Ploomikook

Poes oli vastupandamatuid ja nagu kodus selgus, väga magusaid Moldaavia ploome. Haarasin kaasa ka ühe allahinnatud (tänase kuupäevaga) Nopri kohupiimatotsiku (300 g), kodus ees ootas üks poolik veidi lahjema kohupiima pakk (algselt 200 g, järel umbes 100. Kokku seega ca 400 g kohupiima.

Tegin puru: umbes 1,5 klaasi jahu, 4 spl suhkrut, umbes 175 g võid (st 200-grammisest pakist oli osa juba ära söödud), natuke soola.

Puistasin suurema osa puru ahjupanni põhja, vajutasin põhjast natuke kinni, nii et äärtest tõusis kõrgemale. Jätsin jahedasse seisma nii selle panni kui ka ülejäänud puru.

Pesin ploomid ära.

Segasin kokku kohupiima, väikese törtsu paki põhja jäänud hapukoort, umbes 4 spl piima, 2 muna ja 5 spl moosisuhkrut (mulle meeldib seda küpsetistes kasutada seal, kus teised lisaks suhkrule tärklist – aitab taheneda, aga ei jää nii jahune), näputäie vanillisuhkrut ja näputäie kardemoni.

Panin ahju 170 C peale kuumenema.

Valasin kohupiima koogipõhja peale, tegin 8 ploomi pooleks, võtsin kivi välja ja vajutasin ploomipoolikud kohupiima peale/sisse (vajalike ploomide kogus oleneb muidugi panni suurusest).

Puistasin ülejäänud puru sinna peale ja panin koogi ahju. Lasin ca 30 minutit küpseda (25 minuti järel kontrollisin ja keerasin tagumise külje ette, et ühtlasemalt võtaks).

Tulemus: konsistents suurepärane, aga ploomid olid isegi natuke liiga magusad (ma pole iial näinud ploome, mis küpsedes nii vähe hapumaks läheks). Peaks mõne hapuma puuviljaga proovima.

Vahepealsed koogid

Teine vahekokkuvõte – kõik koogid, mis ma vahepeal olen teinud, peab kähku ära kirjutama, enne kui ma veel mõne jõuan teha.

Alustuseks tahtsin teha punasõstra-muhavalgekooki, tegingi – ja esimest korda elus tuli sinna peale päriselt besee, mitte see pisaratega vaht, mis tavaliselt.

Tegin pehmevõitu muretaina 1 2/3 klaasist jahust, 3 munakollasest, 125 g võist, poolest klaasist suhkrust ja tibakesest soolast (tee või tina, enam ei mäleta, kas või oli soe või külm – tähendab, kas ma alustasin või ja suhkru vahustamisest ja lisasin siis tasapisi muud ained – või hakkisin hoopis kõik asjad niuh-näuh segi ja mätsisin lihtsalt kokku); mätsisin selle ümmarguse koogivormi põhja ja avastasin, et tainast on minu arust liiga palju. Panin umbes kolmandiku järgmiseks päevaks kõrvale; koogivormi pistsin koos tainaga külmkappi, praeahju panin sooja ja läksin sõstraid korjama.

Korjasin õuest punaseid sõstraid, kuni ma arvasin, et on umbes pool kilo. Tulin tagasi, ahi oli kuum, pistsin vormi ahju, ise hakkasin sõstraid puhastama.

Võtsin siis koogipõhja ahjust välja ja keerasin ahjul kuumust vähemaks, vahustasin 3 munavalget, mis ennist tainateost üle olid jäänud, poole vahustamise pealt lisasin umbes kolmveerand klaasi suhkrut, vahustamise järel segasin sinna hulka 1 spl tärklist ja sõstrad. Panin põhja peale ja küpsetasin tükk aega hästi madalas kuumuses (õige natuke üle 100 kraadi), kuni helepruuniks läks

Ja tuligi peale besee! See meeldis mulle väga; natuke vähem meeldis see, et sõstrad olid kuidagi üleküpsenud, seemned liiga kõvasti tunda. Leiaks ometi hea lahenduse, kus sõstrad ei küpseks liiga läbi, aga munavaht läheks krõbedaks.

*

Ülejäänud muretainast tegin jälle marja-hapukoorekooki. Tainast oli natuke vähe, puistasin suht suvaliselt jahu, suhkrut ja võitükke juurde, nagu hakkaks riputist tegema, ajasin segi ja lootsin parimat. Mätsisin vormi põhja ja küpsetasin seekord ette ära. Marjadeks panin seekord ainult musti sõstraid. Täidisesse läks 2 muna, 200 g hapukoort ja 1 spl pruuni suhkrut, nagu kord ette näeb; marjadega segasin pool klaasi suhkrut ja 4 spl tärklist, panin need eelküpsetatud põhjale ja valasin täidiseplaga otsa.

Seekord küpses ilusti, jäi koogi konsistents; paljalt söömiseks vänge (eriti A. arust), jäätisega aga just paras. Aga Taliesinile maitses niisama, kiitis just, et hea tugev maitse.

*

Siis tahtsin teha isa sünnipäevaks šokolaadikooki ja kuna juba on see aeg, siis just nimelt õuna-šokolaadikooki. Leidsin sellise prantsusekanada retsepti ja mõtlesin, et prooviks.

Niisiis: ajasin umbes 200 g pehmet võid ja paar spl päevalilleõli (mul ei olnud rohkem võid, noh) 2 klaasi suhkruga puunoaga (mis mul puulusika aset täidab) vahtu – sellest suhkrust osa oli kusjuures pruun suhkur ja osa moosisuhkur, sest mul sai tavaline poole pealt otsa. Kui oli küllalt kreemjas, lisasin ükshaaval 3 muna, ajades iga muna järel uuesti võimalikult ühtlaseks.

Puhastasin-tükeldasin õunu, kuni sain 2 klaasitäit õunatükke ja tükeldasin ühe 100-grammise 70% Bitteri šokolaadi nii väikesteks tükkideks, kui viitsisin. Ja panin ahju huugama.

Siis mõõtsin kaussi või-suhkru-munasegu otsa (sest eraldi kaussi ma selle jaoks võtta ei viitsinud) 2 1/2 klaasi jahu, 2 spl kakaod, 1 tl soodat, 1 tl kaneeli ja kaapisin tublisti muskaatpähklit (retsept nõudis ka seda 1 tl); ajasin kuivained seal peal kõigepealt õrnalt omavahel segi, ja siis segasin põhjalikult. Lisasin õuna- ja šokolaaditükid ja segasin need kah sisse.

Määrisin rõngasvormi võipaberiga üle ja kühveldasin taina sinna sisse (see on NII tülikas, aga see-eest küpseb rõngasvormis väga hästi).

Ja küpsetasin – algul oma ahju 160 näidu peal, hiljem 140, lõpuks 120 peal, kokku mingi tunnikese, lõpuks lasin üldse jahtuvas ahjus seista.

Alles küpsetamise ajal tuli meelde, et retsept nõudis ka poolt klaasi vett (mis oleks tulnud lisada samas etapis kui munad), aga lootsin parimat.

Tuli väga hea ja maitserikas, aga nii tummine, et üle ühe tüki korraga ei jaksanud. Ei tundunud küll, et liiga kuiv oleks olnud.

Niisiis läks see retsept kasutusse ja ma tegingi sama kooki isa sünnipäevale ka (seekord isegi lisasin tainale natukene vett, tulemuses erilist vahet ei märganud – no võib-olla oli ilma veeta variant veidi krõbedam ja veega variant pehmem). Tundub, et läks ka seal peale.

*
Järgmiseks tuli üks ahjupannkook. Meie tänaval poetas üks pealtnäha peremeheta alõtšapuu oma vilju maha. Mul oli kahju vaadata, kuidas kollased mammud muudkui autorataste alla jäävad ja ma korjasin neid mitu päeva, iga päev väikese kausikese, kuni viimaks tüdisin niisama söömisest ja proovisin nendega ahjupannkooki teha (clafoutis). Ma ei mäleta enam täpseid koguseid, aga igatahes kloppisin 3 muna hapukoore ja paari spl jahu, paari spl suhkruga segi, nii et sai veel valatav tainas. Alõtšad lõikasin pooleks ja puhastasin kividest, ladusin võitatud koogivormi põhja peale ritta ja taina valasin otsa. Tuli selline soe toitev toit, veidi nätske, pigem magustoit kui päris kook, kangesti munane muidugi; A. arust mõttetu (“sa oled alõtšadega omletti teinud”), aga talle ei meeldigi muna maitse – kui ma pärast küsisin, kas biskviidi kujul oleks etem olnud, ütles, et ei. Möönan siiski ise, et küpsetamata peast on alõtšad maitsvamad.

*

Järgmiseks tegin viimaks tavalist hapupiima-õunakooki, sedapuhku ümmarguses vormis, seetõttu küpsetasin kauem kui plaadiga. Vbla tuli seetõttu ka veidi kuivem. Retsepti vt selle postituse lõpust – selle hea külg on praeguses võidefitsiidis see, et selle võib puhtalt õliga teha, kui võid ei ole. Nagu arvata, läks see A.-le paremini peale kui munane ahjupannkook.

*

Edasi tahtsin ühel päeval marja- või puuviljakooki teha, aga jäin leedukate retseptiajakirja (Kööginurka) lugema, leidsin sealt ühe hästi imeliku teekoogi-nimelise retsepti ja tahtsin kohe järgi proovida – kõiki koostisosi oli olemas ka. Vaja läks kanget teed, suhkrut, õli, soodat, moosi, jahu – ja ainult vormi määrimise jagu võid, st võipaki paberist piisas. Arvatavasti kannataks seda ka õliga asendada A. oli oma teejoomisest just vajaliku klaasitäie järele jätnud ja moosi on meil lademes; pealegi tundus praegusel ajal üks võivaba retsept väga praktiline.

Retsept käis nii, et 4 spl moosi tuleb segada 1tl soodaga ja lasta 5 minutit kihiseda, siis lisada klaasitäis teed, 2 spl õli, 1 kl suhkrut, näputäis soola ja 1 1/2 klaasi jahu ja segada segamini, siis küpsetada 200 Celsiuse juures kuldpruuniks.

Mul oli poolik purk mingit hoidist, mis oli hästi vähemagus ja veidi mõrkjas, tundus olevat mingi mahlapressimise jääk, aga vbla ma mäletan valesti – igatahes olime seda kasutanud nagu pohlamoosi verivorsti juurde ja pool oli üle jäänud. Seda oli ehk üle 4 spl, aga mitte oluliselt, nii et panin kõik kihisema. Kihisemise ajal panin praeahju tööle (kogemuste põhjal kõigest 180 peale), otsisin vormi, määrisin võiga kokku, uhmerdasin sooda ära ja mõõtsin, kas teed on ikka õige kogus. Siis leidsin, et on kihisenud küll ja segasin kõik ained ära, valasin vormi, pistsin ahju; niipea, kui kuumenemistuluke oli ära kustunud, keerasin kuumust veel vähemaks. Ja siis küpsetasin, kuni tundus, et kook hakkab vormi küljest lahti lööma – kuldpruunsuse kohta oli raske midagi öelda, sest moos tegi taina algusest peale pruuniks.

Lasin jahtuda ja sõin. Maru veider oli, aga mulle meeldis – välja nägi nagu kook, aga konsistents meenutas mingit muud maiust, sefiiri või pastilaad või linnupiimakommi – ja maitses hapuka aktsendiga karamelliselt ja kleepus pealt kergelt siirupiselt, meenutades veidi mesikooki (seda piparkoogitainast tehtud kooki, mitte toda tänapäeva oma). Kuna sisse polnud võid üldse kulunud, priiskasin ja määrisin süües koogi vahele.

A.-le ei meeldinud, aga mitte sufleeliku konsistentsi, vaid vänge maitse pärast.

Minu jaoks muutus ta teisel-kolmandal päeval sõltuvusttekitavaks – tähendab, kui ühe tüki võtsin, tuli õudne tung võtta ka teine ja kolmas. Mis on minu kohta ebatavaline.

Ma arvan, et teen seda kooki veel ja katsetan eri moosidega. Äkki mõnega maitseb ka A.-le ja kui ka ei maitse, mis seal ikka. Ma olen teinud ka kooke, mille tema on pea üksi ära söönud, sest mul pole huvi olnud.

*

Ja võivabade kookide lainel jätkates proovisin Evelini retseptide mustasõstra-kohupiimakooki, ainult et veidi rammusama kohupiimaga, kuskilt tahan ma oma piimarasva maitse ju kätte saada.

Ainult et ma olin hajameelne, lugesin tainast tehes “dl” asemel “kl” ja niiviisi tuli mul poole rohkem tainast. Tähendab, tuli teha plaadikook. Õnneks oli mul ka rohkem kohupiima, nii et katet jagus terve koogi peale, ja mustsõstraid on õues ju nii palju, kui korjata viitsib.

Kuna ka selline versioon tuli täitsa ok, siis konspekteerin lühidalt protseduuri: plaadikoogi tarvis korjasin kõigepealt musti sõstraid, siis panin oma käreda loomuga ahju 180 kraadi peale soojenema; siis läks mul tainasse 1 muna, 0,5 kl suhkrut – kausi sees puulusikaga vahtu; siis sinna juurde kõigepealt 1 kl jahu (sest jahu on vähese vedelikuga lihtsam niimoodi ära segada, et klimpi ei jää) pluss veel 1/2 kl jahu, mille sisse ma olin ära seganud veidi alla 1 tl sooda ja umbes veerand tl sidrunhapet (segi uhmerdatult) – ja siis valasin veidi üle poole klaasi rjaženkat täis ning täitsin ülejäänud klaasi õliga, lootes selle peale, et niiviisi ei jää klaas liiga õliseks ja pärast on lihtsam pesta (toimis!) – ning segasin ka selle taina hulka. Ahjupann võipaberiga üle ja tainas peale. Avastasin, et ahi pole veel piisavalt kuum ning ootamise ajal puhastasin sõstrad ära. Ja siis läks koogipõhi ahju.

Selle küpsemise ajal lahutasin 2 muna (valged mikserdamisnõusse, kollased samasse kaussi, mis oli veel koogipõhja tegemisest tainaga koos), ajasin munakollased umbes poole klaasi suhkruga vahtu, tühjendasin sinna otsa Nopri rammusa kohupiima topsiku, lisasin pool klaasi rjaženkat ja 1,5 spl tärklist, nühkisin selle kõik koos lödimate mustsõstardega niivõrd-kuivõrd ühtlaseks; siis võtsin koogipõhja ahjust välja ja keerasin kuumust vähemaks (160 näidu peale), mikserdasin munavalged tiba soolaga vahtu, segasin õrnalt kohupiima sisse ja lõpuks ilusamad mustsõstrad ka, ettevaatlikult, et katki ei läheks. Ja ahju. Küpsetasin maksimaalselt 20 minutit, sest muidu oleks liiga tumedaks tõmmanud.

Üldiselt tuli väga hea – selline pehme, õrn ja mahlane nagu tort; ainult et järgmine kord panen pärast kohupiima pealepanekut kas veel madalama kuumuse või koogi enda madalamale siinile või mõlemat, sest pealt tõmbas kohevamatest kohtadest natuke mustaks (jahtunult lõikasin kõige mustemad kohad ära, ülejäänud tumedad kohad maitset ei rikkunud). Ja nende sõstardega, mis mul on, peab ilmselt vähem suhkrut panema – söömise ajal ei saanud arugi, et jube magus, aga pärast söömist oli tükk aega magus maitse suus ja suhkrulaksu tunne.

Tähelepanuväärne oli, et koogipõhi maitses üpriski nagu biskviit, kuigi seal oli ainult üks muna. Sellise vaese mehe biskviidiga peaks veel eksperimenteerima: kuidas ta näiteks koogi kattena toimiks?

A. hinnang oli rõõmsa häälega “täitsa okei”, mis tähendas vbla enamat kui täitsa okeid, sest esimesel päeval tegi ta sellega endale liiga ja sõi endale kõhuvalu. Teisel päeval oli ettevaatlik, sõi tükikese lõunaks ja tükikese õhtuks, siis kõhuvalu ei tulnud.

PS: kaalun veel proovida seda mustsõstrakoogi retsepti, sest ka siia läheb ainult 60 g võid. Kui tehtud, siis teen aruande ka.