Kiirtoidud: oapanniroog, peedisalat, makaroni-makrasalat

Panniroog: praadisin veidi küüslauku, rohelise sibula valget osa, hakitud petersellivarsi ja lisasin kuivatatud tšillit ja koriandriseemneid; kummutasin sinna otsa purgitäie aedube tomatikastmes (ja selle purgi loputusvee, et sousti raisku ei läheks); lisasin itaalia ürdisegu (sest seal oli nii piparrohtu, salveid kui ka aed-liivateed, kõik võiks nagu sobida). Kõrvale keetsin kaerakliiputru, sest mulle tundus, et oakaste võiks polentaga sobida, aga kaerakliid maitsevad mulle maisimannast iga kell rohkem. Rohelise sibula rohelise osa hakkisin peale. Minu arust oli kokku väga mõnus.

Peedisalat – olin 2 suurt peeti küpsetanud. Koorisin ühe ära, praadisin kõigepealt natuke koriandriseemneid, india köömneid ja seesamiseemneid, siis lisasin peeditükid, natuke palsamiäädikat, natuke piparkoogimaitseainet, kuivanud valge leiva tükikesi. Samal ajal hakkisin lehtsalatit ja peterselli ning lisasin valget juustu (ja ühe läti kohupiima pära). Segasin maitsestunud peedi-saiaseguga ära. Natuke kuiv jäi, lisasin veel õli ja worcesteri kastet. A. oli sellega isegi rohkem rahul kui mina.

Makaroni-makra-puuviljasalat: keetsin teokarbikujulisi makarone, samal ajal tükeldasin kaks apelsini (mõlemal oli plekk, selle võrra siis vähem kui 2), 1 õuna, natuke peterselli, lammutasin 1 väikese paki lumekrabipulgad peenemaks. Hakkisin 1 küüslauguküüne ja 1 jupikese värsket kollajuurt (muidu oleks ingverit pannud, aga see oli otsas ja kollajuurt oli ja mõtlesin, et okei, tuleb täna siis teistsuguse maitsega). Kurnasin makaronid ja segasin küüslaugu-kollajuure sinna kohe sisse. Siis kummutasin selle segu kaussi puuviljade ja makra juurde, lisasin väikese purgi konservherneid (koos vedelikuga); nüüd polnud salatikastet enam peaaegu vajagi, lisasin lihtsalt maitse pärast natuke majoneesi. Ja piparrohtu ja estragoni.

Peedi-oa-hapukapsasalat: 1 küpsepeet, kaks näputäit hapukapsast, 1 õun, kolmandik suurt sibulat, purk musti ube (lihtsalt vees, ilma soolata – mulle tundub, et sellistel on vähem plekimaitset kui soolaga) – oavedeliku jätsin purki küpsetamise tarbeks alles, nii hästi kui mul ube ja vedelikku lahutada õnnestus; pluss viimane ots ühest riivporgandisalatist, mille A. oli vahepeal poekotleti kõrvale teinud. Segasin salatit, maitsesin, tundus, et haput on juurde vaja, tükeldasin ka 1 punase apelsini, sellega läks paremaks. Maitseks panin sisse veel piparrohtu, leeskputke ja värsket peterselli. Kastmeks: natuke hapupiima, natuke majoneesi, hästi natuke kuivatatud tomatite pealt õli. Lisandiks praadisin juurde musta leiva pudi koriandriseemnete, köömnete ja hakitud küüslauguga. Salat nägi hästi jõle välja (peet ja mustad oad!), aga maitses täitsa hea. Ainult et riivporgandisalati ülejäägile leian teine kord teise rakenduse (nt mingis tatra- või muus pilafis), sest porgandi maitse on liiga õrn, teda ei jää niiviisi peedi ja hapukapsa vahel üldse tunda ja siis on ju raiskamine.

Makaroni-makrasalat

Keetsin makarone (teokarpe), samal ajal panin kaussi konservherneid, lumekrabiliha, 1 hakitud mandariini (see oli kole hapu, niisama poleks saanud süüa), 1 hakitud marineeritud kurgi, pool hakitud väikest õuna, natuke hakitud ingverit, 1 hakitud küüslauguküüne, majoneesi ja hapukoort, milles olin natuke safranit laiali ajanud. Maitseks natuke piparrohtu ka, nagu ma kaunviljadega pea alati teen.

Kui makaronid olid peaaegu valmis, viskasin nende juurde potti 1 sellerivarre tükid elik viilukesed, sest minu arust on päris toores seller salatis liiga vintske. Kurnasin ära, segasin ülejäänuga kokku. Maitsesin, lisasin natuke artišokikonservist üle jäänud õli, sest muidu tundus kuidagi lahja.

Muidu oli hea, aga see mandariin oli isegi salati jaoks natuke liiga hapu. Või oli mul seekord midagi hapu vastu, sest A. ei kaevanud ja tavaliselt on just tema see hapukaebaja.

Aastavahetuse toidud ja selle järel

Vürtsine kana: riivisin jupi ingverit, pressisin 3 suurt küüslauguküünt, lisasin paar spl rapsiõli ja pool tl tšillihoidist (paar aastat tagasi mingilt jõulumüügilt ostetud), pigistasin väikesest sidrunitükist mahla juurde; tükeldasin umbes pool kilo kanafileed ja panin selle seguga üleöö marineerima.

Uusaastaõhtul praadisin selle vokkpannil läbi, lõikudes kohe praadimise alguses 1 värske tšillikauna sinna hulka; lisasin soola ja veel natuke sidrunimahla ning lõpuks, kui oli praetud, sai 3 rohelist sibulat juurde lõigutud.

Pirni-juustusalat: 3 pehmet pirni ja vist 250 g mingit emmentalilaadset eesti juustu (“vist”, sest sellega tegeles ep.), kastmeks natuke majoneesi ning maitseks veidi riivitud apelsinikoort. 1. jaanuaril sai seda samasse kaussi juurde tehtud, sedapuhku 2 pirnist ja tükist atleet-cheddarist.

Puuvillasalat“: keetsin paar peotäit Panzani teokarpe (st makarone), siis läks neile juurde pool purki tükeldatud ananassi, 2 veriapelsini, 1 nabaapelsin, 1 pikk värske kurk, 2 väikest pakki lumekrabi. Ja kuna ep. leidis, et magusat on juurde vaja, siis pool pirni kah veel. Kastmeks majonees ja natuke sellesama ananassikonservi mahla, kus ma ajasin hästi natuke safranit laiali. Maitseks läks veel – kohe pärast makaronide keetmist, kui nad veel soojad olid – 1 hakitud küüslauguküüs ja umbes samas koguses hakitud värsket ingverit.

See kõik oli hästi maitsev.

Ahjaa, muu kõrvalt küpsetasin kiiresti ühe lihtsa kohupiimatainast koogi, et ülejäänud piparkoogivürtse kuhugi sisse panna. Õigemini peamiselt juhendasin U.-d, kellel on tugevamad käed ja seega lihtsam tainast segada. St pool klaasi suhkrut, 50 g võid ja 1 spl õli kõigepealt ühtlaseks, seejärel 1 muna sisse ja jälle ühtlaseks, seejärel piparkoogivürtsid sisse (hakkisin sisse ka värsket apelsinikoort, mis oli salatitegemisest üle jäänud), seejärel pakk (200 g) kohupiima, pool klaasi kaerakliisid ja klaas jahu, kuhu olin seganud 1 tl soodat ja 1 tl sidrunhapet. Vist lisasin siis, kui see kõik oli segamini, veel veidi jahu, kuni konsistents tundus kogemuse järgi paras. Siis läks tainas võiga määritud ja kaerakliidega üle puistatud pannile, puistasin veel piparkoogimaitseainet ja 1 kohviku-torukese jagu suhkrut peale, siis läks ta 190 kraadisesse ahju ja küpses mingi 10-15 minutiga koogiks valmis. U. rõõmustas, et nii ruttu ja nii kergesti saab kooki teha ja nii hea tuleb veel ka.

1. jaanuaril vaatasime palju multikaid ja kui me olime viimase puuvillasalati ja uue pirnisalati enam-vähem ära söönud, tegin lisaks kähku peedi-hapukapsa-hernesalati: 1 tükeldatud küpsepeet, silma järgi umbes samas koguses toorest hapukapsast, pool väikest purki (kõige väiksemast, mida müüakse) konservherneid, natuke toorest sibulat. Kastmeks natuke petti ja natuke majoneesi, maitseks kuivatatud piparrohtu ja köömneid. Mõnus värske. Koer oli sellest väga huvitatud, selgus, et ta tahab nii herneid kui ka hapukapsast, neid andsime talle eraldi (majonees ei ole talle hea, sinep on sees ja üldse).

2. jaanuaril: teokarbid (ikka makaronide mõttes) ülejäänud poole purgikese konservhernestega – keetsin makaronid ära, kurnasin ära; hautasin vokkpanni põhjas võiga 1 hakitud küüslauguküüne ja hästi natuke hakitud suitsuvorsti, lisasin makaronid ja herned koos kogu herneveega, las läheb kastmeks. Ja lisasin veidi hapukoort, segasin ära ja lasin tõmmata, kuni oli jälle tahenenud. Maitseks kuivatatud piprarrohtu otse toidu sisse, peale riivisin kõva juustu ja puistasin värsket aed-liivateed.

3. jaanuaril leidis kõht, kui olin mõne vorstiga võileiva söönud, et söögisedel on jälle liiga lihaseks kiskunud, niisiis tegin lõunaks lihtsalt hapukapsa-õunasalatit. Oligi hapukapsas ja õun, kastmeks natuke hapukoort, natuke petti, maitseks veidi köömneid ja kuivatatud leeskputke; ja pärast taldrikus puistasin veidi sepikukrõbuskeid peale (seekord oli sepik ise selliseks krõbedaks kuivanud, ei pidanud praadimagi) ning pigistasin törtsu majoneesi kõrvale. Sobis väga hästi ja maitses ka. Head musta leiba sõin kõrvale, et toitvam oleks.

(A. veel magas siis, arvasin, et tõenäoliselt sööb tema seda millegi rammusamaga, näiteks verivorstiga, aga nagu selgus, hoopis võileiva kõrvale.)

Kiire soe peedisalat ja sama kiire värske salat keedumunaga

A. oli poolfabrikaat-kotlette toonud, aga need ei ajanud mulle üksi isu peale. See-eest oli meil veel pool küpsepeeti.

Kõigepealt otsustasin, et tahan pigem sooja kui külma peeti, siis mõtlesin, et kui ma juba panni soojaks olen ajanud, küpsetaks seal midagi krõbedaks ka, niisiisi puistasin sinna seesamiseemneid, rukkileivapudi ja viilutasin põikipidi (st kitsasteks viiludeks) paar sedasinast poolfabrikaat-kotletti. Kui see kõik oli juba ühelt poolt krõbe, segasin ja lisasin hakitud küüslauku.

Samal ajal tükeldasin selle pooliku peedi ära.

Siis tõstsin praetud asjad vahepeal pannilt ära ja lasin peeditükid soojaks ning puistasin neile veidi piparkoogimaitseainet ja palsamiäädikat.

Siis lükkasin peeditükid panni ühte serva, panin krõbuskid teise serva, et nad uuesti soojaks läheks. Keerasin kuumuse ära ja jätsin selle pannile tõmbama, ise tõin värsket piparmünti ja hakkisin mõne lehe ära.

Rebisin taldrikusse natuke lehtsalatit (rooma salatit, kui täpne olla), panin peeti ja oma praetud krõbuskeid sinna peale, murendasin veidi kitsejuustu (sellist pehmet fetalaadset) sinna otsa, puistasin piparmünti peale ja piserdasin veel veidi oliiviõli ja palsamiäädikat. Musta pipart jahvatasin ka.

Tuli hirmus maitsev.

***

Teisel päeval ei tahtnud ma jätkuvalt A. poolfabrikaat-kotlette süüa, aga avastasin, et kalasupi tegemise ajast on külmkapis üks keedumuna. Panin natuke valge leiva tükikesi oliiviõliga praadima (veidi hakitud küüslauku ka), samal ajal tükeldasin taldrikusse lehtsalatit ja pool väga suurest tomatist, puhastasin 7-8 oliivi kividest, tükeldasin oma keedumuna selle kõige otsa, tõin õuest värsket münti ja hakkisin sinna peale. Lörtsatasin natuke Caesari kastet peale (poe oma), segasin pealiskaudselt ja puistasin oma praetud krõbuskitega üle. Jälle imehea.

Tasapisi hakkab hurmaahooaeg tulema, nii et desserdiks oli Brie juust hurmaaga (sestsaadik, kui ma avastasin, kui hea on hurmaa valgehallitusjuustuga, on mul selline probleem, et ilma hurmaata ei oskagi nagu enam seda juustu süüa, mis tähendab, et ka valgehallitusjuust on mul hooajaliseks toiduks muutunud).

Protokollimise korras – viimasel ajal on mul kujunemas harjumus süüa pärast ärkamist esimese asjana natuke toorest hapukapsast, see tõstab kuidagi isu. Ja päris tihti on lemmiksnäkk (kui on tunne, et peaks midagi sööma, aga ei tea, mida) kas lihtsalt hapupiim; kui tahan magusat, siis hapupiim rosinatega; või kui tahan soolasemat, siis söön näkileiba kõrvale. (Finn Crispi Originali – ma sööks muidugi nende köömnetega näkileiba, aga seda ei müüda enam, nuuks. Oleks nüüd, et Finn Crisp või mõni nende tuline konkurent peaks mind influentseriks ja annaks mulle kastitäie köömnetega näkileiba, et ma sellest kirjutaks, aga looda sa.)

Kolm putru

1. Tatrapuder seentega.

Kartuli-panniroast oli kolm šampinjoni alles jäänud, mul oli kodus üks suitsupeekoni tükike järele jäänud.

Praadisin kõigepealt (väheses õlis) hakitud sibulat ja peekonikuubikuid, lisasin viilutatud seened, 1 hakitud küüslauguküüne; lisasin veidi paprikapulbrit ja lõikasin kääridega sisse 1 väikese kuivatatud tšillikauna, puistasin pannile tatart, valasin vett peale, lõikusin sinna kääridega 3 kuivatatud tomatit. Jätsin hauduma, tõin õuest posu naati ja pesin ära. Kui toit tundus peaaegu valmis olevat, hakkisin ka naadi sinna sisse ja puistasin lisaks natuke kuivatatud leeskputke.

Süües lisasin veel natuke soola (sest need kuivatatud tomatid ei olnud nii palju soola välja andnud) ja panin võid silmaks. Imeline. A. pani vist ainult võid, tema soola ei lisanud.

2. Bulgur tomatipasta, sibula ja granaatõunaga.
Panin bulguri keema (teoreetiliselt tahtsin keevasse vähese soolaga vette panna, aga ei mallanud vee keemaminekuni oodata); ise tõin jälle naati, pesin ja hakkisin. Samuti hakkisin 1 küüslauguküüne. Kui bulgur oli pehme, segasin naadi ja küüslaugu sinna sisse ja lasin veidi jääksoojuses tõmmata; siis segasin sisse pool pisikest purki tomatipastat, 2 tl tšillihoidist, jahvatasin peale musta pipart, riivisin veidi sidrunikoort ja pigistasin 1 sidruniviilu mahla sinna sisse. Hakkisin 1 jämeda rohelise sibula, selle valge osa segasin kohe sisse, rohelise jätsin veel esialgu ootele. Puhastasin 1 granaatõunast seemneterakesed välja (selleks lõikasin granaatõuna veeranditeks, koukisin seemned peaaegu ühe plokina lusikaga välja ja katkusin valged membraanid vahelt ära), puistasin toidu sisse. Tõin õuest värsket münti. Nüüd hakkisin ka mündi ning puistasin selle koos sibula rohelise osaga peale ja segasin ära (nüüd ei olnud toit enam nii tuline, ei pidanud kartma, et ürdid n.ö läbi keevad). Sõime feta tüüpi lambajuustuga – külmkapis oli üks poolik pakk, vajas äralahendamist.

Natuke jäi järgmiseks päevaks üle, sellele hakkisin uut värsket münti peale (sõin külmalt, salatina).

3. Pannirisoto spargelkapsa varresisu, porgandi ja porrulauguga.

Spargelkapsa vars oli jäänud spargelkapsaga makaronide tegemisest külmkappi seisma. Koorisin talt kõvad kestad ümbert ära. Puhastasin 2 porgandit. Lõikasin need kõik viiludeks; puhastasin 1 küüslauguküüne, hakkisin ära. Panin panni kuuma ja tükikese võid sinna sulama, kui see oli sulanud, puistasin sinna tilliseemneid. Siis lisasin juurviljaviilud. Kuni need vaikselt praadisid, viilutasin ka porrulaugu (v.a vintskeks kasvanud leheotsad). Lisasin koos küüslauguga pannile. Segasin ja lisasin näputäie seesamiseemneid ja umbes 250 g ümarateralist riisi (st pakk oli 500 g ja ma panin umbes pool pakki). Segasin, et riis saaks või ja köögiviljaleemega kokku ja kergelt läbi praeks. Siis lisasin natuke eileõhtust taimeteed (tundusid kõik sellised kapsaga sobivad maitsed – piparmünt, apteegitill, rosmariin…) ja sortsu valget veini. Riivisin veidi sidrunikoort peale ja pigistasin 1 viilust ka mahla. Segasin. Lisasin veel vett, keerasin kuumuse väiksemaks ja jätsin natukeseks kaane alla hauduma (ise käisin tegin kähku 5 minutit tööd).

Tulin tagasi, vaatasin: riis natuke veel krõmpsus, aga vesi oli suht otsas. Lisasin veel vett ja natuke soola ning natuke kuivatatud leeskputke. Segasin ja jätsin hauduma, tegin veel paar minutit tööd.

Kui tagasi tulin, oli riis valmis saanud. Nüüd keerasin pliidil kuumuse ära, lisasin pannile tublisti riivjuustu ja segasin ära, jätsin veel seisma (ja tegin veel tööd).

Kartul+salat; ülejäänud kartulid panniroa täienduseks

Keetsin hulga kartulit (vbla 9 tükki) ja 2 kanamuna, tegin poolest tomatist (see oli üks suur tomat), värskest kurgist, marineeritud piprakurgist ja lehtsalatist salati; taldrikul kombineerisin sooja kartuli, salati ja kodujuustu, lisades lörtsu majoneesi ja mõne vürstikilu.

A. ei tahtnud kohe süüa, nii et kui ma ise olin ära söönud, tükeldasin paar kartulit salati sisse, et seismisega vähem vettiks.

*

Paar kartulit jäi üle (isegi kui A. oli vahepeal neid endale kotletiga koos praadinud). Panin pannile natuke suitsupeekonit (kuubikutena), hakitud sibulat (1 sibul), kuubikuteks lõigatud suvikõrvitsa ja 5 viiludeks lõigatud suurt šampinjoni praadima. Algul ilma kaaneta, siis madalama kuumusega ja kaane all. Tõin õuest aed-liivateed, et pärast peale hakkida, aga lisasin pannile juba haudumise ajal ka kuivatatud nõmm-liivateed. Kui tundus, et on paras, lisasin kuubikutena 2 viimast keedukartulit; ja kui need olid kah läbi soojenenud, tegin pannil oleva kraami vahele 2 pesa ja lõin kumbagi ühe muna.

See toit täitis väga hästi ühe bordoo veiniga klapitamise eesmärki – see vein oli mulle mai lõpus toodud, aga me olime väikesed joodikud ja nii oli ta siis kapis vaikselt seisnud. Eelmisel õhtul olin suupistete kõrvale lahti teinud, aga nende kõrvale ei sobinud, tundus kuidagi kare ja tuim. Lugesin tarku raamatuid ja sain teada, et bordood võivad üllatavalt hästi sobida peekoni ja munaga, aga sellised keskmise täidlusega punaveinid võivad sobida ka seentega. No ja akuraatselt sobis.

Toidu haudumise ajal segasin tavalise hapupiimakoogi kokku – pool pakki pehmet võid (algretsept ütleb, et sulavõid, aga viitsin ma jee sulatada), umbes 3 spl õli, pool klaasi suhkrut segamini; siis puhastasin ja tükeldasin sinna sisse 4 eri suuruses antoonovkat, millest osa läks koide pärast raisku; siis lisasin peotäie rosinaid ja ajasin segi; siis piparkoogimaitseainet; umbes poolteist klaasi jahu, mille sisse segasin 1 tl soodat; natuke kaerakliisid, sest meenus, et seda tüüpi koogid tulevad koredama jahuga enamasti kohevamad. Ja siis ühe hapukoorepõhja ja veidi alla 1 klaasi rjaženkat ja natuke soola. Segasin ja timmisin veel natuke rjaženka ja kaerakliide ja õliga, kuni tundus paras, siis kühveldasin ahjupannile, puistasin kaneeli ja natukese suhkruga üle ja lükkasin ahju (190 C). Küpses umbes nii kaua, nagu me oma pannirooga sõime.

Kartul lihakastmega ja ülejäänud kartulitest üks pseudo-Nizza salat.

Hetke ajel ostsin rohumaaveise lihakuubikuid (allahindlus ja säilitame puisniite jne), otsustasin kastet teha (kaalumisel oli ka guljašš-supp, aga kastmeisu oli suurem).

Pannile läksid kõigepealt: natuke searasva (ühest kunagisest ahjupraest jäänud) ja natuke oliiviõli. Kui see oli kuum, siis lihakuubikuid. Kui need olid igast küljest halliks tõmmanud, siis hakitud sibul (2 väiksemapoolset sibulat). Seejärel tükeldasin 4 porgandit ja lisasin sibulale. Ühest seismajäänud konservipõhjast marineeritud pärlsibulad ka. Hakkisin 1 väga suure küüslauguküüne ja lisasin samuti; siis lisasin pannile paar tl jahu (ja 1 tl kanepijahu, mille ma kunagi uudishimust ostsin ja nüüd ei mõista eriti kasutada), praadisin segades, siis valasin tubli sortsu poolmagusat punast veini peale (see vein sigines kunagi suvel meile koju, kui see sai ühe sugulase juubeliks ostetud teadmisega, et talle maitsevad magusamad joogid, aga siis tuli välja, et tema tervise juures ei tohi praegu üldse alkot tarvitada) ja jätsin madalal kuumusel podisema.

Tõin õuest aed-liivateed, naati, leeskputkevarsi (lehed on praeguseks tigude saagiks läinud), harakputkevarsi, estragoni, st mida kätte sain, hakkisin liivatee, harakputke ja leeskputke pehmemad osad kääridega peeneks ja panin sousti sisse (jämedamad osad panin kuivama, teinekord hea puljongi keetmisel sisse panna), selle peale tuli hea mõte ja hakkisin ka kolm kuivatatud tomatit sousti sisse. Ja ühe pooliku värske tomati, mis vajas ärategemist

Nüüd, kus see podises, panin kartulivee üles ja puhastasin (st küürisin ja lõikasin koledad või rohelised kohad ära) need 5 viimast kartulit, mis meil olid, osa tuli pooleks lõigata. Ja seejärel läksid kartulid potti.

Kartulite keetmise ajal passisin aeg-ajalt kastet, paar korda tuli vett lisada.

Kui kartulid valmis, siis lisasin serveerides ka estragoni ja naati (neid polnud ma ennist kastmega koos keema pannud, sest nad on sellised õrnemad).

Tulemus: maitses päris hea, aga järjekordselt tuli tõdeda, et ega liha ikka päris minu toit ei ole, tükk aega oli raske tunne.

*

Paar kartulit jäi järgmiseks päevaks üle, tegin vaese mehe Nizza salatit. Sest originaalis peaks sinna tuunikala käima, aga ma ei taha hästi tuunikala osta, ohustatud liik ja nii, ostan parem skumbriat, mis mulle samuti väga maitseb. Omas mahlas, sest tavaliselt ei oska me selle konserviõliga midagi pihta hakata. Ja anšooviste asemel kohalikmat pisikest heeringalist, nimelt vürtsikilu.

Salatisse läks: 2 keedumuna; rooma salati järelejäänud osa (meie Caesari salati tegemise hoost, umbes kolmandik ühest suurest salatist), natuke õuest leitud rohelist, st võilillelehti, naati ja meelespealehti (sügisel on uuesti söögikõlbulikke võilillelehti hakanud olema, no ja meelespeal just nüüd ongi need õiged söömise lehed); 1 väike sibul (ülalt alla pooleks ja siis pikiliistakuteks, õigemini poolkaarteks, sest nii nad laiali kukuvad); peotäis oliive (st peotäis oli koos kividega, kui ma kivid välja puhastasin, jäi natuke vähem); 5-6 väikest tomatit; ja need 2 kartulit.

Kastmeks segasin kokku 2 dessertlusikatäit palsamiäädikat, 1 tl mett, 4+ dessertlusikatäit oliiviõli (alguses panin 3 ja veel natuke, aga siis hakkas tunduma, et äädikas domineerib liiga palju), natuke soola ja musta pipart.

Segatud salati peale laotasin 6 vürtsikilufileed.

Lisandiks 2 sepikuviilust koos hakitud küüslauguga pannilt läbi lastud krõbuskid, mida võtsime eraldi peale (st ei seganud kohe sisse, muidu oleks kohe läbi ligunenud). Samuti võtsin ma eraldi juurde seda skumbriat; kas A. skumbriat võttis, ma ei teagi.

Kui ma salatiasju tükeldasin, olin pool muna üle jätnud, et sinna anšooviste vahele ilusaid munaviile paigutada. Mitte, et sellest ilust pärast esimese taldrikutäie võtmist midagi järele oleks jäänud.

Üldiselt päris hea ja kõhule TUNDUVALT parem kui eelmise päeva lihakaste.

Värske salat kartuliga ja kartuli-suvikõrvitsa pannitoit.

Keetsin kartuleid, sõin salatiga, mille segasin natukesest feta tüüpi lambajuustust, värskest kurgist, värskest mündist, hakitud küüslaugust. Kartulile siputasin ka natuke soola peale (see feta ei ole nii soolane nagu mõni), piserdasin kõigele oliiviõli. Nämm.

Ülejäänud kartulid lisasime järgmisel päeval praesibulale-suvikõrvitsale (sibul jämedalt hakitud, suvikõrvits lühikesteks pulkadeks, st pikuti pooleks ja siis n.ö ruuduliselt hakitud), maitseks aed-liivateed, natuke iisopit ja natuke kaneeli, soola muidugi ka. A. soojendas sinna juurde poekotletti, minu arust ei andnud see suurt midagi juurde, sest see gemüüse oli ise nii hea. Ka kõht ütles pärast, et kotleti oleks võinud söömata jätta.

Palju võililletoitu; ja mis kerged toidud nüüd päevakorras on

Sõin vahepeal iga päev võilillelehti, ei osanud ilma elada. Igasuguste toitude kõrvale salatiks ja vahel salati põhikomponendina, nt võilill, suitsukala, röstitud must leib ja majonees. Või kodujuust, muna, tomat, võilill.

Avastasin, et kui teha võilillelehti kreeka meetodil: praadida oliiviõlis (korra praadisin ka selles suvalises taimeõlis, mille sees olid juustuga täidetud tšillid olnud) küüslauguguga kergelt läbi ja panna sidrunimahla peale – siis meenutab maitse üpriski kreeka viinamarjaleherulle, nähtavasti sama maitsestuse pärast.

Kasutasin niiviisi menetletud võilille vahel näiteks makaronide peal (+ natuke kõva juustu peale. Või pehmemat, feta moodi lambajuustu peale pudistades. Või samasugust pehmet kitsejuustu.)

See praadimisenõks on väga hea selle poolest, et nii saab kasutada ka neid võililli, mis on toorelt söömiseks mõruvõitu (kuigi ka vanade lehtede mõrudust vähendab tublisti, kui soon keskelt ära visata ja süüa ainult seda õhukest lehte).

Vahel olen ka nooremaid naate sinna praadimisel hulka visanud.

Ükskord praadisin need libled niiviisi läbi, lisasin päevalilleseemneid (lasin ka neil natuke praadida), paralleelselt keetsin riisi, siis segasin kõik panni peal kokku, et riis ka natuke praadida saaks, pärast sõime kitsejuustuga. Ainus etteheide oleks olnud see, et riisi oli muuga võrreldes liiga palju.

Üks teine kord praadisin selle umbrohuseguga koos ka sibulat ja lisasin tomatit, tegin niiviisi makaronikastmeks (et rohkem umamit oleks, pudistasin ka 2 kilufileed sinna tükkideks). Rumalast peast lisasin ka marineeritud kappareid, see oli liialdus, sest sidrun ja tomat olid juba isegi küllalt happelised. Aga täitsa norm kaste tuli siiski, lihtsalt see suurem happesus tähendas, et oli vaja rohkem õli hulka niristada.

*
Keetsin kartuleid ja vutimune, hakkisin natuke võilille, natuke estragoni, natuke segaumbrohtu (peamiselt noored naadiõisikud ja vesihein), tomatit ja kurki (neile mõlemale siputasin soola peale), lisasin kodujuustu. Kui kartul ja muna olid valmis, lisasin salatitaldrikule 2 kartulit ja 3 vutimuna, oligi söömaaeg käes.

Teinekord võtsin keedukartuli kõrvale jälle värsket kurki, fetat ja münti, oliiviõli niristasin peale.

*
Nüüd hakkab hea võililleaeg tasapisi läbi saama ja mul tuleb süüa muud umbrohtu, õnneks hakkab nüüd juba tulema vesiheina ja mets-harakputke. Ja kui aeg-ajalt niita, siis tuleb kogu aeg uusi noori naate ka. Avastasin, et õitsemiseelne naadilatv on väga maitsev, see puhkemata õisik meenutab õige natuke tilli.

Vahepeal jäi mu kõht natuke haigeks, ajas ennast punni nagu õhupall ja söögiisu ei olnud. Märkasin ühel sellisel päeval, et mul on õudne sibulanälg ja nii ma tegin endale sellise toidu: keetsin tatart, sinna kõrvale tükeldasin suure tomati salatiks ja sibulat hakkisin peale. Veidi soola ja maitserohelist; salatikastmeks segamini kreeka jogurtit ja majoneesi. Kuna ma keetsin tatart kogemata liiga palju, sain seda toitu veel mitu päeva süüa, rohelist kraami varieerides – kord oli kõige tugevama maitsega hein aed-liivatee, kord iisop, kord leeskputk koos naadiga, kord münt, kord estragon – peab küll tunnistama, et estragon ei ole tegelikult väga tugeva maitsega, vähemalt see meie (arvatavasti vene) estragon mitte, nii et temaga koos ei tasu tugeva maitsega komponente panna. Vahel hakkisin ka natuke suitsuliha salati hulka, aga mitte alati. Selle dieedi peal sai mu kõht terveks.

Eile: keetsin makarone (penne lisce, need on sellised keskmiselt lühikesed tugevad torukesed), lisasin herne-porgandikonservist herned ja porganditükid, pudistasin veidi vanemat juustu (hetkel oli selleks üks Andre farmi juust) vahele, natuke vinnutatud vorsti leidsin kapist ka, panin ka seda ning pudistasin sinna vahele kuivatatud piparrohtu (värsket põle). Ja lisasin juba taldrikus värsket maitserohelist+umbrohtu (konkreetsel juhul oli vist metsharakputk, mõni noorem naadileht ja natuke seda rohelist münti, millest ma täpselt ei tea, mis münt ta on) ja natuke majoneesi. A.-le jätsin selle makaroni-herne-porgandisegu ootele, tema lisas veel vinnutatud vorstikribalaid ja majoneesi ei tahtnudki.

Täna oli nii palav, et ei tahtnud midagi keeta. Lõuna tuli niisiis selline: suur (ikka väga suur) tükeldatud tomat, pool hakitud sibulat, peotäis õuest toodud rohtusid (sedapuhku estragon ja mets-harakputk), viis-kuus väiksemat lehtsalatilehte, natuke oliive (selliseid, mis on paki sees õlised, mitte vees), natuke fetajuustu (kogus oli vast vahemikus 75-100 grammi). Maitseks veel natuke pipart ja soola (ei fetat ega oliive olnud nii palju, et oleks minu maitse jaoks piisavalt soolane olnud). Ja oliiviõli peale. Kõrvale võtsin tublisti ciabattat, õigemini pudistasin seda suurem osa ajast toidu sisse, mitte ei söönud viisakalt kõrvale. Külma valget veini ja vett jõin juurde.

Magustoiduks võtsin seda tihket läti kohupiima, mis on peaaegu nagu juust, lisasin maasikamoosi ja toorest rabarberit.

Pärast pühi salatid

Lihasöömisest sai küllalt, tegin ühel õhtul lihtsalt kiiret sooja nuudlisalatit – keetsin niitnuudlid, tükeldasin mõned kirsstomatid sinna vahele, piserdasin oliiviõli, rebisin basiilikut, riivisin kõva lambajuustu, jahvatasin musta pipart. Tavaliselt olen sama toitu fetaga teinud, mõtlesin, et proovin, kuidas kõva lambajuustuga on – täitsa teistmoodi, rohkem umami-maitset. Hea ikka.

Siis lahendasin viimase seapraelihatüki (oli jäänud selline paks tailihaviil) ära hapukapsasalati sees: peotäis hapukapsast, 1 hakitud õun, liha, majoneesi ja rjaženkat.

Täna tegin hooaja esimese umbrohusalati – lähedal trepi ääres vohavad lopsakad võililled, mis ei ole lopsakusest hoolimata veel eriti kibedaks läinud. Aga panin nad igaks juhuks ikka alguses soolaga vette likku. Keetsin kartuleid, nende keemise ajal koorisin-tükeldasin viimase lihavõttemuna, tükeldasin 5 suurt kirsstomatit, viimase pooliku hapukurgi ja ühe pooliku marineeritud kurgi ka, et rohkem oleks; natuke sibulalauku (akna peal kasvatan), jahvatasin musta pipart, tegin sellele kõigele majoneesist, rjaženkast, kreeka jogurtist ja kahvlitäiest mädarõikast kastme. Ja kõige lõpuks loputasin-kuivatasin võilillelehed ja hakkisin ära ja segasin salati hulka. Selle ajaga olid kartulid valmis saanud ja siis ma serveerisingi endale kartulit ja salatit. Enne söömist niristasin veel kuumadele kartulitele oliiviõli peale ja riputasin soola ka, sest sestsaadik, kui ma korra kartulit oliiviõliga maitsesin, ei suuda ma enam kiusatusele vastu panna. (Võiga on muidugi ka hea, aga seekord oli oliiviõli isu suurem.)

Ma ei oleks muidu rjaženkat ja kr. jogurtit mõlemat pannud – ma oleks piirdunud hapupiimalistest ainult rjaženkaga, aga mul oli teda vähevõitu ja ma tahtsin, et jääks ka niisama joomiseks või kui ma tahan seda rosinatega süüa. Seega tuli jogurt appi võtta. Ainult kreeka jogurtit ei saanud jälle seepärast panna, et kole paks kaste oleks tulnud. Nii paksu kastet teeks ma siis, kui ma söökski ainult salatit, ilma kartulita.

Maitses jumalikult, kõht sai ka täis.

PS: need olid kõik üheinimesetoidud, välja arvatud viimane, kus salatit jäi natuke üle ja kartulit olin nagunii varuga keetnud, nii et A. saab koju tulles ka. Eelmistel päevadel sõi A. ikka veel seda praadi, lihtsalt minul viskas nii lihasest menüüst kopa ette.