatratoidu kõrvale).

Ärgitasin A.-d proovima, tema arvas, et ei usalda.

“Vanasti tehti kogu aeg niiviisi kiluvõid,” väitsin.

“Vanasti põletati nõidu ka,” ütles tema.

Ma kiusasin teda natuke aega jutuga, et “kas sa tead, et vanadel roomlastel oli maitseaine nimega garum, mis oli suure tõenäosusega enam-vähem kilusoolvesi, ainult et anšoovistega tehtud,” aga vedu ta ei võtnud. Vahet pole, mul sai lõpuks kogu kilusoolvesi täitsa oma jõuga otsa.

Hiljuti ostis ta jälle paar “parim enne möödas” kuumsuitsuheeringat ja puhastas ka mulle võileiva peale natuke.

Tema sõi oma suitsuheeringavõileiba sibulaga; mina sidruniga ja lisasin veidi majoneesi. Mõlemad jäime rahule.