Pannijuurviljad apelsiniga

Alguses mõtlesin suppi teha ja tükeldasin 1 kaalika ja 4 või 5 porgandit kuubikuteks ja olin hakkamas ka pastinaake tükeldama, kui sain aru, et ma tahan paksemat toitu. Mis seal ikka. Tükeldasin ka 1 suure sibula ja 2 küüslauguküünt ning panin vokkpanni kuumenema – natukese kuivatatud tomatitest jäänud õliga, natukese mingist A. seapraest jäänud rasva ja natukese oliiviõliga (maitse pärast). Kui rasvollus kuum, panin sibula-küüslaugu hauduma; kui need olid klaasjad, lisasin kaalika ja porgandi. Siis puhastasin 2 pastinaaki ja lõikasin ka need kuubikuteks. Viskasin pannile veel natuke apteegitilli seemneid ja uhmerdasin sinna juurde paar kadakamarja (ma ei ole enda vaenlane, ma tean, et mul on kaalikat raske seedida, järelikult on maitseainetelt abi vaja).

Segasin; lisasin pastinaagi ja 1 tl mett, segasin uuesti ära.

Pesin 1 apelsini ja riivisin selle koore ühte taldrikusse. Umbes pooltest sektoritest pigistasin mahla pannile leemeks (ja järelejäänud maitsva pudi sõin kohe ära). Lisasin pannile veel 1 klaasi vett ja A. ammusest seapraest (sellestsamast, mille ülejäägirasva ma olin juba võtnud) jäänud leemekallerdist (see oli nüüdseks juba soolaseks kummikommiks muutumas, tõsine kontsentraat).

Tegin vahepeal tööd. Siis maitsesin; leidsin, et soolast ja haput oleks juurde vaja. Lisasin tilgakese sojakastet, tilgakese palsamiäädikat.

Läksin tõin õuest posu naati, pesin ja hakkisin ära.

Maitsesin veel; tuli veel natuke soola lisada. Juurviljad hakkasid igatahes ilusti pehmeks saama ja vedelik oli praktiliselt glasuuriks muutunud. Lisasin ka naadid; peale selle maitseks veel natuke itaalia ürdisegu ja natuke rosmariini panin veel ekstra juurde (st seda juba oli seal segus, aga ma tahtsin, et ta rohkem domineeriks) + leeskputke.

Segasin ära, keerasin tule ära; kõige lõpuks lisasin ühe toorjuustupära (see konkreetne oli sidruni-mädarõika, tundus, et võiks ülejäänuga sobida) ja riivitud apelsinikoore.

Tuli sellest vast aromaatne tükk!

Mõtlen ainult, et äkki saaks seda ahjus teha väiksema vaevaga. Aga eks oleneb ilmast ka, iga kord lihtsalt pole vaja ahju kütta.

Kevadised salatid

Tegin millaski ühe kalasalati, kuhu läks 1 suitsuheigi liha, pool pakki mitmesuguseid salatiliblesid, tomatit, sibulat, sidrunimahla, natuke õliga konserveeritud artišokke ja natuke sedasama õli. Tuli väga maitsev.

Siis tegin salati kurgist, värskest karulaugust, võilillelehtedest ja kõige õrnematest naadikestest + veidi vähem õrnadest naadikestest, mille valasin sõelal kuuma veega üle, et oleks pehmem, ning tomatist. Vürtsikuseks panin pipart ja worcesteri kastet, valguks natuke tihket Läti kohupiima (mida ma kasutan viimasel ajal kogu aeg nagu juustu – olgu võileiva peale või salati sisse), rammuks tilgakese oliiviõli ja siis leidsin ikkagi, et midagi on veel vaja ja lasin lörtsu majoneesi ka. Sõin seda A. tehtud kotleti kõrvale (hakklihast, riivporgandist, sibulast ja sepikust tehtud) ja võtsin musta leiba kõrvale. Pudistasin hajameelselt leivasisu salati hulka ja avastasin, et nii on palju parem salat. See andis talle umami-nüansi, mis tegi kotleti sinna kõrvale peaaegu et ülearuseks. A. oli sel päeval juba kotletti söönud (tatraga); alguses mõtlesin küll, et jätan talle sellest hoolimata kergeks eineks natuke salatit, aga leivaga läks see nii heaks, et no lihtsalt ei jäänud midagi alles.

Hiljuti tegin jälle salati põhimõttel “nädala ringvaade”: ülejäänud tatrast, poolikust kuumsuitsuskumbriast, küüslauguga läbi praetud võililledest-naatidest, tomatist, redistest, kapparitest, natukesest airaanist, natukesest majoneesist ja värskest rohelisest: karulaugust, estragonist ja õrnematest võililledest, mida ma polnud raatsinud praadida.

Suvikõrvitsa-kartuli-ülejäägitoit ja kuivanud saiast kalapirukas

Kui ma juba saiavormist kirjutasin, siis avaldan ka ühe pühade-eelse mustandi ära – ajast, mil ma samuti ülejääke ära püüdsin lahendada.

Nr 1 – suvikõrvitsa abiga.

Pannile hakitud sibul, seejärel hakitud kartul, seejärel suvikõrvits ja natuke mingeid lihapoolfabrikaadi-jääke, 1 muna segasin soustiks sisse, maitseks soola, kaneeli, aed-liivateed, musta pipart, peterselli. Ühesõnaga, ühe Lähis-Ida või Põhja-Aafrika toidu ainetel, mida ma kunagi Vahemeremaade kokaraamatust tegin.

*

Nr 2 – saiavorm/pseudopitsa.

Ülejäägid olid seekord: palju kuivanud saia ja sprotikonservi põhi (1 sprott ja õli); kapis ootas ka allahindlusega ostetud mozzarellat, kuupäev lähenemas.

Tegin kuivanud saia tükkideks (tunde järgi nii palju, et see pudi pärast ahjuvormi põhja ära kataks – kogenematul soovitan teha pigem rohkem pudi, sest mul kippus pärast vormipõhja kattes auke sisse jääma); jätsin tükeldamisel tekkinud puru alles, et pärast vajadusel timmida, ja panin tükikesed natukese piimaga likku.

Kui need olid pehmemaks tõmmanud, valasin vormipõhja kuivatatud tomatitest üle jäänud õli, mätsisin selle ebaühtlase saiapudi sinna peale ja täitsin lünki ülejäänud saiapuruga. Piserdasin peale pisut oliiviõli, pisut sprottidest jäänud õli.

Oleksin hakanud tomatipastat määrima, aga tuli pähe, et kui ma tahan juba kala kasutada, et sprotiõliga sobiks, siis miks ei võiks kohe tomatiga kala võtta. Ja mul oli 1 peipsi tindi-tomatikonserv. Niisiis mätsisin põhjale hoopis selle konservi tomatikastet. Ja panin ahju küpsema (190 C).

Põhja küpsemise aegu puhastasin ja tükeldasin ülevalt-alla poolviiludeks 1 suure sibula. Kui põhi näitas servadest juba krõbedust, puistasin sinna peale need peipsi tindid ja sibula, piserdasin peale ülejäänud sprotiõli ja panin ahju tagasi.

Tõin õuest maitseaineid: mulluste surnud estragoni- ja iisopivarte küljest kuivanud lehti ja täitsa värsket aed-liivateed, kes elas tänavused pakased üle nagu miska. Tegin maitseainelehed pudiks, varred panin tee jaoks kõravle.

Tegin ka mozzarella tükkideks. Võtsin piruka ahjust, puistasin maitsetaimedega üle ja sättisin mozzarella-tükid peale. Küpsetasin – viimases otsas ainult pealtkuumusega, kuni mullitama hakkas. Jäin rahule, A. vist ka. Põhi oli üldiselt krõbe, ainult keskelt oli täidis natuke rohkem läbi leotanud, aga mitte niivõrd, et lödiks läheks.

*
Kolmandaks – kiirpeedisupp.

Võtsin A. ema boršihoidise (näo ja maitse järgi tundub, et seal on riivitud peet, hapukapsas, riivitud porgand, köögikombainiga inimene saaks ilmselt värskest peedist-porgandist-hapukapsast kiiresti sarnase supi).

Panin selle veega potti kuumenema, hakkisin jupi ingverit, uhmerdasin koriandrit, india köömneid ja veidi apteegitilli seemneid, lisasin. Samuti lisasin ühe kuivetunud sidruniotsa. Kui keema läks, koukisin sidruni välja. Praadisin lisandiks juurde seesamiseemneid, veidi suitsuvorsti tükikesi, musta leiva tükikesi. Hakkisin roheliseks peterselli peale. Jumala hea tuli.

Baklažaanid ja riis

Kõigepealt üks varem avaldamata jäänud toit (ei mäletagi õieti millal).

Ostsin jälle allah. baklažaane ja seejärel avastasin, et meil on küüslauk ikka veel otsas.

Otsisin ilma küüslauguta baklažaaniretsepte ja modifitseerisin lõpuks üht karrit.

Kõigepealt panin riisi keema, selle kõrvalt tegin muud.

1. Panin panni õlitilgakesega soojenema, soojenemise ajal tükeldasin 2 baklažaani (pikkupidi kaheksaks ja need pulgad viiludeks). Panin praadima (kaane alla, niiviisi on kindlam, et küpsevad läbi ilma kuivale jäämata).

2. Uhmerdasin poolteist tl india köömneid ja poolteist tl koriandriseemneid. Segasin baklažaane ja lisasin need uhmerdatud maitseained, siputasin ka natuke kuivatatud kollajuurepulbrit (kurkumit) peale ja tükeldasin kääridega ühe kuivatatud tšilli. Panin kaane peale tagasi.

3. Hakkisin jupi ingverit (koorisin ainult koledatest kohtadest, mind ingverikoor muidu ei sega) ja tükikese värsket kollajuurt, sest mulle meenus, et ma olin seda jõulu ajal soetanud, õnneks seisab hästi. Lisasin pannile. Samuti lisasin sinna teelusikatäie tšillihoidist.

4. Lisasin ka purgi (400 g) tükeldatud konservtomateid ja 2 tl suhkrut. Segasin ära, panin kaane peale tagasi ja lasin haududa.

Riis sai vahepeal valmis.

5. Keerasin pannil juba kuumuse alt ära (nii pliit kui pann on natuke pikkade juhtmetega). Hakkisin natuke peterselli ja rohelist sibulat. Sibula valgemad jupid ja petersellivarre segasin kohe toidu sisse, petersellilehed ja päriselt rohelised sibulatükid jätsin ootele, et taldrikus lisada.

6. Viimistlesin kastme maitset soolaga.

Kokkuvõttes tuli väga hea ja isegi A.-le meeldis, kuigi ta tavaliselt ei ole konservtomatiga toitudest ülearu vaimustuses. Ju siis vürtsid aitasid.

***

Nüüd oli samuti kaks veidi närbunud baklažaani, lasin end inspireerida ühest Türgi retseptist.

Panin klaasitäie riisi keema (külma veega, nii et riisi peal oli ühe sõrmelüli paksune veekiht.

Selle keemise ajal tükeldasin ühe hiigelsibula ja 2 baklažaani, hakkisin paar näputäit sarapuupähkleid.

Panin pannile natuke oliiviõli, natuke mitmesugustest õliga suupistetest (artišokkidest, kuivatatud tomatitest) järele jäänud õli, ajasin kuumaks, jätsin baklažaanikuubikud madalal kuumusel kaane alla hauduma.

Kui need olid juba väikesmaks ja pehmemaks tõmmanud, lisasin hakitud pähklid. Tükeldasin sinna juurde 1 väikese tšillikauna, panin natuke magusa paprika pulbrit ja itaalia ürdisegu (seal on punet, majoraani, piparrohtu, aed-liivateed, salveid… vbla ka rosmariini, praegu täpselt ei mäleta).

Segasin, lisasin hakitud sibula, panin kaane peale tagasi. Tulin kirjutasin siiamaani üles.

Läksin segasin jälle. Hakkisin paar-kolm petersellivart, lisasin pannile. Lisasin 400 g purgi tomateid omas mahlas, vajutasin pannilabidaga natuke väiksemaks, loputasin ka tomatimahla purgi seintelt pannile. Lisasin ühest varasemast praest jäänud lihaleemekallerdise. Ja paar spl pisikesi kõvaks tõmmanud rosinaid (nii kõvad, et süüa juba raske, lootsin, et leeme sees pehmenevad).

Jätsin jälle kaane alla hauduma.

Siis segasin riisi hulka, maitsestasin soola ja musta pipraga.

Kõige lõpuks hakkisin petersellilehti ilu pärast juurde.

Purgitomati tõttu sai pisut pudrusem, kui ma ootasin, mõtlesin, et huvitav, kas riisi kohe alguses toorelt toidu sisse pannes oleks tahedam tulnud. Aga maitse oli OK, A. ei kurtnud ka konsistentsi üle.

Kiirtoidud: oapanniroog, peedisalat, makaroni-makrasalat

Panniroog: praadisin veidi küüslauku, rohelise sibula valget osa, hakitud petersellivarsi ja lisasin kuivatatud tšillit ja koriandriseemneid; kummutasin sinna otsa purgitäie aedube tomatikastmes (ja selle purgi loputusvee, et sousti raisku ei läheks); lisasin itaalia ürdisegu (sest seal oli nii piparrohtu, salveid kui ka aed-liivateed, kõik võiks nagu sobida). Kõrvale keetsin kaerakliiputru, sest mulle tundus, et oakaste võiks polentaga sobida, aga kaerakliid maitsevad mulle maisimannast iga kell rohkem. Rohelise sibula rohelise osa hakkisin peale. Minu arust oli kokku väga mõnus.

Peedisalat – olin 2 suurt peeti küpsetanud. Koorisin ühe ära, praadisin kõigepealt natuke koriandriseemneid, india köömneid ja seesamiseemneid, siis lisasin peeditükid, natuke palsamiäädikat, natuke piparkoogimaitseainet, kuivanud valge leiva tükikesi. Samal ajal hakkisin lehtsalatit ja peterselli ning lisasin valget juustu (ja ühe läti kohupiima pära). Segasin maitsestunud peedi-saiaseguga ära. Natuke kuiv jäi, lisasin veel õli ja worcesteri kastet. A. oli sellega isegi rohkem rahul kui mina.

Makaroni-makra-puuviljasalat: keetsin teokarbikujulisi makarone, samal ajal tükeldasin kaks apelsini (mõlemal oli plekk, selle võrra siis vähem kui 2), 1 õuna, natuke peterselli, lammutasin 1 väikese paki lumekrabipulgad peenemaks. Hakkisin 1 küüslauguküüne ja 1 jupikese värsket kollajuurt (muidu oleks ingverit pannud, aga see oli otsas ja kollajuurt oli ja mõtlesin, et okei, tuleb täna siis teistsuguse maitsega). Kurnasin makaronid ja segasin küüslaugu-kollajuure sinna kohe sisse. Siis kummutasin selle segu kaussi puuviljade ja makra juurde, lisasin väikese purgi konservherneid (koos vedelikuga); nüüd polnud salatikastet enam peaaegu vajagi, lisasin lihtsalt maitse pärast natuke majoneesi. Ja piparrohtu ja estragoni.

Peedi-oa-hapukapsasalat: 1 küpsepeet, kaks näputäit hapukapsast, 1 õun, kolmandik suurt sibulat, purk musti ube (lihtsalt vees, ilma soolata – mulle tundub, et sellistel on vähem plekimaitset kui soolaga) – oavedeliku jätsin purki küpsetamise tarbeks alles, nii hästi kui mul ube ja vedelikku lahutada õnnestus; pluss viimane ots ühest riivporgandisalatist, mille A. oli vahepeal poekotleti kõrvale teinud. Segasin salatit, maitsesin, tundus, et haput on juurde vaja, tükeldasin ka 1 punase apelsini, sellega läks paremaks. Maitseks panin sisse veel piparrohtu, leeskputke ja värsket peterselli. Kastmeks: natuke hapupiima, natuke majoneesi, hästi natuke kuivatatud tomatite pealt õli. Lisandiks praadisin juurde musta leiva pudi koriandriseemnete, köömnete ja hakitud küüslauguga. Salat nägi hästi jõle välja (peet ja mustad oad!), aga maitses täitsa hea. Ainult et riivporgandisalati ülejäägile leian teine kord teise rakenduse (nt mingis tatra- või muus pilafis), sest porgandi maitse on liiga õrn, teda ei jää niiviisi peedi ja hapukapsa vahel üldse tunda ja siis on ju raiskamine.

Kanaülejääkidest riisiroog ja tatraroog

A. oli vahepeal ahjus kana küpsetanud (ja selle küpsetamisel tekkiva leeme kõrvale pannud ja see kallerdas ära), ühel hetkel sai kana + tatra või kana + nuudlite kombinatsioonist villand ja tegin midagi paella-laadset, mis kujunes totaalseks fusioon-köögiks. Panin viimase kuiva heerese tilgaga mingi 5 kuivatatud tomatit likku ja umbes sama palju hiina shiitake seeni ka. Kuni need ligunesid, ajasin panni soojaks, hakkisin sibulat-küüslauku-sellerit ja siis hautasin neid seal pannil kanakallerdise pealt kooritud kanarasvaga. Lisasin tilgakese leotus-heerest. Pudistasin juba pehmeks ligunenud seened pannile ja natuke kanapraeliha. Lisasin riisi (pikateralist, silma järgi umbes kolmandiku kilosest pakist) ja ajasin segi. Tükeldasin ka kuivatatud tomatid sinna, lisasin paar klaasitäit vett ja kanakallerdise. Kui see oli laiali sulanud, puistasin sinna sisse veidi safranit. Ja kuivatatud basiilikut. Jätsin kaane alla hauduma, kuni oli valmis. Pärast sõin värske peterselliga. Tuli päris hea, ainult veidi soolane, seega järgmistel päevadel segasin värskete kirsstomatitega (ja peterselliga).

Järgmiseks tatraroog: praadisin-hautasin kuivatatud tomatite õlis hakitud sibulat (1), küüslauku (1 küüs), suvikõrvitsat (1), sellerit (1 vars); lisasin kanapraeliha; natuke kuivatatud tšillit ja magusat paprikat; lisasin tatart; lisasin vett ja lõikasin sinna paar kuivatatud tomatit; pistsin leeme sisse loorberilehe ja jätsin kaane alla hauduma. Pärast maitsestasin itaalia maitseaineseguga (piparrohtu, salveid ja hästi natuke majoraani pani veel ekstra juurde). Kõige lõpuks lisasin pooliku purgi konservherneid (salatist jäänud), kõige vedelikuga. Väga maitsev tuli minu arust – ühel päeval sõin võiga, teisel niisama, mõlematpidi oli hea. A.-le meeldis ka.

Oasupp/-hautis

Mul istub õudne hulk märkmeid mustandites, kuidagi ei saa ära viimistletud. Võib-olla peaks pärast hoopis kuidagi märksõnade järgi süstematiseeritult avaldama, mitte kronoloogia järgi.

Aga vahepeal hooajapostitus.

Päev enne vastlapäeva panin kuivad põldoad-herned likku.

Vastlapäeval sirvisin kokaraamatuid ja inspireerusin jälle sellest kanadaukrainlase köögiviljaraamatust – kui mul tohiks ainult 10 kokaraamatut olla, oleks see üks neist – , täpsemalt pardilihaga tšillist, mis siis, et mul parti ei olnud. Maitseainekomplekt tundus kuidagi isuäratav.

Hautasin poti põhjas mitmesuguste suitsuliha- ja vorstikribalatega (ja ühest praest sulanud searasvaga ja ka natukese õliga) sibulat, küüslauku, porgandit ja sellerit, siis loputasin oad-herned ära ja panin koos veega sinna otsa.

Maitseks lisasin esialgu natuke tšillit, köömneid, koriandrit, piparkoogimaitseainet (mis sisaldas kaneeli, koriandrit, vürtsi ja nelki), kakaod ja paar kuivanud kõva iisopivart, et las keeb maitse neist leeme sisse. Ning fariinisuhkru purgist ühe kokkukämpunud tüki.

Kui porgandid olid pehmed, lisasin ühe punase veini pära, mis oli joomise jaoks liiga äädikaseks tõmmanud, kogemused näitavad, et pika hautamise peale ei jää see häirima. Kui oad-herned hakkasid pehmeks saama, lisasin soola, aed-liivateed, piparrohtu ja majoraani, segasin ära, maitsesin: hea maitse. Keerasin kuumuse ära ja jätsin maitsestuma.

Leem tuli hea ja maitseküllane, huvitaval kombel ei maitse ta kakaost hoolimata eriti šokolaadiselt, aga selline mõnus pruun kaste on. Meenutab mulle minu ettekujutust prantsuse talupojaköögist.

Oad-herned tahavad esialgu ikka veel närimist (kuigi seest on pehmed), arvatavasti soojendamise peale muutuvad pudrusemaks.

Aastavahetuse toidud ja selle järel

Vürtsine kana: riivisin jupi ingverit, pressisin 3 suurt küüslauguküünt, lisasin paar spl rapsiõli ja pool tl tšillihoidist (paar aastat tagasi mingilt jõulumüügilt ostetud), pigistasin väikesest sidrunitükist mahla juurde; tükeldasin umbes pool kilo kanafileed ja panin selle seguga üleöö marineerima.

Uusaastaõhtul praadisin selle vokkpannil läbi, lõikudes kohe praadimise alguses 1 värske tšillikauna sinna hulka; lisasin soola ja veel natuke sidrunimahla ning lõpuks, kui oli praetud, sai 3 rohelist sibulat juurde lõigutud.

Pirni-juustusalat: 3 pehmet pirni ja vist 250 g mingit emmentalilaadset eesti juustu (“vist”, sest sellega tegeles ep.), kastmeks natuke majoneesi ning maitseks veidi riivitud apelsinikoort. 1. jaanuaril sai seda samasse kaussi juurde tehtud, sedapuhku 2 pirnist ja tükist atleet-cheddarist.

Puuvillasalat“: keetsin paar peotäit Panzani teokarpe (st makarone), siis läks neile juurde pool purki tükeldatud ananassi, 2 veriapelsini, 1 nabaapelsin, 1 pikk värske kurk, 2 väikest pakki lumekrabi. Ja kuna ep. leidis, et magusat on juurde vaja, siis pool pirni kah veel. Kastmeks majonees ja natuke sellesama ananassikonservi mahla, kus ma ajasin hästi natuke safranit laiali. Maitseks läks veel – kohe pärast makaronide keetmist, kui nad veel soojad olid – 1 hakitud küüslauguküüs ja umbes samas koguses hakitud värsket ingverit.

See kõik oli hästi maitsev.

Ahjaa, muu kõrvalt küpsetasin kiiresti ühe lihtsa kohupiimatainast koogi, et ülejäänud piparkoogivürtse kuhugi sisse panna. Õigemini peamiselt juhendasin U.-d, kellel on tugevamad käed ja seega lihtsam tainast segada. St pool klaasi suhkrut, 50 g võid ja 1 spl õli kõigepealt ühtlaseks, seejärel 1 muna sisse ja jälle ühtlaseks, seejärel piparkoogivürtsid sisse (hakkisin sisse ka värsket apelsinikoort, mis oli salatitegemisest üle jäänud), seejärel pakk (200 g) kohupiima, pool klaasi kaerakliisid ja klaas jahu, kuhu olin seganud 1 tl soodat ja 1 tl sidrunhapet. Vist lisasin siis, kui see kõik oli segamini, veel veidi jahu, kuni konsistents tundus kogemuse järgi paras. Siis läks tainas võiga määritud ja kaerakliidega üle puistatud pannile, puistasin veel piparkoogimaitseainet ja 1 kohviku-torukese jagu suhkrut peale, siis läks ta 190 kraadisesse ahju ja küpses mingi 10-15 minutiga koogiks valmis. U. rõõmustas, et nii ruttu ja nii kergesti saab kooki teha ja nii hea tuleb veel ka.

1. jaanuaril vaatasime palju multikaid ja kui me olime viimase puuvillasalati ja uue pirnisalati enam-vähem ära söönud, tegin lisaks kähku peedi-hapukapsa-hernesalati: 1 tükeldatud küpsepeet, silma järgi umbes samas koguses toorest hapukapsast, pool väikest purki (kõige väiksemast, mida müüakse) konservherneid, natuke toorest sibulat. Kastmeks natuke petti ja natuke majoneesi, maitseks kuivatatud piparrohtu ja köömneid. Mõnus värske. Koer oli sellest väga huvitatud, selgus, et ta tahab nii herneid kui ka hapukapsast, neid andsime talle eraldi (majonees ei ole talle hea, sinep on sees ja üldse).

2. jaanuaril: teokarbid (ikka makaronide mõttes) ülejäänud poole purgikese konservhernestega – keetsin makaronid ära, kurnasin ära; hautasin vokkpanni põhjas võiga 1 hakitud küüslauguküüne ja hästi natuke hakitud suitsuvorsti, lisasin makaronid ja herned koos kogu herneveega, las läheb kastmeks. Ja lisasin veidi hapukoort, segasin ära ja lasin tõmmata, kuni oli jälle tahenenud. Maitseks kuivatatud piprarrohtu otse toidu sisse, peale riivisin kõva juustu ja puistasin värsket aed-liivateed.

3. jaanuaril leidis kõht, kui olin mõne vorstiga võileiva söönud, et söögisedel on jälle liiga lihaseks kiskunud, niisiis tegin lõunaks lihtsalt hapukapsa-õunasalatit. Oligi hapukapsas ja õun, kastmeks natuke hapukoort, natuke petti, maitseks veidi köömneid ja kuivatatud leeskputke; ja pärast taldrikus puistasin veidi sepikukrõbuskeid peale (seekord oli sepik ise selliseks krõbedaks kuivanud, ei pidanud praadimagi) ning pigistasin törtsu majoneesi kõrvale. Sobis väga hästi ja maitses ka. Head musta leiba sõin kõrvale, et toitvam oleks.

(A. veel magas siis, arvasin, et tõenäoliselt sööb tema seda millegi rammusamaga, näiteks verivorstiga, aga nagu selgus, hoopis võileiva kõrvale.)

Pühade-eelsed kiired panniroad; seekordsed jõulutoidud

Pühade eel tegin selliseid kiireid toite nagu:

1) suvikõrvitsaomletti (ühe suvikõrvitsa veerandviilud pannile, sinna otsa, kui juba natuke aega praadinud, sinna otsa kaks natukese piimaga ja soolanäputäiega lahti klopitud muna), lisandiks kodujuustu, tomatit ja natuke soolaforelli, aed-liivatee lehekesi maitseks juurde;

2) hautasin panni peal köögivilju: porgandit, küüslauku, kartulit ja lillkapsast (lisasin need just selles järjekorras), maitseks tilliseemneid ja leeskputke, kõige lõpus lisasin kastmeks ühe toorjuustupära ja riivisin natuke kõva juustu peale ka;

3) kui A. oli ahjus kana küpsetanud ja me olime seda mitu päeva eri lisanditega (tatar, spagetid, lihtsalt hapukapsasalat, hapukapsa-õunasalat, apelsinitükid ja praetud saiatükikesed) söönud, siis tegin kanariismed lõpuks jälle küüslaugu, suvikõrvitsa ja natukese saiapuruga panni peal soojaks – ma olen hakanud lõikelauale kogunevat saia- ja leivapuru iga päev ühe väikese kausi sisse korjama, sest nii saan kerge vaevaga palju värskemat riivsaia kui see, mida paki sees müüakse, ilma vajaduseta ise riivida. Tõenäoliselt ka kvaliteetsemast saiast-leivast. Ja nt suvikõrvitsa vesisuse tasakaalustamiseks paras kogus tuleb väga ruttu kokku.

Jõululaupäevaks olin koju ühe Karilatsi forelli toonud, A. tükeldas seda nii, et ahjupannile ära mahuks, mina lõikusin sinna sibulaid kõrvale, puistasin veidi soola, võitükikesi ja riivitud sidrunikoort peale, pistsin umbes pooleks tunnikeseks praeahju. Kõrvale keetsin kartuleid, sest oli keedukartuli isu. Seda jagus meil jõululaupäevaks ja kolmeks päevaks takkajärgi (okei, viimasel päeval olid ainult riismed, mille A. ära lahendas). Niisiis näide toidu ettetegemisest, mida Murca mainis – küpsetatud toiduga, olgu siis tavalises kütmiseahjus või praeahjus, juhtub reeglina justkui iseenesest, et tuleb mitme päeva toit.

Küpsetasin ka tavalise hapupiimakoogi retsepti järgi koogi (150 g rasvollust – mul oli pehme või ja õli segamini -, pool klaasi või veidi rohkem suhkrut, piparkoogivürtse (eriti nelki), lisandeid – seekord õunatükke, rosinaid, musti ploome ja kreeka pähkleid – ning umbes 1 2/3 klaasi jahu, millesse on 1 tl soodat segatud), mille pidulikkus seisnes selles, et panin sinna rohkem head-paremat sisse kui tavaliselt ja küpsetasin rõngasvormis, mitte ahjupanni peal (selle peal oli mäletatavasti forell). Täitsa kenasti piparkoogine tuli, konsistents oli ka hea, oma üllatuseks mõtlesin, et magusam võiks olla (nojah, ahjupannil tehes siputan ma tavaliselt enne ahjupanekut ühest kohviku-suhkrutorukesest suhkrut peale).

Järgmisel päeval tegin veel pogácsaid ja kuna tööpind sai selle käigus nagunii jahuseks, siis ka poetainast piparkooke. Pogácsatainas oli seekord natukesest presspärmist (võtsin 50 g pakist ühe nurgakese), mille ajasin 1 tl suhkruga vedelaks, seejärel (lisamise järjekorras) 2 klaasist jahust, umbes 300 g kohupiimapastast (9%), poolest pakist (st ca 90 g) võist ja paarist supilusikatäiest õlist (plaan oli lisada õli nii palju, et kokku tuleks umbes 150 g, st jahu- ja kohupiimakogusest poole vähem), maitseks natuke soola ka. Kerkis väga hästi, aeg-ajalt sõtkusin alla ja voltisin. Rullisin jahuseks tehtud tööpinnale laiali, siputasin riivjuustu ja seesamiseemneid peale, lõikasin väikese likööriklaasiga kabenuppude moodi kettakesed, küpsetasin oma ahju näidu järgi 190 c kraadi juures (keskmisel siinil).

Tulid veidi lamedad, vbla oleks pidanud enne küpsetamist veel eraldi kergitama – ja vbla rullisin ka liiga õhukeseks, teooria järgi tuleks rullida 1 cm paksuseks – aga konsistents oli hea ikka.

(Panin selle postituse siltideks nii saiad kui ka küpsised, sest pogácsa on midagi nende kahe vahepealset.)

Ainult et mul on vist just sellest rammusast söömisest kõht haige ega taha enam rammusaid suupisteid, kõht nõuab nüüd lihtsat ja süütut toitu nagu näkileiba, toorest hapukapsast, hapukurki, õuna ja lahjasid hapupiimatooteid. Ostsin selle peale paki petti.

Viimase aja köögiviljatoidud

A. kaebas maksavalusid, mis tähendab tavaliselt, et liiga palju loomset rasva ei ole hea. Mina ei talu viimasel ajal kah eriti palju liha. Lugesin tarku raamatuid ja lõpuks tegin järjest gemüüsesid.

Nr 1: bataadisupp kookospiimaga.

Poes oli nimelt ilusaid võrdlemisi odavaid Egiptuse bataate, tõin kaks tükki koju ja koorisin ära.

Seejärel hakkasin supipõhja tegema: 1 hakitud sibul, 2 peeneks hakitud küüslauguküünt (1 väga suur, teine väiksem), 1 umbes 4 ruutsentimeetri suurune ingverijupp, samuti hakitud. Need panin poti põhja natukese õliga (kõige tavalisem praadimisõli, antud juhul oli mul rapsiõli) hauduma.

Vürtsid: 2 tl india köömneid ja 1 tl koriandrit (uhmerdasin peenemaks, mul valmisjahvatatult ei olnud), 1 tl kollajuurt ehk kurkumit, 1 pisike tšillikaun – need läksid supipõhjale enne vedeliku lisamist juurde ja said ka natuke praadida.

Seejärel lisasin 3 kruusitäit vett ja veel maitseaineid: 1 loorberilehe ja natuke musta pipart, ning lõikusin kääridega vette paar kuivatatud tomatit.

Selle praadimise-haudumise ajal olin bataadid kuubikuteks tükeldanud, viskasin needki vette. Pärast hetkelist järelemõtlemist ka peotäie läätsi, et oleks valgurikkam.

Ja tükeldasin 1 suvikõrvitsa samuti kuubikuteks. Selle lisamisega ootasin, kuni läätsed olid poolpehmed.

Kui juba kõik hakkas pehmeks saama, lisasin purgi kookospiima, maitsestasin veel soola, pipra, leeskputke ja sidrunimahlaga ning jätsin selle sidrunikoore tüki, mille seest ma olin mahla välja pigistanud, natukeseks leeme sisse tõmbama. Siis õngitsesin sidrunikoore välja (oleks ka loorberi õngitsenud, aga ei leidnud üles) ja tampisin kogu kupatuse sees paar matsu pudrunuiaga, et veidi tummisem konsistents tuleks.

Söömiseks hakkisin ka tilli peale ning võtsin veidi kreeka jogurtit juurde, et rammusam oleks.

Jube naljakas, et bataat on kõrvitsaga ühte värvi ja keetmise peale tuleb tal ka kõrvitsa moodi konsistents. Üks on mugul ja teine… botaaniliselt vist mari? aga potis nii sarnased.

***
Nr 2: apteegitilliga hautatud porgand, sest poes oli täitsa ilusat apteegitilli.

Kõigepealt puhastasin 4 jämedat ja 1 tavalise porgandi (ehk kõik porgandid, mis meil parajasti olemas olid). Ühel oli natuke ilusaid pealseid kasvanud, need panin garneeringuks kõrvale.

Lisandiks keetsin nisutangu (lasin poolteist tassi vett näputäie soolaga keema ja panin sinna klaasitäie tihedal sõelal loputatud tangu).

Sellega paralleelselt hautasin pannil 1 spl või sees kõigepealt 1 hakitud sibulat; tükeldasin või sulamise ja sibula haudumise ajal porgandid kangideks (tavaline porgand läks juppideks ja pikuti pooleks, suured porgandid kas veerandiks või jämedamad veel vähemaks) ja lisasin siis sibulale.

Võtsin panin apteegitilli õrnad rohelised lehekesed samuti garneeringuks kõrvale, hakkisin valge osa ära (umbes sama lohakasse hakkimisstaadiumi nagu enne sibula) ja lisasin samuti pannile; lisasin veidi vähem kui kruusitäie vett ja tibakese soola ning jätsin kaane alla umbes veerand tunniks hauduma, ise tegin tööd.

Tulin, vaatasin, segasin, leidisin, et natuke võiks veel saada, aga et tangudel võib kuumuse alt ära keerata, need on valmis. Mõni minut hiljem võtsin ka porganditel kaane pealt, et liiga vesine ei jääks ja keerasin kuumuse madalaks. Selles staadiumis oli see toit õudselt kole ja ebaisuäratav – porgandijupid ebamäärase kahvatu löga sees ulpimas. Alles nüüd tuli pähe ka üks loorberileht lisada, seda oleks võinud teha juba varem, koos veega. Aroom muutus sellega hoobilt paremaks.

Moorisin niiviisi ilma kaaneta, kuni vedelikku oli minimaalselt järel. Retseptis, millest ma inspireerusin, soovitati natuke pruuniks lasta, aga ma ei läbenud enam oodata ja kõht oli tühi, mõtlesin, et lisan karamelliaktsendi hoopis tilgakese sojakastme ja natukese musta leiva pudiga (tõesti natukese, isegi terve viilu sisu ei pannud ära). Nii tegingi. Keerasin kuumuse ära. Pudistasin veel tublisti leeskputke peale, jahvatasin musta pipart otsa, riivisin natuke kõva juustu peale ja lisasin veidi uljamalt juba valmisriivitud juustu (see Eesti cheddar). Kõige viimaks hakkisin need ennist kõrvalepandud porgandi- ja apteegitillilehed ära ja puistasin peale. Selle peale läks toit ootamatult ilusaks.

Serveerisin endale tangu, porgandihautist ja äkilise uitmõtte ajel siristasin veel oliiviõli peale. Niiviisi maitses see mulle täiesti sõltuvusttekitavalt. Olin väga rahul, et olin lehed eraldi hakkinud ja toorelt lisanud, need krõmpsusid nii toredasti ja andsid hoopis teistsugust tekstuuri juurde (tekstuurid olid tõsiselt vahvad – kergelt vetruv nisu, pehme porgand, krõmpsuvad lehekesed). A.-le maitses ka hästi. Kokkuvõttes oli selle toidu peamine viga see, et liiga vähe.

***
Nr 3: cappelletti lillkapsaga.

Cappelletti on viimasel ajal üks odavamaid täidisega makarone, mida saada on. Küll kallimad kui pelmeenid (sest suhteliselt värsked ja seepärast lühema säilivusajaga), aga ka tunduvalt maitsvamad, seepärast olen katsunud endal üht pakki kogu aeg külmkapis hoida, juhuks, kui tahan midagi head, aga midagi keerulist ega aeglast teha ei viitsi.

Mul on helged mälestused sellest, kui head olid ükskord tortelliinid spargelkapsaga. Spargelkapsas pole praegu poes suurem asi, aga ilusat lillkapsast vahel leidub, täna oli üks lausa alla hinnatud, sest paarist kohast pealt natuke tumedaks tõmmanud. Neid paari koledat kohta oli kerge ära lõigata.

See tuli selline ülikiire toit: vist umbes liiter vett väikeses kastrulis tibakese soola ja näputäie tilliseemnetega (A. ema kogus neid mulle kunagi ja ma kasutan neid sellistes toitudes, kuhu ka värske till ise sobiks) kuumenema. Ise lammutasin sel ajal pool mõõduka suurusega lillkapsast peenemaks.

Vesi läks keema, lillkapsas sisse.

Kiskusin oma cappelletti-paki lahti ja mudisin natuke selle sisu, et see kõik üks klots ei oleks. Kui vesi oli uuesti keema läinud, ootasin mingi minuti (ise vahetasin sel ajal poekäiguriidest koduriidesse) ja lisasin makaronid lillkapsakeedusele.

Kui uuesti keema tõusis, keerasin kuumuse ära. Lisasin keeduvette veidi leeskputke. Hakkisin garneeringuks tilli.

Kurnasin liigse keeduvee ära (seda polnud eriti palju järgi jäänud), piserdasin peale sortsu oliiviõli ja tilgakese valge veini äädikat, jahvatasin natuke mingit soome maitseainet peale, sest see sisaldas peamiselt kuivatatud seeni ja seened tundusid sinna sobivat (retsept, millest ma inspireerusin, sisaldas šampinjone, mida mul ei olnud); jahvatasin ka musta pipart; puistasin toidu otse kastrulis tilliga üle, riivisin kõva juustu ja lisasin ka seda poe-riivjuustu nagu eelmiselgi retseptil.

Taldrikus võtsin kirsstomateid juurde, kõrvale jõin odavat valget veini. Oli päris hea kombo, kuigi need tomatid olid sellise õrna maitsega toidu kohta isegi veidi liiga vänged.

Teoreetiliselt oleks seda saanud ka salatina süüa (ühtegi liiga hanguvat komponenti ei olnud), aga siis, kui A. sööma hakkas, ta ikkagi soojendas (ainult tomateid võttis värskelt juurde), sest ta tahtis, et makaronid pruunistuks. Nüüd lehkab kogu majapidamine praetud lillkapsa järele.