Saiavorm õuntega

Tegin kuivanud saiadest-sepikutest muude tegemiste kõrvalt vormi. Kõigepealt sortisin viisakad saiatükid välja (noh, et mingid koid poleks sisse läinud), raiusin noaga väiksemateks tükkideks, valasin rjaženkaga üle. Lasin mingi tunnikese seista, siis mudisin väiksemaks. Tõin õuest 5 õuna (mahakukkunud Talvenaudingud), puhastasin, tükeldasin saiapudi otsa. Panin natuke suhkrut peale ja lasin veel seista. Siis näppisin viimased suureks jäänud saiatükid samuti väiksemaks, lisasin natuke hapukoort, natuke kohupiimapastat, peotäie rosinaid, sortsu Vana Tallinna koorelikööri (sest mida temaga muud ikka teha) ja sortsu viskit. Maitsesin, leidsin liiga vähe magusa olevat ja panin natuke suhkrut juurde.

Nüüd panin ahju huugama.

Kloppisin veel 1 muna, segasin taigna sisse; puistasin sinna natuke jahvatatud ingverit ja kaneeli. Määrisin ahjupanni võipaberiga üle, plötserdasin taigna pannile, puistasin veel kaneeli peale ja 2 tl suhkrut ka (sest nagu kogemus näitab, annab suhkur koogi peal palju parema efekti kui koogi sees, selle võrra võib sisse julgelt vähem panna).

Ja siis küpsetasin, aeg-ajalt piiludes, kuni tundus, et on ilus küll.

Esimesel õhtul tundus ikkagi veidi vähemagus. Aga järgmisel päeval oli kõik väga hea, laagerdumine oli hästi mõjunud.

Leiva-õuna-kohupiimavorm

Enam-vähem samasugune nagu ma kunagi juba tegin.

Ajend: ma olin vahepeal mascarpone‘ga maiustanud (määrisin näiteks küpsise peale või sepiku peale ja puistasin mustsõstraid otsa, et nagu kook või nii), aga oli juba näha, et ma ei jõua lihtsalt niisama tervet karpi enne tühjaks süüa, kui pahaks läheb. Pool karbitäit oli järel, st umbes 125 grammi. Kohupiima oli mul ka (üks Nopri talukohupiima potsik), millega pikendada.

Kõigepealt puhastasin umbes tosin pisikest õuna (igavene tegemine, tänavu on õuntel koid sees ja puhastada on jube keeruline).

Panin praeahju kuumenema (190 peale).

Pudistasin neli või viis musta rukkileiva viilu kaussi (peoga haarasin kotist, seepärast ei tea täpset arvu, pudistasin kaussi; segasin umbes 1 spl pehme või ja natukese õliga; jahvatasin hetke ajel näputäie koriandriseemneid ja lisasin pudile, samuti vast nii 2 tl suhkrut. Määrisin panni võipaberiga, puistasin leivapudi pannile ja üritasin sellest midagi koogipõhjalaadset moodustada. Pistsin ahju.

Järgmiseks segasin õunatükid samas kausis peotäie rosinate, umbes 1 tl ingveripulbri ja hästi natukese kaneeliga; lisasin paar tl suhkrut.

Tõmbasin panni ahjust välja ja ladusin õunad leivapudi peale. Ahju tagasi.

Segasin kausis tolle mascarpone-pära kohupiima ja sortsu rjaženkaga, et oleks küllalt vedel, et ilusti vormi peal laiali läheks; maitsestasin tasahaaval moosisuhkruga, kuni tundus parajalt magus, siis kloppisin väikeses kausis kiiresti ühe muna lahti ja segasin sinna hulka. Võtsin panni ahjust ja plötserdasin oma segu õunte otsa, mõeldes ise (järjekordselt), et seda kohupiimandust võiks ikka rohkem olla, oleks kergem ühtlaselt jaotada.

Ahju tagasi. Pesin mustaks saanud nõud ära ja seejärel keerasin kuumust vähemaks, 170 peale.

Siis tegelesin natuke aega ei tea millega, vahepeal piilusin, mis ahjus toimub. Kui tundus, et kogu kohupiim on peal tahe (võdisemine on OK, aga ma ei tahtnud, et kuskilt enam voolaks), siis lülitasin ahju välja, jätsin sinna jääksoojusse veel tõmbama.

Tulemus? päris hästi tasakaalus maitsed. Koriandrit oli õrnalt põhjas tunda ja õunakihis ingverit piisavalt, et võtaks suu kergelt õhetama. Kohupiimakate oli meeldivalt õrn. Ma oleks vist küll ainult krõbedamat põhja tahtnud. Selle jaoks oleks ehk pidanud alumisel siinil küpsetama (praegu tegin keskmisel). Aga kui ma ei teaks, et esialgne plaan oli krõbe põhi, siis ei oskaks midagi ette heita.

A. on samuti rahul, mis on eriti hästi näha sellest, et kook muudkui kahaneb ka neil kellaaegadel, mil mina sellega ei tegele. Erinevalt tagurpidikookidest.

Mis sai purgist ubadest

Tuli ühtäkki helge mälestus Autovabaduse puiesteel söödud lavaširullist, kus olid oad fetaga sees.

Kiskusin purgi punaseid ube (vees, ilma soolata) lahti, kui mulle äkki meenus, et kaunviljakonservide vett pidi pmst saama kasutada munavalge rollis. Milleks siis head valku kraanikaussi valada!

Valasin selle oavedeliku hoopis kausikesse, jätsin salatitegemise katki ja läksin internetti retsepte lugema.

Leidsin mõndagi huvitavat (kuigi siin loetelus on palju korduvust, nt palju beseevariatsioone), kunagi peaks ära proovima selle šokolaadikreemi ja brownie, võib-olla ka skoonid. Aga niiviisi kiiresti tundus kõige lihtsam teha seda Iiri rosina-… eee… karaski põhimõttel asja. Retsept oli šokolaadipisaratega, aga ma tegin rosinatega (mul on raske välja mõelda konteksti, kus ma rosinaid šokolaaditükkidele ei eelistaks). Ja kuna ma ei ole vegan ja mul oli kefiiri kapis olemas, aga taimseid piimu mitte, siis kasutasin taimse piima ja sidrunimahla kombo asemel kefiiri.

Kogused olid peaaegu nagu selles ingliskeelses retseptis, aga mitte päris täpselt.

Niisiis järjekord: panin pool veiniklaasitäit rosinaid likku (ühe viletsa alkovaba valge veiniga, mida ma juua ei taha, aga kuivade puuviljade leotamiseks kõlbab küll), nii et tihkelt kokku litsutud rosinad olid napilt kaetud. Ehk siis nii vähe vedelikku, kui on hädapärast tarvis, et kõik rosinad sellega kokku saaks.

Mõõtsin kaussi 4 klaasitäit nisujahu, 1 tl soodat ja segasin uhmris soodast ja sidrunhappest kokku veel umbes 1 spl küpsetuspulbrit; selle lisasin kah kaussi. Ja 1 tl soola.

Lõikasin sinna otsa umbes pool kahesajagrammisest võipakist (st 100 g ringis).

Enne, kui ma seda sisse segama asusin, tuli meelde, et suhkrut pidi ka panema. 3 spl suhkrut niisiis (pigem kuhjaga).

Hakkisin või noaga seal väiksemaks ja veel natuke aega, siis pudistasin näppudega. Tundus veidi liiga kuiv, lisasin 1 spl taimeõli, siis tuli nagu niiskem puru, millega ma jäin rahule.

Keerasin praeahju soojenema (esialgu 190 C kraadi peale), tõmbasin ahjupanni võipaberiga üle ja puistasin kamaga üle (kama on praegu mul kodus kõige sõredam puistamisaine).

Kurnasin rosinad ära, segasin natukese jahuga, valasin kaussi tainapuru sekka, segasin.

Mõõtsin klaasi peaaegu kogu purgist nõrutatud oavedeliku, jättes ainult sortsukese oma karaski määrimiseks kausikesse järele – klaasi jõudis seda vedelikku ligi poole klaasi jagu. Valasin sinna klaasi edasi kefiiri, kuni klaas oli täis, kummutasin kogu vedeliku tainakaussi ja segasin kätega edasi. Kippus natuke kuivapoolne olema, lisasin kõrvale pandud oavedelikusortsust veel natuke ja kui ikka veel kuiv oli, siis ka veel sortsukese õli. Nüüd hakkas piisavalt kokku, et ei oleks enam lahtist puru. Selle kokkuhakkamisega ma piirdusingi, rohkem ei sõtkunud: tainas meenutas mulle vägagi skoonitainast ja skoonide tegemise õpetusest oli mul meeles, et ei tohi üle sõtkuda, muidu ei tule muredad.

Surusin taina käte vahel palliks, tõstsin ahjupannile, vajutasin lapikumaks (lõpuks täitis ta mul peaaegu kogu panni ära), lõikasin diagonaalis risti peale, tõmbasin järelejäetud oavedelikuga üle ja lükkasin ahju.

Hoidsin ahjunuppu algsel 190-kraadise näidu peal, kuni ma olin mustaks saanud nõud ära pesnud, siis keerasin 180 peale ja hakkasin salatit tegema.

Salatisse läks: pool suurt sibulat (hakituna); need punased oad sellest purgist; umbes 2/3 poolpikka kurki (jämedamalt hakituna); 150 g pakk lambajuustu (feta tüüpi); 1 küüslauguküüs (peeneks hakitult); natuke leeskputke, natuke piparmündilehti (peeneks hakitult), piparrohtu ja musta pipart; ühest pisikesest sidruniviilust pigistatud mahl; sorts oliiviõli; tublisti lehtsalatit (lihtsalt rebisin).

Ma panin alguses kurgi peale natuke soola, kartes, et muidu jääb metalli maitsega, aga selle juustuga ei oleks tegelikult pidanud: kui me sööma hakkasime, osutus pisut liiga soolaseks, nii et lõpuks võtsin süües veel kõvasti tomatit juurde.

Sõime salatit ciabatta‘ga, oli täitsa mõnus ja toitev.

Aga tagasi küpsetuse juurde: kui ahjupanekust oli umbes pool tundi möödas, olin ka ahjus olevat pätsi torkinud. Tikk tuli tainasena välja, keerasin kuumanupu kõigest 170 peale ja lasin veel olla.

Kui oli ligi 40 minutit olnud, tuli tikk puhtalt välja ja koor krobises. Piserdasin natuke vett peale, sulgesin veel korraks ahju ja keerasin kuumanupu nulli. Mõne minuti pärast võtsin välja ja katsin rätiga.

Sõime teda üsna värskelt, nii A. kui ka mina olime rahul. Mu aimdus, et tainas meenutab skoonitainast, oli õige: maitselt meenutas jälle Tallinna leivakest nagu eelmine kord skoone tehes! Aga võib-olla on see vältimatu, kui tainas sisaldab soodat rohkem kui hapet ja rosinad on sees.

Piparmünditeega sobis kenasti.

Arvan siiski, et kui seda järgmine kord teha, panen tainasse pisut vähem soola.

Tolle eelmise skooniretseptiga võrreldes on huvitav, et praeguses tainas oli jahukoguse kohta suhteliselt väiksem rasvainekogus, ometi tuli ikka täitsa mure ja mõnus. Süües määrisin vähemalt mina võid vahele mõlemal puhul, nii et asi pole ka selles.

Igatahes on mul päris hea meel niiviisi oavedelikku ära kasutada. A.-le tema kehvas munataluvuses sobib kindlasti samuti, et ma muna asemel seda kasutan.

Tõenäoliselt saaks niiviisi pruukida ka ubade keeduvett, kui ma ise otsustan ube keeta. Eks teinekord näis.

Pärast pühi salatid

Lihasöömisest sai küllalt, tegin ühel õhtul lihtsalt kiiret sooja nuudlisalatit – keetsin niitnuudlid, tükeldasin mõned kirsstomatid sinna vahele, piserdasin oliiviõli, rebisin basiilikut, riivisin kõva lambajuustu, jahvatasin musta pipart. Tavaliselt olen sama toitu fetaga teinud, mõtlesin, et proovin, kuidas kõva lambajuustuga on – täitsa teistmoodi, rohkem umami-maitset. Hea ikka.

Siis lahendasin viimase seapraelihatüki (oli jäänud selline paks tailihaviil) ära hapukapsasalati sees: peotäis hapukapsast, 1 hakitud õun, liha, majoneesi ja rjaženkat.

Täna tegin hooaja esimese umbrohusalati – lähedal trepi ääres vohavad lopsakad võililled, mis ei ole lopsakusest hoolimata veel eriti kibedaks läinud. Aga panin nad igaks juhuks ikka alguses soolaga vette likku. Keetsin kartuleid, nende keemise ajal koorisin-tükeldasin viimase lihavõttemuna, tükeldasin 5 suurt kirsstomatit, viimase pooliku hapukurgi ja ühe pooliku marineeritud kurgi ka, et rohkem oleks; natuke sibulalauku (akna peal kasvatan), jahvatasin musta pipart, tegin sellele kõigele majoneesist, rjaženkast, kreeka jogurtist ja kahvlitäiest mädarõikast kastme. Ja kõige lõpuks loputasin-kuivatasin võilillelehed ja hakkisin ära ja segasin salati hulka. Selle ajaga olid kartulid valmis saanud ja siis ma serveerisingi endale kartulit ja salatit. Enne söömist niristasin veel kuumadele kartulitele oliiviõli peale ja riputasin soola ka, sest sestsaadik, kui ma korra kartulit oliiviõliga maitsesin, ei suuda ma enam kiusatusele vastu panna. (Võiga on muidugi ka hea, aga seekord oli oliiviõli isu suurem.)

Ma ei oleks muidu rjaženkat ja kr. jogurtit mõlemat pannud – ma oleks piirdunud hapupiimalistest ainult rjaženkaga, aga mul oli teda vähevõitu ja ma tahtsin, et jääks ka niisama joomiseks või kui ma tahan seda rosinatega süüa. Seega tuli jogurt appi võtta. Ainult kreeka jogurtit ei saanud jälle seepärast panna, et kole paks kaste oleks tulnud. Nii paksu kastet teeks ma siis, kui ma söökski ainult salatit, ilma kartulita.

Maitses jumalikult, kõht sai ka täis.

PS: need olid kõik üheinimesetoidud, välja arvatud viimane, kus salatit jäi natuke üle ja kartulit olin nagunii varuga keetnud, nii et A. saab koju tulles ka. Eelmistel päevadel sõi A. ikka veel seda praadi, lihtsalt minul viskas nii lihasest menüüst kopa ette.

Seisma jäänud külma kanapraeliha rakendusi ja üks tarretis

Nüüd olime seda kana juba ei tea mitu päeva eri lisanditega (kord tatraga, kord makaronidega, kord lihtsalt õunasalati vormis – kana, õun, praetud sepikutükid, majonees) söönud. A. enam ei tahtnud, sõi parem pelmeene.

Mina leiutasin siis mitu kanasisaldusega toitu.

Seene-kana-makaronitoit: üks meie trupi tantsija oli enne sotsiaalset distantseerumist mulle soolaseeni toonud (riisikad, vist männi-). Ma panin paar seent koos makaronidega keema (makaronid olid kas mingid torukesed või sarvekesed; soola ma keeduvette ei pannud, selle arvestusega, et seened on isegi soolased) ja ka kurnasin koos, jätsin korraks ootele; samale pliidirauale tõstsin panni, praadisin sibulat (1 hakitud sibul) ja veidi külma kana, siis riivisin 1 porgandi ja lisasin pannile, kühveldasin sinna ka makaronid ja seened ning segasin ära. Taldrikus riivisin juustu peale. Kuna maitstes tundus, et midagi hapukat kuluks ära, lisasin hääästi ettevaatlikult sortsu ketšupit. Kõlab nagu pühaduseteotus, aga minu arust toimis.

Kuna üks rukkileib ähvardas käest ära minna, tegin endale hõrgu sooja salati: pudistasin selle rukkileiva tükkideks, praadisin oliiviõliga, siis lisasin kanatükke, et need natuke soojeneks, ja hakkisin panni peale ühe küüslaugu. Värsketeks komponentideks sai väike nutsak hapukapsast ja 1 hakitud õun; kastmeks majoneesi ja sorts rjaženkat, maitseks uhmerdasin veidi kardemoni peale. Imeline!

Järgmiseks tegin kanajäägist, selle küpsetamisel tekkinud, kõrvale pandud ja tarretunud leemest, seentest, mis ähvardasid pahaks minna ja naadist risoto: kõigepealt korjasin paar peotäit naati, pesin ära, jätsin sõelale nõrguma. Panin või ja oliiviõlitilga sisse praadima hakitud sibulat ja küüslauku, hakitud soolariisikad, mingi paar-kolmsada grammi arborio riisi, segasin; lisasin tasahaaval selliseid vedelikke nagu natuke kuiva heerest (mingi odav Fino), natuke kuiva valget veini, kanaküpsetamisel tekkinud leemest tehtud puljongi, iga natukese aja tagant segasin (selles risoto erimenetlus seisnebki: vedelikku lisada sortsuhaaval ja palju segada, et tärklis riisi seest välja tuleks ja justkui koorekastme moodustaks, ilma et päris koort peaks panema). Kui riis oli peaaegu pehme, hakkisin need varem korjatud naadipeotäied ja segasin sinna sisse. Maitsestasin soola, muskaatpähkli, musta pipra, aed- ja nõmmliivatee, salvei, majoraani ja leeskputkega, kõige lõpus natuke puju ka (see kasvab õues umbrohuna ja oli talvel varte külge ära kuivanud). Riivisin sinna otsa veidi sidrunikoort ja pigistasin sidrunimahla, riivisin parajasti olemas olevat kõva juustu peale (see juhtus olema pecorino romano), võtsin pliidilt ja jätsin natukeseks seisma. Ning värsket sidrunpuju (see imetaim elas õues ületalve ja tal on ikka haljaid oksi) hakkisin oma taldrikus kõige peale, sest tundus, et võiks sobida.

Tegin ühe vea: kanatarrendi pealt oleks enne puljongi tegemist pidanud rasva eemaldama, see rikkus natuke üldpilti. Lootsin, et järgmisel päeval soojendades enam ei häiri. Jep, pärast soojendamist maitseski palju paremini ja kolmandal päeval VEEL paremini. Hea toit järelikult, mida pikaks ajaks ette teha.

Millalgi samal perioodil tegin tarretist (1 pakk sidrunitarretisepulbrit suure, ligi pooleliitrise kruusi põhja ja kuum vesi peale, nii, et umbes 2/3 kruusi sai täis; segasin hoolega, uhmerdasin veidi kuivatatud sidrunikoort juurde; siis valasin sinna kruusi niipalju, kui mahtus, rjaženkat, et vedelik rutem jahtuks; siis vahustasin paki (200 ml) koort 1 tl moosisuhkruga; segasin ka sinna rjaženkat sisse, valasin selle segu sisse tarretisevedeliku, segasin kõik ära ja panin külma.

Kohe mitu päeva oli head tarretist süüa.

Üks punane bulguripuder ja eri lisanditega küpsepeet

Nii. Nüüd on lõpuks ka minuni jõudnud see, et on kuidagi rohkem aega – siiamaani ei saanud arugi, sest tõlked tahtsid tegemist, aga nüüd hakkab tunda andma, et trenne ei ole ja tööst jääb rohkem aega üle. Jõuab lausa vanu kiiruga tehtud mustandeid üle käia ja üles lasta!

Niisiis, toidud, mis said vist juba veebruaris tehtud.

Tegin siin vahepeal veel ühe bulguripilafi – praadisin sibulat ja küüslauku, siis lisasin pooleliitrise purgitäie tomatiga aedube ja paar spl adžikat, siis bulguri ja vett, natuke kuivatatud tomateid hakkisin ka hulka. Lõpuks läks maitseks juurde ka piparrohtu ja kogu itaalia ürdisegu pära, mis paki põhja oli jäänud.

Kuna bulgur on mulle veel võõras mateeria, siis tegin retsepti järgi (lihatoitliku retsepti järgi, aga liha asemel panin ube), aga unustasin retseptist sööjate arvu vaadata ja tegin kogemata kuue inimese jagu. Seda sõimegi siis kolm ja pool päeva (muidu oleks rutem saanud, aga A. tüdines lõpuks ära), kombineerides eri lisanditega, mida juhtus olema.

Põhilisand, mida ma juurde võtsin, oli (soolane) jogurti- ja/või rjaženkakaste küüslaugu ja peterselliga – seda tegin sinna juurde alati ja väga hästi sobis -, aga vahel oli ka A. mõne poolfabrikaadi toonud.

Hinnang? adžikat vms vürtsist oleks võinud rohkem panna, eelmine punane bulguripuder oli maitserikkam.

Oad põhimõtteliselt sobivad sellisesse toitu, aga teinekord peaks võtma omaenda leotatud oad ja tõenäoliselt on põldoad paremad kui aedoad, sest ma tundsin praegu tekstuurist puudust. Kikerherned on kõvemad, võib-olla sobiks need isegi otse purgist. Viimasel päeval röstisin päevalilleseemneid koriandriseemnete ja india köömnetega sinna lisandiks kõrvale, see krõmpsumine mõjus kohe väga hästi.

Kuivatatud tomatite sisselõikumine oli hea mõte, sest mulle meeldib, kui maitse ei ole toidu sees ühtlane, vaid kirju, ja kuivatatud tomatid ei kiirusta maitse toidu peale laialilaotamisega ülearu.

Selle järel tuli paar päeva, kus A. tegi lihtsalt tatart ja mingit poolfabrikaati juurde.

Ja siis küpsetas ta ahjus mitu peeti. Esimesel päeval tõin poest mingeid Poola valgehallitusjuustušnitsleid (paneeringu sees ümmargune valgehallitusjuust, ise kodus praed üle). Praadisime neid ja head olid, ainult et rohkem ma ei osta, sest nad olid minu arust ülepakendatud – karbi sees kummalgi juustul omaette plastümbris. Teinekord paneerin ise, siis saan lihtsamalt pakendatud juustu osta.

Peedi jaoks tegin ploomipüreest kastme, mida sai liiga palju, sest ma hakkasin seda kadakasiirupiga magustama, siirup tegi purtsti ja siis pidin ma seda siirupipurtsatust lahjendama hakkama. Muidu panin sinna veel natuke õli ja natuke kaneeli ja natuke heereseäädikat.

Kõik sobis päris hästi, A. kiitis ka.

Järgmisel päeval leidsin poest kohe kukkuva säilivustähtajaga praekala, seetõttu ka odav, tõin seda ja selle juurde sobis samuti peet sama kastmega, mis sai niiviisi ära lahendatud.

Kiired kartulitoidud

Eile tuli mul pärast pannkoogisöömist veel õhtul suurema toidu isu peale. Keetsin ära kõik külmkapis olnud noored kartulid, keetmise ajal tõin õuest noori võilillelehti (mille panin natukeseks soolase veega likku), noori naadilehti ja meelespealehti ja pärast veel paraja posu piparmündilehti. Hakkisin taldrikule ühe väikese kurgi, riputasin soola peale, hakkisin oma rohelise kraami ära ja kühveldasin samuti taldrikule, valasin kastmeks veidi kefiiri peale. Selle ajaga oli ka kartul valmis saanud, kurnasin ära, võtsin taldrikule mingi 5-6 väikest kartulit, tegin kahvliga pooleks või umbes nii ja panin kuivatatud tomatitega võid kartulite peale. Siis otsisin veel külmkapist köömnetega juustu (“parim enne” möödas) ja pudistasin seda ka. Lõpuks võtsin juurde igaks juhuks ka rohelisi küüslauguga sissetehtud oliive. Ja siis sõin. Söömise käigus selgus, et natuke soola kuluks veel juurde, võtsin.

Üldiselt oli hea, aga oliivid olid selle poolest mõttetud, et ega nad eriti midagi juurde ei andnud, mõnes muus kontekstis oleks nad asendamatumad, järelikult oli see väikest viisi raiskamine.

Pooled kartulid jäid üle, need praadisin täna ära, kui olid ühelt poolt krõbedad, segasin ära, lükkasin ühte panniserva ja praadisin ülejäänud pannipinnal kaks muna (härjasilma stiilis, tahtsin, et munakollane voolaks pärast laiali nagu salatikaste selle sooja salati juurde), lõpuks tuli meelde ka küüslauku praadida. Kõrvale tõin jälle umbrohtu, sedapuhku võilillelehti ja vesiheina, mida ma oma suureks rõõmuks veel veidi leidsin (vesiheina aeg paistab läbi saavat), umbrohu kõrvale hakkisin samale taldrikule salatiks 1 kollase tomati. Salati peale piserdasin seekord oliiviõli. Kõrvale võtsin ka veidi majoneesi, selle sisse on mõnus kartulit kasta. Äärepealt oleks musta pipart peale jahvatanud, aga mõtlesin poole keeru pealt ümber: vesihein annab niigi vürtsist maitset.

Sõin seda juba mitu tundi tagasi, aga ikka on kõht täis.

Tegin paar lihtsat kooki

Üks oli pmst seesama mustsõstrakook, millest ma juba olen kirjutanud (ühe munaga vormikoogitainas – 1 muna, veidi alla poole kl suhkrut, poolteist kl jahu, millesse segatud 1 tl soodat ja veidi sidrunhapet, klaas, mis on poolenisti täidetud mingi hapupiimalisega – oli üks vana kefiir – ja poolenisti õliga – alumises kihis, põhi tuleb enne peaaegu valmis küpsetada ja siis kohupiima-mustsõstrasegu peale panna, viimase sees on ka kaks muna, millest valge on vahtu aetud).

Katsetasin, kuidas oleks, kui ma panen osa nisujahu asemel speltajahu, aga ei olnud väga hea mõte. Sellise õrna kattega koogi jaoks tuli veidi liiga kare põhi, kuigi süüa ta muidugi sündis ja suvalisest poekoogist oli ikka parem (kate oli väga hea ja ega põhi ka just halb ei olnud, lihtsalt ei olnud kattega täiuslikus tekstuuriharmoonias). Tuleb meelde jätta, et sellel koogil on vaja peenest jahust põhja.

*
Teiseks tegin eile oma tavalist hapupiimakooki – kuhu käib 150 g mingit rasvollust (seekord suuremalt jaolt õli), umbes pool kl suhkrut (panin veidi vähem), 1 kl hapupiimalist (seekord skyr), ja veidi rohkem kui pooleteist kl jahu (seekord lähenes tublisti 2 klaasile, sest ma panin ka palju õunu ja need teevad vedelamaks), millesse tuleb segada 1 l soodat (ja kui hapupiimaline ei tundu piisavalt hapu, siis ka veidi sidrunhapet) ja kas piparkoogivürtse või lihtsalt kaneeli ja nelki.

Lisan sinna erinevaid asju, mida mul juhtub olema, seekord läks sinna kõvasti õunu (üle kümne väikese v keskmise õuna, tähendab, see, mis järele jäi, kui ma plekid jms välja lõikasin), rosinad (millesse ma suhtusin kahtlustavalt, sest olin koiliblikaid näinud, üritan nüüd oma kuivained ruttu ära lahendada) ja peotäis kreeka pähkleid (odavad Poola pähklid).

Peale siputasin kaneeli ja ühe kohvikusuhkrutoru seest suhkrut ja kõige peale kaapisin veidi võilaastukesi.

Tuli hirmus hea ja teenis eri inimeste käest komplimente.

Ma ei väsi kordamast, et koogi peale siputatud teelusikatäis suhkrut annab mitu korda rohkem maitset kui sama kogus taina sees. Kui ma kunagi leiutan koogi, millel ongi ainult pealmine kooruke, siis hakkab mul küpsetamise peale eriti vähe aineid kuluma. Tähendab, ma tean, et küpsised on juba leiutatud, aga kui ma ikka tõsist koorukest tahan, siis sama õhukest nagu värskel leival. Need rukkilaastud, mida üks firma kartulikrõpsu ekvivalendiks teeb, on midagi sinnapoole, mis ma mõtlen (just laastud, nende rukkikrõpsud on juba paksemad).

Rabarberitarretis

Eksperimenteerin siin, mida oma sünnipäevaks teha, peenemalt öeldes tegelen tootearendusega.

Võtsin ühe suure jämeda rabarberivarre (peaaegu mu randme jämedune), koorisin-hakkisin ära, lasin väikese veesortsuga keema. Uhmerdasin natuke kuivatatud sidruni- ja apelsinikoort ja puistasin sinna juurde. Samal ajal sulatasin väikese kausi sees teise kuumaveesortsuga želatiini (20 grammi).

Võtsin siis rabarberilöga tulelt ja valasin sinna pooleliitrise purgi maasikasiirupit tühjaks. Ja segasin juba vedelaks läinud želatiini samuti sinna sisse. See oli nüüd üks tulihapu ja tulimagus vedelik. Valasin sinna mahendamiseks ja jahutamiseks oma pool pakki skyri tühjaks.

Ja vahustasin siis ühe 200-grammise paki vahukoort ära; valasin keeduse klaaskaussi – tänu külmadele komponentidele oli see õnneks päris kiiresti jahtunud – ja segasin vahukoore sinna hulka.

Edasi tegelesin selle segu toasoojaks jahtumist oodates tolle köögiviljasalatiga, mis pärast vängeks osutus. Kui salat valmis, oli ka tulevane tarretis küllalt jahe, et külmkappi panna, segasin ta viimast korda läbi ja panin tarduma.

Välja tuli üllatavalt kõva tarretis (želatiinipakk väitis, et kõva tarretise jaoks peaks liitri peale kaks korda rohkem želatiini olema ja silma järgi oli mul küll pigem ligi kaks liitrit vedelikku, aga võib-olla paksemad vedelikud nagu skyr ja rabarberiplödi tahavadki vähem), mõnusalt hapu ja väga peene maitsega. Võib-olla võiks siiski veidi vähem magus olla. Ma arvan, et järgmine kord panen hapupiimalist suhteliselt rohkem.

Rabarberi-kohupiima-hapupiimakook

Tegin pmst selle mustsõstrakoogi retsepti järgi, aga ei viitsinud muna lahutada.

Kõigepealt ahi sooja (180 märgi peale).

Põhja: 1 muna; poolteist klaasi jahu (osa oli spelta-, osa tavaline valge nisujahu, 550), millesse segasin umbes veerand tl soodat; pool kl suhkrut; klaasitäis kefiiri-õli segu (täitsin veidi üle poole kl kefiiriga, edasi õliga, segama tglt ei hakanud).

Segasin ära, panin ahju, keerasin näidu 160 peale.

Kate: 1 suur jäme rabarberivars õhukesteks tükkideks (varre enda lõikasin pikuti lõhki, vist viieks); umbes pool kl moosisuhkrut ja umbes 2 tl tärklist; veidi kaneeli ja see kõik segamini. Seejärel kloppisin 2 muna lahti, valasin sinna otsa; lisasin pakikohupiima ja umbes pool klaasi kefiiri, segasin kõik ära. Viimasel hetkel lisasin veidi roosisiirupit ka (alla 1 tl).

Sellega oli veel see naljakas lugu, et üks pikutine rabarbeririba ununes alguses välja; hakkisin selle välgukiirusel tükkideks, võtsin koogi korraks ahjust välja, loopisin rabarberitükid kõige peale ja puistasin hästi natukese suhkruga üle. Ahju tagasi.

Nii põhja kui ka kattega koogi küpsetamise ajal pöörasin poole pealt koogi tagumise külje ettepoole, sest ahi võtab tagant kõvemini.

Tulemus: põhi sai veidi liiga tume, päris kõrbema ei läinud, aga oleks võinud õrnem olla. Tähendab, oleks pidanud pärast katte lisamist panema kõrgemale siinile, kuna põhi oli selleks ajaks ju küps.

Jahtunult oli minu arust parem kui soojalt. A. ei teinud vahet.

Selle koogiga juhtus mul veel selline esimese maailma probleem, et süües taipasin äkki, et kõrvale sobiks jube hästi see odav Pineau de Charentes, mida kõrvalpoes müüakse, aga pood oli juba kinni. Ja järgmisel päeval, kui ma poodi läksin, olid neil parajasti riiulite ringitõstmine pooleli ja see vein polnud veel riiulis, vaid kuskil tont teab kus!

Ongi hea, jääb ainult üle kodanlasest aadlimehe kombel head nägu teha, nii jääb mulle raha alles, ega mul teda praegu ülearu pole nagunii.