Pärast pühi

Kähku, enne kui ära ununeb.

Ühel päeval, mil A. lõpetas mingeid ärasöömist vajavaid poolfabrikaate, tegin mina endale kiirsöögiks salatit sellest, mida oli: küpsepeet, pool avokaadot, toores hapukapsas ja natuke sprotte. Natuke mädarõigast ka. Mitte midagi erilist, aga ajas asja ära. (Toores hapukapsas millegi muuga paistab olevat talvel põhiasi, mida ma söön, kui mõelda ei viitsi. Just nagu suvel suvikõrvits ja tomatid.)

Siis otsustas A., et tahab kapsast hakklihaga ja tegi selle praktiliselt ise valmis (ma oletan, et ta hautas hakkliha, sibulat ja riivporgandit poti põhjas, siis lisas hakitud kapsa ja natuke vett, aga ise ma protsessi ei näinud). Minu osaks jäi koju jõudes maitsestamine ja kartulikeetmine. Maitseks panin köömneid ja koriandrit, provanssaali ürdisegu ja igaks juhuks natuke basiilikut ja punet juurde, juhuks kui nende kontsentratsioon seal segus on liiga väike. Pärast tundus, et midagi on veel puudu; pärast majoraani lisamist läks paika.

Ühel päeval olin mina jälle näljane ja tahtsin midagi kiiret; A. küpsepeete oli alles, ma tükeldasin ühe peedi, lisasin sinna aastavahetuse murulaugupotist viimase murulaugu, veidi pohlamoosi ja fetat; segamise ajaks panin praadima poest toodud allah. suitsuliha (nimi oli abasink), musta leiva tükikesi ja päevalilleseemneid, pärast keerasin need taldrikus ülejäänud salati otsa. Imeline.

Eile olin ise päev otsa ära, A. küpsetas ammuilma sügavkülmas olnud kanakoivad-tiivad ära, maitsestades neid tandoori masalaga. Mina sel päeval enam sooja süüa ei tahtnud, tiivad jäid tänaseks üle, sõin nad hapukapsa-õunasalatiga ära. Salati peale panin natuke majoneesi ja siputasin sedasama tandoori masalat. Sobis hästi kokku.

Muidu olen söönud hulgem mädarõika-krabipulga- ja mädarõika-sprotivõileibu (röstsepiku peal, kui täpne olla, mu eriline uus lemmik on mingi tatrajahust ja kanepiseemnetega tasku v pehmik vms – see ei ole vist röstimiseks mõeldud, aga just röstitult on väga hea) ja vahepeal magustoiduks seesama röstsepik maitsestamata kohupiima ja moosiga. Maitsestamata kohupiim moosi või rosinatega on nii hea, et ma peaaaegu ei mõista, miks keegi üldse mingeid valmismaitsestatud kohupiimu ostab. V.a kakao oma. Sellel on teatav mõte olemas.

Advertisements

Peedi-avokaado-kalasalat

Lihtsalt äramärkimise korras: eile tegi A. verivorsti, aga kuna mina tundsin, et see on mu kõhule liiga vänge, ütlesin sellest ära, keetsin lihtsalt makarone ja sõin juustuga, natuke panin kõrvitsa-küüslaugupüreed peale.

Täna tuli meelde, et kapis on veel aurutatud peete (3 väikest). Keetsin 7 vutimuna, tükeldasin peedid, 1 samuti väikese avokaado, puhastasin pool suitsukoha; kui vutimunad olid peaaegu keemast lakanud (ma olin neil kohe tule alt ära keeranud, kui keeduvesi veidigi häälitsema hakkas), viskasin samasse keeduvette paar sellerivarrejuppi, sest ma olen kindlalt veendunud, et seller on salatis kergelt kuumutatuna parem kui päris toorelt. Tõesti väga kergelt, korraks keevast veest läbi, olenevalt vintskusest ka natuke seal edasi hoida, aga keetma ei pea.

No ja siis tükeldasin ka need sellerijupid ja munad viiludeks, lisasin veidi mädarõigast, hästi natuke hästi peeneks hakitud sibulat (2 viilu), pigistasin veidi sidrunimahla ja törtsu majoneesi. Õudselt hea tuli.

Jälle tomatis räimega salat; jälle rosolje

On pikk paus olnud, sest elu on tihe; tähendan pühade-eelsed toidud tagantjärgi üles, enne kui meelest lähevad.

Üks: ostsin jälle suurema karbiga praeräime tomatis, hakkisin lisaks sibulat, keetsin muna ja tegin makaronidega salatiks. Selline eriliselt lakooniline salat seekord. Ja lakoonilisuse tõttu vajas ta seekord põhjalikumalt kastet: majonees ja mädarõigas.

Kaks: A. küpsetas ahjus sealiha ja peete ning kui lihast oli pool järel, tegin rosolje: A. keetis kartulit-porgandit (kumbagi oli vist kolm), mina hakkisin nad ära pluss poolteist suurt peeti, lisaks keedumuna, heeringat, sedasama praeliha, sibulat, hapukurki. Hapukoort ja sinepit; ja kuna mulle tundus, et hapukust oleks juurde vaja (õunad on meil nüüd otsas), piserdasin natuke palsamiäädikat ka. Ja lõpuks ei suutnud vastu panna ja lisasin ikkagi veel majoneesi ka.

Peedi-heeringasalat ja natuke kalastest võileibadest

Rosoljest jääb praelihakomponent puudu, eks ole, muidu on vanakooli värk.

Alguse sai asi sellest, et A. küpsetatud peetidest oli üks igavesti suur eksemplar järel ja allahindlusega ostetud heeringat oli ka – suitsumaitsega soolaheeringas.

Keetsin veel 3 porgandit, 5 kartulit ja 2 muna ja jätsin külma seisma, sest sel päeval oli veel peedi-tatratoitu järel. Järgmisel päeval koorisin-kuubistasin kartulid, porgandid, peedid, hakkisin munad, hakkisin 1 sibula, tükeldasin suht suvaliselt 1 suure hapukurgi ja paar õuna ning 2 heeringafileed; lisasin selle heeringa enda õli, veidi sinepit, mädarõikapurgi põhjast viimased riismed, natuke majoneesi, veidi rohkem hapukoort; lõpuks leidsin, et tahan rohkem haput maitset ja panin paar tilka palsamiäädikat ka (see on ainus äädikas, mida mul praegu on).

Jumala hea tuli. Jätkus pooleteiseks päevaks elik kaks inimest said kaks korda süüa.

*

A. soetas millalgi karbi vürtsikilusid, keetis vahetevahel muna ja sõi peaaegu kõik kilud kilu-munavõileiva kujul ära – mul siis väga suurt kiluisu polnud, korra lisasin paar tükki kodujuustu-õunasalatile.

Aga kui kilud olid peaaegu otsas, tuli mul isu proovida, kuidas oleks segada võid kilusoolveega. Ei segunenud eriti hästi, aga ka see halvastisegunenud ja koleda välimusega asjandus maitses röstsepiku peal imeliselt (sobis väga hästi peedi-tatratoidu kõrvale).

Ärgitasin A.-d proovima, tema arvas, et ei usalda.

“Vanasti tehti kogu aeg niiviisi kiluvõid,” väitsin.

“Vanasti põletati nõidu ka,” ütles tema.

Ma kiusasin teda natuke aega jutuga, et “kas sa tead, et vanadel roomlastel oli maitseaine nimega garum, mis oli suure tõenäosusega enam-vähem kilusoolvesi, ainult et anšoovistega tehtud,” aga vedu ta ei võtnud. Vahet pole, mul sai lõpuks kogu kilusoolvesi täitsa oma jõuga otsa.

Hiljuti ostis ta jälle paar “parim enne möödas” kuumsuitsuheeringat ja puhastas ka mulle võileiva peale natuke.

Tema sõi oma suitsuheeringavõileiba sibulaga; mina sidruniga ja lisasin veidi majoneesi. Mõlemad jäime rahule.

Variatsioone peedile

Piinlik tunnistadagi, aga vahepeal käis elu jälle A. küpsetatud prae peal, mida me sõime eri lisanditega – tema tatraga, mina õunasalatiga. Seekord oli tükk vähemalt väiksem, nii et paari päevaga hakkas juba otsakorrale jõudma.

Peete küpsetas ta ka.

Teise päeva õhtul käis Taliesin külas, A. oli juba tatraga liha söönud ja mina tegin kiirsalati: tükeldasin natuke liha, mitu õuna (antoonovkat), võtsin posu hapukapsast, lõikasin natuke peenemaks, ühe küpsepeedi tükkideks, ja segasin kõik sealsamas suure taldriku peal natukese majoneesiga ära, osa tõstsin Taliesinile.

Tema oli üllatunud, et nii hästi maitseb.

*

Täna mõtlesin algul peedirisotot teha, aga mul ei olnud ühtki päris hästi sobivat riisi – üks oli sushiriis, millest kahtlustasin, et see kleebib pigem kokku, kui moodustab ilusa kreemja pudru, ja teine oli riso originario, mille kohta selgus pärast pakendi – ja interneti – lugemist sama lugu – et võtab palju vedelikku sisse, kleebib hästi kokku ja kõrbeb eriti hästi põhja, mistõttu seda on mõistlik kasutada pigem supi sees – või siis, kui tahetaksegi, et hästi kleebiks, nt riisikooki või -kroketeid tehes. Põhjakõrbevat risotot ei tahtnud ma teha ja otsustasin, et võtan parem tatra, see sobib peediga nagunii hästi. Mis see siis nüüd tulebki, sarrasinotto?

A. viimasest kanaküpsetamisest oli veel ka puljongikallerdist üle; ja kui mul vahepeal korraks natuke raha oli, olin suures joovastuses kassi poe allahindlusletist natuke pehmet kitsejuustu ostnud.

Pärast trenni jaksasin mina esialgu ainult lamada; A. puhastas ja hakkis paar-kolm sibulat (kui ma soostusin talle defineerima, mida ma mõtlen “hakitud sibula” all) ja riivis ühe küpsepeedi ära.

Mina ajasin siis ennast üles, panin kastruli sooja, poti põhja tilga õli, natuke kanaküpsetamisest jäänud rasva, natuke ühest A. seapraest tekkinud rasva ja natuke võid ka – ja panin sibula praadima. Tule keerasin siis väiksemaks.

Ja panin veekeedukannuga natuke vett keeta, et kanakallerdisest puljongit sulatada.

Kui sibul oli juba klaasjas, panin ka tatart sinna juurde praadima – võis olla mingi veerand kilo või kolmandik.

Vesi läks keema, valasin vee kallerdisele otsa (vbla pool liitrit).

Puhastasin kiiresti veel kaks küüslauguküünt ja hakkisin sibula-tatra otsa, segasin veel natuke ja valasin peale ühe vana-aastaõhtust seisma jäänud šampusepõhja.

Segasin ja lasin keeda; kui enam väga ei ujunud, panin paar kulbitäit puljongit ja segasin veel.

Kui jälle enam väga ei ujunud, panin kõik puljongi ära, lisasin soola (see puljong ei olnud eriti soolane), segasin ja lasin ilma kaaneta keeda.

Kui hakkas tahenema, maitsesin: veidi kõva oli, niisiis sortsasin veel õige natuke kuuma vett juurde ja panin kaane peale, las haudub.

Kui leidsin, et pehme küll, keerasin kuumuse ära, jätsin jääksoojusega hauduma ja segasin riivpeedi juurde. Maitseks panin natuke provanssaali ürdisegu, siis leidsin, et mingit sooja maitset on ikka ka vaja – ja natuke soola veel, sest kui enne oli paras olnud, siis nüüd lõi peet jälle magusama poole kaldu – mõtlesin, et kui fusion, siis fusion ja raputasin natuke tandoori masalat ka. Ja paar tilka palsamiäädikat.

Nüüd läks päris heaks; segasin umbes 50 g kitsejuustu veel hulka ja siis oligi valmis.

Vahetult enne söömist nühkisin natuke kuivatatud mündilehti puruks ja puistasin sisse.

Kokkuvõttes oli igati rahuloldav puder. Trennist tulles oli kõht midagi jauranud, aga selle toidu peale jättis jauramise järele.

Ülejäägitoidud pärast pühi

Sellest, et kõigepealt soojendasin ma seesamiseemnetega porgandisalati pooleli jäänud tatra-õunasalatiga üles pannil, mis oli maitsva vürtsise kanamarinaadiga koos, kirjutasin ma juba uusaastaöö toitude postituses. (Nämm.)
Sellest, et ma pikendasin peo ajaks pigem lisandiks mõeldud peedi-kartuli-porgandi-munasalatit konservherneste, heeringa, värske hapukapsa, majoneesi, maitsestamata jogurti ja sibulaga, nii et sellest sai iseseisev salat, kirjutasin ka. Seda sõime 2. ja 3. jaanuaril. Mina lõikasin sellele vahepeal juurde ka vanast aastast jäänud A. küpsetatud praadi, A. ise enam ei julgenud, kuigi minu arust oli maitse tiptop.

4. jaanuaril läksin ma murelikuks, et esiteks: mis saab sellest detsembri lõpul ostetud hapukapsast, mis loomulikult kõik peedisalatisse ära ei läinud?
Tõin poest üle läheneva kuupäevaga ja alla hinnatud väikese suitsulihatüki ja sibulat, et teha leedukate Kööginurga retsepti järgi nn Baieri hapukapsasalatit, mis on tglt kiire hautis (hapukapsale puljong peale ja hautada mingi 20 minutit, suitsuliha praadida sibulaga, siis segada kõik omavahel ära).
Kodus meenus aga veel üks mure: mis saab salatist ülejäänud konservhernestest?

Guugeldasin, kas keegi on juba teinud hernestega hapukapsasuppi ja kuidas oli; leidsin oma rahuldustundeks, et keegi oligi (küll külmutatud hernestest) ja kiitis, kommentaatorid ka. Kiidusõnad olid sageli küll rubriigist “kes oleks selle peale tulnud, et hapukapsast supi sisse panna? milline geniaalne mõte!” Oh neid välismaalasi küll.

Siis meenus, et trupi jõulupeost oli ka lillkapsatükke üle jäänud. Need olid veel korras, kuigi lõikepindadelt tumedaks tõmmanud. Lõikasin lõikepinnad ära.

Porgandit olid lahked külalised vana-aastaõhtuks kaasa toonud, kohe varudega.

Supi tegin seega nii: kõigepealt praadisin potipõhjas hakitud sibulat (1) ja viilutatud porgandit (kah 1, hästi pikk), pudistasin veidi köömneid ja koriandrit juurde. Tükeldasin tolle suitsulihatüki sinna juurde. Võtsin poti, milles ma olin maksa hautanud ja kus oli enam-vähem glasuuriks tardunud marinaad (soja, heeres ja vürtsid pluss maksast väljahaudunud mahlad, sisuliselt üliredutseeritud puljong, peaaegu puljongipulber) alles, lisasin sellele kruusitäie vett ja leotasin natuke; siis kurnasin läbi jõhvsõela maitseained välja ja valasin selle vedeliku puljongiks potti teiste asjade otsa. Lõikasin hapukapsast (kogus: umbes pool selle väikese pangekese täit, millega teda poes müüakse) peenemaks, panin selle potti ja loputasin veel paari kruusitäie veega hapukapsapange – see läks samuti supivedelikuks. Kui keema läks, lisasin lillkapsatükid. Lõpuks pudistasin natuke provanssaali ürdisegu juurde, igasugused liivateed ja majoraanid võiks kapsaga ju sobida.

Ja siis sõin. Mulle maitses hirmsasti, näiteks kaks väga erinevat kapsast sobisid väga hästi – lillkapsa mahedus tasakaalustas hapukapsa vängust. A. kaebas, et soolane, võib-olla oli asi selles, et ma kiirustasin söömisega ja magedad komponendid (porgand ja lillkapsas) ei jõudnud hapukapsast, suitsulihast ja sojamarinaadist puljongisse tulnud soola endasse võtta ja maitse polnud veel ühtlustunud. Aga ma pole ehk õige hindaja, kas see asi paranes järgmistel päevadel või olekski pidanud tasakaalustamiseks rohkem porgandit panema, sest mulle maitses nagunii kohe. Rukkileiba sõime kõrvale.

5. jaanuaril sõime samuti seda suppi.

6. jaanuari õhtuks tegin ma vahepeal kõrvitsapirukat (toorjuustu ülejääkidest) ja oahautist, millest ma tegin eraldi postituse; 7. jaanuaril lahendas A. oahautise ülejääke ja mina lõpetasin supi ära (lisaks muudele headele omadustele tuli välja, et see supp ka seisab hästi).

*

Ja siis avastasin, et need keedupeedid, mis ei olnud vana-aasta õhtul salatisse mahtunud, olid koore pealt hallitama läinud; ja et vana aasta lõpul ostetud verikäkil on “parim enne” juba eile ära olnud.

Koorisin peedid ära ja inspekteerisin – hallitus ei olnud läbi koore sisse jõudnud, aga peedid ise osutusid üllatavalt vintskeks, ilmselt olid need, mis olid keedes kõige peal olnud ja veidi veest välja jäänud – ma keerasin neid keemise ajal, aga ju siis ei piisanud.

Praadisin ühe panni peal verikäki viiludena ära; siis panin samale pliidirauale teise panni, tiba õli pannile, lõikasin ka peedid viiludeks ja praadisin. Üritasin praadida nagu šnitsleid, st ilusti ümber keerata, aga tükid olid veidi liiga väikesed, nii et lõpuks ikka lihtsalt segasin.

Lisasin praadimise ajal ka köömneid ja koriandrit. Kui leidsin, et on juba praadinud küll, piserdasin palsamiäädikat peale; natuke provanssaali maitseainet ja kuna ma tahtsin natuke sooje vürtse ka, siis ka garam masalat (pmst tahtsin ma eelkõige nelki ja kaneeli panna, aga ei viitsinud nelki uhmerdada ja muud garam masala komponendid olid kõik sellised, et võiks sobida küll). Natuke pruuni siirupit sortsasin ka.

Ja siis oligi selline toit, et võtsin ühe taldriku peale verikäkiviile ja peeti ja sõin. Algul valasin taldrikule ka väikese loigukese rjaženkat, et verikäkitükke selle sisse kasta, aga kui see otsa sai, leidsin, et see ei anna midagi olulist juurde, ja sõin niisama edasi.

No ja kõige sellega saidki ülejäägid enam-vähem otsa (hapukoort ja majoneesi on siiani, aga need ei lähe vast nii ruttu käest ära).

Nüüd vahepeal polegi mul eriti söögitegemisest kirjutada olnud, sest süüa on teinud A.: kõigepealt pannkooke ja seejärel tegi ta ahju kütmise kõrvalt järjekordse kanaprae. Seda sööme kindlasti veel mitu päeva (esimesel päeval: porgandisalati ja tatraga).

Uusaastaöö toitude kiirülevaade

Vana-aastaõhtu toidud olid traditsioonilised, tähendab, enamjaolt nagu eelmisel aastal: marinaadis hautatud seamaks, “puuvillasalat”, pirni-juustusalat, vürtsine kana ja peedisalat. Ja üks kerge porgandisalat.

Maksamarinaad erines õrnalt eelmise aasta omast: seekord oli pool kl sojakastet (vbla veidi lahjemat, vbla kangemat kui mullu, sest osa sellest poolklaasist oli pudelipõhja siirupiks kuivanud sojakaste lahtileotamise tulemus), pool klaasi kuiva heerest (Fino, lähedal poes müüdi seda vahepeal väga meeldivas odavuses), 1 hakitud sibul, posu hakitud peterselli, paras jupp hakitud ingverijuurt ja kõik piparkoogisiirupist läbi käinud suured vürtsid (kaneelikoort, nelki, vürtsi, kuivatatud ingverijuure tükke, tublisti kuivatatud ja siirupis läbi haudunud tsitrusekoori ja 1 tähtaniis), lisasin piprateri ja värskemat nelki. Marinaadi tegin valmis öösel enne pidu, maksa tõi sinna sisse marineerima A., kui tema üles ärkas, sest mina eelmisel päeval poest ei leidnud.

Hautasin seekord rahulikumal tulel ja tuli maitsvam kui mullu: korralikult läbi küpsenud küll, aga ikka pehme. Seda söödi ka hoogsamalt, hoolimata muust toiduküllusest (ja sellest, et inimesi oli vist ka vähem) söödi pool ära kohe peo ajal ja ülejäänud pool järgmise päeva järelsöömisega.

Kana oli enam-vähem nagu eelmisel aastal, ainult et seekord ei olnud mingit ingveripastat, vaid ausalt riivitud ingver. Riivisin marinaadiks ingverit ja küüslauku kumbagi enam-vähem spl jagu või natuke rohkem, valasin sortsu õli peale, tükeldasin sinna sisse 3 kanafileed (kokku umbes pool kilo), segasin ära ja jätsin üleöö marineerima. Õhtul, kui kõik olid juba kohal ja muud toidud valmis, panin pannile, pigistasin poole sidruni mahla peale, lõikasin kääridega ühe tšilli sinna juurde ja hakkisin igavese posu rohelist sibulat kõige otsa, maitsestasin vähekese soolaga. U. segas ja valvas. Nagu alati, söödi see peaaegu kohe ära, järgmiseks päevaks jäi ainult natuke maitsvat pannikaabet.

“Puuvillasalat” läks täpselt samade koostisosadega (riisikujulised nuudlid, konserveananass (nuudlid ja ananass tulid Taliesini poolt), krabinuudlid, värske kurk, granaatõunaseemned (mille tõi KL, kes oli selle ettenägelikult juba kodus ära puhastanud), apelsin; värske ingver ja värske küüslauk hakituna, safranit maitseks juurde, hapukoor ja majonees ning tilgake ananassikonservi vedelikku) nagu eelmisel aastal, ainult et safranit leotasin esialgu ananassikonservi vedelikus, mitte hapukoores. See oli samuti väga populaarne toit, aga kuna seda tuleb alati ka hästi suur kogus, siis sellele tehti lõpp peale alles järgmise päeva järelsöömisel. Minu arust oleks natuke soolasem võinud olla – ja eelmise aasta makra nimega “Pidulik” oli mulle rohkem meeldinud kui tänavused krabinuudlid, aga mis teha, toda “Pidulikku” ei olnud poes saada. Aga nagu öeldud, teistele maitses hästi.

Pirni-juustusalat oli kah lihtne, KL tõi pirnid ja juustu, mina panustasin ainult kreeka pähklite ja salatikastmeks mineva sidrunimahla ning majoneesiga. Veidi kardemoni panin ka. Ma ei tea täpselt, mis juust oli; salati komponentidel oli väike ajastumisprobleem, nimelt pirnid olid üliküpsed ja kippusid salati sees ära sulama, juust aga oleks tahtnud just kauem salatikastmes liguneda, kahjuks me seda ette ei teadnud, et olekski juustu kõigepealt majoneesi sisse pannud. Sest pirnide poolest oli see salat kõige parem kohe pärast tegemist, aga juust muutus teisel päeval palju maitsvamaks – mil salat nägi nende voolavate pirnide tõttu juba üsna kole välja. Aga maitse, mööngem, oli siis tegelikult ka pirnide poolest hea.

Peedisalat tuli peaaegu sama minimalistlik kui mullu, ainult et seekord ei läinud sinna sisse mitte hapukapsast, vaid hapukurki. Ja otsustasin teda keedumunadega natuke toekamaks teha, eriti kuna S. oli mulle vahepeal kingiks karbi maamune toonud. Niisiis: mitut eri värvi keedupeeti (salatisse läks vist mingi 5 tükki); 5 keedukartulit (mis oli väiksem kogus kui peedikogus, sest kartulid olid väiksemad); 2 keeduporgandit; 2 hapukurki; 5 keedumuna. Krehvtisust andsin sinepi ja eriti mädarõikaga, muidu panin kastmeks õli, ei tahtnud neid ilusaid eri värvi peete mingi koore ega majoneesiga mäkerdama hakata. Vürtsideks lisasin veel ainult röstitud ning uhmerdatud koriandriseemneid ja köömneid. See salat oli meelega vähem tugeva maitsega, sest mõtlesin, et kana või maksa juurde on hea võtta midagi, mis ise ei tüki esile. Ja nii toimis ta hästi. Seda jäi rohkem üle, sest kogus oli üüratu (tükeldasime komponente kõige suuremasse kaussi ja seal ei mahtunud peaaegu segamagi), esialgu sõin seda niisama mingite lihaülejääkide kõrvale, ülejärgmisel päeval lisasin soolaheeringat, 1 hakitud sibula, värsket hapukapsast, konservherneid ja majoneesi, et ta oleks nüüd juba iseseisev toit, mitte lisand, sest siis ta oligi meie lõunasöök.

Porgandisalatiks riivis KL kaks porgandit (oli vist kaks? või 1 hästi suur), mina röstisin seesami- ja sinepiseemneid, pudistasime need riivporgandi peale ja lisasime natuke sidrunimahla, natuke tavalist rapsiõli (hea tagasihoidlik, ei hakka domineerima), hästi ettevaatliku tilga seesamiõli ka. Ka see oli mõeldud eelkõige lisandiks. Kanaga sobis minu arust jube hästi. Järgmisel päeval tegin endale mõnusa hommikusöögi, lastes vürtsikanase panni pealt läbi sellesama porgandisalati viimase otsa koos üleeilse tatraga, millele olin juba enne natuke õunu sisse hakkinud, et salatiks teha, aga polnud aastavahetuse kokandamise kõrvalt viitsinud ära süüa. Nüüd tuli sellest kokku selline imehea soe salat, ühtaegu krõmpsuv, värske ja vürtsikas. Nii hea, et hakkasin lausa mõtlema, kas siis, kui ma ingveri ja küüslaugu sees hoopis porgandit marineeriks, tuleks sama hea.

Lisaks tõi U. ühe suitsuangerja ja HV ühe väikese karriga sissetehtud lambapraetüki, mis vajas küpsetamist. Ka nende juurde kulusid lisandsalatid marjaks ära. Ja TR tõi uskumatult hea sidruni-toorjuustutordi, tahaks väga teada, kuidas ta selle tegi. Põhi oli igatahes küpsisepurust.