Enam-vähem nädalakokkuvõte: kuidas päästa liiga rasvast makaronitoitu; kuidas jäätise- ja kohupiimaülejääke koogi sisse panna; skumbriasalat ja kedgeree

Ema käis reedel-laupäeval külas – kõigepealt sõime toda suvikõrvitsaga pikendatud oahautist, millest ma juba kirjutasin; järgmisel päeval kerge eine – suvikõrvitsa-chorizo-omlett.

Hiljem – A. tegi lihakonserviga spagette (pmst keetis spagette, pani pool lihakonservi pannile ja praadis ja segas ära), ei jäänud rahule, sest konserv oli hirmus rasvane ja üldse ei maitsenud talle kuumutatult, ja sõi seda hästi vähe. Ma päästsin toidu: hakkisin sinna viimased suvikõrvitsad sisse (oli ka aeg, hallitama ähvardasid minna) – 2 tk miinus koledaks läinud kohad, mille ma ära lõikasin – , küüslauku, lisasin marineeritud tšillipastat (ikka ämma tehtud, ta on kuidagi need tšillid püreeks jahvatanud ja äädikaga sisse teinud, maitselt meenutab tabascot, nii et ilmselt saakski edukalt ka tabascot kasutada), aed-liivateed, salveid ja majoraani. Tuli täitsa söödav toit – esiteks kasutasid suvikõrvitsad rasva ära ja lahjendasid kõike natuke, teiseks aitasid vürtsid kõike seda rammu seedida (A. kommentaar, kui ma lootsin, et äkki maitseb nüüd paremini: “halvemini ta igatahes maitseda ei saa”). Hästi toitev ka, ma jaksasin selle najal kõvasti koristada.

Integreerisin vana jäätisepära õuna-kohupiimakooki. Põhi: muretainas 1,5 klaasist jahust, 0,5 klaasist suhkrust, poolest pakist (ehk 100 g) võist ja kahest munakollasest; pealsesse oleks lisaks õuntele (mingi 3-4 pehmet õuna hakkisin ära), poolikule kohupiimakreemile (mingi leiva-pähkli vms, mis mulle ei maitsenud ja A. ei julgenud pärast kuupäeva kukkumist enam ise süüa) ja umbes 1/4 l jäätisele ja 1 spl tärklisele minema pidanud ka kaks vahustatud munavalget, mis nende munakollaste ümbert tulid, aga mikserikann kukkus maha ja munavalge läks põrandale laiali, nii et munavalgevaht jäi ära. Viimasel hetkel lisasin priske peotäie rosinaid, umbes 100 g vbla. Muudatus algses plaanis: kuna muretainas ei hakanud isegi pärast munakollaste lisamist kuigi tainana käituma, vaid oli ikka pudi nagu alguses, kui ma kuivaineid ja võid veel noaga läbisegi hakkisin, ja teiseks oli teda hämmastavalt palju, panin ma ainult umbes 2/3 pudi panni põhja ja küpsetasin kergelt läbi (õnneks ei läinud vähemalt see kõigi mahakukkumiste kõrvalt kõrbema), siis õuna-kohupiima-jäätisesegu otsa ja ülejäänud pudi peale. Kõigist koomilisuseni totratest viperustest hoolimata tuli erakordselt maitsev kook. Ma kirjutan selle valmistamisprotsessi täies ulatuses oma põhiblogisse üles, see oli nii naljakas.

Ostsin 3 kohe mööduva säilivustähtajaga skumbriat, lootuses, et ma lähen kalasöömisest intelligentseks. Esimene läks võileibade peale ära, teisest tegin makaronisalati – lisaks skumbriale ja makaronidele (spiraalmakaronid olid, fusilli) läks sinna rohelist sibulat, õuna (antoonovkat) ja tomatit ja nii palju võilillelehti, kui palju ma pimedas õuest leidsin, enne kui lumi maha tuli; kaste koosnes mädarõikast ja rjaženkast (algretseptis oli jogurt, aga mul seda ei olnud) – väga-väga hea, olin vaimustatud, ainult et need konkreetsed tomatid olid juba talviselt plingid ja sama hästi oleks võinud nad sinna panemata jätta, maitset oli neil vähe, kuskil sooja toidu sees oleks neist ehk rohkem asja olnud. Oleks selle mõttetu tomati asemel hoopis rohkem õuna pannud, vat siis. Aga see-eest mädarõigas! kuidas ma siiani polnud selle peale tulnud, et kalasalatile mädarõigast panna?

Kolmandast tegin kedgeree’d – 1 hakitud sibul praadima, siis läks sinna juurde ka 1 hakitud küüslauguküüs, hulk jahvatatud koriandrit ja vürtsköömneid, natuke apteegitilli, kurkumit, cayenne’i pipart, väike tl punast karripastat ja sorts mingit kanamaitseainet, mis oli pmst soolaga karripulber, ja natuke tilliseemneid (ämma antud). See kõik oli mõeldud andma kokkuvõttes karripulbri + tillilehtede maitset, mida mul kumbagi ei olnud. Ja panin ühe vanavõitu risotoriisi ära. Ja vanad leeskputkevarred, sest esiteks ma just kuivatasin tänavused leeskputkeriismed ära ja vanad tuleb eest ära kasutada, ja teiseks ei olnud mul ka peterselli, mida oleks pidanud retsepti järgi panema. Ja vesi peale, algul klaasitäis, pärast, kui kuivale kippus jääma, panin natuke juurde. Mitte ainult riis, ka muist vürtse olid vanad, nii et tükk aega tundus, et vana pipra ja vana riisi ja vana leeskputkega tuleb kuidagi kopitanud kõrvalmaitse. Hakkisin selle häda vastu ühe väikese kuivatatud pepperoni-pipra toidu sisse ära. Aga ega enne ei paranenud, kui siis, kui ma kõigepealt lisasin pool veiniklaasitäit valge veiniga leotatud rosinaid (veiniga, sest ma oleks muidu sidrunimahla lisanud, aga mul ei olnud parajasti sidrunit) ja viimaks, kui riis oli pehme, skumbrialiha ja kolm hakitud keedumuna. Ja siis läks kõik järsku kuidagi maagiliselt heaks.

Rosinate veinis leotamine õnnestus kah seekord kuidagi eriti hästi, väga õrnaks ja mahlaseks läksid, nagu oleks värsked viinamarjad peaaegu. Vbla olid teistsugused rosinad kui muidu, tavaliselt on mul Noberasco omad olnud (mida mulle meeldib rohkem niisama süüa – ja mis olid just koogi sisse ära läinud), seekord olid need rohelise pakiga ökorosinad, mida igal pool Konsumites müüakse ja mis tunduvad mulle niisama söömiseks liiga magusad.

Advertisements

Oad suvikõrvitsaga – eilse curry con carne järg

Pikendasin eilset oaplaga (hakkliha ja paar suitsukonti, sibul, riis, punane karripasta, oad tomatikastmes ja maitseained) kahe õhkõrna suvikõrvitsaga (Poola omad) – lõikasin need viiludeks, praadisin kergelt läbi, hakkisin ühe jämeda küüslauguküüne samuti pannile, plötserdasin oatoidu ülejäägi selle hulka, keerasin õige pea tule ära ja jätsin pliidi jääksoojusesse hauduma. Jess! Niiviisi maitses tunduvalt paremini kui eile. Võib-olla oli tekstuur eile minu jaoks liiga tihke. Suvikõrvitsa õrnus kulus hästi ära. Aga võib-olla luges ikkagi suvikõrvitsa maitse ka.

Baklažaaniplagaga spagetid; curry con carne; ja kohupiim meega

Eile mõtisklesin pärast mälumängu tegemist, mida süüa teha, ja otsustasin päästa allahinnatud korvist kaks laiguliseks läinud baklažaani, siis ökojumal armastab mind, sest selline ostmine läheb vähem eksootiliste viljade ostmise-tellimise-toidukilomeetrite ja rohkem jäätmete ärakasutamise patta.

Etteruttavalt: ärge teie ostke. Laigud olid väikesed, aga seemnetega osa oli suuremalt jaolt pruuniks tõmbunud, nii et ma sain täpselt allahindluse jagu baklažaani – oli 50% alla hinnatud ja ma saingi kahest baklažaanist umbes ühe jagu viljaliha. Selle võrra tuli kahjuks vähem soustine toit, kui ma oleks tahtnud.

Muidu oli mõttes midagi pasta alla Norma laadset, aga algusest peale plaaniga kabatšoki viimane ots sinna vargsi ära paigutada. Mis ongi see kõige ebakanoonilisem komponent, mispärast ma seda päris pasta alla Norma‘ks ei nimeta.

Niisiis hakkisin niipalju baklažaani, nagu mul oli, ja selle enam-vähem-veerandiku kabatšokki, mis järel oli (seekord koorisin) ja panin oliiviõliga praadima. Siis panin spagetivee üles, tsipa soola sisse. Siis segasin seda, mis pannil oli, lisasin natuke tšillihelbeid, punet; hakkisin ühe priske küüslauguküüne, pannile; ja natuke (kahjuks kuivatatud) basiilikut ka. Segasin hoolega.

Kui spagetivesi läks keema, panin spagetid (umbes pool pakki) sinna sisse; ja lisasin panniollusele paar-kolm pehmevõitu kirsstomatit ja paar tavalist tomatit, natuke palsamiäädikat ka. Kui spagetid hakkasid hamba all tunduma, et on peagu valmis, keerasin panniollusel tule alt ära, las haudub jääksoojuses. Lisasin soola ja pipart ja enda kohta väga ebatavalisel moel veidi suhkrut, sest kuidagi väga hapu oli. Ma ei ole kunagi varem selle toiduga magusalisa järele vajadust tundnud! Emba-kumba, kas tomatid on praegusel aastaajal vähem magusad või on mul praegu suurem magusanälg (erinevalt tavalisest, kui mulle tundub, et kõik toidud on nagunii juba loomuldasa natuke magusad).

Kurnasin spagetid ära ja segasin panniolluse sisse; pudistasin kõige otsa pool pisikest pakitäit fetat ja segasin veel; ja kaunistuseks panin paar hinnalist värske basiiliku lehte oma kidura potitaime küljest.

Oli täitsa OK, aga nagu ma ütlesin, sousti oleks võinud selle spagetikoguse kohta rohkem olla. Teinekord tuleb ikka otsustada – kas ostad korralikku baklažaani või ei osta baklažaani ja teed mingit muud toitu.

*

Magustoiduks sõin todasama Karumsi kohupiimakreemi, mida eelminegi päev, seekord meega. Meega on parem. Meega on lausa väga-väga hea. Maitsestamata kohupiimakreem meega on nagu ulmeliselt peen gurmeemagustoit.

*

Täna ei viitsinud eriti loominguline olla – teadsin, et mul on üks allahindluselt soetatud purk ube tomatikastmes ja A. on hakkliha toound, noh, teeme tšilli con carne‘t. Aga ma mäletasin, et tšillihelbed said otsa. Otsin mina neid poest ja selliseid, nagu mulle meeldiks, ei leidnud. Ostsin hoopis värske tšilli ja unustasin selle siis poodi. 😦

Avastasin alles kodus ja ei viitsinud oma toiduplaane väga põhjalikult ümber teha. Mõtlesin tükk aega, mis maitseainest kõige rohkem tšillimaitset tuleks ja otsustasin lõpuks punase karripasta kasuks (mida vanemad meile ükskord tööstuslikus koguses kinkisid. A. teeb sellega enamasti kana – mäkerdab kanakoivad kokku ja küpsetab ahjus).

Nii et panin niipalju hakkliha pannile praadima, et ühe kihina ära mahtus (koos kahe viimase järelejäänud suitsukondiga), ise hakkisin ühe suure sibula ära. Selle ajaga oli liha pruunimaks tõmmanud, panin sibula sinna juurde praadima ja ühe kuhjaga teelusikatäie punast karripastat – see kuhi oli nii suur, et tegelikult võiks öelda “teelusikaga veeretatud kuul”, nagu jäätisekuule veeretatakse. Siis hakkasin mõtlema, et äkki ainult oakonserviga tuleb liiga vesine, peaks mingit tahendust lisama ja panin pannile umbes peotäie riisi (ja ühe surnud jahuleediku, aga see ei loe, ma nokkisin ta uuesti välja). Segasin hoolega, et riis mõnusasti rasva ja karriga kokku saaks, ja lisasin kaks veiniklaasitäit vett (sest see veiniklaas oli hetkel ainus õõnes anum, mis kohe laua peal olemas oli) ja jätsin kaane alla hauduma.

Siis tuli mul ette, et äkki oleks see mõistlik koht, kuhu õunu lisada – ubadega hapu ju sobib ja risotoga sobivad õunad ja üldse ei ole mingit põhjust, miks ei peaks sobima – ja hakkisin kaks õuna kuubikuteks ja viskasin pannile muu mudru sekka. Viskasin pannile ka natuke piparrohtu, mõeldes sellele, et mu kõht ei pruugi ube muidu väga armastada. Õige natuke soola. Ja segasin jälle kõik ilusti ära.

Kõige selle vahel vahetasin ma riideid ja kirjutasin paar meili ja.

Siis maitsesin, leidsin, et riis on juba peaaegu söödavalt pehme ja panin ka selle oakonservi (tomatikastmes) pannile; loputasin sortsu veega hoolega oakonservi purki ja valasin ka selle vee sinna seltsiks. Aed-liivateed ja salveid juurde, üks väike hakitud küüslauguküüs ja natuke kaneeli ka, kaas peale ja veel korra hauduma. Pesin kraanikausi ära. Segasin toitu ja keerasin tule ära. Tegin veel paar praktilist liigutust, koristasin midagi vms ja siis hakkasin vinguma, et A. tuleks ka sööma, sest söök on pmst valmis.

Viimasel hetkel tuli meelde riivjuustu pära toidu sisse segada. Valmisriivitud juust ei taha ju üldse seista, parem ruttu ära lahendada.

Tulemus? minu arust oli natuke igav, kuidagi lameda maitsega, ilmselt oleks mulle omaleotatud ubadega paremini maitsnud kui konserviga. Ja salveid oleks võinud varem panna, ta oli teiste maitsetega natuke liiga vähe segunenud. Noh, vähemalt oli see pläust tõeline kiirtoit selles mõttes, et jändamist eriti ei olnud. Positiivne: õunte lisamine oli hea mõte. Midagigi värsket ja mittekonservset. Juust sobis. Kaneel sobis.

A. arust oli hea toit, no kus ta siis ei ole, kui vürtsine.

Clausthaleri filtreerimata alkovaba õlu sobis siia päris hästi. Huvitav, kuidas punase veiniga oleks, äkki peab homme proovima.

*

Tänased varasemad söögid ka – tõusin varem kui muidu ja söök ei läinud hästi sisse, aga vat see kohupiimakreem meega läks jälle. Geniaalne.

Enne trenni tegin endale inglise hommikusööki, et jaksaks kolm tundi tantsimist vähemaganud peast ära teha: praadisin kaks viilu suitsuribiliha, kaks muna ja natuke sepikutükikesi, sõin koos värskete tomatitega. Ja magustoiduks õuna – nii et mu eine oli sõna otseses mõttes ab ovo usque ad malum. Kõik toimis, jaksu jätkus. Alles kõigi oma tantsutrennide järel tundsin poes vastupandamatut iha šokolaadi järele – asi, mida minuga juhtub kord kuus või kord paari kuu tagant, ja sõin koduteel pool tahvlit ära. Ju siis oli vaja. See oli ilmselt just paras energialaks, et jaksaks korralikule söögile mõelda ja seda teha. Väga hea, nüüd on ka homseks vähemalt ühe korraliku oote jagu süüa olemas. Sest isegi kui seda oatoitu tuli ainult pannitäis, on ta pagana toitev ja üle ühe taldrikutäie ei jaksa korraga süüa.

Üks kabatšokikiirtoit ja hapukooretainaga õunakook

Midagi väga uut pole olnud. Kabatšokikiirtoit oli lihtsalt vastus küsimusele “mida teha, kui ma ei viitsi eriti, aga tahan ruttu süüa saada” – tähendab, tükeldasin neli-viis paksu kabatšokiviilu ja viskasin praadima, siis samale pannile leivakuubikuid juurde (must rukkileib) ja lõikusin paar kuivatatud tomatit lisaks. Natuke panin lõpuks soola juurde, sest kuivatatud tomatite soolasusest jäi väheks. Maitsestasin veel ühe väikese hakitud küüslauguküüne ja natukese kaneeliga (kaneel ja kõrvitsalised on üldse tore kombo, mitte muidugi kõikvõimalikus kontekstis, vahemerelise hõnguga toidu sisse ma kaneeli ei paneks). Kõige lõpus, kui tuli oli juba küllalt kaua aega tagasi ära keeratud, et toit enam ei podisenud, segasin oma pool pakki riivjuustu sinna sisse, sest ma olin vormiroa jaoks ostnud ja see polnud veel otsas. Maitses umbes nagu leivasupp soolase toiduna, mis mulle pmst meeldib. Ja juust käitus niiviisi toidu sees palju paremini kui viimati vormiroa peal. Sulas ilusti ära, segunes toiduga ega moodustanud kuhugi mingit nahka. Võtsin sinna veel salatiks värsket tomatit ja lehtsalatit kõrvale, kokku oli päris hea, üldiselt sõin mõnuga.

Mis ei olnud nii hea: lõikudes tundus, et kabatšoki koor on veel piisavalt õhuke, et koos koorega süüa. Õigemini, toorelt oligi. Aga pärast praadimist muutus viljaliha ja koore konsistents paraku erinevamaks, sisu sulas enam-vähem üles ja koore kõvadus andis tunda rohkem, kui päris hea oleks olnud. Teinekord tuleb nii jämedaks kasvanud kabatšoki koor ikka toidu seest välja jätta, isegi kui tundub, et õhuke.

A.-le ei meeldinud, et leib ei olnud toidu sees krõbe, minul polnud pehme konsistentsi vastu midagi, aga eks ma teinekord, kui tahan, et ka tema sööks (sel õhtul polnud nii tähtis, tema oli oma varasema päevarežiimiga juba varem lõunat söönud (tatart ja Požarski kotletti – samal ajal, kui mul oli brantšiaeg, nii et ma võtsin siis oma brantšiks jälle tatart ja kalakonservi (jälle päevalillepildiga sardinellakonservi)), siis praen leiba eraldi ja segan alles viimasel minutil ära, siis jäävad leivatükid krõmpsuma. Teine variant, et hautan leiva nii pudruks, et ta muutub lihtsalt soustiks, aga see sobib minu arust paremini sellise toiduga, mille muud koostisosad ei taha ise soustiks muutuda (see ülekasvanud kabatšokk seekord väga-väga tahtis).

Leivasupi stiilis maitse pani muidugi mõtlema, et äkki paneks ka rosinaid sinna sisse. Seekord ei pannud, sest ma tahtsin seda tomatisalatiga süüa ja tundus, et siis ei sobi, aga teinekord, kui tomatihooaeg on möödas, ju võib.

*

Ja eile, kui ma selle toidu pära ära sõin ja veel süüa tahtsin, tegin ma jälle saiade-pirukate-kookide raamatu retsepti järgi hapukoorekoogi miinus hakitud pähklid pluss õunad. Seekord panin õunu heldemalt kui viimati – tookord oli õunu kokku kaks ja pool (sügisjoonikud? kui nad nüüd sügisdesserdid ei ole), nüüd oli kolm päris suurt õuna (antoonovkat) ja tuligi parem kook. Kõik kiitsid, tänaseks jäi järele ainult ribakene.

Võib-olla tuli osa headust ka sellest, et ma puistasin seekord lisaks seesamiseemnetele koogi peale ka teelusikatäie suhkrut. Lihtsalt hämmastav, kui palju toredam on suhkur koogi peal, võrreldes suhkruga koogi sees.

Täna ei jõudnud ma kuidagi üldse söögitegemiseni, A. tegi oma lõunaks ja minu hommikusöögiks pelmeene (millest mina meisterdasin oma taldrikus kähku tomati, kurgi, tilli ja majoneesi abiga maitsva pelmeenisalati; A. sõi konventsionaalsemalt, pelmeenid ühes taldrikusektoris, tomat-kurk teises ja hapukoor kah kuskil eraldi) ja kui ma pärast enda tantsutundi + venitamistundi + mustlemistundi koju tulin, keel vesti peal, siis tegin samuti lihtsalt pelmeene, jätsin osa nende keeduvett (see tuleb alati puljongimaitsega) alles ja sõingi justkui suppi, hapukoorega. Ja magustoiduks Karumsi maitsestamata kohupiimakreemi maasikasiirupiga (ämma tehtud ja päris maasikatest muidugi). See oli mul esimest korda seda marki kohupiimapastat või -kreemi proovida (sest igas poes ei müüda), kiidan heaks. Ainult kerge plastmassine maitse oli topsist külge hakanud, aga see on vist topsikreemide puhul paratamatu. Huvitav, et kiletoru niiviisi maitset ei anna nagu tops. Konsistents oli seevastu nii siidine, et peaaegu ei pidanudki sööma, kreem voolas ise suhu ja kurgust alla.

Kabatšoki-kartuli vormiroog

Ma olin juba eile ühe jämeda kabatšoki – ja kolm veidi haleda välimusega tomatit, mul hakkas kahju vaadata, kui poes Intsu talu tühjaksostetud kastis oli viimasena vedelema jäänud koledaks läinud tomatite vahel veel paar veidi korralikumat, kartsin, et nad visatakse ära ja panin parem ostukorvi – koju toonud, aga kuna ühepajatoitu oli veel üle, siis ei viitsinud sellega kohe midagi ette võtta.

Täna otsustasin laias laastus korrata üht varasemat kabatšokivormi, aga mõtlesin, et jätaks suitsupekiviilud ära, sest ega nad viimati kuigi palju juurde ei andnud.

Hakkisin veidi üle poole sellest suurest jurakast kabatšokist – koorima juba pidi; seemned ei olnud veel päris kõvaks läinud, nii et hakkisin ka selle osa, aga peenemaks kui ülejäänu. Hakkisin ühe suure sibula ja selle sibulaveerandiku, mis A.-l võileivast üle oli jäänud. A. oli enne porgandisalatit teinud ja pool porgandit jäi üle, viilutasin ka selle hästi õhukeselt ära. Siis kaalusin, kas teha uuesti kuivanud sepikuga või panna tahendajaks seekord hoopis kartulit; A. arvas, et kui ma viitsin, pangu kartulit. Nii et lõikasin ka kolm kartulit kõigepealt pooleks, siis iga poole pikuti pooleks ja seejärel hästi õhukesteks viiludeks. Segasin selle kõik ära, siis meenusid need kolm veidi üleküpsenud tomatit. Tomatid olid ülipehmed, aga korraliku maitsega, lõikasin-plödistasin needki toidu sisse. Nüüd panin ahju kuumama (panin ta 140 celsiuse peale, mõnel vähem äkilisel ahjul võib vahest suuremate numbrite peale keerata). Sortsasin oma segusse juustutäidisega tšillidest järele jäänud õli, supilusikatäie majoneesi ja pudistasin pool pakki fetat. Segasin selle “salati” korralikult ära, maitsesin – muidu oli hea, aga feta ja majoneesi soolasusest siiski kogu selle hunniku peale ei jätkunud, nii et panin hästi natuke soola juurde. Pudistasin veel veidi tšillihelbeid ja natuke tilli (sest mul oli) ja natuke nõmmliivateed, jahvatasin musta pipart, segasin põhjalikult ära, määrisin ahjupanni võipaberiga kokku ja tõstsin segu ahjupannile. Ahju.

Koristasin laua ära, pesin nõud puhtaks ja läksin lätlase saadetud tõlkefaile eeltöötlema, et neid tõlkeabiprogrammi saaks sööta. Käisin vaatasin siis toitu – ei olnud veel ülearu küps, nii et tõlkisin esimese faili kohe ka ära. Läksin vaatasin toitu ja keerasin panni (et mõlemad servad saaks ahju tagumise serva kõvemat kuumust – ühtlaselt võtva ahjuga poleks seda liigutust vaja). Tõlkisin järgmise faili (nad olid sellised parajad kiirekad, paar lehekülge kumbki, aga suurem osa infot tuli juba tõlkemälust). Nüüd oli toit juba pruunimaks tõmmanud ja isegi kartul oli peaaegu pehme, nii et ma kloppisin kaks muna, lisasin ka sinna spl majoneesi, natuke oliiviõli ja aedliivateed. Segasin toidu pannil hoolega läbi, et allavalgunud soust ülemiste kihtideni jõuaks ja et ülemised köögiviljad liiga ära ei kuivaks ja valasin muna peale. Läksin tõlkisin kolmanda faili ära ja keerasin jälle pannil teise külje ettepoole ja pudistasin toidule riivjuustu peale. Läksin tõlkisin veel tõlkida jäänud üksikud exceli tabeli read; uurisin toitu, juust oli juba sulanud, keerasin tule ära ja lasksin natuke olla.

Ja siis sõin. Köögiviljad olid ilusti läbi küpsenud. Maitse oli hea, ainult et toit kippus taldrikul laiali pudisema: muna ei olnud päris alumiste kihtideni jõudnud, oleks pidanud kogu kupatuse ka pärast muna lisamist läbi segama, siis oleks ühtlasem saanud. Praegu oligi kõige suurem viga see, et osa muna oli jäänud toidu peale ja justkui omletikeseks küpsenud – halb see ei olnud, aga ma tahaks, et vormiroal oleks natuke koogilikum konsistents, mitte nii, et hautis all ja omlett peal. Ja sulanud juust oli natuke nahkjas, vbla samal segamatuspõhjusel – et all oli palju sidumata vedelikku, mis rõõmsalt auras, nii et juust ei saanud krõbedaks minna. Võib-olla oleks siis pealt ka krõbedam tulnud, kui ma oleks lihtsalt vähem juustu pannud. Või kui ma ikkagi oleks segule natuke kuivanud sepikut või saia lisanud, sest toores kartul on selle töö jaoks üksi veidi liiga mahlane. Või kasutanud keedukartulit, mitte toorest.

Saab näha, mismoodi ta homme pärast soojendamist käitub. Võib-olla läheb juust soojendades lõpuks ka krõbedaks. Ja võib-olla on toit mitme kuumutamise peale liigse niiskuse kaotanud ja muutub ühtlasemaks.

Aga pmst võib seda veel teha, sest nagu ma ütlesin, maitse oli hea. Väike tšilline-piprane nüanss oli igatahes täiesti kümnesse, täpselt paras, nagu eelminegi kord.

Valgehallitusjuust ja näkileib

Ma ostsin ükspäev kogemata küüslaugu-näkileibu – mitte et mul oleks midagi küüslaugu vastu, aga mulle meeldivad näkileivad, mis maitsevad nagu hästi õhuke leivakuivik. Tähendab, finncrispi Original ja köömnetega (kuni seda veel oli). Mõtlesin need juba U.-le viia, tal on see lemmiknäkileib.

Aga ma olin Osturallilt ühe rammusa valgehallitusjuustu soetanud – Royal crémeux – ja tahtsin selle alla/kõrvale mingit küpsist ja kõik mittehapukad näkileivad ongi ju praktiliselt küpsised. Niisiis, voilà – küüslauguga Finn Crisp ja rammus õrna maitsega valgehallitusjuust.

VÄGA rahuloldav. Nii juhtub veel, et ma söön need näkileivad kõik ise ära.

Muidu ootan valgehallitusjuustule mõeldes hurmaahooaega – see on hiljutine avastus, kui hästi hurmaa valgehallitusjuustuga sobib, kusjuures ei pea üldse teab mis peen juust olema, kõige odavamaga (see Merci Chef) oli ikka hea.

Suuremat süüa täna ei teinud, sest eilset ühepajatoitu jätkus täna veel meile mõlemale; enne trenni sõin Otto aprikoosi-rosina-kohupiimamaiust, mis oli minu maitse jaoks natuke lääge. Äkki saab ka sellest hoopis hea koogi.

Üks vana kooli ühepajatoit

Mul oli üks pisike lillkapsas ja alguses mõtlesin ma sellest mingit salatit teha. Aga A. kaebas, et on külmetanud, ma ise olin kah veidi tõbine, nii et isu käis rohkem sooja toidu järele. Suppi ei viitsinud leiutada, mõtlesin, et ühepajatoit on külmetusega peaaegu sama hea kui supp. Ja tõin koju kartuleid ja suitsukontidest supikogu, lootuses, et porgandeid ehk veel on, ja teadmises, et sibulat kindlasti on. Pluss kuivatatud tomatitega või viimane ots, mis tahtis äratarvitamist.

Hakkisin veerand suurt sibulat, kaks porgandit, lõikasin neid suitsuribitükke natuke väiksemaks, panin poti põhja sortsu õli, lasin natuke soojeneda ja viskasin sibula-porgandi-kondid sinna otsa, keerasin kuumuse kohe madalaks, enne kui ta päris kuumaks jõudis minnagi. Kuni kõik see madalal kuumusel praadis või haudus, hakkisin kaks suurt kartulit ja viskasin samasse potti hauduma. Enam-vähem kohe lisasin ka klaasi vett. Tükeldasin lillkapsa väiksemateks harudeks, hakkisin suuremad varred ära ja viskasin samuti hauduma (mis oli vbla overkill, sest need varred ei olnud tglt õitest nii palju vintskemad, et neid oleks pidanud nii pikalt ette hautama) – ikka madalal kuumusel, selle elektripliidinupu pügala peal, mis on see, kus asjad veel keevad, aga sellest allpool ennam ei keeks, ainult seisaks soojas – ja läksin meili lugema. Kirjadele vastatud, läksin viskasin ka lillkapsaõiekesed potti ja läksin kirjutasin Tartu liikluskorralduse kohta ühe kommentaari. Hakkisin ühe küüslauguküüne, võtsin umbes pool Grüne Fee potitäit tilli, hakkisin selle varred ära ja puistasin hautise peale. Segasin, maitsesin, tundus, et liha ja kondid on ülejäänud kraamile piisavalt soolasust andnud; hakkasin kartma, et tomativõiga koos läheb liiga soolaseks ja panin veel pool klaasitäit vett, et las tuleb siis rohkem supi moodi. Ja lõikasin umbes veerand pakki tomativõid laastudeks sinna otsa (vbla oleks võinud ka lõikamata jätta, ega ta sulamata ei oleks jäänud). Keerasin tule ära ja läksin uuesti internetti, kuniks toit keemise ära lõpetab. Söömise ajaks hakkisin tolle pooliku tillipeotäie lehed toidu peale.

Igati rahuloldav. Selline toit, mida ei saa raamatu vms asja kõrvale süüa, sest neid suitsukonte peab ju toidu seest välja koukima ja närima, tähendab, söömine tahab tähelepanu ja keskendumist.

Lihtsalt suitsulihaga oleks lihtsam süüa, aga mulle tundub, et kondid annavad head puljongimaitset juurde (ja seda želatiiniainet, mida mu liigesed vajavad).

Kõrvale sõin Paadi Pagari vormileiba, mis on üks ütlemata hea leib; haruldane juhtum, kus vormileib on parem kui sama firma põrandaleib, tavaliselt on vastupidi. A maitse asi muidugi. Sellel leival on veel üks eriline omadus: isegi kui rumalad poodnikud on ta mõnes poes vahepeal kilesse pakkinud ja nätskeks ajanud, läheb ta kilest välja võttes uuesti krõbedaks tagasi. (Ma ei ole nendega mingit reklaamidiili teinud. Aga ma olen õppinud, et minu lemmikkaubad kaovad pahatihti millalgi müügilt ära, nii et ma pean hoolt kandma, et keegi peale minu neid veel ostaks, siis on neid mõtet valmistada. Näiteks kust ma vaene hing võtan nüüd köömnetega Finn Crispi? kuskil ei müüda enam. Või toda sinise lamba pildiga ingverilimonaadi, mis ei olnud liiga magus?)