Vahepeal tehtud: hapukapsa…vokki?, saiavormi, praekartulit ja omletti

Hapukapsatoit inspireerus taas kord Baieri hapukapsasalatist (mis on üks soe salat), ainult et seekord ei hakanud ma midagi eraldi praadima, tegin kõike ühes vokkpannis – algul läks pannile viilutatud sibul läbisegi singikuubikutega, seejärel natuke küüslauku ja hapukapsas, hapukapsa hulka 1 tükeldatud antoonovka ja natuke aed-liivatee oksi. Lisasin veidi eilset taimeteed (peamiselt piparmünt, natuke majoraani hulgas) ja nurgakese köögiviljapuljongikuubikut. Kui tunnistasin valmiks, lisasin ka pruuni suhkrut (kohvikust kõrvale pandud torukesest). Maitses hea, aga tuleb tunnistada, et kuumutatud hapukapsas ajab mul kõhu punni.

Saiavorm sai tehtud üldiselt samal põhimõttel nagu eelmine, ainult kohupiima oli suhteliselt rohkem ja saia suhteliselt vähem. Kahjuks tähendas see, et vajus pärast küpsemist lapikumaks.

Olin ka vist liiga vähe suhkrut lisanud, esimene elamus oli pettumus. Aga siis taipasin moosi peale panna ja kohe muutus suvaline plönn heaks koogiks.
A. arust oli maitses midagi liiga vänget, vbla tundis ta piparkoogimaitseainet nii tugevasti, aga asi võib olla ikkagi väheses suhkrus ja selles, et tema ei pannud moosi peale (moosi alt oleks ka piparkoogimaitseainet vähem tunda olnud).

Praekartul oli kõige lihtsam söök, tegin peamiselt sellepärast, et A. oli verivorsti toonud – viilutasin-praadisin endale 1 sibula, 3 kartulit ja kui need olid peaaegu valmis, lisasin pannile 2 verivorsti. Jäin üldiselt rahule.

Täna meenus, et olin leivapealseks mitu-mitu päeva tagasi ühe poeseenesalati toonud, kartsin, et viimane ots läheb pahaks; nii et kloppisin 2 muna lahti, lisasin umbes 1 spl kreeka jogurtit ja kogu seenesalatijäägi (soolaseened, hapukoor, sibul), samal ajal pann kuumenes; ja siis valasin segu pannile ja praadisin madalal kuumusel omletiks. Sõin koos tükeldatud tomatiga, väga maitsev tuli.

Primitiivtoite veel

Modifitseerisin Baieri hapukapsasalatit: panin kastrulisse paar peotäit hapukapsast (rohkem ei olnud). Puhastasin-tükeldasin sinna juurde mingi neli antoonovkat. Lasin veekeedukannuga veidi vett soojaks, tegin sellest köögiviljapuljongi kuubiku nurgakesega veidi üle poole kruusi puljongit (retsept ütles 125 ml) ja valasin selle kapsa peale. Torkasin kapsa sisse 2 loorberilehte ja 4 tüümianioksakest. Jätsin madalale kuumusele hauduma, ise tegin tööd.

Kui oli nii 25 minutit haudunud, tulin korraks kööki, hakkisin 1 sibula, veidi vorsti, veidi mingisuguse suitsuliha pära ja panin praadima. Niipea, kui särisema hakkas, keerasin jälle kuumuse hästi maha, jätsin sibula klaasjaks hauduma ja tegin tööd edasi.

Vahepeal tulin vaatasin, mis saanud on. Võis veel veidi haududa. Lisasin paar näputäit köömneid ja tegin veel tööd.

Siis tulin vaatasin, oli juba krõbedam. Õngitsesin kapsa seest looberid välja ja viskasin ära. Mõtlesin teha sama ka tüümianiokstega, aga lehekesed olid nii isuäratavalt pehmeks läinud, et kaapisin need varrelt ja jätsin toidu sisse, ära viskasin ainult varred. Segasin kapsa ja pannil praetu ära, tõin õuest natuke sellerit ja natuke naati (retsept nõudnuks peterselli), hakkisin, segasin sisse, maitsesin, leidsin, et veidi magusat kuluks ära ja maitsestasin 1 tl pruuni suhkruga.

Päris lõpuks otsustasin, et siia juurde sobiks ka kartul ja keetsin 5 kartulit (ja tegin ka kartuli keemise ajal tööd). Oleks varem taibanud, oleks kartuli näiteks sibulahautamise ajaks keema pannud ja rutem süüa saanud.

Tuli maitsev toit (nii A. kui minu arust), ainult hirmsasti kõhutuult tegi.

Kui sellest oli viimane pära järel, millest üksi enam ei oleks lõunat saanud, kasutasin seda hautist heeringa + veidikese värske sibula kõrvale lisandiks. Mis toimis üllatavalt hästi.

*

Keetsin spiraalikujulisi makarone. Samal ajal riivisin kõva juustu. Kui makaronid valmis, panin neile peale kuivatatud tomatitega võid, küüslauguga kõrvitsapüreed, seda riivitud juustu, natuke ricotta’t ja natuke pehmet juustu. Kokku sai maitsev.

Järgmisel päeval tegin sama lihtsalt ricotta ja pehme juustuga, kõva ei viitsinud riivida. Ikka oli hea.

Nüüd oli A. vahepeal mingit loomalihapihvi praadinud, pool jäi üle. Loomaliha on minu jaoks niisama liiga kange kraam. Ma praadisin oliiviõliga sibulat, küüslauku, pudistasin pool pihvi sinna sekka, tükeldasin sinna juurde ühe tomati, niisutasin veidi valge veiniga, tõin õuest pealepuistamiseks sellerit ja münti. Paralleelselt keetsin ikka spiraalikujulisi makarone. Segasin pannile sousti sekka. Hirmus hea sai.

Täna tegin “Mehhiko munarooga”, kui seda nii võib nimetada: praadisin 1 sibula ja natuke küüslauku, tükeldasin pannile kahe veidi koledaks läinud tomati ilusad osad pluss väikese purgi konservtomatit, 1 tillukese kuivatatud tšillikauna (st selle kah tükeldasin, kääridega) ja 1 väikese purgi maisi. Maitseks veel soola, sellerit ja iisopit. Sinna sisse lõin kaks muna, algul arvasin, et tahan mõlemat, aga kõht sai enne täis, nii et ka A. sai muna tomatis.

Oapudrust, baklažaanidest ja muust gemüüsest

Nagu ma viimati mainisin, tegin ühe oa-kartulipudru. Peaaegu samamoodi, nagu kartuliputru: panin üleöö leotatud põldoad (kuivast peast oli neid mingi paarsada grammi) kastrulisse, lõikusin 3 keskmist kartulid paksude viiludena neile otsa, vett panin niipalju, et enam-vähem ära kataks. Ja keetsin ligi tunni, täpselt ei mäleta, eks ma pehmuse järgi vaatasin. Kui pehmed olid, maitsestasin soola ja piparrohuga (H-V andis mulle seda tehvkat maitseainet terve tuusti) ja tampisin pudrunuiaga segi. Õudselt kole puder tuli, sest oakestad andsid värvi ja jäid ise tükkidena pudru sisse. Aga maitses hea.

Järgmisel päeval tegin sinna uhkelt lisandid kõrvale: küpsetasin praeahjus baklažaaniviile (millele olin veidi soola peale siputanud ja oliiviõli peale piserdanud) ja hautasin praepannil kabatšokitükke samuti oliiviõli ja soola – ja küüslauguga. Kui need pehmeks said, maitsestasin baklažaanitükke värske küüslaugu ja veidikese punaveiniäädikaga, ja kabatšokitükke värske mündi ja valge veini äädikaga. Lükkasin kabatšoki panni peal koomale ja ajasin sealsamas ka oaputru soojaks.

Puder oli jätkuvalt väga hea, baklažaanid lausa jumalikud, aga kabatšokk oli vesiseks läinud. Ma mökerdasin ta pudruga segamini, nii see vesisus segas vähem.

A., kes soojendas endale sama gemüüset praemaksa kõrvale, leidis samamoodi, et kabatšokk on kuidagi imelik, aga muidu okei toit.

Tegin sellest järgmiseks päevaks järelduse, et nii vana ja suurt kabaŧšokki on parem valmistada praeahjus, nii et sättisin baklažaaniviilud seekord eelmise päevaga võrreldes koomale, et ka kabatšokipoolrõngaid sinna kõrvale mahuks.

Tulemus oli märksa parem, küpsesid pehmeks ilma vesiseks minemata. Aga baklažaani jumalikkusega oli neil muidugi raske võistelda.

Kuna ma olin baklažaani päris palju teinud, jäi seda järgmiseks päevaks üle; A. oli juba mingit oma poolfabrikaaditoitu söönud; mul oli tunne, et oapuder on teist päeva järjest kõhule liiga raske ja arendasin baklažaanidest hoopis spagetilisandi: seni, kuni spagetivesi keema läks ja seejärel spagetid ise keesid, ajasin baklažaanitükid pannil soojaks, lisasin küüslauku, basiilikut, punet, natuke tšillit ja tomatitükke ja lasin enam-vähem soustiks, kummutasin spagetid pärast kurnamist sinnasamma pannile, segasin ära, võtsin taldrikule ja taldrikus võtsin ka fetat peale. Imehea!

Eile oli mul ikka veel oaputru üle, aga baklažaan otsas ja kabatšokk ei isutanud. Otsustasin, et teen sellestsamast oapudrust uue spagetikastme – ning jälle, seni, kuni spagetivesi keema läks ja spagetid ise keesid, praadisin pannil veidi hakitud sibulat ja suitsupõske (pool keskmist või suuremat sibulat, suitsupõske vast paarkend grammi, st viimane pära), riivisin sinna otsa ühe suure porgandipooliku, mis A.-l salatist oli üle jäänud, lasin natuke kaane all haududa; siis tõin õuest peotäie lehtsellerit (vähemalt ma arvan nüüd, et ta on lehtseller, mitte petersell), hakkisin ära; lisasin pannile jälle veidi tšillit, oapudru ja natuke oapudrupoti loputamise vett, et kõik hea puder ikka pannile saada; kui see kõik pannil keema läks, lisasin peterselli ja ühe tükeldatud tomati. Pärast jälle samamoodi – spagetid pärast kurnamist pannile ja soustiga segamini. Õudselt maitsev oli, sobis hästi õllega.

Magustoiduks sõin muudkui oma õunakreemi, millest samuti eelmises postituses juttu oli.

Seda viimast spagetitoitu tuli kuidagi ootamatult palju, nii et ma soojendasin seda endale veel tänagi. Õunakreem oli otsa saaanud, nii et magustoiduks sõin maitsestamata kohupiimakreemi, millele otsisin õuest peotäie sõstraid peale (peotäie veel ikka leiab põõsa otsast), niristasin mett ja lisasin veel ka tiba päevalilleseemneid.

Paar kiiret ampsu, mis ma sõin

Tegelikult ma ikkagi tegin ka neil päevadel, mil ma väljas kiirtoitusid näksisin, natuke midagi kiiret ka ise.

Kodukohvikute päevalt saadud kõhuvalu leevendas õhtul lõpuks kõige lihtsam tomatisalat (tomat, sool, pipar, oliiviõli, mingi vahemereline ürdisegu) ja alkovaba õlu.

Siis, kui ma pitsat sõin, tahtsin ikkagi ka õhtul midagi vähem kuiva, ja tegin jälle salati: lehtsalatist, tomatist, A. küpsetatud searibist (koolamarinaadis), näputäiest päevalilleseemnetest ja majoneesist, mille kõrvale võtsin paar viilu krõbedat sepikut. Searibi oli tglt minu arust natuke liiga magus, mis tähendab, et see pidi ikka tõesti õige magus olema – tavaliselt mulle meeldib lihamarinaadis magus komponent. Aga A. ise oli rahul.

Eile tegin enne trenni sellise jõuampsu, et praadisin 2 viilu suitsupõske, ühe muna ja pudistasin sinna pannile veel kahe viilu jagu sepikutükke, tükeldasin lisaks taldrikule ühe tomat, tõin õuest hunniku umbrohurohelist (võilille ja vesiheina peamiselt) juurde ja võtsin paar lehtsalatilehte ka – ja jälle törtsu majoneesi. See oli just piisavalt toitev, aga mitte liiga mahukas amps, mille varal üle 2 tunni erinevaid trenne vastu pidada (võimlemine ja mustlastants, pärast käisin veel suplemas ka, sest tahtmine oli ja ilus soe õhtu).

Trennis õnnestus seljakotitäis õunu pirnideks, kurkideks ja suvikõrvitsaks konverteerida, nii et tegin kodus veel une-eelseks ampsuks pirnisalatit – lisaks 2 pirnile läks sinna natuke kõva juustu, majoneesi, tibake kreeka pähkleid ja pärast järelemõtlemist ka natuke suitsupõske, sest ma ei viitsinud kõva juustu küljest nii palju lahti kangutada, kui palju mul valgulise-rasvase kraami isu oli.

Täna oli jälle selline päev, kus kõigepealt tõi Ep. mulle töö kõrvale saiakesi ja A. tegi purgisuppi, nii et mul pole olnud vaja eriti toidu peale mõelda (ainult puuvilju sõin omal algatusel), aga näis, vbla öösel söön veel midagi. Aa, õigus, supi järel sõin magustoiduks maitsestamata kohupiimakreemi, kuhu panin natuke mustsõstraid ja mett peale.

Kiired suvikõrvitsatoidud

Ostsin ükspäev kaks ilusat väikest suvikõrvitsat, nad on praegu head ja odavad.

Toit nr 1: lõikasin 3 viilu suitsupõske, praadisin natuke, et rasva välja annaks, lisasin ka natuke ühest A. vorstiküpsetamisest üle jäänud rasva (hea vorstimaitsega), samal ajal tükeldasin suvikõrvitsa veerandikviiludeks. Viskasin pannile, segasin, pudistasin natuke majoraani peale, natuke soola ka. Hakkisin tomatit juurde ja pudistasin natuke kõva juustu peale, jahvatasin musta pipart. Sõin hea krõbeda saiaga.

Toit nr 2: täna oli mul haiglane tunne, vbla liialdasin eile puuviljadega, vbla on mingi viirus. Igatahes tahtsin leebet toitu, aga kuidagi tuli toidusse integreerida 1 lihapall, mis A. einest kogemata üle oli jäänud (ta oli lauale pakendi varju peitu jäänud). Leiutasin sellise toidu: panin spagetivee üles (natuke soola sinna sisse), lõikasin suvikõrvitsa kolmeks jupiks ja hakkasin neid õhukesteks pikiribadeks lõikama. Algul koorimisnoaga, pärast tuli ikka tavalise noaga lõpule viia, sest koorimisnuga enam väga õhukeseks kulunud suvikõrvitsa küljest hästi ei lõika. Igatahes sain hulga ebakorrapäraseid lintjaid ribasid.

Nüüd oli vesi keema läinud, ajasin spagetid potti (kes ei tea, kuidas: alguses otsapidi, kui otsast pehmeks lähevad, vajutad üleni kuuma vee alla) ja panin panni kuumama. Ise hakkisin ühe jämeda küüslauguküüne. Panin pannile oliiviõli ja kuumutasin seal sees natuke küüslaugupudi; siis tükeldasin sinna selle õnnetu lihapalli ja segasin natuke. Kui leidsin, et on juba üsna praadinud, keerasin kuumuse maha ja kühveldasin suvikõrvitsaribad pannile ja segasin (ma ei tahtnudki neid enam praadida, lihtsalt mõtlesin, et parem, kui on soojad). Siis said ka spagetid valmis, kurnasin ära ja lisasin pannile, segasin. Tõin õuest mets-harakputke, estragoni ja peterselli, hakkisin, lisasin, segasin. Kühveldasin taldrikule, pudistasin kõva juustu peale, maitsesin, leidsin esiteks, et juustu vms on juurde vaja ja võtsin ühe tl kuivatatud tomatitega võid ja siis natuke kuivatatud tomateid endid ka (rohkem umamit noh); siis leidsin, et vajan veel midagi haput ja tükeldasin sinna otsa ühe keskmise suuurusega värske tomati. Ja lõpuks võtsin veel väikese törtsu majoneesi ja jahvatasin musta pipart peale. Kokkuvõttes tuli päris hea ja kapriisne kõht ei protesteerinud.

Magustoiduks tegin 2 viilu röstsepikut, määrisin soojale sepikule võid peale, siis panin moosi ja kõige otsa kohupiimakreemi (juhtumisi rosinatega, sest see oli olnud parajasti allahinnatud). Kõhule sobis ka see.

Veel lihtsaid toite

Vana reisieelne postitus, läks enne meelest üles lasta.

Tegin ükspäev sellist köögiviljatoitu, mis on hautise ja supi vahepeale.

Potti läks kõigepealt tilk õli ja hästi vähe suitsupõske, sinna otsa suitsuraguu konditükid, sinna otsa hakitud sibul ja küüslauk, sinna otsa tükeldatud porgandid (kokku vist mingi 250 ml porganditükke); siis lisasin umbes liitri jagu vett, tükeldasin sinna sisse mingi tosina väikest värsket kartulit (ei koorinud) ja koukisin pool kilo põldube kauntest välja ja lisasin sinna otsa. Jätsin madalale kuumusele podisema, ise läksin tegin tööd, kui tagasi olin, oli toit pmst valmis, ainult natuke soola oli vaja lisada. Ja maitserohelist: käisin tõin õuest metsharakputke lehti, peterselli ja iisopit. Süües otsustasin, et tahan sinna sisse ka midagi haput ja hakkisin kohe sinnasamasse kaussi tomatit. A. sõi ilma tomatita, oli samuti rahul.

Siis tõin poest kukkuva kuupäevaga praemaksa, A. soojendas seda endale tatraga ja tegi porgandisalatit juurde; kui mul isu peale tuli, tükeldasin viis väikest noort kartulit ja praadisin kõigepealt jupp aega; siis lükkasin kartulid koomale ja panin samale pannile hakitud sibulat ja õuna (pool väikest sibulat, üks suur antoonovka) ja lasin neil kastmeks minna, veidike BBQ kastet tilgutasin peale. Ja lõpuks tekitasin samale pannile veel veidi ruumi ja lasin ka kaks maksatükki soojaks. Kõige lõpuks lisasin nii kartulile kui ka õunakastmele soola, kastmele ka natuke soja, sest BBQ kaste ei olnud andnud päris seda, mida ma tahtsin. Tõin õuest mitmesugust salatirohelist (lehtsalatit, metsharakputke, vesiheina ja peterselli), hakkisin peeneks, tegin sellest taldriku peal natukese skyri ja natukese majoneesiga salati, kühveldasin muu kraami sinna kõrvale ja sõin, kõrvale sobis hästi õlu (mulle on hakanud meeldima Saku oranž alkovaba).

Muidu jahvatan puuvilju süüa. Õunu ja ploome, mustsõstraid sinna vahele.

Pärast reisi

(Hulk reisieelseid mustandeid ootab avaldamist, aga las nad natuke veel olla.)

Reisilt tagasi tulles tegin esialgu pidevalt salatit: A. on otsustanud dieeti pidada, kaalub kõik oma toidu üle ja kalkuleerib, selle tulemusel ei õnnestu mul temaga enamasti koos süüa ja ma olen teinud mitu üheinimesetoitu.

Salat 1: lehtsalat, hunnik umbrohtu (peamiselt vesiheina), tomatit, musti oliive (purgis olid kiviga, enne salatisse panekut kiskusin kivi välja), fetat. Head valget leiba kõrvale.

Salat 2: lehtsalat, hunnik umbrohtu, murulauku, natuke tomatit, soolaforelli (A. ostis seda mingi poolekilose paki, sest niiviisi oli suht odav kilohind), majoneesi. Siia sõin vist kah head valget leiba kõrvale.

Siis oli üks hommikusöögiomlett: veidi vähem kui pool purki veidi vanavõitu, aga mitte veel pahaks läinud kodujuustu, kaks muna, see kõik segamini. Praadisin sama panni peal musta leiva pudi, mis läks pärast garneeringuks. Omleti peale panin jälle natuke soolaforelli ja kõvasti umbrohtu, natuke tomatit. Kõht sai väga täis.

Samal päeval keetsin lõunaks noori värskeid kartuleid, panin soola ja võid peale, sõin kõrvale lehtsalati-vesiheina salatit, riivisin selle kõige peale veel natuke kõva juustu.

Kartuleid jäi üle, A. ei tahtnud mingil kalorilisel põhjusel neid ära süüa, ma tegin neist õhtusöögiks endale kiirsalati (kartulid, konservheeringas, murulauku, natuke lehtsalatit ja umbrohtu).

Täna tegi A. meile mõlemale süüa, sest meie söögiajad sobisid ja ega mul tema dieettoitude vastu midagi põhimõttelist ei ole. Toit: kummalegi 1 viil suhteliselt taist liha, praeahjus küpsetatult; tatart; lihaleent selle niisutamiseks; riivitud porgandist salatit. Mina võtsin majoneesi ka.

Aga kuna ma olin paar päeva tagasi põldube ostnud ega tahtnud neid pahaks minna lasta, tegin hautist: paar lihaga konti suitsutatud supikogust ja hakitud sibul natukese õliga poti põhja praadima; kui paar porgandit hakitud said, läksid sinna juurde; seejärel tükeldasin kümmekond väikest kartulit (koorimata, sest noored) sinna juurde ja lisasin vett; puhastasin pool kilo kauntega põldube (st oad kauntest välja, kestadest koorima ei hakanud, sest ega ma mingi prantslane ei ole). Maitseks: juba hautamise ajal kuivanud tilli ja leeskputkevarsi; ja leeskputkelehti, kui oli peaaegu valmis. Kastme paksenduseks ühe pudiks läinud musta leiva tükke. Soola polnud peaaegu vaja lisada, sest neist suitsukontidest (ja leivast) tuli päris palju soolast maitset. A. arvas, et seda toitu julgeb ta süüa küll.

Ja täna ennelõunal tegin tarretist. Ma olin juba eile korjanud natuke punaseid sõstraid, moosisuhkruga natuke aega keetnud ja seejärel läbi sõela ajanud – teaduslikust huvist, et näha, kas see hakkab pektiinist ise tarduma. Ei hakanud, võib-olla vähe keetsin. Aga sellisest kissellikonsistentsiga vedelikust sai vahukoorega tarretist teha: valasin umbse 35 g želatiinile kuuma vett peale ja segasin meilide lugemise kõrvalt hajameelselt, kuni ühtlaselt vedelaks läks; segasin sõstrapüreega (mida oli üks magustoidukausitäis, arvatavasti mingi 200-250 ml); lisasin suhkrut, sest liiga vähe oli magus; lisasin skyri; ajasin paki vahukoort 3 tl suhkruga vahtu ja segasin kõik ära, ilu pärast loopisin terveid sõstraid hulka. Panin külma ja mõtlesin poole tardumise pealt veel sõstraid sisse loopida, aga hiljaks jäin, see tarretis tardus palju rutem kui varasemad rabarberitarretised. Ju sellepärast, et vedelikku oli želatiini kohta vähem kui varem. Tänu sellele sai ka piisavalt vetruv tarretis, et isegi A. oli nõus proovima. Hästi ilusat roosat värvi ja peene maitsega.