Aastavahetuse toidud ja selle järel

Vürtsine kana: riivisin jupi ingverit, pressisin 3 suurt küüslauguküünt, lisasin paar spl rapsiõli ja pool tl tšillihoidist (paar aastat tagasi mingilt jõulumüügilt ostetud), pigistasin väikesest sidrunitükist mahla juurde; tükeldasin umbes pool kilo kanafileed ja panin selle seguga üleöö marineerima.

Uusaastaõhtul praadisin selle vokkpannil läbi, lõikudes kohe praadimise alguses 1 värske tšillikauna sinna hulka; lisasin soola ja veel natuke sidrunimahla ning lõpuks, kui oli praetud, sai 3 rohelist sibulat juurde lõigutud.

Pirni-juustusalat: 3 pehmet pirni ja vist 250 g mingit emmentalilaadset eesti juustu (“vist”, sest sellega tegeles ep.), kastmeks natuke majoneesi ning maitseks veidi riivitud apelsinikoort. 1. jaanuaril sai seda samasse kaussi juurde tehtud, sedapuhku 2 pirnist ja tükist atleet-cheddarist.

Puuvillasalat“: keetsin paar peotäit Panzani teokarpe (st makarone), siis läks neile juurde pool purki tükeldatud ananassi, 2 veriapelsini, 1 nabaapelsin, 1 pikk värske kurk, 2 väikest pakki lumekrabi. Ja kuna ep. leidis, et magusat on juurde vaja, siis pool pirni kah veel. Kastmeks majonees ja natuke sellesama ananassikonservi mahla, kus ma ajasin hästi natuke safranit laiali. Maitseks läks veel – kohe pärast makaronide keetmist, kui nad veel soojad olid – 1 hakitud küüslauguküüs ja umbes samas koguses hakitud värsket ingverit.

See kõik oli hästi maitsev.

Ahjaa, muu kõrvalt küpsetasin kiiresti ühe lihtsa kohupiimatainast koogi, et ülejäänud piparkoogivürtse kuhugi sisse panna. Õigemini peamiselt juhendasin U.-d, kellel on tugevamad käed ja seega lihtsam tainast segada. St pool klaasi suhkrut, 50 g võid ja 1 spl õli kõigepealt ühtlaseks, seejärel 1 muna sisse ja jälle ühtlaseks, seejärel piparkoogivürtsid sisse (hakkisin sisse ka värsket apelsinikoort, mis oli salatitegemisest üle jäänud), seejärel pakk (200 g) kohupiima, pool klaasi kaerakliisid ja klaas jahu, kuhu olin seganud 1 tl soodat ja 1 tl sidrunhapet. Vist lisasin siis, kui see kõik oli segamini, veel veidi jahu, kuni konsistents tundus kogemuse järgi paras. Siis läks tainas võiga määritud ja kaerakliidega üle puistatud pannile, puistasin veel piparkoogimaitseainet ja 1 kohviku-torukese jagu suhkrut peale, siis läks ta 190 kraadisesse ahju ja küpses mingi 10-15 minutiga koogiks valmis. U. rõõmustas, et nii ruttu ja nii kergesti saab kooki teha ja nii hea tuleb veel ka.

1. jaanuaril vaatasime palju multikaid ja kui me olime viimase puuvillasalati ja uue pirnisalati enam-vähem ära söönud, tegin lisaks kähku peedi-hapukapsa-hernesalati: 1 tükeldatud küpsepeet, silma järgi umbes samas koguses toorest hapukapsast, pool väikest purki (kõige väiksemast, mida müüakse) konservherneid, natuke toorest sibulat. Kastmeks natuke petti ja natuke majoneesi, maitseks kuivatatud piparrohtu ja köömneid. Mõnus värske. Koer oli sellest väga huvitatud, selgus, et ta tahab nii herneid kui ka hapukapsast, neid andsime talle eraldi (majonees ei ole talle hea, sinep on sees ja üldse).

2. jaanuaril: teokarbid (ikka makaronide mõttes) ülejäänud poole purgikese konservhernestega – keetsin makaronid ära, kurnasin ära; hautasin vokkpanni põhjas võiga 1 hakitud küüslauguküüne ja hästi natuke hakitud suitsuvorsti, lisasin makaronid ja herned koos kogu herneveega, las läheb kastmeks. Ja lisasin veidi hapukoort, segasin ära ja lasin tõmmata, kuni oli jälle tahenenud. Maitseks kuivatatud piprarrohtu otse toidu sisse, peale riivisin kõva juustu ja puistasin värsket aed-liivateed.

3. jaanuaril leidis kõht, kui olin mõne vorstiga võileiva söönud, et söögisedel on jälle liiga lihaseks kiskunud, niisiis tegin lõunaks lihtsalt hapukapsa-õunasalatit. Oligi hapukapsas ja õun, kastmeks natuke hapukoort, natuke petti, maitseks veidi köömneid ja kuivatatud leeskputke; ja pärast taldrikus puistasin veidi sepikukrõbuskeid peale (seekord oli sepik ise selliseks krõbedaks kuivanud, ei pidanud praadimagi) ning pigistasin törtsu majoneesi kõrvale. Sobis väga hästi ja maitses ka. Head musta leiba sõin kõrvale, et toitvam oleks.

(A. veel magas siis, arvasin, et tõenäoliselt sööb tema seda millegi rammusamaga, näiteks verivorstiga, aga nagu selgus, hoopis võileiva kõrvale.)

Pühade-eelsed kiired panniroad; seekordsed jõulutoidud

Pühade eel tegin selliseid kiireid toite nagu:

1) suvikõrvitsaomletti (ühe suvikõrvitsa veerandviilud pannile, sinna otsa, kui juba natuke aega praadinud, sinna otsa kaks natukese piimaga ja soolanäputäiega lahti klopitud muna), lisandiks kodujuustu, tomatit ja natuke soolaforelli, aed-liivatee lehekesi maitseks juurde;

2) hautasin panni peal köögivilju: porgandit, küüslauku, kartulit ja lillkapsast (lisasin need just selles järjekorras), maitseks tilliseemneid ja leeskputke, kõige lõpus lisasin kastmeks ühe toorjuustupära ja riivisin natuke kõva juustu peale ka;

3) kui A. oli ahjus kana küpsetanud ja me olime seda mitu päeva eri lisanditega (tatar, spagetid, lihtsalt hapukapsasalat, hapukapsa-õunasalat, apelsinitükid ja praetud saiatükikesed) söönud, siis tegin kanariismed lõpuks jälle küüslaugu, suvikõrvitsa ja natukese saiapuruga panni peal soojaks – ma olen hakanud lõikelauale kogunevat saia- ja leivapuru iga päev ühe väikese kausi sisse korjama, sest nii saan kerge vaevaga palju värskemat riivsaia kui see, mida paki sees müüakse, ilma vajaduseta ise riivida. Tõenäoliselt ka kvaliteetsemast saiast-leivast. Ja nt suvikõrvitsa vesisuse tasakaalustamiseks paras kogus tuleb väga ruttu kokku.

Jõululaupäevaks olin koju ühe Karilatsi forelli toonud, A. tükeldas seda nii, et ahjupannile ära mahuks, mina lõikusin sinna sibulaid kõrvale, puistasin veidi soola, võitükikesi ja riivitud sidrunikoort peale, pistsin umbes pooleks tunnikeseks praeahju. Kõrvale keetsin kartuleid, sest oli keedukartuli isu. Seda jagus meil jõululaupäevaks ja kolmeks päevaks takkajärgi (okei, viimasel päeval olid ainult riismed, mille A. ära lahendas). Niisiis näide toidu ettetegemisest, mida Murca mainis – küpsetatud toiduga, olgu siis tavalises kütmiseahjus või praeahjus, juhtub reeglina justkui iseenesest, et tuleb mitme päeva toit.

Küpsetasin ka tavalise hapupiimakoogi retsepti järgi koogi (150 g rasvollust – mul oli pehme või ja õli segamini -, pool klaasi või veidi rohkem suhkrut, piparkoogivürtse (eriti nelki), lisandeid – seekord õunatükke, rosinaid, musti ploome ja kreeka pähkleid – ning umbes 1 2/3 klaasi jahu, millesse on 1 tl soodat segatud), mille pidulikkus seisnes selles, et panin sinna rohkem head-paremat sisse kui tavaliselt ja küpsetasin rõngasvormis, mitte ahjupanni peal (selle peal oli mäletatavasti forell). Täitsa kenasti piparkoogine tuli, konsistents oli ka hea, oma üllatuseks mõtlesin, et magusam võiks olla (nojah, ahjupannil tehes siputan ma tavaliselt enne ahjupanekut ühest kohviku-suhkrutorukesest suhkrut peale).

Järgmisel päeval tegin veel pogácsaid ja kuna tööpind sai selle käigus nagunii jahuseks, siis ka poetainast piparkooke. Pogácsatainas oli seekord natukesest presspärmist (võtsin 50 g pakist ühe nurgakese), mille ajasin 1 tl suhkruga vedelaks, seejärel (lisamise järjekorras) 2 klaasist jahust, umbes 300 g kohupiimapastast (9%), poolest pakist (st ca 90 g) võist ja paarist supilusikatäiest õlist (plaan oli lisada õli nii palju, et kokku tuleks umbes 150 g, st jahu- ja kohupiimakogusest poole vähem), maitseks natuke soola ka. Kerkis väga hästi, aeg-ajalt sõtkusin alla ja voltisin. Rullisin jahuseks tehtud tööpinnale laiali, siputasin riivjuustu ja seesamiseemneid peale, lõikasin väikese likööriklaasiga kabenuppude moodi kettakesed, küpsetasin oma ahju näidu järgi 190 c kraadi juures (keskmisel siinil).

Tulid veidi lamedad, vbla oleks pidanud enne küpsetamist veel eraldi kergitama – ja vbla rullisin ka liiga õhukeseks, teooria järgi tuleks rullida 1 cm paksuseks – aga konsistents oli hea ikka.

(Panin selle postituse siltideks nii saiad kui ka küpsised, sest pogácsa on midagi nende kahe vahepealset.)

Ainult et mul on vist just sellest rammusast söömisest kõht haige ega taha enam rammusaid suupisteid, kõht nõuab nüüd lihtsat ja süütut toitu nagu näkileiba, toorest hapukapsast, hapukurki, õuna ja lahjasid hapupiimatooteid. Ostsin selle peale paki petti.

Viimase aja köögiviljatoidud

A. kaebas maksavalusid, mis tähendab tavaliselt, et liiga palju loomset rasva ei ole hea. Mina ei talu viimasel ajal kah eriti palju liha. Lugesin tarku raamatuid ja lõpuks tegin järjest gemüüsesid.

Nr 1: bataadisupp kookospiimaga.

Poes oli nimelt ilusaid võrdlemisi odavaid Egiptuse bataate, tõin kaks tükki koju ja koorisin ära.

Seejärel hakkasin supipõhja tegema: 1 hakitud sibul, 2 peeneks hakitud küüslauguküünt (1 väga suur, teine väiksem), 1 umbes 4 ruutsentimeetri suurune ingverijupp, samuti hakitud. Need panin poti põhja natukese õliga (kõige tavalisem praadimisõli, antud juhul oli mul rapsiõli) hauduma.

Vürtsid: 2 tl india köömneid ja 1 tl koriandrit (uhmerdasin peenemaks, mul valmisjahvatatult ei olnud), 1 tl kollajuurt ehk kurkumit, 1 pisike tšillikaun – need läksid supipõhjale enne vedeliku lisamist juurde ja said ka natuke praadida.

Seejärel lisasin 3 kruusitäit vett ja veel maitseaineid: 1 loorberilehe ja natuke musta pipart, ning lõikusin kääridega vette paar kuivatatud tomatit.

Selle praadimise-haudumise ajal olin bataadid kuubikuteks tükeldanud, viskasin needki vette. Pärast hetkelist järelemõtlemist ka peotäie läätsi, et oleks valgurikkam.

Ja tükeldasin 1 suvikõrvitsa samuti kuubikuteks. Selle lisamisega ootasin, kuni läätsed olid poolpehmed.

Kui juba kõik hakkas pehmeks saama, lisasin purgi kookospiima, maitsestasin veel soola, pipra, leeskputke ja sidrunimahlaga ning jätsin selle sidrunikoore tüki, mille seest ma olin mahla välja pigistanud, natukeseks leeme sisse tõmbama. Siis õngitsesin sidrunikoore välja (oleks ka loorberi õngitsenud, aga ei leidnud üles) ja tampisin kogu kupatuse sees paar matsu pudrunuiaga, et veidi tummisem konsistents tuleks.

Söömiseks hakkisin ka tilli peale ning võtsin veidi kreeka jogurtit juurde, et rammusam oleks.

Jube naljakas, et bataat on kõrvitsaga ühte värvi ja keetmise peale tuleb tal ka kõrvitsa moodi konsistents. Üks on mugul ja teine… botaaniliselt vist mari? aga potis nii sarnased.

***
Nr 2: apteegitilliga hautatud porgand, sest poes oli täitsa ilusat apteegitilli.

Kõigepealt puhastasin 4 jämedat ja 1 tavalise porgandi (ehk kõik porgandid, mis meil parajasti olemas olid). Ühel oli natuke ilusaid pealseid kasvanud, need panin garneeringuks kõrvale.

Lisandiks keetsin nisutangu (lasin poolteist tassi vett näputäie soolaga keema ja panin sinna klaasitäie tihedal sõelal loputatud tangu).

Sellega paralleelselt hautasin pannil 1 spl või sees kõigepealt 1 hakitud sibulat; tükeldasin või sulamise ja sibula haudumise ajal porgandid kangideks (tavaline porgand läks juppideks ja pikuti pooleks, suured porgandid kas veerandiks või jämedamad veel vähemaks) ja lisasin siis sibulale.

Võtsin panin apteegitilli õrnad rohelised lehekesed samuti garneeringuks kõrvale, hakkisin valge osa ära (umbes sama lohakasse hakkimisstaadiumi nagu enne sibula) ja lisasin samuti pannile; lisasin veidi vähem kui kruusitäie vett ja tibakese soola ning jätsin kaane alla umbes veerand tunniks hauduma, ise tegin tööd.

Tulin, vaatasin, segasin, leidisin, et natuke võiks veel saada, aga et tangudel võib kuumuse alt ära keerata, need on valmis. Mõni minut hiljem võtsin ka porganditel kaane pealt, et liiga vesine ei jääks ja keerasin kuumuse madalaks. Selles staadiumis oli see toit õudselt kole ja ebaisuäratav – porgandijupid ebamäärase kahvatu löga sees ulpimas. Alles nüüd tuli pähe ka üks loorberileht lisada, seda oleks võinud teha juba varem, koos veega. Aroom muutus sellega hoobilt paremaks.

Moorisin niiviisi ilma kaaneta, kuni vedelikku oli minimaalselt järel. Retseptis, millest ma inspireerusin, soovitati natuke pruuniks lasta, aga ma ei läbenud enam oodata ja kõht oli tühi, mõtlesin, et lisan karamelliaktsendi hoopis tilgakese sojakastme ja natukese musta leiva pudiga (tõesti natukese, isegi terve viilu sisu ei pannud ära). Nii tegingi. Keerasin kuumuse ära. Pudistasin veel tublisti leeskputke peale, jahvatasin musta pipart otsa, riivisin natuke kõva juustu peale ja lisasin veidi uljamalt juba valmisriivitud juustu (see Eesti cheddar). Kõige viimaks hakkisin need ennist kõrvalepandud porgandi- ja apteegitillilehed ära ja puistasin peale. Selle peale läks toit ootamatult ilusaks.

Serveerisin endale tangu, porgandihautist ja äkilise uitmõtte ajel siristasin veel oliiviõli peale. Niiviisi maitses see mulle täiesti sõltuvusttekitavalt. Olin väga rahul, et olin lehed eraldi hakkinud ja toorelt lisanud, need krõmpsusid nii toredasti ja andsid hoopis teistsugust tekstuuri juurde (tekstuurid olid tõsiselt vahvad – kergelt vetruv nisu, pehme porgand, krõmpsuvad lehekesed). A.-le maitses ka hästi. Kokkuvõttes oli selle toidu peamine viga see, et liiga vähe.

***
Nr 3: cappelletti lillkapsaga.

Cappelletti on viimasel ajal üks odavamaid täidisega makarone, mida saada on. Küll kallimad kui pelmeenid (sest suhteliselt värsked ja seepärast lühema säilivusajaga), aga ka tunduvalt maitsvamad, seepärast olen katsunud endal üht pakki kogu aeg külmkapis hoida, juhuks, kui tahan midagi head, aga midagi keerulist ega aeglast teha ei viitsi.

Mul on helged mälestused sellest, kui head olid ükskord tortelliinid spargelkapsaga. Spargelkapsas pole praegu poes suurem asi, aga ilusat lillkapsast vahel leidub, täna oli üks lausa alla hinnatud, sest paarist kohast pealt natuke tumedaks tõmmanud. Neid paari koledat kohta oli kerge ära lõigata.

See tuli selline ülikiire toit: vist umbes liiter vett väikeses kastrulis tibakese soola ja näputäie tilliseemnetega (A. ema kogus neid mulle kunagi ja ma kasutan neid sellistes toitudes, kuhu ka värske till ise sobiks) kuumenema. Ise lammutasin sel ajal pool mõõduka suurusega lillkapsast peenemaks.

Vesi läks keema, lillkapsas sisse.

Kiskusin oma cappelletti-paki lahti ja mudisin natuke selle sisu, et see kõik üks klots ei oleks. Kui vesi oli uuesti keema läinud, ootasin mingi minuti (ise vahetasin sel ajal poekäiguriidest koduriidesse) ja lisasin makaronid lillkapsakeedusele.

Kui uuesti keema tõusis, keerasin kuumuse ära. Lisasin keeduvette veidi leeskputke. Hakkisin garneeringuks tilli.

Kurnasin liigse keeduvee ära (seda polnud eriti palju järgi jäänud), piserdasin peale sortsu oliiviõli ja tilgakese valge veini äädikat, jahvatasin natuke mingit soome maitseainet peale, sest see sisaldas peamiselt kuivatatud seeni ja seened tundusid sinna sobivat (retsept, millest ma inspireerusin, sisaldas šampinjone, mida mul ei olnud); jahvatasin ka musta pipart; puistasin toidu otse kastrulis tilliga üle, riivisin kõva juustu ja lisasin ka seda poe-riivjuustu nagu eelmiselgi retseptil.

Taldrikus võtsin kirsstomateid juurde, kõrvale jõin odavat valget veini. Oli päris hea kombo, kuigi need tomatid olid sellise õrna maitsega toidu kohta isegi veidi liiga vänged.

Teoreetiliselt oleks seda saanud ka salatina süüa (ühtegi liiga hanguvat komponenti ei olnud), aga siis, kui A. sööma hakkas, ta ikkagi soojendas (ainult tomateid võttis värskelt juurde), sest ta tahtis, et makaronid pruunistuks. Nüüd lehkab kogu majapidamine praetud lillkapsa järele.

Kaks lihtsat aeglast ahjurooga

Mõlemad kombineerisin olukorras, kus A. oli tööle läinud ja palunud mul ahju kinni panna ja ma mõtlesin, et mis ma tast niisama panen, parem las läheb sinna midagi küpsema ka.

Üks: hapukapsa-kartuli.

Koorisin mingi neli-viis kartulit ja kolm sibulat.
Määrisin paksude seintega (malmist) ahjupoti võipaberiga üle, loopisin kartulid-sibulad sisse.
Hakkisin ühest singist üle jäänud kamara hästi peeneks. Potti.
Puistasin natuke soola peale.
Lisasin potti hapukapsast – vast poole kilo ringis.
Ruumi oli veel üle. Puhastasin ja hakkisin paar õuna ja lisasin.
Tõin õuest paar oksa aed-liivateed ja kitkusin selle lehed potti muu kraami juurde. Piserdasin natuke õli peale. Siis meenus, et külmkapis on üks poolik hapukoor, mille võiks ära teha, segasin ka selle muu kraami hulka.
Siis oligi aeg ahi kinni panna ja ma panin poti (kaanetatult) ahju.

Kui A. koju jõudis, lõhnas see juba väga hästi ja oli osalt valmis – tähendab, muist kartuleid olid juba pehmed. A. sõi natuke, seejärel pistsime poti ahju tagasi. Järgmine kord võtsin selle välja pärast magamist, kui ma ise süüa tahtsin. Nüüd oli see kergelt karamellistunud ja hirmus hea.

***

Teine: kanakoivad, porgand ja kartul.
A. oli kana poolkoibi ostnud (need on koiva alumised, lahjemad otsad, neid oli 5 või 6 tükki) ja oli aeg need ära teha. Leidsin ka, et porganditega on kiire hakanud (A.-l on kombeks osta porgandeid ja siis need unustada).
Niisiis koorisin 5 porgandit ja 5 kartulit, tükeldasin (mitte väga peenelt). Koorisin ka 1 sibula, lõikasin ülevalt alla sellisteks… sektorviiludeks. Tõin aed-liivateed ja katkusin sinna otsa .Panin potti ja segasin selle kõik ära. Poetasin sinna vahele kaks loorberilehte, 1 tera vürtsi ja 1 tera nelki. Avastasin külmkapist, et ühest pärlsibulate konservist (poe oma, äädikaga) on riismed veel järel ja poetasin ka need viimased pärlsibulad potti. Libistasin kuhugi sinna vahele veel paar ärakuivanud sellerivart – söömiseks vintsked, aga küllap maitset annavad ikka.

Enne, kui kanaga hakkasin tegelema, jahvatasin väikese kausi sisse musta piprat; siis lisasin sinna kaussi veel mingit vana viie pipra segu ja natuke soola.

Siis mäkerdasin need poolkoivad selle soola-pipraseguga kokku ja tõstsin gemüüse otsa.

Viimasel hetkel tuli meelde, et paneks küüslauku ka. Koorisin kiiresti ühe küüne, lõikasin suht väikesteks tükkideks ja poetasin muude asjade vahele.

Võtsin tüki võid ja jagasin selle nii hästi-halvasti, kui oskasin, kanatükkide peale. Lõpuks sortsasin kõige peale veidi punast veini, mis oli mul seistes liiga äädikaseks läinud, et süüa.

Kaas peale ja ahju.

Kui mõni tund hiljem välja võtsime, oli hästi aromaatseks küpsenud. Piprasust oli ka mõnusasti tunda.

PS: rangelt võttes on ehk ahjuroog ka see, kui A. pani ühe poemaitsestusega lihatüki küpsetuskotiga ühte malmpotti ja kooris 8 kartulit, misjärel mina panin need kartulid koos 2 tükeldatud sibulaga teise ahjupotti, piserdasin õli peale ja lisasin veidi punet ja soola? Igatahes läksid ka need potid ahju ja nüüd sööme seda juba kolmandat päeva. Need ahjukartulid said tänasega otsa, liha jätkub veel vähemalt homseks, kui mitte kauem, sest me ei ole kuigi suured lihasöödikud. Salatiks oleme võtnud peamiselt toorest hapukapsast eri lisanditega (minu variandid: pohlamoos; majonees. A.-l on lisandiks pigem suhkur).

Kaks lihtsat, kuid mitte kõige kiiremat vormirooga

Õnneks ei olnud mul kõht väga tühi, sest selle küpsemine võttis aega.

Koostis: gemüüse poole pealt 3 suurt kartulit, 2 väikest suvikõrvitsat ja 2 keskmist või suuremapoolset sibulat.

Maitseks-kastmeks natuke kuivatatud tomatite pealt valatud õli (see kipuks muidu üle jääma), natuke puhast oliiviõli, mingit itaalia maitsetaimesegu (mis sisaldab tuntavalt aed-liivateed ja punet ja natuke piparrohtu, vbla basiilikut ka), natuke soola ja veidi vähem kui poole sidruni seest pigistatud mahl.

Lisandiks paar viilu toorsinki (“parim enne möödas” serrano).

Soustiks-krõbedaks katteks 1 kanamuna, lörts hapukoort sinna otsa (kindlasti vähem kui 100 g) ja 4 katkirebitud juustuviilu (antud juhul see Eestis tehtud cheddar).

Järjekord: pesin ja puhastasin kartulid, pesin suvikõrvitsad, koorisin sibulad. Panin praeahju kuumenema. Lõikasin kartulid ja suvikõrvitsad mitte kõige õhemateks poolviiludeks, sibula lõikasin piki… ribadeks või kaarteks või kuidas seda nimetadagi, ülevalt alla pooleks ja siis jälle ülevalt alla ribadeks noh.

Valasin pannile natuke seda kuivatatud tomatite õli, viskasin need viilud sinna, riputasin soola ja maitseaineid ja ajasin käega segamini. Valasin veel peale tsipa oliiviõli ja pigistasin sidrunimahla ning lisasin hästi natuke vett (et nad ei jõuaks enne kõrbema minna kui pehmeks).

Panin ahju ja hetke ajel panin ahjuplaadi sellele pannile tagurpidi katuseks peale (ikka samal eesmärgil, et enne saaks valmis, kui kõrbema läheb).

Siis lugesin natuke aega internetti läbi, vahepeal käisin torkimas, kas kartul hakkab juba pehmeks minema.

Kui natuke juba hakkas, tükeldasin paar singiviilu ribadeks (kääride abiga, toorsink on vintske kraam), kloppisin muna hapukoorega lahti, segasin singitükid gemüüse vahele ja valasin muna-hapukooreseguga üle ja segasin, et kõik tükid selle plögaga kokku saaks. Kõige peale laotasin katkirebitud juustuviilud (katki, sest siis sai ühtlasemalt jaotada). Ahju tagasi.

Kui juust oli kohati pruunistunud, keerasin ahjul kuumuse maha.

Tuli hirmus maitsev.

***
Teise tegin ühest kõrvitsast: lõikasin (õigemini raiusin) ta piisavalt väikesteks osadeks, et oleks võimalik koorida (ja švammist puhastada, aga see oli märksa kergem). Tükid, mis selle käigus tekkisid, olid nii väikesed, et rohkem polnud peenestada vaja.

Määrisin ahjupanni võipaberiga üle. Võtsin viimased serrano singi riismed, lõikasin rääsunud kohad maha, normaalsed kohad hakkisin peeneks, puistasin pannile laiali. Sinna otsa tõstsin kõrvitsatükid; puhastasin ja lõikasin pikiribadeks kaks sibulat ja lisasin kõrvitsa vahele; samamoodi puhastasin ja peenestasin sinna hulka ühe küüslauguküüne. Riputasin veidi soola, pipart ja mingit lihamaitseainet. Valasin juurde ühe seismajäänud kohvikoore (ema tarvis ostetud, kui ta külas käis, me ise ei joo koorega).

Siis pudistasin kõige peale musta leiba, riivisin veidi kõva juustu, tükeldasin kõige otsa 3 tomatit, lisasin veel veidi soola ja ahju ta läks: kõigepealt hoidsin tal seal ahjus teist ahjupanni kaaneks peal (see ei toetunud otse toidule, vaid kõrguselt järgmine siin oli just parajal kõrgusel, et panni toidu kohal hoida), kui juba pehme oli, võtsin ülemise panni ära ja toidu korraks välja, riivisin veel juustu peale ja lükkasin tagasi ahju, kuni juust oli kergelt krõbedaks läinud.

See maitses mulle vähem – ma oleks vist kõrvitsa kõrvale midagi magusamat kõrvale tahtnud kui tomat. No võib-olla oleks ka magusamad tomatid sobinud. Praegu tundus, et tomati happesus nagu varjutas kõrvitsa magusust, ma oleks tahtnud, et miski seda esile tõstaks. Aga kui ma taldrikus kihid rohkem segi ajasin, siis oli parem. A. arust polnud viga midagi.

Järg: pärast soojendamist oli samuti parem, ju maitsestus paremini läbi.

Kalakonservi lahendamine makaronidega, nisupuder Türgi ainetel ja midagi paella-laadset

Kalakonserviga (skumbria omas mahlas) oli nii, et olime üle poole ära söönud, kalavõileibadest veidi tüdinud ja ülejäänud poolega tuli midagi ette võtta. Sama lugu oli ühe tillikimbuga, osa olime võileibadega ära söönud, aga viimane ots kippus närbuma.

Niisiis panin peotäie rosinaid likku, hautasin pannil õlis hakitud sibulat ja küüslauku, praadisin seal vahel veidi seesamiseemneid ja apteegitilliseemneid, pudistasin hetke ajel ka veidi musta leiba ja praadisin veel; siis kummutasin sinna selle kalakonservi ning loputasin selle küljest veega ka viimased riismed pannile (nagunii oleks pidanud vett lisama). Millalgi selles etapis panin ka makaronivee keema.

Pannile lisasin aga rosinad koos leotusveega, hakkisin närbunud tilli peeneks ja lisasin samuti, kõige otsa pigistasin veerandi sidruni mahla ja katkusin noaga selle koore küljest helbeid; lõpuks otsustasin, et panen ka tühjakspigistatud koore pannile keema.

Pärast urgitsesin selle välja, küllap maitset ikka andis.

Selle kõrval oli makaronivesi keema läinud, ma olin makaronid sinna sisse pannud ja nad olid valmis saanud. Kurnasin ära ja segasin pannile muu ködi hulka.

Tulemus: üldiselt hea. Must leib andis head maitset, kahjuks tegi kastme veidi liiga paksuks (võib-olla oleks rohkema veega pidanud tegema).

Järelmõju oli see, et ma olin küll poest saiakesi toonud, aga pärast seda sööki üldse ei tahtnud enam. Niigi jahu juba söödud täna, ütles organism.

***

Vürtsine nisupuder: olin ostnud odavat nisutangu, mõtlesin, et äkki teeks samamoodi, nagu ma bulguriga olen teinud. Üks granaatõun oli kah kodus jupp aega ärategemist oodanud.

Niisiis pesin kõigepealt nisutangu (tang potti, vesi peale, solberdan sees, valan ettevaatlikult vee pealt ära; kordan paar korda) ja panin ta siis keema (külma vähese soolaga veega, ei hakanud ootama, et vesi enne keema läheks).

Ise tõin õuest posu naati, pesin põhjalikult ära ja hakkisin (paar võilillelehte sattus ka sekka, mis siis). Puhastasin 1 väikese punase sibula ja 2 küüslauguküünt, hakkisin mõlemad ära. Tegin granaatõuna katki, muist kohti olid koledaks läinud, sorteerisin ilusad ja koledad osad eraldi.

Selle aja peale oli tang potis keema läinud ja juba mõnda aega podisenudki. Lisasin sinna potti hakitud naadilehed ja varsti ka küüslaugu, las tõmbab. Ja pigistasin sinna ka 1 väikese paki tomatipastat.

Veidi enne keemise lõppu, kui ma juba kuumuse maha keerasin, lisasin ka 2 tl tšillihoidist (mingilt jõulumüügilt ostsin paar aastat tagasi ja see lööb muidugi kaua ette) ja natuke sumahhi. Esimest korda, kui mul päris sumahhi oli (lõunakas on üks türgi lett, sealt sain)! muidu olin sellele toidule happesust sidrunimahlaga lisanud. Sidruni küljest kaapisin koort ikka maitseks juurde. Natuke ka koriandripulbrit ja mingit rohekat gruusia maitseainet, mille nime ma enam ei tea, aga mille mõrkjus tundus sobivat.

Kui vesi oli ilusti tangude sisse tõmmanud ja enam ei keenud ka, lisasin hakitud punase sibula ja granaatõunaseemned. Nüüd hakkisin ka 3 rohelise sibula valged osad ja segasin hulka. Rohelise hakkisin ka, aga jätsin garneeringuks. Tõin õuest värsket münti, hakkisin samuti garneeringuks ära.

Jahvatasin selle pudru hulka veel musta pipart ja nüüd oli valmis serveerimiseks.

Serveerisin taldrikusse punase pudru peale kitsejuustu (ikka seda odavat fetalaadset), oliiviõli ja värsket rohelist sibulat ning münti. Mm, maitsev.

A. oli pärast ka täitsa rahul.

Ainult selle poolest oleks võinud vähem tšillihoidist lisada, et kõht pahurdas pärast. Tšilli on minu jaoks ilmselt liiga paprika.

 

***

A. küpsetas eelmisel nädalal kana, mida me mitu päeva sõime. Kana küpsetamise käigus tekkis hulk päris maitsvat leent, millest pärast sai kallerdis. Sisuliselt puljongikontsentraat. Leidsin, et tahan selle kuhugi riisitoidu sisse panna, enne kui halvaks läheb.

Lugesin retsepte ja inspireerusin ühest kuivatatud tomatitega paella‘st. Lõikusin kääridega kausikese sisse 9 kuivatatud tomatit väiksemateks tükkideks ja valasin odavat kuiva heerest leotamiseks peale (selline asi tasub täitsa koju hankida, heerese hea külg on see, et ta ei karda nii palju hapnikku nagu tavalised veinid, ei lähe äädikaks, ja suppidele-kastmetele-riisiroogadele annab ta vahel täitsa head maitset; see konkreetne pudel on mul vist juba aasta ette löönud, kui mitte rohkem).

Siis panin pannile õliga hauduma 2 hakitud küüslauguküünt ja 1 viilutatud porrulaugu (see oli üks päris priske porrulauk); seejärel tükeldasin (veerandviiludeks) ja lisasin 1 suvikõrvitsa; segasin ja lisasin umbes veerand kilo või veidi rohkem risotoriisi. Segasin veel, et riis õliga kokku saaks. Ajasin kähku keedukannuga poole liitri ringis vett kuumaks ja valasin suurema osa sellest pannile juurde ning kummutasin sinna otsa kanakallerdise sulama. Valasin sinna otsa ka tomatileotise. Nüüd oli pannil päris palju vedelikku. Enne, kui see kõik riisi sisse jõudis tõmbuda, puistasin kähku natuke safranit, et see jõuaks vedelikus laiali minna.

Ise läksin tõin jälle natuke naati, pesin, hakkisin ja lisasin toidule. Paar oksa aed-liivateed tõin ka.

Siis lugesin internetti läbi ja munesin üldse niisama. Läksin uurisin, riis oli juba peaaegu pehme ja vesi peaaegu sisse imbunud. Lisasin näputäie basiilikut ja keerasin kuumuse maha.

Leidsin, et toit tahab veel veidi värvi ning tükeldasin sinna sisse pool suurt punast tomatit ja ühe hommikusöögist üle jäänud kollase tomati veerandiku. Nii sai ilusam ja ilmselt ka mahlasem.

Sõin alguses koos juustuga, pärast ilma. Maitse oli hea; riis ehk plaanitust pudrusem, ju ma segasin uusi komponente lisades liiga palju. Nii et välja kukkus pigem risoto kui paella.

Või oligi asi selles, et risotoriis ja see tekitabki paratamatult sellise kreemja kastme. Aga noh, maitse on hea.

Kalasupp, makaronid ubadega, pikkpoiss/hakklihavorm

Kalasupp: ostsin värsket apteegitilli ja porrulauku. Sibulat, porgandit, varssellerit ja kartulit meil oli, kalakonserve ka. Tuli pähe idee vaadata sügavkülma, leidsin sealt lõhepea ja -uimed, mistap otsustasin keeta päris puljongi. Kuna ma ei teadnud, kui vana kalapea see oli, lasin ta kõigepealt soojaks ja nuusutasin. Normaalselt lõhnas, seega keetsin seda kõigepealt eraldi, korjasin koledama vahu ära; siis lisasin mitu juppi varssellerit, pool sibulat (koos koorega), apteegitilli- ja tilliseemneid ja kõik puitunud maitseainevarred, mille ma olin kapi peale klaasi sisse kogunud (maitsetaimede pehmed osad olid võileiva peale või salatitesse läinud).

Tõin kalapea keetmise ajal õuest mitmesugust rohelist (sedapuhku sain saagiks nõgest, naati ja estragoni), kitkusin pehmemad lehed küljest kohe eraldi kaussi, varred ja koledamad lehed viskasin samuti puljongiks keema. Selle keetmise ajal tükeldasin 2 porgandit, ülejäänud poole sibulast, apteegitilli, porrulaugu ja 3 kartulit ning hakkisin naadi- ja nõgeselehed nii peeneks, kui viitsisin.

Kui puljong oli omajagu keetnud, kurnasin ta läbi sõela teise potti. Sodiks keedetud maitsetaimed viskasin komposti, kalapea jätsin esialgu alles ja nokkisin sealt kalaliha tükikesi lahti, kuni ma köögivilju potti ajasin ja keetsin (järjekord: porgand; kui see uuesti keema tõusis, kartul; väikese viivituse järel apteegitill ja porrulauk, seejärel nõges ja naat).

Vahepeal õngitsesin potist kartuli- ja porganditükke välja ja maitsesin, kas hammas hakkab juba peale.

Kui tundus, et täitsa hakkab juba, siis lisasin 1 karbi omas mahlas heeringat, kalapea küljest lahtinokitud kalaliha, natuke kuivatatud leeskputke, natuke Tai kalakastet (sest miks mitte sellega kalasupile soolasust lisada, kui mul juba on) ja natuke pigistasin laimimahla (umbes 1 laimiveerandikust). Keerasin kuumuse ära, jätsin tühjakspigistatud laimikoore sinna sisse jääksoojuses tõmbama ja ootasin natuke. Õngitsesin laimikoore välja, lisasin tükikese võid. Serveerisin endale ja hakkisin garneeringuks estragoni peale.

Jäin rahule. Kui A. sõi, siis tema jäi ka rahule, paremini kui eelmine kord, ta ise arvas, et tänu rohkematele köögiviljadele, aga võib-olla luges ka korralik puljong.

Ma oleks tahtnud ka keedumuna lisada, aga alguses meil ei olnud muna. Teisel päeval tõinn, keetsin ja lisasingi, siis oli veel parem.

***
Kui see supp ükskord otsa sai, märkasin, et üks väga rohke kamaraga suitsupõsetükk on külmkappi seisma jäänud (seal oli ka pool kõrva küljes). Peaaegu ainult kamar oligi järel.

Hakkisin selle hästi peenelt ära, samuti 1 sibula ja 1 jämeda küüslauguküüne. Kuumutasin vokkpanni põhjas veidi õli ja panin kamara-sibula-küüslaugu madalas kuumuses kaane all praadima või õigemini õlis hauduma. Kui leidsin, et sibul on juba ilusti klaasjas, lisasin purgitäie musti ube (ca 400 g, vees, täitsa maitsestamata) ja sellesama purgi täie vett (mis sisaldas mõistagi oaleeme jääke) pluss veel natuke vett, sest ma tahtsin, et makaronid ära mahuks. Niipea, kui keema läks, lisasin mitu peotäit makarone (penne). Tükeldasin 5 suhteliselt suurt ploomtomatit ja lisasin ka need. Tõin õuest rohelist – seekord 1 oksa iisopit ja mitu oksa aed-liivteed, pudistasin lehed toidu sisse ja varred panin mõne tulevase tee või supi tarvis kapi peale klaasi. Kui makaronid tundusid valmis olevat, maitsestasin soola, musta pipra ja natukese oliiviõliga. Jäin toiduga väga rahule ja ka A. ei nurisenud.

***
Järgmiseks juhtus nii, et ostsin allahindlusest mõjutatuna pool kilo lihaveisehakkliha ja see tuli muidugi kähku ära teha (sest “parim enne”). Mõtlesin, et kastet ei viitsi, kotletti ammugi mitte. Siis meenus, et A. oli tööle minnes palunud mul varsti ahi kinni panna. Ahaa, järelikult on mul varsti küpsetamiskõlbulikud söed.
Mõeldud-tehtud: võtsin tüki jupi seismajäänud ciabatta‘t (see ei olnud eriti hea ciabatta, sellepärast ta seisma jäi), pudistasin peenemaks, valasin sortsu hapupiima pehmendamiseks peale. Puhastasin-hakkisin 1 sibula ja 4 pisikest plekilist õuna sinna otsa, mudisin saiapudi kätega peenemaks. Äkitselt tuli idee lisada ka hapukapsast – võtsin peotäie ja lõikasin natuke peenemaks, segasin sisse. Tõin õuest aed-liivateed, lisasin pudile selle lehed ja natuke köömneid. Lõin sinna lahti 1 kanamuna ja segasin hoogsalt ära. Nüüd lisasin hakkliha ja mudisin kõik suhteliselt ühtlaseks. Maitsestasin soolaga ja jahvatasin hoogsalt musta pipart juurde.

Määrisin ahjupoti võipaberiga üle ja mätsisin saadud taina sinna põhja pätsiks. Ruumi jäi üle, puhastasin kähku 4 kartulit (isegi ei koorinud üleni, ainult koledatest kohtadest), lõikasin paksudeks viiludeks ja paigutasin sinna ümber ja riputasin ettevaatlikult ka neile soola. Ja panin kaane peale, lükkasin poti ahju süte juurde ja panin ahju kinni.

Nii poolteist või kaks tundi hiljem uurisin asja, kartul oli täitsa pehmeks haudunud ja liha tundus samuti valmis olevat.
Mina läksin magama, kuigi uudishimu, kuidas hapukapsapikkpoiss maitseb, peaaegu ei lasknud. A. sõi kohe ja kiitis. Ma soojendasin endale järgmisel päeval ja jäin samuti rahule. Kõrvale tegin küpsepeedist ja hapukapsast salati (A. võttis endale lihtsalt värsket hapukapsast juurde).

Mul hakkab tekkima sarnane tunne, nagu onu Rogeril naatriumglutamaadi kohta (put MSG in everything, you’ll turn it better. You get a baby,  put MSG on baby, he’ll be better baby, smarter!), ainult et hapukapsa peale. Iial varem pole mul nii hea maitsega pikkpoissi ega kotletti tulnud. Kartulid olid ka jube maitsvaks läinud. Umami, ma ütlen.

Teinekord järsku segangi kartulitükid hakklihapudi sisse ja küpsetan kõik ühe vormina. Vaatame.

*

Magustoitu pole eriti viitsinud teha, ükspäev ostsin rosinasaia, lõikasin viiludeks, määrisin võid peale, segasin kähku kohupiima natukese kreeka jogurti ja meega (me pole ikka veel märganud suhkrut osta), pätsisin saiade peale, lõikasin kõige otsa õunaviile, puistasin kaneeli ning kohvikust kaasa haaratud suhkrutorukesest suhkrut peale ja küpsetasin kuumadeks võileibadeks. Kahjuks oli ahi veidi liiga kuum ja alt läksid veidi kõrbema, aga pealne tuli küll jube hea.

Rahvusvaheline supp

Vahepeal tegin makaronidele ühe ratatouille-laadse kastme, aga olin liiga julge, lisasin sinna paprikat ja seejärel oli kõht mitu päeva imelik, võiksin juba ära õppida, et paprika ei ole minu söök – maitseainena on veel OK, aga köögiviljana selgelt liig mis liig.

Misjärel ma kudesin ja sõin ainult hapupiima, tatraputru ja äärmisel juhul aurutatud viinerit (aga mitte midagi praetut).

Nüüd tuli  üle tüki aja midagi isulaadset ning K andis hunniku sellerit, järelikult supp. Lugesin hunniku retsepte läbi, algul tahtsin teha mulligatawny‘t, seejärel harissat (sest selles ei praeta tavaliselt midagi isegi algusjärgus), lõpuks tekkis mingi ristsugutis.

Niisiis panin vee tulele (umbes 1,5 või 2 l, ei mõõtnud), valasin sinna sisse läätsi (pakuks, et mingi 150 grammi), hakkisin 2 sibulat, lõikasin 1 porgandi kuubikuteks, neli peenikest sellerivart peenikesteks viiludeks, hakkisin 5 küüslauguküünt. Ja viskasin läätsede juurde kuumenevasse vette. Puhastasin-tükeldasin 1 kartuli kuubikuteks, samuti potti. Puhastasin 2 õuna, lõikasin kuubikuteks, potti.

Selle aja peale oli vaikselt keema läinud. Uhmerdasin vast poolteist tl koriandriseemneid ja 1 tl india köömneid, lisasin potti. Peale selle umbes teelusikatäie kuivatatud ingverit, pool tl kollajuurt ehk kurkumit ja tibanatuke safranit.

Lasin keeda; kui läätsed olid pehmed, aga porgand veel mitte, tühejdnasin kastrulisse purgi (umbes 400 g) kikerherneid, tükeldasin supi sisse ühe lohakalt kooritud värske tomati ja hakkisin kääridega sisse 1 kuivatatud tomati. Varsti selle järel tomatipastat (kõige väiksemast pakikesest, mis mul osta õnnestus). Mõtlesin natuke ja peenestasin veidi kuivatatud sidrunikoort ja lisasin seda ka.

Kui juurikad olid samuti pehmed, siis tampisin poti sees natuke kulbiga ringi, et osa gemüüset pudrusemaks läheks (päris harissasse käib paksendamiseks jahu, aga ma olin algusest peale otsustanud, et kui ta millegagi pakseneb, siis kartuli varal), ja lisasin peotäie pisikesi niitnuudleid.

Keerasin kuumuse ära (supp muidugi podises veel tükk aega), tõin õuest peotäie naati, pesin-hakkisin, lisasin potti. Tõin siis veel ka natuke iisopit ja aed-liivateed, hakkisin hästi peeneks ja lisasin samuti.

Maitsestasin nüüd soola ja musta pipraga. Igavesti paks supp tuli. Päris peene maitsega, tundub, et kui selle juurde veini tahta juua, siis pigem valget kui punast, mis on suhteliselt vürtsise tomatisupi puhul üllatav.

Enne söömist lisasin veel kastrulisse natuke võid ja segasin ära. Ja oma kausis panin natuke hapupiima ja värsket piparmünti peale. Teisele kausitäiele panin hapupiima asemele tilga oliiviõli, see meeldis mulle rohkem – ka hapupiimaga variandil polnud viga, muidu ma poleks ju juurde tahtnud, aga vürtsid jäid niiviisi vähem tunda. Oliiviõli tõstis neid paremini esile.

Kartul+salat; ülejäänud kartulid panniroa täienduseks

Keetsin hulga kartulit (vbla 9 tükki) ja 2 kanamuna, tegin poolest tomatist (see oli üks suur tomat), värskest kurgist, marineeritud piprakurgist ja lehtsalatist salati; taldrikul kombineerisin sooja kartuli, salati ja kodujuustu, lisades lörtsu majoneesi ja mõne vürstikilu.

A. ei tahtnud kohe süüa, nii et kui ma ise olin ära söönud, tükeldasin paar kartulit salati sisse, et seismisega vähem vettiks.

*

Paar kartulit jäi üle (isegi kui A. oli vahepeal neid endale kotletiga koos praadinud). Panin pannile natuke suitsupeekonit (kuubikutena), hakitud sibulat (1 sibul), kuubikuteks lõigatud suvikõrvitsa ja 5 viiludeks lõigatud suurt šampinjoni praadima. Algul ilma kaaneta, siis madalama kuumusega ja kaane all. Tõin õuest aed-liivateed, et pärast peale hakkida, aga lisasin pannile juba haudumise ajal ka kuivatatud nõmm-liivateed. Kui tundus, et on paras, lisasin kuubikutena 2 viimast keedukartulit; ja kui need olid kah läbi soojenenud, tegin pannil oleva kraami vahele 2 pesa ja lõin kumbagi ühe muna.

See toit täitis väga hästi ühe bordoo veiniga klapitamise eesmärki – see vein oli mulle mai lõpus toodud, aga me olime väikesed joodikud ja nii oli ta siis kapis vaikselt seisnud. Eelmisel õhtul olin suupistete kõrvale lahti teinud, aga nende kõrvale ei sobinud, tundus kuidagi kare ja tuim. Lugesin tarku raamatuid ja sain teada, et bordood võivad üllatavalt hästi sobida peekoni ja munaga, aga sellised keskmise täidlusega punaveinid võivad sobida ka seentega. No ja akuraatselt sobis.

Toidu haudumise ajal segasin tavalise hapupiimakoogi kokku – pool pakki pehmet võid (algretsept ütleb, et sulavõid, aga viitsin ma jee sulatada), umbes 3 spl õli, pool klaasi suhkrut segamini; siis puhastasin ja tükeldasin sinna sisse 4 eri suuruses antoonovkat, millest osa läks koide pärast raisku; siis lisasin peotäie rosinaid ja ajasin segi; siis piparkoogimaitseainet; umbes poolteist klaasi jahu, mille sisse segasin 1 tl soodat; natuke kaerakliisid, sest meenus, et seda tüüpi koogid tulevad koredama jahuga enamasti kohevamad. Ja siis ühe hapukoorepõhja ja veidi alla 1 klaasi rjaženkat ja natuke soola. Segasin ja timmisin veel natuke rjaženka ja kaerakliide ja õliga, kuni tundus paras, siis kühveldasin ahjupannile, puistasin kaneeli ja natukese suhkruga üle ja lükkasin ahju (190 C). Küpses umbes nii kaua, nagu me oma pannirooga sõime.

Kartul lihakastmega ja ülejäänud kartulitest üks pseudo-Nizza salat.

Hetke ajel ostsin rohumaaveise lihakuubikuid (allahindlus ja säilitame puisniite jne), otsustasin kastet teha (kaalumisel oli ka guljašš-supp, aga kastmeisu oli suurem).

Pannile läksid kõigepealt: natuke searasva (ühest kunagisest ahjupraest jäänud) ja natuke oliiviõli. Kui see oli kuum, siis lihakuubikuid. Kui need olid igast küljest halliks tõmmanud, siis hakitud sibul (2 väiksemapoolset sibulat). Seejärel tükeldasin 4 porgandit ja lisasin sibulale. Ühest seismajäänud konservipõhjast marineeritud pärlsibulad ka. Hakkisin 1 väga suure küüslauguküüne ja lisasin samuti; siis lisasin pannile paar tl jahu (ja 1 tl kanepijahu, mille ma kunagi uudishimust ostsin ja nüüd ei mõista eriti kasutada), praadisin segades, siis valasin tubli sortsu poolmagusat punast veini peale (see vein sigines kunagi suvel meile koju, kui see sai ühe sugulase juubeliks ostetud teadmisega, et talle maitsevad magusamad joogid, aga siis tuli välja, et tema tervise juures ei tohi praegu üldse alkot tarvitada) ja jätsin madalal kuumusel podisema.

Tõin õuest aed-liivateed, naati, leeskputkevarsi (lehed on praeguseks tigude saagiks läinud), harakputkevarsi, estragoni, st mida kätte sain, hakkisin liivatee, harakputke ja leeskputke pehmemad osad kääridega peeneks ja panin sousti sisse (jämedamad osad panin kuivama, teinekord hea puljongi keetmisel sisse panna), selle peale tuli hea mõte ja hakkisin ka kolm kuivatatud tomatit sousti sisse. Ja ühe pooliku värske tomati, mis vajas ärategemist

Nüüd, kus see podises, panin kartulivee üles ja puhastasin (st küürisin ja lõikasin koledad või rohelised kohad ära) need 5 viimast kartulit, mis meil olid, osa tuli pooleks lõigata. Ja seejärel läksid kartulid potti.

Kartulite keetmise ajal passisin aeg-ajalt kastet, paar korda tuli vett lisada.

Kui kartulid valmis, siis lisasin serveerides ka estragoni ja naati (neid polnud ma ennist kastmega koos keema pannud, sest nad on sellised õrnemad).

Tulemus: maitses päris hea, aga järjekordselt tuli tõdeda, et ega liha ikka päris minu toit ei ole, tükk aega oli raske tunne.

*

Paar kartulit jäi järgmiseks päevaks üle, tegin vaese mehe Nizza salatit. Sest originaalis peaks sinna tuunikala käima, aga ma ei taha hästi tuunikala osta, ohustatud liik ja nii, ostan parem skumbriat, mis mulle samuti väga maitseb. Omas mahlas, sest tavaliselt ei oska me selle konserviõliga midagi pihta hakata. Ja anšooviste asemel kohalikmat pisikest heeringalist, nimelt vürtsikilu.

Salatisse läks: 2 keedumuna; rooma salati järelejäänud osa (meie Caesari salati tegemise hoost, umbes kolmandik ühest suurest salatist), natuke õuest leitud rohelist, st võilillelehti, naati ja meelespealehti (sügisel on uuesti söögikõlbulikke võilillelehti hakanud olema, no ja meelespeal just nüüd ongi need õiged söömise lehed); 1 väike sibul (ülalt alla pooleks ja siis pikiliistakuteks, õigemini poolkaarteks, sest nii nad laiali kukuvad); peotäis oliive (st peotäis oli koos kividega, kui ma kivid välja puhastasin, jäi natuke vähem); 5-6 väikest tomatit; ja need 2 kartulit.

Kastmeks segasin kokku 2 dessertlusikatäit palsamiäädikat, 1 tl mett, 4+ dessertlusikatäit oliiviõli (alguses panin 3 ja veel natuke, aga siis hakkas tunduma, et äädikas domineerib liiga palju), natuke soola ja musta pipart.

Segatud salati peale laotasin 6 vürtsikilufileed.

Lisandiks 2 sepikuviilust koos hakitud küüslauguga pannilt läbi lastud krõbuskid, mida võtsime eraldi peale (st ei seganud kohe sisse, muidu oleks kohe läbi ligunenud). Samuti võtsin ma eraldi juurde seda skumbriat; kas A. skumbriat võttis, ma ei teagi.

Kui ma salatiasju tükeldasin, olin pool muna üle jätnud, et sinna anšooviste vahele ilusaid munaviile paigutada. Mitte, et sellest ilust pärast esimese taldrikutäie võtmist midagi järele oleks jäänud.

Üldiselt päris hea ja kõhule TUNDUVALT parem kui eelmise päeva lihakaste.