Pühade ajal

Vana-aasta õhtuks tegime:

hautatud vürtsist maksa (paar spl sojakastet, veidi rohkem kuiva heerest (otsustasin seekord niipidi), 1 kaneelikoore rull, 4-5 nelgitera, näputäis piprateri, ingveritükke, 1 hakitud sibul), pärast läks peterselli peale;

vürtsist kana (veidi alla kilo kanafileetükke marineeris riivitud ingveri, küüslaugu ja sidrunimahla segus, kui olime liha sellega kokku mäkerdanud, sortsasime veidi õli juurde, lõpuks praadisime ära, pannile hakkisin ka 1 tšilli, lõpuks lisasin soola, serveerisime murulauguga, sest rohelist sibulat ei olnud);

“puuvillasalatit” (riisikujulised nuudlid (pool poolekilost pakki), 1 väga ilus granaatõun, mille Kvartalis müüv itaallane mulle osavalt maha müüs, 1 apelsin, 1 väike purk ananassikonservi, 1 pikk värske kurk, pakk krabinuudleid, veidi hakitud küüslauku ja hakitud ingverit; hästi natuke rjaženkas leotatud safranit (et maitse ühtlasemalt laiali läheks) ja julgemalt majoneesi. Rjaženkat sai tglt natuke juurde pandud, et kuiv ei jääks, makaronid neelavad kastet nagu käsn);

pirni-juustusalatit, kuhu seekord läks tervelt kaht sorti juustu – kõva Dziugast ja Eesti juustu. Kastmeks majonees ja veidi rjaženkat, maitseks veidi küüslauku ja kardemoni;

hapukapsa-õunasalatit, kuhu läks peale hapukapsa ja õunte ainult veidi röstitud köömneid;

porgandisalatit (riivitud porgand, maitseks röstitud seesami-, koriandri- ja India köömneseemneid, kastmeks veidi sidrunimahla ja õli).

Külalised tõid lisaks lahtist kilupirukat (muretainapõhjal ja üht lehttainapõhjal pirukat, aga seda ma ei saanudki või olen ära unustanud. Ka puuvillasalat söödi nii kiiresti ära, et ma ei jõudnud maitstagi. Aga mul oli kõiki selle koostisosi veel, v.a kurki, nii et järgmisel päeval tegin lihtsalt uue laari, ainult ilma kurgita.

Ma olin päevakese varem miskipärast ühe veidi üle kilose praetüki koju toonud, uusaasta 1. päeval tegin sellise segu: 2 spl soola, apteegitilliseemneid, paar pisikest kuivatatud tšillit, rosmariini ja 1 pudendatud loorberileht, värskeid sidrunikooretükikesi (riivida ei andnud, sidrun oli veidi näts, aga noaga sai ribakesi lõigata). Uhmerdasin selle kõik segamini, pätsisin liha sellega kokku, toppisime küpsetuskotti, mina libistasin siis veel küüslaugutükikesi kõige peale ja pigistasin veidi sidrunimahla, A. pani koti kinni ja pistis malmpoti sees ahju, kui see küdenud oli, ja keeras ise magama. Kui ta üles ärkas, võttis välja. Tuli päris hea.

Hiljem: kõht nõudis suure lihasöömise otsa toorest hapukapsast, tegin hapukapsast ja majoneesist ja krabipulkadest salati, praadisin veidi musta leiba juurde. Sobis.

Täna tegin kiirsalati neljast õunast (mingi Veteran, mida poes müüakse, muidu on nagu igavavõitu, aga salatis kärab küll), natukesest leotatud rosinatest, juustust (Eesti juust), kreeka pähklitest, lehtsalatist ja majoneesist.

Kuskil kõige selle vahel tegin ühe primitiivse tarretise: apelsinitarretise pulbrist ja pakist vahukoorest (pulber kuuma veega segamini, ootab, kuni enam liiga kuum ei ole, siis koor natukese suhkruga vahtu ja tarretisevedelikuga segamini, jahedasse seisma) – see rahuldab mu magustoiduvajadusi õige kauaks. A. nagunii ei söö reeglina magustoitu, kui see just kook ei ole.

Advertisements

Mis ma Český Krumlovis sõin

Lühike ja üldjoontes õige, aga oma liigses üldistavuses ebatäpne vastus oleks “pitsat ja kummikomme,” sest tõesõna. Need kaks olid minu põhilised toidugrupid.

Sest poed lähevad seal kell kuus või seitse õhtul kinni ja suurem jagu restorane lõpetas kell kümme õhtul köögi töö, meil oli aga tavaliselt mahti linna peale minna alles hilja õhtul. Niisiis sõime ennast läbi terve menüü selles ainsas pitsakohas, mis südaööni süüa andis.

Ja kummikommide najal hoidsin end tantsutundide vahel püsti, sest pea kõik tunnid läksid üle aja, nii et nende vahele jäi tüüpiliselt 5 minutit, heal juhul 10 – millega jõuab natuke vett näkku visata, natuke vett endale sisse kallata ja paar kummikommi suhu loopida. Ja niiviisi läks terve hommikune sessioon poole üheksast poole kaheni (ametlikult), misjärel oleks pidanud olema pooletunnine söögipaus, aga kuna praktikas läks sageli kaheni ja sinna otsa tulid juba uued tunnid, võis minna ka nii umbes veerand või poole viieni. Ja pea kõik selline materjal, mis tahab eelkõige head ajutööd (näiteks “kuidas koordineerida käsi, jalgu ja kastanjetisõrmi”); ning suurem osa tahtis ka kõva võhma. Jumal tänatud, et ma Prahast selle juraka kummikommipaki olin kaasa haaranud.

Selle elustiili peal läksin ma nii heasse füüsilisse vormi, et mind võiks pitsa-kummikommidieedi reklaamplakatiks kasutada – ma olen näiteks ennegi kehatüve lihaseid treeninud, sest need on tantsides jube kasulikud, aga nüüd tuli see esimene kord elus, kus ma hakkan neid lihaseid ka nägema.

Neljandal päeval murdusin ja jätsin balletitunni ära, siis tekkis päevakavva tegelik söögipaus ja selle tarbeks oli mul kuidagi õnnestunud endale isegi natuke poeskäiguaega kangutada.

Üks selline isetehtud söömaaeg oli minu tavaline: lasin 2 viilutatud suvikõrvitsat sibula ja küüslauguga + natukese allah. suitsulihaga panni pealt läbi, praadisin seejärel sama panni peal nisuleivakuubikuid, tõstsin need praetused üksteise otsa taldrikule, lõikusin tomateid ja pudistasin kohalikku (väga soolast, väga maitsvat) valget juustu otsa, nämm-nämm. Kuna olen harjunud süüa tegema kahele, moosisin paar poolakat endaga toitu jagama, vastutasuks sain nende oliiviõli, mida salatile piserdada.

Teinekord olin hankinud ühe lillkapsa, keetsin selle vähese veega kergelt ära, praadisin pannil võiga saiapudi küüslauguga, pudistasin lillkapsatükkidele otsa, riputasin riivjuustu peale ja hakkisin kirsstomateid kõige otsa. See oli väga maitsev, aga jällegi jäi üle. Järgmisel päeval proovisin soojendada, sest olin jahtunud või suhtes umbusklik, aga nii sulas juust kahjuks vintskeks. Ülejärgmisel päeval sõin viimase otsa külmalt ära ja nii oli tunduvalt parem.

Poolakad tegid ükspäev jälle sellist huvitavat toitu, et võtsid kikerhernekonservi vedeliku, kloppisid vahtu, lisasid jahu ja tiba soola, tiba suhkrut, kastsid õunaviile sinna sisse ja praadisid panni peal. See oli üks väga mõnus magustoit.

Hommikusöögiks sõin tavaliselt koorejogurtit või kohupiima rosinate või moosiga. Mõnikord bryndza-võileibu tomatiga ka (bryndza on selline soolane Kesk-Euroopa lambakohupiim, Ungaris juhtúró nime all tuntud, ja mina unistan ajast, mil keegi seda ometi Eestisse importima hakkab), aga enamasti pruukisin neid pigem lõuna-aja kiireks ampsuks (kui ma balletitunnid ära jätsin – või sellel ühel korral, mil ametlik pooletunnine söögipaus tõesti söömiseks aega jättis). Kui bryndza otsa sai, pruukisin selle asemel üht kohalikku lillepildiga fooliumpakendis toorjuustu, ka see oli v. hea.

Sünnipäeva ja jalgpalli vahel – kanatoite (neist üks poleemikat põhjustav) ja paar salatit ja üks kook sinna vahele

Järgmiseks tahtis A. suppi saada ja tõi poest kana; ma olin leidnud Aasia köögi raamatust ühe huvitava nuudlisupikirjelduse ja otsustasime seda teha, ainult unustasime selle liiga õhtusse, nii et esialgu sai valmis ainult puljong: A. lõikas filee ja tiivad-koivad rümba küljest ära (tiivad-koivad pani sügavkülma), pani kanarümba keema ja korjas vahu; siis võtsin mina selle kanarümba, lõikasin nii palju liha küljest ära, kui sai ja panin kondid uuesti keema, sedapuhku koos veerandiks lõigatud sibula, 1 sõlmekeeratud rohelise sibula ja mitme ingveritükikesega.

Ja panin kuivatatud shiitake seened likku.

Lasime leemel oma kaks tundi keeda; millalgi selle vältel korjasin õuest mitmesuguseid rohelisi lehti. Retsept soovitas “hiina kapsast, lehtsalatit või spinatit”, ma tegin sellest järelduse, et mida iganes (salat, spinat ja hiina kapsas on ju nii erineva maitsega, nii et järelikult pole see eriline täppisteadus!) ja korjasin naadilehti, natuke võilille, nõgest, 2 oblikalehte, paar teelehte ja natuke küüslaugurohelist.

Lõpuks kurnasin leeme ära ja nokkisin kontide küljest veel natuke liha lahti- aga kuna retsept eeldas seda, et nuudlitele valatakse puljong peale ja ülejäänud komponendid (liha, seened, roh. sibul, õuest korjatud söögiumbrohud ribadeks lõigatud kujul, bambusevõrsed) praetakse läbi ja puistatakse kõige otsa, siis jätsime selle järgmise päeva peale. Pmst saime nagu supikonstruktori – komponendid kõik olemas, pane ainult õigesti kokku. Panin kõik komponendid külma ootele (rohelised libled mässisin sellesama niiske rätiku sisse, mille peale ma nad ennist tahenema olin pannud).

Aga kuna kõht oli tühjavõitu, siis tuli kohe midagi süüa. Meil oli veel arbuusi üle, nii et mina tegin arbuusisalatit; A., kes nii kaua seisnud arbuusi isegi minu degusteerimise peale ei usaldanud, tegi lihtsalt võileibu.

Arbuuusisalati tegin sellise: lõikasin ühe hästi paksu viilu arbuusi ja tükeldasin kaussi ära; tõin õuest münti ja võtsin paar sibulalauku ja hakkisin sinna otsa; hakkisin sinna ka ühe “parim enne möödas” mozzarella; lisasin veidi kuivatatud tomatite pealt üle jäänud õli, musta piprat, soola, sidrunimahla ja kreeka jogurtit. Ja napsasin supi jaoks korjatud rohelisest kraamist paar võilillelehte salati tarvis. Kokku tuli väga hea söömaaeg.

Järgmisel päeval asusin siis tolle nuudlisupi kallale: keetsin munanuudleid. Keetmisega paralleelselt ajasin teises kastrulis puljongi kuumaks ja valasin nuudlitele lõpuks peale (kui olin nad ära kurnanud); siis praadisin eelmisel päeval kanarümba küljest lõigatud liha, seeni, sibulat ja bambusevõrseid, kõige viimaks lisasin rohelise kraami. Ja siis valasin selle kõik nuudlite ja puljongi juurde ja ajasin veel korra kuumaks.

Nagu näha, oli selle supiga palju jändamist, aga tulemus oli selle kohta veidi igav. Uuesti ilmselt enam ei viitsi.

*

Õnneks oli sinna läinud ainult pool meie kaua ja armastusega keedetud puljongit ja ma tegin ülejäänud poolest ühe lahja mulligatawny (“lahja” tähendab siin “ilma kookospiimata”).

Sinna sisse läks lisaks 2 kanatiivale ja fileetükkidele kartulit, sellerit, porgandit; kurkumi, koriandrit, india köömneid, tšillit, värsket ingverit, 1 õun, natuke sidrunimahla; järjekord selline, et hakkisin sibula ja porgandi ja panin eraldi; praadisin supikastruli põhjas sibulat ja uhmerdasin india köömneid + koriandrit, siis hakkisin küüslauku ja ingverit ning lisasin köömned+koriandri+küüslaugu praesibulale, lõikusin sinnna otsa ka ühe tšilli ja pudistasin veidi kurkumit ja kaneeli; siis tegin poti põhja ruumi, tähendab kühveldasin sibulasegu ühte hunnikusse koomale ja panin vabale pinnale kanatiivad pruunistuma; kui olid mõlemalt poolt kuumust saanud, lisasin tükeldatud porgandid ja segasin; lõikasin paar sellerivart peenemaks ja lisasin ja segasin; valasin puljongi peale ja puhastasin-lõikusin kaks kartulit ja ühe õuna; lõikasin need enam-vähem kuubikuteks ja lisasin supile; ja siis lasin keeda, lõpuks pigistasin natuke sidrunimahla peale, maitsestasin soolaga ja jahvatasin musta pipart otsa. Pärast süües panime hakitud rohelist sibulat, piparmünti ja kreeka jogurtit peale. See tuli palju maitsvam, meie mõlema arust. Kindlasti teeme veel.

Selle supi pära sõi A. ära, aga jättis mulle 1 kanatiiva alles; mina olin toonud allah. praadimisjuustu (Dzintarsi oma) ja tegin endale kurgist, lehtsalatist, praejuustust ja sellestsamast praetud kanatiivast maitsva salati. Olgu õnnistatud see aastaaeg, mil ma saan kogu aeg nii palju lehtsalatit süüa, kui tahan, sest ta vohab nagu… salat!

*

Vahepeal tegin ka ühe rabarberikoogi – 1 klaasist jahust, veerand klaasist suhkrust ja umbes 75 g võist pluss ühest munakollasest puru, küpsetasin seda natuke ette, küpsetamise ajal puhastasin-tükeldasin ühe suure ja ühe väikese rabarerivarre, segasin suhkru ja kaneeliga ning panin puru peale ning ahju tagasi; lõpuks lahutasin veel 3 muna (lisaks sellele ühele munale, mille kollane oli koogipõhja sees juba ära kasutatud, aga valge veel üle), mikserdasin kõigepealt valged kõvaks vahuks, siis lisasin 3 munakollasele 3 spl suhkrut ja mikserdasin ka neid; siis lisasin 3 spl jahu ja segasin ära ja natuke hapukoort ka (mõeldes sellele, et rabarberid on vist juba oblikhappesemad, kui mulle rangelt võttes meeldiks); siis segasin selle munavalgetega. Ja jälle ahju ning kuumust maha.

Küpses ilus, aga süües tundsin, et mingit piimaollust oleks koogi sees võinud rohkem olla: hambad hakkasid rabarberispetsiifiliselt krudisema (võib-olla on aasta ka juba natuke liiga kaugel, rabarber liiga oblikhappeseks läinud ja tuleb tikrikookidele üle minna). Niisiis tõin poest vahukoort ja edasi sõin vahukoorega. A. huvitaval kombel sellest ei hoolinud, sõi kooki niisama.

*

Järgmisel päeval sõi A. siis, kui mina veel magasin, tatart ja praadis sinna peekonit (üks allah. suitsuribilihatükk) ja muna juurde; minul läksid neelud lõhnade peale käima ja tegin endale kah inglise hommikusöögi – peekonit, muna ja tomatist pluss rohelisest salati sinna juurde. Nende peal jaksasin kõik oma tantsimised ära tantsida.

Õhtul võtsin temast üle jäänud tatra pluss pool puhastatud hiigelporgandit, lasin panni pealt läbi peekoniülejäägi, natuke hakitud sibulat, natuke hakitud sellerit, riivisin selle hiigelporgandi pooliku kah sinna ära, lisasin tatra ja segasin ära. Taldriku peal segasin lehtsalatist ja väikesest kurgikesest sidrunimahla ja jogurtiga salati, pärast segasin sooja toiduga ära ja väga hea sai.

*

Järgmisel päeval sulatas A. kanakoivad ja kõrvale pandud kananahad üles. Ma tahtsin teha üht Põhja-Aafrika kanaretsepti: panin paksu poti põhja oliiviõliga 2 hakitud sibulat hauduma, lisasin veidi aja pärast 3 hakitud küüslauguküünt, pool tl jahv. ingverit ja pool tl safranit (ingverikogus tuli praktikas siiski veidi suurem, ma ei julgenud nii palju safranit panna); siis lisasin kanatükid (naha lõikasin kääridega ribadeks), soola, jahvatasin pipart peale ja lisasin umbes 1 1/3 kruusitäit vett. Jätsin madalal tulel podisema, palusin A.-l silma peal hoida ja tulin tööd tegema.

Mingi 40 minutit tööd tehtud, läksin vaatasin uuesti. Podises kangesti, võtsin kaane pealt ära (sestsaadik ta jäigi pealt ära) ja pigistasin kolmveerand väikest sidrunit sinna sisse tühjaks ja riivisin selle sidrunikoore ka. Võtsin sünnipäeva ajast jäänud rohelisi oliive (6) ja tükeldasin leeme sisse. Panin väikese potiga kuskussivee üles (umbes 250 ml, tilgakese õli ja tibakese soolaga). Lisasin hautisele kuivatatud koriandrit.

Kuskussivesi läks keema; keerasin tule ära, võtsin poti tulelt, valasin vette umbes 250 g kuskussi (pool pakki), A. segas lusikaga; siis võtsin selle tema käest üle, segasin põhjalikult ja jätsin kaane alla seisma (laua peale).

Hakkisin hautise sisse natuke külmkappi seisma jäänud petersellivarsi, tõin õues leeskputke ja natuke naati, hakkisin leeskputke jämeda varre kohe sisse, õrnemad lehed jätsin ootama.

Siis segasin kuskussi sisse veidi võid, panin jahtuvale, kuid mitte veel jahtunud pliidiplaadile seisma, ikka kaane all.

Segasin ka leeskputkelehed toidule sisse (see ei keenud enam).

Ja siis sõime.

Arvamused lahknesid: mulle maitses pööraselt (kaste oli – klassikuid tsiteerides – “lausa unelm”). A. virises, et see on ju keedetud kana. Et miks keegi peaks üldse tegema keedetud kana. Vaidlesime ja jõudsime mingi konsensuseni sel moel, et edaspidi, kui ma mingitest kanajuppidest uuesti sama toitu teen, siis 1) eksperimenteerin sellega, kas siis, kui hautatud kanajupid viimasel hetkel sousti seest välja võtta ja praeahjus üle lasta (nagu üks sama raamatu retsept – ja peaaegu sama maitsebuketiga – nõudis), on tema arust vähem keedetud kana – selle mõtte olin ma kohe alguses välja pakkunud, enne kui õieti raginaks läks, aga kuna tema ei uskunud, siis ma küsisin tõelise jõmmi kombel “tahad kakelda või? tahad kakelda, jah?” ja tal oli jultumust väita, et ei taha, no mis mõttes, mina küll tahtsin, kellega ma kaklen siis, iseendaga või? 2) või söön lihtsalt ise kõik ära, sest mulle maitseb. Vaidlus suubus vähem isiklikesse küsimustesse, nagu “kas toiduained võtavad keedes vett sisse või kaotavad seda”. Ma vist võitsin, meenutades, et kartul kaalub pärast keetmist vähem kui enne, ja apelleerides kodunduskäsiraamatutele, kus on toore ja keedetud toidu kaalu võrdlustabelid sees.

Pärast üritas A. selgitada tema ja minu söömise kontseptsiooni erinevust. “Vaata, mina ei söö nagu sina maitse pärast. Mina söön selleks, et kõht tühi ei oleks.” Millest järeldub kuidagi ka see, et konsistents huvitab teda rohkem kui maitse. Millest omakorda järeldub, et täiesti suvaline praeliha on etem kui ükskõik kui hea maitsega vedelikus valmistatud liha. Mis ometi ei seleta kuidagi seda, miks talle suppi meeldib süüa, sh lihaga suppi.

Enivei. Ma olin selle unelmate soustiga ka järgmisel päeval hirmus rahul, kui mul oli enne trenni kiire ja pärast trenni kõht jube tühi ja ma sain kiiresti kerge vaevaga süüa – ajasin kastet soojaks ja segasin kuskussiga. Pärast trenni ma ka natuke pikendasin seda kastet – lõikusin oliive sisse ja pigistasin sidrunit juurde. Kuna A. ei hoolinud, siis tema tegi meie tavalise kiirlahenduse – sõi tatart skumbriaga.

Selleriga salatid ja kohupiimakook

Tõin selleri esialgu plaaniga teha midagi gumbolaadset, aga tegime hoopis tavalist kanasuppi; ja osa sellerit jäi üle.

Üritasin teha Waldorfi salatit – seller, õun ja majonees, maitseks natuke küüslauku ka – ja mõtlesin seda esialgu modifitseerida lihtsalt apelsinimahlas leotatud rosinatega. Aga kui ma olin selle kokku seganud, tundus, et juust sobiks ka hästi. Õun, seller, küüslauk, rosinad, majonees – no mitte ühtegi komponenti, mis juustuga ei sobiks. Nii et tükeldasin üht üsna tavalist pehme maitsega Edamit tublisti hulka, lõpuks täiendasin kastet ka natukese meega – sestsaadik, kui ma lapsena “Olümpiamängude” raamatust lugesin, et Linose lemmiksalat on juust, mesi ja küüslauk, on mul olnud tunne, et see on üks peen kombinatsioon, kuigi läks tükk aega, enne kui ma seda maitsta sain (mu ema ei talu eriti küüslauku).

Söömise ajaks rebisin taldrikule lehtsalatit, tõstsin kausist salatit otsa ja kõige otsa pudistasin veidi kreeka pähkleid.

Salat oli üldiselt päris hea ja toitev, aga seller oli veidi liiga plink, tahtis liiga palju närimist ja maitset oli selle kohta nagu vähe.

*

Järgmisel päeval otsustasin teha krabipulga-makaronisalatit puuviljade ja selleriga.

Makaronivee keemamineku ja keemise ajal tükeldasin 1 apelsini kaussi ära. Ja hakkisin paar sellerivart (aga ei pannud kaussi, jätsin ootama, sest mul oli üks idee).

Siis leidsin, et ma võiks samal ajal ka pühadest üle jäänud viimasest kohupiimast kooki teha, ja segasingi pool pakki pehmet võid poole klaasi suhkruga kreemjaks; siis märkasin, et salatikaussi tükeldatud apelsin on palju mahla välja ajanud, toppisin veiniklaasi paar näputäit rosinaid ja valasin salatikausist apelsinitükkide pealt liigse mahla rosinate peale. Võtsin veel ühe apelsini, riivisin selle koore või-suhkrusegu otsa, apelsini enda jätsin salati täiendamiseks. Lõin võisegu otsa ühe muna katki, segasin hoolega ära; tühjendasin 300 g kohupiimapaki (hea rasvane kohupiim, 15%) tainakaussi, segasin ära. Nüüd panin praeahju soojenema (minu ahju 160 peale, vbla mõnel teisel ahjul vastab see 180le). Mõõtsin kaussi 1 2/3 klaasi jahu, millest viimase 2/3 sisse segasin 2 tl küpsetuspulbrit (mille uhmerdasin ise 1 tl soodast ja 1 tl sidrunhappest). Segasin ära. Mõtlesin hetke, kas panna tainas rõngasvormi või ahjupannile, vaatasin kella ja sain aru, et kui tahan enne trenniminekut koogi valmis teha, ei ole valikut: ahjupannile, õhem kook küpseb rutem. Määrisin võist üle jäänud paberiga ahjupanni võiga kokku, tõstsin taina pannile, ajasin enam-vähem ühtlaseks ja torkasin panni praeahju, õieti vaatamatagi, kui kuumaks see juba läinud oli.

Pesin rohkem jalgujäävad koogitegemisega mustaks saanud nõud eest ära ja tegin salatit edasi.

Millalgi tainasegamise vahel olid makaronid valmis saanud ja ma olin nende abiga selleri ära blanšeerinud: kui makaronid olid minu arust salativalmis, valasin vahetult enne kurnamist ka selleritükid makaronipotti ja kurnasin siis koos makaronidega ära. Valasin nad kohe sõelalt salatikaussi apelsinitükkide otsa, las seisavad koos, kuni ma koogiga tegelen.

Kui kook oli ahjus, tükeldasin selle apelsini ära, mille koor oli koogi sisse läinud; siis tükeldasin salatikaussi A. kananassi-tegemisest üle jäänud ananassirõngad, 1 paki lumekrabipulki, hakkisin peenelt paar sentimeetrit ingverijuurikat (nooremast õrnemast otsast) ja 1 küüslauguküüne ja panin majoneesi peale. Kõige lõpuks hakkisin veidi rohelist sibulat otsa.

Salatitegemise vahel hakkas kook natuke lõhnama, ma piilusin, kas on juba ilusti tahke, ja keerasin ta tagumise külje ettepoole, et ühtlasemalt pruunistuks. Kui kuumenemise tuli ära kustus, keerasin termostaadi 140 peale, et poleks kõrbemist karta. Ja sõin salatit. Seekord jäin selleri konsistentsiga palju rohkem rahule: kerge kuumutamine oli ta õrnemaks teinud, aga mõnus krõmpsumine oli ilusti alles jäänud. Võit!

Pöörasin kooki niiviisi veel paar korda; kui servast hakkas juba lahti lööma, katsusin tikuga ja kuna see eriti mustaks enam ei saanud, keerasin tule maha ja lasin koogil jahtuvas ahjus taheneda.

Jõudsin kooki enne trennigi süüa ja ta oli väga hea. Hästi mõnusa konsistentsiga (nagu kohupiimatainaga koogid sageli). Isegi A. kiitis, kuigi ta kaebab, et ei tunne praegu ühtegi maitset. Konsistentsi tunneb aga temagi.

Makaronisalat räimega tomatis

Katsun toidublogimisega kuidagi olevikuni välja jõuda, see on nüüd siis lõppeva nädala sees tehtud toit.

Leidsin allahindluse letist karbi praeräimi tomatis. Sellise plastmasskarbi, silma järgi kaks korda suurema kui tavalise konservikarbi.

See tundus kodus just see asi, mida ma süüa tahan; mõtlesin, guugeldasin ja kombineerisin järgmise salati:

panin keema 2 muna (külma veega) ja makaronivee;
hakkisin keemaminekut oodates 4 väga plekilist antoonovkat ja pool sibulat (sibula väga peeneks), otsustasin, et lisan hapu mõttes ka kõrvitsasalati pära ja hakkisin need kõrvitsatükid ära;
siis läks makaronivesi keema ja ma panin makaronid sisse (umbes pool poolekilosest pakist);
makaronikeemise vahepeal jõudsid munad oma 10 minutit ära keeda ja ma ehmatasin nad ära (ja pesin munakeeduvee abil paar rasvasemat nõud ära);
siis said makaronid valmis ja ma kurnasin ka need ära (ja kasutasin makaronivett omakorda paari rasvasema nõu ärapesemiseks, misasja, ega ma siis sooja kraanivett iga nõupesu pärast tegema ei hakka);
hakkisin munad muu salatikraami otsa;
valasin makaronid veel soojana ülbelt kõige otsa;
õngitsesin räimed karbist välja ja pudistasin makaronide otsa, rootsud sõin igaks juhuks niisama ära, et äkki jääb salatis liiga kõva;
valasin tomatikastme salatikastmeks.

Hakkisin rohelist sibulat peale ja segasin veel.

Maitsesin ja üldjoontes meeldis; puhtalt rammususe huvides lisasin ka törtsu majoneesi ja segasin ära, aga see midagi märkimisväärset maitsele juurde ei andnud. Tundsin veidi krehvtisusest puudust ja lisasin natuke sinepit. Vat nüüd, kui ma selle ära segasin, tundus päris paras.

Vahepealsed korralikumad toidud, sh vastlaks

Kõigepealt oli A. ühe käntsaka seamaksa toonud ja sellega tuli midagi ette võtta. Ma tahtsin porganditega, aga ei suutnud tükk aega otsustada, kuidas täpselt. Lugesin üht itaalia retsepti ja üht ungari oma; lõpuks lähtusin kõige rohkem tollest itaalia omast, aga tegin paar muudatust. Minu kohta ebatavaliselt suure jändamisega toit.

Ühesõnaga, maks sibulatega pluss porgandid juudi moodi (täpsemalt Itaalia juutide moodi).

Alustasin porgandist: puhastasin 3 suurt porgandit ära, kuumutasin pannil natuke õli, lõikasin porgandid viiludeks ja panin natukeseks praadima (kohe, kui pann oli selgelt kuum, keerasin tuld vähemaks). Ei suutnud kiusatusele vastu panna ja pudistasin natuke apteegitilli seemneid neile juurde. Siis panin umbes pool veiniklaasi rosinaid täis ja valasin valge veiniga üle, jätsin ligunema. Asusin sibulaid puhastama ja lõikuma, kokku oli vist 3 sibulat. Õhukesteks viiludeks.

A. tükeldas jälle maksa ära.

Sonkisin seejärel porgandeid, panin ka teisele pliidirauale kuumuse alla, malmpoti sinna peale ja niipea, kui see hakkas kuumaks saama, valasin porgandid panni pealt potti ja rosinad ühes leotusveiniga sinna otsa. Kaane panin peale, kuumust hoidsin madala.

Vabaks jäänud pliidiraual röstisin väikese kuiva pannikesega päevalilleseemneid, kui leidsin, et aitab, valasin need porgandite juurde potti. Lisasin porganditele ka sortsu palsamiäädikat.

Nüüd panin praadimispanni tagasi kuumale pliidirauale, segasin maksatükkidele kähku natuke tärklist hulka ja praadisin kahes jaos, tõstes juba praetud tükid ühele suuremale taldrikule ootele – et maksatükke pannil korraga liiga palju ei oleks. Üritasin praadida vähe aega, aga nii, et igalt poolt pruuniks saaks. Kohati kaotasin valvsuse ja osa maksa küpses natuke üle, tähendab, liiga kõvaks.

Kui kõik maks oli praetud ja ootas taldriku peal, panin sibula pannile ja hautasin vahepeal segades klaasjaks. Siis lisasin ka sibulatele tilgakese palsamiäädikat (see oli kogemata, mul oli valesti meeles, idee järgi oleks sibul pidanud ainult veini saama) ja seejärel sortsu valget veini. Lasin natuke vähem vedelaks tõmmata ja segasin maksatükid sinna hulka.

Kõige selle susserdamisega olid porgandid pehmeks haudunud ja vedelikku neile enam peaaegu ei olnudki. Maitsestasin neid natukese oliiviõli, soolaga ja jahvatasin musta pipart otsa.

Ja siis serveerisime endale. Oli täitsa hea toit, ja kui ma maksa oleks vähem praadinud, oleks veel parem olnud.

*

Pärast öösel tuli tuju kooki teha, olin just poest kaks üliodavaks hinnatud rosinakohupiima saanud ja meil on ikka veel palju plekilisi õunu.

Tegin 1,5 klaasist jahust, poolest pakist võist ja poolest klaasist pruunist suhkrust riputise moodi puru; puhastasin plekkidest ja südametest-vartest oma kümmekond õuna ja lõikasin tükkideks; panin praeahju huugama ja umbes pool või natuke rohkem puru ahjupanni põhja; kloppisin 400-500 grammi rosinatega kohupiima 2 munaga segamini (kahvliga ja kausis) ja valasin sinna otsa; siis panin õunatükid selle otsa; kõige otsa ülejäänud puru. Panin 180 C ahju, kui selle peale uuesti süttinud tuli jälle ära kustus, keerasin vähemaks, kokku küpses mingi pool tundi ja tahenes seejärel jahtuvas ahjus.

Esialgu ehmusin, et sai liiga vähe magus – sest kuna kohupiim oli juba maitsestatud, polnud ma õuntele üldse suhkrut pannud. Aga kokku oli tglt paras ja konsistents oli eriti tore. Ainult puru oleks võinud vähem jahune olla, teinekord panen vähem jahu.

*

Enne vastlapäeva otsustasin oasupi teha, panin juba pühapäeva õhtul oad likku (põldoad). Ja tõin poest ühe lataka suitsuribi (seda kondiga ribi, mida suitsuraguu nime all väga odavalt müüakse, ma sain selle tüki 45 sendi eest).

Esmaspäeval puhastasin 2 suurt porgandit ja lõikasin viiludeks; panin kastruli kuumenevale pliidile ja sinna põhja umbes tl searasva (A. praetegemiste järelmõjuna on meil külmkapis hulgem väljasulanud searasva), kui see oli kenasti vedel, panin porgandid sinna mõõduka kuumusega hauduma ja asusin sibulat puhastama – puhastasin 3 väiksemat sibulat ja lõikasin viiludeks. Need kah kastrulisse, segasin läbi. Siis lõikasin ribid üksteise küljest lahti ning nende küljest ka suuremad lihatükid lahti. Need kah potti, segasin jälle läbi.

Siis loputasin oad läbi; sonkisin natuke porgandeid jm, tüdinesin ootamast ja valasin oad potti ning nii palju vett peale, et oleks korralikult kaetud. Ja keerasin kuumust juurde, et rutem keema läheks.

Samal ajal puhastasin 2 suurt kartulit ja lõikasin kuubikuteks. Kui vesi keema läks, viskasin kartulid hulka.

Ja siis lämisesin natuke internetis ja kui ma toitu uurima läksin, tuli välja, et kõik oli juba pehmeks keenud. Lisasin veidi provanssaali ürdisegu – sest see konkreetne variant, mis mul on, sisaldab vähemalt kaht ubadega väga hästi sobivat asja: piparrohtu ja aed-liivateed. Ning natuke puhast piparrohtu ka, mida mul enam peaaegu ei olegi.

Soola panin nüüd ka.

Ja kui leidsin, et nüüd on maitsed parajad, siis sõin. Hapukoort peale ja rukkileiba kõrvale.

A. oli järgmisel päeval (vastlapäeval, tähendab) samuti väga rahul.

Ja lõpuks tegin ka kukleid, korralikult ja eelkergitusega.

Tähendab, kõigepealt segasin pool pakki kuivpärmi veidi vähem kui poole klaasi suhkru ja poole Nopri totsiku vahukoorega (terve totsik oli 360 g); lisasin poolteist klaasi jahu, leidsin, et eelkergituse kohta paks nagu ja panin ka natuke vett.

Jätsin seisma ja käisin tegin nurga taga kruusaaugus paar kiiret liugu.

Kui tagasi olin – vähem kui poole tunni pärast – ei olnud see minu arust veel piisavalt kerkinud, nii et tegelesin väheke tööasjadega, tegin ühe väiksema etapi ära. Selle järel oli eelkergitus käima läinud; kloppisin lahti 1 muna, segasin taina hulka, siis lisasin natuke soola veel poolteist klaasi jahu; leidsin, et vedel ja ei saa sõtkuda, nii et panin natuke jahu veel. Ja pool pakki pehmet võid. Ja natuke kardemoni. Ja siis muudkui sõtkusin, sõtkusin ja sõtkusin, kuni tainas tõepoolest kausi küljest lahti tuli.

Tegin taina kausi sees palliks, katsin rätiga, ise läksin tööd tegema.

Jälle mingi etapp valmis, tulin vaatama; leidsin, et vähe on kerkinud, tõstsin kausi ahju otsa ja läksin pead pesema.

Pea pestud, läksin uurisin kaussi. Nüüd oli kerkinud küll, sõtkusin maha, panin ahju otsa tagasi ja läksin tagasi töö juurde.

Tegin veel jupi ära, tulin tagasi; nüüd oli kohe väga uljalt kerkinud, panin ahju sooja ja veeretasin ahjupanni peale kukleid. Kandilise panni peale tuli 12, osa tainast jäi üle, tegin ümmarguse koogivormi põhja veel 5 tükki.

Taina allasõtkumine mõjus peapesust karedaks-kuivaks muutunud kätele muide väga hästi.

Retsepti järgi oleks pidanud küpsetama 10-12 minutit, aga kuna esimene plaaditäis otsustas sõsarsaiadeks hakata, leidsin, et lasen kauem olla, sisuliselt oli see nagu üks suur sai ja ma ei tahtnud, et tooreks jääb. Nii et kui olin esimese 10 min. järel ahju vaadanud, piserdasin neile natuke vett peale (lootuses, et lähevad läikima) ja tegin nii paariminutiste intervallide järel veel 2 korda, siis võtsin välja ja sisse läks teine laar. Need paiknesid hõredamalt, nii et pääsesid vähema küpsetamisega.

Tulemus – ma arvan, et tainas oleks võinud olla vähem rasvainet, nii et vahukoor piima asemel oli ilmselt liialdus. Mitte et maitsest oleks tunda olnud, aga mulle oleks meeldinud, kui kohevam oleks tulnud. Nii, nagu nad olid, meenutasid nad konsistentsilt pigem ungari pogácsa‘t – mis on muidugi mõnus küpsetis, aga mitte vastlakukkel; ja korraliku pogácsa kohta olid nad jälle liiga vähe soolased (aga ma peaks proovima selle praeguse retsepti järgi pogácsa‘t teha, sest ma igatsen neid).

Aga moosi ja vahukoorega oli muidugi ikka tore süüa. Kuna konsistents oli selline tihkem, siis ma lõikasin nad lihtsalt pooleks ja tegin kummastki poolest moosi-vahukoore võileiva.

Variatsioone peedile

Piinlik tunnistadagi, aga vahepeal käis elu jälle A. küpsetatud prae peal, mida me sõime eri lisanditega – tema tatraga, mina õunasalatiga. Seekord oli tükk vähemalt väiksem, nii et paari päevaga hakkas juba otsakorrale jõudma.

Peete küpsetas ta ka.

Teise päeva õhtul käis Taliesin külas, A. oli juba tatraga liha söönud ja mina tegin kiirsalati: tükeldasin natuke liha, mitu õuna (antoonovkat), võtsin posu hapukapsast, lõikasin natuke peenemaks, ühe küpsepeedi tükkideks, ja segasin kõik sealsamas suure taldriku peal natukese majoneesiga ära, osa tõstsin Taliesinile.

Tema oli üllatunud, et nii hästi maitseb.

*

Täna mõtlesin algul peedirisotot teha, aga mul ei olnud ühtki päris hästi sobivat riisi – üks oli sushiriis, millest kahtlustasin, et see kleebib pigem kokku, kui moodustab ilusa kreemja pudru, ja teine oli riso originario, mille kohta selgus pärast pakendi – ja interneti – lugemist sama lugu – et võtab palju vedelikku sisse, kleebib hästi kokku ja kõrbeb eriti hästi põhja, mistõttu seda on mõistlik kasutada pigem supi sees – või siis, kui tahetaksegi, et hästi kleebiks, nt riisikooki või -kroketeid tehes. Põhjakõrbevat risotot ei tahtnud ma teha ja otsustasin, et võtan parem tatra, see sobib peediga nagunii hästi. Mis see siis nüüd tulebki, sarrasinotto?

A. viimasest kanaküpsetamisest oli veel ka puljongikallerdist üle; ja kui mul vahepeal korraks natuke raha oli, olin suures joovastuses kassi poe allahindlusletist natuke pehmet kitsejuustu ostnud.

Pärast trenni jaksasin mina esialgu ainult lamada; A. puhastas ja hakkis paar-kolm sibulat (kui ma soostusin talle defineerima, mida ma mõtlen “hakitud sibula” all) ja riivis ühe küpsepeedi ära.

Mina ajasin siis ennast üles, panin kastruli sooja, poti põhja tilga õli, natuke kanaküpsetamisest jäänud rasva, natuke ühest A. seapraest tekkinud rasva ja natuke võid ka – ja panin sibula praadima. Tule keerasin siis väiksemaks.

Ja panin veekeedukannuga natuke vett keeta, et kanakallerdisest puljongit sulatada.

Kui sibul oli juba klaasjas, panin ka tatart sinna juurde praadima – võis olla mingi veerand kilo või kolmandik.

Vesi läks keema, valasin vee kallerdisele otsa (vbla pool liitrit).

Puhastasin kiiresti veel kaks küüslauguküünt ja hakkisin sibula-tatra otsa, segasin veel natuke ja valasin peale ühe vana-aastaõhtust seisma jäänud šampusepõhja.

Segasin ja lasin keeda; kui enam väga ei ujunud, panin paar kulbitäit puljongit ja segasin veel.

Kui jälle enam väga ei ujunud, panin kõik puljongi ära, lisasin soola (see puljong ei olnud eriti soolane), segasin ja lasin ilma kaaneta keeda.

Kui hakkas tahenema, maitsesin: veidi kõva oli, niisiis sortsasin veel õige natuke kuuma vett juurde ja panin kaane peale, las haudub.

Kui leidsin, et pehme küll, keerasin kuumuse ära, jätsin jääksoojusega hauduma ja segasin riivpeedi juurde. Maitseks panin natuke provanssaali ürdisegu, siis leidsin, et mingit sooja maitset on ikka ka vaja – ja natuke soola veel, sest kui enne oli paras olnud, siis nüüd lõi peet jälle magusama poole kaldu – mõtlesin, et kui fusion, siis fusion ja raputasin natuke tandoori masalat ka. Ja paar tilka palsamiäädikat.

Nüüd läks päris heaks; segasin umbes 50 g kitsejuustu veel hulka ja siis oligi valmis.

Vahetult enne söömist nühkisin natuke kuivatatud mündilehti puruks ja puistasin sisse.

Kokkuvõttes oli igati rahuloldav puder. Trennist tulles oli kõht midagi jauranud, aga selle toidu peale jättis jauramise järele.