Oapudrust, baklažaanidest ja muust gemüüsest

Nagu ma viimati mainisin, tegin ühe oa-kartulipudru. Peaaegu samamoodi, nagu kartuliputru: panin üleöö leotatud põldoad (kuivast peast oli neid mingi paarsada grammi) kastrulisse, lõikusin 3 keskmist kartulid paksude viiludena neile otsa, vett panin niipalju, et enam-vähem ära kataks. Ja keetsin ligi tunni, täpselt ei mäleta, eks ma pehmuse järgi vaatasin. Kui pehmed olid, maitsestasin soola ja piparrohuga (H-V andis mulle seda tehvkat maitseainet terve tuusti) ja tampisin pudrunuiaga segi. Õudselt kole puder tuli, sest oakestad andsid värvi ja jäid ise tükkidena pudru sisse. Aga maitses hea.

Järgmisel päeval tegin sinna uhkelt lisandid kõrvale: küpsetasin praeahjus baklažaaniviile (millele olin veidi soola peale siputanud ja oliiviõli peale piserdanud) ja hautasin praepannil kabatšokitükke samuti oliiviõli ja soola – ja küüslauguga. Kui need pehmeks said, maitsestasin baklažaanitükke värske küüslaugu ja veidikese punaveiniäädikaga, ja kabatšokitükke värske mündi ja valge veini äädikaga. Lükkasin kabatšoki panni peal koomale ja ajasin sealsamas ka oaputru soojaks.

Puder oli jätkuvalt väga hea, baklažaanid lausa jumalikud, aga kabatšokk oli vesiseks läinud. Ma mökerdasin ta pudruga segamini, nii see vesisus segas vähem.

A., kes soojendas endale sama gemüüset praemaksa kõrvale, leidis samamoodi, et kabatšokk on kuidagi imelik, aga muidu okei toit.

Tegin sellest järgmiseks päevaks järelduse, et nii vana ja suurt kabaŧšokki on parem valmistada praeahjus, nii et sättisin baklažaaniviilud seekord eelmise päevaga võrreldes koomale, et ka kabatšokipoolrõngaid sinna kõrvale mahuks.

Tulemus oli märksa parem, küpsesid pehmeks ilma vesiseks minemata. Aga baklažaani jumalikkusega oli neil muidugi raske võistelda.

Kuna ma olin baklažaani päris palju teinud, jäi seda järgmiseks päevaks üle; A. oli juba mingit oma poolfabrikaaditoitu söönud; mul oli tunne, et oapuder on teist päeva järjest kõhule liiga raske ja arendasin baklažaanidest hoopis spagetilisandi: seni, kuni spagetivesi keema läks ja seejärel spagetid ise keesid, ajasin baklažaanitükid pannil soojaks, lisasin küüslauku, basiilikut, punet, natuke tšillit ja tomatitükke ja lasin enam-vähem soustiks, kummutasin spagetid pärast kurnamist sinnasamma pannile, segasin ära, võtsin taldrikule ja taldrikus võtsin ka fetat peale. Imehea!

Eile oli mul ikka veel oaputru üle, aga baklažaan otsas ja kabatšokk ei isutanud. Otsustasin, et teen sellestsamast oapudrust uue spagetikastme – ning jälle, seni, kuni spagetivesi keema läks ja spagetid ise keesid, praadisin pannil veidi hakitud sibulat ja suitsupõske (pool keskmist või suuremat sibulat, suitsupõske vast paarkend grammi, st viimane pära), riivisin sinna otsa ühe suure porgandipooliku, mis A.-l salatist oli üle jäänud, lasin natuke kaane all haududa; siis tõin õuest peotäie lehtsellerit (vähemalt ma arvan nüüd, et ta on lehtseller, mitte petersell), hakkisin ära; lisasin pannile jälle veidi tšillit, oapudru ja natuke oapudrupoti loputamise vett, et kõik hea puder ikka pannile saada; kui see kõik pannil keema läks, lisasin peterselli ja ühe tükeldatud tomati. Pärast jälle samamoodi – spagetid pärast kurnamist pannile ja soustiga segamini. Õudselt maitsev oli, sobis hästi õllega.

Magustoiduks sõin muudkui oma õunakreemi, millest samuti eelmises postituses juttu oli.

Seda viimast spagetitoitu tuli kuidagi ootamatult palju, nii et ma soojendasin seda endale veel tänagi. Õunakreem oli otsa saaanud, nii et magustoiduks sõin maitsestamata kohupiimakreemi, millele otsisin õuest peotäie sõstraid peale (peotäie veel ikka leiab põõsa otsast), niristasin mett ja lisasin veel ka tiba päevalilleseemneid.

Advertisements

Kiired suvikõrvitsatoidud

Ostsin ükspäev kaks ilusat väikest suvikõrvitsat, nad on praegu head ja odavad.

Toit nr 1: lõikasin 3 viilu suitsupõske, praadisin natuke, et rasva välja annaks, lisasin ka natuke ühest A. vorstiküpsetamisest üle jäänud rasva (hea vorstimaitsega), samal ajal tükeldasin suvikõrvitsa veerandikviiludeks. Viskasin pannile, segasin, pudistasin natuke majoraani peale, natuke soola ka. Hakkisin tomatit juurde ja pudistasin natuke kõva juustu peale, jahvatasin musta pipart. Sõin hea krõbeda saiaga.

Toit nr 2: täna oli mul haiglane tunne, vbla liialdasin eile puuviljadega, vbla on mingi viirus. Igatahes tahtsin leebet toitu, aga kuidagi tuli toidusse integreerida 1 lihapall, mis A. einest kogemata üle oli jäänud (ta oli lauale pakendi varju peitu jäänud). Leiutasin sellise toidu: panin spagetivee üles (natuke soola sinna sisse), lõikasin suvikõrvitsa kolmeks jupiks ja hakkasin neid õhukesteks pikiribadeks lõikama. Algul koorimisnoaga, pärast tuli ikka tavalise noaga lõpule viia, sest koorimisnuga enam väga õhukeseks kulunud suvikõrvitsa küljest hästi ei lõika. Igatahes sain hulga ebakorrapäraseid lintjaid ribasid.

Nüüd oli vesi keema läinud, ajasin spagetid potti (kes ei tea, kuidas: alguses otsapidi, kui otsast pehmeks lähevad, vajutad üleni kuuma vee alla) ja panin panni kuumama. Ise hakkisin ühe jämeda küüslauguküüne. Panin pannile oliiviõli ja kuumutasin seal sees natuke küüslaugupudi; siis tükeldasin sinna selle õnnetu lihapalli ja segasin natuke. Kui leidsin, et on juba üsna praadinud, keerasin kuumuse maha ja kühveldasin suvikõrvitsaribad pannile ja segasin (ma ei tahtnudki neid enam praadida, lihtsalt mõtlesin, et parem, kui on soojad). Siis said ka spagetid valmis, kurnasin ära ja lisasin pannile, segasin. Tõin õuest mets-harakputke, estragoni ja peterselli, hakkisin, lisasin, segasin. Kühveldasin taldrikule, pudistasin kõva juustu peale, maitsesin, leidsin esiteks, et juustu vms on juurde vaja ja võtsin ühe tl kuivatatud tomatitega võid ja siis natuke kuivatatud tomateid endid ka (rohkem umamit noh); siis leidsin, et vajan veel midagi haput ja tükeldasin sinna otsa ühe keskmise suuurusega värske tomati. Ja lõpuks võtsin veel väikese törtsu majoneesi ja jahvatasin musta pipart peale. Kokkuvõttes tuli päris hea ja kapriisne kõht ei protesteerinud.

Magustoiduks tegin 2 viilu röstsepikut, määrisin soojale sepikule võid peale, siis panin moosi ja kõige otsa kohupiimakreemi (juhtumisi rosinatega, sest see oli olnud parajasti allahinnatud). Kõhule sobis ka see.

Saiavorm ja baklažaanikastmega nuudlid

Ühel päeval tegin õuntest, seismajäänud poolikust kohupiimast ja vanadest saiaviiludest saiavormi. Saiakogus võis olla mingi viis röstsepikuviilu ja natuke mitmesuguseid ciabatta– jms tükke. Tegin need väiksemateks tükkideks ja läigatasin natuke seismajäänud kefiiri peale (sellist, millest küpsetada veel kannatab, aga niisama juua enam ei taha).

Uurisin kullipilguga läbi aprikoositükikesed, kuhu ähvardas elu tekkida, viskasin leitud elu minema, tuulasin ja loputasin neid aprikoositükke suure hoolega ja segasin saiapudi hulka. Puhastasin-tükeldasin sinna kümmekond väikest õuna (tundub suur kogus, aga puhastamise käigus läks osa kaotsi, igasugused plekid tuli ju välja lõigata). Segasin sisse selle umbes 125 g kohupiima, mis mul seisma oli jäänud, lisasin veel törtsu hapukoort, piparkoogimaitseainet, veidi suhkrut ja kuna kartsin, et jääb tihke ega küpse läbi, ka väikese sortsu Becherovkat, et see toimiks küpsedes kergitusainena.

Panin ahju huugama ja mätsisin selle segu ahjupannile.

Ja kõige peale lõikasin hästi õhukeste viiludena kuivamakippuvat stritslit, mis oligi mulle selle idee andnud, vajutasin need viilud sügavamale möga sisse, puistasin kohvikust kaasavõetud suhkrutorukesest natuke suhkrut peale ja kaapisin külma või küljest laastukesi otsa. Ja lükkasin ahju, viitsimata oodata, et see päris kuumaks läheks.

Inimesed, see tuli jalustrabavalt hõrk. Mahlane, maitserikas. Sobis hästi piimaga süüa. Tibatilluke võikogus kõige peal oli andnud sellise korraliku võiga tehtud koogi maitse. No ja seda, et pealepuistatud suhkur annab palju rohkem maitset kui sama kogus koogi sees, tean ma juba ammu.

*

Ühel päeval olin poest baklažaani toonud ja kui kõht tühjaks läks, tegin tavalist toitu: panin panni kuumenema, lõikasin baklažaani umbes oma sõrme jämedusteks pulkadeks ja panin veidikese õliga praadima. Praadimise ajal puhastasin küüslauku ja tõin õuest mitmesugust rohelist (mets-harakputke lehti peamiselt). Segasin ka need pannile, puistasin kuivatatud punet ja basiilikut otsa, purustasin ühe väikese kuivatatud tšilli, lisasin kah pannile ning lajatasin kõige peale väikese (vist 400 g) purgi tükeldatud tomatit ja hakkisin ka ühe pooliku värske kollase tomati. Nüüd panin ka nuudlivee üles (natukese soolaga) ja jätsin baklažaanikastme pannile kaane alla hauduma, seni, kuni vesi keema läks ja ma sain nuudlid ära keeta. Nuudlid olid linguine (sellised peenemad lintnuudlid), klassikalisem oleks spagettidega, aga mul ei olnud ja ka lintnuudlitega oli päris hea.

Kui nuudlid olid valmis, maitsestasin sousti ära (soola ja musta pipraga), segasin nuudlid pannile sousti hulka ja seejärel tuli mul õnnelik mõte tuua õuest värsket münti. Serveerimisel võtsime siis fetat kõrvale ja mina ka münti (A. ei huvitunud mündist). See oli tohutult hea, hoopis teistmoodi kui klassikaline variant värske basiilikuga. Andis sellised särtsakad karged aktsendid.

Suvikõrvitsad ja tomatid

Paar õhtut olen endale lihtsalt sellist kiirtoitu teinud, et praen sibulat, suvikõrvitsat ja panen kõige lõpuks tomatit ka juurde. Vahel ka küüslauku. Korra lisasin tahenduseks ka kuivanud saia. Ja maitseks olen pannud paar killukest chorizo vorsti.

Korra lisasin sellisele toidule ka purgiube, tomatikastmes, et rohkem saaks, aga see oli viga: tomatikaste oli kuidagi liiga magus. Olgu see mulle õpetuseks, alati tuleb ube enne maitsta! (Kuigi ma ei tea, mis ma nendega muud pihta oleks hakanud. Oapasteeti võib-olla teinud.) Tasakaalustamise mõttes lisasin saadud plagale natuke adžikat, mis päästis veidi olukorda, aga algsest heast kabatšoki-tomatimaitsest oli selleks ajaks muidugi üsna vähe järele jäänud. Keetsin sinna juurde teokarpe (makarone, mitte mereande), nende kõrvale kastmeks oli suht okei. Seda sõi natuke ka A., ju jättis see piisavalt dieedisobiliku mulje, kuigi ma ei oleks osanud talle täpset toitainete loetelu öelda.

Täna tegin suurema laari, hispaania stiilis: praadisin sibulat ja kartulit (1 suurem sibul ja mingi tosin väikest kuni keskmist noort kartulit), nende praadimise ajal (ise vahepeal segades) tükeldasin väikesepoolse baklažaani kuubikuteks ja lisasin pannile (esialgu ära ei seganud, jätsin kaane alla kartuli otsa hauduma); siis tükeldasin ilusa noore suvikõrvitsa samamoodi kuubikuteks ja lisasin pannile ja lõikasin kääridega kaks pisikest tšillikauna sinna otsa ja hakkisin 1 küüslauguküüne ka. Segasin kõik ära ja lasin ilma kaaneta praadida (leebemal kuumusel) seni, kuni ise 4 suurt tomatit ära tükeldasin (superdiiliga turult saadud – neil oli naha peal üks kärna moodi koht ja seepärast olid 1 euro peale alla hinnatud. Kilost). Siis valasin tomatilasu sinna otsa, segasin ära, lisasin soola, jahvatasin pipart ja jätsin kaane alla hauduma (pliidil keerasin kuumuse maha, sest ta on pikkade juhtmetega), kuni me ep. dokumenti üritasime printerile sisse sööta. Natuke lisasin ka värsket iisopit ja kuivatatud provanssaali segu (ühed vahemeremaad puha, need segud sobivad tomatiga päris hästi kõik).

Süües pudistasin veel sepikut sisse, sest tuli selline ohtra leemekesega toit, kartulist hoolimata. Ja pärast väikest järelemõtlemist lisasin ka natuke kõva juustu, riivida ei viitsinud, noaga lõikusin.

Lihtsaid kiireid toite

Vahepeal tegin veel pisikesi niitnuudleid, mida sõin feta, värske tomati, kapparite, kuivatatud kirsstomatite, küüslaugu ja oliiviõliga.

Ja siis ühel õhtul praadisin lihtsalt suvikõrvitsat, natuke chorizo‘t maitseks sinna vahele, musta leiba, et vesine ei oleks, lõpuks lisasin ka tomatit ja söömise ajaks mozzarella-kuulikesi.

Kuna üks suvikõrvits jäi järgi, siis selle praadis A. poest toodud praemaksa soojendamise kõrvale ära, nii sain ma üle tüki aja koos temaga süüa (sobis tema pingsa toitainelugemisega kokku); minu panus piirdus õuest rohelise kraami toomisega (vesihein, mitut sorti lehtsalatit, natuke mets-harakputke).

Pärast tegin töö kõrvalt piimatooteülejääkidest hapupiima-õunakooki, sest juba on õunu:

ajasin eri õlipõhjadest ja võipärast kokku umbes 150 g rasva kausis poole klaasi suhkruga segi;
sinna otsa hakkisin mingi 6-7 väiksemapoolset suveõuna; pudistasin hulka veidi rosinaid, rohkem aprikoositükke ja natuke kreeka pähkleid;
lisasin pooliku vanaks jääma kippuva kohupiima, natuke hapukoort, natuke kefiiri (samuti vanaks kippuva) – kokku ehk rohkem kui klaasi jagu – ja kuna minu arust olid need kokku liiga vähe hapud, veidi sidrunhapet;
klaasi tavalist jahu, pool klaasi sõredat speltajahu, kuhu segasin 1 tl soodat;
piparkoogimaitseainet;
siis veel jahu, sest tainas tundus liiga vedel.

Panin ahjupannile, puistasin kaneeli ja veidi suhkrut peale. Küpsetasin algul oma ahju 160, pärast 140 näidu juures (aga see ahi läheb minu arust tegelikult kuumemaks). Tuli päris hea.

Boonus: tainasegamise ajal lasin oma läpakal käivituda, mis muidu ajaks mind närvi. Koogi ahjupaneku ajaks olin läpaka töövormi saanud (ehk ka kõik vajalikud asjad lahti) ja sain tööd lihvida (tühikuid jms värki), nii et ka koogi järel ei pidanud ekstra ootama. Pmst lahendasin kaks tüütut ootamist nii, et kui üks töö sundis enda järel ootama, sain teisega ametis olla.

Nuudlid naadi ja juustuga

Lugesin jälle üks päev siin leedukate köögiajakirja, seal oli spinatiga makaronide retsept, aga naat on teatavasti samuti väga söödav ja hea toiteväärtusega ja pealekauba ei sisalda erinevalt spinatist oblikhapet.

Söögitegu: õuest paks peotäis naati (ja maitseaineks paar oblikalehte ikkagi ka las siis olla natuke obblikhapet).

Naat kiiresti pesust läbi (algul nõu sees seisva veega, nii vajub muld vee põhja ja ma korjan veepinnal ulpivad naadid selle kohalt välja, seejärel loputan voolava veega) ja kastruli põhja, natuke keeva vett peale, et õrnemaks muutuks, ja kurnan ära. Kui juba kannatab katsuda, pigistan kuuma vee välja.

Nuudlivesi tulele. Kuni keema läheb, hakin naadi nii peeneks, kui vähegi viitsin. Ja hakkan otsast kõva juustu riivima (A. tuli lõpuks ise riivima, talle käib see tegevus vähem närvidele). Kaks kõva juustu kontsu (mingid dziugased ja forted) sai ära pandud.

Kui vesi keeb, nuudlid vette (mul olid lintnuudlid).

Segan naadipudi riivjuustuga, lisan natuke allah. valget juustu. Ja küüslauku ja pipart; ja ühe inspireeritud lükkena sortsu kuivatatud tomatitest järgijäänud õli. See muutis pudi kohe väga maitsvaks ja hästisegatavaks.

Nuudlid said vahepeal valmis, kurnasin ära, panin kastrulisse tagasi, lisasin natuke kuivatatud tomatitega võid ja segasin naadipudi sinna hulka. Kuna pliit oli veel kuum (kuigi kuumus juba maha keeratud), röstisin jääksoojuses väikese panniga päevalilleseemneid ja puistasin toidu otsa.

Tuli minu arust imemaitsev. Võib-olla oleks olnud ilusam, kui oleks pudi pannud nuudlite peale alles taldrikus, aga maitses ka nii. A. soojendas järgmisel päeval, oli samuti päris rahul.

Kaks hakklihatoitu

Ostsin kampaaniaga lihaveisehakkliha (kogemus oli varem näidanud, et sellest ei hakka mul kõht valutama, nagu polekski punane liha).

Kiirtoit 1: praadisin hakkliha (umbes pool sellest 350 g torukesest), lisasin hakitud sibulat (1), viilutatud porgandit (1) ja 1 küüne jagu peeneks hakitud küüslauku. Hautasin natuke aega, lisasin purgitäie õlleubade konservi ja purgitäie kooritud tomateid, ning tükeldasin selle plöga sisse paar väikest kartulit. Natuke punast veini panin ka. Lisasin kohe hautamise alguses 1 nelgiterakese, 1 loorberilehe ja veidi rosmariini, pärast ka provanssaali ürdisegu viimase otsa (sest seal oli piparrohtu), puhastest maitseainetest veel salveid, aed-liivateed ja majoraani (ma tüürin tasakesi majoraanisõltuvuse suunas). Ja loorberileht ja nelk õnnestus isegi enne söömist üles leida ja komposti visata. Lasin tükk aega haududa, ise käisin vahepeal arvutis tööd tegemas.

Tuli väga maitsev ja toitev, kuigi kõhus veidi raske (mõni ime – liha ja oad), jätkus mitmeks päevaks meile mõlemale. Kõige viimase otsa konsumeerisin makaronikastmena (niitnuudlite kõrvale), sest niisama oleks liiga väheks jäänud.

Teisest poolest tegin lihtsalt hakklihakastet, keedukartulite kõrvale – praadisin jälle hakkliha, lisasin hakitud sibulat, praadisin koos nendega veidi jahu, sellega koos lisasin veidi kanepiseemnejahu. Siis lisasin vett ja segasin selle kastmeks (lükkasin panni põhjast kinnikuivanud sodi lahti jne). Ja siis hapukoort. Ja soola. Ja jälle mitmesuguseid vürtse: natuke salveid, rohkem punet, aed-liivateed, veidi basiilikut, veidi majoraani.

Tuli jälle päris maitsev, aga seekord ajas kõhu punni. Ma ei tea, kas kanepiseemnejahust või avaldas kõht protesti, et liiga palju valku viimasel ajal, või lihtsalt mingi viirus.

A. kiitis, et maitses, ja tema kõhu üle ei kaevanud.

Sellestki jäi järgmisel päeval mingi mõttetu kogus üle (kartulid olid nüüd juba selle sousti sees panni peal, A. oli neid koos soojendanud). Lisasin veidi vett, ajasin keema ja sõin toore hapukapsa kõrvale. Hapukapsa sisse olin enne ka pool õuna hakkinud.