Punasõstrakook ja (jälle) vürtsine kapsas

Kontserdi afteka tarvis suupistetega katsetamisest jäi üks toru ricotta‘t üle, eile öösel haaras mind tegutsemisiha ja söögiisu ja ma asusin kõigepealt munavõid (2 muna, maitse järgi soola, nii palju võid, kuni konsistents tundus mõnus saia peale panna) tegema ja munade keemise aja surnukslöömiseks kooki.

Olin juba eile natuke sõstraid korjanud, aga leidsin, et vähe, ja korjasin natuke veel (“Kookide” raamatu retsept nõudis 2 klaasi, mul vbla tuligi lõpuks nii palju).

Panin kaussi 4 spl suhkrut ja nühkisin (puust võinoaga, mida mulle puulusika asemel kasutada meeldib) umbes 150 grammi võiga kreemjaks; siis lisasin 1 muna ja nühkisin veel, kuni oli korralikult segi. Siis taipasin, et sõstrad tahavad ka puhastada ja torkasin need A.-le kätte, mis ta vahib seal, käed rüpes, niisama telekat. A. ütles, et ta võib ju puhastada, kuigi ei ole tulemusest huvitatud, mispeale mina ütlesin “ma teen kooki,” mispeale tema ütles juba palju entusiastlikumalt “ah kooki.” Ei tea, mis imevigurit ta siis enne kahtlustas, moosi või.

Nüüd mõõtsin umbes 1 2/3 klaasi jahu ja kaerkliide segu kaussi võiplagale otsa – peamiselt küll jahu, kaerakliisid lisasin ainult sellepärast, et jahupakk sai juba pooleteise klaasi peal tühjaks ja ma ei viitsinud uut lahti teha. Ja segasin jällegi ära.

Tainas tundus kahtlaselt pehme ja kleepuv, lisasin veel natuke kaerakliisid. Kui tundus paras, pätsisin niiske käega pannile laiali, viskasin selle juba kuumaks saanud ahju (ametlikult “keskmise kuumusega”, minu käreda ahjuga kindluse mõttes kõigest 160 märgi peal) ja segasin samas tainases kausis kokku katte: 1 toru kohupiima, umbes 200 g hapukoort (silma järgi törtsutasin), 4 spl suhkrut ja 1 muna kõik segamini; siis lisasin sõstrad; ja kuna kõik tundus hirmus vedel, segasin sisse ka 1 tl tärklist (originaalretseptis oli ilma tärkliseta, aga seal oli ka päris kohupiim, mitte ricotta-pasta).

Lasin põhjal küpseda, vahepeal piiludes, kuni ta oli juba tahke; siis valasin täidise peale, ootasin, kuni praeahju kuumenemist näitav tuli ära kustub ja keerasin kuumust vähemaks. Ja kui kui kohupiim peal juba õige vähe tudises, siis keerasin tule üldse maha ja lasin niiviisi olla.

Tulemus? minu arust sai natuke kuiv (rasva vähesuse mõttes), mõtlesin, et äkki ikka ei oleks tohtinud kaerakliisid pärast väljamõõtmist veel juurde panna, oleks pidanud harjumuspärasest vedelama tainaga leppima, siis oleks suhteliselt rammusam tulnud. Või jätma tärklise ikkagi ära, siis oleks kate õrnem tulnud. Aga A. ei leidnud sellel koogil küll ühtegi viga.

*

Pärast esinemist tulin koju ja tegin vürtsist kapsatoitu uuesti. Muidu sama toit, aga osa koguseid-aineid veidi teised: nüüd oli mul 2 suuremat porgandit; riisi unustasin üldse keeta; pannile loopisin kohe algul koriandri ja india köömnete ja hakitud sibula kõrvale ka päevalilleseemneid ja tilliseemneid; pärast, kui avastasin, et mul ikkagi on mandleid ja jahukoid lendavad lõugu lõksutades nende ümber ringi, viskasin ka mandlid pannile. No ja tandoori masala ja tšilli ja seekord ka üks värske küüslauguküüs. Ja siis porgandilaastud ja kapsatükid. Enne tule ärakeeramist leotatud rosinad sisse; ja kõige lõpuks, kui tuli oli juba alt ära keeratud, hakkisin viimased kontserdiaftekast jäänud “supikomplekti” rukolalehed, paar sibulalauku ja 1 väikese tüki sõira (Merriba oma) ja segasin toidu sisse.

Jälle oli väga hea (A.-le meeldis ka väga, kiitis välimust ja tõstis pärast esimest taldrikutäit juurde), ainult et sõir mõjus hoopis teistmoodi kui eelmisel korral juust. Juust sulas tookord ära ja läks toidu sisse laiali, nii et see moodustas rohkem ühe massi; sõir sulas ka, aga jäi sulamisest hoolimata parajate tükkide või klimpidena toidu sisse. Ma ei oskagi öelda, kumba ma eelistan.

Kuna riisi ei olnud, sõin ciabatta‘t kõrvale, aga hädasti poleks vaja olnud, ma tahtsin lihtsalt pikendada, et homseks ka jääks.

Ja olles nüüd nädal otsa mitmesuguseid kapsatoite söönud, pean tunnistama, et selline kapsamenetlemise moodus on minu kõhule ikkagi kõige parem (kui hapukapsast mitte arvestada, see oleks nagu täitsa teine aedvili).

Advertisements

Minestrone

Hunnik kapsast tahtis ikka tegemist ja miks mitte suppi teha, kõik rõõmustavad.

Kõigepealt mõtlesin, et teen kuivatatud tomatitest puljongi: panin kannuga liitri vett keema, lõikusin kääridega neli-viis kuivatatud tomatit väikese kastruli põhja, viskasin sinna veel mõne jämeda leeskputkevarre ja valasin keeva vee peale. Jätsin seisma.

Hakkisin kaks porgandit poolikuteks viiludeks; kahe toeka rohelise sibula valgema ja jämedama otsa rõngasteks; kõik, mis porrulaugust veel kõlbavat tundus, samuti ratasteks; kaks tillukest küüslauguküünt peeneks; panin supipoti (5 l) paari sortsu oliiviõliga tulele; võtsin natuke “parim enne möödas” letist pärit vinnutatud singikribalaid ja ühe viilu suitsupõske, hakkisin ära ja panin sibulad-laugud-liha praadima, tule keerasin kohe madalamaks, kui korralikult särisema hakkas. Ise hakkasin kapsast hakkima.

Lasin hakkimise kõrvalt sibulatel-lihal säriseda, poole hakkimise pealt viskasin porganditükid juurde.

Hakkisin kapsast, kuni üks praetaldrik oli seda täis ja lõikelaud ka ja mul polnud teda enam kuhugi panna, niisiis viskasin potti. Jälle sai üle poole viieliitrise poti täis. Segasin, nagu oskasin, lisasin natuke soola ja jätsin kaane alla hauduma. Ja lõikasin ühe suvikõrvitsa veerandikviiludeks.

Viskasin suvikõrvitsa potti, segasin kõik uuesti läbi, pudistasin aed-liivateed, estragoni ja tiba majoraani otsa; lasin veel natuke haududa ja siis valasin oma tomatipuljongi (kõigi tomatitükkide ja leeskputkejuppidega tükkis) sinna otsa. Keerasin kuumust juurde, et rutem keema läheks.

Kui keema läks, keerasin tuld jälle maha. Maitsesin ja panin häbelikult 1 kanapuljongikuubiku veel juurde, sest tundus, et supp tahab soola juurde ja ma mõtlesin, et olgu, mingu veidi umamit ka. Kui see oli ära segunenud, hakkisin ühe suure tomati supi sisse ja lasin jälle keema tõusta.

Lasin podiseda ja otsisin peenikesed niitnuudlid välja. Maitsesin; kui leidsin, et porgand on juba hamba all peaaegu et pehme, õngitsesin leeskputkevarred viimaks välja ja lisasin supile peotäie niitnuudleid, panin uuesti kaane peale; niipea, kui ta oli ka selle madala kuumuse peal uuesti podisema hakanud, keerasin tule maha. Tõin õuest natuke õrnu naadilehti ja hakkisin koos paari leeskputkelehega ära, viskasin need kõige viimasena potti.

Ja kui nuudlid valmis olid, oligi supp valmis. Tomat andis leemele väga mõnusa maitse; gemüüse oli ehk liigagi pehme saanud (A. vaidleks selle koha peal kindlasti vastu), nii et ehk oleks võinud komponentide lisamise vahel vähem oodata.

Mina sõin nii, et panin taldrikus veel sortsu oliiviõli juurde, hakkisin rohelist sibulat peale ja kõige otsa riivisin kõva juustu ja jahvatasin musta pipart. A. sõi jälle lihtsalt hapukoorega. Mõlemad rahul.

Suppi sai palju, nii et homme on söögiga hooletu.

Kartuli-kurgi-tomati- ja haljasmassisalat

Lõunaks sõime seda, mis eilsest kapsahautisest tänaseks üle oli jäänud; pärast töötegemist läks mul jälle kõht tühjaks ja et A. hakkas juba magama asutama, keerasin endale lihtsalt kähku salati kokku.

Sinna läks: 5-6 eilsest üle jäänud keedukartulipoolikut (ma olin nad poolikutena keetnudki, et rutem läheks); 4 väikest kurki; 1 suur tomat; peaaegu terve 200 g pakk leedukate tehtud feta-analoogi, mis hakkab mulle üha enam ja enam maitsema (sellel on peaaegu lambajuustulikku kirbust, kuigi ta on lehmapiimast tehtud (pakki uskudes on koostises “lehmad piim”)); 1 sibulalauguvars; 3 piparmündilatva otse õuest; posu võilillelehti, mis olid mul juba ammu pestud, soolase veega leotatud ja kuivatatud ja närbusid vaikselt külmkapis, õnneks oli enamus veel kombes. Õli (natuke kuivatatud tomatite pealt üle jäänud õli, natuke oliiviõli) ja musta pipart peale. SUUR hunnik salatit tuli, aga mul oligi kõht tühi.

Oli päris tore, aga poole söömise pealt hakkas tunduma, et midagi krehvtist võiks veel olla, kas rohkem sibulat või… Selle koha peal tuli meelde, et “supikomplektis” oli päris palju rukolaliblesid, otsisin sealt paar näputäit välja ja täiendasin sellega. Sai krehvtisem küll.

Ma oletan, et selle juurde oleks mingi valge vein hea olnud, aga kontserdi aftekal läksin ma vist veiniga natuke hoogu – purju nagu ei jäänud, aga nüüd juba teist päeva ei taha alkoholi poole vaadatagi. Pea ei valuta, paha muidu ei ole, aga alkoholi mõtegi hakkab vastu. Va mõõdukas organism annab endast märku. Aga noh, täpselt samal aftekalisel põhjusel mul parajasti ka ei ole valget veini majapidamises, nii et kaks probleemi kustutavad üksteist vastastikku ilusti ära. Niisiis tegin salati juurde hoopis piparmünditeed (väikese rosmariini-, salvei- ja aed-liivateeaktsendiga) ja võib-olla sai niiviisi isegi parem.

Piparmünt oli salati sees veidi kare, ilmselt oleks pidanud kas peenemaks hakkima või võtma päris ainult ladvaotsad või ekstra otsima eriti õrnu lehti. Võilille konsistents oli see-eest suurepärane. A. muruniitmine varustab mind pidevalt ideaalses söömiskorras võilillelehtedega, nad ei jõua liiga vintskeks kasvadagi.

Homme peab jälle mingi kapsatoidu leiutama.

Värske kartul ja kapsas ja lillkapsas ka; ja õnnelik magusa suupiste idee

Söögitegemise ja kirjutamisega on nirusti olnud – olen oma aktsioonide vahele sisse ajanud tatart ja kalakonservi, tatart ja tomatisalatit, põldube tomatiga (ikka neist õlleubadest) ja tomatisalatit nendesamade õlleubadega, vahel mõni kiire omlett naadiga või ilma naadita, juustuga või ilma juustuta – mis on kõik päris maitsev, aga ega seal kirjeldada suurt midagi polegi.

Viimane korralikum toit, mis ma tegin, oli värskest kartulist ja lillkapsast ködi. Natuke vett potipõhja keema, soola sisse, värske kartuli ja lillkapsatükid vette keema, leeskputkevartega, pärast värsket tilli peale. Asjast kujunes peaaegu püreesupp, sest kartul otsustas pudruneda. Mis tähendab, et A. arust oli väga hea toit, mina oleks midagi selgepiirilisemat tahtnud.

Järgmisel päeval oli see tahkunud kartulipudruks lillkapsaga; praadisin pannil suitsupõsekribalaid ja panin selle pudru sinna otsa, mis oli ilmselt õige soojendamismõte: otse potis soendades oleks selline puder tõenäoliselt põhja hakanud.

Siis hakkas juba kontsert peale tulema ja et me tahtsime publikule (ja endale) ka kehalist värskendust ja kosutust pakkuda, tuli selle peale mõelda. Mul oli idee, et panna aprikoosipooliku sisse mett ja maitsestamata kohupiima. Kodus katsetamise käigus selgus, et on liigagi hea ja aprikoosid hakkasid hirmuäratav kiirusega vähenema.

Õnneks sain kodu lähedalt uued ilusad aprikoosid (üle 2 kilo) ja vedasin need kaasa. Mõtlesin, et suure rahvahulgaga läheks ilgeks lödistamiseks, kui kõik hakkavad eraldi mett ja kohupiima tõstma, ja segasin ise mee lohakalt kohupiima sisse – meelega lohakalt, et jääks siiruviiruline ja vahepeal oleks keele peal tunda puhast mee-/kohupiimamaitset.

Nähtavasti tuli populaarne amps, sest aprikoosid said enne otsa kui maasikad. Mitmele inimesele olevat tulnud üllatusena, et niiviisi saab teha.

Teine idee oli jagada üks noor värske kapsas piisavalt suurteks lehetükkideks, et neid saaks kasutada taldrikuna, mille saab pärast ära süüa. Et vähem sodi ja arhailisem ja ökom. Aga kuna meil polnud mahti oma ümberriietumise kõrvalt inimesi valgustada, võtsid nad ikka enamjaolt papptaldrikud. Tõsi, kapsast näksiti niisama ka. Aga ikkagi jäi teda parasjagu üle ja mulle laekus pärast üritust koju “supikomplekt”, nagu S. seda nimetas – suur kotitäis rohelist, suuremalt jaolt kapsas, natuke lillkapsast ja rukolat vahel.

Täna sirvisin retsepte, mõtlesin ja lõpuks tegin midagi oma lapsepõlve “tibukastme” taolist (“tibukastmeks” nimetatakse mu emapoolses suguvõsas mingil seletamatul põhjusel kapsast hakklihaga). Ainult et hakkimata lihaga.

Niisiis: panin poti põhja sortsu õli ja tükikese võid soojenema, ise hakkisin ühe viilu seakaelakarbonaadi ja jupikese suitsupõske kuubikuteks. Viskasin need potipõhja särisema, keerasin nüüd kuumust vähemaks ja hakkisin ühe porrulaugu valge (ja helerohelise) osa, ühe küüslauguküüne ja rohelise sibula valge osa (selle osa, mis on päris sibul, noh), segasin liha ja viskasin sibulad-laugud sinna juurde hauduma. Tükeldasin hulga kapsast ruudukesteks või ristkülikuteks – kokku sai seda nii palju, et kui ma kapsa laukude ja liha juurde potti kallasin, oli viieliitrine pott üle poole täis. Segasin kogu poti sisu hoolega segamini, lisasin tsipa aed-liivateed ja majoraani, ja jätsin kaane alla hauduma, ise panin kartulivee üles ja tegin lillkapsatükid veidi peenemaks ja hakkisin tilli. Lisasin kapsale teelusikatäie jahu, segasin ära ja lasin veel veidi kuumeneda; seejärel lisasin kaks klaasi vett ja ka lillkapsas läks koos tilli jämedamate-vintskemate osadega potti, segasin jälle kõik ära. No ja siis polnudki muud, kui aeg-ajalt vaadata, kas on juba hamba all paras. Kui oli poolparas, maitsestasin soola, naaatukese muskaatpähkli ja pipraga ja keerasin tule ära, las haudub jääksoojuses. Ja nii ta siis haudus, kuni kartul valmis sai.

Ilu ja maitse pärast hakkisin peale rohelist sibulat, tilli õrnemaid osi ja sealtsamast “supikomplektist” tulnud rukolalehti.

Toit tuli tore, kodune, hea; minu suureks heameeleks ei pannud kapsas mul kõhtu valutamagi, ei teagi, kas tänu kapsa noorusele või maitsetaimedele.

Mulle meeldis nii, et kartul oli eraldi (nii et ma sain ISE oma taldrikus valitud kohtades kartulit kahvliga puruks litsuda), märksa rohkem kui see vabatahtlik püreesupikandidaat. Aga ka A. oli täitsa rahul. Tema sõi hapukoorega, mina niisama.

Õhtul tegin veel sedasama lihtsat tikrikooki, mis eelmine kord (tglt üle-eelmine, sest vahepeal tegin sama kooki veel), ainult et esiteks lisasin ma seekord pool pakki kohupiima, mis vajas äralahendamist, ja teiseks ajasin vahepeal kogused sassi, nii et poole tegemise pealt tuli teisi koguseid kohendama hakata ja kõige selle tulemusel tuli mõnevõrra vähem magus kook kui muidu (sest suhkrukogust ma ei kohendanud). Aga igatahes tuli kook, mitte puder või tont teab mis, nii et nagu näha, kannatab see retsept õnneks jahmerdamist.

PS: ma ei saa tänase kapsatoidu headusest kuidagi üle. Kogu aeg kisub kastruli juurde külma kapsahautist sööma.

Veel värsket kartulit

Eile tegin jälle lihtsat värske kartuli toitu – keetsin ära, puistasin tilliga üle, lõikusin rohelist kraami (piimanõgest, rohelist sibulat ja võilillelehti), kurki ja tomatit salatiks, salatile panin kreeka jogurtit peale; kartulile otse taldrikus võid, kõigele natuke soola otsa.

Kuna mul oli üht head vorsti, siis proovisin korraks ka, kuidas vorstiga oleks, aga niisama oli parem. Sõin vorsti kähku taldriku pealt eest ära ja jätkasin taimliselt.

Ette saaks heita ainult seda, et ma panin ettevaatamatult ka paar vanemat piimanõgeselehte sisse – need on vintskemad kui ladvad ja olid veidi liiga palju tunda.

Kuna ma olin targu kartuleid hulgem keetnud ja ka võilille rohkem korjanud (ja võililled kergelt soolasesse vette likku jätnud), oli mul täna salatimaterjal juba praktiliselt koos. Tõin poest heeringat; keetsin paar muna, korjasin õuest veel natuke võilille ja õrnukesi naate (tänu A. niitmistööle on seda kogu aeg võtta), võtsin ka veidi leeskputke; avastasin, et külmad keedukartulid on salapäraselt kahanenud (tuli välja, et ka A. pruugib neid võileivakatteks), ja panin nende vähesuse korvamiseks natuke rukkileivatükke koos koriandri, köömnete ja tilliseemnetega praadima; munakeetmise ajal hakkisin naadi-võilille-sibula-leeskputke ära, kartuli ka (neid oli mingi kuus väikest kartulit), segasin ära; siis tükeldasin 2 muna ja 2 heeringafileed (tavalist soolaheeringat, õlis) sinnasamma; kastmeks panin majoneesi ja hapukoort, viimaks otsustasin, et salat on kuivavõitu, ja hakkisin pool suurt tomatit sinna juurde. Leivakrõbuskeid puistasin söömise ajaks otsa.

Väga hea oli, A. kiitis ka. Seekord oli roheline kraam hästi mõnus: soolases vees ligunenud võililled olid õrnaks muutunud ja need võililled-naadid, mis ma juurde korjasin, valisin ma sellised, mis olid kohe ja töötlemata õrnad.

Värske kartul ja tikrid

Õieti sai enne värske kartuli juurde jõudmist veel kord oakiirtoitu tehtud, selle vahega, et ka üks porgand läks sisse, aga see ei ole nii suur erinevus, et sellest pikemalt rääkida (kui kedagi huvitab, siis porgand läks kõige esimesena ja sibulat seekord ei läinudki, sest sibul oli otsas; see-eest lisasin porgandile, kui ta juba natuke haudunud oli, ühe hakitud küüslauugküüne, edasi läks just nagu eelmise korra toit).

Aga siis, jah, sattusin turule, tõin värsket kartulit, rohelist sibulat, tilli ja tomatit. Ja see oligi pmst esimene värske kartuli toit: keetsin kartulid ära (panin nad vette siis, kui vesi juba kees, sest noored kartulid noh, vesi oli aimamisi soolaga maitsestatud), ise hakkisin keetmise ajal ühe jämeda varre rohelist sibulat, natuke tilli ja kaks mõõduka suurusega tomatit; kapis oli ka üks keedumuna, selle tükeldasin ära; tomati, sibula ja muna segasin otse taldriku peal salatiks; kui kartul oli pehme, kurnasin ära, võtsin taldrikule nii palju, kui tahtsin, tükeldasin lohakalt ja panin võid peale. üritasin või võimalikult kartuli murdekohtadesse ajada, lõpuks lõppes kõik ikka sellega, et ajasin kahvliga taldriku peal sodiks. Puistasin tilli kartuli peale, siputasin kõigele – nii kartulile kui ka salatile – soola peale ja sõin, nämm-nämm.

A. oli otsustanud hoopis oakiirtoidu lõpu ära süüa ega tahtnud kartulit siis, kui see veel soe oli.

Tähendab, järgmisel päeval oli mul külmi keedukartuleid. Paar tükki oli juba eelmisel õhtul läinud võileiva peale (viil köömnetega musta leiba; majoneesi sideaineks peale; kartuliviilud majoneesi peale; suitsupõse tükid rohelise sibulaga vaheliti kõige otsa), aga lõpuks tegin järgmise päeva õhtuks salatit: seitse-kaheksa-üheksa väikest keedukartulit, kaks-kolm tomatit (no ei mäleta enam täpseid koguseid), kolm viimast oliivi, kaks keedumuna, natuke lehtsalatit, rohelist sibulat, tilli ja paar kahvlitäit kappareid. Segasin ära, valasin tsipa oliiviõli peale ja maitsestasin soolaga. Salat sai palju kiita.

Nende kahe päeva vahepeal oli üks õhtu, mil oleks tahtnud midagi näksida, näiteks võileiba, aga leib oli peaaegu otsa saanud. Ma juhindusin põhimõttest, et söögu siis kooke, ja mõtlesin, millest teha. Loogiline tundus teha tikritest, sest põõsa otsas on juba küllalt suuri marju, aga edasi tuli mõelda, kuidas saada valmis tikrikook, kui mul võid kuigi palju ei ole ja mune on kah ainult paar tükki, kohupiima pole aga üldse. Retseptid nõudsid puha kas muretainast või kohupiima või ohtralt mune. Lõpuks leidsin ühe vähenõudlikuma retsepti (viitega Maire Suitsu kokaraamatule).

Mul polnud küll sellegi koostisosi: ei olnud kefiiri ega üldse mingit vedelat hapupiima, ainult kreeka jogurtit ja hapukoort; teiseks ei olnud mul kaerahelbeid, vaid ainult kaerakliisid (neid, millest uskumatult head putru saab), aga see mind enam ei heidutanud. Kolmandaks ei olnud mul tavalist suhkrut, vaid ainult moosisuhkrut ja pruuni, aga see ei ole ju üldse mingi probleem.

Modifitseeritud kook oli siis selline: korjasin peaaegu ühe supipurgitäie tikreid ja puhastasin-poolitasin ära; tainasse läks pool klaasi moosisuhkrut, klaas jahu, pool tl soodat ja pool tl isetehtud küpsetuspulbrit (st pooleldi sidrunhapet, pooleldi soodat), sest ma eeldasin, et mul on happelisemat kergitusainet vaja kui originaalretseptis; umbes 4 ja pool spl õli ja teist sama palju hapukoort. Tainas tuli ehmatavalt õline, ma isegi ei usu, et süüdi oli hapukoor hapupiima asemel, vaid küllap olid mu supilusikatäied mõnevõrra uljad ja lohakad, ajasid üle serva lärts ja lärts.

Nüüd panin praeahju kuumama ja katte jaoks mõeldud või (3 spl, rohkem ei saanud panna, kui tahtsin hommikuks ka jätta) plekk-kausiga ahju peale sulama. Mätsisin taina ahjupanni põhjale ja natuke ka külgedele; tikrid laotasin sinna nii ühtlaselt, kui õnnestus, ja puistasin kardemoni peale.

Või oli juba sulama hakanud, segasin talle otse plekk-kausis juurde pool klaasi kaerakliisid ja pool klaasi pruuni pehmet suhkrut (mitte just kõige tihedama pooliku klaasi) ja plötserdasin selle segu tikrite peale, jällegi nii ühtlaselt, kui vähegi õnnestus.

Ootasin, et ahi võtaks tuurid üles (tähendab, et ta venitaks oma skaalal juba 160 välja) ja pistsin koogi ahju; nii viie kuni kümne minuti pärast pöörasin tagumise külje ettepoole, et tagant kõrbema ei läheks ja lasin edasi olla; veel umbes kümne minuti pärast keerasin kuumuse maha ja lasin lihtsalt olla.

Tuli rammus (A. kurtis, et üle ühe tüki ei saa järjest süüa), aga vbla just tänu sellele väga maitsev (isegi kui A. oma ühe tüki juttu tõsiselt mõtles, oli see järgmisel õhtul peaaegu täiesti otsas). Pruun suhkur sobis tikritega vaimustavalt ja kaerakliid olid seal sees lihtsalt kena krõbeda koorukese moodustanud, nii et ma teen teinekordki samadest ainetest katte. Ainult et suhkrut võib ehk vähemgi panna, sest tuli ikka õige magus kook. Ja tikreid panen teinekord rohkem, korjan ikka purgi täis.

Oakiirtoit; rabarberikook; ja seenepipstükk

Enne Pärnu hansale sõitmist jõudsin veel ühe kiirtoidu kokku keerata.

Poes müüdi kampaaniahinnaga “Õlleoa” nimelist konservi. Mulle põldoad maitsevad, tõin koju, kui odavalt antakse.

Kodus lõikusin pannile praadima natuke suitsupõske, hakkisin juurde ka ühe sibula, lasin natuke olla; siis tükeldasin sinnasamma ühe küüslauguküüne, poolteist väga suurt tomatit, lasin veel veidi olla ja keerasin sinna ka veidi üle poole oapurgi tühjaks. Soola ei pannud, sest need oad on niigi soolased.

Tuli midagi supi ja ühepajatoidu vahepealset, hiigla hea maitsega.

A. kiitis ka. Mis on hea märk, sest näiteks teisest minu lemmikkonservist (aedoad tomatikastmes) tehtud toidust ta eriti ei hooli, ütleb, et konservi maitsega. Nähtavasti hakkab konservimaitse siis puhastele ubadele vähem külge kui tomatikastmele. Või maitsevad talle lihtsalt põldoad rohkem.

Järgmine päev pikendasime sama toitu veel paari tomati ja ülejäänud ubadega.

*

Rabarberikoogi tegin sama menetlusega nagu ükskord varem õunakooki – et hapukooremuretaina retsepti järgi, aga osa hapukoore asemel kohupiim (seekord üks pahaks minna ähvardav ricotta). Keskelt tuli ehk natuke pehme, aga maitse oli hea. Sai kiiresti otsa.

*

Nüüd olen hansalt tagasi, pärast seda koormust tundub kõik kerge ja nii tegin täna mitme orgunniliigutuse ja kingsepal käimise ja tõlkimise kõrvalt veidi edevamat sööki ka. Kuigi tegelikult ei olnud eriti raske. Ja suuremat sööki sellest ei saa, suurema söögi eest hoolitses A., kellega ma olen nüüd ühte ajagraafikusse sattunud – tähendab, sõime lõunaks tatart kalakonserviga (skumbria õlis – või oli ta nüüd sardinella, igatahes sellest päevalillepildiga sarjast), salatiks hakitud tomatit kõrvale, veidi majoneesi juurde. Ka see on lihtne ja hea.

Aga kuna tomatid olid peaaegu otsas ja tatar sai päris otsa, läksin poodi varusid täiendama ja ostsin muu hulgas hästi suuri šampinjone – 8 tk – ja mõtlesin, et täidaks õige ära.

Kodus tegin kõigepealt paar kuivanud musta leiva viilu nii väikesteks tükkideks, nagu jaksasin (kõigepealt murdsin sõrmedega, siis tampisin veel uhmrinuiaga uhmris ka). Siis hakkisin sinna otsa šampinjonijalad, ühe viilu küüslaugupekki, natuke rohelist (naati, leeskputke, veidi murulauku, paar lehte puju ja üks raudrohuleht, sest mulle tundus, et puju ja raudrohi võiks pekiga sobida), ühe ärakuivanud sinihallitusjuustukontsu; pudistasin sinna veel näputäie aed-liivateed ja näputäie majoraani ja segasin natuke majoneesi juurde, et see segu vähem pudiseks. Soola ei lisanud üldse, sest pekk ja juust on ise soolased. Ja siis panin praeahju käima, määrisin ühe ümmarguse koogivormi võipaberiga üle, mahutasin šampinjonid sinna suure vaevaga ära ja toppisin segu šampinjonide sisse tagasi (mahutasin ja mahutasin ja ära mahtus!), piserdasin natuke õli peale ja küpsetasin (kõigepealt käisin 5 minutiks tööd tegemas, siis tulin vaatasin, mis seis on, pöörasin vormi tagakülje ettepoole ja lasin veel 5 minutit olla, siis keerasin tule ära ja jätsin jääksoojuse kätte).

Tuli väga maitsev, ainult et mahlu nõrgus välja ja jäi vormi põhja, niisiis sõin sepikuga, sest kesse siis leemekest raisku laseb. Ise mõtlesin, et oleks kohe võinud seentele sepikuviilud külje alla panna, siis oleks need seeneleemega läbi küpsenud. Või äkki isegi mõne neistsamadest kuivanud leivaviiludest, millest ma täidise jaoks leivapuru tegin. Noh, teinekord targem.

See leivapuru oli seal muide superhea – ma olin veel kartnud, et jääb liiga kõva, aga tänu oma kuivusele jäid need seenemahlade sees just parasjagu krõbedad. Ja soolasus tuli täidisekomponentidest täpselt paras.