Oapudrust, baklažaanidest ja muust gemüüsest

Nagu ma viimati mainisin, tegin ühe oa-kartulipudru. Peaaegu samamoodi, nagu kartuliputru: panin üleöö leotatud põldoad (kuivast peast oli neid mingi paarsada grammi) kastrulisse, lõikusin 3 keskmist kartulid paksude viiludena neile otsa, vett panin niipalju, et enam-vähem ära kataks. Ja keetsin ligi tunni, täpselt ei mäleta, eks ma pehmuse järgi vaatasin. Kui pehmed olid, maitsestasin soola ja piparrohuga (H-V andis mulle seda tehvkat maitseainet terve tuusti) ja tampisin pudrunuiaga segi. Õudselt kole puder tuli, sest oakestad andsid värvi ja jäid ise tükkidena pudru sisse. Aga maitses hea.

Järgmisel päeval tegin sinna uhkelt lisandid kõrvale: küpsetasin praeahjus baklažaaniviile (millele olin veidi soola peale siputanud ja oliiviõli peale piserdanud) ja hautasin praepannil kabatšokitükke samuti oliiviõli ja soola – ja küüslauguga. Kui need pehmeks said, maitsestasin baklažaanitükke värske küüslaugu ja veidikese punaveiniäädikaga, ja kabatšokitükke värske mündi ja valge veini äädikaga. Lükkasin kabatšoki panni peal koomale ja ajasin sealsamas ka oaputru soojaks.

Puder oli jätkuvalt väga hea, baklažaanid lausa jumalikud, aga kabatšokk oli vesiseks läinud. Ma mökerdasin ta pudruga segamini, nii see vesisus segas vähem.

A., kes soojendas endale sama gemüüset praemaksa kõrvale, leidis samamoodi, et kabatšokk on kuidagi imelik, aga muidu okei toit.

Tegin sellest järgmiseks päevaks järelduse, et nii vana ja suurt kabaŧšokki on parem valmistada praeahjus, nii et sättisin baklažaaniviilud seekord eelmise päevaga võrreldes koomale, et ka kabatšokipoolrõngaid sinna kõrvale mahuks.

Tulemus oli märksa parem, küpsesid pehmeks ilma vesiseks minemata. Aga baklažaani jumalikkusega oli neil muidugi raske võistelda.

Kuna ma olin baklažaani päris palju teinud, jäi seda järgmiseks päevaks üle; A. oli juba mingit oma poolfabrikaaditoitu söönud; mul oli tunne, et oapuder on teist päeva järjest kõhule liiga raske ja arendasin baklažaanidest hoopis spagetilisandi: seni, kuni spagetivesi keema läks ja seejärel spagetid ise keesid, ajasin baklažaanitükid pannil soojaks, lisasin küüslauku, basiilikut, punet, natuke tšillit ja tomatitükke ja lasin enam-vähem soustiks, kummutasin spagetid pärast kurnamist sinnasamma pannile, segasin ära, võtsin taldrikule ja taldrikus võtsin ka fetat peale. Imehea!

Eile oli mul ikka veel oaputru üle, aga baklažaan otsas ja kabatšokk ei isutanud. Otsustasin, et teen sellestsamast oapudrust uue spagetikastme – ning jälle, seni, kuni spagetivesi keema läks ja spagetid ise keesid, praadisin pannil veidi hakitud sibulat ja suitsupõske (pool keskmist või suuremat sibulat, suitsupõske vast paarkend grammi, st viimane pära), riivisin sinna otsa ühe suure porgandipooliku, mis A.-l salatist oli üle jäänud, lasin natuke kaane all haududa; siis tõin õuest peotäie lehtsellerit (vähemalt ma arvan nüüd, et ta on lehtseller, mitte petersell), hakkisin ära; lisasin pannile jälle veidi tšillit, oapudru ja natuke oapudrupoti loputamise vett, et kõik hea puder ikka pannile saada; kui see kõik pannil keema läks, lisasin peterselli ja ühe tükeldatud tomati. Pärast jälle samamoodi – spagetid pärast kurnamist pannile ja soustiga segamini. Õudselt maitsev oli, sobis hästi õllega.

Magustoiduks sõin muudkui oma õunakreemi, millest samuti eelmises postituses juttu oli.

Seda viimast spagetitoitu tuli kuidagi ootamatult palju, nii et ma soojendasin seda endale veel tänagi. Õunakreem oli otsa saaanud, nii et magustoiduks sõin maitsestamata kohupiimakreemi, millele otsisin õuest peotäie sõstraid peale (peotäie veel ikka leiab põõsa otsast), niristasin mett ja lisasin veel ka tiba päevalilleseemneid.

Advertisements

Paar kiiret ampsu, mis ma sõin

Tegelikult ma ikkagi tegin ka neil päevadel, mil ma väljas kiirtoitusid näksisin, natuke midagi kiiret ka ise.

Kodukohvikute päevalt saadud kõhuvalu leevendas õhtul lõpuks kõige lihtsam tomatisalat (tomat, sool, pipar, oliiviõli, mingi vahemereline ürdisegu) ja alkovaba õlu.

Siis, kui ma pitsat sõin, tahtsin ikkagi ka õhtul midagi vähem kuiva, ja tegin jälle salati: lehtsalatist, tomatist, A. küpsetatud searibist (koolamarinaadis), näputäiest päevalilleseemnetest ja majoneesist, mille kõrvale võtsin paar viilu krõbedat sepikut. Searibi oli tglt minu arust natuke liiga magus, mis tähendab, et see pidi ikka tõesti õige magus olema – tavaliselt mulle meeldib lihamarinaadis magus komponent. Aga A. ise oli rahul.

Eile tegin enne trenni sellise jõuampsu, et praadisin 2 viilu suitsupõske, ühe muna ja pudistasin sinna pannile veel kahe viilu jagu sepikutükke, tükeldasin lisaks taldrikule ühe tomat, tõin õuest hunniku umbrohurohelist (võilille ja vesiheina peamiselt) juurde ja võtsin paar lehtsalatilehte ka – ja jälle törtsu majoneesi. See oli just piisavalt toitev, aga mitte liiga mahukas amps, mille varal üle 2 tunni erinevaid trenne vastu pidada (võimlemine ja mustlastants, pärast käisin veel suplemas ka, sest tahtmine oli ja ilus soe õhtu).

Trennis õnnestus seljakotitäis õunu pirnideks, kurkideks ja suvikõrvitsaks konverteerida, nii et tegin kodus veel une-eelseks ampsuks pirnisalatit – lisaks 2 pirnile läks sinna natuke kõva juustu, majoneesi, tibake kreeka pähkleid ja pärast järelemõtlemist ka natuke suitsupõske, sest ma ei viitsinud kõva juustu küljest nii palju lahti kangutada, kui palju mul valgulise-rasvase kraami isu oli.

Täna oli jälle selline päev, kus kõigepealt tõi Ep. mulle töö kõrvale saiakesi ja A. tegi purgisuppi, nii et mul pole olnud vaja eriti toidu peale mõelda (ainult puuvilju sõin omal algatusel), aga näis, vbla öösel söön veel midagi. Aa, õigus, supi järel sõin magustoiduks maitsestamata kohupiimakreemi, kuhu panin natuke mustsõstraid ja mett peale.

Tegin paar lihtsat kooki

Üks oli pmst seesama mustsõstrakook, millest ma juba olen kirjutanud (ühe munaga vormikoogitainas – 1 muna, veidi alla poole kl suhkrut, poolteist kl jahu, millesse segatud 1 tl soodat ja veidi sidrunhapet, klaas, mis on poolenisti täidetud mingi hapupiimalisega – oli üks vana kefiir – ja poolenisti õliga – alumises kihis, põhi tuleb enne peaaegu valmis küpsetada ja siis kohupiima-mustsõstrasegu peale panna, viimase sees on ka kaks muna, millest valge on vahtu aetud).

Katsetasin, kuidas oleks, kui ma panen osa nisujahu asemel speltajahu, aga ei olnud väga hea mõte. Sellise õrna kattega koogi jaoks tuli veidi liiga kare põhi, kuigi süüa ta muidugi sündis ja suvalisest poekoogist oli ikka parem (kate oli väga hea ja ega põhi ka just halb ei olnud, lihtsalt ei olnud kattega täiuslikus tekstuuriharmoonias). Tuleb meelde jätta, et sellel koogil on vaja peenest jahust põhja.

*
Teiseks tegin eile oma tavalist hapupiimakooki – kuhu käib 150 g mingit rasvollust (seekord suuremalt jaolt õli), umbes pool kl suhkrut (panin veidi vähem), 1 kl hapupiimalist (seekord skyr), ja veidi rohkem kui pooleteist kl jahu (seekord lähenes tublisti 2 klaasile, sest ma panin ka palju õunu ja need teevad vedelamaks), millesse tuleb segada 1 l soodat (ja kui hapupiimaline ei tundu piisavalt hapu, siis ka veidi sidrunhapet) ja kas piparkoogivürtse või lihtsalt kaneeli ja nelki.

Lisan sinna erinevaid asju, mida mul juhtub olema, seekord läks sinna kõvasti õunu (üle kümne väikese v keskmise õuna, tähendab, see, mis järele jäi, kui ma plekid jms välja lõikasin), rosinad (millesse ma suhtusin kahtlustavalt, sest olin koiliblikaid näinud, üritan nüüd oma kuivained ruttu ära lahendada) ja peotäis kreeka pähkleid (odavad Poola pähklid).

Peale siputasin kaneeli ja ühe kohvikusuhkrutoru seest suhkrut ja kõige peale kaapisin veidi võilaastukesi.

Tuli hirmus hea ja teenis eri inimeste käest komplimente.

Ma ei väsi kordamast, et koogi peale siputatud teelusikatäis suhkrut annab mitu korda rohkem maitset kui sama kogus taina sees. Kui ma kunagi leiutan koogi, millel ongi ainult pealmine kooruke, siis hakkab mul küpsetamise peale eriti vähe aineid kuluma. Tähendab, ma tean, et küpsised on juba leiutatud, aga kui ma ikka tõsist koorukest tahan, siis sama õhukest nagu värskel leival. Need rukkilaastud, mida üks firma kartulikrõpsu ekvivalendiks teeb, on midagi sinnapoole, mis ma mõtlen (just laastud, nende rukkikrõpsud on juba paksemad).

Nuudlid naadi ja juustuga

Lugesin jälle üks päev siin leedukate köögiajakirja, seal oli spinatiga makaronide retsept, aga naat on teatavasti samuti väga söödav ja hea toiteväärtusega ja pealekauba ei sisalda erinevalt spinatist oblikhapet.

Söögitegu: õuest paks peotäis naati (ja maitseaineks paar oblikalehte ikkagi ka las siis olla natuke obblikhapet).

Naat kiiresti pesust läbi (algul nõu sees seisva veega, nii vajub muld vee põhja ja ma korjan veepinnal ulpivad naadid selle kohalt välja, seejärel loputan voolava veega) ja kastruli põhja, natuke keeva vett peale, et õrnemaks muutuks, ja kurnan ära. Kui juba kannatab katsuda, pigistan kuuma vee välja.

Nuudlivesi tulele. Kuni keema läheb, hakin naadi nii peeneks, kui vähegi viitsin. Ja hakkan otsast kõva juustu riivima (A. tuli lõpuks ise riivima, talle käib see tegevus vähem närvidele). Kaks kõva juustu kontsu (mingid dziugased ja forted) sai ära pandud.

Kui vesi keeb, nuudlid vette (mul olid lintnuudlid).

Segan naadipudi riivjuustuga, lisan natuke allah. valget juustu. Ja küüslauku ja pipart; ja ühe inspireeritud lükkena sortsu kuivatatud tomatitest järgijäänud õli. See muutis pudi kohe väga maitsvaks ja hästisegatavaks.

Nuudlid said vahepeal valmis, kurnasin ära, panin kastrulisse tagasi, lisasin natuke kuivatatud tomatitega võid ja segasin naadipudi sinna hulka. Kuna pliit oli veel kuum (kuigi kuumus juba maha keeratud), röstisin jääksoojuses väikese panniga päevalilleseemneid ja puistasin toidu otsa.

Tuli minu arust imemaitsev. Võib-olla oleks olnud ilusam, kui oleks pudi pannud nuudlite peale alles taldrikus, aga maitses ka nii. A. soojendas järgmisel päeval, oli samuti päris rahul.

Soe (pärast ka jahtunud) peedisalat

Üks A. küpsetatud peetidest (paras suur) oli pealt hallitama läinud. Koorisin ta ära, minu arust oli koore alt korras, aga igaks juhuks tahtsin ta läbi kuumutada.

Panin pannile natuke oliiviõli, koriandriseemneid, india köömneid, pärast uhasin päevalilleseemneid ka.

Kui seemned olid veidi jumet võtnud, siis tükeldasin sinna peedi juurde, piserdasin palsamiäädikat peale ja pruuni suhkrut panin ka. Hakkisin sinna juurde 2 küüslauguküünt.

Hakkasin otsima seda india maitseainet, mida mulle vahepeal meeldis igale poole panna, aga otsa oli saanud. Panin siis hoopis natuke piparkoogimaitseainet, eraldi ingverit ja natuke üht tšilliga lihamaitseainet.

Ürtidest puistasin aed-liivateed ja sellerit.

Õuest tõin naati ka, aga selle lisasin alles kõige lõpuks, kui ma toidul kaane all tõmmata lasin: sest naat ei taha praadida, vaid kergelt blanšeerida või hautada.

Algne plaan oli olnud sinna fetat lisada, aga kui see aromaatne peet mul taldrikus oli, hakkas äkitselt tunne, et kõva juust istub paremini. Nii et võtsin siis kõva juustu (mingi allah. Dziugas), veidi kreeka jogurtit võtsin niisutamiseks kõrvale.

Tuli väga maitsev.

Järgmisel päeval, kui ma seda juba jahtunult sõin, võtsin fetat, ka nii oli hea.

(Mulle jäi seda järgmiseks päevaks üle, sest ma olin küll A.-le öelnud, et tegin sellise poolfabrikaadi, mida saab meelepärase juustuga salatiks segada, aga ta unustas ära, leidis, et ei tea, kuidas seda peeti käsitseda ja tegi endale hoopis kalapulki tatra ja porgandisalatiga).

Kalakastmega nuudlid veidi teistmoodi

Läheb üles minevikupostitus, sest enne polnud mahti mustandeid ära vormistada. Seda toitu tegin kiiruga 23. veebruaril.

Ma olin koju jõudes näljane, meil oli poolik kalakonserv ja sellisest on tavaliselt hea teha nuudlite kõrvale seda kalakastet.

Ainult et kui ma olin juba rosinad veiniga likku pannud, avastasin, et ainuke sibul on endale pealsed kasvatanud ja pehmeks läinud.

Otsustasin, et teen ikka kastet, aga küüslauluga – ja kui ma küüslauku võtma läksin, nägin ma ka ingverijuurikat ja mõtlesin, et okei, teeme seekord eksootiliselt. Lisasin selle idee peale veinis ligunevatele rosinatele ka ühe pisikese tšillikauna (pudiks tehtult). Ja kui juba niiviisi aasiapäraste maitseainetega, siis keedan ka munanuudleid.

Niisiis panin nuudlivee keema, ise praadisin kõigepealt kuiva panni peal päevalille- ja apteegitilliseemneid ja hakkisin küüslauku (3 küünt) ja ingverit (veidi väiksem kui pöidlasuurune tükk vist, igatahes umbes sama kogus nagu küüslauku); lisasin pannile veidi õli ja küüslaugu-ingveripudi; seejärel lisasin kalakonservi kogu oma leemega ja viskasin veinirosinad takkajärgi ja hautasin. Hautamise käigus lisasin veel veidi veini ja pigistasin natuke sidrunit ka ja litsusin kalatükke peenemaks. Ja kui nuudlid olid valmis, siis kurnasin nad ära (mitte liiga hoolikalt) ja segasin panni peal soustiga ära.

Tulemus? Tuleb möönda, et sibulaga oleks siiski parem (sibul ja kala on lihtsalt nii taevalik kombo). Aga ka nii oli hea – võib-olla oleks veel parem olnud, kui ingver oleks noorem olnud, praegu oli kiudusid hamba all veidi liiga palju tunda.

Teisest küljest: need konkreetsed munanuudlid – ühed saksa omad, võrdlemisi jämedad ja tugeva konsistentsiga ka keedetult – sobisid väga hästi päevalilleseemnetega, oli kuidagi kohutavalt võluv, kui nad korraga hamba alla sattusid.

See kõik ei tundunud kusjuures süües kuidagi eriliselt vürtsine, mis on üllatav – oleks arvanud, et ingver teeb asja vängemaks.

Kaks peedisalatit

Kopeerin jälle Ritsiku kommentaariumist, kui ma seal juba kägublogisin.

“Meie tänane õhtusöögisalat: 1 keskmine peet (meil oli ahjus koorega küpsetatud, võib ka keedu-), 1 suur keedukartul; peaaegu terve väikese fetapaki (vist 250 grammi) täis fetat, aga mitte siiski kogu pakk; natuke kappareid; ühe lehtsalati viimane ots, mis ähvardas muidu ära närtsida; oliiviõli (sortsasin, segasin, maitsesin, sortsasin, segasin, maitsesin jne) ja tilk palsamiäädikat. Natuke panin mahlasuse huvides ka õunatükikesi, aga kui õun tundub soolases toidus liiga vale asi, siis võib sellisesse salatisse mahlasuse jaoks näiteks hoopis värsket kurki panna. Maitseaineteks natuke salveid ja natuke piparmünti pluss värskelt jahvatatud musta pipart.

Oluline oli ka lisand: lõikasin 3 hea rukkileiva viilu, koorukese jätsin endale maiustamiseks, sisu panin pannile praadima (praadis rahulikult omaette sel ajal, kui ma sealsamas kõrval peeti ja kartulit koorisin-tükeldasin, aeg-ajalt segasin natuke salatitegemise vahele). Kui oli peaaegu nii krõbe, nagu ma tahtsin, keerasin kuumuse alt ära (kui on kiiresti reageeriv pliit, siis nii vara ei pea) ja viskasin pannile, mis oli tänu leivale kenasti kuivaks saanud (mitte enam õline), umbes peotäie päevalilleseemneid. Ja kui oli viimase särisemise peal, et kõrbemist polnud üldse karta, hakkisin sinna 1 küüslauluküüne. Selle krõbeduse puistasin juba taldrikusse tõstetud salatiportsu otsa. Seemned ja pähklid sobivad minu arust juustuga peedisalatite juurde hirmus hästi ja praeleib sobib minu arust üldse peaaegu igale poole. Iga kord, kui koos salatiga krõbe päevalilleseeme hamba all prõksatas, tundus, et mu elukvaliteet on jälle pügala võrra tõusnud.

Üleeile tegin salati jälle 1 sellisest peedist, 2 keedukartulist (keskmisest), paarist peotäiest värskest hapukapsast, 1 õunast (kui õuna ei taha, võib selle võrra rohkem hapukapsast panna) ja 3 heeringafileest. Kastmeks natuke majoneesi, natuke rjaženkat, natuke sellesama heeringa karbist õlimarinaadi. Maitseaineteks veidi estragoni, veidi basiilikut (mõlemad kuivatatud); salatit tuli päris palju, järgmiseks päevaks jäi üle, aga oli öö jooksul veidi liiga kuivaks tõmmanud, lisasin sestap veel hapukapsast ja seekord ka köömneid.

Praeleiba juurde ei teinud, sest A. oli toonud väga hea värske krõbeda rukkileiva ja ma tahtsin seda hoopis salati kõrvale süüa, siis ei hakanud dubleerima.”

Selle kommentaari jätsin eile. Lisan, et tänaseks olime peedisalatitest tüdinud ja sõime lihtsalt heeringat kodujuustuga ja leiba kõrvale. Mina hakkisin ka kõvasti värsket kurki sinna juurde.