Kui on küllalt jahe, et midagi keeta

Nagu öeldud, elasime ma palaval ajal peamiselt salatist-muidurohelisest-tomatist-kurgist, millele lisasin vahel kodujuustu, vahel näiteks marineeritud räime (poe omad, mingid räimerullid). A. võttis veel ühel päeval julguse kokku ja keetis kuumustpõlgavalt paar muna, millega saime oma salateid täiendada. Kui tundus, et muidu jääb vesiseks, pudistasin lihtsalt mingit leiba salatile vahele, ei viitsinud seda isegi praadida (olen avastanud, et mulle meeldib toidu sees leib ka niisama).

Nüüd on jahe, nüüd saab juba rohkem keeta.

Ühel varasemal jahedamal päeval tegin sellist suht kiirtoitu nagu makaronid lillkapsaga: keetsin spiraalmakarone (fusilli), samal ajal harutasin pool lillkapsast väiksemateks tükkideks; kui makaronid olid poolel maal (väga al dente), pudistasin lillkapsatükid samuti potti, keetsin koos lõpuni. Peale selle lisasin sinna maitseks natuke tilliseemneid (sest värsket tilli mul aias ei kasva, muidu paneks seda). Kui oli valmis ja ma olin vedeliku ära valanud, siis lisasin veel maitserohelist (konkreetsel juhul: natuke aed-liivateed, rohkem estragoni, oksakese leeskputke; umbrohust natuke metsharakputke ja naati) ja hakitud küüslauku. Taldrikus pudistasin riivjuustu peale.

A. tahtis hiljem süüa, õnneks kannatas seda toitu suht hästi panni peal soojendada.

*

Eile keetsin üle tüki aja kartulit, sõime seda kodujuustu, sinepiräimede, keedumuna ja värskete köögiviljadega – mina võtsin tomatit ja kilekotikurki ja sibulat, A. võttis minuteada tomatit ja värsket kurki (ja tema, kes sõi seda toitu jälle hiljem, praadis jahtunud kartulid üle). Mitmesugust heina tõin õuest ka (seda, mis pimedas kätte sattus – toas selgus, et natuke estragoni, natuke iisopit, natuke murulauku; kõrrelised viskasin välja).

Kilekotikurki olin pool nädalat varem teinud pmst selle retsepti järgi, ainult et kuna mul tilli ikkagi ei kasva, panin sinna kotti sellise maitsetaimekombo: mustsõstralehti, üks vaarikaleht, estragonivarred (lehed sõin mingi salati peal ära), tilliseemneid, sinepiseemneid ja küüslauku. Need kurgid on võrdlemisi maitsvad tulnud, sellised karged, aga ei meenuta mul eriti hapukurki, võib-olla sellepärast, et see külmkapp, kus ma neid hoian, on VÄGA külm, napilt üle nulli (ja külmust ei saa maha keerata, sest siis läheb sügavkülm liiga soojaks). Kuna ma hoidsin neid seal kilekotis selle aeglase hapnemise tõttu ilmselt kauem, kui algses retseptis mõeldud, tuli mõni alumine kurk ka väga soolane. Neid sõin ma võileiva peal tomatiga kombineeritult – muidu tahan ma tomati peale soola, aga sellise kurgiga polnud vaja.

*

Täna lammutasin ma lillkapsa teise poole tükkideks, keetsin neid vähese (soolaga maitsetatud) veega -aga mitte liiga pehmeks, st olin keetmise juures valvas. Kui ma keeduvett ära hakkasin valama, tundus see äraviskamiseks liiga isuäratav, ilus korralik lillkapsapuljong, nii et valasin ta igaks juhuks kruusi (seda oli vast mingi 120-150 ml).

Seejärel praadisin eilseid kartuleid ja lisasin paar kanalihatükki (A. oli palavuse ajal poest toonud sellist poolfabrikaati nagu röstitud kanafilee viilud, et salati juurde võtta, ilma et peaks ise kuumutama, aga neid oli üle jäänud).

Ja selle aja peale olin otsustanud, et teen lillkapsaleemest kastme; kuni kartul praadis, otsisin külmkapist sinna seisma jäänud kuivatatud tomatitega või nurgakese (pakuks, et umbes 1 spl) ja ühe Nopri võileivamäärde, mis ähvardas muidu varsti pahaks minna; tõin õuest jälle samu rohtusid, mida eelmise lillkapsatoidu jaoks (st estragoni, liivateed, metsharakputke, naati ja leeskputke pluss natuke murulauku), hakkisin ära ja ja puhastasin-hakkisin ka ühe küüslauguküüne.

Panin siis väikese kastruliga selle tomativõikillu kuumenema. Kui see oli kastruli põhjas laiali läinud, lisasin hakitud küüslaugu ja peaaegu kohe 2 kuhjaga tl jahu; nühkisin jahu võiga segamini, lasin natuke pruunistuda ja valasin siis lillkapsaleeme peale. Segasin, kuni oli ühtlane, siis lisasin võileivamäärde, segasin uuesti ühtlaseks ja lisasin natuke seda maitserohelist, mis ma õuest toonud olin ja ära hakkinud. Siis keerasin ka tule ära ja lasin jääksoojuse peal rahulikult pakseneda.

No ja edasi lihtsalt võtsin kartulit, kanatükke, lillkapsast ja sousti. Päris lahe oli üle tüki aja jahukastet süüa. Kõrvale hakkisin veel tomatit ja peale pudistasin natuke riivjuustu. Ja kui tundus, et sousti on nii palju, et kartuliga ei korja kokku, pudistasin leiba (sedapuhku oli üks ciabatta) juurde.

Palju võililletoitu; ja mis kerged toidud nüüd päevakorras on

Sõin vahepeal iga päev võilillelehti, ei osanud ilma elada. Igasuguste toitude kõrvale salatiks ja vahel salati põhikomponendina, nt võilill, suitsukala, röstitud must leib ja majonees. Või kodujuust, muna, tomat, võilill.

Avastasin, et kui teha võilillelehti kreeka meetodil: praadida oliiviõlis (korra praadisin ka selles suvalises taimeõlis, mille sees olid juustuga täidetud tšillid olnud) küüslauguguga kergelt läbi ja panna sidrunimahla peale – siis meenutab maitse üpriski kreeka viinamarjaleherulle, nähtavasti sama maitsestuse pärast.

Kasutasin niiviisi menetletud võilille vahel näiteks makaronide peal (+ natuke kõva juustu peale. Või pehmemat, feta moodi lambajuustu peale pudistades. Või samasugust pehmet kitsejuustu.)

See praadimisenõks on väga hea selle poolest, et nii saab kasutada ka neid võililli, mis on toorelt söömiseks mõruvõitu (kuigi ka vanade lehtede mõrudust vähendab tublisti, kui soon keskelt ära visata ja süüa ainult seda õhukest lehte).

Vahel olen ka nooremaid naate sinna praadimisel hulka visanud.

Ükskord praadisin need libled niiviisi läbi, lisasin päevalilleseemneid (lasin ka neil natuke praadida), paralleelselt keetsin riisi, siis segasin kõik panni peal kokku, et riis ka natuke praadida saaks, pärast sõime kitsejuustuga. Ainus etteheide oleks olnud see, et riisi oli muuga võrreldes liiga palju.

Üks teine kord praadisin selle umbrohuseguga koos ka sibulat ja lisasin tomatit, tegin niiviisi makaronikastmeks (et rohkem umamit oleks, pudistasin ka 2 kilufileed sinna tükkideks). Rumalast peast lisasin ka marineeritud kappareid, see oli liialdus, sest sidrun ja tomat olid juba isegi küllalt happelised. Aga täitsa norm kaste tuli siiski, lihtsalt see suurem happesus tähendas, et oli vaja rohkem õli hulka niristada.

*
Keetsin kartuleid ja vutimune, hakkisin natuke võilille, natuke estragoni, natuke segaumbrohtu (peamiselt noored naadiõisikud ja vesihein), tomatit ja kurki (neile mõlemale siputasin soola peale), lisasin kodujuustu. Kui kartul ja muna olid valmis, lisasin salatitaldrikule 2 kartulit ja 3 vutimuna, oligi söömaaeg käes.

Teinekord võtsin keedukartuli kõrvale jälle värsket kurki, fetat ja münti, oliiviõli niristasin peale.

*
Nüüd hakkab hea võililleaeg tasapisi läbi saama ja mul tuleb süüa muud umbrohtu, õnneks hakkab nüüd juba tulema vesiheina ja mets-harakputke. Ja kui aeg-ajalt niita, siis tuleb kogu aeg uusi noori naate ka. Avastasin, et õitsemiseelne naadilatv on väga maitsev, see puhkemata õisik meenutab õige natuke tilli.

Vahepeal jäi mu kõht natuke haigeks, ajas ennast punni nagu õhupall ja söögiisu ei olnud. Märkasin ühel sellisel päeval, et mul on õudne sibulanälg ja nii ma tegin endale sellise toidu: keetsin tatart, sinna kõrvale tükeldasin suure tomati salatiks ja sibulat hakkisin peale. Veidi soola ja maitserohelist; salatikastmeks segamini kreeka jogurtit ja majoneesi. Kuna ma keetsin tatart kogemata liiga palju, sain seda toitu veel mitu päeva süüa, rohelist kraami varieerides – kord oli kõige tugevama maitsega hein aed-liivatee, kord iisop, kord leeskputk koos naadiga, kord münt, kord estragon – peab küll tunnistama, et estragon ei ole tegelikult väga tugeva maitsega, vähemalt see meie (arvatavasti vene) estragon mitte, nii et temaga koos ei tasu tugeva maitsega komponente panna. Vahel hakkisin ka natuke suitsuliha salati hulka, aga mitte alati. Selle dieedi peal sai mu kõht terveks.

Eile: keetsin makarone (penne lisce, need on sellised keskmiselt lühikesed tugevad torukesed), lisasin herne-porgandikonservist herned ja porganditükid, pudistasin veidi vanemat juustu (hetkel oli selleks üks Andre farmi juust) vahele, natuke vinnutatud vorsti leidsin kapist ka, panin ka seda ning pudistasin sinna vahele kuivatatud piparrohtu (värsket põle). Ja lisasin juba taldrikus värsket maitserohelist+umbrohtu (konkreetsel juhul oli vist metsharakputk, mõni noorem naadileht ja natuke seda rohelist münti, millest ma täpselt ei tea, mis münt ta on) ja natuke majoneesi. A.-le jätsin selle makaroni-herne-porgandisegu ootele, tema lisas veel vinnutatud vorstikribalaid ja majoneesi ei tahtnudki.

Täna oli nii palav, et ei tahtnud midagi keeta. Lõuna tuli niisiis selline: suur (ikka väga suur) tükeldatud tomat, pool hakitud sibulat, peotäis õuest toodud rohtusid (sedapuhku estragon ja mets-harakputk), viis-kuus väiksemat lehtsalatilehte, natuke oliive (selliseid, mis on paki sees õlised, mitte vees), natuke fetajuustu (kogus oli vast vahemikus 75-100 grammi). Maitseks veel natuke pipart ja soola (ei fetat ega oliive olnud nii palju, et oleks minu maitse jaoks piisavalt soolane olnud). Ja oliiviõli peale. Kõrvale võtsin tublisti ciabattat, õigemini pudistasin seda suurem osa ajast toidu sisse, mitte ei söönud viisakalt kõrvale. Külma valget veini ja vett jõin juurde.

Magustoiduks võtsin seda tihket läti kohupiima, mis on peaaegu nagu juust, lisasin maasikamoosi ja toorest rabarberit.

Väga pikaks ajaks ootele jäänud aastavahetuse toidupostitus ja kuidas me ülejääke lahendasime

Soojad toidud:
ahjuköögiviljad malmpotis, st päris ahjus, millega me tuba kütame (kartul – tsipa provanssaali maitseainesegu, sibulate, soola ja oliiviõliga; kaalikas – lihtsalt soola ja oliiviõliga, sest seda pidi ka koerale andma ja koerad ei tohi sibulat süüa), kartul oli esimene asi, mis üldse ära söödi, sest see oli nii hea. Mõlemad potid mahtusid samasse ahju korraga ära, kartul läks sütele ligemale, kaalikas ukse poole;

maks heerese ja sojakastme marinaadis sibula, nelgi ja kaneelikoorega, pärast hautamist peterselli peale; seekord panin marinaadi ka poolmagusat heerest ja sai parem kui mullu. St kõigepealt marinaadi sisse ja siis sellega tükkis ahju (sinnasamasse, kust kartul ja kaalikas oli juba välja võetud ja mis polnud enam nii tuline);

vürtsikana (ingveri, küüslaugu, õli ja sidrunimahlaga seisma; pärast panni peal praadida ja segada, lisada tšillit, rohelist sibulat ja soola).

Külmad toidud:

pirni-juustusalat – ebaõnnestus, sest pirnid olid kõvad. Kahju, sest juust (Synnove) ja kreeka pähklid olid mõlemad väga head. Teinekord kõvadest pirnidest ei tee, neid on niisama parem süüa;

“puuvillasalat” – riisikujulised makaronid (rohkem kui pool poolekilosest pakist), 1 suur granaatõun, 1 suur apelsin, väike ananassikonserv, 1 pikk värske kurk, krabinuudleid, küüslauku ja ingverit; kastmeks leotasin safranit hapukoores ja ananassivedelikus, lisaks veidi majoneesi. See tuli jälle erakordselt maitsev, küllap sellepärast, et granaatõun ja apelsin olid väga head. Tooraine loeb, tooraine!

Külalised tõid veel mitut sorti juustu, soolasiiga, natuke karrikana, natuke ahjuliha (sea), suitsuangerjat (milleni me jõudsime alles järgmisel päeval), vürtsikooki, piparkooke, näkileiba, leiba, õunu, kohvi, trühvlimajoneesi.

See trühvlimajonees sobis küpsekaalikaga jumalikult hästi, ma oleks selle kombo peale jäänudki, kui muid asju uudishimust maitsta poleks tahtnud.

Kuna toitu oli nii palju, jäi maksa paariks järgmiseks päevaks üle, kuigi ta tuli väga maitsev. Kaalikat jäi ka üle, sest seda oli jälle nii palju. Järgmistel päevadel sõin näiteks kaalikat köömnejuustuga ja kaalikat maksaga, võimalik, et ka mõlemaga korraga, täpselt ei mäleta enam.

Mõni päev hiljem tegime maksahautamise/-marineerimise vedelikuga (mis sisaldas ikka veel ka veidi maksa), kust ma olin suuremad vürtsid välja visanud, uue laari ahjuköögivilju – porgandit, kartulit ja sibulat peost jäänud viimaste lihajääkidega. Tuli hoopis teistsugune, aga ikka hea ahjutoit. Sõime jälle köömnejuustuga ja valge juustuga.

Pirni-juustusalati ülejäägist üritasin koos juustujääkidega kuumi võileibu teha. Küpsetamine mõjus neile liiga kõvadele pirnidele hästi, kuigi nad olid ikka nii kõvad, et ma oleks võinud nad võileiva peale peenemaks lõigata. Kreeka pähkel oli ka kuuma võileiva jaoks hea komponent. Rukkitaskust tehtud kuum pirni-juustu-pähklivõileib tuli maitsvam kui sepikust.

Kiired kartulitoidud

Eile tuli mul pärast pannkoogisöömist veel õhtul suurema toidu isu peale. Keetsin ära kõik külmkapis olnud noored kartulid, keetmise ajal tõin õuest noori võilillelehti (mille panin natukeseks soolase veega likku), noori naadilehti ja meelespealehti ja pärast veel paraja posu piparmündilehti. Hakkisin taldrikule ühe väikese kurgi, riputasin soola peale, hakkisin oma rohelise kraami ära ja kühveldasin samuti taldrikule, valasin kastmeks veidi kefiiri peale. Selle ajaga oli ka kartul valmis saanud, kurnasin ära, võtsin taldrikule mingi 5-6 väikest kartulit, tegin kahvliga pooleks või umbes nii ja panin kuivatatud tomatitega võid kartulite peale. Siis otsisin veel külmkapist köömnetega juustu (“parim enne” möödas) ja pudistasin seda ka. Lõpuks võtsin juurde igaks juhuks ka rohelisi küüslauguga sissetehtud oliive. Ja siis sõin. Söömise käigus selgus, et natuke soola kuluks veel juurde, võtsin.

Üldiselt oli hea, aga oliivid olid selle poolest mõttetud, et ega nad eriti midagi juurde ei andnud, mõnes muus kontekstis oleks nad asendamatumad, järelikult oli see väikest viisi raiskamine.

Pooled kartulid jäid üle, need praadisin täna ära, kui olid ühelt poolt krõbedad, segasin ära, lükkasin ühte panniserva ja praadisin ülejäänud pannipinnal kaks muna (härjasilma stiilis, tahtsin, et munakollane voolaks pärast laiali nagu salatikaste selle sooja salati juurde), lõpuks tuli meelde ka küüslauku praadida. Kõrvale tõin jälle umbrohtu, sedapuhku võilillelehti ja vesiheina, mida ma oma suureks rõõmuks veel veidi leidsin (vesiheina aeg paistab läbi saavat), umbrohu kõrvale hakkisin samale taldrikule salatiks 1 kollase tomati. Salati peale piserdasin seekord oliiviõli. Kõrvale võtsin ka veidi majoneesi, selle sisse on mõnus kartulit kasta. Äärepealt oleks musta pipart peale jahvatanud, aga mõtlesin poole keeru pealt ümber: vesihein annab niigi vürtsist maitset.

Sõin seda juba mitu tundi tagasi, aga ikka on kõht täis.

Kartulid kala, umbrohu jms rohelisega; primitiivne tatrasalat; peen, aga lihtne magustoit

Üleeilsest üle jäänud keedukartulid sõin ära kalakonserviga (sardiinid õlis, poolik karp), lisades lehtsalatit, vesiheina, tilli, leeskputke, peterselli ja murulauku ning tomatit. Veidi majoneesi ja kaks viimast musta oliivi ka. Taldrikus kahvliga segamini, odavat Itaalia roosat veini kõrvale.

Täna leidsin lõuna paiku, et A. dieettoitumisest on poole väikese kausi jagu keedutatart üle jäänud. Tegin selle kähku salatiks: värske kurgi, marineeritud kurgi, suitsuvorsti, tomati, majoneesi ja kreeka jogurtiga.

Magustoiduks korjasin marju (vaarikaid, natuke punaseid, palju musti sõstraid, võtsin kreeka jogurtit ja mett peale, pudistasin kaeraküpsist otsa. Korjasin veidi ka neid imelikke valgeid metsmaasikaid, mis meil aias ise on kasvama läinud – kas need on kuumaasikad? – aga ei hakanud kuhugi segama, neid on selleks liiga vähe ja liiga õrna maitsega.

Kartulid kurgi, umbrohu, salati ja tomatiga

Täpselt nii oligi: keetsin noori kartuleid, võtsin taldrikusse 4-5 kartulit, mitu eri sorti salatilehte, peotäie segaumbrohtu (peamiselt vesihein ja mets-harakputk), hakkisin kurki ja tomatit, võtsin lisaks fetat ja paar musta oliivi, piserdasin oliiviõliga (julgelt) ja valge palsamiäädikaga (ettevaatlikult), jahvatasin musta pipart peale, hakkisin maitseks veel värsket münti ja ühe küüslauguküüne, segasin natuke kahvliga enne söömist.

Pühade ajal

Vana-aasta õhtuks tegime:

hautatud vürtsist maksa (paar spl sojakastet, veidi rohkem kuiva heerest (otsustasin seekord niipidi), 1 kaneelikoore rull, 4-5 nelgitera, näputäis piprateri, ingveritükke, 1 hakitud sibul), pärast läks peterselli peale;

vürtsist kana (veidi alla kilo kanafileetükke marineeris riivitud ingveri, küüslaugu ja sidrunimahla segus, kui olime liha sellega kokku mäkerdanud, sortsasime veidi õli juurde, lõpuks praadisime ära, pannile hakkisin ka 1 tšilli, lõpuks lisasin soola, serveerisime murulauguga, sest rohelist sibulat ei olnud);

“puuvillasalatit” (riisikujulised nuudlid (pool poolekilost pakki), 1 väga ilus granaatõun, mille Kvartalis müüv itaallane mulle osavalt maha müüs, 1 apelsin, 1 väike purk ananassikonservi, 1 pikk värske kurk, pakk krabinuudleid, veidi hakitud küüslauku ja hakitud ingverit; hästi natuke rjaženkas leotatud safranit (et maitse ühtlasemalt laiali läheks) ja julgemalt majoneesi. Rjaženkat sai tglt natuke juurde pandud, et kuiv ei jääks, makaronid neelavad kastet nagu käsn);

pirni-juustusalatit, kuhu seekord läks tervelt kaht sorti juustu – kõva Dziugast ja Eesti juustu. Kastmeks majonees ja veidi rjaženkat, maitseks veidi küüslauku ja kardemoni;

hapukapsa-õunasalatit, kuhu läks peale hapukapsa ja õunte ainult veidi röstitud köömneid;

porgandisalatit (riivitud porgand, maitseks röstitud seesami-, koriandri- ja India köömneseemneid, kastmeks veidi sidrunimahla ja õli).

Külalised tõid lisaks lahtist kilupirukat (muretainapõhjal ja üht lehttainapõhjal pirukat, aga seda ma ei saanudki või olen ära unustanud. Ka puuvillasalat söödi nii kiiresti ära, et ma ei jõudnud maitstagi. Aga mul oli kõiki selle koostisosi veel, v.a kurki, nii et järgmisel päeval tegin lihtsalt uue laari, ainult ilma kurgita.

Ma olin päevakese varem miskipärast ühe veidi üle kilose praetüki koju toonud, uusaasta 1. päeval tegin sellise segu: 2 spl soola, apteegitilliseemneid, paar pisikest kuivatatud tšillit, rosmariini ja 1 pudendatud loorberileht, värskeid sidrunikooretükikesi (riivida ei andnud, sidrun oli veidi näts, aga noaga sai ribakesi lõigata). Uhmerdasin selle kõik segamini, pätsisin liha sellega kokku, toppisime küpsetuskotti, mina libistasin siis veel küüslaugutükikesi kõige peale ja pigistasin veidi sidrunimahla, A. pani koti kinni ja pistis malmpoti sees ahju, kui see küdenud oli, ja keeras ise magama. Kui ta üles ärkas, võttis välja. Tuli päris hea.

Hiljem: kõht nõudis suure lihasöömise otsa toorest hapukapsast, tegin hapukapsast ja majoneesist ja krabipulkadest salati, praadisin veidi musta leiba juurde. Sobis.

Täna tegin kiirsalati neljast õunast (mingi Veteran, mida poes müüakse, muidu on nagu igavavõitu, aga salatis kärab küll), natukesest leotatud rosinatest, juustust (Eesti juust), kreeka pähklitest, lehtsalatist ja majoneesist.

Kuskil kõige selle vahel tegin ühe primitiivse tarretise: apelsinitarretise pulbrist ja pakist vahukoorest (pulber kuuma veega segamini, ootab, kuni enam liiga kuum ei ole, siis koor natukese suhkruga vahtu ja tarretisevedelikuga segamini, jahedasse seisma) – see rahuldab mu magustoiduvajadusi õige kauaks. A. nagunii ei söö reeglina magustoitu, kui see just kook ei ole.

Kõrvitsarisotoks arenenud muidurisoto, vana kooli makaronisalat

Enne pühadeks Tallinna minekut tegin kerget süüa. Plaan oli lahendada ära poolik seller ja küüslauguga kõrvitsapüree; asusin risotot tegema, noh, et hautasin sibulat ja sellerit poti põhjas, lisasin riisi, lisasin vett ja valget veini. Ja sõime juustuga. Ja alles pärast söömist tuli meelde, et ma pidin sinna ka kõrvitsapüreed panema (sest purk on pooleli). See sai lisatud järgmisel päeval soojendades. Nii saime kahel eri päeval kaht erinevat risotot.

Nüüd tegin sellist lihtsat toitu, et keetsin väikesi sarvekesi, vahepeal hakkisin marineeritud kurki, natuke värsket kurki, (põdralihast) suitsuvorsti, kühveldasin purgiherneid juurde; segasin kõik ära, maitsestasin provansaali ürdiseguga, lisasin majoneesi ja leidsin, et sinna sobiks ka juustu. Hakkisin natuke atleeti.

(Kui ma Tallinnast koju jõudes samuti midagi hamba alla tahtsin ja A. oli magama läinud, tegin endale lihtsalt ühest pirnist ja natukesest juustust salatit. Kuna pirnid on praegu odavad ja võrdlemisi head, siis moodustavad nad mu toidusedelist vist ligi poole.)

Jalgpallikõrvane 3

Nagu öeldud, sõime paar päeva suppi; ja ka tatra-riivporgandi toitu jäi üle. Kui supp otsa sai, pikendasin tatrarooga selle kanalihaga, mis supi sisse panemata ununes, ja sellest sai täitsa tore panniroog.

Laupä oli jaanilaupäev ja sel puhul tõi Ep. meile grillvorste, U. tõi arbuusi ja mina tõin õuest lehtsalatit. Sõime neid siis vaheldumisi jalgpalli kõrvale. Lehtsalat sai kõige rutem otsa.

Aga kanaliha oli ikka veel üle, nii et ma tegin pühapäeval jälle põhja-aafrika maitsebuketiga kanakastet – praadisin oliiviõliga sibulat (1 suur ja 1 väike, hakitud), kui oli klaasjas, lisasin ingverit ja safranit ja peeneks hakitud küüslauku; siis lisasin kanaliha ja jahvatasin pipart otsa ja segasin; lisasin sünnipäevast üle jäänud oliive ja natuke ka teisi oliive, mida U. oli toonud, riivisin sidrunikoort otsa; lisasin natuke vett ja hautasin.

Teises potis ajasin vee kuumaks (umbes veerand liitrit), lisasin tiba soola ja sortsukese õli; seniks, kuni kuumenes, käisin tõin õuest sousti tarbeks õrnemaid naate ja natuke leeskputke; kui vesi keema läks, keerasin kuumuse ära, võtsin poti tulelt ja segasin sisse pool pakki (tähendab, 250 g) kuskussi; jätsin kaane alla paisuma.

Pannil keerasin kah kuumuse alt ära ja võtsin kaane pealt, et pakseneks. Kuna mulle tundus, et oliivid polnud soustile küllalt soolasust andnud, lisasin hästi natuke soola (see osutus hiljem väikeseks veaks). Ja hakkisin soustile ka naadi ja leeskputke sisse ning pigistasin poole sidruni mahla.

Paari minuti pärast segasin kuskussile natuke võid sisse, kaas uuesti peale ja veel korra jahtuvale, kuid ikka veel kuumale pliidiplaadile.

Ja siis sõime seda sousti kuskussiga. Kokkuvõttes oli õige pisut soolane, muidu väga hea. A. oli umbusklik ja ei söönud (aga ta oli sel päeval juba tatart millegagi söönud, kui mina magasin).

Esmaspäeval käisin tantsu õpetamas, toitusin päev otsa peamiselt magustoidust (enne äraminekut 1 juustuvõileib hommikusöögiks; kohale jõudes turgutuseks või hommikusöögi jätkuks kohvi, mahla ja üks tordilõik; enne tagasisõitu haarasin ühe jäätise rongi peale kaasa), koju jõudes keerasin ülejäänud kuskussist hakitud värske kurgi ja piparmündiga salati kokku ning praadisin 1 1/4 grillvorsti viiludena juurde. Ketšupit panin ka.

Teisipäevaks oli A. poest mingeid kotletiasjandusi toonud, praadis neid ja tegi tatart; tema tegi enda tatraportsu juurde porgandisalatit (st riivis porgandit), mina kurgisalatit (st tükeldasin kurki ja valasin veidi rjaženkat peale). Ep sõi üldse hoopis võileiba.

Kogu selle aja oleme peaaegu iga päev kõvasti mureleid näost sisse ajanud ja alkovaba õlut joonud. Kui Saku peaks otsustama, et tema roheline alkovaba ei müü, siis meie küll selles süüdi ei ole.

Sünnipäeva ja jalgpalli vahel – kanatoite (neist üks poleemikat põhjustav) ja paar salatit ja üks kook sinna vahele

Järgmiseks tahtis A. suppi saada ja tõi poest kana; ma olin leidnud Aasia köögi raamatust ühe huvitava nuudlisupikirjelduse ja otsustasime seda teha, ainult unustasime selle liiga õhtusse, nii et esialgu sai valmis ainult puljong: A. lõikas filee ja tiivad-koivad rümba küljest ära (tiivad-koivad pani sügavkülma), pani kanarümba keema ja korjas vahu; siis võtsin mina selle kanarümba, lõikasin nii palju liha küljest ära, kui sai ja panin kondid uuesti keema, sedapuhku koos veerandiks lõigatud sibula, 1 sõlmekeeratud rohelise sibula ja mitme ingveritükikesega.

Ja panin kuivatatud shiitake seened likku.

Lasime leemel oma kaks tundi keeda; millalgi selle vältel korjasin õuest mitmesuguseid rohelisi lehti. Retsept soovitas “hiina kapsast, lehtsalatit või spinatit”, ma tegin sellest järelduse, et mida iganes (salat, spinat ja hiina kapsas on ju nii erineva maitsega, nii et järelikult pole see eriline täppisteadus!) ja korjasin naadilehti, natuke võilille, nõgest, 2 oblikalehte, paar teelehte ja natuke küüslaugurohelist.

Lõpuks kurnasin leeme ära ja nokkisin kontide küljest veel natuke liha lahti- aga kuna retsept eeldas seda, et nuudlitele valatakse puljong peale ja ülejäänud komponendid (liha, seened, roh. sibul, õuest korjatud söögiumbrohud ribadeks lõigatud kujul, bambusevõrsed) praetakse läbi ja puistatakse kõige otsa, siis jätsime selle järgmise päeva peale. Pmst saime nagu supikonstruktori – komponendid kõik olemas, pane ainult õigesti kokku. Panin kõik komponendid külma ootele (rohelised libled mässisin sellesama niiske rätiku sisse, mille peale ma nad ennist tahenema olin pannud).

Aga kuna kõht oli tühjavõitu, siis tuli kohe midagi süüa. Meil oli veel arbuusi üle, nii et mina tegin arbuusisalatit; A., kes nii kaua seisnud arbuusi isegi minu degusteerimise peale ei usaldanud, tegi lihtsalt võileibu.

Arbuuusisalati tegin sellise: lõikasin ühe hästi paksu viilu arbuusi ja tükeldasin kaussi ära; tõin õuest münti ja võtsin paar sibulalauku ja hakkisin sinna otsa; hakkisin sinna ka ühe “parim enne möödas” mozzarella; lisasin veidi kuivatatud tomatite pealt üle jäänud õli, musta piprat, soola, sidrunimahla ja kreeka jogurtit. Ja napsasin supi jaoks korjatud rohelisest kraamist paar võilillelehte salati tarvis. Kokku tuli väga hea söömaaeg.

Järgmisel päeval asusin siis tolle nuudlisupi kallale: keetsin munanuudleid. Keetmisega paralleelselt ajasin teises kastrulis puljongi kuumaks ja valasin nuudlitele lõpuks peale (kui olin nad ära kurnanud); siis praadisin eelmisel päeval kanarümba küljest lõigatud liha, seeni, sibulat ja bambusevõrseid, kõige viimaks lisasin rohelise kraami. Ja siis valasin selle kõik nuudlite ja puljongi juurde ja ajasin veel korra kuumaks.

Nagu näha, oli selle supiga palju jändamist, aga tulemus oli selle kohta veidi igav. Uuesti ilmselt enam ei viitsi.

*

Õnneks oli sinna läinud ainult pool meie kaua ja armastusega keedetud puljongit ja ma tegin ülejäänud poolest ühe lahja mulligatawny (“lahja” tähendab siin “ilma kookospiimata”).

Sinna sisse läks lisaks 2 kanatiivale ja fileetükkidele kartulit, sellerit, porgandit; kurkumi, koriandrit, india köömneid, tšillit, värsket ingverit, 1 õun, natuke sidrunimahla; järjekord selline, et hakkisin sibula ja porgandi ja panin eraldi; praadisin supikastruli põhjas sibulat ja uhmerdasin india köömneid + koriandrit, siis hakkisin küüslauku ja ingverit ning lisasin köömned+koriandri+küüslaugu praesibulale, lõikusin sinnna otsa ka ühe tšilli ja pudistasin veidi kurkumit ja kaneeli; siis tegin poti põhja ruumi, tähendab kühveldasin sibulasegu ühte hunnikusse koomale ja panin vabale pinnale kanatiivad pruunistuma; kui olid mõlemalt poolt kuumust saanud, lisasin tükeldatud porgandid ja segasin; lõikasin paar sellerivart peenemaks ja lisasin ja segasin; valasin puljongi peale ja puhastasin-lõikusin kaks kartulit ja ühe õuna; lõikasin need enam-vähem kuubikuteks ja lisasin supile; ja siis lasin keeda, lõpuks pigistasin natuke sidrunimahla peale, maitsestasin soolaga ja jahvatasin musta pipart otsa. Pärast süües panime hakitud rohelist sibulat, piparmünti ja kreeka jogurtit peale. See tuli palju maitsvam, meie mõlema arust. Kindlasti teeme veel.

Selle supi pära sõi A. ära, aga jättis mulle 1 kanatiiva alles; mina olin toonud allah. praadimisjuustu (Dzintarsi oma) ja tegin endale kurgist, lehtsalatist, praejuustust ja sellestsamast praetud kanatiivast maitsva salati. Olgu õnnistatud see aastaaeg, mil ma saan kogu aeg nii palju lehtsalatit süüa, kui tahan, sest ta vohab nagu… salat!

*

Vahepeal tegin ka ühe rabarberikoogi – 1 klaasist jahust, veerand klaasist suhkrust ja umbes 75 g võist pluss ühest munakollasest puru, küpsetasin seda natuke ette, küpsetamise ajal puhastasin-tükeldasin ühe suure ja ühe väikese rabarerivarre, segasin suhkru ja kaneeliga ning panin puru peale ning ahju tagasi; lõpuks lahutasin veel 3 muna (lisaks sellele ühele munale, mille kollane oli koogipõhja sees juba ära kasutatud, aga valge veel üle), mikserdasin kõigepealt valged kõvaks vahuks, siis lisasin 3 munakollasele 3 spl suhkrut ja mikserdasin ka neid; siis lisasin 3 spl jahu ja segasin ära ja natuke hapukoort ka (mõeldes sellele, et rabarberid on vist juba oblikhappesemad, kui mulle rangelt võttes meeldiks); siis segasin selle munavalgetega. Ja jälle ahju ning kuumust maha.

Küpses ilus, aga süües tundsin, et mingit piimaollust oleks koogi sees võinud rohkem olla: hambad hakkasid rabarberispetsiifiliselt krudisema (võib-olla on aasta ka juba natuke liiga kaugel, rabarber liiga oblikhappeseks läinud ja tuleb tikrikookidele üle minna). Niisiis tõin poest vahukoort ja edasi sõin vahukoorega. A. huvitaval kombel sellest ei hoolinud, sõi kooki niisama.

*

Järgmisel päeval sõi A. siis, kui mina veel magasin, tatart ja praadis sinna peekonit (üks allah. suitsuribilihatükk) ja muna juurde; minul läksid neelud lõhnade peale käima ja tegin endale kah inglise hommikusöögi – peekonit, muna ja tomatist pluss rohelisest salati sinna juurde. Nende peal jaksasin kõik oma tantsimised ära tantsida.

Õhtul võtsin temast üle jäänud tatra pluss pool puhastatud hiigelporgandit, lasin panni pealt läbi peekoniülejäägi, natuke hakitud sibulat, natuke hakitud sellerit, riivisin selle hiigelporgandi pooliku kah sinna ära, lisasin tatra ja segasin ära. Taldriku peal segasin lehtsalatist ja väikesest kurgikesest sidrunimahla ja jogurtiga salati, pärast segasin sooja toiduga ära ja väga hea sai.

*

Järgmisel päeval sulatas A. kanakoivad ja kõrvale pandud kananahad üles. Ma tahtsin teha üht Põhja-Aafrika kanaretsepti: panin paksu poti põhja oliiviõliga 2 hakitud sibulat hauduma, lisasin veidi aja pärast 3 hakitud küüslauguküünt, pool tl jahv. ingverit ja pool tl safranit (ingverikogus tuli praktikas siiski veidi suurem, ma ei julgenud nii palju safranit panna); siis lisasin kanatükid (naha lõikasin kääridega ribadeks), soola, jahvatasin pipart peale ja lisasin umbes 1 1/3 kruusitäit vett. Jätsin madalal tulel podisema, palusin A.-l silma peal hoida ja tulin tööd tegema.

Mingi 40 minutit tööd tehtud, läksin vaatasin uuesti. Podises kangesti, võtsin kaane pealt ära (sestsaadik ta jäigi pealt ära) ja pigistasin kolmveerand väikest sidrunit sinna sisse tühjaks ja riivisin selle sidrunikoore ka. Võtsin sünnipäeva ajast jäänud rohelisi oliive (6) ja tükeldasin leeme sisse. Panin väikese potiga kuskussivee üles (umbes 250 ml, tilgakese õli ja tibakese soolaga). Lisasin hautisele kuivatatud koriandrit.

Kuskussivesi läks keema; keerasin tule ära, võtsin poti tulelt, valasin vette umbes 250 g kuskussi (pool pakki), A. segas lusikaga; siis võtsin selle tema käest üle, segasin põhjalikult ja jätsin kaane alla seisma (laua peale).

Hakkisin hautise sisse natuke külmkappi seisma jäänud petersellivarsi, tõin õues leeskputke ja natuke naati, hakkisin leeskputke jämeda varre kohe sisse, õrnemad lehed jätsin ootama.

Siis segasin kuskussi sisse veidi võid, panin jahtuvale, kuid mitte veel jahtunud pliidiplaadile seisma, ikka kaane all.

Segasin ka leeskputkelehed toidule sisse (see ei keenud enam).

Ja siis sõime.

Arvamused lahknesid: mulle maitses pööraselt (kaste oli – klassikuid tsiteerides – “lausa unelm”). A. virises, et see on ju keedetud kana. Et miks keegi peaks üldse tegema keedetud kana. Vaidlesime ja jõudsime mingi konsensuseni sel moel, et edaspidi, kui ma mingitest kanajuppidest uuesti sama toitu teen, siis 1) eksperimenteerin sellega, kas siis, kui hautatud kanajupid viimasel hetkel sousti seest välja võtta ja praeahjus üle lasta (nagu üks sama raamatu retsept – ja peaaegu sama maitsebuketiga – nõudis), on tema arust vähem keedetud kana – selle mõtte olin ma kohe alguses välja pakkunud, enne kui õieti raginaks läks, aga kuna tema ei uskunud, siis ma küsisin tõelise jõmmi kombel “tahad kakelda või? tahad kakelda, jah?” ja tal oli jultumust väita, et ei taha, no mis mõttes, mina küll tahtsin, kellega ma kaklen siis, iseendaga või? 2) või söön lihtsalt ise kõik ära, sest mulle maitseb. Vaidlus suubus vähem isiklikesse küsimustesse, nagu “kas toiduained võtavad keedes vett sisse või kaotavad seda”. Ma vist võitsin, meenutades, et kartul kaalub pärast keetmist vähem kui enne, ja apelleerides kodunduskäsiraamatutele, kus on toore ja keedetud toidu kaalu võrdlustabelid sees.

Pärast üritas A. selgitada tema ja minu söömise kontseptsiooni erinevust. “Vaata, mina ei söö nagu sina maitse pärast. Mina söön selleks, et kõht tühi ei oleks.” Millest järeldub kuidagi ka see, et konsistents huvitab teda rohkem kui maitse. Millest omakorda järeldub, et täiesti suvaline praeliha on etem kui ükskõik kui hea maitsega vedelikus valmistatud liha. Mis ometi ei seleta kuidagi seda, miks talle suppi meeldib süüa, sh lihaga suppi.

Enivei. Ma olin selle unelmate soustiga ka järgmisel päeval hirmus rahul, kui mul oli enne trenni kiire ja pärast trenni kõht jube tühi ja ma sain kiiresti kerge vaevaga süüa – ajasin kastet soojaks ja segasin kuskussiga. Pärast trenni ma ka natuke pikendasin seda kastet – lõikusin oliive sisse ja pigistasin sidrunit juurde. Kuna A. ei hoolinud, siis tema tegi meie tavalise kiirlahenduse – sõi tatart skumbriaga.