Kui Taliesin Hispaaniast tagasi oli, kohtasin teda poes ja leppisime kokku, et ta tuleb mulle külla ja ma teen kooki. Otsustasin biskviitkattega rabarberikoogi kasuks. Läksin koju, sõni ja siis segasin samasuguse pehme muretaina nagu sünnipäevapidude aegu tehtud munavalgevahukattega koogi jaoks: kogused olid umbes poolteist klaasi jahu, 2 spl suhkrut, 100 g võid, 2 munakollast; segamise järjekord selline, et või suhkruga segamini ja heledaks, munakollased ükshaaval juurde, kõige lõpuks jahu. Panin ahju kuumama, mätsisin taina mööda ahjupannipõhja laiali ja panin jahedasse, ja ise läksin rabarberi järele – 2 suurt jämmmmedat vart – ja umbes selles vahes jõudis Taliesin kohale.
Ahi sai kuumaks, pistsin põhja ahju ja puhastasin-tükeldasin rabarberid ära; järgmiseks segasin need nii umbes 3-4 spl suhkru ja natukese kaneeliga. Vaatasin, põhi oli enam-vähem tahedaks saanud, valasin rabarberid peale ja pistsin uuesti ahju.
Mul oli mikserikannus juba 2 munavalget, mis olid muretaina-kollastest üle jäänud – mõtlesin, et las saab väheke vahusem ja munavalgesem biskviit; lahutasin edukalt veel kaks muna; aga järgmine muna lödises sõrmede vahelt mikserikannu ja mul võttis natuke aega, enne kui aru sain, et nii segamini kollane ja valge peab küll mädamuna tähendama.
Olin meeldivalt üllatunud – see ei haisenud üldse tervet kööki täis, kõigest nagu mõni peenemat sorti haisev juust. Aga neid munavalgeid ma igatahes kasutada enam ei tahtnud, nii et need lendasid komposti ja lahutasin uuesti kolm muna, seekord kõik ettevaatlikult – kõigepealt tassi kohal katki, nina juurde ja alles siis valge mikserikannu, kollane kaussi. Mis tähendab, et algse munavalgevahuse biskviidi asemel kujunes hoopis munakollasevahune biskviit.
Vahustasin valged kõvaks vahuks, poole pealt lisasin 4 spl suhkrut; seejärel ajasin munakollased vahtu, lisasin 4 spl jahu ja ajasin ka selle ülbelt kohe mikseriga segamini, selle asemel, et seda hellasti kõige viimasena sisse segada; lõpuks segasin lusikaga ka valgevahu sisse. Koogipõhi koos rabarberiga oli kogu see aeg küpsenud, aga polnud õnneks isegi mädamuna-aktsioonide ajaga kõrbema läinud. Valasin talle biskviittaina peale ja keerasin selle kuumuse peale, mis on käreda ahju näitude arvates 120 kraadi.
Kui valmis sai, söödi see suure kiirusega ära. Taliesin ütles, et see meenutab talle ema tehtud lapsepõlvekooke, mida ema enam ei tegevat.
*
Läks paar päeva mööda ja mulle meenusid hapupiimajäägid ja üldse oli kook majast otsas. Üks hapupiimajääk ei kõlvanud enam, teise päästmiseks oli viimane aeg. Hakkasin tegema oma tavalist hapupiimakooki (ainult et rabarberiga) – 150 g rasvollust (võtsin jälle õli ja võid segamini) poole klaasi suhkruga segamini, siis klaas hapupiima ja natuke alla kahe klaasi jahu, millele tuleb enne ülejäänuga segamist 1 tl soodat hulka segada – aga avastasin poole pealt, et seda hapupiima on liiga vähe. Leidsin kapist pooliku kohvikoorepaki ja kompenseerisin sellega ja lõpuks ka natukese hapukoorega. Jäin murelikuks, et selline segu ei anna küllalt hapet, et soodaga reageerida ja lisasin ka tiba sidrunhapet – ja alles siis meenus, et ma tahtsin ju rabarberit ka panna. Noh, olgu, saab siis hapum kook. Tükeldasin jälle paar jämedat rabarberivart ja segasin tainale sisse pluss natuke kardemoni ja vanillisuhkrut. Ja ahju (minu ahju pügalate järgi 160 kraadi).
Kui valmis sai, oli mumst natuke vähe magus, niisiis siputasin ta läbi sõela vanillisuhkruga üle. Sobis hästi jäätisega. A. oli väga rahul, mina avastasin oma nördimuseks, et osa soodat ei olnud piisavalt hästi segunenud ja ma sain selle oma suhu. Teinekord tuleb sooda ikka läbi uhmerdada, ei saa loota selle peale, et litsun kogunenud kamakad lusikaga laiaks. Aga koogi tekstuur oli tore (ja jäätisega oli TÕESTI väga hea).
*
Kolmanda koogi tegin selle peale, kui ma tõin poest posu allahinnatud plekilisi banaane. Vaatasin seda hunnikut mõtlikult ja sain aru, et neid kõiki võib olla raske ära süüa. Ja otsisin endale veebi pealt sellise rabarberi-banaanikoogi retsepti.
Ainult et kuna ma olen teistmoodi laisk ja läbematu kui retsepti kirjutaja – mina ei viitsi näiteks köögikombaini pesta, ennem segan kõike käsitsi – siis käis mul asi nii: tampisin 3 banaani pudrunuiaga sodiks, segasin poole klaasi suhkuru ja 50 g või pluss 4 spl õliga (viitsimata õieti äragi oodata, et või päris pehmeks läheks), kloppisin lusikaga sisse 2 muna ja 4 spl hapukoort ja vist 4 varre (seekord mõõduka varre) jagu rabarberit (avastades alles pärast seda, et retsept ütles, et rabarber kõige lõpuks), lisasin vanillisuhkrut (ma hakkan vanilli kui niisuguse maitset juba mõnevõrra aktsepteerima, nt rabarberiga – selge acquired taste), kaneeli ja 2 klaasi jahu. Ja küpsetasin oma ahju 160 näidu peal.
Kuna ma küpsetasin ahjupannil, mitte vormis, siis oli küpsemisaeg kindlasti alla 50 minuti, pool tundi ehk tuli ära; ja ometi tundub tulemus mulle väheke kuivavõitu. Vbla oleks rohkem rabarberit pidanud panema (mul oli seda vist tõesti pigem poolteist kui kaks klaasitäit). Samuti leidsin jälle, et magusam võiks olla – nähtavasti rabarberi eripära, kui ma juba mitmendal koogil suhkrukogust valesti arvestan. Aga noh, selline okei kook. Jällegi sobis jäätisega.
*
Ja nüüd tegin pärmitaina-rabarberikooki (sest mul oli lihavõttest saadik külmkapis kuivanud pool pakki pärmi, mille ma otsustasin eile pehmeks leotada) – lähtusin saiade-pirukate-kookide raamatu vormisaiaretseptist. Pärmitainas oli eelkergitusega (pool pakki pärmi, natuke suhkrut, umbes poolteist klaasi vett), pärast vahustasin poole klaasi suhkruga umbes 50 g pehmet võid ja sortsu taimeõli, seejärel segasin sisse ka kaks muna, valasin selle kõik tainasse ja lisasin veel umbes poolteist klaasi jahu ja tiba kardemoni; kloppisin, määrisin panni võiga kokku, panin taina pannile ja ahju kuuma, ise tõin 3 jämedat rabarberit ja hakkisin ära, puistasin nad toore koogi peale ja siputasin natuke suhkrut-kaneeli peale; ja ahju. Leidsin, et tahan ka riputist ja segasin umbes 50 g võist, 3 spl suhkrust (millest osa oli pruun) ja veidi rohkem kui poolest klaasist jahust selle kähku kokku. Piilusin kooki ja kui tundus, et ta on juba tahedam, panin riputise peale. See aktsioon teda igatahes ära vajuma ei pannud.
Ühel hetkel oli riputis pealt liiga tumedaks läinud, ma keerasin tule ära ja jätsin koogi alumisele siinile tahenema; aga kui ma ta välja võtsin, siis nüüd oli ta tõesti ära vajunud. Saab näha, kas keskelt on ka nätskeks jäänud või ikkagi läbi küpsenud.
PS: maitsesin ära. Otse rabarberi alt oli nätske, aga mulle see isegi meeldis; põhja alt oli ilusti ära küpsenud. Mõnus pehme sai all, hapu – isegi veidi kootav – nätske rabarbrine kiht vahel ja krõbe riputis peal. Mina olen väga rahul. A. pole veel proovinud; minu ennustus on, et ta ütleb, et hapu või saiane vms, sest ta pole just eriline pärmitaina fänn. Aga kui talle see ei istu, las tema sööb siis seda banaanikooki, mis pole veel otsas – minu jaoks on see natuke lääge, aga talle sageli sellised just meeldivadki. Me räägime siin inimesest, kes sööb regulaarselt Nutellat jms magusaid lögasid.
Kahtlustan, et üks põhjus, miks see viimane kook mulle nii väga maitseb, on ikkagi see, et ma ei pannud seekord teragi vanillisuhkrut – ainult kardemoni ja kaneeli. Ei ole minust veel päris vanillisõpra saanud.