Baklažaanid ja riis

Kõigepealt üks varem avaldamata jäänud toit (ei mäletagi õieti millal).

Ostsin jälle allah. baklažaane ja seejärel avastasin, et meil on küüslauk ikka veel otsas.

Otsisin ilma küüslauguta baklažaaniretsepte ja modifitseerisin lõpuks üht karrit.

Kõigepealt panin riisi keema, selle kõrvalt tegin muud.

1. Panin panni õlitilgakesega soojenema, soojenemise ajal tükeldasin 2 baklažaani (pikkupidi kaheksaks ja need pulgad viiludeks). Panin praadima (kaane alla, niiviisi on kindlam, et küpsevad läbi ilma kuivale jäämata).

2. Uhmerdasin poolteist tl india köömneid ja poolteist tl koriandriseemneid. Segasin baklažaane ja lisasin need uhmerdatud maitseained, siputasin ka natuke kuivatatud kollajuurepulbrit (kurkumit) peale ja tükeldasin kääridega ühe kuivatatud tšilli. Panin kaane peale tagasi.

3. Hakkisin jupi ingverit (koorisin ainult koledatest kohtadest, mind ingverikoor muidu ei sega) ja tükikese värsket kollajuurt, sest mulle meenus, et ma olin seda jõulu ajal soetanud, õnneks seisab hästi. Lisasin pannile. Samuti lisasin sinna teelusikatäie tšillihoidist.

4. Lisasin ka purgi (400 g) tükeldatud konservtomateid ja 2 tl suhkrut. Segasin ära, panin kaane peale tagasi ja lasin haududa.

Riis sai vahepeal valmis.

5. Keerasin pannil juba kuumuse alt ära (nii pliit kui pann on natuke pikkade juhtmetega). Hakkisin natuke peterselli ja rohelist sibulat. Sibula valgemad jupid ja petersellivarre segasin kohe toidu sisse, petersellilehed ja päriselt rohelised sibulatükid jätsin ootele, et taldrikus lisada.

6. Viimistlesin kastme maitset soolaga.

Kokkuvõttes tuli väga hea ja isegi A.-le meeldis, kuigi ta tavaliselt ei ole konservtomatiga toitudest ülearu vaimustuses. Ju siis vürtsid aitasid.

***

Nüüd oli samuti kaks veidi närbunud baklažaani, lasin end inspireerida ühest Türgi retseptist.

Panin klaasitäie riisi keema (külma veega, nii et riisi peal oli ühe sõrmelüli paksune veekiht.

Selle keemise ajal tükeldasin ühe hiigelsibula ja 2 baklažaani, hakkisin paar näputäit sarapuupähkleid.

Panin pannile natuke oliiviõli, natuke mitmesugustest õliga suupistetest (artišokkidest, kuivatatud tomatitest) järele jäänud õli, ajasin kuumaks, jätsin baklažaanikuubikud madalal kuumusel kaane alla hauduma.

Kui need olid juba väikesmaks ja pehmemaks tõmmanud, lisasin hakitud pähklid. Tükeldasin sinna juurde 1 väikese tšillikauna, panin natuke magusa paprika pulbrit ja itaalia ürdisegu (seal on punet, majoraani, piparrohtu, aed-liivateed, salveid… vbla ka rosmariini, praegu täpselt ei mäleta).

Segasin, lisasin hakitud sibula, panin kaane peale tagasi. Tulin kirjutasin siiamaani üles.

Läksin segasin jälle. Hakkisin paar-kolm petersellivart, lisasin pannile. Lisasin 400 g purgi tomateid omas mahlas, vajutasin pannilabidaga natuke väiksemaks, loputasin ka tomatimahla purgi seintelt pannile. Lisasin ühest varasemast praest jäänud lihaleemekallerdise. Ja paar spl pisikesi kõvaks tõmmanud rosinaid (nii kõvad, et süüa juba raske, lootsin, et leeme sees pehmenevad).

Jätsin jälle kaane alla hauduma.

Siis segasin riisi hulka, maitsestasin soola ja musta pipraga.

Kõige lõpuks hakkisin petersellilehti ilu pärast juurde.

Purgitomati tõttu sai pisut pudrusem, kui ma ootasin, mõtlesin, et huvitav, kas riisi kohe alguses toorelt toidu sisse pannes oleks tahedam tulnud. Aga maitse oli OK, A. ei kurtnud ka konsistentsi üle.

Kiirtoidud: oapanniroog, peedisalat, makaroni-makrasalat

Panniroog: praadisin veidi küüslauku, rohelise sibula valget osa, hakitud petersellivarsi ja lisasin kuivatatud tšillit ja koriandriseemneid; kummutasin sinna otsa purgitäie aedube tomatikastmes (ja selle purgi loputusvee, et sousti raisku ei läheks); lisasin itaalia ürdisegu (sest seal oli nii piparrohtu, salveid kui ka aed-liivateed, kõik võiks nagu sobida). Kõrvale keetsin kaerakliiputru, sest mulle tundus, et oakaste võiks polentaga sobida, aga kaerakliid maitsevad mulle maisimannast iga kell rohkem. Rohelise sibula rohelise osa hakkisin peale. Minu arust oli kokku väga mõnus.

Peedisalat – olin 2 suurt peeti küpsetanud. Koorisin ühe ära, praadisin kõigepealt natuke koriandriseemneid, india köömneid ja seesamiseemneid, siis lisasin peeditükid, natuke palsamiäädikat, natuke piparkoogimaitseainet, kuivanud valge leiva tükikesi. Samal ajal hakkisin lehtsalatit ja peterselli ning lisasin valget juustu (ja ühe läti kohupiima pära). Segasin maitsestunud peedi-saiaseguga ära. Natuke kuiv jäi, lisasin veel õli ja worcesteri kastet. A. oli sellega isegi rohkem rahul kui mina.

Makaroni-makra-puuviljasalat: keetsin teokarbikujulisi makarone, samal ajal tükeldasin kaks apelsini (mõlemal oli plekk, selle võrra siis vähem kui 2), 1 õuna, natuke peterselli, lammutasin 1 väikese paki lumekrabipulgad peenemaks. Hakkisin 1 küüslauguküüne ja 1 jupikese värsket kollajuurt (muidu oleks ingverit pannud, aga see oli otsas ja kollajuurt oli ja mõtlesin, et okei, tuleb täna siis teistsuguse maitsega). Kurnasin makaronid ja segasin küüslaugu-kollajuure sinna kohe sisse. Siis kummutasin selle segu kaussi puuviljade ja makra juurde, lisasin väikese purgi konservherneid (koos vedelikuga); nüüd polnud salatikastet enam peaaegu vajagi, lisasin lihtsalt maitse pärast natuke majoneesi. Ja piparrohtu ja estragoni.

Peedi-oa-hapukapsasalat: 1 küpsepeet, kaks näputäit hapukapsast, 1 õun, kolmandik suurt sibulat, purk musti ube (lihtsalt vees, ilma soolata – mulle tundub, et sellistel on vähem plekimaitset kui soolaga) – oavedeliku jätsin purki küpsetamise tarbeks alles, nii hästi kui mul ube ja vedelikku lahutada õnnestus; pluss viimane ots ühest riivporgandisalatist, mille A. oli vahepeal poekotleti kõrvale teinud. Segasin salatit, maitsesin, tundus, et haput on juurde vaja, tükeldasin ka 1 punase apelsini, sellega läks paremaks. Maitseks panin sisse veel piparrohtu, leeskputke ja värsket peterselli. Kastmeks: natuke hapupiima, natuke majoneesi, hästi natuke kuivatatud tomatite pealt õli. Lisandiks praadisin juurde musta leiva pudi koriandriseemnete, köömnete ja hakitud küüslauguga. Salat nägi hästi jõle välja (peet ja mustad oad!), aga maitses täitsa hea. Ainult et riivporgandisalati ülejäägile leian teine kord teise rakenduse (nt mingis tatra- või muus pilafis), sest porgandi maitse on liiga õrn, teda ei jää niiviisi peedi ja hapukapsa vahel üldse tunda ja siis on ju raiskamine.

Kanaülejääkidest riisiroog ja tatraroog

A. oli vahepeal ahjus kana küpsetanud (ja selle küpsetamisel tekkiva leeme kõrvale pannud ja see kallerdas ära), ühel hetkel sai kana + tatra või kana + nuudlite kombinatsioonist villand ja tegin midagi paella-laadset, mis kujunes totaalseks fusioon-köögiks. Panin viimase kuiva heerese tilgaga mingi 5 kuivatatud tomatit likku ja umbes sama palju hiina shiitake seeni ka. Kuni need ligunesid, ajasin panni soojaks, hakkisin sibulat-küüslauku-sellerit ja siis hautasin neid seal pannil kanakallerdise pealt kooritud kanarasvaga. Lisasin tilgakese leotus-heerest. Pudistasin juba pehmeks ligunenud seened pannile ja natuke kanapraeliha. Lisasin riisi (pikateralist, silma järgi umbes kolmandiku kilosest pakist) ja ajasin segi. Tükeldasin ka kuivatatud tomatid sinna, lisasin paar klaasitäit vett ja kanakallerdise. Kui see oli laiali sulanud, puistasin sinna sisse veidi safranit. Ja kuivatatud basiilikut. Jätsin kaane alla hauduma, kuni oli valmis. Pärast sõin värske peterselliga. Tuli päris hea, ainult veidi soolane, seega järgmistel päevadel segasin värskete kirsstomatitega (ja peterselliga).

Järgmiseks tatraroog: praadisin-hautasin kuivatatud tomatite õlis hakitud sibulat (1), küüslauku (1 küüs), suvikõrvitsat (1), sellerit (1 vars); lisasin kanapraeliha; natuke kuivatatud tšillit ja magusat paprikat; lisasin tatart; lisasin vett ja lõikasin sinna paar kuivatatud tomatit; pistsin leeme sisse loorberilehe ja jätsin kaane alla hauduma. Pärast maitsestasin itaalia maitseaineseguga (piparrohtu, salveid ja hästi natuke majoraani pani veel ekstra juurde). Kõige lõpuks lisasin pooliku purgi konservherneid (salatist jäänud), kõige vedelikuga. Väga maitsev tuli minu arust – ühel päeval sõin võiga, teisel niisama, mõlematpidi oli hea. A.-le meeldis ka.

Oasupp/-hautis

Mul istub õudne hulk märkmeid mustandites, kuidagi ei saa ära viimistletud. Võib-olla peaks pärast hoopis kuidagi märksõnade järgi süstematiseeritult avaldama, mitte kronoloogia järgi.

Aga vahepeal hooajapostitus.

Päev enne vastlapäeva panin kuivad põldoad-herned likku.

Vastlapäeval sirvisin kokaraamatuid ja inspireerusin jälle sellest kanadaukrainlase köögiviljaraamatust – kui mul tohiks ainult 10 kokaraamatut olla, oleks see üks neist – , täpsemalt pardilihaga tšillist, mis siis, et mul parti ei olnud. Maitseainekomplekt tundus kuidagi isuäratav.

Hautasin poti põhjas mitmesuguste suitsuliha- ja vorstikribalatega (ja ühest praest sulanud searasvaga ja ka natukese õliga) sibulat, küüslauku, porgandit ja sellerit, siis loputasin oad-herned ära ja panin koos veega sinna otsa.

Maitseks lisasin esialgu natuke tšillit, köömneid, koriandrit, piparkoogimaitseainet (mis sisaldas kaneeli, koriandrit, vürtsi ja nelki), kakaod ja paar kuivanud kõva iisopivart, et las keeb maitse neist leeme sisse. Ning fariinisuhkru purgist ühe kokkukämpunud tüki.

Kui porgandid olid pehmed, lisasin ühe punase veini pära, mis oli joomise jaoks liiga äädikaseks tõmmanud, kogemused näitavad, et pika hautamise peale ei jää see häirima. Kui oad-herned hakkasid pehmeks saama, lisasin soola, aed-liivateed, piparrohtu ja majoraani, segasin ära, maitsesin: hea maitse. Keerasin kuumuse ära ja jätsin maitsestuma.

Leem tuli hea ja maitseküllane, huvitaval kombel ei maitse ta kakaost hoolimata eriti šokolaadiselt, aga selline mõnus pruun kaste on. Meenutab mulle minu ettekujutust prantsuse talupojaköögist.

Oad-herned tahavad esialgu ikka veel närimist (kuigi seest on pehmed), arvatavasti soojendamise peale muutuvad pudrusemaks.

Aastavahetuse toidud ja selle järel

Vürtsine kana: riivisin jupi ingverit, pressisin 3 suurt küüslauguküünt, lisasin paar spl rapsiõli ja pool tl tšillihoidist (paar aastat tagasi mingilt jõulumüügilt ostetud), pigistasin väikesest sidrunitükist mahla juurde; tükeldasin umbes pool kilo kanafileed ja panin selle seguga üleöö marineerima.

Uusaastaõhtul praadisin selle vokkpannil läbi, lõikudes kohe praadimise alguses 1 värske tšillikauna sinna hulka; lisasin soola ja veel natuke sidrunimahla ning lõpuks, kui oli praetud, sai 3 rohelist sibulat juurde lõigutud.

Pirni-juustusalat: 3 pehmet pirni ja vist 250 g mingit emmentalilaadset eesti juustu (“vist”, sest sellega tegeles ep.), kastmeks natuke majoneesi ning maitseks veidi riivitud apelsinikoort. 1. jaanuaril sai seda samasse kaussi juurde tehtud, sedapuhku 2 pirnist ja tükist atleet-cheddarist.

Puuvillasalat“: keetsin paar peotäit Panzani teokarpe (st makarone), siis läks neile juurde pool purki tükeldatud ananassi, 2 veriapelsini, 1 nabaapelsin, 1 pikk värske kurk, 2 väikest pakki lumekrabi. Ja kuna ep. leidis, et magusat on juurde vaja, siis pool pirni kah veel. Kastmeks majonees ja natuke sellesama ananassikonservi mahla, kus ma ajasin hästi natuke safranit laiali. Maitseks läks veel – kohe pärast makaronide keetmist, kui nad veel soojad olid – 1 hakitud küüslauguküüs ja umbes samas koguses hakitud värsket ingverit.

See kõik oli hästi maitsev.

Ahjaa, muu kõrvalt küpsetasin kiiresti ühe lihtsa kohupiimatainast koogi, et ülejäänud piparkoogivürtse kuhugi sisse panna. Õigemini peamiselt juhendasin U.-d, kellel on tugevamad käed ja seega lihtsam tainast segada. St pool klaasi suhkrut, 50 g võid ja 1 spl õli kõigepealt ühtlaseks, seejärel 1 muna sisse ja jälle ühtlaseks, seejärel piparkoogivürtsid sisse (hakkisin sisse ka värsket apelsinikoort, mis oli salatitegemisest üle jäänud), seejärel pakk (200 g) kohupiima, pool klaasi kaerakliisid ja klaas jahu, kuhu olin seganud 1 tl soodat ja 1 tl sidrunhapet. Vist lisasin siis, kui see kõik oli segamini, veel veidi jahu, kuni konsistents tundus kogemuse järgi paras. Siis läks tainas võiga määritud ja kaerakliidega üle puistatud pannile, puistasin veel piparkoogimaitseainet ja 1 kohviku-torukese jagu suhkrut peale, siis läks ta 190 kraadisesse ahju ja küpses mingi 10-15 minutiga koogiks valmis. U. rõõmustas, et nii ruttu ja nii kergesti saab kooki teha ja nii hea tuleb veel ka.

1. jaanuaril vaatasime palju multikaid ja kui me olime viimase puuvillasalati ja uue pirnisalati enam-vähem ära söönud, tegin lisaks kähku peedi-hapukapsa-hernesalati: 1 tükeldatud küpsepeet, silma järgi umbes samas koguses toorest hapukapsast, pool väikest purki (kõige väiksemast, mida müüakse) konservherneid, natuke toorest sibulat. Kastmeks natuke petti ja natuke majoneesi, maitseks kuivatatud piparrohtu ja köömneid. Mõnus värske. Koer oli sellest väga huvitatud, selgus, et ta tahab nii herneid kui ka hapukapsast, neid andsime talle eraldi (majonees ei ole talle hea, sinep on sees ja üldse).

2. jaanuaril: teokarbid (ikka makaronide mõttes) ülejäänud poole purgikese konservhernestega – keetsin makaronid ära, kurnasin ära; hautasin vokkpanni põhjas võiga 1 hakitud küüslauguküüne ja hästi natuke hakitud suitsuvorsti, lisasin makaronid ja herned koos kogu herneveega, las läheb kastmeks. Ja lisasin veidi hapukoort, segasin ära ja lasin tõmmata, kuni oli jälle tahenenud. Maitseks kuivatatud piprarrohtu otse toidu sisse, peale riivisin kõva juustu ja puistasin värsket aed-liivateed.

3. jaanuaril leidis kõht, kui olin mõne vorstiga võileiva söönud, et söögisedel on jälle liiga lihaseks kiskunud, niisiis tegin lõunaks lihtsalt hapukapsa-õunasalatit. Oligi hapukapsas ja õun, kastmeks natuke hapukoort, natuke petti, maitseks veidi köömneid ja kuivatatud leeskputke; ja pärast taldrikus puistasin veidi sepikukrõbuskeid peale (seekord oli sepik ise selliseks krõbedaks kuivanud, ei pidanud praadimagi) ning pigistasin törtsu majoneesi kõrvale. Sobis väga hästi ja maitses ka. Head musta leiba sõin kõrvale, et toitvam oleks.

(A. veel magas siis, arvasin, et tõenäoliselt sööb tema seda millegi rammusamaga, näiteks verivorstiga, aga nagu selgus, hoopis võileiva kõrvale.)

Pühade-eelsed kiired panniroad; seekordsed jõulutoidud

Pühade eel tegin selliseid kiireid toite nagu:

1) suvikõrvitsaomletti (ühe suvikõrvitsa veerandviilud pannile, sinna otsa, kui juba natuke aega praadinud, sinna otsa kaks natukese piimaga ja soolanäputäiega lahti klopitud muna), lisandiks kodujuustu, tomatit ja natuke soolaforelli, aed-liivatee lehekesi maitseks juurde;

2) hautasin panni peal köögivilju: porgandit, küüslauku, kartulit ja lillkapsast (lisasin need just selles järjekorras), maitseks tilliseemneid ja leeskputke, kõige lõpus lisasin kastmeks ühe toorjuustupära ja riivisin natuke kõva juustu peale ka;

3) kui A. oli ahjus kana küpsetanud ja me olime seda mitu päeva eri lisanditega (tatar, spagetid, lihtsalt hapukapsasalat, hapukapsa-õunasalat, apelsinitükid ja praetud saiatükikesed) söönud, siis tegin kanariismed lõpuks jälle küüslaugu, suvikõrvitsa ja natukese saiapuruga panni peal soojaks – ma olen hakanud lõikelauale kogunevat saia- ja leivapuru iga päev ühe väikese kausi sisse korjama, sest nii saan kerge vaevaga palju värskemat riivsaia kui see, mida paki sees müüakse, ilma vajaduseta ise riivida. Tõenäoliselt ka kvaliteetsemast saiast-leivast. Ja nt suvikõrvitsa vesisuse tasakaalustamiseks paras kogus tuleb väga ruttu kokku.

Jõululaupäevaks olin koju ühe Karilatsi forelli toonud, A. tükeldas seda nii, et ahjupannile ära mahuks, mina lõikusin sinna sibulaid kõrvale, puistasin veidi soola, võitükikesi ja riivitud sidrunikoort peale, pistsin umbes pooleks tunnikeseks praeahju. Kõrvale keetsin kartuleid, sest oli keedukartuli isu. Seda jagus meil jõululaupäevaks ja kolmeks päevaks takkajärgi (okei, viimasel päeval olid ainult riismed, mille A. ära lahendas). Niisiis näide toidu ettetegemisest, mida Murca mainis – küpsetatud toiduga, olgu siis tavalises kütmiseahjus või praeahjus, juhtub reeglina justkui iseenesest, et tuleb mitme päeva toit.

Küpsetasin ka tavalise hapupiimakoogi retsepti järgi koogi (150 g rasvollust – mul oli pehme või ja õli segamini -, pool klaasi või veidi rohkem suhkrut, piparkoogivürtse (eriti nelki), lisandeid – seekord õunatükke, rosinaid, musti ploome ja kreeka pähkleid – ning umbes 1 2/3 klaasi jahu, millesse on 1 tl soodat segatud), mille pidulikkus seisnes selles, et panin sinna rohkem head-paremat sisse kui tavaliselt ja küpsetasin rõngasvormis, mitte ahjupanni peal (selle peal oli mäletatavasti forell). Täitsa kenasti piparkoogine tuli, konsistents oli ka hea, oma üllatuseks mõtlesin, et magusam võiks olla (nojah, ahjupannil tehes siputan ma tavaliselt enne ahjupanekut ühest kohviku-suhkrutorukesest suhkrut peale).

Järgmisel päeval tegin veel pogácsaid ja kuna tööpind sai selle käigus nagunii jahuseks, siis ka poetainast piparkooke. Pogácsatainas oli seekord natukesest presspärmist (võtsin 50 g pakist ühe nurgakese), mille ajasin 1 tl suhkruga vedelaks, seejärel (lisamise järjekorras) 2 klaasist jahust, umbes 300 g kohupiimapastast (9%), poolest pakist (st ca 90 g) võist ja paarist supilusikatäiest õlist (plaan oli lisada õli nii palju, et kokku tuleks umbes 150 g, st jahu- ja kohupiimakogusest poole vähem), maitseks natuke soola ka. Kerkis väga hästi, aeg-ajalt sõtkusin alla ja voltisin. Rullisin jahuseks tehtud tööpinnale laiali, siputasin riivjuustu ja seesamiseemneid peale, lõikasin väikese likööriklaasiga kabenuppude moodi kettakesed, küpsetasin oma ahju näidu järgi 190 c kraadi juures (keskmisel siinil).

Tulid veidi lamedad, vbla oleks pidanud enne küpsetamist veel eraldi kergitama – ja vbla rullisin ka liiga õhukeseks, teooria järgi tuleks rullida 1 cm paksuseks – aga konsistents oli hea ikka.

(Panin selle postituse siltideks nii saiad kui ka küpsised, sest pogácsa on midagi nende kahe vahepealset.)

Ainult et mul on vist just sellest rammusast söömisest kõht haige ega taha enam rammusaid suupisteid, kõht nõuab nüüd lihtsat ja süütut toitu nagu näkileiba, toorest hapukapsast, hapukurki, õuna ja lahjasid hapupiimatooteid. Ostsin selle peale paki petti.

Viimase aja köögiviljatoidud

A. kaebas maksavalusid, mis tähendab tavaliselt, et liiga palju loomset rasva ei ole hea. Mina ei talu viimasel ajal kah eriti palju liha. Lugesin tarku raamatuid ja lõpuks tegin järjest gemüüsesid.

Nr 1: bataadisupp kookospiimaga.

Poes oli nimelt ilusaid võrdlemisi odavaid Egiptuse bataate, tõin kaks tükki koju ja koorisin ära.

Seejärel hakkasin supipõhja tegema: 1 hakitud sibul, 2 peeneks hakitud küüslauguküünt (1 väga suur, teine väiksem), 1 umbes 4 ruutsentimeetri suurune ingverijupp, samuti hakitud. Need panin poti põhja natukese õliga (kõige tavalisem praadimisõli, antud juhul oli mul rapsiõli) hauduma.

Vürtsid: 2 tl india köömneid ja 1 tl koriandrit (uhmerdasin peenemaks, mul valmisjahvatatult ei olnud), 1 tl kollajuurt ehk kurkumit, 1 pisike tšillikaun – need läksid supipõhjale enne vedeliku lisamist juurde ja said ka natuke praadida.

Seejärel lisasin 3 kruusitäit vett ja veel maitseaineid: 1 loorberilehe ja natuke musta pipart, ning lõikusin kääridega vette paar kuivatatud tomatit.

Selle praadimise-haudumise ajal olin bataadid kuubikuteks tükeldanud, viskasin needki vette. Pärast hetkelist järelemõtlemist ka peotäie läätsi, et oleks valgurikkam.

Ja tükeldasin 1 suvikõrvitsa samuti kuubikuteks. Selle lisamisega ootasin, kuni läätsed olid poolpehmed.

Kui juba kõik hakkas pehmeks saama, lisasin purgi kookospiima, maitsestasin veel soola, pipra, leeskputke ja sidrunimahlaga ning jätsin selle sidrunikoore tüki, mille seest ma olin mahla välja pigistanud, natukeseks leeme sisse tõmbama. Siis õngitsesin sidrunikoore välja (oleks ka loorberi õngitsenud, aga ei leidnud üles) ja tampisin kogu kupatuse sees paar matsu pudrunuiaga, et veidi tummisem konsistents tuleks.

Söömiseks hakkisin ka tilli peale ning võtsin veidi kreeka jogurtit juurde, et rammusam oleks.

Jube naljakas, et bataat on kõrvitsaga ühte värvi ja keetmise peale tuleb tal ka kõrvitsa moodi konsistents. Üks on mugul ja teine… botaaniliselt vist mari? aga potis nii sarnased.

***
Nr 2: apteegitilliga hautatud porgand, sest poes oli täitsa ilusat apteegitilli.

Kõigepealt puhastasin 4 jämedat ja 1 tavalise porgandi (ehk kõik porgandid, mis meil parajasti olemas olid). Ühel oli natuke ilusaid pealseid kasvanud, need panin garneeringuks kõrvale.

Lisandiks keetsin nisutangu (lasin poolteist tassi vett näputäie soolaga keema ja panin sinna klaasitäie tihedal sõelal loputatud tangu).

Sellega paralleelselt hautasin pannil 1 spl või sees kõigepealt 1 hakitud sibulat; tükeldasin või sulamise ja sibula haudumise ajal porgandid kangideks (tavaline porgand läks juppideks ja pikuti pooleks, suured porgandid kas veerandiks või jämedamad veel vähemaks) ja lisasin siis sibulale.

Võtsin panin apteegitilli õrnad rohelised lehekesed samuti garneeringuks kõrvale, hakkisin valge osa ära (umbes sama lohakasse hakkimisstaadiumi nagu enne sibula) ja lisasin samuti pannile; lisasin veidi vähem kui kruusitäie vett ja tibakese soola ning jätsin kaane alla umbes veerand tunniks hauduma, ise tegin tööd.

Tulin, vaatasin, segasin, leidisin, et natuke võiks veel saada, aga et tangudel võib kuumuse alt ära keerata, need on valmis. Mõni minut hiljem võtsin ka porganditel kaane pealt, et liiga vesine ei jääks ja keerasin kuumuse madalaks. Selles staadiumis oli see toit õudselt kole ja ebaisuäratav – porgandijupid ebamäärase kahvatu löga sees ulpimas. Alles nüüd tuli pähe ka üks loorberileht lisada, seda oleks võinud teha juba varem, koos veega. Aroom muutus sellega hoobilt paremaks.

Moorisin niiviisi ilma kaaneta, kuni vedelikku oli minimaalselt järel. Retseptis, millest ma inspireerusin, soovitati natuke pruuniks lasta, aga ma ei läbenud enam oodata ja kõht oli tühi, mõtlesin, et lisan karamelliaktsendi hoopis tilgakese sojakastme ja natukese musta leiva pudiga (tõesti natukese, isegi terve viilu sisu ei pannud ära). Nii tegingi. Keerasin kuumuse ära. Pudistasin veel tublisti leeskputke peale, jahvatasin musta pipart otsa, riivisin natuke kõva juustu peale ja lisasin veidi uljamalt juba valmisriivitud juustu (see Eesti cheddar). Kõige viimaks hakkisin need ennist kõrvalepandud porgandi- ja apteegitillilehed ära ja puistasin peale. Selle peale läks toit ootamatult ilusaks.

Serveerisin endale tangu, porgandihautist ja äkilise uitmõtte ajel siristasin veel oliiviõli peale. Niiviisi maitses see mulle täiesti sõltuvusttekitavalt. Olin väga rahul, et olin lehed eraldi hakkinud ja toorelt lisanud, need krõmpsusid nii toredasti ja andsid hoopis teistsugust tekstuuri juurde (tekstuurid olid tõsiselt vahvad – kergelt vetruv nisu, pehme porgand, krõmpsuvad lehekesed). A.-le maitses ka hästi. Kokkuvõttes oli selle toidu peamine viga see, et liiga vähe.

***
Nr 3: cappelletti lillkapsaga.

Cappelletti on viimasel ajal üks odavamaid täidisega makarone, mida saada on. Küll kallimad kui pelmeenid (sest suhteliselt värsked ja seepärast lühema säilivusajaga), aga ka tunduvalt maitsvamad, seepärast olen katsunud endal üht pakki kogu aeg külmkapis hoida, juhuks, kui tahan midagi head, aga midagi keerulist ega aeglast teha ei viitsi.

Mul on helged mälestused sellest, kui head olid ükskord tortelliinid spargelkapsaga. Spargelkapsas pole praegu poes suurem asi, aga ilusat lillkapsast vahel leidub, täna oli üks lausa alla hinnatud, sest paarist kohast pealt natuke tumedaks tõmmanud. Neid paari koledat kohta oli kerge ära lõigata.

See tuli selline ülikiire toit: vist umbes liiter vett väikeses kastrulis tibakese soola ja näputäie tilliseemnetega (A. ema kogus neid mulle kunagi ja ma kasutan neid sellistes toitudes, kuhu ka värske till ise sobiks) kuumenema. Ise lammutasin sel ajal pool mõõduka suurusega lillkapsast peenemaks.

Vesi läks keema, lillkapsas sisse.

Kiskusin oma cappelletti-paki lahti ja mudisin natuke selle sisu, et see kõik üks klots ei oleks. Kui vesi oli uuesti keema läinud, ootasin mingi minuti (ise vahetasin sel ajal poekäiguriidest koduriidesse) ja lisasin makaronid lillkapsakeedusele.

Kui uuesti keema tõusis, keerasin kuumuse ära. Lisasin keeduvette veidi leeskputke. Hakkisin garneeringuks tilli.

Kurnasin liigse keeduvee ära (seda polnud eriti palju järgi jäänud), piserdasin peale sortsu oliiviõli ja tilgakese valge veini äädikat, jahvatasin natuke mingit soome maitseainet peale, sest see sisaldas peamiselt kuivatatud seeni ja seened tundusid sinna sobivat (retsept, millest ma inspireerusin, sisaldas šampinjone, mida mul ei olnud); jahvatasin ka musta pipart; puistasin toidu otse kastrulis tilliga üle, riivisin kõva juustu ja lisasin ka seda poe-riivjuustu nagu eelmiselgi retseptil.

Taldrikus võtsin kirsstomateid juurde, kõrvale jõin odavat valget veini. Oli päris hea kombo, kuigi need tomatid olid sellise õrna maitsega toidu kohta isegi veidi liiga vänged.

Teoreetiliselt oleks seda saanud ka salatina süüa (ühtegi liiga hanguvat komponenti ei olnud), aga siis, kui A. sööma hakkas, ta ikkagi soojendas (ainult tomateid võttis värskelt juurde), sest ta tahtis, et makaronid pruunistuks. Nüüd lehkab kogu majapidamine praetud lillkapsa järele.

Kaks lihtsat aeglast ahjurooga

Mõlemad kombineerisin olukorras, kus A. oli tööle läinud ja palunud mul ahju kinni panna ja ma mõtlesin, et mis ma tast niisama panen, parem las läheb sinna midagi küpsema ka.

Üks: hapukapsa-kartuli.

Koorisin mingi neli-viis kartulit ja kolm sibulat.
Määrisin paksude seintega (malmist) ahjupoti võipaberiga üle, loopisin kartulid-sibulad sisse.
Hakkisin ühest singist üle jäänud kamara hästi peeneks. Potti.
Puistasin natuke soola peale.
Lisasin potti hapukapsast – vast poole kilo ringis.
Ruumi oli veel üle. Puhastasin ja hakkisin paar õuna ja lisasin.
Tõin õuest paar oksa aed-liivateed ja kitkusin selle lehed potti muu kraami juurde. Piserdasin natuke õli peale. Siis meenus, et külmkapis on üks poolik hapukoor, mille võiks ära teha, segasin ka selle muu kraami hulka.
Siis oligi aeg ahi kinni panna ja ma panin poti (kaanetatult) ahju.

Kui A. koju jõudis, lõhnas see juba väga hästi ja oli osalt valmis – tähendab, muist kartuleid olid juba pehmed. A. sõi natuke, seejärel pistsime poti ahju tagasi. Järgmine kord võtsin selle välja pärast magamist, kui ma ise süüa tahtsin. Nüüd oli see kergelt karamellistunud ja hirmus hea.

***

Teine: kanakoivad, porgand ja kartul.
A. oli kana poolkoibi ostnud (need on koiva alumised, lahjemad otsad, neid oli 5 või 6 tükki) ja oli aeg need ära teha. Leidsin ka, et porganditega on kiire hakanud (A.-l on kombeks osta porgandeid ja siis need unustada).
Niisiis koorisin 5 porgandit ja 5 kartulit, tükeldasin (mitte väga peenelt). Koorisin ka 1 sibula, lõikasin ülevalt alla sellisteks… sektorviiludeks. Tõin aed-liivateed ja katkusin sinna otsa .Panin potti ja segasin selle kõik ära. Poetasin sinna vahele kaks loorberilehte, 1 tera vürtsi ja 1 tera nelki. Avastasin külmkapist, et ühest pärlsibulate konservist (poe oma, äädikaga) on riismed veel järel ja poetasin ka need viimased pärlsibulad potti. Libistasin kuhugi sinna vahele veel paar ärakuivanud sellerivart – söömiseks vintsked, aga küllap maitset annavad ikka.

Enne, kui kanaga hakkasin tegelema, jahvatasin väikese kausi sisse musta piprat; siis lisasin sinna kaussi veel mingit vana viie pipra segu ja natuke soola.

Siis mäkerdasin need poolkoivad selle soola-pipraseguga kokku ja tõstsin gemüüse otsa.

Viimasel hetkel tuli meelde, et paneks küüslauku ka. Koorisin kiiresti ühe küüne, lõikasin suht väikesteks tükkideks ja poetasin muude asjade vahele.

Võtsin tüki võid ja jagasin selle nii hästi-halvasti, kui oskasin, kanatükkide peale. Lõpuks sortsasin kõige peale veidi punast veini, mis oli mul seistes liiga äädikaseks läinud, et süüa.

Kaas peale ja ahju.

Kui mõni tund hiljem välja võtsime, oli hästi aromaatseks küpsenud. Piprasust oli ka mõnusasti tunda.

PS: rangelt võttes on ehk ahjuroog ka see, kui A. pani ühe poemaitsestusega lihatüki küpsetuskotiga ühte malmpotti ja kooris 8 kartulit, misjärel mina panin need kartulid koos 2 tükeldatud sibulaga teise ahjupotti, piserdasin õli peale ja lisasin veidi punet ja soola? Igatahes läksid ka need potid ahju ja nüüd sööme seda juba kolmandat päeva. Need ahjukartulid said tänasega otsa, liha jätkub veel vähemalt homseks, kui mitte kauem, sest me ei ole kuigi suured lihasöödikud. Salatiks oleme võtnud peamiselt toorest hapukapsast eri lisanditega (minu variandid: pohlamoos; majonees. A.-l on lisandiks pigem suhkur).

Kaks lihtsat, kuid mitte kõige kiiremat vormirooga

Õnneks ei olnud mul kõht väga tühi, sest selle küpsemine võttis aega.

Koostis: gemüüse poole pealt 3 suurt kartulit, 2 väikest suvikõrvitsat ja 2 keskmist või suuremapoolset sibulat.

Maitseks-kastmeks natuke kuivatatud tomatite pealt valatud õli (see kipuks muidu üle jääma), natuke puhast oliiviõli, mingit itaalia maitsetaimesegu (mis sisaldab tuntavalt aed-liivateed ja punet ja natuke piparrohtu, vbla basiilikut ka), natuke soola ja veidi vähem kui poole sidruni seest pigistatud mahl.

Lisandiks paar viilu toorsinki (“parim enne möödas” serrano).

Soustiks-krõbedaks katteks 1 kanamuna, lörts hapukoort sinna otsa (kindlasti vähem kui 100 g) ja 4 katkirebitud juustuviilu (antud juhul see Eestis tehtud cheddar).

Järjekord: pesin ja puhastasin kartulid, pesin suvikõrvitsad, koorisin sibulad. Panin praeahju kuumenema. Lõikasin kartulid ja suvikõrvitsad mitte kõige õhemateks poolviiludeks, sibula lõikasin piki… ribadeks või kaarteks või kuidas seda nimetadagi, ülevalt alla pooleks ja siis jälle ülevalt alla ribadeks noh.

Valasin pannile natuke seda kuivatatud tomatite õli, viskasin need viilud sinna, riputasin soola ja maitseaineid ja ajasin käega segamini. Valasin veel peale tsipa oliiviõli ja pigistasin sidrunimahla ning lisasin hästi natuke vett (et nad ei jõuaks enne kõrbema minna kui pehmeks).

Panin ahju ja hetke ajel panin ahjuplaadi sellele pannile tagurpidi katuseks peale (ikka samal eesmärgil, et enne saaks valmis, kui kõrbema läheb).

Siis lugesin natuke aega internetti läbi, vahepeal käisin torkimas, kas kartul hakkab juba pehmeks minema.

Kui natuke juba hakkas, tükeldasin paar singiviilu ribadeks (kääride abiga, toorsink on vintske kraam), kloppisin muna hapukoorega lahti, segasin singitükid gemüüse vahele ja valasin muna-hapukooreseguga üle ja segasin, et kõik tükid selle plögaga kokku saaks. Kõige peale laotasin katkirebitud juustuviilud (katki, sest siis sai ühtlasemalt jaotada). Ahju tagasi.

Kui juust oli kohati pruunistunud, keerasin ahjul kuumuse maha.

Tuli hirmus maitsev.

***
Teise tegin ühest kõrvitsast: lõikasin (õigemini raiusin) ta piisavalt väikesteks osadeks, et oleks võimalik koorida (ja švammist puhastada, aga see oli märksa kergem). Tükid, mis selle käigus tekkisid, olid nii väikesed, et rohkem polnud peenestada vaja.

Määrisin ahjupanni võipaberiga üle. Võtsin viimased serrano singi riismed, lõikasin rääsunud kohad maha, normaalsed kohad hakkisin peeneks, puistasin pannile laiali. Sinna otsa tõstsin kõrvitsatükid; puhastasin ja lõikasin pikiribadeks kaks sibulat ja lisasin kõrvitsa vahele; samamoodi puhastasin ja peenestasin sinna hulka ühe küüslauguküüne. Riputasin veidi soola, pipart ja mingit lihamaitseainet. Valasin juurde ühe seismajäänud kohvikoore (ema tarvis ostetud, kui ta külas käis, me ise ei joo koorega).

Siis pudistasin kõige peale musta leiba, riivisin veidi kõva juustu, tükeldasin kõige otsa 3 tomatit, lisasin veel veidi soola ja ahju ta läks: kõigepealt hoidsin tal seal ahjus teist ahjupanni kaaneks peal (see ei toetunud otse toidule, vaid kõrguselt järgmine siin oli just parajal kõrgusel, et panni toidu kohal hoida), kui juba pehme oli, võtsin ülemise panni ära ja toidu korraks välja, riivisin veel juustu peale ja lükkasin tagasi ahju, kuni juust oli kergelt krõbedaks läinud.

See maitses mulle vähem – ma oleks vist kõrvitsa kõrvale midagi magusamat kõrvale tahtnud kui tomat. No võib-olla oleks ka magusamad tomatid sobinud. Praegu tundus, et tomati happesus nagu varjutas kõrvitsa magusust, ma oleks tahtnud, et miski seda esile tõstaks. Aga kui ma taldrikus kihid rohkem segi ajasin, siis oli parem. A. arust polnud viga midagi.

Järg: pärast soojendamist oli samuti parem, ju maitsestus paremini läbi.

Kalakonservi lahendamine makaronidega, nisupuder Türgi ainetel ja midagi paella-laadset

Kalakonserviga (skumbria omas mahlas) oli nii, et olime üle poole ära söönud, kalavõileibadest veidi tüdinud ja ülejäänud poolega tuli midagi ette võtta. Sama lugu oli ühe tillikimbuga, osa olime võileibadega ära söönud, aga viimane ots kippus närbuma.

Niisiis panin peotäie rosinaid likku, hautasin pannil õlis hakitud sibulat ja küüslauku, praadisin seal vahel veidi seesamiseemneid ja apteegitilliseemneid, pudistasin hetke ajel ka veidi musta leiba ja praadisin veel; siis kummutasin sinna selle kalakonservi ning loputasin selle küljest veega ka viimased riismed pannile (nagunii oleks pidanud vett lisama). Millalgi selles etapis panin ka makaronivee keema.

Pannile lisasin aga rosinad koos leotusveega, hakkisin närbunud tilli peeneks ja lisasin samuti, kõige otsa pigistasin veerandi sidruni mahla ja katkusin noaga selle koore küljest helbeid; lõpuks otsustasin, et panen ka tühjakspigistatud koore pannile keema.

Pärast urgitsesin selle välja, küllap maitset ikka andis.

Selle kõrval oli makaronivesi keema läinud, ma olin makaronid sinna sisse pannud ja nad olid valmis saanud. Kurnasin ära ja segasin pannile muu ködi hulka.

Tulemus: üldiselt hea. Must leib andis head maitset, kahjuks tegi kastme veidi liiga paksuks (võib-olla oleks rohkema veega pidanud tegema).

Järelmõju oli see, et ma olin küll poest saiakesi toonud, aga pärast seda sööki üldse ei tahtnud enam. Niigi jahu juba söödud täna, ütles organism.

***

Vürtsine nisupuder: olin ostnud odavat nisutangu, mõtlesin, et äkki teeks samamoodi, nagu ma bulguriga olen teinud. Üks granaatõun oli kah kodus jupp aega ärategemist oodanud.

Niisiis pesin kõigepealt nisutangu (tang potti, vesi peale, solberdan sees, valan ettevaatlikult vee pealt ära; kordan paar korda) ja panin ta siis keema (külma vähese soolaga veega, ei hakanud ootama, et vesi enne keema läheks).

Ise tõin õuest posu naati, pesin põhjalikult ära ja hakkisin (paar võilillelehte sattus ka sekka, mis siis). Puhastasin 1 väikese punase sibula ja 2 küüslauguküünt, hakkisin mõlemad ära. Tegin granaatõuna katki, muist kohti olid koledaks läinud, sorteerisin ilusad ja koledad osad eraldi.

Selle aja peale oli tang potis keema läinud ja juba mõnda aega podisenudki. Lisasin sinna potti hakitud naadilehed ja varsti ka küüslaugu, las tõmbab. Ja pigistasin sinna ka 1 väikese paki tomatipastat.

Veidi enne keemise lõppu, kui ma juba kuumuse maha keerasin, lisasin ka 2 tl tšillihoidist (mingilt jõulumüügilt ostsin paar aastat tagasi ja see lööb muidugi kaua ette) ja natuke sumahhi. Esimest korda, kui mul päris sumahhi oli (lõunakas on üks türgi lett, sealt sain)! muidu olin sellele toidule happesust sidrunimahlaga lisanud. Sidruni küljest kaapisin koort ikka maitseks juurde. Natuke ka koriandripulbrit ja mingit rohekat gruusia maitseainet, mille nime ma enam ei tea, aga mille mõrkjus tundus sobivat.

Kui vesi oli ilusti tangude sisse tõmmanud ja enam ei keenud ka, lisasin hakitud punase sibula ja granaatõunaseemned. Nüüd hakkisin ka 3 rohelise sibula valged osad ja segasin hulka. Rohelise hakkisin ka, aga jätsin garneeringuks. Tõin õuest värsket münti, hakkisin samuti garneeringuks ära.

Jahvatasin selle pudru hulka veel musta pipart ja nüüd oli valmis serveerimiseks.

Serveerisin taldrikusse punase pudru peale kitsejuustu (ikka seda odavat fetalaadset), oliiviõli ja värsket rohelist sibulat ning münti. Mm, maitsev.

A. oli pärast ka täitsa rahul.

Ainult selle poolest oleks võinud vähem tšillihoidist lisada, et kõht pahurdas pärast. Tšilli on minu jaoks ilmselt liiga paprika.

 

***

A. küpsetas eelmisel nädalal kana, mida me mitu päeva sõime. Kana küpsetamise käigus tekkis hulk päris maitsvat leent, millest pärast sai kallerdis. Sisuliselt puljongikontsentraat. Leidsin, et tahan selle kuhugi riisitoidu sisse panna, enne kui halvaks läheb.

Lugesin retsepte ja inspireerusin ühest kuivatatud tomatitega paella‘st. Lõikusin kääridega kausikese sisse 9 kuivatatud tomatit väiksemateks tükkideks ja valasin odavat kuiva heerest leotamiseks peale (selline asi tasub täitsa koju hankida, heerese hea külg on see, et ta ei karda nii palju hapnikku nagu tavalised veinid, ei lähe äädikaks, ja suppidele-kastmetele-riisiroogadele annab ta vahel täitsa head maitset; see konkreetne pudel on mul vist juba aasta ette löönud, kui mitte rohkem).

Siis panin pannile õliga hauduma 2 hakitud küüslauguküünt ja 1 viilutatud porrulaugu (see oli üks päris priske porrulauk); seejärel tükeldasin (veerandviiludeks) ja lisasin 1 suvikõrvitsa; segasin ja lisasin umbes veerand kilo või veidi rohkem risotoriisi. Segasin veel, et riis õliga kokku saaks. Ajasin kähku keedukannuga poole liitri ringis vett kuumaks ja valasin suurema osa sellest pannile juurde ning kummutasin sinna otsa kanakallerdise sulama. Valasin sinna otsa ka tomatileotise. Nüüd oli pannil päris palju vedelikku. Enne, kui see kõik riisi sisse jõudis tõmbuda, puistasin kähku natuke safranit, et see jõuaks vedelikus laiali minna.

Ise läksin tõin jälle natuke naati, pesin, hakkisin ja lisasin toidule. Paar oksa aed-liivateed tõin ka.

Siis lugesin internetti läbi ja munesin üldse niisama. Läksin uurisin, riis oli juba peaaegu pehme ja vesi peaaegu sisse imbunud. Lisasin näputäie basiilikut ja keerasin kuumuse maha.

Leidsin, et toit tahab veel veidi värvi ning tükeldasin sinna sisse pool suurt punast tomatit ja ühe hommikusöögist üle jäänud kollase tomati veerandiku. Nii sai ilusam ja ilmselt ka mahlasem.

Sõin alguses koos juustuga, pärast ilma. Maitse oli hea; riis ehk plaanitust pudrusem, ju ma segasin uusi komponente lisades liiga palju. Nii et välja kukkus pigem risoto kui paella.

Või oligi asi selles, et risotoriis ja see tekitabki paratamatult sellise kreemja kastme. Aga noh, maitse on hea.