Kaks salatit ja mida ma muidu kõhuviiruste hooajal söön

Meid nimelt kummitas mingi kõhuviirus nõrgal kujul – mõlemal seest keeras natuke.

Selle iiveldamise ajal ei olnud mul mingit liha ega kala isu. Alguses sõin lihtsalt hapukapsast, natuke õli ja kreeka jogurtit sisse, ja näkileiba või riisivahvlit kõrvale.

Siis tegin hapukapsast salati: keetsin kartuleid, tükeldasin, hakkisin sinna juurde poest toodud keedupeeti (aurutatud, kui täpne olla), lisasin hapukapsast; röstisin maitseks juurde köömneid ja koriandrit; tekstuuri huvides praadisin esimesel päeval kõrvale ka leivatükikesi ja suitsupeekonit. Lisasin õli, veidi mingit hapupiimalist ja veidi majoneesi. Järgmistel päevadel (salat tuli suur) ei viitsinud enam midagi juurde praadida ja peekon oli otsas ka. Lisasin edaspidi lihtsalt majoneesi, vahel ka kodujuustu; ja millalgi tuli ületamatu krabipulgaisu, siis lisasin makra-asjandusi ka.

Hapukapsasalatitega on see häda, et kui nad esimesel päeval otsa ei saa, hapnevad nad järgmistel päevadel enam-vähem ühtlaselt läbi, kuni kõik komponendid on hapukapsa maitsega. Aga selle viirusega see mulle isegi sobis. Väike hapendatud gemüüse sisse ja oligi kõht tükk aega õnnelik.

Ning pidevalt mingit kergitamata leivapoolist kõrvale.

Täna oli kõht juba nii hea, et lihatooted hakkasid vähemalt maitseaine koguses huvi pakkuma: tegin makarone (penne lisce), tükeldasin paar viilu suitsupeekonit ja praadisin läbi, kurnatud makaronid valasin neile pannile seltsiks; sinna sisse segasin purgi maisi; ja lõpuks jämedalt hakitud spinatilehti (poes oli miskipärast rohelise kraami kampaania, kuigi pole üldse hooaeg. Vbla kartsid, et läheb kätte pahaks). Ja majoneesi.

See tuli maitsev, me võtsime mõlemad mitu taldrikutäit, aga homseks jäi ka. Oletan, et homme tuleb majoneesi juurde panna, sest makaronidel on komme salatikastmed enda sisse ära imeda.

Magusaks tegin külmkappi seisma jäänud hapukoorest kooki (segasin pool kl suhkrut 5 vutimunaga, seejärel segasin sisse umbes spl võid ja paar spl õli; siis sortsu mandlijahu; siis selle seisma jäänud hapukoore, mida võis olla mingi 200 g; siis natuke alla 2 klaasi jahu, millest viimase sisse segasin ka 1 tl isetehtud küpsetuspulbrit (võrdses koguses soodat ja sidrunhapet). Kuidagi tihke tainas tuli nende umbmääraste kogustega, niisiis lisasin ühe kreeka jogurti pära. Siis läks jälle justkui vedelaks ja selle tasakaalustamiseks panin rosinaid.

Tuli päris hea maitsega, aga veidi kuivavõitu. Selline kook, millele sobiks mingi immutusvedelik, peab mõtlema. Häda selles, et mina tahaks immutada sidrunimahlaga, aga siis A. ei sööks, sest hapu. Vbla peame kumbki oma taldrikus immutama, siis saan mina rahus sidrunimahla panna ja A. leotagu minu poolest piimas, kui tahab.

Advertisements

Üks peaaegu kedgeree

Kurjast kanast jäi riisi üle.

Leidsin, et kui suitsukala sobib riisi ja india vürtsidega pannile panna, siis sobib kalakonserv ka.

Keetsin kaks muna (panin külma vette, keemaminekust läks midagi 5 ja 10 minuti vahel, kuni ära ehmatasin); leotasin keeduriisi natukese kuuma veega, et ta kämbust uuesti lahti pudiseks.

Panin pool veiniklaasitäit rosinaid valge veiniga likku.

Hakkisin kaks sibulat, panin pannile hauduma (sellesama kalakonservi õliga – sel konservil on juhtumisi väga hea maitsega õli); pudistasin juurde lahtiligunenud riisi, puistasin tandoori masalat ja natuke puhast kollajuurt juurde, kalatükke ka, jätsin kaane alla korraks hauduma, ise tõin õuest leeskputke. Hakkisin leeskputke varred ja viskasin koos veinirosinatega pannile; siis hakkisin ka muna, leeskputkelehed ja ühe kappi seisma jäänud tillikimbupooliku. Tule keerasin ära ja ootasin, et enam ei podiseks; viimasel hetkel meenus, et kappi on jäänud ka natuke nässakakstõmbunud rediseid ja hakkisin need süüdimatult toidu juurde. Kõige lõpuks lisasin muna ja maitserohelise.

Seda toitu tuli üllatavalt palju (keeduriisi oli alguses olnud ainult peotäis) ja üllatavalt korraliku toidu moodi oli see ka.

Vahepeal oli jälle kanatoitude nädal

… sest A. tõi jälle terve kana. Kõigepealt mäkerdas ta koivad-tiivad millegagi kokku ja praadis; filee lõikas küljest ära ja pani sügavkülma, karkassi koos külgejäänud lihaga lihtsalt külma.

Järgmiseks tegime suppi peaaegu sama menetlusega nagu eelmine kord: tähendab, A. tegeles vahu korjamise ja esialgse kurnamisega (mulle meeldib väga selline menetlus, kus mina seda tegema ei pea) ning tükeldas juurvilju.

Mina tegin ülejäänu – nokkisin kergelt keenud karkassi küljest liha ja panin tallele, panin kondid uuesti koos maitseainetega – jälle loorber, pipar, vürts, ingver, apteegitill, koriander – ja ühe nässakaks läinud porgandi ja pooliku sibulaga keema. Keetsime jube kaua, vaatasime vähemalt ühe “Doktor Who” selle ajaga ära. Siis kurnasin uuesti, viskasin kõik tahked asjad peale kana komposti, ja tükeldatud juurikad läksid riburada leeme sisse keema. A. oli hakkinud paar sibulat, 3 porgandit ja puhastanud 3 kartulit. Porgand-sibul läksid supi sisse esimesena, siis tükeldasin ka kartuli ja viskasin keema; siis lõikasin ka 3 sellerivart viiludeks ja viskasin supi sisse. Kõige lõpuks läks supi sisse karkassi küljest lahtinokitud liha, 1 tükeldatud paprika ja posu õuest toodud naati (paar oblikat kah hulgas). Väga ilus tuli.

Jälle jube hea, sõime 2 ja pool päeva.

Viimaks tegime fileest “kurja kana” – mina riivisin jupi ingverit ja 3 küüslauguküünt, A. tükeldas fileed, panime kanatükid ingveri-küüslaugu-õliga marineerima. Pärast panin potiga riisi keema (lihtsalt külma natukese soolaga maitsestatud vette, niipea kui keema hakkas minema, keerasin kuumuse madalaks), ajasin panni kuumaks ja kana pannile; tükeldasin sinna veel 2 väikesepoolset sibulat ja 1 tšillikauna.

Lõpuks maitsestasin soolaga ja pigistasin ühest peaaegu kuivanud sidruniveerandikust mahla peale. Ja söömise ajaks pudistasin igasugust rohelist peale, mida meil oli: sibulalauku, võililli ja naati.

*

Magustoitudest hakkas mulle väga meeldima kohupiim rosinatega: segan kohupiima natukese hapukoore või maitsestamata jogurtiga ära, rosinad sisse. Valmis. Suhkrut ei pane! Ma olen aru saanud, et mulle meeldib kangesti see kontrast, kuidas mittemagusa pehme kreemja massi sees on magusad rosinad. Samuti meeldib mulle süüa kreeka või türgi jogurtit rosinatega; või isegi vedelamat jogurtit või kefiiri rosinatega.

Toimib ka variant, kus ma panen kohupiima või paksu jogurti peale mett või moosi, aga ei sega kas üldse või segan hästi vähe, jälle samal põhjusel: et ma tunneks suus mõlemat maitset eraldi. Et maitse oleks kirju, mitte ühtlane laam.

Kiire kohupiimakook

Kuna mul oli esiteks üks “parim enne möödas” kohupiim kapis; ja teiseks olin kaks sügavkülmas seisnud peaaegu tühja jäätisepakki oma koljut jahutades pehmeks sulatanud ja nende jäätistega tuli midagi pihta hakata.

Tegin enam-vähem samamoodi nagu ükskord varem viigimarjakooki: keerasin praeahjule tule alla. Panin koogipõhja tegemiseks kaussi 2 kl kaerahelbeid, 100 g võid, veerand kl suhkrut ja 1 spl vett ning natuke soola; noaga nii segi, nagu annab, siis veel näppudega, kuni on suht ühtlane pudi. Määrisin ahjupanni võipaberiga üle, kühveldasin pudi pannile, ajasin laiali, mätsisin koogipõhjakujuliselt natuke kinni ja panin külmkappi.

Samasse kaussi panin jäätisepärad, kummutasin (250 g) kohupiimapaki, ajasin nii segi, nagu läks; lisasin veidi rosinaid ja 1 tl moosisuhkrut, isegi mitte niivõrd magusa pärast, kui et paremini tarduks.

Millalgi selle segamise ajal sai praeahi valmis (180 celsiuse kraadi peal) ja ma võtsin koogipõhja külmkapist välja, pistsin ahju ja segasin täidist edasi.

Siis sai täidis valmis, mina ootasin, et põhi natuke värvi võtaks, ja blogisin selle piilumise vahelt, kuidas ma vastu posti jooksin.

Siis leidsin, et põhi on valmis küll, kloppisin täidise sisse ka 1 muna ja valasin täidise põhja peale. Pistsin ahju ja keerasin kuumust maha, 140 peale; mingi 5-10 minuti pärast keerasin koogil tagumise külje ette ja keerasin kuumuse lausa 120 peale.

Tulemus: täidise konsistents oli väga hea (moosisuhkur on paksendajana kuidagi mõnusam kui tärklis). Põhjast oleks esialgu tahtnud, et ta oleks krõbedam; ja kook tervikuna oli veidi liiga magus (kuigi lisaks jäätisele läks üsna vähe suhkrut). Aga mõni tund veel hiljem oli järsku väga hea. Võib-olla on see selline kook, mis tahab laagerduda. Kui ma nüüd vana viigimarjakoogi kirjelduse üle vaatasin, avastasingi, et ka see põhi läks seistes krõbedamaks.

Selleriga salatid ja kohupiimakook

Tõin selleri esialgu plaaniga teha midagi gumbolaadset, aga tegime hoopis tavalist kanasuppi; ja osa sellerit jäi üle.

Üritasin teha Waldorfi salatit – seller, õun ja majonees, maitseks natuke küüslauku ka – ja mõtlesin seda esialgu modifitseerida lihtsalt apelsinimahlas leotatud rosinatega. Aga kui ma olin selle kokku seganud, tundus, et juust sobiks ka hästi. Õun, seller, küüslauk, rosinad, majonees – no mitte ühtegi komponenti, mis juustuga ei sobiks. Nii et tükeldasin üht üsna tavalist pehme maitsega Edamit tublisti hulka, lõpuks täiendasin kastet ka natukese meega – sestsaadik, kui ma lapsena “Olümpiamängude” raamatust lugesin, et Linose lemmiksalat on juust, mesi ja küüslauk, on mul olnud tunne, et see on üks peen kombinatsioon, kuigi läks tükk aega, enne kui ma seda maitsta sain (mu ema ei talu eriti küüslauku).

Söömise ajaks rebisin taldrikule lehtsalatit, tõstsin kausist salatit otsa ja kõige otsa pudistasin veidi kreeka pähkleid.

Salat oli üldiselt päris hea ja toitev, aga seller oli veidi liiga plink, tahtis liiga palju närimist ja maitset oli selle kohta nagu vähe.

*

Järgmisel päeval otsustasin teha krabipulga-makaronisalatit puuviljade ja selleriga.

Makaronivee keemamineku ja keemise ajal tükeldasin 1 apelsini kaussi ära. Ja hakkisin paar sellerivart (aga ei pannud kaussi, jätsin ootama, sest mul oli üks idee).

Siis leidsin, et ma võiks samal ajal ka pühadest üle jäänud viimasest kohupiimast kooki teha, ja segasingi pool pakki pehmet võid poole klaasi suhkruga kreemjaks; siis märkasin, et salatikaussi tükeldatud apelsin on palju mahla välja ajanud, toppisin veiniklaasi paar näputäit rosinaid ja valasin salatikausist apelsinitükkide pealt liigse mahla rosinate peale. Võtsin veel ühe apelsini, riivisin selle koore või-suhkrusegu otsa, apelsini enda jätsin salati täiendamiseks. Lõin võisegu otsa ühe muna katki, segasin hoolega ära; tühjendasin 300 g kohupiimapaki (hea rasvane kohupiim, 15%) tainakaussi, segasin ära. Nüüd panin praeahju soojenema (minu ahju 160 peale, vbla mõnel teisel ahjul vastab see 180le). Mõõtsin kaussi 1 2/3 klaasi jahu, millest viimase 2/3 sisse segasin 2 tl küpsetuspulbrit (mille uhmerdasin ise 1 tl soodast ja 1 tl sidrunhappest). Segasin ära. Mõtlesin hetke, kas panna tainas rõngasvormi või ahjupannile, vaatasin kella ja sain aru, et kui tahan enne trenniminekut koogi valmis teha, ei ole valikut: ahjupannile, õhem kook küpseb rutem. Määrisin võist üle jäänud paberiga ahjupanni võiga kokku, tõstsin taina pannile, ajasin enam-vähem ühtlaseks ja torkasin panni praeahju, õieti vaatamatagi, kui kuumaks see juba läinud oli.

Pesin rohkem jalgujäävad koogitegemisega mustaks saanud nõud eest ära ja tegin salatit edasi.

Millalgi tainasegamise vahel olid makaronid valmis saanud ja ma olin nende abiga selleri ära blanšeerinud: kui makaronid olid minu arust salativalmis, valasin vahetult enne kurnamist ka selleritükid makaronipotti ja kurnasin siis koos makaronidega ära. Valasin nad kohe sõelalt salatikaussi apelsinitükkide otsa, las seisavad koos, kuni ma koogiga tegelen.

Kui kook oli ahjus, tükeldasin selle apelsini ära, mille koor oli koogi sisse läinud; siis tükeldasin salatikaussi A. kananassi-tegemisest üle jäänud ananassirõngad, 1 paki lumekrabipulki, hakkisin peenelt paar sentimeetrit ingverijuurikat (nooremast õrnemast otsast) ja 1 küüslauguküüne ja panin majoneesi peale. Kõige lõpuks hakkisin veidi rohelist sibulat otsa.

Salatitegemise vahel hakkas kook natuke lõhnama, ma piilusin, kas on juba ilusti tahke, ja keerasin ta tagumise külje ettepoole, et ühtlasemalt pruunistuks. Kui kuumenemise tuli ära kustus, keerasin termostaadi 140 peale, et poleks kõrbemist karta. Ja sõin salatit. Seekord jäin selleri konsistentsiga palju rohkem rahule: kerge kuumutamine oli ta õrnemaks teinud, aga mõnus krõmpsumine oli ilusti alles jäänud. Võit!

Pöörasin kooki niiviisi veel paar korda; kui servast hakkas juba lahti lööma, katsusin tikuga ja kuna see eriti mustaks enam ei saanud, keerasin tule maha ja lasin koogil jahtuvas ahjus taheneda.

Jõudsin kooki enne trennigi süüa ja ta oli väga hea. Hästi mõnusa konsistentsiga (nagu kohupiimatainaga koogid sageli). Isegi A. kiitis, kuigi ta kaebab, et ei tunne praegu ühtegi maitset. Konsistentsi tunneb aga temagi.

Kanasupp; sõrnikud

Pühadearuande teen kunagi hiljem, praegu kirjutan viimase aja toidud üles.

A. tõi jälle ühe kana; rinnafilee pani ta edaspidiseks kananassi tegemiseks sügavkülma; koivad praadis ära ja nende söömisest alustasime; ülejäänud liha jättis ta skeleti külge ja agiteeris, et ma teeksin suppi.

Mina kaebasin, et olen haige ja ei viitsi vahtu riibuda, mispeale tema teatas, et vahtu võib ta ise riibuda, kui ainult mina maitsestan. Oot, mis mõttes? Vahu riibumine on ju kõige tüütum osa supitegemisest ja maitsestamine on puhas lõbu? Tuleb välja, et mõne jaoks on vastupidi.

Niisiis panigi A. kana keema, riibus vahu ja kui kana oli natuke aega keenud, nii et liha sai juba kerge vaevaga kontide küljest enam-vähem kätte, kurnas puljongi ka ära (metallsõelale pandud linase lapiga) ja pani potti tagasi.

Mina kangutasin suurema liha kontide küljest lahti, loopisin kondid potti tagasi, viskasin sinna veel pool sibulat (koos koorega), 1 loorberilehe, 1 vürtsitera, paar pipratera ja mitu head tükki ingverit (ingveri nässakamast kiulisemast otsast) ja lasin sellel kõigel kaua-kaua keeda. Kui leidsin, et varsti võiks hakata ka suppi ennast tegema, asusin tükeldama: 1 porgand viiludeks. 3 sellerivart viiludeks. Poolteist sibulat ribadeks (pooleks, viiludeks ja siis veel ristviilu kolmeks). Poolteist paprikat (neist maagiliselt majapidamisse ilmunuist) lühikesteks ribadeks.

Lõpuks kurnasin puljongi uuesti (jõhvsõelaga), viskasin maitseained minema, kaapisin kontide küljest selle liha, mis sealt nüüd veel lahti tuli, ülejäänud lihahunniku otsa ja panin puljongi keema tagasi. Niipea kui uuesti keema läks, porgand sisse. Natuke hiljem seller ka. Seejärel sibul. Kui porgand oli enam-vähem pehme, lisasin veidi vett (sest puljong oli kõige keetmisega väga tummiseks muutunud), kui uuesti keema läks, panin liha sisse; ja kui liha oli natuke veel keenud, valasin sisse purgitäie maisi (koos vedelikuga), keerasin tule ära, lisasin soola, jahvatasin pipart sisse, riivisin veel natuke ingverit (ingveri värskemast õrnemast otsast) sisse ja lisasin paprikatükid ning väikese sortsukese kuiva heerest (finot).

Imeliselt hea tuli.

(apropoo: niiviisi sõime üht kana neli ja pool päeva. Esimesel päeval praekana ja mina alustasin juba supiga (A. juba magas); teisel-kolmandal päeval suppi; neljandal päeval tegi A. kana ananassiga ja viiendal päeval jagus seda veel talle soojendamiseks (samal ajal kui mina teenimatut mälumänguauhinda tarvitasin.)

*

Pühadeks olin kohupiima ostmisega hoogu sattunud, tegin ülejäägist sõrnikuid.

Läks umbes pool kilo kohupiima (head rammusat). Panin alguses pool veiniklaasitäit rosinaid apelsinimahlaga likku, siis segasin kohupiima, 2 muna, 3-4 spl suhkrut ja 3/4 klaasi jahu ära; jõin üleliigse mahla rosinate pealt ära ja segasin ka rosinad sisse. Ja jätsin taina seisma, et jahu paisuks.

Pärast praadisin kõigepealt nii, et suht kuumal tulel minut ühelt, pool minutit teiselt poolt. See jättis minu arust seest veidi liiga vedelaks ja väljast jälle liiga kõvaks. Järgmised tegin õrnemal tulel ja küpsetasin kauem – ning jäin tulemusega rohkem rahule.

Esimesel õhtul jõin teed kõrvale (ja võtsin mandariinimoosi juurde). Teisel õhtul katsetasin Pineau des Charentes’iga (mida mu kodupood arusaamatult odavalt müüb) ja sobis oivaliselt – ainult et sel juhul tasub pigem ilma moosita süüa, sest see vein on ise paras kleepekas.

Pärast haigust kosumiseks tehtud: kalakastmega spagetid ja kanasupp

Vahepeal olin pikalt haige; kui hakkasin terveks saama ja tahtsin juba midagi muud kui tarretist vms želatiinitoitu või kiirnuudleid, tegin esimese hooga skumbriakonservist spagettide kõrvale tavalist kalakastet (panin pool veiniklaasitäit rosinaid valge veiniga likku, hautasin pannil hakitud sibulat hästi natukese õliga, lisasin apteegitilliseemneid ja päevalilleseemneid, hakkisin kääridega pool tšillikauna juurde; siis lisasin umbes pool kala ja veiniga leotatud rosinad; lõpuks, kui spagetid selle kõrvalt valmis hakkasid saama, viimased kalatükid).

Siis läks tervis jälle halvemaks, mina ei tahtnud üldse süüa. Ja kui hakkas paremaks minema, selgus, et A. on ühe kana toonud. Ühed külalised olid veel enne haigust ananassi külakostiks toonud ja A.-l oli plaan teha kana ananassiga (rinnafileest); aga enne seda küpsetas ta kanakintsud ahjus ära ja tegi riisi juurde. Seda keeduriisi jäi meil pärast söömist üle.

Järgmisel päeval tõin poest porrulaugu. Kodus võtsin kanakarkassil tiivad küljest (pärast hea suupisteks praadida), lõikasin skeleti küljest nii palju värsket liha küljest ära, kui veel kätte sain, ja panin külmkappi ootele, panin karkassi külma veega keema; korjasin vahu; õngitsesin kana taldriku peale ja kurnasin vedeliku kahe poti vahel ära; lödistasin selle käigus kõvasti puljongit laua peale ja küsisin A.-lt, kas selline kobakäpp väärib surma. A. arvas, et ei vääri. See küsimus lahendatud, puhastasin luude küljest nii palju seda veidikeenud liha ära, nagu kätte sain, panin samuti külma; ja panin luukere uuesti puljongiga keema (madala kuumusega), seekord lisasin ka pool sibulat, piprateri ja natuke loorberit.

Ise läksin teise tuppa tööd tegema ja ütlesin A.-le, et ta silma peal hoiaks, kui ma ajataju kaotan.

Mingi tunni-pooleteise pärast tulin vaatama, A. oli hakanud supihakatust just pliidilt ära võtma. Kurnasin selle uuesti ära.

Nüüd mõtlesin veidi, kas ma tahan süüa pigem praetud kanatiibu (sel juhul oleksin pannud puljongi järgmiseks päevaks kõrvale ja supi alles siis valmis teinud) või suppi. Supp võitis.

Niisiis puhastasin paar porgandit, hakkisin teise poole sibulat (pool oli mäletatavasti puljongisse läinud ja peaaegu lahustunud). Lõikasin porgandi viiludeks ja hautasin hakatuseks sibulat ja porgandit potipõhjas natukese õliga. Haudumise aegu puhastasin-viilutasin porrulaugu ära ja viskasin sibula ja porgandi seltsi. Siis valasin puljongi peale. Sel ajal, kui see kees, puhastasin 1 kartuli ja lõikasin kuubikuteks, siis läks ka see sisse. Nüüd puhastasin kontide küljest viimased lihakribalad ära.

Poole pealt tuli idee panna maitseks sisse natuke koriandri- ja apteegitilliseemneid.

Kui porgandid ja kartulid olid enam-vähem valmis, maitsestasin soolaga, panin enne äralõigatud toored lihatükid leeme sisse keema; kui need olid valgeks tõmmanud, ka keenud lihatükid ja eilse keeduriisi. Maitseks lisasin veel natuke kuivatatud sellerit ja tükikese võid.

No ja siis oligi valmis. Oli täitsa mõnus. Ainuke asi, et võib-olla oleks pidanud porrulaugu siiski hiljem panema, oleks jäänud tuntavam.

Järgmisel päeval tegi A. oma ananassikana valmis, nii et siis oli meil teoreetiline võimalus süüa kahekäigulist lõunat. Aga praktikas jagasime need toidud mitme eri söögikorra peale ära.