Suvikõrvitsa-kartuli-ülejäägitoit ja kuivanud saiast kalapirukas

Kui ma juba saiavormist kirjutasin, siis avaldan ka ühe pühade-eelse mustandi ära – ajast, mil ma samuti ülejääke ära püüdsin lahendada.

Nr 1 – suvikõrvitsa abiga.

Pannile hakitud sibul, seejärel hakitud kartul, seejärel suvikõrvits ja natuke mingeid lihapoolfabrikaadi-jääke, 1 muna segasin soustiks sisse, maitseks soola, kaneeli, aed-liivateed, musta pipart, peterselli. Ühesõnaga, ühe Lähis-Ida või Põhja-Aafrika toidu ainetel, mida ma kunagi Vahemeremaade kokaraamatust tegin.

*

Nr 2 – saiavorm/pseudopitsa.

Ülejäägid olid seekord: palju kuivanud saia ja sprotikonservi põhi (1 sprott ja õli); kapis ootas ka allahindlusega ostetud mozzarellat, kuupäev lähenemas.

Tegin kuivanud saia tükkideks (tunde järgi nii palju, et see pudi pärast ahjuvormi põhja ära kataks – kogenematul soovitan teha pigem rohkem pudi, sest mul kippus pärast vormipõhja kattes auke sisse jääma); jätsin tükeldamisel tekkinud puru alles, et pärast vajadusel timmida, ja panin tükikesed natukese piimaga likku.

Kui need olid pehmemaks tõmmanud, valasin vormipõhja kuivatatud tomatitest üle jäänud õli, mätsisin selle ebaühtlase saiapudi sinna peale ja täitsin lünki ülejäänud saiapuruga. Piserdasin peale pisut oliiviõli, pisut sprottidest jäänud õli.

Oleksin hakanud tomatipastat määrima, aga tuli pähe, et kui ma tahan juba kala kasutada, et sprotiõliga sobiks, siis miks ei võiks kohe tomatiga kala võtta. Ja mul oli 1 peipsi tindi-tomatikonserv. Niisiis mätsisin põhjale hoopis selle konservi tomatikastet. Ja panin ahju küpsema (190 C).

Põhja küpsemise aegu puhastasin ja tükeldasin ülevalt-alla poolviiludeks 1 suure sibula. Kui põhi näitas servadest juba krõbedust, puistasin sinna peale need peipsi tindid ja sibula, piserdasin peale ülejäänud sprotiõli ja panin ahju tagasi.

Tõin õuest maitseaineid: mulluste surnud estragoni- ja iisopivarte küljest kuivanud lehti ja täitsa värsket aed-liivateed, kes elas tänavused pakased üle nagu miska. Tegin maitseainelehed pudiks, varred panin tee jaoks kõravle.

Tegin ka mozzarella tükkideks. Võtsin piruka ahjust, puistasin maitsetaimedega üle ja sättisin mozzarella-tükid peale. Küpsetasin – viimases otsas ainult pealtkuumusega, kuni mullitama hakkas. Jäin rahule, A. vist ka. Põhi oli üldiselt krõbe, ainult keskelt oli täidis natuke rohkem läbi leotanud, aga mitte niivõrd, et lödiks läheks.

*
Kolmandaks – kiirpeedisupp.

Võtsin A. ema boršihoidise (näo ja maitse järgi tundub, et seal on riivitud peet, hapukapsas, riivitud porgand, köögikombainiga inimene saaks ilmselt värskest peedist-porgandist-hapukapsast kiiresti sarnase supi).

Panin selle veega potti kuumenema, hakkisin jupi ingverit, uhmerdasin koriandrit, india köömneid ja veidi apteegitilli seemneid, lisasin. Samuti lisasin ühe kuivetunud sidruniotsa. Kui keema läks, koukisin sidruni välja. Praadisin lisandiks juurde seesamiseemneid, veidi suitsuvorsti tükikesi, musta leiva tükikesi. Hakkisin roheliseks peterselli peale. Jumala hea tuli.

Midagi lihtsat ja süütut ehk mida ma rammusast toidust tulnud seedehäirete vastu sõin

Tundsin nimelt, et ma tahan peamiselt putru süüa. Tegin kohe hakatuseks hommikusöögiks kaerakliiputru, see oli maitsev, tegi kõhu õnnelikuks ja sellest sain kinnitust, et olen õigel teel.

Sama päeva lõunaks (juttu on pühapäevast) otsustasin teha sellist tatrapilaffi, millega sobiks küpsepeeti süüa (sest vahepeal olin ahjukütmise käigus kolm peeti küpsetanud, ühe olime juba lõhe kõrvale salatiks ära söönud).

Lugesin retsepte ja tegin lõpuks nii:
panin päikesekuivatatud tomatitest üle jäänud õliga pannile praadima hakitud küüslauku (2 küünt) ja riivitud porgandit (1 priske porgand), hetke ajel hakkisin sinna lisaks ka jupi värsket ingverit. Puistasin juurde koriandriseemneid ja india köömneid (mõlemad peaks kõhule head olema). Puistasin sinna juurde tatart ning lisasin vett (kummagi kogust ei oska öelda, niimoodi, et tatar oli üleni veega kaetud). Sinna otsa panin tubli tüki A. kanaküpsetamise leemest tekkinud ja alles jäänud kallerdist (tervest kanakallerdisest umbes pool), et see sinna vette puljongiks sulaks. Kaevasin õuest lume alt paar oksa aed-liivateed, kitkusin lehed lahti ja panin garneeringuks kõrvale, oksad pistsin kohe toidu sisse. Samuti 1 väikese loorberilehe. Puistasin ka veidi kuivatatud leeskputke.

Hautasin, kuni tatar oli pehme; selle ajaga olin ka 1 küpsepeedi ära koorinud ja ära tükeldanud, puistasin need tükid tatra peale ja lasin veel kaane all olla, et läbi kuumeneks, siis segasin ära.

Kõige lõpuks, kui enam ei kuumutanud, puistasin need aed-liivatee lehekesed peale.

Tuli hästi maitsev. Ma võtsin esimesel söömisel sinna juurde Läti kohupiima (see on teralisem ja nagu… juustulikum kui Eesti oma) ja teisel korral üht fetalaadset juustu. Ning krehvtiseks lisandiks mädarõigast.

A. tahtis rammusamat lisandit ja praadis poekotletti kõrvale.

***

Täna (teisipäeval) otsustasin ära teha lehtkapsa, mille KL oli kunagi andnud ja mis oli sügavkülmas ärategemist oodanud. Üks poolik, õigemini isegi veerandik või kolmandik pakki pikateralist riisi oli ka. Nii et läksin välja lehtkapsa-paella peale (lugesin jälle igasuguseid retsepte läbi ja lõpuks inspireerusin kõige enam ühest spinati-paella ja kapsa-tajine retseptist).

Alustasin peaaegu nagu eelmist toitu: panin pannile natukese kuivatatud tomatite õliga ja natukese oliiviõliga hakitud küüslauku ja 2 tükeldatud (poolviiludeks) porgandit hauduma. Puistasin juurde koriandriseemneid, india köömneid ja seesamiseemneid, 1 kääridega peenemaks lõigatud pisikese tšillikauna ja natuke paprikapulbrit; lisasin riisi (mida oli kokku mingi 2-3 peotäit, olenevalt peotäite suurusest) ja ajasin kõik segamini. Lisasin natuke vett.

Sellega paralleelselt olin tegelenud lehtkapsa sulatamisega, nimelt oli see üks suur klots. Panin selle klotsi ajutiselt eraldi kastrulisse ja valasin kuuma vett peale. Kui seda andis juba laiali lammutada, lisasin koos kõige selle veega pannile riisi juurde. Seejärel avastasin, et see kapsas polnud enne külmutamist nii peeneks hakitud, kui ma olin arvanud, ja sahmisin otse panni peal kääridega ringi – kahe käega, üks käär ühes, teine teises käes, otsad alla suunatud -, et liiga suuri tükke ei jääks (lugejad võivad arukamad olla, enne pannile panekut uurida ja kohe hakkida, arvatavasti on nii lihtsam).

Lisasin nüüd pannil oleva leeme sekka õige-tiba-natuke safranit ka. Ja ülejäänud kanakallerdise, et ei peaks sellega uude aastasse minema.

Jätsin kaane alla hauduma; tõin jälle lume alt aed-liivateed (ja tegin sellega nagu tatrapilafigi puhul – varred sisse, lehed ootele); riivisin pooliku sidruni värskema osa küljest natuke koort, lõikasin nätskema osa lihtsalt viiluna lahti, pigistasin mahla toidu sisse ja jätsin selle tühjakspigistatud kooretüki amuti toidu sisse maitset andma.

Kui riis hakkas pehmeks saama, lisasin leeskputke, natuke basiilikut, natuke oliivitükikesi, väikese peotäie rosinaid (mida olin leotanud, aga arvan nüüd, et asjata – nagunii oleks toidu sees mahlakesi sisse võtnud) ja segasin kõik läbi.

Enne toidu võtmist õngitsesin ka selle suure sidrunikoore välja ja viskasin ära, see-eest puistasin riivitud sidrunikoore sisse, jahvatasin musta pipart peale, lisasin veel õige natuke soola, segasin kõik ära ja kõige lõpuks puistasin aed-liivatee lehekesed peale. Ja veel viimasemal hetkel meenus, et pogácsate serveerimise kaussi on nende küljest seesami- ja linaseemneid pudenenud ning puistasin needki toidu peale, et raisku ei läheks.

Süües võtsin veel natuke oliiviõli ja seda fetalaadset juustu peale. Paari ampsu järel tundsin, et tahan ka pisut riivitud muskaatpähklit, igasugused kapsad sobivad muskaadiga kuidagi väga hästi. Väga maitses.

Kaks suht kiiret pannirooga: lillkapsa-kartuli ja suvikõrvitsa ja üks kiire salat samuti pannikomponendiga

A. tegi vahepeal kanasuppi (ma ei oska sellest blogida, sest minu panus piirdus sellega, et valisin talle ühe kausikese sisse puljongi tegemiseks maitseaineid välja: tilliseemneid, apteegitilliseemneid, paar kuivanud leeskputkevart, paar kuivanud sellerivart, musta pipra teri, pooliku punase sibula, mis oli servast juba kuivanud – ja koorisin paar nässakaks läinud porgandit ära, puljongile maitset ja jumet ikka annavad.

Igatahes pani ta sinna supi sisse lillkapsast, pool jäi üle.Teiseks oli üle jäänud lihaküpsetamise kallerdist. Mis tundub nagu risotomaterjal, aga ma ei tahtnud risotot.

Lõpuks tegin nii:

puhastasin ja hakkisin 4 küüslauguküünt ja panin panni soojenema, võitükikese sinna peale sulama. Kui või oli vedel, puistasin küüslaugu sinna sisse.

Sedamööda, kuidas see edasi kuumenes, lammutasin pooliku lillkapsa väiksemaks ja lisasin pannile; koorisin kähku 3 kartulit, lõikasin pooleks ja viiludeks (kõige suuremal kartulil lõikasin need viiludeks lõigatud poolikud veel korra risti pooleks) ja puistasin samuti pannile.

Lisasin näputäie tilliseemneid, lõikasin kääridega peeneks ühe punase tšilli ja lisasin pannile.

Puistasin veel näputäie magusa paprika pulbrit peale, segasin kõik ära, lisasin väikese sortsu vett ja kummutasin praeleemekallerdise sinna otsa. Panin kaane peale ja jätsin hauduma.

Otsisin pooliku tillikimbu, hakkisin kõigepealt varred peeneks ja lisasin pannile; lehed jätsin ootele.

Siis mõtlesin, et teen toidu lisandiks küüslauguga saiapuru. Mul oli pool kuivanud ciabatta‘t, kangutasin sealt paar viilu lahti, murdsin peenemaks ja panin uhmrisse, kus tampisin veel peenemaks. Ja puhastasin-hakkisin veel ühe suure küüslauguküüne.

Selle aja peale oli hautis juba peaaegu valmis saanud, aga see praeleemekallerdis oli talle pisut… liiga kondiliimise aroomi andnud. Parandasin asja natukese sidruniga – lõikasin sidrunil justkui “kaane” pealt ära ja pigistasin toidu sisse ning pärast väikest mõtlemist pistsin selle tühjakspigistatud koore keset panni, kus oli natuke leent, panin uuesti kaane peale ja lasin niiviisi tõmmata. Pärast võtsin sidrunikoore välja ja viskasin komposti. Mõjus aroomile ja maitsele hästi.

Nüüd lükkasin panni kuuma raua pealt kõrvale ja panin asemele väikese panni, kus praadisin saiapuru hakitud küüslauguga kuldpruuniks.

Kõige viimase asjana hakkisin tillilehed peeneks ja puistasin toidu peale. Taldrikus lisasin salatiks tomatit ja puistasin kõige peale seda küüslaugu-saiapuru. See tegi justkui terve toidu toredasti krõmpsuvaks.

***

Ükspäev jälle praadisin kiiresti suvikõrvitsatükke saiapuru ja küüslaugutükikestega läbisegi, lisasin peekoniribasid – A. oli vahepeal sellist verivorsti ostnud, kus pakis oli kõvasti peekonit kaasas ja see oli verivorstipraadimisest üle jäänud -, sõin tomati ja riivjuustuga, õuest tõin natuke liivateed ja iisopit peale (iisopilehed on miinuse-plussi vahel kõikuva ilma käes küll üsna ära närbunud, liivatee lokkab edasi).

***

Täna võtsin tükeldasin pool küpsepeeti taldrikule (teise poole jätsin A.-le selleks ajaks, kui tema süüa tahab) ja pudistasin feta tüüpi lambajuustu peale, pannil praadisin leivapudi, seesamiseemneid, koriandriseemneid ja ikka veel sellesama peekoni tükikesi ja puistasin selle sinna otsa, õuest tõin paar oksakest imekombel närbumata piparmünti ja hakkisin kõige otsa, piserdasin oliiviõli. Maitsesin ja leidsin, et ka paar tilka palsamiäädikat kulub ära. Nii oli hea.

Kalakonservi lahendamine makaronidega, nisupuder Türgi ainetel ja midagi paella-laadset

Kalakonserviga (skumbria omas mahlas) oli nii, et olime üle poole ära söönud, kalavõileibadest veidi tüdinud ja ülejäänud poolega tuli midagi ette võtta. Sama lugu oli ühe tillikimbuga, osa olime võileibadega ära söönud, aga viimane ots kippus närbuma.

Niisiis panin peotäie rosinaid likku, hautasin pannil õlis hakitud sibulat ja küüslauku, praadisin seal vahel veidi seesamiseemneid ja apteegitilliseemneid, pudistasin hetke ajel ka veidi musta leiba ja praadisin veel; siis kummutasin sinna selle kalakonservi ning loputasin selle küljest veega ka viimased riismed pannile (nagunii oleks pidanud vett lisama). Millalgi selles etapis panin ka makaronivee keema.

Pannile lisasin aga rosinad koos leotusveega, hakkisin närbunud tilli peeneks ja lisasin samuti, kõige otsa pigistasin veerandi sidruni mahla ja katkusin noaga selle koore küljest helbeid; lõpuks otsustasin, et panen ka tühjakspigistatud koore pannile keema.

Pärast urgitsesin selle välja, küllap maitset ikka andis.

Selle kõrval oli makaronivesi keema läinud, ma olin makaronid sinna sisse pannud ja nad olid valmis saanud. Kurnasin ära ja segasin pannile muu ködi hulka.

Tulemus: üldiselt hea. Must leib andis head maitset, kahjuks tegi kastme veidi liiga paksuks (võib-olla oleks rohkema veega pidanud tegema).

Järelmõju oli see, et ma olin küll poest saiakesi toonud, aga pärast seda sööki üldse ei tahtnud enam. Niigi jahu juba söödud täna, ütles organism.

***

Vürtsine nisupuder: olin ostnud odavat nisutangu, mõtlesin, et äkki teeks samamoodi, nagu ma bulguriga olen teinud. Üks granaatõun oli kah kodus jupp aega ärategemist oodanud.

Niisiis pesin kõigepealt nisutangu (tang potti, vesi peale, solberdan sees, valan ettevaatlikult vee pealt ära; kordan paar korda) ja panin ta siis keema (külma vähese soolaga veega, ei hakanud ootama, et vesi enne keema läheks).

Ise tõin õuest posu naati, pesin põhjalikult ära ja hakkisin (paar võilillelehte sattus ka sekka, mis siis). Puhastasin 1 väikese punase sibula ja 2 küüslauguküünt, hakkisin mõlemad ära. Tegin granaatõuna katki, muist kohti olid koledaks läinud, sorteerisin ilusad ja koledad osad eraldi.

Selle aja peale oli tang potis keema läinud ja juba mõnda aega podisenudki. Lisasin sinna potti hakitud naadilehed ja varsti ka küüslaugu, las tõmbab. Ja pigistasin sinna ka 1 väikese paki tomatipastat.

Veidi enne keemise lõppu, kui ma juba kuumuse maha keerasin, lisasin ka 2 tl tšillihoidist (mingilt jõulumüügilt ostsin paar aastat tagasi ja see lööb muidugi kaua ette) ja natuke sumahhi. Esimest korda, kui mul päris sumahhi oli (lõunakas on üks türgi lett, sealt sain)! muidu olin sellele toidule happesust sidrunimahlaga lisanud. Sidruni küljest kaapisin koort ikka maitseks juurde. Natuke ka koriandripulbrit ja mingit rohekat gruusia maitseainet, mille nime ma enam ei tea, aga mille mõrkjus tundus sobivat.

Kui vesi oli ilusti tangude sisse tõmmanud ja enam ei keenud ka, lisasin hakitud punase sibula ja granaatõunaseemned. Nüüd hakkisin ka 3 rohelise sibula valged osad ja segasin hulka. Rohelise hakkisin ka, aga jätsin garneeringuks. Tõin õuest värsket münti, hakkisin samuti garneeringuks ära.

Jahvatasin selle pudru hulka veel musta pipart ja nüüd oli valmis serveerimiseks.

Serveerisin taldrikusse punase pudru peale kitsejuustu (ikka seda odavat fetalaadset), oliiviõli ja värsket rohelist sibulat ning münti. Mm, maitsev.

A. oli pärast ka täitsa rahul.

Ainult selle poolest oleks võinud vähem tšillihoidist lisada, et kõht pahurdas pärast. Tšilli on minu jaoks ilmselt liiga paprika.

 

***

A. küpsetas eelmisel nädalal kana, mida me mitu päeva sõime. Kana küpsetamise käigus tekkis hulk päris maitsvat leent, millest pärast sai kallerdis. Sisuliselt puljongikontsentraat. Leidsin, et tahan selle kuhugi riisitoidu sisse panna, enne kui halvaks läheb.

Lugesin retsepte ja inspireerusin ühest kuivatatud tomatitega paella‘st. Lõikusin kääridega kausikese sisse 9 kuivatatud tomatit väiksemateks tükkideks ja valasin odavat kuiva heerest leotamiseks peale (selline asi tasub täitsa koju hankida, heerese hea külg on see, et ta ei karda nii palju hapnikku nagu tavalised veinid, ei lähe äädikaks, ja suppidele-kastmetele-riisiroogadele annab ta vahel täitsa head maitset; see konkreetne pudel on mul vist juba aasta ette löönud, kui mitte rohkem).

Siis panin pannile õliga hauduma 2 hakitud küüslauguküünt ja 1 viilutatud porrulaugu (see oli üks päris priske porrulauk); seejärel tükeldasin (veerandviiludeks) ja lisasin 1 suvikõrvitsa; segasin ja lisasin umbes veerand kilo või veidi rohkem risotoriisi. Segasin veel, et riis õliga kokku saaks. Ajasin kähku keedukannuga poole liitri ringis vett kuumaks ja valasin suurema osa sellest pannile juurde ning kummutasin sinna otsa kanakallerdise sulama. Valasin sinna otsa ka tomatileotise. Nüüd oli pannil päris palju vedelikku. Enne, kui see kõik riisi sisse jõudis tõmbuda, puistasin kähku natuke safranit, et see jõuaks vedelikus laiali minna.

Ise läksin tõin jälle natuke naati, pesin, hakkisin ja lisasin toidule. Paar oksa aed-liivateed tõin ka.

Siis lugesin internetti läbi ja munesin üldse niisama. Läksin uurisin, riis oli juba peaaegu pehme ja vesi peaaegu sisse imbunud. Lisasin näputäie basiilikut ja keerasin kuumuse maha.

Leidsin, et toit tahab veel veidi värvi ning tükeldasin sinna sisse pool suurt punast tomatit ja ühe hommikusöögist üle jäänud kollase tomati veerandiku. Nii sai ilusam ja ilmselt ka mahlasem.

Sõin alguses koos juustuga, pärast ilma. Maitse oli hea; riis ehk plaanitust pudrusem, ju ma segasin uusi komponente lisades liiga palju. Nii et välja kukkus pigem risoto kui paella.

Või oligi asi selles, et risotoriis ja see tekitabki paratamatult sellise kreemja kastme. Aga noh, maitse on hea.

Riisiroog ja selle kõrvalmõjuna õunakook

Üritasin teha midagi paella-laadset, aga mulle tundub, et ei kukkunud päris õigesti välja – pudrusem tuli, midagi paella ja risoto vahepealset. Vale riis ehk.

Aga hamba all maitseb päris kenasti siiski.

Kõigepealt tegin puljongi umbes poolest liitrist keemaaetud veest, kanapuljongikuubikust, õige natukesest safranist ja loorberilehest.

Edasi läksid asjad pannile selles järjekorras: sorts oliiviõli; 1 suur hakitud sibul; 1 tükeldatud väiksemapoolne baklažaan (miinus koledaks läinud kohad); 3 poolviiludeks ja viiludeks (olenevalt jämedusest) lõigatud porgandit ja 2 hakitud küüslauguküünt; 2 pool- ja veerandviiludeks lõigatud kabatšokki; ühe seismajäänud kana-sinkvorstijupi tükikesed; natuke chorizo-tükikesi; priske näputäis pitsamaitseainet (seda, kus on ainult maitsetaimed sees) ja pool tl paprikapulbrit (mitte seda vürtsist, vaid leebet); paar näputäit seesamiseemneid; kikerherned ühest tavalisest vist 400-grammisest konservipurgist; veidi alla kahe klaasitäie riisi (pikateralist). Iga uue lisanduse peale segasin.

Segasin need asjad panni peal ära ja lisasin puljongi (loorberilehe õngitsesin enne välja).

Ja siis hautasin kaane all, vahepeal segasin. Suhteliselt lõpu poole hakkisin sisse veel 2 päikesekuivatatud tomatit ja pool suurt värsket tomatit.

Mõtlesin korraks, et võib-olla see kaane all hautamine oli üks põhjus, miks pudruseks läks, lahtiselt keedes oleks ehk sõmeram jäänud. Aga pärast meenutasin, et kunagi varem tegin kah kaane all ja siis jäi parem. Võib-olla oleks veidi lühem keetmisaeg sõmeramaks jätnud; võib-olla oli asi vale sorti riisis, originaalis on need retseptid kujunenud ümarateralise riisi keetmisomaduste järgi (espetsiaalse paella-riisi lausa, aga tookord, kui ma varem tegin, toimis risotoriis ka), aga mul oli mingi suvaline pikateraline.

Mis mulle meeldib: esiteks on kikerherned seal sees toreda, veidi pähkelja tekstuuriga. Teiseks annavad päikesekuivatatud tomatitükid ja chorizo natuke teravamat vaheldust.

Süües võtsin estragoni peale.

*

Kook tekkis nii, et valasin kikerherneste pealt vedeliku klaasi ja otsustasin sellega jälle küpsetada. Seekord tegin tavalist hapupiimakooki, aga osa hapupiima asemel läks see kikerhernevedelik (kefiiri ei olekski muidu piisavalt olnud). Kuna tahtsin koogi sisse ka õunu panna, siis ma hernevedeliku vähese happesuse pärast ei muretsenud, küll aitavad ka õunad soodaga reageerida. Tainast maitstes leidsin siiski, et panen näputäie sidrunhapet ka. Küpsetasin alguses 190, seejärel 180, seejärel 170 kraadiga, kuni koogitorkimise tikk enam tainaseks ei jäänud.

Ained kaussimineku järjekorras: pool klaasi suhkrut, sinna otsa umbes pool pakki (ehk 100 grammi ringis) pehmet võid ja 2 spl õli (eesmärk oli see, et kokku oleks umbes 150 g rasvainet, aga mul pehmet võid rohkem ei olnud); need omavahel segamini. Siis puhastasin-hakkisin 5 mahakukkunud õuna sinna hulka (korralikku õunamaterjali sai vast 4 keskmise õuna jagu, tänavused õunad on väga koitanud), ajasin segamini. Lisasin natuke piparkoogimaitseainet. Nüüd panin ahju kuumenema. Lisasin kaussi kikerhernevee ja pool klaasi kefiiri. Mõõtsin kaussi kaks klaasi (mulle tundub, et see konkreetne klaas oli 200 ml) jahu, millest teise sisse olin 1 tl soodat seganud. Segasin ära, leidsin vedela olevat (see hapupiimatainas on mul käe sees), lisasin õunavedeliku sisseimamiseks peotäie rosinaid ja igaks juhuks saputasin ka jahu juurde, vahepeal segasin, kuni tundus õige paksusega olevat (ja maitsesin ja lisasin hästi natuke sidrunhapet). Määrisin ahjupanni võiga, puistasin kamaga üle, tainas pannile, siputasin kaneeli peale ja piserdasin üle suhkruga (ühest kohvikust äravinnatud suhkrutorukesest, neist torukestest on nii hea suhkrut siputada, täpselt paras koogipealne kogus), pann ahju.

Kook on tulnud tume (huvitav, kust see tume värv küll tuli, kas piparkoogimaitseainest?), aromaatne, mure.

*

Avastasin eelmise paella-tegemise märkmeid taga otsides, et mul on õudne hulk söögitegemist mustanditesse jäänud, nii et kui ma tahaks selle kõik ära avaldada, peaks ma paar nädalat söögitegemise vahele jätma või tegema ainult sellist süüa, mis trükimusta ei kannata.

Jälle vürtsine kapsa-porganditoit

Tegin jälle kapsa-pannirooga, nagu varemgi mitu korda.

Ajend oli see, et ühed porgandid andsid märku, et ei kannata enam kuigi kaua seista, osa oligi pahaks läinud. Mul õnnestus päästa 4 suuremat porgandijuppi, mis olid kokku vast 4 suuremapoolse porgandi mahus.

Ja teiseks olin ma vahepeal lillkapsaga söömiseks ostnud riivjuustu, aga seda oli veel kõvasti üle.

Nende porgandite ja juustu peale mõeldes tõin koju veerand kapsast.

A. riivis porgandid jämedalt ära ja lõikas kapsa paksudeks viiludeks, mille mina edasi peenemaks, enam-vähem ruudukesteks tükeldasin. Panin umbes pool veiniklaasitäit rosinaid likku (selle alkovaba valge veiniga, mis mulle eriti ei maitse, aga rosinaleotusvedelikuks käib küll), puhastasin väikese jupikese värsket ingverit ja 2 küüslauguküünt.

Pannile panin juustuga täidetud vürtspaprikate konservist järelejäänud õli; kui see oli kuumenenud, hakkisin sinna sisse ingveri, küüslaugu ning puistasin india köömneid ja koriandriseemneid ja natuke linaseemneid.

Kui lõhnad üles viskas, lisasin pannile kapsa, mida pidin väga ettevaatlikult segama, sest veerandist kapsast oli päris suur hunnik tükke tulnud. Kui kapsas kuumutamise tulemusel veidi mahtu kaotas ja pannile veidigi ruumi tekkis, lisasin ka riivporgandi. Segasin ka selle hoolega ja ettevaatlikult ära.

Siis praadisin ja segasin aeg-ajalt. Kui jälle veidi ruumi tekkis, tekitasin pannile ühe koha, kust põhi paistis, ja puistasin sinna päevalilleseemneid. Lasin neil natuke pruunistuda, siis segasin jälle kõik segamini. Pmst segasin nii palju, kui maha ajamata suutsin-viitsisin.

Kui tundus, et on juba peaaegu söömisvalmis (aga krõmpsus veel), siis lisasin need leotatud rosinad, väikese purgitäie konservmaisi, ühe seisma jäänud “liha üldmaitseaine” nimelise pakikese pära, sutsaka garam masalat ja natuke veel soola. Ja lisasin hunniku riivjuustu. Segasin jälle kõik ära, keerasin tule ära, tõin õuest ürtidest natuke aed-liivateed ja umbrohust metsharakputke, natuke naati ka. Hakkisin ära; seda rohelist kraami ma pannil oleva sisse ei seganud, selle võtsime alles taldrikus toidu peale.

Jälle tuli megahea toit (selle armastamise eeldus on küll see, et sööja arust on magusa tooniga “soolased toidud” okei, sest kapsas ja porgand on juba loomu poolest magusad, isegi kui rosinad lisamata jätta). Kapsas oli seekord ka kuidagi eriti õrn ja krõmpsuv, üldse mitte kiuline.

Seda tuli ka päris palju, jätkus meile mõlemale kaheks päevaks, kusjuures ilma, et mingit riisi vms täitematerjali oleks kõrvale söönud. Varieerimise mõttes võtsin teisel päeval maitseroheliseks veidi teise kombo: estragoni, metsharakputke, leeskputke ja naati.

Kvaasigumbo, peedi-oasalat jms peedilahendusi

Ikka avaldan veel sotsiaalse distantseerumise eelseid mustandeid! Aga kuna mul on kalduvus ülejääkide lahendumisele keskenduda, siis pmst tehtavad ka praegusel ajal, kui juhtub selliseid ülejääke olema.

Gumbolaadne supp: praadisin poti põhjas sibulat, siis ka porgandit, siis ka sellerit, natuke kuiva tšillit; lisasin seismajäänud singikuubikud (seljanka moodi supist jäänud) ja peeneks tambitud valge leiva kontsu (sisuliselt tegin uhmriga riivsaia, minu arust kergem kui riivida), segasin läbi, lisasin umbes liitri vett; lasin natuke keeda; kui porgand hakkas pehmeks tõmbama, siis lisasin ka purgi tomatit ja selle loputusvee; lõpuks lisasin pool purki rannakarpe. Nagu selgus, olid need väga äädikased ja mul oli hea meel, et ma hooga tervet purki ei lajatanud. Ise tajusin terves supis pärast äädikast maitset, A. arust oli kõik väga hästi. Järgmisel päeval soojendades häiris ka mind vähem, nii et vbla ma tundsin seda äädikamaitset esimesel päeval lihtsalt sellepärast, et ma teadsin, kui äädikane konserv see oli.

Maitsestasin natukese basiilikuga.

Siis olin vahepeal ostnud mingeid hernevalgu baasil taimetoitlikke pallikesi, veidi suuremaid kui frikadellid (poolfabrikaat, korra juba praetud, vajas vaid ülessoojendamist) ja tahtsin neid süüa; mõtlesin välja, et tahan seda teha tomatikastmega, mille jaoks praadisin sibulat ja küüslauku, siis lisasin purgi tomatit ja natuke selle purgi loputusvett ja natuke tšillit ja basiilikut; samal ajal keetsin kõrval spagette. Serveerimisel võtsin rukolat juurde. Kokku tuli päris hea, aga ma tegin selle vea, et tegin süüa kahe inimese jagu ja A.-l ei olnud parajasti sooja söögi söömise aeg, nii jäi see üle. Pärast soojendasin, aga soojendades oli kehvem.

Superhea peedi-oasalat: A. küpsetas peete. Ma koorisin-tükeldasin ühe ära ja hakkisin juurde 1 väikese punase apelsini. Samal ajal praadisin oliiviõliga musta leiva pudi. Kui see oli juba krõbe, lisasin pannile 1 hakitud küüslauguküüne, peotäie päevalilleseemneid ja näputäie koriandriseemneid.
Maitsestasin peedi-apelsinisegu ühe väikese törtsu palsamikreemiga (trühvliga maitsestatud). Sai kuidagi hapu, mõtlesin, mida sinna lisada. Ma olin ennist juba otsustanud, et salatisse läheb mädarõika-sidruni toorjuustu (mul oli kodus parajasti mitut eri toorjuustu, degusteerisin koos peediga ja valisin, mis sobib kõige paremini), aga nüüd tundus, et oleks vaja veel midagi jahust – oleks kartulit keetnud, oleks seda pannud.

Tuli mõte, et lisaks õige purgiube, võtsin lahti punaste ubade purgi (lihtsalt vees, ilma soolata; maitsestasin need kõigepealt eraldi soola ja piparrohuga läbi, siis lisasin peedile.

Tundus sobivat, aga nüüd leidsin jälle, et midagi värsket võiks veel olla, nii et lisasin veel poolteist apelsini (poolteist, mitte kaks, sest üks oli poolenisti juba pahaks läinud).

Hakkisin juurde närbuda ähvardava rukolajäägi ja natuke peterselli, pudistasin toorjuustu hajali salati peale, lisasin oliiviõli, segasin kõike natuke (aga mitte nii kõvasti, et juust täitsa ühtlaseks läheks), lõpuks valasin panni pealt krõbeda pudi kõige otsa.

Sai kuidagi sõltuvusttekitav, nägin kõvasti vaeva, et mitte tervet kausitäit üksi ära süüa.

Ühel teisel õhtul (normaalsete inimeste hommikul) tegin endale poolest küpsepeedist ja 5 vutimunast jälle sellise kiirgurmee, et panin sortsu halba punast veini kastrulisse keema, puistasin sinna leeskputke ja 1 hakitud sibula ning 1 vürtsitera ja 1 nelgitera. Kuni see leem keemaminekuga tegeles, puhastasin-tükeldasin selle peedipooliku otse taldrikusse ja praadisin sellega paralleelselt musta leiva puru; kui see oli juba krõbe, lasin sama panni pealt ka päevalille- ja koriandriseemneid läbi. Kui leem keema läks, lisasin veerand puljongikuubikut (taimset sedapuhku) ja lasin 5 kooreta vutimuna sinna sisse.

Peedi peale tõstsin munakesed ja nõristasin keeduleent, muna peale panin veidi võid. Ja siis puistasin praetud krõbuskid sinna otsa ja hakkisin peterselli peale.

Kui A. töölt tuli, tegin talle ka. Tema sinna võid ei tahtnud, leidis, et rammus niigi.

Järgmine peedisalat: praadisin natuke suitsuribi ja jälle veidi musta leiba, päevalille- ja koriandriseemneid (nähtavasti on see kombo mul põhiline salatikomponent, aga mis ma teha saan, nii hea on); tükeldasin taldrikusse sedapuhku veidi vähem kui pool peeti ja puistasin hapukapsast peale (sest mul on mingi kõhuviirus vist ja tundub, et miski muu ei aita kui hapukapsas). Kui krõbuskid olid peale puistatud, hakkisin jälle kõige otsa peterselli.

Miks nii tihti peterselli: petersellil on hea komme värskena päris hästi säilida. Mõtlen just seda ilma lillepotita peterselli, mille saab lihtsalt veeklaasi torgata nagu lillekimbu.

Poe-kalakotlettide kõrvale peedi-hapukapsasalat (oligi puhtalt nendest komponentidest).

Tundub, et talviti olengi ma põhiliselt peedi-hapukapsatoitlane, kui me just ahjus kartulit, porgandit ja/või kaalikat või mingit suppi ei tee.

Ahjupeet pošeeritud vutimunadega, üks peenike peedisalat ja üks tavalisem peedisalat

Ükspäev küpsetas A. ahjus 2 suurt peeti; kui ma koju jõudsin, olid nad veel kuumad. Võtsin ühe punase veini pära, panin kastrulisse kuumenema, lisasin soola, leeskputke, 1 tera nelki ja veidi porrulauguviile; kui keema läks, lasin sinna ükshaaval 12 vutimuna ja lasin valmida, samal ajal hakkisin 1 suure peedi kahte taldrikusse. Siis jagasin munad samuti taldrikutesse peeditükkidele, peale panin võid ja soola, veidi nõristasin ka munakeeduvedelikku sinna kastmeks peale, kõige otsa tõstsime mingist salatisegust igasuguseid liblesid. Selline veerand tunni gurmee (eeldusel, et kodus on keegi, kes peedi ette valmis küpsetab, et siis mina saaks atleedi ilmel selle toiduks vormistada).

Juurde jõin tantsija-E. tehtud viinamarjamahla, mis trupi jõulupeost üle jäi ja minu juurde sattus, sest ühest küljest oli see peedindus nagu toit, mille juurde sobiks punane vein, aga teisest küljest ei olnud üldse veiniisu. Aga see kodutehtud viinamarjamahl (kohalikest viinamarjadest) on samuti selline veidi parkainene ja hapu jook. Sobis päris hästi.

*

Teine peet jäi üle, sellest tegin esteetilise ja maitsva salati. Niiviisi: panin salati ehitamise ajaks päevalilleseemned (ja natuke ühtede poepiparkookide pealt pudisenud seesamiseemneid ja paar koriandriseemet) väikese panni peale röstima; laotasin taldrikule mitmesuguseid salatiliblesid; sinna peale küpsepeeditükid; sinna peale pudistasin granaatõunaseemneid ja valget soolast juustu (Lätist toodud brõnsa) ja veel natuke granaatõunaseemneid; segasin 1 tl meest, tilgast trühvlitega palsamiäädikasiirupist (parim enne möödas), 1 pressitud küüslauguküünest, sortsukesest lihtsalt palsamiäädikast, granaatõuna lammutamise käigus seemneterakeste külje alla tekkinud mahlast ja julgemast sortsust oliiviõlist kastme; võtsin seemned panni pealt ära ja lasin seal natuke musta leiva pudil praadida (ja keerasin tule alt ära, las krõbeneb jääksoojuses). Niristasin kastet peale ja pudistasin seemneid jms pudi kõige otsa. Õudselt hea tuli.

Juurde jõin jälle viinamarjamahla.

A.-le ehitasin veidi enne tema ärkamist teise samasuguse, aga paremini, sest ma taipasin ise süües, et peet on põhiline, mis kastet vajab, ja hakkasin seda niristama juba kohe, kui peet oli paika pandud.

*

Teisest peedist jäi omakorda osa üle; keetsin kartuleid, tõin poest heeringat (Vicil on mingi uut sorti heeringas, ilma õlita, mulle õudselt maitseb ja ei ole seda lödistamist, mis õliheeringaga) ja tegin kartulikõrvaseks sellest peedijäägist, hapukapsast, sibulast, õunast ja heeringast salati. Pealepuistamise lisandiks röstisin veel natuke musta leiva pudi, india köömneid ja koriandriseemneid. Taldriku peal kombineerisin siis kartuli, salati (koos puistega) ja natuke kodujuustu. A. sõi pärast ilma kodujuustuta.

Kartuleid jäi järgmiseks päevaks natuke üle ja ma praadisin need endale trennijärgseks eineks, sõin jälle koos heeringa ja kodujuustuga, hapukapsast võtsin kah paar näputäit sinna kõrvale.

Väga pikaks ajaks ootele jäänud aastavahetuse toidupostitus ja kuidas me ülejääke lahendasime

Soojad toidud:
ahjuköögiviljad malmpotis, st päris ahjus, millega me tuba kütame (kartul – tsipa provanssaali maitseainesegu, sibulate, soola ja oliiviõliga; kaalikas – lihtsalt soola ja oliiviõliga, sest seda pidi ka koerale andma ja koerad ei tohi sibulat süüa), kartul oli esimene asi, mis üldse ära söödi, sest see oli nii hea. Mõlemad potid mahtusid samasse ahju korraga ära, kartul läks sütele ligemale, kaalikas ukse poole;

maks heerese ja sojakastme marinaadis sibula, nelgi ja kaneelikoorega, pärast hautamist peterselli peale; seekord panin marinaadi ka poolmagusat heerest ja sai parem kui mullu. St kõigepealt marinaadi sisse ja siis sellega tükkis ahju (sinnasamasse, kust kartul ja kaalikas oli juba välja võetud ja mis polnud enam nii tuline);

vürtsikana (ingveri, küüslaugu, õli ja sidrunimahlaga seisma; pärast panni peal praadida ja segada, lisada tšillit, rohelist sibulat ja soola).

Külmad toidud:

pirni-juustusalat – ebaõnnestus, sest pirnid olid kõvad. Kahju, sest juust (Synnove) ja kreeka pähklid olid mõlemad väga head. Teinekord kõvadest pirnidest ei tee, neid on niisama parem süüa;

“puuvillasalat” – riisikujulised makaronid (rohkem kui pool poolekilosest pakist), 1 suur granaatõun, 1 suur apelsin, väike ananassikonserv, 1 pikk värske kurk, krabinuudleid, küüslauku ja ingverit; kastmeks leotasin safranit hapukoores ja ananassivedelikus, lisaks veidi majoneesi. See tuli jälle erakordselt maitsev, küllap sellepärast, et granaatõun ja apelsin olid väga head. Tooraine loeb, tooraine!

Külalised tõid veel mitut sorti juustu, soolasiiga, natuke karrikana, natuke ahjuliha (sea), suitsuangerjat (milleni me jõudsime alles järgmisel päeval), vürtsikooki, piparkooke, näkileiba, leiba, õunu, kohvi, trühvlimajoneesi.

See trühvlimajonees sobis küpsekaalikaga jumalikult hästi, ma oleks selle kombo peale jäänudki, kui muid asju uudishimust maitsta poleks tahtnud.

Kuna toitu oli nii palju, jäi maksa paariks järgmiseks päevaks üle, kuigi ta tuli väga maitsev. Kaalikat jäi ka üle, sest seda oli jälle nii palju. Järgmistel päevadel sõin näiteks kaalikat köömnejuustuga ja kaalikat maksaga, võimalik, et ka mõlemaga korraga, täpselt ei mäleta enam.

Mõni päev hiljem tegime maksahautamise/-marineerimise vedelikuga (mis sisaldas ikka veel ka veidi maksa), kust ma olin suuremad vürtsid välja visanud, uue laari ahjuköögivilju – porgandit, kartulit ja sibulat peost jäänud viimaste lihajääkidega. Tuli hoopis teistsugune, aga ikka hea ahjutoit. Sõime jälle köömnejuustuga ja valge juustuga.

Pirni-juustusalati ülejäägist üritasin koos juustujääkidega kuumi võileibu teha. Küpsetamine mõjus neile liiga kõvadele pirnidele hästi, kuigi nad olid ikka nii kõvad, et ma oleks võinud nad võileiva peale peenemaks lõigata. Kreeka pähkel oli ka kuuma võileiva jaoks hea komponent. Rukkitaskust tehtud kuum pirni-juustu-pähklivõileib tuli maitsvam kui sepikust.

Paar porgandiga toitu ja üks peediga lihasalat

Ühel päeval ei jõudnud ma poodi, tahtsin õhtul midagi süüa teha, mitte poolfabrikaati, leidsin, et mul on praktiliselt kõike köögiviljaraguu jaoks. Makaronide kõrvale. Puhastasin hulga porgandeid (kõik need, mis ähvardasid käest ära minna, aga mida sai veel päästa), ühe sibula, natuke küüslauku; panin peotäie rosinaid alkovaba valge veini sisse likku (see ei ole eriti hea maitsega vein, edaspidi ostan alkovabaks analoogiks pigem mingit tsitrusemahla või joon lihtsalt sidrunivett, aga selliseks leotusvedelikuks käras küll); tükeldasin varsselleririismeid (selleri süda ja paar vart ka). Kõige selle puhastamise viimases etapis panin panni tulele.

Siis veidi kuivanud tomatite õli pannile ja sibula-porgandi selleri sinna madala kuumusega hauduma, ise tegin muid asju. Ja makaronivesi üles ja kui keema läks, makaronid sisse (ei mäleta, mis sorti, igatahes midagi lühemat ja jämedamat – mingid torud, sarvekesed või teokarbid, vbla olidki teokarbid). Gemüüse hakkas pehmenema, lisasin peotäie päevalilleseemneid, lasin veidi pruunistuda, seejärel veinised rosinad (vedelik kuluski ära, muidu oleks kuivale jäänud).

Lõpuks kurnasin makaronid lohakalt ära ja lisasin koos keeduvee jäägiga pannile (nii just selleks, et kokku liiga kuiv ei tuleks). Ja tühjendasin kõige otsa pooliku riivjuustu (Dziugas vist) paki ja segasin ära.

Sai hea ja toitev toit. Peale lõikusin värsket basiilikut ja münti.

*

Varsti pärast seda küpsetas A. jälle pärast ahjukütmist süte juures ühe lihatüki. Me ei ole kuigi kiired lihasööjad ega suuda ka süüa toitu, kus kõige rohkem on liha, nii tegin ühe Tai salati ainetel Tai-Eesti fusioonsalati. Originaalis käis salatisse lisaks lihale porgandit, maapähkleid, münti, laimi, tšillit ja kalakastet; mul ei olnud laimi ega maapähkleid (ja ega ma maapähkleid hästi ei seedi ka); tšillit oli ainult kuivatatud kujul. Ja kalakastme asemel tuli mulle pähe, et lihaküpsetamisest jäänud kallerdisega saaks sama edukalt umami-maitset anda.

Niisiis: riivisin 2 jämedat porgandit; tükeldasin 2 paksu lihaviilu. Leidsin, et haput maitset sobib selliste koostisosade juurde väga hästi lisada ka hapukapsaga ja võtsingi mitu prisket näputäit hapukapsast, lõikusin kääridega veel veidi peenemaks, panin väikesesse kaussi ja segasin ära 1 kuivatatud tšilli tükkidega (et vürtsine maitse kapsamahla sisse laiali läheks, enne kui ma ta salati sisse segan) ja 1 tl fariinisuhkruga. Praadisin 1 sibula viilud ja 1 küüslauguküüne tükid; röstisin peotäie päevalilleseemneid.

Segasin suures kausis liha, riivporgandi ja hapukapsa ning paar teelusikatäit lihakallerdist ära; puistasin praesibula-küüslaugu ja päevalilleseemned sinna peale, tõin õuest münti ja võtsin aknalaualt basiilikut, hakkisin ära ja puistasin peale. Lisaks hakkisin ja puistasin peale kõik veel värsked osad seisma jäänud porrulaugujupist.

Tuli äärmiselt maitsev.

*
Teise lihasalati tegin peediga. Sinna läks 3 väikest keedupeeti, 3 keedukartulit, paar viilu sellest praest, paar prisket näputäit hapukapsast, 1 väike purk konservherneid, veidi hakitud sibulat (pool väikest sibulat) ja kaks hakitud õuna. Hapukoort ja majoneesi, tugevama lihamaitse jaoks ka veidi lihakallerdist. Maitseks veidi piparrohtu.

Ka see tuli väga maitsev ja jagus kaheks päevaks, aga ajas kangesti peeretama, hoolimata piparrohust. Kui meil just kuskilt mujalt mingit lüheldast peeruhaigust ei olnud tulnud, sest kui ma nüüd meenutan, siis teisel salatisöömise päeval käituski seedimine juba paremini.

*

Nüüd tegi A. suure potitäie kanasuppi, mille protsessi ma ei oska kirjeldada, sest minu panus piisas sellega, et soovitasin tal puljongi keetmise ajal seekord apteegitilli ja koriandriseemneid sisse panna ja näitasin enne barokitundi lippamist kätte, kus need asuvad. Juurikatest läksid tal supi sisse seller, porgand ja kartul, sibul muidugi ka. Maitsev on ja sobib hästi Lätist toodud tumeda raske tihke rukkileivaga.