Üritan aasta lõpus ülejääke ära süüa

Kõigepealt tegin ükspäev kananaharaguu, sest A. kanasupiteost oli nahk üle jäänud. See oli väga rammus nahk, ma uhasin raguu sisse kaks sibulat, kolm porgandit ja mõnevõrra küüslauku ja ikka oli väga rammus. Mu algne plaan oli olnud seda selle toreda seemneleivaga süüa, mida Fazer on hiljuti tegema hakanud, aga see leib on ka ise rammus, nii et muutsin plaani ära. Lisasin söömiseks hoopis tublisti (värsket) tomatit, et lahjem saaks, natuke maitsestamata jogurtit kastmeks ka, niimoodi sai paras.

*

Siis avastasin, et mul on külmkapis kolm aurutatud peeti, mis ähvardavad käest ära minna. Koorisin nad ära, loputasin üle, tahtsin kindluse mõttes läbi kuumutada – ajasin pannil oliiviõli kuumaks, peedid tükeldasin sinna sisse, natuke piparkoogivürtse peale; siis lisasin kastmeks ühte halba veini, mis on miskipärast minu juurde seisma jäänud (pärast üht pidu, mis ei olnud üldse minu juures, nii et natuke ebaõiglane, aga noh, vähemalt ma leian talle rakendust). Kui see kõik podisema läks, jõudsin selgusele, et tahan selles veinikastmes kooreta mune keeta. Mispeale hakkas ka A. teatavat huvi ilmutama, kuigi tema ei olnud näljane, seega võtsin 3 muna. Enne munade sisselöömist lisasin veel pool seapraest ülejäänud kallerdisest, et oleks puljongisem. Soola polnud siis enam vaja panna, kallerdis oli soolane küll.

Sõime nagu paksemat suppi – peedid ja leem all, muna peal, mina võtsin veel aknalaualt basiilikut kõige otsa.

Sellest tuli üks udupeen gurmeetoit, välja nägi küll pigem nagu liiklusõnnetus. Mul kripeldab küll, et ma pole õppinud kooreta mune niiviisi keetma, et kollane jääks veel vedelaks, kui valge valmis saab, aga sellise supilaadse toidu puhul oli tahke kollane isegi etem.

*

Lisaks oli mul külmkapis üks poolik kohupiimakreem, mis ähvardas samuti pahaks minna; üks “parim enne möödas” kinnine kohupiim (200 g) ja poolik (õigemini veerandine) hapukoor, mis vähemalt A. arust oli liiga vana, et seda veel kuumutamata peast süüa. Ja natuke pruuni siirupit mingist vanast ajast.

Neist tegin pehmet piparkooki (saiade-pirukate-kookide raamatu ainetel): võtsin pruuni siirupit niipalju kui oli, st natuke üle poole klaasi, täitsin ülejäänud mõõduklaasi heleda agaavisiirupiga (sest seda mul veel oli), panin kastrulisse soojenema; kui oli soojaks läinud, lisasin sinna niipalju võid, kui mul oli (mingi 50-60 grammi), natuke õli ka (sest retsept tahtis 75 g margariini, mille ma oleks kõik võiga asendanud, kui oleks olnud) ja apelsinikoore tükikesi. Jätsin jahtuma, samal ajal nühkisin 100 g suhkrut 1 munaga segamini ja lisasin sinna kõik need tarvitamist vajavad hapukoored-kohupiimad ja otsisin isekerkiva jahu (kah üks paras pära) välja. Kui siirup oli küllalt leige, et ma ei kartnud enam muna tükkiminekut, panin praeahju huugama ja segasin ka siirupi kaussi pluss umbes 300 g jahu; tainas tundus liiga kleepuv ja vedelavõitu, lisasin vähehaaval jahu ja muudkui segasin sellegi sisse, kuni tundus paras (et pehme küll, aga mitte enam nii kleepuv ja vedel, et lausa kallaks). Määrisin ahjupanni võipaberiga kokku ja puistasin kamaga üle, kühveldasin taina sinna peale ja lükkasin ahju. Küpsetasin mingi 20 minutit või natuke peale, viimases otsas keerasin kuumuse maha.

Tulemus: konsistents tuli väga meeldiv, maitse üldiselt ka, ainult jube magus. Mis on veider, sest ma panin siirupit ja suhkrut retsepti järgi ja muid asju tuli ikka rohkem kui retseptis (v.a muna – kahe asemel üks, aga hapukoort oli õige kogus ja kohupiimad juba täiesti üleplaanilised). Ilmselt on mu isiklik magusasoolikas tunduvalt väiksem. Teinekord tean, panen suhkrut ainult sümboolselt, niipalju, et oleks hea sellega muna segada.

*
Eile (esimesel jõulupühal) tuli meelde, et A. ei olnud kõike kana supi sisse pannud, vaid osa kergelt keenud kanaliha sügavkülma pannud ja enne jõululaupäeva lahti sulatanud. Me olime seda lihtsalt külmas hoidnud, õnneks polnud sellega veel midagi halba juhtunud.

Panin kogu bulguri keema (jälle üks pära). Hakkisin-praadisin 2 sibulat, lisasin kanatükid, 2 küüslauguküünt (kah hakituna), natuke marineeritud pärlsibulaid (lõikasin need pooleks või umbes nii), natuke rohelisi oliive (kah umbes pooleks); lisasin veidi ingveripulbrit, veidi kollajuurt; pigistasin sinna umbes 1 väikese apelsini tühjaks, lisasin veel veidi safranit ja siis ka natuke vett, et kastme moodi tuleks. Viimaks panin sinna ka kogu viimase seapraekallerdise, oli ka viimane aeg juba.

Selle ajaga oli bulgur valmis saanud. Seda tuli õudselt palju. Kergelt oli ta juba kopitanud, nii et esiteks hea, et ära sai tehtud, teiseks hea, et kaste oli vürtsine, see maskeeris ära. Peale puistasin hakitud piparmünti ja natuke piimanõgest, mis õuest kogemata piparmündiga kaasa tuli (väike vitamiin ikka, mis siis, et tal eriti mingit maitset ei ole).

Tänaseks (teiseks jõulupühaks) jäi tublisti bulgurit üle ja tilk seda sousti ka. Otsustasin, et teen sooja salatit, Antiookia Ismaili suvise külma salati ainetel (pooli koostisosi muidugi ei olnud, nt Ismaili ema tehtud värsketest piprateradest pastat, nii et talle ma vist pakkuda ei julgeks).

Tõin poest pisikese (kõige väiksema) purgi tomatipastat, purgi kirsstomateid omas mahlas ja ühe üllatavalt ilusa granaatõuna (ja sibulaid juurde).

Kõigepealt panin kanasousti jäägi vokkpannile soojenema ja bulguri selle sousti sisse; samal ajal hakkisin 1 väikese sibula.

Pannil olev podises, lisasin sellele tomatipasta ja kirsstomatikonservi. Lisaks 1 tl A. ema tehtud marineeritud tšillipastat ja natuke ühht vana viie pipra segu. Ajasin hoolega segamini, sai mõnusasti vürtsine, selline, mis suu õhetama võtab. Tasakaalu mõttes lisasin soola ja kui pärast segamist selgus, et vähe sai, ka natuke üht gruusia soolaga maitseainesegu (ei tea, mis seal täpsemalt sees on, sõbrad Gruusiast tõid sellise tähistamata paki, on sellised natuke mõrkjad ürdised maitsed, nagu neil seal on) ja natuke koriandripulbrit.

Keerasin tule täitsa ära ja hakkisin 1 küüslauguküüne pannile juurde, lisaks puistasin veel kuivatatud sellerit ja leeskputke.

Ajasin veel segi ja lisasin hakitud sibula. Nüüd oli toit soe, aga ei keenud sugugi. Edasi puhastasin umbes pool (suurt) granaatõuna ja
segasin ka need terakesed sinna hulka.

Sai palju punast putru.

Lõpuks tõin jälle õuest piparmünti ja hakkisin garneeringuks. Toidu kõrvale võtsin natuke kodujuustu, esiteks mahendamiseks ja teiseks sellepärast, et ka see on üks pära, mis tuleb ära süüa. Igatahes oli väga hea (ja bulguri kopitamust ei olnud nüüd enam kohe üldse tunda).

Paar porgandiga toitu ja üks peediga lihasalat

Ühel päeval ei jõudnud ma poodi, tahtsin õhtul midagi süüa teha, mitte poolfabrikaati, leidsin, et mul on praktiliselt kõike köögiviljaraguu jaoks. Makaronide kõrvale. Puhastasin hulga porgandeid (kõik need, mis ähvardasid käest ära minna, aga mida sai veel päästa), ühe sibula, natuke küüslauku; panin peotäie rosinaid alkovaba valge veini sisse likku (see ei ole eriti hea maitsega vein, edaspidi ostan alkovabaks analoogiks pigem mingit tsitrusemahla või joon lihtsalt sidrunivett, aga selliseks leotusvedelikuks käras küll); tükeldasin varsselleririismeid (selleri süda ja paar vart ka). Kõige selle puhastamise viimases etapis panin panni tulele.

Siis veidi kuivanud tomatite õli pannile ja sibula-porgandi selleri sinna madala kuumusega hauduma, ise tegin muid asju. Ja makaronivesi üles ja kui keema läks, makaronid sisse (ei mäleta, mis sorti, igatahes midagi lühemat ja jämedamat – mingid torud, sarvekesed või teokarbid, vbla olidki teokarbid). Gemüüse hakkas pehmenema, lisasin peotäie päevalilleseemneid, lasin veidi pruunistuda, seejärel veinised rosinad (vedelik kuluski ära, muidu oleks kuivale jäänud).

Lõpuks kurnasin makaronid lohakalt ära ja lisasin koos keeduvee jäägiga pannile (nii just selleks, et kokku liiga kuiv ei tuleks). Ja tühjendasin kõige otsa pooliku riivjuustu (Dziugas vist) paki ja segasin ära.

Sai hea ja toitev toit. Peale lõikusin värsket basiilikut ja münti.

*

Varsti pärast seda küpsetas A. jälle pärast ahjukütmist süte juures ühe lihatüki. Me ei ole kuigi kiired lihasööjad ega suuda ka süüa toitu, kus kõige rohkem on liha, nii tegin ühe Tai salati ainetel Tai-Eesti fusioonsalati. Originaalis käis salatisse lisaks lihale porgandit, maapähkleid, münti, laimi, tšillit ja kalakastet; mul ei olnud laimi ega maapähkleid (ja ega ma maapähkleid hästi ei seedi ka); tšillit oli ainult kuivatatud kujul. Ja kalakastme asemel tuli mulle pähe, et lihaküpsetamisest jäänud kallerdisega saaks sama edukalt umami-maitset anda.

Niisiis: riivisin 2 jämedat porgandit; tükeldasin 2 paksu lihaviilu. Leidsin, et haput maitset sobib selliste koostisosade juurde väga hästi lisada ka hapukapsaga ja võtsingi mitu prisket näputäit hapukapsast, lõikusin kääridega veel veidi peenemaks, panin väikesesse kaussi ja segasin ära 1 kuivatatud tšilli tükkidega (et vürtsine maitse kapsamahla sisse laiali läheks, enne kui ma ta salati sisse segan) ja 1 tl fariinisuhkruga. Praadisin 1 sibula viilud ja 1 küüslauguküüne tükid; röstisin peotäie päevalilleseemneid.

Segasin suures kausis liha, riivporgandi ja hapukapsa ning paar teelusikatäit lihakallerdist ära; puistasin praesibula-küüslaugu ja päevalilleseemned sinna peale, tõin õuest münti ja võtsin aknalaualt basiilikut, hakkisin ära ja puistasin peale. Lisaks hakkisin ja puistasin peale kõik veel värsked osad seisma jäänud porrulaugujupist.

Tuli äärmiselt maitsev.

*
Teise lihasalati tegin peediga. Sinna läks 3 väikest keedupeeti, 3 keedukartulit, paar viilu sellest praest, paar prisket näputäit hapukapsast, 1 väike purk konservherneid, veidi hakitud sibulat (pool väikest sibulat) ja kaks hakitud õuna. Hapukoort ja majoneesi, tugevama lihamaitse jaoks ka veidi lihakallerdist. Maitseks veidi piparrohtu.

Ka see tuli väga maitsev ja jagus kaheks päevaks, aga ajas kangesti peeretama, hoolimata piparrohust. Kui meil just kuskilt mujalt mingit lüheldast peeruhaigust ei olnud tulnud, sest kui ma nüüd meenutan, siis teisel salatisöömise päeval käituski seedimine juba paremini.

*

Nüüd tegi A. suure potitäie kanasuppi, mille protsessi ma ei oska kirjeldada, sest minu panus piisas sellega, et soovitasin tal puljongi keetmise ajal seekord apteegitilli ja koriandriseemneid sisse panna ja näitasin enne barokitundi lippamist kätte, kus need asuvad. Juurikatest läksid tal supi sisse seller, porgand ja kartul, sibul muidugi ka. Maitsev on ja sobib hästi Lätist toodud tumeda raske tihke rukkileivaga.

Kala-kartulisalat

Salatit ajendas mind tegema see, et A. oli tursamaksa ostnud, me olime selle peaaegu ära söönud ja selle konservi õli oli väga maitsev nagu tursamaksal ikka. Niisiis tahtsin kuskil rakendada ja ostsin lahjat suitsukala (heiki) – lahjast kalast salatile sobib selline rammus kastmematerjal paremini.

Keetsin kartuleid (millest salatisse läks 3) ja 2 muna; paar minutit enne keetmise lõppu viskasin potti ka ühe sellerivarre, et ta jääks krõmpsuv, aga õrnem kui päris toores. Samal ajal puhastasin kala, hakkisin veidi sibulat ja porrulauku ja puhastasin-tükeldasin kolm antoonovkat (plekilist, nii et puhast õuna tuli vast kahe antoonovka jagu).

Niisiis, salatisse tükeldasin: 3 keedukartulit, see kergelt keedetud sellerivars, 2 keedumuna, 1 hõbeheik, 3 plekilist haput õuna, natuke sibulat, natuke porrulauku; lisaks läks salatisse umbes peotäis toorest hapukapsast. Kastmeks: tursamaksakonservi õli, 3 spl kreeka jogurtit, natuke mädarõigast ja kuna mul oli mädarõigast vähem, kui ma oleks tahtnud, natuke ka sinepit ja natuke majoneesi.

Segamise käigus läks õudselt plödiks (kartulid olid parajad pudrukartulid), aga maitse tuli hea.