Pannijuurviljad apelsiniga

Alguses mõtlesin suppi teha ja tükeldasin 1 kaalika ja 4 või 5 porgandit kuubikuteks ja olin hakkamas ka pastinaake tükeldama, kui sain aru, et ma tahan paksemat toitu. Mis seal ikka. Tükeldasin ka 1 suure sibula ja 2 küüslauguküünt ning panin vokkpanni kuumenema – natukese kuivatatud tomatitest jäänud õliga, natukese mingist A. seapraest jäänud rasva ja natukese oliiviõliga (maitse pärast). Kui rasvollus kuum, panin sibula-küüslaugu hauduma; kui need olid klaasjad, lisasin kaalika ja porgandi. Siis puhastasin 2 pastinaaki ja lõikasin ka need kuubikuteks. Viskasin pannile veel natuke apteegitilli seemneid ja uhmerdasin sinna juurde paar kadakamarja (ma ei ole enda vaenlane, ma tean, et mul on kaalikat raske seedida, järelikult on maitseainetelt abi vaja).

Segasin; lisasin pastinaagi ja 1 tl mett, segasin uuesti ära.

Pesin 1 apelsini ja riivisin selle koore ühte taldrikusse. Umbes pooltest sektoritest pigistasin mahla pannile leemeks (ja järelejäänud maitsva pudi sõin kohe ära). Lisasin pannile veel 1 klaasi vett ja A. ammusest seapraest (sellestsamast, mille ülejäägirasva ma olin juba võtnud) jäänud leemekallerdist (see oli nüüdseks juba soolaseks kummikommiks muutumas, tõsine kontsentraat).

Tegin vahepeal tööd. Siis maitsesin; leidsin, et soolast ja haput oleks juurde vaja. Lisasin tilgakese sojakastet, tilgakese palsamiäädikat.

Läksin tõin õuest posu naati, pesin ja hakkisin ära.

Maitsesin veel; tuli veel natuke soola lisada. Juurviljad hakkasid igatahes ilusti pehmeks saama ja vedelik oli praktiliselt glasuuriks muutunud. Lisasin ka naadid; peale selle maitseks veel natuke itaalia ürdisegu ja natuke rosmariini panin veel ekstra juurde (st seda juba oli seal segus, aga ma tahtsin, et ta rohkem domineeriks) + leeskputke.

Segasin ära, keerasin tule ära; kõige lõpuks lisasin ühe toorjuustupära (see konkreetne oli sidruni-mädarõika, tundus, et võiks ülejäänuga sobida) ja riivitud apelsinikoore.

Tuli sellest vast aromaatne tükk!

Mõtlen ainult, et äkki saaks seda ahjus teha väiksema vaevaga. Aga eks oleneb ilmast ka, iga kord lihtsalt pole vaja ahju kütta.

Kevadised salatid

Tegin millaski ühe kalasalati, kuhu läks 1 suitsuheigi liha, pool pakki mitmesuguseid salatiliblesid, tomatit, sibulat, sidrunimahla, natuke õliga konserveeritud artišokke ja natuke sedasama õli. Tuli väga maitsev.

Siis tegin salati kurgist, värskest karulaugust, võilillelehtedest ja kõige õrnematest naadikestest + veidi vähem õrnadest naadikestest, mille valasin sõelal kuuma veega üle, et oleks pehmem, ning tomatist. Vürtsikuseks panin pipart ja worcesteri kastet, valguks natuke tihket Läti kohupiima (mida ma kasutan viimasel ajal kogu aeg nagu juustu – olgu võileiva peale või salati sisse), rammuks tilgakese oliiviõli ja siis leidsin ikkagi, et midagi on veel vaja ja lasin lörtsu majoneesi ka. Sõin seda A. tehtud kotleti kõrvale (hakklihast, riivporgandist, sibulast ja sepikust tehtud) ja võtsin musta leiba kõrvale. Pudistasin hajameelselt leivasisu salati hulka ja avastasin, et nii on palju parem salat. See andis talle umami-nüansi, mis tegi kotleti sinna kõrvale peaaegu et ülearuseks. A. oli sel päeval juba kotletti söönud (tatraga); alguses mõtlesin küll, et jätan talle sellest hoolimata kergeks eineks natuke salatit, aga leivaga läks see nii heaks, et no lihtsalt ei jäänud midagi alles.

Hiljuti tegin jälle salati põhimõttel “nädala ringvaade”: ülejäänud tatrast, poolikust kuumsuitsuskumbriast, küüslauguga läbi praetud võililledest-naatidest, tomatist, redistest, kapparitest, natukesest airaanist, natukesest majoneesist ja värskest rohelisest: karulaugust, estragonist ja õrnematest võililledest, mida ma polnud raatsinud praadida.