Ikka kiirtoidulainel

Kuna ikka on hirmus palju rabelemist, siis on mul viimasel ajal kaht sorti toitu. 1: tomat pluss mingid lehed (lehtsalat, võilill, naat ja/või piimanõges või kõike läbisegi), vahel ka kurki-sibulat-piparmünti, ja midagi veel. Majoneesi otsa, vahel hapukoort või jogurtit ka, ja nii me sõidame. “Midagi veel” on see ollus, mis jääb üle A. einetest, mida ta teeb siis, kui mina magan või kuskil tantsutrennis olen. Ühel päeval oli see “midagi veel” tatar, täna aga hoopis pelmeenid, mis A. varasemast pelmeenisöömisest üle jäid.

Tähelepanek: piimanõgese kerge karedus sobib tatraga hästi.

2: suitsupõsega kartuliomlett või praekartul praemunaga (erinevus on selles, kas muna on klopitud ja ühtlaselt laiali või eraldi, maitse on sel juhul erinev) pluss salat. Salat on nagu ülalpool kirjeldatud, ainult et “midagi veel” võib sel juhul välja jääda. või õigemini, siis ongi omlett või praekartul ise see “miski veel”. Selle vahega, et siis on “miski veel” värskelt ekstra tehtud.

Nii et kokkuvõttes söön ma praegu ainult üht sorti toitu.

Tähelepanek: variandis “praekartul praemunaga” selgus, et kilu sobib sinna juurde. Miks ei peaks tegelikult sobimagi? Kilu sobib ju kartuli ja munaga eraldi võttes ka.

Kiire salati- ja muiduampsuraport

Vahepeal oli mitu päeva, mil ma turneetasin ja sõin peamiselt väljas (ühes restoranis sõin tähelepanuväärselt head magustoitu, millest ma ei saa aru, kuidas see oli tehtud. Nimi oli “arooniahüüve”). Või oma toas viksilt leiba-juustu-puuvilja-veini (õhtul) või Greekamaa jogurtit rosinatega (hommikul). Või ema sünnipäeval praadi ja kooki, mis olid tema tehtud.

Enne ja pärast seda jõudis paar väga kiiret salatit või salatiga täiendatud võileivalaadset olla.

Esiteks – helistasin ükspäev enne kojujõudmist A.-le, et pangu kartulid keema. Jõudsin koju ja segasin kokku kurki, tomatit, sibulat, kodujuustu, majoneesi, krabipulki ja õue-umbrohtusid (naati, võilille ja piimanõgese latvu). Sõime kartuliga, nämm-nämm. Natuke värsket piparmünti läks maitseks juurde, sest see kasvab samuti peagu nagu umbrohi, mitte midagi temaga selleks tegema ei pea, ainult vahel töökusehoos rohin lemm-maltsu välja (ja söön piparmündi ümbert-vahelt piimanõgeseid ära).

Üks teine päev ostsin poest ahvatleva väljanägemisega lavašši ja tegin sellest kolm erinevat rulli. Pmst kõik selle loogikaga, et lavašš mingi määrdega kokku, lehtsalatit peale ja siis veel midagi täidiseks, seejärel lõikasin juppideks. Määrdeks läks esimesele majonees, teisele karulauguga toorjuust, kolmandale oliiviõli. Täidisesse läks majoneesiga rullile keedumuna, kurki ja tomatit pluss kappareid, toorjuustuga rullile kodujuustu-kurki-tomatit, õliga rullile natuke allahinnatud kitsejuustu (tahket, mitte seda valgehallitusega) ja tomatit pluss musta pipart, vbla läks sinna viimasesse sibulat ka.

Toorjuustu-kodujuustu oma seisis kõige paremini koos, isegi pärast lõikamist (teised kippusid ära lagunema), aga maitselt ei oska öeldagi, mis kõige parem oli. Hämmastavalt toitvad tulid, viimased jupid sõin pigem ahnusest ja aplusest kui kõhutühjast.

* (Tärn, mis märgib reisil oldud aega.)

Kui koju jõudsin, tegi A. lõunauinakut. Mina olin näljane, õnneks oli ta tatart varuga keetnud. Tegin sellest toitu põhimõttel “segan kõik kokku, mis kätte satub, ja nimetan selle salatiks”. Salatisse läks: tatart, viimane jupike kurki, pool tomatit, pool sibulat, natuke umbrohtu (enne ärasõitu tehtud salati tarvis olin oma heinu liiga palju korjanud-pesnud, pistsin ülejäägi enne lahkumist külmkappi ja tagasijõudmise ajaks olid ainult kõige peal olnud piimanõgesed ära närtsinud), viis-kuus väikest lumekrabipulka. Ja majoneesi. Olin väga rahul.

Eile juhtus selline arusaamatus, et me ostsime mõlemad sepikut (arusaamatuse mehhanism: A. helistab mulle linna “Too siis sepikut,” mina vastu: “ma jõuan alles natuke enne kümmet,” A. teeb järelduse, et ma ei too sepikut, kuigi mina tahtsin lihtsalt öelda, et ärgu seda liiga vara oodaku), ja seega tegin ma kuumi võileibu. Kuuma võileiva sisse on parim värske asi minu arust õun, aga õunaga on praegusel aastaajal kehvasti. Ja tomat käitub seal enamasti liiga ohtlikult ja kõrvetab keele ära ja üldse on ta värskelt maitsvam, milleks siis raisata.

Niisiis tõin õuest hoopis veel heinu (naat-võilill-leeskputk), hakkisin ära, määrisin kaks sepikuviilu majoneesiga, kaks ketšupiga, pudistasin mõlema peale heldelt rohupudi ja hakkisin veidi sibulat, katsin juustuga kinni (see juust ähvardas juba hallitama minna või õigust öelda oligi läinud, aga kuna mulle tundus lõhna järgi, et ta on kuskilt ausa juustuhallituse külge saanud, ei lasknud ma end sellest eriti segada). Otsus? hea õllekõrvane tuli, kuigi veidi soolane (ketšupi/majoneesi ja juustu vahele oleks ikka rohkem mingit värsket ilma soolata massi vaja).

Täna otsustasin samal sepikulisel põhjusel teha mingi Caesari salati travestia (Taliesin ähvardas, et kirjutab FB-sse, kuidas “Notsu pilastab Caesari salatit) ja tõin koju lehtsalati ja Worcesteri kastme. Panin seda kastet õliga vahekorras 1:3 kaussi (st üks osa Worcesteri, kolm osa õli), hakkisin küüslaugupealseid sisse, riivisin natuke Forte juustu juurde ja tükeldasin sinna ka ühe vürtsikilu, lõpuks lisasin majoneesi. Tõin õuest piimanõgese latvu ja raputasin sealt hulk aega sipelgaid välja (vbla asjata, putuktoitlus olevat meie tulevik), pesin-hakkisin deformikeeritud ladvad ära ja segasin kastme sisse. Kastet tundus vähe olevat, niisiis lisasin õli ja Worcesteri kastet ja majoneesi. Lõikusin 6 sepikuviilu kuubikuteks ja praadisin panni peal õliga krõbedaks. Katkusin lehtsalati ribadeks ja segasin ülejäänud ködiga ära ja viimaks otsustasin konsistentsi huvides ka kurki lisada – segades läks muidu parajaks saviks. Sõime kolmekesi, igaüks võttis kausist ködi, pani sepikukuubikuid otsa ja kõik olid mumst rahul.

Kuna maitse oli hea, aga konsistents mulle siiski väga ei meeldinud, siis teinekord võib komponendid samaks jätta, aga muidu teen parem klassikaliselt: salatilehed suure taldriku peale ja tsentrisse lörtsatan kastme, nii et saaks salatilehti näpuga võtta ja kõik ei läheks nii ühtlaseks ködiks.

Eelmine Worcesteri kaste oli tavaline Heinzi oma, seekord tõin Lea & ja Perrinsi ja minu arust on see viimane variant maitsvam.

Veel üks kiire nuudlisalat

… mis on väga mu tavalise nuudlisalati moodi.

Ühesõnaga, keetsin pisikesi niitnuudleid (umbes kolmandiku või neljandiku pakki), hakkisin kolmveerand suurt tomatit, pool sibulat, paar petersellivõsu kaussi üksteise otsa; kurnasin nuudlid ja valasin kuumalt ülejäänu otsa, lootuses, et nii saavad petersellid parasjagu blanšeeritud; tükeldasin sinna veel ühe keedumuna (A. päeval keetis), kuus-seitse vürtsikilufileed, neli oliivi ja pudistasin otsa paar kahvlitäit kappareid; ja natuke kitsejuustu laastutasin sinna otsa. Natuke kuivatatud tomatitest üle jäänud õli, natuke oliiviõli ja kõik segamini. Terve see söögitegu võttis vast 10 minutit.

Päris tummine maitse tuli ja sobis nii isu kui kõhuga. Tõsi, fetaversioon meeldib mulle vist siiski rohkem. Aga ka kiluga variant polnud laita.

Mõtlen, et huvitav, kuidas oleks siis, kui muna asemel panna rohkem juustu.

Kogus – tuli priske üheinimeseports või kaks lahjat portsu – tähendab, ma oleks võinud osa A.-le jätta, kui ta oleks tahtnud, ja söömaaega millegi muuga täiendada, aga ta hakkas juba magama minema, nii et sõin selle lihtsalt ära. Selline salat ei seisa ju.

Vürtsine kapsa-porganditoit

Protokollimise mõttes märgin alguses ära, et sel nädalal pole ma eriti süüa teinud – korra tegin ühe järjekordse kiire nuudli-fetasalati (ja jälle maitses mulle hullupööra!), edaspidi oli enamasti nii, et A. keetis mingi tatra vms asja, mina lõikusin kähku kurki-tomatit-lehtsalatit salatiks kõrvale, olgu siis õli või majoneesiga, ja vahel võtsime sinna mingit poolfabrikaati või skumbriakonservi või heeringat juurde. Ja vahepeal söön kreeka jogurtit moosiga magustoiduks juurde – või jäätist maisipulkadega (üks mu hiljutine avastus on, et maitsestamata või vähemalt võimalikult vähemaitsestatud maisipulgad on tore kreemi- ja jäätiselisa – mõjuvad umbes nagu vahvlipuru sefiiri peal). Kiire aeg, noh.

Aga täna tulin teisest linnast, olin endale teadlikult vaba õhtu võtnud. Jõudsin koju ja leidsin, et tahaks midagi värskemat süüa kui järjekordne tatar+kotlett. Vaatasi kurvalt viimast tomatit ja mõtlesin, et sellest ei saaks ju midagi – ja kui ära sööks, siis poleks homme võileiva peale midagi värsket panna.

Võtsin kapi lahti, et äkki on mõni hoidis, mis mu isu ära rahuldab, ja leidsin sealt pool kapsast.

Edasi lugesin jupp aega kokaraamatuid (kapsas on ju karm kraam, peab ikka mõtlema, enne kui teha), kuni “Rahvaste toite” viis mu mõtted India köögile. Võtsin ühe India kokaraamatu lahti ja leidsin sealt juurvilja-juustuseguga (juust oli originaalis paneer) täidetud paprika. Paprikat mul ei olnud (mis ma tast ikka varuks ostan, kui mul hakkab paprikast kõhus imelik), aga täidis tundus isuäratav. Pmst ju kapsavokk.

Niisiis. Lõikusin neli pisikest porgandit tikkudeks või laastudeks (pikergused peenikesed või õhukesed jupid, noh); kapsa üritasin umbes sama peenikesteks ribadeks lõikuda.

Uurisin nüüd oma maitseainevarud üle: koriandrit oli; india köömneid kah; garam masalat mitte, selle koostist guugeldada ei viitsinud, aga avastasin, et vanemad on mulle millalgi tandoori masala segu kinkinud ja pakendi pealt tundus, et see on üsna sarnane sellele, mis ma garam masalast mäletan (palju selliseid magusaid maitseaineid – kaneel, ingver, nelk; lisaks koriandrit, küüslauku, tšillit). Ingveri ja küüslaugu presents rõõmustas mind eriti, sest olin just avastanud, et värske ingver ja värske küüslauk olid mõlemad hallitama läinud.

Otsustasin, et küüslauk läheb järelikult pulbri kujul, aga et mingit värsket maitseasja kah oleks, panen ühe pooliku sibula ära.

Järjekord oli siis selline: riis keema, pann õliga kuumama; koriandriterad ja india köömned pannile, hakitud sibul ka, lasin neil natuke praadida. Siis kapsas ja porgand juurde, segasin neid pannilabidaga nii palju, kui viitsisin; panin rosinapaki põhjast rosinad natukese veega likku (retsept ütles lihtsalt “rosinaid”, aga ma kartsin, et äkki jääb kuiv – retsept oli ju paprikatäidise retsept ja küllap paprika annab ise niiskust juurde), vahepeal tõin õuest kähku metsistunud küüslaukude pealseid, paar naadilehte ja leeskputke ladva. Segasin juurikaid veel, hakkisin õuest toodud rohelise ära pluss veel natuke poepeterselli; hakkisin natuke mandleid (originaalretseptis olid india pähklid). Maitsestasin oma juurikasegu tandoori masalaga, mingisuguse tšillimaitseainega, mille pakend lubas samuti küüslaugusisaldust, jahvatasin lisaks veel ühe pisikese tšilli, panin ka natuke ingverit juurde ja soola. Kõik lõhnas väga paljulubavalt, kuigi maitstes tundus pannilabida pealt ehmatavalt tuline. Keerasin tule ära, viskasin pannile ka mandlid, rohelise kraami, supilusikatäite võid ja rosinad ja segasin ära; ootasin natuke ja tükeldasin sinna juurde paar paksu juustuviilu (kõige tavalisem Saaremaa Edam, mis on mumst üks paremaid hinna-kvaliteedi suhtega tavalisi juuste).

Segasin veel läbi ja võtsin südame värisedes taldriku täis – ikkagi kapsas, kange kraam, ega mul kapsasöömine reeglina hästi ei lõpe.

Ahh! mul pole sõnu. Üritan midagi ometi väljendada, kuigi mu abitud laused ei ole selle toidumõnu väärilised. Esiteks, riisiga koos polnud enam põrmugi liiga vürtsine; teiseks ja peamiseks: ma ei tea täpselt, millest, aga kuskilt oli sinna toidu sisse saanud puhast headust (koriandri-köömne ja juurikate kombo? tõsi ta on, et ristõielised sobivad sarikaliste maitseainetega. või rosinate aktsent?). Mis ma ikka mõistatan, ilmselt mingi ingel käis ja suudles seda või midagi. Teate, mind ei huvita, kui mul nüüd kapsasöömisest kõhuvalu tuleb – see mõnu on seda väärt.

(Ja ma võtsin endale teise taldrikutäie juurde.)

(Ja muide, kõhuvalu pole siiani.)

Ainus, mille kallal ehk iriseda saaks, on see, et roheline kraam sai kas liiga palju kuumust või oleks tal selle kuumuse juures rohkem niiskust vaja olnud – need libled jäid lõpuks väheke kuivaks. Vbla ei oleks pidanud neid üldse kuumale pannile panema, vaid lihtsalt sooja toidu sisse. Või kui tahta neid pehmendada, siis lehed eraldi kaussi, sorts keeva vett peale ja kohe jälle pealt ära – ja niiviisi blanšeeritult toidu sisse, mida ennast enam ei kuumuta.

Sünnipäevast saadik: rabarberikoogid (ja esimene kohtumine mädamunaga)

Kui Taliesin Hispaaniast tagasi oli, kohtasin teda poes ja leppisime kokku, et ta tuleb mulle külla ja ma teen kooki. Otsustasin biskviitkattega rabarberikoogi kasuks. Läksin koju, sõni ja siis segasin samasuguse pehme muretaina nagu sünnipäevapidude aegu tehtud munavalgevahukattega koogi jaoks: kogused olid umbes poolteist klaasi jahu, 2 spl suhkrut, 100 g võid, 2 munakollast; segamise järjekord selline, et või suhkruga segamini ja heledaks, munakollased ükshaaval juurde, kõige lõpuks jahu. Panin ahju kuumama, mätsisin taina mööda ahjupannipõhja laiali ja panin jahedasse, ja ise läksin rabarberi järele – 2 suurt jämmmmedat vart – ja umbes selles vahes jõudis Taliesin kohale.

Ahi sai kuumaks, pistsin põhja ahju ja puhastasin-tükeldasin rabarberid ära; järgmiseks segasin need nii umbes 3-4 spl suhkru ja natukese kaneeliga. Vaatasin, põhi oli enam-vähem tahedaks saanud, valasin rabarberid peale ja pistsin uuesti ahju.

Mul oli mikserikannus juba 2 munavalget, mis olid muretaina-kollastest üle jäänud – mõtlesin, et las saab väheke vahusem ja munavalgesem biskviit; lahutasin edukalt veel kaks muna; aga järgmine muna lödises sõrmede vahelt mikserikannu ja mul võttis natuke aega, enne kui aru sain, et nii segamini kollane ja valge peab küll mädamuna tähendama.

Olin meeldivalt üllatunud – see ei haisenud üldse tervet kööki täis, kõigest nagu mõni peenemat sorti haisev juust. Aga neid munavalgeid ma igatahes kasutada enam ei tahtnud, nii et need lendasid komposti ja lahutasin uuesti kolm muna, seekord kõik ettevaatlikult – kõigepealt tassi kohal katki, nina juurde ja alles siis valge mikserikannu, kollane kaussi. Mis tähendab, et algse munavalgevahuse biskviidi asemel kujunes hoopis munakollasevahune biskviit.

Vahustasin valged kõvaks vahuks, poole pealt lisasin 4 spl suhkrut; seejärel ajasin munakollased vahtu, lisasin 4 spl jahu ja ajasin ka selle ülbelt kohe mikseriga segamini, selle asemel, et seda hellasti kõige viimasena sisse segada; lõpuks segasin lusikaga ka valgevahu sisse. Koogipõhi koos rabarberiga oli kogu see aeg küpsenud, aga polnud õnneks isegi mädamuna-aktsioonide ajaga kõrbema läinud. Valasin talle biskviittaina peale ja keerasin selle kuumuse peale, mis on käreda ahju näitude arvates 120 kraadi.

Kui valmis sai, söödi see suure kiirusega ära. Taliesin ütles, et see meenutab talle ema tehtud lapsepõlvekooke, mida ema enam ei tegevat.

*

Läks paar päeva mööda ja mulle meenusid hapupiimajäägid ja üldse oli kook majast otsas. Üks hapupiimajääk ei kõlvanud enam, teise päästmiseks oli viimane aeg. Hakkasin tegema oma tavalist hapupiimakooki (ainult et rabarberiga) – 150 g rasvollust (võtsin jälle õli ja võid segamini) poole klaasi suhkruga segamini, siis klaas hapupiima ja natuke alla kahe klaasi jahu, millele tuleb enne ülejäänuga segamist 1 tl soodat hulka segada – aga avastasin poole pealt, et seda hapupiima on liiga vähe. Leidsin kapist pooliku kohvikoorepaki ja kompenseerisin sellega ja lõpuks ka natukese hapukoorega. Jäin murelikuks, et selline segu ei anna küllalt hapet, et soodaga reageerida ja lisasin ka tiba sidrunhapet – ja alles siis meenus, et ma tahtsin ju rabarberit ka panna. Noh, olgu, saab siis hapum kook. Tükeldasin jälle paar jämedat rabarberivart ja segasin tainale sisse pluss natuke kardemoni ja vanillisuhkrut. Ja ahju (minu ahju pügalate järgi 160 kraadi).

Kui valmis sai, oli mumst natuke vähe magus, niisiis siputasin ta läbi sõela vanillisuhkruga üle. Sobis hästi jäätisega. A. oli väga rahul, mina avastasin oma nördimuseks, et osa soodat ei olnud piisavalt hästi segunenud ja ma sain selle oma suhu. Teinekord tuleb sooda ikka läbi uhmerdada, ei saa loota selle peale, et litsun kogunenud kamakad lusikaga laiaks. Aga koogi tekstuur oli tore (ja jäätisega oli TÕESTI väga hea).

*

Kolmanda koogi tegin selle peale, kui ma tõin poest posu allahinnatud plekilisi banaane. Vaatasin seda hunnikut mõtlikult ja sain aru, et neid kõiki võib olla raske ära süüa. Ja otsisin endale veebi pealt sellise rabarberi-banaanikoogi retsepti.

Ainult et kuna ma olen teistmoodi laisk ja läbematu kui retsepti kirjutaja – mina ei viitsi näiteks köögikombaini pesta, ennem segan kõike käsitsi – siis käis mul asi nii: tampisin 3 banaani pudrunuiaga sodiks, segasin poole klaasi suhkuru ja 50 g või pluss 4 spl õliga (viitsimata õieti äragi oodata, et või päris pehmeks läheks), kloppisin lusikaga sisse 2 muna ja 4 spl hapukoort ja vist 4 varre (seekord mõõduka varre) jagu rabarberit (avastades alles pärast seda, et retsept ütles, et rabarber kõige lõpuks), lisasin vanillisuhkrut (ma hakkan vanilli kui niisuguse maitset juba mõnevõrra aktsepteerima, nt rabarberiga – selge acquired taste), kaneeli ja 2 klaasi jahu. Ja küpsetasin oma ahju 160 näidu peal.

Kuna ma küpsetasin ahjupannil, mitte vormis, siis oli küpsemisaeg kindlasti alla 50 minuti, pool tundi ehk tuli ära; ja ometi tundub tulemus mulle väheke kuivavõitu. Vbla oleks rohkem rabarberit pidanud panema (mul oli seda vist tõesti pigem poolteist kui kaks klaasitäit). Samuti leidsin jälle, et magusam võiks olla – nähtavasti rabarberi eripära, kui ma juba mitmendal koogil suhkrukogust valesti arvestan. Aga noh, selline okei kook. Jällegi sobis jäätisega.

*

Ja nüüd tegin pärmitaina-rabarberikooki (sest mul oli lihavõttest saadik külmkapis kuivanud pool pakki pärmi, mille ma otsustasin eile pehmeks leotada) – lähtusin saiade-pirukate-kookide raamatu vormisaiaretseptist. Pärmitainas oli eelkergitusega (pool pakki pärmi, natuke suhkrut, umbes poolteist klaasi vett), pärast vahustasin poole klaasi suhkruga umbes 50 g pehmet võid ja sortsu taimeõli, seejärel segasin sisse ka kaks muna, valasin selle kõik tainasse ja lisasin veel umbes poolteist klaasi jahu ja tiba kardemoni; kloppisin, määrisin panni võiga kokku, panin taina pannile ja ahju kuuma, ise tõin 3 jämedat rabarberit ja hakkisin ära, puistasin nad toore koogi peale ja siputasin natuke suhkrut-kaneeli peale; ja ahju. Leidsin, et tahan ka riputist ja segasin umbes 50 g võist, 3 spl suhkrust (millest osa oli pruun) ja veidi rohkem kui poolest klaasist jahust selle kähku kokku. Piilusin kooki ja kui tundus, et ta on juba tahedam, panin riputise peale. See aktsioon teda igatahes ära vajuma ei pannud.

Ühel hetkel oli riputis pealt liiga tumedaks läinud, ma keerasin tule ära ja jätsin koogi alumisele siinile tahenema; aga kui ma ta välja võtsin, siis nüüd oli ta tõesti ära vajunud. Saab näha, kas keskelt on ka nätskeks jäänud või ikkagi läbi küpsenud.

PS: maitsesin ära. Otse rabarberi alt oli nätske, aga mulle see isegi meeldis; põhja alt oli ilusti ära küpsenud. Mõnus pehme sai all, hapu – isegi veidi kootav – nätske rabarbrine kiht vahel ja krõbe riputis peal. Mina olen väga rahul. A. pole veel proovinud; minu ennustus on, et ta ütleb, et hapu või saiane vms, sest ta pole just eriline pärmitaina fänn. Aga kui talle see ei istu, las tema sööb siis seda banaanikooki, mis pole veel otsas – minu jaoks on see natuke lääge, aga talle sageli sellised just meeldivadki. Me räägime siin inimesest, kes sööb regulaarselt Nutellat jms magusaid lögasid.

Kahtlustan, et üks põhjus, miks see viimane kook mulle nii väga maitseb, on ikkagi see, et ma ei pannud seekord teragi vanillisuhkrut – ainult kardemoni ja kaneeli. Ei ole minust veel päris vanillisõpra saanud.

Sünnipäevast saadik: soolased toidud

Esiteks oli üks kiire hapukapsahautis, sest mul tuli meelde, et külmkapis on poolik pangeke hapukapsast, mis ei taha enam kaua seista, ja suitsuvorst (idem). Inspiratsioon tuli Kööginurga ajakirja Baieri hapukapsasalatist – mina ka ei tea, miks ta nimi salat on, tegelikult on hautis mis hautis.

Tähendab, lõikasin pool pangekesetäit hapukapsast natuke peenemaks, panin paksu malmpotti, keerasin tule juba alla, ise keetsin veekeedukannuga kuuma vett, et kuubikust pool kruusi puljongit teha (retsept ütles 125 ml). Valasin selle hapukapsale otsa, lisasin 2 väikest loorberilehte ja näputäie aed-liivateed ja jätsin kaane alla hauduma. Umbes 25 minuti pärast lükkasin malmpoti kõrvale ja võtsin kaane pealt, et vedelikku vähemaks jääks (see on nii paks pott, et seal keeb omapead veel tükk aega edasi), loorberilehed õngitsesin välja ja viskasin ära; kuuma pliidiplaadi peale panin panni ja praadisin selle peal poolteist hakitud sibulat (originaalis oli 2, aga mul ei olnud nii palju) ja umbes 2/3 latti hakitud suitsuvorsti (orig. oli peekon), köömneid puistasin kah vahele. Kui sibul oli klaasjas, valasin hapukapsa potist pannile, segasin ära, panin maitseks veidi pruuni suhkrut, ja kuna mulle tundus toit nii vähehapu kui ka magedavõitu, lisasin veel soola ja sortsu palsamiäädikat.

Tulemus maitses mulle väga ja A. arust oli okei, kuigi tuleb tunnistada, et see toit ajas esiteks janutama (sest nähtavasti oli mu hapukapsahautise maitsestandard häälestatud selle peale, et kõrvale süüakse ilma soolata keedetud kartuleid ja eraldi võttes tuli ta suht soolane – aga mulle maitses), ja teiseks kõhu punni, sest ikkagi kapsas – mulle sobib kapsas eelkõige keetmata hapukapsa kujul, pole midagi teha.

Järgmiseks tegi A. jälle porgandipüreesuppi (porgand-seller-kartul-sibul puljongiga keema, pärast püreerimist toorjuust), mina aitasin seekord minimaalselt (kaapisin supile muskaatpähklit sisse ja tõin pärast õuest leeskputke roheliseks peale). Seda sõime kaks-kolm päeva, või noh, ühest õhtust ülejärgmise õhtuni.

Kui supp viimaks otsa sai, siis avastasin kõigepealt – vist neljapäeval, lastekaitsepäeval – et hapukapsahautist on veel üle ja lisaks on ikka veel üle mingit keedetud tatart, mille A. oli endale juba enne suppi kiireks lõunaks teinud. Mõlemad olid veel korras, segasin kokku, ajasin soojaks ja sõin ära. Hapukapsas oli vahepeal veel soolasemaks läinud ja tatar lahjendas seda tänuväärselt. Tänuväärne oli ka see, et toit vajas ainult soojendaamist – ma ei oleks sel päeval kuidagi viitsinud süüa teha.

Reedel tegin kiiruga veel kord seesama naadi-kalasalatit, mis varemgi (lühikesed niitnuudlid, kalakonserv, blanšeeritud naat, toores sibul, kapparid, tomatid), ainult et seekord oli skumbria omas mahlas ja ma lisasin õli hoopis äsja tühjakssöödud heeringakarbist (hea õli oli, tilliga maitsestatud). See salat on mulle kuidagi sõltuvusttekitav. A. ütles “söödav” ja lisas, et kui seal sees oleks konservi asemel kuumsuitsukala, siis oleks lausa hea. Jätame meelde! Ma küll kahtlen, kas kuumsuitsuskumbria, mida ma tavaliselt salatisse panen, sinna sobiks. On selline tunne, et tugevama lihaga ja lahjemat kala oleks vaja, heiki või merluusi näiteks.

Laupäeval ei teinud süüa – oli suur mälumängulaupäevak, näljaselt koju tulles avastasin õnnelikult, et A. oli grill-liha ja mingeid salatiliblesid toonud, ja sõin õnnelikult liha salatiga.

Pühapäeval pärast trenni ei viitsinud me kumbki midagi leiutada, aga ma arvestasin sellega, et meil on muna, ei suutnud ainult otsustada, kas teha omletti või kalasalatit (ühest küljest hakkas üks juust vanaks minema ja omleti peale sobib juust, teisest küljest oli kalakonserv veel pooleli ja ka heeringat oli); poes leidsin allahinnatud köögivilja korvist ühe suvikõrvitsa, mis oli ainult varre poolt otsast imelik, muidu täiesti ilus, ja see otsustas asja: tuleb suvikõrvitsaomlett. Lõikasin kaks paksu viilu suitsupõske ribadeks (lepasuitsupõske – ma ei mäleta, mis firma seda teeb, aga see on üks parema maitsega suitsulihasid poes ja üks odavamaid ka, tingimusel, et pekk maitseb) ja panin pannile, tükeldasin kaks viilu musta leiba kuubikuteks ja samuti pannile, lõikusin suvikõrvitsa veerandikviiludeks ja kah pannile. Ühe küüslauguküüne hakkisin sinna ka. Siis leidsin pool sibulat ja pärast hingelisi kõhklusi tükeldasin ka selle sinna lisaks. Segasin-hautasin, kuni tundus, et võib juba muna peale panna ja lisasin aed-liivateed; kloppisin kolm muna lahti, valasin otsa, keerasin kuumuse üsna maha ja jätsin tahenema. Ise tükeldasin need kahtlased juustuviilud pisikuubikuteks. Kui muna oli tahe, laotasin juustu sinna peale; ja tegin poolest pikast kurgist ja ühest tomatist salati juurde (tiba soola, tiba musta pipra ja oliiviõliga). Tuli hea ja toitev.

Täna (esmaba) tuli mul järsku ühepajatoiduimpulss (tuli meelde, et meil on porgandit, kartulit ja kapsast korraga); puhastasin porgandid (6 saledat porgandit), kutsusin A. appi tükeldama ja nii me järjest tegime: mina võtsin järgmiseks kapsa pealt koledaks läinud lehed ära ja A. lõikas kapsa pooleks ja pani teise poole kõrvale; siis puhastasin 2 sibulat, siis 3 kartulit; ja A. muudkui hakkis.

Tasapisi läksid nad samas järjekorras ka potti – kõigepealt porgand koos suitsupõse (ja natukese koriandri ja köömnetega) potipõhja õliga hauduma; siis sibul sinna juurde; siis kaks klaasi vett peale ja kui keema tõusis, kapsas juurde. Nüüd mõtlesin, et lähen korjan potikesetäie naati ja tagasi tulles on paras aeg kartul sisse visata, aga see oli väike valearvestus: ma alahindasin oma naadikitkumise aega, sest ma ei piirdunud ainult sööginaadi korjamisega, vaid kiskusin ka koledaks suureks kasvanud naate ära, ja kui ma tuppa jõudsin, olid kõik teised asjad juba pehmed. See on see multitaskingu häda.
Enivei, kui naadiga tuppa sain, viskasin ka kartulid potti ja lisasin veel klaasi vett, sest toit hakkas kuivale jääma. Ise pesin-hakkisin naati ja kui kartul oli juba seda nägu, et saab kohe pehmeks, maitsestasin kõike natukese piparrohu, basiiliku ja selleriga, ning pärast väikest järelemõtlemist ka aed-liivateega, sest toidu sees on kapsast ja parem karta kui kahetseda. Nüüd tõin õuest veel oksakese leeskputke, hakkisin ära, puistasin naadid ja leeskputke potti, keerasin tule maha ja segasin kõik läbi; ja siis lisasin veel toorjuustupära, mis ei olnud A. püreesuppi ära läinud. Ja igaks juhuks 1 spl võid ka, sest mis toit siis võist paremaks ei lähe.

Tuli täitsa korralik vana kooli toit, A. oli samuti rahul (kahtlustan mh seda põhjust, et naadikorjamise pärast said porgandid-kapsad parajaks saviks keedetud). Nagu sellise toiduga ikka, on tal see hea külg, et homseks jäi ka.

Juurde tegin kurgi-tomati-hapukooresalatit, mis tuli täitsa hea ja sobis; aga A. pani oma ühepajatoiduportsu supitaldrikusse ega tahtnud sellises konfiguratsioonis enam salatit lisada (et liiga segi lähevad) ja nii jäi pool salatit üle ja sellest omakorda pool jõudis enne hapuks minna, kui mina lõpu peale teha jõudsin. Kurb lugu.