Kiire soe peedisalat ja sama kiire värske salat keedumunaga

A. oli poolfabrikaat-kotlette toonud, aga need ei ajanud mulle üksi isu peale. See-eest oli meil veel pool küpsepeeti.

Kõigepealt otsustasin, et tahan pigem sooja kui külma peeti, siis mõtlesin, et kui ma juba panni soojaks olen ajanud, küpsetaks seal midagi krõbedaks ka, niisiisi puistasin sinna seesamiseemneid, rukkileivapudi ja viilutasin põikipidi (st kitsasteks viiludeks) paar sedasinast poolfabrikaat-kotletti. Kui see kõik oli juba ühelt poolt krõbe, segasin ja lisasin hakitud küüslauku.

Samal ajal tükeldasin selle pooliku peedi ära.

Siis tõstsin praetud asjad vahepeal pannilt ära ja lasin peeditükid soojaks ning puistasin neile veidi piparkoogimaitseainet ja palsamiäädikat.

Siis lükkasin peeditükid panni ühte serva, panin krõbuskid teise serva, et nad uuesti soojaks läheks. Keerasin kuumuse ära ja jätsin selle pannile tõmbama, ise tõin värsket piparmünti ja hakkisin mõne lehe ära.

Rebisin taldrikusse natuke lehtsalatit (rooma salatit, kui täpne olla), panin peeti ja oma praetud krõbuskeid sinna peale, murendasin veidi kitsejuustu (sellist pehmet fetalaadset) sinna otsa, puistasin piparmünti peale ja piserdasin veel veidi oliiviõli ja palsamiäädikat. Musta pipart jahvatasin ka.

Tuli hirmus maitsev.

***

Teisel päeval ei tahtnud ma jätkuvalt A. poolfabrikaat-kotlette süüa, aga avastasin, et kalasupi tegemise ajast on külmkapis üks keedumuna. Panin natuke valge leiva tükikesi oliiviõliga praadima (veidi hakitud küüslauku ka), samal ajal tükeldasin taldrikusse lehtsalatit ja pool väga suurest tomatist, puhastasin 7-8 oliivi kividest, tükeldasin oma keedumuna selle kõige otsa, tõin õuest värsket münti ja hakkisin sinna peale. Lörtsatasin natuke Caesari kastet peale (poe oma), segasin pealiskaudselt ja puistasin oma praetud krõbuskitega üle. Jälle imehea.

Tasapisi hakkab hurmaahooaeg tulema, nii et desserdiks oli Brie juust hurmaaga (sestsaadik, kui ma avastasin, kui hea on hurmaa valgehallitusjuustuga, on mul selline probleem, et ilma hurmaata ei oskagi nagu enam seda juustu süüa, mis tähendab, et ka valgehallitusjuust on mul hooajaliseks toiduks muutunud).

Protokollimise korras – viimasel ajal on mul kujunemas harjumus süüa pärast ärkamist esimese asjana natuke toorest hapukapsast, see tõstab kuidagi isu. Ja päris tihti on lemmiksnäkk (kui on tunne, et peaks midagi sööma, aga ei tea, mida) kas lihtsalt hapupiim; kui tahan magusat, siis hapupiim rosinatega; või kui tahan soolasemat, siis söön näkileiba kõrvale. (Finn Crispi Originali – ma sööks muidugi nende köömnetega näkileiba, aga seda ei müüda enam, nuuks. Oleks nüüd, et Finn Crisp või mõni nende tuline konkurent peaks mind influentseriks ja annaks mulle kastitäie köömnetega näkileiba, et ma sellest kirjutaks, aga looda sa.)

Kartul lihakastmega ja ülejäänud kartulitest üks pseudo-Nizza salat.

Hetke ajel ostsin rohumaaveise lihakuubikuid (allahindlus ja säilitame puisniite jne), otsustasin kastet teha (kaalumisel oli ka guljašš-supp, aga kastmeisu oli suurem).

Pannile läksid kõigepealt: natuke searasva (ühest kunagisest ahjupraest jäänud) ja natuke oliiviõli. Kui see oli kuum, siis lihakuubikuid. Kui need olid igast küljest halliks tõmmanud, siis hakitud sibul (2 väiksemapoolset sibulat). Seejärel tükeldasin 4 porgandit ja lisasin sibulale. Ühest seismajäänud konservipõhjast marineeritud pärlsibulad ka. Hakkisin 1 väga suure küüslauguküüne ja lisasin samuti; siis lisasin pannile paar tl jahu (ja 1 tl kanepijahu, mille ma kunagi uudishimust ostsin ja nüüd ei mõista eriti kasutada), praadisin segades, siis valasin tubli sortsu poolmagusat punast veini peale (see vein sigines kunagi suvel meile koju, kui see sai ühe sugulase juubeliks ostetud teadmisega, et talle maitsevad magusamad joogid, aga siis tuli välja, et tema tervise juures ei tohi praegu üldse alkot tarvitada) ja jätsin madalal kuumusel podisema.

Tõin õuest aed-liivateed, naati, leeskputkevarsi (lehed on praeguseks tigude saagiks läinud), harakputkevarsi, estragoni, st mida kätte sain, hakkisin liivatee, harakputke ja leeskputke pehmemad osad kääridega peeneks ja panin sousti sisse (jämedamad osad panin kuivama, teinekord hea puljongi keetmisel sisse panna), selle peale tuli hea mõte ja hakkisin ka kolm kuivatatud tomatit sousti sisse. Ja ühe pooliku värske tomati, mis vajas ärategemist

Nüüd, kus see podises, panin kartulivee üles ja puhastasin (st küürisin ja lõikasin koledad või rohelised kohad ära) need 5 viimast kartulit, mis meil olid, osa tuli pooleks lõigata. Ja seejärel läksid kartulid potti.

Kartulite keetmise ajal passisin aeg-ajalt kastet, paar korda tuli vett lisada.

Kui kartulid valmis, siis lisasin serveerides ka estragoni ja naati (neid polnud ma ennist kastmega koos keema pannud, sest nad on sellised õrnemad).

Tulemus: maitses päris hea, aga järjekordselt tuli tõdeda, et ega liha ikka päris minu toit ei ole, tükk aega oli raske tunne.

*

Paar kartulit jäi järgmiseks päevaks üle, tegin vaese mehe Nizza salatit. Sest originaalis peaks sinna tuunikala käima, aga ma ei taha hästi tuunikala osta, ohustatud liik ja nii, ostan parem skumbriat, mis mulle samuti väga maitseb. Omas mahlas, sest tavaliselt ei oska me selle konserviõliga midagi pihta hakata. Ja anšooviste asemel kohalikmat pisikest heeringalist, nimelt vürtsikilu.

Salatisse läks: 2 keedumuna; rooma salati järelejäänud osa (meie Caesari salati tegemise hoost, umbes kolmandik ühest suurest salatist), natuke õuest leitud rohelist, st võilillelehti, naati ja meelespealehti (sügisel on uuesti söögikõlbulikke võilillelehti hakanud olema, no ja meelespeal just nüüd ongi need õiged söömise lehed); 1 väike sibul (ülalt alla pooleks ja siis pikiliistakuteks, õigemini poolkaarteks, sest nii nad laiali kukuvad); peotäis oliive (st peotäis oli koos kividega, kui ma kivid välja puhastasin, jäi natuke vähem); 5-6 väikest tomatit; ja need 2 kartulit.

Kastmeks segasin kokku 2 dessertlusikatäit palsamiäädikat, 1 tl mett, 4+ dessertlusikatäit oliiviõli (alguses panin 3 ja veel natuke, aga siis hakkas tunduma, et äädikas domineerib liiga palju), natuke soola ja musta pipart.

Segatud salati peale laotasin 6 vürtsikilufileed.

Lisandiks 2 sepikuviilust koos hakitud küüslauguga pannilt läbi lastud krõbuskid, mida võtsime eraldi peale (st ei seganud kohe sisse, muidu oleks kohe läbi ligunenud). Samuti võtsin ma eraldi juurde seda skumbriat; kas A. skumbriat võttis, ma ei teagi.

Kui ma salatiasju tükeldasin, olin pool muna üle jätnud, et sinna anšooviste vahele ilusaid munaviile paigutada. Mitte, et sellest ilust pärast esimese taldrikutäie võtmist midagi järele oleks jäänud.

Üldiselt päris hea ja kõhule TUNDUVALT parem kui eelmise päeva lihakaste.

Kaks suppi ja muud lihtsat

Jätkan märtsi alguse mustandi avaldamisega.

Seljanka moodi supp: võtsin poest mingit pitsakatte nimelist asja (keedusingikuubikud). Praadisin poti põhjas sibulat, küüslauku ja neidsamu singikuubikuid, samal ajal tükeldasin paar porgandit; lisasin need porganditükid; siis vett; tükeldasin kartulit, lisasin need kartulikuubikud, tomatikonservi, tükeldatud hapukurki ja hapukapsast (hapukurk, hapukapsas ja porgandid olid kõik sellised asjad, mis ähvardasid muidu pahaks minna). Lisasin veel paar oliivikribalat (mille ma samuti päästsin rikki minemast), natuke tšillit, natuke kuivatatud tomateid. Keetsin, kuni porgand-kartul valmis olid. Sai päris OK; A. oli samuti rahul.

Siis: paar päeva makarone ricotta ja kõrvitsapüreega (üks mu lemmikkiirtoit; kõrvitsapüree on küüslauguga ja tilgakese millegi hapuga, vist äädikaga tehtud). Tuvastasin, et siledad torukesed on sellise kastmega paremad kui soonilised torukesed.

Siis tegin seda tomati-munarooga, et praadisin sibulat-küüslauku, lisasin purgi tomatihoidist, väikese purgi maisi, natuke tšillit, saadud plaga sisse lõin 7 vutimuna (peaks mainima, et need säilivad fenomenaalselt hästi – detsembri lõpus munetud munad on märtsi alguses veel täitsa korras; löön nad küll igaks juhuks kõigepealt kaussi lahti.) Seitse munakest oli mulle isegi paljuvõitu, pärast seda olin tükk aega muna nägu.

Siis avastasin, et mul on enam-vähem kõiki mullagatawny komponente. Praadisin poti põhjas sibulat-küüslauku; lisasin 1 tl kurkumit, pool tl kaneeli, uhmerdasin sellele lisaks 1 tl india köömneid ja 1 tl koriandriseemneid; tükeldasin sinna juurde 2 porgandit; lisasin liitrijagu vett, tükeldasin sinna sisse 2 sellerivart ja puistasin peotäie läätsi; kui keema läks, viilutasin sinna ka pool porrulauguvart ja kaks õuna (õigemini, kõik kõlbulikud kohad, mis neil õuntel veel olid, pmst õunapäästmisaktsioon); pooliku tomati ja pärast järelemõtlemist (taipasin, et peaks ka sidrunimahla lisama, aga sidrunit pole) veel 1 tomati, ega need väga head tomatid ei olnudki, nii et oligi parem supi sisse panna. Lisasin paki kreemjat kookospiima (kunagi ammu sai ostetud, sest odav, sest parim enne möödas, aga sellest ammusest parimennest hoolimata oli täiesti hea kookospiim), loputasin pakki vähese veega ja lisasin ka selle vee, et head kraami kaotsi ei läheks.

Keetsin, kuni kartul-porgand-läätsed kõik pehmed olid, maitsestasin soolaga, lisasin söömise ajal taldrikusse sellerilehti, mille olin selleks enne kõrvale pannud, ja veidi piparmünti (otse õuest).

Sai hea, A. kiitis ka. Alles tagantjärele taipasin, et olen täitsa puhta vegantoidu teinud.

Üritan aasta lõpus ülejääke ära süüa

Kõigepealt tegin ükspäev kananaharaguu, sest A. kanasupiteost oli nahk üle jäänud. See oli väga rammus nahk, ma uhasin raguu sisse kaks sibulat, kolm porgandit ja mõnevõrra küüslauku ja ikka oli väga rammus. Mu algne plaan oli olnud seda selle toreda seemneleivaga süüa, mida Fazer on hiljuti tegema hakanud, aga see leib on ka ise rammus, nii et muutsin plaani ära. Lisasin söömiseks hoopis tublisti (värsket) tomatit, et lahjem saaks, natuke maitsestamata jogurtit kastmeks ka, niimoodi sai paras.

*

Siis avastasin, et mul on külmkapis kolm aurutatud peeti, mis ähvardavad käest ära minna. Koorisin nad ära, loputasin üle, tahtsin kindluse mõttes läbi kuumutada – ajasin pannil oliiviõli kuumaks, peedid tükeldasin sinna sisse, natuke piparkoogivürtse peale; siis lisasin kastmeks ühte halba veini, mis on miskipärast minu juurde seisma jäänud (pärast üht pidu, mis ei olnud üldse minu juures, nii et natuke ebaõiglane, aga noh, vähemalt ma leian talle rakendust). Kui see kõik podisema läks, jõudsin selgusele, et tahan selles veinikastmes kooreta mune keeta. Mispeale hakkas ka A. teatavat huvi ilmutama, kuigi tema ei olnud näljane, seega võtsin 3 muna. Enne munade sisselöömist lisasin veel pool seapraest ülejäänud kallerdisest, et oleks puljongisem. Soola polnud siis enam vaja panna, kallerdis oli soolane küll.

Sõime nagu paksemat suppi – peedid ja leem all, muna peal, mina võtsin veel aknalaualt basiilikut kõige otsa.

Sellest tuli üks udupeen gurmeetoit, välja nägi küll pigem nagu liiklusõnnetus. Mul kripeldab küll, et ma pole õppinud kooreta mune niiviisi keetma, et kollane jääks veel vedelaks, kui valge valmis saab, aga sellise supilaadse toidu puhul oli tahke kollane isegi etem.

*

Lisaks oli mul külmkapis üks poolik kohupiimakreem, mis ähvardas samuti pahaks minna; üks “parim enne möödas” kinnine kohupiim (200 g) ja poolik (õigemini veerandine) hapukoor, mis vähemalt A. arust oli liiga vana, et seda veel kuumutamata peast süüa. Ja natuke pruuni siirupit mingist vanast ajast.

Neist tegin pehmet piparkooki (saiade-pirukate-kookide raamatu ainetel): võtsin pruuni siirupit niipalju kui oli, st natuke üle poole klaasi, täitsin ülejäänud mõõduklaasi heleda agaavisiirupiga (sest seda mul veel oli), panin kastrulisse soojenema; kui oli soojaks läinud, lisasin sinna niipalju võid, kui mul oli (mingi 50-60 grammi), natuke õli ka (sest retsept tahtis 75 g margariini, mille ma oleks kõik võiga asendanud, kui oleks olnud) ja apelsinikoore tükikesi. Jätsin jahtuma, samal ajal nühkisin 100 g suhkrut 1 munaga segamini ja lisasin sinna kõik need tarvitamist vajavad hapukoored-kohupiimad ja otsisin isekerkiva jahu (kah üks paras pära) välja. Kui siirup oli küllalt leige, et ma ei kartnud enam muna tükkiminekut, panin praeahju huugama ja segasin ka siirupi kaussi pluss umbes 300 g jahu; tainas tundus liiga kleepuv ja vedelavõitu, lisasin vähehaaval jahu ja muudkui segasin sellegi sisse, kuni tundus paras (et pehme küll, aga mitte enam nii kleepuv ja vedel, et lausa kallaks). Määrisin ahjupanni võipaberiga kokku ja puistasin kamaga üle, kühveldasin taina sinna peale ja lükkasin ahju. Küpsetasin mingi 20 minutit või natuke peale, viimases otsas keerasin kuumuse maha.

Tulemus: konsistents tuli väga meeldiv, maitse üldiselt ka, ainult jube magus. Mis on veider, sest ma panin siirupit ja suhkrut retsepti järgi ja muid asju tuli ikka rohkem kui retseptis (v.a muna – kahe asemel üks, aga hapukoort oli õige kogus ja kohupiimad juba täiesti üleplaanilised). Ilmselt on mu isiklik magusasoolikas tunduvalt väiksem. Teinekord tean, panen suhkrut ainult sümboolselt, niipalju, et oleks hea sellega muna segada.

*
Eile (esimesel jõulupühal) tuli meelde, et A. ei olnud kõike kana supi sisse pannud, vaid osa kergelt keenud kanaliha sügavkülma pannud ja enne jõululaupäeva lahti sulatanud. Me olime seda lihtsalt külmas hoidnud, õnneks polnud sellega veel midagi halba juhtunud.

Panin kogu bulguri keema (jälle üks pära). Hakkisin-praadisin 2 sibulat, lisasin kanatükid, 2 küüslauguküünt (kah hakituna), natuke marineeritud pärlsibulaid (lõikasin need pooleks või umbes nii), natuke rohelisi oliive (kah umbes pooleks); lisasin veidi ingveripulbrit, veidi kollajuurt; pigistasin sinna umbes 1 väikese apelsini tühjaks, lisasin veel veidi safranit ja siis ka natuke vett, et kastme moodi tuleks. Viimaks panin sinna ka kogu viimase seapraekallerdise, oli ka viimane aeg juba.

Selle ajaga oli bulgur valmis saanud. Seda tuli õudselt palju. Kergelt oli ta juba kopitanud, nii et esiteks hea, et ära sai tehtud, teiseks hea, et kaste oli vürtsine, see maskeeris ära. Peale puistasin hakitud piparmünti ja natuke piimanõgest, mis õuest kogemata piparmündiga kaasa tuli (väike vitamiin ikka, mis siis, et tal eriti mingit maitset ei ole).

Tänaseks (teiseks jõulupühaks) jäi tublisti bulgurit üle ja tilk seda sousti ka. Otsustasin, et teen sooja salatit, Antiookia Ismaili suvise külma salati ainetel (pooli koostisosi muidugi ei olnud, nt Ismaili ema tehtud värsketest piprateradest pastat, nii et talle ma vist pakkuda ei julgeks).

Tõin poest pisikese (kõige väiksema) purgi tomatipastat, purgi kirsstomateid omas mahlas ja ühe üllatavalt ilusa granaatõuna (ja sibulaid juurde).

Kõigepealt panin kanasousti jäägi vokkpannile soojenema ja bulguri selle sousti sisse; samal ajal hakkisin 1 väikese sibula.

Pannil olev podises, lisasin sellele tomatipasta ja kirsstomatikonservi. Lisaks 1 tl A. ema tehtud marineeritud tšillipastat ja natuke ühht vana viie pipra segu. Ajasin hoolega segamini, sai mõnusasti vürtsine, selline, mis suu õhetama võtab. Tasakaalu mõttes lisasin soola ja kui pärast segamist selgus, et vähe sai, ka natuke üht gruusia soolaga maitseainesegu (ei tea, mis seal täpsemalt sees on, sõbrad Gruusiast tõid sellise tähistamata paki, on sellised natuke mõrkjad ürdised maitsed, nagu neil seal on) ja natuke koriandripulbrit.

Keerasin tule täitsa ära ja hakkisin 1 küüslauguküüne pannile juurde, lisaks puistasin veel kuivatatud sellerit ja leeskputke.

Ajasin veel segi ja lisasin hakitud sibula. Nüüd oli toit soe, aga ei keenud sugugi. Edasi puhastasin umbes pool (suurt) granaatõuna ja
segasin ka need terakesed sinna hulka.

Sai palju punast putru.

Lõpuks tõin jälle õuest piparmünti ja hakkisin garneeringuks. Toidu kõrvale võtsin natuke kodujuustu, esiteks mahendamiseks ja teiseks sellepärast, et ka see on üks pära, mis tuleb ära süüa. Igatahes oli väga hea (ja bulguri kopitamust ei olnud nüüd enam kohe üldse tunda).

Kaks kiirtoitu veel

A. ostis vahepeal viimase kuupäeva tõttu allahinnatud kana, pani pärast ahju kütmist malmpotis süte kõrvale küpsema. Sõime seda eri moel, mina esialgu peamiselt võileiva peal

Aga ühel õhtul tulin koju ja tahtsin midagi sooja. A. oli eelmisel päeval kana tatraga söönud, ka mulle jätnud, aga mul pole siis tatraisu olnud, nii et ta sõi lõpuks kõik tatra ise ära. Nüüd oli mul 1) vaba väike kastrul ja 2) teadmine, et ei pea A. maitsega arvestama, sest tema juba sõi tatrast kõhu täis. Tegin niisiis bulgurit (võtsin pool tassitäit, pesin sealsamas tassis, panin kastrulisse, lisasin terve tassitäie vett, tiba soola, lasin keema, seejärel nõrgal kuumusel haududa, kuni vesi oli tangudesse sisse imbunud). Bulgur on minu ekvivalent kanasöömisele ja televiisorivaatamisele.

Bulguri haudumise ajal panin pannile tilga oliiviõli ja praadisin sibulat ja küüslauku; tükeldasin sinna kaks antoonovkat; lisasin kanakribalaid ja rohelisi oliive, maitsestasin hästi natukese safrani, veidi rohkema kollajuure ning sidrunikoore ja veel julgemalt ingveriga. Et mahlasem saaks, lisasin sellesama kana küpsetamisel tekkinud kallerdist puljongiks.

Soola polnud vaja lisadagi, oliivid ja kallerdis andsid seda ise.

Tuli imehea. Tähelepanelik lugeja sai juba aru, et see oli väga laisk variatsioon araabia moodi kanahautisest. Näiteks ei olnud mul sidrunit ja haput tuli anda antoonovkatega, rääkimata sellest, et kana oli ise juba enne valmis küpsetatud. Aga maitse sai ikka väga hea. Süües tundsin ainult, et tahaks midagi värsket ja niisket juurde, võtsin toorest hapukapsast ja ka see töötas hästi.

Meelde jätta: sidruni puudumisel võib julgelt antoonovkat kasutada, eriti kui kuivatatud sidrunikoort maitseaineks pruukida

*

Eile oli A. ühe loomalihakonservi lahti teinud. Need ei ole väga head konservid, sees on suured rasvakänkrad, aga ma avastasin juba kunagi varem, et kehva maitsega lihakonservist ja kehvast punasest veinist saab kokku täiesti korraliku kastme teha.

Niisiis keetsin spiraalikujulisi makarone; samal ajal praadisin pannil kõigepealt küüslauku, siis lisasin seda lihakonservi; lasin rasval ilusti ära sulada, siis lisasin pool klaasi suhtkoht peedikat punast veini; lõikasin sinna ühe väikese tšillikauna; lisasin 400 g purgi kooritud tomateid ja sonkisin segi; siis tõin õuest natuke sellerit, natuke iisopit, natuke aed-liivateed ja paraja peotäie münti. Mündil eraldasin varred tee jaoks, siis hakkisin mündilehed muu rohelisega koos ära. Lisasin soustile kõigepealt veidi kuivatatud sellerit, keerasin tule ära, maitsestasin soolaga; kurnasin makaronid, segasin kastmesse; riivisin taldrikule hunniku kõva juustu; kui pannil olev enam liiga palju ei podisenud, lisasin hakitud värske maitserohelise.

Ja tuli väga hea toit!

Kordasin seda paar päeva hiljem.

(Pärast seda tegi A. üleni oma käe peal kanasupi – puljongi keetis kanakerest, porgandist, sibulast ja spargelkapsavartest, gemüüseks pani sisse porgandit, spargelkapsast, porrulauku; maitsestas vist köögiviljapuljongi kuubikuga ja pani sinna ka kanaküpsetamisest jäänud puljongikallerdise sisse. Minu panus piirdus sellega, et tõin õuest supi peale natuke värsket estragoni.)

Kartulid kala, umbrohu jms rohelisega; primitiivne tatrasalat; peen, aga lihtne magustoit

Üleeilsest üle jäänud keedukartulid sõin ära kalakonserviga (sardiinid õlis, poolik karp), lisades lehtsalatit, vesiheina, tilli, leeskputke, peterselli ja murulauku ning tomatit. Veidi majoneesi ja kaks viimast musta oliivi ka. Taldrikus kahvliga segamini, odavat Itaalia roosat veini kõrvale.

Täna leidsin lõuna paiku, et A. dieettoitumisest on poole väikese kausi jagu keedutatart üle jäänud. Tegin selle kähku salatiks: värske kurgi, marineeritud kurgi, suitsuvorsti, tomati, majoneesi ja kreeka jogurtiga.

Magustoiduks korjasin marju (vaarikaid, natuke punaseid, palju musti sõstraid, võtsin kreeka jogurtit ja mett peale, pudistasin kaeraküpsist otsa. Korjasin veidi ka neid imelikke valgeid metsmaasikaid, mis meil aias ise on kasvama läinud – kas need on kuumaasikad? – aga ei hakanud kuhugi segama, neid on selleks liiga vähe ja liiga õrna maitsega.

Pärast reisi

(Hulk reisieelseid mustandeid ootab avaldamist, aga las nad natuke veel olla.)

Reisilt tagasi tulles tegin esialgu pidevalt salatit: A. on otsustanud dieeti pidada, kaalub kõik oma toidu üle ja kalkuleerib, selle tulemusel ei õnnestu mul temaga enamasti koos süüa ja ma olen teinud mitu üheinimesetoitu.

Salat 1: lehtsalat, hunnik umbrohtu (peamiselt vesiheina), tomatit, musti oliive (purgis olid kiviga, enne salatisse panekut kiskusin kivi välja), fetat. Head valget leiba kõrvale.

Salat 2: lehtsalat, hunnik umbrohtu, murulauku, natuke tomatit, soolaforelli (A. ostis seda mingi poolekilose paki, sest niiviisi oli suht odav kilohind), majoneesi. Siia sõin vist kah head valget leiba kõrvale.

Siis oli üks hommikusöögiomlett: veidi vähem kui pool purki veidi vanavõitu, aga mitte veel pahaks läinud kodujuustu, kaks muna, see kõik segamini. Praadisin sama panni peal musta leiva pudi, mis läks pärast garneeringuks. Omleti peale panin jälle natuke soolaforelli ja kõvasti umbrohtu, natuke tomatit. Kõht sai väga täis.

Samal päeval keetsin lõunaks noori värskeid kartuleid, panin soola ja võid peale, sõin kõrvale lehtsalati-vesiheina salatit, riivisin selle kõige peale veel natuke kõva juustu.

Kartuleid jäi üle, A. ei tahtnud mingil kalorilisel põhjusel neid ära süüa, ma tegin neist õhtusöögiks endale kiirsalati (kartulid, konservheeringas, murulauku, natuke lehtsalatit ja umbrohtu).

Täna tegi A. meile mõlemale süüa, sest meie söögiajad sobisid ja ega mul tema dieettoitude vastu midagi põhimõttelist ei ole. Toit: kummalegi 1 viil suhteliselt taist liha, praeahjus küpsetatult; tatart; lihaleent selle niisutamiseks; riivitud porgandist salatit. Mina võtsin majoneesi ka.

Aga kuna ma olin paar päeva tagasi põldube ostnud ega tahtnud neid pahaks minna lasta, tegin hautist: paar lihaga konti suitsutatud supikogust ja hakitud sibul natukese õliga poti põhja praadima; kui paar porgandit hakitud said, läksid sinna juurde; seejärel tükeldasin kümmekond väikest kartulit (koorimata, sest noored) sinna juurde ja lisasin vett; puhastasin pool kilo kauntega põldube (st oad kauntest välja, kestadest koorima ei hakanud, sest ega ma mingi prantslane ei ole). Maitseks: juba hautamise ajal kuivanud tilli ja leeskputkevarsi; ja leeskputkelehti, kui oli peaaegu valmis. Kastme paksenduseks ühe pudiks läinud musta leiva tükke. Soola polnud peaaegu vaja lisada, sest neist suitsukontidest (ja leivast) tuli päris palju soolast maitset. A. arvas, et seda toitu julgeb ta süüa küll.

Ja täna ennelõunal tegin tarretist. Ma olin juba eile korjanud natuke punaseid sõstraid, moosisuhkruga natuke aega keetnud ja seejärel läbi sõela ajanud – teaduslikust huvist, et näha, kas see hakkab pektiinist ise tarduma. Ei hakanud, võib-olla vähe keetsin. Aga sellisest kissellikonsistentsiga vedelikust sai vahukoorega tarretist teha: valasin umbse 35 g želatiinile kuuma vett peale ja segasin meilide lugemise kõrvalt hajameelselt, kuni ühtlaselt vedelaks läks; segasin sõstrapüreega (mida oli üks magustoidukausitäis, arvatavasti mingi 200-250 ml); lisasin suhkrut, sest liiga vähe oli magus; lisasin skyri; ajasin paki vahukoort 3 tl suhkruga vahtu ja segasin kõik ära, ilu pärast loopisin terveid sõstraid hulka. Panin külma ja mõtlesin poole tardumise pealt veel sõstraid sisse loopida, aga hiljaks jäin, see tarretis tardus palju rutem kui varasemad rabarberitarretised. Ju sellepärast, et vedelikku oli želatiini kohta vähem kui varem. Tänu sellele sai ka piisavalt vetruv tarretis, et isegi A. oli nõus proovima. Hästi ilusat roosat värvi ja peene maitsega.

Palava ilma toidud

Ma mõtlesin kõigepealt kodujuustusalatit teha, aga olin liiga näljane, et kodujuustu järele minna. Pakkusin A.-le välja, et teen arbuusisalatit (meile oli arbuusi siginenud) ja sööme seda maksakotlettide kõrvale. A. nõustus. Lõpuks kujunes nii, et ma tükeldasin kaussi tomatit, lehtsalatit, sibulat, piparmünti, oliive – ja selle aja peale leidis A., et ärme panegi arbuusi, sööme arbuusi niisama. Seepeale riivisin ma salatile veel juustu peale, siputasin natuke soola ja piserdasin oliiviõli. Ja sõimegi seda maksakotlettidega.

Niiviisi jaksasin enne poe kinnipanekut sealt kodujuustu, majoneesi ja heeringat tuua.

Järgmisel päeval keetsin suht varakult viimased kartulid ja 2 muna ära, seejärel sõime kumbki omasoodu – A. võttis kartuli ja muna juurde lihtsalt kodujuustu ja heeringat rohelise sibulaga. Minul ei olnud tükk aega erilist isu – enne ujumaminekut mõtlesin küll, et kõht tühjavõitu, aga enne ujumist ju ei olevat hea mõte süüa, vähemalt mitte midagi väga toekat. Läksin põõsa juurde ja sõin vaarikaid, kuni enam ei tahtnud, ja käisin ujumas ära. Aga neist vaarikatest, tuli välja, sai kõht nii täis, et ma tegin veel tükk aega tööd ja alles siis hakkas toidu vastu mingi huvi tekkima. Oli juba südaöö ja möödaski.

Ja siis võtsin keedukartuli ja muna juurde kodujuustu, heeringat, tomatit, hapukurki, rohelist sibulat, lehtsalatit ja majoneesi.

Kartuleid jäi veel üle, need sõin järgmisel päeval kodujuustu, heeringa, tomati, hapukurgi ja tilliga ära.

Pärast seda olen mitu päeva söönud tomatisalatit Saida valge juustuga, mõnikord ka koos oliividega, mõnikord lehtsalatiga, mõnikord piparmündiga (mis kasvab nagu umbrohi, nii et kohati läheb salatisse sõna otseses mõttes väljarohitud münt – lehed hakin salatisse, varred jätan tee tarvis kuivama) ja mõnikord kõige kolmega; ja vahel, kui on suurem kalorivajadus, küüslaugupekiga leiba kõrvale.

Eile oli erakordselt kurnav päev – olin heal juhul kolm tundi maganud, siis oli esinemasõit, proov, esinemine ja kojusõit ja kuna koduteel tuli vastu A., kes tahtis ujuma minna, käisin veel ujumas ka ära; seejärel kukkusin elutoa põrandale ära ja pärast pooletunnist uinakut tahtsin tugevat toitu. Nii et praadisin suitsupõske, muna, natuke kuivama läinud ciabatta tükke ja sõin kõvasti tomatit ja lehtsalatit kõrvale.

Hommikusöögiks sõin täna: müslit skyri ja marjadega; siis läksid hambad hellaks ja sõin lihtsalt marju, millele kallasin vahustamata vahukoort peale (vahukoor justkui kaitseb hambaid). Seda vahustamata koore ja marjade kombot proovisin juba paar päeva tagasi ja meeldis (eile proovisin poest ostetud pehmete aprikoosidega ka, aga ei olnud nii hea, aprikoosid on liiga läilad).

Jalgpallikõrvane 6 – lehtsalat ja suitsukala

Oli üks päev, kus mul ei olnud peaaegu millegi isu. Esialgu oli ainus asi, mis üldse sisse läks, lehtsalat, millele tegin rammu mõttes oliiviõlist, Worcesteri kastmest, küüslaugust, riivitud kõvast juustust ja majoneesist kastme juurde; pärast leidsin, et tahan hapumat ja piserdasin veidi heledat veiniäädikat ka. Ep arust oli kaste liiga vänge (ja tema sõi siis lihtsalt kausist salatilehti), aga mulle sobis.

Hiljem õhtul tõin poest ühe kuumsuitsuskumbria ja leidsin kõigepealt, et tahan seda lihtsalt niisama makaroni peale panna. Ep. puhastas kala ära, mina keetsin spiraalikujulisi makarone; ep sõi saiaga, mina makaronidega.

A. ei tahtnud sel päeval enam süüa (tema oli lahendanud kanasupi lõpu) ja osa makarone ja hulk kala jäi seega üle. Millalgi õhtul tõin õuest veel lehtsalatit, aga osa jäi alles, panin rätiku sees külma ja kala ka. Ja pool avokaadot, mille Ep. oli lahti teinud.

Järgmisel õhtul oli pärast üht järjekordset esinemist ikka makaroniisu, mõtlesin, et suitsukalasalat. Keetsin makaraone juurde, et saaks rohkem; leidsin kapist ka ühe kõvaks keedetud muna, mis ei olnud kuigi vana (kontrollisin gustatiiv-olfaktoorselt). Seni, kuni makaronid keesid, panin eilsed külmad makaronid kauss, hakkisin otsa avokaado ja muna, tõin õuest muru-, karulauku ja tilli, tükeldasin poolteist tomatit (ja kaussi), loputasin peotäie oliive (ja kaussi), panin kala kah kaussi; hakkisin pool sibulat hästi peeneks (ja kaussi); hakkisin õuest toodud rohelise ära (ja kaussi); lõpuks kurnasin keenud makaronid ära, lisasin niisama soojalt kaussi kõige otsa, hakkisin salatilehed ära, segasin kõik ära ja lisasin majoneesi ning mädarõigast.

Kokku tuli hästi hea, meeldis kolmele piisavalt erineva maitsega inimesele, nii et õnnestumine.

Jalgpallikõrvane 3

Nagu öeldud, sõime paar päeva suppi; ja ka tatra-riivporgandi toitu jäi üle. Kui supp otsa sai, pikendasin tatrarooga selle kanalihaga, mis supi sisse panemata ununes, ja sellest sai täitsa tore panniroog.

Laupä oli jaanilaupäev ja sel puhul tõi Ep. meile grillvorste, U. tõi arbuusi ja mina tõin õuest lehtsalatit. Sõime neid siis vaheldumisi jalgpalli kõrvale. Lehtsalat sai kõige rutem otsa.

Aga kanaliha oli ikka veel üle, nii et ma tegin pühapäeval jälle põhja-aafrika maitsebuketiga kanakastet – praadisin oliiviõliga sibulat (1 suur ja 1 väike, hakitud), kui oli klaasjas, lisasin ingverit ja safranit ja peeneks hakitud küüslauku; siis lisasin kanaliha ja jahvatasin pipart otsa ja segasin; lisasin sünnipäevast üle jäänud oliive ja natuke ka teisi oliive, mida U. oli toonud, riivisin sidrunikoort otsa; lisasin natuke vett ja hautasin.

Teises potis ajasin vee kuumaks (umbes veerand liitrit), lisasin tiba soola ja sortsukese õli; seniks, kuni kuumenes, käisin tõin õuest sousti tarbeks õrnemaid naate ja natuke leeskputke; kui vesi keema läks, keerasin kuumuse ära, võtsin poti tulelt ja segasin sisse pool pakki (tähendab, 250 g) kuskussi; jätsin kaane alla paisuma.

Pannil keerasin kah kuumuse alt ära ja võtsin kaane pealt, et pakseneks. Kuna mulle tundus, et oliivid polnud soustile küllalt soolasust andnud, lisasin hästi natuke soola (see osutus hiljem väikeseks veaks). Ja hakkisin soustile ka naadi ja leeskputke sisse ning pigistasin poole sidruni mahla.

Paari minuti pärast segasin kuskussile natuke võid sisse, kaas uuesti peale ja veel korra jahtuvale, kuid ikka veel kuumale pliidiplaadile.

Ja siis sõime seda sousti kuskussiga. Kokkuvõttes oli õige pisut soolane, muidu väga hea. A. oli umbusklik ja ei söönud (aga ta oli sel päeval juba tatart millegagi söönud, kui mina magasin).

Esmaspäeval käisin tantsu õpetamas, toitusin päev otsa peamiselt magustoidust (enne äraminekut 1 juustuvõileib hommikusöögiks; kohale jõudes turgutuseks või hommikusöögi jätkuks kohvi, mahla ja üks tordilõik; enne tagasisõitu haarasin ühe jäätise rongi peale kaasa), koju jõudes keerasin ülejäänud kuskussist hakitud värske kurgi ja piparmündiga salati kokku ning praadisin 1 1/4 grillvorsti viiludena juurde. Ketšupit panin ka.

Teisipäevaks oli A. poest mingeid kotletiasjandusi toonud, praadis neid ja tegi tatart; tema tegi enda tatraportsu juurde porgandisalatit (st riivis porgandit), mina kurgisalatit (st tükeldasin kurki ja valasin veidi rjaženkat peale). Ep sõi üldse hoopis võileiba.

Kogu selle aja oleme peaaegu iga päev kõvasti mureleid näost sisse ajanud ja alkovaba õlut joonud. Kui Saku peaks otsustama, et tema roheline alkovaba ei müü, siis meie küll selles süüdi ei ole.